[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaas ‹kaane, kaant 35› ‹s›

1. mingi eseme, hrl. nõu, kasti vm. mahuti (eraldatav) ülemine, avaust sulgev osa. Paja, poti, kastruli, kannu, suhkrutoosi kaas. Kasti, kohvri kaas. Kumera kaanega kirst. Kaanega, kaaneta nõu. Purk suleti plastmassist kaanega. Tünnil on tugev kaas. Tõstis kaane üles, tegi kaane lahti, avas kaane. Karbikese kaas avanes kerge klõpsatusega. Võttis nõul kaane pealt ära. Naelutas kastil kaane kinni. Puusärgi kaas. Kaevu kaas. Kuidas vakk, nõnda kaas. | piltl. *Kõik eluavaldused on kaane all: kuhu kaas peale ei mahu, seal potis sünnib skandaal. H. Raudsepp. || piltl vett, veekogu kattev jää. Külm tõmbas jõele, lahele, veele, lompidele kaane peale. *Ent maa oli külmunud ja laukad kaane all .. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: klaveri|kaas, kohvri|kaas, lükand|kaas, pajakaas; jää|kaas, plast|kaas, plastmass|kaas, plekk-|kaas, puukaas.
2. tugevamast materjalist (näit. papist, nahast) katteleht raamatu, kaustiku vms. toote kummalgi poolel. Ajakirja, albumi, brošüüri, vihiku kaaned. Paksude kaantega raamat. Roheliste kaantega kaustik. Pehmete, kõvade kaantega märkmik. Raamat oli lagunenud, ilma kaanteta. Raamat on kaanest kaaneni 'algusest lõpuni' läbi loetud. Selle raamatu kaante vahele 'sellesse raamatusse' on koondatud poetessi viimaste aastate looming.
▷ Liitsõnad: esi|kaas, kartong|kaas, papp|kaas, tagakaas; raamatukaas.
3. ‹pl.› raamatukaantekujuline kartongist, nahast vm. materjalist ümbris. Dokumentide kaaned. Kiirköitja kujutab endast papist kaasi paberilehtede kinnitamiseks.
▷ Liitsõnad: aktikaaned.

kaks ‹kahe, kaht e. kahte, kahesse e. kahte, kahtede, kahtesid e. kaksi, kahtedesse e. kaksisse 22›

1. ‹num› põhiarv 2. Kaks pluss kaks on neli. Kahega jagama. Sain ülesande vastuseks kaks ja pool. Kaks kolmandikku. Null koma kaks. Viiskümmend kaks. Kaks tuhat. Kaks miljonit. Üks, kaks ja – korraga. | (kellaaja kohta). Kell kaks kolmkümmend kuus minutit. Kell on kolmveerand kaks. Kell lõi kaks. Kell saab varsti kaks. Lugesin (kella) kaheni öösel. Ärkasin lõuna ajal enne kahte, kahe paiku. || hulgalt, koguselt 2. Kaks last, sõpra. Kaks paari sokke. Aastat kaks tagasi. Ta on kirjutanud kaks-kolm jutukest. Kahe tundmatuga võrrand. Mees oli üle kahe meetri pikk. Teos ilmus kahes köites. Kahel pool teed olid majad. Laulsime kahel häälel. Kuulajad jagunesid kahte leeri. Uksele lähenesid kahed sammud. Tal olid kaasas kahed kindad. Kaheks jagama, jaotama, lõikama. Tee hargnes kaheks. Maja osteti kahe peale. See jäägu meie kahe vahele. Laud kaeti kahele. Tal tuli nüüd kahe eest töötada. Esimesed kaks jäid kaotsi. Üks tee ja kaks asja. Kaks meest ikka kaks meest. Kus kaks koos, seal kolmas suus. Ega kaks kolmandata ei jää. *Püss ja katelok, neid kahte tuli kõige hoolikamalt hoida. R. Vaidlo. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, peatükk kaks 'teine punkt, peatükk'. Sõidan tööle trammiga (nr.) 2, tramm 2-ga.
2. ‹s›. a. number 2. Araabia, Rooma kaks. Juku harjutas kahe kirjutamist. b. puudulik hinne viiepallilises hindamissüsteemis. Poiss sai matemaatikas kahe. Vastas kahe peale. Mõnel õpilasel olid tunnistusel kahed. Õpetaja pani vastuse eest kahe. c. (muid juhte). Ruutu kaks '2 ruutusümboliga mängukaart'. Viskas täringuga kahe.

kahe jalaga vt jalg

kahe jalaga maa peal vt maa

kahel käel, kahe käega vt käsi

kahe otsaga vt ots [-a]

kahe otsaga mäng, kahe otsaga mängu mängima vt mäng

kahe otsaga vorst vt vorst

kahe silma vahele jätma vt silm [-a]

kahe silma vahele jääma vt silm [-a]

kahe teraga mõõk vt mõõk

kahe tooli vahel istuma vt tool [1]

kahe tule vahele, kahe tule vahel vt tuli

kaht(e) isandat teenima vt isand

kaht(e) kätt (risti) rinna peale ~ rinnale panema, kaks kätt (on) (risti) rinna peal ~ rinnal vt käsi

kahte lehte, kahes lehes vt leht

kaks kärbest ühe hoobiga vt kärbes

kaks rauda tules, kaht rauda tulle panema, kaht rauda tules hoidma vt raud

mitte kahte(gi) lugeda oskama ~ mõistma
mitte midagi ette võtta oskama (näit. ootamatusest, ehmatusest)

nagu eesel ~ kits kahe (heina)kuhja vahel vt eesel vt kits

nagu kaks tilka vett vt tilk

kaos ‹-e 4› ‹s›

1. tohutu segadus, korralagedus, tohuvabohu; (millegi) segapuder, virvarr. Värvide, kujutluste, tundmuste kaos. Sündmuste kaos. Püüdis faktide kaoses mingit korda luua. Mõtetes valitses kaos. Majanduslik kaos. *Suur kaos valitseb meie väikeses majapidamises: meie tuba on koristamata, meie pood kasimata .. O. Luts.
2. müt korrapäratu, vormitu ürgaine enne maailma tekkimist (vanakreeka mütoloogias)

kaps ‹interj adv›
annab edasi kerge hüppe heli. *Kaps, kargab sääl Kiisuke, / naps, tõmbab siis Miiluke, – / ilus on mängida. E. Enno.

kaps ‹-i 21› ‹adj›
murd kõbus, käbe, kraps, tragi. Vanaema on veel päris kaps ja kõbus inimene. *Vanamees, seda ma tunnen, see on praegu veel sihuke kaps, minu ohtu mees ... eit, see näikse vähe viletsam olevat ... A. Jakobson.

kaps ‹-u 21› ‹s›
kerge hüpe

kara ‹11› ‹s›
ripnev, väljaulatuv ese, näit. kellatila || härjakara. *.. härra kõrval astus mõisa turjakas kubjas, pihus hirmuäratav kara. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: kellakara.

kard ‹karra 23› ‹s›

1. plekk, eriti inglistinaga kaetud raudplekk. Karrast nõu. *See oli nelinurkne karrast kast, igast servast kinni joodetud. F. Tuglas. *Sajab juba mitmendat päeva, puudes sahiseb, kard katusel krabiseb .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: katusekard.
2. metallist ehteniidike v. nendest niitidest pael. Küünalde ja karraga ehitud jõulukuusk. Karraga tikitud tanu, müts. Naistel olid seljas triibulised karraga körtsikud.
▷ Liitsõnad: hõbe|kard, kuldkard.
3. murd plekist (piima)nõu. Piim viidi kardadega meiereisse. *.. võttis karra ning lüpsis õhtuse lüpsi .. V. Uibopuu. *.. maja ligidal selge allikas raketega, kus jahutati kardades piima .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: kilu|kard, piimakard.

kare ‹6› ‹s›
murd väike rannalähedane (kõrgveest üleujutatav) kivine, sageli taimkatteta saareke. Hiiumaad ümbritsevad laiud, rahud ja kared.

kare ‹-da 2› ‹adj›

1. (pinna kohta:) mittesile, kergelt krobeline; puudutamisel pisut torkiv. Männi kare koor. Enne hööveldamist on laud kare. Liivapaberi kare pool. Päike on lume, jää karedaks sulatanud. Kivi pind oli kare. Karedamad paberisordid. Tööst karedad käed. Näonahk on külmaga karedaks läinud. Kare riie, lina, tekk. Hõõrub end kareda rätikuga. Maapinda kattis kare rohi. Taimel on karedad lehed. Koeral oli kare karv. Karedad juuksed, harjased. Kare habemetüügas. Kareda villaga lammas. Kurk oli külmetusest kare. | (taimenimetustes). Kare kellukas, kõrkjas, piimohakas, seanupp, hunditubakas.
2. (loomult, olemuselt) karm, vali, järsk. Isa oli laste vastu kare. Sõdurielu on noormehe karedaks muutnud. Ta on kaunis kareda olekuga. Kareda südamega inimene. Väliselt kare ja tahumatu mees. Selja tagant kostis käskiv ja kare hüüe. Katkestas tema jutu karedate sõnadega. Karedaks muutunud naljad. Õppisime tundma elu karedamaid külgi. *„Mamma, sinu otsus on minu meelest liiga kare,” tähendas noor parun. E. Vilde.
3. (ilmastiku kohta:) karm, ebatervislik. Kare põhjatuul. Kare ja vilu sügis. Siberi kare talv, kliima. *Ei olnud hea haigele see kare mereõhk .. R. Roht. *Väljas oli kare aastaaeg, ööd pikenesid, sajud kestsid mõnikord nädalaid .. E. Krusten.
4. (hääle kohta:) mittemeloodiline, kähe, kähisev. Külmetusest kare hääl. Joobnute karedad hääled. *Pääsukese laul on meeldiv vidin, mõnel liigil (näiteks kaldapääsukesel) kare kädistus. H. Veromann.
5. ka keem (vee kohta:) rohkesti kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav, kalk; ant. pehme. Kare vesi pole pesemiseks sobiv. Põhjaveed on sageli karedad.

kare ‹karge 18› ‹s›
murd kündmata, rohtunud, sööti jäänud maa, sööt. Meri tapab noore mehe, kare katkestab noore härja. *Raunadevahelised põllud kasvavad uuesti kargesse .. D. Vaarandi.

kari ‹karja 31› ‹s›

1. majandi üheliigilised põllumajandusloomad (kitsamas mõttes: veised); koos peetavate, karjatatavate põllumajandusloomade rühm. Katsejaama kari. Väike, suur kari. Musta-valgekirju, tumepunane kari. Puhast tõugu kari. Karja pidama, kasvatama, aretama. Karja saatma, välja ajama. Karja talitama, hoidma. Kari on laudas. Kari sööb niidul. Kevadel lasti kari noorele rohule. Karjapoiss tuli karjaga koju. Lehik on karja kõige halvem lehm. Karjasel läks karjast mullikas kaduma. Karjapoisid ajasid karjad kokku. *Põllu ääres soo peal on Oja talu kari: kaks-kolm kõhna lehma, paar õhvakest, neli-viis lammast. M. Metsanurk. || piltl kogudus, koguduseliikmed. *Jumalasulane õiendas käed musta ametikuue käistest, et õnnistada oma põlvitava karja kuklaid .. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: hobuse|kari, härja|kari, kitse|kari, lamba|kari, lehma|kari, looma|kari, sea|kari, vasika|kari, veisekari; kontroll|kari, liha|kari, lüpsi|kari, noor|kari, nuum|kari, piima|kari, põhi|kari, tõu|kari, ühiskari.
2. ‹ainsuse sisekohakäändeis› (märgib karjatamist, karjahoidmist). Karjas käima, olema. Lapsed läksid karja. Poiss pandi kaheksa-aastaselt karja. Lapsed tulid karjast. Poisike saadeti kesale sigade, hanede karja. || (laste järele vaatamise kohta). Kõige suurem poiss on kodus väiksemate õdede-vendade karjas.
3. koos elavate metsloomade rühm. Hundid liiguvad sageli karjana, karjas. Savannide loomad koonduvad karjadeks. Ahvid elavad karjadena.
▷ Liitsõnad: ahvi|kari, antiloobi|kari, elevandi|kari, hirve|kari, hülge|kari, hundi|kari, looma|kari, põdrakari.
4. ebamäärane (organiseerimata) hulk; summ, parv, salk. Kari lapsi, poisikesi. Õnnetuspaigale kogunes kari uudishimulikke. Poisikeste kari kõndis võõra kannul. Õpetaja läks ees, lapsed karjas järel. Sinna pole mõtet minna suure karjaga. Kari huligaane ja joodikuid koos, mine tea, mis võtavad teha! Ukse taga trügis ärritatud inimeste lärmitsev kari. Vastased tulid talle karjas kallale. Taganev väeosa muutus kabuhirmus põgenevate inimeste karjaks. || (loomade, esemete kohta). Kari isaseid koeri käis emase kannul. Lendu tõusis kari varblasi. Vana kana ees, pojad karjas järel. *Ning City'st tormab magistraalteede poole karjas autosid .. R. Sirge. || suur hulk. Tema käsutuses oli kari ametnikke. Sugulasi on mul igavene kari. Ees on veel terve kari toimetusi. *Seal oli maas tühje sigaretikarpe ja kari pudeleid .. M. Rebane.
▷ Liitsõnad: hagija|kari, hane|kari, kajaka|kari, kalkuni|kari, kana|kari, koera|kari, linnukari; laste|kari, titakari; kaabaka|kari, lolli|kari, sandikari.

kari1 ‹11› ‹s›

1. veealune v. pisut üle veepinna ulatuv murdlainetusega kivine kõrgendik meres. Veealused karid. Lained murdusid karidel. Karide vahel, ümber märatses meri. Meri saare ümbruses on täis karisid. Torm ajas laeva karile. Laev jooksis karile. Laev on karil.
▷ Liitsõnad: ranna|kari, salakari.
2. piltl ohtlik paik v. moment, varitsev oht. Lavastaja on osanud karisid vältida. Uudsuse taotlus kätkeb endas ka mitmeid karisid.

karile jooksma, karile ajama
(nurjumise, luhtumise, ebaõnnestumise, ummikusse jooksmise, ka sellise olukorra põhjustamise kohta). Plaan, kavatsus, üritus jooksis karile. Ta on omadega, oma eluga karile jooksnud. Teineteise mittemõistmine ajas perekonnaelu karile.

kari2 ‹11› ‹s›

1. range kord, distsipliin. *Pead siin ühteilma olema teiste kari all nagu vangis. K. Ristikivi. *Poisslaps ema õpetusest ei hooli, kui isa „kari” peal ei ole. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: kodukari.
2. karistus. *.. on jõutud otsusele nende omanikuta ja nimeta inimeste [= pidalitõbiste] üle, kes on märgitud issanda karist. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: peksukari.

kuri karjas vt kuri

looja ~ issanda karja minema, looja ~ issanda karjas olema vt looja vt issand

kark ‹kargu 21› ‹s›

1. jalavigastus(t)ega v. ühe jalaga inimese tugikepp, millele ta toetub kaenla ja käega. Karkudega käima. Sõjainvaliid komberdas karkudega ringi. Vanamees looberdas karkudel lähemale. Ta saab liikuda ainult karkude abil, varal, najal. Haige toetus kargule. Karkudega kerjus.
2. kõnek kõmp. Poisid püüdsid karkudel käia.
3. põikpulk labida- ja hargivarre otsas v. vikatilöe küljes. Kaevaja katkestas töö ja toetus rinnaga labidavarre kargule. Niitja hoiab ühe käega kargust ja teisega löe otsast kinni.
▷ Liitsõnad: löekark.

karm ‹-i 21› ‹adj›

1. vali, range, leebuseta. a. (inimeste kohta). Karmid vanemad, ülemused. Mehised ja karmid sõdurid. Ta ema oli karm ja hellitusteta naine. Ta on karm ja kinnine inimene. Karm õpetaja, kohtunik. Ta on tegudes, sõnades karm. Ärge olge minuga, minu vastu nii karm! Vanamees on loomult veidi karm. Eluraskused on ta järsuks ja karmiks muutnud. Poistega oldi karmim kui varemalt. Karmi käega valitseja. Mehe nägu tõmbus karmiks. Silmad olid etteheitvalt karmid. Isa heitis talle karmi pilgu. Mehe hääl oli lõikav ja karm. Noomis teda karmide sõnadega. „Seis! Kes tuleb?” kõlas karm hüüe. Tema hoiakus on midagi karmi. b. (abstraktsemalt). Karmid seadused. Tuli karm korraldus, käsk, keeld, hoiatus. Karm süüdistus. Võeti tarvitusele ülimalt karmid abinõud. Kord muutus hulga karmimaks. Karm kasvatus, kohtlemine. Karmid kombed, tavad. Niisugune käitumine pälvib karmi hukkamõistu, karistust. || raske, ränk (taluda). Karm elu, saatus. Karm võitlus. Elati sõjaaja karmides tingimustes. See oli karm aeg: kõigest oli puudus. Ees seisid karmid katsumused. Tegi läbi karmi elukooli. Ka karmi tõde ei tohi varjata.
2. piltl tagasihoidlikult lihtne, range, ilustamata. Vana karmide kiviseintega hoone. Saare karm ilu. Nende eluviisid olid lihtsad ja karmid. *„Rolandi laulu” stiil on karm ning range. V. Alttoa.
3. väga külm. Karm talv. Karm pakane 'väga tugev pakane'. Põhjamaade karm kliima. Puhus karm põhjatuul. *.. ilm oli öö jooksul muutunud väga karmiks. A. Jakobson. || raskete loodus-, hrl. ka klimaatiliste tingimustega. Karm põhjamaa. Karm Siber. *Selja taga tõuseb madal lage mägitundra, Verhojanski aheliku karmid eelmäed. L. Meri.
4. puudutamisel mittepehme v. mittesile, kare (1. täh.) Karm riie, lõng. Karm villane tekk. Karmi villaga lambad. Õlilina annab lühikest karmi kiudu. Karmi karvaga koer. Tal olid lühikesed karmid juuksed. Tihe karm habe. Karm stepirohi.

karm ‹-u 21› ‹s›
ving. Tukid ajasid karmu. *Ahi oli karmu andnud, sinkjas suitsuvine lehvis lae all ja akende ümber .. L. Kibuvits. *.. kuumalainetes on stepitolmu, petrooleumi karmu, kui mõni lennuk end minekule seab .. L. Meri.

karn ‹-i 21› ‹s›
van lihakauplus. Ostab turult või karnist liha. *Hakkas peale lihalauaga turul, aga nüüd on suure karni omanik, viis meest ja naist leti taga .. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: lihakarn.

karp ‹karba 23› ‹s›
korp [korba]. Kase, männi karp.

karp1 ‹karbi 21› ‹s›

1. väga erineva kujuga väike madalavõitu hrl. kaanega varustatud papist, plekist vm. materjalist kastike (sageli on juurde arvatud ka selle sisu). Papist, plekist, puust, kasetohust karp. Ümmargune, nelinurkne karp. Karpi avama, sulgema. Karbis on hambapulber. Kingad pakiti karpi. Riiulil olid kompvekkide ja küpsiste karbid. Kolm karpi filmilinte. Karp šokolaadi. Laual oli karp paberosse, sigarette. || vastav plekist hermeetiliselt suletud konservisäilitusvahend (hrl. koos sisuga). Konservid on karpides ja purkides. Karp sprotte, kilu. || piltl (kastikujulise hoone, eseme, seadmeosa kohta). Suvilakruntidel on väikesed majad – täielikud karbid. Maja karp 'maja viimistluseta kujul, maja kere' on juba püsti, valmis. *.. laulis Taaveti pea kohal reproduktor, väike mustjaspruun karp .. T. Vint.
▷ Liitsõnad: assortii|karp, ehis|karp, ehte|karp, hoiu|karp, hülsi|karp, ilu|karp, kilu|karp, kinga|karp, kingitus|karp, kompveki|karp, konservi|karp, korjandus|karp, kreemi|karp, käsitöö|karp, maniküüri|karp, paberossi|karp, prilli|karp, puudri|karp, ravimi|karp, seebi|karp, sigareti|karp, sirkli|karp, sõrmuse|karp, šokolaadi|karp, tordi|karp, võikarp; metall|karp, nahk|karp, papp|karp, plastmass|karp, plekk-karp; maja|karp, toakarp; haru|karp, jaotus|karp, klemmi|karp, lülitikarp.
2. limuste lubikoda. Järvekarbi karp koosneb kahest poolmest. Mitmete limuste karpidest saadakse pärlmutrit. Tõmbus oma tuppa nagu tigu karpi.
▷ Liitsõnad: austri|karp, kauri|karp, teokarp; konnakarp.
3. karbid pl zool klass vees elavaid kahest poolmest koosneva lubikojaga limuseid (Bivalvia). Rannikumerede kaljudelt korjati austreid ja muid söödavaid karpe.
▷ Liitsõnad: jõe|karp, järve|karp, kamm|karp, oherd|karp, pärli|karp, ranna|karp, rõõnes|karp, ränd|karp, südakarp.
4. bot mahalangeva kaane varal avanev kupar (näit. koerapöörirohul)

karpi jääma, karbis olema
sport släng võistluses (näit. jooksus) spurtimiseks teistest võistlejatest takistatud olema. Ta ei pääsenud jooksu vedama, sest jäi karpi.

karp2 ‹karbi 21› ‹s›
zool karpkala
▷ Liitsõnad: paljas|karp, peegel|karp, soomuskarp.

karr ‹-i 21› ‹s›

1. geol vaolaadne uure karstuvas kivimis
2. mets vaigutamisel puutüvesse tehtav lõige

karsk ‹karsi 21› ‹adj›
van karske. *Sa oled virk, hoolas ja karsk tüdruk, ka ei käi sa metsas metsaisandaga salaja koos. E. Vilde.

karss ‹karsi 21› ‹s›
murd heinavõrk. Topib heinu karssi. Hobune krõmpsutab karsist ristikut. *Harva sõitis mööda puutelgedega vanker, peremees-perenaine karsil, tütar või poeg seljataga. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: heinakarss.

karst ‹-i 21› ‹s›
geol põhja- ja pinnavee (keemilisest) toimest tingitud lehtrid, lohud, orud, maa-alused koopad ja jõed vm. moodustised lubjakivi, dolomiidi, kipsi v. kivisoolaga pinnases. Karsti teke. Paljas, kamardunud karst.

kart ‹kardi 21› ‹s›
sport väike lahtise kere ja vedrudeta võidusõiduauto, kartauto. Kartide võidusõit. Kartidel saavutasid meie mootorisportlased kaks esikohta.

kart ‹kardu 21› ‹s›
hrv luulek kartmine, kartus. *Hing, taltsuta kartu ja kippu! A. Sang.

karts ‹-a 23 või hrv -u 21› ‹s›
‹hrl. sg. nom. ja sisekohakäänetes› kõnek kartser. Vang pandi, pisteti kartsa. Sõdur istus mitu päeva kartsas. *Teie, kollanokk, lähete veel täna mul kartsu – vee ja leiva pääle sitsima. K. Ehrmann.

karu ‹11› ‹s›

1. suur kohmakas pruuni kuni musta pika karvaga kiskjaline imetaja, pruunkaru (Ursus arctos). Taltsutatud karu. Karu hambad, nahk, jäljed. Karu möirgab, mõmiseb. Karu tõusis kahele jalale püsti. Karu käib kaerapõllul, mesipuude kallal. Karud magavad talveund. Karu murdis lehma (maha). Jahimehed lasksid maha, tapsid karu. Kohmakas nagu karu. Mees on tugev kui karu. Karul on ühe mehe tarkus, seitsme mehe jõud. Vana karu ei õpi tantsima. || piltl suur kohmakas v. mitte eriti taibukas; ‹liitsõna järelosana› (ka muude karu omadustega) inimene. *Rahvatantsu ometi tegin kunagi. Ei tea, kuidas minusugune karu küll kargama pandi. M. Traat.
▷ Liitsõnad: ema|karu, isa|karu, koopakaru; mängu|karu, plüüskaru; jooma|karu, kodu|karu, köögi|karu, mere|karu, möira|karu, müra|karu, töökaru.
2. ‹liitsõna järelosana› zool esineb mitmes muus loomanimetuses
▷ Liitsõnad: bambus|karu, huul|karu, jää|karu, kaelus|karu, kukkur|karu, nina|karu, pesu|karu, prill|karu, sipelgakaru.

karus1 ‹-e 4› ‹s›

1. karvkate (karusnahal, karustatud riidel). Toorkarusnaha, plüüsi karus.
2. karusnahk v. -nahad. *.. rind ja habras kael tõusid nooruslikult pihiku avarast dekolteest, mida kantis karus. H. Saari (tlk).

karus2 ‹-e 4› ‹s›
murd koger

karv1 ‹-a 23› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› loomade ja inimeste naha niitjas sarvainest moodustis (inimestel ihu-, juukse- v. habemekarv). Koera, jänese, kitse karvad. Kass ajas karvad turri. Käsivarsi, rinda katsid tumedad karvad. Tal on juustes, kõrva ääres juba mõned hallid karvad. Ihul oli karvadega sünnimärk. Mees oli karva(desse) kasvanud 'pikkade juustega ja habetunud'. Kael on karva(desse) kasvanud. Kratsib, sasib sõrmedega karvades. Kaklejad haarasid teineteisel karvust kinni. Ajab nii hinge täis, et kargaks talle kas või karvu kinni. Katkus endal meeleheites karvu. Pintsaku peal oli paar karva.
▷ Liitsõnad: alus|karv, kompe|karv, laka|karv, looma|karv, nurru|karv, pealis|karv, traat|karv, turjakarv; habeme|karv, häbeme|karv, ihu|karv, juukse|karv, kukla|karv, kulmu|karv, näo|karv, ripsme|karv, silma|karv, vurrukarv.
2. ‹sg.› karvkate, karvad (hrl. loomal). Pulstunud, tokerja, sassis karvaga kass. Kähara, lokkis karvaga puudel. Hobusel on lühike, sile karv. Hästi toidetud loomade karv läigib. Põdral on jõhvjas karv. Oraval on suviti pruun karv. Lehmadel oli veel vana karv tuustakutena seljas. Kasukal oli karv väljapoole. Nahad annavad, ajavad karva. Karva võtma 'tapetud seal karvu kõrvaldama'. Vesi nii tuline, et võta või karva. Hunt ajab küll karva, aga ei jäta ametit.
▷ Liitsõnad: alus|karv, okas|karv, pealis|karv, suve|karv, talve|karv, villkarv.
3. bot taime (ka seene) kattekoe niitjas (harunenud) väljakasve, trihhoom. Karvadega kaetud lehed, vars. Valge riisika servadel leiduvad pikad rippuvad karvad.
▷ Liitsõnad: haake|karv, juure|karv, katte|karv, kõrve|karv, näärme|karv, siid|karv, taime|karv, udekarv.
4. piltl hrv karvake, õige natuke. Mitte karva pole siin midagi head. *Noh, siin puudus veel poole karva võrra, et ... H. Sergo.

karvu katkuma
(kisklemise, kaklemise v, sõnadega kallalemineku kohta). *Selle nimegi pärast on karvu katkutud. Eks ühinemisel paku iga majand ikka oma nime ja oma esimeest. V. Saar.

karvu püsti ajama, karvad tõusevad püsti
suurt hirmu peale ajama; keegi tunneb suurt hirmu. Need jutud ajasid kuulajatel karvad püsti. *.. jutustab ta lugusid, mis temaga on tehtud, mida kuuldes meieaegsel inimesel juba karvad püsti tõusevad .. G. E. Luiga.

karvu turri ajama
kurjaks, pahaseks saama v. tegema. Ärge siis kohe karvu turri ajage, kuulake enne lõpuni! Niisugune uudis ajas mõnelgi karvad turri.

koos ~ kõige ~ kogu naha ja karvadega vt nahk

vastu karva käima
vastu hakkama, vastumeelt olema, vastukarva olema. *Ja Guido jutt hakkas mulle järjest rohkem vastu karva käima. E. Raud.

karv2 ‹hrl. partitiivis, adjektiivse v. genitiivse täiendiga› ‹-a 23› ‹s›
värv(us), värvitoon. Ta juuksed olid musta karva. Tumepruuni, roostepunast karva ülikond. Pisut kollakat karva riie. Ebamäärast karva vedelik. Mis karva see rätik uuest peast oli? Sauna lagi oli nõgimust ja sedasama karva ka seinad. Tüdrukul olid küpse vilja karva kiharad. Linnumunad olid kruusakivikeste karva. Rauasisalduse tõttu oli vesi soiselt pruuni karva. Seal oli mitut karva hobuseid. Neiu palged vahetasid häbelikult karva. Iluga ei keedeta leent, karvaga kapsaid. *.. tähendati mu juuste ning silmade karv ametlikku raamatusse üles. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: hiire|karva, hõbeda|karva, ihu|karva, kaarna|karva, kastani|karva, kohvi|karva, koidu|karva, kulla|karva, kulu|karva, liiva|karva, lina|karva, lubja|karva, mere|karva, merevaigu|karva, mulla|karva, nisu|karva, pigi|karva, ploomi|karva, pori|karva, pronksi|karva, purpuri|karva, pähkli|karva, pärlmutri|karva, rebase|karva, rebu|karva, rohu|karva, rooste|karva, rukkilille|karva, savi|karva, sireli|karva, suitsu|karva, sõstra|karva, šokolaadi|karva, taeva|karva, telliskivi|karva, terase|karva, tina|karva, tuha|karva, tuhkru|karva, tule|karva, vaha|karva, vase|karva, vee|karva, vere|karva, väävli|karva, õlekarva.

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

kas või ‹adv›
‹esineb ka liitsõnana›
1. (kasut. viitamisel mingile äärmisele võimalusele:) isegi või, (äärmisel juhul) isegi. Lähen kas või kohe. Ootan kas või õhtuni. Lähme kas või jalgsi. Ta annaks kas või sada rubla, et aga raamatut endale saada. Siin tapa end tööga kas või ära. Ta kas või sureb, aga alla ei anna. Tüdruk on nii kurb, et kas või puhkeb nutma. Jõekaldal võis poiss kas või tundide kaupa istuda. „Oled ise nõus kaasa tulema?” – „Kas või!”. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Poeb ülemuste ees kas või nahast välja. Seda ma teen, kas või nui neljaks. Häda on suur, roni kas või mööda seina üles. Kas mine või hulluks.
2. (kasut. öeldava piiramiseks, konkretiseerimiseks:) (kui mitte rohkem, siis) vähemalt. Ütle kas või ainuski sõna! Tule kas või natukeseks ajaks! Laena kas või homseni! Püüdku kas või paari lausega olukorda iseloomustada. Oleks ta kas või muianudki! Ta tegi seda kas või ainult selleks, et teiste ees kelkida.
3. (tõstab esile ühe võimaluse teiste hulgast:) näiteks. Võtame kas või niisuguse näite. Saavutustest kõneleb kas või järgmine fakt. Selle maja võiks korda seada ja kas või klubiks teha. Las läheb mõni poistest, kas või Tõnu! *Jõe ääres hakkab siis .. kasvama peen ja pehme arurohi, kas või metshärjapea ja hiirehernes. A. H. Tammsaare.

kass ‹-i 21› ‹s›

1. kaslaste hulka kuuluv koduloom, kodukass (Felis catus domesticus). Suur hall, must kass. Vana, noor, isane, emane kass. Siiami, angoora kass. Rekk, solgutatud, hulkuv kass. Kass näub, kräunub, karjub, turtsub, lööb nurru. Kass küünistas last. Kass varitseb hiirt, lindu. Kass peseb silmi. Ära väntsuta, solguta kassi! Lapsed mängivad kassiga. Koera nähes tõmbas kass küüru selga. Pani nagu kass kribinal puu otsa. Tal on kassi silmad 'väga terav, hea nägemine'. Elab nagu kuninga kass 'elab muretult, lahedalt'. Magaja kassi suhu ei jookse hiir. Kui kassi kodus pole, siis on hiirtel pidu. Kass ja koer ei lepi iial kokku. || (mingi muu kaslase kohta). *Esiteks on neil [= lõvidel] väga heitlik iseloom nagu kõigil kassidel. H. Riikoja (tlk).
▷ Liitsõnad: ema|kass, hulkur|kass, isa|kass, kodu|kass, rööv|kass, tõukass; määrkass.
2. ‹liitsõna järelosana› (mitmes muus looma-, harvemini kala- v. linnunimetuses)
▷ Liitsõnad: kalju|kass, kääbus|kass, luite|kass, meri|kass, mets|kass, mägi|kass, ooker|kass, pampa|kass, roo|kass, vihmakass.
3. ‹hrl. pl.› kõnek alpinistidel mäesaapa külge kinnitatav terasteravikuga ronimisvahend

[kellegagi] kassi ja hiirt ~ kassi-hiirt ~ nagu kass hiirega mängima
kedagi oma meelevallas hoidma; kedagi narritama, kellegi suhtes vigurdama. Uued juhatajad püüavad temaga mängida nagu kass hiirega. *„Mäletab! Mängib kassi-hiirt ja siis viskab uksest välja,” tärkas mõte Peetri peas. H. Sergo.

(mine) kassi saba alla
(öeldakse halvustavalt, üleolevalt kellegi jutu peale). Mine kassi saba alla oma jutuga! *„Kassi saba alla see sinu igavene strateegia!” krapsas Meinhard lauavirnal istuli .. H. Väli.

must kass on [kellegi] vahelt läbi jooksnud
teatavad isikud on (ilmselt) pahuksis v. tülis, ei saa teineteisega (enam) hästi läbi. Nad mossitasid, nagu oleks must kass nende vahelt läbi jooksnud. *„Ootasin jah. Mis sa norid!” sähvas Juta. Tüdrukute vahelt oli vist must kass läbi jooksnud. H. Luik.

nagu kass ja koer
(pideva halvas vahekorras olemise, halvasti läbisaamise kohta). Elavad nagu kass ja koer, aga lahku ka ei lähe.

nagu kass palava pudru ümber ~ ümber palava pudru käima ~ keerutama ~ keerlema
mitte söandama midagi alustada, midagi otsekoheselt välja ütelda vms. *Ta ei oska isegi Tiina-taolist tüdrukut võita, käib nagu kass palava pudru ümber. A. H. Tammsaare. *„No räägi siis ometi,” käratasin, „mis sa keerutad nagu kass ümber palava pudru.” H. Luik.

kats ‹-u 21› ‹s›
van proov, katse

kirs ‹kirre, kirt 35› ‹s›

1. kelts. *Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänavaaeda tegema. A. H. Tammsaare.
2. õhuke jääkord. *.. hommikuks võis külm skääridevahelisele faarvaatrile kirre peale teha. H. Sergo.

kõrs ‹kõrre, kõrt 35› ‹s›

1. hrl. umbsete sõlmedega seest õõnes taimevars. Rukkipõld lainetas, kõrred sahisesid tuules. Tuul keerutas kuivanud kõrsi. Vihust ei pudenenud kõrtki maha. Vili on vilets – üks kõrs huikab teist taga. Kõrtest korjatakse kubu. *..kõrtki ei saa kuiva heina! A. H. Tammsaare. | (kogumõistena). Vili läks kõrre otsas idanema. *Vili on puhas, tihe ja paras kõrge, tugev kõrre, rikas tera poolest.. R. Sirge. || piltl (mingi selletaolise eseme kohta). Pastapliiatsi kõrs. Kokteili juuakse kõrrega, läbi kõrre.
▷ Liitsõnad: heina|kõrs, kasteheina|kõrs, rohu|kõrs, vilja|kõrs, õlekõrs; joogi|kõrs, kokteili|kõrs, mahla|kõrs, morsi|kõrs, pastakõrs.
2. kõrretüügas. Kombain jättis pika kõrre.
3. kõrrepõld. Kõrt koorima, kündma. Karjatab lehmi kõrres. Ta tuli otse üle kõrre.
▷ Liitsõnad: kaera|kõrs, nisu|kõrs, odra|kõrs, rukkikõrs.

mitte (kõverat) kõrtki liigutama, mitte kõrtki paigast tõstma, mitte kõrt kõrre peale tõstma
mitte midagi tegema. Ta ei viitsinud kõrtki liigutada. Poiss on laisk ega liiguta kodus kõrtki. Ma ei tõsta tema heaks kõrtki paigast. *Me näeme, et meie maa kõrgem klass ei liiguta asja heaks kõverat kõrtki. H. Lepik (tlk). *Aga seni on rikaste klass aina prassinud, kõrt kõrre peale tõstmata .. M. Metsanurk.

pars ‹parre, part 35› ‹s›
‹hrl. pl.› üks kõrvu laotud lahtistest jämedatest lattidest rehetoa taladel. Suitsunud, nõgised parred. Partel kuivatati lõigatud vilja. Viimane ahe lasti partelt alla. Leitseauk on ülalpool parsi. Pane kott parrele kuivama! Vikat ripub parre otsal. Talvel pandi partele haokood ja tarbepuud. || ‹i-mitmuse väliskohakäänetes› (partepealse kohta). Ema võttis ülal parsil viljavihkusid vastu. Kass ronis parsilt alla. Kana on parsile pesa teinud.

pars ‹-i 21› ‹s›, parsid pl
iraani vana usundi pooldajad tänapäeval, tulekummardajad

vars ‹varre, vart 35› ‹s›

1. rohttaime maapealne tugiosa, mis hrl. kannab lehti ja õisi. Siberi karuputke, lehtselleri vars. Väänroosi varred tuleb talveks maha painutada. Roomava varrega karukold. Suure teelehe vars on lamav või tõusev. Ronitaime pikk nõtke vars kinnitub tugede külge. Võilille torujat vart nimetatakse putkeks. Gerberal on varre otsas üksik suur õis. Tomatil pole varre küljes veel muud kui rohelised nubulad. Varrelt murtud roos. || ‹hrl. pl.› (juur- ja mugulviljadel:) pealne. Suhkrupeedi lihavad varred. Öökülm võttis kartulil varred ära. Haaras vartest kinni ja tõmbas terve kartulipesa üles.
▷ Liitsõnad: herne|vars, kartuli|vars, lille|vars, lina|vars, maasika|vars, mustika|vars, porgandi|vars, putke|vars, roni|vars, seene|vars, sibula|vars, taimevars; peavars.
2. peenike toetav v. ühendav taimeosa, millega vili, leht v. õis kinnitub taime varrele (1. täh.), roots (1. a. täh.) Seemnealgme, paprikakauna vars. Vahtralehtede varred. Jõhvika õied asuvad pikkadel peenikestel vartel. Kokteiliklaasi kaunistuseks oli varrega kirss. Müüdi nii varrega kui varteta sõstraid. Enne töötlemist tuleb viinamarjad vartest puhastada.
▷ Liitsõnad: idu|vars, lehe|vars, marja|vars, pirni|vars, vilja|vars, õie|vars, õunavars.
3. tööriista vm. (tarbe)eseme küljes olev käepidemena toimiv (hrl. pikem) osa. Heegelnõela vars ja konks. Nuimikseri vars on eraldatav. Viiulipoogna, vihmavarju vars. Tegi haamrile sileda ja käepärase varre. Paneb luuale varre taha. Kirves on kindlalt varre otsas. Põrandahari kukkus varre otsast ära. Laskis hõbelusika varrele graveerida lapse nime. Hokikepp koosneb varrest ja labast. Lühikese varrega pann. Suur kõvera, pika varrega piip. Painutatava varrega mikrofon. *.. paiskas pinu ees maas vedeleva harksaha varre teise kohta. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: aeru|vars, ahingu|vars, haamri|vars, hangu|vars, harja|vars, kirve|vars, kulbi|vars, kühvli|vars, labida|vars, lusika|vars, luua|vars, oda|vars, panni|vars, piibu|vars, piitsa|vars, pintsli|vars, reha|vars, sule|vars, tuuravars; keder|vars, kistavars.
4. miski funktsioonilt v. kujult vart (1., 2. täh.) meenutav. Auto klaasipuhasti vars. Ekskavaatori kopa vars. Uksesulguri varre ots. Pika varrega õngekonks. 16. saj. olid võtmed alati õõnsa varrega. Poolnoot koosneb peast ja varrest, täisnoot on varreta. || (selletaolise kehaosa kohta). Meriliilial võib olla kuni meetripikkune vars. Kummarloomade keha koosneb peekrikujulisest kerest ja elastsest varrest. *Silmad [vähil] on liitsilmad ja on paigutatud liikuvatele vartele, et vaateväli oleks avar. K. Põldmaa. || kõnek jalasäär v. käsivars. *.. keksib punapea oma peenikestel vartel ringi. O. Luts. *Oleks ju ka pidanud leppima, kui parem käsi ühes varrega õlani oleks maha võetud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: ader|vars, kopa|vars, noodi|vars, noole|vars, putk|vars, tuti|vars, võtmevars; käe|vars, käsi|vars, küünar|vars, sääre|vars, õlavars; ninavars.
5. kõnek jalasäärt (vahel ka reit) v. käsivart kattev rõivaeseme osa. Varrega kalurisaapad, aluspüksid. Pika varrega kindad. *.. mustade kummikute varred ähvardavad lõhkeda prinkide sääremarjade ümber. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: sukavars.
6. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes taimenimetuses
▷ Liitsõnad: kaste|vars, reinvars.