[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abielu|laps [-e]
jur laps, kelle vanemad on omavahel abielus

adra|talupoeg
aj Eesti- ja Liivimaal talupoeg, kelle talu põllud olid hinnatud adramaades ja kes kandis tavalisi feodaalkoormisi, adrik

androgüün ‹-i 21› ‹s›
naine, kelle teisesed sugutunnused on mehelikud, meesnaine

anti|kristus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
‹ka suurtäheliselt› kirikl maailmalõpueelse kurjuse kehastus, kelle võidab taastulev Kristus

arvamus|liider
tuntud ühiskonnategelane (poliitik, kultuuriinimene vms.), kelle seisukohavõtud kujundavad avalikku arvamust

assistent ‹-tendi 21› ‹s›

1. spetsialisti (arsti, proviisori, lavastaja vm.) abiline. Opereeris tuntud kirurg, assistentideks olid kaks noort arsti. Lavastaja, operaatori assistent. Töötas apteegis assistendina.
2. kõrgkooli abiõppejõud, kelle põhiülesanne on seminaride, praktikumide ja harjutustundide läbiviimine; kraadita teadustöötaja. Ta sai keemiaprofessori assistendiks. Loenguid pidas professor, praktikume juhendas assistent. Anatoomia, orgaanilise keemia assistendid.

astlaline ‹-se 5›

1. ‹adj› astlaid v. astelt omav. Taime astlaline vars.
2. ‹s› astlalised pl zool rühm kiletiivalisi putukaid, kelle muneti on arenenud mürgiastlaks (Aculeata). Mesilased, sipelgad, herilased jt. astlalised.

banaani|vabariik
hlv (varem Kesk- ja Lõuna-Ameerika väikeriikide kohta, kelle majandus põhines puuviljakasvatusel ja kes sõltusid majanduslikult USA ettevõtetest, praegu üldse vaese ja korruptiivse riigi kohta)

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

eestkostetav ‹-a 2› ‹s›
jur isik, kelle suhtes eestkostet rakendatakse. Eestkostjal ei ole õigust pantida eestkostetava vara.

ehe ‹ehte 18› ‹s›

1. ehtimiseks kasutatav ese, ehteasi. Vanaaegne, hinnaline, kullast, merevaigust ehe. Käevõrud, sõrmused jm. ehted. Kannab ehteid ainult pidulikel puhkudel. Münte on kasutatud ka eheteks, ehetena. Jõulukuuse ehted. || van (uhke) rõivaese, rõivastus. *.. tanud, vööd, seelikud ja muud seesugused ehted, kus punast sees, käskis [ta] ära visata .. O. W. Masing.
▷ Liitsõnad: filigraan|ehe, hõbe|ehe, kuld|ehe, väärisehe; kaela|ehe, kõrva|ehe, pea|ehe, rinnaehe; mõrsja|ehe, pidu|ehe, pulmaehe; jõulu|ehe, nääriehe.
2. kõik see, mis ilustab, kaunistab, mille v. kelle üle ollakse uhke. Ilus muru on aia ehteks. Raamatud olid tal rohkem riiuli ehteks. Mets on kevadises ehtes. Hallid juuksed eide ehe, töö tütarlapse ehe.
▷ Liitsõnad: härma|ehe, lipu|ehe, suve|ehe, õieehe.

ehitaja ‹1› ‹s›

1. (< tgn ehitama). Lossi ehitajateks aetud kokku ümbruskonna talupojad. Ei ole temast millegi ehitajat. Uue elu ehitajad.
2. töötaja, kelle elukutseks on ehitamine. Elupõline ehitaja. Ehitaja kutseala. Ehitajad said elamu enne tähtaega valmis.
▷ Liitsõnad: linna|ehitaja, maaehitaja; laeva|ehitaja, masina|ehitaja, silla|ehitaja, tee-ehitaja.

ematu ‹1› ‹adj›
ilma emata; see, kelle ema on surnud. Ematu laps. *Tal oli võõrastütar, ematu, kuid armas ja kaunis kui hommikukoit. F. Tuglas (tlk).

espadronist ‹-i 21› ‹s›
sport vehkleja, kelle relvaks on espadron. Vehklemisvõistkonnale tõid punkte espadronistid ja epeemehed.

europiid ‹-i 21› ‹s›, europiidid pl
antr üks inimkonna põhirasse, kelle tunnuseks on hele v. tõmmu nahk, pehmed (sirged v. lokkis) juuksed, kitsas etteulatuv nina ja vähe etteulatuvad põsenukid

faasan ‹-i, -it 2› ‹s›
zool Aasia päritoluga pikasabaline kanaliste hulka kuuluv lind, kelle isasisendeil on ere sulestik
▷ Liitsõnad: jahi|faasan, kuldfaasan.

fantast ‹-i 21› ‹s›

1. (eluvõõras) unistaja, fantaseerija. Eluvõõras fantast. Fantastide väljamõeldised. *Neile oli ta noor fantast, kes hullude sarvede mahajooksmise järgus. A. Kitzberg.
2. kirjanik v. kunstnik, kelle loomingule on omane fantastika. Poola fantast S. Lem.

feodalism ‹-i 21› ‹s›
aj keskaegne hierarhiline ühiskonnakord, kus valitsejad ja suurfeodaalid andsid oma vasallidele kasutamiseks maavaldusi, mille eest nood pidid teenima sõjaväes ning talupojad olid otseses sõltuvuses maaomanikust, kelle heaks nad pidid töötama

fiskaal ‹-i 21› ‹s›
aj riigiametnik, kelle ülesandeks oli kaitsta fiskuse huve, jälgida seaduste täitmist ja tõsta kaebaja puudumisel kriminaalsüüdistusi

haritlane ‹-se 5› ‹s›
isik, kelle elukutseks on eriettevalmistust nõudev vaimne töö, intelligent. Edumeelsed, eesrindlikud haritlased. Eesti haritlased. Temast sai haritlane. Vanemad tahtsid tütrest haritlast teha. Pärast sõda oli meie maal puudus haritlastest.
▷ Liitsõnad: küla|haritlane, maa|haritlane, nais|haritlane, pool|haritlane, rahvaharitlane.

heit|laps [-e]
mahajäetud vastsündinu, kelle vanemad on teadmata

herne|mähkur
zool väike liblikas, kelle röövik kahjustab herneid (Laspeyresia)

hipi ‹6› ‹s›
1960. aastatel USA-s ja teistes maades tarbimisühiskonna ideaalides pettunud noor, kelle mässumeelsus avaldus üldkehtivate kõlblus- ja käitumisnormide eiramises, eripärases rõivastuses, vabaarmastuse kultuses jne. Hipide liikumine, kolooniad. Hipide muusika, kunst.

hõbe|angerjas
zool kudema rändav angerjas, kelle selg on tume, küljed ja kõht hõbejad

hõbe|haigur
zool suur lumivalge sulestikuga haigur, kelle õlgadel on kaks torti pikki käharaid sulgi (Egretta alba)

hõbe|koger
zool koger, kelle küljed ja kõht on hõbedased (Carassius auratus)

häda|vares
inimene, kelle käes kõik äpardub. Hädavaresest maailmaparandaja. Oled igavene, viimane, suur, sündinud hädavares. Kaua ta ikka hädavaresena teiste kulul elab.

idioot ‹-oodi 21› ‹s›

1. van med raskeima astme nõrgamõistuslik, kelle vaimne tase ei tõuse kõrgemale mõneaastase lapse omast
2. (tihti kirumissõnana:) ülimal määral rumal, totter, taipamatu inimene. Oh ma igavene idioot! Nii võib teha ainult viimane idioot! Oled idiootide idioot, et ennast pehmeks rääkida lasksid.

isik ‹-u 2› ‹s›

1. üksik inimene, inimkollektiivi üksik liige. Tähtis, tuntud, kõrgemalseisev, mõjukas isik. Kahtlane, politsei järelevalve all olev isik. Kuuse-nimeline isik. Buddhat peetakse ajalooliseks isikuks. President ja temaga kaasas olevad ametlikud isikud saabusid lennuväljale. Kõrvalistel isikutel sisenemine keelatud! Diplomaat tunnistati sellel maal ebasoovitavaks isikuks. Kuriteo kordasaatja ja põgenik on ilmselt üks ja sama isik. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Isikut tõendav dokument. Isiku kindlakstegemine. Ma ei kuulnud seda asjaosalistelt endilt, vaid kolmandatelt 'kõrvalistelt' isikutelt.
▷ Liitsõnad: üksikisik; ameti|isik, era|isik, tsiviilisik; mees|isik, naisisik; katseisik.
2. inimese individuaalne olemus v. laad, isiksus (1. täh.) Kõige olulisemat osa kasvatuses etendab kasvataja isik. Allest kui kirjanikust kõneldes on raske mööda minna tema isikust. *Kõrtsi pahesid võis veelgi suurendada kõrtsmiku isik, kui ta ainult ahnitsevale kasusaamisele välja läks... H. Raudsepp.
3. keel grammatiline kategooria, mida väljendatakse isikuliste asesõnadega mina, sina, tema v. meie, teie, nemad; pööre (verbidel). Esimene isik 'kõneleja'. Teine isik 'see, kelle poole kõneleja pöördub'. Kolmas isik 'see, kellest v. millest on juttu'.
4. jur õiguste ja kohustuste kandja. a. (inimese kohta). Füüsiline isik. b. (organisatsiooni kohta). Juriidiline isik.

isur ‹-i 2› ‹s›, isurid pl
läänemeresoome rahvas, kelle keel on lähedane Karjala ja Ida-Soome murdeile

jahu|leedik
zool liblikas, kelle tõugud kahjustavad jahu (Ephestia kuehniella)

juhataja ‹1› ‹s›

1. (< tgn juhatama (1. täh.)) Teame ise, kuhu minna, juhatajaid vaja pole. *Mina jäin noorelt üksipäini maha... ei olnud mul ühtegi abimeest ega juhatajat.. O. Truu.
2. isik, kelle ametialaseks ülesandeks on mingi asutuse, ettevõtte vms. juhatamine. Apteegi, kaupluse, lasteaia, raamatukogu, töökoja juhataja. Peakontori, personaliosakonna, tootmisala juhataja. Suure klubi juhataja. Eesti keele õppetooli juhataja. Töötab raamatukogus laenutusosakonna juhatajana. || isik, kes juhib koosoleku, istungjärgu vms. tööd. Ants valiti koosoleku juhatajaks.
▷ Liitsõnad: farmi|juhataja, kateedri|juhataja, klassi|juhataja, klubi|juhataja, lao|juhataja, majandus|juhataja, osakonna|juhataja, sektori|juhataja, söökla|juhataja, tsehhi|juhataja, tööde|juhataja, õppeala|juhataja, ülemjuhataja.

justiits|ministeerium
jur ministeerium, kelle kompetentsi kuulub riigi justiits

juubilar ‹-i, -i 10› ‹s›
see, kellel on juubel, kelle juubelit parajasti tähistatakse. Õnnitleti, tervitati juubilari. Tuntud laulja juubelietendusel esines peaosas juubilar. Juubilari austamisõhtu.

juures
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal. Seisis akna juures. Ema toimetas pliidi juures. Raudteejaama juures on autode parkimisplats. Meisterdab midagi tisleripingi juures. Silla juures on jõgi lahti. Ootan sind postkontori juures. Koer ei püsinud karjase juures. Istu natuke minu juures! Lapsed magasid ema juures. Peatus aeg-ajalt mõne vestlejate rühma juures. Ajasime natuke juttu tassi kohvi juures 'tassi kohvi juues'. Minu mõtted olid kogu aeg sinu juures, olin mõtetega sinu juures. *Peale sööki istusid mehed õllekannude juures. A. Mälk. || kallal. *Ja ajas pikema jututa püksid maha. Hakkas aluspükste juures kohmitsema. I. Sikemäe. || (laiemalt:) kusagil läheduses ja ka sees. Toimetab midagi karjalauda juures. Ma käin korra poe juures!
2. kellegi asu-, elu- v. töökohas; kellegi jutul v. vastuvõtul, (mingis asjas) kellegi pool. Ta elab tütre juures. Poiss oli korteris ühe vanainimese juures. Tüdruk kasvas üles vanaema juures. Pühade ajal olin Tartus sugulaste juures. Ma jõin juba Hendriksonide juures kohvi. Ta käis eile minu juures. Käisin hiljuti arsti, õmbleja, juuksuri juures. Käis mitme tuttava juures raha laenamas. Ta rõivad on õmmeldud hea rätsepa juures 'rõivad on õmmelnud hea rätsep'.
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi kuulub. Koduloomuuseumi juures tegutseb kodu-uurijate ring. Töötasin mitmel pool maakonnalehtede juures. || osutab juhtivale, suunavale isikule. On õppinud „Pallases” N. Triigi juures. Lõpetas konservatooriumi kompositsiooni erialal H. Elleri juures.
4. osutab isikule vm. elusolendile, samuti esemele v. nähtusele, kellel v. millel midagi esineb ning kelle v. mille suhtes midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Eri inimeste juures avaldub rahulolematus erinevalt. Mulle ei meeldi see joon tema juures. Mis sind selle loo juures häirib? Liblikate juures meeldis nende värvikirevus. *Aga küllap oli Sidonialgi Laulu juures midagi võõrastada, kas või tema halliseguseid juukseid. E. Krusten.
5. osutab nähtusele, olukorrale, asjaolule vms., mille puhul v. korral midagi toimub (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Toodangu praeguse taseme juures on see võimalik. Vesi keeb 100˚ C juures. Sellise kiiruse, tempo juures jääme küll hiljaks. Sinu võimaluste, tutvuste juures ei peaks see eriti raske olema. Võpatas selle mõtte juures. Ma ei saa sind aidata isegi kõige parema tahtmise juures. Hingeldas vähimagi füüsilise pingutuse juures. Kõige selle juures ei saa unustada, et.. *Jooksin iga kellahelina juures avama.. R. Kaugver. || osutab mingile tegevusele, millega ühenduses midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Ta oli usinasti töö juures. Ilmutas kauplemise juures erilist osavust. Kingad loksusid käimise juures. Oli ihu ja hingega, südamega, innuga asja juures. Oigas iga liigutuse, sammu juures. Mehed läksid kaardimängu juures kaklema. *Ehk eksis Juhan tegemise juures? J. Parijõgi.
6. osutab kellegi seisundile v. omadusele. Ta on hea, täie tervise juures. Vanamees ei ole enam päris mõistuse juures. Haavatu oli täie teadvuse juures. Tema oma tagasihoidlikkuse juures selle ülesandega küll toime ei tule. *Ja ta [= tüdruk] oli jõu juures, sest kandis kompsu ja toetas teisi. A. Mälk.
7. millelegi lisaks. Kõige selle juures jätkub tal veel aega kirjanduse lugemisekski. *Oma lüheldase kasvu juures on see veider mehike veel pisut küürus.. O. Luts.
8. osutab püsivamale valdus- v. kasutus-, ka käsitlusobjektile (tavalisem on selles funktsioonis adessiiv). Võimu juures on konservatiivid. Selle teema juures me pikemalt ei peatu.
9. kõnek osutab isikule, kelle suhtes teisel isikul on teat. mõju. Sel noormehel on suur menu tütarlaste juures. Minu juures sul selline plaan läbi ei lähe.
10. van nimel, pandiks pannes. *„Armas laps,” rääkis ema nüüd, „oma ja sinu hingeõnnistuse juures vannun, et see on hoopis teine asi.” A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. vahetus läheduses, täiesti lähedal (nägemas, kuulmas vms.). Olin juba päris juures, kui ta mind märkas. Keegi peab raskel haigel juures valvama. Ma olin juures, kui see juhtus. Pead sa igal pool ninapidi juures vahtima!
2. küljes (hrl. mittesoovitavast kõrvalnähtusest kõneldes). Piimal oli mingi võõras maitse juures. Riietel on koirohu lõhn juures. Mehel olid õllelõhnad juures. Sel lool on natuke halb maik juures. Poisikesel oli näppamise mood juures. Eks sel asjal ole oma „aga” juures. *Kõiksugused albid kombed on tal juures. A. Kitzberg.
3. varasemale lisandunud. Huviliste arv suureneb, täna on jälle mitu uut inimest juures. *Tõsi, uusi masinaid on juures. Keskel pole enam tühja ruumilarakat. I. Sikemäe.
Omaette tähendusega liitsõnad: kus|juures, seal|juures, see|juures, siinjuures

juustu|kärbes
zool pisike läikiv must kärbes, kelle vastsed toituvad juustus (Piophila casei)

järele
I. ‹postp› [gen]
1. (ruumiliselt) taha. Asusin ritta tema järele. *Kui Väleküüs [= rebane] ..enam ei märatsenud, võttis tante Vilhelmine ta aeg-ajalt kettipidi enda järele ja viis teistessegi tubadesse jalutama. R. Roht.
2. osutab objektile, mida minnakse v. tullakse kusagilt saama, hankima, ära viima vms. Ema saatis poisi poodi leiva järele. Kassapidaja läks panka raha järele. Tulin oma raamatu, asjade järele. Auto sõitis linna ehitusmaterjali järele. Lippa tööle isa järele ja ütle, et tulgu kohe koju! Vanakurat tulnud ahne peremehe hinge järele.
3. osutab objektile, mida sirutatakse kuskilt võtma, haarama vms. Ulatas, sirutas käe raamatu järele. Sirutas käe juba ukselingi järele, kuid peatus siis. Kobas taskus tikkude järele. Sõdurid haarasid kiiresti püsside järele. *..karjamaal muutus rohi karedaks nagu tema järele asjatult ahmiva lehma keel. J. Saar. | piltl. *Normaalne ja terve inimene haarab instinktiivselt hea järele ja tugevatele toetudes muutub tugevamaks. J. Smuul.
4. osutab taotluste, soovide, igatsuste, vajaduste jne. objektile. Tal on tahtmine televiisori, uue korteri järele. Mehel käisid neelud õlle järele. Selle raamatu järele oli suur nõudmine. Rahval oli tung hariduse järele. Praegu on tungiv vajadus tööjõu järele. Tunneb otse füüsilist vajadust tegutsemise järele. Poisid olid nagu hullud selle tüdruku järele. Pidas end elumeheks, kelle järele naised jooksevad. Tundsin juba igatsust sinu järele! *Kõige ahnemad lämmastiku järele on liblikõielised taimed.. H. Kiik. *Majad kisendavad uute katuste järele. H. Sergo.
5. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille kohta midagi teada tahetakse. Ta küsis ka Aadu ja ta pere järele. Mis sa nuhid minu järele? Ta päris igas kirjas ema tervise järele. Olin kodust kaua ära olnud, seepärast pärisin kodukandi elu-olu järele. Peremees ei küsi selle järele, kas sulasele see töö meeldib või mitte.
6. osutab elusolendile v. olukorrale, kelle v. mille eest hoolt kantakse. Koduhoidjaks ja laste järele vaatajaks kutsuti üks vanainimene. Politseinikud valvavad korra järele. *Kõik me vaatame selle järele, et nad [= lapsed] pestud ja söönud oleksid.. L. Promet.
7. osutab ainele v. esemele, mille lõhn v. lehk on kellegi v. millegi küljes. Metsaalune lõhnas vaigu ja sambla järele. Pargis lõhnab sirelite ja jasmiinide järele. Haigla koridorid lehkasid kergelt arstimite, värske värvi järele. Mehe riided lehkasid tubaka, higi järele. Vanamees haises liikva järele. | piltl. Siin lõhnab kuriteo järele. *See lugu lõhnas juba nagu nöökimise järele! H. Väli.
8. osutab millelegi v. kellelegi sobivusele v. vastavusele. Mu töö on mulle meele järele. Ta püüdis kõikidele meele järele olla. Üritus näis talle väga südame järele olevat. *..loeb piiblit prillidega, mis mitte enam tema silmade järele ei ole. K. A. Hindrey.
9. järel. a. (ruumiliselt). *..[rebane] pani liduma metsa. Koer tema järele. R. Roht. b. (ajaliselt). *Nägin teda uuesti paari aasta järele. K. A. Hindrey. *„Ise tegid seda või?” küsis Mari natukese mõtlemise järele. A. H. Tammsaare. *Pilt pildi järele endisest ajast kerkib tema vaimusilma ette. O. Luts.
10. millestki lähtudes, millegi põhjal, järgi. *Talita neil nõrkuse momentidel minu eeskuju järele.. O. Tooming. *Mis läks see tütarlaps, keda ta vaevalt tundis näo ja nime järele, talle üldse korda. J. Kärner. *Ning töö järele saadakse ka palka. J. Oks.
11. van osutab kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse, järgi. *Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa.. A. H. Tammsaare. *„Kelle mõisa järele see maa on?” – „Tõõtsi mõisa järele.” A. Kitzberg.
12. van millegi poolest, mingis suhtes, järgi. *Heinamaad aru järele päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäini, heina ennast aga ikka vähe ja vähe.. A. H. Tammsaare.
13. esineb fraseologismides, näit.:. Oma käe järele panema. Kellegi pilli, tujude järele tantsima. Suud seki järele seadma.
II. ‹adv›
1. osutab kellelegi v. millelegi liikudes järgnemisele. Tule aga mulle järele! Kihutas ratsahobusega põgenikule järele. Koerad jooksid sõitjaile natuke maad järele. Rühkis eelkõndijatele kõigest väest järele. Ta lonkis sõbrale tusaselt järele. Hiilisin talle silmnäolt järele. Võttis hobuse ohelikuga järele. Vedas longates paremat jalga järele. || (üldisemalt, liikudes järgnemata). Talle tulistati järele. Poisid vaatasid talle vaimustusega järele. Kõik jäid talle tänaval järele vahtima. Pilkesõnu ja sajatusi hüüti talle järele. „Õige jah,” kiitis ta teistele järele. || osutab järgnemisel kellenigi jõudmisele. Jõudsin talle poolel teel järele. Astume aga kiiremini, siis saame neile järele! Puu otsa ei pääse talle keegi järele. Oodake meid ka järele! Läksin talle tuppa järele. || osutab millegi v. kellegi teat. isiku juurde toimetamisele pärast asjaomase isiku enese päralejõudmist. Isa viis linnas õppivale pojale toidumoona järele. Laskis endale mõned raamatud järele saata. *Pere tõi ta [Laekverre] aga järele alles nüüd, vastu kevadet. R. Vaidlo.
2. osutab arengult, tasemelt, saavutustelt kellenigi v. millenigi jõudmist v. viimist. Tuleb töödega naabritele järele jõuda. Poeg on kasvus isale järele võtnud. Poiss oli tükk aega haige, ta peab nüüd järele õppima. Meeskond oli mõne punktiga kaotusseisus, kuid võttis siis järele. Otsis inimest, kes tema poega matemaatikas järele aitaks. *Kulmud isegi mustad, neid järele aidata pole vaja. E. Rannet.
3. osutab kuhugi minekule, et sealt kedagi v. midagi ära viia, ära toimetada. Laupäeval tuldi lastele kooli järele. Kui sul läheb mind vaja, saada kedagi järele! Miks sa oma raamatutele järele ei tule? *Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. A. H. Tammsaare.
4. osutab millegi ajaliselt hilisemale toimumisele. Mine sa pealegi ees, ma tulen pärast järele. Need tunnid tuleb hiljem järele teha. *Oli hea, kui selle hommikul magamata jäänud une said järele magada lõunatundidel.. J. Kärner. *..aga kes meist ei ole nii või teisiti pitsitada saanud, ega me sellepärast ööd-päevad järele soiu. I. Sikemäe.
5. alles, säilinuks. Eilsest oli veel pisut toitu järele jäänud. Unistustest ei jäänud midagi järele. Sula ei jäta sellest lumest kübetki järele. *Võttis ühe linnunokatäie [liha] ja jättis suurema osa kõik järele.. O. Münther.
6. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› tulemuseks, tagajärjeks. Näpistas, nii et sinised plekid jäid järele. *Paistis, et tema nuga jookseb iseäralikult hõlpsasti läbi puu ning jätab järele laitmatult sileda pinna. H. Pukk.
7. osutab millegi lakkamisele, vaibumisele. Vihm, sadu, tuisk jäi järele. Külm, pakane andis järele. Hambavalu, palavik, paistetus annab juba pisut järele. Pahameel, meelekibedus annab järele. Laps jättis nutu järele. Jättis vanemas eas teiste kiusamise järele.
8. osutab millegi paigast lahtitulekule, lõdvenemisele vm. nihkumisele mingi surve mõjul. Uks, värav andis peagi löökidele järele. Ankrutross andis järele ja laev paiskus randa. Mees laskis püksirihma järele. Kleit oli kitsaks jäänud, seda tuli õmblustest järele lasta. || koos verbiga andma osutab mingile vastuseisust loobumisele. Andis kõiges naisele, naise tahtmistele järele. Kokkuleppele ei jõutudki, sest kumbki pool ei andnud järele. Andis kiusatusele järele. Targem annab järele.
9. osutab, et midagi tehakse v. on tehtud mingi eeskuju põhjal, seda imiteerides. Siin pole midagi ehtsat, kõik on järele tehtud. Allkiri on väga osavalt järele tehtud. Tee kõik järele, mis mina ees teen! Ta aimas, tegi järele käokukkumist. Pole mõtet moeveidrusi järele ahvida.
10. osutab mingi asjaolu väljaselgitamisele v. omapoolsele kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan entsüklopeediast järele! Vaata järele, kes seal tuli! Kuulas järele, kas maja on veel müüa. Tuleb lähemalt järele uurida, kuidas see kõik juhtus. *Taavet oli õhinal nõus, ta tahtis paljukiidetud suurlinna ööelu ise järele katsuda. M. Traat. || (ühenduses mõtlemisega). Selle võimaluse üle peab veel järele mõtlema. Mõtle enne hästi järele ja siis alles otsusta! *..iga sõna, mis ta ütles, näis ta enne ettevaatlikult järele kaaluvat. A. Jakobson.
11. tahapoole, maha. Auto jättis järele paksu tolmupilve. || ‹koos andma-verbiga› mingilt omaduselt kellestki v. millestki maha (jääma). *Pärast Salme surma.. ostis isa jutluseraamatu, mis oma suuruse poolest küll piiblile järele andis.. J. Lapp.

järele|valvetu ‹1› ‹adj›
selline, kelle v. mille üle puudub järelevalve. Järelevalvetud alaealised.

järelt ‹postp› [gen]
tagant
1. (ruumiliselt). Lõi ukse enda järelt kinni.
2. osutab isikule, kellelt tema teadmata, salaja midagi omastatakse. Ei tea, kelle järelt ta selle sisse vehkis! Ta näppas aeg-ajalt isa järelt mõne krooni. *..nad [= poisid] lähevad vaatama, kas saaks kuidagi ema järelt odrakaraskit võtta. A. H. Tammsaare.
3. osutab isikule, pärast kelle töötamist v. tegevust midagi korrastatakse. Vedagu ise oma praht välja, mina tema järelt koristama ei hakka! *Töölismajja oli kokku aetud punaste naisi, tütreid ja õdesid – pesema ja puhastama hoonet punakaartlaste järelt.. H. Lepik (tlk).
4. hrv osutab mingile ruumilisele vahemaale, mille järel miski kordub. Iga kümne meetri järelt võeti pinnaseproove.

kaalika|kärbes
zool kärbsetaoline putukas, kelle vaglad kahjustavad kaalikate juuri (Delia floralis)

kabjaline ‹-se 5› ‹s›

1. kapju omav loom, kabjakandja. *Tulin lõunalauast oma kabinetti, hing kui viljaväli, millest kari kabjalisi hoolimatult üle jooksnud. M. Metsanurk.
2. kabjalised pl zool taimtoiduliste maismaaimetajate selts (näit. hobused, ninasarvikud, taapirid), kelle varbaid kaitseb kabi (Perissodactyla)

kahtlustatav ‹-a 2› ‹s›
jur isik, keda peetakse kinni kuriteo toimepanemises kahtlustatuna v. kelle suhtes kohaldatakse enne süüdistuse esitamist tõkendit

kallal
I. ‹postp› [gen]
1. jõuga ründamas, vägivalda tarvitamas, liiga tegemas. Poisid olid hulgakesi ühe kallal. Kass on linnupesa kallal. Parmud on loomade kallal. Kull on kanade kallal. Hunt on hobuse kallal. Lained teevad hävitustööd laeva kallal. Tuul sasib puude, katuse kallal. Karjub, nagu oleks tal keegi elu, kõri kallal. || sõnadega ahistamas, ründamas v. peale käimas. Mis sa norid, närid minu kallal? Jussi kallal lõõbiti tema saamatuse pärast. Lapsed mangusid ema kallal seni, kuni see lubas neid õue.
2. osutab objektile, mille (v. kelle) juures keegi on mingis tegevuses. Töötab romaani, väitekirja, käsikirja kallal. Kunstnik on maali kallal palju vaeva näinud. Pusib ülesannete kallal. Näitleja töötab uue osa kallal. Kalurid õiendasid midagi võrkude kallal. Mees kohmitses kohvri kallal. Keegi kolistas laudaukse kallal. Koer järab kondi kallal. Nad on millegi tähtsa kallal ametis. Juurdleb probleemi kallal. *.. Sokumets tiriti otsemaid grimeerijate ja kostümeerijate ette ning tema kallal algas kibe töö. E. Vetemaa. || osutab objektile, kust midagi võetakse. Käis kapi kallal. Kes on leiva kallal käinud? Vargad on tasku kallal käinud. Kanad on koera toidunõu kallal.
3. osutab asjaolule, põhjusele, mille pärast midagi toimub. Norib iga pisiasja kallal. *.. maa ja linn seisavad vastamisi kui kaks vihaseimat venda, kes tülitsevad päranduse kallal. A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. ründamas, jõuga ahistamas, kimbutamas, liiga tegemas. Nad olid tal hulgakesi kallal. Võlausaldajad olid nagu hagijad kallal. Haigus, tõbi on kallal. Nälg on kallal. Lehmadel on palavaga parmud kallal.
2. tegevuses, ametis (millegi juures). Selle tööga saame hakkama, kui hoolega kallal olla. *Kui siin kallal mõni tund pusida, saaks ka ilma skeemita läbi .. B. Kabur. || midagi puutumas, võtmas. Lihatünnil on vargad kallal käinud.

kallale
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi (v. millegi) kimpu vägivalda tarvitades, jõuga rünnates, liiga tehes. Tormasid, sööstsid nagu kiskjad teineteise kallale. Röövlid tungisid teekäija kallale. Talle kiputi elu kallale. Koer tormas kassi kallale. Hunt kargas hobusele kõri kallale. Piinavad mõtted tulid kui kaarnaparv mu kallale. *Tuul kargas iiliti õunapuude kallale, sasis nende latvu ja raputas neid .. E. Krusten. || sõnadega kellegi kimpu ahistama, sõnadega külge. Asus küsimustega vastase kallale. *Isa vabaduse kallale ei kippunud ema oma käskudega iialgi. M. Saat.
2. osutab objektile, mille (v. kelle) juurde keegi mingisse tegevusse asub. Asub õpingute, ülesannete, töö kallale. Asus ahnelt toidu, prae, pudrukausi kallale. Kõik asusid innukalt asja kallale. Tuleval nädalal kavatsetakse heina, rukki kallale asuda. *.. lagunenud hooned, mille kallale ma ema juhatusel tööle asusin .. Jak. Liiv. || osutab objektile, kust midagi minnakse, asutakse võtma. Läheb kapi, koti kallale. Lapsed, ärge minge võõraste asjade kallale! Kanad tükkisid koera toidunõu kallale.
II. ‹adv›
1. (kedagi, midagi) ründama, jõuga ahistama, kimbutama. Tikkus lausa käsitsi, jõuga kallale. Ta oli valmis vastasele kallale kargama. Nad tulid mulle mitmekesi kallale. Ässitas koerad võõrale kallale. Enne vihma tükivad sääsed pööraselt kallale. Väsimus, tüdimus, uni, külm tikub kallale. Nälg, puudus, haigus tikub kallale. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik. || sõnadega kimpu ahistama, sõnadega külge. Esimehele tungiti mitmes sõnavõtus ägedalt kallale. Kriitika tungis teosele kallale.
2. tegevusse, ametisse (millegi juurde). *Pigistas huuled kokku, käänas käised üles ja asus tööle kallale. L. Kibuvits. || (midagi kusagilt) puutuma, võtma. Vaata, et sa sinna näppepidi kallale ei lähe! *.. Alajõe kellakapis võis pudel kas või terve aasta seista, keegi kallale ei läinud. H. Sergo.

kallalt
I. ‹postp› [gen]
1. jõuga ründamast, ahistamast, liiga tegemast ära. Karjane kutsus koera lammaste kallalt ära.
2. osutab objektile, mille (v. kelle) juurest keegi mingist tegevusest eemaldub v. eemaldatakse. *Sind rebi või jõuga töö kallalt veerandtunnikeseks eemale ... E. Rannet. || osutab objektile, kust midagi võtmast ära tullakse, ära aetakse vms. Kitsed läksid heinakuhja kallalt minema. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Leidis hobused viljaauna kallalt.
II. ‹adv› ahistamast, ründamast, kimbutamast ära. *„Rikkus rikka oma, vaene peksku vaesust kallalt,” ütles naine .. A. Mälk.

kandja ‹1›

1. ‹s› (< tgn kandma); isik, kelle ametiks, tööalaks on millegi kandmine. Puusärgi kandjad. Aafrikas kasutatakse kaupade edasitoimetamiseks veel rohkesti kandjaid. Traditsioonide kandja. Kirjandusteose ideede kandja. Nukleiinhapped on pärilikkuse kandjad. *Feodaal oli poliitilise, sõjalise ja kohtuvõimu kandjaks oma valdusalal. A. Vassar. *.. oli vasalli eest linna põgenenud ja seni ühe kaupmehe juures kandjaks olnud. G. Helbemäe.
▷ Liitsõnad: ette|kandja, kirja|kandja, koorma|kandja, lipu|kandja, loosungi|kandja, paki|kandja, relva|kandja, telegrammi|kandja, tõrvikukandja; laengu|kandja, lennuki|kandja, nakkus(e)|kandja, pisiku|kandja, raketi|kandja, soojuskandja; hääle|kandja, kultuurikandja; au|kandja, hoole|kandja, medali|kandja, mundri|kandja, ordeni|kandja, paela|kandja, pastla|kandja, püksi|kandja, seeliku|kandja, sääriku|kandja, võimukandja; kaela|kandja, keelekandja; kabja|kandja, kärsa|kandja, sarve|kandja, villakandja.
2. ‹adj› hrv rase. *Süüdatud hooneist rabeles välja mõni peidetud rauk, kandja naine või alasti laps. M. Metsanurk.

kapeadoor ‹-i 21› ‹s›
härjavõitleja, kelle ülesandeks on looma ärritamine punase riidega

kapsa|koi
zool väike liblikas, kelle röövikud kahjustavad kapsa jt. ristõieliste köögiviljakultuuride lehti (Plutella maculipennis)

kapsa|kärbes
zool väike tuhkhall kärbes, kelle röövikud kahjustavad kapsa jt. ristõieliste köögiviljakultuuride juuri (Delia brassicae)

kapsa|liblikas
zool liblikas, kelle röövikud kahjustavad kapsa jt. ristõieliste köögiviljakultuuride lehti (Pieris). Kapsaliblikas muneb oma munad kapsalehtede alumisele küljele.

kapsa|öölane
zool hallikaspruun ööliblikas, kelle röövikud uuristavad kapsapeadesse ja teistesse köögiviljadesse käike (Mamestra brassicae)

karakulli|lammas
lambatõug, kelle tallede lokkis villaga nahka kasutatakse väärtusliku karakullnahana. Karakullilammaste kasvatamine.

välja kargama

1. (järsku) välja hüppama, välja tormama. Põgenik kargas läbi akna välja. Koer kargas kuudist välja. Poiss kargab kiiresti voodist välja. Jänes kargas põõsast välja. || kõnek (ootamatult) välja ilmuma (hrl. inimese kohta, kelle juttu v. tegevust peetakse vähekaalukaks v. ebasoovitavaks). Ena kus kargas käsutaja välja! Kus mul kargas tark välja – muudkui õpetama! Kust küll selline saks on välja karanud!
2. välja viskuma, välja paiskuma (näit. esemete kohta). Kirves kargas puulõhkumisel pakust välja. Polt kargas pesast välja. Kivist kargas sädemeid välja. Süda peksab erutusest, nagu tahaks rinnust välja karata.

karja|talitaja
isik, kelle tööalaks, ametiks on karjatalitus. Karjatalitaja viis lehmadele heinu, korrastas loomade asemeid.

karp|vähilised ‹5› ‹s› pl
zool selts alamaid vähke, kelle segmenteerumata keha ümbritseb kahepoolmeline lubikoda (Ostracoda)

karus|loom [-a]
loom, kelle nahka kasutatakse karusnahana, karusnahaloom. Karusloomade kasvatamine. Soobel on hinnaline karusloom. Taigas kütitakse karusloomi.

karus|uluk
uluk, kelle nahka kasutatakse karusnahana

kašelott ‹-loti 21› ‹s›
zool väga suure peaga vaal, kelle jämesooles tekib ambra, võidisvaal (Physeter catodon). Vaalakütid püüdsid kašelotte.

kaup|mees
eraomanik, kelle ametialaks (on) kauplemine; ‹liitsõna järelosana› vahetuskaubaga, (käsi)müügiga vms. tegelev isik. Kaupmeeste seisus. Novgorodi, Hansa kaupmehed. Osav, kaval kaupmees. Mees hakkas, õppis kaupmeheks. Temast sai, tuli rikas kaupmees. Vanasti käisid kaupmehed üle meregi kauplemas.
▷ Liitsõnad: kala|kaupmees, kaltsu|kaupmees, kausi|kaupmees, käsi|kaupmees, laada|kaupmees, lina|kaupmees, metsa|kaupmees, orja|kaupmees, pisi|kaupmees, poe|kaupmees, pudu|kaupmees, raamatu|kaupmees, relva|kaupmees, riide|kaupmees, räbala|kaupmees, ränd|kaupmees, suur|kaupmees, turu|kaupmees, tänava|kaupmees, vanakraami|kaupmees, veini|kaupmees, vilja|kaupmees, väikekaupmees.

kedrik ‹-u 2›
zool paksukehaline karvane liblikas, kelle röövikud on taimekahjurid
▷ Liitsõnad: männi|kedrik, rõngakedrik.

keegi ‹kellegi, kedagi, kellessegi, kelleski, kellestki, kellelegi, kellelgi, kelleltki, kellekski, kellenigi, kellenagi, kelletagi, kellegagi›
I. ‹pron› umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› isiku vm. olendi kohta. a. ‹jaatavas lauses› märgib teadmata v. lähemalt määratlemata isikut (vm. olendit). Keegi koputas. Keegi on ukse, akna taga. Väljas hüüdis keegi appi. Peab kelleltki teed, nõu küsima. Kas täna käis keegi meil? „Ära mine!” hoiatas keegi. Teid küsib keegi Riiast. Ma vajan kedagi, kes mind mõistab. Seda võis teha keegi oma inimestest. Kas keegi on juba uut filmi näinud? Keegi krabistas põõsastes. Kui juba keegi peab minema, siis olgu see mina. Seal oli keegi, ja see keegi tuli lähemale. *„Koer peaks olema,” arvab Jurnas. „Oleks keegi, kes haugub, kui tuleb võõraid ..” A. Mägi. b. ‹jaatavas lauses› iga üksik. Räägiti, mida keegi suvel tegi. Teevad seda, mis kellelegi parajasti meeldib. Joostakse laiali, kuhu keegi. Lõpetavad kooli, kuidas keegi. Vaevalt nad teavad, mis kellestki sai. See kõik sõltub asjaolust, kuidas on kellegi vastupidavus. c. ‹eitavas lauses› mitte ükski. (Mitte) keegi ei tulnud appi. (Mitte) keegi pole sellest kuulnud. Läks minema, kellelegi head aega ütlemata. (Mitte) keegi ei tundnud tema vastu huvi. Tänaval pole (mitte) kedagi näha. Kodus ei olnud kedagi peale Sirje. Ära räägi sellest (mitte) kellelegi. Kellelgi ei olnud asjast aimu. Nad ei tülitsenud kunagi kellegagi. Kas siis keegi teist ei näinud, kuidas see juhtus? *.. kuid möödus päevi, isegi nädalaid, ent püünisesse ei läinud keegi. R. Roht.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et teat. isik vm. olend on lähemalt määratlemata. a. ‹hrl. jaatavas lauses› üks. Keegi mees, naine astus sisse. See oli keegi kiitsakas noormees. Tal on keegi külaline. See oli keegi minu tuttav. Siis esines veel keegi soomlane. Keegi naljahammas tegi tema arvel pila. Laenas raha kelleltki sõbralt. Ta töötavat sellina kellegi kaupmehe juures. Pidas võõrast kellekski teiseks. | vahel ühenduses konkreetse nimelise isikuga, kelle kohta siiski pole midagi muud lähemat teada. Kas siin elab keegi Madis Pihlakas? Tunned sa kedagi Kurepalu-nimelist? Siis kuulsime kellestki Robertsonist. b. ‹eitavas lauses› mitte ükski. Keegi korralik inimene ei tee temaga tegemist. Mul pole siin kedagi tuttavat. Keegi kurat 'mitte keegi' ei saa sellest aru.
3. kellegi kõnek (rõhutava sõnana negatiivse hinnangu andmiseks v. mingi väite eitamise korral:) midagi väärt; mitte mingisugune. Tema pole küll kellegi töömees. Need ka kellegi mehed, ainsast huligaanist ei saa jagu. Niisugune pole kellegi isa, kes oma lapse unustab. Mina nendega tegemist teha ei taha, need pole kellegi inimesed. Nüüd öösel pole enam kellegi õppimine! See pole kellegi toit 'see toit on halb'. See pole ju kellegi palk, vaid lausa sandikopikas. On see kellegi komme öösel ringi kolada? Sellised ulakused, kas see on kellegi tegu! Ta polnud kellegi iludus, pigemini vastupidi. Paar-kolmkümmend aastat pole ju veel kellegi vanadus. *Mina ei ole kellegi perenaine. Olen siin talus ainult töötegija, võõras. R. Sirge. *Meie, talulapsed, polnud ju ka kellegi inglid .. R. Roht.
4. kedagi ‹hrl. eitavas lauses› kõnek midagi. Tal pole häda kedagi. Ärgu nad muretsegu loomade pärast kedagi. *„Mis sa siin teed?” – „Ei kedagi,” vastas poiss hirmunult. A. H. Tammsaare.
II. ‹s› tähtis, tunnustatud v. lugupeetud isik. Varemail aegadel ta oli keegi, nüüd aga enam mitte.
▷ Liitsõnad: eikeegi.

keevitaja ‹1› ‹s›
tehn tööline, kelle kutsealaks on keevitamine. Raudbetoontoodete tehas vajab keevitajaid.

kerge|suurtükivägi
sõj suurtükivägi, kelle relvastuses on kergesuurtükid

kes ‹kelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse›
I. küsiv-siduv pron
1. ‹otsese küsisõnana hrl. substantiivselt› kasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b. ‹adjektiivselt› (tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II. ‹pron› (mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a. ‹koos teadma-verbi ains. 3. pöördega› esineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b. ‹eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõik› märgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c. ‹esineb ühendites› kes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d. ‹korduvana› mitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.

kesa|naine
hrv abielunaine, kelle mees on pikemat aega ära mujal. *Maiste äraolekul ta [= tädi] külastas iga päev „vaest kesanaist”, aga kui mees oli kodu, siis Hulda omakord kippus tädi Alma juurde. J. Kärner.

kihl|vedu
kokkulepe, mille põhjal lepingupool, kelle väide osutub ekslikuks, peab täitma kokkuleppes ettenähtud kohustuse. Kihlvedu sõlmima. Kihlveo tingimused. Kihlvedu võitma, kaotama. Ta võttis kihlveo vastu 'nõustus kihlveo tingimustega'. Jäin kihlveos kaotajaks. Ta võitis, kaotas kihlveoga karbi šokolaadi, 100 krooni. Kihlvedu nägi ette, et .. Ujus kihlveo peale üle järve.

kiin1 ‹-i 21› ‹s›

1. ka zool suur kärbselaadne kahetiivaline putukas, kelle vaglad elavad parasiitidena teistes loomades. *Ja kui veel kiinid tulid, siis polnud võimalik üldse enam künda. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: naha|kiin, nina|kiin, veisekiin.
2. kiinijooks. Kari oli palavaga kiinis. *Kella kümne paiku tõstis päits saba selga ja alustas kiini, selle järel kõik teised. J. Parijõgi.

kivi|korall
zool õisloom, kelle toestest moodustuvad korallrahud

klaas|tiib
zool väike herilasesarnane klaasjalt läbipaistvate tiibadega liblikas, kelle röövikud on taimekahjurid

klassik ‹-u 2› ‹s›

1. üldtunnustatud kirjanik, kunstnik, teadlane vm. vaimukultuuriala esindaja, kelle looming on põhjapanev ning aegumatu. Puškin ja Lermontov on vene kirjanduse klassikud. Noor kunstnik on saanud mõjutusi klassikutelt. Armastas eriti Viini klassikute Haydni, Mozarti ja Beethoveni loomingut. Lugesin tol ajal klassikuid 'klassikute loomingut'.
▷ Liitsõnad: kirjandusklassik.
2. vanakreeka ja ladina keele ning kirjanduse eriteadlane

koera|juht [-juhi]
vastava väljaõppe saanud spetsialist, kelle ülesandeks on koera dresseerida ja tema eest hoolitseda. Politsei, sõjaväe, päästerühma koerajuht.

kohtu|ministeerium
mõnes riigis ministeerium, kelle kompetentsi kuulub riigi justiitsasjade korraldus

kolmeline ‹-se 5› ‹adj›

1. kolme ühikut v. üksust omav, hrl. kolmest isikust koosnev. Moodustati kolmelised grupid.
2. selline, kelle hinded on kolmed. Kolmeline õpilane.

konsul ‹-i, -it 2› ‹s›

1. ametnik, kelle ülesandeks on peam. oma riigi majanduslike huvide ja kodanike õiguste kaitsmine välisriigi teat. linnas v. piirkonnas. Pöördusin Amsterdamis kohaliku Eesti konsuli poole.
▷ Liitsõnad: ase|konsul, au|konsul, pea|konsul, viitsekonsul.
2. aj üheks aastaks valitud kõrgeim riigiametnik Rooma vabariigis. Rooma konsul.
3. aj magistraadi liige paljudes Euroopa linnades keskajal

korra|pidaja
isik, kelle ülesandeks on (tema järjekorra tulles) teat. ruumides v. piirkonnas korra eest hoolt kanda. Ühiselamu, kordoni korrapidaja. Kõik olid laagris kordamööda korrapidajad. Olin terve nädala sööklas korrapidaja. Peo ajaks määrati õpilaste hulgast mitu korrapidajat. Vahetunniks jäid klassi ainult korrapidajad.
▷ Liitsõnad: klassi|korrapidaja, köögi|korrapidaja, laagri|korrapidaja, pataljoni|korrapidaja, staabi|korrapidaja, sööklakorrapidaja.

korstna|pühkija ‹1› ‹s›
isik, kelle ametiks on korstnate ja lõõride puhastamine tahmast. Nõgine, must nagu korstnapühkija.

kostja ‹1›

1. ‹s› (< tgn kostma (hrl. 1., 2. täh.)) Küsimusele kostja. *.. oli ta teada saanud .., et lapsel kedagi kostjat ja aitajat ei olevat. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: eestkostja.
2. ‹s› jur tsiviilprotsessis pool, kelle vastu on esitatud hagi. Kostja ei ilmunud kohtuistungile. Kohtukulud jäid kostja kanda.

košenilli|täi
zool kilptäi, kelle kehavedelik sisaldab karmiini

kriminaal|politsei
politsei, kelle ülesandeks on võitlus kuritegevuse vastu. Asja juurdleb kriminaalpolitsei. Töötas mitu aastat kriminaalpolitseis.

kukruline ‹-se 5› ‹s›, kukrulised pl
zool selts imetajaid, kelle emasloomal esineb kukkur, kukkurloomad (Marsupialia). Kukruliste hulka kuuluvad näit. känguru, kukkurhunt, opossum.

kurgu|arst
arst, kelle erialaks on kurguhaigused. Hääl on ära, tuleb kurguarsti juurde minna.

kustkaudu ‹adv›
missugus(t)e koh(t)a(de) kaudu, mille v. kelle kaudu, mille v. kelle vahendusel. a. otseses küsimuses. Kustkaudu te tulite? Kustkaudu pääseb Viru tänavale? Kustkaudu peame minema? Kustkaudu see buss sõidab? *Kes neile kõigile sõna viis? Kustkaudu jutt nende paari päevaga nii laiali läks? H. Sergo. b. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Poiss ei mäletanud enam, kustkaudu ta ennemalt oli tulnud. See on suur sadamalinn, kustkaudu kaupu sisse ja välja veetakse. Pole enam teed, kustkaudu vanasti üle soo käidi. Kustkaudu see jutt ülemuse kõrvu jõudis, pole teada.

kuuse|pihklane
zool must mardikas, kelle tõugud kahjustavad kuusekoort ja -käbisid (Pissodes harcyniae)

kuuse|sikk
zool must, pruunide kattetiibadega lame mardikas, kelle tõugud kahjustavad kuusepuitu (Tetropium)

kvestor ‹-i, -it 2› ‹s›
aj Vana-Rooma riigiametnik, kelle halduses oli riigikassa ja -arhiiv, provintsis rahandusasjad

kõhr|kala, kõhrkalad pl
zool klass kalu, kelle sisetoes on kõhreline (Chondrichtyes)

kõnetlus|sõna
selle nimi v. nimetus, kelle (v. mille) poole kõnes pöördutakse

kärg|konn
zool Ameerika ja Aafrika veekogude suur konn, kelle emasloom muneb kloaagi abil oma seljal olevatesse kärjekannu meenutavatesse lohkudesse (Pipa pipa)

käsi ‹käe, kätt 36› ‹s›

1. inimese v. ahvi ülajäse randmest sõrmeotsteni; ülajäse tervikuna, õlast kuni sõrmeotsteni. Parem, vasak käsi. Tal on suur, väike, kitsas, lai käsi. Külmad, soojad, mustad, pesemata, puhtad käed. Pahklikud, korpas, krobelised, rakkus, karedad käed. Paljad, kinnastatud käed. Käsi pesema, kuivatama. Käega katsuma, puudutama, silitama. Pühkis käega otsaesist. Käega näitama, viipama. Käed valutavad, külmetavad, on külmast sinised. Käed on pakkidega kinni, punumisega ametis. Kätt andma, pakkuma, pigistama, raputama, suruma (näit. teretamisel). Sirutab tervitades, ulatab hüvastijätuks käe. Mehed andsid lepingu kinnituseks kätt. Minu käsi selle peale (kindla väitmise v. nõusoleku vormel). Pani käed palveks risti, nagu palvetades kokku. Hõõrub rõõmu pärast, rahulolevalt käsi. Käsi plaksutama. Pealtvaatajad ahhetasid ja lõid jahmunult käsi kokku. Mehed vedasid kihla ja Juhan lõi vahemehena nende käed lahti. Käsi taskusse panema, pistma. Seisis, käsi taskus. Tõstab tervituseks käe kõrva äärde. Kätt rusikasse suruma, pigistama. Käsi on rusikas. Kätt suudlema. Kätte kinni hakkama, kargama. Kindaid kätte panema, käest tõmbama. Ühes käes on kinnas, teine on paljas. Õllekann, pudel käis käest kätte. Halge anti edasi käest kätte. Haarab, kahmab labida, kangi kätte. Pole mahti raamatut kätte võttagi. Võõral on ühes käes kohver. Tal oli kirves, kepp käes. Annab, viskab palli käest. Käest kinni hoidma, lahti laskma. Pillas kausi käest maha. Pea vajub kätele. Süütas värisevi käsi sigareti. Käsi raudu panema. Vangid istusid seotud, raudus käsi. Valib oma käega loosipileti. Haarasin mõlema käega paadiservast kinni. Käsi on sidemega kaelas. Käed väsisid, surid ära. Käed all, ees, kõrval. Käsi püsti. Käed üles! Tegin oma käele haiget. Sain käest haavata. Käsi sai vigastada. Õpilased tõstsid tunnis agaralt kätt. Kätt, käega lehvitama. Vehib käega sääski eemale. Seisab, käed puusas. Kindla käega laskur. Tugevate kätega mees. Küünarnukist kõverdatud käsi. Laps sirutas käed emale vastu. Võtan kompsu käe otsa. Laskis oma pikad käed abitult rippu. Ringutas meeleheites käsi. Ei oska midagi peale hakata, laotab ainult nõutult käsi. Ema haaras lapse käte vahele. Rabelesin püüdjate käte vahelt lahti. Käe alt kinni võtma. Käsi kaela ümber, rinnale vaheliti panema. Mind kanti kätel autoni. Tal käed-jalad terved. Ahvi, inimahvi käsi. Käsi peseb kätt. | piltl. Surma, nälja kondine käsi. Pakane pigistas jäise käega. Saatuse karm käsi. Talve käsi. *Sõja käsi hakkas meid kobama. R. Vaidlo. || (elukutsest, soost, east jne. sõltuvate iseärasustega). Tal on sepa, viiuldaja, klaverimängija käed. Vanainimese, lapse, naise käsi. Remont nõuab mehe kätt. *Ei oska [ametit ära] arvata. Mõnele vaatad näkku ja kohe on klaar. Või kui nägu ei räägi, siis räägivad käed. A. Liives.
▷ Liitsõnad: inimkäsi; kunst|käsi, kunstniku|käsi, kura|käsi, laba|käsi, puu|käsi, sepa|käsi, terekäsi.
2. piltl sümboliseerib isikut, kes midagi teeb (enamasti adjektiivide vm. sõnadega lähemalt määratletud). Metrood ehitasid tuhanded käed. Üks tundmatu käsi oli kalmule lilli toonud. Võõrad käed ei hoolinud hoonetest. Virgad käed asusid appi. Lahke käsi tõi toidu lauale. Maja vajab hoolitsevat kätt. Saadetis jõudis pärale mitme käe läbi. Poiss on nüüd heades kätes. Kiri sattus õigetesse kätesse. Raamat on läbi käinud paljudest kätest. Tulevik on meie endi kätes. Su vastane on kõva käsi. Küllap süütas hooned kuri käsi 'kurjategija, pahatahtlik inimene'. *Ei olnud suurt tööd, sest oli püügivaheaeg ja jõude käsi oli linnas isegi küllalt. J. Parijõgi. || kõnek üks vajalikest mängupartnereist kaardimängus; bridžis ka mängija, kelle kätte mäng jääb; ant. laud. Üks, neljas käsi on puudu. Viimane käsi 'tagakäsi'. Käsi käis, võttis.
▷ Liitsõnad: rakkus|käsi, raud|käsi, siidkäsi; ees|käsi, tagakäsi.
3. piltl sümboliseerib töötamist, tegutsemist, toimimist; võim, mõjuvõim. Poisil kätt 'käega töötamise oskust' selle peale, selleks on. Et ma kooli sisse sain, selle juures aitas pisut kaasa tuttava direktori käsi. Süütaja käe läbi sai tuleroaks mitu maja. Siia metsade taha vaenlase käsi ei ulatunud. *Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama! E. Vilde. || ‹koos laiendiga› iseloomustab tegutsemise, toimimise, suhtumise laadi. Tal on virgad, osavad, nobedad käed. Tal on kuldsed käed: kõike ta oskab teha. Vanemad andsid, jätsid lastele elukutse valikus vabad käed. Tegi seda armastava, õrna käega. Mehel oli kõigis ettevõtmistes õnnelik käsi. Sõuab hoogsa käega. Koristab kärmel käel tuba. Laeva, lennukit juhiti kindla käega. Siin kitsi käega ei oldud. Perenaine kandis lahke käega toite lauale. Meid kostitati laial käel 'ohtrasti, kokku hoidmata'. Ta võeti lahkel käel 'lahkesti' vastu. Kunstnik jagas heldel käel autogramme. Vürst lõi valjul käel korda. Valitseb riiki raudse, tugeva, kange käega. Korra loomiseks on kõva, kõvemat kätt vaja. Tema üle oli, teda varjas võimukandja kaitsev käsi. Majapidamises on tunda korraliku peremehe kätt. Teoses on märgata toimetaja kätt. Elu pakkus ohtral käel 'ohtrasti' üllatusi. *Vabandage seda korralagedust! Poissmehe asi! Pole naise hoolitsevat kätt majas! A. Maripuu.
▷ Liitsõnad: kunstniku|käsi, meistrikäsi.
4. hrl van esineb ühendites, mis väljendavad ettepanekut abielluda, selle vastuvõtmist v. tagasilükkamist. Palus vanematelt tütre kätt. Sulane saanud peretütre käe ja pool talukohta. *Ta on aus ja jõukas mees, aga ma lükkasin ta käe tagasi. Juh. Liiv.
5. van käekiri. *Täna sain kirja, mille ümbrikul tundsin ära Tamaara käe. M. Metsanurk. || allkiri. Panin oma käe ka lepingule alla. *Vaata, siin on üks kiri aastast 1601, sellel on koguni kuninga käsi all. H. Sergo.
6. pool, külg, suund. Paremat, head kätt. Vasakut, pahemat kätt. Kumbagi, mõlemat kätt laiusid viljaväljad. Kummalgi käel olid uhked majad. Õnnetuses oli süüdi vale kätt sõitev hobusemees. Pannakse istuma peoperemehe paremale käele. Tema ühel käel istus kooliõpetaja, teisel köster. *Nii saadavad sind teel kõndides kivitarad hüva ja kura kätt.. J. Peegel.

käsk|jalg
isik, kelle ülesandeks on kellegi käske, korraldusi, teateid, kirju vms. kellelegi vahetult edasi toimetada; käsu- v. sõnumitooja. Asutuse, toimetuse, trükikoja käskjalg. Valla käskjalg. Kuninga käskjalad kihutasid mööda maad ringi. Käskjalg käib majast majja, perest peresse. Käskjalgadega kutsuti meid keskusesse kokku. Saatis mulle käskjalaga kutse.
▷ Liitsõnad: kiir|käskjalg, ratsakäskjalg.

käsundus|ametnik
ametnik, kelle tegevus pole piiratud mingi kindla alaga, vaid kes saab igal üksikul juhul ülesande oma ülemuselt. Kuberneri käsundusametnik.

köster ‹-tri, -trit 2› ‹s›
kirikl kirikuteener, kelle ülesanne on vaimulikku abistada (osalt ka asendada) jumalateenistustel ja kiriklikel ametitalitustel, juhatada (orelimänguga) koguduselaulu ning anda usuõpetust. Töötas Vändras, naaberkihelkonnas köstrina. Köster käis matmas, last ristimas. Köstrid õpetasid vanasti lastele ka koolitarkust.

kütja ‹1› ‹s›
(< tgn kütma); isik, kelle tööks on küttekolde v. -kollete varustamine kütusega ja selle põlemise jälgimine. Veduri, aurukatla kütja. Sõidab laeval kütjana. Kool, leivatööstus vajab kütjat. Kütja kühveldas süsi ahju.
▷ Liitsõnad: ahju|kütja, saunakütja; katla|kütja, keskküttekütja.

küüdi|kord [-korra]
küüdis käimise kord. Küüdikord oli naabriperes. Vaestemaja kütus toodi kohale küüdikorras 'kütuse toimetasid kohale need, kelle kord oli küüdis olla'.

legaat ‹-gaadi 21› ‹s›

1. aj Vana-Rooma võimukandja. a. senati saadik v. volinik; väejuhi v. provintsi asevalitseja abiline, kelle määras senat b. (keisririigi ajal:) leegioni komandör, keisriprovintsi asevalitseja
2. kirikl paavsti volinik v. eriülesandega lähetatud esindaja välisriigis
3. jur annak

lesk ‹lese 22›

1. ‹s› surma läbi abikaasata jäänud isik. Noor lastega lesk. Kuidas Mihkli lesk elab? Vanapoiss otsis eluseltsiliseks rikast leske. Seal elab üks lesest pensionär.
2. ‹adj› selline, kelle abikaasa on surnud ning kes pole uuesti abiellunud. Leseks jääma. Lesed naised. Lesk vanamees. Elas koolipoisina kellegi lese naisterahva juures. || van piltl omapead jäetud, hoolitsuseta. *Peremees ajas niisama ringi, maa oli lesk. A. Mälk. *Usk, lootus läind! Lesk armastus kuid nutab .. L. Koidula.
3. ‹s› aiand isasmesilane. Mesilasperes on ema, töömesilased ja lesed.

lont|hüljes
zool suur pruun loivaline, kelle isasloomadel on ninal londitaoline nahakott (Mirounga)

lootus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. soovi täitumise ootus, unistus soovi täitumisest, usk sellesse; (tõenäoliselt teostuva soovi kohta:) võimalus, võimalik-olek. Ei tohi lootust kaotada. Parema tuleviku lootus, lootus paremale tulevikule. Salajane lootus ja unistus. Hellitab lootust kõrgemale ametikohale tõusta. Nurjunud, luhtunud lootused. Poeg ei õigustanud, täitnud vanemate lootusi, pettis nende lootusi, purustas nende lootused. Elame vabaduse lootuses. Lootused kustusid, varisesid kokku, ei täitunud. Üle lootuste hea saak. Vastu ootusi ja lootusi kaotas meie meeskond suurelt. Sa võtsid mult viimase lootuse. Usklikud panevad oma lootuse jumalale. Tal on lootust saada uus korter. Kiri kinnitas ta lootusi. Kas ta paraneb, kas on (veel mingit) lootust? Pole enam lootustki teda leida. Jäta lootus! On vähe lootust tööga valmis jõuda. Ei julge, ei või mingit lootust anda. On andnud talle asjatuid lootusi. See lootus läks luhta, tühja 'ei täitunud'. Tärkas lootus kokkuleppele jõuda. Kuidas vanemtreener hindab meie meeskonna lootusi? *Lina ei täitnud tema peale pandud lootust. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: elu|lootus, kasu|lootus, paranemis|lootus, pääsemis|lootus, sala|lootus, võidulootus.
2. see, kelle või mille peale loodetakse; see, kes v. mis loodetu täidab v. täidaks. Soomlaste uus lootus odaheites, maratonijooksus. Poeg on vanakeste tugi ja lootus. Usklike lootus on jumal.
▷ Liitsõnad: medali|lootus, olümpia|lootus, suurlootus.

lootusetu ‹1› ‹adj›

1. selline, mille v. kelle suhtes pole mingit lootust, väljavaadet v. võimalust. Lootusetu olukord, haigus, armastus. Tühi ning lootusetu töö. Haige seisund on lootusetu. Otsib ka kõige lootusetumast olukorrast väljapääsu. Vangilaagrist põgeneda oli üsna lootusetu. Sellist lootusetut pessimismi kohtab harva. Tuli jätta lootusetud lepituskatsed. Maletaja suutis partii lootusetust seisust viiki mängida. Lootusetu 'parandamatu' käpard, lollpea, lobamokk.
2. selline, kel pole lootust, kes v. mis on lootuse kaotanud. *Okupatsioon laostab teda [= rahvast] samuti. Aga lootusetu ei maksaks olla. L. Promet. *Kuulda saanud, et ma laevamehe kohta otsin, tegi ta üpris lootusetu näo. H. Sergo.

löögi|armee
sõj üldarmee, kelle ülesandeks on peale tungida rinde pealöögi suunas ja vastane ta kaitsevööndis purustada

lühi|pealine
antr (inimese kohta, kelle kolju laius on üle 80 protsendi kolju pikkusest), brahhükefaalne

maailmarekordi|omanik
sportlane, kelle nimel on parajasti maailmarekord. Maailmarekordiomanik 10 000 m uisutamises.

mai|põrnikas
zool kevadõhtuti lendav helepruunide kattetiibadega mardikas, kelle tõugud kahjustavad puude jt. taimede juuri, lehepõrnikas (Melolontha hippocastani)

maja|arst
hrl van arst, kelle poole teat. perekonnas haigusjuhtude korral tavaliselt pöörduti

majandus|direktor
direktori asetäitja, kelle ülesandeks on majandusasjade ajamine

majandus|juhataja
töötaja, kelle ülesandeks on majandusasjade ajamine (näit. koolides)

maja|sikk
zool väike tumepruun mardikas, kelle tõugud kahjustavad ehitiste puitu (Hylotrupes bajulus)

maniküürija ‹1› ‹s›
isik, kelle kutsetööks on maniküürimine

mantel|loom, mantelloomad pl
zool alamhõimkond keelikloomi, kelle keha ümbritseb sültjas mantel (Tunicata)

mao|kiin
zool kiin, kelle vaglad arenevad kabjaliste maos ja sooltorus (Gastrophilus)

mufti ‹6› ‹s›
islami õiguse ja teoloogia tõlgendaja, kelle otsusel on seadusjõud

muskus|hirv
zool Kesk- ja Ida-Aasia mägimetsade väike sarvitu sõraline, kelle isasloomal on võhad ja muskusnääre (Moschus moschiferus)

mõistatus ‹-e 5› ‹s›

1. folkl olendi, eseme, nähtuse v. tegevuse kohta mõne tunnusega antav kujundlik (ühelauseline), hrl. küsimusena sõnastatud kirjeldus, mille järgi tuleb ära arvata, kelle v. millega on tegemist. Rahvapärased mõistatused. Vanaema annab lastele mõistatusi mõistatada. Mõtleb, otsib mõistatuse(le) vastust. || muu lahendamiseks, äraarvamiseks antav nuputamisülesanne, teravmeelne küsimus vms.
▷ Liitsõnad: arv|mõistatus, pilt|mõistatus, rahva|mõistatus, ristsõna|mõistatus, silp|mõistatus, sõna|mõistatus, tähtmõistatus.
2. miski v. keegi seletamatu, äraarvamatu. Looduse, universumi, atmosfääri mõistatused. Hieroglüüfide mõistatus lahendati. Kuidas ta minu käikudest teada sai, see on mulle küll mõistatus. Seda ei oska seletada, see on kõigile mõistatuseks. Tehnika on mulle täielik Hiina mõistatus 'midagi täiesti arusaamatut, segast, väga keerulist'. *Ma tunnen, ta on otsast otsani naine, selline, kes mehi segadusse ajab, neile mõistatuseks jääb .. L. Hainsalu.

mõistetu ‹1› ‹s›

1. see, kellest v. millest on aru saadud. Kui palju on elus vääriti mõistmist ja vääriti mõistetuid!
2. see, kelle kohta on otsus langetatud, kellele mingi karistus määratud. Vangi, sunnitööle mõistetu.
▷ Liitsõnad: hukka|mõistetu, surmamõistetu.

männi|kedrik
zool karvane pruunikas liblikas, kelle röövik kahjustab männiokkaid (Dendrolimus pini)

männi|suru
zool pruunikas liblikas, kelle röövikud toituvad mändidel (Hyloicus pinastri)

männi|vaablane
zool kiletiivaline putukas, kelle ebaröövikud söövad männiokkaid (Diprion)

männi|vaksik
zool liblikas, kelle röövikud söövad männiokkaid (Bupalus piniarius)

männi|öölane
zool liblikas, kelle röövikud söövad männiokkaid (Panolis flammea)

naba|siga
zool Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elutsev metsseataoline sõraline, kelle seljal on nabajad haisunäärmed, pekaari (Tayassu e. Pecari)

naeri|liblikas
zool kapsaliblikast väiksem valge liblikas, kelle röövikud kahjustavad ristõieliste köögiviljade lehti (Pieris napi)

naha|näkk [-näki]
zool kahjurmardikas, kelle vastsed toituvad kuivanud loomseist aineist (nahk, vill jms.)

nahk|kilpkonn
zool suurimaid nüüdisaegseid veekilpkonni, kelle kilprüü on kattunud nahaga (Dermochelys coriacea)

nakkuse|kandja ‹s›
haigustunnusteta isik, kelle organismis leidub nakkusetekitaja

neandertallane ‹-se 5› ‹s›
antr pleistotseeni II poolel elanud ürginimene, kelle skeletijäänuseid leiti esmakordselt Saksamaalt Neandertalist

nimekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
selline, kelle (v. mille) nimi on hästi tuntud, silmapaistev, väljapaistev, kuulus. Nimekas teadlane, arst, leidur, näitleja, poliitik, riigimees, sportlane. Ta oli omal ajal Eesti nimekamaid teatrikriitikuid. Põlvnes nimekast aadlisuguvõsast. „Raudam” on vana ja nimekas segakoor. Üheks kõige nimekamaks balti kroonikaks on Russowi kroonika.

nimetu ‹1› ‹adj›
niisugune, kelle (v. mille) nime ei teata; niisugune, kellel (v. millel) ei ole nime. Nimetud kangelased, sõdurid ühishaudades. Nimetud hauad. Rahvalaulude loojad jäävad nimetuks, rahvaluule on nimetu looming. Nimetu rändrahn, allikas. Ta sai nimetuid ähvarduskirju. Veel nimetu vastsündinu. Nimetu Mats 'väikesele sõrmele eelnev sõrm, nimetamats'. || niisugune, millele ei osata täpset nime anda, ebamäärane, defineerimatu, sõnulseletamatu. Mingi nimetu hirm, rahutus, ärevus, igatsus. Hinges nimetu ootus, mure. Nimetu aimus. *Mitte midagi erilist [ei tunne] peale selle nimetu tunde, mis tekib surma vahetus läheduses. R. Kaugver.

nimi|tegelane
kirj kirjandusteose tegelane, kelle nimi on teose pealkirjaks v. pealkirjas. „Vürst Gabrieli” nimitegelane. Elsa, E. Peterson-Särgava jutustuse nimitegelane.

nina ‹7› ‹s›

1. inimese ja selgroogsete loomade hingamisteede algusosa ning haistmisorgan. a. (inimesel). Suur, väike, madal, lai, kõrge, pikk, terav, sirge, kongus, nõgus, kõver, viltune, lömmi löödud, ülespidi otsaga, taevasse vaatav nina. Kreeka nina 'profiilis sirgjooneline nina'. Nina ots, selg, tiivad. Tal on nösus, nipsis nina. Nina on (külmast) punane, punetab külmast. Nina on märg, vesine, tatine. Nina nohiseb, luriseb, löriseb, tilgub. Nohistab, luristab, löristab, tõmbab, veab nina, ninaga. Nina on kinni, nohune. Nina nuuskama, pühkima, harima, rookima. Nina nokitsema, nokkima, urgitsema. Nina jookseb verd. Katsub näpuga ja nuusutab ninaga. Nina krimpsutama, kirtsutama. Nina sügeleb. Tõmbab, veab ninaga õhku, lõhna. Lõhn, lehk hakkas, lõi, tungis ninna. Nii vastik hais, et hoia nina kinni, peos. Külm näpistab nina, hakkab ninasse (kinni), nina kallale. Lapsed vaatavad aknal, ninad vastu klaasi. Me hingame kas läbi nina või suu kaudu. Räägib, iniseb läbi nina. Pomises, pobises (endale) midagi nina alla. Paneb, sätib prillid ninale. Vanaisa loeb, prill(id) ninal. Võtab prillid ninalt. Ta loeb palju, kogu aeg on nina raamatus. Tõstis nina raamatust. Lapsed, ärge vahtige kaevu, kaevukoll võtab ninast kinni! Tahab alati igal pool oma ninaga 'ninapidi' juures, jaol olla. Ära ninaga kirjuta 'meenutus kirjutajale, kelle nina on kirjutatavale liiga lähedal'. Silm sirkel (ja) nina vinkel (silma järgi, mõõduvahendit kasutamata tehtava töö kohta). Lähme tuppa nina 's.o. ka ennast' soojendama. Ära krimpsuta ühti nina, võid vahel mustemat tööd ka teha! Esteedid kirtsutasid põlglikult nina. Neil on inimene maha lasta nagu nina nuusata. Ants näitas Heinole isa selja tagant narrimiseks pikka nina 'pani harali sõrmedega käe(d) ninale pikenduseks otsa'. Habe mehe au, nina mehe nägu, kübar mehe kõrgus. *.. ei olnud keegi nii peene ninaga, et ei oleks ära kannatanud keskmist raipehaisu .. A. Kork. *.. ta on mulle nii omaseks saanud nagu silm peas ja nina näos .. E. Vilde. b. (loomal). Koer jookseb lõhna ajades ringi, nina maas. Külm nagu koera nina. Koer nuusib, nina pikal toidu poole. Hunt ulub, nina taeva poole, vastu taevast. Näe, seal juba nina kartulihunnikus! Hobune nuhutab nina(ga). Pullile pandi rõngas ninasse. Põdral on hea nina, tunneb kaugelt inimese lõhna. Torka vasikal nina piima sisse, siis õpib ise jooma.
▷ Liitsõnad: kong|nina, kotka|nina, kulli|nina, kõver|nina, nosu|nina, nõgu|nina, nöbi|nina, nöps|nina, nösu|nina, püst|nina, sadul|nina, tömpnina; kärss|nina, ratas|nina, rõngas|nina, terav|nina, vibunina.
2. kõnek inimene, isik; ka halvustavalt tegelase, asjamehe kohta. Iga nokk tuleb norima, iga nina tikub õpetama. Tähtsad, suured ninad sõidavad limusiinidega ette. Ära lase iga(l) nina(l) ennast käsutada. Viina arvestati, osteti pudel nina peale. Kingiraha koguti 10 krooni nina pealt. *Kus veel on nina välja ilmunud! Käsib aru anda ... V. Ilus.
▷ Liitsõnad: nalja|nina, napsi|nina, nõgi|nina, tahma|nina, tatt|nina, tindi|nina, viinanina.
3. kõnek taip, vaist, oskus midagi nagu õhust, nagu haistes välja uurida v. ennustada. Vaat kus on mehel nina, niisuguse asja aimas ette! Naistel on eriline nina kõike märgata. Küll ta välja nuhib, tal on hea, terav nina. *Kas oli Liina nina, see tähendab taip, teravam kui ühelgi teisel? K. Ristikivi. *Mõned rääkisid ka, et Vakkusel on nina, mingi kuues meel, millega ta end alati vee peal hoiab. R. Sirge.
4. hrl. esiletungiv, eenduv (ees)ots, tipp. Adra nina. Laeva, paadi, lennuki nina. Auto ootas juba ukse ees, nina linna poole. Paat keeras nina vastu tuult. Paat jooksis ninaga kaldaliiva(le). Üks istus paadi ninas, teine päras. Kirvetera eesnurk on nina, taganurk kand. Vanaaegne ninaga 'eenduva mootoriosaga' buss. Kinga, saapa, suka, soki nina ja kand. Laia, tömbi, terava ninaga kingad. Saapatald on ninast lahti. Lahtise ninaga tuhvlid. Rautatud ninadega saapad. Kingad olid suured, nina(de)sse tuli paberit toppida. Traktor tõmbab nii, et nina tõuseb püsti. Teisel suusal murdus nina. Lilled, taimed tärkavad, torkavad ninad mullast välja. || poolsaare, neeme tipp, maanina. Kõpu poolsaare Ristna nina. *Leidsin siis neeme ninas vene, lükkasin lainetele ja katsusin põgeneda. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: adra|nina, kinga|nina, laeva|nina, maa|nina, neeme|nina, paadi|nina, saapa|nina, suusanina; veenina.
5. lastek (vahtrapuu tiibvilja kohta, mida lapsed kinnitavad näpitsana nina otsa). *Ta imestas, et vahtrapuule on alles jäänud ainult ninad ja et pajud on oma lehtedega kogu teeraja .. sillutanud. L. Promet.

ninasarvik|-põrnikas
zool suur tumepruun läikiv põrnikas, kelle isastel on laubal kõver sarv (Oryctes nasicornis)

nõdra|usuline
see v. selline, kelle usk on nõder. Mungadki kurtsid, et nad on nõdrausulised ega suuda saatana kiusatustele vastu panna. *Oo sina, nõdrausuline! Kas sa ei tea, et Jumal päästis Taanieli lõukoerte koopast! L. Metsar.

oda|saba
zool ürgvähkide klassi kuuluv lülijalgne, kelle keha lõpeb odakujulise jätkega (Limulus polyphemus e. Polyphemus pediculus)

odra|-lehekärbes
zool väike hallikasmust kärbes, kelle vaglad arenevad kaevandites kõrreliste lehtedel (Hydrellia griseola)

oga|hai
zool meetripikkune söödava lihaga hai, kelle seljauimede ees on teravad ogad (Squalus acanthias)

ogalik1 ‹-liku, -likku 30› ‹s›
zool väike riimveekala, kelle seljauime ees on 2–5 luuoga (Gasterosteus aculeatus)

oga|rai
zool meetripikkune rombja kehaga merekala, kelle keha keskjoonel on suurte ogade rida (Raja clavata)

ohaka|liblikas
zool kollaste ja pruunide vöötide ning valgete laikudega päevaliblikas, kelle röövikud toituvad ohakatel (Pyrameis cardui)

okas|nahksed pl
zool hõimkond selgrootuid mereloomi, kelle nahas olevad lubiliistakud ulatuvad okastena kehapinnale (Echinodermata)

okas|siga
zool suur Euraasia ja Aafrika näriline, kelle keha ülapoolt ja külgi katavad pikad okkad (Hystrix)

orase|öölane
zool hallikaspruun liblikas, kelle röövik (nn. rukkiuss) kahjustab peam. taliviljaoraseid, juurviljade juuri ning mugulaid (Scotia segetum)

orb ‹orvu 21› ‹s›
ilma vanemateta laps; laps, kelle üks vanematest on surnud; sün. vaeslaps. Täielik orb. Isata, emata orb. Lapsendasin oma õe orvu. Laps jäi viieaastasena orvuks. Mu vanaema oli üles kasvanud orvuna. Sõda tegi paljud lapsed isatuiks orbudeks. Varsti tõi isa orbudele võõrasema majja. || (loomade kohta). Orvuks jäänud karupojad anti loomaaeda.
▷ Liitsõnad: pool|orb, täisorb.

pael|öölane
zool öölane, kelle suurtel tagatiibadel on lai sinine, punane v. kollane vööt (Catocala)

paju|mailane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
zool hallikaspruun jämeda tagakehaga liblikas, kelle röövikud kahjustavad metsa (Cossus cossus)

palvetaja ‹1› ‹s›

1. (< tgn palvetama). Katedraalis põlvitav palvetaja.
2. zool Lõuna- ja Kesk-Euroopas esinev sihktiivaline röövputukas, kelle asend saaki oodates meenutab palvetajat (Mantis religiosa)

pandi|pidaja
jur isik, kelle nõude tagamiseks on pant antud, pandivõtja

pankroti|võlgnik
pankrotistunud võlgnik; jur füüsiline v. juriidiline isik, kelle vastu on kohus algatanud pankrotimenetluse

parm ‹-u 21› ‹s›

1. suur kahetiivaline putukas, kelle emased imevad loomade verd (Tabanus). Parm põriseb ta kõrva ääres. Kuumaga ei andnud parmud lehmadele rahu. Härjal hända vaja, kui parmud väljas. | piltl hlv (inimese, hrl. joodiku kohta). Parmud tiirutavad viinapoe ümber. *„Mis sa, parm, siin pirised!” H. Suislepp.
▷ Liitsõnad: kesa|parm, veiseparm.
2. kõnek abimootoriga jalgratas, väike mootorratas; võrr. *Kargasin oma parmule sadulasse ja niisugune gaas peale, et ulus.. M. Raud.

pea|jalgsed pl
zool klass torpeedokujulise v. ümmarguse kehaga limuseid, kelle suuava ümbritseb haarmete pärg ning lihaseline lehter (Cephalopoda). Kalmaarid ja seepiad on peajalgsed. | ‹adjektiivselt›. Peajalgsed limused, molluskid.

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

pealt
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna ablatiivilõpuga›
1. millegi v. kellegi ülapoolelt, pealispinnalt, millestki kõrgemalt (ära); midagi katmast, varjamast; ant. alt. Laua, pingi pealt. Tõstsime kohvrid pakiriiuli pealt alla. Võta noodid klaveri pealt. Ajab aida pealt heinu alla. Taat ronis ahju, vankri pealt maha. Võtsin teki voodi pealt. Lapsed kiskusid kivi pealt sammalt. Riisus lusikaga piima pealt koort. Ta tuli rongi, bussi pealt. Murdis seene jala pealt. Lahingute käigus pühiti paljud külad maa pealt 'hävitati sootuks'. Mul langes seda kuuldes nagu koorem südame pealt. Ega meiegi ole sita pealt riisutud 'viletsad' mehed. || (kehaasendist kõneldes:) nii, et lakatakse põhisõnaga märgitud kehaosale toetumast. Lamaja keeras end selja pealt külje peale. Mees tammus jala pealt jala peale. Täies elujõus inimene varises jala pealt 'püsti olekust'. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli selja pealt märg, lõhki. Musta ülikonna pealt paistab iga tolmukübe kohe silma. *Papüürusekõrkjas on tubli kaks meetrit pikk, juure pealt neli-viis sentimeetrit jäme.. E. Lumet (tlk).
2. kasut. viitamaks kohale, kust keegi (v. miski) läheb, liigub v. kust midagi saadakse, hangitakse. Kalamehed tulid paadiga järve pealt. Kari tuli ristikupõllu pealt. Tulen praegu turu pealt. Rein tuli pikema reisi pealt. Mine mul tee pealt eest! Auto paiskus tee pealt kraavi. Hakkas minema, kuid vaatas veel ukse pealt korraks tagasi. Ostsin selle nurga pealt poest. Ma ei suutnud kuidagi oma pilku tema pealt lahti rebida. | ‹asendatav ka põhisõna elatiivilõpuga› kõnek. Millal te linna pealt tagasi jõuate? Ma ei kuulnudki, millal poiss küla pealt tuli. *Ta [= vana soldat] pani kroonu päält saadud „serdoki” selga.. Jak. Liiv. || teat. kauguselt, teat. vahemaa tagant. Mõne sammu pealt oli võimatu mööda tulistada. Peotrall oli mitme versta pealt kuulda. Seda võis juba hulga, tüki maa pealt näha. *Ta tabas vaenlast kiviga terve postivahe pealt. E. Raud.
3. kasut. viitamaks ametile, tööle, tegevusele, millest keegi loobub v. sunnitakse loobuma. Tulin selle töö, ameti pealt ära. Ta on nüüd autojuht, traktori pealt ammu ära. Ella viidi põllutöö pealt üle karja peale. Ta võttis end, tehti, sai koha pealt lahti. *Oma liberaalsete vaadete tõttu pidi ta varsti ka kooli pealt kaduma.. V. Panso.
4. kasut. viitamaks sellele, mille v. kelle eest v. arvel midagi saadakse v. loovutatakse. a. (üldiselt). Teenis selle tehingu pealt kenakese summa. Kaupmehed said kauba pealt suurt vahekasu. Relvavabrikandid teenivad ka sõja pealt. Ma hoidsin sel nädalal toidu pealt natuke kokku. Võta, 100 krooni kogu kupatuse pealt! Tulumaksu tuleb maksta igasuguste sissetulekute pealt. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt teopäevi ka kõlbmatu maa pealt. *Neile makstakse preemiaid piima pealt, ja vilja pealt, ja lina pealt.. R. Sirge. *.. see voorimees maksis oma poja pealt kaks hõbemarka aastas kooliraha. J. Kross. b. (üksuse kohta, distributiivselt). Mis praegu piimaliitri pealt makstakse? Teenis õhtu pealt kakskümmend marka. Autojuhid saavad tasu veetud koormate pealt. Koormiseks oli neli külimittu adramaa pealt. Sauna kasutamise eest tuli maksta kümme krooni mehe pealt. *Nüüd olid tulepõletaja kalad eraldatud võrgumajade ette kuhjakestesse, iga paadi pealt oma osa.. A. Mälk.
5. mingist suunast, mingilt poolt. Tuul puhus külje pealt. *Tulime Hiiumaa pealt. / Paadis on räimed ja mõrrad. J. Smuul. || mingis suhtes, mingist aspektist, mingist küljest. *Seda asja tuleb iga kandi pealt kaaluda. Elu on iga kandi pealt mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hinge taga oligi ja lapike kehva maad.. A. Maripuu.
6. kasut. viitamaks käimasolevale protsessile, tegevusele, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Aeti südaöösel une pealt üles. Paistab, et mees on tapetud magamise pealt. Tulime poole etenduse, filmi pealt ära. Poisid saadi teo, pahanduse pealt kätte. Loomad tabati kurja pealt. Katkestas jutu poole lause pealt. Sõidu pealt ei tohi trammist maha hüpata. Kukkus äkki jooksu pealt pikali. Pealetungijad tulistasid otse jooksu, käigu pealt. *Õpetajad kutsuti poole tunni pealt direktori kabinetti kiirnõupidamisele. E. Raud.
7. kasut. viitamaks ülimale ajalisele vm. täpsusastmele. Maksan sulle selle kõik sendi, kopika pealt kinni. *„Ega nad siis kella pealt tule,” naeratas Aija. – „Miks ei tule? Ikka kella pealt. Kella pealt ja graafiku järgi..” M. Traat.
8. kasut. viitamaks sellele, mille kasutamiselt, pruukimiselt millelegi muule üle minnakse. Vabrikus mindi, vabrik läks auru pealt elektrimootoritele üle. Kütmine viidi masuudi pealt briketi peale.
9. kasut. viitamaks isikule, kelle tööd v. keda ennast eeskujuna võetakse. Poiss on ülesanded teiste pealt maha kirjutanud. Eks ma võtnud oma kirjatöös sinu pealt eeskuju. *Need olid nii ilmselt isa pealt õpitud sõnad, et see ajas peaaegu muigama. J. Kross.
10. kasut. viitamaks hindele, millelt mingis suunas toimub muutus. Füüsikahinne on langenud nelja pealt kolme peale, ajalugu aga tõusnud nelja pealt viie peale.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kõike hinge, südame pealt ära rääkima, ära ütlema. Kohvipaksu pealt ennustama. On nagu kuu pealt kukkunud. Noatera pealt.
II. ‹prep›
1. [gen] rohkem kui, enam kui, üle (hrl. vanusega ühenduses); ant. alla, alt. Naine juba pealt neljakümne, viiekümne.
2. [part] hrv pärast. *Tulime pealt jõulupühi, just enne uut aastat suurelt merelt.. Ü. Tuulik.
III. ‹adv›
1. pealtpoolt, kõrgemalt (ära); pealispinnalt, katmast (ära); ant. alt. Kangutas kastil kaane pealt. Kruvisin pudelil korgi pealt. Lambil on klaas pealt ära. Laps on teki pealt ära ajanud. Ratas viskas rihma pealt. Tapeet, värv on pealt ära tulnud. Varbal tuli küüs pealt ära. Masinal on mootor pealt maha võetud. Hakkasime koormat pealt maha lükkama. Hein tuleb pealt ära niita. Võta endal mantel pealt ära. Rüüpas pealt paar sõõmu ja andis õllekapa edasi. Ma ei lasknud sel mehel silma pealt 'jälgisin meest kogu aja'. *.. ilmus kooliõpetaja Laur ukse peale ja sõnas: „No poisid, poisid, ärge [mürgeldamisega] lage pealt ära tõstke.” O. Luts. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Sibul on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Suured jääpangad olid pealt valged. Porgandid olid pealt küllalt jämedad, altpoolt peenemad. Pealt karvane riie. Pealt lahtine kaev. Pinal, karp on pealt lakitud. Kartulikuhi kaeti pealt õlgede ja mullaga. Järv kasvab pealt kinni. *.. seisis madala metsa serval palktare, pealt karusnahkadega kaetud nagu jakuudi jurta. J. Pärni (tlk). || väliselt, väljastpoolt. Ta pole nii paha poiss, kui pealt paistab. *Pealt ei saanud keegi aru, et [mees] haige . E. Park.
2. rõhutab mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. lakkamist kellelgi. Mul läks varakult uni pealt ära. *.. nii maias kui ta oligi – oli kompvekiisu ootamatult pealt ära läinud. E. Raud.
3. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. pealt kuulama, pealt kuulma, pealt nägema, pealt vaatama jt.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|pealt, äärepealt; kõigepealt; hetke|pealt, jala|pealt, jõhvi|pealt, kanna|pealt, karva|pealt, kopika|pealt, korra|pealt, kriipsu|pealt, minuti|pealt, paugu|pealt, punkti|pealt, päeva|pealt, ropsu|pealt, sendi|pealt, sõna|pealt, tunni|pealt, täpipealt

pea|minister
valitsuse (ministrite kabineti) juht, kelle hrl. nimetab ametisse riigipea. Kes saab uueks peaministriks? Eesti, Rootsi, Itaalia, India peaminister.

peedi|kärbes
zool hall kärbes, kelle vaglad kahjustavad peedilehti (Pegomyia betae)

peremees|lind
zool lind, kelle pessa pesaparasiit, näit. kägu muneb

peremees|loom [-a]
zool loom, kelle sees v. peal parasiteerivad nugiloomad. Siga võib olla solkmete peremeesloomaks. Osa oma elutsüklist veedavad puugid parasiidina peremeesloomale kinnitunult.

pesa|hoidja ‹s›
zool lind, kelle pojad jäävad lennuvõimeliseks saamiseni pessa; ant. pesahülgaja. Toonekurelised on pesahoidjad. | ‹adjektiivselt›. Pesahoidjad röövlinnud.

pesa|hülgaja ‹1› ‹s›
zool lind, kelle pojad lahkuvad pesast varsti pärast munast koorumist; ant. pesahoidja. Pesahülgajate pojad on koorumisel täiesti välja arenenud. | ‹adjektiivselt›. Pesahülgajad linnud.

pesu|käsn

1. zool soojade merede käsn, kelle toes koosneb elastsetest sarvjatest kiududest (Euspongia)
2. käsna (1. täh.) toesest vm. urbsest materjalist pesemisvahend. Pesi ennast pesukäsnaga. Tee pesukäsn märjaks ja määri seepi peale! Nagu pesukäsn imeb sammal end vett täis.

pidaja ‹1›

1. ‹s› (< tgn pidama); isik, kelle ametiks, tööalaks, tegevuseks on millegi v. kellegi pidamine. Sissesõiduhoovide ja postijaamade pidajad. Meremeestemaja, rohupoe pidaja. Maad on pidajate puudusel söötis. Nõuab küll talu tagasi, aga kas tast selle pidajat saab. Lubaja hea mees, pidaja veel parem. *Praegu [olen] Soomest pärit Seidforsi linnuse pealiku Olavi laeval tüüriaeru pidajaks. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: aia|pidaja, karja|pidaja, koera|pidaja, koha|pidaja, kõrtsi|pidaja, lehma|pidaja, looma|pidaja, maa|pidaja, maja|pidaja, mesilaste|pidaja, mitmemehe|pidaja, mitmenaise|pidaja, mõisa|pidaja, orja|pidaja, poe|pidaja, puhveti|pidaja, põllu|pidaja, talu|pidaja, trahteri|pidaja, ülalpidaja; arve|pidaja, kartoteegi|pidaja, kassa|pidaja, korra|pidaja, raamatu|pidaja, side|pidaja, tabelipidaja; kõne|pidaja, nõu|pidaja, oksjonipidaja.
2. ‹adj› vastu- v. kinnipidav, tugev. Paadil on veel hea pidaja põhi. Pidajat sõbrasuud pole kerge leida. Selget aru ja pidajat mälu! *Et need ankrudki vati vastu võtsid, sest Soolakari all pole pidaja põhi. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: aru|pidaja, sõna|pidaja, vihapidaja.

pihta
I. ‹postp›
1. [gen] (puutudes) vastu. Koputab ukse, akna pihta. Tagus kulbiga potikaane pihta. Annab lapsele joonlauaga sõrmede, näppude pihta. Kirves juhtus kivi pihta. Laev sai löögi kiilu pihta. Hoop sattus vastase nina, kulmu, kõrva pihta. Rähn põristab nokaga puu pihta. Kostis helisevaid lööke metalli pihta. || piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites osutab, millele püütakse mõju avaldada v. millele miski mõjub. Kellegi südametunnistuse, südame, tunnete pihta koputama. Selline asi käis juba temale au, hinge pihta. Need väljaminekud käivad rängalt rahakoti, tasku pihta. Tabas selle ütlusega naelapea pihta. Kellelegi nina pihta andma, kelleltki nina pihta saama.
2. [gen] suunas, sihis (hrl. tabamise eesmärgil). Vaenlase pihta avati tuli. Metsast tulistati tema pihta mitu lasku. Minu pihta sihitud kuul läks mööda. Laskeharjutused liikuvate märkide pihta. *Jää suund polnud mitte otse laeva pihta, vaid sellest poolviltu mööda. A. Kalmus. || osutab objektile, kelle v. mille kohta kriitika vms. käib. Kriitika oli suunatud, sihitud riigikogu pihta. Satiir vaimulike, kiriku pihta. Lehtedes esineb torkeid presidendi eraelu pihta. Öeldu käib nähtavasti Juku pihta. *Igalt poolt kostis Joonatani pihta sajatusi kui rahet. A. Gailit.
3. [gen] esineb kirumisvormelites. Pagana, kuradi, kuramuse, põrgu, pärgli pihta. Kirevase, tulise pihta.
4. [elat] kõnek millestki (hrl. mingist ajast) alates, saadik, peale. Hommikust pihta on päev viltu kiskunud. Oleme sõbrad juba algkoolist pihta. Sellest (ajast) pihta kardan üksi väljas liikuda.
II. ‹adv› tähistab tabamist, märkiminekut (löömisel, viskamisel, tulistamisel jne.). Kas hoop läks pihta? Lööb, annab haamriga naeltele pihta. Virutas ühe kiviga teisele pihta. Sain palliga pihta. Visatud kivi tuli mulle pihta. Ma lasen pihta, kui veel põgeneda proovid! Kütt sai jänesele pihta. Kuul ei läinud, trehvanud pihta. Sain lahingus pihta 'sain tabamuse'. Maja sai pommitamisel pihta. *Mis pihta, see õpetuseks, peksasaanud meest tasub uskuda. V. Lattik. | piltl. Nüüd pole muud, kui tööle pihta! *Näiski, et vene külalise oletus läheb pihta.. E. Vilde. *Jansi uhkus on pihta saanud. V. Ilus.
▷ Liitsõnad: takkapihta.

piima|tõug
põll veisetõug, kelle peamiseks toodanguks on piim. Piimatõugu veised.

piisam|mutt
zool Kesk-Venemaa poolveeline lapiku sabaga putuktoiduline imetaja, kelle näärmed eritavad muskuselõhnalist nõret, desman (Desmana moschata)

pika|pealine
pika peaga. Sangaste rukis on pikapealine suure teraga rukkisort. || antr (inimese kohta, kelle kolju laius on alla 76% kolju pikkusest), dolihhokefaalne. Pikapealised inimrassid.

pimesiku|mäng
(laste)mäng, kus kinniseotud silmadega otsija peab käsikaudu, häälte järgi kellegi kinni püüdma ja kobamisi ära arvama, kelle ta on kätte saanud, kinnipüütust saab aga uus pimesikk. Pimesikumängust ei tüdinud lapsed kunagi. || piltl (teadmatuse teesklemise v. jutuga keerutamise kohta). Püüdsin teda unustada, kuigi taipasin, kui mõttetu on pimesikumäng iseendaga. Rääkigu ometi tõtt, milleks selline pimesikumäng!

pisiku|kandja ‹s›
med terve inimene v. loom, kelle organismis leidub patogeenseid mikroobe

pisi|liblikas
zool pisike liblikas, kelle röövikud elavad peam. taimede kudedes v. võrgendis. Kõrgemad liblikalised jagunevad suur- ja pisiliblikaiks.

pitsati|hoidja ‹s›
aj kõrge riigiametnik, kelle hoiul oli riigipitsat. Kuninglik pitsatihoidja.

porgandi|kärbes
zool väike läikivmust putukas, kelle vastsed kahjustavad porgandi jt. sarikaliste juuri (Psila rosae)

president ‹-dendi 21› ‹s›

1. valitav riigipea enamikus vabariikliku valitsemisvormiga riikides. Eesti Vabariigi president. Ameerika Ühendriikide president. Presidendi eriabi, nõuandjad.
▷ Liitsõnad: ase|president, ekspresident.
2. ühingu, organisatsiooni vms. valitav juhataja, esimees. Eesti Teaduste Akadeemia president. Fennougristide kongressi, olümpiakomitee, jalgpalliliidu president. Selts vahetas presidenti. Ühing valis uue presidendi.
▷ Liitsõnad: au|president, viitsepresident.
3. aj presidentkonna valitseja, kelle nimetas kuningas
4. van kõnek kolmveerandliitrine pudel viina. Keset lauda uhkeldas president.

prill ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. kahe (optilise) prilliklaasiga varustatud nägemist parandav, korrigeeriv v. silmi kaitsev seade (ainsuslikuna kõnekeelsem v. vanemas keelepruugis kasutatud). Suured, kitsad, ümmargused prillid. Suurte klaasidega prillid. Pluss-, miinusklaasidega prillid. Tugevad, nõrgad prillid (optiliste prilliklaaside suure v. väikese valguskiirte murdmise tugevuse kohta). Kuld-, hõbe-, traatraamidega, raamideta prillid. Sarvraamis prillid. Heleda raamiga tumedad prillid. Tal on rohelised 'roheliste raamidega v. klaasidega' prillid. Keegi prillidega mees. Ta kannab prille. Isal on prillid ees, nina peal, ninal. Pani prillid ette, nina peale, ninale. Võttis prillid eest, nina pealt, ninalt ära. Taat seab prilli pähe. Vaatab läbi, üle prilli(de). Ma ei näe enam ilma prilli(de)ta lugeda. Arst kirjutas talle prillid. Prillid läksid, lõid uduseks. Pühi prillid puhtaks. Prilli(de)l on sang katki. Võtame ujuma minnes lestad ja prillid kaasa. *Otsis karbist igivanad prillid, seadis paelad üle kõrvade. O. Jõgi (tlk). || ‹sg.› kõnek prille kandev inimene, prillikandja. *Prillil keerutab suus veel üks küsimus, aga ta mõtleb alles. A. Pervik (tlk). || piltl (osutab kelle v. millisest vaatenurgast asju nähakse). Ta näeb elu sotsioloogi prilliga. Vaatab maailma ülemuse prillide läbi. Nägin meremeheelu poeetiliste prillidega. *Iga kirjanik näeb kõike ainult oma aja prilli läbi. V. Tork.
▷ Liitsõnad: kaitse|prill, kuld|prill, kuulde|prill, lugemis|prill, lume|prill, miinus|prill, näpits|prill, pluss|prill, päikese|prill, ravi|prill, sarv|prill, sukeldumis|prill, tolmu|prill, võluprillid.
2. väliselt prille meenutav ese v. moodustis. Must valgete prillide ja maniskiga kass. Seale saadi prill ninale ja keerutati suu kinni.

prill|karu
zool musta v. pruunika karvkattega taimtoiduline Lõuna-Ameerika karu, kelle silmade ümber ja rinnal on valged laigud (Tremarctos ornatus)

prill|madu
zool india kobra, kelle kaela tagaküljel on ere prillikujulise joonisega muster (Naja naja)

proto|tüüp
eeskuju, alg- v. põhitüüp. Eksperimentaaltsehhis ehitatud masinad olid seeriamasinate projekteerimisel prototüüpideks. „Lada” prototüüp „Fiat”. Sellest filmitähest on saanud moodsa naise prototüüp. *Tema kahjuks nii lühike valitsusaeg oli tõeliselt tugeva valitsuse prototüüp. O. Ojamaa (tlk). *Särgede jumaluse prototüübiks on arvatavasti haug. E. Nirk. || kirj tegelikult elanud v. elav inimene, kelle elukäiku ja iseloomujooni on kirjanik teose tegelast luues kasutanud. Lible prototüüp kellamees Lill.

puidu|sikk
zool pikkade tundlatega mardikas, kelle tõugud kahjustavad raiutud okaspuid (Monochamus)
▷ Liitsõnad: kuuse-|puidusikk, männi-puidusikk.

puna|rebane
nn. harilik rebane, kelle seljapool on punakaspruun, kõhupool valge v. must; selle karusnahk. Punarebase koheva karvkattega nahk. Punarebasest krae, kasukas.

pundenik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
aj talupoeg, kelle koormiseks oli pund vilja. *See oli suur vakus. Ses oli palju külasid, adratalumehi, pundenikke ja asunikke. Igaüks tõi oma määra mööda.. A. Mälk.

purilane ‹-se 5› ‹s›
zool avaookeani hüdraloom, kelle ovaalse ketta taolise keha ülaküljel paikneb kõrge kolmnurkse purje sarnane jätke (Velella)

purpur|tigu
tigu, kelle kehavedelik sisaldab purpurit

putk|loom [-a], putkloomad pl
zool alamklass meres elavaid hüdraloomi, kelle koloonia on koondunud putkega tüve ümber (Siphonophora)

putuk|toiduline

1. ‹adj› putukatest toituv. Putuktoidulised loomad ja linnud. Putuktoidulised taimed 'taimed, mis suudavad püüda, kinni hoida ja lagundada väikesi selgrootuid loomi'. Huulhein on putuktoiduline taim.
2. ‹s› putuktoidulised pl zool selts peam. selgrootutest toituvaid pisiimetajaid, kelle ühistunnuseks on ninast ja ülahuulest moodustunud kärss (Insectivora). Siil ja mutt on Eesti harilikumad putuktoidulised.

puurlased ‹5 või 4› ‹s› pl
zool sugukond öise eluviisiga mardikaid, kelle vastsed uuristavad surnud puusse käike (Lymexylonidae)

põhi|üürnik
üürnik, kelle nimel on üürileping. Põhiüürnik ja allüürnikud.

päeva|koer
zool kirju ööliblikas, kelle röövik tegutseb päeval rohttaimedel ja põõsastel (Arctia, hrl. Arctia caja). Harilik päevakoer. || kõnek selle liblika kirev karvane röövik. Üle teeraja roomas ilus kirju päevakoer. Laisk nagu päevakoer. Lesib nagu päevakoer päikese käes.

päeva|paabusilm
zool päevaliblikas, kelle tiibadel on suured silmataolised laigud (Inachis io)

pähkli|kärsakas
zool väga pika kärsakuga taimekahjur, kelle vastsed arenevad pähklis (Curculio nucum)

pärandaja ‹1› ‹s›
isik, kelle vara pärast tema surma siirdub pärija(te)le

pärast
I. ‹postp›
1. [gen] (põhisõnaga märgitud ajaühiku) järel, möödudes. Aasta pärast. Kahe kuu pärast algab jälle õppetöö. Astun nädala või paari pärast läbi. Ta suri kolme päeva pärast. Tule poole tunni pärast! Kell on viie minuti pärast üks. Natukese, mõne, tüki aja pärast. Vähe, viivu, veidi aja pärast taipasin, mis oli juhtunud. Ettevõte tasub end ära alles aastate pärast.
2. [gen] osutab sellele, mille v. kelle valdusse v. käsutusse saamiseks, saavutamiseks midagi toimub. Lahing käis linna, iga jalatäie maa pärast. Isapõdrad võitlevad emase pärast. Kosis rikka lese tema vara pärast. Röövlid tapsid mehe raha pärast. Koerad purelesid kondi pärast. Naised jagelevad pesuköögi pärast. Võistlus esikoha, maailmameistri tiitli pärast. Ta on tõe ja õiguse pärast väljas. *Vapsidega konkureerisid võimu pärast eeskätt Põllumeestekogud.. O. Kuningas.
3. [gen] mingil põhjusel, millegi tõttu, millestki tingituna. a. osutab tundele, millest tingituna v. mille tõttu midagi toimub. Hõiskab, tantsib rõõmu pärast. Hakkasin viha pärast nutma. Ta ei saanud ehmatuse, hirmu pärast sõnagi suust. Vaju või maa alla häbi pärast! Tal ei tulnud erutuse pärast uni. Tegin seda kiusu, jonni, koeruse, ulakuse, lusti pärast. Läksin huvi, viisakuse pärast nendega kaasa. Mees on õnnetu armastuse pärast jooma hakanud. b. osutab asjaolule v. põhjusele, mille tõttu midagi esineb v. toimub. Laps puudus koolist haiguse pärast. Laev ei sõida täna tormi pärast. Külma pärast ei saa siin talvel elada. Mitmete asjaolude pärast jäi töö pooleli. Talu läks võlgade pärast oksjoni alla. Lammast peetakse villa pärast. Haige oigas valude pärast. Palun vabandust tülitamise pärast! Ega ma sinu pärast ei tulnud, tulin ema vaatama. Ega ma paha pärast, räägin seda hea pärast! Mis sa nutad tühja (asja) pärast! Meeldid mulle oma töökuse pärast. Teda halvustati tema saamatuse pärast. Olen sinu pärast uhke. Sain teie pärast peapesu. Mul hakkas enda pärast häbi, piinlik. Lõi kombe pärast risti ette. Tulid sa ikka asja pärast? 'oli sul ikka asja'. Mis häda pärast 'mis põhjusel' ma peaksin valetama! Mis hea pärast sa siia tulid? (irooniline väljend). *Kui sageli räägitakse seltskonnas lihtsalt rääkimise pärast. I. Trikkel. || (karistatava v. kritiseeritava põhjuse korral vahel võimalik ka eest.). Istub varguse pärast kinni. Streigist osavõtu pärast vallandati mitu töölist. Sain nahutada heitliku iseloomu pärast. Kunstnikule tehti liigse realismi pärast etteheiteid. *.. otsis ja kangutas sõnu ja mõtteid, nagu tuleks nende pärast hiljemini kellegi ees vastutada. P. Vallak. c. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille huvides, kasuks, jaoks midagi toimub. Buss peatus vaid meie kahe pärast. Ära minu pärast oma toimetamisi toimetamata jäta. Räägin seda sinu enda pärast. Tulin koju tagasi üksnes laste pärast. Töö pärast ma ennast tapma ei hakka. Kunst kunsti pärast. Kindla usu pärast on surmagi mindud. *„Ega siis jumal inimest ometi põrgu pärast loonud.” – „Mispärast siis?” A. H. Tammsaare. d. osutab isikule, esemele, asjaolule, kelle v. mille saatuse v. olukorra suhtes tuntakse muret, kahju vms. Ära minu pärast muretse. Kuidas ma küll sinu pärast kartsin! Tunnen muret oma tervise pärast. Mure homse päeva, tuleviku pärast. Kardab oma elu pärast. Lein hukkunute pärast. Rikas muretseb oma raha pärast. *.. oleme mures tedre- ja põldpüüparvede kokkusulamise pärast.. O. Tooming.
4. [gen] ‹hrl. kirjutatakse eelneva sõnaga liitadverbina kokku› kellegi v. millegi seisukohalt, poolest. Sinu pärast võiksime nälga surra, sul ükskõik! Mine siis, minugi pärast! Ütlen seda ainult moe, nalja pärast. Õiguse pärast 'õigupoolest'. Kõik see oli nagu au pärast 'nime poolest, moepärast'.
5. [gen] millelegi vastavalt, millegi kohaselt v. järgi, midagi mööda. Saaks ükskord voli pärast süüa! Kunagi ei osanud peremehe meele pärast olla. Kõikide meele pärast ei suuda teha. *Mina ratsutan ainult tarbe pärast, ma ei tunne sellest mingit erilist mõnu. H. Salu.
6. [gen] esineb fraseoloogilist laadi hüüatustes ja kirumisvormelites. Jumala, taeva pärast, ära tee seda! Aita ometi, Kristuse pärast! Kuradi, pagana, põrgu, kirevase pärast! *Mille tondi pärast ma praegu oma raha salaja pidin lugema? K. A. Hindrey.
7. [elat] kõnek (osutab seisundile:) mingis seisundis v. olukorras olevana, peast. Ta oli noorest pärast iludus. Ära haigest pärast tööle mine! *Taru Iida peavari alevikuserval pole enam see, mis uuest pärast.. M. Nurme. *Minu nimi on Linda Liitmäe, neiust pärast olin Kütt. V. Ilus.
II. ‹prep› [part] millegi järel, millestki ajaliselt hiljem, peale. Kella kolme paiku pärast lõunat. Pärast 1. juulit. Varsti pärast pühi. Viis minutit pärast kuut. Pärast tööd läksime kohe koju. Õhtul pärast töö lõppu. Uued majad kerkivad nagu seened pärast vihma. Pärast sõda olid meil rasked ajad. Asus pärast ülikooli, ülikooli lõpetamist tööle õpetajana. Pärast pikki vaidlusi jõudsime ühisele otsusele. Ta jäi veel pärast mind tööle. Pärast meid tulgu või veeuputus! Elu pärast surma. *Mind jäeti mingi koerustüki eest pärast tunde. T. Vint. | ‹ühendsidesõna osana› pärast seda kui vt kui
III. ‹adv›
1. hiljem; edaspidi. Hommikul paistis päike, pärast hakkas sadama. Mine sina kohe, ma tulen pärast järele. Eks pärast näe, vaata, mis siin teha annab! Mul pole praegu raha, maksan pärast. Ta oli algul vastu, kuid pärast andis järele. Pärast näeme! Seda juhtus pärastki. Parem enne karta kui pärast kahetseda. Pärast ikka tarku palju! Kes pärast naerab, naerab paremini. *.. sest nii tarka koera kut Nässu pole Abrukas enne old ega tule pärast. J. Tuulik. || seejärel, siis. Algul kuulasin raadiot, pärast veel lugesin pisut. Enne töö ja pärast lõbu. Esiti varastab nõela, pärast noa, viimaks hobuse.
2. van (kartust v. kahtlust väljendades:) viimati, äkki, järsku. *Oota, ma keeran ukse lukku, pärast mõni tuleb. A. H. Tammsaare. *".. julgegi sööma hakata: pärast viib keele alla!” arvas poiss. E. Särgava.
Omaette tähendusega liitsõnad: au|pärast, häda|pärast, jao|pärast, käe|pärast, meele|pärast, minu|pärast, miski|pärast, moe|pärast, nalja|pärast, näo|pärast, see|pärast, selle|pärast, teadu|pärast, õigupärast

pääsu|saba

1. zool suur, valdavalt kollane päevaliblikas, kelle tagatiibade serv ulatub pikalt välja (Papilio machaon)
2. kõnek sabakuub. *Ta oli enda täna kuidagi liialdatult välja ehtinud: seljas kandis ta musta pääsusaba triibuliste pükstega .. A. Jakobson.

qui pro quo [kvii pro kvoo]
kes kelle asemel (isikute ärasegamise, äravahetamise kohta)

ranna|talupoeg
rannaalal elav talupoeg, kelle põhiline sissetulekuallikas oli kalapüük

redise|kärbes
zool väike kollakate tiibadega putukas, kelle vastsed kahjustavad redise jt. ristõieliste köögiviljakultuuride juuri (Chortophila floralis)

reesus|makaak
zool klassikalise laboriloomana tuntud makaak, kelle verest avastati reesusfaktor, reesusahv, reesus (Macaca mulatta)

rekordi|omanik
sportlane, kelle nimel on mingi ala rekord. Euroopa rekordiomanik kõrgushüppes. Mullune rekordiomanik jäi seekord kolmandaks. Võistlustel osaleb ka endine rekordiomanik.

risti|vanem
ristiusu kirikus isik, kes on lapse ristimistalituse juures tunnistajaks (ja kelle kohuseks on hoolitseda ristilapse kristliku kasvatuse eest), ristiisa v. ristiema, vader

ritsik|lind
zool võsades ja põõsastikes pesitsev väike pruunikas lind, kelle laul meenutab ritsika sirinat (Locustella). Ritsiklinnud laulavad harilikult öösiti.
▷ Liitsõnad: jõgi-|ritsiklind, võsa-ritsiklind.

rõnga|kedrik
zool ookerkollaste v. pruunide eestiibadega karvane liblikas, kelle röövik kahjustab peam. viljapuude õisi ja lehti; ka aia-rõngakedrik (Malacosoma neustria)

rõng|uss, rõngussid pl
zool hõimkond usse, kelle kere koosneb paljudest rõngaslülidest, millest igaüks sisaldab tähtsaimate elundkondade osi, anneliidid (Annelida)

rüü|kala
paleont devonis elanud merekala, kelle pead ja keha esiosa kattis luuplaatidest rüü

saapa|puhastaja
isik, kelle tööks on jalas olevate jalanõude puhastamine (näit. tänaval). Tänava ääres istusid saapapuhastajad. Lasksin saapapuhastajal kingad läikima lüüa.

sagar|nina
zool väike käsitiivaline imetaja, kelle koonul on keerukad paljad nahamoodustised (Rhinolophus)

sala|joodik ‹s›
isik, kelle kohta arvatakse, et ta salajas pruugib vägijooke. Räägitakse, et Mart olevat salajoodik.

sanitaar|arst
arst, kelle kompetentsi kuuluvad mitmesugused sanitaaria alale kuuluvad tervishoiuprobleemid. Sanitaararst kontrollis üldist hügieeni- ja töökaitsenõuete täitmist.
▷ Liitsõnad: peasanitaararst.

sibula|kärbes
zool kärbes, kelle vaglad kahjustavad sibula (3. täh.) sisemust (Delia antiqua)

side|pidaja
isik, kelle ülesandeks on sidepidamine. Partisanide, põrandaaluste sidepidaja. Ta määrati pataljoni staabi juurde sidepidajaks. || vahetalitaja. Pärast õdede tülliminekut jäi ema ainsaks sidepidajaks nende vahel. *.. Meliita oli tal ainuke sidepidaja välismaailmaga. A. Kasemaa.

sifonofoor ‹-i 21› ‹s›, sifonofoorid pl
zool alamklass meres elavaid hüdraloomi, kelle koloonia on koondunud putkja tüve ümber, putkloomad

siidi|liblikas
zool peaaegu lennuvõimetu valge liblikas, kelle röövik eritab siidi (Bombyx mori). Looduslikult elavad, kodustatud siidiliblikad. Siidiliblikaid kasvatama. Siidiliblika röövik 'siidiuss'.

siil ‹-i 21› ‹s›
zool
1. öösiti tegutsev putuktoiduline imetaja, kelle seljapoolt katavad okkad (Erinaceus, hrl. Erinaceus europaeus). Siil magab talveund. Aias elab mitu siili. Lapsed tõid siili mütsi sees tuppa. Siilile pandi alustassi peale piima. Siil turtsub, podiseb, tõmbub kerra. Muinasjuttudes peetakse siili targaks ja väledaks loomaks. Poiss on turris nagu siil. Mehe lõug oli okkaline nagu siil. See on siililegi selge 'seda teab v. taipab igaüks'. | piltl. *.. kukkusid kastaneilt maha / väikesed rohelised siilid.. J. Kaidla.
▷ Liitsõnad: kõrvuksiil.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes muus loomanimetuses
▷ Liitsõnad: nokis|siil, sipelgasiil.

siilak|tiib
zool põõsaste ja puude päikesest valgustatud lehtedel peatuv liblikas, kelle tagatiivad on siilakuga (Thecla)
▷ Liitsõnad: kase-siilaktiib.

silmik ‹-u 2› ‹s›

1. kiivrisilmik. *Siis avanesid relvasaalid raudrõivais rüütlitega, kelle silmikud kinni löödud.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: kiivrisilmik.
2. vaateava ukses. *Harilik kasematt.. Silmikuga ukse taga valve... J. Kross.
▷ Liitsõnad: uksesilmik.
3. zool liitsilma osasilm
4. zool paljuliigiline hrl. tume päevaliblikas, kelle tiibadel on enamasti silmlaigud
▷ Liitsõnad: aasa|silmik, rohusilmik.
5. ‹liitsõna esiosana› esineb silmilise asja v. olendi nimetuses; näit. silmiksõlg, silmiksuru, silmiktriinu

sini|kala
zool umbes meetripikkune soojade merede röövkala, kelle selg on sinaka varjundiga (Pomatomus saltatrix)

sini|paabu
zool Indias ja Sri Lankal elutsev suur kanaline, kelle isaslinnul on küütlevate silmlaikudega pikad sabasuled (Pavo cristatus); paabulind

sini|rind
zool pruunika sulestikuga lind, kelle isaslinnul on sinine kurgualune (Luscinia svecica)
▷ Liitsõnad: luha-|sinirind, tundra-sinirind.

sini|saba
zool umbes varblasesuurune värvuline, kelle saba ja ülapool on kirkalt sinised (Tarsiger cyanurus)

sipelga|kiil [-i]
zool peam. (lähis)troopikas elutsev kiilisarnane putukas, kelle vastsed on sipelgalõvid (Myrmeleon)

sirbi|viskamine ‹-se 5› ‹s›
folkl ennustamiskomme lõikuse lõpetamisel: kelle sirp üle õla visatuna kõige kaugemale lendas, see neid pidi kõige enne mehele saama. Sirbiviskamise laul.

sireli|suru
zool liblikas, kelle röövikud toituvad sirelilehtedest (Sphinx ligustri)

sitikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. mardikas, kelle valmikud kaevavad väljaheidete alla käigu, et sellest toituda; (laiemalt:) roojatoiduline põrnikas. Põrnikad, sitikad jt. mardikad. Sitikate vastsed. Sitikad sumisevad. Oli kuulda sitika tiibade surinat. Suur must sitikas liikus aeglaselt üle tee. Sitikas põrkas lennul vastu planku. Selili justkui sitikas. *Keisririigi asjad käivad sitika sammul [= aeglaselt]. E. Kuus.
▷ Liitsõnad: põua|sitikas, rooja|sitikas, sitasitikas.
2. piltl (inimese kohta). a. väike (terane v. elav) laps. Kas see väike sitikas oskab tõesti juba lugeda? *Juba siis ta lausus mulle, et küll ma su, sitika, kord kosin.. H. Raudsepp. b. hlv. *Ei see sitikas tõuse täna enne lõunat. Oli ju teine täis nagu sikk, kui õhtul koju tuli.. A. Jakobson. *„Mis su tere, va sitikas, kua maksab,” vastas Pearu. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: poisisitikas.
3. (kerge kirumissõnana). *„Ah sa sitikas!” ütles Juulius tõsise pahameelega.. K. Ristikivi. *Sa sinine sitikas, kui oleks kasvõi üks korralik kergekuulipilduja... E. Raud.

soo|kurg
zool kõrgejalgne pika kaelaga lind, kelle pesa paikneb soos (Grus grus). Sookured kruugutavad, kruuksuvad. Tantsivad sookured. Sookurgede parv.

soomus|loom [-a]
sipelgatest ja termiitidest toituv lõunamaa imetaja, kelle keha ning saba katavad soomused. Hiina, jaava soomusloom.
▷ Liitsõnad: hiid-|soomusloom, rohtla-soomusloom.

stantsija ‹1› ‹s›
tööline, kelle kutsealaks on stantsimine. Metalltoodete tehas vajab stantsijaid.

stego|saurus
paleont taimtoiduline hiidsisalik, kelle seljal ja sabal asetsesid suured kolmnurksed luuplaadid

sub|kultuur
ühiskonna mingile rühmale eriomane kultuur (käitumine, hoiakud, rõivastus, kunst jms.), mis märgatavalt erineb selles ühiskonnas üldiselt valitsevast kultuurist; ühiskonnarühm, kelle elustiil erineb üldisest; sün. allkultuur. Etnilised, religioossed subkultuurid. Noorte subkultuurid. Vangide, prostituutide, narkomaanide subkultuur. Kriminaalne subkultuur. Rokkmuusikafestivalil võis näha kõikvõimalike tänapäevaste subkultuuride kooslust.

suigu|kubjas
(endisajal:) kirikumees (2. täh.), kelle ülesandeks oli jälgida, et kogudus jutluse ajal ärkvel püsiks

sulus|pesitseja
zool lind, kelle pesa on mingis õõnes, suluspesa omav lind. Suluspesitsejate hulka kuuluvad näit. kuldnokk, rähn, tihane jt. | ‹adjektiivselt›. Suluspesitseja lind.

suur|liblikas
zool suurem liblikas, kelle röövikud elavad taimede pinnal ja valmikud tolmeldavad taimi; ant. pisiliblikas. Kõrgemad liblikalised jagunevad suur- ja pisiliblikateks.

sõjaväe|kohustuslane
see, kelle kohta kehtib sõjaväekohustus. Pärast ajateenistust arvati sõjaväekohustuslased reservi.

sõraline ‹-se 5›

1. ‹s› sõralised pl zool selts taimtoidulisi maismaaimetajaid, kelle varvaste viimaseid lülisid kaitsevad sõrad (Artiodactyla). Sõraliste seltsi kuuluvad veised, hirved, sead, jõehobud, kaelkirjakud ja mitmed teised loomad. Goraal on sõraline.
2. ‹s› muu sõrgu omav loom. *.. lebasid müügiletil igasugused sõralised – suured vähid, homaarid, langustid – ja haisesid natuke. L. Promet.
3. ‹adj› sõrgu omav, sõrgadega. Vähid ja krabid on sõralised olendid.

sõstra|-klaastiib
zool klaastiib, kelle röövikud kahjustavad sõstrapõõsaid (Synanthedon tipuliformis)

säsi|ürask
zool metsakahjur, kelle noormardikad kaevandavad käike männivõrsete säsis (Tomicus)

sümpaatia ‹1› ‹s›

1. poolehoid, meeldimus; ant. antipaatia. Vastastikune sümpaatia. Kellegi, millegi vastu sümpaatiat tundma. Näib, et tal on mingi eriline sümpaatia loomade vastu. Ta suhtus minusse tõsise sümpaatiaga. Trotslik ja julge võitleja äratab ikka sümpaatiat. Uus õpetaja võitis kiiresti laste sümpaatia. Autori sümpaatia on lihtrahva poolel, kuulub lihtrahvale. Eks igal inimesel ole oma sümpaatiad ja antipaatiad. *Ema Mari oli oma sümpaatiates ja antipaatiates teravam kui ema Olga: keda ta pooldas, seda pooldas väga, keda ei pooldanud, seda ei saanud kuidagi pooldada. R. Roht.
▷ Liitsõnad: ebasümpaatia.
2. kõnek vastassoost isik, kelle vastu erilist sümpaatiat (1. täh.) tuntakse. Erkki oli Leida salajane sümpaatia. *„Igal poisil on oma sümpaatia, aga Indrekul pole nagu märganud,” jätkas Merle. S. Truu.

süüdistatav ‹-a 2› ‹s›
jur isik, kelle suhtes on tehtud süüalusena vastutusele võtmise määrus, süüalune

taevas|tiib
zool Eestis tavaline päevaliblikas, kelle isasisendil on taevassinised tiivad (Lysandra, ka Lycaena). Harilik taevastiib.

talle|kotkas
raisakotkas, kelle noka all on harjassulgedest habe, habekotkas. Tallekotkas toitub suurte loomade korjustest.

tamme|kedrik
zool üks meie kõige suuremaid liblikaid, kelle röövik toitub lehtedest jm. taimeosadest (Lasiocampa quercus)

tamme|mähkur
zool meil levinud pisiliblikas, kelle röövikud kahjustavad tamme (Tortrix viridana)

tasku|konn
zool väliselt lehekonna sarnane kahepaikne, kelle emasisendi seljal paikneb nahkne haudetasku, kukkurlehekonn (Gastrotheca)

teadmata ‹indekl. adj›

1. teadmatu (1. täh.); selline, kelle kohta puuduvad andmed. Auto lahkus teadmata suunas. Teadmata päritoluga ürik. Teadmata kadunu. Tunnistati teadmata äraolijaks.
▷ Liitsõnad: seniteadmata.
2. van teadmatu (2. täh.) Noore teadmata inimese jutt. Teadmata rahvas.

teadmatult ‹adv›

1. jäljetult (inimese kohta, kelle saatusest pole midagi teada). Teadmatult kadunu. Ta mees on teadmatult kadunud. Ta jäi sõjas teadmatult kadunuks.
2. ebateadlikult, tahtmatult. See juhtus kogemata, teadmatult. Noorem tegi vanema liigutusi teadmatult järele. *.. ma ise küll tahan rääkida tõtt, aga teadmatult ütlen midagi vastupidist. A. H. Tammsaare.

teie ‹rõhulises asendis›, te ‹rõhutus asendis› ‹teie e. te, teid, teisse, teis, teist, teile, teil, teilt, teieks e. teiks, teieni, teiena, teieta, teiega›
‹pron› mitmuse 2. isiku asesõna vt sina
1. osutab kahele v. enamale isikule, kellest vähemalt üks on kuulaja (lausungi adressaat) ja kelle hulka ei kuulu kõneleja (v. kirjutaja). Teie ja meie. Teie – sina ja tema, sina ja nemad, teie ja nemad. Te töötate, joonistate. Poisid, täna lähete teie poodi. Teie Peetriga enam välja ei lähe. Teie meiega läbi ei käi. Teie kolmekesi. Kas te tulete mulle vastu? Kuidas te ilma minuta hakkama saite? Sain teie pärast riielda. Te riided on mustad. Mitu teid on? Kutsume teid kõiki külla. Olen teis kindel. Üks teist neljast peab minema. Olen teist mõlemast kuulnud. Tõin teile kommi. Annan teile kummalegi õuna. Teil on ilus elamine. Tahtsin teilt nõu küsida. Tuleme teieni. Ilma teieta ma ei lähe. | (personifitseerides). Tervitus teile, kodused metsad! Pauka ja Polla, kuidas siis teie elate? || esineb hüüatustes, ütlustes, püsiühendites. Oh teid lapsukesi! Oh teid küll! Jumal teiega, vennad! Susi teid söögu! Minge, pagan teiega! Kurat teid võtku! || ‹väliskohakäänetes› ka kohavarjundiga, märkides kuulaja peret, kodu, töö- v. elupaika, elukohamaad jne. Kas ma tulen õhtul teile? Teil peetakse täna pidu. Sinna on teilt kaks kilomeetrit. Teile tuleb tööle kaks noort inimest. Kas teil on tööpuudus suur probleem?
2. ‹kirjalikul pöördumisel hrl. suure algustähega› osutab ühele kuulajale (adressaadile), kasut. pöördumisel võõra v. vähem tuttava inimese poole vrd sina Proua Mets, kas see on teie raamat? Teie, noormees, ei tunne filosoofiat! Tahaksin teiega rääkida, härra professor. Ja mina arvasin, et see on teie pruut! Kes te selline olete? Pöördun Teie poole ühe palvega. | (kirja lõpus saatja nime ees). Tervitustega Teie Arnold Mets. | (pöördumisel kõrge võimukandja poole). Teie kõrgeausus, ausus, kõrgus, hiilgus, ekstsellents.

teo|tapik ‹-u 2› ‹s›
zool must v. pruun pika peaga putukas, kelle valmikud ja tõugud toituvad tigudest (Phosphuga atrata)

tera|mardikas
kaunvilja kahjustav mardikas, kelle tõugud elavad taimede seemneis
▷ Liitsõnad: herne-|teramardikas, oa-teramardikas.

terase|sulataja ‹1› ‹s›
tööline, kelle tööalaks on terasesulatus. Metallurgiatehase terasesulatajad.

terase|valaja
tööline, kelle tööalaks on terasevalamine. Terasevalajate streik.

termist ‹-i 21› ‹s›
tööline, kelle tööalaks on metallide termiline töötlemine

tiib|jalalised pl
zool selts meres elavaid tigusid, kelle iseloomulikuks tunnuseks on jala ülemisest osast moodustunud külgmised uimed (Pteropoda)

tinutaja ‹1› ‹s›

1. tehn tööline, kelle kutsealaks on tinutamine
2. kõnek joodik. Naaberlauas istus paar tinutajat, õllekannud ees.

toom|kogudus
kogudus, kelle kirikuks on toomkirik

toone|sepp
zool tömbi peaga must v. pruun silinderjas mardikas, kelle tõugud kahjustavad peam. puitseinu ja mööblit (Anobium). Tooneseppade väsimatu tiksumine seinas. Kummut oli tooneseppadest auklikuks puretud.
▷ Liitsõnad: mööbli-|toonesepp, suur-toonesepp.

trüpanosoom ‹-i 21› ‹s›
zool algloom, kelle elutsüklist osa kulgeb putuka soolestikus, osa selgroogse veres ja kudedes, keerdviburlane (Trypanosoma). Tsetsekärbse levitatav trüpanosoom tekitab unitõbe.

tugitooli|sportlane
kõnek (isiku kohta, kelle sporditegemine piirdub võistluste ülekannete jälgimisega)

tule|juht [-juhi]
sõj kaitseväelane, kelle ülesanne on tuld juhtida