|
Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 1 artikkel
kaelus ‹-e 4› ‹s›
1. kaelaava ümbritsev osa riietusesemel; krae. Kraega, kraeta kaelus. Särgi, kleidi, pintsaku kaelus. Tal oli seljas lahtise kaelusega särk. Kõrge kaelusega kampsun. Kaeluse haak, nööp. Kandis pitsist kaelusega kleiti. Kitsas kaelus pitsitas kaela. Tugev käsi haaras tal kaelusest kinni. Vihma valgus kaeluse vahele. Mantli, kasuka kaelus on üles tõstetud. *Kõigis mundripluusi kaelustes pidid olema puhtad valged kraed. V. Gross. || kaelaava, kaelaväljalõige. Kaelusest paistab tugevasti päevitunud kael, rind. *Alati leidus õnnelikke, kes kleidi kaelusesse võisid poetada välitempliga kolmnurga [= kirja]. L. Promet.
▷ Liitsõnad: jaki|kaelus, kleidi|kaelus, kuue|kaelus, pluusi|kaelus, sineli|kaelus, särgikaelus.
2. (teist värvi) sulgedest v. karvadest riba, (paksem) vööt linnu v. looma kaela piirkonnas. Sinikaelpardi valge kaelus. Isatutkaste kohevad kaelused. Nirgil on kaelus heledam või koguni valge.
|
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
|