[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 807 artiklit, väljastan 250.

aasakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd agar, hakkaja; arukas, atsakas. *Nad võtnud aina aasakamaid mehi oma jutule ja arutanud nendega tähtsamaid küsimusi. M. J. Eisen.

abjakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
Abja elanik

ajekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv elav, toimekas, impulsiivne. *.. sa tunned ju tema ajekat ja tujukat loomust. Naeru- ja nutupisarad on tal koos ühises näärmes .. E. Vilde.

albikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
albivõitu. *Suurt tarkust ei paistnud kummagi näost, muudkui albikad uhked mõistsid mõlemad olla. E. Vilde.

allikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. põhjavee loodusliku väljavoolu koht maapinnal (hrl. veega täitunud süvendina) v. veekogu põhjas, läte. Allikatega järv. Puhta ning selge veega allikas. Külmad, soojad, kuumad allikad. Magedad, mineraalsed, soolased allikad. Allikast jooma, vett võtma. Allikatest algavad, saavad alguse ojad ning jõed. Läheb allikale vett tooma. Käisime allikal. Tulime allikalt. Põhjavesi voolab allikana maapinnale. Allikas vuliseb.
▷ Liitsõnad: karsti|allikas, kuumavee|allikas, lange|allikas, mineraal(vee)|allikas, ohvri|allikas, purske|allikas, põhja|allikas, raba|allikas, tervisvee|allikas, tõusu|allikas, uhk|allikas, veeallikas.
2. see, kust miski lähtub, alguse saab v. kust midagi saadakse, ammutatakse. Sissetulekute, tulude allikad. Hallitusseened antibiootikumide allikana. Millisest allikast ta küll ammutab oma lõpmatu energia! Loodus ilu ning rõõmu allikana. Armastus on tihti luuletaja inspiratsiooni allikaks. || põhjus, põhjustaja. Pahanduste, tülide allikas. Mis oli rahutuste ning ärevuse allikaks?
▷ Liitsõnad: elatus|allikas, energia|allikas, heli|allikas, hääle|allikas, inspiratsiooni|allikas, jõu|allikas, kiirgus|allikas, nafta|allikas, nakkus|allikas, raha|allikas, rõõmu|allikas, sala|allikas, sissetuleku|allikas, soojus|allikas, tarkus(e)|allikas, tooraine|allikas, tulu|allikas, valgus|allikas, voolu|allikas, õliallikas.
3. käsikirjaline v. trükitud materjal uurimus(t)e jm. töö(de) lähte- v. võrdlusainestikuna v. informatsiooni lättena. Käsikirjalised ja trükitud allikad. Väitekirjale lisatakse kasutatud allikate loetelu. Jannseni jutud on enamasti mugandatud saksa allikaist. Ta on seda väitnud muinasskandinaavia allikaile toetudes. Murdekartoteek on väärtuslik allikas ka etnograafile ning folkloristile. || (suuliste teadete, kuulduste vms. päritolu kohta). Ta oli kuulnud seda autoriteetsest, usutavast, kindlast, otsesest allikast.
▷ Liitsõnad: abi|allikas, ajaloo|allikas, alg|allikas, antiik|allikas, arhiivi|allikas, info(rmatsiooni)|allikas, kaud|allikas, lisa|allikas, otse|allikas, põhi|allikas, trükiallikas.

ambitsioonikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
auahnete taotlustega, pretensioonikas. Ambitsioonikas noormees – loodab kindlalt ülemuseks saada.

andekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
andekust, annet, talenti omav v. seda väljendav, anderikas. Andekas inimene, teadlane, kirjanik, näitleja. Andekas organisaator. Ta on vennast andekam. Minu andekaim õpilane. Teda peeti matemaatikas eriti andekaks. Andekas igasuguseid lugusid välja mõtlema. Iga asja peale andekas. Andekas luuletus, paroodia, joonistus.

annikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
heldelt (saaki) andev. *Sest tema loomad lihusid ja põllud olid annikad. V. Ilus.

antsakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› veider, kentsakas, isevärki; uhke, uhkeldav. Antsakas inimene. Antsakas lugu, juhtum, jutt, mõte. *Sel [= pardil] oli tömp nokk ja antsakad laiad labajalad .. L. Kibuvits. *See on antsakas tööline – gigerl. Kolm sõrmust sõrmes, lakksaapad, hooplev kravatt suurustava nõelaga. E. Vilde.
2. ‹s› hlv untsantsakas. Linnast tuli igasuguseid antsakaid siia õpetama ja kamandama.
▷ Liitsõnad: linnaantsakas.

apsakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek aps. Piinlik, naljakas apsakas. Töösse on mitmeid apsakaid sattunud.

apsakas2 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd rahutu, kärsitu, püsimatu. *Aage apsakas pilk riivab äratajat [= kella] Asta öölauakesel .. E. Vilde.

aroomikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
aromaatne, healõhnaline. Hea aroomikas tee.

arukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. selge, terase aruga, avara v. kaine mõistusega, taibukas, intelligentne. Arukas inimene, õpilane. Ta oli küla arukamaid mehi. Nii teevad ju kõik arukad inimesed. Arukas nägu, ilme. Koer on küllaltki arukas olend. *Sa oled ju arukas tüdruk ja mõistad, et minul, nagu ma olen, pole sind kuhugi panna .. A. H. Tammsaare.
2. aru eeldav, arul põhinev; mõistlik, otstarbekas. Arukas tegu, käitumine, jutt, vastus. Arukas järeldus. Arukam on vist puhkuse ajaks maale sõita. *Laevaretked Läänemere pärapõhja püsivad aruka tõenäosuse piirides. L. Meri.

arvukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohkearvuline, rohkel arvul esinev, paljudest koosnev. Arvukas kuulajaskond. Tuli vastata arvukatele küsimustele. Perekond oli arvukas. Maa suudaks toita arvukamatki elanikkonda.

asukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
elanik; asunik, ümberasunu. Eesti ala esimesed, kõige varasemad, kiviaja asukad. Uued asukad kolisid majja sisse. Esimesed valged asukad Austraalias. Kauge planeedi asukad. *Sinna Mulgimaa kanti on sõjad toonud rohkesti teistest rahvustest asukaid, „võõrast verd” .. J. Semper. || (loomade, taimede kohta). Metsis on põlislaante asukas. Halofüüdid ehk soolakutaimed on soolarikka pinnase asukad.
▷ Liitsõnad: alg|asukas, esi|asukas, põlis|asukas, uusasukas; mere|asukas, metsa|asukas, veeasukas.

atsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tarmukas, hakkaja; reibas, elav, kärmas. Atsakas tüdruk, naisterahvas. Üks vend oli aeglase toimega, teine elav ja atsakas. Läheneb kärmel, atsakal sammul. *.. ta ruuna samm / nüüd esimese lumeteega / on harilikust atsakam. B. Alver (tlk).

aukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
van auväärne

beežikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
beeživõitu. Beežikad kardinad.

bravuurikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
bravuurne. Bravuurikas käitumine, esinemine.

eakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
elatanud, vanemas eas olev. Eakas mees, inimene. Eakas abielupaar. Eakam publik. Seltsi eakatele liikmetele tehakse hinnaalandust. Vanaema on meil juba üpris eakas. | (esemete, hoonete kohta). Eakas elamu, mööbel, puu. Mehel oli peas üsnagi eakas kaabulott.

eblakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kerglane, kergemeelne; edvistav, koketeeriv. Käitus eblaka plikana. Eblaka olekuga meesterahvas. Lõõpis oma eblakal moel. Ta on kena tüdruk, aga ülearu eblakas. Eblaka sulega jahimehekaabu. *.. too sunnik itsitas naerda kui üks eblakas. A. Valton.

edukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
edu omav, eduga tegutsev, häid tulemusi andev v. andnud; menukas. Edukas töö, tegevus, võistlus, esinemine, algus. Edukas õpilane, sportlane, poliitik. Edukat tööaastat! Vägede edukas pealetung. „Kalevi” naiskond oli finaalvõistlustel edukas. Pille sai eduka õppimise eest kiituskirja. Möödunud hooaeg oli teatrile edukamaid.

efektikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
efektne. Efektikas lavastus. Efektikad värvikontrastid.

ehakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd kerglane, mõtlematu. Ehakas inimene. *Või tahad sa öelda, et Berta mõni edev ja ehakas tuulepea on? E. Vilde.

elbakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd eblakas, edev. Itsitab kui elbakas plika. *Elbakas tuul vihises üle põldude, keerutas lendu õlekõrsi .. E. Männik.

elukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
(hrl. võõrastuse, põlastuse, kartuse, imetluse vm. emotsionaalse hinnanguga öelduna:) loom, olend. Tige, vastik, hirmus, loll, ohtlik elukas. Haruldane, seninägematu, tundmatu, veider elukas. Hülged on targad elukad. Püüdsime akvaariumi jaoks igasuguseid pisikesi elukaid. Metsas oli marjanaisi hirmutanud mingi suur ja kole elukas. Mingisugune karvane elukas. Ta koer on ebamäärast tõugu kirju elukas. Sfinks olevat inimese pea ja lõvi kehaga elukas. || (inimese, esemete vm. kohta). Teame juba, mis elukas see Peeter on! *.. sageli aga püüavad kaks meie toru [= suurtükki] üht ja sama ristiga elukat [= tanki]. J. Peegel. *.. see ka elab kõige kauem, ühesõnaga – tal seda kurja elukat [= vähktõbe] pole. S. Truu.
▷ Liitsõnad: hiigla|elukas, ime|elukas, mere|elukas, metsa|elukas, pisi|elukas, ürgelukas.

emakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. anat naise v. emaslooma suguelund, milles toimub loote areng (uterus)
2. bot viljaleh(t)e(de)st moodustunud emassuguorgan taime õies

epakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kerglane, eputav. Niisugused need tüdrukud on, üks epakam kui teine. *Arvad, et siin on kõik nii peen ja epakas nagu Tallinnas? Uih ees ja aih taga, kummarda ja loobi komplimente. R. Kaugver.

epakas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
släng Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA, hilisem Eesti Maaülikool) üliõpilane. Epakad kaotasid võrkpallis Tartu Ülikoolile.

erakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek erakorter (vastandatuna ühikale). Elab erakas. Kui ühikas pidime eluaset jagama, siis erakas on mõlemal oma tuba. Eelistan erakat ühikale.

fotokas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek fotoaparaat. Ostis uue fotoka. Fotokas kukkus maha. Selle fotokaga tulevad paremad pildid.
▷ Liitsõnad: digifotokas.

furoorikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
furoori tekitav v. tekitanud. See teos on furoorikamaid ta loomingus.

haardekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
laiahaardeline, suure haardega (3. täh.) Kunstnikul on haardekat silma ja värvitaju. *Ent: kauakestvad eetilised enesepiitsutamised ei sobi jõulise, haardeka elu juurde ... N. Baturin.

habekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure, rohke habemega. *Siin on sooblis astund habekad bojaarid .. V. Sõelsepp.

haibakas ‹-ka, -kat 2› ‹s adj›
murd hõre, kehv vili v. hein; kehv, hõre. *Pruunikashall liivmuld sünnitas siin haibakat kasvustikku: mõned harvad kangelaslikud rohulibled .. N. Baturin.

haisukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
haisev, haisurohke. *Taat magab päeva, magab kaks, / õhk tares muutub haisukaks. T. Lehtmets.

halekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv haledusse kalduv, haledavõitu. Halekas naeratus huultel.

haljakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv haljavõitu. *.. katuste punane helk, / haljakas taevane telk .. V. Ridala.

hallikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hallivõitu, pisut hall. Hallikas toon, varjund. Hallikas habe, jume. Hallikas suitsuvine. Hallikas kivim, metall. Pajupõõsad olid tolmust hallikad. Varase talvehommiku hallikas valgus.

hapukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. kergelt, veidi hapu (1. täh.) Hapukad kompvekid, õunad. Kaerakile on kergelt hapuka maitsega. Veini meeldivalt hapukas lõhn. Riknenud toitude hapukas hais.
2. piltl pahuravõitu, virilavõitu, rahulolematu. Hapukas naeratus, grimass. Hapuka olekuga mees. Tegi hapuka märkuse.

harakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
musta-valge sulestikuga ja pika sabaga lind (Pica pica). Kädistav, hüplev harakas. Harakatele meeldivad läikivad esemed. *Mis see tüdruk siin sädistab?.. Nagu harakas aiateibas, kuulutab aina õnnetust.. O. Tooming. | piltl. *Aga kulla preili, ärge siis ometi minust laenatud sulgedega harakat tehke... M. Raud.
▷ Liitsõnad: meriharakas; hilpharakas.

harjakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
van harjusk. *Teisi rändajaid kaupmehi või harjakaid sääl ei käinud.. Jak. Liiv.

harjakas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
van harjulane

harjakas3 ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› suure harjaga. Kiisk on harjakas kala. Harjakad lained peksavad vastu muuli. Harjakas härghein (taimenimetus).
2. ‹s› etn ühtlaselt laia võruga ja rippuva sabaga tanu

harjukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
harjulane. *Alt ära, harjukad: Metsküla mehed tulevad! E. Särgava.

harvakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
harvavõitu, harvik. *Mihkli harvakas habemekõrs suu ümber ning lõua otsas oli härmas. E. Vilde.

helmikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
bot parasvöötmes levinud kõrreline (Melica)

hepakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
epakas [1]. *Hepakas nagu kukk sõnnikuhunniku otsas, kuid ta on ju nihukeses eas. J. Lohk (tlk).

hiilakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
bot meil peamiselt Loode-Eestis kasvav kolmekandilise varrega ja süstjate lehtedega rohttaim (Liparis)

hiirukas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› hiirjas, hiirhall (hrl. hobuse kohta). *Kuid nende eneste ja naabri hobuse vahel seisis pisitilluke hiirukas varss. F. Tuglas.
2. ‹s› hiirjas hobune

hilbakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
hlv
1. räbalates, hilpudes inimene. *Vihas andsid nad käsu tahmane hilbakas [= Tuhka-Triinu] kuninga toast välja visata.. F. R. Kreutzwald.
2. kergemeelne inimene (hrl. naise kohta), lipakas. Viimane hilbakas. *Ma [= Saima] ei taha olla niisama võtta ja jätta. Ma pole hilbakas. V. Ilus.

himukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
himustav, himu tundev v. väljendav. Himukas suu. Himukad huuled, silmad. Ablas ja himukas loit silmis. Neiu oli kõige himukam saladust teada saama. *Vaat sellepärast paningi lahtisemad asjad eest ära, et kui keegi himukas tuleb, siis läheb tühjalt tagasi. L. Vaher.

hinnakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv hinnaline (1. täh.) *Tulija võtab taskust hinnaka paberossitoosi.. O. Luts.

hookas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv hooküllane, jõuline, lennukas. *..samas ta [= tuul] tõuseb, veel tormimalt hookas, / rinnutsi otse su vastu toeb, / jäisena kaelusest sisse poeb. R. Parve.

hoolikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
(sihiteadlikult) hoolas, püüdlik; täpne ja korralik. Hoolikas eksamiks valmistumine. Sa pead hoolikam olema. Mitmekordse hoolika vaheltharimisega hävitati kartulipõllult umbrohi. *..ta liigutused olid hoolikad, otsekui puudutaks ta kallist, haiget looma. B. Alver.

humoorikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
huumorirohke, huumoririkas. Humoorikas inimene, jutustaja. Humoorikas lugu, juhtum. Meie vestlus läks järjest humoorikamaks. Kirjaniku jutustuslaad on väga humoorikas. Humoorikas muhelus näol.

huulekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
lopsakate huultega. *Suu on suur, huulekas.. N. Baturin.

häda|pätakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek hädine, saamatu inimene. Igavene hädapätakas, ei saa millegagi hakkama.

hännakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure hännaga. Hännakas lind.

härrakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv härrataoline. *"..Mäss, tõepoolest!” sosistasid mõned härrakamad isandad hirmunult. R. Sirge.

häälekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
valjuhäälne, valju häälega. Häälekas laul, naer, nutt. Häälekas laudkond, seltskond. Meeste jutt läks üha häälekamaks. Mets, öö oli häälekas. *Keegi oli saarepuu alla jooma tulnud. Kostis ahnet ja häälekat neelamist. F. Tuglas.

ideekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
ideerikas. Ideekas arutelu, ettekanne, inimene.

ihnakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv ihnevõitu. *Ainult kuidas seda oma eesmärki [= kunstiõpinguile pühendumist] tegelikult taotlema hakata, kuidas ihnakat isa nõusse saada? E. Nirk.

ilmekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
väljendusrikas, elav. Ilmekas nägu, suu. Ilmekad silmad, käed. || millekski hästi sobiv, iseloomulik, tabav, kujukas. Eriti ilmekas näide, tõend. Ettekanne oli ilmekam, kui oskasime loota. Näitus annab kunstniku loomingust ilmeka ülevaate.

imikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
bot lillade v. siniste õitega rohttaim (Anchusa)

initsiatiivikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
algatuslik, algatusvõimeline. Initsiatiivikas juhtimine, lahendus.

innukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohkesti indu omav, midagi õhinal tegev. Innukas kodu-uurija, rahvaluulekoguja, loodusesõber. Väga innukas sportlane, maletaja, seltskonnategelane. Innukas huvi kõige uue vastu. Põsed õhetasid innukast ootusest. Ta oli innukas maleülesandeid lahendama.

irvakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv irvitav. *Ja kohe kajastus seesama irvakas naer kogu selle sünge rahvamassi tuhandeilmelisel näol. F. Tuglas.

isekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tegutsemisel ainult oma kasust v. oma arvamustest lähtuv, egoistlik, isemeelne ning iseteadlik. Isekas inimene. Ta polnud väiklaselt isekas. Hellitatud noorukid on tihti ka üsna, väga isekad. Isekas ja torisev vanamees. Iseka olekuga, iseka loomuga mees. Isekad näojooned. Isekas peahoid, lõug, mehehääl. Naiste veidi isekad tahtmised. Tema armastus oli haiglane ja isekas. „See on minu asi,” kostis isekas vastus.

isukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. hea söögiisuga, suure isuga; head isu väljendav; hea isuga toimuv. Paranev haige on isukas. Ja läheb lahti isukas söömaaeg. Laps heitis keedisepurkidele isuka pilgu. Molli juurest kostis sigade isukat matsutamist.
2. innukas, huvi tundev, ahne. *..ah, kuis isukad ja lahti sõprusele meeled. D. Vaarandi. *Mikanor hõõrus peopesi vastu pikk-kuue siilu, soojendas neid hingeõhuga ja vihtus siis jälle isuka hooga saagida.. O. Jõgi (tlk).

ivakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohkete v. suurte ivadega. Ivakas kaer, rukis. Tänavu on ivakas vili.

jahukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
pehme ja mure, nagu jahu sisaldav. Jahukad kartulid, marjad. Leivapuu jahukad viljad.

jaksukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
jaksu omav, tugev. Jaksukas poiss. Jaksukad mehed.

jalakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
tarbepuitu andev v. ilupuuna kasvatatav karedakarvaliste lehtedega puu (Ulmus glabra) || selle puit. Jalakast tehti looki.

janukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv janune. Päev läbi parvles kioski ümber janukaid mehi.

jonnakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kiusakalt tõrkuv v. oma tahtmist taotlev, kangekaelne, isemeelne. Jonnakas laps, vanainimene. Jonnaka loomuga mees. Oled jonnakam kui eesel. *Jonnakas on Tsilga vana. Mõni teine oleks juba alla vandunud, tema ei suuda. R. Roht. || (esemete, nähtuste, olukordade kohta). Jonnakad silmad, jonnakas lõug. Jonnakas soov, vaikimine. Jonnakas kivimürakas ei tahtnud kuidagi kerkida.

jontsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
pontsakas, töntsakas. Jontsakas keha.

joonekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv hea joonega, moekas. Joonekas karusnahkne kasukas.

joovikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
sinikas. *Joovikad lõhnavad mätastel. F. Tuglas. *Ta näoke on soomarjade, nende joovikate värvi – hall-lilla-sinakas korraga. L. Kibuvits.

jublakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek
1. jupike
▷ Liitsõnad: sabajublakas.
2. mingi masinavärgi osa, pisidetail; nublakas, jupp. Ei saa jalgratast kokku panna, mõned jublakad on veel puudu.

judokas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek judoka

juhmakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› juhmivõitu, (veidi) juhm. Juhmakas inimene, nägu, naeratus. Küllap on juhmakam kui tavaline surelik.
2. ‹s› (sõimusõnana). Igavene, viimane, kuradi juhmakas. Ütle sellele juhmakale, et töö algab kell 8.

jumekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. terve ja värske jumega. Jumekas nägu. Jumekad põsed, palged. Toitemask muudab näonaha värskeks ja jumekaks. *Siis oli Alma alles noor, tervisest õhetav, jumekas neiu.. A. Hint. | piltl. Jumekad õunad. *Helmi pilk kiindub kaugusse, vaatepiiri ja jumeka taevaveere kokkupuutele.. M. Raud.
2. piltl ilmekas, värvikas. Vestis jumekaid lugusid. *On neil saarlastel ikka jumekas jutt. P. Kuusberg.

jumikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. jäme, tüse asi v. olend. *Vangid liikusid palgiga kaasa, kuni mitmekesi ka kõige jonnakam jumikas võideti. V. Vaida. *Tema [= vanamees], jumikas, kaalub oma tublit viis puuda. A. Kurfeldt (tlk).
▷ Liitsõnad: kepi|jumikas, palgi|jumikas, puujumikas.
2. bot sitkevarreline lillade korvõisikutega rohttaim kraavi- ja teeservadel ning niitudel (Centaurea)
▷ Liitsõnad: aru|jumikas, põldjumikas; soojumikas.

jumpsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
lühike ja jäme. Kutsikal on jumpsakas keha. *..jäi vaatlema ilusat noort tüdrukut, ta väikest jumpsakat mammat ja ..Eevat. L. Promet. *..Amalie kandis turjal jumpsakat seljakotti.. A. Beekman.

junnakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv lühike ja jäme. Junnakas porgand.

juntsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
lühikest kasvu (ja priske), töntsakas. Juntsakas poiss, tüdruk.

jupakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
lühike. Jupakas kleit, seelik, mantel.

jupsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
jumpsakas. Jupsakas plika.

jurakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
1. ‹adj› suur ja jäme (ning raske). Jurakas känd, palgiots. Keeras endale juraka pläru. Püüdis juraka havi. *Igavene jurakas oli [pomm], ma arvan, et kõige jurakam, mis neil üldse on. V. Beekman.
2. ‹s› miski v. keegi suur ja jäme (ning raske). Laadijamehed olid kõik parajad jurakad. Siga oli seitsmepuudane jurakas. Seal on madu, jäme nagu jurakas. *Sul on ju õlad nagu kummut ja käed sellised jurakad, et ajab hirmu peale.. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: kivi|jurakas, kännu|jurakas, mehe|jurakas, palgi|jurakas, poisi|jurakas, puu|jurakas, vorstijurakas.

jutukas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› rääkida armastav, sõnaohter, suure jutuga. Hästi, väga jutukas. Jutukas naine. Oled täna jutukam kui harilikult. Omasuguste keskel läksid lapsed jutukamaks. *..ta polnud jutukas tüdruk, ajas jah ja eiga läbi. L. Promet.
2. ‹s› kõnek juturaamat. Põnev jutukas. Mis jutukat sa loed?

juurikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. bot püsikute maa-alune vars, risoom. Maikellukest paljundatakse juurikast. Kalmuse, maarjasõnajala juurikas.
2. juur. a. lihakas säilitusjuur juurviljadel; ‹pl.› juurvili. Porgandid ja muud juurikad. Suhkrupeet annab hektarilt 300 ts juurikaid. Kartul sai võetud, nüüd on järg juurikate käes. b. tugev, jäme juur (1. täh.) Uudismaa oli igasuguseid juuri ja juurikaid täis. Komistas puude maapinnale ulatuvatel juurikatel. Peet, kaalikas, porgand on juurikasse 'paljudeks harudeks' kasvanud, läinud. c. juur (2. täh.) Hammas murdus ära, pean laskma juurika ka välja tõmmata. *Kui tarvis, hammustan selle oma keele juurikast saadik maha.. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: jorjeni|juurikas, puujuurikas; looma|juurikas, supi|juurikas, söödajuurikas; kõrva|juurikas, nina|juurikas, saba|juurikas, sarvejuurikas.
3. piltl. a. kehaliselt tugev (jässakas) inimene. *Ärge te vaadake, et ma vana välja paistan, ma olen veel kõva juurikas. A. Valton. *..niisugused vanad juurikad on hirmus kanged sõrme tõmbama. P. Kuusberg. b. isepäine, kangekaelne inimene. *Muidugi, ka sõjapäevil olid sa juurikas ja kangust täis.. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: mehe|juurikas, vanapoisijuurikas; jõu|juurikas, patujuurikas.

jõhmakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd
1. juhmakas, tohmakas. Jõhmakas sõnn. *..too jõhmakas Larõvon võib oma sõbra eest kallalegi karata. O. Jõgi (tlk).
2. tuim, kohmakas. *..krobeliste jõhmakate liikumistega sõrmed.. J. Mändmets. *Mis jõhmakaks on muutunud see mees! / Ta oli koolieas kui elavhõbe. G. Meri (tlk).

jõhvikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. soodes ja rabades kasvav roomavate varte ja punaste marjadega igihaljas taim (Oxycoccus)
2. selle söödav tumepunane hapu mari, kuremari. Jõhvikaid korjama. Liiter, kilo jõhvikaid. Lähme homme jõhvikale 'jõhvikaid korjama'. Naised käisid jõhvikal 'jõhvikaid korjamas'. Tulime rabast jõhvikalt 'jõhvikaid korjamast'.

jõmakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› tüse, jäme, turske; suur. Jõmakas kivi, känd. Jõmakas porgand, kapsapea. Jõmakad maasikad. Kalamees püüdis jõmaka havi.
2. ‹s› midagi suurt, tüsedat, jämedat. *Kivikamm tegi suurte jõmakatega küll oma töö ära, aga Antol tuli tihti keskmisi raudkivijõmme plaadile veeretada.. E. Rannet.
▷ Liitsõnad: kivi|jõmakas, mehe|jõmakas, palgijõmakas.
3. ‹s› hoop, võmm. Andis koerale jalaga tugeva jõmaka.

jõmikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
jõmakas olend v. ese. Kes see paks jõmikas seal laua otsas on? Poiss kui jõmikas.
▷ Liitsõnad: palgi|jõmikas, poisijõmikas.

jõmmakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
jõmakas. Jõmmakas mees. Jõmmakas keha, kere.

jõmpsikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
(väike) poiss. Väike, vallatu, üleannetu, häbematu jõmpsikas. Sasipäine, paljasjalgne jõmpsikas. Kari jõmpsikaid mängis õues palli. *Teie, noored mehed, olete kõik jõledad, kõlvatud jõmpsikad.. E. Oissar (tlk). || karupoeg. Karuema oma kahe jõmpsikaga.
▷ Liitsõnad: poisijõmpsikas; karujõmpsikas.

jõnnakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv jäme (ja lühike), junnakas. Keeras endale jõnnaka plotski.

jõrakas ‹-ka, -kat 2›
murd
1. ‹adj› suur ja raske. Jõrakad kännud, palgid. Nii jõrakas mees kaalub kindlasti üle saja kilo.
2. ‹s› suur asi v. olend, põrakas. Kivi nagu jõrakas. *Meil on ka kass, Vaanja, suur isane jõrakas.. O. Luts.

jõukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
üsna rikas, üsna varakas. Jõukas inimene, peremees. Jõukas riik, ettevõte. On pärit jõukast perekonnast, on jõukate vanemate laps. Jõukaks saama. Seda perekonda peeti küllaltki jõukaks. Elab jõukal järjel. Kuulub jõukamasse kihti. Unistab jõukast elust. Jõukamad ehitasid endale mansardkorrusega elumajad. *..ükski rikas, vähemalt jõukaski preili poleks minule [naiseks] tulnud.. A. H. Tammsaare.

jämekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
jämedavõitu. Ilus tüdruk, ainult jalad on jämekad. Jämekas jahu, liiv. Pitskoe jaoks on see lõng jämekas.

järsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
järsk, järsuvõitu. Järsakad mäed. *Keerdtrepp [tornis] lõppes ja tüki maad tõusid rohmakad paepurused astmed õige järsakas otsejoones. J. Kross.

järvakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek järvalane

järvikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
bot kallastel, madalas vees ja riimveelistes loikudes kasvav madal rohttaim (Littorella)

jässakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
lüheldane, mitte sihvakas ega sirge, kuid sitke ja tugev; rässakas, jändrik. Jässakas sookask. Kuusk on jässakaks kasvanud. Lühikesed jässakad jalad. Jässakas kehaehitus, kasv. Jässakas madalate jalgadega krants. *Joonas Tihu, jässakas, laia seljaga lüheldast kasvu mees nagu jändriku tüvega rannamänd.. A. Hint.

jöntsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
töntsakas. Kutsikal oli pehme jöntsakas keha. *Jaan tõmbas kergemalt hinge, kui kaaslase madal, jöntsakas kogu ning kelm nägu ta kõrvalt oli kadunud. E. Vilde.

kaabakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. hlv autu, nurjatult, sündsusetult, sageli ka seadusvastaselt toimiv inimene. Kaabakate kamp. Igasuguseid kaabakaid hulkus ringi. Poeg on tal joodik ja kaabakas. Sel kaabakal pole vähimatki autunnet, valetab ja petab igal sammul. Ta on korralik mees, mitte mõni kaabakas. See on lausa kaabaka tegu. *„Lasen iga kaabaka maha, kes siin rüüstama ja vägivallatsema kipub!” vastas ägedalt Mikk .. R. Sirge. | (sõimusõnana). Igavene, kuradi kaabakas (niisugune)! Välja siit, kaabakad! Või veel vastu õiendama kah, kaabakas! Ma teile, kaabakatele, näitan, või siia tulete kaklema!
▷ Liitsõnad: kaltskaabakas.
2. murd põgenik, hrl. väejooksik (endisel ajal). *Sääl hakkasin nutma ja tundsin ära, kaabakaks joosta ei aita midagi .. J. V. Jannsen.

kaalikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. ristõieline söögi- ja söödajuurvili (Brassica napus rapifera). Kaalikaid kasvatama. || maa-ala, kus vastav juurvili kasvab. Lehmad on läinud kaalikasse.
▷ Liitsõnad: hübriid|kaalikas, sööda|kaalikas, söögi|kaalikas, õlikaalikas.
2. eelmise söödav jäme juurikas. Toored, keedetud, küpsetatud, hautatud kaalikad. Lapsed sõid kaalikaid toorelt. Ostis turult kartuleid ja kaalikaid. Kaalikas säilib paremini kui porgand.
3. kõnek (lühikeseks lõigatud juustega) pea. *Soget ta peast ei võta – kaalikas on ju nudi. T. Kallas (tlk).

kaalukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. suure kaaluga, kaalult raske. Kogukas ja kaalukas maadam. Kandam sai üsna kaalukas. *.. vana ajanäitaja kell, mille nööre hoidsid pingul suured kaalukad pommid .. E. Särgava.
2. hinnatav, suurt kaalu omav. Kaalukas teadlane, uurija, kirjanik. Seda asja peaks ajama mõni kaalukam mees. Kaalukas teos, ettekanne. Jaanuaris oli rohkesti kaalukaid võistlusi. See oli kaalukas võit. Kaunas on Leedu kaalukamaid tööstuskeskusi. Originaalilukirjandusele kuulub meie trükitoodangus kaalukas koht. || mõjuv, arvestatav. Kaalukad argumendid, motiivid. Sul oli äraütlemiseks küllalt kaalukas põhjus. Tal on selles asjas öelda kaalukas sõna. || väärikas. Astus aeglasel ja kaalukal sammul.
3. tasakaalukas. *Toimetajana oli ta väga kaalukas, kindel oma otsustes ja teadis, mis seisukohast iga kaastööd hinnata. J. V. Veski.

kadakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. marjataoliste viljadega igihaljas okaspõõsas v. -puu (Juniperus). Kuival nõmmel kasvas üksnes kadakaid. Kuiv kadakas põleb suure särinaga. Torgib nagu kadakas. Sitke nagu kadakas.
2. kadakapuit. Kadakast korvivõrud. Kadakast tehtud õllekapad, lusikad.
3. hrl hlv sakslane olla tahtev, saksik eestlane, kadakasaks. Isa oli eestlane, aga lastest said linnas kadakad. *Ta on kadakas, pursib hullveidrat saksa keelt ja ta peened kombed on lausa veiderdus. A. Kitzberg.

kahlakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kahl, kahlak. Kahlakas õlgi. *Ja kammiga läbi juuste tõmmates jäi piide vahele suur kahlakas pudenenud juukseid. V. Panso.
▷ Liitsõnad: heina|kahlakas, juuksekahlakas.

kahmakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› suur tükk, pahmakas; sületäis. Kahmakas vanu ajalehti. Suur kahmakas oksi. *Ta paiskas suure kahmaka hobusesõnnikut oma jalge ees kasvavale rohupuhmale .. A. Jakobson.
2. ‹s› sahmakas, pahvak. Kahmakas leili. Tuulehoog paiskas üles kahmaka maanteetolmu. *.. tuul tõi sealtpoolt kahmaka hapukat silolõhna. J. Rannap.
3. ‹adj› murd energiline, kraps, ettevõtlik. *.. oled veel nii kraps ja kahmakas, et peale kümne versta jala mõisa tuled! J. V. Jannsen.

kahukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kahune. Kahukad juuksed. *.. käänab ennast, tõmmul kaelal on kaks suurt kahukat kiharat .. A. Kurfeldt (tlk).

kahvakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv kahvatuvõitu. *Päike, tõustes vaevalt silmapiiri kohale, hajus kahvakasse taevasse. N. Baturin.

kaisukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek pehme mänguloom (hrl. antakse väikelapsele õhtul voodisse kaasa). Pehme, karvane kaisukas. Tüdruk võttis oma kaisuka igale poole kaasa. Ilma kaisukata ei olnud ta nõus magama minema.

kajakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
pikkade tiibade, valdavalt valge sulestiku ning kriiskava kisaga rannikulind (Larus). Sadama kohal tiirlevad kajakad. Kalaparve kohal keerlesid ja kisasid kajakad. Järvelt kostis kajakate kisa.
▷ Liitsõnad: hõbe|kajakas, jää|kajakas, kala|kajakas, meri|kajakas, naerukajakas.

kalakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kalarikas. Kalakas järv, jõgi.

kallakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
(kergelt) kaldu olev, kallak. Kallakas (maa)pind, tee. Mägedes on maapinna kihid kallakad. *.. pinkide ees kallakad kitsad lauad vihikute pealepanemiseks. E. Kuus.

kaltsakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› närustes riietes, ka viletsalt riietatud inimene. Käib riides nagu viimane kaltsakas. *.. lühike kasuk särgi peal, palja jalu – „enam kui kaltsakas riide järgi” .. F. Tuglas. || hlv allakäinud v. muidu alavääristatav inimene. Joomaurgaste kaltsakad. *„Nüüd käib siin igasuguseid kaltsakaid ja kotipoisse voorib kokku igalt poolt,” ütles ta. L. Promet.
▷ Liitsõnad: poisikaltsakas.
2. ‹adj› näruses, viletsas riietuses; kaltsakaks (1. täh.) peetav. Seal oli paar kaltsakat hulgust. Laps mängis määrdunud kaltsaka nukuga.

kaltsukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek kasutatud rõivaste pood. Ostis endale kaltsukast mitu uhket kleiti.

kambakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
suur tükk, kamp [2]. *.. jälle kolisesid õlikivi kambakad terasseintega vagonetis. A. Mälk. *Möödasõitev auto viskas kambaka pori vastu keskmist ruutu. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: jää|kambakas, kivi|kambakas, lumekambakas.

kambakas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek
1. kambamees, kambajõmm. *Aga ta on vahva tüdruk, ideaalne kambakas! A. Pervik.
2. kambaga [1], kambakesi kallaleminek. Lähme teeme talle kambakat!

kannikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. leiva- v. saiapätsi otsatükk, nukk, konts; üle terve pätsi lõigatud paks leiva- v. saiaviil. Lõikas leiva otsast, leiva pealt tubli kannika. Leivast on järel viimane kannikas. Tal oli kaasas vaid paar kannikat leiba. Poisil oli käes kannikas saia. Ära anna kannikat enne käest, kui päts käes on. *.. talle maitses kannikas muust leivast magusamini. P. Kuusberg. || piltl leib, elatis. Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale. *Aga ükspäinis niikaua, kuni ta [= skraa] kaitseb meie kannikat ja kasu ja õigust. J. Kross.
▷ Liitsõnad: kasu|kannikas, leiva|kannikas, saiakannikas; sandikannikas.
2. kõnek tuhar. Poisil on püksitagumik katki, kannikad aina välguvad. Andis lapsele laksu kannikatele, mööda kannikaid. *.. ta ütles teistele .., et temale suur paise kannika otsa olla ajanud. O. Luts.

kapukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. etn paks sokk. Kapukaid kuduma. Paar kapukaid. Pani kapukad jalga. Tal on kapukad jalas.
2. hlv saamatu inimene, töss, loru. Mis mees tema ka on, va kapukas! *Kõnni eemale, või muidu saad õpetuse, mida sa eluajalgi enam ei unusta. Sind kapukat ma ju ometi ei karda. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: lorukapukas.

karikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. sügava kausikese kujuline laieneva jalaga (väärismetallist) jooginõu. Hõbedast ja kullast karikad. Karikast jooma. Jõi karika tühjaks, põhjani. Karikas on veereni täis. Täitis karika viinaga. || karikatäis. Karikas veini, viina. || sport vastav spordiauhind. Mängud Davise karikale (tennises). Karika võitis Tallinna „Kalev”. Meeskond kaitses karikat 'säilitas karika auhinnana'.
▷ Liitsõnad: armulaua|karikas, hõbe|karikas, kristall|karikas, kuld|karikas, mürgikarikas; jalgpalli|karikas, korvpalli|karikas, ränd|karikas, tennise|karikas, võrkpallikarikas.
2. piltl (kannatuste, ebameeldivuste, harvemini rõõmude kohta, mis kellelegi osaks langevad). Murede, rõõmude karikas. Temalgi tuli pettumuste karikast juua. Lootsin kogu aeg, et see kannatuste karikas minust mööda läheb. *Või pole ta veel küllalt õnnetu, peab ta ootama, kuni tema karikas täis saab? O. Luts.
▷ Liitsõnad: kannatus(e)|karikas, mure|karikas, rõõmu|karikas, valu|karikas, vihakarikas.
3. õiekarikas. *Mesilind tiirles õie kohal, laskus õiele, söövis karikasse. F. Tuglas.

kasakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. aj riigi piiri- ja äärealadele asunud v. asustatud inimestest kujunenud kogukonna liige Venemaal 15.–17. saj., ka hilisem nende alade asukas. Doni, Kubani, Tereki, Uurali, Astrahani, Amuuri kasakad. Ataman on kasakate pealik. || 18. saj. kuni 1917. a-ni neist moodustatud kasakaväe sõjaväelane. Rühm kasakaid. Junkrud ja kasakad tulistasid demonstrante. *Agraarrahutuste vastu oli äraproovitud abinõu: kasakad taludesse! F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: registrikasakas.
2. van valla- v. mõisa käskjalg. Kasakas tõi range korralduse mõisa, vallamajja tulla.
▷ Liitsõnad: vallakasakas.

kasukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. pealisriidega v. pealisriideta karusnahast ülerõivas. Karusnahkne, lambanahkne, põdranahkne kasukas. Hundinahka, rebasenahka kasukas. Karakullkraega kasukas. Lühike, pikk, valge kasukas. Pani kasuka selga. Mehel oli kasukas seljas. Külma ilmaga kantakse kasukat. Kallites kasukates isandad. Mets vaese mehe kasukas.
▷ Liitsõnad: abu|kasukas, jopp|kasukas, karakull|kasukas, karus|kasukas, karva|kasukas, laste|kasukas, meeste|kasukas, mutoon|kasukas, naiste|kasukas, piht|kasukas, pool|kasukas, reisi|kasukas, sõidukasukas.
2. piltl looma karvkate (koos nahaga). Rebasel oli ilus kohev kasukas. Pruunika pulstunud kasukaga karu. Kass lakub, puhastab oma kasukat. Koer otsib oma kasukast kirpe. Siili okkaline kasukas. | piltl. Mets, puud on saanud juba valge kasuka.
▷ Liitsõnad: karva|kasukas, talve|kasukas, villkasukas.
3. kõnek nahatäis, keretäis. *„Peaks passima minema, saaks teise, sindri, ehk kätte, annaks kuradile hea kasuka, nii et teab,” arutas Andres. A. H. Tammsaare.

kasvukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure kasvuga, pikka kasvu. Kasvukas mees, tütarlaps. Vastastel oli võrkpallis õige kasvukas meeskond.

keblakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv kerglane, alp. Keblaka olemisega noormees.

keelekas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj›. palju kõnelev, paljukõneleja, lobiseja. *Kui aga hakkad saatma minu juurde üpris keelekaid [käskjalgu], siis raiun mina neil keeled aegsasti mõõgaga ära .. A. Kurfeldt (tlk).
2. ‹s›. kõnek seksuaalne erutamine keele abil

keelikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
etn vankri rattapaare ühendav vahepuu

keerukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. keeruline (2. täh.); ant. lihtne. Keerukas aparaat, masin. Keeruka ehitusega mehhanism. Aines toimuvad keerukad protsessid. Keerukas tehnoloogia, menetlus. Väga, võrdlemisi keerukas töö. Keerukas probleem. Ülesanne oli keerukam kui arvati. Keerukas nähtus, toiming. Keerukas poliitiline olukord. Ajad olid keerukad. Tema arengutee oli vastuoluline ja keerukas. Asi on liiga keerukaks aetud. Inimene on keeruka hingeeluga olend. Keerukad suhted, vahekorrad. Keerukas sõnastus, väljendus, ütlus. Seda on keerukas teha. Näost on näha, et ta mõtleb midagi keerukat.
▷ Liitsõnad: ime|keerukas, ülikeerukas.
2. hrv keerdudega. Kaskede keerukad tüved. *Nende [= dokumentide] all ilutseb alati dipl. inseneri H. Bachmanni keerukate viguritega allkiri. V. Gross.

kehakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure kehaga, korpulentne, tüse, paks. Keskmist kasvu kehakas mees. Kehakas isand, maadam, eit. Mees oli võrdlemisi kehakas. *Aga sood solisesid alles sügisel ja kevadel ning keset suvegi raskema vihmaga, nii et kehakatel lehmadel raske oli läbi pääseda. A. H. Tammsaare. || kogukas, suur. Kehakas savinõu. Kehakas tõrs, vaat. Ärimehe rahatasku oli kehakas. *.. võttis kehaka raamatu põlvedele ja hakkas lehitsema. A. H. Tammsaare. *.. pistab tasku, või kui on kehakam kingitus, annab selle tütarlapse hoolde. A. Gailit.

kellukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. ka bot kellukesekujuliste õitega rohttaim (Campanula). Harilik kellukas. Suureõieline kellukas ehk kurekatel. Ümaralehine, laialehine kellukas.
▷ Liitsõnad: kera|kellukas, kurekellukas.
2. kellukesekujuline, kellukjas õis. Piibelehe valged kellukad.

kelmikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
vallatu, vallatlev, naljatlev, kelmust täis; kelmust, koerust väljendav. Kelmikas tüdruk hullutas poisse. Tegi kelmika näo. Tal on elavad kelmikad silmad. Kelmikas ilme, pilk. Kelmikas naeratus, naer, muie näol. Mulle tuli pähe kelmikas mõte.

kentsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
(oma ebatavalisuse tõttu) naljakas, veider; imelik, kummaline. Kentsakas mees, tüdruk. Oled sina aga kentsakas inimene! Teda peeti veidi kentsakaks. Tegi kentsaka näo, kummarduse. Tema käitumine näis mulle kentsakana. Kentsakas unenägu. Kole kentsakas asi, lugu. Kentsakas mõte, küsimus, ütlemine, soov. Ma ei saa aru, mis minu jutus kentsakat on. Kentsakas nimi, pealkiri. Olukord muutus üha kentsakamaks. Ta ütles seda kentsaka tõsidusega. Seda oli väga kentsakas vaadata.

kepsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
käbe, kergesti liikuv; paigalpüsimatu. Astub kepsakal sammul. *.. lakka loopides tantsisid / sa [= hobune] kepsakail kabjul ja kindrail .. J. Kross.

kerekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure kerega, kehakas. Tüse ja kerekas mees. Vanapoolne kerekas naine. Kerekad lehmad, hobused. *.. võrklaev oli liiga pisike, õige vähe suurem kerekast mõrrapaadist. H. Sergo. || kogukas, suur. Kerekas kivimaja, kõrvits.

kergakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv kerglane, kergatslik. *.. laskis laulujoru ja keksis natuke, ise ütles selle kohta: „Rätsepad on ikka kergakad, kel luud-liikmed terved, sel jääb arust vajaka.” I. Sikemäe.

kibekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kibedavõitu. a. (maitselt, lõhnalt). Kibeka maitsega marjad, seened. Võil oli juba kibekas maitse. Pisut kibekas köömnete, kuiva heina lõhn. Põlevast rabast levis kibekat turbavingu. b. (kibestumisega seotud). *Uuesti torkas Matiiasele silma tema näo võõras kahvatus ning see kibekas lootusetusejoon ta suu ümber. E. Vilde.

kiibakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kõhn, peenike, kiitsakas. Pikka kasvu kiibakas poiss. *Roostepunase laka ja kiibakate jalgadega maestro .. pinnitas teispool seina laulda ja vehkis takti. O. Jõgi (tlk).

kiidekas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
zool mäletsejaliste eesmao viimane osa

kiilakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
murd hoop, kõrvakiil. *Andsin talle siis sihukese kiilaka kuklasse, et lendas nagu kera maoli maha. A. Jakobson.

kiilakas2 ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› kiilas (2. täh.) *Muidu kiitsakas, kiilakas, tedretähniline ja mulk. V. Panso.
2. ‹s› kiilaspea. Mees sügas mõtlikult oma kiilakat. Vastu tuli kohvrit kandev kiilakas.

kiipsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kiitsakas, kõhn, õbluke. Kõhetu kiipsakas mehike, tüdrukutirts. Kiipsakad õlad, sääred. *.. ta [= tädi] näis kiipsakam kui kaevuratast vedav muulakronu. T. Hallap (tlk). | ‹substantiivselt›. *Mees oli pisike kiipsakas, naisest hulga väiksem .. O. Jõgi (tlk).

kiistakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
murd õhuke viilukas. *.. ta polnud päeva jooksul muud söönud kui väikese kiistaka leiba. L. Promet.

kiitsakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› hrl. pikk ja kõhn, kitsa kondiga. a. (inimese kohta). Kiitsakas mees, tütarlaps. Põdurast kiitsakast poisist sirgus siiski kena noormees. Kiitsakad käsivarred. Poiss on õlgadest kiitsakas. *Abi polnud [pesemisel] vaja, sest kiitsakas oli perenaine elusalt, veel kiitsakam surnult .. A. H. Tammsaare. b. (looma kohta). Kiitsakas lehm, hobune. c. piltl. *Õue vasakus nurgas kasvas peotäis kiitsakaid teelehti .. J. Tuulik.
2. ‹s› kõhetu, kõhn inimene v. loom. *Lihunik ei anna sulle selle kiitsaka eest naharahagi .. M. Saareots.
▷ Liitsõnad: lamba|kiitsakas, lehmakiitsakas.
3. ‹s› murd harakas. *„Kus faktid?” iitsatas Harakas. / Aga sõna nüüd võttis Västrik: / „Mina nägin, kui kiitsakas varastas...” M. Raud.

kilbukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
bot väike niitja varre ja sõõrjate ujulehtedega veetaim (Hydrocharis)
▷ Liitsõnad: konnakilbukas.

kilekas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek kilejopp

kimbakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
täbar. Kimbakas olukord. *Vägagi kimbakas öelda, kelle pale kõige puhtamalt ja valevamalt hiilgas. H. Lepik (tlk).

kipakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. ebakindel, kergesti ümberminev; viltu, kaldu seisev. Kipakas paat, süst. Istus ettevaatlikult kipakale taburetile. Heinakoorem on kipakas, võib kergesti ümber minna. *Kilda naaldus vastu kipakat väravat, see varises kääksudes küljeli. E. Tegova.
2. kärsitu, läbematu, tõtlik. *„Ära nüüd ometi nii kipakas ole, Malli,” tömmab Miili mind varrukast. J. Tuulik.

kipukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd püsimatu, rahutu, kuhugi kippuv. *Isepäinis arutelles otsustas ta metsisekukke esimesena mitte lasta, kartes, et lask ja linnu kukkumine pelutab niigi kipuka soobli otsima mõnd kaugemat ja õdusamat puud. N. Baturin.

kisakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
palju kisa tegev, kärarikas. Peremees oli kisakas, muudkui karjus ja pragas.

kissakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv pisut kissis olev. *„Tedred?” julges Manjka nüüd .. heita oma veidi kissakatest sinisilmadest pilgu peremehele otsa. M. Raud.

kiukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kiurikas. Lina oli tänavu pikk ja kiukas.

kiusakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kiuslik. Kiusakas ja kuri inimene. Mehel olnud hirmus kiusakas naine. Ta on minu vastu kiusakas. Kõnelejale esitati kiusakaid küsimusi. Mari jutt oli kiusakas nagu alati. Mind vaevas üks kiusakas mõte.

kivikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv kivirohke. *Aga Vidriku jalad olid nagu kinni teeraja kivikal sõmeral .. M. Raud.

kleepekas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek
1. kleeps. *.. toob peotäite kaupa kleepekaid ja muud pudi-padi ning huvitavaid pastakahoidjaid kaasa. H. Mänd.
2. liköör

klibakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek klibu (2. täh.)

klõmakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek
1. (tubli) lonks, suutäis, klahv (näit. viina). Mihkel võttis, pani pudelist hea, tubli klõmaka. Andis meestele igaühele klõmaka viina.
2. tugev hoop, klõmm. *.. vinnas poisile niisuguse klõmaka kuklasse, et see kui püssikuul uksest välja lendas. E. Bornhöhe.

klõpsakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
klõps, klõpsatus. Käis väike, kerge klõpsakas.

klähmakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek
1. löök lahtise lapiti käega. *Ta sai klähmaka vastu nägu, ja verd jooksis hullupööra. A. Alas (tlk).
2. klõmakas, klähv. *Kuule, noh, pane klähmakas! Sihukest [samagonni] sa pole enne saanud .. V. Ilus.

klähvakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
hrv kõnek klähv. *.. ja andku laupäevaõhtul klähvakas puskaritki .. I. Sikemäe.

kobakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
1. ‹s› suur, kasutamiseks ebamugav ese. *Alles vahetas meie korraliku kraanikausi mingi plekist kobaka vastu. V. Pant. *.. see oli vanaaegne telefon, raske kobakas .. M. Mutt.
2. ‹adj› suur ja hrl. rohmaka välimusega. Tal olid jalas kobakad saapad. Nurgas oli kobakas ahi. *Need naised tassisid ringi suuri kobakaid puukandikuid kohvi-, tee- ja piimaklaasidega .. V. Luik. *.. tõstis kobakad käed hallikirjute juuksekahlude kõrgusele õhku .. J. Kross.
3. ‹s› hlv hrv koba [1], kobakäpp. *(Komberdab [Toomas] minema). Liisu: Vaata, kui teen sulle rattad alla, va kobakas. E. Vaigur.

koblakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd suur, tugev, kogukas, kopsakas. *Kaks meest kõnnivad katla kõrval, .. ja üks neist, noorem ja koblakam, on Aiaste perepoeg. M. Traat.

kodjakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. (närudes) hulgus, ringikolaja (ka sõimusõnana). *Kadri, ütle kerjusele, et ta kasigu oma koibakad .. Minema aja sihuke kodjakas! E. Vilde.
2. pikka kasvu (kõhn) inimene, vibalik, kõrend, kolask. *Oli teine Saksamaal laagris nii pisikene .. Aga nüüd niisugune... kodjakas... et annab otsa vaadata. Ü. Tuulik.
3. vilets, kõlbmatu ese. *".. Aga ütle, mis ma nende kodjakatega teen?” – „Ah nendega?” Kiire pilk naise pruunidele murenenud nahaga tänavakingadele .. V. Gross.

kodukas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› kodune, hubane. *Toas põles tuli, kodukas valgus paistis tänavale. R. Janno. *.. tuba sai korraga täis kodukat rahu ning soojust. F. Tuglas.
2. ‹s› kõnek kodulehekülg, koduleht. Kooli uuel kodukal on õpilaste nimekiri, uudised ja klassipildid. Firma kodukale riputati üles tööpakkumiskuulutused.

kogukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. kogult suur. Ta oli kogukas, tugeva kondiga naine. Ants oli Värdist märgatavalt kogukam. Koguka kerega isand. Veidi kaugemal seisis suurest koerast tublisti kogukam hunt. Üsna kogukas hoone, rändrahn. Ekskursiooniks oli tellitud kaks kogukat bussi. Kogukas kandam, pakk. Raamat, käsikiri oli küllaltki kogukas.
2. hrv arvukas. *.. [Engelberdile] suureks toeks olid orduvennad, kelle hulk oli vahepeal üsna kogukaks muutunud. E. Kippel. *Sõnavaras on üsna kogukas valik vanapäraseid sõnu .. J. Peegel.

kohlakas ‹-ka, -kat 2›
murd
1. ‹adj› vormitult suur, lohmakas. *Pall tõmbas kohlaka tulupikrae aeg-ajalt nina ees kokku ning hingas sinna sooja pahvaku. J. Kross.
2. ‹s› lohmakas ese
▷ Liitsõnad: heina|kohlakas, rõivakohlakas.

kohmakas1 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. osavuseta, puine, nurgeliste liigutustega, oma keha halvasti valitsev. Kohmakas inimene, maapoiss. Paksud riided tegid mehe veelgi kohmakamaks. Laps on kohmakas jooksma. Kõnnib kohmakal sammul. Noormees tegi kohmaka kummarduse. Kohmakad liigutused. Kohmakas karupoeg, koerakutsikas. Kilpkonn on kohmakas loom. Mehel on suured kohmakad käed. Ta ei saanud oma kohmakate sõrmedega kohe paberossi kätte.
2. rohmakas, raskepärane; kasutamiseks ebamugav. Kohmakas ehitis, hoone. Laev oli loovimiseks liiga kohmakas. Suur ja kohmakas traktor. Sinel oli pikk ja kohmakas. Vanamehel olid jalas kohmakad lubjavildid.
3. oskusetu, pisut saamatu; nurgeline, konarlik. Kohmakas lähenemiskatse. Kohmakad lohutussõnad. Kohmakas väljamõeldis, tõlge, sõnastus, väljend. Üsna kohmakad värsid. Kirjutas suurte kohmakate tähtedega. *.. esitles ennast jälle oma pisut kohmakas saksa keeles ning avaldas soovi mingile ametikohale asuda. V. Gross. *Midagi liigutavat oli meeste kohmakas poolehoius. E. Tennov.

kohmakas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
murd odra- (v. nisu)jahust ja hapupiimast sooda abil valmistatud leib

kolakas1 ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› kogult hästi suur. Toa ühes seinas oli kolakas kirjutuslaud. Vanamehel olid jalas kolakad veesaapad. Tal olid päratu kolakad käed. Pikk kolakas mees.
2. ‹s› suur inimene v. ese. Poiss oli kasvult igavene kolakas. *Seda [= viljapeksugarnituuri] veeti koos lokomotiiviga perest peresse. Sääraste kolakate vedamine oli raske töö, paari talu hobused rakendati ette. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: kivi|kolakas, maja|kolakas, mehe|kolakas, poisi|kolakas, puu|kolakas, raua|kolakas, saapakolakas.
3. ‹s› kolksatus. *Samal ajal käis üleval laevalael mingi kolakas, mis lõppes veereva heliga. N. Baturin.
4. ‹s› kõnek tugev löök, kõlakas. *.. kannata aga, kallis kaaskodanik, küll ma sulle parajal ajal kolaka lagipähe tõmban .. A. Jakobson.

kolakas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
murd kevadine jää, millelt lumi on juba kadunud, kelts. *Sinised veed virvendasid valkjal kolakal, kuivad raod jäässe sulanud. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: jääkolakas.

kolksakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kolksatus, kolks. *Vaevalt oli kolksakas käinud, kui vooditest hakkasid pead kerkima .. R. Männis.

kollakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› veidi kollane, kollasevõitu. Liiv on kollakas. Kollakate õitega lill. Puulehed on juba kollakaks muutunud. Küünla kollakas leek. Kollakas näonahk, jume. Päike paistis läbi sombu kollakana.
2. ‹s› bot kollaste õitega ristõieline rohttaim, sageli umbrohi (Barbarea)
▷ Liitsõnad: kaarkollakas.

kolmekas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek kolmerublaline vm. kolmeline rahatäht. Anna kolmekas, homme maksan tagasi! *Kuidas küll naine ta taskuid puistas ja pööras, kolmeka oli ta ikkagi ära päästnud. V. Krimm (tlk).

koloriidikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
koloriidirikas

kombakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv kangelt kõndiv v. liikuv. *.. sõrmed on tuimad ja kombakad otsekui rehapulgad .. M. Traat.

kombekas1 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kombeline (1., 2. täh.). a. Kombekas ja tagasihoidlik noor neiu. Kombekas ja hästi kasvatatud noormees. Poisid olid tüdrukute seltskonnas kõigiti kombekad. *Tema [= tädi] on kombekas inimene, tema ulaelu ei salli. V. Ilus. b. Kombekas käitumine. Elati kombekat ja õnnelikku perekonnaelu. Tegin kombeka kummarduse. Kombekas oli külla minnes perenaisele lilli viia. Oma tööd pole kombekas kiita.

kombekas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek kombinesoon, kombe. Paksu kombekaga on mõnus lumes mütata. Uue kombeka lukk läks katki.

kondikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suurekondiline. *Väino ise on viieteistkümne-aastane kondikas poiss .. O. Luts.

koonukas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› suure ja tugeva koonuga. *Jõe äärde sörgib koonukas mära.. P. Haavaoks.
2. ‹s› hrv koer v. mingi muu loom. *Pidasin neid metssigadeks, hiljem nägin samasuguseid musti koonukaid majaõuedes tõngumas. D. Vaarandi.

kopikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. Venemaa ja NSV Liidu väiksem rahaühik; vastava väärtusega münt. Kuus, neliteist kopikat. Kaks rubla üheksakümmend kolm kopikat. Kopikas kukkus näpu vahelt maha. Koguti kopikas kopika kõrvale, et võlga tasa saada. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
2. kõnek raha, eriti väiksem summa. Teenis ilusa, kena, korraliku, priske kopika. Selle eest saab hea, kõva, ainult näruse kopika. Mul ei ole kopikatki taskus, hinge taga. Läks ilma kopikata kodunt välja. Kulutasin ülikonna peale oma viimased kopikad. Aastate jooksul kogutud kopikad pandi panka. Veeretab iga kopikat näppude vahel 'ei raatsi raha välja anda, on ihne'. *Tehke tööd nagu mina, küll siis kopikas taskus kõliseb. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: nälja|kopikas, raha|kopikas, sandikopikas.

kopsakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› (kasvult, kogult) suur, kogukas. Kopsakas ahven, vähk. Kopsakas komps, pamp, kivimürakas. Tänavu on kapsapead õige kopsakad. Kopsakas kapp, raamaturiiul. Võttis riiulilt ühe kopsaka raamatu. Pardipojad olid juba üsna kopsakad. Kasvult oli ta vennast kopsakam. Vanamehel on kopsakas kõht ees. *Kuid vili oli üle ootuste ilus, tugeva kõrre ja kopsaka teraga .. T. Lehtmets.
2. ‹adj› (väärtuselt) suur, tubli, korralik. Kopsakas (raha)summa, sissetulek, pärandus, varandus. Kopsakad hektarisaagid. Üldiselt kesiste võistlustööde hulgas oli ka mõni kopsakam. *Jah, Epu-taoline tüdruk oleks muidugi pidanud saama kopsakama mehe, vähemalt perepoja, kui mitte aleviantvärgi või koguni maavaba ... J. Kross.
3. ‹s› löök, hoop, vops. Keegi virutas talle kopsaka pähe. *Kuid teine pool kisub vastupandamatu jõuga inimeste hulka ... kus saab muudkui kopsakaid pihta. Nii- ja naasuguseid mükse. E. Tennov.

korbakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohke korbaga kaetud. Korbakad puutüved. *Juhtus ta teinekord põrnitsema oma korbakaid käsi, mis olid hukas tagise automootori lõpmatust parandamisest.. A. Beekman.

kortsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv kortsuline. *Eit tõi panipaigast kortsakaks kuivanud säärikud.. A. Vanapa.

krapsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hakkaja, tragi, käbe, kraps. Noor, krapsakas inimene. Majas talitas krapsakas perenaine. Oma vanuse kohta on taat küllaltki krapsakas. Kui tahad midagi saavutada, pead ise krapsakam olema. Trepilt kostis kiireid krapsakaid samme. Varblased on õige krapsakad linnud.

kreemikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
peaaegu kreem (3. täh.) Kreemikas riie, kleit, suvemantel. Kreemikad nahkkindad. Maja, lagi värviti kreemikaks. Pesas oli neli kreemikat muna. Kreemikate õitega tokkroosid.

kruusakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohkesti kruusa sisaldav, kruusane. Kruusakas liiv.

kuivakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› hrv kuivapoolne, kuivavõitu. *Sel aastal olid nad [= kartulid] väikesed ja kärnased, sest suvi oli olnud kuivakas. A. Mälk.
2. ‹s› jalal kuivanud puu, kuivik (3. täh.) *Mõtus naksutas ja laskis sihku ühe kuivaka oksal.. H. Lepik (tlk).
3. ‹s› kõnek kuiv vein

kujukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. ilmekas, väljendusrikas; iseloomulik, tabav. Kujukas ütlus, keeletarvitus, kirjeldus. Kujukas ülevaade sündmuste käigust. Teos loob kujuka pildi sajandivahetuse külaelust. Lapsepõlvemuljed on kõige värvikamad, kõige kujukamad.
2. hrv ilmekat kuju omav, plastiline. *Jaani nukud said ikka kujukad ja siledad, Raldi omad olid aga vormitud, viletsad puutükikesed. B. Alver.

kullakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
värvuselt kuldsele kalduv v. kuldsena helkiv, kullendav. Kullakas värvus, läige, helk. Kullakas õhtutaevas. Kullakad juuksed. *Keset kullakat, küpsevat nisu / hõõgub tuliselt punane moon. K. Merilaas.

kulmukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tugevate kulmudega. *Siis pööras ta oma päikesest punetava kulmuka näo poisi poole. J. Rähesoo (tlk).

kulukas1 ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suuri kulusid, väljaminekuid nõudev. Kulukas töö, ettevõtmine, lõbu, meelelahutus. Laste koolitamine oli vanematele kulukas. Tooraine kaugelt vedamine oleks liiga kulukas. See sõit ei tule kuigi kulukas. Linnas on elamine kulukam kui maal. Ümberehitamine on vahel kulukam kui uue rajamine. Sa lähed mulle oma soovidega üpris kulukaks.

kulukas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
van kõnek teksasriie; ‹hrl. pl.› sellest valmistatud püksid, teksased, teksad. Seelik oli sinisest kulukast. Tõmbas kulukad jalga.

kuraasikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kõnek kuraasi täis olev, uhkeldavalt südi, uljas v. hoogne. Kuraasikas vastus, ähvardussõna, hääl. Orkester mängis kuraasikat marssi. Poisid olid väga, eriti kuraasikas tujus. Eit oli käbe ja kuraasikas. *Pole seal [= laadal] enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist, mis ennevanasti. I. Sikemäe.

kurikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. lame käepidemega puunui (kasutati vanasti hrl. pesu tagumiseks pesemisel v. rullimisel). Kirjatud kurikas. Kurikaga kolgiti, peksti, virutati, vaaliti pesu. Nühkis särki seebiga ja lõi kurikaga peale. Kuivanud linad rulliti kokku ja anti kurikaga pihta.
▷ Liitsõnad: pesu|kurikas, vaalikurikas.
2. sport nuiakujuline käepidemega spordivahend iluvõimlemises, ka teatavates spordimängudes

kutsikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. koerapoeg, koera mittetäiskasvanud järglane. Kahe-, kolmekuune kutsikas. Kutsikail polnud veel silmigi peas 'olid alles pimedad'. Kutsikas niuksub, lakub piima. Kutsikad mängivad. Pontul oli viis kutsikat, pesakond kutsikaid. Emakoer tõi 'sünnitas' kolm kutsikat. Kasvatab kutsikast hea jahikoera. Noor kutsikas on veel rumal. Mis kutsikana õpitakse, seda vana penina peetakse. || (mõne teise looma noore poja kohta). Rebase pesakonnas võib olla üle 10 kutsika. Hundil sünnib tavaliselt 5 – 6 kutsikat. Vanad lõvid käivad koos kutsikatega jahil. Püha Jüri kutsikas 'hunt, kriimsilm, võsavillem'.
▷ Liitsõnad: hundi|kutsikas, koera|kutsikas, lõvi|kutsikas, metsa|kutsikas, rebasekutsikas.
2. piltl (sageli halvustavalt lapse v. üldse noore inimese kohta). Vanamees sõimas lapsi kutsikateks. Ah sa saatana kutsikas! „Kas te, kutsikad, jääte juba vait!” käratas ta lastele. Ise alles kutsikas, aga juba vanematele inimestele vastu rääkimas! *Mõne sekundi vältel jooksime ainult meie, kaks kaheksateistkümneaastast piimahabemega kutsikat.. N. Kaplinski (tlk).

kuulekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
sõnakuulelik, kuuletuv. Kuulekas laps, poeg. Ta oli oma mehele kuulekas naine. Poiss oli kuulekas – tegi, mis kästi. Kuulekas ori, käsutäitja. Hobune on oma peremehele kuulekas. || (esemete kohta:) juhtimisele alluv. Kuulekad mehhanismid. *Paat oli kuulekas. See reageeris igale rooliliigutusele ja sooditõmbele. H. Sergo.

kõhukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. (inimeste, harva ka loomade kohta:) suure kõhuga. Kõhukas mees, isand. Küla kõige kõhukam peremees. *Sõstrapõõsaste all seisis tal piimatass vana kõhuka siili jaoks. J. Rannap.
2. (esemete kohta:) suure ümbermõõduga; paks, tüse. Kõhukas heinakuhi, pudel, kann, kauss, savipott, õlleankur. Lauale toodi kõhukas tirin suppi. Kõhukas puhvetkapp. Lai kõhukas paat. Kõhukas portfell, kohver, rahakott, raamat, album, köide. Aktimapid paisusid päris kõhukateks. Matkajatel olid üsna kõhukad seljakotid.

kõlakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. kõlav hoop. Ootamatult käis kõlakas vastu mehe pead.
2. kõnek kuulujutt. Kogu jutt oli ainult tühi kõlakas. Käivad kõlakad, et vabrik on pankrotis. Keegi kõlaka lahti lasknud ja kõik uskusid. *„Siin liikus juba kõlakas, nagu oleksid sa masina alla jäänud,” ütles Naima lõpuks poolihääli. L. Vaher.

kõlksakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõlks (2. täh.) *..andis suure mutrivõtmega heleda kõlksaka vastu masina keret.. O. Tooming.

kõmakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. kõva (kõmav) pauk. Käis ilmatu, kole, kõva kõmakas. Metsa tagant kostsid kõmakad: seal lõhutakse kive. *Üks sõduritest tõmbab luugi lahti ja teine põrutab püssist kõmaka õhku. R. Vaidlo.
2. kõnek tugev hoop, tugev löök. Tee, et sa kaod, või ma tõmban sulle ühe hea kõmaka vastu kolu!

kõmukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kõmuline, kõmurikas. Ajalehtedes oli kõmukaid uudiseid. *Iseenesestki mõista oli Vähkmannide perekond selle kõmuka skandaaliga tihedas ühenduses.. O. Luts.

kõnekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. jutukas; sõnaosav. Ta on väga kõnekas mees. *Saunaonu, muidu kasina jutuga mees, muutus kõnekaks, kui oli viina või õlut tarvitanud. I. Sikemäe.
2. paljuütlev, millestki tunnistust andev; väljendusrikas, ilmekas. See oli küllalt kõnekas näide. Ta ei rääkinud midagi, kuid pilgud olid kõnekad. Aruandja esitas kõnekaid arve ja fakte. Muistised on ajalooallikaina vägagi kõnekad. *Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu.. Juh. Liiv.

kõpsakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek kõps [1] (1. täh.) *..[võiks] paarid napsid rüübata .. ja mõnele rätsepasellile ehk kõpsaka lagipähegi koputada. A. Jakobson.

kõrikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure kõriga

kõrvukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suurekõrvaline, suurte kõrvadega. *Selle [= õpiku] kaanelt vaatas vastu kõrvukas ilves.. R. Sander. *Siis vurtsatas ta [= tihane] minema ja lendas üle teda varitseva kassi kõrvuka pea. O. Jõgi (tlk).

kõvakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kõvavõitu

kähkukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek kiire seksuaalvahekord. Kähkukat tegema.

kähmakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
hrv
1. suur tükk, kahmakas. *Paljas paremas käes .. hoidis Rabadik saksa täägipidet, tera otsas kõikus mehine kähmakas toorest loomaliha. E. Tennov.
2. kõnek klõmm, klõmakas, klähv. *Aga niipea kui võttis selle kähmaka .. sellest suurest pudelist, nii kasteti tema aru ja mälu.. O. Luts.
3. hoop, löök. *.. ta tõstis käe, – kähmakas käis! Kaarel lõi Stegberki! E. Särgava.

kähvakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
järsk, terav löök v. kärgatus, kähvak. *Ätt: Virutas [pikne] vist kuhugi puusse. Jorss: Või heinakuhja – luhta see kähvakas käis. M. Raud.

käiakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
murd käntsakas. *Hommikul lõika teisele maailmatu käiakad leiba kotti, õhtuks pole raasugi järel. T. Braks.

käntsakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
suur ebamäärase kujuga tükk, kamakas hrl. mingit toiduainet, känts. Käntsakas liha, sinki. Pani tubli käntsaka pekki kapsastesse hauduma. Lõigati käntsakas leiba, saia kätte. Ema tõi taldrikuga käntsaka võid lauale. *Kes asus lähemal süldikausile, kahmas sealt kahvliga käntsaka taldrikule.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: leiva|käntsakas, liha|käntsakas, peki|käntsakas, saia|käntsakas, singi|käntsakas, võikäntsakas.

kärakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
I. ‹s›
1. (vali) pauk, (tugev) plahvatus, kõmakas. Käib kõrvulukustav, maailmatu, vali kärakas. Metsast kostab kolm kõva kärakat. *..vene tankid said mitu kärakat pihta. H. Susi.
▷ Liitsõnad: ilm|kärakas, maailmakärakas.
2. viin v. mingi muu kangem alkohol; tubli naps, klahv alkoholi. Kärakas valget viina, rummi, konjakit. See oli krõbe kärakas. Oleme küllalt koos kärakat pannud, visanud 'viina võtnud'. Selle peale võeti üks kärakas, tehti, joodi kõvad kärakad. Väike kärakas ei teeks paha. Külmaga kulus kärakas päris ära. Mehed olid käraka peale maiad. Söögi alla pakuti kärakat. *Peremees, valage ruttu kaks kärakat, aga kaks õige suurt. O. Luts.
3. löök, hoop, võmm. *..virutab poisile hea käraka vastu vahtimist. R. Roht.
4. (suur) kamakas, käntsakas. *..päts leiba või sekike kartuleid või tubli kärakas pekki kaasas.. O. Jõgi (tlk).
II. ‹adj› hrv käratsev, kärarikas, lärmakas; õiendaja. *Tromba, kui vaadanud klaasipõhja, on pisut kärakas. Aga südamest ta on kuldne poiss. H. Raudsepp.

kärtsakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› kärts [-u]. *..kergitas vaid oma paksu istmikku ja laskis sealt hea kärtsaka.. Madde Kalda.
2. ‹adj› kõnek kärts [-u]. Kärtsakas polka. Kärtsakas riid.

kässakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kängus, kängunud. *Jõudsid lõunapaiku nii kõrgele, et mets muutus madalamaks, puud kässakamaks.. A. Mälk.

käänakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
käärakas, suur käär. *..panen umbes sama suure käänaka leiba sellesama paberi sisse. A. H. Tammsaare.

käänukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
käänuline. *Ta sõber oli küll võimeline igasuguseid käänukaid ja väänukaid asju imekiiresti välja mõtlema .. R. Vaidlo.

käärakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
käär (2. täh.); (suur) tükk, käntsakas (midagi söödavat). Käärakas leiba, juustu. Lõikas leiva otsast paraja kääraka. *Magistrid rookisid lõhe ära ja praadisid pannil suuri käärakaid. H. Lepik (tlk).

käärukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
käärurohke, kääruline. *..heinamaariba, mille lagedust elustab käärukana looklev jõgi. M. Raud.

köönakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
murd ebamäärane kõverustega moodustis (näit. kritseldis). *Aga mis on nimi. Väike köönakas [pildi] nurgas. Ja kõik. J. Rähesoo (tlk).

köötsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
ettepoole kõver, kühmus, köökus. *Nad seisid vastamisi: vana, kondine ja köötsakas kooljanäoga parun ning noor ja tugev, pikk ja sirge kipper.. H. Sergo. *..nüüd seisab lööv tühjana ja vajub üha kühmakamaks ja köötsakamaks. P. Vallak.

kühmakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kühmus; kühmuga, kühmu omav. Kühmakas mees. Kühmakas turi, nina. Kühmakad põsenukid. *Inimesed on siin kurvameelsed, tõsised, saavad ruttu vanaks ja enneaegu kühmakaks.. M. Mõtslane.

kümnekas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek kümnekroonine (vm. kümneline paberraha). *Hei, onu, võta peale! Ma viskan kümneka! R. Saluri.

küürakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› küüru (1. täh.) seljal omav. Väike küürakas mees. Laps vigastas kukkudes selgroo ja jäi küürakaks. *.. raamatukoi kühm, mis tegi ta koos halva kehahoiakuga päris küürakaks. A. Viirlaid.
2. ‹s› küüruga (1. täh.) inimene. Kuninga narrid olid enamasti küürakad või kääbused. Küürakat parandab ainult haud. *Abielluvad ometi kõiksugu küürakad, lombakad, kõiksugu vigased.. A. Taar. | piltl. Vaimne küürakas.
3. ‹adj› piltl küüruga (4. täh.), kühmus; kõver. Küürakas saunahurtsik, heinakoorem, puusild. Küürakad vaevakased. Küürakas kala. *.. orus küla ja edasi kõrguvad ridamisi küürakad mäed. I. Sikemäe.

laatsakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
1. ‹adj› vormitult lai ning lohmakas. *Maarik [= lehm] tundis maad oma laatsaka, pinnase ebatasasusi täitva kõhu all soojenevat .. O. Jõgi (tlk).
2. ‹s› lai ning lohmakas ese v. olend. *.. ja asetas mu ette lauaploki, laia nagu laatsaka. H. Suislepp.

labrakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek oleng, (jooma)pidu. Tudengite labrakad. Teeme vägeva labraka. Lähen labrakale, olin labrakal. *Sattusin semule, / lõime labraka lahti. / Oli see alles porujomm! H. Suislepp.

labrukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
kõnek laabruk. Käis alati mingis maani ulatuvas labrukas. Kleit lai nagu labrukas.

ladvakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure, tugeva ladvaga

lahmakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› suur lai tükk; suur hulk. Lahmakas maad, põldu, metsa. Krohv oli lahmakatena, lahmakate viisi alla varisenud. Murdis suure lahmaka plaadisaia. Paetükid on suured – mõnda lahmakat annab tõsta. Viskas talle lahmaka vett kaela. *.. annab mulle kojugi [õppida] mitu ülesannet ja kenakese lahmaka vene keelt. O. Luts.
▷ Liitsõnad: jää|lahmakas, kivi|lahmakas, maa|lahmakas, metsa|lahmakas, pae|lahmakas, põllulahmakas.
2. ‹s› lahmav hoop, löök. Andis teisele lahmaka vastu nägu. *Iga koolituppa mineja [= kaarte mänginud koolipoiss] sai [köstrilt] lahmaka turja pihta. H. Prants.
3. ‹adj› kõnek suur ja lai ning kohmakas v. tahumatu. Vanaaegne lahmakas kontorilaud. Lahmakas majalobudik. Töömehe lahmakad käed. Murdis leiva küljest lahmakaid tükke. || liiga avar ning vormitu. Lahmakad tuhvlid, kalossid jala otsas. Lahmakas presentmantel seljas. *.. ülikond oli nii lahmakas, otsekui oleks õmmeldud pilkases pimeduses. O. Luts. || kogukas, kerekas, paks. Lahmakad turumutid. *Ta oli liiga lai ja lahmakas, et endale üha tihenevas rahvamurrus teed teha .. A. Jakobson. || (inimese käitumise, oleku v. väljendusviisi kohta:) tahumatu; jäme, robustne. Ta on ebanaiselikult lahmaka oleku ning kõnnakuga. Lahmakad anekdoodid ning laadanaljad. Nende jutus on lahmakaid argoosõnu. *See lahmakas elupilt maailmasõja- ning revolutsiooniaegsest Tartu agulite õhkkonnast .. J. Kärner. *.. naerab oma laia ning lahmakat naeru. V. Panso.

laiakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv laiavõitu. Laiakas suu.

lajakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
lajatav hoop, pauk jms. Virutas ukse kõva lajakaga kinni. *.. nüüd kas saan lajaka vastu vahtimist või langeb ta nõrkedes mu rinnale. O. Tooming. *Aga nüüd põrutame teisest rauast / veel võimsama lajaka. H. Suislepp.

laksakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
laksak. *Ta saab tüdrukult valusa laksaka vastu nägu .. M. Traat.

lamakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
suur tükk v. kamakas. *Ühtlasi oli ka tema heinamaast sisse sõtkutud suur lamakas kallast. P. Vallak.

lapakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. (ebamäärase kujuga) õhuke tükk, lapp. Lapakas paberit, riiet. Kummist lapakas. Kuulutuste tahvlile oli kinnitatud mingisugune lapakas. *Naine korjas oma solgiämbri ja lapaka kokku. A. Mälk.
2. hrv kaltsakas. *.. ja lõpetuseks on kuul pähe või vilets sandielu kõige alatumate lapakate seltsis. E. Bornhöhe.

larakas ‹-ka, -kat 2›
kõnek
1. ‹s› suur tükk, lahmakas (1. täh.) Larakas heinamaad, põldu, metsa. Kartulit panin maha hea laraka. Puul on larakas koort lahti löödud. Krohv on suurte larakatena alla varisenud. Siit on Tartusse veel larakas maad. Sülitas igavese laraka põrandale. Tuvi on aknalauale laraka lasknud.
▷ Liitsõnad: maa|larakas, põllu|larakas, sülje|larakas, tati|larakas, tindi|larakas, värvilarakas.
2. ‹s› hoop, lahmakas (2. täh.) Andis, virutas teisele laraka vastu põske, tagumikku.
3. ‹adj› suure pindalaga. *Osakonnajuhatajad istusid larakate tunniplaanide juures .. O. Jõgi (tlk).

lartsakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
larakas, plärakas. Sülitab lartsaka põrandale. Auto pritsis lartsaka pori Jaani mantlihõlmale.
▷ Liitsõnad: pori|lartsakas, süljelartsakas.

latakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› (vormitult) suur, lai ja lame. Latakad kapsalehed. Latakate kõrvadega emis. *Keskel [laual] troonis ilmatu latakas praepann, hangunud pekitükid peal .. A. Maripuu.
2. ‹s› miski (vormitult) suur, lai ja lame; suur tükk, lahmakas; lai ja lame tükk v. asi. Krohv, värv langes latakatena maha. Latakas põldu, heinamaad, nahka, puukoort. Märga lund sajab latakatena. Sülitas lataka põrandale. Suur konn, igavene latakas. Leib on latakaks, latakasse vajunud.
▷ Liitsõnad: kivi|latakas, konna|latakas, lehe|latakas, lume|latakas, pori|latakas, sülje|latakas, tahma|latakas, värvilatakas.
3. ‹s› kõnek hoop, lahmakas. Sai teiselt, andis teisele lataka vastu vahtimist.

latikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
zool kõrge, külgedelt lamedama kehaga mage- ja riimveekala (Abramis brama)

laubakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kõrge laubaga. Laubakas mees. Halli laubaka peaga professor.

leedukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
leedulane. Meie korvpallurid kaotasid leedukatele.

leesikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
bot igihaljas pohla meenutav kääbuspõõsas (Arctostaphylos)

lehekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hrv leheline (1. täh.), leherohke. *Hein langeb, lehekas ja tihe .. K. Merilaas.

leisikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
endisaegne massiühik (Baltikumis ja mujal Põhja-Euroopas), 20 naela. Tuli 15 leisikat linu ära lõugutada ja ropsida. Leisikas rasva. Siga kaalus 10 leisikat. *Võrgulõngadeks jättis ta nii vähe linu kui iganes võimalik – kõik leisikad viidi turule. J. Peegel.

lennukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
hoogne; vaimustunud, innukas, kõrgelennuline. Astub lennukal sammul. Lennukad sõnad, mõtted, unistused, lootused, plaanid. Tal on lennukas fantaasia. *Siis vabastas ta end järsu tõmbega, tegi vasemal jalal lennuka pöörde .. R. Sirge.

liblikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. liblikaliste hulka kuuluv soomustatud tiibadega ning hrl. imilondiks arenenud suistega putukas. Valge, kollane, kirju, must liblikas. Alamad, kõrgemad liblikad. Liblikas lendab, laskub õiele. Liblika valmik, röövik, nukk. Lehv peas kui liblikas. Tantsib kergelt nagu liblikas. || kõnek (liblikujumise kohta). Liblikat ujuma.
▷ Liitsõnad: kapsa|liblikas, koer|liblikas, koi|liblikas, lapsu|liblikas, päeva|liblikas, siidi|liblikas, ööliblikas; pisi|liblikas, suurliblikas.
2. piltl kergemeelne naisterahvas. Saksad sõitsid oma liblikatega suvilasse prassima.
▷ Liitsõnad: ühepäevaliblikas.

lihakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
(taimede ja taimeosade kohta:) paks, lopsakas, mahlakas. Aaloel on lihakad lehed. Lillkapsa lihakas õisik. Sibula lihakad soomused. Lihakad juured, mugulad, viljad. Noored lihakad murumunad, seenekübarad.