[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

adrune ‹-se 4› ‹adj›
adruga kaetud; adrut sisaldav. Adrused rannakivid. Lahesopi adrune vesi.

aktsia|kapital
maj aktsiaseltsile kuuluv aktsiatega kaetud kapital, aktsiaseltsi põhikapital

akvatoorium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›
püsivalt veega kaetud ala, veeväli, veeala. Vaikse ookeani akvatooriumi keskosa. Sadama akvatooriumi süvendamine ning puhastamine.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

areen ‹-i 21› ‹s›

1. esinemis- v. võitlusväljak. a. liivaga kaetud võitlusväljak Rooma amfiteatris. Gladiaatorite võitlus Colosseumi areenil. b. ümar väljak tsirkuseetendusteks, härjavõitlusteks vm. Areenile traavisid kaunid tsirkusehobused.
▷ Liitsõnad: tsirkuseareen.
2. piltl tegevus- v. võitlusväli. Ajaloo areenile ilmus uus poliitiline jõud. Avaliku elu areenilt lahkunud poliitikud. Meie sportlaste edu rahvusvahelisel areenil. Parlament muutus ägedate poliitiliste võitluste areeniks.

bensiinine ‹-se 4› ‹adj›
bensiiniga kaetud, bensiinist määrdunud, bensiiniga koos. Bensiinine nõu, anum. Sul on käed bensiinised.

brii ‹14› ‹s›
valgehallitusega kaetud Prantsuse juust, Brie juust

dražee ‹15› ‹s›
ümar kompvek || farm suhkurdatud, šokolaadi vm. maitsva ainega kaetud ravimpill

dublee ‹15› ‹s›

1. tagasipõrkelöök piljardi- ja koroonamängus
2. õhukese kullakorraga kaetud odavam metall (hõbe, vask vm.)

ebemeline ‹-se 5› ‹adj›
ebemetest koosnev; ebemetega kaetud. Õrn ebemeline lumi. Ebemeline seenekübar.

ehmeline ‹-se 5› ‹adj›
ehmestest koosnev; ehmestega kaetud. Ehmeline lumi.
▷ Liitsõnad: lumeehmeline.

eine|laud

1. toitlustuskoht (hrl. asutuses v. ettevõttes), puhvet. Jaama, teatri, kino einelaud. Metsapidu tantsu ja einelauaga. Olid einelauas pudeli õlut joonud. Einelaud on avatud, suletud, töötab kella 21-ni.
2. eineks kaetud laud. Võileivad eine-, tee- või kohvilauale. Tema einelaualt ei tohtinud puududa vedelad munad.

filmi|lint
filmimisel ja fotograafias kasutatav valgustundliku kihiga kaetud õhuke läbipaistev (tselluloid)lint. Võtsime täis, võteteks kulus 300 m filmilinti. Kõik huvitav jäädvustati filmilindile. Nägi kõike nagu filmilindil.

fosforine ‹-se 5› ‹adj›
fosforiga koos, fosforiga kaetud

galerii ‹14› ‹s›

1. pikk kitsas ruum v. kaetud käik. a. (ümbritsev) sammaskäik v. rõdu hoone sise- v. välisküljel. Lahtine galerii hoone lõunaküljel. Basiilika kesklöövi galeriid. Ümber sisehoovi käis lai kahekorruseline galerii. b. pargiarhitektuuris omaette ehitisena rajatud sammaskäik. Halva ilmaga jalutati pargis galeriis. c. hrl. rohke ühepoolse valgustusega (ühendus)ruum hoones. *.. hakkas saalist välja ja läbi piljarditoa ning galerii teetoa poole minema. J. Kross. d. (ühendus)käik. Maju ühendav, majadevaheline galerii. Bastionide maa-alused galeriid. Põhjavesi uuristab maasiseseid galeriisid.
▷ Liitsõnad: külg|galerii, ringgalerii; võlvgalerii.
2. ruum v. ehitis kunsti-, eriti maalikogu jaoks; kunstikogu, -muuseum. Dresdeni galerii. Tretjakovi galerii. Klassikalise kunsti galerii.
▷ Liitsõnad: foto|galerii, kunsti|galerii, maali|galerii, skulptuurigalerii.
3. van kõige ülemine rõdu teatris, tsirkuses v. mujal. Galeriil olid kõige odavamad piletid. Kooliõpilased vaatasid etendusi ikka galeriilt.
4. piltl pikk rida, rodu. Suurmeeste, tüüpide, karakterite galerii. Kirev kõrvaltegelaste galerii.

ganoid|soomus
zool väljastpoolt kõva läikiva emailitaolise kihiga kaetud soomus, vaapsoomus

glasuur|kohuke
kok šokolaadi- vm. glasuuriga kaetud magus kohupiimapulgake, kohuke

hakk2 ‹haki 21› ‹s›

1. põllul koonusekujuliselt püsti kuivama asetatud (ja peavihuga kaetud) viljavihkude (eriti rukki-, nisuvihkude) hunnik, hakkjalg. Hakke tegema. Vihke hakki, hakkidesse panema. Rukkivihud laoti hakki. Rukis on juba igal pool hakkides.
▷ Liitsõnad: rukkihakk.
2. koonusekujuliselt püsti asetatud esemed. Teibad pandi hakki. Püssid olid hakis.

haljas|ala
muru, lillede, puude ja põõsastega kaetud ala linnas vm. asulas

hallane ‹-se 4› ‹adj›

1. hallaga kaetud. Hallasest maast uhkas jahedust. *Akna all kased ju hallased .. M. Raud.
2. halla(de)ga, halla(de)rohke. Hallane öö, sügishommik. Oli hallane kevad. *.. siin käivad hallased ja hallata aastad vaheldumisi .. F. Tuglas (tlk).

hamba|kael
anat igemega kaetud hamba osa (collum dentis)

heinane ‹-se 4› ‹adj›
heinaga kaetud; heinasegune; heintega koos. Tee, järverand on heinane. Heinane vili. *Enne ei tohtinud keegi oma vikatit heinaseks teha. A. Kaal.

higine ‹-se 4› ‹adj›
higiga kaetud; higist läbiimbunud. a. Higine nahk, nägu, selg. Higine kuub, müts. Higised sokid. Peopesad läksid, tõmbusid higiseks. Ta oli tööst, pingutusest, päikesest üleni higine. Hobusel on sapsud higised. b. Higised juustulõigud. Aken on higine. Prilliklaasid tõmbuvad higiseks.

higistama ‹37›

1. higi eritama. Jalad, peopesad higistavad. Ta higistab tugevasti, ohtralt, nagu saunas. Soe ilm ajab, paneb higistama. Mis sa higistad kuumaga selles paksus mantlis. Higistasin särgi läbimärjaks. Nad higistavad pingutusest. Koeral ja kassil higistab üksnes päkanahk. | piltl. *Ja juba higistasid hanged päikesepaiste käes.. E. Tennov. || piltl suurt pingutust nõudvat tööd tegema, vaeva nägema, pingutama. Raske ülesande, võrrandi kallal higistama. Eksamipalavikus higistama. Higistab tööd teha. *Seejärel küürutas kaua aega laua taga ja higistas – kirjatööga, kulm kortsus, käed rusikas. R. Sirge.
2. higiga (2. täh.) kattuma v. kaetud olema. Prilliklaasid higistavad. Seinad higistavad rõskusest. Kui õhtul aknad higistavad, siis tuleb külm ja selge öö. Soojas ja niiskes ruumis hakkavad külmad esemed higistama.

hommiku|laud
hommikusöögiks kaetud laud. Kõik istusid hommikulauas.

hundi|auk
etn pealt okstega kaetud ja peibutussöödaga varustatud sügav auk hundi püüdmiseks

hõbedane ‹-se 5› ‹adj›

1. hõbedast valmistatud; hõbedakihiga kaetud. Lauanõud olid hõbedased. *Peale selle ei mõjunud libahundi peale muu kui hõbedane kuul.. A. Kitzberg. | piltl. Kuldne ja hõbedane ajastu.
2. värvilt, läikelt hõbedasarnane. Kuu hõbedane valgus. Hõbedase läikega metall. Tõusid õhku hõbedased lennukid. Kala hõbedased soomused. Ta juuksed, meelekohad olid hõbedased. Hõbedaste lehtedega taim. Taevas sirasid hõbedased tähed.
3. kõrge, kõlav, puhas (heli kohta). Hõbedane naer. Lapse hele hõbedane hääl. Kellukese hõbedane heli. *Põldlõoke toob kuuldavale oma hõbedasi trillereid.. J. Piiper (tlk).

hõõrel ‹-rla, -rlat 2› ‹s›
zool kitiinhambakestega kaetud riivilaadne elund limuste suuõõnes v. neelus

härmane ‹-se 4› ‹adj›
härmas, härmaga kaetud. Härmane habe. *Lumiste nurmede ja härmaste metsade kohal oli lühikese talvepäeva valgus alles üsna noor, kui sõidule mindi. M. Raud.

härmas ‹adv›
härmaga kaetud, härmane. Härmas puud, mets, loodus. Habe härmas. Seinad, auto aknad olid härmas. | piltl. *Nüüd nägu kortsund, juus läind halliks, / kulm härmas, pilk on tuhmiks muutund.. J. Semper (tlk).

härm|paju
bot kollakasvalkja vahakirmega kaetud võrsete ja okstega kõrge põõsana v. väheldase puuna kasvav paju (Salix daphnoides)

ilane ‹-se 4› ‹adj›
ilaga kaetud, ilast märg. Ilane suu, lõug. Koer tõmbas ilase keelega üle poisi näo.

jahune ‹-se 4› ‹adj›

1. jahuga koos, jahuga kaetud. Möldri riided on jahused. Pühkis oma jahused käed põlle külge puhtaks.
2. jahutaoline, jahujas. Jahune lumi. *Jahune hang tõusis ta rinnuni.. F. Tuglas.
3. jahukas. Jahused kartulid, marjad.

juukse|piir
juustega kaetud ja katmata ala piir. Mehe juuksepiir on taandunud, taganenud.

jäine ‹-se 4› ‹adj›

1. jääst koosnev. Jäävihm koosneb jäistest kerakestest. Jäine läikiv koorik puuokstel. Kaevu ümber kasvas mahaloksunud veest libe jäine kiht.
2. jääga kaetud, jäätunud (mitte veekogu kohta). Roniti üles mööda jäist nõlva. Sulale järgnenud külm oli teed jäiseks muutnud. Vedelad suusamäärded sobivad siis, kui lumi on vesine või jäine.
3. jääkülm. Jäine vesi, tuul, raju. Õhk oli lausa jäine. Palja jala all tundus kivipõrand jäisena. | piltl. Jäine taevas. Tähtede jäine helk. || (tunnete, psüühilise sfääri kohta). Teda haaras jäine hirm. Jäine ükskõiksus, viisakus. Säilitas igas olukorras oma jäise rahu. Oskas ka kõige jäisema inimese leebuma panna. Jäine pilk, ilme. Silmade jäine vaade. Vastas jäisel häälel, toonil.

jää ‹14› ‹s›

1. külmunud, tahkes olekus vesi. Vesi külmub jääks. Tükk jääd. Kokteilidele lisatakse jääd. Aknad, puude oksad on jääs 'jääga kaetud, jäätunud'. Raius trepi jääst puhtaks. Jää sulab. Külm ja kõva kui jää. || piltl. *Jää Villiku südame ümbert hakkas sulama. M. Aitsam.
▷ Liitsõnad: toidujää.
2. veekogude jääkate. Järv, jõgi, meri kattus jääga. Sile, libe, krobeline, õhuke, paks jää. Sügisene, kevadine, noor, vana jää. Jää kannab juba. Jääst läbi vajuma, kukkuma. Kevadel on jää rabe. Ei tohi minna nõrgale jääle. Võta uisud, lähme jääd proovima! Laev jäi jäässe kinni. Jää praguneb, praksub, murdub. Jää hakkab lagunema, minema. Järv, jõgi, meri on jääs 'jääkatte all'. Jääst vabanenud laht. *..[mees] läks viimase jääga üle väina suurele maale.. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: aju|jää, igi|jää, kiilas|jää, kinnis|jää, laam|jää, mandri|jää, mere|jää, paak|jää, püsi|jää, rüsi|jää, tehis|jää, triivjää.

jää|aeg
geol periood Maa ajaloos, millal suur osa Põhja-Euroopa, Põhja-Ameerika ja Aasia mandrist oli jääga kaetud

jää|kruup
‹hrl. pl.› meteor õhukese jääkihiga kaetud 2–5 mm läbimõõduga lumetera

jää|kõrb [-e]
tohutu (mandri)jää ja lumega kaetud ala. Arktika, Antarktika jääkõrbed.

jääne ‹-se 4› ‹adj›

1. jääga kaetud; jääd sisaldav. Jääne lumi. Jääne piim.
2. hrv jäine (3. täh.) *Pilk muutus külmemaks, jääsemaks. O. Münther.

kadakane ‹-se 5› ‹adj›

1. kadakapuust. Kadakane kibu, õllekapp, lusikas. Tal oli käes kõver kadakane kepp.
2. kadakatega kaetud, kadakaid kasvatav. Kadakane karjamaa, nõmm. Saare maastik on kadakane ja kivine.
3. piltl raske, vilets. *Töötab [karjapoiss] hommiku kella viiest hilisööni. Karjapõli kadakane... V. Vahing.

kadastik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
kadakatega kaetud (suurem) maa-ala, kadarik. Paepealsed kadastikud. Saarel on kadastikke ja sarapikke.

kaetus1 ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kaetud olek. Maapinna lumega kaetuse aste.

kahhel|sein
kahlitega kaetud sein

kajak ‹-i 2› ‹s›
eskimote kerge, hülge- v. põdranahaga kaetud avameresüst, kajakk. Kerge, kiire kajak.

kajut ‹-i 2› ‹s›

1. meeskonna v. reisijate eluruum laevas. Kapteni, radisti kajut. Ühe-, kahekohaline kajut. Esimese, teise klassi kajut. Reisijad olid oma kajutites.
▷ Liitsõnad: luksus|kajut, meeskonna|kajut, ühis|kajut, üksikkajut.
2. pealt kaetud ruum inimeste jaoks purjelaevas v. mootorpaadis. Kajutiga jaht, paat.

kaktus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
lehitu, astlate v. karvakestega kaetud lihakate vartega kuivalembene taim lähistroopilises ja troopilises Ameerikas, meil kasvuhoone- ja toataim. Aknal on potid asparaaguste ja kaktustega.
▷ Liitsõnad: jõulu|kaktus, lüli|kaktus, näsa|kaktus, sammas|kaktus, viigikaktus.

kala ‹7› ‹s›

1. vees elav kõigusoojane selgroogne, kes hingab lõpustega, liigub uimede ja saba abil ning on hrl. kaetud soomustega (ka kogumõistena). Suur, väike kala. Kalu, kala püüdma, õngitsema, puhastama, rappima, rookima. Kala näkkab. Kala hakkas õnge. Paat oli kalu täis. Kala lõi sulpsu. Tiikides kasvatatakse kalu. Ujub nagu kala 'väga hästi'. Tumm nagu kala. Külm nagu kala 'osavõtmatu v. tundetu'. Eksporditi hulgaliselt kala. Kalurid said rohkesti kala. Kala ei võta 'kala(d) ei hakka õnge'. Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. | (toiduainena, toiduna). Kalu, kala suitsutama, soolama, kuivatama. Marineeritud, keedetud, praetud kala. Müügil on värske kala. Garneeritud kala. Söödi palju kala. || ‹ainsuse väliskohakäändeis adverbilaadselt› kalapüük, kalastamine. Kalale minema. Kalal käima, olema. Kalalt tulema.
▷ Liitsõnad: akvaariumi|kala, elektri|kala, ema|kala, imi|kala, jõe|kala, kapten|kala, karp|kala, kera|kala, koer|kala, kohver|kala, kops|kala, kude|kala, kuld|kala, kuu|kala, kõhr|kala, lend|kala, loots|kala, luu|kala, magevee|kala, marja|kala, mere|kala, mõõk|kala, niisa|kala, noor|kala, paiga|kala, pard|kala, peen|kala, prügi|kala, põhja|kala, püügi|kala, rööv|kala, rüü|kala, sini|kala, soom|kala, süstik|kala, tiigi|kala, vääriskala; elus|kala, soola|kala, suitsukala; hai|kala, lutsu|kala, lõhe|kala, siia|kala, tuuni|kala, vimmakala.
2. kõnek (ettevaatliku, osava inimese kohta). Kogenud, vilunud kala. See mees on libe kala. Temasugune kala juba õnge ei lähe.

kaljune ‹-se 4› ‹adj›
kaljudega kaetud v. kaljudest koosnev. Kõrge ja kaljune rand. Kaljune mäenõlv. Kaljuse põhjaga mägijõgi.

kanarbikune ‹-se 4 või -se 5› ‹adj›
kanarbikku kasvatav, kanarbikuga kaetud. Kanarbikune nõmm.

karbane ‹-se 4› ‹adj›
karbaga kaetud. Karbane puutüvi. *.. karbasest pleeksinist värvi koorutavast uksest valgus välja närbunud inimesi .. M. Traat. *See laapas käega üle karbaste pahtunud huulte .. O. Jõgi (tlk).

kard ‹karra 23› ‹s›

1. plekk, eriti inglistinaga kaetud raudplekk. Karrast nõu. *See oli nelinurkne karrast kast, igast servast kinni joodetud. F. Tuglas. *Sajab juba mitmendat päeva, puudes sahiseb, kard katusel krabiseb .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: katusekard.
2. metallist ehteniidike v. nendest niitidest pael. Küünalde ja karraga ehitud jõulukuusk. Karraga tikitud tanu, müts. Naistel olid seljas triibulised karraga körtsikud.
▷ Liitsõnad: hõbe|kard, kuldkard.
3. murd plekist (piima)nõu. Piim viidi kardadega meiereisse. *.. võttis karra ning lüpsis õhtuse lüpsi .. V. Uibopuu. *.. maja ligidal selge allikas raketega, kus jahutati kardades piima .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: kilu|kard, piimakard.

karpas ‹adv›
karbatanud, karbaga kaetud, karbane, korpas. Karpas jalad, sääred. Ta oli pesemata ja räpane, käed karpas. *.. vahetevahel ta pühib kiiruga üle pahtunud, nurkadest karpas huulte: vaevab kole janu. O. Jõgi (tlk).

kartuli|kuhi
talviseks säilitamiseks põhkude (v. õlgede) ja mullaga kaetud suur kartulihunnik. Kartulikuhja matma, tegema. Metssead on kartulikuhjade kallal käinud.

karune ‹-se 4› ‹adj›

1. karvane, karvadega kaetud, karvadest kare vms. Karune kasukas, krae, riie. Habemetüükaist karune lõug, põsk. Vanamees sügas oma karust rinda. Taime varred olid hästi karused. Telefonitraadid olid härmatisest karused. Mida karusem koer, seda parem ta on.
2. piltl karvane (2. täh.), ebasõbralik, lahkusetu, järsk. Ta oli oma kaaslaste vastu karune. Mõlemad on võrdlemisi karuses tujus. Vihastus ja ütles mõne karuse sõna. *Jah, Austraalia on soe, on ilus, aga – on ka karune ja karm. R. Sirge.
3. kõnek nurgeline, tahumatu, rohmakas. Mis temasugune karune maapoiss oskab vastata! Karused kombed, naljad.
4. (hääle kohta:) kare, kähe, kärisev, räme vms. Kaasa laulsid isegi karusemate häältega mehed. *.. tahtis hääle puhtaks köhatada, kuid kõrist pääses karune kraaksatus. S. Truu.

karu|samblane
karusamblaga kaetud. Karusamblane metsaalune, raba.

karvane ‹-se 4› ‹adj›

1. (rohkete) karvadega kaetud; karvadesse kasvanud (s.o. habetunud, pikajuukseline). Karvane loom, koeranäss. Oraval on lai karvane saba. Karvane mardikas, ämblik. Karvane kämmal, käsivars, rind. Hästi karvased sääred. Mehe põsed ja lõug olid enamasti karvased 'raseerimata'. Karvane kasukas, müts, krae. Villane lõng, riide vasak pool on karvane. Karvaste lehtedega taim. Mõnedel taimedel on karvased seemned. *.. madame Lemercier' salongis võis kohata kõige karvasemaid boheemlasi .. K. Ristikivi. | ‹substantiivselt› kõnek (pikajuukselise, habetunud, karvadesse kasvanud nooruki kohta). Noorte tantsuõhtule trügis sisse kamp nokastanud karvaseid. | bot (taime-, seenenimetustes). Karvane hunditubakas, lipphernes, piiphein, naistepuna. Karvane kannike. Karvane sõstar. Karvane riisikas. || piltl ebasile, nagu karvadega kaetud. Hööveldamata laua pind on karvane. Kaar ei tohtinud niitjal karvane olla.
▷ Liitsõnad: karedakarvane.
2. kõnek ebasõbralik, lahkusetu, karune; tõre, pahur. Kaaslaste vastu oli ta üsna karvane. Mees on võrdlemisi karvases tujus. Teiste norimine teeb Tõnise karvaseks. Niisuguse jutu peale läks meel veelgi karvasemaks. || toores, jäme, vulgaarne. Karvased vandesõnad. Tulijaile lendas vastu karvaseid märkusi. Ilgub kahjurõõmsat karvast naeru. || (ilmastiku kohta:) halba ennustav, halb, paha. Ilm muutus õhtupoolikul järjest karvasemaks. *Meri polnud kuigi karvane ja seepärast jõudsime edasi päris hästi. H. Sergo.
3. kõnek hrv rikas, jõukas. *Kuus või seitse tükki neid ju kogu suure kihelkonna kohta linnas gümnaasiumis käib, aga need on hoopis teist sorti, karvasemate inimeste lapsed. A. Hint.

kastene ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. kastega (1. täh.) kaetud, kastega koos, kastemärg; kastet omav. Kastene rohi, ädal. Kastene heinamaa, niit. Jalad said kasteseks. Kastene hommik.
2. hrv kastele omane. *Nõtkusid maani roosipõõsad, laotades kastest, külma aroomi. F. Tuglas.

kattuma ‹37›

1. millegagi üleni v. tihedalt kaetud saama. Veekogud kattuvad jääga. Suurvee ajal kattuvad luhad veega. Taevas kattub pilvedega. Leib kattus üleni hallitusega. Värsked, rohuga kattumata mullavallid. Masina metallosad kattusid niiskuse mõjul tugeva roostekihiga. Haav kattus peagi kõva koorikuga. Jalatsid kattusid paksu tolmukorraga. Laup, kogu ihu kattub higiga. Põsed kattusid õrna punaga. Kalmuküngas kattub pärgadega. || teise taevakeha taha kaduma. Päikesevarjutuse ajal kattub Päikese ketas Kuuga.
2. kokku, ühte langema; millegagi võrdne olema. Põhipunktides tunnistajate seletused kattusid. Noorte huvid suures osas siiski kattusid. Tänapäeva arusaamad ei tarvitse endisaegsetega kattuda. Nende terminite sisu ei kattu päriselt. Omavahel kattuvad mõisted.

katuse|alune

1. ‹adj› (vahetult) katuse all asetsev; katusega kaetud. Katusealune tuba. Panipaik rajati katusealusesse tühemikku. *Bombay basaar on katusealuste lettide rägastik .. M. Sinisoo.
2. ‹s› (vahetult) katuse all asuv ruum. Maja katusealusesse ehitati paar ärklituba. Süttis mansardkorruse katusealune. || piltl peavari. Ju siis mingi katusealuse ka leiab. *Küllap ta [= onu] annaks mulle katusealuse, muretseks ehk töödki. H. Sergo.
3. ‹s› hrl. (pool)lahtine sammastele v. postidele toetuva katusega kerge ehitis; varjualune. Tööriistad, puud, reed-vankrid pandi katusealusesse. Katusealuses töötas saekaater. Raudteejaama katusealune. Lammastele ehitati karjamaale katusealused.

katvus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
bot teat. taimeliigi maapealsete osadega kaetud osa ja prooviruudu kogu pindala suhe (protsentides)

keltsane ‹-se 4› ‹adj›
keltsaga kaetud, keltsa täis. Keltsane tee, õu. *Kevaditi, kui mujal oli alles keltsane, hakkas siin müüri veeres maa kõige enne sulama .. F. Tuglas.

kera|kala
zool troopika- ja subtroopikavete kala, kes ajab oma ogadega kaetud keha hädaohu korral ümaraks (Tetraodon)

ketul ‹adv›
kettudega kaetud, ketendamas. *.. sellest ajast on mu käed igal kevadel ja sügisel karedad ning ketul. V. Saar.

kile|alune ‹hrl adj›
kilega (2. täh.) kaetud, kile all olev. Aiandi kilealune pind on küllalt suur.

kilp|täi
zool vahakorraga v. tiheda kilbiga kaetud putukas, enamasti taimele kinnitunud kahjur. Kilptäide kahjustatud viljapuud.

kinnine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. suletud, kinniolev, mitteavatud. Kinnine uks, aken. Istub päevad läbi kinnises ruumis. Kinnine kohver. Märgusõna peab olema kinnises ümbrikus. Lamab kinniste silmadega. Kinnine raamat.
2. väljastpoolt, pealt kaetud. Kinnine (sõidu)auto, vagun, tõld. Kinnine kuivendusvõrk, drenaaž. Kinnine keris. Kinnine luumurd, vigastus 'kus pehmed kattekoed on vigastamata'. Kinnine maastik 'vähese vaateväljaga (metsane, mägine jne.) maastik'. || müüride, seinte, majadega ümbritsetud. Kinnine rõdu. Maja õu oli kinnine. *Masin peatus lõpuks kinnisel betoneeritud hoovil .. V. Gross.
3. täiesti v. rohkesti kattev v. varjav. Kinnine kaelus. Kinnised kingad.
4. vähe liikumist ning vaheldust võimaldav. *Ka minul on ju kahju vahetada oma vaba hulkurielu sulasepoisi kinnisema elu vastu, aga ma tean, et see on ometi etem. E. Vaigur. || piiratud tegutsemis- v. arendusvõimalustega (näit. males jm.). Kinnine avang, seis. Valis Sitsiilia kaitse kinnise variandi. Mängu algus oli kinnine (näit. jalgpallis).
5. laiemale üldsusele suletud, üksnes teat. kitsamale ringkonnale määratud. Kinnine õppeasutus, pansion. Kinnine söökla, raamatukogu, organisatsioon. Kinnine koosolek. Nõupidamine oli täiesti kinnine. Kinnine pidu, koosviibimine, etendus. Sündmust tähistati vaid sugulaste ja lähemate tuttavate kinnises ringis. See kohtuprotsess on kinnine, toimub kinniste uste taga 'protsessist võtavad osa ainult asjaosalised'.
6. iseloomult, hingelaadilt endassetõmbunud, oma mõtteid ja tundeid mitteavaldav; teiste suhtes ligipääsmatu ja tõrjuv. Kinnine ja umbusklik inimene, mees. Kinnise (ise)loomuga nooruk. Pärast ema surma muutus tüdruk veel endassetõmbunumaks ja kinnisemaks. Ta on minu vastu, võõrastega kole kinnine. Mehe nägu muutus läbitungimatult kinniseks.
7. salajane (hrl. hääletamise kohta); ant. lahtine. Seltsi juhatus valitakse kinnisel hääletamisel.
8. kõnek mitte eriti arusaav v. taiplik. *Paul oli kidase jutuga mees, mõistus oli tal ka võrdlemisi kinnine. M. Traat.
9. keel konsonandiga lõppev. Kinnine silp.

kirju ‹6 või 1› ‹adj›

1. läbisegi mitmest värvusest, mitmevärviline. Kirju rätik, seelik, kleit, pesu, riie, kangas. Kirju lehm, koer, liblikas. Rähnil on kirju sulestik. Kirjude õitega lilled. Sügisene mets läks kirjuks. Võsaalune oli sinililledest ja ülastest kirju. *Laiaõlaline mees, kellel polnud seljas muud kui punase, sinise ja kollase kirju lilleline rätt puusade ümber .. U. Masing. | (taime- ja loomanimetustes; viimastes hrl. kokkukirjutatuna). Kirju liilia, püvilill, lõosilm, sarikhernes. Kirju võikala. || põhivärvusest erinevate laikude, täppide, kriipsudega vms. kaetud. Lauapaber oli tindiplekkidest kirju. Käsikiri muutus parandustest üsna kirjuks. Püksid olid paikadest kirjud. Nägu oli kriimustustest kirju. Vihmapiisad lõid kõnnitee kirjuks.
▷ Liitsõnad: halli|kirju, kollase|kirju, musta|kirju, musta-valge|kirju, pruuni|kirju, punase|kirju, rohelise|kirju, sinise|kirju, valgekirju; sügis|kirju, värvikirju.
2. koostiselt v. üldilmelt väga erinev ja ebaühtlane, väga eripalgeline; kirev. Päritolult, haridustasemelt, huvidelt kirju seltskond. Riigi elanikkond on rassiliselt, rahvuslikult kirju. Reisiseltskond juhtus üpris kirju. Laulja repertuaar oli kirju: klassikast kuni rahvalauludeni. Arhitektuuriliselt kirju vanalinn. Mulluse luule üldpilt on kirju ja kunstiliselt ebaühtlane. Tema elulugu on kirju seiklusrida. Kirju (ees)kava 'segaeeskava'. Kirju rida 'rida, kus mees- ja naissoost isikud on vaheldumisi'. || oma kirevuses halva v. kahtlase kuulsusega asjaolusid ja momente sisaldav. Kirju minevikuga seikleja. || kirevuse, mitmekesisuse tõttu segane, ebaselge. Asi, lugu on kirju, kirjumast kirjum, läheb järjest kirjumaks. Ajad olid kirjud ja järjest kirjumaks nad läksid.

kivi|kari [-kari]
(rändrahnudega kaetud) kivine merepõhjakõrgendik, kari [1]. *Siis nähti meid [= merehädalisi] maalt ja sõideti paatidega järele. Olime sattunud Vilsandi kivikarile. J. Parijõgi.

kivi|klibune
kiviklibuga kaetud v. kiviklibu sisaldav, klibune. Kiviklibune rand, oja põhi, pinnas. Saare põllud on kiviklibused.

kivine ‹-se 4› ‹adj›

1. paljude kividega kaetud, rohkesti kive sisaldav. Kivine rand, jõepõhi, mägitee. Saar oli lage ja kivine. Karjamaaks jäeti kõige kivisem krundiosa. Kivine maa, põld. Pinnas on siin kivine. Kivine liiv, muld, savi.
2. kividest (tehtud), kivi-. *Mustad pilved kihutavad üle taeva ja kiviste majade vahel on järsku kurjalt pime. L. Promet. *Võimas orel kõmises kivisest põrandast kuni kõrgete laevõlvideni välja. A. Maripuu.
3. piltl osavõtmatu, tundetu, jäine. Kivise südamega inimene. Peremehe karm kivine nägu, pilk, ilme ei tõotanud midagi head. Kuidas sa võid teiste häda suhtes nii kivine olla? *Kivise rahuga seisis Lonni vanemate kohtu ees, tõsine, kahvatu .. E. Vilde.

klaasi|alune ‹hrl adj›
pealt klaasiga (2. täh.) kaetud, klaasi all olev. Aiandil on mitu hektarit klaasialust pinda.

klaas|paber
peene klaasipuruga kaetud abrasiivpaber. Puidu lihvimine klaaspaberiga.

klaver ‹-i 2› ‹s›
klahvinstrument, kus heli tekib vildiga kaetud haamrikese löögist keelele. Klaveri klahvid, keeled, pedaal. Klaverit mängima, harjutama, klimberdama. Kedagi klaveril saatma. Tüdruk harjutas klaveril mingit pala. Klaver oli häälest ära. Istus klaveri taha ja hakkas mängima. Kontsert kahele klaverile. Kontsert viiulile ja klaverile. || kõnek klaverimäng (erialana). Õppis konservatooriumis klaverit.
▷ Liitsõnad: automaat|klaver, kabinet|klaver, kontsert|klaver, püst|klaver, tahvel|klaver, tiibklaver.

kleep|riba
hrl. ühelt poolelt liimiga kaetud kitsas paberi- v. plastriba kleepimiseks, teip. Aknapraod kleebiti kleepribaga kinni. Lappisin katkise raamatulehe kleepribaga kokku.

klibune ‹-se 4› ‹adj›
klibuga kaetud, klibu sisaldav. Klibune rand, rannavall. Laidude pind on klibune. Klibune kruusakas liiv.
▷ Liitsõnad: kivi|klibune, paeklibune.

kobrune ‹-se 4› ‹adj›
kobruga kaetud. Kobrune vesi.

kohvi|laud
kohvijoomiseks kaetud laud. Hommikune, pidulik kohvilaud. Kohvilauda katma. Külalised paluti kohvilauda. Pere istus parajasti kohvilauas. Kohvilauas kaldus jutt päevasündmustele. Pere tõusis kohvilauast. Suurt pidu ei tehtud, korraldati vaid väike kohvilaud.

koorikuline ‹-se 5› ‹adj›
koorikuna esinev; koorikuga kaetud. Koorikuline ekseem. *Janust olid neil huuled ohatunud ja koorikulised. A. Kurtna (tlk).

koos
I. ‹adv›
1. ühte kohta, üheks rühmaks koondatult v. koondunult, ühe rühmana. Siin-seal istus mehi rühmiti koos. Seisti kobaras koos. Kivid on hunnikus koos. Paberid on kaante vahel koos. Pael hoiab juukseid koos. Reisitarbed on kohvris koos. Minu asjad on koos, võime teele minna. Vili on suurelt osalt koos 'koristatud'. Doktoritöö materjalid on koos. Vajalikust summast on veerand koos. *Arno püüdis oma mõtteid koos hoida.. O. Luts. || ühes tervikus, üht tervikut moodustavana. Lahtivõetud mootor on jälle koos. Raamat on nii lagunenud, et vaevalt seisab koos. Kuur on laudaga ühe katuse all koos. Näitetrupp püsis koos ainult ühe aasta. Neid hoiab koos ainult harjumus. Kaup, kaubad on koos 'millegi suhtes on kokku lepitud'. *..need olid smuuliliku huumoriga vürtsitatud elujuhtumid, kus tõde teinekord vaid sellepärast koos seisis, et valeks tunnistamine vajanuks oma silmaga nägemist.. Ü. Tuulik. || (kohaloleku, koosolemise, ka kogunemise, kokkutulemise kohta). Üle hulga aja oli jälle terve pere, meie kamp, lõbus seltskond koos. Muist külalisi oli juba koos, muist alles tulemata. Spordivõistlustel oli rahvast murdu koos. Rahvamajas käis palju noori koos. Komisjon istus mitu korda koos. Möödunud nädalal oli ministeeriumis koos kalanduse ekspertgrupp.
2. väga lähestikku v. päris vastamisi. Seisab, kannad koos. Istus, põlved koos, käed põlvedel koos. Nad arutasid midagi, pead koos. Tülitsejad olid peagi käsitsi, rinnutsi koos. Nad on karvupidi koos. Uksepooled seisid tihedalt koos. Toas on otsakuti koos kaks voodit. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Nad on alatasa ninapidi koos. Elati väikeses toauberikus, pead-jalad koos. Pea oma suu, lõuad koos!
3. ühes, seltsis (kahe v. mitme olendi, eseme, nähtuse kohta); ühiselt, üheskoos. Kahekesi, mitmekesi, hulgakesi, kõik, mõlemad koos. Lindat ja Antsu nähti sageli koos. Lastena olime, hullasime, mängisime sageli koos. Me tulime Peetriga kogu tee koos. Käis vennaga sageli koos jahil. Lähme koos koju! Koos on julgem liikuda. Poisid kasvasid koos üles. Tule, istume veidi koos ja ajame juttu. Nad pole ametlikult abielus, elavad niisama koos. Lõpetasime koos ülikooli. Lehmad ja lambad lasti koos karjamaale. Neid ravimeid ei tohi koos tarvitada. Sa oled õnnega koos 'sul on õnne', et nii hea korteri said. *..suure osavusega mässis ta orava maapinnal rätiku sisse ja pistis rätikuga koos korvi. J. Vahtra.
4. millegagi kaetud v. määrdunud. Kingad on poriga paksult koos. Riided olid tolmuga koos. Lusikas on veel meega koos. Sõrmed olid tindiga koos. Laste suud olid moosiga koos. Su püksisäär on millegagi koos.
5. hrl. ühes verbiga seisma osutab millegi koosnemisele teat. osistest. *Koos seisis kihelkonnakohus kohtuhärrast, keda mõisnikud valisid ja kolmest kõrvalistujast.. A. Kitzberg. *Söömisest ja magamisest karihiire elu õieti koos seisabki. F. Jüssi.
II. ‹prep postp› [komit]
1. ühes (sama tehes, sama laadi tegevusest v. protsessist osa võttes), kellegi seltsis (vahel lähedane sidesõna ja funktsioonile). Läks, tuli koos teistega, teistega koos. Tule koos Antsuga! Madli elab seal koos oma vanema tütrega. Ta töötas mõnda aega koos Arturiga. Kutsu ta abikaasaga koos! Isa läks pojaga koos linna. Meie koos Mardiga juba lõpetasime töö. Teda jäid leinama naine koos kolme lapsega. Küün koos rehealusega süttis põlema.
2. ühes (hrl. esinemusest, olemasolust rääkides). Koos kartulitega, kartulitega koos on kotti sattunud ka paar kivi. Koos raamatutega saadeti see kiri. Ta maeti koos teiste võitlejatega ühishauda. Võõrkeelsed lausenäited esitatakse tõlkega koos. Talle anti üle diplom koos rahalise preemiaga. Lepp koos pajuga moodustas siin läbipääsmatuid padrikuid. Kaassõnad esinevad kõige sagedamini koos nimisõnadega. || rõhutab millegi kaasasolu v. kaasaarvatust; sün. tükkis (sobib mõnikord). Rebis taimed koos juurtega, juurtega koos välja. Kaotas rahakoti koos dokumentidega. Ta müüks oma sõbrad koos naha ja karvadega, et aga ise karjääri teha.
3. märgib mingi sündmuse v. olukorra samaaegsust mingi teise olukorra v. sündmusega. Juhan tõusis hommikul koos päikesega, päikesega koos. Koos temperatuuri tõusuga suureneb ka aurustumine.
4. millegagi ühenduses, seoses. Olud ja inimeste suhtumine muutuvad koos ajaga, ajaga koos. Koos Forseliuse surmaga lõppes ka tema kooli tegevus.

kopeer|paber
ühelt küljelt erilise värvikihiga kaetud õhuke paber ärakirjade valmistamiseks. Sinine, must kopeerpaber. Läbi kopeerpaberi, kopeerpaberi abil kirjutatud tekst.

korbakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohke korbaga kaetud. Korbakad puutüved. *Juhtus ta teinekord põrnitsema oma korbakaid käsi, mis olid hukas tagise automootori lõpmatust parandamisest.. A. Beekman.

korbane ‹-se 4› ‹adj›
korbaga kaetud, korpas, korbatanud; krobeline. Vanade puude korbased tüved. *Ta käed on tööst korbased ja mustad.. Juh. Liiv.

korpas ‹adv›
korbane, korbaga kaetud, korbatanud. Korpas tüvega kased, männid. Korpas nahk. Raskest tööst rakkus ja korpas käed, sõrmed. Porist, verest korpas rõivad. Laste põlved olid kriimulised ja korpas.

kortsuline ‹-se 5› ‹adj›
kortsudega kaetud, kortsus olev. Vanadusest kortsuline kael, nägu, käsi, nahk, laup. Kähara peakapsa lehed on kortsulised. *Mai algul leiab ta raiesmikul esimese seene – pruuni kortsulise mürkli. J. Piik.

kortsus ‹adv›
kortsunud olekus, kortsu tõmbunud, kortsudega kaetud. Kortsus palged, põsed, käed, nahk. Kortsus vanake, taat. Poiss kuulas neid õpetussõnu kortsus kulmul, kulm(ud) pahuralt kortsus. Ta särk ja püksid, rõivad olid veidi kortsus. Võttis taskust paar kortsus rahatähte.

kraas ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. pl.› kahest metallhaakidega kaetud lauakesest koosnev tööriist villa kohestamiseks enne ketramist. Kraaside kõverad terasesed piid. *Ema pani korvist valgeid ja musti villu kraasile ja tõmbas teise kraasiga pealt. H. Lepik (tlk).

kreemine ‹-se 4› ‹adj›
kreemiga (hrl. 2. täh.) kaetud v. koos. Kreemine torditükk. Lapse käed olid kreemised.

kriit|paber
peam. illustratsioonide, ka luksusväljaannete trükkimiseks ettenähtud paber, mille üks v. mõlemad küljed on kaetud pigmendist ja sideainest kattekihiga. Kriitpaberil teos, postmargid, pildid.

krimpsuline ‹-se 5› ‹adj›
krimpsudega kaetud, krimpsus, kortsus. Krimpsuline nägu, pale. *Toas istus vanamoor, krimpsuline nagu kuivatatud viinamari. T. Hallap (tlk).

krokodill ‹-i 21› ‹s›

1. zool sarv- ja luukilbistega kaetud kehaga suur sisalikukujuline troopika ja lähistroopika mageveekogude ja soode roomaja (Crocodylus). Niiluse krokodill.
2. el hambuline juhtmeotsak || kõnek (ühelt akult teise aku laadimiseks kasutatava hambuliste otsakutega juhtmepaari kohta). Autot üritati käivitada krokodillide abil.

kruusa|kallas
kruusaga kaetud, kruusane kallas. Jõe kõrge kruusakallas.

kruusane ‹-se 4› ‹adj›
kruusaga kaetud; (rohkesti) kruusa sisaldav. Kruusane rand, leetseljak. Kruusane pinnas, muld. Kruusased põllud. Jõepõhi ja järvekaldad on seal kruusased.

kublaline ‹-se 5› ‹adj›
kupladena esinev; kupladega kaetud. Kublaline lööve. Nägu sääsepisteist kublaline.

kuhi ‹kuhja 32› ‹s›

1. suur (varda ümber moodustatud) teravatipuline munajas v. pudeljas kuivade heinte v. põhu, õlgede kogum säilitamiseks lahtise taeva all. Kuhja hari, pea, magu, katus. Suur, kõrge, maokas kuhi. Kuhja tegema, kahandama, teritama. Kuhjategija on kuhja otsas. Õled olid lauda taha kuhja pandud. Heinamaal oli hein juba kuhjas. Kuiv hein saadi kuhja. || (teat. kõrge soengu kohta). Neiu kandis juukseid kuhjana pealael.
▷ Liitsõnad: heina|kuhi, pahna|kuhi, põhu|kuhi, õlekuhi; juuksekuhi.
2. pealt kitsenev hunnik. Kuhi kruusa, killustikku, liiva. Jõel ajas jää end raginal kuhja. || säilitamiseks põhu ja mullaga kaetud kartuli- v. juurviljahunnik. Kartuleid, porgandeid kuhja panema. Kuhi kartuleid, söödajuurikaid. || korrapäratu lamedam hunnik, virn, lasu. Peatsis on patjade kuhi. Kuhi raamatuid, ajakirju, ajalehti. Perenaine lõikas lahti terve kuhja leivatükke. Laual oli suur kuhi telegramme ja õnnitluskaarte. *Ree tagaotsas oli kolmelt realt kuhi võipütte.. I. Sikemäe. || piltl (millegi) suur hulk. Sai terve kuhja õpetusi teele kaasa. Rahvast kogunes kuhjana kaubitsejate ümber. *Et ka kõik pahandused ja mured pidid ühe korraga, kuhjana kaela veerema! P. Viiding.
▷ Liitsõnad: juurvilja|kuhi, kartulikuhi; jää|kuhi, kivi|kuhi, kruusa|kuhi, liiva|kuhi, mulla|kuhi, sõnniku|kuhi, söe|kuhi, viljakuhi; paberi|kuhi, padja|kuhi, prahi|kuhi, prügi|kuhi, pühkme|kuhi, räbalakuhi.
3. nõu äärtest üleulatuv (keskelt kõrgem) osa. Pudrukausil, vaagnal on kuhi peal. Perenaine jättis jahumatile kuhja peale. Kuhjaga külimit teri, jahu. Kuhjaga täis marja-, seenekorv. Viljasalved olid sel aastal kuhjaga täis. *Toimetaja valas pitsidesse viina, valas kuhjaga ja loksatas laudlinale. T. Vint. || kuhjaga rohkesti, ohtralt; küllaga, liiaga. Tööd ja tegemist, probleeme, küsimusi oli kuhjaga. Muresid oli neil kuhjaga. Sellest oli kasu kuhjaga. Aega oli neil kuhjaga. Ta on kiituse kuhjaga ära teeninud. Korras aed tasus tehtud kulutused kuhjaga. Vaenlasele maksti kuhjaga kätte. Teen raisatud aja homme kuhjaga tasa. *Ei mäleta, et oleksime suppi volilt saanud ja leiba kuhjaga. L. Promet.

kuiv|krohv
ehit suured õhukesed tugeva paberiga kaetud kipsplaadid hoone sisepindade katmiseks

kuld|medal
kullasulamist v. sellega kaetud medal autasuna võistlustel esikoha saavutamise v. mingite teenete eest. Maailmameistri kuldmedal. Võitis olümpiamängudel kuldmedali. Lõpetas keskkooli kuldmedaliga. Viiuldajate konkursi võitja sai kuldmedali. Tublit karjakasvatajat autasustati põllumajandusnäituse kuldmedaliga.

kuldne ‹-se 2› ‹adj›

1. kullast tehtud, kulda sisaldav v. kullaga kaetud, kuld-. Kuldne sõrmus, karikas, kroon, rist. Kuldne autasu. || kõnek kuldmedali saanud. Meie kuldne teatesõidukoondis. Jalgratturite kuldne 'kuldmedalile toonud' finiš.
2. kullavärviline v. -läikeline, kuldkollane. Kuldne rukki-, nisupõld. Kuldsed viljaterad. Kask on juba sügiseselt kuldne. Kuldsed kiharad, lokid. Linnul oli roheline kuldse helgiga seljasulestik. Raamatu kaanel on kuldsed tähed. Kuldne kuu, päike, eha, koidukuma. Päikese kuldne lõõsk, kuldsed kiired. Hommik koitis kuldsena.
▷ Liitsõnad: ere|kuldne, hele|kuldne, puna|kuldne, punakas|kuldne, purpur|kuldne, sädelev|kuldne, särav|kuldne, tuhm|kuldne, tulikuldne.
3. piltl kuldaväärt, suurepärane, ütlemata hea, tore, meeldiv. a. (elusolendi, hrl. inimese kohta). Jaanus on kuldne inimene, alati sõbralik ja abivalmis. Ta on kuldse südamega, tal on kuldne süda. Mul on kuldsed vanemad, lapsed, sõbrad. Sai endale kuldse mehe, naise, ämma, minia, väimehe. Mardil on lausa kuldsed käed: kõigega tuleb toime. Lillik oli kuldne lehm, andis lüpsis pange piima. b. (olukorra, seisundi vms. kohta). Kuldne vabadus, priius, lapsepõlv, noorusaeg. Kuldsesse keskikka 'elu kõrgpunkti' jõudnud mees. Pole tal seal elu, põli kuigi kuldne. Kuldne kodupaik. Kuldsed mälestused, unelmad. Rooma kirjanduse kuldne ajastu 'kõrgaeg, õitseaeg'. Tal oli kuldne teenistus. Tänavu olid lausa kuldsed heinailmad. Oli järelsuve kuldne päev. Kuldsed 'väga õiged' sõnad! Kuldne põhimõte, reegel, elutõde. Tal on kuldne mälu. Tuju ei ole kõige kuldsem. Hinges valitses kuldne rahu.

kulune ‹-se 4› ‹adj›
kulu [2] sisaldav; sellega kaetud. Kulune hein. Kulune maapind, kraavikallas, mätas.

kumane ‹-se 4› ‹adj›
valguskumas olev, valguskumaga kaetud. *Aga Mihkel suitsetas sõnatult piipu, must habe ääsitulest kumane.. P. Vallak.

kummeline ‹-se 5› ‹adj›
kummelitega kaetud, kummeleid sisaldav. *.. ning iga samm on jalatallale / nii mõnus kummelisel õuemurul. V. Sõelsepp.

kuplas ‹adv›
kupladega kaetud. Nahk, keha on üleni kuplas. Nägu, käed ja jalad on sääsehammustustest kuplas.

kupuline ‹-se 5› ‹adj›
kuppudega kaetud. Nahk sääsehammustustest kupuline.

kurruline ‹-se 5› ‹adj›
kurde omav, kurdudega kaetud, kurdudega. Kurruline nägu, kael. Laup tõmbus kurruliseks. Väikestest lainetest kurruline meri. Taime leheservad on kurrulised. Kurrulised seelikud.
▷ Liitsõnad: peenekurruline.

kõdune ‹-se 4› ‹adj›
kõduga kaetud; kõdunev. Maapind oli niiske ja kõdune.

kõntsane ‹-se 4› ‹adj›
kõntsaga kaetud v. kõntsa sisaldav. Kõntsane vesi, tiik. Põrand oli kõntsane. *..talvised teed muutuvad kõntsaseks, põldudelt hakkavad paistma mustad kühmud. O. Luts.

kõrkjane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kõrkjatega kaetud, kõrkjaid täis kasvanud. Lahesopi kõrkjased kaldad. Jõgi muutus kõrkjaseks padrikuks. *Kõigepealt on siin jõgi, parajalt lai ja parajalt kõrkjane. R. Vaidlo.

kõõmane ‹-se 4› ‹adj›
kõõmaga kaetud, kõõma täis. Juuksed on kõõmased. Pea, pintsakukrae on kõõmane.

kõõmas ‹adv›
kõõma täis, kõõmaga kaetud. Peanahk on paksult kõõmas. Kõõmas krae. *Perenaine kükitab molli kõrval, kraabib parkunud käega põrsa kõõmas turja.. F. Tuglas.

kärnane ‹-se 4› ‹adj›

1. kärnadega kaetud, kärnas. Kärnane selg, säär. Kärnane kass, koer, setukas. Lapsed olid kirpudest puretud ja kärnased. Õunad, kartulid on kärnased.
2. piltl armetu, närune, vilets. Mehel polnud taskus kärnast krossigi 'mehel polnud üldse raha'. *..kas see's palju on, kui te minule kärnase kolmesaja rubla peale alla kirjutate. O. Luts.

kärnas ‹adv›
kärnadega kaetud, kärnane. Kärnas käed, sääred, põlved. Laste jalad olid mustad ja kärnas. Paha siga, mitu viga: kärss kärnas, maa külmetanud. *Ema kirjutas, et tomatid on vihmast kärnas. M. Traat.

käsnane ‹-se 4› ‹adj›
käsni omav, käsnadega (hrl. 3., 4. täh.) kaetud. Käsnane puu. Käsnane nägu.

köbruline ‹-se 5› ‹adj›
köprusid omav, köprudega, köbrukestega kaetud. Köbruline nahk. *Kübara pind ei olnud ka nii köbruline nagu tüüpilisel kevadkogritsal. A. Raitviir.

kühmuline ‹-se 5› ‹adj›
kühmudega kaetud, kühme omav. Kühmuline muldpõrand, teepind. Mätlik ja kühmuline karjamaa. Kühmuline laup. Kergelt kühmulised sõrmed. Kühmulise tüvega puu.

külm|laud
kok külmade roogadega kaetud laud

kümne|jalalised ‹5› ‹s› pl
zool selts kõrgemaid vähke, kellel on suure ühtse seljakilbiga kaetud pearindmik (Decapoda)

künklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. küngastest koosnev, küngastega kaetud. Otepää künklik maastik. Jõe parem kallas oli künklik. Maastik muutub lõunas künklikumaks.
2. muhklik, mügarlik. Künklik savipõrand, külavahetee. Metsaalune oli künklik. *Vanker hakkas veerema õue künklikul pinnal rappudes. O. Samma (tlk).

kütis ‹-e 4› ‹s›
etn maa külviks ettevalmistamine ja väetamine mätaste ja mullaga kaetud puude põletamise teel. Kütist tegema, põletama. Kütis suitseb, põleb. Piibust tõusis suitsu nagu kevadisest kütisest.

ladu ‹lao 27› ‹s›

1. hoone, ruum, (piiratud ning kaetud) plats vms. materiaalsete väärtuste (kauba, materjali, tööriistade jne.) hoidmiseks. Toidu-, tööstuskaupade, ehitusmaterjalide ladu. Kaupu veetakse tehastest lattu ning laost kauplustesse. Töötab laos pakkijana. Lattu oli sisse murtud. || küün; põhuruum; (endisaegses rehielamus:) aganik, kõlgus; rehala (lahtiste lattidega) lakapealne. Aganad kanti sarjaga lattu. Heinad aeti lao peale. *.. nagisevaid pulki mööda ronib Martens laole ja vaatab seal hämaras ümber. M. Metsanurk. *Madalate põõsaste vahel mustab küün. Sügisel hulkusid vahel kitsed ümber lao .. V. Alttoa.
▷ Liitsõnad: heina|ladu, kauba|ladu, kesk|ladu, kütte|ladu, laskemoona|ladu, materjali|ladu, relva|ladu, taara|ladu, utiili|ladu, viljaladu.
2. trük teksti ladumine; laotud tekst. Alustati sõnaraamatu ladu. Trükivorm koostatakse laost ja klišeedest. Laost tehti tõmmis.
▷ Liitsõnad: foto|ladu, käsi|ladu, masin|ladu, tina|ladu, trükiladu.

lainetama ‹37›

1. (veekogu kohta:) lainetena liikuma, laineis olema. Vesi, meri, järv lainetab. Veepind lõi lainetama. Torm pani vee, mere lainetama. || vett vm. vedelikku täis v. tulvil olema, sellest kaetud v. üle ujutatud olema; ujuma. Laud lainetas õllest. Pesuruumi põrand lausa lainetas. Rassisime nii, et higi lainetas. Kevadel lainetavad teed, tänavad porist. *.. nutab [naine] ka omi varbaid vaadeldes. Kae tillukesi varbakesi, ütleb, aga silmad lainetavad juba. A. Gailit. | ‹impers.› Iga päev lainetab sadada.
2. (tuules) lainetena edasi-tagasi liikuma; õõtsuma. Rukis lainetab nagu kollane meri. Metsaladvad lainetavad tuules. Jõe ääres lainetab pilliroog. Lainetav rukkipõld, nisuväli. Lipud lõid lehvima ning lainetama. Pikad juuksed lainetavad tuuletõmbuses. Laulupeoliste rongkäik lainetab ning voogab. Ümberringi lainetab udu. Taeval lainetavad virmalised. Rind lainetab ägedast lõõtsutamisest. Naerab nii, et kõht lainetab. *.. ja lainetas rüü ümber õlgade tal / ja kõrgele liiv tuiskas kapjade all. A. Sang (tlk). *.. kurvatooniline vana soldatilaul hakkas rulluvalt, tõusude ja mõõnadega lainetama halli, marsitaktis vappuva roodu kohal. A. Hint. || piltl (tunnete, meeleolude kohta). Me ei aima, millised tunded võivad teise rinnas lainetada. Viha lainetab põues. Rõõmus elevus, pidumeeleolu lainetab kogu linnas. Lapsepõlvemälestused panevad midagi sooja südames lainetama. *Hetkeks lainetab sügav lein ta näost üle .. E. Vilde.
3. (pinna, eseme v. vormi kohta:) laineline, lainjas olema. Rannas lainetavad luited. Aia ääres lainetavad lumehanged. Peegel, aknaklaas lainetab natuke. Pikad lainetavad juuksed lahtiselt seljal. *Rada lainetas mööda väikesi künkaid. A. Saareste (tlk). *Must poisipea lainetas lokkides .. P. Krusten. || priskusest voltis v. õõtsuv olema. *Oma lainetavad kehavormid sai emand Neuhoferi õllest .. E. Vilde.
4. hrv laine(te)na liikuma panema. *Ta [= erutatud kass] lainetas vööte seljas ning ajas saba krampsirgeks. K. Saaber. *Mind [= rohukõrt] tuulevägi lainetab, / pea üles, alla vintsutab – / aeg teeb nii armuga. L. Koidula.

lakine ‹-se 4› ‹adj›

1. lakiga kaetud v. määrdunud. Lakiseid käsi saab puhtaks lahustiga.
2. lakile iseloomulik. *Põõsaste raod olid pruunid, tõmbusid üle lakise läikega .. P. Viiding.

lakk|maal
kunst läbipaistva lakiga kaetud maal; vastav tehnika. Jaapani lakkmaalid. Kunstnik on harrastanud ka lakkmaali.

lauatennise|reket
sport hrl. kärnilise kummiga kaetud väike puitreket lauatennise mängimiseks

lava ‹7› ‹s›

1. (hrl. laudadest tehtud) kõrgendatud alus, kõrgend; sellise kõrgendi pealmine osa. a. saunalava. Istuti laval, higistati ning viheldi. Kes leili ei kannatanud, kobis lavalt maha, alla. Lase sant sauna, tahab lavale. b. magamislava, lavats, nari. Vanasti olid sängide asemel lavad. *Siin lamati seinaäärseile lavadele laotatud õlgedel pikad öötunnid .. A. Mälk. c. (muude kõrgendite v. aluste kohta). Müüri laotakse hoone põrandale või vahelaele toetuvatelt lavadelt, nn. töölavadelt. Jahimehed ehitavad ulukite varitsemiseks puude otsa lava. Teede ääres on postidele toetuvad lavad piimanõude jaoks. Kuhja aluseks laoti hagudest lava. *Otse laevamasti ees asetses tugisammastele ehitatud lava – see oli kõrgem paik, millel mereröövlite käsknik taotses seista. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: kuhja|lava, magamis|lava, sauna|lava, surnu|lava, sööda|lava, tantsu|lava, tapa|lava, töölava.
2. teater kõrgendatud põrandaosa, kõrgem ruumiosa v. pind, kus esitatakse (teatri)etendusi. Lava ja vaatesaal. Estraadietendused kontserdisaali laval. Koor tuleb lavale, on laval, lahkub lavalt. Tantsijad ootavad lava taga esinemisjärge. || (teatri kohta üldse). Aleksis Kivi „Nõmmekingseppade” menu Eesti laval. Jüri Järvetit tunneme nii lavalt kui kinolinalt. „Estonias” toodi lavale 'lavastati' Verdi „Aida”. Juhan Peegli fragmentaarium sõjasuvest tuli lavale 'lavastus' „Vanemuises”. || piltl elu näitelava, (ajaloo) areen. Lavale on ilmunud uus poliitiline jõud.
▷ Liitsõnad: ees|lava, eksperimentaal|lava, kontserdi|lava, külg|lava, maa|lava, näite|lava, pöörd|lava, taga|lava, taidlus|lava, teatri|lava, vabaõhu|lava, vajuk|lava, vanker|lava, väikelava.
3. aiand raketega piiratud ning klaasi v. kilega kaetud madal lihtne katmikala hrl. köögivilja ja lillede v. nende istikute kasvatamiseks; ka selline piirav ning kattev ehitis. Ühe-, kahepoolne lava. Köetav lava. Aeda tehti kasvuhoone ning paar lava. Lavas kasvatatud kurgid. On paras aeg taimed lavast peenrale istutada.
▷ Liitsõnad: kasvu|lava, kile|lava, klaas|lava, kurgi|lava, lille|lava, sõnniku|lava, süvendlava.
4. geogr lavamaa osa. Ürgorgudega lavadeks lõhestatud Sakala kõrgustik.
▷ Liitsõnad: kõrg|lava, mandri|lava, paelava.

leemendama ‹37›
libedalt märg olema, vedelikukorraga kaetud olema. Kelder on nii niiske, et seinad leemendavad. Lõug leemendab rasvast. Värv ei imendunud puidusse, jäi leemendama. Rasvast leemendav supp, kaste. Leemendav laud, kõrtsilett. Leemendav haav, lööve, ekseem. || higist nõretama. Ihu, selg, pea leemendab higist. Puulõhkumine võttis naha leemendama. Rassisime tööd teha, nii et särk leemendas. Mehed punetasid ja leemendasid näost. Nii kuum, et higi aina leemendab. Tuldi õhetades ning leemendades saunalavalt alla.

lehtla ‹1› ‹s›
väike ronitaimedest kaetud külgede ja laega sõrestikehitis puhkekohana aias. Varjukas metsviinapuu väätidesse uppuv lehtla. Kohvi joodi aias lehtlas.

lige ‹-da 2› ‹adj›
murd märg. a. veega vm. vedelikuga kaetud, sellest läbi imbunud. Lörtsist ligedad teed, tänavad. Ligedal heinamaal lirtsus meil vesi jalge all. Jalad said ligedaks. Letiesine põrand oli õllest lige. Särk on higist lige. *Lige muruhein kleepus jahedalt paljastele pöidadele .. L. Vaher. b. hrv sajune, vihmane, märg (2. täh.) Lige seeneilm. Suvi oli külm ja lige.

liide ‹liite 18› ‹s›

1. hrl tehn osade, detailide, hrl. masina- v. aparaadiosade, tarindite jm. ühendus. Liikuvad ja liikumatud liited.
▷ Liitsõnad: bajonett|liide, hammas|liide, joote|liide, keermes|liide, keevis|liide, kiil|liide, käpp|liide, liim|liide, liist|liide, neet|liide, polt|liide, põkk|liide, valtsliide.
2. ehit seotis
3. med serooskestade (ning nendega kaetud elundite) haiguslik liitumus. Sooltevahelised liited. Liited ussripiku ja tema naaberorganite vahel.
4. keel afiks. Liide -gi, -ki.
▷ Liitsõnad: ees|liide, järel|liide, sise|liide, tuletusliide.

liimine ‹-se 4› ‹adj›
liimiga kaetud, liimiga koos. Kleeplindi, teibi liimine pool. Mul on käed liimised.

liivane ‹-se 4› ‹adj›
liivasegune v. liivast koosnev; liivaga kaetud, liivaga koos. Liivane maa, muld. Liivase põhjaga, kaldaga jõgi. Liivakastist tulnud lastel olid käed liivased.

liiva|paber
liivaga kaetud abrasiivpaber

lillendama1 ‹37›
lillerohke olema, lilli täis, lilledega kaetud olema. Kevadel lööb maa lillendama.

lima|kala
zool paksu limakihiga kaetud kala Euroopa lõunaranniku vetes (Blennius)

limane ‹-se 4› ‹adj›

1. limaga kaetud; lima sisaldav. Limased kalad, seened. Konn püüab kärbseid oma limase keelega. Nälkja limane roomamisjälg. Limane eritis. Limane seisev lombivesi.
2. kleepuvalt märg. *.. ja limane higi kattis tervet ta keha. E. Vilde.

linoleum|põrand
(linoleumiga kaetud)

lobjakane ‹-se 5› ‹adj›
lobjakaga kaetud; lobjakast koosnev. Lobjakane tee, tänav, maa. Sadas lobjakast lund.

lubjane ‹-se 4› ‹adj›
lubjaga koos, lubjaga kaetud; lupja sisaldav. Maalri lubjased püksid, tunked. Su mantel on lubjaseks saanud. Lubjane vesi.

lumine ‹-se 4› ‹adj›

1. lumega kaetud, lumekorra all v. lumega koos olev. Lumine põld, mets, tee, tänav. Lumised mäetipud. Härmas ja lumised puud. Kuuskede lumised oksad. Lapsed on lumes hullamisest üleni lumised, tulevad lumiste jalgadega tuppa.
2. selline, kus esineb lund; lumerohke. Lumine talv, märts. Lumisel ajal.

lõuna|laud
lõunasöögiks kaetud laud. Istuti, paluti külalised lõunalauda. Lõunalaud kaeti rõdule. Lõunalauas vesteldi päevasündmustest. Tõusti lõunalauast.

läbune ‹-se 4› ‹adj›
kõnek läbuga kaetud, ebapuhas, must. Läbune laud, söögikoht.

lägane ‹-se 4› ‹adj›
lägaga kaetud, lägaga koos. Lägane tee. Lägased kummikud.

lögane ‹-se 4› ‹adj›
lögaga kaetud, lögaga koos. Lögane tee, õu. Lögased saapad. Lögased mädanenud kartulid.

lööbeline ‹-se 5› ‹adj›
lööbega kaetud; lööbega sarnane; lööbega iseloomustuv. Lööbeline nahk. Lööbeline punetus. Lööbelised haigused.

magnet|riba
magnetkihiga kaetud riba (näit. maksekaardil)

marmor|kamin
marmoriga kaetud kamin

marmor|saal
marmoriga kaetud seintega saal. Lossi marmorsaalid.

meri|siilikud pl
zool klass liikuvate lubinõeltega kaetud ümara v. lameda kehaga peam. troopikamerede okasnahkseid (Echinoidea). Söödav merisiilik. Astus rannas mürgise merisiiliku otsa.

metall|paber
trük õhukese metallikihiga kaetud paber

metsane ‹-se 4› ‹adj›
metsaga kaetud; metsarohke. Metsane nõlv, mägi, rannik, neem, org. Jõe metsased kaldad. Kõige metsasem on saare põhjaosa. Edasi muutus maastik metsasemaks.

miili|auk
maasse kaevatud (kividega vooderdatud) süvend, milles pealt (mätastega) kaetud puud hõõgudes söeks põlevad, miil, miiliahi

mika|foolium
el vilgukiviga kaetud isoleerpaber

mika|lint
el vilgukiviga kaetud isoleerlint

moora|pea
kok šokolaadivaabaga kaetud ümmargune kook

moreen|rand
geogr moreenist, moreeniga kaetud rand

mudane ‹-se 4› ‹adj›

1. rohkesti muda sisaldav; mudakihiga, mudaga kaetud. Mudane vesi. Mudase põhjaga järv, tiik, oja, jõgi. Vihmasel ajal on teed mudased.
2. mudaga määrdunud. Põrand mudaseks tallatud. Ära tule mudaste jalgadega, saabastega tuppa.

muld|katus
mullaga kaetud katus. *Sepikoja lohkuvajunud muldkatusel kasvasid metskanep ja stepirohi. O. Samma (tlk).

muld|kraav
põll pealt kaetud kraavikujuline süvend lihtsa köögiviljahoidlana

mullane ‹-se 4› ‹adj›

1. mullaga kaetud; mullaga koos, mullaga määrdunud; mullal olev, rohukamarata. Mullased kartulid. Käed olid porised ja mullased. Ära mine mullaste jalgadega, saabastega tuppa. Ukse eest läheb mullane rada kaevu juurde.
2. van maine (2. täh.), muldne. *Ta hing lendas oma mullasest majast üles igavese õndsuse ja rahu riiki .. A. Saal.

munakaline ‹-se 5› ‹adj›
munakaid sisaldav, nendega kaetud. Munakaline kruus. Kiviklibune ja munakaline põndak, põlluserv.

munakane ‹-se 5› ‹adj›
munakatega kaetud, munakaline. *.. ja nägi Pika Jala värava ees munakasel tänaval kolme meest keksivail, hästi toidetud hobustel .. J. Kross.

murune ‹-se 4› ‹adj›
muruga kaetud. Murune õu, teeperv.

männikune ‹-se 5› ‹adj›
männikuga kaetud. Männikused luited.

männiline ‹-se 5›

1. ‹adj› hrv mändidega kaetud. Männiline mäeselg.
2. ‹s› ‹pl.› bot sugukond okaspuid (Pinaceae). Kuused kuuluvad männiliste sugukonda.

männi|okkaline
männiokastega kaetud. Männiokkaline metsarada.

märg ‹märja 22 komp märjem superl kõige märjem›

1. ‹adj› rohkesti vett vm. vedelikku sisaldav, sellest läbi imbunud v. sellega pealt kaetud. Märg maa, muld, pinnas, liiv, soo, heinamaa. Põllud on nii märjad, et ei kanna masinaid. Vihm kastis kuiva heina märjaks, kuiv loog sai märjaks. Märg käsn, vahtkummi. Tõmbab põranda märja lapiga üle. Jäin vihma kätte, sain märjaks. Olin nii märg, et hamba allgi polnud kuiva kohta. Jalad on märjad nii et lirtsub. Võta märjad rõivad seljast. Sukad on nii märjad, et vääna vett välja. Riputab märja pesu nöörile kuivama. Lobjakas on märg lumi. Föönib märgi juukseid (kuivaks). Lapsel on mähkmed, püksid (pissist) märjad, laps on enda märjaks teinud. Särk, nahk higist märg. Ränk töö võtab naha märjaks. Raba tööd, nii et pea, nina märg. Silmad, palged pisaraist märjad. Nii kurb lugu, et võtab silma märjaks. Märg asfalt läigib. Ära istu, pink on märg. Tegi sõrmeotsa süljega, suus märjaks. Mets on vihmaga tilkuvalt märg. Hommikul on rohi kastest märg. Tindikiri, akvarell oli alles märg. Pühi märjad käed kuivaks. Märg nagu kalamees, rääbis, kassipoeg. Ei taha vette, vesi on märg! Löön nii, et sust jääb ainult märg plekk järele. Märg 'eritisega, mädane' pleuriit, gangreen. *Sääl valguses istus siis Maarja, / .. pilk naeratav, natuke märg. M. Under. || sajune, vihmane. Märjad ja porised sügispäevad. Oli külm ja märg suvi. Märja ilmaga ei saa loogu võtta. || släng (kurjategijate kõnepruugis:) tapmisega, mõrtsukatööga seotud. Märjast asjast ta osa ei võta. Tema hingel märga tööd ei ole. *.. sel ajal istus seal [= vanglas] rohkesti ka märja töö mehi: kaks röövmõrtsukat, üks isatapja .. A. Vaarandi.
▷ Liitsõnad: higi|märg, kaste|märg, läbi|märg, nutu|märg, vesi|märg, vihmamärg.
2. ‹s› miski märg. a. vesi vm. vedelik. Okstelt tilgub märga kaela. Nuttis, kuni silmist enam märga ei tulnud. Soe märg hakkas silmist põskedele valguma. Pühkis otsmikult, nina alt märga. Kärgib nii, et märg lendab suust. Mis märga siin põrandale on aetud? Nahkmantel peab tuult ja märga. Kutsikas on põrandale märga teinud. *Sadas tihedat tüütavat märga, mis polnud õieti ei udu ega ka vihm. J. Peegel. b. (alkohoolne) jook. Lahja, kange, kibe, hüva, kallis märg. Lonks märga külmarohuks pudelipõhjas. Tegi õlut, viis naabritelegi oma märga maitsta. Nüüd kuluks kohv või mingi muu kuum märg ära. Näris leiba ja rüüpas kruusist märga peale. *.. seesama mees, kellel joodud märg juba latva hakkas minema. H. Sergo. c. märg keskkond, ilmastik v. koht. Märja käes, märjas läheb raud roostesse, roostetama. Märja käest, märjast tulles tundub soe tuba eriti mõnus. Metsatööl sai päevade kaupa märjas ja külmas oldud. Märjaga pane kummikud jalga. Märjale vaatamata, märjast hoolimata sai kartul võetud. *Harri tõstis teekaaslase sülle. .. Teispool märga pani Harri kandami maha tagasi. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: humala|märg, kesva|märg, odra|märg, õllemärg.
3. ‹s› märgus. Mantel on juba tahe, väike märg kuivab seljas iseenesest. Öö läbi sadas, majade seinad on märjast mustad. Istusime märga kartmata kastesele rohule.

mätas ‹mätta 19› ‹s›

1. sambla v. rohuga kaetud väike maapinna kühm. Soo, heinamaa mättad. Mättalt mättale hüpates sai kuiva jalaga üle sooniku. Mätaste vahel lirtsus vesi. Istus mättale, mätta otsa. Mätlikul heinamaal võib niites vikati mättasse lüüa. Mättad punetavad pohladest. Viljahunnik on tihedaks mättaks idanenud. Eit on madal ja matsakas kui mätas. On ennast täis, tähtis nagu konn mätta otsas. | piltl. On omadega ilusasti mättale 'järjele, heasse seisu' saanud, mättal. *Ärgem vaadakem elu ainult enda mina madalalt mättalt. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: heina|mätas, marja|mätas, mulla|mätas, rohu|mätas, sambla|mätas, soomätas.
2. rohukamar; sellest väljalõigatud tükk. Rohumaataimed peavad juurdudes tugeva mätta moodustama. Adrahõlm pöörab mätta kummuli. Lõigatakse labidaga mätast ning kindlustatakse sellega kraavinõlvu. Siit saab haudadele ilusa tiheda rohuga mätast. Mätastest laotud muldonn. Künnimuld on veel toores, mätas ei murene. || piltl muld (väljendites suremise, surnud-oleku v. matmise kohta). Tema on, puhkab juba mitu aastat mätta all. Ei teagi, kas poeg on merepõhjas või mättas. Eks kõigil tule ükskord mätta alla minna. *.. ema oli juba paar aastat isa eel mätta alla pugenud .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: istutus|mätas, juure|mätas, künni|mätas, muru|mätas, rohumätas.

mätas|katus
(mätastega kaetud). Keldri mätaskatus. *Seal eraldad suuri vaevu muust ümbrusest hütikese mätaskatusega, mille peal lokkab hein ja kasvab vahel isegi kask või kuusk .. J. Semper.

mördine ‹-se 4› ‹adj›
mördiga kaetud, mördiga koos. Mördine sein. Mördine labidas, kellu.

naastuline ‹-se 5› ‹adj›
naastudega (kaunistatud, kaetud, tugevdatud). Naastuline mõõgavöö, pussitupp, rüü, kirst, uks. Naastuline rattakumm, protektor. Naastulised vaibad, tekid.

nahk|iste [-istme]
nahaga kaetud iste. Kalessi, auto nahkistmed.

nahkne ‹-se 2› ‹adj›

1. nahast tehtud v. nahaga kaetud. Nahksed püksid, seelikud, jakid, vööd – üldse kõik nahkne on moes. Kas tahad kingadele kummist või nahkseid pooltaldu? Istub kabinetis nahkses tugitoolis.
▷ Liitsõnad: hundi|nahkne, härja|nahkne, hülge|nahkne, jänese|nahkne, karus|nahkne, kitse|nahkne, lakk|nahkne, lamba|nahkne, linnu|nahkne, naaritsa|nahkne, okas|nahkne, orava|nahkne, piibri|nahkne, põdra|nahkne, rebase|nahkne, seemis|nahkne, soobli|nahkne, tuhkru|nahkne, vasika|nahkne, veisenahkne; juht|nahkne, kroom|nahkne, kuradi|nahkne, raag|nahkne, toornahkne.
2. nahkjas, nahataoline. Nahksete lehtedega igihaljad taimed. Nahkmuna nahkne kest. Lõunamaistel puuviljadel on paks nahkne koor.
3. nahkjas, kuivetunud, kõhn. Raugalikult nahksed käed. Nahkseks sooldunud räim. *Tema priskusest õitsev nägu on imelikus ebakõlas ta pika ja nahkse kehaga. M. Jürna.
4. piltl närune, sant. Ta on üks viriseja ja nahkne mees. *Logina on muidugi nahkne olnud, on see mees, kes kaudselt võttis temalt ta õppimisevõimalused. R. Sirge. || tüütu, igav. Ära tüütavad need nahksed heietused, targutused. *.. sest üksi on ju nahkne, hulgakesi hubasem .. A. H. Tammsaare.

nahk|paat
nahaga kaetud paat. *Keltid jõudsid enne skandinaavlasi Islandile nimelt seesugustes nahkpaatides, mis talusid lainet ja tormi sootuks paremini kui esimesed üleni puust ehitatud merealused. L. Meri.

nahk|padi
(nahaga kaetud)

nahk|polster
(hrl. nahaga kaetud polstri kohta). Nahkpolstriga tugitool, uks.

nahk|tool
(nahaga kaetud)

nahk|tugitool
(nahaga kaetud). Nahktugitoolidega kabinet.

niiske ‹1› ‹adj›
vähesel määral vett vm. vedelikku sisaldav, vähese vedelikuga kaetud, veidi märg. Niiske maa, liiv. Turvas on veidi niiskeks tõmbunud. Muld olgu kergelt niiske, kuid mitte märg. Angervaks kasvab niisketel niitudel. Särk, otsaesine on higist niiske. Pesu on triikimiseks parajalt niiske. Pühib tolmu niiske lapiga. Udust niisked lehed, kastest niiske rohi. Niiske asfalt, kivipõrand, paesein. Aknaklaasid tõmbusid niiskeks. Silmad niisked, veekalkvel. Silmad läksid, lõid, nõrgusid niiskeks. Niisked meelad huuled. || (gaasi, hrl. õhu kohta) veeauru sisaldav. Väga niiske õhk. Toad on liiga niisked. Niiske kelder, pesuköök, saun. Kuum ja niiske kliima.
▷ Liitsõnad: higi|niiske, kaste|niiske, uduniiske.

niiskus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
tahke aine, vedeliku v. gaasi vee- v. veeaurusisaldus; milleski sisalduv vesi v. veeaur. Mulla, soola, õhu niiskus. Mullas on niiskust liiga vähe. Puidu niiskus protsentides. Niiskusest hallitanud seinad. Maja tahab korralikult kütta, et niiskusest jagu saaks. Kurgil olgu kasvamiseks niiskust ja sooja paras jagu. Niiskusest küllastunud õhk. Gaasi absoluutne niiskus '1 m³ gaasi veeaurusisaldus grammides'. Gaasi suhteline niiskus 'gaasis sisalduva ja samadel füüsikalistel tingimustel samas gaasis maksimaalselt sisalduda võiva veeauru suhe protsentides'. || midagi kattev vähene vesi vm. vedelik; sellega kaetud olek. Klaasidelt valgub aknalauale niiskust. *Ja poisigi silmadesse valgus niiskus, kui ema nuutsudes palve lõpetas .. R. Roht. *Läigib / niiskus nina all .. F. Kotta (tlk).
▷ Liitsõnad: eri|niiskus, liig|niiskus, õhuniiskus.

nikline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
nikliga kaetud, nikeldatud; niklist. *Nikline lauakell tiksus oma kärmet käiku. M. Raud.

nireline ‹-se 5› ‹adj›
niredega (kaetud). Nägu pisaraist, higist nireline. Vihmast, veeldunud aurust nirelised aknaklaasid.

nivaalne ‹-se 2› ‹adj›
geogr lumeline, lume-; igilume ja jääga kaetud mäestikule omane. Alpiinsest vööndist kõrgemal on nivaalne vöönd.

nokk ‹noka 22› ‹s›

1. zool pikenenud näoluudest ning üla- ja alalõualuust moodustunud sarvkestaga kaetud elund lindudel toidu haaramiseks ja kinnihoidmiseks, samuti kaitsmiseks ning ründamiseks. Pikk, lai ning lame, kõver, konksjas nokk. Kulli, hane, pelikani, pardi, varblase nokk. Kanad söövad nokkade kobinal põrandalt teri. Varblane haarab leivatüki noka vahele, nokka. Varblasel on leivatükk noka vahel, nokas. Tihane toksib, täksib nokaga rasvatükki. Rähn koputab, põristab nokaga vastu puutüve, töötab nokaga nagu peitliga. Kotkas rebib nokaga verist liha. Kuked peksavad, löövad teineteist nokaga. Linnupojad ootavad toitu, nokad pärani. Toonekurg plagistab nokka. Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu. || nokklooma pardinokataoline sarvestunud nahaga kaetud koon
▷ Liitsõnad: ala|nokk, ülanokk; linnunimedes kuld|nokk, luits|nokk, naaskel|nokk, ristnokk.
2. zool nokaliste pistmis-imemissuised, iminokk. Sääse, lutika nokk.
▷ Liitsõnad: iminokk.
3. piltl (millegi linnunokka meenutava kohta). a. mütsinokk, -sirm. Läikiva nokaga, nokata müts. *Küll oli ta ise katsunud valge niidiga seda musta nokka mütsile ette ajada, aga niit harunes varsti ja laskis noka ripakile .. A. H. Tammsaare. b. seadme, mehhanismi jms. (rõhtsuunas) eenduv osa. Kraanade nooled ja nokad. Poomi, pukspriidi nokk. *Kraanad seisid, nokad norus .. L. Promet. c. tööriista, seadme vm. konksjalt väljaulatuv osa. Höövlipaku, kiini, kirve nokk. d. (kannu, anuma) tila. Kohvi-, õlikannu nokk. *Muuli perenaise suu seisis torus nagu lüpsiku nokk. E. Tegova.
4. kõnek nina, nospel; suu, lõuad, mokk. Mis sa luristad, tee, pühi nokk puhtaks. Poiss lubas teisel noka lõhki, viltu lüüa. Sai vastu nokka. Andis, tõmbas talle vastu, mööda nokka. *.. nokk püsti ja nägu tark peas, aga püksitagumik lõhki. F. Tuglas. *Sosistades pistsid nad [= mehed] nokad kokku .. E. Vilde.
5. hlv nolk, naga. *Kurram, siis hakkasid meiega norima paar linnamoodi nokka .. A. Jakobson. *Vaata, kus nokk! Või tema ütleb, et tal pole ühtegi krooni .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: kolla|nokk, poisi|nokk, pudru|nokk, sitanokk; hobusenokk.

nutma ‹nutta, nutan 47›

1. tugeva hrl. negatiivse meeleliigutuse v. valu pärast (nuuksudes, halisedes) pisaraid valama, pisaratel voolata laskma; töinama, tönnima, vesistama. Mure, ahastuse, valu, viha pärast nutma. Nutab hardusest, rõõmust, õnnest. Valjusti, suure häälega, hüsteeriliselt, hääletult, vaikselt nutma. Nuttis kibedasti, haledasti, südantlõhestavalt. Tihub, nuuksub, vesistab, tönnib, röögib nutta. Nutab rõõmu-, solvumispisaraid. Mis sa nutad, ära sellepärast nuta! Laps karjub, nutab. Silmad on punaseks nutetud. Mure, solvumine ajab, paneb nutma. Hakkas, puhkes, purskas nutma. Miks, mille peale ta nutma hakkas? Pole kohta, kus võiks end tühjaks nutta. Nutab ja naerab vaheldumisi. Nuttis öösel hea peatäie, padja märjaks. Nutab oma nurjunud elu pärast. Emad nutsid oma sõtta viidud poegi. || piltl kaeblikku häält v. heli tekitama. Üksi jäetud kutsikas nutab haledasti. Mustlasorkester mängib, viiulid laulavad ja nutavad. Tuul nutab korstnas, telefonitraatides. *„Kõht nii tühi, et sisikond aiva nutab,” algas Mihkel sosistamisi. E. Vilde. || piltl piiskadega kaetud olema; piisku eraldama. Kurb sajune ilm, puud ja põõsad, katuseräästadki nutavad. Kuusk nutab vaigupisaraid. Päike paneb jääpurikad nutma. *Miks sa nutad, lillekene, / nupud sul täis pisaraid? L. Koidula.
2. hädaldama, kurtma, halisema. Looduskaitsjad nutavad iga puu pärast, mis ehitustele ette jäänuna maha võetakse. Nutab iga kulutatud kopika üle. Nutab, et raha läheb palju. Nutab igaühele oma rasket elu. Pole oma hädasid kellelegi nutmas käinud. *Me nutame, õhkame, karjume mineviku pärast, aga olevik on ainult purustamise väärt. A. H. Tammsaare.

nõgestik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
nõgestega kaetud ala. Kraaviäärne nõgestik.

nõgine ‹-se 4› ‹adj›
nõega koos, nõega määrdunud v. kaetud. Nõgised suitsulõõrid. Rehetoa, sauna nõgised seinad. Sepp küüris nõgiseid käsi. Lumi on vabrikute suitsust nõgine. Käed said pliidiraua, pajapõhja küljest nõgiseks. *Kirdetuul kohistas sauna ümber nõgist pimedust .. J. Peegel.

näärme|karvane
näärmekarvadega kaetud. Tihedalt näärmekarvane vars. Näärmekarvase sigimikuga õis.

ofort ‹ofordi 21› ‹s›
kunst trük
1. sügavtrükitehnika, mille puhul happekindla kihiga kaetud plaadile kraabitud joonistus söövitatakse happega plaadi pinnasse, etsing. Illustratsioonide tegemisel on kunstnik enim kasutanud oforti.
2. selles tehnikas graafikateos. E. Viiralti ofordid.

okkaline ‹-se 5› ‹adj›

1. okastega (kaetud). Okkaline kaktus, põõsas. Roosi vars on okkaline. Okkalised kibuvitsad, astelpajud, ohakad. || piltl (ajamata) habeme kohta. Okkaline torkiv habe. Mehe lõug on okkaline.
2. piltl kiuslik, trotslik, tõrjuv, terav. Okkaline iseloom. Tüdruk oli võõraste vastu okkaline. Mis juhtus, et sa nii okkaliseks läksid? Raamat sai õige okkalise arvustuse. Uustulnuka vastuvõtt oli jahe ja okkaline. *Algul tegi tööd nagu viha pärast, oli sünge näo ning okkalise suuga. I. Sikemäe.
3. piltl vilets, vaevaline, raske. Okkaline elutee. Karjalapse okkaline põli. Ta haridustee oli okkaline. *Nõnda sattus Mišel jälle kodutu hulguse okkalisele rajale .. A. Jakobson.

pae|klibune
paeklibuga kaetud, paeklibu sisaldav. Paeklibune rannariba. Paeklibune muld.

pahklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
pahkadega kaetud, pahku täis, kühmuline, muhklik, mügarik. a. (puu kohta). Pahkliku tüvega tamm. Vanad pahklikud puud. Pahklik kadakakepp. Pahklikuks kulunud laudpõrand. *Mida kisklikum, vindlikum, pahklikum puit, seda peenema teraga höövlit on silumiseks vaja. E. Nirk. b. (hrl. käte kohta). Tööst pahklikud käed, pihud. Pikad, kondised, liigeste kohalt pahklikud sõrmed. *Metsavahi-vanataat istus lävepakul ja kohmitses jalarätte ümber pahklike köntide keerata. E. Maasik.

paiseline ‹-se 5› ‹adj›
paisetega iseloomustuv, paisetega kaetud. Paiseline nahapind.

paneel ‹-i 21› ‹s›
ehit
1. puittahveldis siseruumide seinte alaosal; ka kividega vm. materjaliga kaetud v. erivärviline siseseinte alaosa. Tumedast tammest paneelidega kaunistatud saal. Valgeks lubjatud seinu kaunistas lai värviline paneel.
▷ Liitsõnad: tamme|paneel, vineerpaneel.
2. tööstuslikult toodetav raudbetoonist vm. materjalist suur plaadikujuline ehitusdetail. Välisseina, vahelagede paneelid. Paneelidest monteeritud elamu. Paneeli kõrgus võrdub korruse kõrgusega ja laius kandvate põikseinte vahekaugusega.
▷ Liitsõnad: kergbetoon|paneel, raudbetoonpaneel; katuse|paneel, lae|paneel, seina|paneel, sokli|paneel, välispaneel; katte|paneel, tugipaneel; ribi|paneel, õõnespaneel; suurpaneel.
3. mäend pea- ja paneelistrekkidega piiratud rõhtsate maavarakihtidega kaevandusvälja koristuseks ettevalmistatud osa
4. tehn seadme v. aparaadi terviklik osa, mis hrl. koosneb plast- v. metallplaadist ja sellele kinnitatud elektriahelaelementidest
▷ Liitsõnad: isoleer|paneel, juhtimis|paneel, valgustuspaneel.
5. info brauseri alamaken
6. maj püsivastajaskond (statistikas)

papp|katus
tõrvapapiga kaetud katus. Tõrvati kuuri pappkatust.

parafiinine ‹-se 4› ‹adj›
parafiiniga koos, parafiiniga kaetud. Parafiinine paber, parafiinised käed.

pea ‹illat peasse e. pähe pl. part päid e. peasid pl. illat peadesse e. päisse 15› ‹s›

1. inimese keha ülemine ajude ja meeleorganitega varustatud ning kerest kaelaga eraldatud osa. Piklik, ümar, kõrge laubaga, suur, väike pea. Pead pöörama, (üles) tõstma, kummardama, langetama. Pead käte vahele võtma, õlgade vahele tõmbama. Noogutab tervituseks peaga, pead. Raputab, väristab eitades pead. Vangutas, kõngutas laitvalt pead. Pea vajub norgu, langeb rinnale. Kõnnib, pea maas, norus päi.. Vanakese pea tudiseb, väriseb (otsas). Ajasime pead ülespidi vahtides selga. Lõi pea uhkelt püsti, kuklasse, selga. Käib pea püsti, kuklas, seljas. Põrkasid pimedas päid pidi kokku. Naised pistsid pead kokku ja sosistasid salajuttu. Osutab peaga ukse poole. Hüppas pea ees vette. Pane padi pea alla. Poiss oskas pea peal seista ja käte peal käia. Hoidis vihmavarju pea kohal. Pea kohal kärgatas äike. Pea kohal ripub 'on otseselt ähvardamas' oht tööta jääda. Vanaema silitab lapse pead. Uudishimulikud pistsid pead aknast välja. Vesi käis kukkujal üle pea. Hoopi pähe, vastu pead andma, saama. Lõi pea valusasti ära. Kannatanul on pea seotud, side ümber pea. Sai peast haavata. Kukkus endal pea lõhki, endale suure muhu pähe. Mütsi pähe panema, vajutama, tõmbama. Mütsi peast võtma. Tõmbab pluusi, kampsuni üle pea selga, seljast ära. Poiss tiris teki üle pea. Tööd on meil praegu üle pea 'väga palju'. Kübar, rätik on peas. Rippus, pea alaspidi. Meie pea peal 'korrus kõrgemal' korteris tantsiti öö läbi. Vend on õest poole pea jagu, pool pead pikem. Poiss on oma teadmistelt teistest pea jagu, pea jao 'tunduvalt' üle. Kuidas pea, nõnda kübar. | piltl. Süüdistusi langes talle pähe nagu rahet. || ‹sisekohakäänetes› rõhutab millegi pea juurde v. külge kuulumist. Lastel olid näod kriimud peas. Silmad põlevad, on pungis peas. Kõigil on naerul, hädised näod peas. Nägu peas väsimusest hall. Küsigu ise, tal endal ka suu peas. Juuksed peas kui harjased, nagu takukoonal. Silmad peas kui tõllarattad. Tal on endal silmad peas, et õiget välja valida. Teevad lahke näo pähe. Silmad läksid valust pahempidi pähe. Külm tahtis kõrvad, nina peast ära võtta. Hoolas ettevaatamine pistab õnnetuse silmad peast. *Pärast vastati talle haiglast, et silm on [mehel] peas, ohtu pole.. M. Traat. || kasut. peas kajastuva tervisliku vm. kehalise seisundi kirjeldamisel. Töötab nii, et pea aurab, suitseb (otsas). Väsinud, unine, joobnud, purjus, vindine pea. Meestel oli õllest väike kilk peas. Oli purjus peaga, joobnud päi jõkke kukkunud. Kaine, targa, selge peaga 'kainena' ei oleks niisugust asja juhtunud. Lähme pead lahutama, pea on õppimisest juba paks, paistes (otsas). Puhanud, värske peaga läheb töö paremini. Pea kumiseb, kohiseb, valutab, lõhub (otsas). Terve eilse päeva valutasin pead. Pea tuikab, lõhub valutada. Pea on raske, uimane, haige. Pea lausa hõõgus palavikust. Tema pea ei kanna(ta) kõrgust. Joob vahel (viina) rohkem kui (nõrk) pea kannab. Viin hakkas, lõi, tõusis pähe. Ving, leitsak, karm hakkab pähe. Tundis, kuidas vihast lööb, tõuseb veri pähe. Magas hommikuks pea selgeks. Haigel hakkas pea pööritama, ringi käima. Kiitus on ta pea ringi käima, pööritama pannud 'eneseimetluse tekitanud'. Haige kaebas pead 'peas oli valu vm. halb tunne'. *Ka Karin tundis, et tema peas sumises ja palged hõõgusid. A. H. Tammsaare. || selle juustega kaetud osa; juuksed, soeng. Valge, linalakk pea. Sassis, salkus, kräsus, kammitud, lokitud pea. Heleda, musta, punase, värvitud peaga naine. Pead sugema, kammima, kratsima. Pea kõõmetab, hakkab paljaks minema. Ema otsis laste päid, lastel pead 'peast täisid'. Poiste pead aeti nulli pealt, nulliga paljaks. Ema peas on juba halli. Tuul sasib laste päid. Mehed seisid paljastatud päi 'mütsid austusavalduseks maha võetud'. Halli pead austa, kulupead kummarda. *Teised juuksurid .. saavad auhindu, teevad ilusaid päid, pildid pannakse lehte. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: laada|pea, pidu|pea, pulmapea; lagipea; poisi|pea, siilipea; vesipea.
2. muu elusolendi vastav kehaosa. Pühvli, karu, kitse pea. Vaala, kala, linnu pea. Sisaliku, mao pea. Mesilase, mardika pea. Suurte sarvedega, kõvera nokaga pea. Nudi peaga lehm, oinas. Koer paneb pea käppadele, tõmbab kõrvad ligi pead. Kutsikal tulevad silmad pähe, on juba silmad peas. Loomad rapsivad parmude käes peaga. Hobusele pannakse päitsed pähe. Varss loobib pead, lööb pea hirnatades püsti. Kärbes puhastab jalgadega pead. Kašeloti pea moodustab umbes kolmandiku ta kogupikkusest. *„Maas peaga härg on tugeva veoga,” arvas Simmu. A. Mälk. || looma pea toiduainena. Ema ostis turult süldi keetmiseks päid ja jalgu.
3. piltl pea psüühiliste protsesside ja tunnete asupaiga ning võrdkujuna. a. (normaalne, selge) mõistus, mõtlemisvõime, mõtlemine; pea mõtete asupaigana; arusaamine, taibukus. Peaga poiss, tüdruk. Ta on hea, targa, kõva, tuima peaga õpilane. Ta pea on puust, aganaid, saepuru, takku täis 'rumal'. Teos annab midagi nii peale kui südamele. Ehitajal läheb vaja nii käsi kui pead. Tema pea ei suuda sellest aru saada. Matemaatikat ta pea jagab (hästi). Pea töötab nagu kellavärk. Tal ei jätkunud õppimiseks pead. Hakkab peaga leiba teenima. Pea on täis suuri kavatsusi. Peas küpses kindel plaan. See mõte käis, välgatas mul tõesti läbi pea, peast läbi. Lasksin peast läbi (käia) kõik võimalused. Viska niisugune mõte, kavatsus peast! Pähe tikuvad veidrad mõtted. Teeb, mis aga pähe tuleb. Tal(le) tuli pähe kampsun roheliseks värvida. Tuli pähe minna ja läksingi. Mis tal(le) pähe tuli, et ta niimoodi minema pistis? Mis sulle pähe tuleb – nii ju ei tohi! Pane sina ka pea tööle, mõtleme koos! Mõistust pähe panema, võtma. Mõistus tuleb pähe. On hulludel aru peas! Viin võttis meele, mõistuse, viimse arunatukese peast. Läks, jäi suure mure pärast peast segaseks. Niisuguseid asju võib ainult peast ogar teha. Rääkisin rumala peaga, rumalast peast saladuse välja. See on mul omast peast mõeldud muster. Omast peast ta sinna ei läinud, keegi ikka käskis. Ära teisi kuula, otsusta, mõtle oma peaga. Olime ehmatusest peata 'segaduses, ähmi täis'. Ema pistab lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe. *„Poeg, minu vana pea ei saa hästi sinu asjust jagu,” rääkis isa.. A. H. Tammsaare. *.. näljas inimene ei mõtle enam peaga, vaid kõhuga.. A. Hint. b. pea teadmiste talletajana, talletuskohana; mälu, meelespidamine; miski mälu abil tehtav. Pähe õppima, tuupima. Sõnad ei jää, ei hakka pähe. Õppetükid on hästi, sõna-sõnalt, otsast lõpuni peas. Mitte ei mäleta: justkui auk peas, justkui peast pühitud. Pea on hõre (nagu sõel), ei pea midagi kinni. Tüdruk teab peast palju luuletusi. Peast lugema, ütlema, arvutama. Peast ununema, minema. Kas oskad meie koolimaja peast joonistada? Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. Mis sa õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas. *Toite peaks ta kokaraamatuta, peast keeta mõistma. H. Raudsepp. c. pea tunnete ja tahte asukoha v. sümbolina. Kuuma peaga seda küsimust ei lahenda. Rahulik, külma peaga võistleja. Pead jõudsid juba vaidluseägedusest jahtuda. Ainult tema võib sõbra pead pöörata. *Jutukal minial oli õigus ainult rääkida; tegutseda ja talitada võis ta ainult ämma pead mööda. A. H. Tammsaare. *„Juhanil oli,” ütles ema, „juba maast-madalast natuke kange pea, kes kord ettevõetud tujust ei tahtnud lahkuda..” F. R. Kreutzwald.
4. inimene v. loom. a. (hulga märkimisel). Farmi piimakarjas on üle 100 pea. Lambaid oli tuhande pea ümber. Veiste arv kasvas mõnekümne pea võrra. *Üks jõuab õhtuks sülla klombitud kive paika panna, teine ei saa poolegagi valmis, raha aga jaga peade järgi. P. Kuusberg. b. kellegi isik, keegi ise. Inimkonna, rahva parimad, helgemad pead. Õpetatud, valgustatud pead. Küsi mõne targema pea käest nõu. Noorukite seas oli andekaid päid. Tema kuulub ärksamate peade hulka. Puudust tuntakse iseseisvalt mõtlevaist peadest. Seal soovib rändur kord puhkama panna pea. Tal on koht, kuhu vanas eas panna pea 'kus elada, asuda'. Vaenlane purustab oma pea vastu meie kaitset. *Ohvitseride seas on ausaid ja mõtlejaid päid. J. Kross. c. (inimese) elu. Kurjategija pea eest lubati kõrget tasu. Põgenikul õnnestus oma pea päästa. Vastuhakk võis osavõtjatele pea maksta. Riskis põgeniku varjamisel oma peaga. *Minule on surmaotsus mõistetud, minu pea peale kümme tuhat tsaarirubla pandud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: hall|pea, kahu|pea, kiilas|pea, kräsu|pea, kulu|pea, kähar|pea, linik|pea, nudi|pea, paljas|pea, puna|pea, sasi|pea, tanu|pea, valge|pea, ümarpea; jahu|pea, juhm|pea, kaval|pea, kummi|pea, kõlu|pea, lamba|pea, loll|pea, nüri|pea, oina|pea, pudru|pea, puu|pea, põik|pea, põrund|pea, rumal|pea, tai(g)na|pea, tark|pea, tola|pea, tuisu|pea, tuli|pea, tuule|pea, uljaspea.
5. piltl juht, valitseja, ülemus; eestvedaja, pea- v. ninamees. Kroonitud pead. Katoliku, luteri usu kiriku pea. Rahva ilmalik, vaimulik pea. Peremees oli söögilauas pea. Kapten on laeva(l) pea. Lasterikka perekonna pea. Suurte riikide pead tulid nõupidamiseks kokku. Kunstikoolkonna pea. Temast sai selle kamba pea. *Kui on kord juba olemas vabariik, küllap siis sellele ka pea leitakse. P. Kuusberg. *Siis asus Atta laev jälle ta [= juhtinud laeva] kõrvale ja pisut ettegi, sest Atta oli selle tee pea. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kiriku|pea, linna|pea, perekonna|pea, riigi|pea, sugukonnapea.
6. miski kujult, asendilt v. ülesandelt pead meenutav. a. taime (jämedam) ülaosa; latv, tõusme ots; õis, vili. Kapsas hakkab juba pead keerama, kasvatama, moodustama. Sel kapsasordil kasvab kõva, tihe, kore, piklik, ümar, lapergune pea. Teravili loob pead. Pika, jämeda, raske peaga rukis, nisu, oder. Tänavu on viljal nii kõrt kui pead. Ostsin paar lillkapsa pead. Ulatas mulle poole päevalille suurest, seemneid täis peast. Juurvilja pea 'ülaosa, kust kasvavad välja lehed'. Punase, valge peaga ristikhein. Lumikelluke on pea mullast välja pistnud. Kurgitaimedel on juba pead väljas. b. hari, tipp; lagimine, pealmine osa. Rukkihakkidele pandi pead otsa, rukkihakid kaeti peadega. Oskan kuhja pead teha, kuhja teritada. Majakale, tuulikule tehti uus pea. Kõrge korstna pead ei olnud udus nähagi. Mahlapudeli lakiga kaetud pea. Mägede lumised pead, lumiste peadega mäed. Aiapostidel on lumemütsid peas. Villi, vistriku pea. Rindade pead 'nibud'. Jätab kirjutades tähtedel pead 'punktid, täpid' ära. c. eesmine, (liikumisel) ettepoole jääv osa. Ree, saani pea ja pära. Komeedi pea ja saba. Spermatosoidi pea. d. (pikliku) eseme jämedam v. laiem ots. Tuletiku, naela, nööpnõela pea. Võimlemiskurika, reketi pea ja vars. Kandilise peaga polt, kruvi. Kullatud peaga täitesulepea. Merevaigust peaga mansetinööbid. Kübaranõelal oli linnukujuline pea. Laskis saapasäärtele uued pead 'labaosad' panna. e. tööriista vm. eseme osa, millest kinni hoitakse, käepide. Noa, kahvli, naaskli, viili pea. Sae leht ja pea. Pöörleva peaga kruvikeeraja. Kirjapressi nikeldatud pea. Luust peaga jalutuskepp. Poiss tegi pussile ise pea taha. *Juhan tõmbas taskust liigendnoa, avas selle, ulatas, pea ees, tütarlapsele. M. Metsanurk. f. tööriista sõlm v. detail, kuhu midagi kinnitatakse. Oherdi, puuri pea. Fotoaparaadi statiivi pea. Kepsu ülemine, alumine pea. Tuuliku tiivad kinnituvad võlli pea külge. Reha saarepuust pea, sirelist pulgad ja kuusest vars. Kitarri, mandoliini peas on häälestusvirblid. Õnge pea abil kinnitatakse õng nööri külge. g. töötamiseks vajalik(em) osa. Harpuun koosneb vardast ja avanevate kidadega peast. Vasara, noole pea ja vars. Treitera kinnitusosa ehk keha ja tööosa ehk pea. Priimuse, õlilambi pea. Mootoriklapi pea ja säär.
▷ Liitsõnad: kapsa|pea, maisi|pea, nisu|pea, odra|pea, rukki|pea, tolmuka|pea, viljapea; küünar|pea, nisa|pea, näärme|pea, reieluu|pea, rinna|pea, sugutipea; frees|pea, heli|pea, jaotus|pea, kopeer|pea, kruvi|pea, lambi|pea, lõhke|pea, lõike|pea, magnet|pea, naaskli|pea, naela|pea, noa|pea, noodi|pea, nõela|pea, oherdi|pea, peitli|pea, pistiku|pea, poldi|pea, priimuse|pea, puuri|pea, pöörd|pea, ree|pea, rist|pea, saapa|pea, sae|pea, silla|pea, sule|pea, süüte|pea, tugi|pea, tuuma|pea, viili|pea, viimistlus|pea, ühenduspea; juustu|pea, suhkrupea; tuulispea; taimenimedes härja|pea, kobar|pea, villpea.
7. piltl algusosa. a. (inimeste rühmal). Kolonni pea. Rongkäigu pea jõudis juba lauluväljakule. *Jaamahoone esisel seisis .. täies varustuses väeühik, ülemad iga allüksuse peas. R. Sirge. *Udu voogas ja muutus paiguti nii tihedaks, et .. paarikümne ree pikkuse voori saba pead ei näinud. E. Rannet. b. (loomakarjal, linnu- v. putukaparvel). *Veidi aega keerelnud, venis elav [mesilaste] pilv koonlakujuliseks, suundudes peaga .. uudismaa kohale. O. Tooming. c. (sissejuhatav andmestik). Ajalehe pea 'nimi koos järjekorranumbri jm. ilmumisandmetega' on sellel aastal uudse kujundusega. Tabeli pea 'lahtrite pealkirjad' on ülevaatlik. Meie sõnaraamatu artikli peas on märksõna koos tema kohta käiva grammatilise infoga. Filmi peatiiter ehk pea.
8. van põhihind. *Nad tasusid vaevalt ostuprotsendid ära, kapitali või pea maksmisest polnud juttugi. J. Mändmets.
9. kõnek kasut. elatiivis seisundi märkimiseks (mida eelnev sõna täpsustab); kellenagi v. millenagi, nii ja niisugusena; teatavas seisundis olles, teataval kujul. Lapsest, noorest, väikesest, vanast peast. Elusast, surnud peast. Keedetud, küpsetatud, praetud peast. Ei saanud unisest peast esialgu arugi, kus ta on. Joobnud peast läheb ta riiakaks. Langes haavatud peast vangi. Poisikesest, tüdrukust peast oli ta nii hea laps. Ägedast peast võib ta lüüagi. Läks haigest peast tööle. Küpsekartul on kuumast peast kõige maitsvam. Seened ei kõlba toorest peast süüa. Mis see vile uuest peast maksis? *.. Ott meeldib Tiinale rohkem kui Oskar, seda ei annagi Oskar Otile surnust peastki andeks. A. H. Tammsaare. *Lüüakse [sõjas] vigaseks ja asi vask. Aga kus sa sandist peast lähed... A. Jakobson.
vt pähe

peaksi ‹1› ‹s›
murd metsaga kaetud rabasaar (eriti Pärnumaal). Nigula raba peaksid.

peal
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna adessiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki pealpool, ülalpool, kõrgemal, millegi pealispinnal; millegi kohal, midagi katmas, varjamas; ant. all. Kivi, kännu peal. Lume, jää, liiva peal. Lamab kõhuli muru peal. Magas palja maa, põranda peal. Leib on laua, riiuli peal. Voodi peal ei sobi istuda. Magas ahju peal. Kastid on virnas üksteise peal. Lae peal on heinu. Heinad on aida peal 'aidalael'. Seisab purde peal. Aluspõhja peal lasuvad kivimid. Ta elab kontori peal väikeses toakeses. Pudeli põhja peal on veidi veini. Purgi peal on tsellofaankate. Piima peal on koorekiht. Naine kandis korvi pea peal. Joob, pudel suu peal. Haavatu kanti käte peal ära. Pilt on seina peal. Käed selja, rinna peal. Rinna peal on tätoveering. Huule peal oli vill. Tassi peal on rahvuslikus mustris kirjad. Kandis kampsunit särgi peal. Rihm on pükste peal. Tal on nüüd oma katus pea peal. See on ju nii ainult paberi peal 'tegelikkusele mittevastav'. Selgesti näha nagu peo peal. Teda hoitakse nagu pilpa peal. Ta oli nagu süte peal. || (kehaasendist kõneldes:) nii et põhisõnaga märgitud kehaosa on all, sellele toetutakse. Lamab selja, kõhu, külje peal. Laps roomab kõhu peal. Poisikesed harjutasid pea peal seismist ja käte peal käimist. Olen juba varahommikust jalgade peal 'jalul, tegevuses'.
2. kasut. viitamaks kohale, kus miski v. keegi on v. kus miski toimub. Maa peal ja taevas. Mere peal on torm. Olin paadiga jõe, järve peal. Turu peal oli suur sagimine. Auto seisis otse tee peal. Ta elab hoovi peal majas. Lageda peal tuul tõmbab. Kari sööb ristikupõllu, ädala peal. See juhtus käänaku, kurvi peal. Ära seisa kogu aeg ühe koha peal! Saime laada peal kokku. Ma elan temaga sama koridori peal. Nad on ühe köögi peal 'kasutavad sedasama kööki'. Perenaine oli ukse peal 'ukselävel v. ukse ees' vastas. Ta pilk viibis minu peal. *Mis ma seal kivide peal [= linnas] tegema hakkan? E. Maasik. | ‹asendatav ka põhisõna inessiivilõpuga› kõnek. Käisime linna peal jalutamas. Hulgub küla peal ringi. Maja peal liiguvad mitmesugused kuuldused. Mis Tartu peal uudist? Sellist meest pole teist terve Eesti peal. *„Saime kõrtsi peal juhuslikult kokku,” ütles Neeme Ormuski poole osutades. E. Raud. || teat. kaugusel, teat. vahemaa taga. Olime juba poole maa, poole tee peal. Ta seisis meist natukese maa peal. Iga mõne sammu peal ta seisatas. Asulas oli iga poole versta peal kõrts.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusele, millega keegi tegeleb. Ta on linnas tähtsa, kõrge koha peal. Poeg olevat tal linnas advokaadiameti peal. Ta töötab raudtee peal 'on raudteelane'. Töötab posti peal 'postkontoris'. Oli suurtalus noorkarja, vasikate, sigade peal. Muidu olen olnud traktorist, kuid sel sügisel olin kombaini peal. Ta on tehases keevitamise, kraana peal. Juta on kantseleitöö peal. Sellest nädalast olen uue töö peal. Poisil on veel kroonu peal käimata 'ei ole veel sõjaväes teeninud'. *Vastu sõuab Kalda Priidu kiiluta käula, Priidu ise ja tütar Milli aerude peal. H. Sergo. *Ütles enese olevat ülikoolis juura peal [= juristiks õppimas] ja otsivat tööd. H. Raudsepp. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Mehed olid metsas jahi peal. Olin ostmise peal väljas. Jõuk oli röövimise, teiste petmise peal väljas. Paljud on omakasu, äri, kerge teenistuse peal väljas. Vanamees olevat jälle jooma peal. Poiss on kusagil ula peal. Sõja ajal tuli elu ja surma peal väljas olla. Loomad on viljas kurja, paha peal. *Noor koer vist, vigureid ja tempe täis, lonkimise ja luusimise peal väljas. J. Parijõgi.
4. kasut. viitamaks millelegi, mille varal elatakse v. mille abil, millega midagi tehakse. a. (ühenduses elamisega, toimetulemisega). Nad on korraliku, viletsa toidu peal. Lapsed on ühe vanamammi juures kosti peal. Elati kartulite peal, leiba sai harva. Lehmad lähevad jõusööda peal rammusaks. Siga on nuuma peal. Ta on korraliku palga peal. Ta on hea elu peal tüsedaks läinud. Mis viga vanemate rahakoti, tasku peal elada! *Korporandid prassisid suurte rahade peal.. A. Kaal. b. viitab mingile riistale, esemele v. vahendile. Palgid lõigati saekaatri peal laudadeks. Käia, luisu peal teritama. Mängi klaveri, viiuli peal ette! Neid võib sõrmede peal üles lugeda. Eks katseta seda enda peal!
5. kasut. viitamaks hrl. mingile ajaühikule v. ajalisele seosele. Kell on, käib kolme peal. Kell on kaksteist minutit kaheteistkümne peal. Poiss on juba kuueteistkümne peal. Päev, töö on juba poole peal. Mul on see raamat, selle raamatu lugemine alles poole peal. *Nüüd on ta juba neljakümnendate aastate peal, mingit varandust ei ole hinge taga.. M. Metsanurk.
6. kõnek kasut. viitamaks tegevusele v. olukorrale, mis on toimumisele väga lähedal. Olin just minemise, mineku peal, kui telefon helises. Raamat oli laua serval päris kukkumise peal. Taat on väga haige, päris mineku peal 'suremas'.
7. kasut. viitamaks sellele, kellel v. millel miski lasub, on kohustuseks vms. Kahtlus on sinu peal. Minu lootus on nüüd veel ainult Märdi peal. Arvati, et tema peal lasub jumalate viha. Koha, maja peal on võlga. Kogu majapidamine oli ema peal. Tema peal olid ka külavanema kohustused.
8. kasut. viitamaks mingile käimasolevale tegevusele, protsessile, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Võttis käigu peal mantli seljast. Laadis jooksu peal püssi. Raha lõppes tee, reisi peal otsa.
9. kasut. viitamaks teat. hindele, millele keegi püsivamalt õpib. Püsis koolis kogu aeg neljade ja viite peal.
10. kõnek kasut. viitamaks laadile, viisile, kuidas miski toimub v. on korraldatud. Laulis vale viisi peal. Jutt käis mitme keele peal. Me oleme temaga sina peal 'räägime omavahel „sina”'. Raha on pangas isa nime peal. Koht on pooletera peal.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Miski püsib, seisab ainult ausõna peal. Hinge, südame peal olema, kipitama. Ilma peal(gi). Kahe jalaga maa peal. (Hea) järje peal olema. Kaela peal olema, istuma, elama. Keel on vesti peal. Keele peal olema, kipitama, sügelema. Käima peal (olema). Oma käe peal elama, töötama. Kedagi käte peal kandma. Loorberite peal puhkama. Kellegi naha peal elama, liugu laskma. Midagi oma naha peal tunda saama. Asi on noatera peal. Kellegagi nugade peal olema. Kellegagi ühe pulga peal olema. Karjub nagu ratta peal. Kellelgi on silmad märja, vesise koha peal. Tuule peal elama, olema. End vee peal hoidma. Vee ja leiva peal istuma, olema.
II. ‹adv›
1. pealpool, kõrgemal; pealispinnal; ant. all. Õlu on all, vaht on peal. Loikudel oli jääkirme peal. Jääl on paks lumikate peal. Piimal on koor peal. Magajal oli kaks tekki peal. Purgil on tsellofaanist kate peal. Pudelil on kork peal. Vankril, reel on suur koorem peal. Vastu tuli mootorratas, kaks meest peal. Jää on juba nii tugev, et kannab peal. Laev ei vajunud kohe põhja, sest puulaadung hoidis teda peal. Uuel hoonel ei ole veel katust peal. Ojal ei ole purret peal. Tal oli kampsun seljas ja mantel peal. Tassil on kirjad peal. Tünnil on raudvitsad peal. Ümbrikul on margid peal. *..kuni tuli nähtavale pere hobune, kõrge look peal ja saan järel.. A. H. Tammsaare. | (üldisemalt, mitteotseselt). Kempluses, vaidluses oli kord üks, kord teine peal. *Isa aga jäi alati selleks, kelle sõna peal püsis, kelle otsused ikka ellu viidi.. R. Kaugver. || millegi kasvavaga kaetud. Uudismaal on oder peal. Osal krundist on, kasvab mets peal.
2. kõnek kinnitab, fikseerib mingi olukorra, seisundi olemasolu. Mul on hirm, tüdimus peal. Sõidukil oli kõva kiirus, hoog peal. Töödega oli kogu aeg mahv, tamp peal. Talul on suured maksud, võlad peal. Koosolekul on kohe lõpp peal. Tema heal elul on ots peal. Tal käivad krambid, märatsemishood peal. Poistel hommikust saadik minekutuhin peal. Meestel on viinavõtmise neelud peal. Avaldusel on juba direktori resolutsioon peal. *On küll [tore tüdruk], aga minul pole naisevõtmise tuure peal. H. Angervaks.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peal, vahepeal

peegel|lamp
fot hõõglamp, mille sisepind on osaliselt kaetud õhukese peegeldava metallikihiga v. millesse on paigutatud peegeldi

peegel|sein
peegli(te)ga kaetud sein. Saali, kaupluse peegelseinad.

pehme|lakk [-laki]
kunst trük sügavtrükitehnika, mille puhul pehme krundiga kaetud metallplaadil olevale paberile tehtud joonistus söövitatakse happega, vernis mou. E. Viiralt kasutas oma töödes rohkesti pehmelakki.

peie|laud
kaetud söögilaud peietel. Võõrad istusid peielauda. Peielauas söödi ja joodi, meenutati kadunukest.

peo|laud
toitude ja jookidega (maitsekalt) kaetud laud pidusöögiks. Peolauda katma. Istuti peolauda, peolauas. Tõusime peolauast. Peolauas öeldud toostid. Valge linaga kaetud peolauad.

pigine ‹-se 4› ‹adj›

1. pigiga koos v. kaetud. Kingsepa pigine põll. Nühkis paberiga pigist pulka. Sõrmed said pigiseks.
2. tume, pigimust. Taevas kattus pigiste pilvedega. Pigine pimedus. *.. kogunes sinna üsna rohkesti tantsijaid, kelle rasked pigised varjud libisesid suure hooga siia-sinna.. A. Jakobson.

piim ‹-a 23› ‹s›

1. imetajate emasisendi piimanäärmetest erituv valge nõre, millest toituvad vastsündinud järglased. Emisel oli nisades vähe piima. Emahüljes toidab poegi oma rinna rammusa piimaga. Rinnad on piima täis. Emal on rindades piima küllalt. Piim lööb pähe kõnek (imetaval naisel esinevate psüühiliste häirete kohta). Ema piim kosutab, võõras piim kahandab. || hrl. lehmapiim toiduainena. Rõõsk, tilgastanud piim. Külm, lüpsisoe, jahutatud piim. Värskelt lüpstud piim. Valgurikas, rammus, lahja, vesine piim. Hommikune, lõunane, õhtune piim (nimetatud lüpsiaegade järgi). Lahtine 'taarastamata v. pakendamata' piim. Kooritud piim 'piima rasvavaene osa, mis jääb järele koore eraldamisel'. Pastöriseeritud, steriliseeritud, kondenseeritud, vitaminiseeritud, keedetud piim. Normaliseeritud piim 'piim, mille koostisosad on viidud nõutud normi'. Piima rasvasisaldus, rasvaprotsent, valgusisaldus. Piima aastane väljalüps. Suvine piim on vitamiinirikas. Piima kurnama, koorelahutajast läbi ajama. Rõõsa piimaga joodetud vasikad. Joon iga päev liitri piima. Ostsin kaks pudelit, paki piima. Köharohuks anti kuuma piima mee ja soodaga. Lase piim hapuks minna. Vanasti hapendati piima puust püttides. Meid kostitati ahjus kuumutatud piimaga. Võtke piima ja leiba, süüa saab hiljem. Poiss rüüpas pudelist piima. Pani supile piima valgenduseks peale. Piimaga keedetud puder. Piimaga kohv. Piim tõusis keema, kees üle. Piimale tuli nahk peale. Piimamees hõikas ostjaid piimale. Kogu küla piimad viidi meiereisse. See lehm annab rohkesti piima. Lehm ei anna võõrale piima kätte. Piim jääb kinni, ära 'lehm lakkab lüpsmast'. Sügisepoole jääb piim vähemaks, väikseks. Lehm on piimas 'lehmal on laktatsiooniperiood, lehm lüpsab'. Lehm tuleb teist korda piima 'hakkab pärast teist poegimist lüpsma'. Igalt lehmalt lüpsti aastas 4800 kg piima. Värske piim 'lehma esimene piim pärast poegimist, ternespiim'. Paks piim 'kohupiim'. Musta lehma piim nlj vesi. See poiss lõhnab alles piima järele 'on väga noor'. Kael on valge nagu rõõsk piim. *Blond, piim ja veri, niisugune laps, .. keda ka pääasjalikult piimaga on toidetud. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: doonori|piim, ema|piim, naise|piim, rinnapiim; hobuse|piim, kaameli|piim, kitse|piim, lamba|piim, lehma|piim, mära|piim, veisepiim; ahju|piim, albumiin|piim, atsidofiil|piim, happe|piim, hapu|piim, ioniit|piim, joogi|piim, kaseiin|piim, kirnu|piim, kohu|piim, kondens|piim, konserv|piim, kultuurhappe|piim, kupa|piim, lahja|piim, lüpsi|piim, peti|piim, poe|piim, standard|piim, ternes|piim, täis|piim, valk|piim, võipiim; koti|piim, paki|piim, pudelipiim; linnu|piim, mesilaspiim.
2. ‹liitsõna järelosana› segatud jook, milles piim (1. täh.) on põhikomponendiks
▷ Liitsõnad: kirsi|piim, muna|piim, pähkli|piim, pärmi|piim, siirupi|piim, šokolaadi|piim, vanillipiim.
3. selletaoline valge, hägune vedelik (v. seda meenutav valge kord millelgi). Võilille piim. Mõned seened ajavad murdmisel piima välja. Kookospähkli piim. Rukkiterad lähevad liiga märjas mullas piimale 'valkjaks, pehmeks, limaseks'. Lepad on piimal, piimas 'kaetud kilptäide poolt eritatud valge villataolise kihiga'. || piltl (õhu kohta). Pilv kattis mäe valgesse piima. Päikesekiired immitsevad läbi udu hahkja piima. *See öö, mis otsekui ujus kuupaiste piimas, oli öö lüürikale.. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: kanepi|piim, kautšuki|piim, kookos|piim, mandli|piim, sojapiim; lepapiim; kipsi|piim, lubja|piim, tsemendipiim; udupiim.

piljard ‹-i 2› ‹s›

1. ajaviite- ja sportmäng, milles tömbiotsalise kepiga lüüakse ristkülikukujulisel rohelise kaleviga kaetud laual elevandiluu- v. plastmasspalle laua nurgaaukudesse. Mängisin partii piljardit. Käisime klubis piljardit mängimas. Ta on piljardis kibe käsi.
2. piljardilaud. *Kesk saali piljard. Mängukepp / siin servili ja laua taga / suur lohklik diivan. B. Alver (tlk).

pilve|räbal
piltl korrapäratu kujuga, just nagu katki rebitud pilv. Tuuleiilidest räsitud pilveräbalad. Hõredad, narmendavate äärtega pilveräbalad. Taevas kihutasid hallid pilveräbalad. Pilvkate lagunes: taevas oli ainult mõni üksik pilveräbal. Kuu tuli vahetevahel pilveräbalate vahelt välja. Pilveräbalais 'nendega kaetud' taevas. Taevas pole ainsatki pilveräbalat 'taevas on täiesti pilvitu'. *Ühel sügisesel hommikul, kui udu tõusis hallideks pilveräbalateks ning hakkas tibutama, helises telefon. A. Beekman.

pilves ‹adv›

1. pilvedega kaetud; pilvine. Taevas oli üleni, süngelt pilves. Pilves ilm. Ilm oli pilves ja vihmane. On oodata pilves selgimistega ilma. Rohkesti oli pilves päevi. Hommik oli pilves ja külm. Põgenejad ootasid pilves ööd.
▷ Liitsõnad: laus|pilves, pool|pilves, umbpilves.
2. piltl rahulolematust, (kerget) pahameelt, tusasust väljendav; tusane, pahane, pahur, rahulolematu, morn. Mehe nägu oli süngelt, üleni pilves. Miks sul täna nägu nii pilves on? Käis pilves näoga ringi ja ei rääkinud kellegagi. Ta otsaesine seisis pilves. Tüdruk oli pilves ja tujust ära. Eit oli pilves ja valas oma pahameele poja peale välja. *Eduardi kulm on pilves. „Kus on Juhan?” M. Pihla. *Vanamees seisis nädal aega pilves, siis leppis.. A. Hint.
3. suure hulgana, parves. *Lapsed jooksevad autode ümber pilves kokku. H. Pukk.
4. piltl kõnek narkojoobes. Kogu kamp oli pilves.

pilvine ‹-se 4› ‹adj›

1. pilvedega kaetud (hrl. taeva kohta). Hall pilvine taevas. Taevas oli pilvine, ajuti tibutas vihma. Taevas on tõmbunud pilviseks. || sellise taevaga. Pilvine ja vihmane ilm. Ilm oli tuuline ja pilvine. Pilvine, sume suveöö. Pilvisel ja sajusel ööl on nähtavus halb. Merelise kliimaga aladel on rohkesti pilviseid päevi. *Põhjameri oli pilvine, niiske ja tuult täis. A. Hint.
▷ Liitsõnad: laus|pilvine, madal|pilvine, pool|pilvine, valgepilvine.
2. piltl tusane, pahane, pahur, rahulolematu, rahulolematust väljendav, morn. Mehe nägu oli pilvine. Nägu, laup muutus, tõmbus, kiskus pilviseks. Ta ütles seda üsna pilvisel ilmel. Mu mõtted läksid järjest pilvisemaks. Taadi meel on pilvine poja pärast. Kaotus kiskus nii mõnegi spordisõbra tuju pilviseks. Tüdruk oli kogu õhtu sõnakehv ja pilvine. *Direktorile tahavad töölised juubeliks ühe rasvase streigi kinkida ja vana nägu on pilvisest pilvisem [= väga pilvine]. V. Gross.

plaadi|sai
küpsetusplaadisuurune puisteseguga kaetud sai

plekiline ‹-se 5› ‹adj›
plekkidega (kaetud). Plekiline pluus, põll, laudlina. Hallitusest plekiline lagi. Tint pritsis paberi plekiliseks. Lõika õuntelt plekilised kohad välja! Nägu läks plekiliseks, on plekiliseks löönud. Plekiline soetõbi e. plekiline tüüfus 'tähniline tüüfus'.

polster|uks
polstriga kaetud uks

pool|nahkköide
köide, mille puhul on nahaga kaetud raamatu selg, mõnikord ka kaante nurgad. Poolnahkköites käsiraamat.

porine ‹-se 4› ‹adj›
poriga kaetud, poriga koos; pori sisaldav; poriga iseloomustatav. Porised jalad, kingad, riided. Lapsed tormasid poriste jalgadega, porisi jalu tuppa. Mees on üleni porine (nagu põrsas). Poriseks tallatud põrand. Porised jäljed. Teed muutusid poris(t)eks. Vihmast porised põllud. Porine sulalumi, vesi. On porine sügis, novembripäev, aeg. Õues on porine.

praagane ‹-se 4› ‹adj›
määrdunud, rokane, mustusekorbaga kaetud. Praagane nõu.

praguline ‹-se 5› ‹adj›
pragusid omav, pragudega kaetud. Praguline glasuur, jää, müür, savipott, teekann. Praguliseks kuivanud, paakunud maapind. Pragulise nokaga müts. Värv seintel on praguline.

prahine ‹-se 4› ‹adj›
prahti täis, prahiga kaetud. Prahine õu, tänav. Prahine kuub. Pühib prahist põrandat. *Võtsin prahiseid marju ja sõin neid. Ikka läks vahetevahel mõni pohlaleht suhu. H. Lepik (tlk).

pritsmeline ‹-se 5› ‹adj›
pritsmetega kaetud. Pritsmeline sein, vihmakuub.

prügine ‹-se 4› ‹adj›
prügiga kaetud, prügiga koos, prügi sisaldav. Prügine hoov, prügised tänavad. Küll need marjad on prügised! Prügine 'puuvillakuparde, lehtede jm. tükke sisaldav' lõng.

puhmaline ‹-se 5› ‹adj›

1. puhmana tihe ja kohev. Puhmalised kulmud. Takkus puhmaline habe.
2. puhmastega kaetud. Puhmaline maastik.

puna|lilleline
punaste lilledega (kaetud). Punalilleline kleit, kardin.

punase|figuuriline ‹-se 5› ‹adj›
kunst punaste figuuridega kaetud. Punasefiguuriline stiil kreeka vaasikunstis. Punasefiguuriliste vaaside näitus.

punase|lilleline
punaste lilledega (kaetud). Punaselilleline kleit, tapeet, tass.

pung ‹-a 22› ‹s›

1. bot kõrgemate taimede võsu (hrl. soomustega kaetud) alge, milles on kasvukuhikuga lõppev varrealge ja lehe- v. õiealgmed. Pungad paisuvad, pakatavad, puhkevad. Kevad paisutab pungi. Kastani kleepuvatest pungadest ilmusid noored lehehakatised. Puud lähevad punga 'puude pungad suurenevad', on alles pungas 'lehte minemata'. Osa sireliõitest on veel pungas, puhkemata. Kartulimugula pungadest kasvavad kevadel maapealsed võsud. Vegetatiivne pung 'kasvupung'. Generatiivne pung 'õiepung'. Uinuvad pungad 'puude puhkeolekus püsivad pungad, mis pärast puu maharaiumist arenevad uuteks võsudeks'. | piltl. Rahvusliku kirjanduse pungadeks ja võsukesteks oli rahvaluule.
▷ Liitsõnad: idu|pung, kaenla|pung, kasvu|pung, külg|pung, ladva|pung, lehe|pung, lisa|pung, puhke|pung, püsi|pung, seemne|pung, sega|pung, sigi|pung, südamiku|pung, tali|pung, tipu|pung, uuenemis|pung, vilja|pung, võsu|pung, õie|pung, õisikupung; kase|pung, lille|pung, papli|pung, pihlaka|pung, õunapuupung.
2. biol vegetatiivselt paljuneva organismi kehal uueks isendiks arenev väljasopistis. Pärmseente, juurjalgsete, käsnade, sammalloomade pungad.
3. van rahakott, tengelpung. Taskust oli kadunud pung tuhande rublaga. Võttis punga põuest ja maksis. Toppis raha väikesesse kulunud punga. Pungas pole krossigi. Ära tühja pungaga parem poodi minegi.
▷ Liitsõnad: hõbeda|pung, nahk|pung, raha|pung, tengelpung; kitsipung.

purk ‹purgi 21› ‹s›

1. laia suuga hrl. silindriline anum (millegi hoidmiseks v. säilitamiseks). Klaasist, plekist purk. Pooleliitrine, liitrine, sajagrammine purk. Suur, väike purk. Täis, tühi, poolik, kinnine purk. Purki avama, sulgema, kaanetama, täitma, tühjendama, pesema. Purk läks katki. Valas tulise moosi purkidesse. Kallas purgi sisu kaussi. Ahmib seeni otse purgist. Sõi purgi korraga tühjaks. Silgud, kurgid laoti purki. Ta säilitab liha purkides. Riiulid on purke täis. Leideni purk 'vanim kondensaatoritüüp: metallfooliumiga kaetud dielektrilisest materjalist purk'. | (ühekordselt kasutatava plekist konservipakendina). Kondenspiima purk. Pilseni õlle purk. || purgitäis. Purk moosi, mett, oliive, Mulgi kapsaid, kohvi. Palun purk koort. Ostsin kaks purki valget värvi. Vaseliin maksab viis krooni purk.
▷ Liitsõnad: borši|purk, keedise|purk, kompveki|purk, konservi|purk, koore|purk, kurgi|purk, majoneesi|purk, mee|purk, moosi|purk, rohu|purk, seene|purk, supi|purk, vekk|purk, õllepurk; klaas|purk, plekkpurk.
2. släng televiisor, telepurk. *Orvi .. keeras televiisorile selja. Redi jäi ekraanile möirgama. Ta ei saanud sealt purgist välja, et Orvile järele tulla. A. Beekman.

puudrine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
puudriga kaetud, puudriga koos. Puudrised põsed. Puhastas puudriseid, puudrisi kulme.

puu|juurine ‹-se 4› ‹adj›
puujuurtega kaetud. *Kivisel ja puujuurisel teel hobuste jooksma hakates hüplevad vankrid.. A. Hint.

puu|luisk
etn tõrva vms. ja peene liivaga kaetud laast v. pulk vikati teritamiseks

põhune ‹-se 4› ‹adj›
põhuga kaetud; põhuga koos. Põhune õu, laudaesine.

põis|aken
kuivatatud põiega kaetud aken. *Nunnakloostri-taguses müürivahes vilkusid küünlad põisakendes. J. Kross.

põllune ‹-se 4› ‹adj›
põlluga v. põldudega kaetud. Põllused voored, kõrgendikud.

põndastik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
põndaste rühm; põndastega kaetud ala. *Me tulemisel mustast mägilaanest / teed näitas põndastiku haljas soon.. B. Kangro.

põõsaline ‹-se 5› ‹adj›

1. põõsastega kaetud, põõsaid täis. Põõsaline karjamaa. *.. Soosaare, need väljad, põõsalised ja mätlikud niidud, sood ja võsad nõuavad raha! M. Metsanurk.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi põõsastega
▷ Liitsõnad: hõreda|põõsaline, paksu|põõsaline, tihedapõõsaline.

põõsastik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
põõsad; põõsastega kaetud ala. Tihe, lopsakas põõsastik. Hõreda põõsastikuga niidualad. Suur osa saarest oli kaetud madala põõsastikuga. Järveäärne põõsastik. Pargi, aia põõsastik. Kadus kiiresti varjavasse põõsastikku.
▷ Liitsõnad: kalda|põõsastik, kibuvitsa|põõsastik, sarapuupõõsastik.

põõsastu ‹1› ‹s›
bot põõsastega kaetud ala

pähkli|kook [-koogi]
kok peenestatud pähklituumi sisaldav v. nendega kaetud kook

pärlendama ‹37›

1. pärli(te)na helklema, sädelema, sätendama, hiilgama. Pokaalides pärlendab vein. Lumel pärlendas jääkirmetis. Veepind pärlendas. Pärlendav siid. Heledalt pärlendavad hambad. Merikarp välkus ja pärlendas roosana ja lillana. || piiskade, pisaratega kaetud olema ja neist läikima, helklema. Hommikune kaste pärlendab rohul. Muru pärlendab kastest, kastepiiskades. Puude oksad pärlendasid vihmast. Otsmikul, laubal pärlendavad higipiisad. Terve nägu pärlendas higist. Pisarad pärlendasid ripsmeil. Männitüvel pärlendab vaik. *Vankritelt müüdi .. kollaseid pärlendavaid võikäntsakaid. D. Vaarandi (tlk).
2. piltl (heledasti) kõlama. Sinitihase laul on pärlendav ja värisev triller. *.. ka päris krobelised sõnad pudenevad puhtalt nagu kastetilgad, saadetud pärlendavast naerust. V. Gross.

pärlmutrine ‹-se 5› ‹adj›

1. pärlmutrikihiga kaetud v. seda sisaldav. Karpide pärlmutrised siseseinad. Pärlmutrised lubikojad.
2. värvitoonidelt, läikelt pärlmutrit meenutav. Siidkangaste pärlmutrine värvigamma. Pärlmutrise helgiga kuukivi. Pärlmutrine taevas.

pässitama ‹37›
hrv pässikuid kasvatama, nendega kaetud olema. *Ta tuikus, ta istus suurele pässitanud kännule.. H. Raudsepp.

püünis|auk
loomade liikumisteele kaevatud ja pealt kaetud auk püünisena

raba|saar
suuremas rabas saarena v. seljandikuna leiduv hrl. metsaga kaetud ala. Põgenikud varjasid end metsades ja rabasaartel. Tundis salateed rabasaarele.

rahene ‹-se 4› ‹adj›
rahega kaetud; (rohke) rahega. Rahene maapind. Rahene sadu.

rahnuline ‹-se 5› ‹adj›
rahnudega kaetud. Rahnuline rand. *Siis tõusid tiirud rahnuliselt saarelt .. M. Seping.

rambutan ‹-i, -i 10› ‹s›

1. bot Kagu-Aasias jm. troopikas kasvatatav viljapuu (Nephelium lappaceum)
2. selle puu hanemunasuurune pikkade pehmete ogadega kaetud vili. Ostsime Bangkoki turult rambutane .

rasune ‹-se 4› ‹adj›
rasuga kaetud. Rasune nahk. Näonahk on liiga rasune. Rasused juuksed. Rasune kõõm.

rasvane ‹-se 4› ‹adj›

1. paksu rasvkoega, rasvunud, pekine, lihav, paks, priske; kõnek (inimese kohta); ant. lahja, kõhn. Suur ja rasvane mees. Rasvase käsivarre ümber kõlksusid kuldvõrud. Peekonsigu ei tohi liiga rasvaseks nuumata. Valib õnge otsa rasvasemaid vihmausse. Kiskuja kukk ei ole rasvane. *1223. aastal pidanud eestlased aru, kas ohverdada oma jumalatele kõige rasvasem härg või vangilangenud preester Hartwig, kes olnud „niisama rasvane”. S. Vahtre.
2. rohke rasvasisaldusega; ant. lahja. Rasvane liha, sült, supp. Õhtul ei maksa süüa liiga rasvast toitu. Koergi hoiab sinna, kus rasvasem lake. Linnainimene pole rasvase piimaga harjunud. Kuiv nahk vajab rasvast kreemi. *Ruumides hõljus puhast, rasvastest köögiaurudest rikkumata kohviaroomi .. J. Jõerüüt.
▷ Liitsõnad: pool|rasvane, täis|rasvane, ülirasvane.
3. mingi olulise koostisosa sisalduse poolest rikkalik.; ant. lahja, kehv. a. (segu kontsentratsiooni kohta). Rasvane betoon. Liiga rasvane savi on vähese liivasisaldusega. *Siin ei olnud pimedat hauakohta, kus vingerdavad kaanid ja rasvases põhjamudas lebab uputatud kassi luukere. V. Luik. b. toitainete poolest rikas, viljakas, rammus. Meie kandis pole rasvaseid põllumaid. *Muld on must kui pigi ja rasvane nagu keisri lõug jõululaupäeva õhtul. I. Sikemäe.
4. piltl rikkalik, külluslik, priske; tulus; ant. lahja. Vargad said rasvase saagi, noosi. Otsib rasvast töökohta, otsa. Nüüd on neil rasvased päevad. Ka rasvase rahakotiga ei saa kõike. Trahvid läksid järjest rasvasemaks. Sai pärandusest kõige rasvasema tüki. Vihmased nelipühid, rasvased jõulud. Parem lahja rahu kui rasvane riid. *Ühise noorpõlve mälestusi serveeritakse ju ikka desserdiks, kui rasvasem kraam juba seedub. V. Lattik.
5. rasvaga kaetud, rasva sisaldavast ainest määrdunud. Suu on söömisest rasvane. Pühib rasvased käed rätikusse puhtaks. Rasvaseid toidunõusid külma veega puhtaks ei saa. Higist rasvane krae. Rasvaste juustega naine. Saarmal on kasukas alati rasvane. Kus rasvane kont, sinna kogub palju koeri. *Mõni tahvel on nii kõva või jälle rasvane, et ei võta mitte kuidagi kriiti peale, tee või tonti. M. Traat.
6. kõnek (trükikirja, joone, kriipsu vms. kohta:) jäme, paks (5. täh.) Rasvase trükiga, rasvases trükis sõnum. Nimed tõstetakse rasvase kirjaga esile. Sensatsiooniline uudis toodi esimesel leheküljel rasvase pealkirja all. Rasvaste tähtedega kuulutus. Tõmbab tähtsamatele sõnadele rasvase joone alla.
7. piltl rõve, ropp, toores, krõbe, vänge. Rasvane nali, märkus, sõim. Meeste jutt kippus rasvaseks minema. Uratab vastu midagi veel rasvasemat. Vastuseks tuli rasvane „kurat”. Naiste kuuldes ei räägita rasvaseid anekdoote. *..[suust] lendas sõnu, üks rasvasem kui teine, nagu rahet meile vastu silmi. Jak. Liiv.
8. (läike kohta:) tuhm. Mineraali murdepinna rasvane läige. Lito värv on rasvase läikega.
9. piltl lipitsev, õline. Näol elumehe rasvane naeratus. Räägib läägelt rasvase häälega.

raud|kivine
raudkividest (tehtud), raudkivi-; raudkividega kaetud, rohkesti raudkive sisaldav. Härmatis raudkivistel seintel. Raudkivist põldu on raske harida. *Kohati tekkis kerget tolmugi raudkivisel teel nende jõukude traavimisest. K. A. Hindrey.

rekortaan|rada
sport rekortaaniga kaetud jooksurada

rest|kaev
restiga [1] kaetud kanalisatsioonikaev (vihma)vee äravooluks. Ei tohi puistata prahti kanalisatsiooni restkaevudesse.

rihvane ‹-se 4› ‹adj›
rihvaga [1] kaetud; rihvarohke. Rihvane muld, pinnas. Saaremaa rihvased rannad.