[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

džemper ‹-pri, -prit 2› ‹s›
varrastel kootud v. trikoost õmmeldud üle pea selga käiv sirgelõikeline (mõnikord väikese kinnisega) kampsun. Villane, puuvillane, kraega, kraeta džemper. Kandis džemprit.

gobelään ‹-i 21› ‹s›
kunst tekst maalitud kartooni järgi põimtehnikas kootud kunstipärane piltvaip v. -tapeet. Saali seinu katsid gobeläänid. 18. sajandi gobeläänide näitus.

üles harutama
kootud, heegeldatud rõivast, riidekangast vm. hargnema panema, nii et see tagasi lõngaks muutuks. Sukka, kampsunit, tikandit üles harutama. Heegeldatud pits harutati üles.

hõbe|brokaat
tekst brokaat, millesse on kootud hõbedasi lõngu. Hõbebrokaadist õhtukleit.

jõhv|riie
jäik riie, millele on sisse kootud looduslikku v. tehisjõhvi (kasut. rätsepatöös)

kanga|pinguti
tekst seadis kootud kangaosa laiuti pingulhoidmiseks

kašmiir1 ‹-i 21› ‹s›
tekst kašmiiri kitse villast kootud ese; õhuke sile ühevärviline v. trükimustriline, hrl. peenest kammvillasest lõngast valmistatud toimse sidusega riie. Puuvillane, poolvillane kašmiir. Kašmiirist kleit.

keelim|vaip
tekst idamaade kootud (seina)vaip, millel on ees- ja tagaküljel sama muster (ja tikand)

ketas|müts [-i]
etn Saaremaa naiste väike kettakujuline varrastel kootud peakate

keteldama ‹37›
tekst kootud eseme silmuseid erilise õmblusega ühendama

kiil1 ‹-u 21› ‹s›

1. (piklik) teravnurkne ese millegi lõhestamiseks, kinnitamiseks, reguleerimiseks vms. Rauast, puust kiil. Ajas kasepakud kiiluga lõhki. Kiil kargas puu seest välja. Saetee hoiti tarbe korral kiilu abil lahti. Põlevkivi lahtimurdmiseks kasutati kirkat, kangi ja kiilu. Logisev labidavars kinnitati kiiludega. || füüs keha, mille kaks tahku moodustavad teravnurga
▷ Liitsõnad: metall|kiil, puu|kiil, raud|kiil, teraskiil; istutus|kiil, langetuskiil.
2. tekst kolmnurkne vahele õmmeldud v. kootud (riide)siil. Kiiludega seelik. Kirjatud kiiludega sukad (rahvariietuses). Kuuest kiilust murumüts.
▷ Liitsõnad: külje|kiil, vahe|kiil, varrukakiil.
3. piltl kiilu (1. täh.) meenutav kolmnurkne moodustis. Metsatukk ulatus kiiluna põldude vahele. Maasäär tungib kiiluna merre. Meie väed tungisid kiiluna vaenlase positsioonidesse.
▷ Liitsõnad: habeme|kiil, katuse|kiil, metsakiil.
4. zool rinnaluu kõrge hari (lindudel, nahkhiirtel)
5. keel ülejäänud lausega sidumata lauseosa, parentees

klaas|riie
tekst klaasniidist kootud riie

kodu|kootud ‹-tu, -tut 2›
‹adj› ‹eestäiendina indekl.›
1. kodus kootud, omakootud. Kodukootud riidest ülikond, palitu. Kodukootud sall, vaip, põrandariided. Tal olid jalas kodukootud villased sokid. Kodukootud villane seelik. || piltl enda loodud (hrl. sealjuures algeline, saamatu). Kodukootud tarkus, filosoofia.
2. piltl eriettevalmistuseta v. hariduseta, isehakanud, kodukasvanud (2. täh.) *.. samuti nagu Martin, olime kõik isehakanud ja kodukootud ajakirjanikud. E. Maasik. || kodumaine, kodukasvanud (1. täh.) Seda ei teinud välismaalased, vaid meie oma kodukootud spetsialistid.

kodu|linane
kodus kootud linane. Kodulinane riie.

kodu|villane ‹adj›

1. kodus kedratud v. kootud villane. Koduvillane lõng. Koduvillane riie. || vastavast riidest valmistatud. Koduvillane kuub, jakk, seelik. Püksid olid tal koduvillased.
2. piltl tahumatu, puuduliku kasvatuse v. haridusega; kodukootud. Koduvillane maapoiss. Koduvillane filosoofia.

kude ‹koe 27› ‹s›

1. kanga vm. kootud eseme struktuur. Riide peen, jäme, hõre, tihe kude. Labases, toimses koes kangas. Mõlemalt poolt ühesugune kude. Pitsilise koega kampsun. | piltl. Elukanga kirev kude. *Ja juba higistasid hanged päikesepaiste käes, .. nende puhas peen kude muutus halliks ja krobedaks. E. Tennov. || (kirjandus-, kunstiteose vms. kohta). Autobiograafilise koega jutustus, romaan. Novelli, filmi peen psühholoogiline kude. Luuletuste kunstiline kude. Helitöö polüfooniline kude.
▷ Liitsõnad: kanga|kude, pahempidi|kude, palmik|kude, parempidi|kude, patent|kude, pits|kude, põhi|kude, silm|kude, silmus|kude, soonik|kude, vahvel|kude, vikkel|kude, võrkkude.
2. tekst lõimele risti kangast sissekootud v. -kootav lõng, koelõng. Puuvillase, linase, punase koega kangas. Kude kanga kaunistab. *Poelõim oli pruuni värvi, kude sinakashall, sellest sai kokku tuhmi laadiga kirju kangas. H. Raudsepp. | piltl. *Kui aastad löövad viimse koe / mu elulõime, pelgamata / sust tahan laulda. J. Kärner.
3. hrv kudum, kudumistoode. *Põnts, põnts! lööb kuduja lõngu rapsilauaga tihedaks, kirjuks koeks kokku. L. Kibuvits.
4. biol ühesuguse tekke, ehituse ja talitlusega rakkude ning nendevahelise aine kogum. Inimese keha, taimede koed. Taimsed, loomsed koed. Elastsed, pehmed koed. Vigastatud kude.
▷ Liitsõnad: aju|kude, arm|kude, epiteel|kude, kopsu|kude, kõhr|kude, lihas|kude, luu|kude, närvi|kude, näärme|kude, rasv|kude, side|kude, silelihas|kude, vöötlihaskude; alg|kude, haava|kude, juht|kude, katte|kude, kobe|kude, kork|kude, parenhüüm|kude, põhi|kude, püsi|kude, sammas|kude, säilitus|kude, taime|kude, toite|kude, tugikude.

kõla|vöö
etn kõladega [2] kootud vöö

kärbse|kiri
kärbest meenutavate ornamentidega rahvapärane muster (kootud esemeil). Kärbsekirja kindad, sukad.

lauk2 ‹laugu 21›

1. ‹s› looma otsmikult ninale kulgev (lai) valge vööt. Lauguga hobune, lehm, kutsikas. Hobusel on lauk otsa ees. || kõnek lauguga hobune vm. loom. Paneb laugu vankri ette.
2. ‹adj› lauku omav, lauguga. Lauk hobune. Laugud härjad.
3. ‹s› juukselahk. Lauk keskel, vasakul, paremal pool. Tõmbas juustesse kammi otsaga sirge laugu. Kas mu lauk on otse? Lauk on kõver nagu täi teerada. Lauku kammitud, soetud, aetud juuksed. *Juuksed olid tal hallikad, laugus ja pehmelt pea ligi. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: otselauk.
4. ‹s› hrv laik; triip. *Ja tuhmuvad ja murenevad [ohvrikivi] ümmargused augud, / .. ja õõnsusi jo täitvad hallituste laugud .. V. Ridala. || etn triipude rühm kangal, eriti kootud vaibal. Laukude ja tausta vahekord vaibas.

linane ‹-se 4› ‹adj›

1. linakiust tehtud v. töödeldud (kedratud, punutud, kootud); sellisest riidest. Linane lõng, niit, nöör, köis. Linane kangas, riie. Linane voodi- ja ihupesu. *Ühel [mängu]hobusel ja suurel härjal on isegi jalad all ning linased sabad taga. A. H. Tammsaare. | ‹substantiivselt›. Pleegitamata linasest köögirätid. Särgid tehti pleegitatud linasest.
▷ Liitsõnad: pool|linane, täislinane.
2. hrv lina(kiude) meenutav. *.. linased juuksed kui metskuldi harjas. J. Oengo. *„Rumal!” sosistas Linda ja laskis oma linase pea mehe õlale. H. Sergo.

linna|riie
van
1. vabrikus kootud riie, poeriie (vastandina maariidele, kodukootud riidele). Kõik tahtsid linnariidest ülikonda, maavillasest enam ei hoolitud.
2. vabrikus valmistatud riidest ning linnaliku tegumoega riietusese. Ka maanoored hakkasid linnariideid kandma.

muaree ‹15› ‹s›

1. tekst läikleva pressitud v. kootud mustriga (tehis)siidriie, harvemini (puu)villane riie. Muareest kleit, seelik.
2. trük mittesoovitavad joonte v. punktide rühmad võrkillustratsiooni taaspildistamisel rastrit kasutades

mõõga|vöö

1. mõõgarihm. Hõbenaastuline mõõgavöö vööl.
2. etn mõõgaga kootud vöö

narmas|tehnika
tekst vaibakudumistehnika, mille puhul vaiba paremal poolel moodustuvad narmad on lõimelõngade vahele sõlmitud või kootud

nupp ‹nupu 21› ‹s›

1. väike (pool)kerajas, kooniline vm. kujuga moodustis hrl. mingi peenema, varsja eseme otsas (kaunistuseks v. käepidemeks). Kepi, lipuvarda nupp. Sängisamba treitud nupud. Nikeldatud nuppudega raudvoodi. Pärlmutrist nupuga jalutuskepp. Mõõga käepideme hõbedane, kullatud nupp. Nupuga karbi-, potikaas. Värviliste nuppudega ilunööpnõelad. Nupust tõmmatavad, nuppudega sahtlid, kapiuksed. Arvelaua nuppude klõbin. Nupuga müts, soni. Plõksatas rahakoti nupud kinni. || murd nööp. *.. [ema] kohendas ristiema antud salli [poisi] kaela ümber, avitas kõik nupud ilusti kinni panna .. Ansomardi. || heegeldatud v. kootud paksend. Teki äärde heegeldati neljakordsetest nuppudest rida. Nuppu kududes kasvatatakse ühest silmusest 5–9 silmust. || nupjas lüliti, käiviti vms. Uksekella, äratuskella, laualambi nupp. Vajuta ainult nupule ja masin hakkab tööle. Lüliti, juhtimispuldi nupud. Keerab raadio, televiisori nuppe. Akordioni klahvid ja nupud. Ei oska seda aparaati käsitseda, ei tea kõiki nuppe. Tööriistariba nupud (arvutiekraanil). || (mängunupu, näit. malendi kohta). Sea nupud üles, mängime ühe partii. Malehaiged tõstavad päev läbi nuppe. Lauamängude täringud ja nupud. || (puhkemas olev) õiepung; nupjas õis v. õisik, (õie)nutt [-nuti]. Leidsin, et kaktus ajab, kasvatab nuppe. Pojengil on nupud pakatamas, hommikuks lähevad lahti. Kas soovid lahtist või pooleldi nupus õit? Tulp lööb päeval kroonlehed laiali, ööseks tõmbab uuesti nuppu. Lill on kauneim nupu avanemise, puhkemise järgus. Ohakate lillakad punjad nupud. Vesiroosi nupud nagu pallikesed veepinnal. Kullerkuppude kuldkollased nupud. *Oo, õitsvad ristikheina nupud – / .. ja pääsusilmad, kullerkupud .. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: kella|nupp, kepi|nupp, lifti|nupp, skaala|nupp, starteri|nupp, ukse|nupp, voodinupp; häälestus|nupp, juhtimis|nupp, käivitus|nupp, lülitus|nupp, seiskamis|nupp, väljakutsenupp; doomino|nupp, kabe|nupp, male|nupp, mängunupp; kummeli|nupp, lille|nupp, ohaka|nupp, takja|nupp, õienupp.
2. kõnek pea. a. pea kehaosana, peakolu, peanupp. Noorsõduritel on nupud paljaks aetud. Lapsed jooksevad kõrge rohu sees, nupud vaevalt paistavad. Sai nipsu nupu pihta. See müts on väike, ei lähe mulle nupu otsa. Viin lõi nupu soojaks. Nupp mõtetest raske. *Mõõk on neil kõver, süllapikkune. Korra äigab – nupp maas! A. Sinkel. *.. pikad [poisid] seevastu pelgavad pead ära lüüa, lasevad nupu longu ja põlved lõnksu .. L. Hainsalu. b. mõistus, taip. Jõust üksi on vähe, nuppu on ka vaja, nuppu peab olema. Temast pole õppijat: tal nupp ei võta, ei lõika, ei jaga. Kaval mees, nupp lõikab iga kandi pealt. Nupp on tal hea, ta on nupuga poiss, mees. Mõelge ometi, pange nupud tööle. Oleks mul sinu nupp, läheksin elektroonikat õppima. Tal on keelte peale nuppu. On sel tüdrukul alles nupp (otsas)!
▷ Liitsõnad: peanupp.
3. kõnek lühikirjutis, lühisõnum ajakirjanduses. Maakonnalehes on nuppe kohalikelt kirjasaatjailt. Kirjutab nuppe ja nupukesi, ühtki pikemat artiklit polegi temalt ilmunud.

nurk|toimne
tekst nurkse niietusega kootud. Nurktoimne linane riie.

oma|kootud partits
kodukootud, enda kootud v. valmistatud (vastandatuna vabrikutööle). Omakootud riie, kangas, kampsun. || nlj kodusel teel saadud (näit. omakasvatatud). *„Noh,” küsis Karla, kui mõlemal taadil piibud tossasid, „kuidas mu omakootud kaup maitseb?” I. Pau.

parempidine ‹-se 4› ‹adj›
parempidi kootav v. kootud. Parempidine silmus, kude. Vikkelread koe siledal parempidisel pinnal.

patent|kude
tekst elastne soonikkude õhksilmustega kokku kootud parem- ja pahempidisilmustest. Kaeluste, varrukasuude ja alläärte kudumisel kasutatakse peamiselt patentkudet.
▷ Liitsõnad: pool|patentkude, täis|patentkude, võrkpatentkude.

perkal ‹-i, -it 2› ‹s›
tekst eriti kvaliteetsest puuvill-lõngast kootud peen tihe labase sidusega riie. Perkalist telgiriie.

pool|kinnas
poolikuks kootud sõrmedega (töö)kinnas

press|muster
tekst pressitud muster; teatud menetlusega kootud kanga muster

pussak ‹-u 2›

1. ‹s› etn lai kootud meestevöö. Telgedel kootud triibuline pussak. Punase pussakuga keskelt kokku, kinni tõmmatud üleriided. Mehed vallandasid peale sööki oma pussakud. Pistis kirve vartpidi pussaku vahele. *Kohe tema taga tuli pika habemega vanamees, karupidi kasukas seljas, pussak keha ümber. F. Tuglas.
2. ‹s› murd pussnuga. *Nii et – talupojaga sõprust teha... Mnjaa... Torgata talle pussak pihku, et ta rüütlil teise muna maha võtaks... J. Kross.
3. ‹adj› hrv saamatu, tossike. *Kuidas sa teda tahtsid? Noorest peastki inetu kui kakupoeg, mustad juuksepulstid tolknemas. Ja tööle pussak. S. Karja.

pussakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹s› etn lai kootud meestevöö, pussak. Laia pussakaga vöötatud ürp. Mees haaras pussaka vahelt noa. *Hinno tõmbas enesele halli vammuse selga, köitis pussaka ümber keha.. E. Kippel.
2. ‹s› murd kott, komps, pusa. *.. nägi, kuidas Pavel õueaeda astus ning lontsakil seljakoti õlalt maha viskas, ja sest linnavurhvi pussakast sai ta aru: tahab kartuleid viia. O. Jõgi (tlk).
3. ‹s› kõnek miski vilets, kõlbmatu. *.. sind ei julge üldse enam inimeste hulka lasta, kogub endale kaltse. Mis pussakaid sa kogud.. V. Vahing. *Sokk läheb higist käkrunud kapukaks, vanub ja venib kasutuks pussakaks. H. Lepik (tlk).
4. ‹adj› kõnek vilets, kehv, kõlbmatu. *.. uksest astus saali mees, kelle pussakad ja määrdunud riided saali taustal silma paistsid. A. Valton.

põranda|riie
pikk kitsas (kootud) põrandavaip. Kaltsudest tehtud põrandariie. Põrandale, üle põranda oli tõmmatud pikk triibuline põrandariie. Tubades on maas omatehtud põrandariided. Klopib väljas põrandariideid.

pärl|kude
tekst kude, milles üks silmus on kootud parem-, teine pahempidi nii, et järgmisel real nende paigutus muutub. Pärlkoes kampsun.

ribi ‹11› ‹s›

1. kõnek roie (1. täh.) Poiss murdis kukkudes kaks ribi. Koer on nii kõhn, et ribid paistavad, lihtne ribisid lugeda. Müksasin teda, andsin talle müksu, vopsu ribidesse, ribide vahele. Vaata ette, saad võõras kohas viimati tera ribide vahele, ribidesse. || ribitükk. Ostis turult ilusat läbikasvanud ribi. *.. kübemeke soolaliha – olgu pekki, olgu siis ribi – kuluks ju lausa marjaks. A. Jakobson. || taimse v. loomse koe soonjas kõrguv paksend. Südakarbi ribidega varustatud koda. Mürklikübara alveoolid on üksteisest ribidega eraldatud. Selle maasikasordi marjad on ilma ribideta.
▷ Liitsõnad: lamba|ribi, sea|ribi, soola|ribi, suitsu|ribi, veiseribi.
2. tehn toestav, kuju andev ja säilitav v. soojusvahetuspinda suurendav suhteliselt kitsas (ja õhuke) konstruktsioonielement. Ribidega tugevdatud ketas, vahelagi. Kartulikorvi ribid. Suur ribidega anum. Lennukitiiva, -saba ribid. Laeva, paadi ribidele kinnitatakse plangutus. Radiaatori, konvektori ribid. Hästi kuumenev ribidega pliidiplaat. *.. ta avab vihmavarju: teeb sõrmedega kiire lükke mööda siledat metalli ja must riie pingutub ribide vahele .. T. Vint.
▷ Liitsõnad: jahutus|ribi, jäikus|ribi, kande|ribi, külmuti|ribi, malm|ribi, paadi|ribi, piki|ribi, raud|ribi, resti|ribi, rist|ribi, sarika|ribi, seina|ribi, soojendus|ribi, šabloon|ribi, toe|ribi, tugevdus|ribi, äkke|ribi, ääreribi.
3. järjestikku asetatud püünised, õngeribi. Kaluritel oli tarvis merest välja tuua ribi võrke. Triivvõrgud ühendati ribideks. Naabrimehe võrgud on meie omadega ühes ribis.
▷ Liitsõnad: võrgu|ribi, õngeribi.
4. (silmuskudumisel:) kaks edasi-tagasi parempidi kootud rida, mis annab ribilise kirja
5. mäe v. mäeaheliku nõlval asuv teisejärguline mäehari. Rühm jõudis järgmise ribi harjale.

ring|koeline
ringkoes kootud. Ringkoelised trikootooted.

rips|pael
ripstehnikas kootud pael

rogusk ‹-i 2› ‹s›
leotatud ja kuivatatud pärnaniin; sellest kootud riie, kate vm. ese; selline niinekiud sidumis- v. pakkimisvahendina, niinetuust. Roguskist kott, matt, nöör, pesunuustik. Mööbel mähiti roguskisse. Koormad olid roguskitega kaetud. Mehed istuvad roguskil, lamavad roguski all. Koer heitis ukse ette roguskile.

silmama ‹silmata 48›

1. märkama, nägema. Ta ei silmanud peosaalis ühtki tuttavat. Silmas läbi pisarate, et keegi tuli. Korraga, äkki silmasin hunti. Ema silmates jookseb laps talle vastu. Ütlen kohe, kui midagi kahtlast silman. Astub valgusvihku, et kõik võiksid teda silmata. Haige näos võib paranemismärke silmata. Ärkas ja silmas, et on paljaks varastatud. Silmasin, et post on toodud. Möödusime saartest neid silmamata. Soos kõndides silmab tihtilugu laukaid.
2. (põgusalt) silmitsema, vaatama, vaatlema. Mine silma, mis lapsed teevad. Toimetaja silmab paberid üle, läbi. Tüdruk silmas mind altkulmu. Silmab ahne pilguga piiga ümaraid puusi. *Külamehed vaatasid kurjalt vanamehele otsa ja silmasid sellepeale aralt isanda poole. J. Mändmets.
3. kootud silmuseid üle tikkima

silmkoe|ese
tekst silmkoes kootud ese, silmuskoeese. Silmkoeesemed on käsitsi kootud või trikooriidest.

silm|koeline
tekst silmkoes kootud, silmuskoeline

silm|kude
tekst varrastel v. kudumismasinal kootud, omavahel ühenduvatest silmustest moodustuv kude, silmuskude. Silmkoes müts ja kindad.

sokk|suss
kootud säärega suss

suka|kiri
sukasäärele kootud muster. Vanad kinda- ja sukakirjad. Muhu sukakirjad.

sukk ‹suka 22› ‹s›

1. jalga kattev, hrl. selle ümber liibuv pika säärega (naiste) riietusese; etn varrastel kootud põlvini ulatuv jalakate. Villased, kirjatud, roositud sukad. Muhu sukad. Laia värvilise säärekirjaga sukad setu meestel. Suka pöid, laba, kand, säär. Paar sukki. Õhukesed, ihukarva sukad. Katkised sukad. Sukad jalas keerdus, lontis. Pani, tõmbas suka jalga. Võttis sukad jalast. Mustades sukkades tantsijanna. Kas sa kannad sukki või sukkpükse? Minu lapsepõlves kandsid lapsed pruune puuvillaseid sukki. Tõmbas suka pähe ja läks teisi kollitama. Lahkus peolt viimasena ja sukis 'sukkade väel'. Magab nagu sukk 'väga sügavalt, väga raskesti'. *Naised panevad tuhvlid jalast, et sukil kasspuhtalt tagatuppa minna. J. Semper. || piltl hobuse jala valge alaosa. Valgete sukkadega mära.
▷ Liitsõnad: elastik|sukk, fildekoss-|sukk, floor|sukk, kapron|sukk, kummi|sukk, nailon|sukk, pits|sukk, puuvill|sukk, siid|sukk, viskoos|sukk, võrksukk; kiri|sukk, vikkelsukk; põlv|sukk, säärsukk; kaitse|sukk, naiste|sukk, ravi|sukk, spordi|sukk, suri|sukk, tugi|sukk, viltsukk vrd sinisukk.
2. hõõgsukk. *.. gaasilampidele pani Äss igaks juhuks uued sukad sisse, sest ta ei sallinud pimedust. E. Tegova.
▷ Liitsõnad: gaasi|sukk, hõõgsukk.

sukk|müts [-i]
kujult sukka meenutav pikk kootud müts. Triibuline, tutiga sukkmüts.

suur|rätik
etn suur (külje pikkus 1,5–2 m) telgedel kootud villane nelinurkne narmastega rätik, mida kasutati kolmnurkseks kokkupandult. Paks hall, ruuduline suurrätik. Viskas õue minnes suurrätiku õlgadele. Võttis, tõmbas suurrätiku üle pea, ümber (õlgade). Pea, nägu oli suurrätikusse mähitud, suurrätikuga kaetud. Suurrätik õlgadel, ümber pea. Suurrätiku otsad olid seljal sõlme seotud. Läks kiriku poole, suurrätik igaks juhuks käe peal, käsivarrel. Peidab kompsukese (vihma eest) suurrätiku alla.

suusa|müts [-i]
suusatamisel kantav (kootud) müts

šenill|-lõng
šenilli kudumisel koelõngana kasutatav selleks eelnevalt kootud kanga riba

žakaar|riie
žakaarmasinal kootud keeruka reljeefse mustriga riie

toor|siid

1. siidiliblika kookoneilt keritud siidniit
2. täissiidlõngast kootud labase sidusega kangas. Toorsiidist ülikond, suvekleit.

trikoo ‹15› ‹s›

1. tekst masinaga (nõelte abil) kootud silmuseline riie, trikooriie. Täisvillane, puuvillane trikoo. Trikoost õmmeldud riietusesemed. Trikoost kleit, pesu, sokid, kindad.
▷ Liitsõnad: koe|trikoo, lõime|trikoo, puuvill|trikoo, siidtrikoo.
2. keha ümber liibuv trikooriidest riietusese (näit. supelkostüüm). Tõmbas selga lühikeste käistega trikoo. Võttis endal märja trikoo seljast. Palava ilma tõttu olid kõik trikoos ja supelpükstes. Ihukarva trikoos ratsutajanna. Maadlejad esinesid trikoodes. Naine päevitas ilma trikoota.
▷ Liitsõnad: maadlus|trikoo, päevitus|trikoo, supel|trikoo, võimlemistrikoo.

tutt|müts [-i]
tutiga müts; etn villane kootud müts pikliku sopi otsas rippuva tutiga. Tüdrukul oli peas triibuline tuttmüts. Tuttmütsiga, tuttmütsis suusataja. Saaremaa naiste tuttmüts.

vaip ‹vaiba 23› ‹s›

1. tekstiilist, hrl. telgedel kootud ese põranda-, seina- vm. kattena. Villasest lõngast, siidist, sünteetilisest kiust vaip. Punasest plüüsist vaip. Tikitud, varrastel kootud vaip. Lillelise, geomeetrilise mustriga vaip. Pärsia vaibad. Roositud kirjadega Muhu vaip. Põrandal, maas, seinal on suur vaip. Põrandaid katsid vaibad. Diivan oli kaetud pehme vaibaga. Kloppis 'puhastas kloppides' õues vaipa. Lendav vaip 'võluvaip, millega muinasjutukangelane lendab mis tahes kohta'. | piltl. Muru roheline vaip. Istusime maha sambla sametisele vaibale. Puudealust maapinda kattis kollastest lehtedest vaip. Maa kattus lume koheva valge vaibaga. Orased katsid juba põlde rohelise vaibana. *Õrn uduvine kattis niidetud heinamaad halli õhukese vaibaga. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: gobelään|vaip, kaltsu|vaip, katte|vaip, keelim|vaip, narmas|vaip, palve|vaip, pilt|vaip, plüüs|vaip, põim|vaip, põranda|vaip, rüiu|vaip, saani|vaip, sadula|vaip, samet|vaip, seina|vaip, siid|vaip, sõlm|vaip, taft|vaip, viltvaip; võluvaip; lehe|vaip, lille|vaip, lume|vaip, muru|vaip, pilve|vaip, sambla|vaip, taimevaip.
2. voodivaip, (voodi)tekk. Triibuline vaip. Vateeritud vaip. Puges voodisse vaiba alla. Tõmbas end vaiba all kerra. Poetab end pikkamisi vaiba alt välja. Kohendas endale, lapsele vaiba peale. Oli magades lükanud endal vaiba pealt. Tõmbas endal voodis vaiba üle pea. Kattis haige hoolikalt vaibaga.
▷ Liitsõnad: karus|vaip, sulgvaip.
3. etn naiste suur piklik villane õlakate; sõba

varda|pits
tekst sukavarrastega kootud pits. Heegelpitsid ja vardapitsid.

vatt2 ‹vati 21› ‹s›

1. etn meeste villane v. linane hõlmadega pihtkuub. Kõrge püstkraega vatt. Pükstega sama värvi vatt. Suvised vatid. Jõukad talumehed kandsid vati all vesti. || varrastel kootud kampsun. Muhu vatt. *Miina oli nelja-viiekümneaastane vanatüdruk, kes kudus kampsuneid ehk vatte .. A. Kaal.
2. ‹hrl. pl.› (üle)riie, (üle)rõivas. Poisil on kolmed vatid seljas. Võta, aja vatid maha! Kooris end vattidest lahti. Tõusis asemelt ja puges vattidesse. Tõmbas peenemad, paremad vatid selga. Viskas vati selga ja vantsis koju.
▷ Liitsõnad: kroonu|vatt, pealis|vatt, talvevatt.

veerik2 ‹-u 2› ‹s›
etn kirivöötehnikas kootud värviline äärispael

vikkel1 ‹vikli, viklit 2› ‹s›
ka etn varrastel vaheldumisi parem- ja pahempidi, juurdeloodud ja kokkuvõetud v. ülestõstetud silmadega kududes saadud reljeefse v. pitsilise pinnaga kiri; ažuursed, sakilised v. sirged mustrijooned varrastel kootud esemetel. Viklitega sukad. Kinnastel kaeti vikliga harilikult käeselg ja sõrmed. *Suka ilustuseks olid kas sissekootud viklid või värvilised kirjad. G. Ränk.

villane ‹-se 4› ‹adj›

1. villakiust tehtud v. töödeldud (kedratud, kootud, heegeldatud); sellisest riidest. Villane heie, lõng, kangas, mööbliriie. Villased kindad, sukad, sokid. Villane müts, sall, kampsun. Teismelised ei hooli villasest aluspesust. Vanaisa kandis kodukootud villaseid pükse. Villane jakk, ülikond, mantel. *Õnneks on korseti pealmine kiht villane ning soojendab hästi keha. K. Kender. | ‹substantiivselt›. Meditsiiniasutuste personal ei kanna villast. Heegeldas villasest pitsi.
▷ Liitsõnad: läbi|villane, pool|villane, täisvillane; kodu|villane, linna|villane, maa|villane, poevillane.
2. kohevalt, rohkelt karvane. Pehme villane karupoeg. Mehel olid villased käsivarred nagu ahvil. *.. riisutud lehtede alt ukerdasid sinililled, kaelad veel kanged ja villased. S. Ekbaum. | (taimenimetustes). Villane lodjapuu, katkujuur.
3. piltl kommetelt, käitumiselt tahumatu, rohmakas; algeline, saamatu. Villane maapoiss võib olla tublim inimene kui lakutud linnavurle. Kosis villase talutüdruku. Su nali jäi pisut villaseks, see ei aja kedagi naerma. *Kurat võtku sind kogu su lolli pea ja villaste kätega .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: kodu|villane, maavillane.

võrk ‹võrgu 21› ‹s›

1. hrl. niidist, nöörist v. traadist kootud, heegeldatud, sõlmitud v. põimitud korrapärase augustikuga kangas v. sellest valmistatud tarbeese. a. võrgulina; sellest valmistatud püünis. Tihe, hõre, suureauguline võrk. Kahesõrmeline, kolmesõrmeline võrk (vastavalt võrgusilma suurusele sõrme(de)ga mõõdetuna). Noodad, mõrrad, unnad, võrgud jt. kalapüügivahendid. Kalurid heitsid, lasksid, viisid võrgud sisse. Kogu talve olid naised võrke kudunud, paiganud. Võrgus sipleski juba paar kala. Meil püütakse kala isaisade viisil võrkudega. Talitajad kasutasid rebastele lähenemiseks erilisi kaelatange ja võrke. Hundiajamisel pandi teivaste vahele võrk üles. *.. peletas seal [= põlismetsas] koopaist uniseid karusid, püüdis neid paelte ning võrkudega kinni .. E. Kippel. b. (millegi varjamiseks, piiritlemiseks v. kaitseks kellegi eest). Daam oli kübara pähe pannud ja tiheda võrgu näo ette lasknud. Naised hoidsid oma soengut võrku pähe pannes. Aknad kaeti võrkudega, et putukad sisse ei pääseks. Krundid olid eraldatud traadist võrguga. Aianurka tõmmatud võrgu taga jalutasid kanad. Mesinikku kaitseb nõelamiste eest nägu ja õlgu kattev võrk. Marjapõõsastele tõmmati võrk peale, et neid lindude eest kaitsta. c. sport sportmängudes (näit. tennises, võrk- ja sulgpallis) väljakut poolitav nöörist tara, üle mille mängitakse palli. Lõi palli võrku, üle võrgu. Tennisist mängis võimalikult rohkem võrgus 'võrgu juures'. || kõnek võrkpall, võrkpallimäng. Tüdrukud mängivad võrku. *Meie poisid on korvis ja võrgus mõlemas üle linna koolide kõige kibedamad. S. Rannamaa. d. kõnek (muude sellisest kangatükist valmistatud esemete kohta). Naine vedeles päevad läbi võrgus 'võrkkiiges'. Lõi litri võrku 'väravasse'. Meestele tehti suvel kandmiseks trikoost võrke 'võrksärke'. Kupeesse tulnud uus sõitja upitas kõigepealt oma kohvri üles võrku. Sidus hobusele võrguga heinu ette. *Enamasti kõik kannavad käes maokaid võrke [= kandekotte] kurkide, kartulite ja kapsapeadega .. V. Luik.
▷ Liitsõnad: ahvena|võrk, heeringa|võrk, hundi|võrk, kala|võrk, kilu|võrk, latika|võrk, lõhe|võrk, mägra|võrk, räime|võrk, putuka|võrk, rebasevõrk; kale|võrk, kääni|võrk, muti|võrk, nakke|võrk, pinna|võrk, põhja|võrk, seisev|võrk, süvavee|võrk, traal|võrk, triiv|võrk, ujuvvõrk; aia|võrk, juukse|võrk, kaitse|võrk, kana|võrk, kärbse|võrk, maskeerimis|võrk, moondamis|võrk, moskiito|võrk, sääse|võrk, tara|võrk, õuevõrk; heina|võrk, hüppe|võrk, kande|võrk, kohvri|võrk, lamamis|võrk, pagasi|võrk, paki|võrk, toidu|võrk, väravavõrk; kapron|võrk, metall|võrk, nailon|võrk, niit|võrk, nöör|võrk, raud|võrk, teras|võrk, traatvõrk.
2. mõnede putukate eritatud võrguniitide põiming. Toominga lehti katsid võrgendikoide võrgud. Ämblik oli toanurka tiheda võrgu kudunud. Ämblik püüab oma saagi võrku.
▷ Liitsõnad: ämblikuvõrk.
3. piltl lõks (2. täh.), püünis. Valede, pettuste, intriigide võrku punuma. Ta oli Antsuga abiellumise mõtte pähe võtnud ja tõmbas nüüd järjest võrku koomale. Sind tahetakse kavalusega võrku meelitada, püüda, vedada. Langesin petise võrku. Sulid olid ta osavalt oma võrku mähkinud. Neiu sattus, läks elumehe meelituste võrku. Lõpuks tuli uni ja mässis ta oma võrku. *Tema eksitee viib küll vanakurja võrku ... M. Traat. *Aga kui sipled ühe [tütarlapse] võrgus, ei näe sa enam teisi. P. Viires (tlk).
▷ Liitsõnad: armu|võrk, patu|võrk, une|võrk, vaenu|võrk, võlavõrk; kurivõrk.
4. ristuvate ja lõikuvate horisontaal- ja vertikaaljoonte, omavahel ühendatud liinide v. ühenduste süsteem. Tihe veresoonte, kortsude võrk. Meridiaanid ja paralleelid moodustavad kaardil võrgu. Põlletikandeid on tehtud nii diagonaalrombilisele kui horisontaalsele võrgule. Tänavate, maanteede, tunnelite, jõgede võrk. On rajatud kuivenduskraavide, side- ja elektriliinide võrk. Hansalinnad moodustasid kaubandusliku võrgu. Tallinn oli mereteede võrgus varem eeskätt transiitsadam. Ära unusta puhkuse ajaks külmkapp võrgust välja lülitada. || info arvutivõrk; võrgustik (3. täh.); internet. Omavahel võrguks ühendatud arvutid. Interneti-laadse võrgu väljatöötamine algas 1960. aastatel. Pani, riputas pildid võrku üles. Seda raamatut saab võrgust lugeda.
▷ Liitsõnad: joonte|võrk, kaardi|võrk, koordinaatvõrk; ruut|võrk, rombvõrk; detail|võrk, drenaaži|võrk, elektri|võrk, jae|võrk, jaotus|võrk, kaabli|võrk, kanalisatsiooni|võrk, kaubandus|võrk, kontakt|võrk, kraavi|võrk, kuivendus|võrk, kõrgepinge|võrk, liiklus|võrk, liini|võrk, maandus|võrk, maantee|võrk, müügi|võrk, raadio|võrk, raudtee|võrk, ring|võrk, side|võrk, soojus|võrk, teede|võrk, telefoni|võrk, telekommunikatsiooni|võrk, toite|võrk, translatsiooni|võrk, valgustus|võrk, veevõrk; analoog|võrk, digitaal|võrk, info|võrk, kohtvõrk; inseneri|võrk, tehnovõrgud.
5. mingil maa-alal paiknevate ühte liiki asutuste, rajatiste, organisatsioonide v. kontakteeruvate isikute kompleks. Maakoolide, rahvamajade, haiglate võrk. Radarite, vaatlusjaamade võrk. Sõjaväebaaside, koonduslaagrite võrk. Looduskaitsealade võrk võiks veelgi laieneda. Eesti kattus tiheda spordiseltside võrguga. Agentide, informaatorite võrk. Üle maa kujunes välja laialdane „Sakala” levitajate ja kirjasaatjate võrk. Langesime varitsejate võrku.
▷ Liitsõnad: apteegi|võrk, asustus|võrk, haridus|võrk, jälitus|võrk, kino|võrk, kooli|võrk, levitamis|võrk, linna|võrk, spionaaži|võrk, teenindus|võrk, tervishoiu|võrk, toitlustus|võrk, transpordi|võrk, turuvõrk.