[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kants ‹-i 21› ‹s›

1. endisaegne kaitseehitistega ümbritsetud tugevasti kindlustatud asula (näit. loss, linnus). Muistne kants. Kantsi kõrged müürid. Toompeal oli muistse Rävala tugevaim kants. Nädalase piiramise järel kants langes, vallutati tormijooksuga. Kalevite kants 'Tallinn'.
▷ Liitsõnad: kivi|kants, puukants.
2. piltl kindel tugi, võimas tugipunkt. Reaktsiooni, vaimupimeduse kants. Hispaania oli keskajal katoliikluse kantsiks. *Aga ta [= haritlaskond] kristalliseerub pikkamisi. Ja saab kord meie tõeliseks vaimseks kantsiks. R. Roht.
3. murd virn, vall, kuhjatis. *Tee ääres karjalauda peal just aeti heinu kantsi .. I. Luhaäär.
▷ Liitsõnad: heinakants.

kants ‹-u 21› ‹s›
murd
1. taime tüügas, konts [-u]. Niidetud põllul ei saa paljajalu käia, kantsud torgivad.
2. kannikas. *Lõikad kõrgelt pätsilt krõbiseva kantsu .. E. Rängel.