[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kast2 ‹-i 21› ‹s›
hrl. ühiste tavade ja käitumisnormidega ning ühiskonna hierarhias kindla asukohaga seotud suletud inimgrupp, millesse kuulumine on pärilik. Kõrgemad, madalamad kastid. India on olnud klassikaline kastide maa. Egiptuse preesterkond moodustas omaette kasti. | piltl. *Kossover ütles kord, et tema ei lasku iial üliõpilase tasemele. Nii et üliõpilane on ühes kastis, õppejõud teises. U. Mikelsaar.

kuuluvus ‹-e 5› ‹s›

1. kuulumine mingisse koosseisu, süsteemi, liigitusrühma. Elanike rahvuslik, rassiline, etniline, sotsiaalne kuuluvus. Valla, küla territoriaalne kuuluvus. Taimede süstemaatiline kuuluvus. *Sugukonda kuuluvust arvestati vististi ema kui lastega lähemalt seotud vanema järgi.. L. Jaanits.
▷ Liitsõnad: klassi|kuuluvus, kokku|kuuluvus, ühtekuuluvus.
2. päraltolek, kuulumine kellegi valdusse. *See [= eksliibris] on omandimärk, mis näitab raamatu kuuluvust teatavale asutusele, raamatukogule või eraisikule. F. Puksoo.

mina ‹mina 11› ‹s›
(inimese olemuse kohta). a. kogu inimese enda vaimne (ja füüsiline) olemus tervikuna, tema loomus, isiksus, inimese eneseteadvus, -tunnetus; filos inimpsüühika muutuvates suhetes säiliv püsiv ühtsus, milles väljendub teadvuse kuulumine ühele kindlale inimesele. Harmoonilise minaga naine. Tema umbusklik ja kinnine mina. Laps hakkab oma mina järk-järgult tunnetama. Juht ei tohi oma mina teistele peale suruda. Tavaliselt lähtub inimene omaenese minast. Ta sulgus oma minasse. Suutis oma minast kõrgemale tõusta. Mees oli kaotanud oma mina. Mina jäin ikka minaks 'iseendaks'. *Selleks tuleb vaadata, kes on need minad, kes [autoril] romaanist romaani iseendaga aru peavad .. J. Kaplinski. b. teatud osa v. külg inimese loomusest, mida piiritleb ja/või iseloomustab eelnev atribuut. Inimese bioloogiline, sotsiaalne, vaimne, kõlbeline mina. Püüdis varjata oma sisemist mina. Luuletaja eetilis-esteetiline mina. Minu parem mina käskis hädasolijat aidata. Peetris võitles kaks mina. Lüüriline mina.
▷ Liitsõnad: autori|mina, luuletaja|mina, poeedimina.

rahvus|kuuluvus
kuulumine teat. rahvuse hulka, rahvuslik kuuluvus. Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.

sektantlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. lahkusuline liikumine; lahkusku kuulumine. Sektantluse levik.
2. piltl üldsusest eraldunud kitsa mõttekaaslaste grupi sulgumus. Poliitiline sektantlus.

sorti|kuuluvus
sorti kuulumine

territoriaalsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
territooriumiga seostatus; mingi territooriumi juurde kuulumine. Territoriaalsuse põhimõttel moodustatud sõjavägi. || loomade iseärasus omada valdusala. Haha nõrk territoriaalsus.

uurimis|alluvus
jur kohtueelse uurimise kuulumine teat. ametiisiku pädevusse