[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kummuli ‹adv›

1. põhi v. alapool ülespoole (eriti õõnsate esemete kohta). Laine lõi paadi, süsta kummuli. Siga keeras küna kummuli. Toolid olid põranda pesemise ajaks laudadele kummuli pandud. Istus kummuli keeratud kastil, ämbril. Pani taldrikud, kruusid kummuli nõrguma, kuivama. Vanker, auto oli kummuli kraavis. *.. lõi saapaninaga vana seene kummuli, see oli alt tähniline ja limane nagu konna kõhualune. S. Ekbaum. *Niiskevõitu muld pöördus [kündmisel] ühtlase läikiva lindina kummuli. O. Tooming. || kirjapoolega allapoole. Üks kaartidest kukkus kummuli. Asetas avatud raamatu kummuli lauale. *Kirjalehed lebasid kummuli. E. Tennov.
2. otseti maha v. maas, näoli (hrl. täies pikkuses). Haavatu vajus aeglaselt kummuli maha. Viskus, heitis, kukkus, langes kummuli voodile. Lamab kummuli maas, liival, rohus. Nuttis kummuli põrandal, voodis.