[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aedik ‹-u 2› ‹s›
väike aed (2. täh.), sulg [sulu]. Vasika, sigade aedik. Lambad määgivad aedikus.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

edenema ‹37›

1. laabuma, sujuma, ladusalt toimuma. Töö, õppimine edeneb. Asjad edenevad meil hästi, kenasti. Lugemine edenes mul visalt. Jutt ei tahtnud kuidagi edeneda. Kõik on edenenud nii, nagu lootsin. Ei edenevat ta käes ükski töö. Ta uus novell edeneb jõudsalt.
2. kasvama, arenema, sigima. Liivasel maal kuusehekk ei edene. Mesilased edenevad tema käes. Lambad ei edenenud neil eriti hästi. *Aias oli rahulik ja hea justkui vanajumala selja taga – kõik edenes ja võrsus .. M. Traat.
3. edasi arenema; progresseeruma. Meie elu on edenenud. Majanduslikult ja kultuuriliselt edenenud maakond. Edenes seltsitegevus. Ta edeneb ametis, käitumises. Teosest teosesse edenev autor. Edenev haigus, tüsedus. *Kasvas ja sirgus pikemaks ning edenes tõepoolest preilimaks. I. Sikemäe.
4. ruumiliselt kulgema, edasi jõudma. Hobune sörgib, tee edeneb. Teekond edenes kiiresti. Käis jõudsal, edeneval sammul. *Maantee edenes läbi lepasalude ja kadakapõõsaste. J. Semper.
5. ajaliselt kulgema, edasi liikuma. Tegevuses edeneb aeg jõudsamini. Öö edenes, aga uni ei tulnud. Edenevas koiduvalguses sai ümbrus järjest selgemini nähtavaks. Haige seisund paranes iga edeneva tunniga. Vahepeal oli videvik õhtupimeduseks edenenud. Väljas edeneb kevad. Suve edenedes saabus siia üha rohkem suvitajaid. *.. aeg edenes, raatusekell lõi linnas kuus, siis seitsegi. A. Jakobson.

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

hulkuma ‹hulgun 42›

1. (hrl. jõude, ilma kindla eesmärgi v. tegevuseta) ringi kõndima, ringi kolama, uitama, lonkima. Kus sa ometigi nii kaua (ringi, ümber) hulkusid? Hulgub sihitult mööda tänavaid ja parke. Hulgub päevad läbi, päevade kaupa jõe ääres. Läks randa, küla peale hulkuma. Kütt hulkus tihti püssiga mööda metsa, metsas. Hulkusin niisama, muidu oma lõbuks. Priit hulkus mitu tundi alevi vahel. Lambad olid pääsenud omapead hulkuma. Toonekurg hulgub piki ojakallast. *Sügisene räim on rahutu, hulgub sügavas meres. R. Vellend. | piltl. Silmad hulkusid seinast seina. Pilk, vaade hulgub rahutult siia-sinna. Mõtted hulkusid sihitult. *Ema arvates oli sõjaajal koolitee kubinal täis hulkuvaid kuule.. L. Kibuvits.
2. ilma kindla töö- v. asupaigata olema, hulkurielu elama; ühest paigast teise rändama. Ilma peal, mööda maailma (ringi, ümber) hulkuma. Tiit on pool Eestimaad läbi hulkunud. Ligi kümmekond aastat on ta hulkunud mööda kaugeid sadamaid. Kaljukass on hulkuva eluviisiga. Uni saadab hulkuma, magamine marssima, tukkumine teed käima. *Ta hulkus paigast teise, kuni pandi vaestemajja.. F. Tuglas.

hunnik ‹-u 2› ‹s›

1. hulk ühtekokku v. üksteise otsa kuhjatud esemeid v. mingit ainet. Kuivanud lehtede, puude hunnik. Hunnik liiva, mulda, tuhka. Hunnik raamatuid, vihikuid. Suur, väike, paras hunnik. Hunnikusse koguma, korjama, laduma. Tõstsin suure hunniku kooke taldrikule. Tõi kapist hunniku heliplaate. Lumesahk ajas lume hunnikusse. Padjad ja tekid olid voodis hunnikus. Kalade siplev hunnik paadis. || (roojahunniku kohta). Põõsaalused kõik hunnikuid täis. *Mees või kedagi! Hunnikut sinna ei tee, kuhu kükitab. H. Sergo. || hunnikusse tihedalt kokku, kobarasse. Mehed kogunesid ukse ette hunnikusse. Lambad hoidusid lauda nurka hunnikusse. Tööd jooksevad hunnikusse. || hunnikus tihedalt koos, kobaras. Poisid tulid, trügisid hunnikus tuppa. Lauljad olid klaveri ümber hunnikus koos. Kihuta, kihuta, kuni jalgratas hunnikus 'vormituks, käkra sõidetud, kasutuskõlbmatu'. Autojuht oli kabiini nurgas hunnikus 'kägaras, kokku varisenud v. vajunud'. *Hunnikus elamise tõttu ei suutnud kõige hoolikamadki mehed end puhtad hoida täidest.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: halu|hunnik, hao|hunnik, heina|hunnik, jäätme|hunnik, kivi|hunnik, koksi|hunnik, komposti|hunnik, kruusa|hunnik, laastu|hunnik, liiva|hunnik, lume|hunnik, mulla|hunnik, mätta|hunnik, prahi|hunnik, prügi|hunnik, puu|hunnik, põhu|hunnik, pühkme|hunnik, raha|hunnik, rao|hunnik, rappe|hunnik, riide|hunnik, risu|hunnik, roika|hunnik, rooja|hunnik, rusu|hunnik, räbala|hunnik, rämpsu|hunnik, sasi|hunnik, savi|hunnik, sita|hunnik, sõnniku|hunnik, tuha|hunnik, turba|hunnik, vihu|hunnik, viljahunnik; viletsus(e)|hunnik, õnnetusehunnik.
2. ka piltl (suure hulga kohta). Teenis hunniku raha. Hunnik tööd veel teha. Tema vastu esitati hunnik süüdistusi. Poiss kükitas kivi otsas kui hunnik õnnetust. *Siit kasi, hunnik õelust.. G. Meri (tlk).

hunt1 ‹hundi 21› ‹s›

1. Euraasia ja Põhja-Ameerika tundra-, stepi- ja metsavööndi suur kollakashall koerasarnane kiskja (Canis lupus). Hall hunt. Pimedusest kostis huntide ulgumist. Hunt murdis lamba. Huntidele korraldati ajujaht. Ega hunt enne jäta, kui viimane tall viidud. Näljane nagu hunt. Elab üksinda nagu hunt. Ei karda hunti ega tonti 'ei karda kedagi'. Teeb nii, et hundid söönud ja lambad terved 'teeb nii, et kellelegi poleks liiga tehtud'. Ega hunt hunti murra. Ega hunt ulgumist unusta. Kui oled huntide hulgas, siis pead nendega ühes ulguma. Sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole. Kui hundist räägid, hunt aia taga. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Hundil hundi isu. Hunt heidab küll karva, aga mitte viisi. || kõnek hundikoer. Keti otsas haugub tige hunt. *See Kääriku Oskari koer, tead, too suur hunt, tikkus jälle kallale nagu metsaline. A. Tigane. || piltl (inimese kohta). Rahvas kutsus lossiisandat Toolse hundiks. Ta on vana kogenud hunt, kes nii kergesti vahele ei jää. *Artellivanemaga pole kerge võistelda. Visa hunt. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: ema|hunt, isa|hunt, metsa|hunt, preeriahunt; merehunt.
2. peenestus-, purustus-, kohestusmasin (ketrusvabrikus vm.). Villad, vanad dokumendid lasti hundist läbi.
▷ Liitsõnad: kaltsu|hunt, lina|hunt, lõnga|hunt, paberihunt; liha|hunt, turbahunt.
3. kõnek kõrge laiavõraline jämedaoksaline puu, mis oma ümbruses kasvavaid puid lämmatab. *Mõnigi laiavõraline ja jäserik, tarbepuuks vähesobiv nn. hunt väärib eksponeerimist.. J. Eilart.
4. ‹liitsõna järelosana› mõnes looma-, kala- v. putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kukkur|hunt, punahunt; merihunt; kärbse|hunt, mesilas(e)|hunt, röövikuhunt.

hälbima ‹hälvin 42 või hälbin 37›
kõrvale kalduma; ära eksima; ekslema. Teelt hälbinud matkajad. Karjast hälbinud lambad. Tehiskaaslane hälbis oma orbiidilt. Vestlus hälbis kõrvalradadele. Mu tähelepanu kippus hälbima. Esineja kippus hälbima ebaolulistesse üksikasjadesse. Mõtted hälbivad siia-sinna. Hälbiv pilk.

juss ‹-i 21› ‹s›

1. miski väike ja lühike. *Siis algab madal laukaraba. Mände on seal vähe, needki hoopis jussid. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: kuuse|juss, männijuss; kubu|juss, mehe|juss, poisijuss.
2. jusshein. *..lambad said seal [= mäel] kasvavast jussist alati kõhutäie.. K. Saaber.

jätma ‹jätta, jätan; jäetakse, jäetud 47›

1. (edasi) olla laskma. a. (kuskil, mingis kohas). Jätsime suurema osa raamatuid kastidesse. Kari jäeti ikka ööseks välja, koplisse. Kas teda üldse enam kooli jättagi? Olen kahjuks prillid koju jätnud. Jätsin vihmavarju rongi, sae metsa, võtme lukuauku. Ärge jätke raha lauale! Masin jätab umbrohuseemneid terade hulka. Majast on kohale jäetud ainult alusmüürid. b. (seisundis, olukorras, asendis, tegevuses). Röövlid jätnud mehe ellu, hinge. Hea, et nad su luud-kondid terveks jätsid. Nad on mu ammu rahule jätnud. Otsust ei tehtud, asi jäeti lahtiseks. Kavatsesin selle saladuseks, saladusse, salajasse, enda teada jätta. Kas sina jätsid ukse haagist lahti? Jättis teise jala üle reeserva rippu. Jutt jättis kuulajad kahtlema, kahevahele. Küsimus jäeti kaalumisele, vaatluse alla. Töö korraldamiseks on rühmajuhile üsna vabad käed jäetud. Sõpra ei tohi hätta jätta. Jätame tordi terveks, lahti lõikamata. Jättis juuksed ööseks patsi. Jättis söögiajalgi mütsi pähe. Jäta kingad jalga! Ära jäta mänguasju põrandale laiali, vedelema. Kontrolltööde vihikud korjati kokku, kodutööde omad jäeti kätte. Jättis poes käimata, kinno minemata, töö tegemata. Sellele küsimusele jätan vastamata. Masin jättis pesu mustaks. Tsarism jättis lihtrahva harimatuks, hariduseta. Seadus jäeti jõusse. Põlispuu jäeti kasvama. Ära jäta kirvest õue roostetama! Laualamp jättis toanurgad hämarusse. Jättis asja vanaviisi, seks, nagu oli. Seekord jätame niisama, järgmine kord juba karistame. Seda asja me nii ei jäta! Seda ma talle ei jäta 'maksan kätte, teen tagasi'. Ära jäta, hakka vastu! Niisugused sõnad jäta hammaste taha 'välja ütlemata'. Eksamikonkurss jättis ta ülikooli ukse taha 'ta ei saanud üliõpilaseks'. c. (mingiks otstarbeks, kellegi v. millegi jaoks). Üks leib tuleb varuks jätta. Ühe põrsa jätsid nad tõuloomaks. Parim vili jäetakse seemneks. Töö ei jätnud puhkuseks mahti. Majade vahele, aedade alla, muruplatsideks on jäetud rohkesti ruumi. Teise õuna jätan õe jaoks, õele. Miks sa kõik ära jagad, jäta ikka enesele ka! Jättis ühe toa poja tarvis. Ei jätnud talle vähimatki lootust. Jättis endale õiguse, võimaluse lepingust loobuda. d. (mingi ajani). Õpetaja jättis küsitluse tunni lõpuks, järgmiseks korraks. Punased õunad jäeti jõuludeks. Jätan kirja kirjutamise homseks. Pulmad jäeti sügiseks, sügise peale 'ei peetud enne kui sügisel'.
2. mingisuguseks muutma v. muutuda laskma, mingisse olukorda v. seisundisse minna laskma v. siirma. Põllud jäeti sööti. Jättis õppimise unarusse, lohakile, hooletusse. Asjad olid laokile, ripakile jäetud. Uued sündmused jätsid vanad varju, unustusse. Palun jäta mind nüüd üksi. Lapsed jätsid mängu pooleli, katki, soiku. Ta olevat nüüd joomise vähemaks, vähemale jätnud. Jättis perekonna abita, toeta. Jättis hobuse seisma ja ronis vankrilt maha. Sõda jättis meid peavarjuta. Ma ei saa lapsi koju omapead jätta. See amet jätab meid nälga. Jätsin kõik nähtu täpselt meelde. Direktor jättis puhkusele minnes peainseneri oma asetäitjaks. Poisid jätsid tüdrukute palli enda kätte. Jättis teised narriks, lolliks.
3. tulemust, tagajärge v. järelmõju andma, millegi ilmumist v. tekkimist põhjustama. Jänes oli jätnud lumele värsked jäljed. Liköör jättis kuuele pleki. Auto kihutas mööda, jättes õhku paksu tolmupilve. Traktor jätab taha sirged künnivaod. Põletushaav jätab suure armi. Ära jäta liiga suuri, väikesi sõnavahesid! Solvumine, pettumine oli jätnud ta südamesse okka. Mees jättis endast hea mulje.
4. (lahkudes) loovutama, (üle v. edasi) andma. Jättis kohvrid pakihoidu, üleriided garderoobi hoiule. Jäta võti mati alla, küll ma sealt leian. Lapsed jätsime vanaema hoolde. Jättis lambad suveks metsavahi juurde söödale. Jätan sulle igaks juhuks oma aadressi. Jätsin talle sõna, teate. Isa jättis pojale päranduse, suure summa päranduseks, pärandusena maja. Jätke avaldus siia, küll mina ta edasi annan. Jätsin arve maksmise sõbra hooleks. Veranda jäeti suvitajate kasutada, kasutusse. Ära jäta võid hiirtele solkida! Kilpkonn jätab munad päikese haududa. Jätkem kriitikute otsustada, kas töö on õnnestunud. Jätsin pildi talle mälestuseks. Talle jäeti kõige viletsam tuba, kõige väiksem näidendiosa. Kahtlane, kas saan kõik mulle jäetud korraldused täidetud. Mees on kaevanduses oma tervise jätnud. Sõjas jätsid paljud oma elu. Jätab naiste pärast kas või hinge. || (lahkumistervitusega seotud väljendites). Jättis kõigiga kättpidi jumalaga. Jätsime hüvasti, nägemiseni. Jätsin head tervist, head päeva, head õhtut ja läksin koju. Tormas head aega jätmata minema.
5. lõpetama, lakkama, järele jätma; hülgama, maha jätma. Jäta jutt, loba, nutt, virin! Ta ei jäta ikka veel jonni. Kumbki ei jätnud oma õigust. See mõte, lootus tuleb jätta. Kas sa jätad juba kord! Jätke meelitused, toorused, maotud naljad! Jätame need kurvad mõtted. Mina enne ei jäta, kui töö valmis saan. Kass jättis näugumise. Õppimist, kooli mina ei jäta. Mees jättis jooksiku püüdmise, jälitamise. Sass olevat jätnud viina ja tubaka, joomise ja suitsetamise. Ühe naise jätab, teise võtab. Oma lapsi, peret ta ei jäta. Inimesed jätsid oma kodud ning põgenesid sõja eest. *Mu isamaa on minu arm, / ei teda jäta ma. L. Koidula.

kadarik ‹-riku, -rikku 30› ‹s›
murd kadastik. Muhu ja Saaremaa kadarikud. Lambad jooksid kadarikku. *.. paepealne krõmm, mingi sarapiku, kadariku ja kilpjalgade segu .. A. Kaal.

ära kaduma
(ära rõhutab protsessi lõplikkust:) kaduma. Poisil kadusid lambad ära. Särgil kadus nööp ära. Raha kadus taskust ära. Ta kadus sageli kuhugi ära. Pind kadus jalge alt ära. Eluisu kadus ära. *Nii need talud tühjaks jäävad – vanad kaovad eest ära ja kedagi ei tule asemele. V. Lattik.

karm ‹-i 21› ‹adj›

1. vali, range, leebuseta. a. (inimeste kohta). Karmid vanemad, ülemused. Mehised ja karmid sõdurid. Ta ema oli karm ja hellitusteta naine. Ta on karm ja kinnine inimene. Karm õpetaja, kohtunik. Ta on tegudes, sõnades karm. Ärge olge minuga, minu vastu nii karm! Vanamees on loomult veidi karm. Eluraskused on ta järsuks ja karmiks muutnud. Poistega oldi karmim kui varemalt. Karmi käega valitseja. Mehe nägu tõmbus karmiks. Silmad olid etteheitvalt karmid. Isa heitis talle karmi pilgu. Mehe hääl oli lõikav ja karm. Noomis teda karmide sõnadega. „Seis! Kes tuleb?” kõlas karm hüüe. Tema hoiakus on midagi karmi. b. (abstraktsemalt). Karmid seadused. Tuli karm korraldus, käsk, keeld, hoiatus. Karm süüdistus. Võeti tarvitusele ülimalt karmid abinõud. Kord muutus hulga karmimaks. Karm kasvatus, kohtlemine. Karmid kombed, tavad. Niisugune käitumine pälvib karmi hukkamõistu, karistust. || raske, ränk (taluda). Karm elu, saatus. Karm võitlus. Elati sõjaaja karmides tingimustes. See oli karm aeg: kõigest oli puudus. Ees seisid karmid katsumused. Tegi läbi karmi elukooli. Ka karmi tõde ei tohi varjata.
2. piltl tagasihoidlikult lihtne, range, ilustamata. Vana karmide kiviseintega hoone. Saare karm ilu. Nende eluviisid olid lihtsad ja karmid. *„Rolandi laulu” stiil on karm ning range. V. Alttoa.
3. väga külm. Karm talv. Karm pakane 'väga tugev pakane'. Põhjamaade karm kliima. Puhus karm põhjatuul. *.. ilm oli öö jooksul muutunud väga karmiks. A. Jakobson. || raskete loodus-, hrl. ka klimaatiliste tingimustega. Karm põhjamaa. Karm Siber. *Selja taga tõuseb madal lage mägitundra, Verhojanski aheliku karmid eelmäed. L. Meri.
4. puudutamisel mittepehme v. mittesile, kare (1. täh.) Karm riie, lõng. Karm villane tekk. Karmi villaga lambad. Õlilina annab lühikest karmi kiudu. Karmi karvaga koer. Tal olid lühikesed karmid juuksed. Tihe karm habe. Karm stepirohi.

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

kobar ‹-a 2› ‹s›

1. samal peavarrel v. selle eraldi raokestel kasvavate viljade v. õite tihe kogum; bot harunemata peateljega õisik. Sõstarde, pihlakamarjade kobarad. Tal on käes kobar viinamarju. Marjad kasvasid kobaras. Sireliõite tumelillad kobarad.
▷ Liitsõnad: humala|kobar, marja|kobar, pihlaka|kobar, pohla|kobar, sireli|kobar, sõstra|kobar, viinamarja|kobar, õiekobar.
2. tihedalt lähestikku olevate elusolendite, hoonete, esemete, moodustiste rühm. Uudishimulike, poisikeste kobar. Seisti tihedas kobaras kõneleja ümber. Tüdrukud kogunesid (ühte) kobarasse ja itsitasid. Lambad, hobused seisavad vihma käes kobaras koos. Puu oksa küljes oli mesilaste kobar. Kobar maju. Hoonete kobar. Suvilad olid kobaras ümber väikese lahe. Mõned seened kasvavad lähestikku tiheda kobarana.
▷ Liitsõnad: inim|kobar, meeste|kobar, poistekobar; hoone|kobar, maja|kobar, pilvekobar.

kobin ‹-a 2› ‹s›

1. nõrk tuhm astumise vm. müra. Jalgade, sammude, saabaste kobin. Ukse tagant kostab kobinat: keegi tuleb. Kõnnib vähimagi kobinata. Vihmamantli kobin. Ärkasin tasase, kerge kobina peale. Kuulatas iga kobinat. Lambad jooksid sõrgade kobinal aedikusse.
2. kõnek kuuldus; jutt, rääkimine. Suu kinni, mitte üks kobin. *Oli siin ennegi kobinaid liikumas, et maal midagi käärib. A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: mokakobin.

koera|kaela ‹adv›
murd ülepeakaela, hooletult, kiirustades. *Tegime ühismajandi tööd teinekord pooliti koerakaela, sest oma sajandikud, siga, lehm, lambad, õunapuud ja mesilased võtsid rohkem aega .. O. Kool.

kont ‹kondi 21› ‹s›

1. suurem, hrl. inimese v. suurema looma luu (1. täh.) Kukkusin ja sain põrutada, aga kondid jäid õnneks terveks. Mine trepist ettevaatlikult, et sa ei kuku ega konte (ära) ei murra. Ta on nii kõhn, et kondid paistavad läbi naha. Mees ringutas nii, et kondid ragisesid. Isa jäi sõjas kaduma, ei tea, kus ta kondid puhkavad. || (loomal:) koodiots, kinderkont. *..nii et lambad hirmunult hunnikusse kokku jooksevad, nagu oleks neil koer kondis. M. Traat. *Kaarik jookseb [hobusele] kergesti konti, pole pidamist. A. Mägi. || toiduks olevas lihas leiduv luu. Kondiga, (ilma) kondita liha. Mis liha see on, enamasti kont! Kontidest saab keeta puljongit, jahvatatakse kondijahu. Koer närib konti. *..ja mõnda nädalat poolsula tee oli hommikul kõva kui kont ja klaas. J. Kross. || (luustiku laadi, ka kehaehituse ning jõu kohta). Suure, tugeva kondiga inimene. Peenikese, nõrga kondiga naisterahvas. Ta on kondi poolest kleenuke, kitsa kondiga. Suurt, tugevat konti poiss. Tal pole õiget tööinimese konti. Raske töö jaoks on tema kont nõrk. Sel mehel on konti. Päitsik oli tugeva kondiga loom. Konti sel hobusel on, aga ta on hirmus lahja. *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. *Vanem poeg Teo oma kergema kondiga ja elava loomuga oli enam emasse. S. Ekbaum.
▷ Liitsõnad: jala|kont, kaela|kont, kinder|kont, külje|kont, puusa|kont, põlve|kont, ribi|kont, rinna|kont, sõrme|kont, sääre|kont, tiivakont; kana|kont, liha|kont, prae|kont, puljongi|kont, singi|kont, supikont.
2. (kogu keha v. mingi selle piirkonna, näit. jäsemete kohta). Kondid valutavad, on haiged, kanged. Väsimus, mõnus roidumus on kontides. Külm poeb kontidesse. Kondid on nagu tina täis. Saunaleil teeb kondid pehmeks ja olemise kergeks. Liiguta natuke konte, lõhu puid. Töölt tulnud, heitis ta diivanile konte sirutama. See töö kondile liiga ei tee. *Muidugi, sa ei ole kõiki töid õppind tegema, kont alles harjumata. K. Ristikivi.
3. kõnek (vana, viletsa looma, ka inimese kohta). *„Näe, vana kont, kangekaelne ka veel” ja näuhti andis ta võigule jämedalt punutud piitsaga tubli löögi. J. Mändmets. *„Mis sel Jaanilgi viga? Töömees on, joodik ei ole.” – „Vana inimese kont...” A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: hobuse|kont, lehma|kont, looma|kont, ruunakont.

koos
I. ‹adv›
1. ühte kohta, üheks rühmaks koondatult v. koondunult, ühe rühmana. Siin-seal istus mehi rühmiti koos. Seisti kobaras koos. Kivid on hunnikus koos. Paberid on kaante vahel koos. Pael hoiab juukseid koos. Reisitarbed on kohvris koos. Minu asjad on koos, võime teele minna. Vili on suurelt osalt koos 'koristatud'. Doktoritöö materjalid on koos. Vajalikust summast on veerand koos. *Arno püüdis oma mõtteid koos hoida.. O. Luts. || ühes tervikus, üht tervikut moodustavana. Lahtivõetud mootor on jälle koos. Raamat on nii lagunenud, et vaevalt seisab koos. Kuur on laudaga ühe katuse all koos. Näitetrupp püsis koos ainult ühe aasta. Neid hoiab koos ainult harjumus. Kaup, kaubad on koos 'millegi suhtes on kokku lepitud'. *..need olid smuuliliku huumoriga vürtsitatud elujuhtumid, kus tõde teinekord vaid sellepärast koos seisis, et valeks tunnistamine vajanuks oma silmaga nägemist.. Ü. Tuulik. || (kohaloleku, koosolemise, ka kogunemise, kokkutulemise kohta). Üle hulga aja oli jälle terve pere, meie kamp, lõbus seltskond koos. Muist külalisi oli juba koos, muist alles tulemata. Spordivõistlustel oli rahvast murdu koos. Rahvamajas käis palju noori koos. Komisjon istus mitu korda koos. Möödunud nädalal oli ministeeriumis koos kalanduse ekspertgrupp.
2. väga lähestikku v. päris vastamisi. Seisab, kannad koos. Istus, põlved koos, käed põlvedel koos. Nad arutasid midagi, pead koos. Tülitsejad olid peagi käsitsi, rinnutsi koos. Nad on karvupidi koos. Uksepooled seisid tihedalt koos. Toas on otsakuti koos kaks voodit. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Nad on alatasa ninapidi koos. Elati väikeses toauberikus, pead-jalad koos. Pea oma suu, lõuad koos!
3. ühes, seltsis (kahe v. mitme olendi, eseme, nähtuse kohta); ühiselt, üheskoos. Kahekesi, mitmekesi, hulgakesi, kõik, mõlemad koos. Lindat ja Antsu nähti sageli koos. Lastena olime, hullasime, mängisime sageli koos. Me tulime Peetriga kogu tee koos. Käis vennaga sageli koos jahil. Lähme koos koju! Koos on julgem liikuda. Poisid kasvasid koos üles. Tule, istume veidi koos ja ajame juttu. Nad pole ametlikult abielus, elavad niisama koos. Lõpetasime koos ülikooli. Lehmad ja lambad lasti koos karjamaale. Neid ravimeid ei tohi koos tarvitada. Sa oled õnnega koos 'sul on õnne', et nii hea korteri said. *..suure osavusega mässis ta orava maapinnal rätiku sisse ja pistis rätikuga koos korvi. J. Vahtra.
4. millegagi kaetud v. määrdunud. Kingad on poriga paksult koos. Riided olid tolmuga koos. Lusikas on veel meega koos. Sõrmed olid tindiga koos. Laste suud olid moosiga koos. Su püksisäär on millegagi koos.
5. hrl. ühes verbiga seisma osutab millegi koosnemisele teat. osistest. *Koos seisis kihelkonnakohus kohtuhärrast, keda mõisnikud valisid ja kolmest kõrvalistujast.. A. Kitzberg. *Söömisest ja magamisest karihiire elu õieti koos seisabki. F. Jüssi.
II. ‹prep postp› [komit]
1. ühes (sama tehes, sama laadi tegevusest v. protsessist osa võttes), kellegi seltsis (vahel lähedane sidesõna ja funktsioonile). Läks, tuli koos teistega, teistega koos. Tule koos Antsuga! Madli elab seal koos oma vanema tütrega. Ta töötas mõnda aega koos Arturiga. Kutsu ta abikaasaga koos! Isa läks pojaga koos linna. Meie koos Mardiga juba lõpetasime töö. Teda jäid leinama naine koos kolme lapsega. Küün koos rehealusega süttis põlema.
2. ühes (hrl. esinemusest, olemasolust rääkides). Koos kartulitega, kartulitega koos on kotti sattunud ka paar kivi. Koos raamatutega saadeti see kiri. Ta maeti koos teiste võitlejatega ühishauda. Võõrkeelsed lausenäited esitatakse tõlkega koos. Talle anti üle diplom koos rahalise preemiaga. Lepp koos pajuga moodustas siin läbipääsmatuid padrikuid. Kaassõnad esinevad kõige sagedamini koos nimisõnadega. || rõhutab millegi kaasasolu v. kaasaarvatust; sün. tükkis (sobib mõnikord). Rebis taimed koos juurtega, juurtega koos välja. Kaotas rahakoti koos dokumentidega. Ta müüks oma sõbrad koos naha ja karvadega, et aga ise karjääri teha.
3. märgib mingi sündmuse v. olukorra samaaegsust mingi teise olukorra v. sündmusega. Juhan tõusis hommikul koos päikesega, päikesega koos. Koos temperatuuri tõusuga suureneb ka aurustumine.
4. millegagi ühenduses, seoses. Olud ja inimeste suhtumine muutuvad koos ajaga, ajaga koos. Koos Forseliuse surmaga lõppes ka tema kooli tegevus.

kuri ‹kurja 32›
I. ‹adj›
1. (loomu poolest) õel, tige, halastamatu, pahatahtlik. Kuri mõisahärra, kubjas, sundija. Kuri nõid. Deemonid ja muud kurjad jõud. Perenaine, võõrasema oli väga kuri. Tal on kodus kuri ämm. Vanas eas läks ta üha kurjemaks. Eidel oli kuri süda, kuri ja terav keel. Kes kaitseb mind kurja maailma eest? Viin on tema kurjem vaenlane. Poisil on kurjad silmad. Kuri kahjurõõmus muie. Kurjad keeled kõnelesid 'levisid kuulujutud', et raamatupidaja armastab vägijooke pruukida. || (pahasoovliku plaani, teo vms. kohta). Kuri kavatsus, plaan. Nad peavad kurja nõu. Haub kurje mõtteid, kurja kättemaksu. Sa mängisid mulle kurja vembu. Temaga tehti kurja nalja. *..halastamatu on tema süda ja kurjad ta teod. J. Sütiste. || (loomade kohta:) kallale, hammustama v. lööma kippuv. Kuri elajas, pull. Vana isahani on hirmus kuri. Lapsed on kuke, jäära kurjaks õpetanud. Kuri koer õue hoiab.
2. vihane, (väga) pahane. Nüüd sai isa päris kurjaks. Ega sa minu peale väga kuri ole? Miks oli ta kõigi vastu nii kuri? Ära ole lapsele nii kuri. Mart ei olnudki eriti kuri, kui juhtunust kuulis. Ta heitis naisele kurja pilgu. Kes seal räägib kurja häälega? Õpetaja nägu, ilme läks iga hetkega kurjemaks. Ma ei lausunud ühtegi kurja sõna.
3. (millegi kohta:) halb, paha; kehv; hull vms. vrd kuri (4. täh.) Algasid sügisesed kurjad ilmad. Kurjad aimused, ended, kuuldused. Tal on kuri kuulsus. Ajad on kurjad. Kohtuasi võttis kurja pöörde. Olen oma elus näinud nii häid kui kurje päevi. Noored läksid, sattusid kurjale teele. Kurjemaks ei või see asi, lugu enam minna. *Ööd muutusid pikemaks ja meri kurjemaks. A. Mälk.
4. (millegi suurust, tugevust, ägedust vms. rõhutades) vrd kuri (3. täh.). a. ränk, raske; ohtlik; piinav, raskesti talutav. Tuli kallale kuri köha, palavik. Isal oli kuri haigus, tõbi, kasvaja. Meest kardeti kui kurja katku. Võlad tegid emale kurja muret. Sulle tehti kurja ülekohut. b. suur, hirmus, kõva, kange. Kõige kurjem külm oli möödas. Tüdruk nägi õppimisega kurja vaeva. Tekkis kuri kiusatus ujuma minna. Tal tekib kuri kahtlus, et midagi on korrast ära. Mul on kuri kavatsus, plaan sind maale kaasa võtta. Haige piinles kurjal kombel 'väga, hullusti, hirmsasti'. See kõik tüütas mind kurjal moel 'väga, hullusti, hirmsasti'. *Aga kurjaks prassimiseks on viimasel ajal läinud ikka küll – juba teist ööd on ta ühtejärge joobnud. E. Kippel. c. karm, range. Kuri käsk, korraldus, ettekirjutus. Sai kurja karistuse. Kord on siin väga kuri. Korra säilitamiseks võeti tarvitusele kõige kurjemad abinõud.
II. ‹s›
1. kurat, saatan, vanaõelus, vanasarvik. Kuri kiusab, ahvatleb. Sipleb kurja võrgus. Mehel õnnestus kurja küüsist pääseda. Kõik tormasid, nagu oleks neil kuri kannul. *Ja lävesse oli hobuseraud naelutatud, et kuri jalgupidi kinni jääks. F. Tuglas. || kõnek (kergelt kirudes, pahandades, vahel ka naljatades:) põrguline, kurivaim, sunnik. Vaata, näe kurja, tema ka kohal! Kes kurja teab, mis nad loomale sisse söötsid. *..ema vaatab mesilaste järele, need kurjad võivad küll tänase ilmaga peret heita. E. Krusten. *Kuri võtku, mõtles ta, see peremeheseisus ei ole naljaasi. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: vanakuri.
2. halb asi v. tegu, halb; halbus, kurjus; ant. hea. Kellelegi kurja tegema. Kurja ära hoidma. Ära tasu kurja kurjaga! Me tasume neile kõige kurja eest kätte. Mu hing aimab kurja. Neil on midagi kurja mõttes. Meeste näod kuulutavad kurja. Haub südames mehe vastu kurja. Viin on kõige kurja juur. Proovisin küll heaga, küll kurjaga. Kui ei lähe heaga, siis läheb kurjaga. Ega küll küllale kurja tee. *Et sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga. A. H. Tammsaare. *Ta on täna püsti kurja täis, see Andres... A. Jakobson. || ‹omastavas koos postpositsioonidega peale, peal, pealt, harvemini väliskohakäändeis› kõnek (mingisse keelatud kohta minemise, seal olemise vm. halva lubamatu teo, toimingu kohta). Lambad läksid kurja peale. Kari on kurja peal. Karjane ajas loomad kurja pealt ära. Poiss oli sellise näoga, nagu oleks ta kurja pealt, kurjalt tabatud. *Sellistel kordadel viis Priidu loomad lausa kurjale – kas riigimetsa või naabrite heinamaale. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: tulekuri.

kusema ‹kusta, kusen, kusin, kusi, kusku, kusev, kusnud, kustakse, kustud 44›

1. oma kusepõit tühjendama, kust organismist väljutama, urineerima. Koer, hobune kuseb. Haige kuseb alla. Laps räägib siis, kui kana kuseb. *..niidud kasvavad võssa, kari kuseb punast ja lambad on kärnas. H. Raudsepp.
2. kõnek haavale sipelgamürki pritsima v. astlast laskma. Sipelgad, kusirautsikad kusevad.

kõlksutama ‹37›

1. kõlksuma panema; korduvalt kõlksudes lööma. Sepp kõlksutab sepikojas vasarat. Kõlksutab kangiga vastu kivi. Rüübati, aeg-ajalt kõlksutati ka klaase kokku. Lambad kõlksutasid kadakate vahel kelli. *Üle haljaste roobaste ... läbi kella kõlksutava trammivaguni eest.. M. Raud. *Naised aga istusid kedervarte taga või kõlksutasid kangaspuid. F. Tuglas.
2. piltl tühja juttu rääkima, niisama rääkima; kuulujutte levitama, keelt peksma. Keelt kõlksutama. *„Vaadake, mehed,” seletas Kassiaru, „mina ei kõlksuta ainult sõnu, vaid asun otsekohe tööle.” A. H. Tammsaare. *Nüüd on tervel kihelkonnal kõlksutada, et see uhke Altvälja preili .. ennast Reinsonile ära müüb.. M. Mõtslane.

kärpima ‹kärbin 42›

1. lühemaks lõikama, lühemaks pügama, lõikamise, pügamisega sobivaks tegema. Juukseid, habet kärpima. Kärpis vurrud lühikeseks. Tüdrukul on kulmud kitsaks kärbitud. Hobuse saba, lakk oli kärpimata. Hanel kärbiti tiivaotsi. Ilupuid, põõsaid, hekki kärpima. Kärbib suurte kääridega põõsaste oksi parajaks. Viljapuudel kärbiti võrasid. Istiku peajuurt tuleb pisut kärpida. Kärbib kääridega küünla tahti. Kärbitud kõrvadega dogi. *Kaheteistkümne-aastasena kandis ta ilma suurema raskuseta isa kuube, mille käised ema ainult õige veidi lühemaks kärpis.. A. Jakobson. || piltl (loomade puhul:) oksi, võrseid ära närima, puid ja põõsaid nudiks närima. Lambad kärbivad kadakapõõsaid. Kitsed kärbivad lehtpuid.
2. (tekstist) lõike välja jätma, kärpeid tegema. Teksti, filmi, näidendit, stseeni kärpima. Toimetaja kärpis käsikirjast mõned lõigud (välja). Lavastamisel näidendi dialooge kärbiti. Tsensor kärpis artiklit ligi poole võrra. Kirjad, teos avaldatakse kärbitud kujul.
3. vähendama, piirama, väiksemaks tegema. Palka, sissetulekuid, kasumit, honorari kärpima. Kulutusi, väljaminekuid, eelarvet tuleb kärpida. Kärpis toidurahast tervelt veerandi maha. Toidunormid on kärbitud miinimumini. Tööd on palju, uneaega tuli kärpida. Talu kärbiti väiksemaks. Rahva vabadusi ja õigusi kärbiti. Toimetuse koosseisu kärbiti kahe koha võrra. Eile kärpis ujuja Eesti rekordist jälle sekundi. Noomitus kärpis veidi mehe upsakust. *Päike aga kerkis ühtesoodu, kärpis varjusid. V. Ilus.

köhima ‹37›

1. köha kuuldavale tooma. Lapsed köhivad. Haige raiub lakkamatult köhida. Tolm paneb, ajab mehed köhima. Hakkas külmetusest köhima. Haavatu, tiisikushaige köhis verd. Köhisin taskurätti. Ta köhis rasket suitsumehe köha. Köhib rinna, kõri, hääle puhtaks. Ta köhib kõõksudes, mis kole, kas või hinge seest välja. Läks kangesti köhides uksest välja. Lambad, veised hakkavad köhima. | piltl. Mootor turtsus ja köhis. *Kell vanast tornirinnast õõnsalt köhib. M. Under.
2. släng õiendama, seletama. *„Iga kirp ei köhi,” käratas talle Saluveer. „Las poisid räägivad.” E. Raud. *..kui tal tuju tuleb, lippab hoopis paljaste kintsudega ringi ja ükski koer ei köhi! V. Lattik.

köis ‹köie, köit 35› ‹s›
jämedam tugevast tekstiilkiudainest kinnitamis- ja sidumis-, ka jõu ja liikumise ülekandmisvahend. Kanepist, džuudist, nailonist köis. Punutud, keerutatud köis. Tõrvatud köied. Pikk, lühike, jäme, tugev, vastupidav köis. Köit valmistama, keerutama 'sõõretest ja keedest kokku keerutades valmistama'. Seob koorma köiega kinni. Ämber tõmmatakse köiega üles. Ronib, laskub köie abil. Poiss ronis köit mööda üles. Mehed sikutavad, tirivad köit, köiest. Köietantsija käib köiel. Köit vedama 'köieveost osa võtma'. Peoplats oli köitega piiratud. Poksija paiskas vastase köitesse 'poksiringi piiravatesse nööridesse'. Mõisa köis – las lohiseb. || ‹sisekohakäänetes› (osutab kellegi v. millegi kinnitamisele, kinniolekule v. sellest olukorrast vabanemisele). Paneb, viib lehmad, lambad köide. Hobune on ristikuädalal köies. Tõi õhtul lehma nurmelt köiest koju. *..meresõidukõlblik pole see kolmemastiline enam kindlasti, ehkki ta köies seistes põhja ei vaju. T. Tasa (tlk). | piltl. *Külainimesel, kes on kümne köiega seotud oma maalapi külge, pole kerge kodukohta maha jätta. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: kanep|köis, kapron|köis, manilla|köis, nailon|köis, sisalköis; ankru|köis, julgestus|köis, kinnitus|köis, laeva|köis, nooda|köis, poomis|köis, puksiir|köis, pääste|köis, tõste|köis, veo|köis, võrguköis; vaenuköis.

lagedale ‹adv›
nähtavale (kohale); esile, välja, avalikkuse ette, päevavalgele. Tule lagedale, mis sa peitu poed. Tegi kasti lahti ning otsis tööriistad lagedale. Vanad fotod toodi lagedale. Kraamis taskust suitsupaki lagedale. Tulgu lagedale, kes tahab jõudu katsuda. Ei julgenud oma seisukohtadega lagedale tulla. Jaan tuli tähtsa uudisega lagedale. Lao aga lagedale, mis sul öelda on. *.. kui perenaine lüpsma hakkas, tulid nad [= kassipojad] kõik ükshaaval katuses olevast august lagedale. E. Krusten. || kõnek lagedaks, paljaks; hätta, jänni. Kes kõik ära annab, jääb ise lagedale. *Lagedale me sind ei jäta: saad lehma, lambad, riidevärki .. T. Lehtmets.

lammas ‹lamba 19› ‹s›

1. keskmise suurusega sõraline villkattega imetaja (Ovis); sellest villa, liha (ja piima) saamiseks aretatud koduloom. Valge, must lammas. Peenevillaline meriino lammas. Meil kasvatatakse eesti valgepealist ja eesti tumedapealist lammast. Maainimesed peavad lambaid. Lammast pügama, niitma. Lammas annab villa. Lammas tõi kaks talle. Lammaste määgimine. Perenaine kutsub lambaid: „Ute, ute, ute!” Utt on emane lammas, jäär isane lammas. Vagane, arg, loll kui lammas. Löö vastu, ära vahi nagu lammas. Sina ei tea sellest asjast rohkem kui lammas laupäevasest päevast. Asi lahendati nii, et hundid söönud ja lambad terved 'kellelegi ei tehtud liiga; mõlemad pooled jäid lahendusega rahule'. Vagu lambaid sünnib palju ühte lauta. || lambaliha. Hautatud, praetud lammas. Sõin lõunaks lammast. || lambanahk. Ungari lambast kasukas, müts, krae.
▷ Liitsõnad: jämevilla|lammas, karakulli|lammas, karusnaha|lammas, kodu|lammas, liha-villa|lammas, peenvilla|lammas, rasvasaba|lammas, tõu|lammas, villalammas; lume|lammas, mägi|lammas, uluklammas.
2. piltl (inimese kohta). a. rumal v. alandlik, alistuv ning arg inimene, tossike. Ära ole lammas, ära lase end pügada. Ta pole mees, ta on lammas! Poiss ei tohi olla aravereline lammas. Lamba nägu, hundi tegu. *.. sest nõrga südamega mees on lammas. R. Sirge. b. koguduse liige, hingekarjase hoolealune. *Seda ei suuda meie aja hingekarjane, kelle hoole all on enam kui poolteistkümmend tuhat lammast. M. Metsanurk.

lehis|viht [-viha]
lehekatest okstest viht loomadele abisöödaks. Metskitsede söödasõimed täideti heinte ja lehisvihtadega. Lambad nabistavad lehisviha kallal, lehisvihta.

leht|hein
(laialehise heina kohta). Lambad armastavad lehtheina.

lendva ‹1› ‹s›

1. müt nõianool, mille kuri inimene saadab sõnadega v. tuulega looma v. inimest rabama
2. (nõianoolest tulnud) äkiline haigus v. valu. a. van rabandus. *Löögu lendva läbi su lehmad ja lambad .. M. Metsanurk. *Vanal ajal .. siis oli üksainus surmatõbi – lendva! .. siis öeldi ikka, et mis muud – lendva lõi läbi! P. Vallak. b. kõnek (äkiline) selja-, nimmevalu. *Minul lõi talvel lendva kontidesse .. H. Sergo. *.. lendva murdis jälle ta ristluis. A. Mälk.
3. müt kratt, pisuhänd. *Pisuhänna asemel öeldi ka tulihänd, tulekera, tulehaga, tulik, lendva .. L. Meri.
4. kõnek torm, maru. *„Kisub lõunatormiks! Nüüd tuleb vist üsna lendvat!” ütles Aadu. A. Mälk.
5. kõnek kiirus, tamp. *Mul oli parajasti ka kole kiire, nagu mul alati on igavene lendva peal .. O. Tooming.

lihunik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
(endisaegne) koduloomade tapja (ja liha ning lihasaadustega kaupleja). Keskaegsed lihunike tsunftid. Vasikas, härg, lambad müüdi lihunikule. Liha osteti lihuniku käest.

lipsu lööma

1. lehvima; üles-alla v. edasi-tagasi võnkuma. Mantlihõlmad löövad tuules lipsu. Lambad jooksid, nii et sabad lõid taga lipsu. *.. siis näete ka teie, kui ilusti vesi jookseb, tammi mättad löövad aina lipsu jõe poole pistes. A. H. Tammsaare.
2. kurameerima; amelema. Ta mees kipub teiste naistega lipsu lööma.

maa|tasa ‹adv›

1. maaga, aluspinnaga tasa. Maatasa raketega kaev. Lambad on näsinud rohu peaaegu maatasa. Kunagised hauakünkad on maatasa vajunud.
2. (täieliku purustamise, hävitamise, lammutamise v. hävimise kohta:) täiesti, maani maha; sootuks hävinud. Maa laastati ja asulad tehti maatasa. Linn põletati, pommitati maatasa. Varemed, müürid lammutati maatasa. Ait, kõrtsihoone põles maatasa. *Orunurme hooned olid täielikult maatasa, aga talu maal oli säilinud loomaarsti majake. E. Tennov. || piltl (tugeva kritiseerimise, tauniva hinnanguga ühenduses). Kriitika materdas, tegi teose maatasa. Sõnavõtjad tegid meie teeninduse päris maatasa. Vastased püüdsid õpetlast oma kirjutistes maatasa teha.

madin ‹-a 2› ‹s›

1. kerge müdin, mütsumine, kobin vm. müra (eriti jooksmise kohta). Lapsed hullavad, mängivad, jooksevad – majas käib igavene madin. Paar poissi tormas suure madinaga tuppa. Kuuldub jooksu, jalgade, vihtlemise madinat. Lambad pistavad madinal jooksu. *Aga haug oli küllalt virk [saarma eest] kõrvale hüppama. Tõusis mulin ja madin. R. Roht.
2. kõnek väga mitmesugune intensiivne, enamasti mürarikas tegevus, möll. a. kaklus, kähmlus, lööming. Algul sõneldi niisama, aga siis läks päris madinaks. Asi klaariti ilma madinata. Kes seda oskas üldises madinas tähele panna, kes kellele äigas. *Oli madinat, mõned said tublisti klobida, ma ise pääsesin terve nahaga ... J. Semper. b. lahing(umöll), taplus; sõda. Vaenlane ründas, madin läks lahti. Eesliinil käis, oli eile päris kõva madin. Poliitiline olukord on pinev, kas tõesti läheb jälle madinaks (lahti)? c. kibe töö, kiire tegevus. *.. et see [= kombain] põksuks nagu kellavärk, kui viljalõikuse madin lahti läheb. A. Beekman.

muugima ‹42›
ammuma, muuma. Lehmad muugivad ja lambad määgivad.

mäletseja ‹1› ‹s›

1. mäletsejaliste alamseltsi kuuluv loom. Veised ja teised mäletsejad. | ‹adjektiivselt›. Mäletsejad loomad, nagu lehmad ja lambad.
2. hlv tüütult korrutades rääkija, nämmutaja. *..mäletsejad on mõtlejadki mehed, / ja kõige suuremad mäletsejad on / ajalehed. Juh. Liiv.

mäletsema ‹37›

1. (liitmaoga sõraliste kohta:) söömisel vaid osaliselt peenestatud ja vatsast suhu tagasi liikuvat toitu teistkordselt, põhjalikult mäludes peenestama. Veised, lambad, kitsed mäletsevad. *.. kaamelid aga tukkusid oma kõhutäit mäletsedes. H. Kiik (tlk). *Kõrts ja vallamaja lamavad teeristil otsekui mäletsevad lehmad. M. Traat. || hlv (inimese kohta:) loiult, aeglaselt mäluma. Istus nätsu mäletsedes teleka ees. *Nende [= laste] suud hakkasid üsna aeglaselt liikuma, nad mäletsesid ainult veel .. E. Vilde.
2. hlv tüütult rääkima, korrutama, nämmutama. Mis ta mäletseb, öelgu selgesti ära, mis tal öelda on. Mäletseb ammu tuntud tõdesid. *.. naised vadistasid oma lõpmatuid külauudiseid, mäletsedes neid ümber uuesti ja uuesti .. A. Mälk.

määgima ‹42›
(hrl. lamba häälitsemise kohta). Lambad määgivad. Kits mökitab ja määgib. || piltl (halvustavalt näit. laulmise kohta). *.. tõusid klaase käes hoides püsti ja panid määgima: „Palju aastaid! ..” J. Smuul.

määma ‹41›
määgima. *.. karjarajal lambad määvad .. K. Merilaas.

mökutama ‹37›

1. mökitama. Lambad määgivad ja kitsed mökutavad. *.. lakkamatult mökutas saksofon ja põmpsus trumm. O. Tooming.
2. segaselt, katkendlikult, kidakeelselt v. kobavalt rääkima. Ütle lühidalt ja selgelt ära, mis sul öelda on, ära mökuta! *Aga kõige hullem, mõtlesin, oleks nüüd mökutama hakata. Lao aina vastu, raiu oma, sul on ju õigus! V. Ilus.
3. aeglaselt, venitades midagi tegema v. toimima. Mis te mökutate, hakkame juba minema. Tehke eluga, ei ole (siin) aega mökutada (midagi). *„Mida kuradit sa mökutad, tõmba [lämbuval lehmal] kõri maha!” kriiskab Liide. V. Lattik.

mütsak ‹-u 2› ‹s›

1. mütsatamine, müts(atus). Kukkumise mütsak. Mingi mütsak käis vastu seina. Kostsid padjasõja, poksi mütsakud. || sellist heli tekitav, mütsatav hoop. Sai palliga mütsaku külge.
2. miski kokku, vormituks mütsutatu, nutsak; miski (v. keegi) vormitult ebamäärase kujuga. Mingi paberisse mähitud mütsak kaenlas. Pane rõivad, voodipesu korralikult kokku, ära niisama mütsakusse keera. Kägrutas pakkepaberi kahe peo vahel mütsakuks. Ei näe nii kaugelt, mis lind see on, aga suur mütsak paistab olevat. *Vend Arno on ema suurrätikus nagu väike mütsak, ainult nina välgub paksust mähisest. O. Luts.
▷ Liitsõnad: paberi|mütsak, riidemütsak.
3. summ, kobar. Talled, lambad tormasid robinal laudanurka mütsakusse. Lapsed olid kasvataja ümber mütsakus koos. Sülemlevad mesilased kobarduvad mõne puuoksa ümber mütsakuks. *.. siin olid mõisad mütsakus ja kirikud ligistikku .. A. Kitzberg.

nabima ‹37›

1. (korduvalt) napsama (1. täh.), käte, sõrmede, mokkade, hammastega vms. haarama. Lambad nabivad noort rohtu, põõsastelt lehti. Hobune nabib oma pehmete mokkadega mu peo pealt leivatükikesi. Naiste nobedad sõrmed nabivad põõsastelt marju korvi. Nabis jonniva lapse sülle ja viis tuppa. Taskuvaras nabib sul rahakoti taskust nii ära, et sa ei tunnegi. Nabi ohjad pihku ja kihuta minema. *.. sina aga passi parajat silmapilku ja nabi [ta] saapad ära .. A. Jakobson. || kinni püüdma (kedagi). Poistel jäi ülikool pooleli, nad nabiti sõjaväkke. *.. et ükski vaenlane / ei nabi üllast Brutust elusalt. G. Meri (tlk).
2. sõrmede, käte nobedasti liikudes midagi tegema. Värisevad sõrmed nabivad rahakoti, sõlme, nööpide kallal. Kuduja sõrmed muudkui nabivad sukavarraste ümber. Nabisime end kähku riidest lahti. Nabib nööpe lahti. Nabisime marju korjata, umbrohtu kitkuda. Nabib puu all põlle õunu täis. *Teomehed mõisade väljadel jätavad töö seisma, nabivad hobuse adra eest, kihutavad koju .. E. Vilde.

nabin ‹-a 2› ‹s›

1. tasane krabin, kabin, sabin. Lambad söövad nabinal, nabinaga rohtu. Lapsed sõid nabinal linnasaia. Vihma tuleb kord robinaga, kord vaiksel nabinal. Autokummide nabin kruusasel teel. *.. hakkas kohe nabinal nööpe ja haake vallandama. E. Vilde.
2. hrv pabin, sabin. *Suur hulk naisi, kes esimese nabinaga olid kauplusse tormanud, vajusid sealt kirudes ja siunates jälle tänavale. R. Sirge.

nabistama ‹37›

1. nabinal midagi tegema. Nabistab päevalilleseemneid, soolamandleid (süüa). Linnud nabistavad pihlakamarju. Lambad nabistavad noort rohtu, lehisvihtade kallal. Öösel lausa ladistas, nüüd nabistab veel peent seenevihma.
2. (rabelevalt, kiirustades) näpitsema, näppima. Nabistab kohmetanud näppudega nööpe kinni, lahti. Käed nabistavad palmitsedes juustes. Küll nabistab ja pusib sõlme kallal. Nabistab rutuga rätikunurki siduda. *Ta näpud nabistasid vestitaskuist vihatud rahapaberit otsida. E. Vilde.

nakitsema ‹37›

1. (süües, puhastades) pisitasa suuga, hammastega, nokaga tegutsema, näkitsema. Lambad nakitsevad lühikest rohtu (süüa). Jänes nakitseb puukoort. Kala nakitseb õngesööta. Kana nakitseb nokaga tiivaalust. Nakitseb päevalilleseemneid süüa. Hiir nakitseb leivakoorukest (närida). Nakitseb mõtlikult rohukõrt närida. Koer nakitseb kirpe, nakitseb hammastega oma kõhukarvu. | piltl. Hinges nakitseb piin, mure, hirm, ängistus. *Nägu valuline, hambaid huulde surudes nakitses ta nüüd .. küsimuse kallal: miks ma seda ometi tegin? R. Sirge.
2. näpitsema, millegi kallal nokitsema; midagi nokitsedes tegema. Nakitseb nööpide kallal, nakitseb nööpe lahti, kinni. Umbsõlmes kingapaelu annab nakitseda, enne kui nad lahti hargnevad. Nakitseb maniküüri teha. *Sentimeeter sentimeetri järel nakitsesid valvuri sõrmed läbi iga sentimeetri Maametsa riietusest. O. Tooming.

naksima ‹42›
korduvalt naksama, näksima. Lambad, kitsed naksivad rohtu (süüa). Kutsikas naksib mu jalgu ja püksisääri. Koer naksib kirpe. *Ema naksis pikkade kääridega hekki .. V. Gross. *Kirvega vehkides naksis ta pehmeid leparaage nagu kõrsi. A. Kurtna (tlk).

napsima ‹42›
korduvalt napsama. Lapsed napsivad põõsast marju. Lambad napsivad rohtu. Koer napsib suuga tüütuid kärbseid. *Nähtavasti on siin loomadki .. tallanud, latvu napsinud. A. H. Tammsaare.

nudi ‹11› ‹adj›
ilma väljaulatuvate osadeta v. tömbiks, ümaraks kärbitud; sile, paljas. a. sarvedeta. Nudi lehm, oinas. Nudi peaga lambad. b. paljaks aetud, paljas; pöetud juustega. Nudiks aetud, pöetud pea. Nudi peaga noorsõdurid. Tal olid enne õlgadeni juuksed, nüüd on lasknud nudimaks lõigata. Ära mind päris nudiks pöe! Pole harjunud teda nudina nägema. Kiitsakas nudi mees. c. kärbitud, lühendatud v. lühenenud; tömp, töbi. Ära hekki liiga nudiks lõika. Nudiks kulunud hari, pintsel, küüned. Nudi sabaga koer. Nudiks lõigatud remmelgad kui nuiad tee ääres. Liibuv müts teeb su näo nudiks. *Mis parata, kui üllas aeg / meil okkaid kõikjal maha laasib, / et nudina roos istuks vaasis .. J. Sütiste. d. piltl eripäratu, lame, ilmetu. Kõigil on ühesugune nudi jutt, oma arvamust ei ütle keegi. Elu nühib teravad nukid maha, teeb kõiki ühesugusteks nudideks. Nudi arvustus, artikkel. *Mis on linn ilma kõrgemate tippudeta, tornideta, vabrikukorstnateta? Eemalt vaadates igatahes nudi ja igav. J. Semper.

nutt ‹nuti 21› ‹s›

1. bot nupjas v. kerajas kobarõisik, mille laienenud põhjale kinnitub hulk raotuid v. väga lühiraolisi õisi. Ristiku, takja nutid. Mesiohakal on valkjassinised ümaratesse nuttidesse koondunud õied. || kõnek nupjas, kerajas õis, õienupp v. seemnekogum. Tuul puhub võilille kohevaist nuttidest seemneid lendu. Hallituse mustad nutid. *Meenutan ka koduteel / vesiroosi valgeid nutte .. H. Suislepp. *.. on nõjatunud seljaga vastu humalapuhmast, mis tilgendab valminud nuttidest. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: lille|nutt, ohaka|nutt, ristiku|nutt, takja|nutt, õienutt.
2. nupjas v. tutjas moodustis. Kapsad loovad pead, juba kõvad nutid keskel. Keeras juuksed kuklasse kõvasse nutti. Lambad on kadakapõõsad nuttideks püganud.
▷ Liitsõnad: kapsa|nutt, küüslaugunutt.
3. tipmine osa, (järelejäänud) ots. *.. sabajupp oli ilusasti paranenud ja nuti otsa kasvanud uued valged karvad. H. Jõgisalu. *.. üles jäid [okste] paljad värskete haavadega nutid .. V. Uibopuu. || pea, peanupp. Tõmbab sukeldudes nuti vee alla. Kuidas niisugune kübar nuti otsas püsib? *Mehike kadus üürikeseks lauka pinna alla, siis tuli nõretav nutt kui hülgel nähtavale .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: kukla|nutt, mäe|nutt, pea|nutt, sabanutt; seenenimedes kolla|nutt, lima|nutt, narmasnutt.
4. kõnek nupp, taip, nutikus. Terane, taiplik nutt. Nutiga mees hätta ei jää. Poisil on tehnika peale nutti. Praktilise nutiga jõuab elus edasi. Jõust üksi ei aita, siin on nutti ka vaja.

nälpima ‹nälbin 42›
limpsima; (limpsides) ahmima. Lehmad käisid soolakamakat nälpimas. Lambad nälbivad noort rohtu. *Kogu see aeg, mis ta mind vaatles, nälpis mees neid [oma] prunthuuli. R. Parve.

nälpsima ‹42›
nälpima. Lambad nälpsivad rohtu, puulehti. | piltl. *.. kerkisid kolmes-neljas kohas suitsusambad ja nälpsisid leegid .. J. Peegel.

näpsima ‹42›

1. napsima. Lambad näpsivad rohtu (süüa), põõsastelt lehti. *Ta istus ja näpsis hajameelselt viinamarjakobara küljest marju suhu. A. Pervik.
2. hrv näppima, näpitsema. *.. puudutles ja näpsis laisalt kitarri keeli. E. Krusten (tlk).

ohutama1 ‹37›

1. nõidusega v. rahvatarkusega haigust arstima vm. paha peletama. Muhku ohutati külma raudesemega. Õpetas, kuidas luupainajat ohutada. *Surevad [lambad] nagu putukad. Me tegime ära kõik kunstid. Jõesuu vanagi käis ohutamas, aga midagi ei aidanud. A. Jakobson.
2. murd vaevama, kiusama, elu raskeks tegema. *Kas siis tõesti looma tõrksus / sind nii rängalt ohutab? J. Semper.

oras ‹-e 4› ‹s›
põll kõrrelised taimed tärkamisest kõrsumiseni; orasepõld. Oras on tärganud, üles tulnud. Timuti, tõuvilja oras. Tihe, haljendav, lokkav oras. Oras on tänavu hea, ilus, talvest rikkumata, vilets, põuast kollane. Oras on nii hõre, et üks lible hõikab teist. Oras on laiguline: kohati võttis vesi, kohati magas lumi orase ära. Aja ära, lambad lähevad orasele, on orasel. Oder on alles orases 'kõrsumata'. Oras hakkab kõrt looma, kõrsuma. || piltl (millegi muu tärkava kohta). Ajas küll hommikul habet, kuid õhtuks oli lõug jälle kerges orases. *.. demonstreerib oma paljast pead, millel on ainult lühike, roostekarva oras. O. Luts. || piltl (mõnedes väljendites millegi tulevikus loodetava arvel andmise, võtmise, saamise jne. kohta). Elan praegu oraste peale. Kes mulle ikka oraste peale laenab. Pean teadma, et tõlge kindlasti ilmub, niisama oraste peale ma seda tööd ette ei võta. *.. läks lähemasse tallu ja palus palga arvel, see tähendab et orastele, süüa. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: heina|oras, kaera|oras, nisu|oras, odra|oras, rukki|oras, talivilja|oras, tõuviljaoras; habeme|oras, lõuaoras.

pagan ‹-a 2› ‹s›

1. risti- (v. juudi, muhamedi) usku mittekuuluv inimene, polüteistliku religiooni tunnistaja. Ristimata pagan. Paganaid ristiusku pöörama. Muistsed eestlased olid paganad, kes kummardasid loodusjõude. *Läheme koos kui ühised Kristuse vennad tolle paganate pagana Lembitu vastu. J. Sütiste. || kirikust võõrdunud, usukommete suhtes ükskõikne inimene. Kirikus ta ei käi, on hoopis paganaks jäänud. *Ja et Lokki, seda paganat, olla seal enne [laulatust] ristitud ja leeritatud. E. Rannet. *.. paludes armu ja halastust paganaile, kes inimese ilma jumalasõna ja kirikulauluta hauda panevad. J. Semper.
▷ Liitsõnad: pool|pagan, püstipagan.
2. hrv kurivaim, kurat, vanapagan. Rahvalaul nimetab mõisat „kuradi kojaks, pagana paigaks”. Mees on must kui pagan, vannub kui pagan. Tee paganaga õlut – ta sööb raba, joob õlle ja lõhub tõrre takkapeale.
▷ Liitsõnad: vanapagan.
3. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› tagasihoidlik kirumissõna, kasut. negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks ja rõhutamiseks ning vandumisvormelite osana: kurivaim, sindrinahk, sunnik, põrguline, tont, saatan. a. (üldiselt, mitte kellelegi v. millelegi otseselt suunatuna). „Ah sa pagan!” siunas ta endamisi. Oh sa pagan – jälle sajab! Oi pagan, unustasin selle hoopis! Küll raputab pagan! Pagan, kui palju raha on läinud! „Ptüi, pagan!” kirus ta ehmatusest. Oh sa pagan küll, kui kärmed te olete! Tohoo pagan, on need alles julged mehed! Oi (sa) pagan, küll on kõht tühi! Sa pagan, äärepealt oleksime ta kätte saanud! Pagan küll, et see mul ka enne meelde ei tulnud! Noh, pagan, ega mina ka kehvem ei ole! Pagan võtaks, kuidas ma seda ei märganud! Hakka peale, pagan sind võtku! Võtaks pagan su jonni! Ägedad sellid, pagan neid võtaks. Käigu, mingu oma jutuga kus pagan! Nüüd on pagan lahti 'asjad hullusti'. Ära, pagana päralt, mu peale karju! Kuidas, pagana pihta, ta nimi oligi? Pagana pihta, nii me teemegi! b. (pahandavalt, taunivalt, üllatunult, tunnustavalt v. imetlevalt kellegi, harvem millegi kohta). Mis te, paganad, karjute! Kuhu sa, pagan, tormad? Kus ta pagan on? Kas te saate, paganad, koju! Miks sa, pagan, seda kohe ei ütelnud? Paganad, lõid akna puruks! Küll ikka paganad teevad lohakat tööd! Lambad paganad on välja pääsenud! Taevale tänu, läks, pagan, minema! Ükski pagan, mitte keegi pagan ei oska seda ära arvata. (Kes) pagan seal vahet teha mõistab. Pagan ka seda Antsu sinna ajas. Targad, paganad, oskavad oma nahka päästa. Vaata paganat, mis välja mõtles! Küll ma neile paganatele veel näitan! Kuidas sul, paganal, mu sõnad kõik meeles on? Neid paganaid ei osta keegi, kui on müügil ilusamaid kapsaid. Kärbse(id) paganaid on kõik kohad täis. Vanamoori pagan ei taha mulle enam süüa anda. *.. tunnen mõndagi arstimistaime, aga seda paganat, seda tubakat – ei tunne. O. Luts. c. tunderõhuliselt koos sõnadega kes, mis, kus, kuhu, kust, kuidas. Kes pagan seal kolistab? Kes pagan selle vanamehe siia juhatas? Kes pagan võis üldse teada, et ma tagasi olen? Mis pagan sinul sellega asja on? Mis pagan selle koha nimi nüüd oligi? Mis pagan(at), mida pagan(at) te seal teete? Ma lähen vaatan, mis pagan ta veel jokutab. Kus pagan(as) see Villem peaks olema? Kust pagan(ast) ma selle raha välja võtan? Kuhu pagan(asse) sa selle mütsi ometi panid? Kuidas pagan ta enne hakkama sai! Keda paganat te ootate? Mida paganat teadsin mina sellest loost. Milleks paganaks seda arvestust veel vaja on? Mille pagana pärast sa siin istud? d. pagana ‹substantiivi ees genitiivis› (rõhutava sõnana halvustavalt, pahandavalt v. tunnustavalt, imetlevalt:) kurjavaimu, kuradi(ma), sindrima, paganama, saatana. Pagana tüdruk, mida ta kõik tahab teada! Kõik on selle pagana vanamehe süü! Vaata kus pagana sindrinahk! Vaata pagana poissi, millega hakkama sai! Ütle sellele pagana Juhanile, mis ma tast arvan. See pagana konjak hakkas pähe. Kui selle pagana pumba korda saaks! Mul ju see va pagana puujalg. See pagana pilli kääksutamine on kõiki ära tüüdanud. Mis pagana sodi sa meile sisse söödad? Mis pagana virisemine see olgu! Kust pagana kohast need andmed on võetud? Pagana lugu, et vahele jäin! Tema plaan tegi meile pagana nalja. Pagana kahju, et ma seda varem ei teadnud. Pagana moodi 'väga' igav. Tee tolmas pagana moodi 'väga'. *Pagana mehed need traalimehed, tõmbavad, nii et merepõhi kõliseb taga, poegagi mööda ei lase... R. Sirge.

paha ‹7›
ant. hea vrd halb
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav, vilets, kehv. a. (inimese, eriti ta füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Mul on paha mälu. Tuju, meel on paha. Ta on täna pahas tujus. Miski tegi, ajas meele pahaks. Miks sa täna nii paha välja näed? Tervis läks iga päevaga pahemaks. Mul on paha (olla). Tal hakkas bussis paha. Süda on paha, läks pahaks 'iiveldab'. Miski ajab, teeb südame pahaks 'ajab iiveldama'. || (psüühilise ebamugavustunde kohta). Paha tunne südames. Tal hakkas endalgi paha oma vale pärast. Paha on olla teiste pilgu all. Enne olid kange küll, aga kui politseinik tuli, siis lõid nii kartma, et paha oli vaadata. b. (esemete, ainete vms. kohta). Paha paber, materjal, pliiats, saag. Pahad tee(olu)d. Soine ja paha pinnas. Paha söök, puder. Paha järsk trepp. Pahad kingad pikka maad käia. || riknenud, roiskunud. Konserv, rosolje on pahaks läinud. Toas on paha õhk. Küünehaav võib kergesti pahaks minna. *..ihu läks pahaks, hakkas mädanema. K. Saaber. || vastumeelne, vastik. Paha hais, lehk. Paha lõhn käib suust välja. Paha maitsega köharohi. Tegi, lasi paha haisu 'peeretas, pussutas'. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Paha käekiri. Nägin paha und. „Kaks” on paha hinne. Pahad mälestused, kavatsused. Ega see mõte paha ole. Asjad on pahad. Paha lugu, et sa maha jäid. Lavastus ei olnudki nii paha, kui räägiti. Olukord läks järjest pahemaks. Kõige pahem oli, et me ei kohtunudki. Pahad päevad 'menstruatsioon'. *Mehed tahtvat teda kohe näha, aga paha lugu – nüüd pole teda kodus. M. Rebane.
2. ‹adj› negatiivsete moraalsete omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt, halb; kuri, õel. Paha mees, inimene. Ervin on paha poiss. Tal on paha iseloom, pahad sõbrad. Paha südametunnistus. Talle oleks nagu paha vaim sisse läinud. Kassil on paha komme voodi peale hüpata. Alkohol on inimese pahim vaenlane. Paha haigus 'suguhaigus'. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. Paha siga, mitu viga: kärss kärnas ja maa külmanud. *Ühel kevadel sattus tallu paha sulane, kes rääkis ropusti ja tagus hobuseid. V. Gross. *Saaremaa ja Hiiumaa randadel olnud väga paha kuulsus. A. Luige. || ebasõbralik, ebalahke. Ära tee paha nalja! Ta ei öelnud (mulle) ühtki paha sõna. Vend oli õe vastu paha olnud.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittesobiv, mittekasulik. Paha ilm. Meile sattusid teatris pahad kohad. Pahad ajad, uudised, tagajärjed. Paha õnn, nõu(anne), enne. See on paha märk, kui naine vastu tuleb. Mul jäi temast paha mulje. Asja pahemad küljed. Jutuajamiseks on praegu paha aeg. Ega praaga vedamine paha amet olnud, sealt jäi midagi ka oma sigadele. Pahimal juhul peame ööseks jääma. Seda pahem, mida rohkem aega kulub. Poleks paha natuke külmarohtu võtta.
4. ‹adj› ebamugav, tülikas, raske hakkama saada. Seale kartulite raiumine on paha töö. Paha haav, tõbi, köha. Poisil on paha viga küljes – ta kokutab. Kõige pahemad puudused. Palja jalu on kruusasel teel paha käia. Suurt kohvrit on paha tassida. Seda sonaati on paha mängida. Küll on paha haige olla! Kõva peal on paha istuda. *Talvel oli lastel paha ja kitsas, sest igal perekonnal oli vaid üks tuba. J. Parijõgi.
5. ‹s› midagi halba, kurja, ebameeldivat, ebamoraalset, vääritut. Kellelegi paha tegema, soovima. Süda aimas paha. Paha aimamata astus ta uksest sisse. Olime valmis pahimaks, kõige pahemaks. Pahim, kõige pahem on juba möödas. Temast räägitakse palju paha. Katsu ikka heaga läbi saada, mitte pahaga. Ega ma seda paha pärast ütelnud. Temast võib kõike paha karta. Naabrite vahel polnud midagi paha olnud. Pisike naps ei teeks praegu paha. Mis paha nad on siis teinud? Parem heaga herneleem kui pahaga pannkoogid. *Pane oma vibu ära, mees! Meil pole su vastu midagi paha mõttes. J. Sang (tlk). || ‹genitiivis koos postpositsioonidega peale, peal, pealt› (mingi keelatud v. hukkamõistetava teo v. toimingu kohta). Vaata, et loomad paha peale ei lähe! Kanad on aias paha peal käinud. Lambad on jälle paha peale pääsenud. Laskis sead paha peale. Kukub jooma või läheb muidu paha peale. Antsul on paha pealt tabatu kohkunud nägu peas.
▷ Liitsõnad: meelepaha.

paljas ‹palja 19› ‹adj›

1. katmata, katteta, ilma millegi tavaliselt katva v. varjavata. a. alasti, rõivasteta. Paljas keha, ihu. Võttis, kooris enda paljaks. Rannaliival mängis paljaid lapsi. Paljad sääred, reied. Kõht, tagumik paljas. Paljaste rindadega. Katkistest sukkadest paistsid paljad varbad. Paljaste käte, jalgadega. Poiss oli paljas kui porgand. Palja peaga 'ilma peakatteta'. *On argipäev, plaaž pole nii tüütult paljast liha täis tuubitud.. R. Kaugver. || ainult teat. rõivastusesemes, ilma selle peal kantavata. Paljais sukis, paljaste sukkadega. Palja aluspesu väel. Jooksis palja särgiga õue. On juba nii soe, et võib palja kleidiga käia. b. juusteta, habemeta. Paljas läikiv pealagi. Noorsõduritel aeti pea paljaks. Paljaks raseeritud nägu, lõug. *..peainsener, terava nina ja paljaste meelekohtadega mees, istus oma kabinetis.. M. Traat. c. karvadeta, sulgedeta. Roti-, hiirepojad sünnivad paljaina. Tapetud kanad olid paljaks kitkutud. Tõuke on paljaid ja karvaseid. *Nad [= linnupojad] on täiesti paljad, ainult pea peal on mõned helehallid ebemed. J. Piik. d. lehtedeta, raagus. Leppadel on veel lehti, kased on juba paljad. Paljaks jäänud mets, kaasik. || (taimeosi katvate karvakesteta). Paljaste õievartega taim. *Näiteks on pöögi noored lehed roodude kohalt kaetud pikkade peente karvadega, kuid täiskasvanuna on lehed paljad. A. Vaga. e. taimkatteta. Paljad kaljud, kaljusaared, karid, rahnud. Rohukamarata paljas paas. Suur osa kõrbest on täiesti paljas. Rukkiorases on paljaid laike. Põud on põllud paljaks kõrvetanud. Samblast paljaks kaabitud kivi. || ärasöödud, lühikeseks näritud rohuga. Lambad närisid õueaia paljaks. Karjakoplid on paljad, loomad ei saa sealt enam süüa. || puudeta, metsata; lage. Puudeta, paljas raba, heinamaa. Sügisesed põllud on paljad. Marjanaised tegid raba ühe päevaga jõhvikatest paljaks. f. lumeta, lumetu. Sel kevadel läks maa varakult paljaks. Tee oli paljas, reega ei pääsenud enam läbi. Jaanuar oli paljas, alles veebruaris tuli lumi. Paljas talv. Paljas 'lumeta' külm. g. katva, pehmendava kihita. Magab paljal põrandal, pingil, lavatsil. Palja maa peal oli külm istuda. h. kestata, kooreta, tupeta, ümbriseta; katva, kaitsva, isoleeriva kihita. Paljas mõõk. Kõrrelistel on paljad, pungasoomusteta pungad. Paljad, isoleerimata elektrijuhtmed. Paljad, krohvimata kiviseinad. Paljad, värvimata puupaneelid. Koer ajas, tõmbas urisedes hambad paljaks. Muudkui irvitab, hambad paljad. i. piltl varjamata, peitmata, alasti. Koorusid välja paljad, alasti tõsiasjad, faktid. Paljas, ilustamata tõde. *See oli paljas äri, kus jõuti edasi ainult äärmise närususega. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: poolpaljas.
2. varanduseta, omandita, vaene. Okupeeritud maad riisuti, rööviti paljaks. Sõja läbi paljaks jäänud inimesed. Kolm korda kolida olevat sama, mis üks kord paljaks põleda. Paljas kui kirikurott, püksinööp. Rikas ta pole, aga päris paljas ka mitte. Ta on enda paljaks joonud. Kes läheb vaesele vaderiks või paljale pulma. *Marta oli ju nõnda paljas tüdruk, et tema äratoomiseks poleks tarvis olnud hobustki saata.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: puru|paljas, puu|paljas, tühipaljas.
3. pelk, puhas. a. lisanditeta; lahjendamata, ehtne. Lapsed sõid paljast moosi, mett. Sõi paljast liha ilma leivata. Mis sa paljast leiba sööd, pane võid ka peale. Haige tahtis paljast vett. Paljas piiritus, äädikas. b. (vastab adverbidele ainult, vaid, üksnes). Seekord pääses ta palja ehmatusega. See ei saa paljas juhus olla. See on sul paljas kujutlus, sundmõte. Paljas mõte sellele ajab hirmu peale. Paljastest sõnadest, lubadustest on vähe. Välismaareis jäi paljaks unistuseks. Palja käsutamisega ei saavuta midagi. See on tal paljas jonn, kelkimine. *Sest mis aitab paljas noorus, kui pole kangust. A. H. Tammsaare. *Ja Illimar oli kuulnud, et juba paljas see lõhngi purju paneb. F. Tuglas.

pask ‹pasa 23› ‹s›

1. vedel väljaheide. Hobusel on pask lahti. Lambad on pasal. Ehmatas nii, et võttis pasa lahti, pasale. Ära astu pasa sisse! Põrsad on pasaga koos. *Tõotanud omalt poolt pulmadeks vasika ära tappa ja kõik pasale sööta. L. Promet.
2. murd pori, muda, liga. Sumasime külma tuule ja vihmaga palja jalu maantee pasas. Torm ajas võrgud paska täis. *Jällegi tühjad söödad, segi limaja adruga – pasaga, nagu ütlevad kalurid ise. M. Kesamaa.
3. kõnek mustus, roppus, räpp. Eluaeg on ta teie paska rookinud. *Aga elame hullema pasa sees kui kaitsekraavides. R. Sirge. || miski täiesti kõlbmatu v. halb. Mitte mees, vaid pask! Ise selle pasa 'pahanduse, ebameeldivuse' kokku keerasid, vaata nüüd, kuidas terve nahaga välja saad. *.. mis puutub ta luuletustesse, siis on see kõige ehtsam pask.. T. Vint. *.. pask värk see elu, kui nii võtta. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: kana|pask, lehmapask; tuulispask.

peatult ‹adv›
(< peatu (2. täh.)) Ehmunud lambad sagisid peatult ringi. Tulekahju korral ei tohi peatult ringi tormata. *Milja! Oled esimene ja ainus, keda piiritult, keda peatult armastan! M. Nurme.

peenvilla|lammas
põll peenvillaga lambatõug. Meriino lambad on peenvillalambad.

pehme ‹1› ‹adj›

1. survele kergesti järeleandev; vetruv, painduv, ka kergesti töödeldav; ant. kõva. Pehme pinnas, soo, heinamaa. Madalate, pehmete kallastega järv. Järve põhi on mudane ja pehme. Teerada muutus poriseks ja järjest pehmemaks. Kohev, pehme muld, lumi. Kuumusest pehme asfalt. Pehme ja pude liivakivi. Pehme kivim, metall. Haava puit on pehme. Kurgid on tünnis pehmeks läinud. Rukkitera on alles pehme. Pehme liha 'kontideta liha'. Pehme muna 'keetmisel vedelaks jäänud kollasega muna'. Pehme 'pehme südamikuga' pliiats. Kartulid, herned keesid pehmeks. Liiga pehmeks haudunud puder. Värske ja pehme sai, leib. Pehmed juustud. Pehme, kergesti määritav või. Pehmete kaantega raamat. Pehmest nahast käekott. Pehmed tuhvlid, kingad, saapad. Pehme krae 'tärgeldamata krae'. || istumisel, lamamisel vetruvuse, painduvuse vms. omaduse tõttu mugav. Pehme ase, voodi. Pehme kušett, tugitool, iste. Pehme padi. Keeldus pehmest küljealusest. Kas oli hea pehme magada? Pane endale midagi pehmet istumise alla. Heintel, mättal oli pehme istuda. Pehme mööbel 'polstri ja kattematerjaliga mööbel'. Pehme vagun 'pehmete istmetega vagun'. || paindlik, painduv, mittejäik (liikudes, liigutustel). Saun teeb ihuliikmed, luud-kondid pehmeks. *.. läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|pehme, vahapehme.
2. puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; ant. kare. Täissiid on pehme ja voogav materjal. Pehmed mähised. Pehme tekk, vaip, sall. Pehme rohi. Pehme villaga lambad. Silitas kassi pehmet karva. Lapse pehmed juuksed. Vihad on kuumas vees hästi pehmeks hautatud. Õrn ja pehme näonahk. Väikese lapse pehme käsi. Ümarad, pehmed puusad, õlad. Pehme kõht. Pehmed huuled. Kassil on pehmed käpad. Pehme jahu 'peen jahu'. Pehme suulagi 'suulae tagumine, ainult pehmeist kudedest koosnev osa'. Pehme šanker 'teat. suguhaigus'. Pehme koht, kehaosa kõnek istmik. Ihu on pehme kui siid. Pehme kui samet, vatt. *Mine Mari juurde! .. Tema on samuti tüdruk ... ümarik ja pehme... F. Tuglas. | (taimenimetustes). Pehme kibuvits, luste, madar, kurereha, koeratubakas. Pehme nisu.
▷ Liitsõnad: ime|pehme, padi|pehme, samet|pehme, sammal|pehme, siid|pehme, sulg|pehme, vatt|pehme, villpehme.
3. (haigusest, väsimusest, purjutamisest) lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Jalad, põlved on pehmed, ei kanna hästi. Viimane pits tegi mehe üsna pehmeks. Oled juba päris pehme poiss! Kedagi pehmeks kloppima, taguma, tegema 'läbi peksma'. *Kaks gallat katsusid teda püsti upitada, aga ta oli pehme ja lontis nagu riidest nukk. A. Ravel (tlk).
4. (hrl. inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) heasüdamlik, leebe; mitte (liiga) karm v. range; järeleandlik. Ta on pehme iseloomuga, loomult pehme. Uus peremees oli eelmisest pehmem. Lapse nutt tegi, võttis ema (südame) pehmeks. Ka kõige kõvem süda võib pehmeks minna, muutuda. See mees on pehme ja tahtejõuetu. Poiss pole pehmest puust (visa, sitke poisi kohta). Ta on laste vastu liiga pehme. Kedagi sõnadega pehmeks tegema 'ümber veenma; järeleandlikuks muutma'. Küll ma ta pehmeks 'järele andma, nõustuma' räägin! Pehme naeratus näol. Tal on pehmed näojooned, head ja pehmed silmad. Pehme pilk, ilme. Pehme huumor. Loobus teravustest ja kasutas pehmemat tooni. Pehme märkus, etteheide. *.. aastatelt juba viiekümne ligi, pehme näoga, hea loomuga mees.. G. Helbemäe. || (üldisemalt:) talutav, kerge. Palun pehmemat karistust, kohtuotsust. Mõnes paigas olnud orjus pehmem. *Muidugi oli see [raha]puudus mõnikord pehmem, teinekord teravam olnud.. E. Krusten.
5. meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv. a. (häälte, helide kohta:) mahe, tasane, mitte terav. Tal oli madal pehme hääl. Pehme alt, bariton, bass. Eesti keele pehme kõla. Räägib pehmes kodumurdes. Kostis pehme mütsatus. *Nendega [= Toomkiriku kelladega] seltsivad madalamast Niguliste tömptornist tagasihoidliku Maarjakella pehmed vesperihelid. H. Salu. b. (valguse, värvide kohta:) mahe, õrn. Öölambi pehme valgus. Pehmed rohelised toonid. Hilissuve värvid on pehmemad. Pehmetes pastelltoonides maal. Veele langes loojuva päikese pehme helk. c. (joonte, vormide kohta:) ümar, mittenurgeline; vabalt langev. Keha pehmed kumerused. Pehme õlajoonega mantel. Pehmed voldid 'pressimata voldid'. *.. [Inglismaa] mäed olid aga palju pehmemad kui Norras. A. Hint. d. (liigutuste kohta:) sujuv, paindlik, graatsiline. Astus pehmel kassikõnnakul. *.. ta [= dirigent] juhatas graatsiliselt, pehmete löökidega, peaaegu et tantsiskledes.. A. Liives. e. (maitse kohta:) mitte terav v. vänge. Pehme maitsega juust. Pehme tume õlu. Jook meenutas samagonni, kuid oli pehmem.
▷ Liitsõnad: imepehme.
6. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) suhteliselt soe, mahe; mitte karm. Ilm muutus, läks, pööras pehmemaks. Jaanuaris püsisid pikemat aega pehmed ilmad. Talved on siin üldiselt pehmed. Hiline ja pehme sügis. Vahemeremaade pehme kliima. Oli pehme talvepäev, varakevadine hommik. Pehme suveöö. Puhus pehme tuul. Õhk oli pehme ja soe. Pehme kevadine vihm.
7. ka keem (vee kohta:) vähe kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav; ant. kare. Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi. Pehme vihmavesi.
8. kõnek (klusiilide kohta:) nõrk. Pehme b, d.

pidu1 ‹peo 27 või pidu 11› ‹s›

1. millegi tähistamiseks, kellegi auks vm. puhul korraldatav seltskondlik koosviibimine (söökide ja jookide, ka tantsuga). Perekondlik pidu. Maja sisseõnnistamise, poisi sõjaväkke saatmise pidu. Pidu pidama, korraldama. Pidu püsti ajama, panema 'pidu korraldama'. Kui teeks õige ühe väikese peo! See oli tüüpiline noorte pidu suure tralliga. Pidu kestis hommikuni, mitu päeva. Pidu läks lahti, jõudis haripunkti, sai otsa. Pidu on täies hoos, tõusis taevani. Kas sa peole, pidule, pidusse ka tuled? Mind kutsuti peole, pidule. Tehakse ettevalmistusi suureks peoks. Uude korterisse kolimine lõppes peoga. Üks pidu ja prassimine järgnes teisele. Ega pidu ei parane, kui võõrad ei vähene (ütlus selle kohta, et tuleb hakata peolt, võõruselt lahkuma). *Oli kuskil suurem pulm, ristsed, peied või mõni muu pidu, siis kutsuti koka-tädi sinna peokorraldajaks. M. Mõtslane. || rahvapidu v. (eeskavaga) tantsuõhtu; pidustus. Peo viimane valss. Reede õhtul on klubis pidu. Pidusid peetakse kooli saalis. Tüdrukud lähevad laupäeval peole. Mis õhtul koduski teha, lähme parem pidusse! Pidudel käimiseks on ta liiga vana. Ansambel esines peol mitme lauluga. *Sääl ongi parajasti käimas suur nõidade pidu, mida nimetatakse sabatiks. J. Jaik. | piltl. Kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu. Katku ajal peab surm pidu. *Läbi on sätendavad härmalõngapäevad ja vaibunud on metsas värviliste lehtede lõõskav pidu. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: aasta|pidu, aastapäeva|pidu, aia|pidu, folkloori|pidu, jaani|pidu, jooma|pidu, juubeli|pidu, karskus|pidu, karu|pidu, kevad|pidu, kihlus|pidu, kiige|pidu, kooli|pidu, küla|pidu, lahkumis|pidu, laste|pidu, laulu|pidu, leeri|pidu, lõikus|pidu, lõpu|pidu, maa|pidu, maski|pidu, matuse|pidu, näokatte|pidu, nääri|pidu, ohvri|pidu, perekonna|pidu, pulma|pidu, rahva|pidu, rahvakunsti|pidu, rahvatantsu|pidu, ristse|pidu, sauna|pidu, soolaleiva|pidu, spordi|pidu, suve|pidu, sööma|pidu, sünnipäeva|pidu, tantsu|pidu, uusaasta|pidu, vabaõhu|pidu, vastla|pidu, vee|pidu, võidu|pidu, võimlemis|pidu, võõrus|pidu, õpilaspidu; lille|pidu, tule|pidu, värvi|pidu, õiepidu.
2. piltl lust, rõõm, lustlik olemine; hea, mõnus elu. Oh seda pidu ja põlve, mis lastel jõuluõlgedel oli! Atsi pidu oli lühike: ema käskis uued saapad jalast ära võtta. Kui isa õngedega tuli, läks poistel pidu lahti. Kui karjapoiss ärkas, pidasid lambad juba orasepõllul pidu. Haiglasolek pole mingi pidu. Ega loomadelgi sellise ilmaga väljas pidu ole. *.. ka „Koidu” Mihklil polnud Sõrve all paremat pidu. Ootas teine samuti tuulpaos. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ilu|pidu, lusti|pidu, rõõmupidu.

pikk ‹pika 22 komp pikem superl kõige pikem e. pikim› ‹adj›
ant. hrl. lühike(ne)
1. ruumiliselt (suhteliselt) suure pikkuse v. ulatusega. Suur pikk mees. Pikk sale naine. Pikk ja sihvakas noormees. Korvpall vajab pikki mängijaid. Ta on teistest pea jao pikem. Heli on meie klassi tüdrukutest kõige pikem. Surnuna näis ta pikemana kui elus. Hästi pikka kasvu mees. Kukkus maha, nii pikk kui lai ta oli 'täies pikkuses'. Pikad käed, sõrmed. Pikkade jalgadega poisivolask. Pikk peenike kael. Tal on pikk, kõhn nägu. Pikkade juustega, patsidega tüdruk. Pikk hall habe. Küll tal on pikad ripsmed! Su küüned on liiga pikaks kasvanud. Pika nokaga lind. Pika karvaga hobused. Pika villaga lambad. Pikk kuusk, mänd. Õuekask on pikaks kasvanud. Lepad on pikas urvas. Pere istus pika söögilaua ääres. Meil pole nii pikka redelit, mis lakaluugini ulatuks. Pika varrega lusikas. Pika kaelaga pudel. Päris pikk pliiats. Pikad õled. Pikk Peeter 'keskmine sõrm'. Maailmatu pikk sild, rehehoone. Pikk ja pime koridor. Pikk kleit, jakk, mantel. Tal oli seljas pikk kuub, palitu. Poiss kandis juba pikki pükse. Pikkade varrukatega pluus. Pikk sall kaela ümber. Pikkade säärtega veesaapad. Kummipael venis üha pikemaks. Pikk veealune seljandik, moreenküngaste rida. Pikk puiestee. Õhtused varjud venisid järjest pikemaks. Ootajate järjekord oli pikk. Saba on pikk, mina küll seisma ei jää. Pikk-pikk nimekiri. Pikk artikkel, kiri. Valemi pikk tuletus. Tee linna oli võrdlemisi pikk. Sinna on veel pikk maa minna. Pikk merereis. Võtsime ette pika teekonna. Astusin pikkade sammudega värava poole. Ta ujus pikkade, aeglaste tõmmetega. Orav teeb pikki hüppeid. Pikk pai sulle! Pikk 'pika lennujoonega' pall. Hindeks oli kolm pika miinusega. Pikk vangerdus '(males:) käik, kus kuningas liigub algseisust kahe välja võrra vasakule'. Pikka nina näitama, tegema 'kellegi õrritamiseks, narrimiseks harali sõrmedega kätt v. käsi pikenduseks nina otsa asetama'. Sul on hirmus pikk keel 'räägid, lobised liiga palju'. | piltl. Elu läheb pikkade sammudega edasi. Tunnetuse tee on pikk. | ‹substantiivselt›. Korvpall on pikkade mäng. Seni võtab lühike marja maast, kuni pikk kummardab. | keel. Esimese, teise silbi pikk vokaal. Pikk silp. Pikk ja lühike mitmuse osastav. | bot (taimenimetustes). Pikk tarn, penikeel, merihein. || (hrl. koos arvuliste suurustega:) teatava pikkusega. Mees on meeter üheksakümmend pikk. Pisemad pääsukesed on napilt 10 cm pikad. Jõgi on 18 km pikk.
▷ Liitsõnad: hiigel|pikk, hiigla|pikk, ime|pikk, pool|pikk, täis|pikk, ülipikk.
2. ajaliselt (suhteliselt) kaua kestev v. kestnud. Õppeaeg oli väga pikk. Olen selles ametis olnud juba pikka aega. Seda raamatukogu kasutan juba pikemat aega. Ta ei lukusta ust ka siis, kui lahkub kodunt pikemaks ajaks. Esimest korda üle pika aja magasin rahulikult. Tere üle pika aja! Eks seda olnud pikkade aegade jooksul kogetud. Pikki aastaid tuli taluda rõhujate survet. Vanal talul oli seljataga pikk ajalugu. Tal on palju huvitavat rääkida oma pikast elust. Soovime juubilarile pikka iga ja head tervist! Ega meil siin enam pikka olemist, põlve pole. Temasugusel viletsal töömehel ei ole sel kohal pikka pidu, pidamist. Raske ning pikk majanduskriis. Rahvas oli pikast sõjast väsinud. Tehti pikki ettevalmistusi. Pikk reis, lend. Tekkis pikk vahe, enne kui järgmine teos ilmus. Pikk polaaröö. Pikk põuane suvi. Päevad muutusid lühemaks ja ööd pikemaks. Varsti tulevad pikad pühad. Tööpäevad venisid pikaks. Üsna pikk rännak, jalutuskäik. Liiga pikk koosolek, ettekanne. Asjaajamine, kohtuprotsess venis pikaks. Olen pikast istumisest kangeks jäänud. Leidsin ta pika otsimise peale. Uks avati alles pikema koputamise peale. Pika pealekäimise, mõtlemise peale ta nõustus. Pikem pärimine ärritas teda. Me ei pidanud pikka nõu, aru. Ilm seab end pikale sajule. Vikerkaar kuulutab pikka vihma. Nende jutt venis pikaks. Ta ei rääkinud sellest midagi pikemat 'lähemat'. Ta ei kandnud, pidanud pikka viha. Rüüpas pika sõõmu õlut, tõmbas pika sõõmu suitsu. Hobuse pikk hirnumine. Tulistas automaadist pika valangu. Pikk signaal, vile. Andsin ukse taga kaks pikka kella. Heitis mulle pika tähendusrikka pilgu. Vaatas mind pika pilguga 'uurivalt, tähelepanelikult'. Pill tuleb pika ilu peale. Parem pikk ja peenike nälg kui lühike ja jäme. || sellisena tunduv, aeglaselt mööduv. Pikad vaevarikkad aastad. Pikki aastaid tagasi hoitud viha. Küll on ootamine pikk! Öö tundus pikk. Laeva oodates veetsime sadamas pikki tunde. Päevad olid pikad ja hallid. Ebaoluliste sündmustega aeg tundub pikana. *Öö talvine nii igav, pikk – / ei tule und, ei tule und... / Aeg venib nii kui igavik.. A. Alle. || aeglane, pikaldane. Teised jõudsid ette, olin pikema toimega. Pika mõtlemisega, taipamisega inimene. Ta on üsna pika taibuga.
▷ Liitsõnad: hiigel|pikk, hiigla|pikk, igavik|pikk, ime|pikk, ülipikk.
3. esineb mitmesugustes (näoilmega seotud) pettumist, ebaõnnestumist vms. esile toovates väljendites. Nägu venis pettumusest, üllatusest, ootamatusest pikaks. Uudis, teade võttis meeste näod pikaks. Tingimusi kuuldes venisid meeste näod järjest pikemaks. Midagi kahtlast ei leitud, otsijad läksid pika ninaga minema. Käis kosjas, kuid saadeti pika ninaga tagasi. *Nüüd läks Salme mokk pikaks ja ta hakkas kaptenile vastu porisema. H. Väli.

pulk|aed
pulkadest aed. *Luige lastele meeldisid lambad. Läbi pulkaia meelitasid nad neid leivaga. A. Kaal.

pundar ‹puntra 20› ‹s›

1. mitmesuguse kujuga kogum tihedalt (hrl. korrapäratult, segamini, kokkupõimunult v. -haakunult) asetsevaid v. kokku seotud esemeid. Pundar nahku, villu, linu, heinu. Pundar peergusid, paberit. Leidsin kapist puntra sokke ja kindaid. Kotist tuli nähtavale pundar õngi. Õnge otsa pandi pundar ussikesi. Tal on õlal suur pajukoorte pundar. Kannab lastud jäneste, lindude pundart. Harutasin puntra lahti. Poiss hoidis süles suurt ja pehmet pundart. Sidusin kaltsud, raamatud, ajakirjad puntrasse. Puntrasse käkerdatud linad. Puntrasse, puntraks seotud haod. Kappide sisu köideti puntraisse. Toppis seljast võetud riided puntras pesukasti. Rüselejate käed-jalad olid puntraks põimunud. Vormituks puntraks kokkuvajunud langevari. Pundardeks kasvanud seeneniidistik. Püünis ilmus veest halli puntrana. Kookospalmi narmasjuured kasvavad suurte pundardena. *.. koormas on metallilaastud, traat ja raualatid nii puntras, et kuidagi ei hakka magneti hammas peale. B. Lunden. *Silmitses oma soonelist rusikat – see oli nagu suur pundar sitkeid puujuuri. L. Kibuvits. || (korrapäratult keritud v. sassi läinud nööri vms. kohta). Pundar lõnga, nööri. Soolikate puntrad. Okastraat oli puntrasse keritud. Puntrasse läinud õngenöör. Ohjad läksid puntrasse. Kiskus paelad, lõngavihi puntrasse. Sasitud nagu puntras lõng. Pärast tormi olid telefoni- ja elektriliinid puntras. *Vihmaussi kinnitan konksule sirgelt, mitte puntras. H. Lett.
▷ Liitsõnad: kaltsu|pundar, kiu|pundar, lille|pundar, lina|pundar, lõnga|pundar, naha|pundar, nooda(lina)|pundar, näru|pundar, paberi|pundar, pesu|pundar, raamatute|pundar, raha|pundar, riide|pundar, rohu|pundar, rõiva|pundar, räbala|pundar, särgi|pundar, teki|pundar, tubaka|pundar, võrgupundar; juur(t)e|pundar, okstepundar; köie|pundar, nööri|pundar, okastraadi|pundar, soolika|pundar, trossipundar; sasi|pundar, segapundar.
2. tihe ja korrapäratu rühm inimesi v. loomi. Ukse juurde tekkis rüselev inimeste pundar. Poistest sai üksainus rabelev pundar. Lapsed tulid mäest alla nagu suur elav pundar. Löömameeste keerlev ja rabelev pundar. Purelevate koerte pundar. Lambad tormasid puntrasse kokku. Puntraks tõmbunud rästikud talvitasid puuõõnes. Angerjad talvitavad tihedalt koos pundarde kaupa mudas. Mesilased olid sumiseva puntrana puus.
▷ Liitsõnad: inimes(t)e|pundar, kure|pundar, linnu|pundar, madude|pundar, pardi|pundar, räime|pundar, tirtsu|pundar, ussipundar.
3. armetu, viletsa väljanägemisega, kehvades riietes inimene. Määrdunud vattkuues pundar. Vangid konutasid tardunud pundardena lõkke ümber. Ta käib ringi nagu pundar. || (väikeste loomamütsakute kohta). Murul vänderdas kutsikas, väike karvane pundar. Pisike märg pundar osutus linnupojaks. *Kõrges kaares viskasin selle siputavate käppadega puntra [= kassi] välja.. R. Tasa (tlk).
▷ Liitsõnad: kaltsu|pundar, karva|pundar, lapse|pundar, närvi|pundar, räbala|pundar, täi|pundar, õnnetusepundar.
4. piltl sassiläinud olek, segane seis; keeruline, täbar olukord, jänn. Lugu läks järjest segasemaks, keegi ei osanud seda pundart lahti harutada. Mõtete, vastuolude, puuduste pundar. Rääkis nii ruttu, et sõnad läksid puntrasse. Mõtted keerdusid puntrasse. Jäin oma töödega puntrasse. Ta tahtis mind oma kiuslike küsimustega puntrasse ajada. Olen omadega puntras. Tal vaesekesel on terve elu puntras. *Inimeste isiklik elu kui ka vahekorrad ligimestega on puntrasse jooksnud. V. Alttoa.
▷ Liitsõnad: mõtte|pundar, probleemi|pundar, sasi|pundar, segapundar.

punuma2 ‹37›
kiiresti jooksma, liduma, plagama. Ats punus nagu nool, kui tuul, otsekui tuli taga kodu poole. Lambad punuvad tuhatnelja, tulistvalu lauta. Sõdurid pistsid, panid metsa poole punuma. Nad punusid nii, kuidas jalad võtsid. Jänes pistab nagu püssist lastud punuma. Panin ülepeakaela punuma. Poiss sai mul eest punuma. Kass üritab minema punuda. || jalga laskma, põgenema. Peigmees on punuma pistnud. Vang pääses üksikkongist punuma.

pügama ‹pöan impers pöetakse, pöetud 42 või pügan 37›

1. villa v. karvu juure (v. aluspinna) lähedalt maha v. lühemaks lõikama; lõikamise, kärpimisega sobivat kuju andma. Lambaid, küülikuid pügama. Puudel pöeti lõvisarnaseks. Pügatud lakaga hobune. Kangaid, nahku pügamismasinal pügama. Vaiba narmakesed pöetakse parajalt madalaks. Peaksid oma juukseid sagedamini pügada laskma. Lapsel täid peas, juuksed pügati maha. Püga mul natuke juukseid, pead! Poiss laskis pea siledaks, nudiks, siilisoengusse pügada. Vangidel, orjadel pöeti pead paljaks. Pöetud peaga noorsõdurid. Mungal on pealagi paljaks, pealaele paljak pöetud. Hästi, korralikult pöetud kukal. Pöan oma habet ise kääridega. Ebaühtlaselt, nurgeliseks pügatud habe. Tal on pöetud lõug ja paks põskhabe. Lühikeseks pöetud vurrud, vuntsid. || puudel, põõsastel, rohul latvu, võrseid lõigates kärpima, piirama. Puid, põõsaid pügama. Hekk tahab pügada. Aednik pügab muru. Alleed ääristasid pöetud pärnad, paplid. *Muruplatsi keskel kasvas suur roheliseks seeneks pügatud katalpa.. J. Rähesoo (tlk). || piltl (loomadega ühenduses:) oksi, võrseid ära närima, puid ja põõsaid nudiks närima. Lambad on kadakad hoolikalt ära püganud. Märkasin üht põtra pajupõõsast pügamas.
2. piltl tüssama, petma. Müüja tahtis ostjat pügada. Sain selle ostuga kõvasti pügada. Teda pügati turul kümne krooniga. Vanem vend pügas varanduse jagamisel nooremat. Vaat kus rumal, lasksid ennast naistel pügada! See seadus on tehtud selleks, et rahvast pügada.

rasva|sabaline
rasvasabaga. Rasvasabalised lambad.

rohi ‹rohu, rohtu 32› ‹s›

1. kasut. mitmesuguste heintaimede üldnimetusena; rohttaimedest taimkate rohumaal. Kõrge, pikk, madal rohi. Noor, värske, mahlane, vana, koltunud rohi. Rohtu kasvanud väljak, teerada. Rohi tärkab, haljendab, närbub. Aasal kasvab tihe, lopsakas rohi. Rohi on nii hõre, et üks lible hõikab teist. Soe vihm paneb rohu haljendama. Põuast pruunikas, kõrbenud rohi. Kanapojad jooksid rohu sisse peitu. Rohu seest ei paista nad välja. Karjus astus läbi kastemärja rohu. Lapsed kitkuvad jänestele rohtu. Loomadele niideti lisasöödaks rohtu ette. Karjamaal lehmadele rohtu jätkub. Lambad napsavad tee ääres rohtu. Lapsed istuvad rohus, on rohu peal kõhuli. Enne ilmamuutust sööb kass, koer sagedasti rohtu. *Inimesed on tummad, mõni .. viskub näoli rohtu. See on sünnimaa pind. L. Promet. | piltl. Selle sündmuse peale on ammu rohi kasvanud 'sündmus on ammu ununenud v. unustatud'. *Kas minusugune tohib siis riielda? Minusugune olgu rohustki madalam [= alandlik]... V. Lattik. || umbrohi. Rohi kipub porganditaimi lämmatama. Rohtu täis vili. Kartulis, odras oli palju rohtu. Peenrad on rohtu läinud.
▷ Liitsõnad: kalda|rohi, karjamaa|rohi, kulu|rohi, kõrbe|rohi, maa|rohi, mere|rohi, metsa|rohi, niidu|rohi, preeria|rohi, ranna|rohi, stepirohi; taimenimedes hane|rohi, jooksja|rohi, kaetis|rohi, kare|rohi, kilbi|rohi, kirbu|rohi, koerapööri|rohi, kogeleja|rohi, koi|rohi, kold|rohi, konna|rohi, kopsu|rohi, kurgi|rohi, kuupäeva|rohi, kuutõve|rohi, liiv|rohi, linnu|rohi, luude|rohi, lõhna|rohi, mõõk|rohi, näki|rohi, pael|rohi, pipar|rohi, pusu|rohi, põis|rohi, pööri|rohi, raud|rohi, risti|rohi, robi|rohi, sealõua|rohi, silma|rohi, soola|rohi, soolika|rohi, soone|rohi, söötreia|rohi, ussi|rohi, vareme|rohi, vereurma|rohi, vorstirohi.
2. ravim, arstirohi; väidetavalt raviva toimega aine. Kibe, magus, vänge lõhnaga rohi. Rohi tilkades, pulbrites, mikstuurina. Rohtu (sisse) andma, võtma. Rohi hakkab kiiresti mõjuma. Arst kirjutab palaviku vastu rohu. Lapsele tuuakse apteegist rohtu. Tema pole rohtusid kunagi tarvitanud. Haavale, hambale pandi rohtu peale. Selle haiguse vastu pole rohtu leitud. Ükski rohi enam ei aidanud. Rahvas oskab keeta mitmeid rohtusid. Eit teab köha vastu head rohtu. Kuusevaiku on peetud mädanevate haavade rohuks. Surma vastu ei ole rohtu. || van nõia- v. imerohi, võluvahend. *Neiudele lubas ta häid peigmehi soovitada, vanu eidekesi oma rohtude abil nooreks teha.. Jak. Liiv. || mingi ravivõte v. profülaktiline abivahend; ka piltl. Higistamine, saun on mitme tõve puhul parim rohi. Hommikvõimlemist võib pidada igapäevaseks tervise säilitamise rohuks. Päike ja värske õhk olid need rohud, mis haiget aitasid. Küllap laiskuse vastu rohtu leitakse. Hea une saavutamiseks pole tööst paremat rohtu. Otsis õllepudelist rohtu pohmeluse vastu.
▷ Liitsõnad: apteegi|rohi, armu|rohi, gripi|rohi, kõhu(valu)|rohi, köha|rohi, külma|rohi, lendva|rohi, lõhna|rohi, maa|rohi, nohu|rohi, ohu|rohi, põie|rohi, reuma|rohi, selja|rohi, une|rohi, ussi|rohi, vastu|rohi, võlurohi.
3. kõnek püssirohi. Suitsuga, suitsuta rohi. Vanasti lasti rohuga ka kive lõhki. Eestlaetava püssi rauda raputati esmalt rohi, seejärel pandi tropid ning haavlid. *Liig hilja sai Matu aru, et püstol oli palja rohuga laetud: Pearu oli teda ainult hirmutada tahtnud. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: süüterohi.

rukki|kõrs

1. rukkitaime vars. Pikk, tugev rukkikõrs. Rukkikõrs on nõgiseenest kahjustatud.
2. kõrrepõld pärast rukki koristamist. Läks otse üle rukkikõrre. Lambad lasti rukkikõrde, söövad rukkikõrres.

rüsima ‹37›

1. trügima, tõuklema, tunglema. Maja ees rüsis rahvasumm. Rüsisin läbi rahvahulga lähemale. Rüsisime rahvast täis vagunisse. Küünarnukkide varal rüsiti uste poole. Uksest rüsis rahvast sisse, välja. Kõik rüsisid akna juurde vaatama. Tüdrukud rüsisid jäätisemüüja ümber. Ärge ometi niimoodi rüsige! Rüsisime otse läbi põõsaste. Rüsis eespool seisjatest mööda. Rüsib teistele otsa, rinnutsi peale. Lambad rüsivad hirmunult aedikus. Janus loomad rüsisid joogiküna juurde. Jõevoolus rüsivad murdunud jäälahmakad. | piltl. Kümned mõtted rüsivad korraga peas. *Vana Jakob Kess oli ehtne oksale rüsinud mulk.. I. Sikemäe.
2. tõukama, lükkama. Torm rüsib jää ranna äärde kokku. Rüsis endale 'teisi kõrvale lükates' läbi rahvasumma teed. Loomad olid viletsa karjamaa-aia maha rüsinud. *Liina lohistas ta teise tuppa, rüsis ta vaevaga kušetile. Ü. Tuulik. *Teelahkme tige pull.. rüsis vana Arturi vastu lauda seina.. T. Lehtmets.
3. räsima, sasima. *Kuulatad – otsekui tugev tuul / metsasalusid sasiks ja rüsiks.. M. Raud.

see|sama ‹sellesama, sedasama, sellessesamasse e. sessesamasse pl needsamad, nendesamade, neidsamu, nendessesamadesse e. neissesamusse› ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna, (rõhutavalt:) sama
1. mitte teine, mitte muu kui juba teada olev, sellega identne. Täna käis siin seesama mees, kes eilegi. Kas sa rääkisid sellest naisest? – Sellestsamast. Kõik on endine: seesama ketiga kaev, needsamad õunapuud. Jõudsime tagasi sellesama maja juurde, kust olime minema hakanud. Sa võid täna kedagi südamest armastada ja homme sedasama inimest tuliselt vihata. Lugu juhtus siin, just sellessamas paigas. Nendesamade kingadega käis ta nii tööl kui teatris. Kohtume homme selsamal kellaajal. Olukord ei olnud enam päris seesama mis mõne aja eest. Me ei ole enam needsamad mis koolipõlves. *Kiri seltsamalt Ingalt, kellest mõnes mu varasemas loos on juttu olnud. J. Kross. *Seesama nuga tabagu mõrtsukat ennast, seda tõotan ma teile siinsamas surnu juures! E. Kippel. | ‹substantiivselt›. Päevast päeva kordub aina seesama. Meil käis külaline – seesama, kellest ma rääkisin. Sa oled lihtsalt laisk. – Vist küll, ema räägib sedasama. Kui oskaksin, ütleksin sedasama inglise keeles. Peremees tõstab endale toitu ette ja palub teistel teha sedasama. Tüdruk lehvitas ja saatjad vastasid sellesamaga. *Sinu poeg Ahti. [Kirjas all.] Tervita kõiki mu sõpru ja tuttavaid. Ja ülepea kõiki. Seesama. A. Kaskneem. | koos sõnaga üks, mis aitab rõhutada samasust, identsust. Kirjandites kordusid ikka ühed ja needsamad vead. Nad langesid ühel ja selsamal päeval. *.. üks ja seesama arstirohi võib ühes veas aitajaks, teises surmajaks saada.. F. R. Kreutzwald. *.. kirjutas tihti, ühel ja selsamal aadressil, ühte ja sellessesamasse väliposti. M. Lepik (tlk). | ‹substantiivselt›. *Igaüks mõtles oma mõtteid, kuid kõikide peas keerles üks ja seesama – puusepa äsjane surm. H. Sergo.
2. samasugune, kellegagi v. millegagi ühesugune. Tal on just seesama kõnnak nagu isal. Seesama inimene, milline ta sulle paistis, seesama oli ta ka oma tegudes. Kõik teised on muutunud, aga tema on jäänud ikka sellekssamaks. Vanad räägivad alati sedasama juttu, et enne oli kõik parem. Teeme sedasama tööd mis teisedki. Eks neil ole needsamad mured mis meilgi. *Just kui isa. Seesama hoolimatus. Seesama uhkus ja kiitlemine.. Chr. Rutoff. *Neli-viis Männa organisatsiooni kaasvõitlejat oli küll kutsutud ja umbes seesama arv noori preilisid. P. Viiding.
3. osutab, et mingi asi, nähtus v. olukord on ühine kahele v. enamale. *.. aga mehed on ju rumalad kui lambad: hakkavad kord üht naisterahvast ilusaks kiitma, siis laulavad kõik sedasama laulu.. J. Kõrv.

sega|tõuline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
segatõugu. Segatõulised lehmad, lambad.

silmist ~ silmast laskma

1. silmadega jälgimast lakkama. Lasksin lambad silmist ja läinud nad olidki. Poisike mängis küll teistega, kuid ei lasknud ema silmist.
2. mitte arvestama. Laskis reeglid silmist ja töö ebaõnnestus. Seda asjaolu ei saa silmast lasta.

sirutama ‹37›

1. keha v. kehaosa kõverdunud v. kõverdatud asendist sirgeks, sirgu ajama (ka pingest, kangestusest vabastamiseks); venitades sirgu ajama. Kartulivõtjad sirutasid selga. Töö käib, nii et pole mahti selgagi sirutada. Niitja sirutab pihta. Sirutab kauasest istumisest kangeks jäänud, kanget keha. Mees sirutas end aeglaselt püsti. Sirutas oma kõhetut keha, nii et kondid naksusid, raksusid. Sirutab kangestunud, roidunud liikmeid, väsinud konte. Ronis autost välja, vankrilt maha jalgu sirutama. Kõverdas ja sirutas sõrmi. Põlv lähendada rindkerele, seejärel jalg sirutada. Kõigepealt sirutage käed ette, siis kõrvale. Istus kännule ja sirutas jalad pikaks, laiali. Sirutas tugitoolis oma pikki jalgu. Haigutab ja sirutab jalad vastu lavatsit. Lapsuke ärkas ja sirutas ennast mõnuga. Sirutas, nii et voodi nagises. Kass sirutas end õige pikaks. Kukk sirutas tiibu 'lõi tiivad lahti'. *Nii jõudis päev, mil lambad ja loomad kästi välja lasta sõrga sirutama. R. Soar. || (taimede kohta). Tuul surub puude ladvad maadligi, aga jonnakalt sirutavad need end taas püsti. || (esemete kohta üldisemalt:) sirgeks tegema. *.. kui kodus oli õhtu pikk, siis võis ju korvi punuda, jalavarje lappida, vorstitikke vesta või pruugitud naelu sirutada. K. Saaber. *.. võttis kokkukägardatud mütsi ja hakkas seda käte vahel sirutama. O. Tooming.
2. kellegi v. millegi suunas, poole (võtmiseks, andmiseks, vaatamiseks vms.) sirgu, pikale ajama; ulatama. Sirutas tervituseks, hüvastijätuks, õnnitluseks, lepituseks käe. Sirutas käe paberite, järgmise sigareti, veiniklaasi järele. Sirutas käed lahkujale järele, tulijale vastu. Sirutas käe, et koera silitada. Rahvas sirutas ahastuses käsi taeva poole. Kerjus sirutas kätt möödujate poole. Peremees sirutas klaasi külalise poole. Sirutasin talle kirja lugemiseks. Sirutas suudluseks huuled. Kõik sirutasid kaelu akna poole. Sirutas kaela pikaks, õieli, et paremini näha. *Pall sirutas kaela aknasse, kuid ei küündinud nägema muud kui.. ratsu tagumikku ja tühja sadulat. J. Kross. *„A ja B,” ütlesin mina valjusti, aga õpetaja sirutas kõrva pikale ja küsis, et kas ma kõvemini ei jaksagi. A. Maripuu.
3. piltl mingis suunas sirguda, kõrguda, laiuda laskma. Tamm sirutab oksi üle katuse, aknasse. Tee kohale sirutavad oma jämedaid oksi põlised pöögid. Mäed sirutavad oma teravaid tippe taeva, kõrguste poole. Juba hakkab linn ennast ka siia kanti sirutama. Tee asfaltlint sirutab end pikalt läände. Otse meie vastas sirutab end järve kitsas poolsaar. *Väike hüppesild sirutab siin oma ahtakest hoolauda endiselt kutsuvalt vee kohale.. R. Vaidlo.
4. siruli, pikali heitma; lamama, pikutama. Mees sirutas end voodisse, sängi. Sirutas enese koduselt diivanile. Sirutasime end rohule, liivale pikali. Ase on valmis, siruta vähe. Hea on pärast tööd heintel sirutada.
5. kõnek (maha, siruli) lööma, virutama; lüües v. tulistades tapma. Sirutas kallaletungija külmavereliselt pikali. Sirutas vastase rusikahoobiga pikali maha. Tugev hoop sirutas mehe teadvusetult trepile. Vaat kui sirutan su selili nagu susirajaka! Lehm sirutas jalaga lüpsiku ümber. Haaras püssi ja sirutas röövli pikali. Selle kaheraudsega on mitu rebast pikali sirutatud. Vahepeal oli paugutatud ja mitu meest lumele maha sirutatud. Kuulid sirutasid vaenlasi hulganisti (surnult) maha. *..igatahes sirutas Luugus lapiti peoga Augustile risti üle huulte. E. Tennov. *Ja iga verelombi juurde oli tolmu sirutatud inimene, kes veel praegu oli jalul seisnud.. E. Vilde. || (haiguse kohta:) pikali (põdema) panema. Kange luuvalu sirutas ta nädalaks voodisse. *Enamasti sirutas ta [= merehaigus] naised ja lapsed maha, aga kord-korralt hakkas merega vilunud mehigi.. haigeks jääma. E. Vilde.
6. kõnek väljendab tegevuse hoogsust v. intensiivsust. a. (kiiresti käimise kohta). Kuhu te sirutate? Poisid, sirutame minema! Kõik sirutasid samme õnnetuspaiga poole. *Oma kütisammu sirutades jõudis ta varsti onni manu.. N. Baturin. b. (muu tegevuse kohta). *Seepärast ma siis tulin, et sirutan valmis pisut aeda... A. Mälk.

soola|kamakas
Lambad käisid soolakamakat lakkumas.

sulg ‹sulu 21› ‹s›

1. kinniolek, sulgus; ummik. Klusiilide hääldamisel katkestab häälduselundite sulg õhuvoolu. Eespool oli avarii, pikk rida sõidukeid ootas sulu kõrvaldamist. Äkki vabanes vaikimise sulg, kõik hakkasid rääkima. *Kohale jäid ainult kolm sulast, orjad aeti osmikutesse sulgu. A. Sinkel. *Loss .. ei suutnud sisse neelata nii palju, kui pealetungijaid värava taga sulus oli. A. Kitzberg. || van nohu. *Ma pean aga nüüd kähku koju sooja tõttama, muidu tuleb kuri sulg. E. Bornhöhe.
▷ Liitsõnad: kauba|sulg, teesulg.
2. tõke (hrl. veel), pais. Vee paisutamiseks ehitati ojale sulg. Jõele pandi sulg ette. Paisuaugust purskav veejuga ähvardas tervet sulgu kaasa viia. Sulult kostab vee kohinat. *.. et te aga olete toonud tigeda vaenuväe maale, siis on ka meie piiridel sulg ees! E. Kippel.
▷ Liitsõnad: jääsulg.
3. taraga piiratud ruum (hrl. laudas) (noor)loomade eraldamiseks, aedik. Põrsad pandi sulgu. Sulus ruigavad sead. Seatalitaja käis söödakäruga sulu juurest sulu juurde. Vasikale ehitati lauta oma sulg. Lambad lasti sulust välja. *.. ja varsti tegi isa rehealuse nurka latiotstest sulu, kuhu orikavolask sisse aeti. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: seasulg.
4. ‹hrl. pl.› kahepoolne kirja- v. matemaatiline märk. Loogelised sulud. Paneb lause, sõna, tähe sulgudesse. Sulgudega eraldatakse seletavad ja täiendavad märkused. Sulgudes 'vahemärkusena' olgu öeldud, et .. Sulgusid avama mat hulkliikmete korrutist summana esitama. Sulgude ette võtma mat ühesuguseid tegureid sisaldavate korrutiste algebralist summat korrutisena esitama.
▷ Liitsõnad: kald|sulg, look|sulg, nool|sulg, nurk|sulg, terav|sulg, tikk|sulg, ümarsulg.

sörkima ‹sörgin 42›
pooljoostes liikuma, sörki jooksma. Sörgib joosta, et mitte hiljaks jääda. Käib ülepäeviti metsas sörkimas 'tervisejooksu tegemas'. Sõdur jooksis raskelt sörkides salgale järele. Jäi lõõtsutades seisma, siis sörkis jälle edasi. Keegi lähenes sörkides. Väiksem laps oli emal süles, suurem sörkis sabas. Vana ruun sörgib väsinult, tuimalt, laisal sammul. Hobune sörkis parajat sammu, tasast sõitu. Džoki laseb traavlil vaheldumisi kapata ja sörkida. Piitsahoop pani kõrvi kiiremini sörkima. Sõidab sörkides kodu poole. Pontu sörgib kogu aeg ustavalt peremehe järel, kannul, sabas. Hundikari võib ühe ööga mitukümmend kilomeetrit maha sörkida. Rebane sörkis metsa poole. Lambad ees, oinas taga sörkimas. Karu kartvat inimest, sörkivat kohe minema. Mis sa sörgid tal kogu aeg sabas! 'käid kannul'. Ise juba vana mees, aga ikka veel sörgib plikade järel! Ta sörgib nagu truu koer tüdruku(l) seelikusabas. *Naised rääkisid, et nemad ei tahakski nii väga igal hommikul sörkida meierei vahet. E. Maasik. | piltl. Ta pole originaalne, vaid sörgib moega kaasa. Ära sörgi nende sõiduvees! Et hoiduda konkurentide sabas sörkimast, läks vaja järjest uusi investeeringuid. Vanakese mõtted sörkisid ikka vanu radu.

sööma ‹süüa, sõin 40›

1. midagi toiduks tarvitades suhu võtma, mäluma ja alla neelama. Leiba, liha, kartuleid, praadi, putru sööma. Sõin taldrikutäie suppi. Sõime võileibu ja jõime piima peale. Lapsed armastavad süüa šokolaadi, kooke, magustoitu. Sõi lõuna ajal kolm rooga. Taimetoitlane sööb meeleldi igasuguseid lehti, võrseid ja juuri. Kas karusmarjad kõlbavad, sünnivad juba süüa? Linnud sõid põõsalt marju. Sööb isukalt, ahnelt, ahmides, suure suuga. Süüakse taldrikult, kausist, lusikaga, noa ja kahvliga. Orav julges peo pealt söömas käia. Asus, hakkas suure isuga sööma. Vitsutab, mugib, nosib, näsib ühtelugu midagi süüa. Mära krõmpsutas kaeru süüa. Kuigi kõht täis, sõi ta muudkui edasi. Ta sööb vähe, palju. Sa sööd ju kui lind 'väga vähe'. Uus sulane sõi nagu hobune 'väga palju'. Ta sööb üksi kolme eest. Sööb nahka kõik, mis kätte juhtub. Kas teil kodus süüa on? Kõht on tühi, tahan süüa. Ma olen teist päeva täiesti söömata. Külalistele polnud midagi süüa anda. Haige laps ei võta süüa vastu. Sünnipäevapeol süüakse-juuakse korralikult, hästi. Lehmad sõid aasal. Tihased käisid aknalaualt pekki söömas. Sõi taldriku tühjaks. Sööb kondi lihast puhtaks. Kari sööb rohumaa suve jooksul paljaks. Söö kõht kõvasti täis! Jänes on aias oma isu täis söönud. Siga on end paksuks, ümmarguseks, rasva söönud. Hobustel on karv läikima söödud. Nii maitsev toit, söö end kas või lõhki. Inimene ei ela selleks, et süüa, vaid sööb selleks, et elada. Kes sööb, see teeb. Söö, mis küps, räägi, mis tõsi. Süües kasvab isu. Vana hobune sööb ka veel kaeru. *Ma just maha võtta tahangi. Sa ei usu, aga ma sõin suvel enda üheksakümne kolme kilo peale. V. Lattik. | piltl. Jaan pole mees, kes sööb ja salgab (inimese kohta, kes ei vastuta tehtu eest). Sööb mul oma tagarääkimistega närvid seest. Söö oma majahütt, kui sa selle eest nii määratut hinda tahad! Temaga on mitu puuda soola koos söödud 'kaua koos elatud v. töötatud'. Tuleb korraldada nii, et hundid söönud ja lambad terved. Ühtegi putru ei sööda palavalt (kiirustamata tegevuse kohta). Las see vana kirst seisab, ega ta süüa küsi. *.. selle maailma komme on, et kes supi solgib, see seda ka söögu. E. Männik. || elusolendit toiduna nahka panema, kinni pistma. Kass sööb hiiri, linnupoegi. Toonekurg sööb konni. Linnud söövad peamiselt putukaid. Ära karda, ega ma ometi lapsi söö! Näljaga söövat kurat kärbseidki. *.. ahvenate seas ei hoolita palju suguvendlusest, vaid süüakse tihti nahka ka oma ligemad omaksed.. R. Roht. || midagi muud kui toitu suhu panema, imema, neelama. Sõime janu pärast lund, jääpurikaid. Väikelaps võib süüa liiva, krohvi. Mis mürki sa nüüd sööd? Haige pidi sööma tohutul hulgal tablette.
2. eine(s)tama (hrl. teat. söögikorra ajal). Keskhommikut, lõunat, õhtust sööma. Hommikust söödi alles kell 10. Me sööme neli korda päevas. Toit on valmis, palun sööma! Perekond istus kaetud laua taha sööma. Käisime sööklas, restoranis, väljas söömas. Tädi tegi, keetis perele õhtuks süüa 'toitu einestamiseks'. Talgulistele anti kõhutäis süüa.
3. (millestki elatumise v. ülalpeetavana olemise kohta). Kroonuleiba, armuleiba sööma. Onul tuli pikki aastaid süüa pagulase kibedat leiba. Ta on eluaeg söönud kaevurileiba 'on teeninud elatist kaevurina'. Maja on müüdud ja rahad söödud. Teenijad söönud talu paljaks, vaeseks. Enne palgapäeva sööme ikka võlgu. Tal on kümme suud söömas 'toita'. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad. *Söö oma palka selle teadmisega, et sa mitte ainult kõhu ori ei ole, vaid ka ühiskonna heategija. E. Vilde.
4. (parasiitputukate kohta:) purema, hammustama, närima; auke sisse närima. Väljas sõid sääsed, nii et tuli tuppa põgeneda. Kirbud, täid söövad naha kihelema. Nii kui tuli kustutati, asusid lutikad magajat sööma. Riidekoid olid suurrätikusse augud söönud. Ussid on kõik õunad auklikuks söönud. Koidest söödud vana mööbel. || piltl etteheidete, süüdistuste v. irisemisega kiusama, närima. Päevast päeva sööb kaaslaste kallal. Keda tema sööma hakkab, see on kadunud hing. Söövad igaveste riidudega mu närve. *Kuda ta [= köster] mind alati sõi! Kuda ta mind terve talve näris! O. Luts.
5. (esemete, ainete, olukordade jm. kohta). a. närima, uuristama, kulutama. Puurmasin sööb läikivasse söekihti raginal auku. Keerlevad autorattad söövad end ikka sügavamale savisesse mulda. Freespingid sõid terast, malmi, rauda. Lained söövad kaldaid. Vesi sõi kivilt kirja. Kevadpäike sööb lund lausa minutitega. Sula oli jäässe augud söönud. Rangid sõid hobuse turja veriseks. Kare umbrohi sööb käed katki. *Surub käed rusikasse, nii et murdunud küüned pihunahka söövad. A. Mägi. b. (söövitades) kahjustama, hävitama. Hape sööb klaasi, metalli. Rooste sööb rauda, plekki. Suits, tolm sõi kopse. Kalurite soolasest veest ja tuultest söödud käed. Hallitusest, niiskusest söödud tapeet. Tuberkuloosist söödud selgroolüli. Rõugetest armiliseks söödud nägu. Väsimus sööb mu südant. Rügame, nii et higi sööb silmad peast. *Kõikjal ta ümber kasvasid noored põletikust söödud kased.. A. Jakobson. || (tule kohta). Leegid söövad aplalt kuivi oksi. Tulekahju on kõik hooned tuhaks söönud. c. piltl. Ajahammas sööb meid kõiki. Niisugune elu sööb närvid seest. Närve sööv olukord. Teda sööb mingi raske tõbi. Raske töö oli tervise söönud. Meeletu pingutus sööb viimsegi elujõu. Iga sõda sööb tohutult inimelusid. Haridus on vara, mida ei söö rooste ega näri koi. *Paber sööb mälu. Paberist eemalolek kasvatab mälu. F. Tuglas.
6. suuri kulutusi nõudma, rohkesti vara kulutama, neelama. Vana ahi sööb palju kütet. Majaehitus on määratul hulgal materjali söönud. Kohtukulud sõid metsa ja talu. Pikk reis on söönud palju raha. Inflatsioon sõi kõik säästud.
7. piltl (tunnete kohta:) piinama, vaevama, rõhuma, närima. Mure sööb mind päeval ja ööl. Igatsus hakkas ikka enam hinge sööma. Teda sööb armukadedus, solvumus. Hinges on sööv rahutus. Viha sööb nagu kange hape. *Mõtted sõid rahu ja tervenemisrõõmu. A. Mälk.
8. (pahandades, kergetes vandumisvormelites). Susi mind söögu, kui ma seda teen! Kas tuled juba ükskord, susi sind söögu! Mis see minu asi on, susi neid söögu! *Vahel rääkis Griška: „No on elu, et teda susi sööks!..” O. Samma (tlk). *Ah, et oleks sarvik söönud kogu seda lugu! A. Gailit.

sööt ‹sööda 22› ‹s›

1. toit loomadele. Veiste, hobuste, sigade, kanade, hõberebaste sööt. Talvised, suvised söödad. Taimsed, loomsed, mineraalsed söödad. Silo on mahlakas sööt. Annab, toob lehmadele sööda ette. Kopitanud hein söödaks ei kõlba. Jahimehed varuvad ulukitele sööta. Sügise poole hakkas karjamaal sööta väheseks jääma. Osa teraviljast ja kartulitest läheb söödaks. Lõpnud hobused läksid rebastele söödaks. Kalarapped heideti kajakatele söödaks. *.. ja soovitakse talle „puhka rahus”, kuigi kõik teavad, et laip on maetud ussidele söödaks. V. Adams. | piltl. Rongitäis sõdureid – ainult magus sööt suurtükkidele. Viskasime uusi oksi lõkkesse tulele söödaks. || ‹väliskohakäänetes› kõnek (koduloomade teisale toidule andmise v. seal toidul olemise kohta). Lambad anti, viidi talveks naabertalusse söödale. Lehm oli talvel naabrite laudas söödal.
▷ Liitsõnad: elatus|sööt, haljas|sööt, jõu|sööt, karjamaa|sööt, kore|sööt, kuiv|sööt, kõrs|sööt, lauda|sööt, liha|sööt, lisa|sööt, mineraal|sööt, põhi|sööt, rohu|sööt, sega|sööt, siirde|sööt, silo|sööt, sügis|sööt, talve|sööt, tera|sööt, toorsööt; hobu|sööt, kala|sööt, karja|sööt, lamba|sööt, lehma|sööt, linnu|sööt, looma|sööt, seasööt.
2. toit, toidupala peibutusvahendina; kal õngepüügil kasutatav peibutis kala ligimeelitamiseks. Söödaga varustatud püünis. Karu meelitati söödaks pandud raipega. Jäi sööda lähedale rebaseid varitsema. Vanasti lasti hunti söödalt 'sööda juures', sööda pealt. Paneb juustutükikese hiirelõksu söödaks. Vähid ronisid söödale. Kalapüügil kasutatakse söödaks, söödana usse, väikekala, tehisputukaid. Sööt vingerdas konksu otsas. Poisid panevad õngedele söödad otsa. Päeval muutub kala loiuks ega taha sööta võtta. | piltl. Lubadus on paljas sööt, mille peale ei maksa minna. Uhket värvilist pakendit kasutatakse ostjate söödaks. *Dorrit on sööt, mis ohvitseri sinu maja juurde meelitab. E. Raud.
▷ Liitsõnad: elus|sööt, meelitus|sööt, mürk|sööt, peibutus|sööt, pette|sööt, putuk|sööt, tehis|sööt, õngesööt; hundi|sööt, kala|sööt, karu|sööt, rebase|sööt, roti|sööt, vähisööt.

tagant|järel ‹adv›
kõnek tagantjärele. Küll ma tagantjärel tänan. *Ega meiegi mehed poleks lasknud end kasta [= ristida], kuid vanemad ise läksid ees, siis aga teised nagu lambad tagantjärel. E. Kippel.

tapa|maja
loomi lihaks töötlev ettevõte; vastav hoone. Lambad viidi tapamajja.

tiheli ‹adv›
murd tihedalt, tihedasti. *Nüüd [sõjavangid] nagu võõrastele müüdud lambad – tiheli koos, võõrad vahid püssidega ümberringi. A. Mälk.

tuhat|nelja

1. (hobuse vm. looma jooksu kohta:) kapates, galoppi, ülejala. Hobune pistis tuhatnelja edasi. Hüppas sadulasse ja ajas tuhatnelja minema. Koer pani tuhatnelja jänesele järele. Lambad kohkusid ja punusid tuhatnelja kodu poole.
2. väga kiiresti, suure hooga. Poiss jooksis, tormas tuhatnelja kodu poole. Suusatajad tuiskavad tuhatnelja mäest alla. Tuhatnelja pöörlev karussell. Torm kihutas tuhatnelja üle väljade. Ärev mõte käis tuhatnelja läbi pea. Noorus möödub tuhatnelja. || ülepeakaela. Kõik tuli tuhatnelja korda seada. Teeb oma tööd liiga tuhatnelja. *Nõnda pidin Pihlakale just niisama tuhatnelja käsikirja saatma nagu enne lehtedele .. E. Vilde.

tõuklema ‹tõugelda 49›
korduvalt üksteist tõukama; rüselema. Lapsed tõuklevad ja hullavad. Poisid tõuklevad klassiuksel. Olümpiavõitjate ümber tõuklevad autogrammikütid. Tõugeldi vaateakende ees, paremate kohtade pärast. Sõitjad trügivad tõugeldes trammist välja. Rahvas valgus tõugeldes perroonile. Nad liikusid inimeste vahel tõugeldes edasi. Tõukleb rahvamurrus siia-sinna. Jaamahoone on tulvil tunglevaid ja tõuklevaid inimesi. Lambad tõuklevad karjas. Tara ees tõuklev lambakari.

täis|mäng
kõnek (millegi täieliku kohta). Tahaks vahetada kogu köögitehnika, aga täismäng läheb liiga kulukaks. Praegu ta loomi ei pea, aga varem oli täismäng: lehmad, lambad, sead, kanad, hobused. Kodu põlenud, raha varastatud, naine läinud – täismäng.

uitama ‹uidata 48›
(hrl. jõude, ilma kindla sihita) siia-sinna käima, (ringi) hulkuma. Uitab üksinda mööda linna, tänavaid. Uitas sihitult rannas, mere ääres. Pargiteedel uitab paarikesi. Kui on aega, siis armastan saarel ringi uidata. Poisid uitasid niisama linna peal, küla vahel. Ta võib päevade kaupa, tundide viisi mööda metsi uidata. Ümbruskonnas uidates nägin mõndagi huvitavat. Noored läksid välja uitama. Õhtuti käidi uitamas. Uitab unetuna toas ringi, toast tuppa. *.. nüüd, kus saak oli põllult koju veetud, uitasid rõõmsad suilised salguti mööda maad ringi .. J. Sang (tlk). || (loomade, kalade jms. kohta). Kadakate vahel uitavad lambad. Loomad uitasid vabalt karjamaal. Siinkandis uitavat ringi rebane. Tundras uitavad põhjapõdrakarjad. *Liivasel madalikul uitavad triibulised ahvenad. L. Metsar. | piltl. Pilk, vaade uitab rahutult mööda tuba. Mõtted uitavad oma rada, omasoodu, mujal. Tänavail uitab jäine tuul. Taevalaotuses uitas üksikuid pilvi.

ututama ‹37›
kõnek „utu, utu” hüüdes lambaid kutsuma. Mine ututa lambad karjamaalt koju.

vaevane ‹-se 4› ‹adj›
vaevaline. Väga vaevane oli vanakeste astumine. Mäkketõus oli küllalt vaevane. Ta on nii kõhnaks ja vaevaseks jäänud. Haige vaevased hingetõmbed. Kiratseti elada väga vaevastes oludes. Nende sissetulekud olid vaevased. Läbi tihniku viis vaevane jalgrajake. Lambad näksisid esimesi vaevaseid rohuliblesid. Kedrati peerutule vaevasel valgusel. Eesti keelt rääkis uus ülem üsna vaevast viisi 'vaevaselt'. *.. poeg Immi pidi leppima kuueklassilise algkooli vaevase lõpetamisega. B. Kangro.

vammus ‹-e 4› ‹s›

1. pikem kuub vm. pealisrõivas. Meestel olid seljas paksud soojad vammused. Teelisel oli seljas vana ja lapitud vammus. Aeg on minema hakata, tõmba endale vammus selga! Kooris endal palavuse tõttu vammuse maha. Hallis maavillases vammuses noor mees. Läbimärgades vammustes kalurid. Kannab kallist kalevist vammust. Kuidas mees, nõnda vammus. *.. aga nahksele vammusele tõmmatud rõngasrüü rõhub rängalt õlgadele. E. Kippel. || etn pikk-kuuest lühem ja kergem pealisrõivas. Must Mulgi vammus. Kihnu mees kandis põlvini ulatuvat vammust. Muhu naise vammus kinnitati vöökohalt haagiga.
▷ Liitsõnad: nahkvammus.
2. piltl karvkate. Lambad lõõtsutavad, neil paks vammus seljas. *Varsti kaotab ta [= hülgepoeg] ka oma valge lapsekasuka, kolme nädala vanuselt on ta kirju ja kuuvanuselt kannab juba täiskasvanu peaaegu musta vammust. K. Põldmaa.

villakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rohke, paksu villaga. Villakad lambad. Puudel on villakas koer. || piltl pehme ja kohev, nagu villaga kaetud v. villane. Villakad õied. *Taevast kattis üha tumedamaks minev villakas pilvevaip .. H. Lepik (tlk).

õgima ‹37›

1. ka kõnek ahnelt ja palju sööma. Aplalt, ahnelt, isukalt, nobedalt, naudinguga õgima. Vanamoor õgib süüa. Laud õgiti hetkega tühjaks. Õgisime lausa hundiisuga. Õgis kõhu täis. Õgib end viimse võimaluseni, kurguni täis. Õgis nii palju kooke ära, et süda läks pahaks. Õgib kui loom. Õgi ennast või lõhki! Õgis kõik sisse, mis kätte sai. On oma end rasva õginud. Õgis kilo liha alla. Lapsed õgisid punnis suuga praetud kartuleid. Hunt on ablas õgima. Siga õgib ahnelt rokka. Kiskjad õgisid oma ohvrit. Kajakad võivad uskumatult palju õgida. Lambad on maha murtud ja nahka õgitud. Tirtsud õgivad põllud paljaks. Seale pole midagi õgida anda.
2. piltl sün. sööma. a. (inimese mingi intensiivse tegevuse kohta). Ta lausa õgib raamatuid 'ahmib lugeda'. Koduste silmad õgisid 'vahtisid üksisilmi' sõnumitoojat. Naine õgib meest etteheitva pilguga. b. (asjade, olukordade jm. kohta:); kahjustama, hävitama; palju kulutama, neelama. Leegid õgivad paberit. Tuli õgis ehitist. Laine õgib jääd. Päike õgis lund. Organismi kaitsesüsteemi rakud õgivad pisikuid. Poisikest õgis palavik. Vaenlane õgis isamaad. Sõnad õgivad tundeid. Kired õgivad ennast ise. Revolutsioon õgib oma lapsi. Kohtukulud õgisid päranduse ära. Vana ahi õgib palju puid. Auto õgib bensiini. Tsikkel õgib kilomeetreid (tee kiire läbimise kohta). c. (tunnete kohta:) piinama, vaevama, rõhuma, närima. Nälg, kadedus, uudishimu õgib. d. muid kasutusi. Vihamehed õgivad üksteist nahka. Naine on nagu ämblik, kes mehe armastusest ära õgib. Mina oma sõnu ei õgi.

õnnetult ‹adv›

1. õnnetuna, õnnetu olles. „Tahan koju ema juurde,” seletas laps õnnetult.
2. halvasti, ebasobivalt; õnnetul viisil. Ta oli õnnetult abiellunud ja kuulduste järgi mehest lahku läinud. Ettevõtmine lõppes õnnetult. Muinasjutud tavaliselt õnnetult ei lõpe. Lükkas taldriku nii õnnetult eemale, et tass läks ümber. Juhtus nii õnnetult, et pean su sünnipäevaks ära sõitma. Ta on õnnetult 'vastuarmastuseta' armunud. Kukkus õnnetult ja murdis jalaluu. || õnnetusjuhtumi tõttu. Mees sai jahil õnnetult surma. Lambad said õnnetult otsa, olid söönud mürgiseid taimi. Rabamülgastes on nii mõnegi looma elutee õnnetult lõppenud.

äbarik ‹-riku, -rikku 30›

1. ‹adj› kehv, kidur, vilets, armetu, hädine. Äbarikud puud, põõsad. Potitaimed on tihti äbarikud. Paepealse taimestik on täiesti äbarik. Soo veeres oli paar äbarikku taret. Lahjad lambad ja äbarikud talled. Hilissuve äbarikud linnupojad. Füüsiliselt äbarik mees, laps. Poiss oli isa moodi, ent temast veelgi äbarikum. Tõlge oli õige äbarik. Kogu tema olekus oli midagi äbarikku. *.. seda ööd ei valgustanud isegi kuu oma äbariku valgusega .. P. Vallak.
2. ‹s› äbar, äbarik (1. täh.) olend. Temasugune äbarik sellele mehekoljatile küll vastu panna ei suuda. Täielik äbarik, millegagi ei tule toime. *.. sovhoos jättis paremad [põrsad] endale ja müüs töölistele ainult neid kõige viletsamaid, pesakondade äbarikke. V. Lattik. *Üks noor tamm jäänud suurte saarte all kängu. Tema vaatab mitu korda, et see äbarik tuleks siit üles juurida .. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: kase|äbarik, mehe|äbarik, põrsaäbarik.