[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

atsetoon ‹-i 21› ‹s›
ka keem lahustina kasutatav iseloomuliku lõhnaga kergesti süttiv värvitu vedelik. Puhastasin pintsli atsetooniga.

eeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. keem kahest teineteisega hapnikuaatomi kaudu seotud süsivesiniku radikaalist koosnev orgaaniline ühend || farm kergesti lenduv terava lõhnaga värvitu vedelik, mida kasut. uimastina, etüüleeter. Haigla koridorid lõhnasid eetri ja karboli järele.
2. keskkond, mida peeti nii valguse kui ka kõigi teiste elektromagnetiliste nähtuste kandjaks || atmosfäär ja maailmaruum raadiolainete levimise keskkonnana. Saadet eetrisse andma. Lähetas, saatis eetrisse ilmateateid. Saade oli viimati eetris kevadel. Radist sai, püüdis eetrist SOS-signaali. Eetri kaudu, eetri vahendusel jõudis kirjandusõhtu kõigi luulesõpradeni.
3. luulek õhk, taevalaotus. *Eeter virvendab, avarus tuksub. F. Tuglas. *Sääl nõtke oda lendas eetris / ja hõljus ketta kaunis kaar .. J. Sütiste.

etanaal ‹-i 21› ‹s›
keem terava lõhnaga kergsüttiv vedelik, atseetaldehüüd

etüül|atsetaat
keem äädikhappe ja etüülalkoholi ester, meeldiva lõhnaga värvusetu vedelik

etüül|eeter
keem etüülalkoholist väävelhappe toimel saadav kergesti lenduv ja süttiv iseloomuliku lõhnaga värvusetu vedelik

farnesool ‹-i 21› ‹s›
keem maikellukese lõhnaga looduslik v. sünteetiline lõhnaaine

fluor ‹-i 21› ‹s›
keem halogeenide rühma kuuluv keemiline element, nõrgalt rohekaskollane väga terava lõhnaga gaas (F)

furaan ‹-i 21› ‹s›
keem kloroformi lõhnaga värvuseta vedelik, mitmete sünteesvaikude ja keemiliste kiudainete lähteaine

heksakloraan ‹-i 21› ‹s›
hrl aiand tugeva lõhnaga valge kristalne aine, tugev putukamürk

Hispaania gen, hispaania indekl
Hispaania tants. Õpib hispaania keelt. Temas on pisut hispaania verd. Hispaania avang (malemängus). Hispaania haigus van üks gripi nimetusi. Hispaania kärbes zool läikivroheline ebameeldiva lõhnaga mardikas (Lytta vesicatoria). Hispaania saabas aj keskaegne inkvisitsiooni piinariist.

hõng ‹-u 21› ‹s›

1. (nõrk) lõhn. Küpse vilja, kodutare hõng. Närbunud rohu ja mulla hõng. Moonide mõrkjas hõng. Riietest hoovas kopitanud hõngu. Ninna lõi meeldiv lõhnaõli, piibutubaka hõng. Sõõrmeisse tungib soo, adru, mere hõngu. Hõng oli kirbe, imal, vürtsikas. *Ja kui siis tulevad mehed, / kalaahjude hõng / veel vammuste küljes.. E. Niit.
2. hingus (1., 2. täh.). a. kerge(te) lõhna(de)ga nõrk puhang. Õhus on tunda kevade, sügise, talve hõngu. Maast tõusis sooja, külma hõngu. *Keskpäevane puisniit hõõgutab neile nagu lahtise kerise hõngu näkku. R. Sirge. b. õhk, hingeõhk. *Noorel inimesel on ju kops nagu lähker, tõmma teine kord hõngu täis, siis soperda nagu saarmas vee all. O. Luts.
3. piltl millegi omapärased lisajooned, -tunnused, sugemed. Endiste aegade, mineviku, uue ajastu hõng. Kaugete maade hõng. Rahvuslik, poeetiline, omapärane hõng. Murdesõnad toovad teosesse rannaküla hõngu.

hõrk ‹hõrgu 21 komp hõrgem e. hõrgum superl kõige hõrgem e. kõige hõrgum e. hõrgim› ‹adj›
isuäratav, peene maitse v. lõhnaga. Hõrgud toidud, road, joogid. Hõrgud köögilõhnad. Hõrgu lihaga kala. Hõrk maiuspala. Valisin endale taldrikult kõige hõrgema võileiva. *On ju piibliski öeldud: varastatud mesi on magus ja leib, mis salaja võetakse, on hõrk. J. Peegel. || peen, meeldiv; meeltköitev. Ristikheina, lillede hõrk lõhn. Kuusirbi hõrk valgus. *Hõrk aleksandriit, õilistatud kuldvõruga, ehib saledat sõrme. L. Hainsalu.

iisop ‹-i 2› ‹s›
bot magusa lõhnaga mitmeaastane huulõieline ilu-, mee-, ravim- ja vürtsitaim (Hyssopus)

jonoon ‹-i 21› ‹s›
keem kannikese lõhnaga õlitaoline lõhnaaine

kail ‹-u 21› ‹s›
bot kääbuspõõsana kasvav uimastava lõhnaga igihaljas rabataim (Ledum). Kailude lõhn pani pea pööritama.
▷ Liitsõnad: sookail.

kamper ‹-pri, -prit 2› ‹s›
vereringet ja hingamist stimuleeriv ning närvisüsteemi ergutav terava omapärase lõhnaga aine. Haigele süstiti kamprit.

kamper|riisikas
bot terava vürtsika lõhnaga punakaspruun riisikas (Lactarius camphoratus)

kibeda|lõhnaline
kibeda lõhnaga. *.. künti sisse kibedalõhnalist laudasõnnikut. J. Piiper.

kloor ‹-i 21› ‹s›
keem halogeenide hulka kuuluv element, terava lõhnaga kollakasroheline mürgine gaas (Cl)

kloroform ‹-i 21› ‹s›
uimastava magusa lõhnaga värvuseta vedelik, varemalt kasutatud ka uimastusvahendina

kumariin ‹-i 21› ‹s›
keem värske heina lõhnaga taimne v. sünteeslõhnaaine

kärbes ‹kärbse, -t, kärbsesse, -te, kärbseid, -tesse e. kärbseisse 19› ‹s›

1. väike kahetiivaline (parasiit)putukas (hrl. Musca); ka mingi muu jässakas lühikese kehaga kahetiivaline putukas. Kärbse vastsed. Kärbseid hävitama. Kärbes lendas aknale, istus seinale, jookseb seinal. Kärbes pirises ämblikuvõrgus. Hobune vehib sabaga kärbseid eemale. Tuba sumises kärbestest. Laud on kärbestest must. Kärbsed mustavad kõik ära. See mees ei tee kärbselegi liiga 'pole suuteline kellelegi halba tegema'. Rootsi kärbes 'teat. kahetiivaline läikivmust putukas, viljakahjur' (Oscinosoma frit). Hispaania kärbes zool läikivroheline ebameeldiva lõhnaga mardikas (Lytta vesicatoria). Inimesi suri katku ajal nagu kärbseid 'massiliselt'. Kärbes lendab niikaua ümber tule, kuni tiivad põletab. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. Hädaga sööb vanakurat kärbseidki. || kärbsekirja üksikkujutis. *Seejärel lasti neil [= lastel] otsustada, mis värvi kärbsed sobivad kellegi kinnastele. V. Saar.
▷ Liitsõnad: toakärbes; juustu|kärbes, kaalika|kärbes, kapsa|kärbes, peedi|kärbes, piste|kärbes, porgandi|kärbes, pori|kärbes, põdra|kärbes, raud|kärbes, rooja|kärbes, sibula|kärbes, talli|kärbes, tsetse|kärbes, vilja|kärbes, äädikakärbes; kunstkärbes.
2. piltl vilets, tähtsusetu isik, könn. *Ja kui ma Madjakuga kampa löön, siis te kõik olete kärbsed meie kõrval. J. Kärner.

köömen ‹köömne, köömnet 2› ‹s›

1. bot sarikõisikuga rohttaim, mille aromaatse lõhnaga vilju kasut. maitseainena ja ravimina (Carum, hrl. Carum carvi). Köömned õitsevad, lõhnavad. Köömneid korjama, kuivatama. Kraavikallastel ja põndakutel kasvas köömneid.
2. selle taime vili. Paneb leivataignasse, kapsastesse köömneid. Köömnetega maitsestatud viin.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes muus taimenimetuses
▷ Liitsõnad: kõrve|köömen, mustköömen.
4. kõnek köömes, kööme. *„See on köömen, ainult sada rubla pühapäeva pealt,” lohutab Arve. H. Kiik.

linalool ‹-i 21› ‹s›
parfümeerias kasutatav maikellukese lõhnaga viskoosne värvuseta vedelik

lõhna|aine
meeldiva lõhnaga orgaaniline aine; aine, mida kasut. millelegi hea lõhna andmiseks, eriti parfümeerias, kosmeetika-, seebi- ja toiduainetööstuses. Looduslikud, sünteetilised lõhnaained.

lõhnakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tugeva lõhnaga. *.. ning üleni punaste varte ja lehtedega üpris lõhnakas taim – haisev kurereha. H.-E. Rebassoo.

lõhnaline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. aine, eseme vm. lõhnaga. Kopitanud heinte lõhnaline vana küün.
▷ Liitsõnad: halva|lõhnaline, hea|lõhnaline, heina|lõhnaline, higi|lõhnaline, kannikese|lõhnaline, kibeda|lõhnaline, küüslaugu|lõhnaline, lille|lõhnaline, meeldiva|lõhnaline, mee|lõhnaline, sireli|lõhnaline, terava|lõhnaline, tugeva|lõhnaline, vaigu|lõhnaline, viina|lõhnaline, vänge|lõhnaline, väävlilõhnaline.
2. hrv lõhnav, lõhnakas. *Vaikus lõhnaline palavaimat päeva ennustab. J. Kärner. *Kesk metsalagendikku paistvad, / need lõhnalised, valged [lille]pääd .. M. Heiberg.

meri|puju
bot meil üksnes Saaremaa läänerannikul esinev tugeva aromaatse lõhnaga puju (Artemisia maritima)

metanaal ‹-i 21› ‹s›
keem terava lõhnaga mürgine värvusetu gaas, formaldehüüd

metanool ‹-i 21› ‹s›
keem väga mürgine värvusetu etanooli lõhnaga vedelik, metüülalkohol, puupiiritus

metüül|fenool
keem tehn tahkekütuste tõrvadest saadav fenooli lõhnaga värvuseta vedelik mitmesuguste ainete tootmiseks, kresool

männi|õli
männiokkaist destilleeritud värvuseta v. helekollane meeldiva lõhnaga vedelik. Farmaatsiatööstus kasutab männiõli.

naeru|gaas
magusa lõhnaga värvuseta gaas, mis tekitab lõbutunnet v. mõjub narkootikumina

nitro|benseen
keem benseeni nitreerimisel saadav mõrumandli lõhnaga mürgine värvuseta vedelik

pipar|münt
bot maitse- ja ravimtaimena kasvatatav tugeva aromaatse lõhnaga kultuurtaim, vesi- ja rohelise mündi hübriid (Mentha piperita). Must, valge piparmünt. Kuivatatud piparmünt. Kamber lõhnas piparmündi ja koirohu järele.

propeen|hape
vees, etanoolis ja etüüleetris lahustuv terava lõhnaga värvuseta vedelik, akrüülhape

propenaal ‹-i 21› ‹s›
tehn kergesti süttiv terava lõhnaga mürgine värvuseta vedelik

propüül|alkohol
keem iseloomuliku lõhnaga mürgine värvuseta vedelik

põdra|mokk
bot pruuni, allküljel narmalise kübaraga, kibeka maitse ja vürtsise lõhnaga söödav seen (Sarcodon, hrl. Sarcodon imbricatus). Harilik põdramokk.

püridiin ‹-i 21› ‹s›
keem kivisöetõrvast saadav iseloomuliku terava lõhnaga mürgine värvuseta vedelik, millest sünteesitakse värvaineid, ravimeid ja pestitsiide

pürrool ‹-i 21› ‹s›
keem peam. kivisöetõrvast saadav iseloomuliku terava lõhnaga, värvuseta, õhuhapniku toimel pruunistuv vedelik, millest toodetakse ravimeid

reseeda ‹6› ‹s›
bot ühe- v. mitmeaastane rohttaim v. poolpõõsas, meil eelkõige väikeste tähelepandamatute õitega, kuid peene lõhnaga aia-ilutaim (Reseda)

sealõua|rohi
bot neljakandilise varrega mürgine ebameeldiva lõhnaga rohttaim (Scrophularia)

sidrun|väändik ‹-diku, -dikku 30› ‹s›
bot heitlehine v. igihaljas sidruni lõhnaga liaan (Schisandra). Hiina sidrunväändik.

silaan ‹-i 21› ‹s›
keem ebameeldiva lõhnaga, õhus süttiv mürgine gaas v. vedelik, räni ja vesiniku ühend

sipelg|hape
ka keem terava lõhnaga värvuseta vedelik, mis sisaldub näit. kuuseokastes ja sipelgate ning mesilaste eritistes, metaanhape. Sünteetiliselt toodetud sipelghape.

soolika|rohi
bot kõrge, omapärase lõhnaga püsik, Eestis tuntud soolenugilisi väljutava ravimtaimena (Tanacetum, hrl. Tanacetum vulgare). Teeveertel õitseb soolikarohi.

tiool ‹-i 21› ‹s›
keem ebameeldiva lõhnaga, vees lahustumatu orgaaniline ühend, mida kasut. tarbegaasile lõhna andmiseks, värvainete tootmisel jm., merkaptaan

tsiibet ‹-i 2› ‹s›

1. zool Aafrika ja Aasia mõneti kärpi meenutav kiskjaline. Aafrika, Aasia tsiibet.
▷ Liitsõnad: laik|tsiibet, palmi|tsiibet, pisi|tsiibet, roni|tsiibet, suur|tsiibet, vesi|tsiibet, vööttsiibet.
2. selle kiskja pärakunäärmete muskuse lõhnaga nõre

tsüaan ‹-i 21› ‹s›
keem süsiniku ja lämmastiku ühend, mürgine terava lõhnaga värvuseta gaas

tubakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. bot näärmekarvane ja iseloomuliku lõhnaga peam. Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kasvav rohkesti nikotiini sisaldavate lehtedega rohttaim, mida viljeldakse tehnilise kultuurina ka jahedamas kliimavöötmes (Nicotiana). Türgi, virgiinia, vene tubakas. Kasvatab enda tarbeks ühel peenral tubakat. Vanaisa lõikus pika noaga tubakat 'kuivatatud tubakalehti'.
▷ Liitsõnad: mahorka|tubakas, vääristubakas; lilltubakas.
2. selle taime lehtedest valmistatud mõnuaine. Hea, kallis, odav, vilets tubakas. Ostab korraga mitu pakki tubakat. Võttis karbist omakasvatatud tubakat ja keeras ühe junni. Tubakat suitsetama, tõmbama. Taat toppis piibu tubakat täis. Ei leidnud enam piibutäitki tubakat. Topib tubakast endale paberossi. Tubaka närimine ja nuuskamine pole enam moes.
▷ Liitsõnad: junn|tubakas, nina|tubakas, nuusk|tubakas, närimis|tubakas, paberossi|tubakas, piibu|tubakas, põsk|tubakas, sigareti|tubakas, sigaritubakas; leht|tubakas, narmas|tubakas, pakitubakas.
3. hlv (rumala, taipamatu inimese kohta). Selle tööga peaks küll iga tubakas hakkama saama. Ta kuradi tubakas ei õppinudki asja selgeks. *Sakslased, tubakad, vedasid meid alt – metsadesse kablutamise asemel oleme nüüd vankal peos. A. Viirlaid.
4. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes muudes taimenimetustes
▷ Liitsõnad: hundi|tubakas, koera|tubakas, seatubakas.

tugeva|lõhnaline
tugeva lõhnaga, tugevasti lõhnav. Tugevalõhnaline tualettseep. Küüslauk oli tema meelest liiga tugevalõhnaline.

tökat ‹-i 2› ‹s›
lehtpuude koore uttetõrv, tumepruun kuni must iseloomuliku lõhnaga õlijas vedelik. Ajab kasetohust tökatit ehk kasetõrva. Määris tökatiga vankrirattaid, rakmerihmu. Säärikud, saapad haisevad tökatist, tökati järele. Tünn kleepus tökatist. Tilk tökatit rikub kogu mee (mingi häiriva asjaolu kohta). Öö oli must nagu tökat. || piltl miski tume vedelik, hrl. kange kohv. *.. keetis elektrikannuga kohvi. Jõi tulikuuma tökatit suurte sõõmudega, see kõrvetas. A. Beekman.

vesinik|sulfiid
keem mädamuna lõhnaga värvuseta mürgine gaas

vänge|lõhnaline
vänge lõhnaga. Vängelõhnalised sootaimed.

väävel|dioksiid
keem värvitu, terava lõhnaga väga mürgine gaas, väävlisgaas

vürtsikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
(palju) vürtsi sisaldav, vürtsi maitsega (v. lõhnaga). Supp sai liiga vürtsikas. Okkamesi on kergelt vürtsikas. Selle toidu juurde sobib mõni vürtsikas vein. Nulud levitavad vürtsikat vaiguaroomi. | piltl. Tal on väga vürtsikad naljad. Komöödias leidub vürtsikaid repliike.

äädik|hape
keem terava lõhnaga värvuseta aine, etaanhape. Lahjendatud äädikhape.