[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

keiser ‹-sri, -srit 2› ‹s›
meessoost valitseja kõrgeim tiitel mõnes monarhistlikus riigis; seda tiitlit kandev isik. Rooma keiser Augustus, Vene keiser Aleksander II. Etioopia keisreid kutsuti neegusteks. Keisri troon, vapp. Keisri loss, valdused. | piltl. *„Ära sa sõima midagi! Kus mul keiser! Ei lähe!” kordas moor tigedaks muutudes. A. Jakobson.

(koht,) kus keiser jala käib
kõnek (käimla, tualettruumi kohta)