[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abielu|sõrmus
abielus oleku märgina kantav sõrmus

akselbant ‹-bandi 21› ‹s›
ümber parema õla kantav kulla- v. hõbedakarva põimnöör sõjaväelaste, sandarmite jt. tunnusena. Akselbantide ja epolettidega ohvitserid.

alus|kleit

1. (kerge, õhulisest riidest) kleidi all kantav kleit. Šifoonkleidi all kantakse tihedast siidist aluskleiti.
2. kombinee

alus|rõivas
pealisrõiva(ste) all kantav rõivas, hrl. särk vm. pesuese. Suusatajad kannavad tuulepluusi all sooje alusrõivaid. Särki kanti endisajal nii pealis- kui ka alusrõivana.

alus|seelik
seeliku v. kleidi all kantav seelik. Vanasti kanti mitut alusseelikut üksteise peal.

ameti|raha
hrl. kaelas kantav suure mündi kujuline ametimärk. Rektori, vallavanema, kohtumehe ametiraha.

amulett ‹-leti 21› ‹s›
kaelas v. mujal kehal kantav ese, millel usutakse olevat maagilist väge, kaitsvat jõudu, ohutis

au|raha
(hrl. endisaegne rinnas v. kaelas kantav) mündikujuline aumärk. Vana soldat – rind aurahasid ja riste täis. Oli saanud ustava teenistuse eest auraha.

baldahhiin ‹-i 21› ‹s›
ehisvari voodi, trooni vm. kohal. Karmiinpunasest damastist, brokaadist baldahhiin. Baldahhiiniga voodi. Baldahhiini all troonil istus khaan. || (vanadel idamaadel:) ülikute kohal kantav päikesevari

blusoon ‹-i 21› ‹s›
värvliga tuulepluus; seeliku v. pükste peal kantav pikk pluus

granaadi|heitja ‹1› ‹s›
sõj kumulatiivse v. kildgranaadiga tulistav peam. kantav reaktiivrelv

hommiku|mantel
(hrl. hommikul) kodus kantav paksemast riidest (šenillist, froteest) mantlitaoline rõivas. Maani ulatuv hommikumantel.

härmak ‹-u 2› ‹s›
murd (Setu) meeste vanaaegne ülerõivana kantav maani ulatuv laia seljaga pikk-kuub

jahi|tasku
kaelas v. õlal kantav tasku jahitarvete, -saagi vms. jaoks

jahi|ülikond
jahil kantav sportliku tegumoega ülikond

jala|rätt
soki asemel v. sokile lisaks jala ümber kantav riidetükk. Takused, linased, puuvillased, villased, flanellist jalarätid. Mähkis jalaräti ümber jala. Sõdur pesi oma jalarätte. *..paigatud püksid ja viisud jalarättidega jalas. Juh. Liiv.

kaela|ehe [-ehte]
kaelas kantav ehe. Metallist, pärlitest, merevaigust, kalliskividest kaelaehe. Tegi endale kaelaehte teokarpidest.

kaela|kett [-keti]

1. ehtena kaelas kantav kett. Hõbedast, kullast kaelakett. Setu naiste kaelaketid.
2. loomadel ümber kaela käiv kett (näit. sõime külge kinnitamiseks)
3. aj (vangil) ümber kaela käiv ahel. *Samuti hoiti talupoegi nädalate viisi vangis ning kaelaketis. A. Vassar.

kaela|raha
etn hrl. kaelakee küljes kantav kannaga hõberaha v. selle imitatsioon. Kaelarahad olid 18.-19. sajandil eesti naiste hinnatumaid ehteid.

kaela|ripats
kaelas ketikese otsas kantav rippuv ehe

kaela|rist
ketikesega kaelas kantav rist. Hõbedast, vasest kaelarist. Kirikuõpetaja, piiskopi kaelarist.

kaela|rätik
kaelas kantav rätik, kaelarätt. Linane, kalevist, siidist, batistist kaelarätik. Kandis valget, punast kaelarätikut.

kaela|sall
ümber kaela kantav sall. Villased kaelasallid.

kael|kott [-koti]
etn kaelas v. üle õla kantav (leiva)kott. Kündja, sandi kaelkott. Karjasel oli kaelkott kaelas.

kaevuri|lamp
mäend kaevandustes kaevurikiivrile kinnitatav v. käes kantav plahvatusohutu valgusti

kalts ‹-u 21› ‹s›

1. vana katkine riideräbal; ainult pesemiseks, puhastamiseks vms. kasutatav riidetükk. Vanad, määrdunud, mustad kaltsud. Pühkis õlised käed kaltsu sisse. Pööningul oli hunnik vanu räbalaid ja kaltse. Võttis ämbri ja kaltsu, et põrandat pesta. Taskurätt oli märg nagu kalts. | ‹hrl. sg.› (sekundaarse toorainena). Kaltsu kokkuostu punkt. Kaltsu(de)st toodetud paber.
▷ Liitsõnad: jala|kalts, puhastuskalts.
2. ‹hrl. pl.› katkine, kuid siiski veel kantav riietusese. Räbaldunud kaltsudes sõjavangid. Käib kaltsudes nagu kerjus. Pani endale vanad kaltsud selga. || hlv (hrl. edeva riietuseseme kohta). *Naine armastab igasugu hilpe ja kaltse enese küljes kanda, ja kui näeb neid poe akna peal, siis nõuab mehe käest, et see ostaks talle neid seitse tosinat. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kuue|kalts, riide|kalts, särgikalts.
3. hrv kaltsakas (1. täh.) *Ma käin räbalates kui viimane kalts .. R. Roht.
4. hlv tahtejõuetu, saamatu, vilets inimene, narts. Sa pole mees, vaid kalts! *.. ta on vaid tahtejõuetu, pehkinud kalts, kes laseb endaga teha, nagu härrad soovivad .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: joomakalts.

kandam ‹-i, -it 2› ‹s›
kantav(ad) ese(med), kantav koorem. Suur kandam seljas, turjal. Kandam rõhub õlga, venitab kätt. Tassib kogukat kandamit. Selle kandamiga ei jaksa sa kuigi kaugele minna. Pakkis raamatud parajateks kandamiteks. Asetas tööriistade kandami pingile. Haaras kandami sülle. Jalad käisid raske kandami all risti. Hobustele laoti kandamid selga. Kraana tõstab tohutuid kandameid. *Uibu oksi, uibu latva, / lookas latva / kaalub maha raske kandam, / õunte kandam. A. Alle. | piltl. *.. hall kandam muret kukil, hinges palju vaeva ja vähe rõõmu .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: heina|kandam, puukandam.

kande|laud

1. rihmade abil kantav alus (kandekaupade müügiks). *Tänavakaupmehed käivad ringi oma kandelaudadega ja pakuvad kisades kaupa. J. Smuul.
2. van kandik. *.. teenija tõi kandelaua peal vahuviinaga täidetud klaasid piduliste hulka. O. Münther.

kapetas ‹-ta, -tat 2› ‹s›
‹hrl. pl.› etn eraldi säärisega koos kantav lühike naistesukk. Kirjatud säärega kapetad. *Praegu astuvad pikal, kindlal sammul Muhu naised, jalas kapetad, nende alt paistmas kirjatud säärised .. L. Kibuvits.

kasuka|rihm
kasuka peal kantav lai pandlaga vöörihm

keep ‹keebi 21› ‹s›
õlgadel kantav varrukateta pealisrõivas; käisteta mantel. Veekindel, kapuutsiga keep. Noormees kandis keepi, tal oli keep üll, õlgadel. Tõmbasin keebi selga. Keebis mees, tütarlaps. *.. lai ja punetav raehärra Beelholt, lühike hallikasroheline nirginahkse servaga keep mustal vammusel .. J. Kross.
▷ Liitsõnad: plastikaat|keep, vihmakeep.

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud (raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge 'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul 'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'. Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega' haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.

kevad|kübar
kevadel kantav kübar

kevad|mantel
kevadel kantav mantel. Ta kandis kerget kevadmantlit.

kevad-sügis|jopp
kevadel ja sügisel kantav jopp

kevad-sügis|mantel
kevadel ja sügisel kantav mantel

kevad-sügis|rõivas
kevadel ja sügisel kantav rõivas

kidu|lumi
tuulest kantav peenike lumi, kidu. Tuul ajas kidulund ühest kohast teise. Torkiv kidulumi piitsutas nägu. *Teed olid klaasiselt jäätanud ja kidulumega kergelt kaetud .. E. Vilde.

kilp ‹kilbi 21› ‹s›

1. (endisaegne) käes kantav puidust, metallist vm. materjalist kaitsevahend külmrelvade vastu. Puust, metallist, rauast kilp. Kilpi hoiti vasakus, oda paremas käes. Varjas end vaenlaste löökide ja torgete eest kilbiga. Nooled põrkasid kilbilt tagasi. Langenud kanti kilbi peal ära. Tulen kas kilbiga või kilbi peal 'kas võitjana v. kaotajana'. | piltl. Oma tegusid varjas ta tõe ja õiguse eest võitleja kilbiga. *Eliaser muigas põlglikult. See oli tavaliselt tema ainukeseks vastuseks, see oli kilp, mille taha ta oma kaaslaste pilke eest puges. L. Promet. || kaitsev soomusplaat. Raskekuulipilduja, suurtüki kilp.
▷ Liitsõnad: nahk|kilp, pronks|kilp, puu|kilp, raudkilp; kaitsekilp.
2. ehit raketise, laudise vms. suurem puidust plaat
▷ Liitsõnad: parketikilp.
3. tehn alusplaat v. raamistik, millele on kinnitatud mitmesugune juhtimis-, lülitus- jm. aparatuur
▷ Liitsõnad: jaotus|kilp, juht(imis)|kilp, lülitus|kilp, sisestuskilp.
4. zool pantserjas kõva kate mõnedel loomadel. Kilpkonna kilp. Vöölase kilbid on pea-, õla- ja vaagnakilp. Jõevähi pearindmikku katab ühtne kilp.
▷ Liitsõnad: kõhu|kilp, rindmiku|kilp, seljakilp.
5. geol platvormi osa, kus aluskorra kurdunud kivimid esinevad suurel alal avatult. Balti kilp hõlmab Skandinaavia poolsaare ja Soome. Ukraina kilp. Kanada kilp.
6. vapi põhiline, pildiga osa, vapikilp

kittel ‹kitli, kitlit 2› ‹s›

1. töö ajal muu riietuse peal kantav pikk kerge rõivas. Nööbitav, selja tagant seotav kittel. Kitlit selga panema, seljast võtma. Valges kitlis arst, kokk, lüpsja. Tõmbas tumeda kitli peale, et mitte ülikonda määrida.
▷ Liitsõnad: arsti|kittel, haige|kittel, haigla|kittel, kirurgi|kittel, koka|kittel, töökittel.
2. kittelkleit
▷ Liitsõnad: kodukittel.

kleidi|vöö
kleidi peal kantav vöö. Pandlaga kleidivöö.

kodu|kittel
kodus kantav kittelkleit

kodu|kleit
kodus kantav kleit. Vahetas tööriided mugava kodukleidi vastu.

kodu|kuub
kodus kantav (kerge) kuub. Istus teleri ees kodukuues ja toatuhvlites.

kodu|rõivas
kodus kantav rõivas

kontakt|lääts
‹hrl. pl.› nägemist korrigeeriv vahetult silmamunal kantav läbipaistvast ainest optiline keha, lääts (2. täh.) Ühekordsed, pooleaastased, värvilised kontaktläätsed. Asetas kontaktläätse ettevaatlikult silma. Kontaktläätsi kasutama, kandma. Vahetas prillid kontaktläätsede vastu.

kooli|kleit
koolis kantav kleit, hrl. vormikleit

kooli|ülikond
koolis kantav ülikond (sageli vormiülikond)

korrapidaja|lint
korrapidaja tunnusena (käisel) kantav lint. Saali uksel seisid valgete korrapidajalintidega õpilased.

kronomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
kantav täppiskell. Laeva asukoht määrati kindlaks logi, sekstandi ja kronomeetri abil. || kõnek (tasku)kell. Kui palju sinu kronomeeter praegu näitab?

käe|kell
randmel kantav kell. „Veel viis minutit,” ütles ta käekella vaadates.

käe|kett [-keti]
randme v. käsivarre ümber kantav ketikujuline käeehe

käe|korv
väike käe otsas kantav korv. Tuli poest, käekorv oste täis.

käe|kott [-koti]
naiste käe otsas kantav kott raha, taskuräti, kammi vms. (väikeste) asjade tarvis. Nahast, riidest, metallist käekott. Piklik, lukuga, klapiga, õlarihmaga käekott. Rahakott oli käekoti põhjas. Võtab käekotist peegli, raha, sigaretid.

käe|võru
ümber randme v. käsivarre kantav võrukujuline käeehe. Hõbedane, kuldne, briljantidega kaunistatud käevõru. Kullast, hõbedast, pronksist käevõru.
▷ Liitsõnad: hõbe|käevõru, kuld|käevõru, pronkskäevõru.

käsi|kohver
(väike) käe otsas kantav kohver. Arstil oli kaasas väike käsikohver. *..ta [= kaubareisija] läks poe juurde, kasukas käsivarrel ja kaubaproovid käsikohvris. A. Hanko (tlk).

köögi|põll
köögitöödel kantav põll. Võttis pärast toiduvalmistamist köögipõlle eest.

lamp2 ‹lambi 21› ‹s›

1. põletusainel v. elektrienergial töötav seade, mis annab valgust vm. kiirgust. Lambi põletusainemahuti, põleti, taht, tõmbeklaas, kuppel. Ümmarguse, lapiku tahiga lamp. 5-liinine 'klaasi läbimõõduga 5 liini' lamp. Lampi süütama, põlema panema, kustutama. Pane tuli lampi. Lamp põleb. Valab lampi õli. Näitab lambiga tuld. Tuhm, ähmane, valge lamp. Lambi sokkel, hõõgniit. Mitme lambiga valgusti. Ultravioletse, infrapunase kiirgusega lambid. | piltl. Taeva lamp 'päike, kuu'. *.. [koolmeister] Jaan Pommer, valla tahmumatu klaasiga lamp. M. Traat. || elektrivalgusti. Ostab kaubamajast mõne magamistuppa sobiva lambi. || lambist ‹adverbilaadselt› kõnek huupi, suvaliselt, ilma nähtava põhj(end)useta. Lambist võetud nimi. On jama, arvuti lülitus jälle lambist välja.
▷ Liitsõnad: bakteritsiid|lamp, elektri|lamp, foto|lamp, gaasi|lamp, gaaslahendus|lamp, huum|lamp, hõõg|lamp, impulss|lamp, kaar|lamp, kaevuri|lamp, kande|lamp, karbiidi|lamp, kontroll-|lamp, kuumutus|lamp, kvarts|lamp, lae|lamp, laua|lamp, luminestsents|lamp, luminofoor|lamp, morse|lamp, naatrium|lamp, neoon|lamp, petrooleumi|lamp, põletusaine|lamp, põranda|lamp, päevavalgus|lamp, päevitus|lamp, rasva|lamp, ripp|lamp, seina|lamp, signaal|lamp, solluks|lamp, spektraal|lamp, taht|lamp, tasku|lamp, tattnina|lamp, vaakum|lamp, valgustus|lamp, vedeliku|lamp, välk|lamp, õli|lamp, öölamp.
2. taht- v. pihustuspõletiga väike kantav kuumutusseade
▷ Liitsõnad: joote|lamp, leek|lamp, piirituslamp.
3. el elektronseadis, mille elektroodid vm. aktiivosad asetsevad vaakumkolvis. 16 lambiga televiisor.
▷ Liitsõnad: elektron|lamp, raadiolamp.

laulatus|sõrmus
laulatamisel sõrme pandav ja edaspidi abielu tunnusena kantav sõrmus. Tal on laulatussõrmus sõrmes.

leier|kast
endisaegne kantav väntorel. Laadaplatsil mängis leierkast. Vanamees väntas leierkasti.

leina|krepp
leina puhul (kübaral) kantav must krepp. Leinakrepis daamid.

leina|loor
leina puhul kantav must loor. Leinalooriga naine.

leina|riie
leina puhul kantav riietus. Kannab leinariideid, on mustas leinariides.

litograafia ‹1› ‹s›
trük kunst
1. lametrükimenetlus, mille puhul trükivormiks on litograafiakivi, kivitrükk
2. litograafiakivile kantav ning sellelt trükitav kunstiteos, kivitrükipilt. G. F. Schlateri litograafiad Tartu ja Tallinna vaadetega.

mask ‹-i 21› ‹s›

1. puidust, riidest, vahast, papist vm. materjalist näokate, mille eesmärgiks on muuta kandja mittetuntavaks v. teha ta teat. inimese v. olendi näoliseks. Vanad rituaalsed, kultuslikud maskid. Indiaanlaste maskid. Antiikteatri maskid. Naisel oli mask ees. Ants pani maski ette, võttis maski (näo) eest. Maskides mardisandid. Kallaletungija nägu varjas mask. | piltl. Kuulajate näol oli täieliku ükskõiksuse mask. Villemi nägu tardus maskiks 'muutus ilmetuks, läbitungimatuks'. Varjas oma tundeid ranguse maskiga. *See võis olla pila, ent võis olla ka surmtõsine elumõte eneseiroonia maski all. V. Adams.
▷ Liitsõnad: karnevali|mask, looma|mask, tantsu|mask, teatrimask; kips|mask, surimask.
2. maski (1. täh.) kandev, maskeeritud isik (näit. maskiballil). Balli maskide hulgas oli doominoid, pajatseid, korstnapühkijaid, türklasi. *Mööda Praha juudilinna liikusid rongkäigus ülemeelikud maskid .. L. Metsar (tlk).
3. näo ees kantav (v. sinna asetatav) vahend kaitseks, steriilsuse tagamiseks vm. otstarbeks. Gaasitorbiku mask. Lestade ja maskiga allveesportlased. Vehklejad kannavad maski. Keevitaja silmi kaitseb mask. Operatsiooni juures on meditsiinitöötajatel maskid ees. Gripi puhul soovitatakse kanda marlist maski. Narkoosiaparaadi mask.
▷ Liitsõnad: gaasi|mask, hapniku|mask, kaitse|mask, kummi|mask, marli|mask, narkoosi|mask, tolmu|mask, vehklemismask.
4. naha iluraviks hrl. lühikeseks ajaks näole määritav ainete kiht. Maskid toidavad, tugevdavad ja värskendavad nahka.
▷ Liitsõnad: kurgi|mask, muna|mask, toitemask.
5. fot läbipaistmatu ekraan, mis pildistamisel, kopeerimisel v. kujutise projitseerimisel varjab mingit osa kaadrist valguskiirte eest

maski|kostüüm
maskipidudel, karnevalidel kantav riietus. Maskipeole mindi maskides ja maskikostüümides.

matka|pliit
(matkal) kaasas kantav väike pliit

matka|raadio
(matkal) kaasas kantav transistorraadio

medaljon ‹-i, -i 10› ‹s›

1. (ehtena) kaelas kantav väike kapsel mälestusesemega. Kaelas rippus keti otsas kullast medaljon ema pildiga. Naine võttis medaljoni kaelast.
▷ Liitsõnad: kuld|medaljon, südamedaljon.
2. ümmarguses v. ovaalses raamis (väike) pilt v. reljeef. Saali seintel oli mitmesuguseid figuure ja medaljone.
3. ümmargune liha- v. kalatükk

missa|rüü
kirikl katoliku vaimulike kirikutalitustel kantav rõivastus

mitra ‹1› ‹s›
kirikl piiskopi vm. prelaadi jumalateenistusel kantav kõrge peakate

märk ‹märgi 21› ‹s›

1. ese, kujund, kujutis vm., mis (üldarusaadavalt) viitab millelegi, tähendab midagi; tähis. a. suunav, juhatav, osutav tähis. Liiklusmärke on palju, sõidukijuht peab iga märki tundma. Sissesõitu, parkimist, peatumist keelav märk. Järsk kurv on märgiga tähistatud. Mis märk on tooder? Märkidega tähistatud laevatee. Panid linnupesa juurde märgiks kepi, murdsid märgiks kuuseoksa. Täkkisid puutüvele märke, et oskaksid neid märke mööda tagasi tulla. b. ametile, huvialale vm. viitav (rõivastusel kantav) tähis. Raudteelase, metsaülema, šerifi märk. Suurmeistri märk, meistersportlase märk jt. spordimärgid. Mütsi ees, rinnas, käisel kantav märk. See on mul esperantistide, looduskaitsjate märk. Kongressil osalejad said kongressi märgi rinda. Kas sul on kõigi Eesti laulupidude märgid? c. eristav, iseloomustav (hrl. tootja v. omaja) tähis. Õmblusmasinal on „Singeri” märk. „Fiskarsi” märgiga saag. Kas raamatus omaniku märki polnud? Põhjapõdrakasvatajad sälkavad oma põtradele märgid kõrva. Ihule tätoveeritud, nahale põletatud märgid. | piltl. Ka alusetust laimust võib inimesele märk külge jääda. Tal on juuda märk 'reeturi maine' küljes. d. mõiste, eseme vm. kindlaks kujunenud graafiline sümbol. Sirvilaudade märgid. Topograafilised, geodeetilised märgid. Kuu faaside, sodiaagi märgid jt. astronoomilised märgid. Pluss (+) ja miinus (-) on matemaatiliste tehete märgid. Noodikirja märgid. Diakriitilised märgid tähtede peal või all. Täht on hääliku, number arvu märk. Keele mis tahes tähenduslik üksus on märk. Surnupealuu eluohtlikkuse märgina. Seletas mulle sõrmusele graveeritud märke: süda on armastuse, rist usu ja ankur lootuse märk.
▷ Liitsõnad: astronoomia|märk, eraldus|märk, haua|märk, hoiatus|märk, kaardi|märk, kalda|märk, kalendri|märk, keelu|märk, leppe|märk, lugemis|märk, maa|märk, maandumis|märk, mere|märk, nime|märk, noodi|märk, nõia|märk, omaniku|märk, pere|märk, piiri|märk, põletus|märk, raamatu|märk, raha|märk, risti|märk, sodiaagi|märk, stardi|märk, stopp|märk, sünni|märk, tee|märk, ting|märk, tootemi|märk, vesi|märk, võrgu|märk, õuemärk; ameti|märk, au|märk, kooli|märk, käise|märk, matka|märk, mütsi|märk, numbri|märk, rinna|märk, spordi|märk, tegelasmärk; firma|märk, vabrikumärk; jagamis|märk, juure|märk, korrutus|märk, lahutamis|märk, liitmis|märk, miinus|märk, pluss|märk, tehte|märk, võrdusmärk; hüüu|märk, kirja|märk, kirjavahe|märk, keele|märk, korrektuuri|märk, palatalisatsiooni|märk, rõhu|märk, vältemärk.
2. (spetsiaalne) kujund vm., mida püütakse (lasuga) tabada; märklaud. Ammuga, vibuga, püstoliga, püstolist märki laskma. Seisev, liikuv hirvekujutisega märk. 10-ringiline märk. Lask, nool, kuul läks märki, tabas märki, läks märgist mööda. Sihib märgist pisut paremale, vasakule, allapoole, ülespoole. Hakkame kividega, lumepallidega märki viskama. | piltl. Ütlemine, vastus läks märki, märgist mööda. Ta sõnad tabasid märki. Selle oletusega lasksid küll märgist mööda. || van eesmärk. *.. nüüd, kus ma arvasin ennast juba oma etteseatud märgile lähenevat .. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: ring|märk, siluettmärk; sihtmärk.
3. märguanne. a. liigutus, häälitsus vm. tahte- v. tundeavaldusena. Noogutus nõustumise, jaatamise märgina, pearaputus nõustumatuse, eitamise märgina. Pani vaikimise märgiks sõrme risti huultele. Tõstis käe märgiks, et tahab rääkida. Surub tänu märgiks käe südamele. Ulatas, sirutas mulle leppimise märgiks käe. Tegi sõbrale kahjurõõmu märgiks pikka nina. Mühatas rahulolematuse märgiks. Viipas, tegi käega keelava märgi. Pööras meile selja, see oli selge põlguse märk. b. muu signaal. Äratuskella helin on märgiks, et tuleb tõusta. *.. ning leegionid liikusid ta märgi järgi kui merelained. F. Tuglas. c. enne. Kraaksuv vares lendas üle, kas see on hea või halb märk? See oli õnnetuse märk, kui must kass kellegi ees üle tee jooksis. Päikesevarjutust peeti viimsepäeva märgiks. *.. aga õnn on sind, Jõnn, maha jätnud. Taeva märgid näitavad. J. Smuul.
4. nähtus, ilming, mille põhjal midagi järeldatakse, oletatakse; tunnusmärk, tundemärk. Looduses on juba sügise märke. Külmavärinad on haiguse, palaviku märgiks. Nende suhetesse on siginenud pinevuse märke. Läheb närviliseks, ilmutab kannatamatuse, ärrituse märke. Maa kõmiseb selles kohas kumedalt – selge märk, et siin all on salakäik. Huumorimeele kadumine on saabuva vanaduse märk. Kui märgid ei peta, hakkab poeg naist võtma. Ärivaim on aja märk. *.. ei saanud mehe silmavaatest ega jutustki märki, et ta nii palju kanget kraami oma kõhupauna oli toimetanud. E. Rannet.
5. jälg. Hammustuse, hammaste märgid käe peal. Näpistas nii, et sinised märgid jäid järele. Päris uued need kingad ei ole – hõõrdumise, kulumise märgid on näha. Mured, valud on tema näole oma märgi jätnud. Väsimusest pole enam märkigi. *.. kuid tal jõudu mitte märki [= mitte sugugi], / imeb küll kui puuk. M. Under. *.. polnud tal taplusest ühtegi märki keha küljes. A. Kalmus.

näpu|värv
näppudega pinnale kantav värv. Lastele meeldib näpuvärvidega pilte teha .

oimu|ehe [-ehte]
oimukohal kantav ehe

otsik ‹-u 2› ‹s›

1. otsak. Kuulide niklist otsikud. Klaasotsikuga kummivoolik.
2. otsija (2. täh.)
3. etn linuka peal kantav kuldkarraga kaunistatud võrukujuline peaehe, kardpaelaga ilustatud pärg

paraad|munder

1. paraadi ajal kantav pidulik munder. Igal kaardiväerügemendil oli oma paraadmunder. Sõjakooli kasvandikud olid püha puhul oma paraadmundrid selga pannud.
2. laiemalt; esindusrõivas. Laulupeoks muretseti kogu koorile paraadmundrid.

pea|kamm
naistel juustes kantav (kumer) kamm. *Pealael hoiab neid [= juukseid] kinni kumer pruun peakamm. Niisuguseid kamme kandsid vanad inimesed viiekümnendatel aastatel.. V. Luik.

pealis|rõivas
‹hrl. pl.› alusrõivaste peal kantav rõivas, näit. kleit, pintsak, ülikond (vahel kasut. ka ülerõiva kohta). Naiste, laste, meeste pealisrõivad. Särki kanti endisajal nii alus- kui pealisrõivana. *Rõivasteruum [teatris] juba üsna kihas inimestest, kes ulatasid oma pealisrõivaid sinna võre taha.. M. Raud.

pealis|särk
alussärgi peal kantav särk, päevasärk. *.. nägi äkki oma peatsis pestud ja osavasti peenikeste pistetega kinninõelutud madrusesärki ning puhast purjeriidest pealissärki. O. Samma (tlk).

pea|pael

1. etn värviline palmitud pael juuste kooshoidmiseks ning peaehteks neidudel, pealõng
2. ümber pea kantav laiem pael (hoidmaks juukseid näole langemast, ehtena vm.), laubapael. Sportlase peapael. Suvepäevadel jagati firma logoga neoonvärvides peapaelu.

pea|rätik
peakattena kantav rätik, pearätt. Villane, sitsist pearätik. Kirevad, kauni mustriga pearätikud. Sidus pearätiku nurgad lõua alla, kukla taha sõlme. Heledate pearätikutega heinalised.

peleriin ‹-i 21› ‹s›
lühike, hrl. küünarnukkideni ulatuv õlgadel kantav riietusese (ka üleriide osa). Riidest, karusnahkne peleriin. Kapuutsiga peleriin. Võttis õlgadele laia peleriini. Kandis sageli peleriini. Punases peleriinis naine. Peleriiniga mantel.

peo|riie
pidudel vm. pidulikumatel juhtudel kantav riietus v. riietusese. Lastel olid juba peoriided seljas. Kannab tuliuusi peoriideid. Sa täna päris peoriides.

pihik ‹-u 2› ‹s›

1. pluusi v. kleidi peal kantav lühike, vööni ulatuv varrukateta taljes jakike. Eit kandis triibulist seelikut ja halli pihikut. Siidkleit mustast sametist pihikuga. Nööpis pihiku kinni. || riietuseseme pihaosa. Emmaste rahvariideseelik on õmmeldud pihiku külge. Pihikuga püksid (väikelastel).
▷ Liitsõnad: sametpihik.
2. van meeste pihtkuub. *Ta [= Isand] ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga.. F. Tuglas.
3. pihaosa kattev alusrõivas (naistel, lastel). Lihtrahval asendas korsetti nööritav pihik. Kahe, nelja tripiga pihik. Eest, tagant nööbitav pihik. Poiss ei saanud pihiku nööpe kinni. Ema pani lapsele pihiku selga.
▷ Liitsõnad: alus|pihik, nöörpihik.

pori|king
porisel ajal kantav, hrl. paksema (kummi)tallaga king. Vihma sajab, pane porikingad jalga.

pulma|kleit
pruudi pidulik pulmas kantav kleit, pruudikleit, pruutkleit. Valge pikk pulmakleit.

pulma|kuub

1. peigmehe pidulik pulmas kantav kuub
2. linnu pulmarüü, hundsulestik. *Silmakulmud [isatedrel] eretavad punasest, valge triip lisab pulmakuuele pidulikkust juurde. K. Põldmaa.

pulma|ülikond
peigmehe pidulik pulmas kantav ülikond

puudri|alune
puudri alla kantav. Puudrialused kreemid.

puusa|ehe [-ehte]
puusal kantav ehe. Vöö küljes rippusid saarte naistel puusaehted.

puusa|kott [-koti]
puusal kantav kott

põll ‹-e 22› ‹s›

1. kaitseks määrdumise eest v. kaunistuseks rõivaste ees kantav hrl. naiste riietusese (eesti rahvarõivastes abielunaise kohustuslik rõivaosa). Linane, (puu)villane, takune põll. Pikitriibuline, kirju, volangidega, pitsidega kaunistatud põll. Puhas, määrdunud põll. Koolivormi juurde kuulus tollal ka põll. Lapse rinnalapiga põll. Sidus, pani endale põlle ette. Valgetes põlledes, valgete põlledega ettekandjad. Töölistel on presendist põlled ees. Õmbles endale uue põlle. Ema kuivatab käed põlle külge, põlle. Eideke pühkis põllega silmi. Laps hoiab ema põllest kinni, ripub ema põlle küljes. Tüdruk korjas õunad põlle. Hernekaunad puistati põllest lauale. Poetab võõrale põlle alt saiakese pihku. Põll on naise puhtus, tanu on naise ehe.
▷ Liitsõnad: kael|põll, kaitse|põll, kittel|põll, köögi|põll, niude|põll, pidu|põll, pits|põll, pruudi|põll, pudi|põll, pulma|põll, puusa|põll, töö|põll, vormipõll; kummi|põll, nahk|põll, present|põll, puldan|põll, sits(i)põll.
2. mingi põlle (1. täh.) meenutav kaitsev v. varjav kate. Lasksin vedruvankrile uue põlle teha.
▷ Liitsõnad: nahk|põll, pori|põll, supordi|põll, vankripõll.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb taimenimetuses
▷ Liitsõnad: käopõll.

põse|puna

1. põskede punane v. roosakas jume. *Ent polegi kahju enneaegu põgenevast noorusest – kellele õite hoiaksingi oma ihuvärskust ja põsepuna? B. Alver.
2. põskedele kantav punane mink, ruuž. Kreemitaolised, vedelad, puudritaolised põsepunad. Valis põsepuna huulepulgaga ühes toonis.

päeva|kleit
päevaajal kantav kleit (vastandatuna õhtukleidile). Sportlik suvine päevakleit.

päeva|ülikond
päevaajal kantav ülikond (vastandatuna õhtuülikonnale). Sportlik, avar päevaülikond.

pühapäeva|kleit
parem (pidulikel juhtudel kantav) kleit. Ema otsis kapist välja oma pühapäevakleidi.

püha|päevane

1. pühapäeval toimuv v. toimunud, ilmuv v. ilmunud jne. Pühapäevane kontsert, missa. Pühapäevased suusavõistlused. Pühapäevane matk, külaskäik. Busside pühapäevane sõiduplaan. Kus on ajalehe pühapäevane number? Pühapäevased pealelõunad on siin vaiksed. Pühapäevasel turul keeb elu. Pühapäevane päev 'pühapäev'.
2. pühapäevale vastav v. kohane, pühapäeval kantav; rõõmus, helge, pidulik. Pühapäevane meeleolu. Peaks midagi pühapäevast selga panema. Pargis jalutas pühapäevases riietuses inimesi. Ilm pole täna sugugi pühapäevane. On tore ja pühapäevane olla. Räägime millestki pühapäevasest! See raamat kujutab elu üksnes pühapäevasest küljest. Tuppa toodud kaskedestki õhkus midagi pühapäevast. *Meie võimlemissaali koguneb kakskümmend meest, kõik puhtad ja pühapäevased nagu äsja valminud vabarnad. O. Luts.

pühapäeva|pintsak
parem (pidulikel juhtudel kantav) pintsak. Tõmbas selga pühapäevapintsaku ja läks linna peale.

pühapäeva|riie
pühapäeval vm. pidulikumal puhul kantav riietus v. riietusese. Panin pühapäevariided selga. Meestel olid pühapäevariided seljas. Külalised olid oma parimates pühapäevariietes. Mööda teed vuras vankreid pühapäevariide(i)s kirikulistega. See parem pintsak oli ta ainus pühapäevariie.

pühapäeva|rätik
parem (pidulikel juhtudel kantav) rätik. *.. [vanaema] sidus puhtama põlle ette ja krell-lillelise pühapäevarätiku pähe ning oligi minekuvalmis. A. Maripuu.

pühapäeva|seelik
parem (pidulikel juhtudel kantav) seelik. Lillelistes pühapäevaseelikutes tütarlapsed.

pühapäeva|ülikond
pühapäeval v. pidulikumal puhul kantav parem ülikond. Isal oli pidulauas tumehall pühapäevaülikond seljas.

püksi|rihm
pükstel kantav vöörihm. Meeste püksirihmad. Pandlaga, nahast püksirihm. Püksirihma lahti päästma, ära võtma. Kõht on nii täis, et peab püksirihma järele andma. Nüpeldas poja püksirihmaga läbi. Poisid said tihti isa püksirihma tunda, maitsta 'püksirihmaga kere peale'.

püstoli|tasku
vööl kantav hrl. nahast tasku püstoli hoidmiseks, kabuur. Tõmbas püstolitaskust relva ja tulistas.

raha ‹11› ‹s›

1. üldine ametlik maksevahend müntide ja rahatähtede kujul. Eesti esimene oma raha oli mark. Vene, Saksa, Soome raha. Meie rahas teeb see umbes 150 krooni. Endine raha ei kehtinud enam, palka maksti uues rahas. Kümnesendine, kroonine raha. Uus krabisev sajakroonine raha. Maa seest leiti vanu rahasid. Ta kogub vanu rahasid. Sularahaautomaadis olid ainult suured rahad 'suure väärtusega rahatähed'. Kas sul väiksemat raha ei ole? Ulatas mulle peotäie peent raha. Pani kaks raha lauale. Hakkas saadud raha üle lugema. Võttis pakutud raha vastu. Peitis oma raha ära. Viis raha panka. Käisin raha peeneks, pangatšekki rahaks vahetamas. Raha väärtus tõuseb, langeb. Riik trükkis raha juurde. Raha eest ei saanud enam midagi. Võin rahaga tasuda, võin anda toiduaineid. Ta ei võtnud meilt raha, andis niisama. Taskus oli auk, rahad veeresid kõlinal põrandale. Loodusrahvad on rahana kasutanud ka kaurikarpe. *.. sirutas Margusele kimbu võõraid rahasid tšervoonetsite vastu .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: hõbe|raha, kuld|raha, metall|raha, nikkel|raha, paber|raha, peen|raha, pronks|raha, vaskraha; ehte|raha, hamba|raha, tsaari|raha, vahetus|raha, vale|raha, välisraha.
2. teat. rahasumma; kapital, vara (rahasummana arvestatult). Tuhat krooni oli suur, ilus, hea tükk raha. Selles äris liiguvad suured rahad. Suurte rahadega ärimehed. Metsa eest saab head raha. Ehitamine nõudis ränka, roppu raha. Valvurid olid raske rahaga ära ostetud. See kõik maksis, nõudis kallist, kõva raha. Must raha 'ebaseaduslikult saadud raha'. See on meie ühine raha. Riigi, ühistu raha(d). Tal on palju, kõvasti, vähe raha. Kui palju sul raha on? Anna mulle natuke raha. Tal tühjal ka mõni raha! 'tal ei ole raha'. Sel mehel on raha jalaga segada 'külluses, väga palju'. Raha teenima, koguma, korjama. Ajab lausa kühvliga raha kokku (suurte rahasummade saamise, suurte sissetulekute kohta). Tal raha jookseb 'tuleb' kogu aeg. Seltsimaja ehitati rahva käest kogutud raha(de)ga. Rehepeksumasin osteti mitme talu kokkupandud rahaga. Raha raiskama, läbi lööma, pillama, tuulde loopima. Ära asjata raha kuluta! Jõi oma raha(d) maha. Kaarte mängiti raha peale. See raha ei ole maha visatud 'asjata kulutatud'. Raha otse kadus sõrmede vahelt 'kulus, sai peaaegu märkamatult otsa'. Pani raha aktsiatesse, aktsiate alla. Matab oma raha talusse 'kulutab talu korrashoidmiseks ja edendamiseks'. Kellelegi, kelleltki raha laenama. Ma ei saa sulle laenata, mul pole praegu vaba raha 'sellist rahasummat, mida on võimalik kohe kasutada'. Küll on ihnus, ei raatsi raha välja anda. Hea kaup, aga maksab raha ka! Küll võib toidu ja riiete peale ikka raha minna! Ta on nüüd rahadega 'rohke rahaga, rikas' mees. Praegu on meil raha(de)ga kitsas. Ma olen rahast päris lage. Väljaminekud on suured, kust see raha küll võetakse! Kui firma pankrotti läheb, oleme oma raha(de)st ilma. Paras raha, tagasi pole vaja! Asi ei seisa rahas, vaid ettevõtmises. Teeb kõike ainult raha pärast. Sel mehel on kirg raha järele. Öeldakse, et raha eest saab kõike. Kel raha, sel õigus. Raha paneb rattad käima. Raha on hea sulane, aga paha peremees. Raha tuleb, raha läheb. Raha ei haise. Aeg on raha. *Varssadest kasvatatud hobused lähevad müügiks, toovad talusse raha. A. Kalman.
▷ Liitsõnad: abi|raha, adra|raha, bensiini|raha, elamis|raha, elatus|raha, esindus|raha, hoiu|raha, jooma|raha, joot|raha, kaasa|raha, kasvatus|raha, kirstu|raha, kolimis|raha, komandeeringu|raha, kooli|raha, korteri|raha, kosti|raha, krediit|raha, kulu|raha, kännu|raha, käsi|raha, küüdi|raha, leiva|raha, luna|raha, maa|raha, majapidamis|raha, ostu|raha, palga|raha, pea|raha, pensioni|raha, piima|raha, pileti|raha, prahi|raha, puhkuse|raha, päeva|raha, reisi|raha, rendi|raha, saba|raha, saia|raha, sauna|raha, suitsu|raha, söögi|raha, tasku|raha, tee|raha, toetus|raha, trahvi|raha, töö|raha, vahe|raha, vaku|raha, valu|raha, veo|raha, viina|raha, õlle|raha, õppe|raha, ülalpidamis|raha, üüriraha; sularaha.
3. kaelaraha. Kodaratega raha. Eesti naiste ehted olid suured kannaga rahad. *.. kaela riputas ta ühe idamaise hõbekee, millel rahad otsas ilustuseks. A. Kalmus. || kaelas kantav ametiraha. *.. riputas raha kaela ja sõitis keisri kulli alla õigust mõistma. A. Jakobson.
4. auraha. Sai vapruse eest raha rinda. Sõjamehel rind rahasid täis. *Ainult natuke pettunud oli poiss, et „suurel vennal” polnud ühtki risti ega raha rinnas. K. Ristikivi.

randme|kott [-koti]
rihmaga ümber randme kantav meestekäekott

ranits ‹-a 2› ‹s›

1. rihmadega seljas kantav jäigast materjalist koolikott (noorematel õpilastel). Ranits koolitarvetega. Poiss pani raamatud ja vihikud ranitsasse. Koolimaja poole ruttas lapsi, mõnel ranits seljas, mõnel koolikott käe otsas.
2. sõdurite varasem, raamistikule tõmmatud jäigast materjalist seljakott. *Ta nägi kujutluses soldatite ridu tolmusel teel marssimas, rängad ranitsad seljas .. M. Metsanurk.

ranna|king
‹hrl. pl.› supelrannas kantav kerge lahtine (rihmpealisega) king. Rihmadega rannakingad.

ranna|kleit
supelrannas kantav kerge suvekleit. Rõõmsavärviline, lilleline rannakleit.

ranna|rõivas
‹hrl. pl.› supelrannas kantav kerge rõivas (näit. päevitusriided, supeltrikoo, rannakleit). Moedemonstratsioonil näidati kirevaid ja fantaasiarikkaid rannarõivaid.

ratsa|ülikond
traditsiooniline ratsutamisel kantav riietus. *Olivia pidi maalitama amatsoonina, istumas lillelisel kallakul, rohelises ratsaülikonnas rikkalikkude kuldtikandustega ja piits käes. J. Silvet (tlk).

regaal2 ‹-i 21› ‹s›

1. muus väike kantav toaorel, harmooniumi eelkäija
2. trük riiullaud käsilaoks vajalike materjalide ja trükivormide hoidmiseks

reha|täis ‹s›
reha abil kantav süle- v. seljatäis. Rehatäis heinu. *Jurnas rabab suure rehatäie selga ja kannab kuhjalavale. A. Mägi.

reisi|riie
reisil kantav riietus v. riietusese. Soojad reisiriided. Võta reisiriided seljast ja tule sööma. Mehed olid juba reisiriides.

rinna|ehe [-ehte]
rinnal, rõivaste peal kantav ehe. Rinna- ja kaelaehted. Sõlg on rinnaehe ja ühtlasi rõiva kinnitusvahend. Jämedad hõbeketid on rasked rinnaehted.

rinna|leht

1. etn ripatsina kaelakees kantav lai õhukesest hõbeplekist rinnaehe. Suured sõõrikud rinnalehed. Nelinurkne, lehekujuline, sangaga rinnaleht.
2. murd rinnaluu, rinnak. *Südame meeleheitlikult tagudes rinnalehe all, astus ta ühel päeval juhataja tuppa.. R. Sirge.

rinna|märk [-märgi]
rõiva rinnaosal kantav märk. Eesrindlase, politseiniku, abituriendi, loodusesõbra rinnamärk. Rinnamärk „Väga hea õppimise eest”. Teda autasustati rinnamärgiga. Festivali korraldajad kannavad rinnamärki.

rinna|rist
rinnal kantav rist, kaelarist. Papi kuldne, hõbedane rinnarist.

ristimis|kleit
lapse pidulik ristimisel kantav kleit. Pikk valge ristimiskleit.

sall ‹-i 21› ‹s›
kaelas, peas v. õlgadel kantav piklik, rätikust kitsam riietusese. Villane sall. Paks, õhuke, soe sall. Pani, sidus endale salli kaela. Poisil on sall kaelas, kaela ümber. Kirju sall peas, pea ümber. Naine võttis salli õlgadele, endale ümber. Salli kuduma, heegeldama.
▷ Liitsõnad: gaas|sall, kašmiir|sall, siidsall; kaela|sall, pea|sall, õlasall.

sarafan ‹-i, -i 10› ‹s›
etn särgi peal kantav pikk vene pihikseelik. Punastes sarafanides naised. Naisel oli seljas maani ulatuv sarafan.

selg|prits
aiand mets seljas kantav prits taimehaiguste ja -kahjurite tõrjeks

selg|tolmuti
aiand mets seljas kantav tolmuti

selja|korv
seljas kantav korv. *Nii mehed kui naised kandsid seljakorve, mis olid hobumoona viimse võimaluseni täis topitud. L. Metsar (tlk).

selja|kott [-koti]
rihmade abil seljas kantav kott. Täis, tühi, pungil seljakott. Sõduri, matkaja, jahimehe seljakott. Sülearvuti seljakott. Mis sul seal seljakotis nii rasket on? Astub mööda teed, seljakott seljas, turjal, õlal. Ostsime raamiga seljakotid. Viskab, vinnab raske seljakoti selga. Võttis seljakoti rihmapidi üle õla. Matk ilma seljakottideta. Vaeseke on seljakoti all üsna küüru vajunud.

selja|paun
seljas kantav paun. *.. Selgpauna Robert, suur pikk rõugearmiline maanteehulkur, kes seljapaunast müütas lilleseemneid, õmblusnõelu, naiste pesu ja riidereste. V. Uibopuu.

selja|täis ‹s›
korraga seljas v. õlal kantav kogus; tubli kandam. Seljatäis heinu, põhku, hagu, laudu, puid. Kogusime suured seljatäied pajuvitsu. Isa tuli metsast seljatäie kaseokstega. Naised tulid küünist heina ja põhu seljatäitega. Kandis heinakuhja juurde mehise seljatäie. Tõi põhukuhjast endale paraja seljatäie asemeks. Tal oli ilmatu seljatäis raamatuid kaasas. | piltl. *.. nii et kui mehed tahtsid järjekorrata poolt liitrit saada, pidid enne võtma vastu seljatäied sajatusi ja hurjutusi. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: hao|seljatäis, heina|seljatäis, põhuseljatäis.

side ‹-me 3› ‹s›

1. seotava ümber keeratav, mähitav sidumisvahend; miski ümberseotu. a. (kinnitamiseks v. ühendamiseks). Köitis viljavihud sidemega. Side hoiab kõrred vihus. Asetas sideme maha ja ladus, tõstis lõigatud vilja selle peale. Korjas rukki sidemele. Tegi, keerutas heintest sideme, et viljaredeleid kokku siduda. *Lühikese rukki puhul jatkati side umbes peotäiest kõrtest, mis jagati pooleks, ladvad pandi vaheliti ja keerutati kokku. E. Jaagosild. *Väledasti harutavad nad purjede kallal, need kukuvad oma sidemeist vabaks ja hakkavad tuules lipendama. A. Kalmus. b. ka med haava vm. vigastuse sidumiseks kasutatav mähis. Steriilne, aseptiline side. Lai, kitsas side. Kahe sentimeetri laiune side. Isekleepuvad sidemed. Ostis kolm rulli, pakki sidet. Otsi ruttu sidet ja valuvaigisteid! Haavale sidet tegema 'haava (kinni) siduma'. Haav seoti sidemega kinni. Jäsemele asetati kinnitav, fikseeriv side. Sidet vahetati iga päev. Homme võetakse side maha. Harutas jala ümbert sidemeid. Keris sideme pea ümbert ära. Haavatu lamas voodis, kael sideme(i)s. Haigel on käsi sidemega kaelas. Veri immitses läbi sideme, sidemest läbi. Viskas verised sidemed minema. Side ei taha haava peal seista. Hügieenilised sidemed (menstruatsiooni puhuks). c. varrukal, üle näo vm. kantav lint v. pael (eraldus- v. tunnusmärgina, millegi varjamiseks vms.). Püssimehel oli punane side ümber käsivarre. Võistluste kohtunik kandis vasakul varrukal värvilist sidet. Mehe paremat silma kattis must side. Kannab silma peal sidet. Kui kohale jõuti, võeti mehel side silmade eest, silmadelt (ära). *Tuli vana turkmeenlanna, pea ümber punane side, millele olid hõbemündid külge õmmeldud.. L. Metsar (tlk). || van kaelaside. *.. vanamoodi pikaotsaline krae kaelas ja selle ümber puhas valge side lihtsas sõlmes. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: haava|side, häda|side, katte|side, kips|side, käe|side, ling|side, marli|side, pea|side, plaaster|side, rull|side, rõhk|side, rätik|side, tugiside; hügieeni|side, naisteside; kaela|side, leinaside.
2. anat tihedast sidekoest väät, mis ühendab skeleti osi v. elundeid omavahel, ligament. Luudevahelised kanna-pöia sidemed. Maksa-mao side.
▷ Liitsõnad: liigeseside.
3. jäik, püsiva kujuga kinnitus- v. ühendusvahend. a. ehit. Karkassehitise sidemed. b. suusaside. Pani suusad alla ja lükkas jalad sidemeisse. Suusataja pani sidemed kinni.
4. nähtustevaheline (põhjuslik) seos; mõju. Hakati otsima sidet eilsete sündmuste ja tänase juhtumi vahel. Toimunul pole otsest sidet minu kavatsustega. Äsja saabunud telegrammi ja mu üleva meeleolu vahel on üsna tihe side. || füüs mehaanilise süsteemi (keha) liikumise kitsendus. Sidemetest vabastatavuse printsiip. || keem. Keemiline side 'aatomitevaheline seos keemiliste ühendite molekulides'.
▷ Liitsõnad: ioon|side, kaksik|side, kolmik|side, valents|side, üksikside.
5. kontakt, suhe, suhtlemine. Hõimudevahelised, sugukondlikud, perekondlikud sidemed. Side kooli ja kodu vahel oli hea, nõrk, puudus hoopis. Vilistlastel on kooliga tihedad sidemed. Välismaa üliõpilased hoidsid sidet kodumaaga. Tütre ja ema vahel säilisid usalduslikud sidemed. Tüdrukute vahel ei ole enam endist sõbralikku sidet. Noorest peast sõlmitakse sageli sidemeid, mis ei jää püsima. Kinnivõetu eitas sidemeid kuritegeliku maailmaga. Kahtlustatuna sidemetes välisluurega saadeti mees maalt välja. Diplomaatilised, rahvusvahelised, majanduslikud sidemed. Katkestati kaubanduslikud sidemed Inglismaaga. Tal õnnestus luua sidemed ärksamate haritlastega. Koolivahetusega seoses tekkis tal palju uusi sidemeid. Paigalejäänute ja väljarännanute vahel katkesid sidemed. Igasugune side minevikuga on katkenud. Ta on kaotanud sideme vanematega. Pärast kooli lõpetamist kadus viimanegi side klassikaaslastega. || lähedane tutvus mõjukate isikutega. Tal on sidemeid kõrgemates ringkondades. Pühendas kogu oma vaba aja tutvuste ja sidemete soetamisele. Kasutab oma autoriteeti ja sidemeid. Töökoha saamisel aitasid teda vanemate sidemed. Sul ei ole ei seltskondlikku positsiooni ega sidemeid. Ta on ärimees, kes tunneb turgu ja kel on sidemeid. Kas su laps käiks praegu eliitkoolis, kui ma oma sidemeid mängu poleks pannud? *.. tunti ju Jüri Veiderpassi kui sidemetega meest, kellel suur erikaal nii ees- kui tagatreppidel. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: abielu|side, armu|side, hõimu|side, kauba(ndus)|side, kultuuri|side, sugulus|side, sõprus|side, töö|side, usu|side, venna|side, vere|side, välis|side, äriside(med); otse|side, salasidemed.

soki|hoidja
sääre ümber kantav tripiga kummipael (soki kinnitamiseks, varasemal ajal)

sombreero ‹6› ‹s›
peam. Hispaanias, Mehhikos ja Lõuna-Ameerikas kantav laiaääreline kübar

supel|kostüüm
suplemisel kantav kehale liibuv riietusese, supeltrikoo. Rand oli täis kirevais supelkostüümides suvitajaid. Kootud, villane, nailonist, ühe-, kaheosaline supelkostüüm. Naiste, meeste supelkostüüm. Võttis märja supelkostüümi seljast. Pilke püüdev napp supelkostüüm.

supel|mantel
pärast vanni v. suplemist kantav paksemast materjalist mantel. Froteest, šenillist supelmantel. Mässis end supelmantlisse. Daam kandis pikka vöötatud supelmantlit.

supel|trikoo
suplemisel kantav keha ümber liibuv trikoo, supelkostüüm. Naiste kaheosaline supeltrikoo. Villane, puuvillane supeltrikoo. Tütarlaps tõmbas selga supeltrikoo ja jooksis merre.

suusa|müts [-i]
suusatamisel kantav (kootud) müts

suusa|riietus
suusatamiseks sobiv, suusatamisel kantav riietus

suve|jalats
‹hrl. pl.› suvel kantav jalats. Sandaal(id) on väga mugav(ad) suvejalats(id).

suve|mantel
suvel kantav kerge mantel. Hele suvemantel. Suvemantlis on juba külm, tuleb midagi soojemat selga panna. | piltl. *Haavikuemand saab selga hallikas-roostepruuni suvemantli. K. Põldmaa.

suve|pintsak
suvel kantav pintsak. Linane, puuvillriidest, õhuke, kerge, hele suvepintsak.

suve|pluus
suvel kantav pluus. Hele, kerge suvepluus. Lühikeste varrukatega suvepluus. Politseinik kandis lahtise kraega suvepluusi.

suve|vormiriietus
suvel kantav vormiriietus

suve|ülikond
suvel kantav ülikond. Kerge, õhuke suveülikond. Hele, valge suveülikond.

sõba ‹11› ‹s›

1. etn õlgadel v. puusade ümber kantav piklik suurrätitaoline villane (v. linane) naiste riietusese. Narmastega, tikandiga kaunistatud sõba. Sõbades, sõbadega naised. Võttis sõba õlgade ümber, õlgadele. Naisel oli sõba ümber.
▷ Liitsõnad: pruudisõba.
2. tekk, voodikate, vaip. Puges voodisse sõba alla. *Jürnas võttis sadula tagant sõbad ja laotas need hobustele. A. Kalmus. | piltl kate. *See [= pilv] kattis taeva uduse sõbaga. A. Kurfeldt (tlk).
▷ Liitsõnad: higi|sõba, saanisõba.

sõduri|katelok
sõduri kaasas kantav toidunõu. Välikatlast toodud suppi söödi sõdurikatelokkidest.

sõrme|ehe [-ehte]
sõrmes kantav ehe. Sõrmus on sõrmeehe.

särk ‹särgi 21› ‹s›

1. ülakeha kattev (hrl. eest kinnine ja ilma käisteta) alusrõivas; vastav (pikkade v. lühikeste) käistega meeste pealisrõivas, päevasärk. Meeste, naiste, laste särgid. Alumine, pealmine särk. Pikk, lühike särk. Linane, takune särk. Puuvillasest riidest, siidriidest, nailonist särk. Õlapaeltega, pitsidega särk. Pikkade, lühikeste varrukatega särk. Tärgeldatud kraega särk. Lumivalge, kirju, ruuduline särk. Valge särk sobib iga ülikonnaga. Fraki all kantakse tärgeldatud rinnaesisega särki. Triibuline meremeeste särk. Vene särk 'pükste peal kantav püstkraega särk'. Imikul käib särk tagant lahti. Särk on katki, nõelutud, paigatud. Särki pesema, triikima. Vahetab iga päev särki. Pani, tõmbas särgi selga. Võtab särgi seljast (ära), võtab end särgi väele. Tõmbab särgi üle pea. Armastab kanda tumedat särki. Pane särk püksi, pükstesse. Kannab särki pükstes, pükste peal. Särk käib, ei käi eest lahti. Kirevates särkides mehed. Vanasti kandsid naised suvel ainsa riietusesemena vöötatud särki. Ta on palja särgiga, särgi väel. Mustlane vehkis kätega, nagu oleks tal tuli särgis. Vuhib tööd teha, nii et särk seljas märg. Oma särk on kõige ligem. Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki. *.. ja need neli [tehet] läksid tal pärast käes nii sassi, nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. O. Luts. *Ja mehed hoiavad vanaga ühte nagu särk ja perse. H. Susi.
▷ Liitsõnad: alus|särk, ihu|särk, pealis|särk, päeva|särk, triik|särk, öösärk; imiku|särk, meeste|särk, naiste|särk, poiste|särk, titesärk; flanell|särk, frotee|särk, lõuend|särk, nailon|särk, puuvill(a)|särk, raud|särk, rõngas|särk, siid|särk, sits|särk, soomus|särk, T|särk, trikoo|särk, võrksärk; fraki|särk, kauboi|särk, liidri|särk, madruse|särk, peo|särk, polo|särk, safari|särk, spordi|särk, suri|särk, suve|särk, suveniir|särk, tennise|särk, töösärk.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes muud laadi liitsõnades
▷ Liitsõnad: hullu|särk, jahutus|särk, pikk|särk, puu|särk, vee|särk, õnnesärk.

särp ‹särbi 21› ‹s›
ümber keha v. üle õla kantav lai (siid)lint, ehisvöö. Pidulikku kleiti kaunistab tikitud särp. Ohvitseri kuue juurde kuulus valgest siidist särp.
▷ Liitsõnad: ohvitserisärp.

süle|arvuti
oma toitega väike kantav personaalarvuti

süle|koer
väike süles kantav koer. Daam sülekoeraga.

süle|laps [-e]
süles kantav laps, väikelaps. Emad sülelastega. Pere kõige noorem võsu on alles väetike sülelaps. *Põrandal, määrdinud vaibal / ukerdab sülelaps. M. Veetamm.

talve|jalats
‹hrl. pl.› talvel kantav jalats. Pehmed ja soojad talvejalatsid.

talve|mantel
talvel kantav soe mantel. Naaritsakraega talvemantel.

talve|vorm
talvel kantav vorm. Ohvitseri talvevorm.

tasku|kell
(vesti)taskus kantav, hrl. kinnitusketi v. -rihmaga varustatud kell, uur. Hõbedane, kullast taskukell. Vanaisalt päritud raudkapslitega taskukell.

tasku|nuga
taskus kantav (mitme) kokkupandava teraga (ja korgitsaga) nuga. Suur, väike, luupeaga, mitmeteraline, terav taskunuga. Tõmbas taskunoa lahti. Taskunuga kinni, kokku käänama.

tasku|pudel
taskus kantav hrl. lapik joogipudel. Võtab põuest taskupudeli ja rüüpab.

toa|king
‹hrl. pl.› toas kantav kerge king. Siidiga tikitud pehmed toakingad.

toa|tuhvel
‹hrl. pl.› toas kantav tuhvel. Võtab saapad ära ja pistab jalad pehmetesse toatuhvlitesse. Käib korteris ringi toatuhvlites.

troopika|kiiver
troopikas kantav korgist kiiver kaitseks kuuma päikesepaiste eest. Meestel olid troopikakiivrid peas.

tugi|side [-me]
med teat. haiguste v. puuete puhul kantav elastne side, bandaaž. Põlve, hüppeliigese tugiside.

tule|masin
kompaktne, hrl. taskus kantav seade tule saamiseks, välgumihkel. Rapsis tulemasinast tuld. Klõpsutas tulemasinat ja süütas sigareti.

tule|rull
sõj järk-järgult kaugemale kantav suurtükituli oma ründavate üksuste ees, tulevall

tupe|nuga
tupes kantav nuga (hrl. puss). *Kirjadega vöö .. küljes rippusid kombekohaselt luupeaga tupenuga ja nõelakoda. A. Kalmus.

töö|riie
töötegemisel kantav riietus(ese). Remondimees pani tööriided selga. Külmal ajal oli tööriideks kombinesoon. Tuli lausa tööriides pidulauda.

ujumis|kostüüm
ujumisel kantav liibuv riietusese. Ühe-, kaheosaline ujumiskostüüm.

ujumis|riided pl
ujumisel kantav riietus (ujumistrikoo, ujumispüksid vms.). Vahetas märjad ujumisriided kuivade vastu. Matkale tuleb ka ujumisriided kaasa võtta.

ujumis|trikoo
ujumisel kantav keha ümber liibuv trikoo. Tüdruk tõmbas ujumistrikoo selga, võttis märja ujumistrikoo seljast.

vangla|karistus
vanglas kantav karistus. Vargale mõisteti, varas sai kaks aastat vanglakaristust. Vanglakaristust kandma. Surmanuhtlus asendati eluaegse vanglakaristusega. Põgenejate aitamine keelati vanglakaristuse ähvardusel.

varruka|side [-me]
varrukal kantav lint v. pael. Spordikohtunikul oli värviline varrukaside. Mustade varrukasidemetega leinajad.

veer|sekk
etn pikk üle õla kantav kahe poolega kott, mille ava on keskel ja otsad ripuvad teine teisel pool õlga. *Võtab varnast veerseki – kahe otsaga teomehe leivakoti –, riiulilt pätsi leiba ja topib leiva koti ühe otsa sisse. A. Kitzberg.

vildi|kaloss
‹hrl. pl.› viltsaapa peal kantav kaloss

väli|telefon
välitingimustes kasutatav kantav telefon. Vändaga välitelefon. Välitelefoni summer kutsus vahimeest kõnele.

väli|vorm
lahingus, väliõppustel v. valvepostil kantav vorm. Maaväe lapiline välivorm. Politseiniku paraad- ja välivorm.

vänt|orel
väike kaelas kantav klahvistikuta orel, mida mängitakse vänta käsitsi ringi ajades, leierkast. Kerjus laulis väntoreli saatel.

vöö ‹15› ‹s›

1. hrl. keha keskosa ümber kantav rõivaste kinnitamise ja kaunistamise vahend; ‹liitsõna järelosana› (ka mujal ja muus funktsioonis). Alpinisti, korstnapühkija vöö. Kleidiriidest, lakknahast vöö. Kirjatud, tikitud, vasknaastudega, rõhkudega, pandlaga vöö. Vööd kanti ka kasuka peal. Vööga kokku tõmmatud särk. Sidus mõõga vööle. Peremehel on võtmekimp vööl. Võttis kirve vöölt 'vöö vahelt'. Pistis seelikusaba vöö vahele. Karateka sai kollase, musta vöö (vöö värv näitab selle kandja oskuste astet).
▷ Liitsõnad: ehis|vöö, kiri|vöö, kleidi|vöö, kõla|vöö, mõõga|vöö, nahk|vöö, nöör|vöö, pannal|vöö, rihm|vöö, siid|vöö, tunnel|vöö, võrkvöö; kaitse|vöö, kande|vöö, kork|vöö, kõhu|vöö, niude|vöö, padruni|vöö, pea|vöö, puusa|vöö, pääste|vöö, songa|vöö, ujumis|vöö, voorusevöö; sadula|vöö, sedelgavöö.
2. vöökoht. Seob vöö vööle. Pani vöö vööle ka piltl läks ära. Kandis vööl kitsast paela. Võttis rihma vöölt. Tüdruk on vööst ümaraks läinud. Vööni paljad lapsed. Vesi ulatus vööni. Löök allapoole vööd ka piltl (alatu teo kohta).
3. geol lademe alajaotus, mis hõlmab mingis geoloogilises piirkonnas välte jooksul moodustunud kivimeid
▷ Liitsõnad: vahevöö.
4. zool. a. ringi- v. sadulakujuline nahapaksend väheharjasussidel ja kaanidel (clitellum). Vihmaussi vöö. b. vöölaste rüü liikuvaist kilbistest ringikujuline osa
5. mat kera kihi külgpind
6. (mitmesuguste lintjate v. rõngjate moodustiste kohta). Linnutee tähtede vöö. Kuiperi vöö astr miljonitest komeedisarnastest taevakehadest moodustuv piirkond Päikesesüsteemi välisservas. Väiksemaid vahekarniise nimetatakse vöödeks. Paks tihnik ümbritseb sipelgapesa tuultkaitsva vööna. Suurtest kividest vöö palistas järsaku jalamit. *Pillirootuttidest vöö tähistab vana jõe aset. J. Rannap.
▷ Liitsõnad: liim(i)|vöö, püünisvöö; roostiku|vöö, uduvöö.
7. ‹liitsõna järelosana› esineb mõne maadlusvõtte nimetuses
▷ Liitsõnad: eest|vöö, rist|vöö, tagantvöö.

vöö|ehe [-ehte]
vööl kantav ehe. Leiti pronksiajast pärit vööehe.

vöö|kott [-koti]
vöö küljes rippuv kott; vööl kantav kott. Rahvariiete juurde kuulub vöökott. Ostis mobiiltelefoni jaoks vöökoti.

vöö|rihm
vööl kantav (hrl. pandlaga) rihm. Meremehe lai vöörihm. Vöörihmaga vöötatud sinel. Tõmbas vöörihma tugevasti kinni.

õla|kate
ka etn õlgadel kantav riietusese. Sõbad, linikud on õlakatted. Valge linane õlakate.

õla|rätik
õlgadel kantav rätik, õlarätt. Lilleline, kirju, ruuduline õlarätik. Mantli peal kantav villane õlarätik. Õhtukleiti täiendas pitskoeline õlarätik. Kihnu rahvarõiva juurde kuulub õlarätik.

õla|sall
õlgadel kantav sall. Heegeldatud, siidist õlasall.

öö|jakk
magamisel ööpesu peal kantav jakk (hrl. varasemal ajal)

öö|kreem
ööseks nahale kantav kreem. Kortsudevastane, taastav, toitev öökreem.

öö|kuub
ööpesu peal kantav pikk kuuetaoline rõivas (varasemal ajal). Kalevist, siidist öökuub.

öö|müts [-i]
magamisel kantav müts (varasemal ajal). Tutiga öömüts. Oli harjunud magama puuvillase öömütsiga.

üle|jakk
van ülerõivana kantav jakk (peam. naistel)

üle|riie
‹hrl. pl.› pealisriiete peal kantav riietusese (näit. mantel, kasukas). Ta oli minekuvalmis ja üleriidedki seljas. Võtsime esikus üleriided seljast. Võttis endal üleriided maha, ära. Aitas külalisel üleriietest vabaneda. Pani, riputas üleriided varna. Läks üleriietes trepist üles. *Liikujast ei saa hästi aru: ta võib meesterahvas, aga ka meesterahva üleriidega [= kasukaga] naisterahvas olla. J. Oks.