|
Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 1 artikkel
kihk ‹kihu 21› ‹s›
1. mitte rahu andev, otsekui tagant tõukav tung, iha millegi järele v. midagi teha, kihu. Teda sundis tagant kärsitu, vastupandamatu kihk uute elamuste, uute paikade järele. Tal on reisimisest juba kihk veres. Minus ärkas kihk midagi suurt korda saata. Tundsin kätes kihku midagi teha. Tüdrukul oli kange kihk mehele minna. Mehed läksid jahile minnes kihku täis. Mind läbis, täitis, haaras rõõmus kihk: viimaks ometi olen vaba. Tal polnudki tantsuhimu, ei tundnud kihku jalgades. *Mõlema pead kuumutas üksainus metsik kihk: võita, teisest jagu saada. R. Sirge. || meeleline himu, seksuaalne iha, kihu. Tuli peale kihk poisi, naise järele.
▷ Liitsõnad: avastamis|kihk, jahi|kihk, kättemaksu|kihk, mineku|kihk, mängu|kihk, noorus|kihk, otsimis|kihk, reisi|kihk, rõõmu|kihk, rännu|kihk, tantsu|kihk, tasumis|kihk, tegutsemis|kihk, viha|kihk, võitluskihk; kire|kihk, sugu|kihk, verekihk.
2. hrv hoog, vahk. Ägeduse, uljuse kihk. *.. ka tema tundis ägedaid mälestusvalu kihke, nagu oleks ta sünnitusvaludes. M. Pärna (tlk).
|
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
|