|
Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 3 artiklit
kratsima ‹42›
1. (millegagi) kraapima v. kriimustama. Nad kratsisid oma nime pehmesse liivakivisse, koopa seina. Kratsis mantlilt küünega värviplekki. Naised olid valmis üksteisel kas või nägu puruks kratsima. Kassipoeg kratsis ja küünistas kinnivõtja käsi. *.. kõnnitee lohkudes läikleb loigukesi ja reejalased kratsivad tihti juba asfalti. H. Pukk. | piltl. Südamesse, hinge jäi kratsima kahtlus. *Pikad kõrvu kratsivad tugevad viilitõmbed ei lakanud. P. Kuusberg. || ihu (küüntega) kergelt kraapima, sügama. Kratsis pead, selga, kaenlaalust, rinda, jalasäärt. Kratsis ihu verele, veriseks. Kratsib end kaenla alt, seljast. Mehed kratsisid nõutult kukalt, kõrvatagust. Kratsisin vistriku katki. Koer kratsib kirpe 'kraabib end kirpude pärast'.
2. hrv keelt peksma, kedagi taga rääkima. *Kus nüüd vana Vainu Jüri on!? Kurtis ja kratsis, et ma olen ta poja ära rikkunud, et see ei armasta maad, et see paneb pahaks talutööd .. V. Saar.
maha kratsima
kõnek kratsimisega eemaldama, maha kraapima. Kratsib pudelitelt vanad sildid maha. *.. [lehmad] näisid puhtamad kui varemalt, olgugi et kõhu alt ja külgedelt suur osa karvu ühes sõnnikuga maha oli kratsitud. M. Mõtslane.
[kellelgi] silmi (peast ~ välja) kratsima vt silm [-a]
|
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
|