[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lõõg ‹lõa 23› ‹s›
(kaheharuline) nöör, kett vms. vahend hrl. veise kinnitamiseks (v. talutamiseks), kütke. Lehmad pannakse lõõga, on laudas lõas. Loomad päästetakse, lastakse lõast lahti ning aetakse karjamaale. Peremees läks laadale, lehm vankri järel lõas, lõa otsas. | (poomisnööri kohta). Oli enda lõõga tõmmanud. *.. mees kui pull ja pani endale ise lõa kaela ühe naisterahva pärast. L. Kibuvits. || piltl (ikke, ikestuse, kellelegi allumise, alistumise v. kuuletumise kohta). Heidad mõnele rikkale vanapoisile lõa sarvi, tirid abielusadamasse. Jaan pole kellelgi lasknud end lõa otsas talutada.

lõõg on täis, lõõg saab täis
kellelgi on v. saab küllalt, aitab v. hakkab aitama (millestki), kellelgi on v. saab mõõt täis. Olen kaua kõik ära kannatanud, aga ükskord on mu lõõg täis. Naisel sai lõõg täis ja ta andis lahutuse sisse.