Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 2 artiklit
kihv ‹-a 23› ‹s›
1. suur väljaulatuv silmahammas. Hundi, ilvese, karu, kiskjate kihvad. Suurte kihvadega kult. Koer paljastas urisedes tugevad kihvad. Morsa kihvad. Kihvadest kaelakee. || (üldkeeles ka:) võhk. Elevandi, mammuti kihvad. || hrl nlj (inimese hamba kohta). Ta paljastas naerdes oma kihvad. „Mis sul viga on?” – „Kihv valutab.”. *.. lõi oma valged kihvad pirukasse. „Meil on kõhud tühjad.” L. Promet.
2. ‹hrl. pl.› van vurr, vunts. *Toots keerutab oma väikesi punaseid kihvu .. O. Luts. *Viimaks tuli üks peenikeste riietega härra, käed taskus, kübar viltu pääs, kihvad nina all .. J. V. Jannsen.
kihva keerama ~ panema ~ pistma
1. ära sööma, nahka panema. *.. küllap see mees keeras ise kihva selle toidu, mis kotermannile pidi viima. A. Kaskneem. *Noh – tema pakkus [süüa] ja mina pistsin kihva! E. Vilde.
2. ära rikkuma; nurja ajama, untsu ajama. Ära lase seda kobakäppa masina ligi, keerab veel midagi kihva! Pani oma tujutsemisega kogu ilusa õhtu kihva.
© Eesti Keele Instituut a-ü sõnastike koondleht veebiliides @ veebihaldur |