[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kae ‹interj›
vaata; ennäe. a. (imestust ja üllatust väljendavates v. nentivates, kinnitavates väljendites). Kae imet! Kae hullu! Kae nalja! Kae, kuidas sajab! Ets(a) kae, kui suur poiss juba! Kae, naabrimees ka külla tulnud! Kae, missugune ilus lauluhääl! *Või nii teineteise külge olete kasvanud – Saalep ja sina! Kae, kae! E. Vilde. b. (pahameeleavaldustes ja põlastava varjundiga väljendeis). Kae kui pirtsakas, kui ninatark! Kae sindrit, või valetama. Kae mul asjameest! Kae nüüd asja, mida vaadata. Kae, kus tuli tark õpetama!

kae ‹14› ‹s›
mitme nägemist kahjustava silmahaiguse rahvapärane nimetus (kõige sagedamini silmaläätse hägunemise kohta). Kaed eemaldama, opereerima. Kae kasvas silmale. Paremal silmal on kae peal. Roheline kae 'glaukoom'. | piltl. *Raba pind laius aina kaugemale, muutudes sitkeks ja ligaseks kaeks, mis hõredalt kattis põhjavee mustavat pinda. A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: läätsekae.

(nagu ~ kui ~ otsekui) kae langeb silmilt ~ silmadelt ~ silmade eest
(keegi) hakkab äkki mõistma, jõuab äkki milleski selgusele. *Su silmilt langes äkitselt kae ja sa nägid, et olid kobanud pimeduses nädalaid ja kuid. J. Mändmets.