[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alale ‹adv›
‹koos verbidega jääma, jätma› hrv alles, tallele. *„Ei saanud su varandusest rohkem alale jätta,” lausus ta viivitades. K. A. Hindrey. *Ainult kaasasolev raha .. oli neil õnneks alale jäänud. E. Kippel.

ammu|mees
ammukütt, ambur. *Pärast linnusesse asumist seati kohe ammumeestest vahid üles müüridele .. E. Kippel. *Tulisel hool kihutas põder .., kuid veelgi vihasema hooga ammumees tema taga. F. Tuglas (tlk).

arbuja ‹1› ‹s›
folkl nõidusvahendite abil ennustaja, arbulööja. *Vana Virru, kuulus Lenevarde arbuja ja tundja, kelle ended olid alati õiged, oli Vooga äärde kaasa kutsutud. E. Kippel.

au|kiitus
van au ja kiitus. Aukiitust laulma. *Lööge paganaid, ja teie pärite igavese aukiituse ning kuninga tänu! E. Kippel.

avatlema ‹37›
ahvatlema. Avatlev ettepanek. *Ta rääkis, et mõrtsukatööle avatlenud teda Lüübeki kaupmees Andreas Wolfgang .. E. Kippel.

elajas ‹-ja, -jat 2› ‹s›

1. (hrl. mingi negatiivse emotsionaalse hinnanguga öelduna:) loom. Käis elaja kombel neljakäpuli. Ahmib süüa nagu elajas. Röögib kui elajas. *Jah, eks hunt ole ikka kuri elajas küll! E. Kippel. || kariloom; veis. *Ühel väga ilusal suvisel päeval hoidis ta karjamaal oma elajaid .. J. Pärn. *Vahest sekka kuuldub .. mõne mäletsedes lamava elaja inisemist. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kari|elajas, kodu|elajas, maja|elajas, metselajas.
2. (sõimusõna). Sa alatu elajas! Ma talle, vanale elajale, alles ütlen! Käed küljest, sa elajas! *Teie siga, lurjus, elajas... ütlesin ma talle kohe! A. Jakobson.

erak ‹-u 2› ‹s›
üksiklasena, teistest eraldi elaja v. asuja. Elab erakuna metsakolkas, väikesel saarel. Ilvesed elavad üldiselt erakuina. | piltl. *Parempoolsel väljal asetses vana Maarja kabel, mis nüüd konutas mahajäänud erakuna väikesel künkal. E. Kippel. || teiste seltsi vältiv, ainult oma harrastustele ja mõtetele elav inimene. Endasse süvenenud, elust võõrdunud erak. Noormees oli loomu poolest erak. || eremiit. *Nad [= trepid] viivad kongini, kus keegi erak on seitse aastat elanud, kahetsedes pattu või täites jumalale antud tõotust. A. Kaal.

hakkama ‹hakata 48›

1. ‹ka impers.› mingi tegevuse juurde asuma; ‹hrl. ma-infinitiiviga› midagi, mingit uut olukorda alustama. Lugema, joonistama, suusatama hakkama. Tööle hakkama. Hakkab naerma, nutma, pärima. Poiss hakkas kartma, kogelema. Laps hakkab käima. Keegi ei hakanud talle vastu vaidlema. Ene hakkas paremini õppima. Ma hakkan nüüd minema. Haige hakkas oksendama, oksele. Hobune hakkab lõhkuma. Rong hakkab liikuma. Suu hakkas kuivama. Miski hakkas mind häirima. Toast hakkas kostma laulu. Päike hakkab paistma. Päevad hakkavad pikenema. Tuul hakkab tõusma. Hakkab kahutama, külmetama, sulama. Hakkab koitma, hämarduma, pimedaks minema. Väljas oli hakanud sadama lund, tuiskama. Tal hakkab hästi minema. *„Meie, meie ...”, hakkas Miina, aga ei saanud edasi. A. Kitzberg.
2. ‹ka impers.› väljendab mingi olukorra, aistingu, tunde, meeleolu tekkimist. Hakkab halb, paha, hale (kellestki, millestki). Hakkab kõhe, külm, vilu, palav. Neil hakkas igav, piinlik, õudne, jube. Tal hakkas väga kiire. Meil kõigil hakkas hirmus lõbus. Tal hakkas vigasest lapsest kahju. Mul hakkas hirm, häbi, kole janu. Mis sul nüüd hakkas? Haigel hakkab juba parem. Kiiresti kõndides hakkab soojem.
3. mingisse ametisse, tööalale asuma; mingisse olukorda, vahekorda astuma. Hakkab autojuhiks, traktoristiks, õmblejaks, ajakirjanikuks. Enn hakkab naisemeheks. Onu hakkab lapse hooldajaks. Ametisse hakkama. Kellegagi kampa, mesti, paari hakkama. Hakkasin kodustele appi. *Jaan hakkas nõusse ning pikemalt aru pidamata asusidki poisid .. teele. E. Raud.
4. algama, peale hakkama. Kõik hakkas sellest, et .. Üks pidu lõpeb, teine hakkab. Poole tunni pärast hakkab tantsupeo otseülekanne. Koosolek hakkab kell kolm. Mets hakkab jõe äärest padrikuga. *Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. A. H. Tammsaare.
5. millestki kinni võtma, kinni haarama; kuhugi kinni, külge jääma, takerduma. Koer hakkas hammastega püksisäärde. Tütar hakkas emale kaela. Talle hakkas pihku tolmune küünlajalg. Tuli hakkab visalt tooresse puusse. Kala hakkab õnge. Puder oli keemisel põhja hakanud. Mis hakkab kulbi külge, see hakkab kondi külge. *Ja vaata, siis silma kinni jäi silm / ja käsi see hakkas kätte. M. Under. *Siis tõstis ta jalgu hakkavad seelikuhõlmad üles .. ning kadus kohe pimedasse eeskotta. A. Jakobson.
6. mõjuma, toimima, mõju avaldama. Hele päike hakkab silmadele. Külm hakkas sõrmedesse ja varvastesse. Paks suits hakkas ninna ja silmadesse. Ränk töö hakkas tervise peale. Ootamine, näägutamine, lärm hakkab närvidele. Ei tema peale hakka tuli ega vesi. Hea sõna tema peale ei hakka. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || (meeleorganitega tajumise kohta). Kaugelt hakkas kõrvu, kõrva automürin. Tuppa astudes hakkas talle ninna tugev sirelilõhn. || millekski suuteline, küündiv olema. Las teeb seda, mille peale jõud hakkab. Minu mõistus selle peale ei hakka.
7. teistele üle kanduma, nakkama. Ema ärevus hakkab lastessegi. Kaaslaste lõbus tuju, ülemeelikus, nukrus hakkas minussegi. Tema kirglik töölust hakkas ka teistesse. *Isandate tüli hakkas lõpuks ka alamatesse rüütlitesse .. E. Kippel.
8. kõnek sobiv, kõlblik olema. Kui hästi lilla värv sulle hakkab! See soeng, kleit ei hakka mulle. Neist võtmetest ei hakka ükski sellele uksele. *.. usu, naiste amet / meestele ei hakka. E. Niit (tlk).

hakkamas olema

1. millekski, mingiks tegevuseks valmis, ootamas olema. Kõik olid teeleasumiseks hakkamas. *Mul on praegu siinsamas brigaadis neli niidumasinat korras ja hakkamas .. E. Rannet.
2. teoksil, tegevuses olema. *Rannal on hakkamas ühe suurema kuunari luukere. J. Parijõgi. *Sellal kui rehe all pekstakse ja tuulatakse vilja .. ollakse mõisas ka uute hoonete püstitamisega kibedasti hakkamas. E. Kippel.

hambaid näitama
viha, vaenu ilmutama v. tunda andma. *..nüüd, millal tal sõjameeste puudusest on kitsikus käes, hakkavad kõik pärismaalased talle hambaid näitama. E. Kippel.

hapu|tainas
hrv hapendatud tainas; leivajuuretis. *Nagu näete, on eestlased otsegu haputainas pannud kõik rahvad käärima .. E. Kippel.

headus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. see, mis on kõlbeliselt heakskiidetav, positiivne. Lapsed said tunda ema headust. Armastasin vanaema tema headuse pärast. Ta on headus ise. Aitab mind puhtast headusest. Headus võidab kurjuse. Kurjus kõlbab kuningale, headus hulgale rahvale.
▷ Liitsõnad: südameheadus.
2. väärtus, kvaliteet. Keskmise headusega põllumaa. Kauba, materjali headus. *..et mõisaemand katsuvat talle toodud lõnga headust, vedades seda läbi suu.. E. Kippel.

heerold ‹-i 2› ‹s›
aj vürsti vm. valitseja käskjalg, ametlik teadete kuulutaja keskajal. *Suursugusema külalise saabudes andis väravalseisev heerold sarveheliga sellest koguni märku.. E. Kippel.

hõimlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. abikaasapoolne sugulane, abiellumise kaudu sugulaseks saanud isik. *Mare oli Sandri kaudu Joona kauge hõimlane, mitte sugulane.. A. Hint.
2. hõimurahva v. hõimu liige. Meie hõimlased soomlased, karjalased, liivlased. *Tarbatu linnusesse kogunesid kõik ümberkaudsed hõimlased, aga samuti tuli neid ka kaugemaist maakondadest kokku.. E. Kippel.

hõlmik ‹-u 2› ‹s›
peleriin v. keebitaoline (käisteta ja eest lahtine) üleriie. *Kuninga vastuvõtuks ruttas aga sadamasse kogu Pärnu linna magistraat, komandant, ülikooli rektor oma toredas lillas hõlmikus.. E. Kippel.

hõlp ‹hõlbu 21›

1. ‹s› kerge(m) elu; kergendus; kergus. Otsib, ajab hõlpu taga. Ei temal ole siin hõlpu loota. Ega hõlpu ole mul hiljemgi olnud. Sukeldusin töösse endale hõlpu andmata. Hõlpu ei ole elanud isad ega isaisad. *Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema.. A. H. Tammsaare. *..[rootslased] tungisid Lihula linnusesse, mille nad hõlbuga vallutasid.. E. Kippel.
2. ‹s› (noorte inimeste ja noorte loomade puhul:) lust, nooruslik kergus, elurõõm. Sälud, vasikad on hõlpu täis. Hõlpu jooksma 'lusti pärast jooksma'. *Las need karglevad, kel ihu hõlpu täis ja kere kerge... R. Sirge. *Juba hommiku poole olid noored esimesel pühal kiigemägedel hõlpu löömas.. M. Metsanurk.
3. ‹adj› hrv hõlpus; kerge. Hõlp töö, hõlp leib. Maal ei saa suvel keegi hõlpu elu nautida.

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

hädamisi ‹adv›
hädavaevalt, hädapärast. Petrooleumilamp valgustas hädamisi tuba. Hädamisi suutis mees hobuse selga ronida. *..siis oli ta [= eestlaste malev] nõnda suur, et ainult hädamisi mahtus ta sellesse laia orgu laagrisse asuma. E. Kippel.

hööritama ‹37›
keerutavalt liigutama, hooga keerutama, höörima panema. Puusi, tagumikku hööritama. Tantsu hööritama. Tüdruk hööritas end iga mehe ees. Mütsiga, piitsaga hööritama. Koer hööritab saba, sabaga. *..Meelis oli pistnud kivi lingutuppe ning hakkab seda hööritama.. E. Kippel. *Istun vakka, tuul mu ümber / musta tolmu hööritab. D. Vaarandi.

ihu|kate
kehakate. Pole tal õiget peavarju ega ihukatet. Ihukatteks oli õhuke kuub. *Peale ihukatte ja lihtsa peatoiduse ei saa nad mitte midagi.. E. Kippel. *Küll võib sihukeste ihukatete peale ikka raha minna.. E. Vetemaa.

ihulikult ‹adv›
(< ihulik). Ihulikult on nad terved. *..olen andnud ennast temaga ihulikult ühte, sest mu süda hoiab tema poole! E. Kippel.

ihu|sugu
van laps(ed), järglane v. järglased. Neist ei jäänud järele ihusugu. *..ta poeg, tema enese ihusugu on muudetud nõnda targaks, et oskab isegi raamatust lugeda. E. Kippel.

ilustis ‹-e 5› ‹s›
ilustus. *..mis kõik olid täis värvilistest kividest kokkulaotud ilustisi, tähekesi ja kirjasid. E. Kippel.

irvi ‹adv›
irevil; irevile. Huuled tõmbusid irvi. *Nähes oma isandaid naermas, tõmbusid isegi sulaste ja kannupoiste näod irvi. E. Kippel.

isesorti ‹indekl. adj›

1. eri, erinevat, teist sorti v. laadi. *Tal olid harvad hambad ja iga hamba vahelt laskis isesorti vilet. J. Jaik.
2. iseäralik, isevärki. *Need naised on tõesti isesorti rahvas.. Kui neid kas või minutikski jätta omapead, siis kohe on nad karvupidi koos. E. Kippel.

jala|mees

1. jalakäija; liiklusvahendita isik. Mägiteedel pääseb jalamees rutem edasi kui hobusemees. Müüs hobuse maha ja jäi jalameheks. Mind tehti jalameheks, võeti juhiload ära. *..täisvarustuses raudrüütel oli jalameheks jäädes tapluses sootuks abitu. E. Kippel.
2. aj teoline, kes töötas (mõisas) veoloomata

jala|raud

1. ‹pl.› omavahel ühendatud raudvõrud jalgade aheldamiseks. Vangi peeti jalaraudades, ta pandi jalaraudu, jalaraudadesse. Jalarauad neediti kinni, võeti ära. Jalarauad hõõrusid sunnitöölise jalad veriseks.
2. van jalus. *Kähku vabastas kuningas enese jalaraudadest ning kargas tapetud hobuselt. E. Kippel.

jalastama ‹37›
sõj jalgsi tegutsemiseks hobuse seljast, soomustransportöörilt v. lahingumasinalt maha tulla laskma. Vahtmeister jalastas kasakad. *Trahh, trahh! astusid jalastatud tragunid nagu üks mees. E. Kippel.

jora ‹11› ‹s›

1. madal (põrisev) hääl v. heli, joru, jorin. *..torupill jorab ikka oma jora! E. Kippel. *Ja hääl oli tal ilus, mitte mõni jäme jora või peenike piiksumine.. V. Ilus.
2. tüütav, rumal jutt, lora, loba; irin, torin. Ära aja jora! Ah, teda oma joraga! Purjus meeste jora. Kui teen midagi valesti, ei jõua pärast teiste jora ära kuulata.

jumala|kartmatus ‹s›
(< jumalakartmatu). *..paganad, kes oma jumalakartmatuses on täis igasuguseid pahesid ning patte. E. Kippel.

jõrama ‹37›

1. jõrisema. Pull jõrab. Mis sa minuga, minu kallal jõrad? *Jõudu on minulgi jõrada, / kõri küllalt käratseda.. Jak. Tamm. *Teel juba vankrid põravad, / ja veskikivid jõravad. H. Visnapuu.
2. ka piltl närima, järama. Koer jõrab konti. *"..ma olen vaikne inime ega salli, et mu nimi oleks igaühel suus jõrada,” seletas Vaal. E. Kippel.

jällegi ‹adv›
jälle. *Pidi jällegi puhkama, pidi iga natukese aja tagant puhkama.. A. H. Tammsaare. *..kaupmehed kurjustasid oma sellidega, need jällegi poiste ja sulastega.. E. Kippel.

kaatsad ‹-de 23› ‹s› pl
murd (vanad, kantud) püksid. Sõber koorib sõbra kaatsad. *Nende sinised kuued ja helehallid kaatsad olid nõnda läbi vettinud, et ihul polnud enam kuskilgi kuiva kohta .. E. Kippel.

kaela painutama
alandliku(ma)ks, taltsa(ma)ks tegema v. muutuma. *Juhatuse liikmeist Villem Laidsalu ei pea vist temast, esimehest, lugu. Tema kaela tuleks ka painutada. H. Kiik. *.. kuninga tahtmist täites pidid nad uue vahepealse isanda ees oma kaela ometi painutama. E. Kippel.

kaetis ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
folkl kurjast silmast tekitatud haigus vm. pahe. *.. kas mina tihkan siis lasta loomade juurde võõrast inimest – ta võib tuua koguni kaetise kaasa! E. Kippel.

edasi kandma

1. kandes edasi toimetama. Tuul, vesi kannab liivaterakesi edasi. Vähikatku kannavad edasi peamiselt vähid ise.
2. jätkama, edasi viima. Kultuuritraditsioone edasi kandma. *.. siis olgu tema meile uueks vanemaks ning kandku koos oma noore emandaga vana Aalo sugu edasi .. E. Kippel.
3. edasi rääkima. *Keegi teab-kus midagi patrab, aga tema nagu Ladra-Leenu kannab kohe edasi. O. Tooming.

kannu|poiss

1. aj rüütlit teeniv 14–21-aastane nooruk, rüütli relvakandja. Rüütlite kannupoisid. *Lossi saalis sõelusid noored mõisnikud, all hoovis luusisid nende kannupoisid ja sulased. E. Bornhöhe. || (üldisemalt:) teener, saatja. *.. jõudis vahutaval hobusel Laiuselt peakorterist saadetud ohvitser koos kahe kannupoisiga pärale. E. Kippel.
2. piltl orjalikult kuulekas käsilane, sabarakk. Parunite kannupoisid. *.. olgu meie kõige hullemas viletsuses, kuid sakslaste kannupoisteks ma ei lase neid [= lapsi] saada. R. Janno.

ära kargama

1. pagema, (ära) põgenema, ära jooksma, pakku minema. Laagrist, vanglast kargas ära mitu vangi. Ärakaranud ori, sunnitööline. Madrus kargas Ameerikas laevalt ära. Sõdur oli väeosast ära karanud. *„Paljud kargavad ära ...” – „Egas kõik või ära karata. Maa jääks tühjaks ...” M. Metsanurk.
2. (ära rõhutab tegevuse, protsessi lõpetatust:) kargama (1., 3., 6. täh.) Ta tahtis lüüa, kuid mul õnnestus eest ära karata. Nööp kargas mantli eest ära. *.. ei ole mõisas hullemat jäära kui Juhkum ise – tema olevat juba mitmed abivaimud ära karanud! E. Kippel.

kari|elajas
van kariloom. Veised ja muud karielajad. *Maleval oli kaasas ka palju karielajaid, keda suuremates peatuspaikades tapeti ja söödi. E. Kippel.

karmauhti ‹adv interj›
karmauh. Kukkus karmauhti vette. Viskas enda karmauhti pikali. *Karmauhti! haaras koer vorstiotsa ja hakkas seda ilatsedes närima. E. Kippel.

karu|tants
karu liigutusi imiteeriv maagiline tants; ka teatav eesti rahvatants. Karupeietel tantsiti karutantse. *Peatselt hakkasid ka torupillid jõrisema, ja siis tantsiti karutantsu – raskelt ning paigal tammudes .. E. Kippel.

katmatu ‹1› ‹adj›
paljas, mittekaetud. Päevitaja, ujuja katmatu keha. *.. mitmesugustest kividest kokku laotud seinad olid katmatud ja lagedad. E. Kippel.

kauba|turg
Tööstuskontsernid otsivad uusi kaubaturge. *Mõned kaupmehed aga söandasid .. liikuda edasi Ugandisse Otepää ja Tarbatu kaubaturgudele, et seal eestlastega oma vara vahetada. E. Kippel.

keele|murre
mingi paikkonna keeletarvitus (hrl. murre v. murrak, harvemini keel). Siinne keelemurre on hoopis erinev naaberkülade omast. Võõras kõneles keelemurret, millest oli raske aru saada. *.. [maaisandad] kõnelesid veel üksnes oma võõrast keelt, seejuures maarahva keelemurret hoopis halvaks pidades .. E. Kippel.

(oma) keelt talitsema ~ taltsutama
ettevaatlikult ning vähe, sõnu valides rääkima; (targu) vaikima. Talitse oma keelt, ära ometi kõigest latra! Nad võiksid ikka väheke oma keelt taltsutada. *Lobisemine pole kunagi kasuks, palju õigem on talitseda keelt ning hoida lahti ainult silmad ja kõrvad .. E. Kippel.

keetma ‹keedan 46›
vedelikku v. vedelikus olevat ainet keeda laskma. a. (toidu v. joogi valmistamise kohta). Toitu, sööki, süüa keetma. Teed, kohvi, kompotti, liha, sülti keetma. Putru tuleb keeta tasasel tulel. Keeda õhtuks kartuleid! Tüdruk oskas hästi keeta. Vaarikamahlast saab suhkru lisamisel keeta siirupit. Kanast keeda meile korralik supp! Keedab perele lõunat. Keedetud piim, vesi. Pehmeks keedetud riis, makaronid. Kõvaks keedetud munad. Keedetud kala. Soolaga keedetud oad. Näost punane kui keedetud vähk. *Kurediku talus aga praeti, keedeti ja küpsetati pulmaroogi .. E. Kippel. *Tollest viljast, noist tüsedaist sõõruteradest torkas Juhanile pähe mõte hakata viina keetma .. F. Tuglas (tlk). | piltl. *Üks peab olema üle teiste, hulga käratsemine ei keeda midagi. Meil on vaja suurvanemat. A. Mälk. b. (mingi muu saaduse valmistamise kohta). Tõrva, pigi, seepi, liimi keetma. c. vees v. mingis lahuses keeda laskmisega midagi puhastama v. desinfitseerima. Pesu keetma. Süstlaid keetma.

kesk|keha
keha keskosa, hrl. kõhu piirkond. Vanamehe tüse keskkeha. *.. olid nende [= rüütlite] hobustel ainult rind ja pea rauaga kaitstud, aga keskkeha oli hoopis lahtine. E. Kippel.

kibinal-kabinal ‹adv›
kõnek kärmesti, kiiresti. *.. ja siis rutati kibinal-kabinal Tossueide järel uksest välja. E. Kippel.

kihelkonna|vanem
aj kihelkonda juhtinud vanem muistsetel eestlastel. *Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimaal .. E. Kippel.

kiimalus ‹-e 5› ‹s›
kiimaline olek, kiim, iharus. *See munk on teotanud minu maja, ta on oma jäleda kiimalusega eksitanud minu naise! E. Kippel.

kiituse|laul
kiituslaul. *.. sedapuhku soikus rannal valitsev kisa ja lärm, mille asemel tõusis tuhandest suust kostev kiituselaul taeva poole. E. Kippel.

kilkama ‹kilgata 48›

1. heleda kõlava häälega hüüatama. Ta hakkas heameelest, rõõmust, rõõmu pärast, heameele pärast kilkama. Lapsed jooksid kilgates ringi. Isa tõstis kilkava pisipoja põlvele. Tüdrukuke ajas kilgates kutsikat taga. Tüdrukud kiljusid ja kilkasid kiigel, põgenesid kilgates hanede eest. || (lindude ja loomade heleda häälitsemise, eriti koera heleda klähvimise kohta). Koer ajab kilgates jänese jälgi. Kalakajakate kilkavad hüüded. *.. ilves kilkas seal mõnikord oma verejanulist hüüdu .. R. Roht. || piltl (eluta looduse helide kohta). *Kuljus kilkab saani sõites .. M. Under. *..sepapajas kilkavad vasarad hilisõhtuni .. L. Meri.
2. midagi heleda häälega hõikama v. rääkima. „Nii mina seda asja ei jäta!” kilkas eit. *„Täna saab nalja!” kilkas seda nähes sepapoiss .. E. Kippel. *Koduküla kaunitarid kilkasid, minul ei olevat mingit töömehe nägu. I. Sikemäe.
3. kõnek kiitlema, kelkima. *Näis – nüüd lasebki oma uue häärberi seintele siidist tapeedi peale liimida, nagu ikka kilkas. E. Tammlaan. *Kus leidis mul asja, millal oma vasikaga kilgata. E. Krusten.

kirgama1 ‹kirata 48›
murd
1. särama, sätendama, kiirgama. *„See tükk on minu kirjutatud,” hüüdis Johannes imelikul lainetaval häälel, kuna ta silmad kirgasid. E. Vilde. *Päikesepaistel kirgasid sakslaste rautatud lagipead ja haljakshõõrutud odad .. E. Kippel.
2. kiirguma (valu kohta). *.. seljas pistis, nagu torgataks nuga ristluude vahele, ja valu kirgas alla säärtesse. H. Lepik (tlk).

kirjaline ‹-se 5› ‹adj›

1. kirjatud, mustriline; kaunistustega. Kirjaline vöö. *..suur kirjaline vaipki oli neil laotatud vankrile. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: hõbe|kirjaline, kauni|kirjaline, kuld|kirjaline, lill|kirjaline, lõike|kirjaline, naast|kirjaline, peene|kirjaline, põletus|kirjaline, väikese|kirjaline, värvikirjaline.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› kirjutatud kujul esinev
▷ Liitsõnad: käsi|kirjaline, ringkirjaline.

kisa1 ‹11› ‹s›
karjumine, nutt vm. vali häälitsemine; kisamine. Imiku kisa. Põrsaste, kasside kisa. Kajakate, vareste, lindude kisa. Läbilõikav, õudne kisa. Varastel ei õnnestunud sisse murda, sest koer tõstis kisa. Pekstava kisa kostis kaugele. Väljast kuuldub kisa ja röökimist. Poiss hakkas nutma ja jooksis kõva kisaga minema. Igavene piripill, kohe kisa lahti! || valju häälega rääkimine, hüüdmine, sõimlemine vms.; lärm. Sõimlejate, tülitsejate kisa. Naine tõstis vargaid nähes kisa. Väljast kostis kisa ja kära. Suure kisaga nõuti paremat palka. Palju kisa, vähe villu. *Liispet ruttas aga kisaga järele: „Välja minu majast, välja silmapilk...!” E. Kippel. || piltl õiendamine, kära. Omal ajal oli selle sündmuse ümber ajakirjanduses palju kisa ja kära. Kui sellest teada saadakse, siis on jälle kõik kohad kisa täis!
▷ Liitsõnad: ahastus|kisa, ehmatus|kisa, ergutus|kisa, hirmu|kisa, häda|kisa, kaebe|kisa, protesti|kisa, riiu|kisa, rõõmu|kisa, sõja|kisa, valu|kisa, vihakisa.

kisendama ‹37›

1. (kõrge, terava häälega) karjuma. Kajakad kisendavad tormi eel. Metsas kisendas mingi lind. Kisendas nagu siga aia vahel, nagu ratta peal. Naine kisendas valu pärast, õudusest. Laps kisendas enda hällis hingetuks. Ta pani, pistis hirmu pärast kisendama. | piltl. Udusireenid kisendasid. Lumi lausa kisendas jalge all. Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust kõneldes).
2. valjusti karjudes rääkima, hüüdma vms., kisama. Appi kisendama. Vanamees oli poolkurt, temaga rääkides pidi kõigest jõust kisendama. Kisendati täiest kõrist laulda, teistest üle. Vanaeit kisendas talle needusi järele. Kisendas midagi ärritatult isale vastu. Ta otse kisendas naise ja laste peale. Kas sa oled vait, mis sa sellest kõigile kisendad! *„Välja, välja!” kisendas Liispet õele kallale sööstes. E. Kippel. | piltl. Mu süda kisendas sees tema pärast. Veri soontes kisendab selle vastu.
3. piltl hädasti, tungivalt vajama, nõudma v. ihkama. Põuane maapind otse kisendab vihma järele. Mu hing kisendas sinu järele. Iga rakk temas kisendas elu ja vabaduse järele. *Majad kisendasid uute katuste järele. H. Sergo. *See kelmus kisendas kättemaksmist. E. Vilde.
4. ‹hrl. v-partitsiibis› piltl äärmiselt teraval kujul esinema v. ilmnema. Kisendav häda, nälg, vaesus, viletsus, lohakus. Tubakast tunti kisendavat puudust. Uute riiete järele oli kisendav vajadus. Kisendavad vastuolud. Taevani kisendav ülekohus. *Oletame, et need jooned kuidagi kaudselt peegeldasid ühiskonnas valitsevaid vastuolusid, mis samuti kisendasid. O. Jõgi.

kissitama ‹37›

1. kissi tõmbama. Kissitas ereda valguse pärast silmi. Uuris mind mõni hetk silmi kissitades. Kass kissitas ahjupaistel mõnulevalt silmi. Ere valgus tungis silma, pani kissitama.
2. kissis olema. *.. ent ta väikestesse ja kissitavatesse silmakestesse tekkis pisaraid, ta huuled tõmblesid. E. Krusten (tlk).
3. kissis silmadega vaatama. *.. ta kissitas vaibaserva alt uniselt ja arusaamatult emale otsa. E. Kippel.

kivi|kamber
kivist kamber, kivist ruum. *Piiskop oli .. jõudnud Väinasaare- ehk Holmikantsi, kus ta ühe vana kivikambri valis enesele ajutiseks eluasemeks. E. Kippel.

klammerdama ‹37›

1. klambri(te)ga ühendama; klambri(te) vahele panema. Klammerdas paberilehed ja pani kaante vahele. *.. samal ajal kui ühed klammerdasid ja sidusid sillapalke, kiskusid teised neid lausa rumaluses lahti .. E. Kippel.
2. tugevasti, lahtilaskmatult, nagu klambrite vahele suruma. Poiss hakkas jalgu ümber männi tüve klammerdades ülespoole ronima. *„Ärge minge,” ütles ta ootamatult, klammerdades peened sõrmed teadlase varrukasse. K. Saaber.

kokku klappima
kõnek
1. üksteisega kokku sobima, klappima (1. täh.) Kuidas need asjad omavahel kokku klapivad? Käsutamine ei klapi kokku tema iseloomuga. *Mees oli mul peenmehaanik, aga kokku me ei klappinud. H. Raudsepp.
2. eri isikutest, esemetest, üksustest, elementidest kokku seadma; kokku klapitama. *Viljapeks käib nagu enne kolhoosigi .. Ainult et nüüd on peksubrigaad kahe küla pealt kokku klapitud. H. Kiik.
3. millekski mitme peale raha kokku panema, klappima (3. täh.) *Kähku klapiti omavahel sõidurahagi kokku .. E. Kippel.

klõps ‹-u 21› ‹s›

1. klõpsatus. Kostis lüliti klõps ja valgus kustus. Avas, sulges uurikapsli kerge klõpsuga. Panin lusika klõpsuga lauale. Laskis sõrmedega kõlava klõpsu. Fotograaf võttis aparaadi ja tegi mitu klõpsu. *.. taksomeeter lõi ühtepuhku klõpsu. E. Kippel.
2. kõnek klõpsu (1. täh.) andev ese v. selle osa. *Laskis kohvrikaane alla ja surus klõpsud lukku. L. Metsar (tlk).

kogukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. kogult suur. Ta oli kogukas, tugeva kondiga naine. Ants oli Värdist märgatavalt kogukam. Koguka kerega isand. Veidi kaugemal seisis suurest koerast tublisti kogukam hunt. Üsna kogukas hoone, rändrahn. Ekskursiooniks oli tellitud kaks kogukat bussi. Kogukas kandam, pakk. Raamat, käsikiri oli küllaltki kogukas.
2. hrv arvukas. *.. [Engelberdile] suureks toeks olid orduvennad, kelle hulk oli vahepeal üsna kogukaks muutunud. E. Kippel. *Sõnavaras on üsna kogukas valik vanapäraseid sõnu .. J. Peegel.

kokutus ‹-e 5› ‹s›
kokutamine. *.. juba kostiski kikka kokutus ja kanade nokaklõbin. E. Kippel.

koon ‹-u 21› ‹s›

1. imetajate, harvemini muude loomade (näit. kalade) silmade kohalt ette ulatuv (kitsenev) pea osa, mis haarab ka suu ja ninasõõrmed. Kassi, hundi, kitse, roti, siili koon. Tallekese niiske koon. Rebasel on terav koon. Koer tõstis koonu taeva poole ja hakkas ulguma. Hobune, lehm sirutas koonu vette. *Harpuun rapsas sädelevana läbi vesikasvude ja havi kiilutaoline koon haigutas... K. Saaber.
2. kõnek (inimesel:) lõug, eriti selle alumine kitsenev osa. Äigas norijale rusikaga vastu koonu. *Tühjendanud ühe õllekannudest põhjani, pühkis Kärbo kämblaga üle oma karvase koonu.. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: ilakoon.
3. ‹hrl. pl.› murd vana saapapöid, mille säär on ära lõigatud. *„Tõmba mu koonud otsa!..” Need vanad kõvad, säärte otsast lõigatud saapapead. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: saapakoon.

korrast ‹adv›

1. järjestikku, järjest, kordamööda. Teretab kõiki korrast kättpidi. Võtsime õppetükid korrast läbi. Võtsime kõik puud korrast maha. *Hiljem kraaditakse meid ja siis tuleb arst ning käib haiged korrast läbi. V. Uibopuu. *Laupäeval aga peksti korrast kõiki.. E. Kippel.
2. ‹hrl. komparatiiviga› kord-korralt, järjest, üha. Lahingukära hakkas kostma korrast valjemini. *Tuul kaldus korrast enam vastale.. A. Hint. *Korrast pikemaks venis lõng.. O. Jõgi (tlk).

kortel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›

1. endisaegne vedelike mõõtühik: veerand toopi. Kortel, pool kortlit viina mehe kohta. *Nüüd võttis isamees oma puusal rippuvast kakukotist paari kortli suuruse savipudeli.. E. Kippel. || vastava suurusega (metall)nõu. *Viina müügiks olid ette nähtud tembeldatud vasknõud: toop, pooltoop, kortel. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: viinakortel.
2. endisaegne pikkusühik: veerand küünart e. 6 tolli

kubinal ‹adv›
sagivatest, tunglevatest inimestest vm. elusolenditest tihedalt, paksult, tungil (täis); eriti suurel hulgal. Väljak oli rahvast kubinal täis. Teed on kubinal täis põgenikke. Tõmbas välja kubinal täis nooda. Uudishimulikke tuli, vooris kubinal kokku. *Kaubeldakse mitte ainult vankreilt, vaid ka palakaist telkide all, noorrahvas kubinal ümber. O. Luts. || (üldisemalt ka esemete, asjade, nähtuste kohta). Metsa all on seeni lausa kubinal. Etteütluses oli kubinal vigu. *Ta rääkis igale ostjale, et kõik teised ajalehed olla kubinal täis valet ja laimu.. E. Kippel.

kummardlema ‹37›
hrv korduvalt kummardama (hrl. 1. täh.) Kaupmees kummardles ostjate ees. *Nad kummardlesid vastamisi ja ütlesid teineteisele meelitusi.. E. Kippel.

kuna
I. ‹konj› aega väljendav sidesõna: samal ajal kui, sel ajal kui, sellal kui
1. alustab hrl. vastandava varjundiga ajalauset, mille tegevus on pealause omaga samaaegne. Ema tõusis hommikul varakult, kuna pere jäi veel magama. Kuna ühed agaralt tegevuses olid, vaatasid teised niisama pealt. *Karl kõverdus koera üle, kuna see end kiunudes seljale heitis ja ta mädaseid käsi lakkus. A. Mälk. *Taneli lõug hakkab äkki vabisema, kuna suu abitult virilaks kooldub. B. Alver.
2. alustab vastandavat kõrvutuslauset. *Linna piiras ühelt poolt hõbedaselt läikiv järv, teiselt poolt tumeroheline mets, kuna mujal laiusid heinamaad ja nurmed. R. Roht. *„Meie elame rahus ainult kristlastega,” lausus nüüd piiskop teravalt, „kuna aga paganatega peame halastamatut sõda!” E. Kippel.
II. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset a. põhjuslause eelneb pealausele; sün. et. Kuna ta haige oli, (siis) ei saanud ta koosolekust osa võtta. Ja kuna elu juba kord oli viltu kiskunud, (siis) lõi ta kõigele käega. Rühma juht teatas, et kuna aeg on hiline, (siis) tuleb laagrisse jääda. *Kuna talle näis, nagu peaks ta millegi üle põhjalikumalt järele mõtlema, läks ta aidaesikusse ja istus tünniveerele.. A. Jakobson. b. põhjuslause asub pealause järel; sün. sest, sest et, sellepärast et, seepärast et. Ma pean seda tegema, kuna olen lubanud. Ta ei saanud tulla, kuna oli haige. Tootmine tuleb lõpetada, kuna toorainet ei jätku. *Ühe liivlaste muistendi järgi ei tohtivat ka Riia linn kunagi valmis saada, kuna ta muidu maa alla langevat. A. Annist. *Lahing puhkes, kuna see pidi puhkema, nad said haavata, kuna nii oli otsustatud.. I. Sikemäe (tlk).
III. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud tegevus v. olukord siiski aset leiab; sün. kuigi, ehkki, sellest hoolimata et, sellele vaatamata et, olgugi et. *Lible lasti parve pärast lahti, kuna ta ometi süüdlane ei olnud. O. Luts. *Suurt süüdlast Taavetitki nuheldi ainult ühe lapsukese surmaga, kuna tal neid küllalt ja küllalt oli. E. Vilde.
IV. ‹adv› kõnek kunas, millal a. *„Ja kuna ma siis kosja tulen?” küsis Jaan. A. Kitzberg. b. *Kõige selle närvelduse keskel ma ei märganudki, kuna kõledad talvetuuled olid lakanud.. F. Tuglas. c. *Kuna kuulutavad [kaardimoorid] blondi, kuna brünetti, aga ei tule kumbagi! M. Metsanurk.

kunas ‹adv›
millal
1. a. otseses küsimuses. Kunas rong Tallinna jõuab? Kunas me üksteist jälle näeme? Kunas me hommikul tõusma peame? Kunas ja kus see juhtus? Sa tuled küll, aga kunas? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Kunas sa küll aru pähe võtad! Mine nüüd, kunas see parem aeg! Kunas see päev ükskord koidab! Kunas viin on enne seistes halvaks läinud! *.. meil lätlasil aga kõik majad ning õued mööda metsavahesid laiali, kunas sa kogud mehed kokku?! E. Kippel.
2. alustab sihitis-, aja-, täiend- vm. kõrvallauset. Ütle, kunas sa tuled. Küsisin isalt, kunas ta linna läheb. Ma ei tea, kunas ma selleks aega leian. Ei pannud tähele, kunas teised lahkusid. Ootasime, kunas meid koju sööma hüütakse. Rein tuli ja läks, kunas tahtis. *Lähemale nihkunud oli aeg, kunas saab tagasi pöörduda kodumaale. K. A. Hindrey. *Kunas ta küla pealt tuli, see oli tema asi.. V. Ilus.
3. osutab ebamäärast, juhuslikku aega. Võin tulla kunas tahes. Prügikaste tühjendati kunas juhtus. Lapsed hakkasid kodus talitama, sest ema tuleb ei tea kunas.
4. ‹korduvana, sidesõnalaadselt seob eri lauseosi ja lauseid› märgib olukordade vaheldumist. Ta käis sageli väljas: kunas kinos, kunas teatris, kunas sõprade pool. Kunas taat otsis piipu, kunas tikutoosi. *Kunagi ei saa temast õiget aru kätte, kunas luiskab, kunas räägib tõtt. E. Männik. *Kunas [poisipõnn] nutab, kunas naerab, kunas kilkab, kunas laulab. E. Maasik.

kurgu|alune

1. ‹s› välimine, lõuaalune kurgupiirkond. Valge kurgualusega must koer. Kurgualune on suitsupääsukesel punakaspruun. *Särk oli [heinaniitmisel] juba ammugi selga kinni hakanud ja kurgualune ning rind liimendasid.. A. H. Tammsaare. || (varba puhul). Suure varba kurgualune on katki, lõhki.
2. ‹adj› kurgu piirkonnas, kurgu all asuv. Avas kasuka kurgualuse nööbi. *Räti kallal näppides vallandas naine ka kurgualuse sõlme.. E. Kippel.

kuri ‹kurja 32›
I. ‹adj›
1. (loomu poolest) õel, tige, halastamatu, pahatahtlik. Kuri mõisahärra, kubjas, sundija. Kuri nõid. Deemonid ja muud kurjad jõud. Perenaine, võõrasema oli väga kuri. Tal on kodus kuri ämm. Vanas eas läks ta üha kurjemaks. Eidel oli kuri süda, kuri ja terav keel. Kes kaitseb mind kurja maailma eest? Viin on tema kurjem vaenlane. Poisil on kurjad silmad. Kuri kahjurõõmus muie. Kurjad keeled kõnelesid 'levisid kuulujutud', et raamatupidaja armastab vägijooke pruukida. || (pahasoovliku plaani, teo vms. kohta). Kuri kavatsus, plaan. Nad peavad kurja nõu. Haub kurje mõtteid, kurja kättemaksu. Sa mängisid mulle kurja vembu. Temaga tehti kurja nalja. *..halastamatu on tema süda ja kurjad ta teod. J. Sütiste. || (loomade kohta:) kallale, hammustama v. lööma kippuv. Kuri elajas, pull. Vana isahani on hirmus kuri. Lapsed on kuke, jäära kurjaks õpetanud. Kuri koer õue hoiab.
2. vihane, (väga) pahane. Nüüd sai isa päris kurjaks. Ega sa minu peale väga kuri ole? Miks oli ta kõigi vastu nii kuri? Ära ole lapsele nii kuri. Mart ei olnudki eriti kuri, kui juhtunust kuulis. Ta heitis naisele kurja pilgu. Kes seal räägib kurja häälega? Õpetaja nägu, ilme läks iga hetkega kurjemaks. Ma ei lausunud ühtegi kurja sõna.
3. (millegi kohta:) halb, paha; kehv; hull vms. vrd kuri (4. täh.) Algasid sügisesed kurjad ilmad. Kurjad aimused, ended, kuuldused. Tal on kuri kuulsus. Ajad on kurjad. Kohtuasi võttis kurja pöörde. Olen oma elus näinud nii häid kui kurje päevi. Noored läksid, sattusid kurjale teele. Kurjemaks ei või see asi, lugu enam minna. *Ööd muutusid pikemaks ja meri kurjemaks. A. Mälk.
4. (millegi suurust, tugevust, ägedust vms. rõhutades) vrd kuri (3. täh.). a. ränk, raske; ohtlik; piinav, raskesti talutav. Tuli kallale kuri köha, palavik. Isal oli kuri haigus, tõbi, kasvaja. Meest kardeti kui kurja katku. Võlad tegid emale kurja muret. Sulle tehti kurja ülekohut. b. suur, hirmus, kõva, kange. Kõige kurjem külm oli möödas. Tüdruk nägi õppimisega kurja vaeva. Tekkis kuri kiusatus ujuma minna. Tal tekib kuri kahtlus, et midagi on korrast ära. Mul on kuri kavatsus, plaan sind maale kaasa võtta. Haige piinles kurjal kombel 'väga, hullusti, hirmsasti'. See kõik tüütas mind kurjal moel 'väga, hullusti, hirmsasti'. *Aga kurjaks prassimiseks on viimasel ajal läinud ikka küll – juba teist ööd on ta ühtejärge joobnud. E. Kippel. c. karm, range. Kuri käsk, korraldus, ettekirjutus. Sai kurja karistuse. Kord on siin väga kuri. Korra säilitamiseks võeti tarvitusele kõige kurjemad abinõud.
II. ‹s›
1. kurat, saatan, vanaõelus, vanasarvik. Kuri kiusab, ahvatleb. Sipleb kurja võrgus. Mehel õnnestus kurja küüsist pääseda. Kõik tormasid, nagu oleks neil kuri kannul. *Ja lävesse oli hobuseraud naelutatud, et kuri jalgupidi kinni jääks. F. Tuglas. || kõnek (kergelt kirudes, pahandades, vahel ka naljatades:) põrguline, kurivaim, sunnik. Vaata, näe kurja, tema ka kohal! Kes kurja teab, mis nad loomale sisse söötsid. *..ema vaatab mesilaste järele, need kurjad võivad küll tänase ilmaga peret heita. E. Krusten. *Kuri võtku, mõtles ta, see peremeheseisus ei ole naljaasi. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: vanakuri.
2. halb asi v. tegu, halb; halbus, kurjus; ant. hea. Kellelegi kurja tegema. Kurja ära hoidma. Ära tasu kurja kurjaga! Me tasume neile kõige kurja eest kätte. Mu hing aimab kurja. Neil on midagi kurja mõttes. Meeste näod kuulutavad kurja. Haub südames mehe vastu kurja. Viin on kõige kurja juur. Proovisin küll heaga, küll kurjaga. Kui ei lähe heaga, siis läheb kurjaga. Ega küll küllale kurja tee. *Et sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga. A. H. Tammsaare. *Ta on täna püsti kurja täis, see Andres... A. Jakobson. || ‹omastavas koos postpositsioonidega peale, peal, pealt, harvemini väliskohakäändeis› kõnek (mingisse keelatud kohta minemise, seal olemise vm. halva lubamatu teo, toimingu kohta). Lambad läksid kurja peale. Kari on kurja peal. Karjane ajas loomad kurja pealt ära. Poiss oli sellise näoga, nagu oleks ta kurja pealt, kurjalt tabatud. *Sellistel kordadel viis Priidu loomad lausa kurjale – kas riigimetsa või naabrite heinamaale. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: tulekuri.

kuskilt ‹adv›

1. ‹hrl. jaatavas lauses› mingist täpsemalt määratlemata kohast (v. suunast), täpselt teadmata kust, kusagilt. Ta tuli vist kuskilt kaugemalt. Kuskilt kostab hääli, laulu. Ta on pärit kuskilt Peipsi äärest. Teda tuleb otsida kuskilt mujalt, mitte siit. Vaata ehk saad kuskilt mõne lille! Ma lugesin seda kuskilt. Kas mu nägu ei ole kuskilt must?
2. ‹eitavas lauses› mitte mingist kohast (v. suunast), mitte ühestki kohast, (mitte) kusagilt. Eerik ei leidnud kuskilt korterit. (Mitte) kuskilt küljest ei paistnud maad. Seda ei saa kuskilt teada. Mul ei valuta kuskilt.
3. mingist täpsemalt määratlemata ajast. See komme on pärit kuskilt isaisade aegadest.
4. hrv (jaotuvalt:) sellest v. teisest teat. paigast. *Vana kombe kohaselt oleks tulnud sõjasaak jagada vastavalt meeste arvule, kuipalju neid kuskilt sõjakäigule läks.. E. Kippel.

kustuma ‹42 või 37›

1. põlemast, hõõgumast v. helendamast, valgustamast lakkama. Tuli ahjus, pliidi all, kaminas on (ära) kustunud. Õletuli kustub kiiresti. Söed, viimased leegid kustuvad. Lõke kustus vihmavalingust. Tungal, tõrvik, küünal, lamp kustus. Ahi, kamin 'tuli neis' on kustunud. Tikk süttis ja kustus. Sigaret, pabeross kustub ära. Taat istub, kustunud piip hambus. Signaaltuli kustub. Järsku kustusid toas kõik tuled. Valgus kustub. Päev, päevavalgus on ammu kustunud. Kustusid tähed, viimased päikesekiired. Eha, ehapuna kustus pikkamisi. Tulekuma linna kohal kustub. *Õhtu kustus ööks. H. Laipaik. | piltl. Lõpuks kustus ohtlik sõjakolle. Haige elu, eluküünal kustus varsti. *Mart kirus või ahastas, süttis kergesti ja kustus veelgi kergemini. V. Saar. || vulkaaniliselt tegutsemast lakkama. Kustunud vulkaan, tulemägi. || piltl oma tavalist ilmet, elavust, sära kaotama. Naise silmad lõid korraks särama, siis kustusid taas. Vangi pilk oli kuidagi elutu ja kustunud. *See oli kustunud ja kurblik nägu, pisikeste kustunud silmadega. A. Saareste (tlk).
2. ebaselgeks, mittemärgatavaks v. mittenähtavaks muutuma. Kiri ristidel, marmortahvlil on pooleldi kustunud. Tekst paberil on kustumas, paiguti kustunud. Jäljed kustuvad rannaliival. Suusajäljed kustusid tuisuga kiiresti. *..rattarööpad hakkasid juba kustuma, jalgrada oli veel käidav... A. Kaal. *Sõudis [lahele], kuni kustus halli veekanga taha esmalt ta enda hurtsik, siis kaldajoon ja mahajäänud paadid. A. Mälk.
3. piltl (pikkamööda) olemast lakkama, kaduma, hääbuma. Veel tekkis nõrk virvendus ja kustus samas. Tingitud refleksid võivad kustuda. Vanad traditsioonid, kombed kustuvad aegadega. Janu kustus. Naeratus, naeruvine näol kustus. Puna, jume kustub palgeilt. Vanamehe nägemine hakkab kustuma. Põdeja jõud hakkas silmanähtavalt kustuma. Ärevus, erutus kustub. Huvi, uudishimu ei kustunud. Kired, ihad, igatsused, soovid, unistused kustuvad. Poiste esialgne õhin kustus. Malle rõõm kustus peagi. Vaen, viha, solvumine ei tahtnud kustuda. Kõik tunded, tundmused on kustunud. Tema armastus ei olnud veel kustunud. Kustus viimnegi pääsemislootus. Ajapikku kustuvad elavamadki muljed, kujutlused, mõtted. Tema kuulsus hakkab juba kustuma. Need sündmused ei kustu rahva mälestusest. Mälestused möödunud aegadest ei kustu. Tema elutahe on kustunud. *„Nii et sinuga kustub meie vahmiil Vargamäelt,” tähendas vanamees. A. H. Tammsaare. || (häälte, helide kohta:) kuuldav olemast lakkama, mittekuuldavaks muutuma. Mootorratta põrin, kõuemürin kaugenes ja kustus. Appihüüded kustusid tormimühasse. Eemaldujate sammumüdin kustus maantee suunas. Sammud kustusid pehmesse vaipa. Hääled eemaldusid ja kustusid siis. Lask kustus nõrga kajana. Vihmarabin ei kustunud hetkekski. Sõnad vaibusid sosinaks ja kustusid. Ta püüdis midagi öelda, ent hääl kustus kurku. Haige, haavatu rääkis kustuva häälega. Viimane lause kustus arusaamatuks pominaks. *Verdtarretav korin süvenes, nõrgenes, kuni kustus kuuldamatuks... A. Kivikas. || nägemist, nägemisvõimet kaotama. Silmad kipuvad nutust, eredast valgusest kustuma. *..oli siia tulnud ka pime Jullo, kes kustunud pilku taeva poole tõstes leelutas.. E. Kippel. || jur kehtivust kaotama. Kohtualuse karistatus on kustunud.
4. piltl (poeetilisemas stiilis:) surema, manalasse minema. Vend kustus juba noorelt mingisse verehaigusse. Haige võib iga hetk kustuda. Mees põdes paar aastat, siis kustus. Sa olid paar nädalat voodi oma – kartsime juba, et kustud. Poeg saab talu, kui isa ükskord (ära) kustub. *Kustuda, mõõk pihus, minna manalasse vaba mehena. H. Laipaik. || elutuks muutuma, elutuks tarduma (surija v. surnu silmade kohta). Viimased hingetõmbed, siis kustusid silmad. *..vajutab laud kustunud silmadele ja põlvitab voodi ette lahkunu hinge eest palvetama issameiet. M. Raud.
5. (kustutamata lubja kohta:) veega reageerima

kuulama ‹kuulata 48›

1. kuulmise teel midagi jälgima. Muusikat, raadiot, ettekannet, päevauudiseid kuulama. Kuulab raadiost ooperi ülekannet. Ene armastab linnulaulu kuulata. Kuulasin vaikides, teraselt, poole kõrvaga, salaja, kikkiskõrvu. Lektorit kuulati tähelepanelikult, huviga. Lapsed armastavad muinasjutte kuulata. Jäin naabrite juttu kuulama. Teda kuulati ainult viisakusest. Eks räägi, ma kuulan sind! Kuulake, mis mina sellest asjast arvan! Kuulas tükk aega, kas kõik on vaikne. Kuula, keegi nagu kõnniks seal! Ta jutustab nii hästi, et lausa lust kuulata. Sa räägid niisugust juttu, et kuula ja imesta. || kõrgkoolis mingi aine loenguil käima. Kuulas ülikoolis kõrgemat matemaatikat, filosoofiat, kunstiajalugu. Kuulas teisel semestril prof. A. Saareste loenguid. || auskulteerima, kuulatlema. Arst kuulas patsiendi kopse ja südant. Tohter koputas ja kuulas haiget põhjalikult.
2. hankimise eesmärgiga (mitmelt poolt) pärides, küsides otsima. Tuli linna tööd kuulama. Kuulasin endale uue töökoha, korteri. Peremehed käisid kevadel kiriku juures endile karjaseid, tüdrukuid ja sulaseid kuulamas. Eit käis mitmest perest põrsast, kangasuga kuulamas. *..käis [Mihkel] mitu korda minu isa palvel, et see talle naise kuulaks. R. Soar. || millegi (v. kellegi) kohta teateid hankima, midagi järele pärima, välja uurima. Tulin kuulama, kas saate mulle laenu teha. Käis mitu korda kuulamas, kas täna ikka koosolek toimub. Lähen kuulama, kuidas homse linnaminekuga jääb. Kuula venna käest, kui palju ta auto eest tahab. Ma kuulasin juba kõikjal tema järele. *..liikus ostusid tehes või kaubahindu kuulates mööda Vitkovi tänavakest.. E. Kippel.
3. kellegi õpetust, nõuannet, käsku jne. arvestama ning sellele vastavalt toimima; kuuletuma. Poiss ei kuula keeldu, keelamist. Miks sa mu nõuannet ei kuulanud? Sõdur peab käsku kuulama. Ta ei kuulanud sõprade hoiatust. Ma hoiatasin küll, aga või sa mind kuulasid! Lapsed peavad vanemaid kuulama. Ta kuulab ainult oma südametunnistuse häält. *„Jäta nüüd ometi...” palub ema, kuid onu ei kuula teda. R. Kaugver. || juhtimisele alluma. Laev, paat, traktor kuulas, ei kuulanud rooli.
4. millestki välja tegema, hoolima. *Ei surm kuula jah, olgu see noor või vana, rikas või vaene. E. Krusten. *Ja Tripsu-Trapsu ei kuulanud tõesti millestki. Nad aina töinasid. M. Sillaots.
5. kuula kõnek mõnedes imestust, üllatust v. uskumatust väljendavates, samuti tõrjuvates, pahandavates vm. väljendites on lähedane interjektsioonile, (täh. sageli:) ennäe, ena. Kuula imet, või sina ei teagi! Ah, kuula nüüd purjus inimese juttu! *Jutustan oma äpardusest. „No kuula ometi!” ütleb tädi Matilde. B. Alver. *„No kuula nüüd,” tõreles Peeter. „Mis seal siis vaja kurjustada oli.” A. Kitzberg.

kõhu|tühjus
(tühja kõhu tunde, näljatunde kohta). Esialgsest kõhutühjusest sain paari võileivaga jagu. *Sõdurite kõhutühjus muutus pikapeale lausa näljaks.. E. Kippel.

kõmpima ‹kõmbin 42›
(üksluiselt, raskelt) kõndima, astuma. Kõmpis mööda maanteed jaama poole. Pood oli suletud, tuli tuldud teed tagasi kõmpida. Bussipeatusest oli veel umbes kilomeeter, tükk maad jalgsi kooliteed kõmpida. Seda maad annab kõmpida. Nad on mitu tundi kõmpinud, kuid küla ei paista ikka veel. Jaan kõmpis juba hommikul kodunt minema. Kõmpisin trepist üles. Mitu saapapaari sai auklikuks kõmbitud. *Siis nad läksid, Tossu-emand tipates ees, härra Vaal kõmpides järel. E. Kippel.

kõnelema ‹-lda 38 või -leda 37›
rääkima
1. suulist kõnet tarvitama; sel teel mõtteid, arvamusi jne. väljendama. Vaikselt, kõvasti, valjusti, bassihäälel kõnelema. Hästi, ladusalt, aeglaselt kõnelema. Eesti, saksa, vene keelt kõnelema. Kõneleb Võru murret. Poisid kõnelevad inetult, ropusti. Laps õpib kõnelema. Loomad ei oska kõnelda. Ta kõneleb läbi nina. Joosepil on harjumuseks üksi, omaette kõnelda. Kõnele tõtt, õigust! Kellestki head, halba kõnelema. Vanaema kõneles lastele muistseid lugusid. Mees kõneles poistest kiitvalt. Kõike ei maksa uskuda, mis kõneldakse. Ära kõnele sellest mitte kellelegi! Olen sulle temast kõnelnud. Selle kohta kõneleb rahvasuu järgmist. Ära kõnele kätega! (öeldakse, kui keegi käsitsi külge kipub). | piltl. Hakkasid kõnelema automaadid, relvad. Sinu kasuks kõnelevad järgmised asjaolud. Pilgud, naeratused kõnelevad. Mehe südametunnistus hakkas vist kõnelema. Lapse pärani silmadest kõneles ehmatus, imestus. Tema teod kõnelesid ise enda eest. *Jälle hakkas temas kõnelema Lenkide veri ja Lenkide uhkus.. A. Jakobson. || kirjalikult millestki jutustama, midagi teatama, midagi käsitlema. Ajaleheartiklis kõneldakse sügiskünnist. Luuletus kõneleb kevadest. Seltsi põhikirjas kõneldakse liikmete õigustest ja kohustustest. Kroonika kõneleb eestlastest mitmes kohas. Romaanis „Kui Raudpea tuli” kõneleb E. Kippel Põhjasõja sündmustest. Arhiivimaterjalid kõnelevad, et..
2. vestlema, juttu ajama. Meil on vaja nelja silma all kõnelda. Ta püüdis kuulata, mida poistesalgas kõneldi. Asjad tuleb omavahel selgeks kõnelda. Jutt ei tahtnud vedu võtta, kõneldi niisama ühest-teisest. Homse koosoleku üle peab direktoriga kõnelema. Kellega sa seal kõneled?
3. kõnet pidama, kõnega esinema. President kõneles rahvale lossi rõdult. Kirikuõpetaja kõneleb kogudusele kantslist. Ta oli halb kõnemees, kuid kõneles ometi. *Koosolek algas. Esimesena kõneles üliõpilasest noormees. J. Vorms.
4. piltl millestki tunnistust andma, midagi aimata laskma v. tõendama. Need arvud kõnelevad majanduse tõusust. Õhurõhu järsk langus kõneleb madalrõhkkonna lähenemisest. Võistlustel saavutatud tulemused kõnelesid sportlaste heast vormist. Kõik kõneleb kevade lähenemisest. Kõik temas kõneleb tervisest ja elurõõmust. Korteri sisustus kõneleb pererahva jõukusest, isikupärasest maitsest. Faktid, arheoloogilised andmed kõnelevad, et.. *Ka kleit, mantel ja kübar kõnelevad, et ta mõtleb ainult riietusele. P. Kuusberg.

kõrv ‹-a pl. illat -adesse e. kõrvusse e. kõrvu 23› ‹s›

1. inimeste jt. imetajate kuulmis- ning tasakaaluelund (sageli ka üksnes selle välise osa kohta). Suured, väikesed, peast eemale hoidvad kõrvad. Parem, vasak kõrv. Kõrvu liigutama. Kõrv valutab, jookseb verd. Ta on ühest kõrvast kurt, kuuleb ainult ühe kõrvaga. Halva kuulmisega inimesele tuleb kõrva sisse karjuda. Vanamehe kõrvad ei kuule enam hästi. Sosistas talle midagi kõrva. Kedagi kõrvast näpistama, tirima. Kellelegi vastu, mööda kõrvu andma, tõmbama, lööma, äigama. Kelleltki vastu, mööda kõrvu saama. Tüdrukul on ehted kõrvas 'kõrva küljes'. Pane rohtu, vatitropid kõrva. Müts teise kõrva peal. Mehed naersid, nii et suu kõrvuni. Mai läks kõrvuni punaseks, punastas kõrvuni. Kõrvad punetasid. Lõi, tõstis tervitamisel käe kõrva äärde. Pani paberossi kõrva taha. Poiss on kõrvuni teki all. Surus kõrva vastu lukuauku ja kuulas. Hobune, põder lingutas kõrvu, tõmbas kõrvad lingu. Koer ajas kõrvad kikki, kikitas kõrvu. Koeral olid kõrvad lidus. Lontis kõrvadega siga. Mis sa minu käest pärid, sul on endal kõrvad peas 'kuula ise'. See on tõsi mis tõsi, oma kõrvaga kuulsin. Lugu oli nii veider, et ma ei uskunud oma kõrvu. Kus su kõrvad küll olid, et sa ei kuulnud? Jutt ulatus, jõudis lõpuks ka asjaosaliste endi kõrvu. Kõrvu kostis vaikne jutukõmin, kauge huige. Pauk võttis kõrvad kurdiks, pani kõrvad lukku. Kisa lõikas ebameeldivalt kõrvu. Ütle, kumb kõrv mul pilli ajab! Veri kohiseb kõrvus. Muusika helises ikka veel kõrvus. Lärm oli nii vali, et mõned hoidsid kätega kõrvu kinni. Tuul vuhises kõrvus. Lärm võttis kõrvad huugama. See jutt pole sinu kõrvade jaoks 'seda sa ei tohi v. seda sul ei sobi kuulata'. Võimumehe kõrvad jäid palvetele kurdiks 'ta ei võtnud palveid kuulda'. Ära veel kõrvu lonti, longu lase! 'ära lase tujul langeda'. Majal, seintel, metsal on kõrvad 'keegi kuulab majas, metsas salaja pealt'. *..jälle hakkas tal kõrvus kumisema isa manitsev hääl: ole ettevaatlik, Tõives.. E. Kippel. || kuulmine, kuulmisvõime, -meel; eriline tajumisvõime kuulmisel. Tal on hea(d), terav(ad) kõrv(ad). Räägiti nii tasa, et tuli kõrva, kõrvu pingutada. Miili teritas kõrvu, et jutust ükski sõna kaduma ei läheks. Väljas oli keegi – tema kõrv(ad) ei petnud. Kõrva haavav keeleviga. Sinu inglise keel on kõrvale valus kuulda. Tal ei ole muusikalist kõrva. *Astuti veskiuksest sisse. Heinol mattis müra kõrvad.. J. Parijõgi. || (inimese kohta, kes midagi kuuleb v. kuulab). Piirivalvurid on silmad ja kõrvad piiril. Taipas peagi, et räägib kurtidele kõrvadele 'et tema juttu ei võeta kuulda'. *..Laming oli ju kõik need kaheksa aastat valitsuse kõrv meie majas. J. Kross.
▷ Liitsõnad: inim|kõrv, kesk|kõrv, sise|kõrv, väliskõrv; itu|kõrv, kikk-|kõrv, lont|kõrv, pikk-kõrv; hiirekõrv.
2. kõrva (1. täh.) meenutav eseme osa, hrl. sang, käepide. Poti, nõu kõrvad. Vana kõrvata toop. Murdunud kõrvaga savikruus. Nikerdatud kõrvaga kann. Tassil on kõrv küljest ära. Kandepuu pisteti toobri kõrvadest läbi.
3. kõrva (1. täh.) kattev peakatte (väljaulatuv) osa. Laskis läkiläki kõrvad alla. Tõstis suusamütsi kõrvad üles. Peas oli üleskeeratud kõrvadega karvamüts.
▷ Liitsõnad: läki|kõrv, mütsikõrv.
vrd kõrvuni

kärgahtus ‹-e 5› ‹s›
kärgatus. *..püssirohi süttis valju kärgahtusega.. E. Kippel.

kärp2 ‹kärbi 21› ‹s›
aj rautatud (kiskudega) sõjanui. *..risti hambail lõhub ta rautatud kärbiga nende [= raudmeeste] raudseid lagipäid, nii et sakslased uimaselt vette kukuvad.. E. Kippel.

(nii) mis kärtsub
kõnek märgib tegevuse, tegutsemise, toimimise ägedust, hoogsust. *Kui nüüd need suured nossud juba varastavad nii mis kärtsub, mis siis meiesugustelgi muud üle jääb .. E. Kippel.

käsi|kähm
käsikähmlus. *Ümberringi käis käsikähm. Kostsid mõõgahoopide lajatused, ähkimine, oiged.. E. Kippel.

käsknik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
võimukandja, käskija. *„Need siin ongi ordu kõrged käsknikud, eesotsas maameistri enesega,” sosistas orduvend Otu eestlastele nende emakeeles. E. Kippel.

käsu|sõna
van
1. käsk (2. täh.) Katekismuse käsusõnad. Elas käsusõnade järgi. *Käsusõna ütleb: sina ei pea valetama, sina ei pea varastama, sina ei pea tapma. R. Sirge. || (käitumis- v. toimimis)põhimõte, põhireegel, juhtlause. *..saad lõpuks teada ka kombaineri kolm suurimat käsusõna, mis kõlavad umbes nii: Töö ajal ära tuku. Väikest vihma ära karda. Ja masinat silita sügisel rohkem kui naist. J. Tillo.
2. hrv käsklus, komando. *Veel mõned hüüded, käsusõnad, ja kogu ristisõitjate hulk hakkas liikuma.. E. Kippel.

kääbas ‹kääpa 19› ‹s›

1. haua-, kalmuküngas. Värske, rohtunud kääbas. Metsa all on sõjaaegsed nimetud kääpad. Kaasatoodud lilled kuhjati kääpale. *..kääpad lahti kaevatud ja surnud ära viidud matmiseks vanadesse paganausu kalmetesse. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: liivakääbas.
2. arheol mullast v. liivast kuhjatud ümmargune v. vallitaoline kalme. II aastatuhande, rauaaja kääpad. Kääbastest on leitud ehteid ja relvi.

künnap ‹-u 2› ‹s›
suurem kõõlus. Tugevate künnaputega veohärg. Laplased kasutasid põdra künnapuid vibukeeltena. Künnapuid 'hrl. kaelasooni' mudima. *Siis tundis ta enesel käsivartes ja künnaputes veel küllalt rammu.. E. Kippel. *Sõudsime künnapute naksudes vastu laiade jõgede tugevat voolust. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: kaelakünnap.

lagastama ‹37›

1. hoolimatult ning raiskavalt (ära) tarvitama, priiskama. Ei pruugi koonerdada, kuid ei maksa ka lagastada. Lagastab oma palga mõne päevaga läbi. On oma rahad tühja-tähja peale lagastanud. Joogivesi ei ole lagastada. *.. see lagastab lihaastja ning võivitsiku nädalaga tühjaks! O. Tooming.
2. hävitama; laastama, lagedaks tegema. Torm lagastab metsi. Lahti pääsenud sead lagastasid kartulis. Elaniketa maju on armutult lagastatud. Sõjast lagastatud maa. *Teine vägi saadeti aga ringteed mööda veelgi kaugemale Virumaad lagastama, et seal ära hävitada karielajaid ja vilja .. E. Kippel. || piltl (ära) rikkuma. *.. kas tasub nende ... noh, üldiste asjade pärast rikkuda tervist, lagastada ennast? R. Sirge. *Õnneks polnud ei kodus ega raamatukogus vaimu lagastavat kõmukirjandust .. P. Rummo.

lahtine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. avatud, lahti olev, mittesuletud; ant. hrl. kinnine. Lahtine uks, värav, luuk. Lahtine raamat, märkmik, album. Lahtiste lõugadega krokodill. Kas ta lõi rusikaga või lahtise peoga? Lahtised vihmavarjud põrandal kuivamas. Magab lahtise akna all. Istub lahtise ahjusuu paistel. Hingab lahtise suuga, läbi lahtise suu. Särgi lahtisest rinnaesisest paistis karvane rind. Lamab lahtisi silmi ja ootab und. Kiirustab lahtisi hõlmu bussi peale. Lahtiste uste päev 'päev, millal teat. asutus on kõigile tutvumiseks avatud'. Lahtine 'vokaaliga lõppev' silp.
2. (pealt) katmata; ant. hrl. kinnine. Lahtised kartulivaod. Lahtine haud, kraav. Lahtised drenaažikaevud. Lahtine kirst, kast. Kärgedes oli nii lahtist 'kaanetamata' kui kaanetatud mett. Tarvitab lahtise sulega täitesulepead. Lahtised autod, vagunid, platvormid. Lahtine rõdu. Raamatuid oli nii kappides kui lahtistel riiulitel. Lahtine kamin, keris, kolle. Lahtine kaevandamine, kaeveõõs. Lahtisest peerutulest lambini oli pikk tee. Katel oli lahtisel tulel toidukeetmisest nõgine. Laht oli kinni külmunud, sadama ees oli veel lahtist vett. Lahtine 'avara vaateväljaga' maastik. Lahtine luumurd. Lahtine 'tupeta v. kokkumurdmata' nuga peos. Esineti lahtise taeva all 'väljas, mitte ruumis'. || millegagi ümbritsemata. Külgedelt lahtine rõdu. Lahtine õu. Lahtine 'ilma raamjoonteta külgedel ja all' tabel. Jõudsime roostikust välja lahtisesse vette. || mitte täiesti kattev v. vähe kattev. Lahtise kaelusega pluus. Lahtine jakk. Lahtised kingad, sandaalid. Lahtise kannaga, ninaga kingad. || (rõivast) katmata, paljas. Selga sügavalt lahtiseks jättev dekoltee. *.. olid nende [= rüütlite] hobustel ainult rind ja pea rauaga kaitstud, aga keskkeha oli hoopis lahtine. E. Kippel. || jaemüügiks taarastamata v. pakkimata. Lahtine õlu ja pudeliõlu. Lahtist piima kauplustes enam ei müüda. Pakivõi ja lahtine või. || muus varjundamata, katmata. Lahtine sordiinita piano. Liiga lahtine häälemoodustus, tooniandmine.
3. millegi külge kinnitamata v. lõdvalt kinnituv; kergesti (paigast) liikuv v. nihkuv; tervikust eralduv v. eraldunud; ant. hrl. kinnine. Lahtine krohv kukub seinalt maha. Lahtised tänavakivid, kõnniteeplaadid. Lahtistest kividest 'mördita laotud' müür, aed. Lahtised põrandalauad naksuvad. Värske lahtine lumi. Tuul keerutab lahtist tolmu, liiva. Pikkade lahtiste 'millegagi kinnitamata' juustega tüdruk. Üks hammas on lahtine ja loksub suus. Lahtise 'irduva' karvaga jänesenahkne krae. Kammi külge jäänud lahtised juuksekarvad. Lahtised lehed märkmiku vahel. Mul pole praegu lahtist 'kindla rakenduseta, vaba' aega, raha. *Andsin selle [= talu] kogu täiega riigile. .. Ainult mööbli ja muu lahtise vara võtsin kaasa. E. Rannet.
4. maata, kinnisvarata; alatise tööta v. elukohata; perekonnata, vallaline. Sulased, teenijatüdrukud ja muu lahtine rahvas. Juhutööle otsiti lahtisi inimesi. Tüdrukutel oli meheleminekuga raskusi, külas polnud lahtisi poisse.
5. üldsusele avatud, avalik; selline, kus igaüks võib osaleda; ant. hrl. kinnine. Lahtine koosolek, tund, kohtuistung. Lahtised meistrivõistlused kergejõustikus. Lahtine tenniseturniir. Lahtine tund 'näidistund'. Juhatus valiti lahtisel 'avalikul' hääletamisel. Lahtise tekstiga 'šifreerimata' radiogramm.
6. (lõplikult) lahendamata v. otsustamata; (lõplikult) selgumata. Küsimus on lahtine, jäi lahtiseks. Kuupäeva jätame esialgu lahtiseks. Poisi veerandihinne matemaatikas on alles lahtine. Jäi lahtiseks, kus kokku saadakse. Palju on veel vaieldavat, rohkesti on veel lahtisi otsi. Kes saab esimeheks? – See on veel lahtine.
7. aval, avameelne; ant. hrl. kinnine. Lahtise südamega inimene. Napsiklaasi juures muutus mees lahtisemaks ning usaldavamaks.Talle ei või ainsatki lahtisemat sõna poetada, räägib kõik edasi. Ta on lahtise 'varjamatu, otsese' ütlemisega. *Lahtised natuurid purskavad välja ja kaotavad enda, nutavad peatäie ja alustavad uue jõuga pärast pettumust või ebaõnne. V. Panso.
8. (suulise v. kirjaliku eneseväljenduse kohta:) kergelt, vabalt voolav, takerdumatu. Lahtise jutuga inimene. Lahtise keelega kuldsuu. Ta on meil vahel liiga lahtise keelega '(välja)lobiseja'. Lahtise sulega ajakirjanik. *Jassil on, nagu öeldakse, lahtine suuvärk. On temal lugusid .. I. Sikemäe.
9. vaba, takistamata. Nõudis laevasõidule, ettevõtte tegevusele lahtist teed. Korvpallimeeskonna mäng oli lahtine 'nõrga kaitsetegevusega'.
10. (kiiresti v. rohkesti) eritav v. erituv. Lahtine 'rögaga' köha. Lahtine 'rohke eritisega' nohu. Põeb lahtist 'batsille levitavat' tuberkuloosi. *.. kui oleksin vanaema lahtise kõhuga must lammas. F. Tuglas (tlk).

lava ‹7› ‹s›

1. (hrl. laudadest tehtud) kõrgendatud alus, kõrgend; sellise kõrgendi pealmine osa. a. saunalava. Istuti laval, higistati ning viheldi. Kes leili ei kannatanud, kobis lavalt maha, alla. Lase sant sauna, tahab lavale. b. magamislava, lavats, nari. Vanasti olid sängide asemel lavad. *Siin lamati seinaäärseile lavadele laotatud õlgedel pikad öötunnid .. A. Mälk. c. (muude kõrgendite v. aluste kohta). Müüri laotakse hoone põrandale või vahelaele toetuvatelt lavadelt, nn. töölavadelt. Jahimehed ehitavad ulukite varitsemiseks puude otsa lava. Teede ääres on postidele toetuvad lavad piimanõude jaoks. Kuhja aluseks laoti hagudest lava. *Otse laevamasti ees asetses tugisammastele ehitatud lava – see oli kõrgem paik, millel mereröövlite käsknik taotses seista. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: kuhja|lava, magamis|lava, sauna|lava, surnu|lava, sööda|lava, tantsu|lava, tapa|lava, töölava.
2. teater kõrgendatud põrandaosa, kõrgem ruumiosa v. pind, kus esitatakse (teatri)etendusi. Lava ja vaatesaal. Estraadietendused kontserdisaali laval. Koor tuleb lavale, on laval, lahkub lavalt. Tantsijad ootavad lava taga esinemisjärge. || (teatri kohta üldse). Aleksis Kivi „Nõmmekingseppade” menu Eesti laval. Jüri Järvetit tunneme nii lavalt kui kinolinalt. „Estonias” toodi lavale 'lavastati' Verdi „Aida”. Juhan Peegli fragmentaarium sõjasuvest tuli lavale 'lavastus' „Vanemuises”. || piltl elu näitelava, (ajaloo) areen. Lavale on ilmunud uus poliitiline jõud.
▷ Liitsõnad: ees|lava, eksperimentaal|lava, kontserdi|lava, külg|lava, maa|lava, näite|lava, pöörd|lava, taga|lava, taidlus|lava, teatri|lava, vabaõhu|lava, vajuk|lava, vanker|lava, väikelava.
3. aiand raketega piiratud ning klaasi v. kilega kaetud madal lihtne katmikala hrl. köögivilja ja lillede v. nende istikute kasvatamiseks; ka selline piirav ning kattev ehitis. Ühe-, kahepoolne lava. Köetav lava. Aeda tehti kasvuhoone ning paar lava. Lavas kasvatatud kurgid. On paras aeg taimed lavast peenrale istutada.
▷ Liitsõnad: kasvu|lava, kile|lava, klaas|lava, kurgi|lava, lille|lava, sõnniku|lava, süvendlava.
4. geogr lavamaa osa. Ürgorgudega lavadeks lõhestatud Sakala kõrgustik.
▷ Liitsõnad: kõrg|lava, mandri|lava, paelava.

leer1 ‹-i 21› ‹s›

1. laager (1. täh.). a. hrl aj endisaegse sõjaväe (kindlustatud) peatuskoht väliolukorras, väeleer. Vaenlane asus leeri, lõi oma leeri üles teisel pool jõge, oli linna all leeris. Ta oli vangi langenud ning türklaste leeri viidud. *Nende [= liivlaste] leer jäi aga ikkagi tiheda rõngana ümber kantsi püsima .. E. Kippel. b. hrl kõnek (muu laagri kohta). Põgenike leer. Mustlased lõid oma leeri metsa alla üles.
▷ Liitsõnad: sõja|leer, väe|leer, ööleer.
2. piltl ühesuguste arusaamade ja tõekspidamistega (teistele vastanduv) rühmitus. Vaidlejad jagunesid kahte leeri. Erapooletuid polnud, kõik kuulusid ühte või teise leeri. Teda loeti mässumeeste leeri. *Sel ajal oli vald kahes leeris, ühe eesotsas seisis vallavanem Tõllasson .. A. Kitzberg.

leidmatu ‹1› ‹adj›
mitteleitav. *Ainult need tagavarad, mis külarahvas oli peitnud maasse, võisid vaenlasele leidmatuks jäädes olla veel alles. E. Kippel.

leigar ‹-i, -it 2› ‹s›
endisaegne mängumees, (ränd)moosekant. *„Kes on siin Surju hunti, neetud pime leigar?!” [karjus lääniisand laulikule]. E. Kippel.

lihalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. kehaline, ihulik. Inimese lihalik kest. Vaevalt ta Ameerikat oma lihaliku silmaga näha saab. *See ei ole viirastus ega silmamoonutus ega unenägu, see on täielik elus ja lihalik Toots .. O. Luts.
2. van meeleline; patune. Lihalikud himud, lõbud, naudingud. Lihalik 'suguline' armastus, vahekord. *.. peavad enestel mitmeid naisi, teadmata, et see on ju lausa lihalik patt. E. Kippel.
3. hrv lihane. *.. ja tema [= orb] austab meid, kui oleksime tema lihalikud vanemad .. F. R. Kreutzwald.

liivi indekl
liivlaste. Tunneb, uurib liivi keelt. *Väina ja Koiva vahepealne maa oli liivi soost meestest peaaegu lagedaks roogitud. E. Kippel.

lilline ‹-se 4› ‹adj›
hrv lilleline. *Sel lillisel rõdul armastas alati istuda Liivimaa ordumeister .. E. Kippel.

linna|õhk
Saastunud linnaõhk. *Püüdke hiilida linna .. sest linnaõhk teeb priiks. E. Kippel.

lipkond ‹-konna 22› ‹s›
aj ühe lipu alla kuuluv väeosa. *Orduvendade seast kostis hüüdeid, vandumist ning kära, sest lipkonnad olid läinud omavahel täiesti segi .. E. Kippel.

lippur ‹-i, -it 2› ‹s›
lipukandja. Soome olümpiameeskonna lippur avadefileel. *.. kompanii eesotsa asus kapten halja mõõgaga ning ta taha kompanii lippur. E. Kippel.

lipsatama ‹37›
lipsama. Lind lipsatas peost lendu. Ronija käsi lipsatas oksa küljest lahti. *Puud, telefonipostid, eluasemed, mis rööbastele lähemal, lipsatavad [vaguniaknast] mööda .. L. Hainsalu. | piltl. Üks mõte lipsatas pähe, peast läbi. *Ta ei tea isegi, kuis tal suust lipsatasid need sõnad, millest ainult süda mõtleb. E. Kippel.

lojus ‹-e 4› ‹s›

1. van (kodu)loom (hrl. eelkõige veiste kohta). Kolijad oma kraamikoormate ja lojustega. Elati suitsutares lojustega koos. Pärisorje müüdi nagu lojuseid. *Aga mis on's üks vilets inimeseloom üle tugeva lojuse kõrval .. Vaadake, kus on ühel sõnnil rammu ja jaksu. A. Jakobson. *.. Liivimaal on põtru ja ka muid söödavaid lojuseid väga palju .. E. Kippel. | piltl (inimese kohta). *.. olgugi varas või röövel ta – ikkagi Issanda lojus. J. Oengo.
▷ Liitsõnad: kodu|lojus, pisi|lojus, pudu|lojus, töö|lojus, veolojus.
2. hlv (inimese kohta, hrl. sõimusõnana:) loom. Sõimas neid lojusteks ja elajateks. Ta, lojus, valetas meil suud ja silmad täis! Ta on siga mees, lojus!

loksima ‹42›
loksudes töötama. Seinal loksib vana kell. *Veski loksis küll käia iga päev, kuid see polnud töö, mis tulu toob. M. Mõtslane. || vaevaliselt (ära) elama. *.. mis sa hing hädaga teed? Ise vahest veel loksiksid kuidagi läbi, kuid lapsed .. E. Kippel.

loksuma ‹42›

1. (vedeliku kohta:) korduval edasi-tagasi liikumisel kuuldavalt paiskuma. Toidukotis loksub kohvitermos kuuma joogiga. Koor on pudelis piimaga segi loksunud. Lained loksuvad vastu kaldakive, kalda all, rannale, randa, paadi ümber. Kuula, kuidas vesi loksub. Õlu loksub kõhus, kõht loksub (õllest). Suppi on üle taldriku ääre lauale loksunud. Täis pangest loksus vett tooja jala peale. *Võtan ühe [kookospähkli] kätte, raputan – sees loksub selge kookospiim! V. Beekman. || lainetuses v. üldse veekogul sõitma v. liikuma. See kuunar on loksunud kõikidel meredel. Tühi paat loksus lainetel randa. Purjelaeval andis üle Atlandi loksuda. Aastakümneid merd loksunud vana pootsman. | piltl. *.. redutavad vargad, mõrtsukad ja muu odav inimpraht, kes loksub elulainetel sinna-tänna .. M. Traat.
2. liiga avarana v. lõdval olevana edasi-tagasi liikuda andma v. liikuma. Suured kingad, tuhvlid loksuvad (jalas). Ukse riiv, käepide loksub. Ratas annab kahele poole loksuma. Lõdvalt keeratud kruvid loksuvad. Toolil on üks jalg liimist lahti ja loksub. Kui sõrmus loksub, võib ta sõrmest ära kaduda. Andis kangutada, enne kui kivi loksuma hakkas ja müürist välja tuli. Lasksin loksuva hamba välja tõmmata. *.. liiga väikesesse kasti instrument ei mahtunud, suures jäi loksuma. A. Valton.
3. kõnek (tervise kohta:) logisema, korrast ära olema; põdema, põdur olema. Vana inimese tervis loksub, kipub loksuma. Loksusin mis loksusin, aga suvesoojaga sain terveks. *Kuu aega vaevles ta .. linnas haiglas, teise kuu ta loksus kodus jala peal. P. Vallak.
4. (aeglaselt ja) loginal, kolinal sõitma; (kulununa v. mitte päris korras olevana) töötama. Troll sõidab vaikse sahinaga, tramm loksub, eriti käänakul. Vagunirattad loksuvad rütmiliselt. Rong loksus ida poole (veereda). Vladivostokki annab (ikka) loksuda! Vankrid loksuvad auklikul külavaheteel. Loksusime autokastis põllule. Pump, mootor loksub käia. *.. ta oleks nõus ülepäeviti loksuma neid kahtsada kilomeetrit Tartu .. J. Kello. *Ainult vana lopergune lauakell loksus seal tiksuda kummutiserval. E. Kippel.
5. (kuke v. hauduja kana kutsuva häälitsemise kohta). Kukk loksub kanu kutsudes. Kana loksub ja kipub hauduma. Kanaema kõnnib tibupoegadega õues ja loksub. *.. munenud teine [= kana] kogu aasta, hauduma pole kippunud, loksuma pole hakanud. A. H. Tammsaare.

loku|laud
etn serviti ülesriputatud laud, mille pihta märguandeks hrl. puitvasaraga taotakse. Mõisa, öövahi lokulaud. Lokulaud lõi töö lõppu, lõunale. *.. hakkasid vahimehed taguma lokulaudu, puhuma sarvi ja mõnes paigas süütasid ka tuled, andes sel kombel lähenevast vaenlasest õigeaegselt märku. E. Kippel.

lokuti ‹1› ‹s›

1. kuke v. kana noka all olev kaheosaline ripnev nahalott. Kuke lokutid on suured, kanal väiksemad.
2. lokulaud. *.. üks neist haarates lokuti hakkas sellega tagudes kutsuma külarahvast kokku. E. Kippel.

lonksatus ‹-e 5› ‹s›
lonksamine; lonks. Joob kuuldavate lonksatustega. Joob õlut, nii et lonksatused käivad. *.. rüüpas Üril viinatopsiku ainsa lonksatusega tühjaks. E. Kippel.

looma|kont
kõnek
1. loomaluu. *Kõik õued olid seal täis tuhaasemeid, äranäritud loomakonte, sisikondi .. E. Kippel.
2. lahja, kondine loom, eriti veis. *Madalas viletsas laudas .. häälitsesid lehmad, kaks luist, nälginud loomakonti .. A. Jakobson.

loputama ‹37›
(pestut) üle uhtma; kergelt, pealiskaudselt pesema. Pesu tuleb pärast pesemist korralikult, läbi mitme vee, mitmes vees, mitme veega loputada. Loputas seebivahu näolt (maha), juustest (välja). Ma loputan end jõe ääres natuke, pesen higi maha. Su särk on must, anna, ma loputan ta läbi. Loputa oma porised kummikud puhtaks. *.. ning undrukukesedki oli vanaema neil [= lastel] puhtaks loputanud. E. Kippel. || (puhastava, desinfitseeriva v. raviva uhtmise kohta). Pärast sööki loputatagu suud, hambaid. Toidumürgistuse korral loputatakse magu, tehakse maoloputus. Mädakollet loputatakse antiseptiliste lahustega.

loru ‹11›

1. ‹s› laisk, ettevõtlikkuseta v. oskamatu, saamatu inimene. Poiss oli viimane loru, ei viitsinud õppida ega tööd teha. Ta on loru, kes ei saa millegagi hakkama. Tundus endalegi loruna, kes millekski ei kõlba. *Oh ma igavene loru, tegin enesele nelikümmend viis krooni külge! E. Kippel.
▷ Liitsõnad: koera|loru, poisiloru.
2. ‹adj› laisk v. oskamatu, saamatu. Loru mees, poiss, koer. Läheb iga päevaga lorumaks. *.. sest kirstu laudade vahele oli see va loru puusepp, näh, suured praod jätnud .. H. Angervaks.

lukkuma ‹37›
hrv lukku minema. *Tema meeled olid maailma tajumiseks lukkunud .. E. Kippel. *Lukkuvad taga mu väravad ohates .. M. Under.

lõbu|himu
Elurõõm ja lõbuhimu. *.. ning üha ägedamini hakkasid lihalikud lõbuhimud teda [= piiskoppi] vaevama .. E. Kippel.

lähmama ‹lähmata 48›
lahmama. a. Lähmas hobust ohjaotstega. Lähmas teisele vastu vahtimist.b. *.. tal ei võinud jääda enam muud üle, kui pidada suu viisakalt kinni, et mitte lähmata mõnd lollust. E. Kippel.

lämbuma ‹37›

1. hingamistakistuse v. õhupuuduse tõttu surema; hingamistakistust v. õhupuudust tundma, selle all kannatama. Suitsu kätte, vingu lämbuma. Tõmbas vett kopsu ning lämbus. Järve jäässe tuleb augud raiuda, et kalad ei lämbuks. Tehke aken lahti, sellises õhus võib lämbuda. Ära pigista kõrist, ma lämbun. Ta oli vihast, ärritusest lämbumas 'väga vihane, ärritatud'. Tuikusin naerust lämbudes tuppa. Lämbunud õhk 'umbne, süsihappegaasirikas õhk'. || piltl (tegutsemisvõimaluste, vahelduse, vaimse elevuse jne. puudumise kohta). Sellises alevikuõhkkonnas võib lämbuda. Unelmad lämbuvad argimurede all.
2. (hääle kohta:) sumbuma, mattuma. Ta sõnad lämbusid nuuksumisse, nutusse. Lämbunud karjatus, oie, ohe, korin. Räägib midagi, kähistab lämbunud häälel, häälega. *.. suures meeleliigutuses lämbusid sõnad tal suus. E. Kippel.
3. (tule kohta:) hapniku puuduse tõttu kustuma. Tõmbus on halb, tuli lämbub pliidi all ära. *.. suitsuhämu ja tuhk ümber lämbuvate tukkide. A. Maripuu.
4. (taimede kohta:) valguse ja õhu vaegusest hukkuma. Oras lämbus paksu lume all. Lille-, kapsataimed on umbrohu alla lämbumas.

lörisema ‹37›

1. lurisema. Piip, nohune nina löriseb. *.. valab siis kõik pasunad viina täis, nii et need ei suudagi enam muud häält teha kui ainult veel mulksudes löriseda. E. Kippel.
2. lorisema, lori ajama. *Ära lörise. Ma teen, nagu meie ühine otsus nõuab. F. Tuglas (tlk).

löödu ‹1› ‹s›
see, keda on löödud, lüüasaanu. Ei taha end lööduks tunnistada. Tunneb end moraalselt lööduna. *.. kuidas need leedukad eestlaste maalt tagasi tulevad, kas suure saagiga või koguni ise veriste peadega, lööduina. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: ristilöödu.

lööper ‹-pri, -prit 2› ‹s›
aj kiirjooksja-sõnumikandja. *Külavahel jooksid aga lööprid ühtepuhku talust talusse minnes kisades ringi: Hõissa, pulmad tulevad, pulmad! E. Kippel.

maa|põu
pealispinna alune maakoore osa, mida inimene (eriti maardlatega seoses) kasutab. Eesti maapõu on rikas põlevkivi poolest. Puuraugud ulatuvad üha sügavamale maapõue. Maapõuest tungis esile laava. *.. sõja kartusel hakkasid talumehed matma oma uudsevilja maapõue. E. Kippel.

madal ‹-a 2›

1. ‹adj› ümbrusest v. mingist alustasandist suhteliselt vähe ülespoole ulatuv, väikese kõrgusega, alt ülespoole, püstsuunas lühike.; ant. kõrge. a. (esemete, loodus- v. tehisobjektide kohta). Madal maja, müür, tara, laud, ahi. Madalad uksed. Toad olid madalad. Koobas muutus järjest madalamaks. Väikese kaldega madal katus. Astub üle madala lävepaku. Madalate jalgadega voodi, laud. Riiul on kapist poole madalam. Madala kontsaga, madalad kingad. Madal krae. Tuli põleb madala leegiga. Keerab lambitahi madalamaks, tule väiksemaks. Madala seljatoega tugitool. Mööda järvepinda jooksid madalad lained. Madalad soomännid, põõsad. Madal võsa. Põuaga jäi oder madalaks, kõrs lühikeseks. Madalaks pöetud hekk, muru. Tihe madal rohi. Madalate mätastega soomaa. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamasse. Kõrgeid mägesid meil pole, ainult madalad künkad, kuplid, voored. Madal poolsaar, neem. Jõe üks kallas on kõrge, teine madal. Madalamad põllud on vee all, pehmed. *.. maapind muutus madalamaks ja algas ääretu soo .. E. Kippel. | bot (taimenimetustes). Madal kask, jalakas. Madal aster. Madal mustjuur, unilook, peiulill, kadakkaer. b. (inimese, looma, ka nende kehaosade v. -vormide kohta). Madal, kõverate madalate jalgadega mägrakoer. Plika oli paks ja madal (nagu seeneädal). Kass teeb end vastu maad surudes madalaks. On ta kõrget või madalat kasvu? Madal laup, otsaesine. Lai ja madal nina. *.. tekkis tuppa lühiajaline vaikus, mida segas vaid madalate rindade all kannatava hallipäise härrastaadi tasane hingamiskahin. A. Jakobson. | piltl. *Kas minusugune tohib siis riielda? Minusugune olgu rohustki madalam ... V. Lattik. *Mure muljus inimesi madalaks. A. Beekman.
2. ‹adj› maapinnale vm. aluspinnale suhteliselt lähedal asuv (v. sellisena tunduv); ant. kõrge. Madalamatelt okstelt saab õunu paremini kätte. Madal lagi. Madalatel partel kuivas vili. Vanad kanad olid kõrgemal, noored madalamal õrrel. Madal maad mööda rulluv udu. Reaktiivlennukid sööstsid madalal lennul üle linna. Madalad vihmapilved. Taevas oli hall ja madal. Päike käib sügisel madalas kaares. Madal talvine päike.
3. ‹adj› väikese sügavusega, ümbritsevast v. külgnevast pinnast suhteliselt vähe allapoole ulatuv; ant. sügav. Madal tiik, järv, jõgi, meri, kaev. Laht on üsna madal. Jõe madalast kohast käidi jalgsi läbi. Sulpsisime läbi madala vee teisele kaldale. Siin on (vesi) nii madal, et ujuda ei saa. Madalaim madal-, kõrgvesi. Läbi selge vee paistab madal järvepõhi. Madal kraav, süvend, kaevik. Madal künd. Madal taldrik, vaagen. *Ta suuskles jõesirget pidi; lumi oli siin madalam kui orgudes ja sopkanõlvadel .. N. Baturin.
4. ‹adj› (hinna, koguse, määra, intensiivsuse kohta:) väike (hrl. arvudes väljendatuna); ant. kõrge. Madal palk, töötasu, honorar. Lina hinnad olid madalad. Madal laenuprotsent, toll. Korteriüür on meil madal. Madalad viljasaagid. Madal keskmine hinne, keemispunkt. Madal õhutemperatuur. Piima rasvaprotsent on mõnel lehmal kõrgem, mõnel madalam. Taimede valgusisaldus on üldiselt madal. Madal vererõhk. Madal surve. Madal pöörlemissagedus. Mootor käib madalatel tuuridel.
5. ‹adj› arenguastmelt, tasemelt tublisti alla normaalse; kvaliteedilt vilets; ant. kõrge. Põllumajanduse, tööstuse, hariduse, kultuurielu tase oli üsna madal. Nende luuletuste tase on veel madal. Elustandard, tööviljakus, õppeedukus on suhteliselt madal. Madal teenindus-, käitumiskultuur. Madala kvalifikatsiooniga töötajad. Madala toiteväärtusega juurvili. Põlevkivi kütteväärtus on võrdlemisi madal. *.. rahvas seisab seal väga madalal järjel ja kaebab tihti vaesuse üle. J. Pärn. | piltl. *Aga polnud Anton nii palju mehest madalam ühti, kui Juhan algul arvas. Poiss leidis pruudi .. H. Sergo. || vähest tunnustust pälviv. Sai harjutusel oodatust madalama hinde. *Miks on lüpsja prestiiž paljude noorte silmis madal? V. Lind.
6. ‹adj› seisuselt, positsioonilt, teenistusastmelt, auastmelt, sünnipäralt kellegagi võrreldes tublisti allpool olev v. koguni mittetäisväärtuslikuks peetav. Kõrgemad ja madalamad seisused. Madalast seisusest, ühiskonnakihist noormees. Madalama päritoluga, madalat päritolu mees. Ta oli madalast soost ning tal polnud sidemeid. Madalamad ametnikud, ülemad, vaimulikud. Madalamas auastmes sõjaväelane. Viidi karistuseks madalamale ametikohale. Madalama astme kohus. Bridžis on risti pakkumisel kõige madalam mast. Madalaks põlatud pärisorine maarahvas. *Säherduseks lõbuks [= käperdamiseks] ep olnud see taluinimene kõrgestisündinule siiski mitte liiga madal ... E. Vilde.
7. ‹adj› ilma ülevuseta, tavaline, igapäevane, argine. Provintsielu oli tema jaoks liiga hall ja madal. Klassitsism jaotas kõik žanrid kõrgeteks ja madalateks. *Ent üle kõige valitses nukker, kirglik ja oma egoismis võimas Deemon, kes ei suutnud elada madalat, ajaliku ristiinimese elu ... K. Saaber.
8. ‹adj› moraalselt alaväärtuslik, närune, vääritu; labane. Madalad kihud, instinktid, kired. Armukadedus on madal tunne. Madala hingeeluga, madalate kalduvustega inimene. Madal ja närune on nuhi tegevus. Madal omakasupüüdlikkus, kadedus, lipitsus, uudishimu. Kõik see, mis sa räägid, on nii jälk ja madal! Inimene ei tohi olla nii väiklane ja madal. Teater ei saa joonduda kõige madalamale maitsele. Vangilaagri madalas toores keskkonnas tekkinud madal robustne släng. *Mirka nõuab, et teenitaks Ilu. Ülejäänud objektid on madal ajaviide. L. Ruud.
9. ‹adj› (heli, hääle kohta:) väikese võnkesagedusega; ant. hrl. kõrge. Madalad helid, toonid. Madal register. Tal on ilus madal bariton. Madalaim häälerühm segakooris on bass. Alt on madal naisehääl. Tal on madalam hääl, ta pole tenor. Naine kõneles madala rinnahäälega. Madal jorisev laevavile. *Korra kuulis Laos kellegi madalat naeru ... või krooksus kusagil konn. H. Laipaik. || vaikne, tasane; tuhm. Hääl erutusest madal. Vaatas ringi ja alandas hääle madalamaks. *.. all ei tundunud vähimatki tuulehingust, aga männid kahisesid ometi, madala vaevalt kuuldava kahinaga. F. Tuglas.
10. ‹adj› keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel on keeleselg suhteliselt madalal). Eesti vokaalidest on madalad a ja ä.
11. ‹s› madala (3. täh.) veega ala meres, järves v. jões, madalik (2. täh.) Hiiu, Tallinna madal. Laevasõidule ohtlikud madalad. Rannikumere kalarikkad madalad. Laev sõitis, sattus madalale. Toodrid, poid, tulelaevad hoiatavad meresõitjaid madalate eest.
▷ Liitsõnad: liivamadal.

[midagi] magama panema
midagi tulutult kulutama, raiskama. *Ja nii ongi siis see maailmatu hulka raha joomisega magama pandud. E. Kippel. *".. et sa tühja asja peale nii palju aega magama pead panema, see ei kõlba kuradilegi,” pomises Alla .. E. Rängel.

magasin ‹-i, -i 10› ‹s›

1. ladu; ait. *Ooberst Aminoffi Viiburi rügemendi jalaväelased said veel kuidagi Rakvere sõjaväe magasinidest vähesel määral moona .. E. Kippel.
2. van suurem kauplus. *Paadelaiu pood, Nuki Peetri pood, oli liiga tilluke .. Aga Pankranna Pavelson – päris magasin kohe! A. Hint.
3. tehn ühetaoliste tükktoodete mahuti; sellises mahutis olev kogum. a. sõj tulirelva padrunisalv. Surub padrunid magasini. Magasinis oli veel kolm padrunit. b. trük tähematriitside kassett ladumismasinal
4. aiand tarule korjeajaks lisatav kärjeraamidega kast. *Kõikidel tarudel olid magasinid peal, osale oli Paavo lisanud juba teise, aga korjeajal ei näinud lõppu tulevat. O. Tooming.

majakondne ‹-se 2› ‹s›
van kodakondne. *.. vanema õues hakati majakondsete sööma kutsumiseks lööma lokulauda .. E. Kippel. *Pommer heidab majakondseile üle prillide harjumuspärase pilgu. Ent kunagist suurt peret pole enam. M. Traat.

maja|valitseja

1. nõuk majavalitsuse juhataja
2. majaülem, valitseja, ülemteener. *Piiskop Albert istus parajasti koos Alobrandi ja oma majavalitseja ning laekur Gebhardiga suure laua Taga .. E. Kippel.

majutama ‹37›

1. majja, korterisse elama paigutama. Turistid majutatakse hotelli. Valda toodud kasakad majutati mõisatesse, taludesse. Mind majutati esialgu ühiselamusse. Koori liikmed majutati vastuvõtjate kodudesse laiali. Üürnikul on õigus majutada enda juurde, oma elamispinnale abikaasat, lapsi, vanemaid. Meil pole neid kuhugi majutada. *Linnusesse oli majutatud ligemale kuussada inimhinge ja peale selle veel hobuseid .. E. Kippel. | piltl. *End tornitüheme tuid majutand. M. Under.
2. eluaset, peavarju andma. *.. peretuba, kus .. majutati teelisi ja jagati kerjustele ande. A. Kalmus. *.. majutas teda omaenda kodus erakordselt vastutulelikel tingimustel. A. Alas (tlk).
3. hrv eluasemeks, majutuspaigaks olema. *Uue peremehe üheks esimeseks mureks oli senini kahte kantnikuperet majutanud .. elamu ümber ehitada ühepereelamuks. O. Kuningas.

maksu|vili
(naturaalmaksuna). *Algasid mihklipäeva vakused. Külakondade kaupa tõid talupojad kokku maksuvilja .. E. Kippel.

manala ‹1› ‹s›
müt surnute asupaik (eesti rahvausundis). Manalasse varisema, minema 'surema'. Vanemad, mitmed noorpõlvesõbrad on juba manalas. *.. ennegu tõuseb verine tüli, mis võib koguni palju mehi manalasse viia! E. Kippel.

marssima ‹marsin 42›

1. (rivis) taktsammu käima. Sõjavägi marsib paraadil. Sõdurid marssisid tribüünist mööda. Võimlemistunnis õpivad lapsed ka marssima.
2. rännakukorras ühest paikkonnast teise liikuma (hrl. sõjaväe kohta). Vaenlase väed marssisid linna sisse. Täiendusväeosad marsivad rindele. *Jätkati liikumist – rügement rügemendi järel, kompaniid kompaniide küljes kinni, marsiti oma märjalt lotendavate lippude taga. E. Kippel.
3. kõnek käima, astuma, kõmpima, vantsima. Hommikul marsi tööle, õhtul koju. Muudkui marsi poriseid külavaheteid. Hakkasime Mihkliga mööda metsasihti kodu poole marssima. Mis sa marsid ümber maja, toas edasi-tagasi? Osa delegaate marssis protestiks saalist välja. Uni saadab hulkuma, magamine marssima, tukkumine teeda käima. *Mis ma siis pidin tegema? Kas minema vabrikusse tööliseks? Või adra taha marssima? O. Tooming.

meele|ärritus
ärritus. *Algul ei suuda ta suurest meeleärritusest sõnagi lausuda ning aina võbiseb vihast .. E. Kippel.

meeste|hulk [-hulga]
Mis sa paljaste kätega meestehulga vastu ikka teed. *Uued meestehulgad asusid ründama .. E. Kippel.

mehe|pikkune
Poiss on juba mehepikkuseks sirgunud. *Preester kandis paremas käes mehepikkust keppi .. E. Kippel.

mehe|sõna
kindel resoluutne ütlemine, lubadus vm. Löö kord majja, ütle oma mehesõna! Tõotas, lubas mehesõnaga, andis mehesõna, et tuleb tagasi. Jääb kindlaks kord antud mehesõnale. *Piiskop nõudis temalt ainult mehesõna, et ta tulevikus ei kannaks tema vastu salaviha .. E. Kippel.

mere|hulgus

1. nlj (räime, ka heeringa vm. kala kohta). Räim, va merehulgus oli rannarahva laual tavaline toit. *„Tule välja, merehulgus!” ja lõi laksatades heeringa vastu tünniserva soomuseist puhtaks. E. Kippel.
2. kõnek (meremehe kohta). *See merehulgus, – mis teab madrus kuivamaa asjadest. H. Raudsepp.

metsa|mees

1. kõnek metsatööline. Tänapäeva metsamehed töötavad mootorsaagidega.
2. kõnek metsanduse eriteadlane. *.. võib-olla leiduks meie metsamajandiski kõlblik koht tehnikumi lõpetanud metsamehele. V. Saar.
3. hrv kütt, jahimees. *.. harjus Meeliski metsameeste kommetega ning õige peatselt oskas ta ka ise võrke ja püüniseid üles seada, mille pärast ta sai küttidelt aina kiita. E. Kippel.

metsa|sügavus
sügav mets. Põgeneti metsa, otsides varju metsasügavusest. *See oja tuli pimedast metsasügavusest, nirises läbi haraliste puujuurte vahelt .. E. Kippel.

metsa|vahe [-vahe]
kõnek metsavaheline ala. *.. meil lätlasil aga kõik majad ning õued mööda metsavahesid laiali .. E. Kippel. *Ja teed – rohkem on päevi, kus [moonavooril] tuleb logistada rabades ja metsavahesid kaudu. J. Peegel.

mets|sõnn
(tarva, eriti pulli kohta). *.. käisid liivlased kogu aeg laantes varitsemas tarvast ehk metssõnni, taga ajamas põtru või otsimas karukoopaid .. E. Kippel.

minestunult ‹adv›
minestanult. *.. hakkas vaaruma ning kukkus siis kolksatades minestunult põrandale. E. Kippel.

mitte ‹adv›
I. eitav abisõna, rõhutab, intensiivistab eitust, dubleerib eitavat öeldisverbi
1. ‹sageli koos rõhutava gi- ~ ki-liitega› hrl. paikneb selle sõna v. sõnaühendi ees, millele eitus on keskendatud. Mitte keegi ei teadnud õiget vastust. Mitte ei tea, kust alustada. Seda ma mitte ei lootnudki. Süüdi polnud mitte tema, vaid keegi teine. Nad polnud mitte kunagi sõpradeks saanud. Mitte ainsatki minutit ei tohi hilineda. Ta ei olnud mitte aitähki öelnud. Leibagi ei olnud majas mitte kildu. Mitte midagi ei juhtunud. Mitte ei lasta oma mõtetega üksi olla. Ja ei jätnudki järele, no mitte ei jätnud. Ära mine, ära mitte mine! || ‹järelasendis rõhuadverbina› van. Sa ei tee seda mitte! Ei, see ei lähe (teps) mitte. See plaan ei sobi mulle hoopiski mitte. Ma ei usu mitte, et sa sellega toime tuled. Ta ei rääkinud nähtust kellelegi, ka isale mitte. *Karja ei lähe, kingsepa juurde ammugi mitte, hakkan looderdama .. V. Uibopuu.
2. kõnek esineb mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites. Koolis ei huvitanud grammatika meid mitte üks põrm. Kasu polnud sellest mitte tuhkagi. Ta ei teadnud kõigest sellest mitte mõhkugi, mitte üks mõhk. Ma ei tee seda mitte mingi hinna eest. Raha pole sul ju mitte punast krossigi. Poiss ei viitsi mitte lillegi liigutada. Miks sa teda küll mitte sugugi ei salli? Ma ei teadnud mitte kui midagi. Teda ei aita enam mitte kui miski. Ta ei pea, pane seda mitte miskiks. Kas said targemaks? – Mitte üks raas, mitte raasugi.
II. eitav abisõna, jaatavas kontekstis eristab eitatava osa
1. annab eitava sisu üksnes järgnevale sõnale v. sõnaühendile (v. lauseosale). Juhan otsustas neid mitte kutsuda. Ma palun mitte nõnda kõnelda. Laps sulges silmad, et välku mitte näha. Ta oli hukkunud veel mitte üheksateistkümneaastasena. Seda tuli ette mitte just väga tihti. Lähen, aga mitte täna. Hinga läbi nina, mitte läbi suu! *Hüüdja oli Elisabeth, mitte vähem kaame kui ta noorem vend .. E. Krusten. *Õigem oleks olnud – mitte vaadata võõra maja sisemusse, mitte toppida oma nina igale poole, mitte olla odavalt uudishimulik .. J. Kruusvall.
2. esineb vaeglausetes ning elliptilistes lausetes v. lauseosades (hrl. koos rõhu- v. modaaladverbidega). Anne keeldus otsustavalt: täna mitte. Kas olete kunagi kohanud seesugust inimest, vist mitte? No mitte just nii. Ka siis mitte. Siitsaadik ja mitte enam. Muidugi mitte. Annaks isa natukegi järele, aga mitte ilmaski. *Aga mis nad söövad? Mitte viljaterakestki kuskil. J. Kunder. || (käskudes, keeldudes). Mitte suitsetada! Võõrastel mitte siseneda! || ‹asendab eitavat öeldisverbi›. Teised põgenesid, mina mitte. Kõik teised käivad vahel kodus, sina mitte. Kas keegi soovib teed? – Mina mitte. Ta teadis alati, kuidas talitada ja kuidas mitte. *Tere ise ka, oled sa siis sõber või mitte. J. Sang (tlk). || ei. *Värin pani tüdrukul kogu keha võpatama ja ta vastas: „Ei, ei! Mitte!” A. H. Tammsaare.
3. rinnastusseose korral eitab üht rindliiget (sõna, sõnaühendit, osalauset); seos on enamasti eitavat ja jaatavat liiget vastandav. a. ‹ühendsidesõna osana› mitte (ainult ~ üksnes) ... vaid (ka). Ma ei kohanud mitte Jaaku, vaid tema venda. See pole mitte ainult sinu soov, vaid meie kõigi ühine tahtmine. Jõgi pole mitte üksnes sügav, vaid ka kärestikuline. Teeksin seda mitte enese, vaid oma laste pärast. *.. tema hoole all polnud nüüd mitte üksnes Erikupoeg Niglase vara, vaid ka kogu ta saladus. E. Kippel. b. esineb koos vastandavate, möönvate, eraldavate ja ühendavate sidesõnadega v. nende puudumisel ka kirjas ainult komaga eraldatult. Tegemist on šedöövriga, mitte aga tavalise pildiga. Raamat on nauditav, kuigi mitte ilma puudusteta. Olla või mitte olla! Ta nuttis närvide ülepingutusest ja mitte teistel põhjustel. See auto on punane, mitte sinine. See on minu palve, mitte käsk. Välimuse järgi oli ta kahekümnene, mitte vanem. *Seepeale olid nad mõlemad naerma hakanud, kuid mitte just väga lõbusalt. E. Krusten. *.. tabanud olid ainult mõned üksikud haavlid ja mitte kogu laeng .. R. Roht. || eitab tervet osalauset. Mitte et ma just igatsesin, aga hea oli teda kohata küll.
4. ‹ühendsidesõna osana› esineb sisult jaatavates, möönvates, nentivates ühendites miks (ka) mitte 'mispärast ma ei peaks seda tegema, (täiesti) nõus, olgu pealegi' ja kui mitte 'võib-olla ka, võib-olla isegi'. Lähen, kui palutakse, miks mitte. Aitan küll, miks mitte. Taat on vähemalt kuuekümnene, kui mitte rohkemgi. *See oli naine; pigem noor tütarlaps, kui mitte haldjas. L. Meri (tlk). || kõnek ka täpsustavates väljendites kui ~ et mitte öelda 'võib-olla isegi'. Traditsiooniline, et mitte öelda vanamoeline vormikäsitus. *.. teretan trepil tüsedat – kui mitte öelda paksu – koristajat .. M. Loodus (tlk).
5. kahtlevas küsimuses laiendab verbifraasi v. küsimusalust sõna. Kas me ei ole mitte kohale jõudnud? Ega mitte sina seda ei teinud? Kas me ei pidanud mitte kella kolmeks sinna minema? Kas ta pole mitte sinu isa?

maha murdma

1. jõuga ümber v. pikali lükkama v. (purustades) lahti murdma (2. täh.) Torm murdis põlispuud, vahtra maha. Loomad olid kopliaia maha murdnud. Uks tuli maha murda. Värav murti maha. *.. läksid raudmeestega sülitsi kokku. Nad püüdsid neid maha murda ning toppida peadpidi rappa. E. Kippel. | piltl. Palavik, haigus, tõbi murdis poisse maha. Väsimus, viin oli mehe selleks õhtuks maha murdnud.
2. (hrl. kiskja kohta:) tapma, murdma (4. täh.); (maha rõhutab tegevuse lõpetatust). Hunt olevat mitu lammast, varsa maha murdnud. Katk murdis hulganisti inimesi maha: mõned külad jäid päris lagedaks. | piltl. *Kui tuisk vaibus, hakkasid räästad tilkuma. „Murdis külma maha!” ütlesid vanemad inimesed. R. Vellend.

muserdama ‹37›

1. pitsitama, muljuma, puserdama, kägardama; räsima, rebima, viga tegema. Muserdas suitsuotsa tuhatoosis puruks. Muserdab paberi käte vahel pehmeks, rusikasse nutsakuks. Käed muserdavad närviliselt sonimütsi, taskurätikut, laudlina serva. Muserdan baretist vee välja. Villaseid esemeid tuleb pesta käte vahel muserdades, mitte hõõrudes ega väänates. Tuultest muserdatud puu. Karu oli meest tublisti muserdanud. Linnukoer toob lastud linnu muserdamata jahimehe jalge ette. *.. ning need [rahvad] liiguvad nüüd igast ilmakaarest kokku, et meie vägesid muserdada. E. Kippel.
2. ahistama, rusuma, vaevama. Vägivald muserdab hinge, vaimu. Tegelikkus muserdas mu ideaalid. Viletsus muserdas nad kõige vastu apaatseks. Elust, haigustest, hingepiinast, murest muserdatud inimene. Polnud pääsu muserdavast vaesusest. Loov töö aitab inimest argipäeva muserdavast hallusest kõrgemale tõusta. Ta tundis end alandatuna ja muserdatuna. *Vangla muserdab ja sisendab alaväärsustunnet. H. Kiik.

mustus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. miski räpaseks, määrdunuks, ebapuhtaks, mustaks (2. täh.) tegev, saastav, reostav (näit. tolm, kõnts, praht); must-olek, määrdumus. Kui ei korista, upute mustusse, mustuse sisse ära. Elavad hirmsas mustuses. Kõik kohad olid koristamata ja mustust täis. Duši all, saunas saab mustuse maha pesta. Lume sulamisest jäänud mustus ja saast. Haava sattunud mustusest võib põletik tulla. Hakkas silma ruumide, vabrikuseinte, hoovi mustus. *Ruttasin sügistuule vingudes, mis tolmu ja linna mustust minu ees üles keerutas .. G. Helbemäe. | piltl. *Ja südamel pole mul ju kah mingit mustust, mis hinge reostaks. A. Jakobson.
2. roe, väljaheide. *.. igasse saalinurka oli käidud end tühjendamas, seinad olid mustusega paksult kokku määritud .. E. Kippel. *Kui palju üks lind ikka, viisakalt üteldes, mustust teeb? J. Tuulik.
3. hrv miski värvuselt must. *„Sibulad!” oli ta jalamaid köögis. Ta himuroast oli järel väheke krõnksus mustust panni keskel. N. Baturin.

mõrsja|paar [-i]
van pruutpaar. *Pärast jutlust võttis ta aga mõrsjapaari laulatusele .. E. Kippel.

mõõga|tera
mõõga põhiosa raiumiseks v. torkamiseks; selle terav lõikeserv. Mõõgapide ja mõõgatera. Mõõgatera seljapoolne serv. Mõõgatera raksatas kilpi, kilbist läbi. *Tarbatu kants tuleb mõõgateraga vallutada .. E. Kippel.

mööda
I. ‹prep› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada v. joont. Tuleb mööda teed, tänavat, mööda looklevat rada, mööda põllupeenart. Laps roomab mööda põrandat. Köis lohiseb mööda maad. Poisid sõidavad, liuglevad mööda trepikäsipuud alla. Tuli minna mööda käänulisi koridore. Üle oja pääseb mööda kitsast purret. Suusatajad laskusid mööda nõlvakut orgu. Vesi, gaas, nafta voolab mööda torusid. Vesi valgub, niriseb mööda seinu alla. Pisarad veerevad mööda põski. Sulg libiseb kergelt mööda paberit. Judinad jooksevad mööda selga, selgroogu. Käed ripuvad lõdvalt mööda külgi alla. Igasugust kola vedeleb mööda seinaääri. *Murka tuli talle [= kassile linnu]pesa juurest mööda haisu järele. A. H. Tammsaare. | piltl. *Kriitika nõrkuseks on libisemine mööda pinda. J. Smuul.
2. kasut. seoses liikumise v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Uitasime mööda metsa, linna. Lapsed jooksevad mööda aeda, parki. Rändab mööda maad, maailma (ringi). Poiss ajas mööda maja kassi taga. Marsib mööda tuba edasi-tagasi. Vanasti käis rätsep mööda talusid õmblemas. Kobab mööda taskuid, otsib tikutoosi. Jookseb mööda poode, ametiasutusi. Õnnetused käivad mööda inimesi, ei käi mööda kive ega kände. Majad on laiali mööda orgu ja mäenõlvu. Vedeleb mööda kõrtse.
3. (seoses löömisega:) vastu. Andis, virutas, laksas, sai mööda nägu, kõrvu, lõugu. Poiss sai vitsaga paar sirakat mööda sääri, tagumikku. Sähmas hobust ohjaharudega mööda külgi. *Siin põrutas Tõmm rusikaga mööda lauda, et piimakauss ja võitaldrik kõlisesid .. J. Pärn.
II. ‹postp› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada, joont jne. Tuleb teed, tänavat, põllupeenart, rada mööda. Laps roomab põrandat mööda. Köis lohiseb maad mööda. Koolipoisid sõidavad trepikäsipuud mööda alla. Jooksid, põgenesid aiaäärt mööda minema. Sõudsime jõge mööda alla. Roniti redelit mööda üles. Purret mööda pääseb üle jõe. Hiilisime neile jälgi mööda järele. Lõika, sae täpselt joont mööda. Läheb otse(joones) nagu nööri mööda. Vesi voolab kraave, renne, torusid, voolikuid mööda. Higi niriseb selga mööda alla. Võtsime ritta ja andsime telliseid rida mööda edasi. *Põrand oli pesemisest veel ääri mööda niiske. M. Raud. | piltl. See jutt jõudis riburada mööda minunigi.
2. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Hakkas tuba mööda edasi-tagasi käima. Hulgub ilma, küla, linna mööda (ringi). Eksles kogu päeva metsa mööda. Harjusk käis kaubitsedes külasid mööda. Sellega on palju asjaajamist ning asutusi mööda käimist, vantsimist. Nohu pärast ei maksa arste mööda joosta. Lapsed on kõik juba ilma mööda laiali. *Niisuguse jutuga käis Västrik oma üleaedsete uksi mööda. P. Vallak.
3. millelegi vastavalt, millegi kohaselt, millegi järgi. Toimib oma arvamist, tahtmist mööda, elab oma harjumusi mööda. Vanarahva tarkust mööda peaks tänavu ilus kevad tulema. Minu teadmist ja mäletamist mööda oli see 1950. aastal. Püüan võimalust mööda aidata. Miski pole tema meelt mööda. Tööta jaksu mööda. Peenraid tuleb tarvidust mööda kasta. Pealtnägijate kinnitust mööda, tunnistajate seletust mööda toimus see nii. Tehku oma äranägemist mööda. *Või peab ta võimude kätte toimetama, et talle mõistetaks seadust mööda? A. H. Tammsaare. *Piiskopi käsku mööda hakati nüüd Ükskülas sõjamehi koondama. E. Kippel. || ‹konkreetse substantiiviga›. Hästi keha, pihta, taljet mööda kleit. *See [= mood] nõudis, et sukad oleksid ilusasti säärt mööda .. L. Promet. *.. aga juurikast kepi käepide oli äti pahklikku pihku mööda. V. Sõelsepp. | piltl. Soojus oli talle nahka mööda. See töö on talle südant mööda.
▷ Liitsõnad: jõudu|mööda, järge|mööda, konti|mööda, korda|mööda, meelt|mööda, mokka|mööda, pikka|mööda, sedamööda.
III. ‹adv› ‹hrl. ühendverbi osana›
1. esineb ühendites, mis väljendavad ühe objekti peatumatut edasiliikumist teise objekti suhtes. a. (liikumistee ääres paiknevat v. vastuliikuvat objekti endast tahapoole jättes). Siit pole selle aja sees kedagi mööda läinud. Hiilis akna alt, ukse eest mööda. Jalutasime surnuaiast, surnuaia juurest mööda. Kolonnid marsivad tribüünist, tribüüni eest mööda. Tal õnnestus piletikontrollist mööda lipsata. Rong kihutas mürinal mööda. Astu sisse, kui juhtud mõnikord siit mööda minema. Agulimajad libisevad vaguniaknast mööda. Tõstsin käe, aga takso vuhises peatumata mööda. Marsib ülbelt, teretamata mööda. b. (ees liikujat endast tahapoole jättes). Mootorratas kihutas autost mööda. Finiši eel õnnestus tal teistest mööda spurtida. Kitsal teel ei pääse eessõitjast kuidagi mööda. Teised autod lasevad kiirabiauto mööda. *Andres kupatanud pikast kirikuliste voorist mööda. A. H. Tammsaare. *Ta ruttas mööda kõigist, kes käisid neil minuteil jala mööda Harju uulitsat .. M. Raud. c. piltl. Seadustest, korraldustest, eeskirjadest annab mööda hiilida. Sellest ei saa vaikides mööda minna. Teda tuleb arvestada, temast ei saa mööda minna. Kas läheb see karikas meist mööda? Selline vapustus ei lähe jälgi jätmata mööda. *Need [= ükskõiksed inimesed], kes lähevad laiduväärsest mööda ja ei tee väljagi. A. Valton. *Aga sina .. virised kõrval ja elu läheb sust mööda. H. Raudsepp.
2. viltu, märgist kõrvale, mitte pihta v. täppi. Viskas, laskis, tulistas mööda. Kuul, nool, oda läks mööda. Teine vabavise – jälle mööda! Läks korda see hoop mööda juhtida. Vaatas midagi märkamata minust mööda. | piltl. Vastus läks mööda. Oma sõnavõtuga laskis ta märgist mööda. Luulest võib valesti aru saada, hoopis mööda lugeda. Tõsiasjadest ei saa mööda vaadata. Neil pole vastastikust mõistmist, elavad teineteisest mööda. *Lame kiitus on mage. Pahandab koguni, kui asjast mööda kiideti. G. Ernesaks. *Alati hõlpsasti / mõistatad mööda, / kes on siin kes .. J. Kross. || ‹adjektiivilaadselt› kõnek niisugune, nagu ei pea olema, ebaõnnestunud, sobimatu. See kleit on sul päris mööda ost. Moel pole vigagi, aga värv on mööda. Ära tema joba tähele pane, ta on veidike mööda 'napakas'.
3. (ajaliselt tahapoole, seljataha jäämise kohta). Läks natuke aega, mõni päev, paar tundi mööda. Lendasid, veeresid mööda kuud ja aastad. Sõidame maale nädalalõppu mööda saatma. Ära lase head juhust, võimalust mööda. Haigus-, valuhoog, peapööritus, väsimus, unisus läks mööda. Küll halb tuju läheb mööda. Sadu, vihm, tuisk, äike läks mööda. *Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema. A. H. Tammsaare. || kõnek möödas. Kesköö, mardipäev juba ammugi mööda. Sellest on paar tundi mööda. Kui heinaaeg mööda, saab hinge tagasi tõmmata.

najatuma ‹37›
(hrl. inimese kohta:) end millegi v. kellegi najale v. vastu toetama, nõjatuma, naalduma. Najatub tugitooli, autoistme seljatoele. Najatusin uksepiidale, uksepiida vastu, vastu uksepiita, uksepiida najale. Najatus labidavarrele ning tõmbas suitsu. Najatu minu õlale, kui tahad tukkuda. Upitas end teiste õlgadele najatudes püsti. Najatub puusaga vastu lauaserva. Najatus kogu raskusega minu vastu. Langetatav puu jäi teisele puule najatuma. *.. jäädi aga õige peatselt tulede ääres üksteisele najatudes tukkuma .. E. Kippel. | piltl. *Ülivõrde moodustamine najatub sellisele mitmuse osastavale, kus ei ole sid-lõppu .. H. Saari.

neitsi|põlv
neiupõlv. *Seni [kui noormees tagasi tuleb] aga oota ning pea neitsipõlve edasi! E. Kippel.

neofüüt ‹-füüdi 21› ‹s›

1. mingi usundi v. õpetuse uus pooldaja, vastristitu vm. *Tema [= Kaupo] poeg Berthold pole aga mitte vastristitu ehk neofüüt, .. vaid sündinud kristlane. E. Kippel.
2. bot tulnuktaim

nikerdis ‹-e 5› ‹s›
(miski) nikerdatu. Puust, luust, tinast nikerdised. Vanaaegne nikerdistega mööbel, rõdu. *Ja Kaupol andis sellegi üle tõsiselt imestuda, et kivist on võimalik kõiki sääraseid imepeeni nikerdisi välja tahuda. E. Kippel.

nisa ‹11› ‹s›
imetajate piimanäärme sompjas lõpposa, kust järglane piima imeb (v. kust piima lüpstakse). Lehmal on neli nisa. Emisel on nisad kahe reana kõhul. Kitse, jänese, põdra nisad. Suure udara ja õrnade nisadega lehm. Enne lüpsmist tuleb udarat ja nisasid pesta. Tõmbas, pigistas nisast piima välja. *.. kuna aga pimedad pojad püüdsid ta [= koeraema] ümber niuksudes asjatult imeda ta jahtunud nisi .. E. Kippel. || hrl van v kõnek naise rinnanibu v. naise rind üldse. Toppis lapsele nisa suhu. Üks alles nisa otsas ja teine laps juba tulemas. *Lähendas [naine] seisjale oma pehme ja andumisvalmi ihu, riivates kikkis nisade kui kahe rusikaga mehe puusa .. M. Jürna.

nobedasti ‹adv›
nobedalt. Käed käivad, sõrmed liiguvad nobedasti. Kassipojad jooksid nobedasti peitu. Hinnad on nobedasti tõusnud. *.. nobedasti pöördus ta ümber ning tõstis oma vinnastatud ammu. E. Kippel.

nurga|kivi
palkehitise nurga all olev kivi; vundamendi nurkmine v. sokli esimene kivi. Otsiti sobivad kivimürakad aida nurgakivideks. Vana rehetare paika tähistavad veel vundamendi nurgakivid. Hiljuti pandi pidulikult nurgakivi uuele teatrihoonele. *.. asetas ta [= piiskop Albert] omaenda käega nurgakivi nii piiskoplikule konvendihoonele kui ka püha Neitsi Maarjale pühendatud toomkirikule .. E. Kippel. || piltl miski millelegi aluseks olev. Maailmavaate, darvinismi, riigi majanduse nurgakivi(d). Koidula näidendid said eesti teatri nurgakiviks. *.. ta uskus, et ausus, otsekohesus ning õiglus on nurgakivid, millele ainuüksi saab eluhoonet ehitada. O. Tooming.

nõela|piste
nõelatorge; nõele. Tikib täpsete nõelapistetega. Sõrmeotsad nõelapisteist täpilised, valusad. Krookis augu sokis mõne nõelapistega koomale. *.. kuna Imbi koos külatüdrukutega tegi viimaseid nõelapisteid oma pulmarüüs .. E. Kippel. | piltl. Mõned iroonilised nõelapisted naiselikust kadedusest.

nõnda|sama ‹adv›
niisama. Las jääda kõik nõndasama, kui on. Tuleb nõndasama vihmane suvi kui möödunud aastal. Sadas öö läbi, nõndasama ka järgmisel päeval. Teised teevad tööd, tema jalutab nõndasama. Hääl värises ja käsi nõndasama. *Aga parem juba võta kümnes osa meie põllusaagist nõndasama, ilma et sa ristivett meie pealaele valaksid. E. Kippel.

näo|karv

1. ‹hrl. pl.› näol kasvav karv. *.. pani Ako enesele uued rõivad selga, kärpis juukseid ja pügas näokarvu .. E. Kippel.
2. van näojume. *Ta silmitses ta süsimusti juukseid, ta tõmmukat näokarva .. E. Vilde. *Aga eitede silmi ei peta, need tunnevad [raseda tüdruku] jalaastumisest, .. näevad näokarvast .. A. H. Tammsaare.

närima ‹37›

1. korduvalt (ja tugevasti) hammustades millegi küljest osakesi eraldama, neid hammaste abil peenestama. Kõva leiba, koorukesi, kuivikuid, piparkooke, porgandit, pähkleid närima. Kõvu kompvekke ära näri, vaid lutsuta. Tal pole hambaid, millega närida. Katki, puruks, tükkideks närima. Toit tuleb hästi peeneks närida, ei tohi närimata alla neelata. Närib kondi ümbert liha, kondi lihast puhtaks. Koer närib raginal konte. Hobune närib krõmpsutades heinu. Jänesed närivad õunapuude koort. Rotid on põrandasse augu närinud. Sead närivad küna. Tal on rumal komme küüsi närida. Hobuste näritud lasipuu. Näljakannikat närima 'nälgima'. *Ah, kuidas ta sõi! Ta näris ja neelas, otsmikul sügavad kortsud. F. Tuglas. || hammastega, hamba all muljuma (ilma katki v. läbi hammustamata). Pliiatsit, sulepead närima. Närib mõtlikult huult. Hobune närib suuraudu. *.. näris ooberst Aminoff erutunult oma vurruotsi .. E. Kippel. || kehva tööriistaga v. ebaühtlaselt lõikama. Närib oma nüri noaga leiva küljest viilakuid. Sain selle saega puurondi ikka pooleks näritud. Närib paksu riiet, plekki lõigata. Inetult näritud juuksed, habe. | piltl. Jäälõhkuja närib end läbi paksu jää. Rooste närib rauda. Ajahambast näritud seinapalgid. Rõugetest näritud nägu. *.. mehed aga närivad tummade pilkudega savipõrandat. A. Sinkel. *Ja aastaid on ikka ka – närib seitsmenda kümne kallal, on sellesse juba mitme hea aastaga sisse närinud. E. Krusten.
2. piltl korduva ning tüütava rääkimise, etteheidete, süüdistuste v. irisemisega kiusama. Mis sa tast kogu aeg närid? Jäta mind rahule, ära näri. Närivad aina mu hinge kallal. Tähenärija leiab alati, mida närida, millest kinni hakata. Näriv arvustus. *Peremeestele ei julgenud kilter külge hakata, seda enam näris aga sulastega. M. Metsanurk. *Aga sina tuled ja hakkad meid närima, et me muud ei teegi, kui rügame aga tööd ja ostame asju. R. Saluri.
3. piltl piinama, vaevama. a. (valu jms. kehalise aistingu kohta). Reuma närib luid-liikmeid. Ilm vist muutub: kontides närib. Jooksva närib vasakut puusa. Näriv näljatunne kõhus. Tuim näriv valu. *Tead, mul närib külje sees vähem ... kui ma olen natuke rüübanud .. J. Kross. b. (tunnete, mõtete kohta). Mure, hirm närib südant, hinge. Mind hakkas kuri kahtlus närima. See mõte, kujutelm on mind närinud juba pikemat aega. Näriv uudishimu ei andnud rahu. Näriv süütunne, kadedus, kiivus.

oeti ‹1› ‹s›
murd ase, voodi. *Juba kolmandat päeva lamas Imbi oetil .. E. Kippel.

orjama ‹orjata 48›

1. kedagi teenima, kellegi ori (2. täh.) olema. Vaeste inimeste lapsed pandi juba noorelt võõrast orjama. Jumalamuidu, viletsa palga eest ma teist orjama ei hakka. Miina on eluaeg mõisasaksu orjanud. Naine on pidanud oma meest orjama. *Oma isandat oli ta auga orjanud ja nüüd tahtis ta tema tütregi eest hoolt kanda.. E. Kippel. || millegi heaks töötama, millegi ori (3. täh.) olema. Elupäevad on ta oma isatalu orjanud. Omal ajal sai näljakopika eest kolhoosi orjatud. Orja aina firmat, muud sa sellest elust ei saa. Neil pole vaja enam tegu teha ega põldu orjata. || piltl orjalikult millegi teenistuses olema. Oma himusid orjama. Viinajumalat orjama.
2. (võõrale) rasket tööd tegema, rassima, rügama. Teomees orjas ööd kui päevad. Vaene pidi maast madalast orjama hakkama. Kelle pärast ta nii orjab, pärijaid ju pole? Rahmelda ja orja nõnda kaua, kui jaksad. Kellele sa orjad ja ajad kokku varandust? Nõnda üle jõu ei maksa neil ka enam orjata. Vabrikus orjates oli ta vanaks saanud. Talu, kus ta eluaja orjanud ja ennast tapnud oli. Perenaine pidi hommikust õhtuni köögis orjama.

orjus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. orja seisund, vabadusetus, iseseisvusetus. Orjusesse sattuma, langema. Orjuses olema. Orjusest pääsema. Orjuses vaevlevad rahvad. Talurahva ränk orjus. Astus välja orjuse ja rõhumise vastu. Orjuse kaotamine. Talupojad vabanesid parunite orjusest. || orjapidamine. Orjus on 19. sajandist Ameerikas keelatud.
▷ Liitsõnad: mõisa|orjus, neegri|orjus, päris|orjus, rendi|orjus, teo|orjus, võlaorjus.
2. mõisa poolt peale pandud koormis, töökohustus. Igale põllulapile oli oma orjus peale määratud. Talumees katsus oma orjused mõisale ära teha. Ümberkaudsed talud olid majakale puuvedamise orjuses. *.. talupoegi oli sunnitud külakondade viisi paemurdudes talguid pidama. Raske oli neile olnud see kivilõhkumise orjus.. E. Kippel. || raske töökohustus, pealesunnitud töö v. tegevus; kohustus, vaev. Mesilastega tuli kesksuvel uut orjust kaela. Koolis-, töölkäimise, lapsehoidmise orjus. Sügisel algab see igavene orjus uuesti peale. Mina niisugust orjust küll enda peale ei võta. Millal see orjus ükskord lõpeb? *.. kui Liisi ja Maret ära peaks minema, siis hakkab mul raske orjus... A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ihu|orjus, jumala|orjus, kooli|orjus, kroonu|orjus, kulla|orjus, kõhu|orjus, leiva|orjus, mammona|orjus, moe|orjus, palga|orjus, päris|orjus, teo|orjus, töö|orjus, võlaorjus.

ork ‹orgi 21› ‹s›
(puust, metallist jne.) kepi-, pulga-, varda- v. orataoline sageli terava otsaga ese. Poiss astus terava orgi otsa. Kohendas lõkkes tukke pika orgiga. Urgitses orgiga hambavahesid. Kisendab, karjub nagu orgi otsas 'väga valjusti'. *Teisal küpsetati väntvarrastel ja orkidel lambaid ja sigu.. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: ahju|ork, hamba|ork, küpsetamis|ork, piibu|ork, puu|ork, tuleork.

otsatult ‹adv›
ääretult, piiritult, lõpmata, väga. Tee tundus otsatult pikk. Otsatult hea, hoolitsev abikaasa. Olen otsatult tüdinud, väsinud. Ootasime otsatult kaua. Igatsen otsatult puhkust, puhkama. *Rooma linn oli otsatult täis kirikuid.. E. Kippel.

paganlus ‹-e 5› ‹s›
paganausk. Paganlusest pööratud rahvas. *.. jääb ta äsjaloodud ristikogudus ilma kaitseta ning et siis teiste õhutusel võib ta langeda tagasi paganluse rüppe.. E. Kippel.

paharet ‹-reti, -retti 21› ‹s›

1. paha vaim, kurivaim, kurat, eriti põrgu kujutelmas väike kurat, sarviku abiline. Mis paharet see mulle küll need sõnad suhu pani? *.. selle [= kõrtsihoone] aampalkide vahele on pugenud paharette ja kurivaime, kes kunagi õhutasid kaklusi ja kuritöösid. O. Kruus. *Kalevipoja ja kogu rahva vaenlasena .. kujutatakse eeposes Sarvikut ja tema käsilasi – sortse, paharette, tuuslareid. E. Nirk. | (võrdlustes). Naeravad, irvitavad nagu paharetid. Mustad kui paharetid põrgu eeskojas. „Lähme ikka!” ajas poiss peale nagu väike paharet. *Hüplesime justkui paharetid keset tihedaid aurupilvi.. I. Murdmaa. | piltl. Ahnuse paharet istub tal sügavalt hinges.
2. tagasihoidlik kirumissõna negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks; kurivaim, kuriloom, põrguline, sunnik, mait, sindrinahk. a. (pahandavalt, taunivalt hrl. paha teinud v. vallatu elusolendi kohta). Kuhu ta paharet ometi kadus? Oh te paharetid küll, muudkui kiusate süütut inimest! Eks sa näe paharetti, või tema hakkab veel salgama! „Kõtt, paharet!” peletas ta kassi aknalaualt. Pisike paharet ei teinud kurjustamisest väljagi. Krahmas paharetil turjast kinni ja viskas ta ukse taha. Jäljed on värsked, paharet peaks siinsamas redutama. Hobune, paharet, on krutskeid täis nagu ta peremeeski. *„Pahareti päralt, ka see on sul hästi öeldud,” uriseb Kärbo.. E. Kippel. b. (hellitlevalt lapse v. väikese looma kohta). Ah sina, väike paharet, oled ka siin! „Oled mul ikka üks pisike paharet küll!” ütles ema heldinult.

pahin ‹-a 2› ‹s›
(intensiivse) veevoolu, õhuliikumise vms. tekitatud heli; kohin, kahin, mühin, sahin. Langeva, voolava vee, kraani, duši pahin. Vett tuleb pahinal, pahinaga nagu tuletõrjevoolikust. Kose võimas pahin. Laine veereb pahinaga, pahinal rannale. Raske vihmahoo tume pahin. Metsis tõusis pahinal, (suure) pahinaga lendu. Magaja hingab pahinal, pahinaga. Tõmbas kopsud pahinal õhku täis. Härg puhus pahinal sõõrmetest õhku välja. Sõnad kadusid tuule pahinasse. Petrooleumilamp põleb tasase pahinaga, tasasel pahinal. Pahinal, pahinaga tõusis keriselt aurupilv. Teekann keeb pahinal, pahinaga. Lõõtsa, aurumasina töötamise pahin. *Suude valjul puhkimisel, ninasõõrmete pahinal .. ujusid loomad [= põdrapaar].. V. Krimm (tlk). || (liikumise v. mingi tegevuse hoogu, intensiivsust märkivalt). Vanapagan pannud suure pahinaga sohu. Purskas pahinal nutma. Kuulajad panid pahinal naerma. Külma õhku viskas pahinal ukse vahelt sisse. *.. oksendasid roa koos viina ja õllega pahinal välja. E. Kippel. *Lota oli sellises jutlustamise pahinas, et Maali kuulas ammulisui. L. Vaher.
▷ Liitsõnad: tule|pahin, tuule|pahin, veepahin.

pahisema ‹37›
pahinat kuuldavale laskma; pahinaga liikuma, voolama, toimuma v. midagi tegema. a. (vee, vihma vm. voolamise kohta). Ahtri taga pahiseb vesi. Pahisev kosk, purskkaev. Laine veereb pahisedes rannale. Vihma pahises vastu akent. Vesi pahiseb alla kividele. Kõrge laine pahises üle reelingu. Vett tuleb kraanist mis pahiseb. Dušist pahises sooja vett väsinud kehale. Vili pahiseb salvedesse. *.. [laeva] vint lõi sadamabasseini raske, tumeda vee pahisema. A. Hint. | piltl. Kiiduavalduste laine pahises läbi saali. Heameele soe laine pahises ta soontes. b. (õhu liikumise, põlemise, keemise kohta). Pahisev hingamine. Akna vahelt pahises tuult sisse. Ähkides ja pahisedes peatus reisirongi vedur. Torust pahises auru. Tõrvik põles pahisedes. Gaasilamp pahiseb põleda. Kann pahiseb köögis keeda. Tuli pahvatas pahisedes põlema. *.. [leili]aur tungis katuseunkaist pahisedes välja. E. Kippel. | piltl. Vihast pahisedes virutas ta ukse kinni. c. (muudel juhtudel, hrl. intensiivsust rõhutavalt). Pahises ummisjalu peremeest otsima. *Pahiseb taevasiku laia naeru kume kaja üle sumeda taevaaluse. M. Raud. *Ja siis pahisesid kõik ruttu läbi sõnajala ja humalaväätide kallakut mööda üles. K. A. Hindrey.

pahveldama ‹37›
murd pahverdama. a. *Olles kiirest läbi soo pahveldavast sõidust väsinud, tulid ooberst Rehbinderi ratsamehed venelaste kantside juures sadulaist.. E. Kippel. b. Mõtelge ikka enne, mis te suust välja pahveldate!

pain1 ‹-a 23› ‹s›
van paine [paine] (1. täh.) *Tema painadest kõige tugevam ja sagedasem oli ettekujutus, kuidas see teine mees tema naist .. kaisutab.. E. Vilde. *„Oh häda, oh paina, mis mu silmad nüüd siin näevad!” lausus Tõives peagu ohates. E. Kippel.

lahti pannaldama
pandlast v. pannaldest lahti tegema. *Oma kergest raudrüüst olid nad jõudnud end juba lahti pannaldada .. E. Kippel.

paterell ‹-i 21› ‹s›
aj kiviheitemasin. *Peatselt olidki paterellid kokku seatud ning nende abil hakati inimese pea suurusi põllukive linnusesse lennutama. E. Kippel.

patu|vili
mingi patu, eksimuse tagajärg; sohilaps. *Eks ole nemadki teil ainult sohilapsed, kuna olete toonud neid patuviljana ilmale. E. Kippel.

peale|minek

1. (sõidukisse). Pealeminek ja mahatulek rongi liikumise ajal on keelatud. Algab pealeminek Riia rongile.
2. rünnak, pealetung. *Tõesti, säärane pealeminek võib meil ka üsna kurvalt lõppeda, sest meie hulk ei ole ju kuigi suur.. E. Kippel.

pehmenema ‹37›
pehmemaks muutuma. a. (aine kohta). Orgaaniline klaas pehmeneb 80 °C juures. Soojaga pehmenenud vaha. Pehmenenud puit. Savine kallas pehmenes vihma mõjul. b. (inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) leebuma. Ema algul riidles, pärast pehmenes. Noomija toon pehmenes pisut. Karmid näojooned pehmenesid. Ametniku nägu, ilme pehmeneb. Ajapikku Antsu pahameel pehmenes. *Tüdruku süda pehmeneb palvet kuuldes. A. Tigane. c. (millegi raskesti talutava kohta:) leevenema. Ühiskondlikud olud pehmenesid. *.. kuid pikkamisi läks [hinge]valu siiski tuimaks. Ja nõnda pehmeneb lõpuks sinugi valu, küll sa näed... E. Kippel. d. (ilmastiku kohta). Talved on iga aastaga pehmenenud. e. vähem kontrastseks muutuma, mahenema. Tema viimaste maalide värvitoonid on pehmenenud. f. (ihu, ihuliikmete kohta:) paindlikumaks muutuma. Kuumas saunaleilis luud-liikmed pehmenesid.

peksu|vorp
*.. ihu ja nägu on üleni täis siniseid laike, muhke ja peksuvorpe. E. Kippel.

peletis ‹-e 5› ‹s›

1. hirmu v. vastikust tekitav (fantastiline) olend, koletis. Kollid, tondid ja muud peletised. Kuningapoeg võidelnud meretaguste peletistega. Loom pidas autot nähtavasti põrisevaks peletiseks. *Madin käis hulk aega küll vees, küll kaldal. Olime liiva ja kasvudega koos nagu peletised. H. Pukk. || (sellise inimese v. looma, ka üldse millegi vastumeelsust äratava kohta). Tal olevat naine päris, püsti peletis. No on ikka peletis see vanamoor! Vastik inimene, ma ei või seda peletist silmaotsaski kannatada. Koer tal ka selline karvadeta peletis! Akvaariumis ujus suur kala, kõvera suuga peletis. Randa ehitati puust putka, ehtne peletis.
2. kuju, ese vms. lindude v. loomade peletamiseks aiast v. põllult, hirmutis. Peletistena kasutatakse hernehirmutisi, käristeid, läikivaid esemeid.
3. (kirumis- ja sõimusõnana:) sunnik, põrguline. Kas tuled mind veel pilkama, va peletis! Mis sa, peletis, lõugad! Ajas järje segi, peletis! Tohoo peletis säh, küll nüüd valetab. Kao siit, sa igavene peletis! *Urrjah peletisi! – kas teil rajakatel mujal ei olegi kohta, kui siia teiste marjamaad tulla tallama?! E. Kippel.

pesa|muna

1. kanapesasse jäetud (tehis)muna, mille eesmärgiks on meelitada kana sinna munemist jätkama
2. piltl perekonna viimane, noorim laps. Perekonna pesamuna. Naabrite pesamuna sai aastaseks. Vanemad hellitasid Karlit, oma pesamuna. *Aga pesamuna hõlpsat põlve talle [= noorimale] osaks ei saanud. V. Ilus. *.. ta mul ainuke laps, pesamuna.. E. Kippel. || mingi kollektiivi noorim liige. Meeskonna, koondise, toimetuse pesamuna.

pettuse|jutt [-jutu]
petujutt. *Kas siis tõesti on .. Kristuse kannatuslugu ainult vaga pettusejutt? E. Kippel.

piinutama ‹37›
pikaldaselt, pikemat aega piinama. Valitsejad piinutasid rahvast üle jõu käivate koormiste ja maksudega. Mis sa temast piinutad, ütle juba ükskord „ei” või „jaa”. Mis sa piinutad seda viiulit! Sõdureid piinutasid külm ja nälg. *.. mehed võidakse viia sinna [= Paidesse] ning ordu mail neid halastamatult piinutada – väänata ihuliikmeid ja põletada väävlitulega.. E. Kippel.

pikne ‹-se 2› ‹s›

1. äike (peam. välgu ja müristamise kohta). Kõva, kange pikne võib palju kurja teha. Äkki kärgatas, raksatas, prahvatas pikne. Taevas on äikesepilved ja raksub pikne. Merel möllas torm ja sähvis pikne. Pikne on sisse löönud, maja põleb! Pikne lõi, süütas maja põlema. Pikne tabas kirikutorni. Pikne lõi puusse, kivi sisse. Pikne löönud põllul hobuse maha. Pikse ajal hoidke suurtest puudest eemale. Kui pikne läks mööda, hakkas sadama tihedat vihma. Lapsed kartsid pikset. Piksest murtud puud, purustatud mänd. || (võrdlustes seoses mingi jahmatama paneva ootamatusega). Uudis rabas kõiki nagu pikne selgest taevast. Ootamatu õnnetus tabas nende peret nagu pikne sinavast taevast. Seisin nagu piksest rabatud. Suri äkitselt, nagu piksest rabatud. *".. Hurrjah, peletisi, – siis nõnda teenitegi Jumalat?!” See oli jaanitulelistele nagu selgest taevast kärgatanud Issanda vihane pikne.. E. Kippel.
2. müt eesti rahvausundis äikest ja vihma käsutav ning seega viljakust andev haldjas. *Muist loodushaldjaist eriti suureks paisub indogermaani naabrite mõjul pikse roll, kellele ohverdatakse näit. põua puhul härg. O. Loorits.
3. (ägeda, sageli kärkimisega vihahoo kohta). Ära tee pikset 'ära raevutse', kus vaja pole. Hoiavad teineteisest kõrvale, aga küll ükskord lööb ikka pikne sisse. *No mul kargas ka rind pikset täis. Sa kurask, või zootehnik käib minu peale kaebamas! H. Lehiste. *Mehed üsna kohkusid: arvasid, et nüüd süttib Körberi viha põlema, et nüüd tuleb pikne ja müristamine.. E. Särgava.

pilduma ‹pillun 42›

1. (korrapäratult) viskama, korduvalt heitma, loopima. Poiss pildus kive vette. Pildusime pambud paadist kaldale. Pildusime labidaga kruusa koormasse. Tühjad kotid pilluti autokasti. Lõkketukid pilduge jõkke. Selles jões käime ikka spinningut pildumas 'spinninguga kala püüdmas'. Ärge pilduge suitsukonisid, jäätisepabereid maha! Pildusin kiiruga riideid, asju kohvrisse. Pildus sahtli kraamist tühjaks. Kõik toakraam oli segi pillutud. Ärge pilduge asju mööda tuba laiali! Pildus tuvidele, kaladele leivaraasukesi. Pildusin läbivaadatud ajalehed hunnikusse. Võitjale pilluti lilli. Võitjat pilluti hurraatades õhku. Saunas pilluti leili ja viheldi. Noored pilluvad 'mängivad' õues palli. Kaevikusse pilluti granaate. Aknad oli puruks pillutud, kividega sisse pillutud. Noorukid pildusid tänavalaternad kildudeks. Pildusime riided seljast 'kiskusime riided kiiruga seljast'. Pildusime lumepalle vastaste pihta. Pildusime üksteist lumepallidega, käbidega, samblatuttidega. Poisid pilluvad koera kividega. Ta pilluti kividega surnuks. Esinejat pilluti tomatite ja mädamunadega. Lennukist pilluti pomme. Härg pildus sõrgadega liiva. Hobuste kabjad pildusid lumekamakaid, pori. Mööda sõitvad autod pildusid jalakäijaid poriga. Lained pilluvad laeva küljelt küljele. Tuul pildus lehti, tuhkjat lund vastu akent. Lained pilluvad vahtu kõrgele. Keema hakanud pada pildus vahtu tulle. Vaigused halud praksusid ja pildusid sädemeid. *Ülevalt müüriservalt pilluti aga kogu aeg suuri kive neile [= ründajatele] kaela.. E. Kippel. | ‹impers.› *.. lõpmata soe ilm ja müristas ning pildus välku. J. Vahtra. | piltl. Toomingas pillub uimastavat aroomi kõikjale. Sügis pillub värve üle metsa ja maa. Endised väärtused olid kõik segi pillutud. *Rõõmukiiri minu meel / pillub kõikjale mu teel! A. Haava. *.. on tuulte pilduda olnud / aastasadasid eestlaste hõim. P. Rummo. || hrv lükkama, tõukama. *Ning tugevate küünarnukkidega ühte ja teist kõrvale pildudes raius ta endale teed. A. Gailit. || hrv paugutades, prõmmides kinni virutama. *Ja kaunikesti närvlik on Essi täna hommikul. Ta pillub uksi ning sorib sahtlites.. L. Tigane.
2. mingi kehaosaga järske liigutusi tegema. Tantsijannad pildusid jalgu kõrgele. Mees jooksis kätega pildudes värava poole. Pildus tantsides käsi ja jalgu. Haige rabeles jalgadega ja pildus pead. Tüdruk pildus oma juuksekahlu kärsitu pealiigutusega silme eest. Hundiratast pilduma. Rahutu hobune pildus peaga, pildus pead selga. Kits jooksis taguotsa pildudes karjale järele. Lehm jooksis jalgu kahele poole pildudes. Harakas kädistas ja pildus saba. *.. haige hakkas end [= oma keha] küljelt küljele pilduma ja avas viimaks silmad. A. Jakobson.
3. helki, kiiri, sädelust levitama. Sädemeid pilduv kalliskivi. Kastetilgad rohul pildusid kiiri. Päikesekiiri pilduv 'peegeldav' merepind. *Vaikne merepeegel oli peaaegu valge, ainult loojangu all pildus punakuldseid helke. E. Tennov. || piltl (teat. laadi tunnet väljendava silmavaate kohta). Naise silmad hakkasid kelmikaid sädemeid pilduma. Mehe vihased pilgud pilluvad sädemeid. Ta käed tõmbusid rusikasse, silmad pildusid välke, tuld.
4. (sõnade, väljenduste kohta:) loopima, puistama, (korduvalt) heitma. Pillub niisama tühje sõnu, millest pole kasu. Ära pillu nii kergelt raskeid süüdistusi. Pildus kergekäeliselt tühje lubadusi. Sai hoo sisse ja pildus sõnu nagu käisest. Milleks pilduda ülespuhutud fraase! Pildus vaimukusi nagu ikka. Ta on osav komplimente pilduma. Julius on nobe teravusi pilduma. Vihastas ja hakkas ähvardusi pilduma. Meile pilluti näkku kõige hullemaid nimetusi. Meid hakati teravate sõnadega pilduma. *„Sa naeruvääristad neid [= mehi]! Pillud neid poriga!” karjus Alkibiades. L. Metsar (tlk). *Ja siit kui sealt pilluti Andresele järele küsimusi, mille varjult piidles ilmne kahjurõõm.. A. Jakobson.
5. raiskama, pillama (5. täh.) *Kust sa selle raha võtad, mida sa nõnda pillud? A. Jakobson. *.. mees ei tohi olla raiskaja, kes pillub mõtlematult raha kahele poole. L. Tigane.

piltlikult ‹adv›

1. (visuaalsete) piltide kaudu, piltide vahendusel; kujukalt. Diagrammid kujutasid piltlikult lõhe arenemist marjaterast suguküpse kalani. *..näitemängu tegelased pidid piltlikult näitama piiblilugude sisu. E. Kippel.
2. kujundlikult, sõnalisi kujundeid kasutades, kujundirikkalt. Ta jutustas nii piltlikult, et nägin toimunut selgesti oma vaimusilma ees. Kui piltlikult rääkida, siis ei tohiks vanasse kaevu enne sülitada, kui uus on valmis. Russow kujutas Vana-Liivimaa talupoegade elu üsnagi piltlikult. *Väga piltlikult ütleb Lichtenberg: „On võimatu kanda põlevat tõetungalt läbi rahvamurru, kõrvetamata kellegi habet.” F. Tuglas.

pilve|sõõn
murd pilveriba. *.. sinise laotuse all ujusid üksikud pilvesõõnad aeglaselt edasi.. E. Kippel.

pirisema ‹37›

1. pirinat (1. täh.) andma, seda kuuldavale tooma. Kärbsed pirisevad liimipaberil, aknal, ämblikuvõrgus, lae all. Ei saa magada, kui sääsk kõrva ääres piriseb. Parm piriseb. Rohus pirises viga saanud mesilane. Herilane piriseb tigedalt ümber pea. || (eluta looduse ning esemete helide kohta). Soine maa piriseb ja poriseb vihma ajal. Kuuldetorus pirises nõrk signaal. Raadio piriseb: on jaama pealt ära. Koolikell pirises lapsed tundi. Siis hakkasid viled pirisema. *.. ainult kuskil üksiku akna taga pirises mandoliin ja põnksus kitarr.. E. Kippel. *Pliidil piriseb vorstipann. O. Anton. || (tasase, nigela häälega rääkimise, laulmise kohta). Naine pirises midagi ebamäärast vastuseks. *Orel mängis ja „saksad” pirisesid laulda. A. Kitzberg. | piltl. Ta sõnad pirisesid tüdrukul hoiatavalt kõrvus.
2. virisema, virisedes nutma; hädaldama, kurtma, vinguma. Haige laps on rahutu ja piriseb. Laps kätkis hakkas pirisema. Jäta nutt, kes siis tühja asja pärast piriseb! Sa juba suur mees, mis sa ometi pirised. Muudkui piriseb nutta. Perenaine iriseb ja piriseb iga asja peale. Mis sa pirised mu kallal! Ära pane vanameest tähele, las piriseb! *„Pole meil midagi oma elu üle piriseda. Elame päris hästi,” kinnitas Alma.. E. Rängel.

piskuks ‹adv›
lühikeseks ajaks, natukeseks. *.. rehelised võivad nüüd heita piskuks puhkama.. E. Kippel. *Piskuks läks päike metsa taha ja piskuks jäi pimedus jõele. A. Mälk.

poogna|tõmme
*.. esimesed poognatõmbed panid viiulid kaeblikult kiunuma.. E. Kippel.

pordu|naine
kõnek lõbutüdruk. *.. kui tüdrukut on sundimisega võetud, siis ei kanna ta mitte pordunaise nime. E. Kippel.

pordu|töö
van hooratöö, hoorus. *Pordutööd pole meie kihelkonnas enam ammu tehtud! E. Kippel.

prae|vänt
(praevarda keeramiseks). *.. kaks keerutasid praevänta, kuna kolmas tilgutas tule kohal pöörlevale loomale aeg-ajalt vett peale. E. Kippel.

pudu|kaup
väiksemamõõduline (tarbe)kaup. Rändas külast külla ja müütas pudukaupa. Kaubamaja pudukaupade osakond. *Seal hoiti ka muud hinnalist ja peent pudukaupa, nagu lõuendit, lõnga, õmblusnõelu ja tillukesi hõbedakange. E. Kippel.

pulvärk ‹-värgi 21› ‹s›
kalda tugisein, sadamasild. Pikk puust pulvärk. *Parajasti oli „Püha Jüri” jõudnud juba randuda ning nüüd kinnitati teda sadama pulvärkide külge. E. Kippel. *Niipea kui sild pulvärgi ja laeva vahele oli pandud, tõusis kihin, kahin, tungimine ja tõukamine. E. Aspe.

purje|riie
tugev tihe riie purjede jm. valmistamiseks. Looduslikust, keemilisest kiust purjeriie. Linakiududest kooti hea purjeriie. Purjeriidest kuub, püksid, tunked, kott. || mingi otstarbega tükk seda riiet. *Kõik kaubakoormad olid pealt kaetud purjeriidega.. E. Kippel.

pusklema ‹puselda 49›

1. vastastikku v. sihitult puskima. Pullid pusklevad, lähevad, tikuvad pusklema. Sõnn tahtis härjaga puselda. Keset teed puskleb kaks oinast. Karjamaale lastud mullikad kepslesid ja pusklesid. Kari puskleb küna ümber. Tige härg puskleb igasse kanti. Loomad murdsid puseldes sarvi. Poiss kummardab puskleva soku kombel pead. *Jookseb ... puskleb ... trambib ... vaata, et tuleb kallalegi veel, juhm loomarisu! A. Jakobson. | piltl. *.. mina tühiste sõnadega ei karga ega tohletanud sarvedega ei puskle! E. Kippel. || puskima. Härjavärss puskleb kartulikuhja. *Mättail helgib jänesvilla tutte .. / mõnda väetit utte / jälle puselnud on väänkael / Punik. E. Vetemaa.
2. tõuklema, rüselema, rabelema. Poisid pusklevad parema istekoha pärast. Ema annab lapsele rohtu, aga see puskleb vastu. *Tükk aega puskles arst õues oma auto kallal, ise ähkides ja puristades autoga võidu. R. Roht. | piltl. *Imelik rahutus puskles terves kehas. R. Janno. || kaklema, tülitsema. Rahvajuhid pusklevad võimu pärast. Naabrite elu möödus puseldes ja teineteise kallal närides.

pussakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› etn lai kootud meestevöö, pussak. Laia pussakaga vöötatud ürp. Mees haaras pussaka vahelt noa. *Hinno tõmbas enesele halli vammuse selga, köitis pussaka ümber keha.. E. Kippel.
2. ‹s› murd kott, komps, pusa. *.. nägi, kuidas Pavel õueaeda astus ning lontsakil seljakoti õlalt maha viskas, ja sest linnavurhvi pussakast sai ta aru: tahab kartuleid viia. O. Jõgi (tlk).
3. ‹s› kõnek miski vilets, kõlbmatu. *.. sind ei julge üldse enam inimeste hulka lasta, kogub endale kaltse. Mis pussakaid sa kogud.. V. Vahing. *Sokk läheb higist käkrunud kapukaks, vanub ja venib kasutuks pussakaks. H. Lepik (tlk).
4. ‹adj› kõnek vilets, kehv, kõlbmatu. *.. uksest astus saali mees, kelle pussakad ja määrdunud riided saali taustal silma paistsid. A. Valton.

puu|kilp
puitkilp. *Tagudes mõõkadega vastu härjanahaga kaetud ümmargusi puukilpe .. tormasid nad [= liivlased] peatuma jäänud ristisõitjaile rahena peale. E. Kippel.

põigiti ‹adv›
põiki. Läks põigiti üle tänava. Uksel oli raudkang põigiti ees. Auto libises, käändus teel põigiti. Laip oli põigiti sõiduteel. Laev suundus põigiti saare poole. Rihm, lint käib põigiti üle rinna. Meestel on püssid põigiti rinnal. Kärista paber põigiti ribadeks. Koer haaras kondi põigiti hammaste vahele. Et see sul ka põigiti kurku kinni ei jää! (pahandusväljendus). Puutüved lebasid läbisegi pikuti ja põigiti. Joodiku jalad käivad all risti ja põigiti. Need paigad on mul risti ja põigiti läbi kõnnitud. Asi on risti ja põigiti, pikuti ja põigiti 'igas suhtes, igakülgselt' läbi arutatud. Kellelgi põigiti hammaste vahel olema 'tagarääkimise, näägutamise aineks olema'. *Sageli asetus kitsastes kohtades mõni palk põigiti ja takistas teiste edasiliikumist.. M. Sillaots (tlk). *Et jaotada hobuväge kahte ossa, ratsutas Mehisepoeg Tõives sellest põigiti läbi. E. Kippel. || (sellises asendis) takistamas v. tülinaks (ette v. ees). Redel, pink jäi rehealuses põigiti ette. Igasugust kolu on põigiti jalus. *Võõras inimene põigiti jalus, kui endalgi ruumi vaevalt ringi pöörata. V. Saar.

põllu|and
põllusaadus. *.. põlluandide eest sai ta kaupmeestelt üsna rohkesti raha ja hõbedat.. E. Kippel.

põllu|vaht [-vahi]
põlluvalvur. *Siin ja seal ajasid viljarõukude tagant põlluvahid end jalule ning vahtisid .. möödakihutavaid ratsanikke. E. Kippel.

põrgu|jook
kõnek viin, õlu vm. alkohoolne jook. See põrgujook tegi jalad lausa nõrgaks! *Meie kõrgestikiidetud kuningas ei joo õlut ega ka muud säärast põrgujooki! E. Kippel.

põua|kuumus
põuane kuumus. *.. siis võttis Jumal põldudelt kosutava vihma ning laskis tärganud viljadel põuakuumuses närbuda. E. Kippel.

pöörama ‹pöörata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama, keerama. Tüürimees pöörab rooliratast. Pööras rooli järsult paremale. Pukktuulikut, veskit (tuulde) pöörama. Uste, akende pööratavad käepidemed. Pöörab võtit lukuaugus. Karbil on hingedel pööratav kaas. Pööra mutter lõpuni. Pööras krabinal raamatu lehekülgi. Pöörame seda tasapinda 45° võrra. Kõrbetaimed pööravad keskpäevatundidel oma lehed serviti. *Maa pöörab ennast Päikesele vastu ja meie tajume seda kui päikesetõusu. L. Meri. | piltl. Aja(loo)ratast ei saa tagasi pöörata. Otsustasin oma elus uue lehekülje pöörata.
2. (seoses inimese vm. olendi asendi muutumisega:) käänama, keerama. Magaja pööras teist külge, ühelt küljelt teisele. Seda kuuldes pööraks isa hauas teise külje! Lamaja pööras end kõhuli, küljele. Ratsanik pööras end hobusel küljetsi, sadulas tagasi. Küll pöörab ja käänab ennast peegli ees! Pööra selg! Pööras pilkajatele selja ja läks minema. Pöörasin end sinnapoole, kust hääl kostis. Ta ei pööranud peadki. Kõikide näod olid pööratud tema poole. Pööras palge vastu päikest. Pöörasin häbelikult näo, silmad, pilgu kõrvale. Kui sind lüüakse ühele põsele, siis pööra ette ka teine. Taat pööras parema kõrva rääkija poole. Haige pöörati selili. Lehm pööras end tagasi vaatama. | piltl. Külaelu edendajad pöörasid pilgu noortele. *.. kas teie veelgi ei märka, kuidas kogu maailm ümberringi pöörab oma pale ristiusu poole.. E. Kippel.
3. midagi teistpidi, teisele küljele keerama, midagi niiviisi mingisse olukorda viima v. ajama. Pööras ämbri, purgi, klaasi kummuli. Pudeli põhi pöörati ülespoole. Taskut, kotti pahupidi, pahempidi pöörama. Laps pööras pakki käes siia ja sinna. Rasked roomiktraktorid ja palgiveoautod on metsateed segi, põhjatuks pööranud. | piltl. Sõda pööras kogu elu pahupidi. Mõtet, tõde pahupidi pöörama. Ära pööra ennast, oma hinge teiste ees pahupidi! Ta pööras kõik mu plaanid segi. *.. seda ma ei ütelnud, et sina üksi süüdi oled; sa ära pööra sõnu pahempidi. Süüdi oleme mõlemad. O. Luts. || otsides segi ajama, sobrama, tuhnima. Läbiotsimisel pöörati kogu maja, korter, tuba pahupidi. Kõik kapid pöörati segi, kõik riiulid soriti läbi. *Ema otsis võtit, ta pööras ja pahmas toas.. M. Rebane. *Kogu ümbruskond pöörati segi, aga suur osa asjadest jäi kadunuks. E. Kreem. || kündma. Pööras adraga maad, põldu, sööti. Sahk pöörab mulda. *Aga maapinna pööranud ta põlluks, mis tänapäevani põld on. M. J. Eisen.
4. midagi poolkaarde painutama, kahekorra seadma vms., keerama. Ülespoole pööratud ninadega tuhvlid. Pööra särgikrae tagasi. Seeliku alumine serv on laialt sissepoole pööratud. Pööratud äärega palistusõmblus. || kõnek näppude vahel keerates valmistama. *Sõber viskab kirve käest ja hakkab endale vilkat pöörama. O. Luts.
5. millegi v. kellegi suunda muutma, teist suunda andma. Mees pööras hobuse metsateelt maanteele. Pöörab paadinina vastu tuult, kalda poole, tagasi. Poiss pööras järsult jalgratast ja kukkus. | kõnek (3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel pööras tuule lõunasse. || pööratud mingis suunas asetsev. *Jääraku suue oli pööratud Karantiini lahe poole. U. Liivaku (tlk). || piltl millelegi teist sisu, teistsugust suunda andma, midagi teiseks tegema v. muutma. Nad pöörasid relvad oma endiste liitlaste vastu. Pöörasin jutu mujale, teisale. Püüdis kõike öeldut naljaks pöörata. Katsu tehtud kurja vähehaaval heaks pöörata. Taat on põikpea, tema meelt pole kerge pöörata. Juhtunu pööras teiseks kogu mu elu. Tähelepanu pöörama 'kellelegi, millelegi tähelepanu osutama'. Kuld pöörab kuninga meele. *Anne surma järel pööras ema kogu oma armastuse Estrile. K. A. Hindrey. *Sina pöörad ju ikka veel põranda all riigikorda. A. H. Tammsaare. || veenma v. sundima kedagi usku, maailmavaadet vms. vahetama; kedagi meeleparandusele kutsuma. Paganaid ristiusku pöörama. Hakkas misjonäriks ja läks pärismaalasi õige usu poole pöörama. Ta katsub teda tagasi jumala juurde pöörata. Teda käisid päästearmeelased pööramas. Loe piiblit, see pöörab sind patust! *See, kes noori punaseks pööras, lasti maha. J. Smuul. *Tahan teid pöörata. Tahan teist teha mehe, nagu ta peaks olema. H. Raudsepp. || jur täitmisele suunama. Kohtuotsus, karistus pööratakse täitmisele.
6. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale keerama. a. (liikumisel). Järgmise maja juurest pöörake paremale, paremat kätt. Pöörasin ümber nurga kodutänavasse. Marjulised pöörasid maanteelt kõrvale, sihilt metsa. Poiss pöörab poolelt teelt, metsast suure ringiga tagasi. Pöörab tuttavat nähes nurga taha. Auto pöörab maja ette. Pöörasime sammud, otsa kodu poole. Mees pööras minekule. Tuul pööras lõunasse, on vahepeal pööranud. *Ja ruttu pööras ta laeva poole minema. E. Aspe. b. (ilma liikumiseta). Kuhu see tee pöörab? Järgmisest tänavast pöörab üks väike põiktänav, seal ma elangi. c. piltl. Ilm pöörab sajule, sulale, pehmemaks. Ilm hakkab, sätib pöörama. Õhtupoolikul pööras vihmale, külmale, tormiks. Elu pööras rahulikumaks. Mina küll ei tahaks kiviaega tagasi pöörata. *Annaks Jumal, et need sõnad ei pööraks su enese vastu. K. Ristikivi. *Küll asjad veel pööravad. Vara rõõmustada, vennikesed! O. Jõgi (tlk). || kõnek hakkama (midagi tegema). Mehed on viimasel ajal jooma pööranud. Seltskond pööras peagi kaklema, tülli. *Süda pööras järsku kripeldama teretamata jätmise pärast.. L. Vaher.
7. ka van kõnek mingis asjas kellegi poole pöörduma (3. täh.), kedagi kõnetama. Mind paluti selles asjas teie poole pöörata. Küsimusega, palvega, ettepanekuga kellegi poole pöörama. *„Jääge nüüd lapse juurde,” pööras Hildegard teenija poole.. A. H. Tammsaare.
8. kõnek (südamepöörituse, iiveldustunde tekkimise kohta). Sisikonnas pöörab, olen vist merehaige. *Aga minu süda pööras selle sakslase surmast nii pahaks, et .. oksendasin ma nii kaua, kui rohelist sappi hakkas tulema. J. Peegel.
9. keel sõna pöördeti muutma, konjugeerima. Pöörake sõna „lugema” olevikus ja minevikus!

püsnik ‹-u 2› ‹s›
hrv püssimees. *.. siis toimetati ta järgneval päeval kahe püsniku ja ühe trummilööja saatel seotud silmadega kindluse vallide taha. E. Kippel.

püssi|rohi
väikese plahvatuskiirusega lõhkeaine, mida kasut. rakettmootorites, mürsule v. kuulile algkiiruse andmiseks ning süüte- ja pürotehnikaseadmeis. Must (ehk suitsuga) püssirohi on väävli, salpeetri ja puusöe segu. Suitsuta, peamiselt nitrotselluloosist valmistatud püssirohi. Püssirohtu segama. Püssirohi põleb, plahvatab. Võttis püssirohu ja haavlid ning läks linde laskma. Puistas püssirohtu süütepannile. Püssirohuga mineeritud laohoone. Jääd, kive purustati püssirohuga. Püssirohi ja suurtükk põhjustasid revolutsiooni sõjaasjanduses. Vanaisa raputas haavale pisut püssirohtu. Kui ta vihastab, siis plahvatab põlema, prahvatab nagu püssirohi. *.. kühveldasidki suurtüknikud kahekordse laengutäie püssirohtu mortiiri ning laadisid ta kolmesajanaelase pommiga.. E. Kippel. | piltl. Korraldajates ei jätku püssirohtu ja kogu üritus jääb soiku. Puhkeõhtu algus oli hea, kuid lõpuni ei jätkunud püssirohtu.

rabama ‹37›

1. hooga v. järsku lööma, paiskama. Rabas rusikaga, kämblaga vastu lauda. Keegi rabas talle noaga, mõõgaga. Rabas kallale kippuvat koera malakaga, piitsaga. Üldises kakluses rabati kõigega, mis kätte juhtus. Ta rabas mulle pähe, näkku. Rabasin kala ahinguga. Poksija rabas vastase pikali. Keegi rabas ta ränga löögiga jalust, uimaseks. Lehm rabas jalaga lüpsiku ümber. Kala rabas sabaga. Külm tuul rabab näkku nagu kasevitstega. *.. ja rabas Erntsi otse nina ja ülemiste hammaste pihta. M. Metsanurk. | piltl. Alkohol rabas mehel jalad alt. *„Kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis rabab ta tema mõistust,” lausus härra Itam nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
2. järsku kahju tehes v. hävitades tabama. Raske rusikalöök rabas mehe lõuga. Ründajaid rabab kivirahe. Loom kukkus, teda oli nool rabanud. Vana suurt kaske rabas pikselöök. Jäi seisma nagu välgust, piksest rabatud. *.. nende hobused ise põikasid teineteisest mööda ning nende odad rabasid ainult tühja tuult. E. Kippel. | piltl. Teda rabas uus mure, häda, ääretu meeleheide. || (valu, haiguse kohta). Sind võib rabada veresoone lõhkemine ajus või südames. Last rabas äge kõhuvalu. Jäi seisma kui rabatud. Oli kui rabatud, aga toibus peagi. *On lendva rabanud kellegi hobust .. J. Mändmets.
3. piltl tugevat muljet avaldama, vapustama vt rabav Ootamatu rünnak rabas vaenlast. Tema sõnad rabasid kõiki. See küsimus, teade ei rabanud kedagi. Niisugune vastus rabas teda tugevasti. Lapsi rabas uudis koera kadumisest. Läbikukkumine rabas mind nii, et jätsin kooli pooleli. Pani selga oma parimad riided, lootes seltskonda rabada. Idee rabas oma originaalsusega. Naine rabas oma iluga. See ehitis rabab meid arhitekti mõttejulgusega. Talle meeldib teid ootamatustega rabada. Rabas vastast oma üllatavate argumentidega, faktidega. Ta ei raba oma teoses õieti millegagi. On hirmust, ehmatusest, üllatusest rabatud. Oli suurest hoolitsusest lausa rabatud. Ta oli nii rabatud, et ei märganud vastatagi. *.. mina olin nähtud sündmusest nii rabatud ja hirmu täis, et ei saanud paigastki. J. Vahtra.
4. haarama, kahmama. Rabas mõned asjad kaenlasse. Rabasin maast malaka, kaika pihku, kätte. Tal rabati käest, õlast, turjast, kraest. Uppuja rabas kahe käega päästerõngast. Järsku rabas mees tüdruku sülle, käte vahele. Rabab energilise liigutusega mütsi peast, põlle eest. Vihastus ja rabas minu käest raamatu. Välkkiirelt rabas poiss taldrikult õuna. Autojuht rabab kiiresti käigukangi järele. Rabab kätega õhku. Rabas endal mantli seljast. Juhan rabas kiiruga mütsi pähe ja mantli selga, seinalt püssi. Rabati teeäärselt põllult kartuleid ja kaalikaid. Ema rabas lapsed käekõrvale. Vagunis tormati paremaid kohti rabama. Rabas minu käe. Mehe käsi rabas revolvri järele. Koer rabas kondi suhu. Kass rabas hiirt. Kala rabas sööta. *.. rinnad vastamisi, seisid nad [= mehed] hetke. „Tuli siia minu tüdrukut rabama!” L. Promet. *.. rabas Anna viimasel silmapilgul Raismiku sulase tantsitajaks .. Juh. Liiv. | piltl. Rabas uuesti jutujärje enda kätte.
5. vahetpidamata, kõigest jõust tööd tegema, rassima, rühmama. On kogu oma elu tööd rabanud. Rabab hommikust õhtuni tööd teha. Pead rabama, kuidas jaksad. Ära nii hullumoodi, pööraselt raba, pea vahet ka! Rabab end kas või poolsurnuks, nii et hing väljas. Rabasid kahekesi mitme eest. Mis meiegi nii väga rabame, kui teistel kiiret ei ole. Rabas täna kaks päevanormi teha. Peremees rabas kõike ise teha. Rabada andis, aga raha tuli. Ema rabas kampsuneid ja kindaid kududa. Ilusa ilmaga rabati kogu aeg heina teha. *Aga kes tervisest hoolib! Rabatakse ja rabatakse, kuni varisetakse kokku. A. Liives. *Ja raba edasi – järeleksamil peab läbi murdma .. L. Kahas.
6. järsku v. kiirustades midagi tegema. Rabas koera lüüa. Rabas lühikeste tõmmetega heina riisuda. Odavaid riideid rabati osta. Rabasime polkat (tantsida). Raban ahnelt bussiaknast välja vaadata. Koer rabas võõrast kiskuda. Lind rabas lendu. *Andres tahtis enda püsti rabada, kuid järsk valu vasakpoolses rinnas vajutas ta uuesti pimedusse. H. Angervaks. || (rääkimise, ütlemise kohta). Rabas midagi huupi vastuseks. Leenu rabas sedamaid öelda, et .. *„Peale selle räägitakse –” – „Mis räägitakse?” rabas Viiu vahele. Juh. Liiv.
7. etn hrl. viljavihku vastu rabamispinki v. seina lüües teri välja peksma. Rukist rabama. Reht(e) rabama. Paljudes peredes olid rehed juba rabatud. Kus viljavihud puuduvad, seal rabatakse õlgi. *Kuivanud vilja peksti ehk rabati rehetoas, järelpeksti rehe all lademesse laotud õlgi vartade või kootidega. J. Kuum.
8. murd linu ropsima. *.. ma raban linu või hakkan kanepist keerama nööri. A. Gailit.

rahutu ‹1› ‹adj›

1. ebakindel, käärimiste ja vastuhakkudega seotud. Mässud ja sõjad – maa elas üle rahutuid aegu. Ajad on rahutud, tuleb ettevaatlik olla. Rahutuisse maakondadesse saadeti kasakaid ja sõjaväge. Rahutu ja mässav elanikkond. Olukord riigis tegi töölised rahutuks, algasid streigid. *.. eesti hõimud on rahutu rahvas, käivad rüüstamistega ühtepuhku õrritamas leedulasi .. E. Kippel.
2. tasakaalutu, kärsitu, kergesti erutuv v. ägestuv; teat. pingest, kannatamatusest vms. elevil v. närviline. Rahutu poisike, eit. Noorus on alati rahutu. Ei tema paigal püsi, on üks rahutu vaim. Antsu rahutu iseloom. Ta on loomu poolest, loomult rahutu. Tal on rahutu hing, veri. Laps on rahutu ega läbe paigal püsida. Haige oli öösel väga, õige rahutu. Miks sa täna nii rahutu oled? Ta oli minust veelgi rahutum. Käis rahutuna toast tuppa. Oodatavat ei ilmunud ja mehed läksid rahutuks. Rinne lähenes ja inimesed muutusid järjest rahutumaks. See jutt tegi meid rahutuks ja ärevaks. Otsiv, rahutu kirjanik. Ema meel on rahutu. Rahutu hingega vanamees. Süda on teadmatusest rahutu. Süda muutub, läheb rahutu(ma)ks. Nooruses on veri rahutu. Loomad olid kärbeste pärast rahutud. Koer muutus rahutuks ja hakkas haukuma. Rasvatihased on elavad ja rahutud linnud. | ‹substantiivselt›. Ta ei kasutanud oma õpetajavõimu rahutute korralekutsumiseks. || seda seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Rahutud silmad. Heitis kaasvestlejale rahutu pilgu. Mehe liigutused on rahutud. Kuulsin ukse taga rahutuid samme. Peas ringlesid rahutud mõtted. Kunstniku rahutu fantaasia. Uni oli rahutu 'pinnaline, katkendlik', ta kuulis iga krõpsu. Viskles rahutus poolunes.
3. (hrl. looduse, loodusnähtuste kohta:) ägedalt siia-sinna liikuv, mittevaikne, pidevalt muutlik. Sügisene rahutu meri. Meri läheb rahutuks. Rahutud lained. Rahutu ja kiirevooluline jõgi. Maapind on siin rahutu: sageli esineb maavärinaid. Jää liikus jões rahutute pankadena. Tuul muutus rahutuks. *Taevas rüselesid pilvevoorid, heites rahutuid varje surnuaiale .. M. Rebane. || pinnamoelt vahelduv. Rahutu kuppelmaastik. Maastiku, mäestikualade rahutu reljeef.
4. tormakas, mitterahulik, sündmusrikas, mitmesuguste (ebameeldivate) juhtumustega seotud. Teatri arengutee on olnud rahutu. Geoloogi rahutu elukutse. Algas rahutu elu, vahetpidamata rändamine ühest kohast teise. Kui pääseks siit rahutust linnast tagasi metsavaikusesse. Iialgi ei ole aega, alalõpmata rahutu ruttamine. Täna on siin kuidagi rahutu.
5. vormidelt, proportsioonidelt, värvustelt ebakõlaline; sellisena häiriv. Rahutu kirju kangas. Rahutu faktuuriga, rahutute värvidega maal. Selle eseme vormid tunduvad liiga rahutuna. Lillede ülemäärane rohkus muudab haljasalad rahutuks. Üldmulje näitusest oli küllaltki rahutu.

ramm ‹-u 21› ‹s›

1. kehaline jõud, jaks. Inimese ramm. Käsivarte, lihaste ramm. Hobuste, härgade ramm hakkas lõppema. Ta on suure, kange rammuga mees. Ainult toore rammuga toime ei tule, on ka kavalust vaja. Et seda kivi tõsta, peab olema küll karu ramm. Pani kallaletungijale viimse rammuga vastu. Tööd tuli teha täie rammuga. Poiss oli sellises eas ja rammus, et ükski töö polnud talle raske. Rammust tal juba puudu ei tule! Las ma puhkan natuke, kogun rammu! Tundis endas rammu kasvavat, kahanevat. Katsuti rammu maadluses ja vägikaika vedamises. Ta on sinust rammu poolest üle. Veel on ihus, käte sees rammu. Tundis, et ramm hakkas ihust, jalgadest kaduma. *Tänini oli Eespere Tagaperest rammuga ikka üle käinud, oli see ramm meestes, sõnnides või jäärades. A. H. Tammsaare. *Ega suurtee ääres pole seda põllumaad, mis siin. Sula liivasoss. Siin sinine savi annab rammu. A. Mägi. | (vananevas kasutuses sõjajõu kohta). *„Kas ka palju rammu kaasa tõid?” päriti. – „Nõndapalju kui minuga liitus – üle kolmesaja mehe jõudis pärale.” E. Kippel. | piltl. Tormi ramm hakkas raugema. Meri möllas täies rammus. *.. iga suutäiega kahanes pahameele ramm. R. Kõvamees. *.. muidu, Olovernes, on see rahvas võitmatu ja tema tõrkumist ei murra maapealne ramm. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: elu|ramm, ihu|ramm, karu|ramm, keha|ramm, käte|ramm, meheramm.
2. kõnek (hrl. loomade kohta:) rammusus, lihavus. Lehm paranes ja hakkas rammu võtma. Sead söövad hästi ja lähevad ruttu rammu. *Võetakse [lehm] ära karjast, katsutakse nuumata, kuid visa on tulema ta ramm ning kondisena ta siis tapetaksegi. A. Hint.
3. kõnek väetis, väetav aine (eriti sõnniku kohta). Põld, aed tahab rammu saada. Marjapõõsastele ja viljapuudele tuleb sügisel rammu anda. Sõnnikut ei jätkunud kõikide põldude rammuks. *.. ja tõi rammuks Lalli peremehe õpetuse järgi mitu koormat kõdunenud adrut. E. Õun.
▷ Liitsõnad: kunst|ramm, lauda|ramm, põlluramm.
4. hrl van tugevdava mõjuga, jõudu andev aine (näit. rasvaine toitudel). Pudrul oli rammuks võisilm sees. Perenaine oli lisanud pudrule rammuks lihakõrneid. *.. seda teavad üksnes koolitatud tohtrid, kellele inimeste vead ja rohtude rammud tuttavad on .. F. R. Kreutzwald.

rand ‹ranna 23› ‹s›

1. merd, suuremat järve v. veehoidlat äärestav maismaaosa rannajoonest kuni tugevaima tormilaine mõjupiirini. Mere, järve rand. Liivane, kivine, kamardunud rand. Madal, laugjas rand. Rand on metsane, lage, täis suuri kivimürakaid. Rannas on luiteid. Naissaare, Sõrve, Pirita rand. Maabusime paadiga Kadrioru rannas. Lained jooksevad, veerevad rannale, ajavad randa adrut. Sõudsime mööda ranna äärt, jalutasime piki randa. Ärge rannast kaugele ujuge! Lamasime, peesitasime rannal. Rannas oli palju suvitajaid. Läksime Antsuga randa suplema ja päevitama. Paat lähenes rannale, jõudis randa, eemaldus rannast. Rannal olid võrgukuurid ja paar kummuli paati. Käisime rannast kaluritelt kala ostmas. Ees sinetas kauge rand. Eestimaa randu uhuvad Soome lahe ja Läänemere veed. | piltl. *.. mees uuris hommikutaeva randa katvaid pilvi. J. Mändmets. *.. tundsin, et minagi olen oma unistuste randa jõudmas. H. Rajandi (tlk).
▷ Liitsõnad: adru|rand, kalju|rand, klibu|rand, kruusa|rand, kuhje|rand, lausk|rand, liiva|rand, mere|rand, moreen|rand, mõõna|rand, padurand; kala|rand, kodu|rand, paadi|rand, räime|rand, supel|rand, suvitusrand; taevarand.
2. teat. piirkond, koht rannikul (näit. rannaküla vm.). See oli uhke, üle ranna tüdruk. *Siit rannast võib kaljasega kive Tallinna saata .. J. Mändmets. *.. nõutas piiskop otsemaid Rooma paavstilt eneselt lubakirja, et Liivimaa randades ei tohi mujal kaubitseda kui ainult uues Riia linna sadamas .. E. Kippel. || (selle elanike kohta). *Kohtusse kaebame, terve ranna kutsume kokku, kui sellest varganäost muidu jagu ei saa! B. Alver.
▷ Liitsõnad: tädirand.

raud ‹raua 23› ‹s›

1. keemiline element, hõbehall hästi töödeldav raskmetall (Fe); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Puhas, tehniline raud. Raua leiukohad, ühendid, soolad. Rauda sulatama, taguma, sepistama, töötlema. Raua tähtsaimad sulamid on malm ja teras. Niiskes õhus kattub raud roostega. Kaks naela, tonn rauda. Rauast terariist. Sepp taob hõõguvat rauda. Mõned mineraalveed sisaldavad rauda. Raseda veres oli vähe rauda. Aeg saab rauastki jagu. Raske, kõva kui raud. Tunnistaja jäi kindlaks nagu raud. Allikavesi on külm kui raud. Tao rauda, kuni ta kuum on. *Elu üksluisus ja üksindustunne närisid teda nagu rooste rauda. H. Angervaks. *Elutu raud [auto] – ja ei kuula sõna! V. Saar. || piltl miski, mis on (kõvaduselt, vastupanuvõimelt v. värvuselt) selle metalli sarnane. Ootajal peavad olema rauast närvid. Vägilase lihaste raud ei väsi. Ei palved ega pisarad kõigutanud mehe südame rauda. Juustes, habemes on märgata vanaduse halli rauda. *Et kuuma rauda taguda, hakkasin oma tõmmule vennale nüüd Venemaa otsatut suurust ja kasakate ütlematut vaprust kiitma. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: latt|raud, leht|raud, nelikant|raud, peegel|raud, sepa|raud, sepis|raud, silinder|raud, soo|raud, sordi|raud, sula|raud, toor|raud, valu|raud, vana|raud, vinkel|raud, vits|raud, ümarraud; H-|raud, T-|raud, U-raud.
2. ‹ka pl.› sellest metallist v. seda metalli rohkesti sisaldavast sulamist ese. a. (tööriistade, majapidamistarvete ja nende metallosade kohta). Lambapügamise rauad. Oherdi koosneb rauast ja peast. Ukse ees, trepis on raud taldade puhastamiseks. Istutamine käis nii, et kõigepealt rauaga sügav auk maa sisse. Mitmed rauad ja riivid ukse ees. Küttis pliiti, nii et rauad punased. Kunstmaterjalist riideid ei tohi liiga kuuma rauaga triikida. Kapten käskis raua 'ankru' sisse lasta. Reejalaste rauad on kulunud. Hobusel tuli raud alt ära. Sepp paneb hobuse rauda 'lööb rauad alla'. Sälul pole veel raudu suus olnud. Ratsanik toetas jalad kindlamini raudu 'jalustesse'. Sõjaaeg on nagu tulise rauaga mällu põletatud. *.. kel neist polnud käepärast kirvest, vikatit või muud teravat rauda, see murdis enesele tara küljest jämeda roika pihku. E. Kippel. *Anna [raha] välja nii, et rahakoti rauad tulised. H. Sergo. || släng käik (8. täh.) Lükka, vajuta esimene raud sisse! *Tõmba kolmanda või koguni neljanda rauaga, nagu traktorijaamas öeldakse. E. Rannet. | piltl. Väärnähud tuleb hõõguva rauaga välja põletada. Küll ajame, paneme mehikesele rauad suhu 'allutame ta oma tahtele, teeme taltsaks, ohjeldame'. *.. naine mässib oma viguritega mehe nii sisse, et viimane ei saa arugi, kui tal juba päitsed peas ja rauad suus on. O. Luts. b. ‹pl.› (vangiraudade, ahelate kohta). Rauad käte, jalgade ümber. Sunnitöölised kõlistavad raudu. Kurjategija saab, pärib rauad. Kelm raudadest ei pääse. *Mõni saab enne lauad, kui mina rauad saan! L. Tungal. | piltl. Tunneb südame ümber raudade pitsitust. Alistatud rahvas heitis endalt rauad. c. ‹hrl. pl.› (püünise kohta). Rebaseid, tuhkruid ja teisi loomi püüti raudadega. Raudu üles seadma, tähistama. Raudades viskleb kärp. Kanakull oli läinud raudadesse, raudu. Küll kaval rebane ka ükskord raudu satub. *Kahest rauast ja ühest lingust sai ta kokku kaks ondatrat .. N. Baturin. d. (tulirelva raua, hrl. püssiraua, ka püssi enda kohta). Vintpüssi, revolvri raud. Kahe rauaga püss. Lühikeste raudadega jahipüss. Lükkab padruni rauda. Kontrollib, kas kuul on rauas. Õhutõrjekahuri raud pöördus taeva poole. Jahimees laskis mõlemad rauad tühjaks. Põder jäi raudade ette. Ta leiti metsast surnult, raud kõrval maas. *.. sel püstolil ei ole Tamasseri rauad. Oleks tal Tamasseri rauad olevat, siis ma laseks küll .. O. Luts. | piltl. Kahe rauaga, kahest rauast laskma 'ühe tegevusega kaht eesmärki taotlema'. Sellist kuritegu tuleb karistada täie rauaga 'nagu vähegi võimalik'. Autol oli viimane rauas 'ülim kiirus peal'. *Elus oli tal tulnud küllalt rauda anda [= tulistada], küll oma kodu, küll vara kaitseks .. M. Traat. e. (külmrelva, hrl. mõõga kohta). Tõmbab tupest halja raua. *Ja langed sa võideldes vahedal raual, / siis õrnasti katab sind isamaa hõlm .. K. E. Sööt.
▷ Liitsõnad: aadri|raud, adra|raud, akna|raud, ankru|raud, astme|raud, augu|raud, haak|raud, hobuse|raud, höövli|raud, jaluse|raud, juht|raud, jää|raud, kaape|raud, kabja|raud, kaitse|raud, kapsa|raud, kirja|raud, kontsa|raud, kraap|raud, kupu|raud, käsi|raud, künni|raud, lingi|raud, liu|raud, loki|raud, lõike|raud, löök|raud, muuk|raud, märk|raud, nurga|raud, pliidi|raud, press|raud, põletus|raud, põrke|raud, püssi|raud, ree|raud, rehvi|raud, revolvri|raud, saapa|raud, saha|raud, siht|raud, talla|raud, triik|raud, tule|raud, tung|raud, vint|raud, voolme|raud, vuukraud; hundi|raud, jala|raud, kaela|raud, karu|raud, käe|raud, lamba|raud, püügi|raud, püünis|raud, rebase|raud, suu|raud, tuhkru|raud, uru|raud, vangirauad.

raud|rüü
liikuvalt ühendatud terasplaatidest koosnev peam. rüütlite kaitserõivastus; soomusrüü, turvistik. *Kõik need rüütlid olid toredais raudrüüdes, mis olid hiilgavate vappidega kaetud ning varustatud kavalasti tehtud liigenditega, mis võimaldasid igasuguseid kehapainutusi teha. E. Kippel.

raud|vägi
raudrüütlite vägi. *Tapluse puhul pidid nad langema raudväele teiselt küljelt peale .. E. Kippel.

rautama ‹37›

1. rautisega varustama. Plekkvitstega rautatud kirst, puukohver. Ratast, vankrit, rege rautama. Rautamata jalastega kelk. Raske rautatud sõjanui. Tallinna meistrid rautasid uksi ja väravaid suurte dekoratiivsete naeltega. Rautab vaheukse kinni. Rautatud sõdurisaapad. *.. parketil aga kostavad kellegi rautatud säärsaabaste sammud nagu saatuse koputus. E. Vetemaa. *Ilm oli järsult muutunud. Taevas selge ja esimesed öökülmad rautanud maa. R. Roht.
2. veolooma kapja v. sõrga alla löödava rauaga (2. täh.) tugevdama. Hobust, muula rautama. Vahel rautatakse ka eesleid ja tööveiseid. Hobused viidi sepale rautada. Rautamata kabjad kuluvad.
3. hrv raudrüüga varustama. *Maavürsti lossi värava ette oli aheldatud kaks suurt karu, kuna kaks rautatud sõjasulast seal ööd ja päevad läbi vahti pidasid .. E. Kippel.

retklema ‹retkelda 49›
retki tegema; (ringi) rändama. Tore oli omal käel mägedes retkelda. Kamtšatkal on retkelnud paljud ekspeditsioonid ja retkkonnad. Noores eas oli August Alle mööda Venemaad retkelnud. *.. [mure] et röövimishimulised naaberrahvad põllutööde soikudes hakkavad nüüd oma kodupaikadest jällegi väljapoole retklema. E. Kippel.

ridanema ‹37›

1. reas olema. Mäed ridanesid ühes joones põhjast lõunasse. Laua mõlemal pool ridaneb kümmekond tooli. *Ta nägi risti üle jõe ridanevaid värskeid sooblijälgi .. N. Baturin.
2. van ritta asuma, reastuma. *Õpetaja tuleb! .. kuuldus äkki väljasseisvate kirikuliste seas sosinat, ja ridanedes kahele poole anti hingekarjasele auväärselt teed. E. Kippel.

risti|vägi

1. ristisõdijate vägi. Määratu hulk ristiväge tuli laevadelt maale. *Paljastatud mõõkade, tõstetud taprite ja rautatud nuiadega sööstsid liivlased ristiväele kallale, püüdes raudmehi rabada jalust. E. Kippel.
2. esineb üllatust, jahmatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Püha ristivägi, mispärast ta peab uppunud olema? Sa heldene aeg ja ristivägi, kuidas ma seda teen! Oh sa ristivägi, mis nüüd juhtus! Sa ristivägi küll – mina ei tea asjast midagi! *Ristivägi, Andres läks baptistiks! V. Pant.

robisema ‹37›
robinat kuuldavale laskma, krobisema, rabisema; robinal kukkuma. Talla all robiseb jääkirmetis. Robisedes langeb vikati ees mahlane rohi. Raheterad robisevad vastu katust, aknaklaasi. Õunu tuleb puu otsast nagu robiseb. Lehtedelt robises veepiisku. Puud raputades robisevad õunad puu otsast alla. *Karu tegi hüppe ning kadus jällegi tihnikusse, nii et oksad aina robisesid. E. Kippel.

roksatama ‹37›
(kergelt) raksatama, praksatama. Selgroog, sõrmeliiges roksatas pingutusest. Pehastunud teivas murdus roksatades. *.. ajas oma laiaõlgse keha hästi sirgu, nii et ihuliikmed roksatasid.. E. Kippel.

ropsima ‹42›

1. (tugevasti) vihtuma, materdama, korduvalt lööma; selliselt puhastama. Saunalised ropsivad ägedasti vihtadega. Hobune ropsib sabaga kärbseid. Külmetav ootaja ropsib labakindais käsi kokku. Poiss ei löönud verest välja, vaid hakkas kallaletungijale vastu ropsima. Küllap me vastased laiali ropsime! Ropsib vaiba tolmust puhtaks. Tõusis püsti ja ropsis riietelt lume maha. *Isegi saksa soost naised, tüdrukud ja lapsed .. ropsiti nüüd mõõkade ja kirvestega surnuks.. E. Kippel. | piltl. Tuul ropsib puudelt lehti.
2. etn murtud linavarsi lõuguti v. linamasinaga luudest puhastama. Ropsitud, ropsimata linad. Vanamees käis taludes linu ropsimas.
3. kõnek oksendama

ränd|munk
maad mööda ringi rändav munk. Paljasjalgne, kulunud rüüs rändmunk. *Üks rändmunkadest kiitis seal [= Saksimaal] suure suuga, et Liivimaal olevat kõike külluses. E. Kippel.

räni|kivi

1. geol ränidioksiidist koosnev muguljas setendis. Kiviajal tehti ränikivist nooleotsi ja kirveid.
2. eelmise kild tulekivina. Tuleraud ja ränikivi. *.. siinsel lagedal teel keset lõõtsuvaid tuuli polnud võimalik hakata raiuma ränikivi küljest sädemeid.. E. Kippel.

rühkuma ‹37›
‹hrl. nud-partitsiibis› murd määrduma, kuluma. *Võtnud peast oma rühkunud mütsi, hakkas poisike kõrtsiliste seas ringi käies raha nuruma. E. Kippel. *Ta pesi kleidi just puhtaks – oli natuke rühkunud. M. Seping.

ründama ‹rünnata 48›

1. kellelegi (v. millelegi) kallale tungima, peale tungima. a. (jõuga v. massiga). Vaenlase positsioone, kaitseliine ründama. Vaenlane ründas suurte jõududega, laial rindel. Õhust ründas laevu lennuvägi. Autokolonni rünnati varitsusest. Raske oli üle lageda maastiku rünnata. Ülestõusnud ründasid kasarmuid. Vang ründas valvurit ootamatult selja tagant. Toibusin ja asusin ise kallalekippujat ründama. Jahimehed ründasid karu piikidega, odadega. Haavatud karu ründas jahimeest. Koer ründas võõrast. Kuri kukk ründas kanade ligi tulnud last. Mesilased ründasid kärjeröövleid. *Nüüd rünnati autot: sõiduk piirati ümber, klaasid peksti malkadega puruks.. E. Kippel. || (spordis:) värava, korvi, punkti saavutamiseks peale tungima. Esimesel poolajal ründasid meie jalgpallurid küll raevukalt, kuid värav jäi siiski löömata. Esimesel kolmandikajal oli ründavaks pooleks vastasmeeskond. Valge ründas kuningatiival. b. (sõnadega, kriitikaga). Mitmes sõnavõtus rünnati ägedalt seltsi juhatust. Teda rünnati etteheidete ja nõudmistega. Ajakirjandus ründas linnavolikogu korrumpeerunud liikmeid. Kirjanik ründab oma romaanis tõusiklikkust. Ründas oma kirjutistes pärisorjuslikku korda. Hakkas kohe ründama, et miks mina nende kaitseks välja ei astu. Ründav sõnavõtt, kirjutis. c. piltl. Tuul ründas aknaluuke. Orkaan ründas USA idarannikut. Lained hakkasid vihaselt laeva ründama. Paisuv jõgi ründab raevukalt kaldaid. Teel ründas meid ootamatu vihmavaling. Palavus ründas järelejätmatult. Õhtutundidel hakkasid teda ründama mälestused. Kurvad mõtted kippusid ründama. Koduigatsus ründas uue hooga. *Ühel tänavanurgal ründavad isa ja tütart köögilõhnad.. N. Toiger (tlk).
2. millegagi v. kellegagi (raskuste v. takistustega võideldes) aktiivselt tegevuses olema. Päevatöö tehtud, istusin laua taha inglise keelt ründama. Kuldnokad ründavad parvedena aedu. Röövikud ründavad ka elujõulisi puid. *.. kohmetud, põllutööd mittetundvad noored inimesed, ilmselt mõni õpilasmalev, ründavad vikatitega heina.. E. Vetemaa. || kedagi pealetükkivalt ja agaralt piirama; kellelegi ligi pressima. Noormees ründas tüdrukut lakkamatute tähelepanuavaldustega. Autogrammikütid ründavad filmitähte. Reporterid, fotograafid ründasid parves värsket maailmameistrit. Uustulnukat rünnati igasuguste küsimustega. „Noh, kuidas läks?” rünnati eksamilt tulnut. *.. miks peab üks vana mees suutma vastu seista, kui noored naised teda ründavad.. A. Beekman. || midagi agara tegutsemisega saavutada v. vallutada püüdma. Rekordeid ründama. Meistritiitlit valmistus ründama kaheksa pretendenti. Alpinistid asusid mäetippu ründama. Maailmaruumi, meresügavusi, põhjanaba ründama.
3. tõtates liikuma, kiirustama, tormama, sööstma. Mul pole aega poode mööda rünnata. Kõik ründasid tõugeldes akna juurde. *.. ta ilmuski enamasti ootamatult ning ründas oma valgel hobusel mööda välju ja metsakurusid.. K. Rumor. *.. kihutaks [laevaga] täie auru all otse edasi! Ründaks nagu maruiil üle karide.. F. Tuglas.
4. murd (tööd) rühmama, rügama, rahmeldama. *.. mehe teenistus näis lubavat naisele ulavat laisklemist, kuna teised pidid ründama hommikust õhtuni.. A. H. Tammsaare.

rüü ‹14› ‹s›

1. kehakate, rõivas. Lai, avar rüü. Kullaga, hõbedaga tikitud rüü. Kirevas, mustas rüüs naine. Mehel oli seljas pikk kotitaoline rüü. Võttis mingi rüü ümber. Rüü lainetas ratsaniku õlgade ümber. Vöödiline rüü üll, väljus ta vannitoast. Tantsijanna esines pikas läbipaistvas vöötatud rüüs. *Ka rahvahulk liikus mustades ja hallides rüüdes, lisaks õudne ja masendav muusika.. M. Möldre. || eriotstarbeline rõivas; ametirüü. Munga, nunna must, lihtne rüü. Mustas rüüs preester. Põgenes vanglast vaimuliku rüüs. Kirikuisade rüüd kumavad kullas, purpuris ja sametis. || etn lõikelt pikk-kuuega sarnanev valgest linasest riidest suvine ülerõivas; setudel naiste umbkuuetaoline valgest villasest riidest pikk pidulik pealisrõivas || (kogumõistena:) rõivad, rõivastus. Keskaegses rüüs näitleja. Tuleb riietuda soojemasse rüüsse. Muiste käidi loomanahkadest rüüs. Ülikond on tema jaoks harjumatu rüü. Paksus talvises rüüs on inimene kohmakas. *Hoolimata oma suurest rikkusest kandis ta üpris lihtsat rüüd: jalas olid tal lambanahksed kintskaatsad, säärte ümber valgest villast sukad ja seljas sinisest kalevist kuub. E. Kippel. *Rahvarõivais noor pidi käituma väärikalt, ei tohtinud esivanemate rüüs käia restoranis ega suitsetada. U. Toomi. | piltl. Kirjanik esitas oma mõtted allegooria, mõistujutu rüüs. Laul on saanud omapärase orkestraalse rüü. Seaduste keeleline rüü. Lehtpuud said selga rohelise rüü. Sügisene mets on kirjus rüüs. Kevadel ehib kogu loodus end uue rüüga.
▷ Liitsõnad: munga|rüü, narri|rüü, nunna|rüü, paavsti|rüü, vaimuliku|rüü, vangi|rüü, ülikurüü; purpur|rüü, samet|rüü, siidrüü; leina|rüü, missa|rüü, peo|rüü, pidu|rüü, pulma|rüü, pühapäeva|rüü, suri|rüü, sõjarüü; raud|rüü, rõngas|rüü, soomusrüü; kevad|rüü, suve|rüü, sügis|rüü, värvirüü.
2. kiht, kest, sulestik v. miski muu kattev v. ümbritsev. Rabakana talvine rüü on valge. Forelli värvikirev rüü. Maja on saanud uue rüü. Maad kattis värskest lumest pehme rüü. Ümbruskond mähkus hämaruse rüüsse. Udu peitis kõik oma rüüsse. || zool looma keha osaliselt v. täiesti kattev, hrl. kilbistest koosnev tugev kaitsekest. Merikilpkonna rüü. Devoni rüükalad olid kaetud tugeva luuplaatidest rüüga.
▷ Liitsõnad: kilp|rüü, lehe|rüü, pulma|rüü, seemne|rüü, sule|rüü, õierüü; härma|rüü, lumerüü.

rüüste|käik
rüüsteretk. *Sõda oli peetud, tapatööd ja rüüstekäigud tehtud.. E. Kippel.

rüüste|salk [-salga]
Toodi teade, et külale on lähenemas suurem vaenlase rüüstesalk. *Vene rüüstesalgad kriiskasid aga Rakvere ümbruses mitu päeva ja ööd järjest.. E. Kippel.

rüütel|vend
rüütlist orduvend. *Algul oli see ordu vennaskond üpris väike – kõiki rüütel-, palve- ja töövendi ühtekokku ainult paarkümmend meest. E. Kippel.

rüütli|võsu
rüütlisoost nooruk. *Kõige kärsitumad aga olid seejuures noored rüütlivõsud, kes alles olid jõudnud mehepikkusteks sirguda.. E. Kippel.

saatma ‹saadan 46›

1. kellegagi (v. millegagi) liikumisel kaasas olema, kaasas käima, kaasa minema (näit. seltsiks, kaitseks, abiks vms.). Ronald saatis sageli isa tema ärireisidel. Läbirääkimistele minejaid saatis kaitsemeeskond. Vange saatsid konvoisõdurid. Saani, tõlda saatis mitu relvastatud ratsanikku. Ma tahtsin üksi minna, kuid õde tuli saatma. Ma saadan sind natuke maad, suure maanteeni. Nad läksid teda terve kambaga bussijaama saatma. Saatsin tütarlapse pärast pidu koju. Mart saatis külalise väravani. Tants lõppenud, saatis noormees tütarlapse taas kohale tagasi. Ema käis lastel abiks karja karjamaale saatmas. Poisid saatsid mööda kallast tükk aega palgiparve. Koer saatis truult oma peremeest. Laeva saatis karjuv kajakaparv. *.. peenramaad haris pirakas kukk, keda saatis kümmekond kana. M. Varik (tlk). | piltl. Õnn saatis teda kogu elu. Saatku sind ikka vanemate õnnistus! Kõik need päevad saatis teda mure koduste saatuse pärast. Laul on meie esivanemaid saatnud hällist hauani. Meie sportlasi saatis edu 'nad olid edukad'. Jõgi saadab maanteed mitu kilomeetrit. *.. varjud, mis kahte teekäijat saatsid, muutusid üha pikemaks. E. Kippel. || midagi liikuvat pilguga jälgima. Saatis silmadega, pilguga möödujaid. Ema saatis mu toimetusi nukra pilguga. *Oskar Põdrus tajus, et teda saatsid kõigi saalisviibijate pilgud. P. Kuusberg.
2. kellelegi mänguriistal saateks kaasa mängima v. kaasa laulma. Lauljat, viiuldajat klaveril saatma. Laulja saatis end ise kitarril. Lauljaid võidi saata mitmesuguste pillidega. Koori saatis orkester. Nende laulu saatis viiul. Eeslauljat saadab koor. *Ringmängu saatis õige ühetooniline laul. K. A. Hindrey.
3. mingi tegevuse v. olukorraga kaasas käima, sellega koos esinema. Pulmapidu saatsid laul ja pillimäng. Ennemuiste saatis talveõhtusi töid ja toimetusi sageli laul. Meie lavalt lahkumist saatis aplaus. Teekäijat saadab koerte käre haukumine. Lindude ägedat tegutsemist saatis vihane kädin. Etenduse käiku saatis sageli publiku lõbus naer. Haige iga liigutust saatis terav valusähvatus. Vihmakohinat saatsid piksekärgatused. *.. nende teemade käsitlust saadab enamasti pastorlik moraliseerimine. A. Vinkel.
4. kedagi (v. midagi) mingil eesmärgil, otstarbel, põhjusel kuhugi suunama, lähetama, mingisse olukorda ajama vms. Ema saatis poja vett tooma. Haige poiss saadeti koolist koju. Mis ta siin asjata logeleb, saada ta minema. Kus Anton on, saada ta siia! Saatke kedagi arsti järele! Kui abi vaja, saada mulle Ats järele! Peremees saatis sulase veskile, naabrile paar sulast appi. Külalistele tuleb auto jaama vastu saata. Sind tuleks haiglasse saata. Isa saatis poja linna kooli. Kool saadab ellu järjekordse lennu lõpetajaid. Ta saadeti pensionile, erru. Saatis oma perekonna sõja eest pakku. Karistussalgad saadeti rahutusi maha suruma. Saarele saadetud dessant ebaõnnestus. Teda saadeti mõneks aastaks välismaale tööle. Rindele saadetakse järjest uusi vägesid. Kurjategijad saadeti sunnitööle, asumisele. Sind tuleks selle eest vangi saata 'panna'. Inkvisitsioon saatis inimesi tuleriidale. See ei ole õige mees, saada ta oma asutusest kohe minema! 'vallanda ta töölt'. Ta on nii vihane, et saadab sulle veel koerad kallale. Ta saadab sulle veel politsei, oksjoni kaela. Moor oskavat nõiakunste ja võivat teistele haigusi või surma saata. Tüdrukud saatsid lahkuva rongi suunas õhusuudlusi. Üks raadiojaam saatis öö läbi head muusikat. See asjaolu on mulle kui jumalast saadetud. | piltl. Vanataat saatis mulle uuriva, etteheitva pilgu. Istus tee ääres ja saatis aeg-ajalt pilke kodu poole. Talle saadeti ähvardusi, pilkesõnu järele. Jõgi saadab oma veed merre. Päike saatis taevast kuldseid kiiri. || kellegi lahkumist pidulikult tähistama, tema lahkumiseks ettevalmistusi tegema vms. Külarahvas oli tulnud nekruteid saatma. Lahkunut oli viimsele teekonnale saatmas palju rahvast. *See oli Reedal esimene poeg merele saata, ja ta oli ta kasti hoolega pakkinud. A. Kalmus. || kedagi, midagi teat. olukorda viima, teat. olukorda jõudmist põhjustama. Valitsus, riigikogu, parlament saadeti laiali. Peale projekti täitmist saadetakse meeskond laiali. Saatis oma pillamistega talu haamri alla 'põhjustas oksjoni'. Sa saadad meid veel rahva naeru alla. Andke andeks, ärge saatke mind hukatusse, hukka! Kurat saadab su hinge hukka. *Ja paari nädala pärast olin niikaugel, et saatsin Kaljukotka hästi sihitud paremsirgega istukile. A. Kork. || kõnek (vandumissõnu tarvitades) millestki lahti ütlema, seda mitte arvestama v. kedagi mitte kuulda võtma. Saada kogu see kupatus pikalt ja tule tulema. See on sul asjata käik, ta saadab sind lihtsalt pikalt. Saatis eidekese kõigi tema nõuannetega kassi saba alla. Oma käreduses võis ta teise saata sinna, kus pipar kasvab. *Kui arvab, et tal on õigus, võib ükskõik millise ülemuse rumalasse kohta saata. J. Peegel. || kõnek esineb mitmes tapmist väljendavas ütluses. Selline röövel võib iga inimese teise ilma saata. Ta olevat saatnud võlausaldaja, oma isa teise ilma. Segastel aegadel saadeti inimesi ilma kohtuotsuseta mullatoidule, mättasse. Ei seal kohut olnud, saadeti inimene kohe looja karja. Vaenlane oli kõige hirmsamate piinade läbi saatnud hukka hulga inimesi. *On inimsüdameid, mis võimaldavad nende omanikel tappa koguni oma emasid, saata surma vastsündinud lapsi! L. Kibuvits.
5. kellegi, millegi kaudu v. vahendusel kellelegi midagi lähetama v. teada andma. Kirja, meili, telegrammi, pakki saatma. Ta saatis mulle vahetevahel tuttavatega, posti teel veidi raha. Pension saadeti mulle koju kätte. Saatke mulle post Berliini järele! Reet saatis Juhanile kirjaga oma pildi. Korrespondendid saadavad ajalehtedele kaastööd, sõnumeid. Peokutsed on juba laiali saadetud. Saadame tuttavatele pühadeks õnnesoove, õnnitlusi. Ta saadab mulle aeg-ajalt tervitusi. Kes sulle saatis roose, selle kingituse? Kõik asjad on autoga kohale saadetud. Saatsin talle teate ema surmast. Isa saatis sõna, et tulgu ma kohe koju. Kui sa ei saa tulla, katsu mulle sellest kuidagi sõna saata.
6. virutama, viskama, heitma, lööma. Jõi pudeli tühjaks ja saatis selle siis tagantkätt põõsasse. Haaras maast kivi ja saatis selle koera suunas. Saatis läbiloetud kirja paberikorvi. Madis saatis kapatäie vett kerisele. Mängija saatis palli hoogsa löögiga üle võrgu, otse vastase väravasse. *Ta saadab Lontule paraja hoobi otse südame auku, nii et vastasel hing kinni jääb. H. Pukk. || (tulistamise kohta). Saatis laengu valgustatud aknasse. Metsa vahel saadeti talle kuul selga, tina keresse.
7. (aja kohta:) veetma, mööda saatma. Mis vanal inimesel enam, muudkui saada päevi surma poole. *Aga eks see ole ükskõik, kuidas me oma päevad õhtusse saadame. O. Luts.
8. van põhjustama, valmistama, tooma. *Ma rääkisin talle .. tähtsatest ajaloolistest meestest, kelle töö nii palju maailma rahvastele kasu saatnud.. Juh. Liiv. *.. oli ta seisukord niisuguseks kujunenud, et ta venna raha oma ärist, sellele kahju saatmata, ei võinud välja võtta. E. Vilde.

sadula|kott [-koti]
sadulapaun. *.. olid nad kõik rõivastunud paksudesse vammustesse, kuna kergemad ihukatted olid toppinud oma sadulakottidesse, milles peitus ka kaasasolev teemoon. E. Kippel.

sala|mees
salakuulaja. *Kui siis lõpuks oli selgunud, et siin ühtki vaenlase salameest ning nuuskurit ei olnud, muutusid mehed uuesti rahulikumaks.. E. Kippel.

sala|mõrtsukas
salamõrvar. *Nüüd aga oli salamõrtsukas ta tee peal selja tagant tapnud. E. Kippel.

sarvik ‹-u 2› ‹s›

1. (eufemistlikult:) kurat, vanapagan, paharet. Muinasjuttude sarvik. Teda kiusab vist sarvik ise. *„Sõge pagan, kelle ihu ja hinge sarvik ükskord põrgus praeb ja õgib,” karjus nüüd preester Dietrich.. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: vanasarvik.
2. tagasihoidlik kirumissõna, kasut. negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks ja rõhutamiseks ning vandumisvormelite osana: pagan, saatan, kurivaim, tont. Võtaks, pärigu neid sarvik! Sa tuline sarvik, me jääme veel niimoodi hiljaks! Itsitab ka veel, va sarvik! *Oh sa sarvikute sarvik, susi võtku seda jäätisejahti! E. Maasik. *„Ah sa saatana sarvik! See on alles rukis!” imestas peremees.. A. Kalman.
3. sarvedega loom, sarvloom, sarvekandja. *A-ah, üks sarvik siiski kuuldub olevat. Noh, kui lehm talus, ei siis ole viga, poisid. E. Vaigur. || ‹liitsõna järelosana› mõnedes loomanimetustes
▷ Liitsõnad: nina|sarvik, ükssarvik.

sea|nina

1. etn vannasader
2. aj feodaalse sõjaväe kiilukujuline lahingukord. *Rüütlite raudvägi lõhkus aga keskelt meie rinderead kaheks, tungis oma seaninaga läbi ning rühkis edasi. E. Kippel.

seega ‹adv›

1. järelikult, niisiis. Suur maantee on lumevaba, seega edasipääs kergem. Organism on muutunud nõrgaks, seega ka haigustele vastuvõtlikumaks. Oleme käinud juba kolm versta, minna jääb seega veel üks. *Et ta aga hingas ning süda tal tuksus, siis seega oli eluvaim tal ikkagi sees.. E. Kippel.
2. seetõttu, seeläbi. Tartu on ülikoolilinn ja seega noori seal eriti palju. *Ta oli vana mees ja arvas end seega [julgeolekupolitseis] kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat.. E. Krusten.

see|sama ‹sellesama, sedasama, sellessesamasse e. sessesamasse pl needsamad, nendesamade, neidsamu, nendessesamadesse e. neissesamusse› ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna, (rõhutavalt:) sama
1. mitte teine, mitte muu kui juba teada olev, sellega identne. Täna käis siin seesama mees, kes eilegi. Kas sa rääkisid sellest naisest? – Sellestsamast. Kõik on endine: seesama ketiga kaev, needsamad õunapuud. Jõudsime tagasi sellesama maja juurde, kust olime minema hakanud. Sa võid täna kedagi südamest armastada ja homme sedasama inimest tuliselt vihata. Lugu juhtus siin, just sellessamas paigas. Nendesamade kingadega käis ta nii tööl kui teatris. Kohtume homme selsamal kellaajal. Olukord ei olnud enam päris seesama mis mõne aja eest. Me ei ole enam needsamad mis koolipõlves. *Kiri seltsamalt Ingalt, kellest mõnes mu varasemas loos on juttu olnud. J. Kross. *Seesama nuga tabagu mõrtsukat ennast, seda tõotan ma teile siinsamas surnu juures! E. Kippel. | ‹substantiivselt›. Päevast päeva kordub aina seesama. Meil käis külaline – seesama, kellest ma rääkisin. Sa oled lihtsalt laisk. – Vist küll, ema räägib sedasama. Kui oskaksin, ütleksin sedasama inglise keeles. Peremees tõstab endale toitu ette ja palub teistel teha sedasama. Tüdruk lehvitas ja saatjad vastasid sellesamaga. *Sinu poeg Ahti. [Kirjas all.] Tervita kõiki mu sõpru ja tuttavaid. Ja ülepea kõiki. Seesama. A. Kaskneem. | koos sõnaga üks, mis aitab rõhutada samasust, identsust. Kirjandites kordusid ikka ühed ja needsamad vead. Nad langesid ühel ja selsamal päeval. *.. üks ja seesama arstirohi võib ühes veas aitajaks, teises surmajaks saada.. F. R. Kreutzwald. *.. kirjutas tihti, ühel ja selsamal aadressil, ühte ja sellessesamasse väliposti. M. Lepik (tlk). | ‹substantiivselt›. *Igaüks mõtles oma mõtteid, kuid kõikide peas keerles üks ja seesama – puusepa äsjane surm. H. Sergo.
2. samasugune, kellegagi v. millegagi ühesugune. Tal on just seesama kõnnak nagu isal. Seesama inimene, milline ta sulle paistis, seesama oli ta ka oma tegudes. Kõik teised on muutunud, aga tema on jäänud ikka sellekssamaks. Vanad räägivad alati sedasama juttu, et enne oli kõik parem. Teeme sedasama tööd mis teisedki. Eks neil ole needsamad mured mis meilgi. *Just kui isa. Seesama hoolimatus. Seesama uhkus ja kiitlemine.. Chr. Rutoff. *Neli-viis Männa organisatsiooni kaasvõitlejat oli küll kutsutud ja umbes seesama arv noori preilisid. P. Viiding.
3. osutab, et mingi asi, nähtus v. olukord on ühine kahele v. enamale. *.. aga mehed on ju rumalad kui lambad: hakkavad kord üht naisterahvast ilusaks kiitma, siis laulavad kõik sedasama laulu.. J. Kõrv.

segane ‹-se 4› ‹adj›

1. ebaselge, halvasti arusaadav. a. halvasti loetav, nähtav v. kuuldav. Segane allkiri, täht. Teksti kiri on tuhmunud ja segane. Ähmaselt segasel pildil on raske kedagi ära tunda. Segane jutukõmin. Pomiseb paar segast sõna, midagi segast. Segasest käsklusest ei saadud aru. *.. [orkestriruumi] sügavusest kostis katkendlike häälejuppide segast suma, nagu ajaksid seal pillid omavahel ajaviiteks juttu. M. Raud. b. ebamäärane, selgusetu, seosetu, vähe ülevaatlik, keeruline. Segane mõiste, väljend, teooria. Palavikuhaige ajab segast juttu. Tema jutud on vahel nii segased, et neist ei saa aru ega otsa. Mehe kõne läks järjest segasemaks. Ülesanne paistis algul raske ja segane olevat. Nõuded, eeskirjad olid mõnikord üsnagi segased. Segased ja vastuolulised seletused. Laevahuku põhjus on ikka veel segane. Selle korterivahetusega on päris segane lugu, segased lood. Segased asjad tuleb selgeks rääkida. Vaidluse käigus läksid selgedki asjad hoopis segaseks. Mis sulle selles asjas siis segaseks jäi? Ülekuulatav annab segaseid vastuseid. Lapsele ei maksa esitada segaseid nõudmisi. Need olid segased ajad: keegi ei teadnud, mis homme juhtub. Poliitiline olukord oli segane. Nägi rahutuid ja segaseid unenägusid. Rohked kõrvalepisoodid muudavad teose segaseks. Kirjanduse üldpilt on segaseks muutunud. Pärandus ajas sugulaste vahekorrad segaseks. Kuulasin neid kõnesid hästi segase tundega. Lahkusin koosolekult võrdlemisi segases meeleolus. *Mida sisukamaks muutusid ta jutlused, seda segasemaks hindas neid kogudus. L. Anvelt. | ‹substantiivselt›. Ära aja segast!
2. ebapuhas, millegagi segatud v. segunenud.; ant. selge. a. (vedeliku kohta:) sogane, hägune. Segase veega järv. Nii segast vedelikku ma ei julge juua. Segases vees on hea kalu püüda. b. mitmest komponendist koosnev, mitteühesugune, kirju. Seltskond osutus äärmiselt segaseks: seal oli nii rikkaid ärimehi kui vaeseid pensionäre. Teatrikülastajate koosseis on suvel segasem kui talvel. Valitses segane moepilt: minid, maksid, püksid – kõik oli lubatud. Hommikune selge taevas oli tõmbunud hoopis segaseks. Köögist tuleb pesupesemise ja praadimise segast lõhna. Segased 'määrdunud varjundiga' toonid. Noorte asi – eks seltsis ole segasem 'mõnusam'. Seltsis segasem, hulgas hubasem. *Reinu meelest on terve ilm ainult nalja pärast olemas ja naljaga segane on kõik ta jutt, häälgi.. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: liiva|segane, savi|segane, vihmasegane.
3. mitte täie enesevalitsuse, tajumise, normaalse mõistuse juures; aru minetanud, hull. Ta on ehmatusest, hirmust, murest segane. Mees oli näljast ja väsimusest peaaegu segane. Mait oli rõõmust otse segane. Palavikust, unest segane laps. Viinast segane pea, mõistus, aru. Noormees on tüdruku ligioleku pärast kohmetu ja segane. Olin nii segane, et ei teadnud, mida rääkisin. See teade võttis mind algul päris segaseks. Tänavasagin lõi nooruki algul veidi segaseks. Armastus võib inimese peast, meelest segaseks muuta. Segase peaga, segasest peast antud lubadus. Nuttis ja kurvastas, kuni läks peast segaseks. Mees on täiesti segaseks läinud: näeb vaime ja kõneleb iseendaga. Oled sa segane: mina ja – rühmajuhiks? *Aga Ura on üldse läinud veidramaks ja segasemaks varasema ajaga võrreldes.. A. Alas (tlk). | ‹substantiivselt›. Teda peeti kas veidrikuks või lausa segaseks. || seda seisundit väljendav, sellest tunnistust andev. Ta vaatas segasel, mõistmatul pilgul kõnelejale otsa. Ta on täielik idioot: pilk segane. Nägu tardus, vaade muutus segaseks. Uudist kuuldes jääb ta enese ette vahtima, näol segane ilme. Märkasin juba sinu segast olekut: ei tea, kas sinu peale võib ikka kindel olla? *Ta silmaterad on muutunud suureks, kuid silmad ise seejuures kuidagi tuhmiks ning segaseks. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: hirmu|segane, mure|segane, pool|segane, rõõmu|segane, une|segane, valu|segane, vihasegane.

segastuma ‹37›
segaseks minema; segadusse sattuma. Haige jutt segastus. *Ulvi ise oli aga kõigest sellest nii segastunud, et kudumissuga ei tahtnud ta käes enam kuigi hästi liikuda.. E. Kippel.

sigitama ‹37›

1. sugurakke ühendades järglasi soetama; eostama, viljastama. Elage õnnelikult ja sigitage lapsi! Ta on oma mehega kaks tütart sigitanud. Selle paari poolt on sigitatud ainult andekaid lapsi. Mehed sigitavad, naised sünnitavad. Iga olevus sigitab endataolisi. See suure kerega pull on mitu koplitäit häid lüpsiloomi sigitanud. *Mees on mees seni, kuni ta veel naisest rõõmu tunneb, veel sigitada jaksab. V. Lattik. *.. mehi saab taplustes ühtepuhku otsa, kuna aga naisi jääb rohkem elama. Kes aga peaks siis nende üska sigitama? E. Kippel. | piltl. *Muld tahtis sigitada ja ootas seemet. J. Lintrop.
2. põhjustama, tekitama. Ära sigita endale vihamehi, vaenlasi. Niisugune jutt sigitas meeste vahel vaenu. Ükskõikne toon sigitab viha. Nukrus sigitab igatsust, kahetsust. Kordaminekud sigitavad lootusi. *Sünge mets ja sünge tuju ei sigitanud sõnu meeste suhu. A. Sinkel.

siku|sarv
sokusarv. Karjused puhusid sikusarve. Sikusarv lututas, huikas. *Sikusarved hakkasid puhuma, mehed hõigati kokku. E. Kippel.

silma|pett [-petu]
silmapete. *Tasa, ta tuleb, tuleb.. Kuid see oli ainult silmapett – ta ei tulnud. E. Kippel.

sinine ‹-se 4›

1. ‹adj› rukkilille, linaõie, pilvitu taeva värvi. Sinine värv, värvus. Sinised lilled, marjad. Lasuriit ja safiir on sinised kalliskivid. Ilusad sinised silmad. Sinine tint. Indigoga siniseks värvitud riie. Taevakarva sinine seelik. Sinine pesu. Sinised porikärbsed. Kartul läks keetmisel siniseks. Politseiautol vilgub sinine tuli. Sinised plekid, vorbid kehal. Mehe silm 'silmaalune' on siniseks löödud. Silmaalused sinised kui pajapõhjad. Sinised rõngad, varjud, viirud silme all. Siniseks muljutud pöidlaküüs. Poisike oli näost sinine. Külmast sinised käed, huuled. Tuba on sinist vingu, tossu täis. Masin ajab sinist suitsu välja. Suitsetas toa siniseks. Täna on meri sinine. Öö sinine valgus. Sinisemast sinises õhus lõõritavad lõokesed. Looduses on palju siniseid toone. Sinised 'sinavad' kaugused, mäed, rannad. Sinised südamerikked 'südamerikked, millega kaasneb naha sinakus'. Sinine silmakivi 'vaskvitriol'. Sinine paber, rahatäht (hrl. Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi kümnekroonise kohta). | piltl (ka piltlikes väljendites). Vihastas nii, et läks (näost) siniseks. Vihastas end siniseks. Oli kadedusest sinine. Tormas minema, nii et sinine jutt järel 'väga kiiresti, hooga'. Sinine veri 'aadlipäritolu, siniveri'. Ta soontes voolab sinist verd. Sinine süsi tuul energiaallikana. | (taimenimetustes). Sinine käoking, kopsurohi, emajuur, kuslapuu, elulõng, mesiohakas. || (millegi muinasjutulise, kättesaamatu kohta). Sinine lind 'sinilind'. Nooruse sinised unelmad. Sinised unistused.
▷ Liitsõnad: akvamariin|sinine, asuur|sinine, elektri|sinine, ere|sinine, erk|sinine, hallikas|sinine, hall|sinine, hele|sinine, indigo|sinine, jää|sinine, kahja|sinine, kahkjas|sinine, kahvatu|sinine, kannikese|sinine, kirgas|sinine, koobalt|sinine, krell|sinine, külm|sinine, lasuur|sinine, lavendel|sinine, lillakas|sinine, linaõis|sinine, mahe|sinine, mere|sinine, meri|sinine, metüleen|sinine, mustjas|sinine, must|sinine, piimjas|sinine, pimestav|sinine, pleek|sinine, ploomi|sinine, portselan|sinine, poti|sinine, puhas|sinine, punakas|sinine, purpur|sinine, puu|sinine, põua|sinine, rohekas|sinine, roosakas|sinine, rukkilille|sinine, safiir|sinine, sinilille|sinine, sini(-)|sinine, sire|sinine, särav|sinine, sügav|sinine, taeva|sinine, taevas|sinine, teras|sinine, tindi|sinine, tint|sinine, tuhm|sinine, tume|sinine, türkiis|sinine, ultramariin|sinine, valkjas|sinine, vesi|sinine, viiuli|sinine, õrn|sinine, öösinine.
2. ‹adj› kõnek suur, tõeline, ehtne. Tundsin sinist viha. Teda valdas sinine hirm. *Ja sellest päevast saadik oligi Koosna peremehel metsavahi Mardi vastu suur ja sinine vimm. O. Luts. || (mõnede kirumisvormelite jm. väljendite koosseisus, sageli kõlalise sobivuse alusel). Sa sinine saatan, sinine sitikas! Oh sa sinine sinder. Sa sinine silmamuna! Sa sinine õnnetus. *.. muidu järsku kosilane õues, temal pole sinist aimugi.. L. Kahas.
3. ‹s› see, mis (v. kes) on sinine. a. sinine värvus, värv v. värvaine. Heledam, tumedam sinine. Sinine mõjub rahustavalt. Sinisega värvitud lõng. Berliini e. Preisi sinine 'tumesinine pigment, millest valmistatakse mitmesuguseid siniseid värve'. Pariisi sinine 'teat. sinine pigment'. b. sinine riietus. Rõivastub sageli sinisesse. c. van sinine rahatäht, hrl. kümnekroonine Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ajal. *Raha mis raha, sinine nagu iga teine sinine. R. Janno. *Sina kustuta vana kümnekroonine võlg, teised aga pangu igaüks omalt poolt sinine lauale.. E. Kippel.

sopsatus ‹-e 5› ‹s›
sopsatamine, sops. *.. nool lendas valju sopsatusega metssõnnile kurgu alt sisse. E. Kippel.

sorkama ‹sorgata 48›
torkama
1. hrl. teravaotsalist eset millegi sisse lükkama, vajutama; nii midagi tegema. Poiss sorkas saha maasse. Sorkab hargi sõnnikusse. Sorkas naaskli naha sisse. Sorkasin nõelaga sõrme. Nii paks puder, et sorka või lusikas püsti sisse. Sorkab heinakõrrega suitsupitsi puhtaks. Tuleb siga surnuks, ära sorgata 'pussitada'. *Pistke hobused nende alt surnuks.. sorgake hobustele makku! E. Kippel. || millegi sisse tungima. Nõel sorkab sõrme. Okas, ohakas sorkas jalga.
2. midagi kiire, järsu liigutusega kuhugi (sisse) panema, pistma. Sorkas rahatähe taskusse, käe teki alla. Sorkab soola nartsu sisse. Vanamees sorkas heinanutsaku istumise alla. Sorkasin ajalehe isale nina alla. | piltl. Põnev uudis sorgati kohemaid lehte.
3. teravalt ütlema, salvama. *.. [anuma] järele tulles sorkab Reet Helmi kohta: „Meie siin kahekesi rähmeldagu, kui pruut muudkui põõnutab lakas.” M. Raud.
4. piltl. Hea mõte sorkas pähe. Solvavad sõnad sorkavad südamesse.

sulg ‹sulu 21› ‹s›

1. kinniolek, sulgus; ummik. Klusiilide hääldamisel katkestab häälduselundite sulg õhuvoolu. Eespool oli avarii, pikk rida sõidukeid ootas sulu kõrvaldamist. Äkki vabanes vaikimise sulg, kõik hakkasid rääkima. *Kohale jäid ainult kolm sulast, orjad aeti osmikutesse sulgu. A. Sinkel. *Loss .. ei suutnud sisse neelata nii palju, kui pealetungijaid värava taga sulus oli. A. Kitzberg. || van nohu. *Ma pean aga nüüd kähku koju sooja tõttama, muidu tuleb kuri sulg. E. Bornhöhe.
▷ Liitsõnad: kauba|sulg, teesulg.
2. tõke (hrl. veel), pais. Vee paisutamiseks ehitati ojale sulg. Jõele pandi sulg ette. Paisuaugust purskav veejuga ähvardas tervet sulgu kaasa viia. Sulult kostab vee kohinat. *.. et te aga olete toonud tigeda vaenuväe maale, siis on ka meie piiridel sulg ees! E. Kippel.
▷ Liitsõnad: jääsulg.
3. taraga piiratud ruum (hrl. laudas) (noor)loomade eraldamiseks, aedik. Põrsad pandi sulgu. Sulus ruigavad sead. Seatalitaja käis söödakäruga sulu juurest sulu juurde. Vasikale ehitati lauta oma sulg. Lambad lasti sulust välja. *.. ja varsti tegi isa rehealuse nurka latiotstest sulu, kuhu orikavolask sisse aeti. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: seasulg.
4. ‹hrl. pl.› kahepoolne kirja- v. matemaatiline märk. Loogelised sulud. Paneb lause, sõna, tähe sulgudesse. Sulgudega eraldatakse seletavad ja täiendavad märkused. Sulgudes 'vahemärkusena' olgu öeldud, et .. Sulgusid avama mat hulkliikmete korrutist summana esitama. Sulgude ette võtma mat ühesuguseid tegureid sisaldavate korrutiste algebralist summat korrutisena esitama.
▷ Liitsõnad: kald|sulg, look|sulg, nool|sulg, nurk|sulg, terav|sulg, tikk|sulg, ümarsulg.

ära suretama

1. (pikaldaselt) ära hävitama; ära tapma. Puud olid paljaks kooritud ja niiviisi ära suretatud. *Kuidas siis külm neid [= laplasi] seal ära ei sureta? E. Kippel. *Ma suretan ta [= jääkaru] oma püssiga ära. L. Kibuvits.
2. täielikult tuimaks tegema. Rauad olid sügavasti vangi lihasse sooninud ja käed ära suretanud.

surma|paik
surmakoht. *.. on käinud Kristuse surmapaiga pärast Pühal Maal sõdimas .. E. Kippel.

vastu sõitlema
vastu vaidlema. *Olgugi et ta mõistus sõitles sellele vastu, pidi ta ikkagi minema .. E. Kippel. *Vahel peab Prillup mõndagi naise ostudest üleliigseks uhkuseks .. ent ta ei püüa vastu sõidelda .. E. Vilde.

sõja|sarv
aj pasun, mille helid kuulutasid sõja puhkemist, võitluse algust jne. Sõjasarv kutsus mehi malevasse, linna kaitsjaid sõdima. Sõjasarv oli hüüdmas, vaenuvanker veeremas. *Juba kiunusid sõjasarved ja ratsanikud traavisid piki sõjameeste ridu käsusõnadega ringi. E. Kippel.

sõja|ülem
van väejuht, väepealik. Kuningas oma sõjaülematega. *Jälle tulid sõjaülemad piiskopi juurde ühiseks nõupidamiseks kokku .. E. Kippel.

sõlg ‹sõle 22› ‹s›

1. siledaservaline metallist rinnaehe ja rõivaste kinnitusvahend. Hõbedast, pronksist sõlg. Südamekujuline, võrukujuline, koonusekujuline sõlg. Naine kandis rinnal suurt sõlge. *.. ta hõlmad olid kinnitatud toredate ammukujuliste sõlgedega. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: amb|sõlg, hoburaud|sõlg, hõbe|sõlg, kaar|sõlg, ketas|sõlg, kuhik|sõlg, kuld|sõlg, kärbis|sõlg, nurk|sõlg, pahk|sõlg, peakilp|sõlg, ratas|sõlg, rinna|sõlg, rõngas|sõlg, seond|sõlg, silmik|sõlg, sõõr|sõlg, vits|sõlg, öökull|sõlg, ümarsõlg; lillenimedes lese|sõlg, neitsi|sõlg, pruudisõlg.
2. etn sõlgpuu. Parve ehitamisel seati palgid ritta ja ühendati sõlgedega. Soa sõled 'soa lühikesed otsaliistud'.
▷ Liitsõnad: adra|sõlg, kangasõlg; puu|sõlg, raudsõlg.

sõna|viija ‹1› ‹s›
sõnumiviija. *.. ka küladesse saadeti ratsahobustel sõnaviijad, et kõik peremehed, sulased ja manulised tuleksid mõisa. E. Kippel.

sõõrik ‹-u 2›

1. ‹adj› ümarik, sõõrjas, sõõrikujuline. Istusime sõõriku laua ümber. Sõõriku põhjaga kapp, puunõu. Sõõrikud sõled. Väravas oli väike sõõrik ava. Taevas oli sõõrik täiskuu. Sõõrik väljak, muruplats, lillepeenar, bassein. Sõõriku näoga poisike. *.. Jurnas ei osanud midagi vastata. Ainult vahtis Liide sõõrikuid silmi ja punaseid põski. A. Mägi.
2. ‹s› ümar asi v. kujund. Paistab semafori roheline sõõrik. Päikese lõõskav sõõrik. *.. hakkas ta jällegi tuha sisse vedama neid imelikke sõõrikuid ja jooni .. E. Kippel. || kok rõngakujuline rasvapirukas, pontšik || etn piimapütt
▷ Liitsõnad: näo|sõõrik, silmasõõrik.

sähvima ‹42›

1. korduvalt sähva(ta)ma, korduvalt välgatama. a. (äkilise valgusnähtuse v. helenduse kohta). Vahetpidamata sähvib taevas välku, välke. Kõmiseb kõu ja sähvivad välgud. Äike sähvis ja raksus. Piksenooled sähvisid risti-rästi üle taeva. Algas tulistamine, dzotist sähvisid tulekeeled. Helgiheitjate sähvivad tulevihud. Tuletorni sähviv valgus. Pimedas öös sähvisid taskulambid ja süttisid tikud. Politseiauto kihutas vilkurite sähvides. Kaubamajade sähviv valgusreklaam. Ehitusplatsilt sähvib keevituse silmipimestavat valgust. Seisab sähvivatest välklampidest pimestatuna. *Kalda ääres oli meri kahvaturoheline, kuid ka seal .. sähvisid sinised ja valged sädemed. H. Luik (tlk). | piltl. Avangardistlik teos pani kriitikanooled sähvima. b. (silmade, pilgu kohta). Naise silmad sähvisid vihast tuld. Pilgust sähvib kättemaksu.
2. korduvalt kiiresti, järsku sähvama (2. täh.); korduvalt kulgema vms. Saunalised sähvivad vihelda. Sähvin vikatiga heina. Sähvib vitsaga vastu poisi paljaid sääri. Lehm peletab sabaga sähvides kärbseid. Lapsed sähvivad sinna-tänna joosta. Orav sähvib mööda puutüve üles-alla. Ümber suitsutare sähvis pääsukesi. Kus nüüd hakkas kahe linna vahel telegramme sähvima! Sähvivad valuhood käisid tal läbi keha. *.. ega märganud end enam hoida vaenlase hoopide eest, mis ümberringi aina sähvisid. E. Kippel. | piltl. Vastukäivad mõtted sähvivad läbisegi peas. *Eeva Marlandi paljas nimi sähvib mulle mälestusi meelde.. E. Vilde.
3. korduvalt järsku ja teravalt ütlema, nähvima. Sähvib kogu aeg teiste jutu vahele. Tüdruk oskas noomijatele teravasti vastu sähvida.

sööma|laud

1. söögilaud. Keset tuba oli pikk söömalaud. Söömalauda katma, koristama. Istuti söömalauas, söömalaua taga. Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki.
2. van söök; toidulaud. *Kuid mitte ainuüksi oma maaisandat ei tulnud talupoegadel rikkaliku söömalauaga meelitada, vaid ka kogu ta suur kaaskond oli ablas õgima. E. Kippel.

südant võtma ~ saama

1. millekski julgust koguma v. julge(ma)ks muutuma; julgema, söandama. *Ka taanlased, nähes nüüd abiväe päralejõudmist, võtsid uuesti südant ja hakkasid kõvasti peale suruma. E. Kippel. *Viimaks Kaljupulk saanud südant minna julgele hundile ligemale. M. Raud.
2. isekust v. tõrksust koguma. Vanemate järeleandlikkusest võtsid, said noorukid aina südant. *Nõnda on Eberhard südant võtnud, laisaks ja hooletuks õppinud. E. Vilde.

süle ja seljaga

1. ohtralt, rohkesti, kõvasti. Lund tuli sel talvel lausa süle ja seljaga. Kõikvõimalikke üritusi on suvel süle ja seljaga. Tellimusi sadas meistrile süle ja seljaga. Häid õpetusi sain vanematelt kaaslastelt süle ja seljaga. *Kui häda hakkab sulle ligi tikkuma, siis tuleb teda igalt poolt küll süle ja seljaga. E. Kippel.
2. kõigiti, igati, üliväga, kõvasti. On süle ja seljaga selle ettevõtmise poolt. Vanemad seisid tütre abiellumisele süle ja seljaga vastu. Ta võitles süle ja seljaga oma õiguste eest.