|
Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 1 artikkel
kahvatu ‹1› ‹adj›
1. jumetu, loomuliku (näo)värvita; valkjas. Ebatavaliselt, läbipaistvalt, haiglaselt kahvatu. Vihast, hirmust, magamatusest kahvatu. Kahvatu näoga mees. Poiss läks, kohkus näost kahvatuks. Kahvatu nagu surnu, nagu vahakuju. Haige pale oli kollakalt kahvatu. Külmast kahvatud huuled. Neiu oli väga kahvatu jumega.
▷ Liitsõnad: koolja|kahvatu, laip|kahvatu, lubi|kahvatu, surnu|kahvatu, vahakahvatu.
2. ereduseta, vähese intensiivsusega (valguse, värvuse kohta). Kahvatu sügispäike. Hommikutaevas vilkusid kahvatud tähed. Kahvatu aovalgus, koidukuma, hämarus. Neoontulede kahvatu valgus. Kahvatu taevas. Kahvatuks pleekinud värvid. Kahvatud laigud taime lehtedel. Kahvatud haavalehed. Katrinile sobivad heledad ja kahvatud toonid. *Siis tahab ta morssi. Esimene klaas on ülearu punane, teine liiga kahvatu .. B. Alver.
▷ Liitsõnad: hallikas|kahvatu, kollakas|kahvatu, tuhkjaskahvatu.
3. piltl väheütlev, ilmetu. Kahvatu keel, stiil. Tõlge tundub originaaliga võrreldes üpris kahvatu. Kunstiliselt kahvatu teos. Kohati jääb kirjeldus kahvatuks. Kahvatu sõnavõtt. Suurmeistri mäng oli seekord kuidagi kahvatu. Loetust jäi üsna kahvatu mulje. See hooaeg oli teatri tegevuses üks kahvatumaid.
|
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
|