[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lõpp ‹adv›
kõnek väga, ülimalt. Lõpp hea lugu. Olin lõpp väsinud.

lõpp ‹lõpu 21› ‹s›

1. ruumiline piir, kus miski ei jätku, kaugemale ei ulatu; millegi lõpposa, viimane osa. Seisa järjekorra, saba lõppu. 12. vagun on päris rongi lõpus. Koolimaja on tänava, küla lõpus. Oli rivis lõpust kolmas. Rongkäigu lõppu ei paista ikka veel. Kirja lõpp jäi segaseks. Lause lõppu pannakse punkt. Lugesin raamatu otsast lõpuni läbi. Kui tuli süütenööri lõpuni jõudis, kõlas plahvatus. Pagegu või maailma lõppu, ma leian ta üles.
2. piir, mil miski saab läbi, kauem ei kesta; lõpphetk, lõpposa. a. (ajaliselt). Päeva, nädala, kuu, kvartali, aasta, suve, talve lõpp. Aprilli lõpul, lõpus. See oli toimunud möödunud sajandi lõpul. Tööaja lõpuni on veel pool tundi. Tööpäeva lõpp oli pingeline. Puhkus läheneb lõpule. Seda ei unusta ma elu lõpuni. Suve lõpu poole sadas palju. b. (sooritatuse, ammendatuse, lahenemise vm. tõttu). Alustatud töö tuleb lõpule viia. Heinatöö hakkab lõpule jõudma. Lõpp naljale! Mind ei lastud lõpuni rääkida. Lähme minema, ja jutul, loril, naljal lõpp! Korralagedusele tuli lõpp. Ta jutul ei paista lõppu tulevat. Meie vaimustusel, meelepahal polnud lõppu. Filmi õnnelik, kurb lõpp. Laulu algust oskan, aga lõpp on meelest läinud. Peo, etenduse, kontserdi lõpp. Vihma, saju lõpp tuli järsku. Meie sõprusel on lõpp. Lõpp hea, kõik hea. *Soenguga lõpul, puhastab Liine vaseliiniga näo .. L. Kibuvits. || lõpuni täielikult, täiesti, viimase piirini. Ta on lõpuni, üdini aus (mees). Pole suutnud teda lõpuni mõista, tundma õppida. *.. lõpuni lahti ta [= Triin] täna ei riietu, tänapäeva mehe jaoks pole isegi striptiis enam argument. V. Lattik.
3. olemasolu lakkamine, otsasaamine. a. otsasaamine tarvitamise, kulutamise tõttu; viimane alles olev osa. Küttepuud, raha, leib on lõpul. Küünal on lõpule, lõpuni põlenud. Mu kannatus on lõpul, saab lõpule. Laps pakkus oma jäätise lõppu emale. Supilaar sai nii suur, et lõpp kippus kätte hapuks minema. b. häving, hukk; surm. Ennustati, kardeti maailma lõppu. Impeeriumi kuulsusetu lõpp. Tundis, et ta lõpp on lähedal. Kadunukese lõpp oli rahulik olnud.
4. keel käänet v. isikut (pööret) väljendav, tüvele v. tunnusele liituv muutesufiks
▷ Liitsõnad: käände|lõpp, muute|lõpp, pöördelõpp.

lõppude lõpuks

1. päris lõpuks, kõige lõpuks. Lõppude lõpuks jõuti siiski kokkuleppele.
2. tegelikult, päriselt, ikkagi. See pole lõppude lõpuks minu asi. Kes siis lõppude lõpuks on majas peremees?

[kellelegi, millelegi] lõppu (peale) tegema

1. kedagi surmama. Vanake tegi endale ise lõpu (peale).
2. midagi ära lõpetama, lakkama panema. Teeme raiskamisele, logardielule lõpu (peale). Skandaal tegi lõpu ta poliitikukarjäärile.