[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

lõpuks ‹adv›

1. eelneva v. eelnenu järel v. lõpus, viimaks. Puikles kaua vastu, lõpuks siiski nõustus. Tulid, lõpuks ometi! Lõpuks taipasin, aga siis oli hilja.
2. tegelikult võtta, päriselt; ju. Ega mina ka lõpuks süüdi pole, et nii läks. Kes ta niisugune siis lõpuks on? Ma ei saa ikka aru, mida sa lõpuks soovid.