[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kiin1 ‹-i 21› ‹s›

1. ka zool suur kärbselaadne kahetiivaline putukas, kelle vaglad elavad parasiitidena teistes loomades. *Ja kui veel kiinid tulid, siis polnud võimalik üldse enam künda. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: naha|kiin, nina|kiin, veisekiin.
2. kiinijooks. Kari oli palavaga kiinis. *Kella kümne paiku tõstis päits saba selga ja alustas kiini, selle järel kõik teised. J. Parijõgi.

kiini jooksma

1. (loomade kohta:) kiinide ja parmude eest paaniliselt joostes põgenema. Lehmad jooksid kiini. Kari hakkas kiini jooksma.
2. (inimeste kohta:) rumalast peast, arutult, pimesi jooksma v. tormama. *Oleks siis veel tõelised naised, niisugused, kes panevad mehepoja tulistjalu kiini jooksma ja muid hulle tegusid tegema. E. Maasik.

kiin2 ‹-i 21› ‹s›
suurt nuga meenutav terariist võsa ja hagude raiumiseks ning peergude kiskumiseks. Raiub kiiniga võsa, oksi.