[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kalk1 ‹kalgi 21› ‹adj›

1. (inimese olemuse kohta:) vali, karm, hoolimatu, südametu. Südametu ja kalk inimene. Külm ja kalk egoist. Peretütar oli kalk ja upsakas. Raske elu on ta kõige vastu kalgiks teinud. Kalgi südamega inimene. Südant kalgiks tegema 'end hoolimatuks, karmiks tegema'. Kalk nägu, ilme, hääl. Ta pilk muutus järjest kalgimaks. Kalgid silmad. Kalgid sõnad. Võõra toon oli nii järsk ja kalk, et lapsed ehmusid. Lausus seda kalgi ükskõiksusega.
▷ Liitsõnad: kivikalk.
2. (looduse, ilmastiku vms. kohta:) kõle, kale, külm. Kalk ja kõle talv. Sügisene kalk taevas. Talvine meri on külm ja kalk. Päevavalguslampide kalk valgus. Hommikuhämaruses paistis kogu ümbrus kalgi ja troostituna.
3. (rabedalt) kõva. Kalk kivi, nahk, jää.
4. kare (hrl. vee kohta); ant. pehme. Vesi oli pesemiseks liiga kalk.
5. füüs tugev, suure läbitungivusega (röntgenikiirguse kohta)

kalk2 ‹kalgi 21› ‹s›
van lubi. *Aga need olid paljad müürid; nende ümber hunnikuis läbisegi kive, kilde, kalki, liiva, lauaotsi ja latitükke. M. Metsanurk.

kalk3 ‹kalgi 21› ‹s›
murd piip. *.. tõmbas närvilikult lühikese varrega kalgist kuuma suitsu. J. Mändmets.