|
Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 1 artikkel
kukkur ‹kukru, kukrut 2› ‹s›
1. rahakott, kotike rahaga. Rahast pungil, ümmargune kukkur. Võttis vöö vahelt kukru ja nööris selle suu lahti. Ava aga kukkur ja lao raha lagedale! Kukrus polnud pennigi. Kaupmehel ükskõik, kelle kukrust see raha tuleb. *Vürst tänas Pimedat Rüütlit ning määras talle autasuks kukru kulda .. R. Raud. || piltl (rahalise, varandusliku seisu kohta). Kehv, kerge, põhjatu, kopsakas kukkur. Tühja kukru pärast tuli kool pooleli jätta. Maja ostmine pole neile praegu kukru järgi, kukrut mööda. Jõi rohkem, kui kukkur kandis. Seda lõbu minu kukkur ei luba, see pole minu kukru jaoks. Jälle tuleb kukrut kergendada, kergitada 'raha välja anda'. Kel vägi, sel võimus, kel kukkur, sel kohus. *.. nagu mu kaaslane seletab, on küllalt neid, kelle kukkur ei küüni iga päev korralike toitudeni.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: rahakukkur.
2. zool kukrulistel emaslooma kõhul olev nahakurdudest tasku, mis on abitutele poegadele toitumis- ja kasvamispaigaks. Känguru, opossumi, sipelgasiili kukkur.
3. bot ühepesaline hulgaseemneline kuivvili, mis avaneb üht õmblust pidi, kukkurvili
|
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
|