[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 112 artiklit

alasti ‹adv›

1. rõivasteta, palja kehaga. End alasti võtma, koorima. Saunas on kõik alasti. Lesiti alasti rannaliival. Jooksin alasti vette. Olime peaaegu, lausa, päris alasti. Alasti inimesed, mehed, naised. Alasti kehad võisid nautida päikest ja vett. || piltl (puude, põõsaste vm. loodusvormide kohta:) lehtedeta, roht-, taimkatteta, roheluseta. Alasti, raagus puud, põõsad. Sügisesed alasti põllud, aiad, mets. Alasti liivaluited, kaljud. Sügistuuled rebivad puud alasti. || piltl (esemete ja tehisvormide kohta:) paljas, katmata. Sõjast saabujaid ootasid kodude ahervaremed ning alasti korstnajalad. *Ühe armatuuri asemel rippus laest alasti pirn. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: ihu|alasti, poolalasti.
2. piltl (millegi abstraktse kohta:) kaunistamata, varjamata; kaunistamatult, varjamatult. Julm alasti tõde. Tuli seista alasti faktidega silm silma vastu. Alasti otsekohesusega rääkis ta kõik ära. Igast toanurgast vahib vastu alasti vaesus.

ema|kala

1. emane kala. Emakala heidab marja.
2. zool poegiv pika rulja kehaga merekala, kiviluts (Zoarces viviparus)

haug ‹haugi 21› ‹s›
põhjapoolkera mage- ja riimvete tugeva pea ja pika sihvaka kehaga röövkala, purikas, havi (Esox lucius). Viiekilone haug. | (toiduna). Keedetud, täidetud haug.

ihuline ‹-se 5› ‹adj›

1. ihulik, ihu-. Ihuline häda, vaev, karistus. Ihulised vajadused, vead.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› ihuga, kehaga
▷ Liitsõnad: pehme|ihuline, valgeihuline.

ingel|hai
zool väga suurte kõhu- ja rinnauimedega ning lameda kehaga hai (Squatina)

jaani|mardikas
zool pehme kehaga mardikas (Lampyris noctiluca)

kakand ‹-i 2› ‹s›
zool vees v. niisketes kohtades elav väike lameda kehaga koorikloom
▷ Liitsõnad: kala|kakand, keldri|kakand, mulla|kakand, vesikakand.

kalmaar ‹-i 21› ‹s›
zool pikliku kehaga kümnehaarmeline peajalgne (Ommastrephes)

kammeljas ‹-ja, -jat 2› ‹s›
zool lestast ümarama kehaga lame merekala silmadega ühel kehapoolel (Scophthalmus). Kammeljaid püütakse Euroopa rannikumeredest. Praetud kammeljad.

kamm|loom, kammloomad pl
zool klass õrna sültja kehaga ainuõõsseid (Ctenophora)

keerub ‹-i 2› ‹s›

1. müt inimese pea ja härja v. lõvi kehaga tiivuline olend assüüria-babüloonia mütoloogias
2. kirikl paradiisi väravavalvur; kõrgem ingel. *Keerub seisab Looja ees. F. R. Kreutzwald. | (võrdlustes). *.. nagu karistav keerub seisis ta [= preili] nüüd Jaani ees .. A. Kitzberg.

kehakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure kehaga, korpulentne, tüse, paks. Keskmist kasvu kehakas mees. Kehakas isand, maadam, eit. Mees oli võrdlemisi kehakas. *Aga sood solisesid alles sügisel ja kevadel ning keset suvegi raskema vihmaga, nii et kehakatel lehmadel raske oli läbi pääseda. A. H. Tammsaare. || kogukas, suur. Kehakas savinõu. Kehakas tõrs, vaat. Ärimehe rahatasku oli kehakas. *.. võttis kehaka raamatu põlvedele ja hakkas lehitsema. A. H. Tammsaare. *.. pistab tasku, või kui on kehakam kingitus, annab selle tütarlapse hoolde. A. Gailit.

kehaline ‹-se 5› ‹adj›

1. inimese kehaga seotud, füüsiline. Kehalised võimed, omadused, puuded, eeldused, iseärasused. Lapse kehaline areng. Kehaline karastatus.Vanakese kehaline jõud oli otsakorral. Kehalised vaevused. Kehaline karistus. Võimleja hea kehaline ettevalmistus. Kehaline töö, tegevus, koormus, pingutus. Kehalised harjutused. Kehaline kasvatus 'kehaliste võimete sihipärane arendamine (koolides ka vastav tund)'.
▷ Liitsõnad: üldkehaline.
2. keha omav, füüsiline, materiaalne. *See, mida me tajume, võib olla (ja on tegelikult väga sagedasti) füüsiline, kehaline. A. Koort.

kiirus|hobune
elavaloomuline, kiireks liikumiseks kohane kõrgejalgne saleda kehaga hobune

kirp|vähk
zool kitsa, kõhu suunas kõverdunud kehaga magevete vähike, kes võib teha hüppeid (Gammarus)

koera|koonlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
folkl koera pea ja inimese kehaga mütoloogiline olend, peninukk. Jutud, muistendid koerakoonlastest.

koha1 ‹11› ‹s›
ka zool pikliku saleda kehaga mage- ja riimvete vääriskala (Lucioperca lucioperca). Võrgus oli kümmekond koha.

kokku|põrge

1. liikuva keha põrkumine mingi teise (liikuva) kehaga. Kahe rongi, laevade kokkupõrge. Kokkupõrkes said mõlemad autod kannatada. Autoga kokkupõrkel sai mootorrattur vigastada. Kitsal teel oli kokkupõrge vältimatu. Taevakehade kokkupõrkeid esineb haruharva.
▷ Liitsõnad: ahel|kokkupõrge, laupkokkupõrge.
2. nähtuste omavaheline teravasse vastuollu sattumine, konflikt. Ideede, huvide kokkupõrge. Kahe erineva maailmavaate, ellusuhtumise kokkupõrge. Ideaalide kokkupõrge tegelikkusega.
3. tüli, riid, terav, äge sõnavahetus. Isa ja poja vahel oli sageli kokkupõrkeid. Mul oli temaga selle asja pärast väike kokkupõrge. Nende vahekord muutus halvemaks ja kokkupõrked sagedasemateks.
4. lööming, kaklus; võitlus, lahing. Väesalga ja talupoegade vahelises kokkupõrkes sai surma mitu talupoega. Suguharudevahelised verised kokkupõrked. Esimeses kokkupõrkes vaenlasega kaotas salk kolm meest.

krevett ‹-veti 21› ‹s›
zool väike pikliku saleda kehaga kümnejalaline söödav vähk (Palaemon); (kaubanduses ka kõigi samasse alamseltsi kuuluvate söödavate vähkide kohta). Krevette püüdma, sööma. Keedetud krevetid.

krokodill ‹-i 21› ‹s›

1. zool sarv- ja luukilbistega kaetud kehaga suur sisalikukujuline troopika ja lähistroopika mageveekogude ja soode roomaja (Crocodylus). Niiluse krokodill.
2. el hambuline juhtmeotsak || kõnek (ühelt akult teise aku laadimiseks kasutatava hambuliste otsakutega juhtmepaari kohta). Autot üritati käivitada krokodillide abil.

kummardama ‹37›

1. pead v. ülakeha kergelt ettepoole painutama, kummardust tegema (tervituseks, austuseks vms.). Kummardab kergelt, sügavalt. Kummardasin viisakalt, galantselt, tähelepanelikult, aupaklikult. Uksehoidja kummardas külaliste ees teenistusvalmilt. Kummardas lävelt tervituseks kohalviibijaile, kohalviibijate poole, igasse kaarde. Kummardas daami ees ja palus teda tantsima. Vabandas, tänas, tervitas, lahkus kummardades. *Kummardasin maani ta ette ja haarasin ta rüühõlma järele .. B. Kangro.
2. (kultuslikult) austama, teenima, au sees pidama. Jumalaid, tootemeid, esivanemaid kummardama. Loodusrahvad kummardavad päikest, tuld, puid, loodusjõude. Halli pead austa, kulupead kummarda. | piltl. Rikkust, mammonat, võimu kummardama. Kummardab mõistust, ilu. Kummardas saksu, ülemusi. Ta ei pea midagi pühaks, ei kummarda millegi ees. || kõnek alandlikult paluma. Küllap sul tuleb veel tema juurde kummardama minna. Ma ei mõtlegi selle asja pärast kedagi kummardama hakata.
3. kummargile laskma, kallutama. Kummardas pea alla, keha ettepoole. Pajud kummardavad oksi vee kohale. *.. kollendav rukis kummardas valminud päid maani .. M. Metsanurk. *Ja Koidu poole, häbelik, / end kummardamas Hämarik .. L. Koidula.
4. end kehaga alla v. kellegi poole kallutama, kummargile laskuma, kummarduma (1. täh.) Kummardas ja võttis midagi maast. Kummardas kingapaela siduma. Kummardas, et hoopi vältida. Ema kummardab voodi kohale, lapse üle. Kummardas läbi rongiakna vaatama.

kummarduma ‹37›

1. end kehaga alla v. kellegi poole kallutama, kummargile laskuma. Kummardub naabrile lähemale, naabri kõrva juurde. Kummardus üle paadi ääre, üle trepi käsipuu. Madal uks sundis sisenejaid kummarduma. Arst kummardus lamaja kohale. Pead olid kummardunud raamatute kohale. Vee kohale kummardunud pajud. || kummargil, lookas olema. *Lagendiku taga kummardus kahar pihlakas veripunase koorma all maani. O. Tooming.
2. hrv kummardust tegema, kummardama (1. täh.) *Jaapanlased kummarduvad teineteist nähes mitu korda ja väga sügavalt. H. Pukk.

kuu|kala
zool soojade merede kõrge ovaalse kehaga hiigelkala (Mola mola)

kärbes ‹kärbse, -t, kärbsesse, -te, kärbseid, -tesse e. kärbseisse 19› ‹s›

1. väike kahetiivaline (parasiit)putukas (hrl. Musca); ka mingi muu jässakas lühikese kehaga kahetiivaline putukas. Kärbse vastsed. Kärbseid hävitama. Kärbes lendas aknale, istus seinale, jookseb seinal. Kärbes pirises ämblikuvõrgus. Hobune vehib sabaga kärbseid eemale. Tuba sumises kärbestest. Laud on kärbestest must. Kärbsed mustavad kõik ära. See mees ei tee kärbselegi liiga 'pole suuteline kellelegi halba tegema'. Rootsi kärbes 'teat. kahetiivaline läikivmust putukas, viljakahjur' (Oscinosoma frit). Hispaania kärbes zool läikivroheline ebameeldiva lõhnaga mardikas (Lytta vesicatoria). Inimesi suri katku ajal nagu kärbseid 'massiliselt'. Kärbes lendab niikaua ümber tule, kuni tiivad põletab. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. Hädaga sööb vanakurat kärbseidki. || kärbsekirja üksikkujutis. *Seejärel lasti neil [= lastel] otsustada, mis värvi kärbsed sobivad kellegi kinnastele. V. Saar.
▷ Liitsõnad: toakärbes; juustu|kärbes, kaalika|kärbes, kapsa|kärbes, peedi|kärbes, piste|kärbes, porgandi|kärbes, pori|kärbes, põdra|kärbes, raud|kärbes, rooja|kärbes, sibula|kärbes, talli|kärbes, tsetse|kärbes, vilja|kärbes, äädikakärbes; kunstkärbes.
2. piltl vilets, tähtsusetu isik, könn. *Ja kui ma Madjakuga kampa löön, siis te kõik olete kärbsed meie kõrval. J. Kärner.

kärp1 ‹kärbi 21› ‹s›
zool väike nirgist suurem saleda kehaga kärplane, hermeliin, lahits (Mustela erminea). Kärp on hinnalise nahaga karusloom.

kärplane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›, kärplased pl
zool sugukond madalajalgseid pika kehaga karusloomi (Mustelidae). Eesti kärplased on metsnugis, kivinugis, tuhkur, naarits, kärp, nirk, mäger ja saarmas.

kärss|uss
zool veekogudes v. niiskes liivas elav pika peenikese lameda kehaga uss, kellel on enamasti keha eesotsas sissetõmmatav kärss

küür|vaal [-a]
zool lühikese jämeda kehaga vaal (Megaptera novaeangliae)

laeva|oherdi
zool troopika- ja parasvöötme meredes elutsev usja kehaga karp (Teredo)

lameda|kehaline
lameda kehaga. Lamedakehaline putukas.

latikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
zool kõrge, külgedelt lamedama kehaga mage- ja riimveekala (Abramis brama)

lemming ‹-i 2 või -u 2› ‹s›
zool tundras elutsev väike jässaka kehaga näriline (Lemmus)

lend|hüpe
sport (sportvõimlemises:) riista ületamine sirge v. ülesirutatud kehaga

lest ‹-a 22› ‹s›

1. õhuke lai moodustis; kest. Lubi kukkus lestadena laest alla. Selles pähklis oli tuuma asemel kuivanud lest. Supiherned poetatud, viisin tühjad lestad küülikutele süüa. *Aga neid [= hernekaunu], mis päikese pool ei ole, neid ei tahaks raha eestki süüa ... Nii lestad alles .. A. Jakobson. | piltl. *.. lõbu nad [= kirjutised] ei paku, tuimad, kõhnad lestad, päris aganad kirjanduse salves. E. Vilde. || ujulest. Veelindudel on lestadega jalad, lestad varvaste vahel. *See [= linnutalitaja] kummardus parajasti ühe sinaka pardi kohal ja õiendas selle lesta kallal. F. Tuglas. || ujumislest. Akvalang, mask ja lestad kuuluvad akvalangisti varustusse. Lestadega ujumine.
▷ Liitsõnad: herne|lest, oalest; kõrvalest.
2. zool ovaalse ühelt küljelt paksema lapiku kehaga kala Euroopa rannavetes (Platichtys flesus). Lest ujub laperdades. Suitsutatud, kuivatatud, praetud lest. Lesta võiks rohkem müügil olla. || ‹liitsõna järelosana› paljude lestaliste seltsi kuuluvate kalade nimetustes
▷ Liitsõnad: prae|lest, suitsulest; hiid|lest, meri|lest, soomuslest.
3. zool ämblikulaadne lestaliste seltsist
▷ Liitsõnad: kõdu|lest, nugi|lest, pahk|lest, samet|lest, sarv|lest, sule|lest, sügelis|lest, süüdik|lest, vesi|lest, võrgendilest.

limune ‹-se 4› ‹s›, limused pl
zool hõimkond pehme, hrl. lubikojaga ümbritsetud lülideta kehaga selgrootuid (Mollusca). Karbid, peajalgsed, teod on limused.
▷ Liitsõnad: magevee|limune, maismaa|limune, merelimune.

lint|saba
zool Atlandi troopilises osas elutsev lintja kehaga röövkala (Trichiurus lepturus)

luts1 ‹-u 21› ‹s›
zool pikliku rulja kehaga mageveekala (Lota lota). Peipsist, Võrtsjärvest püütakse lutsu. Libe kui luts.

madu ‹mao 27› ‹s›

1. pika rulja jalutu kehaga siueldes liikuv soomuseline roomaja. Mürgised, mürgita maod. Madu sisises hoiatavalt, salvas, hammustas, nõelas poissi jalga. Mättal oli end rõngasse kerinud madu. Meil esinevad madudest rästik ja nastik. Muinasjutud räägivad lendavatest madudest, sajapäistest madudest jm. koletistest. Maona looklev järjekord.
▷ Liitsõnad: boa|madu, korall|madu, lõgis|madu, meri|madu, mürk|madu, nool|madu, prillmadu; lend|madu, lohemadu.
2. piltl (salakavala, õela, alatu inimese kohta, ka sõimusõnana). Sa igavene madu! Ah sa madu, või minu peale kaebama! *Ja miks ma's ei peaks istuma [maas], kui naine mind just praegu tappa tahtis ... Näe, see madu sääl. A. Jakobson. *„Sa, madu, ära vigurda – kui virutan sulle!” läks Orlov vihaseks. O. Samma (tlk).

madu|nõel
zool niitja kehaga kollakasroheline merekalake (Neropis ophidion)

makrell ‹-i 21› ‹s›
zool pikliku käävja kehaga kala subtroopilistes ja mõõdukalt soojades meredes, skumbria (Scomber)

meri|hunt
zool suur rulja kehaga Põhja-Atlandi ning Põhja-Jäämere põhjakala (Anarhichas lupus)

meri|keel
zool ovaalse kehaga lesta moodi merekala (Solea)

meri|koger
zool (lähis)troopiliste merede kõrge kehaga kala (Sparus)

meri|kurk [-kurgi]
zool hrl. kurki meenutava v. tünja kehaga meripura (Cucumaria)

meri|leopard
zool pika vilaja kehaga Antarktika hüljes (Hydrurga leptonyx)

meri|liiliad pl
zool klass napast ja haarmest koosneva lilletaolise kehaga okasnahkseid (Crinoidea)

meri|nõel
zool jämeda suure nõela kujulise kehaga Euroopa rannikumerede kala (Syngnathus typhle)

meri|purad pl
zool klass rulja v. usja kehaga okasnahkseid (Holothurioidea)

meri|siilikud pl
zool klass liikuvate lubinõeltega kaetud ümara v. lameda kehaga peam. troopikamerede okasnahkseid (Echinoidea). Söödav merisiilik. Astus rannas mürgise merisiiliku otsa.

meri|sutt
zool silmude hulka kuuluv usja kehaga merekala (Petromyzon marinus)

meri|tint
zool väike pikliku süstja kehaga merekala, tint (Osmerus eperlanus eperlanus). Meritindi püük noodaga.

meri|tuped pl
zool klass kinnistunult merepõhjal elavaid kotja kehaga mantelloomi (Ascidiacea)

meri|tähed pl
zool klass (viieharulise) tähe kujulisi lameda kehaga merepõhja okasnahkseid (Asteroidea)

meri|tünnikud ‹2› ‹s› pl
zool klass soojades meredes elavaid tünnikujulise kehaga mantelloomi (Thaliacea)

meri|veiselised pl
zool selts suuri rulja kehaga tagajäsemeteta vee-eluviisiga imetajaid (Sirenia). Dugong ja lamantiin on meriveiselised.

muda|hüpik
zool väike rulja kehaga mangroovide kala, kes võib tundideks veest väljuda (Periophthalmus)

mungo ‹6› ‹s›
zool Madagaskaril elutsev väike vilaja kehaga kiskjaline

muskli|mees
kõnek tugev, musklilise kehaga mees. Treenib kõvasti, et musklimeheks saada. Kulturistide MM-võistluse võitis kõige ilusam musklimees.

mõrukas2 ‹-ka, -kat 2› ‹s›
zool mageveekarpide mantliõõnde munev väike hõbedase kõrge kehaga kala (Rhodeus sericeus)

naarits ‹-a 2› ‹s›

1. zool pika kehaga väike pruun kiskjaline, kes elutseb veekogude kaldaaladel ja keda kasvatatakse ka karusloomana (Mustela). Euroopa naarits. Ameerika naarits ehk mink. Naaritsaid kasvatatakse naaritsafarmides.
2. selle looma karusnahk. Naarits on vastupidav nahk. Naaritsast mütsid, kraed, kasukas. Soobel on naaritsast kallim.

naksur ‹-i, -it 2› ‹s›
zool pikliku kehaga mardikas, kes võib end seliliasendist naksatusega õhku heita ning jalule maanduda

nirk ‹nirgi 21› ‹s›
ka zool suvel pruuni-kollast värvi, talvel üleni valge väike saleda kehaga kiskjaline (Mustela nivalis). Nobe, terane nagu nirk. *Ent juba kostsid trepilt kiired ja kerged sammud. Nõnda nirgi moodi tipib ainult õde Ebba. O. Tooming. || (nirginaha kohta). *Eriti mõnules Lull kallitest karusnahkadest kõneldes. Sooblid, laisabad, nutriad ning naaritsad, valged nirgid ja kuldpruun karakull .. A. Beekman.

nirp1 ‹nirbi 21› ‹s›
zool pika peene kärsa ning pirnja kehaga väike taimi kahjustav mardikas (Apion)

nõel|hark
zool veekogude põhjas hrl. liikumatult saaki varitsev suur kollakashalli kehaga putukas (Ranatra linearis)

oga|rai
zool meetripikkune rombja kehaga merekala, kelle keha keskjoonel on suurte ogade rida (Raja clavata)

paun ‹-a 23› ‹s›

1. spetsiaalne kott v. tasku millegi kaasavõtmiseks v. kaasaskandmiseks, märss, seljakott, ranits. Tohust, niinest, hülgenahast paun. Mahukas, raske, pooltühi paun. Kirjakandja, matkamehe paun. Tööriistade, teemoona paun. Pauna selga, õlale võtma, viskama. Matkajatel olid suured paunad seljas. Taas tuli võtta paun ja reisikepp. Kütt pistab lastud linnu pauna. Paun on asjadest pungil. *Olin tol päeval valvevelsker, läksin oma punase risti paunaga väravasse.. R. Kaugver. | piltl. *Olin oma muusikaliste kui ka elukogemuste pauna täiendanud. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: arsti|paun, esmaabi|paun, jahi|paun, karja(se)|paun, matka|paun, posti|paun, raha|paun, reisi|paun, sadula|paun, selja|paun, tohik|paun, toidupaun; jutupaun.
2. piltl miski kotti, taskut v. pampu meenutav (sageli seoses inimese v. looma kehaga). a. kõnek kõht. Kas said ka pauna korralikult täis? Sel mehel on paun juba kenakesti paisuma hakanud. *Ümmarguse pauna pärast, mida pullover peidab, kutsutakse poissi Paunikuks. J. Rannap. b. hrv (väikese lapse kohta:) pamp, põnn. *Nüüd peame seda mahajäänud pauna viimati veel toitma! J. V. Jannsen. c. murd küür, kühm... sest et mul on küüra selläs, / pauna pihtade vahele. d. ‹pl.› murd kõrkjatest, lugadest vms. kokku seotud kimbud (ujuma õppimiseks). Kõhuli heidetakse paunu ühendavaile nööridele, nii et paunad jäävad kahele poole keha veepinnale, ja püütakse edasi ujuda.
▷ Liitsõnad: kõhu|paun, nahkpaun.
3. anat kotjas kate v. moodustis
▷ Liitsõnad: lima|paun, neelu|paun, rasviku|paun, südamepaun.

pea|jalgsed pl
zool klass torpeedokujulise v. ümmarguse kehaga limuseid, kelle suuava ümbritseb haarmete pärg ning lihaseline lehter (Cephalopoda). Kalmaarid ja seepiad on peajalgsed. | ‹adjektiivselt›. Peajalgsed limused, molluskid.

pikk|saba

1. zool pika (kuni niiditaoliseks) aheneva kehaga süvaveekala (Macrourus). Lõunaatlandi, antarktika pikksaba.
2. pika sabaga looma (hundi, rebase, hiire vm.) rahvapärane nimetus, mõnikord tabunimetus

polüüp ‹-lüübi 21› ‹s›

1. zool alusele kinnituv silinderja v. kellukja kehaga hrl. koloonialine mereloom, ainuõõssete üks kahest põhitüübist. *Pimsitükke katsid paksud purpurvetikate lubikoorikud, korallid, polüübid .. ja teised troopikavete tavalised elukad. I. Murdmaa.
2. med vet hrl. jala abil kinnituv healoomuline (limaskesta)kasvaja. Mao, söögitoru polüübid. Tal on polüübid ninas.

punapea|-vart [-vardi]
zool punakaspruuni pea ja kaelaga ning halli kehaga vart (Aythya ferina)

putukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. peaks, rindmikuks ja tagakehaks liigestunud kehaga ja kolme jalapaariga lülijalgne, insekt (Insecta, ka Hexapoda). Suur, väike, pisike, must, punane, kirju, läikiv putukas. Kasulik, kahjulik putukas. Putuka silmad, tundlad, suised, kobijad, tiivad, keha. Putukate kitiinkate. Tiivutud putukad. Putukad arenevad moondega. Vaegmoondega, täismoondega putukas. Putukate vastsed. Putukate süsteem. Herilased, kärbsed, sääsed, liblikad, mardikad, sipelgad, lutikad ja teised putukad. Tolmukandjad putukad tolmeldavad taimi. Mõned putukad nugivad inimesel. Putukatest kahjustatud puit. Putukas lendab, ronib. Putukad sumisevad, pinisevad. Pääsukesed püüavad putukaid õhust, lennul. Õhk kihab putukatest. Nektar meelitab putukaid õite ligi. Sääsk on tüütu putukas. Peletasin pealiigutusega vastiku putuka. Ema otsib lapse peast putukaid 'täisid'. Ta avastas supi sees putuka. Kuidagi ei saa kodus putukatest jagu! See vahend hävitab igasuguseid putukaid. Putukad ja mutukad. Suhtub meisse nagu tüütutesse putukatesse. Autod sõelusid putukatena teeristil.
▷ Liitsõnad: emas|putukas, isas|putukas, kahjur|putukas, kunst|putukas, mürgi|putukas, niiskuse|putukas, parasiit|putukas, pisi|putukas, rõskus(e)|putukas, rööv|putukas, tehis|putukas, vee|putukas, õhu|putukas, ööputukas.
2. piltl väike v. tähtsusetu ja tühine inimene, hrv. muu olend. Armsad putukad need kaksikud tüdrukud sealt naabertänavast. Kao mu elust, sa närune, jälk putukas! Tormi meelevallas on inimene tühine putukas. Väike putukas, aga klähvib mis hirmus. *Mis puutub Arnold Raidnasse, siis see on ohutu ja piiratud putukas.. E. Rängel. .. inimene on kui kübeke, nähtamatu putukas universumi lõpmatuses.. J. Sarapuu.
▷ Liitsõnad: inimputukas.

puuk ‹puugi 21› ‹s›

1. zool paljuliigiline ühtse kehaga nugiputukas, kes imeb kärsa abil loomade ja inimeste verd (Ixodes). Puugid on koera, mullika karvades. Siil peab oma nahal puuke üleval. Puuk on end sügavale nahasse imenud. Puugi pea jäi teda välja tõmmates sisse. Verd täis puuk. Nopib pluusilt puuke ja põletab nad ära. Puukidest nakatatud loomad. Puuk ehk puutäi. Poiss oli kui puuk teise küljes kinni. Ta on end puugina minu külge imenud. | piltl. *Tsaar oli ju puuk, kes elas töörahva turjal, jäle vereimeja.. E. Vetemaa.
▷ Liitsõnad: laane|puuk, mets|puuk, võsapuuk; meripuuk.
2. folkl kratt (1. täh.), pisuhänd. Peremees tegi, ehitas neljapäeva öösel endale puugi, käskis puugil vilja varastada. Puuk veab vara kokku, kannab raha koju. Asjad kaovad, vist käib puuk majas. Ütleb, et on lendavat puuki oma silmaga näinud. Puuk on vanakurjast. Kardab marduseid ja puuke. Tormas tuppa, näost punane kui puuk. *Ei tea, mis on kratt! Pisuhänd... Vedajas... Puuk... Tulihänd... A. Kaal. *.. aitasin Mürgile kulda hunnikusse ajada nagu mõni pisuhänd või puuk. A. Liives. | piltl (varga v. ahne inimese kohta). Videvikus nahistavad puugid majandi viljapuuaias. *Meil oli küla peale üks puuk .. ta ahmis aga kust sai maad juurde. O. Tooming.

pühvel ‹-vli, -vlit 2› ‹s›
zool võimsate laiali suunduvate sarvede ja ümara kehaga veislane (Bubalus). India pühvel 'vesipühvel'. Aafrika pühvel 'kahvripühvel'. Pühvleid kasvatama. Pühvleid kasutatakse liha- ja veoloomana. Ta on suur ja tugev kui pühvel.
▷ Liitsõnad: kahvri|pühvel, kääbus|pühvel, vesipühvel; kodu|pühvel, metspühvel.

randal ‹-i, -it 2› ‹s›
zool põhjapoolkeral Atlandi ja Vaikse ookeani rannikul elutsev laigulise kehaga hüljes (Phoca vitulina)

raskus|kese

1. füüs kehaga muutumatult seoses olev punkt, mida läbib keha kõigile osadele mõjuvate raskusjõudude resultant. Keha raskuskese ühtib tema massikeskmega. Jahi, torni raskuskese. Vagoneti tasakaal on seda suurem, mida madalamal on raskuskese.
2. piltl raskuspunkt. *Probleemi raskuskese on tänapäeval nihkunud teisele tasandile .. T. Loit.

rist|part
zool sinikael-pardist suurem, hanetaolise kehaga ujupart (Tadorna tadorna)

roomama ‹roomata 48›

1. kehaga pinnale toetudes (edasi) liikuma. a. (kõhuli ja/või käte-jalgade abil). Käpuli, (nelja)käpakil, kõhuli roomama. Põlvili, põlvede peal roomama. Laps hakkab juba roomama. Koopasse pääses ainult roomates. Sõdurid roomavad lumes, üle põllu. Haavatu roomab omadeni, kaevikust välja. Vaatamata porile tuli edasi roomata. Roomavad aia, traadi alt läbi. Kass roomab saagile lähemale. Mesilane ei rooma, vaid kõnnib. *Lellepoja abil roomas ta okste alt välja, ajas end käpakile ja viimaks püstigi. M. Metsanurk. *Jalgadest auklikuks tambitud lumel aga armastavad nad [= pingviinid] roomata pugul, tiivakontsudega kaasa aidates. J. Smuul. b. (loogeldes v. keha venitades ja lühendades). Madu roomab rohus. Rästik roomab vingerdades põõsasse. Lehtede alt roomas välja vaklu ja vihmausse. c. piltl (aeglase, vaevalise liikumise kohta:) ronima, venima. Auto, raske koorem, rong roomab mäkke. Traktorid, kombainid roomavad üle välja. Lennukilt vaadates näis, nagu laevad merel roomaksid. Mööda roomasid väsinud kolonnid. || levima, edasi tungima. Suitsusambad roomavad taeva poole. Vesikaarest roomas musti pilvi. Udujoomed roomavad soo kohal. Merelt hakkab roomama rõsket õhtujahedust. Laisad lained roomavad randa. Puude varjud roomasid pikenedes üle tee. Näole roomas kahjurõõmus naeratus. Soo roomas põldudele peale. Lepavõsa roomab karjamaale. Liivaluited, jäämäed roomavad visalt edasi. Küla peal roomas ringi igasuguseid kuulujutte. Roomav inflatsioon. || (aja kohta:) aeglaselt edenema, venima. Oodates roomavad minutid tundidena. Jutustuse roomav tempo. *Kaht haiget valvates roomasid Annal päevad mööda – igavalt ja kurvalt. L. Koidula.
2. looklema (1. täh.) Tee roomab mööda mäenõlva. Jõgi roomas läbi ürgmetsa. Seintel roomab läbisegi igasuguseid juhtmeid. Madalad kadakapõõsad roomavad rannavallidel. Luuderohi roomab kõrgele mööda tüve. Poiss komistas üle jalgraja roomavatele puujuurtele. Roomav mähis. | roomav (taimenimetustes jt. terminilaadsetes ühendites). Roomav kastehein, maran, metsvits, tulikas. Roomavate varte, risoomidega taim. Maasikal on roomavad võsud.
3. piltl pugema, lipitsema, lömitama. Tudeng võib hea hinde pärast roomata. Ta ei roomanud ülemuste ees. Roomav käitumine äratas tülgastust. *Ta oli aastate kaupa roomanud, selleks roomanud, et selle läbi midagi enesele kätte võita. J. Mändmets. || alandlik olema v. alandlikult paluma. *Sa tuled mul veel roomates, krants! E. Vilde. *Ja kerjanud olen ja santind / ja roomanud põrmuni .. Juh. Liiv.

ruum|ala
maht; mat kehaga seoses olev positiivne reaalarv, mis näitab, mitu korda mahub kehasse kuup, mille serva pikkus on 1. Kuubi, kera, silindri, koonuse ruumala. Püramiidi ruumala valem. Ruumala tähis.

rünt ‹ründi 21› ‹s›
zool põhjaloomakestest toituv rulja kehaga mageveekala (Gobio gobio). Rünt on hea söödakala angerja- ja lestapüügil.

saira ‹6› ‹s›
zool piklikrulja kehaga Vaikse ookeani kala (Cololabis saira)

saleda|kehaline
saleda kehaga. Saledakehalised baleriinid. Saledakehaline saarmas.

sammu|hobune
aeglasemaks liikumiseks kohane madalajalgne jässaka kehaga hobune. Liikumisviisi järgi jaotatakse hobused kiirus- ja sammuhobusteks.

seersant|kala
zool troopiliste ja lähistroopiliste rannikumerede torpeedoja kehaga röövkala (Rachycentron canadus)

sfinks ‹-i 21› ‹s›

1. egiptuse mütoloogias inimese v. püha looma peaga ning lõvi kehaga olend; selle olendi kuju
2. kreeka mütoloogias naise pea ja rindadega ning lõvi kehaga tiivuline olend. Mõistatuslik, saladuslik nagu sfinks. Naeratab, vaikib mõistatuslikult nagu sfinks.

siru|hüpe
sport kaugushüpe ülesirutatud kehaga õhulennu haripunktis

sääretõste|hüpe
sport üleshüpe taha painutatud kehaga ja säärte tõstega

tanulane ‹-se 5› ‹s›
zool Aafrika meredes elav läbipaistva kotja kehaga kombitsateta kammloom (Beroe cucumis)

tuhat|jalg
zool tuhatjalgsete hulka kuuluv silinderja v. lameda kehaga kõdutoiduline hulkjalgne

tursk ‹tursa 22› ‹s›
põhjapoolkera meredes parvedena elutsev massiivse kehaga töönduskala (Gadus). Läänemere, atlandi tursk. Vaikse ookeani tursk. Tursa alalõual on tundlik poise. Turska püüdma. Tursa maksast valmistatakse kalamaksaõli. *.. läheme Leuga kolmeks päevaks kirju alla tursale [= tursapüügile]. J. Tuulik. | (toiduna). Keedetud, praetud, suitsutatud tursk. Tervelt küpsetatud tursk. Ostsin poest turska.
▷ Liitsõnad: soola|tursk, suitsutursk vrd kilt|tursk, vrd polaartursk.

täis|keret ‹indekl. adj›
hrv täidlase, tugeva kehaga. *Härra Tortandel oli tüse mees või, nagu ta ise ütles, täiskeret isand .. P. Kuusberg.

ujur ‹-i 2› ‹s›
zool
1. tumeda laia voolujoonelise kehaga veemardikas (Dytiscus). Ujurid kuuluvad röövmardikate hulka.
▷ Liitsõnad: lai|ujur, ogaujur.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb muude mardikate nimetustes
▷ Liitsõnad: mudaujur.

uss ‹-i 21› ‹s›

1. roomates v. loogeldes liikuv pikliku kehaga selgrootu. a. ussid pl zool pika saleda kehaga ja kehast selgesti piiristumata peaga selgrootud (Vermes). Alamad, kõrgemad ussid. Kaanid kuuluvad usside hulka. b. (limuka vm. elusa õngesööda kohta). Otsis, kaevas põõsa alt usse. Poiss ajas õnge otsa priske ussi. c. (tõugu, rööviku v. vagla kohta). Lihale on ussid sisse tulnud, löönud. Korjasime kapsastelt usse. Usse täis õun. Jahu on ussidest rikutud. Keha saab ussidele söödaks. d. (ussnugiliste kohta). Loomal olid ussid (sees). Püüdis lapsel rohtudega usse välja ajada.
▷ Liitsõnad: hulkharjas|uss, imi|uss, jõhv|uss, kartuli-kidu|uss, kidu|uss, keerits|uss, kärss|uss, lai|uss, lame|uss, linaluu-|uss, maat-|uss, niit|uss, nookpael|uss, nugi|uss, pael|uss, parasiit|uss, piits|uss, piug|uss, rips|uss, rõng|uss, traat|uss, väheharjas|uss, ümaruss; mulla|uss, nelikant-kalda|uss, sõnniku|uss, vihma|uss, ööuss; herne|uss, jahu|uss, kapsa|uss, kõhu|uss, pähkli|uss, rukki|uss, siidi|uss, õunauss vrd jaani|uss, vrd mere|uss, vrd pärg|uss, vrd vaskuss.
2. (tavakasutuses ka:) madu. Ussi sisin. Uss vingerdas, siugles, lookles üle tee. Sai ussilt salvata, hammustada. Poisid materdasid ussi. Ussina looklev rongkäik, sähviv pikne. Hoogsa tööga kaob valu kui uss mättasse. Kargas püsti nagu ussist nõelatud. Hakkas naist vihkama nagu ussi aia all. *Irma on kui uss urus, kellest sa kunagi ei tea, millal või millega ta sind salvab? A. H. Tammsaare. | piltl. Armukadeduse uss närib hinge, südant 'armukadedus vaevab'. Mis uss sulle sisse on pugenud, et sa paigal olla ei malda?
▷ Liitsõnad: madu-|uss, nõeluss; kodu|uss, majauss.
3. piltl (alatu, salaliku, petliku inimese kohta, ka sõimusõnana). Ma ei salli teda, ta on külm ja õel uss. Arglik noormees pidas kõiki tüdrukuid ussideks. Pealekaebaja, sa vastik uss!
▷ Liitsõnad: kadeduse|uss, kahtluse|uss, kiivuse|uss, mure|uss, sala|uss, valu|uss, õeluseuss.
4. ussviirus

vaalaline ‹-se 5› ‹s›, vaalalised pl
zool selts kalataolise kehaga vees elavaid imetajaid (Cetacea). Vaalalistest esineb Antarktika vetes kõige sagedamini sinivaal. See oli mingi suur vaalaline.
▷ Liitsõnad: hammas|vaalaline, kiusvaalalised.

välja venima

1. venides vormist välja minema (ja selliseks jäämagi). a. (riietusesemete, ka muude esemete kohta). Kaelusekant tuleb lõigata otseriidest, et kaelus välja ei veniks. Mantel on kulunud, taskud välja veninud. Püksid olid põlvede kohalt välja veninud. Välja veninud püksipõlved, kampsun. Väljaveninud vedru. b. (kehaga seoses). Vanasti seoti vöö isegi ööseks ümber, et magades keha välja ei veniks.
2. (taimede kohta:) ebaloomulikult pikkusesse kasvama (muu kasvu arvel). Liiga kitsa kasvuruumi korral hakkavad taimed välja venima. Külvikastid tuleb asetada valguse kätte, et tõusmed välja ei veniks. Väljaveninud taimed jäävad nõrgaks ega anna korralikku saaki.
3. aeglaselt välja tulema v. minema; pikkamööda nähtavale ilmuma. Poisid venisid pikkamisi uksest välja. Metsatuka tagant hakkas välja venima ratsamehi. Vabrikukorstnast venis välja tökatmust suitsuköis.
4. mingi ajapiirini kestma. *Siin algas elu rohkem õhtupooliti ja venis teinekord välja hilise ööni .. R. Vaidlo.

venitama ‹37›

1. kä(t)ega midagi pikemaks v. laiemaks tõmbama v. mingi riista abil selliseks suruma; nii millegi venimist põhjustama (aine kogust ja kaalu säilitades). Venitab kummipaela pingule. Ka kummi ei saa venitada lõpmatuseni. Enne žguti pealepanemist tuleb seda venitada. Laps venitas kampsunit allapoole. Venitas kaelust laiemale. Jalatseid venitama. Vasktorusid on võimalik tugevasti venitada. Kuumutatud toorikut venitatakse vasaraga tagudes. Poiss venitab nätsu. *Iga riidetükki uuriti vastu valget ja venitati sõrmede vahel, et proovida tugevust. L. Promet. *Soojendanud .. vahatükki tulel, venitas lesknaine ta pikaks õhukeseks paelaks .. E. Kippel. | piltl. Nooruse mõistet annab venitada, kas või kolme-neljakümnenda eluaastani.
2. muul kombel millegi kuju v. pikkust muutma (pikenemise, laienemise suunas). a. (näoilmega seonduvalt). Uudist kuuldes venitas tüdruk silmad pärani. Venitas haigutades suu pärani. Venitas põlglikult suud, kui teda alaealiseks peeti. *Piirita ehmatus venitas ta näo nurgeliseks .. E. Vilde. b. (kuvaril nähtava graafilise objekti kohta). Pilti venitama. Tabelit tuleb venitada. c. midagi loomulikust pikemana näitama v. kujutama. Kõverpeegel venitas ta suu ebaloomulikult pikaks. Vari venitas meeste jalad pikaks. Venitatud figuurid, vormid. d. tekstile pikkust lisama. Artikkel tuleks pikemaks venitada. Venitas luuletuse paari salmi jagu pikemaks. || ‹hrl. tud-partitsiibis› (seoses teoste sündmustikuga:) ülearu pikalt kujutama v. esitama. Kohati tundub romaan venitatud. Lahingustseen on filmis venitatud.
3. (seoses kehaga). a. sirutades v. painutades lihaseid pikenema panema ja nende pingsust suurendama; sirutama. Harjutuse eesmärk on venitada seljalihaseid. Venitas kaela pikaks, et paremini näha. *.. koeravolask ilmus rehe alt välja ja venitas magusas ringutuses reisi. V. Gross. b. (raskete esemete, raske töö kohta:) lihaste, kudede ülemäärast pingulolekut v. venimist põhjustama. Portfell venitas kätt. Rasked kõrvarõngad venitasid kõrvu. *Juba esimesel päeval venitas sõnnikusikutus ta piha- ja õlalihased .. valusaks .. M. Raud. || tugeva füüsilise pingutusega endale sel kombel viga tegema; katkestama. Venitas ehitustööga rindealuse haigeks. Vanaisa venitas end tõstmisega ära. Nii raske kott, et venita või naba paigast!
4. füüsiliselt tugevasti pingutama; (pingutades) tõmbama, vedama, vinnama; rasket tööd tegema. Hobused venitavad kõigi nelja jalaga. Suure vaevaga venitati kivi mäele tagasi. Jaanitulel tehti kotisjooksu ja venitati vägikaigast. Poiss ronis aia otsa ja venitas end sealt kõhuli katusele. *Kõrbojal teevad palgalised töö, aga Katkul venitagu peremees ise ühes perenaisega .. A. H. Tammsaare.
5. vaevaliselt, läbi häda midagi saavutama. Kuidagi ta ikka venitas end klassist klassi. Eksamihindeks venitasin kuidagi kolme.
6. aeglaselt kulgema panema; kestust pikendama (ka koos ajalise täpsustusega). a. (aja kohta). Ootamine venitab aega. Oht venitas minutid tundideks. Lõunavaheaega annab veerand tundi pikemaks venitada. Uskus, et suudab venitada oma elupäevi saja aastani. *.. juhtus sageli, et kubjas venitas tööpäeva hilise öö peale. Ü. Tedre. b. millegi edenemist v. kulgu pidurdama, aeglustama. Tal oli kõrgemalt poolt käsk läbirääkimisi kõigiti venitada. Kohtuasja venitati meelega. Neil on kavatsus protsessi käiku venitada. Töökäte puudus kippus ehitustööd venitama.
7. (millegagi) viivitama, kaua ootama, (midagi) edasi lükkama. Hakake tööga peale, mis siin enam venitada! Olen juba mõnda aega venitanud – ei julge talle kirjutada. Pikalt venitada ei maksa, parem aegsasti teele asuda. Venitas kojuminekuga hästi kaua. Poiss venitas minemisega, aga kuulas siiski sõna. Üüriline venitab maksmisega. Oled naisevõtuga juba küllalt venitanud. Venitasin otsustamisega, kuni oligi hilja. Vastusega venitati kuu aega. Asjaga venitati sügiseni. Asi ei anna venitada. Mis sest asjast ikka venitada. *Minule ei taha surm kuidagi järele tulla. Ei tea, mis ta venitab ... M. Traat. *.. kangesti tahaks venitada vastumeelset tõusmist. V. Alttoa.
8. (aega) üksluiselt, tühjalt, tegevusetult (mööda) saatma. Kuidagiviisi venitas ta oma tööpäeva õhtusse. *Tema, Hilja, venitab oma päevi niisama ja norib emalt raha ... I. Sikemäe.
9. aeglaselt, laisalt minema (koos enesekohase asesõnaga); midagi (liiga) aeglaselt, aega viites, laisalt tegema. Mehed venitasid end ehitusplatsi poole. Tüdruk täitis venitades käsu. *Mina sedasi ei oska ega taha, et venitan. Kus juba midagi teha, siis ka teha nii, et vesi peal. J. Parijõgi. *Tööd venitatud teha pikkamisi, vist nõnda, nagu meie isad teol käies. M. Metsanurk.
10. pikkamisi, aeglaselt rääkima v. laulma; rääkides, lauldes häälikuid vms. normaalsest pikemalt hääldama; nooti pikemalt hoidma. Vanamees rääkis venitades, pisut läbi nina. „Noh, olgu,” venitas poiss läbi hammaste. „Ei viitsi,” venitati vastuseks. Rääkis mõtlikult, sõnu venitades. Rääkides venitas ta ä-sid ja ö-sid. Laulab silpe venitades. Laulja kipub kõrgeid noote venitama. Hakati lauluviisi venitama. Mees venitas nukrat laulujoru. *Antsu moor .. oli vahepeal kellegagi poes juttu venitanud .. A. Jakobson.
11. (lõõtspilli mängimise kohta). *Paarid lasid toas tiiru, saarlane venitas keskel lõõtsa. O. Kool.
12. piltl midagi pika ribana paiknevat rajama vms. Maantee ja metsa vahele on venitatud pikk kartulipõld. *Siia olid sakslased .. mööda rannaluiteid venitanud kitsarööpalise raudtee .. O. Kruus.

vilask ‹-i 2› ‹s›
zool väike saleda kehaga mardikas (Lathrobium)

vilbas|nastik
zool peene kehaga vilgas madu (Coluber)

vilja|sääsk
zool õrna kehaga kahetiivaline putukas, kelle vaglad toituvad teraviljade lehetuppedes (Mayetiola destructor)

vimb ‹vimma 23› ‹s›
zool lamedaküljelise kehaga magevee- v. siirdekala (Vimba vimba). Pärnu lahe vimb. Vimb koeb toominga õitsemise ajal.

voodi|lutikas
zool inimelamuis elav ja inimverest toituv lameda kehaga tiivutu parasiitputukas (Cimex lectularius)

vormima ‹42›

1. ainele, materjalile vormi, kuju andma. Vormib savist kujukest. Käsitsi vormitud savinõud. Kullassepp vormis väärismetalli. Kaunilt vormitud medalid. Lapsed vormivad liivalossi, lumepalle. Ema hakkas tainast piparkooke vormima. Hakklihast vormiti pallikesed. Kahe teelusikaga vormitud klimbid. Pidulaual oli ketasteks vormitud või. Kübar tuleb uuesti vormida. Andis kaabu puhastada ja vormida. Mandrijää vormitud kuplid ja voored. Lained on liiva viiruliseks vorminud. *Kuld on siin [= peegli kuldraamis] vormitud lilledeks. T. Vint. *Juuksur vormis Orvile ilmatu uhke soengu pähe .. A. Beekman. || (seoses inimese kehaga v. näojoontega). Kaunilt vormitud nina, huuled, suu. Naise peenelt vormitud nägu. Üritab treenides oma taljet vormida.
2. sõnalist, pildilist, helilist vms. kuju andma. Kirjanik on ühe elutragöödia romaaniks vorminud. Juba ta vormis mõttes uue loo algust. Huuled liiguvad sõnu vormides. Vanakese suu vormis palveid. Videomängudest on varemgi filme vormitud. *Nii on siginud novelli embrüo. Ma tean, et ma teda kunagi lõpuni ei arenda ega sõnadesse ei vormi. F. Tuglas. *Nähtavasti oli uus suhe veel nii ebakindel, et Hilja ei söandanud seda sõnadeks vormida. O. Kruus.
3. mõjudes, mõjutades kujundama. Ühiskond vormib inimest. Karm loodus ja rasked olud vormivad tugevaid natuure. Võttis naise, keda võis vormida oma tahtmist mööda. Aeg on temast vorminud rahumeelse pereinimese. Lääne kultuuri ja maailmapilti vorminud mõtlejad. Mõttelaad vormib tervist.

või|kala
zool Läänemeres elutsev lameda kollakaspruuni kehaga ja tumedate ristvöötidega kuni 20 cm pikkune kala (Pholis gunellus)

võsa|jooksik
zool piklik lameda kehaga kirju mardikas (Dromius)

võsa|kärsakas
zool saleda kehaga ja kirjude v. roheliste kattetiibadega putukas (Polydrosus)

vastu võtma

1. pakutavat, antavat, ulatatavat v. saadaolevat oma valdusse v. kasutusse võtma. Taksojuhid võtavad meelsasti jootraha vastu. Võta õllekann vastu, kui pakutakse. Läks presidendilt autasu vastu võtma. Koer ei võta võõralt inimeselt sööki vastu. Sünnipäevalaps võttis vastu lilli ja kingitusi. Võttis vanaisa päranduse vastu. Üks hangub ja teine võtab kuhja otsas heinu vastu. Kiirustas esikusse telegrammi vastu võtma. Valis hulk aega vabade korterite vahel ning võttis lõpuks vastu ahiküttega toa. Võttis vastu õppejõu, tehasedirektori ametikoha. || sport (palli) tabama ja tagasi lööma v. kinni püüdma; kahinguga nõustuma. Alt kahe käega vastuvõetud palling. Mängijal ei õnnestunud välkkiiret söötu vastu võtta. Valge oli sunnitud kahingu, etturiohvri vastu võtma. || sünnitajale abiks olema. Ämmaemand käib lapsi, sünnitusi vastu võtmas. Perenaine valvas, et õigel ajal vasikat vastu võtta.
2. koosseisu lülitama, kuhugi sobivaks tunnistama. Eesti võeti vastu NATO-sse. Gümnaasium võtab vastu uusi õpilasi. Kirjanike liit ei võtnud sel aastal vastu ühtki uut liiget. Raad võttis noore meistri linnakodanikuks vastu. Ta oli meie sõpruskonda vastu võetud. Noormees võeti sõjaväeteenistusse vastu.
3. kedagi teat. eesmärgil (ametiasjus, vestluseks, läbivaatuseks, külalisena jne.) enda poole lubama; kellegi v. millegi suhtes teat. käitumist ilmutama. President võtab uue saadiku vastu homme. Ministrid võtsid vastu naaberriigi delegatsiooni. Advokaat võtab vastu neljapäeviti ja reedeti. Arst võttis iga päev vastu mitukümmend patsienti. Perenaine võttis ränduri vastu ja pakkus talle süüa. Peeti pidusid ja võeti sageli külalisi vastu. Külalised võtsid pruutpaari vastu auvärava all seistes. Eksamit vastu võtma 'teadmisi kontrollima'. Vastaskandidaat võeti vastu vilekooriga. Koori esinemine võeti vastu 'esinemisele reageeriti' marulise aplausiga. Ema võttis lapsed uksel vastu etteheitvate pilkude ja pahase torinaga. Tema sõnad võeti vastu pahameelehüüetega. Igaüks võtab meelsasti vastu häid mõjutusi. Kriitika võttis uue romaani hästi vastu. || piltl kellegi jaoks valmis olema. Öine mets võttis meid vastu vaikuse ja süngusega. Ülikoolilinn võttis noori sõbralikult vastu. Oleks ta vaid aimanud, et teda võtab vastu nii halb teade. || (liiklusvahendi kohta). Uduse ilma tõttu lennujaam vastu ei võtnud 'ei lubanud lennukitel maanduda'. *Ta [= jaamaülem] läks, nagu ikka, uhke hoiakuga vastu võtma kolme minuti pärast saabuvat reisijaterongi. E. Männik.
4. heaks kiitma, nõustuma; kehtivaks kuulutama; ant. tagasi lükkama. Ettepanek, nõuanne võeti rõõmuga vastu. Me ei lahku siit enne, kui meie nõudmised on vastu võetud. Neiu võttis mehe käe, kosjad vastu 'nõustus mehega abielluma'. Ma ei saa teie küllakutset vastu võtta. Abi, toetust vastu võtma. Mehed võtsid väljakutse, kihlveo vastu. Võttis vastu 'omaks' muhamedi usu. Vaherahutingimused tuleb igal juhul vastu võtta. Põhiseaduse võtab vastu riigikogu. Koosolek võttis tegevusprogrammi vastu. Pärast pikki vaidlusi võeti otsus siiski vastu. || tervitusele, helistamisele vms. vastama. Ei saanudki aru, kas tere, teretus võeti vastu või mitte. Võttis väljasirutatud (tere)käe meelsasti vastu. Sekretär võtab kõnesid vastu: helistatakse nii kodu- kui välismaalt. Keegi ei võtnud telefoni vastu. || kõnek (inimese kehaga seoses). Vanainimese kere ei taha enam kanget leili vastu võtta. Ega nii palju või süüa, kui kõht, magu, vats vastu võtab. Nälg ajab sööma, aga süda ei võta vastu. *Temal oli sihuke pea, et see mitte ei võtnud koolitarkust vastu. R. Roht.
5. meeltega tajuma. Inimese kõrv ei võta nii kõrgeid helisid vastu. Kujundeid võtame vastu nägemise ja kuulmise teel. *.. ruttaks ehk seegi poeg ema käe hellitusi vastu võtma. V. Saar.
6. millegi saabumist pidulikult tähistama. Meil oli koos lõbus seltskond uut aastat vastu võtmas. Kirikukellad kutsusid usklikke lihavõttepühi vastu võtma. Esimest maid võeti vastu ilutulestikuga.
7. hrl. millelegi ebameeldivale reageerima. Kaotust pole lihtne vastu võtta. Laev võttis merel vastu ootamatu tormi. Pärast viljarikast aastat ole valmis ikaldust vastu võtma. Kompanii pidi vastu võtma uue lahingu, rünnaku. Talupojal tuli sageli kupjalt ihunuhtlus vastu võtta. Tugev inimene võtab saatuselööke vastu püstipäi, valu trotsides. *Kuidas nemad [= rikkad] ka õnnetuse ja vaesuse kord vastu võtavad? M. Metsanurk.

väike|trapp
zool pealtpoolt halli ja altpoolt valge kehaga tedresuurune trapp (Otis tetrax)

ümar|loomad pl
zool hõimkond pikliku lülistumata kehaga alamaid usse (Nemathelminthes)

ümar|pea

1. tehn ümar ots mingil esemel. Ümarpeaga neet, puidukruvi.
2. zool suure ümara pea ja tüseda kehaga sisalik Euraasia kõrbetes ja poolkõrbetes (Phrynocephalus). Tiibeti, tagakaukaasia ümarpea.

ümar|ussid pl
zool klass ümarloomade hulka kuuluvaid lülistumata kehaga niitjaid usse, nematoodid (Nematoda). Ümarussid on enamasti soole- ja taimeparasiidid.