[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kulul ‹postp› [gen]
arvel
1. kellegi rahadega, kellegi ülalpidamisel. Elas teiste kulul. Poeg juba täismees, aga elab veel vanemate, isa-ema kulul. Vallavaene maeti riigi kulul.
2. kellegi huve kahjustades, kedagi v. midagi mingis suhtes piirates. Ajas rahva kulul suure varanduse kokku. Tahab teiste kulul kannuseid teenida, oma nahka päästa.
3. kedagi v. midagi pilgates, kellegi v. millegi üle v. kohta. Tema kulul tehti halba nalja. Teravmeelitses oma taipamatu kaaslase kulul. Nüüd saavad jutumoorid nende kulul lõksutada, hambaid teritada. Suudab oma äparduste kulul naljagi heita. *Nad lõbustasid end minu hirmu kulul, minu kõrgete kontsadega kingade ja kübara kulul. L. Promet.