[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kull ‹-i 21› ‹s›

1. röövlindude (ning mõne välistunnuse poolest neid meenutavate lindude) rahvapärane üldnimetus. Suur, väike, must, kirju kull. Kull tiirutab, laugleb kõrgel õhus. Kull varitseb kanapoegi. Jänes sattus kulli küüsi. Peoleod kutsub rahvasuu ka kräunujaks kulliks. | (hrl. inimese kohta käivates võrdlustes). Silmad teravad nagu kullil. Nina nagu kulli nokk. Sul on küüned kui kullil. Sööstis nagu kull ohvri kallale. Kullist ei saa tuvikest. *See [= sõda] oli kiskjam kui kull .. L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: hiire|kull, jahi|kull, kala|kull, kana|kull, loor|kull, raisa|kull, raud|kull, öökull; laisk|kull, vihmakull; elu|kull, kismakull.
2. kullimäng; juhtiv mängija selles. Lapsed mängisid kulli. Teda löödi kulliks.
▷ Liitsõnad: jooksu|kull, kükakull.
3. vapikotka kujutis. Tsaari, keisri kull. Poola, Saksa kull. Dokument on õige, kulliga pitser on all. || rahamündi vapikujutisega pool. Kulli ja kirja viskama 'loosima, liisku heitma nii, et valik v. otsus tehakse ettelepitult selle järgi, kas õhku visatud mündil jääb maha kukkudes peale vapi- v. kirjakülg'. Otsustagu kull ja kiri, kumb meist peab sinna minema. Mängiti kulli ja kirja 'mängiti hasartmängu, milles võidab see, kes õigesti ära ütleb, kumb külg (kull v. kiri) õhku visatud mündil kukkudes peale jääb'.
▷ Liitsõnad: kohtu|kull, kroonukull.
4. kõnek rubla (vm. suurem rahaühik). Laena mulle homseni kümme kulli! See maksis viissada kulli.