[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 217 artiklit

abordeerima ‹42›
aj (hrl. sõude- ja purjelaevade ajastul:) vaenlase (sõja)laeva ründama selle parda külge haakudes, et meeskond saaks tungida vastase laevale

ahter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. laeva v. paadi päraosa. Ahtri taga pahiseb, vahutab kiiluvesi. Meeskonnaruumid on tavaliselt ahtris. Laeva pikkus vöörist ahtrini oli üle 150 meetri.
▷ Liitsõnad: peegel|ahter, ristlejaahter.
2. piltl nlj tagumik, taguots. *Isa haarab pükste ümbert rihma ja sähmab .. kummarduvale poisile otse üle ahtri. H. Sergo.

ahter|traalimine ‹-se 5› ‹s›
kal traalnooda vettelaskmine ja väljatõstmine liikuva laeva ahtri kaudu

ahter|tääv
mer laeva külgi ahtris siduv tarind

ahtri|tekk
mer laeva tagatekk. Madrus hüppas ahtritekilt kaile.

aksiomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
mer rooliseadme näitur, mis näitab roolilehe asendit laeva pikitasandi suhtes

ankur2 ‹-kru, -krut 2› ‹s›

1. vahend laeva, paadi, poi vms. paigal hoidmiseks vabas vees. Ankru säär, käpad, küüned. Heitsime ankru merre. Laev heitis, jäi ankrusse. Laev on, seisab ankrus. Torm oli laeva ankrust lahti kiskunud. Poid on ankrutega põhja kinnitatud. Hommikul hiivati ankur ning sõideti merele. | piltl. Lõime telgi üles ning jäime, asusime ankrusse. Mehed olid juba laua taga ankrus, õllepudelid ees. Armastus oli ankur, mis hoidis teda elust irdumast.
▷ Liitsõnad: abi|ankur, laeva|ankur, paadi|ankur, pea|ankur, stopp|ankur, tormi|ankur, triiv|ankur, varpankur.
2. ehit terasdetail hoone osade kooshoidmiseks
▷ Liitsõnad: müüri|ankur, seinaankur.
3. tehn kella osa, mis seostab regulaatori võnkuva osa käigurattaga
4. el alalisvoolumasina osa, mille mähises indutseerub elektromotoorjõud
5. el relee v. kontaktori elektromagneti liikuv osa, mis tõmbub vastu südamikku, kui vool läbib elektromagneti mähist

argonaut ‹-naudi 21› ‹s›
müt Kolchisest kuldvillakut tagasi toomas käinud laeva „Argo” meeskonna liige

avarist ‹-i 21› ‹s›
avarii läbi teinud liiklusvahend (hrl. laeva kohta). Päästelaev lähenes avaristile.

avraal ‹-i 21› ‹s›
mer laeva kogu meeskonna poolt üheaegselt tehtav töö. *Sanitaarne avraal. Peseme .. oma kajuti puhtaks ja nühime vaskosad läikima. J. Smuul.

ballast ‹-i 21› ‹s›

1. lisaraskus, vajutis (näit. vesi laeva ballastitankides laeva süvise v. kalde muutmiseks, liivakotid õhupallil tõusu reguleerimiseks vms.)
2. piltl tarbetu koorem, liigne materjal, kasutu inimene vms. Liigne rasvkude on organismile asjatuks ballastiks. Artiklis, romaanis on palju ballasti. Temast pole töös kasu, ta on ainult ballastiks. *Keskkoolis õpitakse nii palju kõiksugust prahti ja sunnitakse peale ülearust ballasti, mida kellelegi tarvis pole. O. Luts.
3. tehn killustiku-, kruusa- vms. kiht raudtee muldel

bruto|tonn
mer registertonn laeva kogumahutavuse väljendamiseks

bruto|tonnaaž
mer laeva kinniste ruumide kogumahutavus registertonnides

burlakk ‹-laki 21› ‹s›
aj lotja v. laeva kaldalt köiega vedav tööline endisaegsel Venemaal. Volga burlakid.

dedveit ‹-veidi 21› ‹s›
mer laeva täielik kandevõime tonnides

deviatsioon ‹-i 21› ‹s›
hälve, (teest, suunast) kõrvalekalle, eriti magnetkompassi nõela kõrvalekalle magnetmeridiaanist laeva v. lennuki metallosade ja elektriseadmete magnetvälja tõttu

diferent ‹-rendi 21› ‹s›
mer laeva kalle pikisuunas, vööri ja ahtri süvise vahe

ekipaaž ‹-i 21› ‹s›

1. laeva, lennuki, tanki vm. meeskond. Lennukit teenindas kogenud ekipaaž. Kogu ekipaaž kogunes laevatekile. Autorallil startis 50 ekipaaži.
2. sõj maismaal paiknev mereväeosa, kus valmistatakse ette sõjalaevade meeskondi
3. uhke hobusõiduk. Sõideti lakitud ekipaažidega.

ema ‹11› ‹s›

1. naissoost vanem, naine oma lapse v. laste suhtes. Mitme lapse ema. Lasterikas ema. Riinal on hea, hoolitsev, armastav ema. Oma lihane ema ei tundnud teda ära. Oleme ühe, sama ema lapsed. Ema poolt sugulased. Sündis oma ema kaheksanda lapsena. Tulevased emad. Imetav ema. Noor ema. On emaks saamas. Ema pidi oma lapsi üksi kasvatama. Tütar on neil emasse (läinud) 'ema sarnane (väliselt, loomult)'. Lasteaiatädi on lastele teiseks emaks. Vaeslapsed said uue ema. Oma ema vits on parem kui võõra ema võileib.
▷ Liitsõnad: ema|ema, esi|ema, isa|ema, kasu|ema, mehe|ema, naise|ema, pere|ema, tite|ema, vallas|ema, vana|ema, vanavana|ema, võõras|ema, üksikema.
2. emane loom oma otseste järglaste suhtes. Noor lehm, alles kahe poja ema. Kassipojad mängisid ema sabaga. Tibud magasid ema tiiva all. Isahunt aitab emal kutsikaid kaitsta. Talled määgisid ema. Mesilaste, sipelgate ema.
▷ Liitsõnad: kana|ema, karu|ema, kassi|ema, linnu|ema, looma|ema, mesilasema.
3. pereema; vanem lugupeetav naine. *Näe, mis teisepere ema meile saatnud. J. Mändmets. *Uks avanes ja lävele ilmus ema Lepik. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: laulu|ema, majaema.
4. mingil alal eeskuju andev, juhatav v. hooldav naine. Vaimne ema. Püha ema 'abtiss'. *Tutvusin preili Niilusega konvendis. Organiseerusin alles tänavu. Preili Niilus on mu akadeemiline ema. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: leiva|ema, ristiema.
5. piltl millegi alus, tekitaja, esilekutsuja. Eesti teatrikunsti ema Lydia Koidula. Tagasihoidlikkus olevat kõigi vooruste ema. Ettevaatus on tarkuse ema. *Vaesus on sagedasti mitme haiguse ema. J. V. Jannsen. || (personifitseeritult). Niilus, Egiptuse helde ema. Päike, meie ema. *Maamulda on rahvas sageli ristinud emaks. Ja seda ta on. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: metsa|ema, tuule|ema, veteema.
6. (laeva, paadi) emapuu. *Tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. L. Meri.

falrep ‹-repi, -reppi 21› ‹s›
mer laevalt allalastav nöörredel v. kerge trepp (laevast paati v. paadist laeva minekuks)

floor1 ‹-i 21› ‹s›
mer laeva kaare alumisi otsi ühendav põiktala

güro|roolija ‹1› ‹s›
mer seade laeva automaatseks juhtimiseks gürokompassi abil

haard|noot [-nooda]
kal laevalt vette heidetav noot, millega loomus veetakse kokku laeva pardale

hukkuma ‹hukkun 37 või hukun 42›

1. (õnnetuse, vägivalla tõttu) elu kaotama, surma saama. Lennuõnnetusel, lumetormis, õhurünnaku tagajärjel, nälja tõttu, kaevanduse varisemisel hukkus palju inimesi. Noormehe vanemad hukkusid sõja ajal. Näitleja hukkus traagiliselt filmivõtetel. Paljud on hukkunud mürkmadude hammustuse läbi. Tuisu ja pakasega hukkub alati palju linde ja loomi. Vabas vees hukkub üsna rohkesti kalamarja.
2. täielikku hävingusse sattuma, hävima. Rahesajus hukkus kogu viljasaak. Arheoloogid avastasid hukkunud linna. Kriisi ajal hukkus hulk väikesi ja keskmisi ettevõtteid. Üksainus tühine vääratus – ja hukkub su enese ja paljude teiste vaev. *Seal hukkus üks maailm ja sündis teine. F. Tuglas. || uppuma, põhja minema (laeva kohta). Suure tormi ajal hukkus mitu laeva.

illuminaator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. hrl. ümmargune (vee- v. õhutihe) laeva- v. lennukiaken. Kajutite illuminaatorid. Illuminaatorite taga paistavad pilved.
2. käsikirjade kaunistaja värviliste initsiaalide ja joonistustega

julla1 ‹6› ‹s›
mer avamerejahi v. väikese laeva kaheaeruline sõudepaat 1–3 inimese tarvis. *Peale kapteni väikese julla ei lubatud ühtki paati alla lasta.. H. Sergo.

kaar ‹-e, -t 34› ‹s›

1. enam-vähem ühtlase kumerusega, sageli ringjoone osale lähenev joon v. joonjas moodustis. Saarte ahelik moodustab kaare. Jõgi, maantee teeb siin kaare. Tal on tihedad kaares kulmud. Kumera kaarega ukseava. Huulte kaar. Volta kaar 'elektrikaar'. *.. sakslased kuulukse kuskil eespool laias kaares läbi murdnud .. A. Hint. || mat kõverjoone osa tema kahe punkti vahel. Ringjoone, ellipsi kaar. Kaare pikkus.
▷ Liitsõnad: elektri|kaar, hamba|kaar, kulmu|kaar, meridiaani|kaar, õlakaar; ammu|kaar, aordi|kaar, lõpuse|kaar, roide|kaar, sarna|kaar, triumfi|kaar, viker|kaar, võidukaar.
2. liikuva keha suurema v. väiksema kumerusega kulgemistee. Sellest paigast mindi suures, kauges kaares, suure kaarega mööda. Mootorpaat tegi lahel uhke kaare. Talvine päike käib madalas kaares. Viige parem käsi kaarega ülalt vasakule! Viskab tarbetu asja suure kaarega minema. Kergitas kübarat kõrges kaares. Vanamees sülitas vihaselt laias kaares. *See [= jänes] oli kaari ja keerusid teinud .. ning jälle metsa kadunud. F. Tuglas. | piltl. Nendest probleemidest on kogu aeg kaarega mööda käidud 'on välditud, pole puudutatud'. *.. elab ja liigub laias kaares õige mitmelaadsete ja mitut liiki südamesõpradega .. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: lennu|kaar, löögikaar.
3. ehit kõvera varda kujuline sildetarind (näit. hoonel, sillal). Kahe, kolme liigendiga kaar. Silla kaared.
▷ Liitsõnad: lame|kaar, terav|kaar, võlv|kaar, ümarkaar.
4. ‹hrl. pl.› laeva (v. paadi) ribi, mille külge on kinnitatud plangud v. plaadid. Laeva, paadi kaared.
▷ Liitsõnad: laeva|kaar, paadikaar.
5. ilmakaar; suund. Kust kaarest on täna tuul? Siit viivad teed mitmesse kaarde. Rahvast tuli igast kaarest. *.. ikka tihedamad pilved, ikka sagedamini päikest varjates, kuni taevas kaetud kaarest kaareni! M. Metsanurk. | piltl. *Ta lõi pilgu maha. Ta mõtted hüppasid mitmesse kaarde. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: hommiku|kaar, ida|kaar, loode|kaar, loojangu|kaar, lõuna|kaar, lääne|kaar, põhja|kaar, vesi|kaar, õhtukaar.
6. niiduesi niitmisel (ka vastav niidetud riba). Kitsas, tasane, puhas kaar. Niitis laia kaare. Katkestas niitmise poolel kaarel. Niitmisel ei jõudnud keegi Matsile kaarega järele. Lõin veel mõne kaare.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, niidukaar.
7. niiduee niitmisel mahajääv heina- v. viljaviirg. Paks, kõrge, õhuke kaar. Hakkas rehaga kaari lahti lööma, kokku riisuma. Kaared tõmmati hoburehaga kokku. Palju heina on kaares maas 'maha niidetud'. Hein on kaarde niidetud.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, lookaar.

kaaretama ‹37›

1. (laeva) kaartega varustama. Paati, laeva kaaretama.
2. kaares (2. täh.) liikuma; kaari tegema. *All tümisesid ähvardavalt masinad. Üleval kaaretasid kajakad. J. Semper.
3. hrv kaares v. kaarena (2. täh.) liikuma panema. *.. mõtles vuntsidega kojamehele, kes hommikul luuda kaaretas .. O. Remsu.

kai|plats [-i]
koht laeva kinnitamiseks kai äärde. Laeval tuli reidil kaiplatsi oodata.

kambüüs ‹-i 21› ‹s›
laeva köök. Kokk valmistab kambüüsis toitu.

kapteni|diplom
dokument, mis annab õiguse kaptenina laeva juhtida

kepsel ‹-sli, -slit 2› ‹s›
seade ankru hiivamiseks, triivvõrkude väljavõtmiseks v. laeva kai äärde tõmbamiseks

kiil2 ‹-u 21› ‹s›
mer laeva (v. paadi) põhja pikisuunas läbiv puu- v. terastala, mille külge kinnitub laeva (v. paadi) sõrestik. Laht on nii madal, et suurema laeva kiil puudutab põhja. *..„Kajakalaiu” kiilu all lainetas taas vaba vesi. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: raskuskiil.

kiil|haalama
mer laeva parandamiseks, värvimiseks vm. otstarbel tugevasti talidega ühele küljele kallutama, nii et teise külje veealune osa tõuseb vee peale

kiilson ‹-i, -it 2› ‹s›
mer laeva põhjas kiilu kohale kinnitatud pikitala

kiilu|ruum
mer laeva kõige alumine ruum

kiilu|vesi
mer veejoom liikuva laeva v. paadi taga. Laeva, paadi kiiluvesi. Laevad sõitsid rivis üksteise kiiluvees. Paadipäras vahutab kiiluvesi. || ‹hrl. sisekohakäänetes› piltl (märgib kellegi järel kulgemist v. eeskujul toimimist). Isa kiiluvees sai poiss rahvamurrust läbi. *.. end C. R. Jakobsoni poliitika jätkajateks pidavad tegelased sattusid järjest rohkem kroonuliku ideoloogia kiiluvette. E. Nirk.

kimm2 ‹-i 21› ‹s›
mer laeva põhja ja parda ühinemiskoht

kingston ‹-i, -it 2› ‹s›
mer erilise klapiga ava laeva veealuses osas vee võtmiseks

kipper ‹kipri, kiprit 2› ‹s›
mer väikese laeva juht. Kuunari, võrgulaeva kipper. Sõitis merd kiprina.

kipri|paberid pl
kõnek väikese laeva juhtimist õigustavad dokumendid. *Isal aga pole muud kui sajatonnise purjeka kipripaberid ja nendega juba kolmemastilist „Pihlalaidu” ükski sadamakapten merele ei lase. H. Sergo.

klaar ‹-i 21›

1. ‹adj› kõnek selge. a. läbipaistev, hele, puhas. Taevas, sügishommiku õhk, kevadõhtu oli klaar. Ilm läks klaarimaks. Valge klaari näoga tüdruk. *.. klaar vein ning kobrutav õlu käisid vilkalt käest kätte. J. Sang (tlk). b. arukas, kaine. Värske õhk tegi pea klaariks. Ära lälla, maga end klaariks! *.. mõistus oli jahe ning klaar, ainult üldise põrutuse mõju tegi mõtted veidi vabisevaks. R. Kaugver. c. arusaadav; otsustatud, lahendatud. Asjad räägiti, tehti lõplikult klaariks. Antsuga on mul arved, sotid klaarid. Pikapeale sai olukord, vahekord klaarimaks. Temale on kõik klaar. Klaar, mis siin pikalt rääkida! *Ütlen otse, et kaua ma siinset sohki enam ei kannata. Ja klaar! R. Vellend.
2. ‹adj› hrl mer korras, millekski valmis, korda seatud. Laev oli klaar mereleminekuks. Paberid olid klaarid 'sadamast väljasõiduks vormistatud' ja laev valmistus ärasõiduks. Ankur klaariks! (käsklus ankru heitmiseks v. hiivamiseks). Otsad klaariks! (käsklus laeva kinnitustrossi kinnitamiseks v. lahtipäästmiseks). Mehed harutasid nooda klaariks ja heitsid vette.
▷ Liitsõnad: mereklaar.
3. ‹adj› kõnek vaba, millestki lahti. *".. hakkab põhjast puhuma, õhtuks on lahesuu [ajujääst] klaar,” jäi ta rahulikuks. A. Uustulnd. *Avarist pisut kerkis, aga mitte veel küllalt, et ta karist klaariks oleks ujunud. A. Hint.
4. ‹s› klaarõun, ka vastavaid õunu kasvatav õunapuu. Korvis oli sügisõunu, ka mõni valge klaar hulgas. Valge klaar oli õunu täis.

klaarima ‹42›
kõnek
1. klaaruma (1. täh.) Õhtu eel hakkas taevas, ilm klaarima. Vedelikku peab veel klaarida laskma. *Ka metsas võib niikaua ära elada, kuni olukorrad klaarivad. E. Raud.
2. klaariks tegema. a. selgeks, puhtaks muutma. Algul oli pilves, kuid siis hakkas tuul tasapisi taevast klaarima. *Sooja laseb aknad pärani lahti, et tuba suitsust klaarida. R. Roht. b. selgeks, kaineks tegema. *.. lubanud Võrtsjärve suplema minna, et pead klaarida. J. Semper. c. (hrl. vahekordi) selgitama v. lahendama. Käis kontoris rahaasju klaarimas. Klaariti segaseid vahekordi. Olukorda, küsimust on vaja klaarida. Osa arusaamatusi, lahkarvamusi on juba (ära) klaaritud. Tal on üleaedsega vanad arved, asjad klaarida. Neil on veel omavahel palju klaarida. Küll aeg klaarib kõik. *Tuleb veel klaarida, kes teil seal ruhvis ässitab. E. Tammlaan.
3. laeva v. kalastustarbeid korda seadma, neid ette valmistama. Madrused klaarivad purjesid. Kalurid hakkasid püügileminekuks võrke, püüniseid klaarima. *Kinnitasime ta [= laeva] kai külge, klaarisime teki, niipalju kui seal klaarida oli. A. Mälk. || laeva sadamas sisse v. välja vormistama. Kapten läks sadamakontorisse laeva merele klaarima.

sisse klaarima
mer laeva saabumist sadamas vormistama. Kapten käis sadamakontoris laeva sisse klaarimas.

välja klaarima
mer laeva väljasõitu sadamas vormistama. *Õhtul klaariti laev välja, sõitsime „Käinaga” minema .. A. Hint.

klinker|plangutus
mer plangutus, kus laeva v. paadi poordiplangud on kinnitatud servadega üksteise peale

klüüs ‹-i 21› ‹s›
mer laeva reelingus olev tugeva metalläärisega ümmargune ava, mida läbib ankrukett v. tross
▷ Liitsõnad: ankruklüüs.

komando|sild
mer tekiehitis, kust juhitakse laeva, kaptenisild. Kapten seisis komandosillal.

kraan|palk [-palgi]
laeva vööris kummalgi pardal lühike põikpalk, millele tõstetakse merest hiivatud ankur. *.. [kipper] tüüris õhtuks Stora Rägö saare alla, kus käskis ankru kraanpalgist lahti lüüa ning 25 sülda köit järele anda. H. Sergo.

kreen ‹-i 21› ‹s›
mer laeva, paadi külgkalle. Jahid kalduvad kreeni. Laev vajus kreeni, oli kergelt kreenis. || ‹sisekohakäänetes› piltl tasakaalust väljas, ebakindel olek. Tööpuudus ajab ühiskonna kreeni. Majandus on kreenis. Suhted, väärtused on kreenis. Teatrit üritatakse kreenist välja aidata.

kursi|nurk
mer nurk laeva sõidusuuna ja mingile esemele võetud vaatlussuuna vahel

kurss ‹kursi 21› ‹s›

1. laeva v. lennuki liikumissuund, koos; mer nurk meridiaani ja laeva liikumissuuna vahel. Kurss paremale, vasakule, otse. Kurss oli süüdvest. Kurssi muutma, kindlaks määrama, kontrollima. Kurssi kaotama, kursist kõrvale kalduma. Laev peab kurssi lõunasse, kirdesse, avamerele. „Elna” hoidis kurssi Kõpu tuletorni peale. Laev on kursil. Torm viis, ajas auriku kursilt välja. Kaater võttis kursi itta, Vilsandile, Muhu väina. Lennuk tõuseb õhku ja võtab kursi läänesaarte suunas, Riiale. || (üldisemalt käimisel, kulgemisel). Suusatajad hoiavad kurssi Otepääle. Kui kogu aeg kurssi vastupäeva hoida, siis jõuate lõpuks maanteele välja. *Katai hoiatuse peale võtsime kursi maja otsa juurde .. E. Kuus.
▷ Liitsõnad: otsekurss.
2. piltl teat. kindel suund, liin poliitikas, mingil tegevusalal, elus vm. Kindel poliitiline kurss. Kurss pingelõdvendusele, kultuurisidemete laiendamisele. Põllumajanduses võeti kurss kartulikasvatusele. Olen valiku teinud, nüüd on juba hilja kurssi muuta. *Järsk, isemeelne, julm ja õel / ta karmilt oma kurssi pidas / nii oma tões kui ebatões. A. Sang (tlk).
3. maj väärtpaberite börsihind; rahakurss, valuutakurss. Obligatsioonide, vekslite kurss. Dollari, frangi, naela kurss. Krooni kurss tõuseb, langeb, kõigub, on stabiilne. Raha vahetati ametliku kursi järgi. Aktsiate kurss on madal, kõrge. || piltl kellegi väärtus teiste silmis. Tõnise kurss ülemuste silmis on langenud. *.. Karin arvas tundvat, et tema kurss tõuseb viimasel ajal. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: börsi|kurss, kulla|kurss, ujuv|kurss, vahetuskurss.

käigu|tuul
laeva enda liikumisest tingitud tuuleõhk. *Laisk laine veereb ahtri poolt kaasa, kuid laeva kiirus on nii suur, et kerge käigutuul ikkagi otse vastu puhub. H. Sergo.

küna ‹11› ‹s›

1. puupakust õõnestatud, laudadest kokkulöödud v. muust materjalist piklik anum. Ühest puust õõnestatud küna. Laudadest, plekist küna. Hobuste, karja jootmise küna. Tühi, veega täidetud küna. Leivajuuretis pandi künasse hapnema. Seasöök valati künasse. Siga lükkas küna ümber. Hobusel on rokk, kaerad künas.
▷ Liitsõnad: joogi|küna, kaevu|küna, karja|küna, leiva|küna, liiva|küna, looma|küna, pesu|küna, sea|küna, sööda|küna, tapa|küna, veeküna; laud|küna, puuküna.
2. kõnek paat, lootsik, vene. Poisid läksid lamedapõhjalise künaga järvele sõitma. Tal oli küna kalda ääres pilliroos. *Kuid siiski poputab tihti just säärasel hetkel jõekääru tagant nähtavale mõni päramootoriga küna.. A. Saarna. || hlv (väikese, viletsa laeva kohta). Ma sõidan sellel künal juba kolmandat aastat. *.. viimane kord, kui me oma künaga Marseille's olime, ei läinud ma teistega seltsis isegi mitte kaldale. A. Jakobson.

laeva|dokument
‹hrl. pl.› dokument laeva omanduse, riikkondsuse, meeskonna, lasti jne. kohta. Laevadokumendid olid korras.

laeva|ehitus
laeva(de) ehitamine; laevade ehitamise ja remontimisega tegelev tööstusharu

laeva|ema
laeva emapuu. *.. tahad sa kotermanni meie laevaema sisse võluda .. A. Hint.

laeva|haldjas
folkl laeva kaitsev ning selle hukkumist ettekuulutav haldjas, kotermann

laeva|hukk
laeva hukkumine, põhjaminek. Ta on laevahuku läbi elanud, laevahukust pääsenud.

laeva|kruvi
mer laeva sõukruvi

laeva|köis
jäme tugev köis hrl. laeva kinnitamiseks kai külge, ots [-a]

laeva|lagi
laeva (pea)tekk. Reisijad kogunesid laevalaele.

laeva|luuk
(laeva tekis, näit. laadungi laadimiseks v. lossimiseks)

laeva|masin
laeva jõumasin

laeva|mudel
laeva vähendatud koopia

laeva|nael2
aj laeva ehitamisel kasutatud (raud)nael. *Muinaslaeva vanimatel aegadel õmmeldi laed omavahel kokku, alles hiljem hakati laevanaelu kasutama. L. Meri.

laeva|nina
laeva kere kitsenev esiosa, käil

laeva|pere
(laeva meeskonna kohta)

laeva|pära
laeva ahter

laeva|ruum
(laeva kere sisemuse v. selle üksikute ruumide kohta)

laeva|tuled pl
mer laeva asukohta, liikumissuunda, tegevust v. olukorda märkivad rahvusvaheliste eeskirjadega kindlaks määratud tuled, mis öösel v. halva nähtavuse ajal peavad laeval põlema

laeva|täis ‹s›
laeva täitev kogus. Laevatäis kivisütt, vilja. Saabus mitu laevatäit turiste.

laeva|vints [-i]
mer (laeva lastiseadmena)

laeva|ühing
laeva v. laevu omav aktsionäride ühing

lastima ‹42›
(laeva) laadima. Käsitsi, kraanaga lastima. Käis sadamas laevu lastimas ja lossimas. Autod on lastitud. Trümmidesse lastiti kunstväetist. Paat lastiti matkavarustust täis. Kalaga lastitud külmutuslaev.

lasti|märk [-märgi]
mer parda veepealse osa vähimat lubatud kõrgust tähistav märk laeva mõlemal küljel

lauter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
merre ulatuvate kiviridadega ääristatud paadisadam; paadi v. väikese laeva randumis- ning seismiskoht. Paadid on lautris. Muhus oli olnud igal perel oma lauter. *Lautriks kutsuvad saarlased kivist laevasilda või sildadevahelist basseini, kus laevad silda haalatuna seisavad. L. Meri.

lekk1 ‹leki 21›

1. ‹s› mer auk, vett läbilaskev koht laeva keres. Laev sai leki. Püüti lekki sulgeda. Lekist tungis vett laeva.
2. ‹adj› lekkiv, läbilaskev. *Kaks suurt laeva peksid parrastega teineteist ning oli karta, et kered löökide all lekiks võivad minna. H. Sergo. | piltl. *Kord lämmatas mind võlavanglate oht / ja mu taskud olid alati lekid. J. Kross.

lengerdama ‹37›

1. kahele poole õõtsuma (hrl. laeva kohta). Laine lõi laeva lengerdama, laev lõi laines lengerdama. Laev lengerdas poordist poordi.
2. vänderdama, mitte otsesuunas liikuma. Porisel teel võtab jalgratta lengerdama. Auto lengerdas ühest teeservast teise. | piltl. *Oja-onuke, / silmini täis, / lengerdab lustakalt / järve poole. A. Suuman.

logi ‹11› ‹s›

1. mer riist laeva kiiruse ja läbitud tee pikkuse mõõtmiseks. Logi lasti vette. Mitu sõlme logi näitab?
▷ Liitsõnad: käsilogi.
2. info kronoloogiliselt jäädvustatud sündmuste andmestik, arvuti tegevuse päevik

logi|laud
mer käsilogi puitosa, mis pardalt vette heidetuna jääb vees paigale ning veab laeva edasiliikumisel logiliini endale järele

logi|liin
mer käsilogi nöör, mida logilaud laeva edasiliikumisel laeval olevalt värtnalt järele veab; mehaanilise logi vette lastud tiivikut ning pardal olevat loendurit ühendav nöör

logi|raamat
mer kindlavormiline laevapäevik, kuhu kantakse andmed laeva kursi, kiiruse, tuule jms. kohta, samuti olulisemad sündmused laeval. Logiraamatut pidama.

loots ‹-i 21› ‹s›
mer kohalikke sõiduolusid tundev kapteni nõuandja laeva juhtimisel raskesti läbitavas piirkonnas, eriti sadamasse sisse- ja sealt väljasõidul. Laev vajab lootsi, tellib sadamast lootsi. Lootsipaat tõi lootsi laevale. Laev võttis lootsi peale.

lootsima ‹42›
mer lootsina laeva (hrl. sadamasse v. sadamast välja) juhatama. Laev lootsiti skääride vahelt Stockholmi sadamasse. *Selle [= lahesuus oleva purjelaeva] pidi Aadu lootsima homme varahommikul välja kuivade alt. A. Mälk. || piltl juhatama, juhtima. Giid lootsis meid läbi vanalinna kitsaste tänavate.

lossima ‹42›
mer (laeva) tühjaks laadima. Sadamas lossitakse ja lastitakse laevu. Laevast lossitakse sütt. Sadamatöölised keeldusid relvalasti lossimast.

luup2 ‹luubi 21› ‹s›
mer
1. väike ühemastiline ühe suurpurje ja ühe esipurjega purjelaev
2. korvetist väiksem kolmemastiline raapurjedega sõjalaev (18.-19. saj.)
3. laeva aerupaat. *Kas on meeskond veel laeval või lahkuti juba ennemalt luubiga .. J. Parijõgi.

lähte|sadam
sadam, kust laeva teekond algab

lüüsima ‹42›
laeva läbi lüüsi laskma. Päevas lüüsiti mitukümmend laeva.

madrus ‹-e 4› ‹s›

1. lihtsaid laevatöid tegev ja vahis seisev laeva meeskonna liige. Sõitis mitu aastat madrusena merd. Läks kaubalaevale madruseks. Madrused askeldavad laevatekil.
▷ Liitsõnad: noorem|madrus, vanemmadrus; rooli|madrus, teki|madrus, vahimadrus; adramadrus.
2. sõj sõjalaevastiku reakoosseisu liige; madalaim auaste paljude riikide sõjalaevastikus. Musta mere laevastiku madrused.
▷ Liitsõnad: vanemmadrus.

mere|haigus
tasakaaluelundi ülemäärasest ärritusest, eriti laeva õõtsumisest tekkiv haiguslik seisund (iiveldus, peapööritus jms.). Mõnele reisijale tikkus merehaigus kallale.

mere|hiiglane
piltl (väga suure mereelaniku, ka suure laeva kohta). Merehiiglased vaalad. *Oma karjääri algul oli koge suurima kandejõuga merehiiglane. L. Meri.

mere|klaar
kõnek (laeva kohta:) mereleminekuks valmis. Laev sadamas oli mereklaar. *.. laev oli vaja paari päeva jooksul mereklaariks seada. H. Sergo.

mere|mees

1. (kutseline) meresõitja; laeva meeskonda kuuluv isik. Julged, osavad meremehed. Ta on elupõline meremees. Minu onu oli vana, endine meremees. Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn on üks populaarsemaid eesti meremehi. Poisid tahavad meremeesteks saada. Ega meremehe elu kerge ole. Tal on meremehe taaruv kõnnak. Sadamas oli välismaa(de) meremehi. Kõik meremehed jungast kaptenini.
2. kõnek mereväelane. Teenis aega meremehena.

merre|ajamine ‹-se 5› ‹s›
laeva rannalt ehitusplatsilt merre juhtimine. Uue laeva merreajamine oli rannarahvale pidupäevaks.

mess3 ‹-i 21› ‹s›
mer laeva juhtkonna, ohvitseride söögiruum laevas. *Kolm tüürimeest ja kolm meistrit – ohvitserid – mis neil hea läbisaamise vastu. Söövad messis, igal oma kajut .. A. Hint.

miidel ‹-dli, -dlit 2› ‹s›
mer mõttelise tasandi lõikejoon, mis jagab laeva vööri- ja ahtriosaks; laeva keskosa

muljuma ‹42›

1. tugevasti vajutama, suruma, litsuma v. pigistama, pitsitama (vahel objekti kuju muutes). Masseerib muljudes ja hõõrudes. Villaseid esemeid tuleb pesta muljudes, mitte hõõrudes ega väänates. Lapsed vahivad aknast, ninad vastu klaasi laiaks muljutud. Muljus sõrmed tugevasti pihkudesse kokku. Sõrm sai muljuda, küüs on päris siniseks muljutud. Muljub sigaretti sõrmede vahel. Ärge trügige, ärge lapsi ära muljuge! Puruks, lömaks muljuma. Muljus paberilehe peos nutsakuks. Plekitahvlile on mõlgid sisse muljutud. Lumekoorem muljub kuuseoksad maha. Traktoriroomikud muljuvad maa tihkeks, kõvaks, muljuvad kivid maasse. Kergelt muljutud rohi kuivab kiiremini kui muljumata rohi. Luges pikkamisi, püüdes nagu kõike mällu muljuda. || piltl rõhuma; muserdama. Murest muljutud mees. Ränk murekoorem, meeleheide, vastutus kippus maha muljuma. Tinane taevas muljub meeleolugi madalaks. *Kuis eesti vahva vaimu / nad muljund mudasse, / ja rahva orjakütkel / siis heitnud hädasse. C. R. Jakobson.
2. murd laudu plangutusse painutades paati, laeva ehitama. *Julla on muljutud õhukestest, pooletollistest männilaudadest .. A. Hint.

munsterroll ‹-i 21› ‹s›
mer laeva meeskonna ametlik nimestik. Kanti madrusena munsterrolli.

mutt5 ‹muti 21› ‹s›
mer rõngas laeva purje äärel nööri läbitõmbamiseks

mürk|värv
mürki sisaldav värv näit. laeva veealuste osade värvimiseks

naagel|pink
mer naaglite jaoks masti kõrvale tekile v. laeva reelingule kinnitatud pruss

naat2 ‹naadi 21› ‹s›
mer
1. õmbluskoht purjes
2. puitlaeva välisplankude vahe, kuhu taotakse laeva veetihedaks tegemiseks tihtimismaterjal. Naatide tihtimine.

navigatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. mer meresõit, laevandus || ajavahemik, mille vältel kohalike kliimaolude tõttu on meresõit võimalik. Põhja-Jäämere navigatsiooni pikkus oleneb jääoludest.
2. laeva (v. õhusõiduki) juhtimist käsitlev teadusharu, mis hõlmab liikumistee valiku, kursi määramise, täpse asukoha kindlakstegemise jms. teooria ja praktika. Mere-, lennukoolides õpitakse, õpetatakse navigatsiooni.
▷ Liitsõnad: aero|navigatsioon, kosmose|navigatsioon, raadionavigatsioon.

navigatsiooni|kunst
oskus laeva v. õhusõiduki asukohta ja kurssi määrata. *.. navigatsioonikunst tähendab oskust mistahes hetkel maksimaalse täpsusega teada laeva asukohta. L. Meri.

navigeerima ‹42›

1. laeva v. õhusõidukit (navigatsioonivahendite abil) juhtima, selliselt juhtides merd sõitma v. lendama. Noor kapten on alles paar aastat navigeerinud. Navigeeritav kosmosesõiduk. | piltl. *Ilmselt oskab lind määrata oma geograafilist asukohta ja selle järgi navigeerida. A. Jõgi.
2. info võrgus, dokumendis jm. vajalikku kohta leidma.

neto|registertonn
mer registertonn laeva lasti- ja reisijateruumide mahutavuse väljendamiseks

neto|registertonnaaž
mer laeva lasti- ja reisijateruumide mahutavus registertonnides

ohi ‹ohja 32› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. hobuse juhtimiseks kasutatav pikem rakmerihm v. -nöör, mille otsad kinnitatakse valjaste v. päitsete külge kahel pool looma suud. Võttis, haaras ohjad kätte ja sõit algas. Peremees ise hoidis ohje. Küüdimees astus vankri kõrval, ohjad peos. Tõmbas ohjad pingule, hoidis ohjad pingul. Tõmbas ohjadest ja hobune jäi seisma. Hobune seoti ohje pidi lasila külge. Ohjad keerdusid ümber vankri ratta, jäid hobusele jalgu. Pidusõidul pandi hobusele kõige ilusamad ohjad peale. Hobu ohjata, mees piitsata, tee tolmuta? (mõistatus merel sõitva laeva kohta).
▷ Liitsõnad: nahk|ohi, nöörohjad.
2. miski oma kujult ja otstarbelt ohje meenutav. Ohjadega juhitav mudellennuk. Pea mähise tegemisel hoiavad sidet paigal sideme ohjad. Istukile tõusmise abistamiseks olid haigevoodi jalutsi küljes ohjad.
3. piltl (juhtpositsioonil olekut, kellegi v. millegi talitsemist, distsiplineerimist märkivates väljendites). Kodus on ohjad alles isa käes. Meie korvpallimeeskond ei andnud kogu mängu jooksul ohje käest. Kuigi päike käib juba kõrgemalt, hoiab talv veel kõvasti ohje peos. Isa oleks pidanud poissi paremini ohjes, ohjas hoidma, pidama. Valitsus tõmbas ohjad pingumale. *.. olid korraldanud ühe päris ohjadeta olengu kahe rootsi naisüliõpilasega. K. Ristikivi. *.. purjus, ilma ohjata talumehed, kes joovad end kõrtsis täis.. M. Traat.
▷ Liitsõnad: jutu|ohi, peremehe|ohi, perenaise|ohi, talu|ohi, valitsemis|ohi, võimuohjad.

ots ‹-a pl. part otsi e. otsasid 29 või -a 22› ‹s›

1. tipmine osa. Ahju otsa peal kuivasid pirrupuud. Jänese pikad tumedamate otstega kõrvad. Skaala osuti ots. Okste peenikesed otsad. Õis on valge, aga tolmukate otsad kollased. Ülespidi otsaga nina. Juuste otsad on haralised, murdunud, katkenud. Sõrmedel on jämedad, tömbid, peenenevad otsad. Suure varba ots oli villi hõõrdunud. Kummist, metallist otsaga kepp. Mõõga, noole, noa terav ots. Sirge, kõvera otsaga käärid, naaskel. Pliiatsi ots on nüriks kulunud. Need kudumisvardad on paraja otsaga, ei torgi sõrme. Hakkan kinda otsa kahandama, kokku võtma. Sõrmkübaraid on otsaga ja otsata. || piltl juhtpositsioon. Tahab igal pool, igas asjas otsa enda kätte haarata.
▷ Liitsõnad: keele|ots, kepi|ots, lõua|ots, nina|ots, noa|ots, noole|ots, näpu|ots, oda|ots, piitsa|ots, põlve|ots, saba|ots, sarve|ots, sõrme|ots, tiiva|ots, täägi|ots, varbaots.
2. (ristküliku- v. risttahukakujulise) eseme lühem v. väiksema pindalaga külg. Liniku otstes olid narmad. Vanaaegne kõrgete otstega voodi. Puuriida otste tugipuud. Võtsime pingi otstest kinni ja tõstsime ta teise kohta. Söögi ajal oli pereisa koht laua otsas. Riidekirstu otstes olid kandmiseks sangad. Vaadi otsad. Sissekäik on maja otsast. Laut on otsaga tee poole. Elamu otsas 'otsaseinas' on suur aken. Maja otsas 'otsa juures' kasvab suur kask. Niitis sauna otsast 'otsa juurest' nõgesed maha.
▷ Liitsõnad: jalg|ots, pea|ots, peatsiots.
3. algus v. eesosa. Esimene, eesmine ots. Niidi ots ei mahtunud nõelasilmast läbi. See jutt on otsast lõpuni vale. Hakkas mitu korda otsast peale. Kui saaks elu uuesti otsast alustada! Võttis laulu otsa üles 'alustas laulu'. Pööras otsa ümber ja läks tuldud teed tagasi. Oleme rohimise otsaga juba tee ääres väljas. Praelõhn ulatus köögist otsaga tuppagi. Aitas poegade elu, pojad otsa peale 'järjele'.
▷ Liitsõnad: algus|ots, eesots.
4. algus ja/või lõpp(osa), eesosa ja/või tagaosa, ülemine ja alumine v. eesmine ja tagumine pool. Tee, tänava ots. Kas teil on kohad rea keskel või otsa peal? Sõlmis lõnga katkenud otsad kokku. Kandiliseks tahutud otstega palgid. Muna tömp ja terav ots. Palgi tüvepoolne ja ladvapoolne ots. Maja toapoolne ots oli palkidest, laudaosa kivist. Eesmine, tagumine, alumine, ülemine ots. Kust otsast ma peale hakkan? Nad polevat asjaajamisega õigest otsast alustanud. Kumba otsa pidi see riistapuu pihku võtta? Küla ühes otsas on apteek, teises pood. Otsast otsani täis kirjutatud paber. Jutt on otsast otsa(ni) 'läbini, täielikult' vale. Maja laguneb igast otsast 'üleni, igalt poolt'. See jutt on mõnda otsa pidi 'mõneti' kahtlane, pole kuskilt otsast 'üldse mitte' õige. Me pidavat mingit otsa pidi, kuskilt otsast sugulased olema. | piltl. Arutelul jäid mitmed otsad lahtiseks, jäi lahtisi otsi. Autor pole näidendi lõpus osanud kõiki otsi kokku viia, kokku vedada. Kõne hakkab lõppema, esineja võtab juba otsi kokku.
▷ Liitsõnad: tee|ots, trepi|ots, tänava|ots, vaoots.
5. lõpp(osa). Järjekorra ots ulatus poest tänavale. Tema järel läheksin kas või maailma otsa. Tulvaveel ei paistnud otsa olevat. Nüüd on ootamisel ots. Talvel nagu ei tulekski otsa. Naiste tööl ei ole otsa. Ülekohtule peab ots tulema. Igaühe kannatusel on ükskord ots peal. Räägiti viimsestpäevast ja maailma otsast. Aidad olid otsani 'täielikult' vilja täis. Olen selle asja otsani 'täiesti, lõplikult' unustanud. || surm, hukk, elu lõpp. Tahtis endale, oma elule otsa teha. Justkui nägi, aimas oma otsa ette. Tundis, et ta ots on lähedal. Tema ots oli hirmus, õnnetu. Viimasel otsal, viimases otsas 'elu lõpul' oli ta halvatud. || kõnek (paljust, suurt hulka rõhutavates väljendites). Kus selle söögi ots, mis pulmadeks tehti! Kus nende õunte ots tänavu! Kus selle häbi ots! Kus see kahju ots, kui minemata jätad.
▷ Liitsõnad: lõpu|ots, patsi|ots, pära|ots, taga|ots, vuntsiots; eluots.
6. ‹liitsõna järelosana›. a. väike (järelejäänud) osa millestki, jupp, näit. niidiots b. nlj väikest kasvu olend, näit. poisiots
▷ Liitsõnad: niidi|ots, paku|ots, resti|ots, sigareti|ots, suitsu|ots, tikuots; poisi|ots, seaots.
7. teekond, teelõik kahe punkti vahel. Laev jõudis pikalt otsalt kodusadamasse. Kaugemad otsad jäid noorematele bussijuhtidele. Järgmine ots tuleb Tallinnast Riiga. See praam on kogu aeg Rohuküla ja Heltermaa vahelist otsa sõitnud. Sõitsime trammiga mitu otsa lihtsalt sõidulõbust. Vedada on kaugele, rohkem kui kaks otsa päevas ei jõua. Poodi on kaugevõitu käia: 5 kilomeetrit ots. Autojuht tegi lisateenistuseks musti 'ebaseaduslikke' otsi.
▷ Liitsõnad: jooksu|ots, reisi|ots, veoots.
8. kõnek teenistus, töö(võimalus). Käib sadamas ja raudteejaamas juhuslikke otsi tegemas. Raskeks läheb, peab hakkama mõne kergema otsa peale. Juhata mulle üks tasuv ots. Mul on praegu priima ots käes. Kas sul mingit paremat otsa ei paista? Tahtis linna mõne peenema otsa peale.
▷ Liitsõnad: era|ots, laadimis|ots, töö|ots, äriots.
9. (hrl. meremeeste kõnepruugis:) laeva kinnitusköis. Laev valmistus otsi andma. Laev hakkab kohe otsi sisse võtma. Laev andis otsad (lahti) ja reis algas. Otsad päästeti kai küljest ja laev hakkas aeglaselt eemalduma. Otsad tehti klaariks ja jaht liugles merele. Varsti kinnitame otsad Tallinnas. Laevast anti otsad kaile. Paadist hüüti, et kaldal olijad otsa vastu võtaksid. | kõnek. Vanamees olevat hiljaaegu otsad andnud 'surnud'.
▷ Liitsõnad: kinnitusots.
10. otsmik, laup. Kõrge, madal, kumer, lai ots. Lükkas juuksed otsa eest, otsalt tagasi. Istus, ots käele toetatud. Rätik, müts on sügavalt otsa peale, otsale tõmmatud. Hirmuhigi tuli otsale. Töötas nii, et ots higist leemetas. Laksas endale peoga otsa ette, vastu otsa. Üle otsa käis neiul juukseid hoidev pael. Lehmal, hobusel oli lauk otsa ees. *Arno pall tabas Lauri just otsa ette.. O. Luts.

pain2 ‹-a 23› ‹s›
van laeva kaar. *Niiviisi kasvatati mõlemat parrast.. Alles siis seati kohale painad ehk kaared.. L. Meri.

pakk4 ‹paki 21› ‹s›
mer pardast pardani ulatuv (üla)teki kõrgem osa laeva vööris

pakpoord ‹-i 21› ‹s›
mer laeva vasakpoolne parras. Pakpoordi reeling. Laev oli pakpoordi poole kaldu.

parda|laud
paadi, laeva vms. küljelaud. *Paat vajus ikka madalamale vette, kuni lõpuks ainult paar pardalauda oli vee peal. A. Kalmus.

parda|signaal
laeva, lennuki pardatuli. Laeval süüdati punarohelised pardasignaalid.

parda|tuli
laeva v. lennuki parrast tähistav värviline signaaltuli. Laev orienteerus ees sõitva laeva pardatulede järgi. Lennuki vilgutavad pardatuled paistavad kaugele.

parduun ‹-i 21› ‹s›
mer tengi hoidev alla laeva pardasse jooksev kinnitustross. Laeva ümbermineku vältimiseks lasti vandid, parduunid ja tengid läbi raiuda.

parras ‹parda 19› ‹s›

1. äär, serv. a. laeva v. paadi külg v. ülemine äär. Kõrgete, madalate parrastega laev. Parem, vasak, alttuule, pealttuule parras. Laeva kaunilt kaarduvad pardad. Lained peksid vastu parrast. Galeeril oli mõlemas pardas mitu rida aere. Vigastatud laev kaldus järjest rohkem ühele pardale. Vallandunud päästerõngas veeres ühest pardast teise. Paremast pardast immitseb vett kaatrisse. Laine viis kasti üle parda merre. Mees üle parda! (hüüe inimese laevalt vette kukkumise teadustuseks). Paat on pardani räimi ja mõrdu täis. b. murd voodi, vankri v. ree äär, serv, äärelaud, -puu. Sõitja jalad ripnesid üle vankri parda. Istu voodi parda peale! Koorma tegemisel tuleb esimesed sületäied panna ree parrastele. c. murd kraavi, mere, metsa, pilve vm. äär, serv. Kraavi rohtunud pardad. Päike vajub pilve pardasse. Ämber on pardani täis. Ta jooksis mustava metsa pardani ja peatus. Üks jalg on hauas, teine haua pardal. *Juba kolmat õhtut valgma pardal käin.. M. Under.
2. ‹hrl. väliskohakäänetes› (laeva, lennuki, helikopteri, kosmoseraketi) laadungi- v. reisijateruum, laevalagi, tekk. Ronisime mööda köisredelit auriku pardale. Ookeanihiiglane võtab tohutu lasti pardale. Ristleja pardalt avati kahurituli. Jalgpallivõistkond asus reaktiivlennuki pardale, et kiiresti jõuda võistluspaika. Teaduslik aparatuur planeetidevahelise automaatjaama pardal. Temperatuur ja rõhk orbitaaljaama pardal on normis.
3. murd veealune järsak, liivaseljandik

pea|tekk
mer laeva keret kogu ulatuses ülalt kattev veetihe tekk

peil ‹-i 21› ‹s›
mer skaalaga raudlatt vedeliku kõrguse mõõtmiseks laeva tankides v. mujal

pilss ‹pilsi 21› ‹s›
mer koht, kuhu koguneb laeva sisemusse sattunud vesi ja kust see välja pumbatakse

plangutus ‹-e 5› ‹s›
mer puidust laeva v. paadi sõrestiku plankudest kate. Tõrvamännist plangutusega paat.
▷ Liitsõnad: klinker|plangutus, sise|plangutus, välisplangutus.

pollar ‹-i, -it 2› ‹s›
mer laeva tekil v. kail asuv jäme lühike post, mille ümber pannakse laeva kinnitusotsad. Laev kinnitati pollarite külge. Praam kinnitab otsad pollari(te)sse. Paadi otsad nagisesid pollaritel.
▷ Liitsõnad: kai|pollar, tekipollar.

poom ‹-i 21› ‹s›

1. mer laeva masti tagaküljel paiknev rõhtpuu purje alumise serva väljasirutamiseks. Ühe masti ja pika poomiga purjekas. Poom tõmbab purje pingule. Puri ähvardas poomi küljest lendu tõusta.
▷ Liitsõnad: groot|poom, kliiverpoom; losspoom.
2. sport puust võimlemisriist tasakaaluharjutusteks. Harjutused poomil. Jäi poomil 'poomiharjutustes' kolmandaks.
3. van pakk v. pikk puu töövahendina v. seadeldise osana. Kaalub, kangutab poomiga kände, kive, palke. Pani heinakoormale poomi peale ja tõmbas köiega kinni. Võlla, kirikukella poom 'rõhtne osa, mille külge kinnitatakse liikuv osa'. *.. aitas [kangastelgede] rasked küljepuud, kammelaadi ja poomid pööningult alla tuua.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: kanga|poom, koorma|poom, lõnga|poom, riide|poom, võllapoom.

poordi|luuk
mer suletav ava laeva küljel laadimise ja lossimise hõlbustamiseks

pootsman ‹-i, -it 2› ‹s›
mer tekimeeskonna vahetu ülem, kes juhib tekiseadmete ja laeva korrashoidu. Pootsman pani oma madrused usinamalt tööle.

prahtima ‹prahin 42›
ka maj mereveolepingut sõlmima, kaubaveoks laeva rentima. *.. laev on prahitud Sundsvallist metsaga Kopenhaageni.. H. Sergo.

pulli|silm [-a]
kõnek
1. punnis, jõllis silm. *Siis aga tuli üks poisiloikam, jõllitas Madist pullisilmil.. E. Vetemaa.
2. laeva illuminaator. *Ähmase laeluugi ja mõne pisikese illuminaatori – pullisilma läbi piiluv päike suutis hädavaevu peletada ruumist vaid suurema pimeduse. H. Sergo.

punker ‹-kri, -krit 2› ‹s›

1. mahuti, ajutine (väike) hoidla. a. mer laeva kütuse-, eriti söeruum. Laeva punker. b. tehn kitseneva alaosaga mahuti peamiselt puistmaterjali lühiajaliseks säilitamiseks. Terasest, puidust, raudbetoonist punker. Kombaini, külvimasina, kivikoristusmasina punker. Jõusööda, seemnevilja, kivisöe, põlevkivi, väetise punker. Kombainile ehitati aganate kogumise punker. Punker täideti, sai täis. Transportöör veab põlevkivi punkritesse, kust see laaditakse vagunitesse. Betoonisegu tuuakse ehitusele spetsiaalsetes punkrites. Prügišaht lõpeb all punkriga.
▷ Liitsõnad: jõusööda|punker, laastu|punker, liiva|punker, mördi|punker, soola|punker, söe|punker, sööda|punker, teravilja|punker, tolmu|punker, tuha|punker, viljapunker; jaotus|punker, kogumis|punker, konteiner|punker, laadimis|punker, segamis|punker, säilitus|punker, toite|punker, vastuvõtupunker.
2. sõj tugeva laega varjend, blindaaž. Betoonist punker. Palkide ja mullaga kaetud punker. Piki raudteed oli ehitatud palju punkreid. Sakslaste, venelaste punkrid. Punkri laskeava. Metsavennad varjasid end maa-aluses punkris. Mehed laskusid punkrisse. Punkrist avati tuli.
▷ Liitsõnad: raudbetoonpunker; staabi|punker, vahtkonna|punker, varitsemispunker.
3. pugerik, väike (armetu) ruum v. korter. Fotograafi pimikuks oli pisike vineerist punker. Elame väikeses poolpimedas punkris. Üürisin vanas(t) majas(t) ühe punkri. Minu punkrisse ei mahu kuigi palju külalisi. *Tõelises teatris [tahaksin käia], mitte mõnes punkris, nagu siinne seltsimaja. R. Roht.
▷ Liitsõnad: kino|punker, toapunker.
4. vilets (sala)kõrts, urgas. See pole mingi restoran, vaid punker. *.. siit algab allakäik, mis viib kõige koledamasse punkrisse, sadamakõrtsi.. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: jooma|punker, kõrtsi|punker, oopiumi|punker, viinapunker.

pupp ‹pupi 21› ‹s›
mer pardast pardani ulatuv kõrgendatud tekiehitis laeva ahtris. *Hetkegi kaotamata jooksis tüürimees pikkade sammudega alla pupile. E. Männik.

põnts ‹-a 23› ‹s›
murd paadi v. laeva kere kõige laiem koht. *Kliiverpoom hoogsasti lainesse sööstab, põntsa päält voog kargab.. J. Oengo.

pära|kastell
aj kindlustatud platvorm keskaegse laeva ahtris

pära|laine
laeva (vm. veesõiduki) liikumisest tekkiv ahtri taha jääv laine. Kalapaadid jäid mööduva laeva päralainesse tantsima.

päri|tuul
laeva ahtri suunast puhuv tuul, taganttuul. Pärituul tõukab tagant. Kogu reisi ajal puhus soodne, priske pärituul. Kui pole pärituult, tuleb loovida külgtuules. Purjetati pärituulega. | piltl. Head pärituult teile, elluastujad.

pääste|tasu
mer laeva v. lasti päästmise eest päästjale makstav tasu. Päästetasu arvestati päästetud vara väärtusest.

püstivus ‹-e 5› ‹s›
mer laeva võime taastada oma tasakaaluasendit, kui teda sellest väljaviinud tegurite mõju lakkab, püstuvus

raadio|kompass
automaatne raadiopeilingaator lennuki v. laeva kursi hoidmiseks

raadio|navigatsioon
raadioseadmete abil orienteerumine laeva, lennuki vm. liikuri juhtimisel

ramm ‹-i 21› ‹s›

1. ehit tehn vasarast ja juhtraamiga pukist koosnev vaiade rammimise seade, rammivasar. Raudbetoonist sambad rammiti mudasesse põhja mitmetonnise raske rammiga.
▷ Liitsõnad: auru|ramm, diisel|ramm, vibroramm.
2. aj mer sõjalaeva esileulatuv vööriosa, millega rammiti vastase laeva ja tekitati sellele purustusi

ranna|rööv
rannakarile v. -madalale sattunud laeva paljaksröövimine randlaste poolt. Hiiu- ja Saaremaa randades esines vanasti rannaröövi.

redaan ‹-i 21› ‹s›

1. aj teat. nurgakujuliselt ettepoole küündiv välikindlustus
2. mer kiirekäigulise laeva (v. vesilennuki) põhja välispinnas olev aste, mis vähendab veetakistust

repiiter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
mer laeva navigatsiooniseadme (näit. vurrkompassi) näitu kordav seade

ress ‹-i 21› ‹s›
murd laeva poolmudel mõõtude võtmiseks laeva ehitamisel

rooli|kamber
mer komandosillal paiknev ruum, kust juhitakse laeva liikumist, manöövreid ja süsteeme ning jälgitakse ümbritsevat keskkonda

rooli|kompass
mer laeva roolikambris asuv magnetkompass, mille järgi roolimadrus hoiab laeva kursil

rooli|käsklus
mer roolimehele antav käsklus laeva kursi v. rooli asendi muutmiseks

rooli|mees

1. mer (vahiteenistuse korras) rooli abil laeva etteantud kursil hoidev meremees
▷ Liitsõnad: ameti|roolimees, kanaliroolimees.
2. sport väikejahi vm. spordivahendi juht. I, II, III järgu roolimees. Süsta, jääpurjeka, (bobi)kelgu roolimees. Neljane roolimehega paat.
3. kõnek auto-, bussi- vm. maismaasõiduki juht. *Ta pidi ju hoolitsema, et tütarlaps täistuisanud teel roolimehe vastu ei viskuks ja avariid ei tekitaks. V. Saar.

rooli|seade [-seadme]
tehn mer seade laeva vm. sõiduki juhtimiseks ja manööverdamiseks

rooli|vaht [-vahi]
valvekord laeva roolis. Madrus seisab roolivahis, peab roolivahti.

roster ‹-tri, -trit 2› ‹s›
mer laeva peateki kohal paiknev platvorm peam. päästepaatide hoidmiseks

ruhv ‹-i 21› ‹s›
mer laeva meeskonna ühiseluruum. Madrused puhkavad ruhvis. *Mees on rühmanud madrusest laevajuhiks, aste-astmelt nihkunud ruhvist edasi läbi midsipi salongi poole. A. Hint.
▷ Liitsõnad: raadio|ruhv, rooli|ruhv, kümnemeheruhv.

rulluma ‹37›

1. rulli tõmbuma, keerduma (1. täh.); rulliks (1. täh.) kogunema. Taimel on leheservad millegipärast rullunud. Sokid kipuvad jalast võtmisel pahempidi rulluma. Nätske leivasisu rullus noa ümber. Lahtilõigatud aprikoosi koor rullub väljapoole, laiali. Põua ajal rulluvad puulehed kokku ja kuivavad. Kate rullus pikkamööda kinni, üles, akna ette. Värvikiht hakkas tasapisi metalli pinnalt maha rulluma. Kahjustatud lehetipp rullub köitrao taoliseks. Papliebemed on tuulega suureks keraks rullunud. Sööstuks rullunud madu. *Ja temaga taktis rullus lipp kõrgel katusel ning viskus siis sirgu kui kollane madu. F. Tuglas.
2. pööreldes edasi liikuma, veerema. Tasakaalu kaotanud poiss rullus trepist alla. Jääpraost tuleb eemalduda roomates või rulludes. Kaklejad haarasid teineteisest kinni ja rullusid koos mööda muru. Kergelt rullus kõrgushüppaja keha üle lati. Auto võib juhitavuse kaotada ja üle katuse rulluda. Tühi pudel oli eemale kapi alla rullunud. Trammiuksed hakkasid kokku rulluma. Pesast välja rullunud muna. || õõtsuma, voogama. Vaenlase väeüksused rullusid võimsas pealetungis linna poole. Vahused lained rulluvad üle maanina, vastu kaljut, rannakividele. Taevasse rullusid paksud mustad pilved. Lennuki all rullub mööda pilverünkaid. Auto taga rulluv tolmujuga. Jõe poolt rullub uduvalle. Äkitselt lõi maa jalge all vappuma ja rulluma. || (laeva kohta:) lengerdama. Paat rullub tugevasti. *.. lahtisel merel hakkas laev kohe raskelt tõusma ja rulluma. A. Mälk.
3. piltl laiuma, levima, kanduma; pilgule avanema, ilmsiks tulema. Taamal rullub mere ääretu lagendik. Ümberringi rulluvad mäed ülespoole. Üle väljade rullub öö. Bussi ees rullusid üksteise järel imeilusad maastikud. Vanakese silme eest rulluvad mööda noorusaastad. Hääled rulluvad üle järvepeegli. Kaja, kõuemürin rullus mägedes, läbi öö. || arenema, hargnema, kulgema. Esimesel poolajal rullus mäng tasavägiselt. Heitlus rullub laial maa-alal. Sündmused on rullunud pideva ahelana.

rullumine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn rulluma)
2. mer tasakaaluasendist hälbinud laeva kõikumine ümber horisontaalse pikitelje

ruumi|last
laeva lastiruumis veetav last. *.. saate ruumilastiks poolpruugitud raudteerööpaid Argentiina firma „Martinez” jaoks! A. Hint.

ruumi|luuk
laeva lastiruumi luuk. *Tegime laeva ruumiluugi lahti, pühkisime põranda ja siseplangutuse prahist puhtaks.. H. Sergo.

sandek ‹-deki, -dekki 21› ‹s›
mer laeva teki plankserv

seegama ‹37›

1. murd saalima, segima, seerima. Perenaine seegab toa ja lauda vahet. Vaksali ümber seegas rohkesti kompsudega inimesi. Jälgib järves seegavaid kalu. *Kõikjal vanemate inimeste hulgas seegasid lapsed. O. Jõgi (tlk).
2. mer (laeva, paadi kohta:) kursist kõrvale kalduma v. ankrus külgsuunas edasi-tagasi liikuma. *Vanaisa Toomas hoidis jällegi roolipinni, kuid ta pilk oli hägune ja paat seegas kord ühele, kord teisele poole. H. Sergo.

seilama ‹seilata 48›
purjetama. Seilab oma purjekaga Hiiumaale, Soome sadamatesse, ümber Aafrika. Jaan seilab merel juba viiendat aastat. Peeter on seilanud Läti laevadel tüürimehena. Kõik lähimered on tal läbi seilatud. Purjelaevad seilasid mööda meresid, üle ookeani. Eesti lipu all seilav kuunar. | piltl. Pilv seilab üle taeva. Kotkas seilab uhkelt õhumeres. Tavakodanik ei tea, milliste karide vahel tõlkija peab seilama. *Mõne aasta, tuul purjedes, seilanud, .. hakkas ta elutaevasse kogunema halvemaid aegu kuulutavaid pilvi. I. Jaks. || (üldisemalt igasuguse laeva kohta). Meie traalerid seilavad Põhja-Atlandi vetel. Maailma meredel seilab sadu suuri ristluslaevu.

signaal|mast
mer laeva komandosillal v. selle läheduses paiknev signaalraaga mast, millele on kinnitatud signaaltuled ja raadioseadmete antennid

silduma ‹37›

1. kai v. randumissilla äärde sõitma. Laev, praam, kaater, paat sildub sadamas, kai ääres. Veeseis oli madal ja suurema süvisega laevad ei saanud silduda. Soodsaim on silduda piki kaid puhuvas tuules. *Kai äärde purjepaatide vahele sildub siin-seal ka suuremaid jahte.. T. Tasa (tlk). || teise laeva vms. külje alla sõitma, sellega küljetsi ühenduma. *Täna keskpäeval sildus meie [laeva] külge üks esimesi merepuksiire, mis oli teel pealinna.. L. Meri.
2. hrv silda moodustama. *.. kalavärvidest sildus kärestiku kohale ikka mõni väike vikerkaar.. N. Baturin.

sile|plangutus
mer plangutus, mis tagab laeva kerele täiesti sileda välispinna

sise|liin
riigisisene bussi-, rongi-, laeva- v. lennuliin. Septembri algusest tõusevad rongipiletite hinnad Eesti siseliinidel.

slipp ‹slipi 21› ‹s›
mer kaldtee. a. dokis laeva vette laskmiseks ja sealt välja tõmbamiseks b. laeva ahtris traali või vaalade tekile tõmbamiseks
▷ Liitsõnad: piki|slipp, põikslipp.

stividor ‹-i, -i 10› ‹s›
mer laevade lastimise ja lossimisega tegeleva firma esindaja, kes vahendab laeva juhtkonda ja sadamatöölisi

sukel|tank
mer tsistern allveelaevas, kuhu laeva sukeldumisel lastakse vesi, mis pinnale tõusmisel suruõhuga välja puhutakse

sõidu|tee

1. (teepeenarde, kõnniteede v. haljasalade vaheline) sõidukitele liiklemiseks määratud teeosa. Kitsas, lai, asfalteeritud, munakividega sillutatud, sillutamata sõidutee. Tee koosnes kahest teineteisest mururibaga eraldatud sõiduteest. Meil liiguvad sõidukid sõidutee paremal poolel. Elava liiklusega tänavatel võib sõiduteed ületada vaid selleks ettenähtud kohtades. || tee, millel sõidetakse. Autojuht jälgis pingsa tähelepanuga auklikku sõiduteed enda ees.
2. (laeva) liikumistee. Madalikevaheline laevade sõidutee oli paiguti väga kitsas. Laev kaotas tormis õige sõidutee, kaldus sõiduteelt kõrvale. *Hüdroloogidele anti käsk märgistada traktoritele sõidutee merejääl. E. Kreem.

sõlm ‹-e 22› ‹s›

1. köi(t)est, nööri(de)st, paelast vms. (seotav) kinnitus v. ühendus. Ühekordne, kahekordne sõlm. Niidis, lõngas on mitu sõlme, sõlm(ed) sees. Tegi õmblema hakates niidile sõlme otsa. Sidus rätiku lõua all sõlme. Keeras juuksed kuklasse sõlme, lopsakaks sõlmeks. Seo, tee, päästa, haruta sõlm lahti! Mees tõmbas kaelasideme sõlme lahti, kõvemini kinni, pingumale. Kingapael oli sõlmest lahti läinud, kõvasti sõlmes. Kinnitas mütsi paelad jooksva sõlmega. Tegi kingipaki paelale ilusa lehviga sõlme. Tegi meeldetuletuseks taskuräti nurka sõlme. Idamaised vaibad on sõlmitud Smürna ja Pärsia sõlmega. | piltl. Nõtke võimleja võis oma keha kas või sõlme väänata. Purjus mehe jalad kippusid vägisi sõlme minema. *Ka jutule polnud nüüd enam sõlme ette tehtud. J. Semper. *Leu karmist köhatusest kohkusid mu häälepaelad tookord sõlme. J. Tuulik. || piltl keeruline olukord, ummikseis, konflikt. Olukord oli väga segane, keegi ei osanud enam sõlme lahti harutada. Sõlme jooksnud rahvusvahelised suhted. Tal on isiklik elu sõlme läinud. *.. missugune idiootlik sõlm mu elusse sisse on keerdunud. J. Kross.
▷ Liitsõnad: aas|sõlm, haard|sõlm, kaheksa|sõlm, kalamehe|sõlm, kangru|sõlm, keerd|sõlm, meremehe|sõlm, paali|sõlm, punus|sõlm, seasõrg|sõlm, soodi|sõlm, stopper|sõlm, topi|sõlm, umbsõlm; lipsusõlm; kõri|sõlm, soolesõlm.
2. ristumiskoht, sõlmpunkt. Tähtis raudteede, mereteede sõlm. *Teisel päeval pidime kokku saama kuskil uulitsate sõlmes. J. Semper.
▷ Liitsõnad: liiklus|sõlm, maantee|sõlm, raudtee|sõlm, transiit|sõlm, transpordisõlm; raadio|sõlm, sanitaar|sõlm, side|sõlm, soojussõlm; lümfi|sõlm, närvisõlm.
3. piltl ringikujuline kõrvalepõige otsesuunast. Põgenedes teeb jänes haake ja sõlmi. || (lennunduses:) vigurlennu element, mille puhul lennuk sooritab õhus vertikaalse ringi
▷ Liitsõnad: surmasõlm.
4. jämenenud koht; med sõlmeke, paapul. Tihked valulikud sõlmed säärtel. *.. paistetavad liikmed, näed, sõrmedel on sõlmed. M. Lepik (tlk).
5. bot varre osa, millele leht kinnitub. Kõrreliste vars koosneb sõlmedest ja õõnsatest sõlmevahedest.
▷ Liitsõnad: kõrre|sõlm, varre|sõlm, võrsumissõlm.
6. tehn mingis suhtes tervikut moodustav detailide kogum, mis on hrl. vahelüliks valmistoote koostamisel. Ekskavaator toodi kohale üksikute sõlmede kaupa. Seadme mõnedes sõlmedes ilmnesid vead. Detailide kokkupanek sõlmedeks, sõlmede kokkupanek tooteks. Unifitseeritud sõlmedega tööpingid.
7. astr. a. kahe taevaskera pinnal asetseva suurringi lõikepunkt b. taevamehaanikas kasutatav taevakeha orbiidi ja seda orbiiti kirjeldava koordinaadistiku põhitasandi lõikepunkt
▷ Liitsõnad: tõusu|sõlm, veerusõlm.
8. füüs seisulaine amplituudi nullpunkt
9. mer laeva kiiruse mõõtühikuna üks meremiil tunnis. Tormisel merel oli laeva kiirus viis sõlme. Laeva kiirus tõusis kümne sõlmeni. *Laev tegi vaikse merega kuus sõlme, pisikese vastulainega neli .. E. Kreem.

söök ‹söögi 21› ‹s›

1. toit, roog. Hea, maitsev, vürtsikas söök. Halb, vilets, kõrbenud, ülesoolatud söök. Laual aurasid isuäratavad söögid. Sööki valmistama, valmis tegema. Soojendab eilset sööki, teeb söögi soojaks. Maohaige ei taha külma sööki süüa. Kõik perenaise söögid maitsesid hästi. Pane söök lauale! Söök on juba laual. Pidas kinni söökide õigest järjekorrast. Laske söögil hea maitsta! Sobimatu on kõnelda, suu sööki täis. Ei läinud tal sisse 'ei maitsnud, sobinud tal' söök ega jook. Anti söögile valu 'söödi kõvasti'. Mis meil täna söögiks on? Söögi pärast pole nurinat olnud. Pool palka kulus söögiks, söögi peale. Loots on laeva söögil 'söök on laeva poolt'. Köögis lõhnab söögi järele. Ilma söögita ja joogita ei ela kaua. Perenaine viis sigadele söögi ette. Kui kõht tühi, siis maitseb söök kõige parem. Säe suu söögi järgi. *Pererahvas oli ta üles kasvatanud, riides pidanud ja söögil hoidnud.. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: seasöök.
2. söömine, söögiaeg. Kogunesime söögiks elutuppa. Peremees pakkus söögi alla pitsi kangemat kraami. Lapsed olgu söögi ajal vait. Pärast sööki, söögi peale tehti suitsu ja aeti juttu. Sind on hea ületalve pidada, oled nii vähese söögiga 'sööd vähe'. Karjamaal polnud loomadel midagi söögiks võtta.
Omaette tähendusega liitsõnad: hommiku|söök, lõuna|söök, õhtusöök; peie|söök, pidu|söök, pulmasöök

süvis ‹-e 4› ‹s›

1. mer laeva (vm. veesõiduki) vees-istumise sügavus. Laeva, jahi, paadi süvis. Väikese, madala süvisega purjelaevad. Suurema süvisega laevad siin silduda ei saa. Tiiburi süvis oli 1,2 m. Süvise järgi võis otsustada, et laev oli raskes lastis.
2. süvend. *Üks suur kivi oli täis tassikujuliste süviste tuttavat mustrit.. A. Maran (tlk).

süvise|märk [-märgi]
mer süvist osutav märk laeva ahtris ja vööris

taak ‹taagi 21› ‹s›
mer laeva masti eestpoolt (purjejahtidel ka tagantpoolt) toestav tross, staak, staag. Meeskond asus köisi ja taake sikutama. Kontrolliti taakide pingulolekut. *Uus .. kliiverpoom oli kadunud. Ainult lahtised taagid lendlesid tormis edasi-tagasi. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ees|taak, fokktaak; jahitaak.

taglas ‹-e 4› ‹s›
mer laeva purjesid, tulesid, signaallippe jms. kandvate peelte kogum ning selle ja purjede hoidmiseks ja seadmiseks vajalikud trossid. Jahi kere ja taglas. Mehed jäid taglaseta laeval ulgumerele. Taglases ulguv sügismaru.
▷ Liitsõnad: jooksev|taglas, seisevtaglas.

teki|ehitis
mer laeva ülatekist kõrgemal paiknev kinnist ruumi moodustav ehitis. Mitmekorruseline tekiehitis. Pardast pardani ulatuvad tekiehitised. Keskmises tekiehitises asuvad tavaliselt meeskonna ja reisijate eluruumid.

teki|last
mer laeva lahtisel (ülemisel) tekil veetav last. Trümmi- ja tekilast. Lained uhasid üle tekilasti. Alus on sügavalt tekilastis.

timmermann ‹-i 21› ‹s›
(laeva) puusepp. *Kui esimene kirst sai täis, lasksin timmermannil teise, suurema teha. H. Lepik (tlk).

tonnaaž ‹-i 21› ‹s›
(vaguni, auto) kandevõime tonnides; mer laeva v. laevastiku veeväljasurve tonnides, ka mahutavus registertonnides. Suure, väikese tonnaažiga veoauto. Laeva, kaubalaevastiku tonnaaž.
▷ Liitsõnad: bruto|tonnaaž, register|tonnaaž, veotonnaaž.

topi|tuli
mer märgutuli laeva vööris (näit. fokkmastis). *Paistsid vastusõitva laeva valge topi- ja roheline pardatuli. J. Kello.

torpedeerima ‹42›

1. sõj (laeva) torpeedoga ründama v. põhja laskma. Vaenlasel õnnestus torpedeerida mitu suurt sõja- ja transpordilaeva.
2. piltl midagi nurjama, saboteerima. Torpedeeriti rahuläbirääkimisi, vastaspartei majanduspoliitikat. Opositsioon torpedeeris parlamendis riigieelarve kinnitamise.

traal|noot [-nooda]
kal kotitaoline laeva (v. paadi) taga veetav võrkpüünis, traal. Pelaagilised traalnoodad (püüdmiseks pelagiaalis). Traalnooda vettelaskmine, hiivamine. Kalapüük traalnootadega.
▷ Liitsõnad: kaksik|traalnoot, põhjatraalnoot.

traavers ‹-i 2› ‹s›

1. mer laeva kursiga, sõidusuunaga risti olev suund. Laev on Aegna traaversil, traaversis. Laev jõuab peagi Aleksandria traaversile, traaversisse. Tuul puhus umbes traaversist.
2. tehn ristpalk, -tala, -varb, põikpuu
▷ Liitsõnad: terastraavers; tõste|traavers, universaaltraavers.
3. sõj kindlustuse kaitsevalli seesmine osa; kaevikujoonega ristuv kaitsevall
4. sport (alpinismis:) küljetsi mäkketõus.

trapp1 ‹trapi 21› ‹s›
laeva- v. lennukitrepp. Laevale viis kallak trapp. Läks, tõusis trappi mööda laevale. Tuli, astus mööda trappi kaile. *Trapp oli kohal, reisijad hakkasid ükshaaval sisse [= lennukisse] ronima. R. Kaugver.

trepi|madrus
mer laeva sadamas seismise ajal laevatrepi juures vahis olev madrus

triiv2 ‹-i 21› ‹s›
mer tihtimisel laeva v. paadi plankude vahele topitav tihendusmaterjal. *Takud läksid rannas ehitatava uue laeva triiviks. A. Hint.

triiv|ankur
mer vette lastav purjeriidest v. presendist kott paadi v. väikese laeva triivi vähendamiseks, tormiankur

triivima1 ‹42›

1. ka mer tuulest v. voolust aetav olema, ajuma. a. (laeva, paadi vm. veesõiduvahendi kohta). Laev triivis karidele, ranna suunas, kursist kõrvale. Jäävangis triiviv laev. Paat triivis saarest mööda. Parv triivis kaldast eemale. Ookeanil nähti triivimas meeskonnata vrakki. Merehädalised triivisid terve päeva, enne kui neid märgati. b. (jää, esemete, ka elusolendite kohta). Jää triivis lahest välja ulgumerele. Merel triivisid jääpangad. Keset jõge triivib üks lauajupp. Õngekork triivis kõrkjastiku poole. Ookeani pealmises kihis triivib asfaldikänkraid. Kalad triivivad pärivett. Taevas triivivad üksikud pilved. *Kui oksalt langend leht / ma triivin igas tuules. H. Talvik.
2. ajuma panema, ajama. Tuul triivis paadi ulgumerele. Lained triivisid tühja paadi saare randa. | piltl. *Mõistlikud mehed ja naised .. lasevad endid järsku valele teele triivida! A. Jakobson.
3. kõnek (pikkamisi, nihkudes) minema, (aeglaselt) liikuma. Oli aeg lahkuda, osa pidulisi juba triivis ukse poole. Triivis poolküljetsi turulaudade vahelt läbi. Triiviti paremate asumisalade otsinguil sinna-tänna. *Täna oleks kõige targem „Harjusse” triivida, aga šveitser .. ei lase sisse. E. Vetemaa. *Rong pidi õhtupoolikul kell kuus väljuma, aga osutid triivisid juba nelja lähistel. L. Vaher.

trimm ‹-i 21› ‹s›
mer laeva tasakaaluasend vees. Laev seati trimmi, on trimmis.

trimmima ‹42›

1. mer laadungi paigutamisega vm. viisil laeva tasakaalustama; laeva purjesid seadma. Hästi trimmitud laev. Madrused trimmisid purjesid.
2. kõnek trimmi tõmbama, pinguldama. Lihaseid trimmima. Sportlased on end võistlusteks vormi trimminud. Nahka trimmiv kreem. *Mihkel tõstis palge ülespoole, nagu mõõdaks pea kohale trimmitud puldanpresenti. E. Tegova.
3. koera karvkatte välimust surnud karvade eemaldamisega parandama. Teatavaid koeratõuge pöetakse ja trimmitakse.

trümm ‹-i 21› ‹s›
mer laeva alumise teki ja topeltpõhja vaheline ruum, laeva lastiruum. Laeva trümmid olid kaupa täis. Madrused laskusid trümmi. Trümmidesse lastiti sütt, metsamaterjali. Vangid suleti pargase trümmi. Laev sai vigastada, vesi tungis trümmi. Laadung trümmides ohustas laeva.
▷ Liitsõnad: ahtri|trümm, vööritrümm.

tsirkulatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. ringvool, ringlus, ringe. Vee tsirkulatsioon looduses. Õhu, õhkkonna tsirkulatsioon. Ainete tsirkulatsioon reaktsioonis.
2. mer kõverjoon, mida mööda liigub täiskäigul laeva raskuskese pärast rooli pööramist, pöördering

tšarter ‹-i, -it 2› ‹s›
laeva v. lennuki üürileping

sisse tõmbama

1. kuhugi, mingisse ruumi tõmbama. Kalur tõmbas aerud sisse 'paati'. Madrused tõmbasid trossid sisse 'laeva'.
2. sissepoole tõmbama. Tõmba kõht sisse!
3. sisse hingates kehasse (kopsudesse, ninna) tõmbama. Tõmbasime sisse külma, värsket õhku. Tõmbas suitsu sisse ja hakkas läkastama. Tõmbas sõõrmeid laiali ajades nuusktubakat sisse.
4. kuskile (kraavi, teed vms.) rajama. Sohu tõmmati kraavid sisse. Metsa on uued sihid sisse tõmmatud. Vanasse majja tõmmati elekter sisse.

tääv ‹-i 21› ‹s›
mer kiilu tugevdatud, tekini ulatuv jätk laeva v. paadi otstes. Männipuust, tammest tääv. Laeva kaunilt kaarjas tääv. Rautatud tääv lõikab laineid, põrkab vastu kaid. Täävi ees vahutav vesi. Pehastunud tääv.
▷ Liitsõnad: ahter|tääv, esi|tääv, laeva|tääv, paadi|tääv, taga|tääv, vöörtääv.

tüür1 ‹-i 21› ‹s›

1. seade laeva hoidmiseks kursil ja kursi muutmiseks, laeva rool. Laeva, paadi, lodja, purjeka tüür. Tüür on tüürimehe käes. Mehed sõudsid, loots võttis tüüri. Paadipäras istuja hoiab, peab, juhib, keerab tüüri. Tüürimees läks tüüri 'tüürima'. Istub, seisab tüüril 'tüürib'. Tüürita paat, laev merel. Paat ei kuula enam tüüri. On ilma meheta kui tüürita paat merel. | piltl. Viskas oma elulaeva tüüri saatuse pihku. || lennuki juhtimisseade; kõnek muu juhtimisseade. Lennuki tüür. *Ikka kelguga ja mäest alla. Mina istun tüüril kui mees. H. Raudsepp. *Üks auto sõitis mööda – läikiva klaasruudu tagant paistis tüüri kohale kummarduva juhi must peasiluett. A. Jakobson. || piltl (võimupositsioonil oleku kohta). Tüüri juures, tüüril olev valitsus. Hoidis riigi välispoliitika tüüri enda käes. Teeb kõik, mis võimalik, et tüüril püsida. Kommunistid on tüüri juurest eemale tõrjutud. Mees võttis tüüri kodus enda kätte.
▷ Liitsõnad: kald|tüür, kõrgus|tüür, pöördetüür; riigitüür.
2. kõnek tüürimees. *Nad – kolm laeva pead: kapten, esimene ja teine tüür – olid siin praegu kõik koos. A. Kaskneem.

tüüri|pink
pink, kust laeva tüüritakse. Mees tüüripingil hoiab rooli.

tüüri|ratas
laeva rooliratas. Keeras hoolega laeva tüüriratast. Mees seisab harkisjalu tüüriratta taga. || kõnek (muu sõiduvahendi rooli kohta). Autojuht, traktorist hoiab kahe käega tüüriratast.

tüürpoord ‹-i 21› ‹s›
mer laeva parempoolne parras ahtrist vaadatuna; ant. pakpoord. Hiidlaine paiskus tüürpoordist sisse. *Laeva [= viikingilaeva] juhiti ahtri paremas pardas oleva rooliaeruga, millest ka selle parda nimetus – tüürpoord. A. Pärna.

ujuv|dokk
mer tankideks jaotatud pontoon, mis laeva sissesõiduks sukeldub ja seejärel koos laevaga pinnale kerkib. Suure tõstevõimega ujuvdokk. Võimsad merepuksiirid veavad tohutut ujuvdokki.

umb|reeling
mer laeva peatekki ümbritsev reeling

uppumatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as uppumatu); mer laeva võime säilitada ujuvus ja püstivus laevaruumi(de) veega täitumise korral. On vaja tagada süsta uppumatus.

vang|liin
mer tross paadi ninas paadi kinnitamiseks laeva, silla jne. külge. Päästepaadi vangliin katkes. Päästis vangliini kivi ümbert lahti.

vant1 ‹vandi 21› ‹s›
midagi toetav, hoidev tross. a. ehit rippkonstruktsioonis, masti toetamiseks jm. kasutatav pinguldatud terastross. Sillasamba vandid. Vantidega kinnitatud postid. b. mer masti v. tengi laeva külje poolt hoidev tross. Madrus ronis mööda vante üles, rippus vantides. Vandid raiuti tormi ajal katki. Tuul vilistab vantides.

varpima1 ‹varbin 42›
mer varpankru abil laeva madalikult lahti tõmbama

veeger ‹-gri, -grit 2› ‹s›
mer piki laeva kulgev kaartele kinnitatud rõhtpruss

veeskama ‹veesata 48›
mer (laeva) vette laskma. Laeva veeskama.

vee|väljasurve
vee hulk, mille ujuv laev on enda alt välja tõrjunud, laeva suuruse näitaja. Mahuline, kaaluline veeväljasurve. Paarituhandetonnise veeväljasurvega laev.

vesi|last
vesi laeva v. paadi põhjas. *.. nad purjetavad vesilastiga ja peavad kiiresti sadamasse jõudma. A. Gailit. || ‹illatiivis ja inessiivis› seisund, kus laeva v. paati on tunginud vett, aga laev v. paat püsib veel pinnal. Laev läks, sattus vesilasti. Vesilastis laev. Paat oli poolest saadik vesilastis.

vindi|laba
laeva sõukruvi laba

vindi|võll
laeva sõuvõll

vint1 ‹vindi 21› ‹s›
kõnek
1. keere; keerd. Mutril olid vindid roostes. Treib võllile vindi peale. Kruvi ei võta hästi vinti. Keera polt viimase vindini välja! Pallil oli vint sees 'pall ei lennanud sirgjooneliselt'. *Näe, kuidas Rannaväravast sissevuhanud tuulel on otsekui vint peal. Tükk aega keerutab ta ühel paigal .. L. Promet. *Ja Kersti viskas [palli]. Mitte vindiga ja vastu jalgu, vaid ilusasti, otse. A. Pervik. | piltl. Ta armastab ikka vinti üle keerata 'liialdada'. Meeleolu oli viimase vindini üles kruvitud. Tundsin, et mu närvid on viim(a)se vindi peal 'katkemas'. *Elul on sada viperust ja vinti sees. A. Mägi. || kõnek (mingi keermelise detaili kohta). Viiuli vindist timmitakse keeli. Niidukil olid mõned poldid-vindid puudu. *.. võtnud taskust punnivinnaga noa, lõi ta selle vindi naksatades lahti ning hakkas seda siis otsapidi korgi sisse kruvima. E. Kippel.
2. laeva sõukruvi. Vindi labad. Laev värises vindi vibratsioonist. *Siis peksis vint uuesti vee laeva päras vahule .. A. Hint.
3. vintpüss. *Lahing oli neile, kellest nii mõnigi esimest korda vinti peos hoidis, veel ähmane mõiste. P. Kuusberg.
4. kõnek joove. Naabril oli juba hommikul väike vint peas, paras vint peal. Võttis kerge vindi sisse.
vrd vinti
vrd vintis

vrakk ‹vraki 21› ‹s›
hukkunud v. kõlbmatuks muutunud laeva kere. Karile jooksnud laeva vrakk. Purjekast jäi järele vaid hõõguv vrakk. Põhja lastud pargaste ja kaatrite vrakid. Meri andis tormiga välja kolm vrakki. Tuukrid sukeldusid, et uurida põhjas lamavat vrakki. Kuunar oli muutunud vormituks vrakiks. Merepõhja vajunud vrakile jäi palju inimesi. || (muu kõlbmatuks muutunud sõiduki kohta). Autost on järele jäänud täielik vrakk. Avarii läbi teinud villise vrakk. Sõitis isa minibussi vrakiks. Lapsed mängisid kaubavaguni vrakis. Vaenlase tank jäi vrakina teele. || piltl inimvare. Hooldekodus olid viletsad, mäluta vrakid. Jõi ennast täielikuks vrakiks.
▷ Liitsõnad: laeva|vrakk, paadivrakk; auto|vrakk, lennukivrakk; inimvrakk.

vöör ‹-i 21› ‹s›
laeva v. paadi kere esiots, käil. Jõelaeva, purjeka vöör. Lained lõid pahinal üle vööri. Madrus saadeti ahtrist vööri.

vööri|kajut
mer laeva esiosas paiknev kajut. Paadil on väike kolme magamiskohaga vöörikajut.

vöör|tääv
mer laeva külgi vööris siduv tarind

ülekäigu|sild
mer laeva (näit. tankeri) teki kohale ehitatud tekiehitisi ühendav sild