[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

koobas ‹koopa 19› ‹s›

1. looduslik suur tühe, õõnsus, käik v. nende kogum maakoore pindmises osas. Maa-alused koopad. Koopa suu, võlvjas lagi. Vesi on liivakivisse uuristanud koopaid. Ronis mäeküljel olevasse koopasse. Oja kaldaalused koopad. Kiviaja inimesed elasid koobastes. || inimese kaevatud õõnsus maa sees; loomade uuristatud urg v. millegi all olev pesapaik. Põgenik varjas end metsapadrikusse kaevatud koopas. Kartulid pandi talveks koopasse või keldrisse. Rebase, mägra koobas. Talveunest äratatud karu tuli urisedes koopast välja.
▷ Liitsõnad: kalda|koobas, kalju|koobas, karstikoobas; kartuli|koobas, karu|koobas, pesa|koobas, rebase|koobas, varakoobas; lõvi|koobas, röövlikoobas.
2. õõnsus, tühe, auk milleski. Tegi endale heinavirna sisse koopa. Põhukuhja oli uuristatud koopaid. || silmakoobas vm. süvend, lohk inimkehas, ka kehaõõs. Tal oli ainult üks silm, teise asemel haigutas tühi koobas. Mehe silmad sügavais koopais välkusid rahutult. Haige keha tõmbles kramplikult, silmamunad olid koopaist välja tungimas. || ‹ainsuse sisekohakäänetes adverbilaadselt› (olukorda tähistavana:) auku, aukus. Ta oli näost kõhnaks jäänud, silmad koopasse vajunud. Näost kahvatu ja silmad koopas.
▷ Liitsõnad: kõhu|koobas, nina|koobas, rinna|koobas, silma|koobas, suukoobas.
3. piltl (hrl. väikese, kitsa, räpase, pimeda vms. viletsa ruumi, korteri kohta). Vilets pime tuba, täielik koobas. *„Kaua siin koopas elate?” küsis Saare, kui astusid poolpimedasse ruumi. T. Braks.
▷ Liitsõnad: toakoobas.