[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kops ‹interj adv›
annab edasi kopsatust, kopsatamise heli. Vasar kukkus kops põrandale. *.. kuid vajus siis äkki täies koosseisus pikali – kukal tegi kops! vastu põrandat. L. Tungal.

kops1 ‹-u 21› ‹s›
‹hrl. pl.› inimese ja õhku hingavate loomade rinnaõõnes asetsev paariline hingamiselund. Parem, vasak kops. Head, terved, tugevad, nõrgad, haiged kopsud. Kopsude läbivalgustamine. Verejooks kopsust. Tõmbas õhku kopsu(desse), kopsu(d) õhku täis. Kuul riivas kopsu, tegemata tõsisemat häda. Jooksis nii kaua, kui kops võttis. Delfiinid hingavad kopsudega. *Kopsud ahmivad värsket hommikust õhku. K. Helemäe. || loomade vastav elund lihasaadusena. Hautatud kops. Kops koera roog, maks maia mehe roog. | piltl. Pargid ja haljasalad on linna kopsud.

kops läheb ~ kargab üle maksa, kopsu üle maksa ajama
(vihastumise v. vihale ajamise kohta). Juhan oli kannatlik mees, aga vahel läks temagi kops üle maksa. Ülekohus ajas mul kopsu üle maksa. *Näägutavad ja haugutavad... Mis ime siis, kui kops üle maksa kargab, lähed kas või paljaste kätega kallale... R. Sirge.

kops2 ‹-u 21› ‹s›

1. löök, hoop, kopsakas. *Kusagilt ei ilmunud röövlinäoga meest, kes oleks Kaarlile kopsu otsa ette andnud. A. Valton.
2. kopsatus. *Kuid äkki ei teinud jalgade ees teed kobav kepp enam kopsu, selle asemel kostis sulpsatus. H. Sergo.