[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuduma ‹koon 42›

1. lõngast riiet (ka vaipu, vöösid jms.), silmkoe-esemeid v. võrku valmistama. a. telgedel kude (2. täh.) lõimelõngade vahelikkudest läbi viies kangast vm. kudumit valmistama. Kangast, põrandariiet kuduma. Vanasti kooti kodus meisterdatud kangaspuudel. Vill kedrati ja kooti kangasteks. Kootud kardinad, vaip. Kodus, vabrikus kootud riie. b. varrastel v. masinaga silmkoes esemeid valmistama. Kinnast, sukka, sokki kuduma. Ema kudus villased sõrmikud. Ketras villad lõngaks ja kudus siis sukkadeks. Varrastel kootud rätik, müts, pluus. Kootud jakk, sall, kampsun. c. etn kõlade abil vööd valmistama. Kõladega kootud vöö. d. võrguhargil piiritsa abil võrku valmistama. Koob noodalina, kalavõrke.
2. (mitmete putukate v. nende röövikute kohta:) eriliste näärmete eritatud niitidest võrku v. tuppe moodustama. Ämblik on toanurka võrgu kudunud. Siidiussi röövikud koovad endale kookoni, milles nukkuvad.
3. piltl moodustama; looma, koostama, tekitama. Kudusin mõttes mitmesuguseid plaane. Aastad on juustesse tublisti juba halli sisse kudunud. Fantaasia hakkas kuduma pettekujutelmi. *Seisin veel kaua, ootasin, kuni külm kudus jääaugule peale uue kirmetise. J. Saar.

[kellegi ümber] võrku kuduma vt võrk