[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

ahas ‹ahta 19› ‹adj›
kitsas. a. (piklike esemete, moodustiste, alade vms. kohta). Jõgi algab ahta ojakesena. Ahtad põllusiilud. Kiriku kõrged ahtad aknad. Metsatee läks järjest ahtamaks. Ahtad kulmud, huuled. Pilutab silmad ahtaks praoks. *Väikesest neljaruudulisest aknast langes käänakulisele trepile ahas valgusviir .. M. Nurme. b. (ruumilt, mahutavuselt jne.). Kuub kipub õlgadest ahtaks jääma. Ülevalt ahtamaks muutuv katusekamber. *Kas mind rõhub ahas toakoobas, / rasvaving ja haisev murulauk .. B. Alver. c. piltl (millegi piiratu kohta). Ahta silmaringiga inimesed. *Kui palju vastuolusid mahub tagasihoidliku tegelaskonna ahtaisse eluraamidesse! V. Alttoa. d. piltl (majanduslikult, aineliselt). Ajad olid ahtad. *Kui nüüd mereannid lähevad keelukaotsi, on elu piiratud siin hoopis ahtaks ja kitsaks nii sulasele kui isandale. A. Mälk.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

allapoole
I. ‹adv›
1. suunaga alla, millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamale; ant. ülespoole. Allapoole laskuma, vajuma, veerema, veeretama, lükkama. Orav jooksis mööda puutüve allapoole. Maa-alune käik viis üha allapoole. Tõmbas kleidiserva veidi allapoole. Laps oli nutma hakkamas, ta suunurgad kiskusid allapoole. Allapoole laieneva võraga puu. Allapoole kaardus huuled. Linnud võivad puuokstel liikuda, selg allapoole 'alaspidi'. Läksime mööda jõe kallast natuke maad allapoole 'suudme suunas'.
2. määralt vähemaks; tasemelt madalamaks. Temperatuur langes nullist allapoole. Palgad läksid üha allapoole.
II. ‹prep› [part] (millestki) madalamale; sün. alla
1. millestki ruumiliselt madalamale. Poisil on püksid allapoole põlve. Löök allapoole vööd. Laager jääb siit umbes kilomeetri allapoole 'suudme poole' kärestikku. *Ta polnud blond, vaid pikkade tumedate juustega, allapoole kõrvu. L. Promet.
2. määralt, tasemelt madalamale. Meil langeb temperatuur harva allapoole 20°. *.. oli tunne, nagu laskuks ta sellega allapoole oma taset .. H. Rajandi (tlk).

apaatia ‹1› ‹s›
soovide ja huvide puudumine, ükskõiksus, tuimus, osavõtmatus. Mind valdas täielik, sügav apaatia. Haige langes apaatiasse. Püüdsime teda apaatiast üles raputada.

atentaat ‹-taadi 21› ‹s›
tapmiskatse v. tapmine, hrl. poliitilistel motiividel. Atentaati korraldama, sooritama. Presidendile tehti atentaat. Langes atentaadi ohvriks.

au ‹part au 14› ‹s›

1. eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna v. sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms. kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne. Igaühele on kallis oma perekonna, suguvõsa, kooli, võistkonna, kollektiivi, rahva, riigi, kodumaa au. Kõik on oma pataljoni, rügemendi au eest väljas. Kellegi au haavama, määrima, teotama, rüvetama. Oma au kaitsma, jalule seadma. Meeskonna au on mängus. Vannub oma au nimel, et see on tõsi. Lausa lurjus, kel pole häbi ega au. Kartulikoorimine ja nõudepesemine ei käi ühegi mehe au pihta. || seksuaalne puutumatus, süütus, neitsilikkus. Mõisahärra oli röövinud talupoja mõrsja au.
▷ Liitsõnad: mundri|au, ohvitseri|au, seisuse|au, spordi|au, sõjameheau; neitsiau.
2. austus, lugupidamine. Igavene au langenud kangelastele! Talle on tähtis au ja kuulsus, mitte raha. Talle sai, langes osaks see au. Halb õppeedukus ei tee koolile au. Vanad kombed on jälle au sees. Au ja kiitus vaevanägijaile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au. Vana kooliõpetaja maeti auga maha, orkester mängis ja koor laulis. || [kellegi, millegi] auks austamiseks; tähistamiseks. Vabariigi aastapäeva, juubeli auks. Tõstame klaasid meie lugupeetud külaliste auks. Vanaisa auks anti talle nimeks Kristjan. || auga täiesti, igas suhtes, igati. On puhkuse, preemia auga ära teeninud. Antud lubaduse täitsid nad auga. See raamat kannatab auga välja ka kõige rangema kriitika.
3. lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. Jaan oli klassi au ja uhkus. Habe mehe au. *Eks ta ole meilegi siis isaga auks: näe, tütar koolitatud inimene .. M. Sillaots. || auväärne võimalus, juhus jne. Kellega on mul au (rääkida, tuttavaks saada)? Mul on au tervitada, ilmuda, teatada. Mul oli au seda koosolekut juhatada. || hrl van (auväärse positsiooni, ameti vms. kohta). *Olgu siis, sõbrad, ma tahan teie soovi täita ja vanema au vastu võtta. A. Saal. *Kas ta [= kubjas] ei tõstvat teda [= Miinat] emanda ausse? E. Vilde.

eba|võrdne
kellestki v. millestki omaduste, tingimuste jne. poolest erinev, mittevõrdne. Ebavõrdsed suurused, osad, tingimused. Ebavõrdsed võimed. Langes ebavõrdses võitluses. Ebavõrdne abielu.

ehm ‹-u 21› ‹s›
ehmumine, ehmatus. *.. käis püsti maha jooksva välgu nii vali kärgatus, et ta järsust ehmust ühes heintega langes mätaste vahele maha. M. Raud. *.. nõnda jättis ta suure ehmu ja kange valuga malaka ja pussi sinnapaika. A. H. Tammsaare.

elekter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. el elektrilaengud koos nendest tingitud elektromagnetiliste väljadega; üldnimetus nähtustele, milles ilmneb elektrilaengute liikumine ja vastastikune toime. Positiivne, negatiivne elekter. Juuksed läksid kammides elektrit täis.
2. elektrienergia. Elektriga varustamine. Tehas, masin käib, töötab elektriga, elektri jõul.
3. elektrivalgus. Vajutas elektri põlema. Kustutas elektri. Kas teil on suvilasse elekter sisse pandud? *Õhtu langes üle linna .. Elekter süttis. F. Tuglas.
4. kõnek elektriala. Õpib tehnikumis elektrit.
5. piltl pinge, pinevus. Õhk on elektrit täis; õhus on (tunda) elektrit 'olukord on pinev'.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|iga [-ea]

1. inimese, looma v. taime elu kestus, aeg sünnist surmani. Pikk, lühike eluiga. Inimese keskmine eluiga. Sport pikendab inimese eluiga. Üle 100-aastase elueaga kilpkonnad. Üheaastaste lillede eluiga kestab kevadest sügiseni. || millegi eksisteerimise kestus. Keravälgu eluiga on keskmiselt 3–5 sekundit. Kuumas kuivatamine lühendab jalatsite eluiga. || eluaeg, kogu elu. *Seda tõotust olen pidanud terve eluea, kui raske see noormehena ka on olnud. J. Parijõgi.
2. aeg sünnist käesoleva momendini; vanus. Nukuteatri eluiga ei ole veel kuigi pikk. *.. seda olid talle õpetanud ta kümneaastase eluea kogemused. V. Beekman. *450 aastat – eestikeelse trükitud raamatu eluiga – tundub tohutu pika perioodina. P. Rummo.
3. teat. järk eluajast. Varasemas elueas põetud haigused. *Nende isa .. tabas paremas elueas äkki surm .. F. Tuglas (tlk). *Kogu elatud elust langes sõja arvele iga kuues päev, teadlikku eluiga arvesse võttes aga – terve noorpõlv. E. Sõel.

esine ‹-se 4›

1. ‹s› ‹hrl. liitsõna järelosana› millegi ees asetsev ala, paik, harvemini ese. Elamute esised tuleb lumest puhtad hoida. Peahoone esine kihas üliõpilastest. *Kivirähk tahtis juba pöörduda, kui tema pilk korraga langes maja juurde kuuluva kuuri esisele. J. Kärner.
2. ‹adj› millegi ees asetsev. Suure hoone esine väljak. Istujate esine laud oli täis tühje pudeleid.
3. ‹s› murd esik (1. täh.) *Läbi rõdu minnes .. jõuame esisesse, kus ta mulle nagu vabandades ütleb, et ta teisel korral elab. A. H. Tammsaare.
Omaette tähendusega liitsõnad: ahju|esine, jaama|esine, kolde|esine, läve|esine, maja|esine, pliidi|esine, trepi|esine, ukseesine; nina|esine, rinnaesine; otsaesine

esiteks ‹adv›

1. esiti, algul, esialgu, esmalt. Vaatas esiteks ühe, siis teise otsa. Esiteks langes üksikuid lumehelbeid, hiljem läks päris sajule. *Ta hakkab laulma, esiteks aralt, siis julgemini .. E. Krusten.
2. esimeseks. *„Lähete kaasa?” – „Ei. Esiteks ei saa kolme kuud ära olla ja teiseks vajaksin puhkust ja rahu.” M. Metsanurk.
3. murd ennemalt, varemalt, enne. *Neiu vahtis jällegi raamatusse ja ta kõrvalestad helendasid veel enam kui esiteks. A. H. Tammsaare.

eskapism ‹-i 21› ‹s›
psühh kriisi vm. seisundi korral tekkiv kaitsereaktsioon, põgenemine elu tõelisuse eest kujutlusmaailma. Langes eskapismi.

haak ‹haagi 21› ‹s›

1. väike konks, hrl. suluse, kinnise vms. osana; selline konks koos aasaga. a. (uksel, aknal vms.). Haak klõpsatas aasa. „Klõpsti!” langes haak ette. Haagiga suletud kast, luuk. | ‹sisekohakäänetes› (olukorda tähistavana). Uks käib haaki. Lükkas akna lahti ja pani haaki. Uks, aken, värav on haagis. Tee, jäta värav haagist lahti. b. (riietusesemeil). Pluusi, kleidi haagid. Mundrikuue kaeluse haagid. Õmble haagid ette, külge. Tegi vammuse haagid lahti. Kõik haagid, pandlad ja nööbid on kinni.
▷ Liitsõnad: akna|haak, ukse|haak, väravahaak; kasuka|haak, kleidi|haak, külje|haak, püksihaak; traat|haak, vaskhaak.
2. libisemist vältiv hobuseraua osa (ka allakeeratav). Haakidega, haakideta raud.
▷ Liitsõnad: jäähaak.
3. a. kõverdatud käega alt v. küljelt antud poksilöök; ant. sirge. Andis vastasele haagi lõua alla. Ta ei suutnud haaki pareerida. b. haakvise. Lipso proovis paar korda haaki.
▷ Liitsõnad: alt|haak, lõua|haak, parem|haak, vasakhaak.
4. piltl kõrvalepõige otsesuunas liikumisest (näit. kellegi eest põgenemisel). Et oma jälgi kaotada, tegi ta linnas mitu haaki. Jänes viskas jooksul paar haaki ja kadus lepikusse.
▷ Liitsõnad: jänesehaak.
5. piltl (kaval) tagamõte, konks. *Palju isalikku sõprust oli vanahärra jutus, kuid .. kuski pidi olema mingi haak. O. Luts.

heitma ‹heidan 46›

1. viskama, paiskama; hooga midagi kuhugi panema v. laskma. Ketast, vasarat, granaati heitma. Heitis tulle kuivi oksi, ahju uusi halge. Heidab mapi hooga lauale. Heidab uppujale köieotsa. Vanasti heideti sellesse allikasse ande. Külvaja heitis seemne mulda. Heitsin õnge jõkke, vette. Kalurid heitsid nooda, võrgud merre. Heidab mütsi varna, jaki toolikorjule. Heitis seljakoti, mantli, riided seljast. Heitsin säärikud ahju otsa kuivama. Ta heitis endalt teki ja tõusis. Ema heitis salli õlgadele ja väljus. Heitsin kuue ülle. Hobune heitis ratsaniku seljast. Laev heitis sadamas ankru. Lennukid heitsid vaenlase kindlustustele pomme. Tuul heitis liiva näkku. Emaskala heidab marja vette. Põrandale laiali heidetud ajalehed ja raamatud. | piltl. Heitis kõik oma oskused vaekausile. Ta heitis väljakutse kogu maailmale. Heitke see mõte, kavatsus, rumalus peast! Kogu mu töö on tuulde heidetud 'raisatud'. || järsku liigutust tegema, järsu liigutusega mingisse asendisse viima. Heitis pea kuklasse, selga. Heitis ühe jala üle teise. Naine heitis käed mehele ümber kaela. Eit heitis suures hirmus risti ette. *..ruun heidab sabaga vihkat-vehkat.. L. Promet. || end millestki vabastama. Jõed on heitnud endalt jääkatte. Kaitseks auramise vastu heidavad puud endilt lehed. Koer heidab karva, aga ei heida ametit. *..kõik noored [tedre]kuked, kes heitsid juba verisulgi.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kellegi iket, ülemvõimu endalt heitma.
2. kuhugi v. mingisse olukorda toimetama, minema sundima v. suunama. Vaenlase dessant purustati ja heideti merre. Mees heideti vangitorni, -kongi, vanglasse, vangi. Maarahvas heideti raskesse orjusse. Taheti teisi enda alla heita 'alistada'. *Masinad heidavad arvamatul hulgal saadusi turule.. A. H. Tammsaare. || (vaadet) korraks kiiresti kuhugi suunama; ka piltl. Heitis sõpradele imestunud, uuriva, rahutu pilgu. Pilku, silma peale heitma 'korraks üle vaatama'. Heidame nüüd pilgu (tagasi) näitleja noorusaega.
3. endast välja saatma v. kiirgama; levitama (hrl. valgust, helki, varju jm.). Kuu ja tähed heidavad ümberringi kahvatut kuma. Kevadpäike heidab kõikjale säravat, eredat valgust. Õhtutaevas õhetab ja heidab lumele punaka läike. Hubisev küünlaleek, vilkuv laternatuli heitis enda ümber vaid nõrka helki. Puud heitsid kuuvalgel pikki varje. Taskulamp heitis enda ette ümmarguse valgusringi. | piltl. *Aeg [= Saksa okupatsioon] heitis oma sünge varju ka teatritööle. M. Möldre.
4. midagi vahele v. vastu ütlema, lühidalt lausuma. Heitis ainult mõne sõna, küsimuse, vaimukuse teiste jutu sekka. „Jõudu!” hüüdis tulija. – „Jõudu tarvis!” heitis mees reipalt vastu. Nalja heitma 'naljatama, midagi naljakat ütlema, vigurijuttu ajama'. *„Mis ülemus mina sulle olen!” heitis Joosep üle õla. J. Smuul. *„Mis siis?” heitis Julius pahaselt, isegi veidi väljakutsuvalt. L. Promet.
5. kuhugi v. mingisse olukorda siirduma (ka mitmesugustes vananenud, vananevais v. kindlaks kujunenud ühendites). a. (mingisse asendisse) laskuma, langema. Kõhuli, selili, külili, kummuli, põlvili heitma. Diivanile, kušetile (pikali) heitma. Magama, puhkama heitma. Väsinult heideti õhtul voodisse, asemele. Poiss heitis tüdruku kõrvale heintele. Koer heitis põrandale siruli. Ta heitis lähima kivi varju. Kaste heidab maha. *..su rüppe heidan unele, / mu püha Eestimaa! L. Koidula. *Päike läheb looja, ehapuna kustub pikkamisi, öövarjud heidavad raba ja võsastiku üle. E. Vilde. b. kellekski hakkama; mingit elukutset, ametit pidama hakkama. *Oi, Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma. L. Koidula. *Ordu ja piiskopi liitlaseks heitnud läti ülikud said uusi võimalusi endale häid relvi .. muretseda. A. Vassar. c. ‹koos sõnadega hulka, kilda, leeri, mesti, sekka, seltsi, abielusse, paari vms.› kellegagi liituma, seltsima. *Kas ma heidan nende kilda, / olla, kes ei enam malda? H. Visnapuu. *Kuidas sa selle peale tuled, et ma peaksin varastega heitma ühte mesti? J. Mändmets. *Kolmandal eluaastal ..heidavad [toonekured] paaridesse ja alustavad perekonnaelu. K. Põldmaa. d. (tuule kohta:) pöörduma v. vaikseks jääma. *Poolsaare käänakul, kuna tuul oli heitnud, langes puri.. A. Saareste (tlk). e. ‹kasut. väljendeis ennast, endid kellegi alla heitma› alistuma. *..ei palu jumalat, ei heida ennast ülemate alla.. A. Hint. f. ‹kasut. väljendis ankrusse heitma› ankrut sisse heitma, ankrusse jääma

hele ‹-da 2› ‹adj›

1. tugevat valgust kiirgav. Hele tuli. Hele päike, täiskuu, täht, välgusähvatus. Kuivad puud põlesid heleda leegiga. Astusin hämarast toast heledasse päevavalgusse. || valgusküllane, hästi valgustatud. Heledad kevadpäevad, suveööd. Kuuvalgusest hele taevas. Päikesepaistest läks tuba heledamaks ja rõõmsamaks. *Vahtis lausa rõõmsast huvist / ilma heledat ja suvist. K. Merilaas. | piltl. Ta on hele täht kunstitaevas.
2. värvuselt, toonilt valkjas, mittetume. Heledad värvid, toonid. Hele nahk, jume, silmad, juuksed. Naise põskedele kerkis hele puna. Hele õlu. Heledast puust mööbel. Heledaks pleekima. Tint oli liiga hele. Tumehall kuub ja tunduvalt heledamad püksid. Hõõrusin tuhmunud aknaklaase varrukaga veidi heledamaks 'puhtamaks, läbipaistvamaks', et valgus sisse paistaks.
3. kõrge ja kõlav. Hele kisa, kiljatus, plaks. Laste hele naer, nutt. Poiss laskis heledat vilet. Luges heleda häälega. Oli kuulda tüdrukute heledaid huikeid. Hommikul äratas teda hele kukelaul. Kellukese hele tilin. Kellalöögid muutusid järjest heledamaks ja rõõmsamaks. Heleda kõlksuga langes vasar alasile.
4. tugev, jõuline (mingi tunde kohta). Jalga lõi hele valu. *Täku hele rõõm tegi ka Joosepi ja Liisi meele rõõmsamaks.. A. H. Tammsaare. *Õpetaja, preester ja köster olid jalga lasknud, ikka heledas hirmus oma elunatukese pärast. L. Kibuvits.
5. kõnek nälga tundev, näljane, tühi. Kõht, keskpaik, vöövahe on üsna hele. Olime juba pool päeva tööd rassinud ja kere läks järjest heledamaks. *Praegu on mul seest nii hele.. E. Särgava. *Sulle viska kivi kurku, ikka oled hele! H. Raudsepp.
6. piltl lootusi andev, paljutõotav; helge. Heledad lootused, perspektiivid, tulevikuplaanid. Heledamad hetked, silmapilgud raskes elus. Peep oli meie klassi heledamaid 'targemaid, andekamaid' päid. *Kaugel, kusagil ees pidi olema heledam aeg, siis, kui ta pääseb jälle oma reisidele. E. Krusten.

helves ‹helbe 19› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. väike, kerge ja õhuke osake millestki, kübe. Õhus lendles sädemeid ja kuuma tuha helbeid. Mineraalvati helbed. Lahusest eraldub sade kollakaspruunide helvestena. *Suuri-suuri helbeid langes / ja kukkus tasa kohevasse hange. H. Jürisson. *Juba hakkavad pudenema toome haprad helbed. O. Luts.
▷ Liitsõnad: lume|helves, tahma|helves, tuha|helves, õiehelbed.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› toidu- vm. ainetest pressitud õhuke libleke
▷ Liitsõnad: kaera|helves, maisi|helves, nisu|helves, seebi|helves, soolahelbed.

hingetult ‹adv›
(< hingetu). Ta jooksis kuni jaksas ja vajus siis hingetult mättale. Kuulist tabatuna langes mees hingetult tänavale. Neiu laulis üsna kõva häälega, kuid hingetult ja tuimalt.

hoiatus ‹-e 5› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› hoiatamine; hoiatav märkus v. asjaolu. Ema, õpetaja hoiatus. Viimane, tõsine hoiatus. Teda karistati teistele hoiatuseks. Võtke kuulda minu hoiatust. Tänan sõbraliku hoiatuse eest. Ta ei hoolinud, ei teinud väljagi kaaslaste hoiatustest. *Võis olla umbes kesköö.., kui iiling laevale ühegi hoiatuseta peale langes. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: tormihoiatus.
2. üks karistuse liike. a. jur üks kergemaid administratiivkaristusi. Politseinik tegi hoiatuse vales kohas teeületamise eest. b. sport mõnel spordialal võistlusmääruste rikkumisel tehtav suuline manitsus karistusliigina. Sai hoiatuse ebapuhta poksi eest.

hoop ‹hoobi 21› ‹s›

1. tugev löök (millegi v. kellegi pihta löömisel, viskamisel, tõukamisel v. peksmisel ja kakluses). Kerge, hirmus, kõva, valus, vägev, surmav hoop. Kostis hele, tume, järsk hoop. Andis käega, küünarnukiga, kiviga, rihmaga, vemblaga hoobi. Hoobid sadasid talle näkku, pähe, selga. Hoop laksatas vastu kätt, kõrvu. Sai hoobi kõhtu, rinde alla, kukla taha. Hoop langes hoobi järel. Hoop tabas märki. Hoobid läksid mööda, tühja. Ta jagas, ladus hoope paremale ja vasakule. Teomehele mõisteti kakskümmend viis hoopi. Müür purunes rammi võimsate hoopide all. Ta lõhestas kasepaku esimese, ühe hoobiga. *Hoobid ja paugutamine nii puu kui metalli pihta kajasid alt üles. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: jala|hoop, kabja|hoop, kaika|hoop, kepi|hoop, kirve|hoop, käpa|hoop, mõõga|hoop, noa|hoop, piitsa|hoop, pussi|hoop, rusika|hoop, vasara|hoop, vitsahoop; surmahoop.
2. kiire ja jõuline vastast purustav tegevus, löök sõjas, võitluses. Kaitsjad andsid sissetungijatele hävitava hoobi. Purustav hoop suunati vaenlase vägede paremale tiivale. || (olulist kahju põhjustanud tegevuse, tegurite, mõjurite kohta). Raske hoobi andsid Poola majandusele sõda ja okupatsioon. Eesti põlevkivitööstus toibus kiiresti sõja ajal saadud rängast hoobist. Mardi tervis sai viimase hoobi talvistel metsatöödel. *Ta sai väga hästi aru, et iga tagasilükatud laenusoov on hoop uuele pangale.. J. Kärner.
3. piltl (raske kaotuse, hingelise vapustuse, õnnetuse vms. kohta). Venna surm oli mulle tõsine hoop. Ta ei jõudnud veel ootamatust hoobist toibuda, kui tuli uus õnnetus. Peatselt tabas mind uus hoop: abielu purunes. Kirjaniku autunne, uhkus, hell hing sai ränga hoobi.

hävitus ‹-e 5› ‹s›
häving; hävitamine, hävitustöö. Sõjad külvavad kõikjal hävitust ja hukatust. *Lühidalt: mida härrastemaja tubades iganes liigutada suudeti, see langes hävituse ohvriks. E. Vilde.

hääletult ‹adv›
(< hääletu). Hääletult astuma, kõndima, liikuma. Hääletult naerma, nutma. Naine liigutas hääletult huuli. Uks avanes ja sulgus hääletult. Vihm langes ühtlaselt ja hääletult. *„Ma ju armastan sind, Maret...” pomises Mati hääletult. E. Vetemaa.

ida|rinne
idapoolne, idas olev rinne. Mobiliseeritud saadeti idarindele. Ta mees langes idarindel.

ihn1 ‹-a 23› ‹s›
murd rihm, nahkvöö. *..kuulide ja noolte all jätkasid nad ihnade saagimist ja pajuvitstest torn [elevandi seljas] langes kokku nagu oleks see kivist.. A. Saareste (tlk).

ike ‹ikke 18› ‹s›

1. etn härgadele etterakendamisel juttade abil pähe seotav veopuu. Härga, härgi ikkesse panema. Nagu ikkes härg pidi ta oma koormat vedama. Alati koos nagu ikkes härjad. *Härjad lasevad enesele sõnakuulelikult rasked ikked pähe siduda ja kui nad adra ette rakendatakse, tõmbavad nad jõuga .. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: härja|ike, kuklaike.
2. rõhuv, orjastav võim v. valitsus; surve, rõhumine, orjus, üldse rasked kohustused. Isevalitsuse, koloniaalne ike. Okupantide ike. 13. sajandil langes Venemaa mongolite ikke alla. Rahvas heitis, raputas endalt raske orjuse ikke. *Vägisi ei saa inimest puhkepäeval ikkesse panna .. V. Saar.
▷ Liitsõnad: abielu|ike, feodaal|ike, koloniaal|ike, maksu|ike, okupatsiooni|ike, orja|ike, välisike.

iste ‹istme 17› ‹s›

1. koht v. ese, millel istutakse, istumise alus. Auto, traktori iste. Istme seljatugi, põhi. Kõva, pehme, mugav, polsterdatud iste. Kõrge, madal iste. Esimene, tagumine iste. Tool, pink istmeks all. Köögis kasutatakse istmetena taburette. Võtsin paku istmeks. Kuskil, kuhugi istet võtma 'millelegi, kuhugi istuma'. Istmelt tõusma. End istmelt kergitama. Langes, vajus tagasi istmele. Perenaine pakkus külalisele istet. Anna onule istet! Jaan painutas endale paraja kase istmeks. Hea leiab istme isegi, paha ei istu pakkudeski. *Ta.. kohendab istet ja kobib rekke. M. Traat. || istmepõhi, istmeplaat. Kõva, pehme istmega taburet. Tugitooli seljatugi ja iste on valmistatud ühes tükis. Õpilase tooli iste peaks olema reguleeritav.
▷ Liitsõnad: kivi|iste, klapp|iste, nahk|iste, puuiste; auto|iste, ees|iste, juhi|iste, lisa|iste, taga|iste, varu|iste, vastasiste.
2. istmik, tagumik. Laud vajus ta istme all looka. *.. istusid.. mõned rinnakad ja laia istmega aleviemandad sulgkübarais. H. Raudsepp. *Poiss nihutab järi laua äärde, ronib sellele põlvili, käänab siis parema jala istme alla ja laseb vasaku rippu. V. Alttoa.

joom ‹-e 22› ‹s›
viir, vööt; juga. Valgus langes kitsa joomena ruumi. Udu palistas jõge valgete joomedena. Vesi oli kulutanud kivisse sügavad joomed. Taevas veiklesid virmaliste helendavad joomed. Üle lagendiku kihutasid peene lume joomed. Laev jättis veele pikkamööda sileneva joome. || pikk kitsas rannalähedane liivamadalik. Laev on joome peale kinni jäänud. || vool, voolus. *..tagapool virvendas oja joom. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: hange|joom, jõe|joom, liiva|joom, lume|joom, pilve|joom, suitsu|joom, udu|joom, vahu|joom, valguse|joom, veejoom.

juga ‹joa 24› ‹s›

1. vedeliku, gaasi, puistaine vms. (paiskuv v. purskuv) hrl. suhteliselt väikese läbimõõduga voolus; kiirtevihk. Peen, jäme, kitsas, lai juga. Geisrist paiskuvad kuuma vee võimsad joad. Voolikust pahises kuuma auru juga. Äge vihm piitsutas maad viltuste jugadena. Veri jookseb, purskab joana. Uksest paiskus sisse jäise õhu juga. Piibusuitsu hall juga. Juga valget tolmu. Terad voolavad lõputute jugadena kottidesse. Valgus langes tuppa laia joana. Juga eredat valgust. Pimedust läbistavad leekkuulide joad. || liikumisest millelegi, eriti veepinnale tekkinud jälg, viir, joom. *Laksti lõi suur haug luhas ja ujus minema, juga veepinnal järel. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: auru|juga, gaasi|juga, kiirte|juga, liiva|juga, piima|juga, suitsu|juga, tolmu|juga, tossu|juga, tule|juga, udu|juga, vahu|juga, valgus|juga, vee|juga, vere|juga, vihma|juga, välgu|juga, õhu|juga, õlijuga.
2. geogr järsk vee langus jõesängi astangult. Keila, Jägala, Narva juga. See on mäestikujõgi, millel leidub rohkesti jugasid.
3. viiruna, joonena leviv (sageli emotsioonidest tingitud) aisting. Külm juga käis südame alt läbi. Kuum juga jooksis mul üle selja. Valu läbistas teravate jugadena ta allkeha. Tuline juga jooksis kurgust alla. *Isa oli surnud. Valus juga jooksis läbi südame. M. Möldre.
▷ Liitsõnad: rõõmu|juga, valujuga.

kätte juhatama
juhatama (1. täh.) Teed, kohta kätte juhatama. Juhata poisile töö kätte. *Minule langes tähtis töö neile vähemalt eesti keele alusedki kätte juhatada. J. V. Veski.

juht|kolmik
kolm juhtijat. Meeskond langes juhtkolmikust 'kolme parema meeskonna seast' välja. Ükski meie teivashüppaja ei jõudnud juhtkolmikusse.

jutt ‹juti 21› ‹s›

1. joon, kriips, triip. Laps veab paberile jutte. Vigadele olid punased jutid alla tõmmatud. Siniste juttidega seelik. Rästiku seljal on tume jutt. Täht langes, tuline jutt taga.
▷ Liitsõnad: suitsu|jutt, tahma|jutt, tolmu|jutt, tulejutt.
2. löök, sirakas. *Värava taga tõmbas ta kimlile niisuguse juti mööda paremat pihta, et hobune püsti kargas.. M. Metsanurk.
3. hoog, kiirus. Laps jooksis tulise jutiga koju. Jänes lippas tulist jutti. Magas jutiga 'ühe hooga, katkestamatult' hommikuni välja. *Sa tulid ju niisuguse jutiga alla, et lumi aina kees ja tolmas. E. Rängel.
4. äkiline sööst, vahk (füsioloogiliste ja psüühiliste nähtuste kohta). Üle selja jooksis tuline jutt. Südame alt käis külm jutt läbi. *..Raimpsil käinud külm jutt kuklast suure varbani välja. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: valujutt.

juukse|lakk [-laka]
juuksed; juuksetukk. Juukselakk langes silmile.

kael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pead ja keret ühendav kehaosa. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael. Kael on haige, kange. Turske kaelaga mees. Mässis salli ümber kaela. Istuvad kaelani, kaelast saadik meres. Käsi on sidemega kaelas. Sõdureil ripuvad automaadid kaelas. Rätik, krae, lips on kaelas. Panin salli, lipsu kaela. Võttis salli kaelast. Nad tõusid kikivarvule ja ajasid kaela õieli. Poisid sirutasid, küünitasid, õiendasid uudishimulikult kaela. Poiss uudistas lähenejat, kael õieli. Laps võttis emal kaela ümbert kinni. Sõbrannad langevad teineteisele kaela. Kellelegi kaela hakkama, viskuma. Lahkujad nutavad teineteise kaelas. Lehmal on kell, kett kaelas. Mullikale seotakse lõõg kaela. Ratsul kael kenasti rõngas. Rangid on hobusel kaela katki hõõrunud. Murdis kanal kaela kahekorra. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuune mõistab vitsa. | piltl. Lillekestel vajunud kaelad longu. || kaelani piltl täiesti, üleni, läbinisti; kõrini. Sipleb kaelani võlgades. Kaelani märg 'läbimärg'. *Kõik oli räägitud ja kuuldud, kõik olid kaelani tüdinenud .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: härja|kael, kõõr|kael, luige|kael, põdra|kael, rõngaskael.
2. piltl kitsas osa v. koht. a. mingi eseme, taime, elundi vm. peenike, kitsas v. kitsenev (sageli ka teisi osi ühendav) osa. Pika kaelaga pudel. Kitsa, laia kaelaga vaas, kolb. Püssilae kael. Viiuli, mandoliini, kitarri, harfi kael. Säärsaapad ei tohi kaelast kitsad olla. Sibula kael. Reieluu, õlavarreluu kaela murd. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. b. kitsas ühendav koht maismaa-aladel v. veekogudel, ka tänavatel. Poolsaare, väina kael. Järved on kitsa kaela kaudu ühenduses. Pööras Vana turu kaelast Viru tänavasse.
▷ Liitsõnad: emaka|kael, hamba|kael, juure|kael, järve|kael, lae|kael, lahe|kael, maa|kael, mere|kael, roidekael.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› kasut. sageli fraseologismilaadseis ühendeis (piltlikus vananenud v. kõnekeelses pruugis ka gen. peale, peal, pealt konstruktsioonina) adverbi ja postpositsiooni funktsioonis. a. ‹illatiivis› ülalt (kellelegi) peale; (ülalt) alla, maha, otsa vms. Ründajaile pilluti linnusest kive, tuld ja tõrva kaela. Puu ähvardas saagijale kaela tulla. Okstelt tilkus vett kaela. Tuul keerutas katustelt lund kaela. Vaata, et laps endale laualt midagi kaela ei tõmba! Komistas ja kukkus eesminejale kaela. Lagi, vanad hooned on kaela langemas. Valas kogu oma viha õe kaela. Kallab oma viha süütuile kaela. b. piltl häirivaks, tülikaks koormaks peale, kanda, taluda; häiriva koormana peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Võlad tekkisid, tulid kaela. Neil on suured maksud, võlad kaelas. Saaks ainult võlad kaelast! Saavad veel endale ebameeldivusi kaela. Ei taha sõbrale häda kaela saata. Sa tood meile õnnetuse kaela! Saad ühe sekelduse kaelast, juba teine asemel! Kahtlus langes Jüri kaela. Ära aja, veereta oma süüd teiste kaela. Nad püüdsid igati süüd endi kaelast ära ajada. Ta ei taha vastutust enda kaela võtta. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Saaks ometi selle jama kaelast ära! No nüüd on nuhtlus kaelas! Lähevad, tulevad teistele lausa nuhtluseks, ristiks kaela. Sai endale joodiku mehe kaela. Sai kutsumata võõrad kaelast ära. Sadas kaela arvukalt küsimusi, süüdistusi. *.. nüüd on minu kord teenima hakata. Aitab mul sinu kaela peal elamisest. V. Ilus. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena, teha, toimetada; ülesandest, sooritamisest, toimetamisest ära. See suur töö oli kõik meie kaelas. Kõik toimetused jäid minu kaela. Talle laoti igasuguseid ülesandeid kaela. See töö, asi, asjaõiendus on jälle kaelast ära. Eksamid said kaelast ära. *Pärast seda vajusid jälle argipäevaaskeldused üksteise võidu kaela. O. Kruus. c. kallale, ahistama; kallal, ahistamas; kallalt, ahistamast ära. Vaenlane langes ootamatult kaela. Vaata et saadab sulle politsei kaela! Revidendid tulid kaela. Sai võlausaldajad kaelast ära. Hakkame minema, vihm on varsti kaelas. *.. kõrtsmik oma võla nõudmisega oli ka kaela peal. J. Pärn. d. ‹illatiivis› kõnek kaotuse osaliseks (mingis mängus), kolki. Meie võistkond sai täna jälle kaela.
4. ‹liitsõna järelosana› märgib inimest v. looma, harvemini taime
▷ Liitsõnad: ihnus|kael, kenus|kael, kudrus|kael, kure|kael, kõver|kael, nadi|kael, näru|kael, sini|kael, säni|kael, võru|kael, väänkael.

(nagu ~ kui ~ otsekui) kae langeb silmilt ~ silmadelt ~ silmade eest
(keegi) hakkab äkki mõistma, jõuab äkki milleski selgusele. *Su silmilt langes äkitselt kae ja sa nägid, et olid kobanud pimeduses nädalaid ja kuid. J. Mändmets.

kaenal ‹kaenla 20› ‹s›

1. käsivarre ja õla ühinemiskoha alaosa ning sellest allpool olev käsivarre ja külje vaheline hoideala. Kaenla alt kinni võtma. Toeta teda kaenla alt! Pani kraadiklaasi kaenla alla 'kaenlaauku'. Tal oli komps kaenla all, kaenlas. Võttis raamatupaki kaenla alla, kaenlasse. Hoiab mappi kaenlas. Kahmas voodiriided kaenlasse. | piltl. *Heinamaa, mis algas lossi tagant Käärjõe kaenlast ja langes ühtlase tasandikuna alla Umbvõhma poole, – see huvitas Kõnnussaart .. V. Saar. || ‹sisekohakäänetes› käsivarre haare, embus. Haaras tütarlapse kaenlasse. Tütar langes suurest rõõmust ema kaenlasse. Ta hoidis tütarlast oma kaenlas. *Maali oli tüdrukupõlves priisanud end paljude kaenlas .. V. Uibopuu.
2. bot ülemine nurk leherootsu ja varre vahel, lehekaenal. Külgpungad tekivad lehtede kaenlas.

kahtlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. arvamine, et miski ei pruugi tõele vastata, millegi küsitavaks, ebakindlaks pidamine; kahtlustus. Asi ei ärata kelleski vähimatki kahtlust. Et nii läheb, selles pole mingit kahtlust. Tekib tõsine kahtlus, kas meil jätkub raha. Mul on kuri kahtlus, et siin on midagi korrast ära. Mõnikord tekkisid kahtlused oma võimetes. Südant näris piinav, tume kahtlus. Antsu vaevasid kahtlused, kas ta ikka toimis õigesti. Avaldati kahtlust, et äkki ta ei tulegi. Eriteadlaste järeldused ei tekitanud kahtlusi. Ekspeditsiooni tulemused panevad, seavad senised seisukohad kahtluse alla. Suhtus võõrasse umbusu ja kahtlusega. Sina oled kahtluse all, väljaspool kahtlust. Ta sattus kahtluse alla. Temal lasub raske kahtlus. Kahtlus kuriteos langes ühele noorukile.
▷ Liitsõnad: mõrva|kahtlus, vähikahtlus.
2. kahevahelolek, kõhklus. Hinges kees kahtlus: kas minna või mitte.

kahune1 ‹-se 4› ‹adj›
kohev, kohevile hoiduv. Orava, kassi kahune saba. Üsna kahused ripsmed, vurrud. Poisil olid kahused juuksed. Kahune lõng, sall. Lumi langes kahuste helvestena. *Taeva all ujuvad aga kahused rünkpilved. K. Põldmaa.

kangelane ‹-se 5› ‹s›

1. erakordse mehisuse, vapruse poolest silmapaistev isik. Vabadussõja kangelased. Suri, langes kangelasena. Mälestati kodumaa vabaduse eest langenud kangelasi. Selles kääpas puhkab mitu nimetut kangelast. | hrl nõuk (aunimetustes). Nõukogude Liidu kangelane, sotsialistliku töö kangelane. | iroon. Ena mul kangelast, poeb naiste selja taha peitu! *Kui jõuguga liitus kangelasi, kes rusikatele vaba voli andsid, põrkasin tagasi .. O. Tooming. || müütides, muinaslugudes üleloomulikke tegusid sooritav isik, vägilane. Kalevipoeg on meie muistne kangelane.
▷ Liitsõnad: kosmose|kangelane, muinas|kangelane, rahvus|kangelane, revolutsiooni|kangelane, sõjakangelane; pussi|kangelane, rusika|kangelane, tuhvlikangelane.
2. millegagi silmatorkav ja üldist tähelepanu äratav isik. Ta oli oma kolme medaliga võistluste kangelane. Tõusis julge esinemisega kaaslaste silmis kangelaseks. *Ta oli selle päeva kangelane, isa poolt tunnustatud ja teistel imetleda. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: olümpia|kangelane, päeva|kangelane, vaimukangelane.
3. kunstiteose keskne tegelaskuju; peategelane. Kirjanduslik kangelane. Lüüriline kangelane (luuleteoses hrl. autor ise oma tunnete ja vaadetega). Positiivne kangelane. Romaani, jutustuse, näidendi, ooperi kangelased. Muinasjuttude kangelased. Tema teoste kangelasteks on tavalised inimesed.
▷ Liitsõnad: filmi|kangelane, kirjandus|kangelane, lemmik|kangelane, mees|kangelane, mina|kangelane, nais|kangelane, nimikangelane.

kangestus ‹-e 5› ‹s›
kangestumine; kangestunud olek. Lihaste, liigeste kangestus. Tundis kangestust kaelas. Lebas liikumatult otsekui kangestuses. Ta langes nagu mingisse kangestusse.
▷ Liitsõnad: hirmu|kangestus, koolnu|kangestus, kukla|kangestus, surmakangestus.

kants ‹-i 21› ‹s›

1. endisaegne kaitseehitistega ümbritsetud tugevasti kindlustatud asula (näit. loss, linnus). Muistne kants. Kantsi kõrged müürid. Toompeal oli muistse Rävala tugevaim kants. Nädalase piiramise järel kants langes, vallutati tormijooksuga. Kalevite kants 'Tallinn'.
▷ Liitsõnad: kivi|kants, puukants.
2. piltl kindel tugi, võimas tugipunkt. Reaktsiooni, vaimupimeduse kants. Hispaania oli keskajal katoliikluse kantsiks. *Aga ta [= haritlaskond] kristalliseerub pikkamisi. Ja saab kord meie tõeliseks vaimseks kantsiks. R. Roht.
3. murd virn, vall, kuhjatis. *Tee ääres karjalauda peal just aeti heinu kantsi .. I. Luhaäär.
▷ Liitsõnad: heinakants.

katastroofiliselt ‹adv›
(< katastroofiline). Vastase väed said lausa katastroofiliselt lüüa. Väliskaubandus langes kriisiaastail katastroofiliselt. Epideemia katastroofiliselt kiire levik.

kate ‹katte 18› ‹s›

1. millegi pealmine, kattev kiht. Kõva kattega maantee. Uue staadioni jooksuradadel puudus veel kate. Paljud tänavad ja kõnniteed said uue katte. Galvanosteegia abil omandas metall korrosiooni- ja kulumiskindla katte. Tugeva kattega varjend. Nahkse kattega mööbel. Võileibade katteks oli pasteet. Pehme talve tõttu olid jõed ja järved kaua kattest vabad. Taimestik ei moodusta stepis ühtlast katet. || geol laia ala hõlmav paks pindmine kivimite v. setendite lasund. Tektooniline kate. || zool anat loomade (ka inimese) keha välispinda kattev elund. Selgroogsete katted on nahk ja selle tekised.
▷ Liitsõnad: asfalt|kate, betoon|kate, glasuur|kate, gudroon|kate, jää|kate, karv|kate, kitiin|kate, kivi|kate, koorik|kate, kruus|kate, laud|kate, liiv|kate, lumi|kate, moreen|kate, muld|kate, muru|kate, must|kate, nahk|kate, pinna|kate, plüüš|kate, raja|kate, roht|kate, sammal|kate, sarv|kate, soomus|kate, sulg|kate, taim|kate, tee|kate, tehis|kate, tsement|kate, tänava|kate, vill|kate, värv|kate, õiekate.
2. kaitsev v. kattev materjal (näit. riie), ese, esemete kogum vms. Maalidel olid riidest katted ümber. Akende ees ripuvad paksud katted. Autole tõmmatakse presendist kate peale. Paneb kausile, purgile vineeritüki katteks peale. Relvad peideti metsa, katteks oksad ja sammal. Magas vankris, vana kasukas katteks peal. Kartulikuhjadel on katteks õled ja muld. Roosid vajavad talveks katet. Pikapeale hakkasin taipama: mu silmadelt langes otsekui kate. | piltl. Sellelt saladuselt ei õnnestunud katet kergitada. Ülivaba toon on vahel vaid argusele katteks. || kehakate (ka kogumina) v. jalanõu. Heitis ujuma minnes kehalt viimase kui katte. Jahe on, saaks ainult mingi katte ümber! Lapsed tahavad süüa ja kehalegi katet. *.. emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud .. A. H. Tammsaare. || kattev kumm, võlvjas osa sõidukil. Lapsevankri kate. Kaless on allalastava kattega hobusõiduk.
▷ Liitsõnad: akna|kate, diivani|kate, kaitse|kate, katuse|kate, kile|kate, klaveri|kate, laua|kate, mootori|kate, näo|kate, paber|kate, padja|kate, pimendus|kate, plastikaat|kate, present|kate, puldan|kate, põranda|kate, seina|kate, ukse|kate, vaip|kate, vankri|kate, vari|kate, vilt|kate, voodikate; ihu|kate, jala|kate, keha|kate, pea|kate, säärekate.
3. varjamine; varjav v. kaitsev tegevus, olukord v. nähtus. Nad põgenesid öö, (öö)pimeduse katte all. Rääkis sellest suure saladuse katte all 'suure saladusena'. *.. ootusilme / viib võõras nägu [uksel] otsekohe pilve, / külm ametlikkus hämmelduse katteks. V. Verev. || sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumise vm. liikumise julgestamine. Taganemise katteks tulistati ägedasti vastase positsioone. Jõgi ületati suurtükitule katte all. || sport kaitse, katmine
▷ Liitsõnad: pilv|kate, pimedus|kate, saladus|kate, suitsu|kate, udukate.
4. ‹hrl. translatiivis› vajaduste, nõudmiste rahuldamine; tasumine, korvamine, hüvitus. Toiduainetest jätkus hädavaevu endi vajaduste katteks. Kogu raha läheb võlgade katteks. Palgast ei jätku kulutuste, väljaminekute katteks.
5. reaalselt olemasolev (rahaline, kaubaline) tagatis. Katteta tšekk. Ettenähtud palgasummal polnud pangas katet. | piltl. *.. vahel aga vehitakse väidetega, millel pole üldse mingit katet ei argumentatsiooni ega faktide näol. M. Hint.

keema ‹41›

1. (vedelike kohta:) nii tugevasti aurustuma, et vedeliku seest kerkib auru mullidena ka pinnale. Vesi hakkas, läks, tõusis keema. Tegi tule alla ja ajas vee keema. Vesi vuliseb keeda, keeb katlas mulinal. Ema pani supi keema. Piim, supp keeb. Kolvis kees mingi vedelik. Benseen keeb temperatuuril 80,1° C. Keenud vesi. || (ka sellises vedelikus olevast tahkest ainest, samuti vastavast nõust kõneldes). Kartulid keevad pajas. Kartulid keesid puruks. Liha hakkas keema. Pada keeb. Teekann keeb tulel. *Hennu ülesanne oli lihtne: ajada pesuköögis katlad keema .. V. Gross. || piltl maa seest välja pulbitsema. Kivi serva alt keeb selgeveeline allikas. *.. vaatasin, kuidas allika põhi kees, kuidas mullikesed tõusid, lõhkesid ja laiali vajusid. V. Saar.
2. tugevasti mitmes suunas paiskuma. a. (vee kohta:) lainetama; mäslema. Torm pani, lõi mere keema. Laeva ümber kees lainete möll. Sõuab, nii et vesi keeb paadinina ees. Vesi kees kalaparvedest. Veepind kees vihmasajus. b. (tahke aine kohta:) paiskuma, lendama; tuiskama. Kaevikuserva muld kees kuulidest. Suusataja laskus mäest, nii et lumi kees. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk.
3. piltl (tegevuse kohta:) tormiliselt, ägedalt käima, toimuma vms. Igal pool kees töö. Sadamas kees kibekiire tegevus. Kaevikute ümber keeb vihane võitlus. Kogu rindel keeb lahing. Poisid jälgisid jalgpalliväljakul keevat võistlust. Ehituspaigal kees elu hommikust õhtuni. *Siis läks kõrvaltoas äge vaidlus vene keeles uuesti keema .. K. A. Hindrey. || rohkest liikumisest, tegevusest kihama; liikumist ja saginat täis olema. Turg, laadaplats kihiseb ja keeb. Määratu rahvahulk kihas ja kees. *Keeb punapäine pihlasalu! / Seal reisipalavikus rästaparv. J. Kaidla.
4. piltl mingist intensiivsest, ägedast tundest haaratud, selle võimuses olema; mässama, pulbitsema (mingi tunde kohta). Mees, mehe süda keeb vihast, viha pärast. Ma otse keesin ärevusest, vaimustusest, nördimusest. Temas keeb viha vägivalla vastu. Jaagus lõi keema viha, meeletu raev. Naise rinnas, südames, hinges kees viha. Väliselt polnud märgata, missugused tunded temas keesid. Vastase rahu ajas mind keema 'ärritas, vihastas mind'. Jaan läks solvangust lausa keema 'ärritus, vihastus'. *Issand, missugune elurõõm keeb ses noores neius. O. Luts.

keeris ‹-e 4› ‹s›

1. vedeliku, õhu vm. keerlev liikumine; sellise liikumise koht. Ujuja sattus keerisesse ja uppus. Paadi taga tekkisid väikesed keerised. *.. raju vihaste keeriste süles / läheb rebenend pilvede lend. J. Smuul. *..miljonite tantsisklevate sädemete keerises langes katus ragisedes sisse ... B. Linask.
▷ Liitsõnad: liiva|keeris, lume|keeris, suitsu|keeris, tolmu|keeris, tormi|keeris, tuule|keeris, vee|keeris, õhukeeris.
2. piltl sündmuste, sagiva liikluse, tunnete vms. segane, rahutu kulg. Maa sattus sõdade keerisesse. Mees jäi kadunuks segaste, rahutute aegade keerises. Ta kiskus mind ohtlike sündmuste, kõige ägedama võitluse keerisesse. Tunnete, kirgede keeris. *Raudteejaamas satume askeldavate, kiirustavate, ärritatult edasi-tagasi tõttavate inimeste keerisesse. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: elu|keeris, lahingu|keeris, liiklus|keeris, sõja|keeris, võitluskeeris.

kelmus|tükk
sulitemp, kelmus (1. täh.) Sai mingi kelmustükiga hakkama. Seda meest pole veel üheltki kelmustükilt tabatud. Vanamees langes poiste nurjatute kelmustükkide ohvriks. *Sarviline teab, kuidas tulin toime esimese kelmustükiga: koorisin võltsmänguga paljaks Räisna krahvi. A. Tulik.

kesk|paik

1. otstest v. äärtest enam-vähem samal kaugusel olev koht v. osa, keskkoht. Jõe keskpaik. Jõudis järjega peenra keskpaika. Alustasin lugemist raamatu keskpaigast. Seelik ulatas sääremarja keskpaika, keskpaigani. || van keskus; keskpunkt. *.. ta peast lendasid terved suured tulevikuplaanid läbi, mille keskpaigas seisid koos ikka Herbert ja ta ise. E. Vilde.
2. ajaliselt keskmine järk, lõik, hetk vms. Pisut enne oktoobri keskpaika. Märtsi keskpaik on varsti käes. Priimula õitseb mai algusest juuni keskpaigani. 19. sajandi keskpaigast peale.
3. kõnek kõht. Hoiab valu, naeru pärast keskpaika kinni. Minu keskpaik on juba päris tühi, hele. Ära oma keskpaika ära venita! *Hobuse keskpaik langes kokku nagu tuuletühi sepalõõts .. H. Sergo.

kibe ‹-me 3› ‹s›
kübe. Kibemetena langes kerget lund. Kibemest tuli, sõnast tüli. *Siis kaabi preesi küljest mõned kibemed hõbevalget vere peale.. F. R. Kreutzwald. *Vihtade kõrval olnud pehme suletuustik, pole tal liha ega luu kibetki sees olnud. L. Kerge.
▷ Liitsõnad: lumekibe.

kihama ‹37›

1. (ärevalt) igas suunas, läbisegi liikuma, mitmes suunas liikvel olema, (inimeste kohta:) sagima. Rahvast kihab tänavail. Püssipauk pani kogu väesalga kihama. Kärbsepilv kihas toidujäänuste kohal. Sääsed kihavad vee kohal. Kaldavees kihasid kalamaimud. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk. *Meri oli neemeotsa täiesti enda kaissu haaranud, seal kihas ja vahutas vesi enam kui kuski mujal. J. Parijõgi.
2. piltl ärevuses, rahutu, elevil olema. Linn kihas ja kääris – igasuguseid jutte liikus ringi. Sõnum pani kogu küla, valla kihama. Klass kihas ja sumises nagu mesipuu. Kõneleja viimaste sõnade peale lõi auditoorium kihama.
3. (tegevuse, askelduse, liikumise kohta:) vilkalt, hoogsalt toimuma v. käima. Kõikjal sadamas, ehitusplatsidel kihas töö ja tegevus. Tänavatel, turul kihas elu. Suurlinna kihav elu.
4. (kasut. tunnete tõusu, mõtete läbisegi liikumise vms. kohta). Temas kihab viha, pahameel, trots, rahutus, kange uudishimu. Tüdruk oskas poiste päid kihama ajada. Ta pea kihas mitmesugustest mõtetest, peas kihas mitmesuguseid mõtteid. See asjaolu pani mu meeled, vere nii kihama, et ma öösel undki ei saanud. Õlu pani pea kihama '(kergelt) purju'.
5. kellestki, millestki liikuvast, sagivast täis olema. Tänavad kihavad inimestest. Jaamaesine, väljak kihas rahvast. Rand kihab suvitajatest. Kelgumägi kihas lastest. Vesi otse kihas kaladest. Õhk kihab sääskedest, kärbestest. Laht kihas lindudest. Jõgi lausa kihas sõude- ja purjepaatidest. || liikumist, sagimist, õiendamist, tegevust täis olema. Kesklinna tänavad kihasid sipelgapesana. Üle tänava kihab turg. Jaamaesine kihab mesipuuna: rong on äsja saabunud. Vahetunnil lööb kogu koolimaja kihama.
6. hrv kihisema (1. täh.) *Ja lemmetab nääriöö lund, / ja klaasides kihab šampanja. L. Hainsalu.

kindlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as kindel). a. otsustavus, kahtluse puudumine, kõhklematus. Sai peagi oma endise kindluse tagasi. Neil jätkus mehist kindlust lõpuni vastu pidada. Rahuliku, raudse, vääramatu kindlusega öeldud sõnad. „Lähme!” võttis ta mul vasturääkimist mittesalliva kindlusega käest kinni. Meeste pilkudes, sõnades oli vankumatu kindlus. Iseloomu kindlus. Veendumuste, seisukohtade kindlus. Võin täie, absoluutse kindlusega öelda, et .. Selles asjas puudub kindlus. Kontrolli kindluse mõttes 'et täiesti kindel olla, igaks juhuks', kas saal on vaba. b. usaldatavus, häireteta toimimine; vastupidavus, läbilaskmatus, pidavus, tihedus. Automaat töötas suure täpsuse ja kindlusega. Proovis käe kindlust laskmises. Kaane, korgi kindlus. Müüride kindlus. c. varjatus, kaitstus, ohutus, turvalisus. *Rahval oli töö, teenistus ja kindlus. A. Kurtna (tlk).
▷ Liitsõnad: eba|kindlus, enese|kindlus, iseloomu|kindlus, meele|kindlus, otsustamis|kindlus, seisu|kindlus, tahtekindlus; eesmärgi|kindlus, järje|kindlus, kava|kindlus, meetodi|kindlus, sihi|kindlus, süsteemikindlus; haigus|kindlus, happe|kindlus, heli|kindlus, ilmastiku|kindlus, korrosiooni|kindlus, kuiva|kindlus, kulumis|kindlus, kuuma|kindlus, kuumus|kindlus, külma|kindlus, leelis|kindlus, lolli|kindlus, löögi|kindlus, müra|kindlus, pesu|kindlus, pommi|kindlus, põua|kindlus, rooste|kindlus, sooja|kindlus, soojus|kindlus, talve|kindlus, temperatuuri|kindlus, tolmu|kindlus, tule|kindlus, töö|kindlus, valgus|kindlus, veekindlus; püsikindlus.
2. aj pikaajaliseks ringkaitseks kohandatud paik, milles on alatine garnison, kants. Kindluse müürid, tornid, vallid. Keskaegne, muistne kindlus. Kindlus langes, peab vastu. Vaenlane piiras kindlust mitu nädalat. | piltl. Vaenlane oli taganemisel linnas iga maja kindluseks muutnud. Lapsed ehitasid lumest kindlusi.
▷ Liitsõnad: kivi|kindlus, maa|kindlus, mere|kindlus, mängu|kindlus, piiri|kindlus, ranna|kindlus, tornkindlus.

kinni ‹adv›
(koos nii olukorda kui ka üleminekut märkivate verbidega)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletuna; ant. lahti. Lükkas, pani ukse, akna, värava kinni. Viskas, virutas, lõi ukse mürtsudes kinni. Uks prantsatas, kolksatas, mürtsatas, paugatas, langes kinni. Uks, aken on kõvasti kinni. Tõmbasin akna kinni. See aken käib halvasti kinni. Lükkas laeka kinni. Alumine sahtel ei lähe kinni. Aknaluugid on kinni. Uksehaak lõksatas kinni. Pane portfell kinni! Kohver ei seisa kinni. Panin ahju kinni 'sulgesin ahjuukse'. Kas siiber on kinni? Keeras kraani, kruvid kinni. Keerab, paneb raadio, televiisori kinni 'lülitab raadio, televiisori välja'. Pani raamatu pärast lugemist kinni. Raamat on kinni. Kõik nööbid on korralikult kinni. Kuub ei anna eest kinni. Nööpis kasuka, mantlihõlmad kinni. Vedas tõmbeluku kinni. Pani, sidus kingapaelad kinni. Silmad vajusid, kiskusid vägisi kinni 'uni kippus peale'. Suu kinni! 'ole vait!' Lillede õienupud on alles kinni. || mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) (ajutiselt v. alatiseks). Pood, kauplus on pühapäeval kinni. Kool on pakase, gripi tõttu kinni. Varase aja tõttu olid ametiasutused alles kinni. Saun pannakse õhtul kell kümme kinni. Ajaleht pandi kinni.
▷ Liitsõnad: poolkinni.
2. (hrl. mingi süvendi, ava vms. korral:) täis, täidetuks, umbe, kokku, tihedaks; täis, umbes, täidetuna; ant. hrl. lahti. Auk, haud, kraav aeti kinni. Sõjaaegsed kaevikud on kinni vajunud. Järv, tiik kasvab pikkamööda kinni. Haav kasvab, õmmeldi kinni. Põrandapragu, hiireauk topiti kinni. Ema nõelus kinda- ja sukaaugud kinni. Tee on kinni tuisanud. Tuisk mattis jäljed kinni. Silm paistetas kinni. Valjuhääldi rõkkas nii kõvasti, et topi või kõrvad kinni. Talla, sõtku muld kinni! Nina on kinni (nohu korral).
3. pealt (täiesti) kaetuks v. kaetuna; ant. hrl. lahti. Haav seoti kinni. Kartulikuhjad tuleb kinni matta. Aknad on kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Järv, jõgi külmus kinni. Kas meri on juba kinni 'jääkattes'? Pilved katsid taeva kinni. *Ning Tõnn mässis oma jalad põlvini kinni .. P. Vallak. | piltl. Puudusi, vastuolusid, vigu kinni mätsima.
4. sellisesse olukorda v. sellises olukorras, et liikumine on takistatud v. seda ei toimu v. kellegi vabadus on piiratud; ant. lahti. Puu juured on tugevasti mullas kinni. Kruvisin aparaadi laua külge kinni. Lõi laua naeltega kinni. Sidus hobuse lasipuu külge kinni. Vangi käed seoti kinni. Hoidke teda kinni, et ta põgenema ei pääseks! Ära karda, koer on toas kinni. Jäime lifti kinni. Hoidis käega kübarat kinni. Sidus koorma kinni. Laev on madalikul kinni. Paat sõitis ninaga kaldasse kinni. Auto jäi porisse kinni. Õng on põhjas mingi roika taga kinni. Saag jäi puusse kinni. Toit jäi kurku kinni. Kinni nagu kärbes liimipaberil. Poisid seisid paigal nagu kinni naelutatud. Jalad olid nagu maa külge kinni kasvanud. Kõht on kinni (kõhukinnisuse kohta). | piltl. Hääl jäi kurku kinni. Kuulajate silmad, pilgud olid kõnelejas kinni. Mu mõtted on temas kinni. Ta on kõvasti oma kodukolde küljes kinni. Nad on vanas, harjumuslikus, traditsioonides kinni. *Igati armas neiu oli, kasvas südamesse kõvasti kinni .. E. Tennov. || osutab sellele, et kellelgi ei võimaldata lahkuda. Pidas mind oma pärimistega pool tundi kinni. Selliseid töömehi hoitakse igal pool kinni. || osutab kulgemistee suletusele v. kusagilt väljapääsemise takistatusele. See tee on remondi tõttu kinni. Ta tahtis lahkuda, kuid kaks meest panid tal tee kinni. *Linn on ju kinni, linnast ei pääse keegi, ehk olgu siis, et ta langeb piirajate küüsi. A. H. Tammsaare. || kõnek (karistusena pärast tunde koolimajja jätmise, leeris ka järgmiseks aastaks kordama jätmise kohta). Õpetaja jättis poisid ulakuse eest tunniks ajaks kinni. *.. Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti .. E. Vilde. || kõnek vangi; vangis. Ta mõisteti, pandi, läks kolmeks aastaks kinni. Istub, on näppamise pärast kinni. || tihedalt kokkuköidetud, kokkusurutud, kokkunööritud v. kokkupigistatud seisundisse v. sellises seisundis. Koorem tuleb köitega kõvasti kinni tõmmata. Sidus paki, kompsu paelaga korralikult kinni. Vigastatud veresoon tuleb kinni pigistada. Hais oli nii jube, et pigista või nina kinni. Ta tahtis karjuda, kuid hirm nööris kõri kinni. || tihedalt kokkusuruvaks, kokkunöörivaks, pingule; tihedalt kooshoidev v. kokkusuruv, kokkunööriv, pingul. Tõmbab sedelgarihma, rangirinnuse, püksirihma kinni. Vöö on kõvasti kinni. *„Küll vanakuri selle eest hoolitseb, et [poojal] silmus kinni jookseb,” seletas saunatädi .. A. H. Tammsaare. || (kasut. sukkade v. sokkide ja jalatsite jalgapaneku kohta). Jalgu kinni panema. Jalad on kinni. Varsti oli ta riides ja jalad kinni. || (hingamise tagasihoituse v. takistatuse kohta). Arst käskis hinge kinni pidada. Suits, vastik hais matab, lööb, paneb hinge kinni. Jooksis, nii et hing (rinnus) kinni. Hing jäi hirmu pärast, erutusest kinni. || koos pidama-verbiga osutab, et teat. rahasumma jäetakse välja maksmata. Peremees pidas sulase palgast osa kinni. Tema töötasust peetakse osa maksudeks, alimentideks kinni. || osutab millegi takistatusele, pidurdatusele v. lakkamisele. Vihm lõi tolmu kinni. Kuusepõõsas pidas suurema vihma kinni. Verejooks jäi kinni. Põud pani vilja kasvu kinni.
5. haarates külge, haardesse; haardes, küljes; ant. hrl. lahti. Hoiab trepikäsipuust kinni. Hakkas, võttis mul kaela, õlgade ümbert, õlgadest, käsivarrest kinni. Laps hoiab emal käest, seelikusabast kinni. Nad käivad käe alt kinni. Haaras tal käisest, kuuehõlmast, kraest, varrukast, kuuenööbist kinni. Sasis vastasel rinnust kinni. Kargas vastasele tutti, natti, karvu kinni. Vastased olid teineteisel rinnus, tutis kinni. Hakka nööri otsast kinni! Koer kargas võõrale säärde kinni. Hunt tahtis hobusele kõrisse kinni karata. Hoia kinni, et sa koorma otsast maha ei kuku! | piltl. Pakane hakkas kõrvadesse kinni. Ta hakkas asjast, ideest, ettepanekust õhinal kinni! Ära hakka kohe kogemata öeldud sõnast kinni!
6. (püütava, otsitava kättesaamise, ka vahistamise, kontrollimise alla võtmise kohta). Püüdis talle visatud palli osavalt kinni. Kass püüdis hiire kinni. Rebane krapsas kana kinni. Väle jooksja, kuidagi ei saa teda kinni. Põgenik püüti varsti kinni. Vargajõuk nabiti kinni. Võtke varas kinni! Öösel peeti kinni mitu kahtlast isikut. | piltl. Ta püüdis juhtgrupi kinni. Raadiojaam püüdis kinni hädas oleva laeva appikutse. Püüdsin kinni tema vargsi heidetud pilgu. Kõrv püüdis kinni mõne üksiku lausekatke. || koos võtma-verbiga osutab ebaselgusele v. kahtlusele millegi suhtes. Mine võta kinni, mis seal tõsi, mis vale! Võta sa kinni, kellel õigus on! *.. ütles küll, et oli sõjas, aga mine võta kinni. O. Luts.
7. (peatamise v. peatumise kohta). Auto pidas hetkeks teeotsal kinni. Pea kinni, ma tulen ka! *.. pidas noormehe kinni. „Ega te juhuslikult Tõnuri ei ole?” M. Rebane.
8. vahetus läheduses v. kokkupuutes, õige lähedal. Linnas on maja majas kinni. Ühiselamutoas oli voodi voodis kinni. Laat oli suur: vanker vankris ja müügilaud teises kinni. Liiklus on tihe, auto autos kinni. Põld oli vilets: kivi kivi küljes kinni. Seisti tihedalt üksteise kõrval, õlg õlas kinni.
9. mingi tegevusega v. millegagi hõivatud; kellegi poolt mingiks otstarbeks hõivatud (nii et keegi teine kasutada ei saa); ant. vaba. Tee uks lahti, mu käed on pakkidega kinni! Isa on tööga väga kinni. Täna hommikupoolikul ma olen väga kinni. Pole aega kinno minna, sest kõik õhtud on kinni. Kõik autod on praegu kinni. Piimanõu on vee all kinni. Raha on kauba all kinni. See koht on kinni. Pani hotellis toa kinni. Restoranis olid kõik kohad kinni. WC, vannituba on kinni. Number, telefon on kogu aeg kinni (telefoniühenduse taotlemisel).
10. kõnek nahka, pintslisse, keresse (söömise v. joomise kohta). Pistis kausitäie suppi kinni. Söögiisu on tal hea, vitsutab kõik kinni, mis ette annad. Kass pistis tihase kinni. *„Säh, keera kinni!” pakub ta mulle klaasi viinaga. J. Lapp.
11. kõnek maksmisega seoses osutab mingi summa, arve väljamaksmisele, kohustuste õiendamisele, kahjude hüvitamisele vms. Kõik on juba ette kinni makstud. Maksis võla, kahju kopikapealt kinni. Isal tuli poja kõrtsiarveid kinni taguda.
12. koos pidama-verbiga osutab millegi järgimisele v. püüdele midagi alal hoida. Seadusest, tavadest, põhimõtetest peetakse täpselt kinni. Esialgu peeti veel neutraliteedist kinni.
13. (aja kohta, kus lehm ajutiselt ei lüpsa). Lehm oli kinni jäämas: vaevalt tassitäie andis veel piima. Kui oma lehm oli kinni, toodi piima külast. Lehm jäeti kinni.

kirg2 ‹kire 22› ‹s›
murd tulesäde. *Leek on juba ägedasti kuivadesse puudesse kinni haaranud ja kirgi laiali pildudes pureb ta oma toitu .. J. Mändmets. *Langes sisse osa katust ja lage. Kirgede miljon tõusis taeva poole. A. Mälk.

kirjaniku|tee
piltl. Tema kirjanikutee algus langes sõja-aastatesse.

(nagu) kivi langeb ~ veereb südamelt
keegi vabaneb murest, kellegi süda läheb kergemaks. Kodus oli kõik korras: mul langes kohe nagu kivi südamelt.

klõmmuma ‹42›
klõmmuga, klõmatades kinni paiskuma. *Ja klõmmus uks, nii et lubi langes laest. E. Vilde.

koht ‹koha 22› ‹s›

1. (kõige üldisemalt:) ruumi, pinna, joone punkt v. piirkond; (hrl. kitsamalt:) maa-ala, piirkond, paik maastikul, looduses; asu-, toimumispaik. Looduslikult kaunid kohad. Eesti lumerohkeim koht. Seda kohta ei ole kaardile märgitud. Pealetung algas mitmest kohast korraga. Kõrts oli hea koha peal: teede ristumiskohas. Maja asub pisut kõrvalises kohas. Tee on mõnes kohas halb. Kõrgematelt kohtadelt on lumi juba sulanud. Jõudsin ikka samasse kohta tagasi. Paistab, et oleme õigesse kohta jõudnud. Madalamates kohtades on põld veel pehme. Sellele taimele sobivad poolvarjulised kohad. Jões on kärestikulisi kohti. Ära hüppa vette tundmatus kohas! Otsiti kaevu puurimiseks sobivat kohta. Matkajad istusid tuulevarjulisse kohta puhkama. Kus kohas sa elad? Kus kohal see juhtus? Kust kohast sa selle kivi leidsid? Kuhu kohta me puu istutame? Temataoliste koht pole meie hulgas. Mul ei ole kohta, kus elada. Jooksjad asusid kohtadele. Asus rivis oma kohale. Pealtvaatajad võtsid aegsasti mäeveerul kohad sisse. Jälgis kõike kohalt liikumata. Poiss seisis nagu kohale naelutatud. Koera koht pole toas. Riiulile ei leidunud toas enam kohta. Vana koli koht on pööningul. Raamatud tuleb oma kohale tagasi panna. Pange, jätke kõik asjad omale kohale! Igal asjal olgu kindel koht. Tõstis asju ühest kohast teise. *.. mul oli korraga selge, et ei siin ega selle tüdruku seltsis ei ole minu koht. M. Metsanurk. | piltl. Ta pole veel leidnud oma kohta elus. Feodaalkord loovutas koha kapitalismile. Need laulud on võitnud kindla koha meie kooride repertuaaris. || ‹mitmuse väliskohakäänetes› (kasut. vahel keskusele vastandatud provintsi, perifeeria ja neis esinevate asutuste märkimiseks); siin adverbid kohapeal, kohapeale, kohapealt sobivamad. Kohtadel oodati keskuse korraldusi. Kohtadelt saabunud teadetest nähtub, et .. || (asutuse, maja, ruumi vm. kohta). Klubid, teatrid, kinod jm. avalikud kohad. Kohvik oli koht, kus kokku saadi. Mul ei tule võõras kohas und. Varas toimetati kindlasse kohta. See ajakiri oli veel ainus koht, kus sai midagi tõsisemat avaldada. Hea koht kõnek käimla, WC.
▷ Liitsõnad: allika|koht, ankru|koht, asu|koht, asula|koht, avarii|koht, ehitus|koht, einestamis|koht, elu|koht, hargnemis|koht, haua|koht, hiie|koht, hoiu|koht, hukkamis|koht, jalutus|koht, joogi|koht, jooma|koht, kaevu|koht, kalapüügi|koht, kalme|koht, kasvu|koht, kaubitsemis|koht, keedu|koht, keeru|koht, kinnipidamis|koht, kinnitus|koht, kodu|koht, kogunemis|koht, kohtumis|koht, koolme|koht, koondumis|koht, kooskäimis|koht, kudemis|koht, kultus(e)|koht, kuriteo|koht, kurvi|koht, käänu|koht, laagri|koht, laske|koht, leiu|koht, lemmik|koht, linna|koht, lodu|koht, lohu|koht, läbikäigu|koht, lähetus|koht, lähte|koht, maa|koht, maabumis|koht, maandumis|koht, marja|koht, matmis|koht, matuse|koht, müügi|koht, nõupidamis|koht, ohverdus|koht, pagendus|koht, parkimis|koht, peatus|koht, peidu|koht, pesa|koht, pesemis|koht, pesitsus|koht, plahvatus|koht, prügiveo|koht, puhke|koht, pöörde|koht, püügi|koht, raie|koht, randumis|koht, ristumis|koht, seene|koht, sidumis|koht, siht|koht, sonni|koht, sooniku|koht, suitsetamis|koht, sukeldumis|koht, suplemis|koht, suplus|koht, suvitus|koht, söötmis|koht, sündmus|koht, sünni|koht, talvitumis|koht, talvitus|koht, tapmis|koht, tegevus|koht, tekke|koht, telkimis|koht, ukse|koht, vaate|koht, vaatlus|koht, varitsus|koht, veevõtu|koht, võistlus|koht, väljasõidu|koht, õnge|koht, õnnetus|koht, äravoolu|koht, ööbimis|koht, ühinemis|koht, ülekäigu|koht, ülesõidu|koht, üleveokoht.
2. kindel ettenähtud paik istumiseks, kuskil asumiseks, viibimiseks (mingis ruumis). a. (istekoht). Rida 7, koht 8. Saal oli viimse kohani välja müüdud. Kellelegi, kellegi jaoks kohta hoidma, kohta kinni panema. Kellelegi kohta pakkuma. Kas see koht on vaba? Vahetasime naabriga kohad. Sain rongis, lennukis aknaaluse koha. Õpilane istus kohale, vastas kohalt. Pärast tantsu lõppu saatis noormees tütarlapse kohale. b. (asumiseks, viibimiseks). Ehitati uus paarisaja kohaga haigla. Lasteaias on sada kohta. Hotellis polnud ühtki vaba kohta. Õpilased kindlustatakse kohaga ühiselamus. Valmis 250 kohaga laut 'laut 250 looma jaoks'.
▷ Liitsõnad: au|koht, iste|koht, kajuti|koht, magamis|koht, seisukoht; haigla|koht, sõime|koht, voodi|koht, õpilaskoht.
3. keha, eseme, hoone jne. kitsam piirkond. Haige, valus, muljutud, marraskil koht. Sai kolmest kohast haavata. Ristluude kohalt hakkas valutama. Pehme, hea koht kõnek tagumik, istmik. Lõikab õuna küljest plekilised kohad ära. Pirukas on mõnest kohast kõrbenud. Kampsun on mitmest kohast katki. Katus jookseb mitmest kohast läbi. Siin pole keegi puhastanud – tolmu kõik kohad täis. || piltl teat. (häiriv, vaeva tegev, puuduseks olev) asjaolu, nähtus, seik kellelgi v. milleski. Ma tunnen suurepäraselt tema nõrku kohti. Pilge tabas vastase hella kohta. Teose, teooria nõrgad kohad ilmnesid peagi. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümne-aastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: luupekse|koht, meele|koht, oimu|koht, põlve|koht, ristluu|koht, taljekoht; haava|koht, joote|koht, jätku|koht, keevitus|koht, liite|koht, murru|koht, oksakoht; kesk|koht, vahekoht; eba|koht, kitsaskoht.
4. katkend, osa, lõik, lause vms. Kriipsutas raamatus tähtsamad kohad alla. Lugemine jäi huvitava, põneva koha peal pooleli. Luges kirjast paar kohta ette. Mõni koht ettekandest jäi selgusetuks. Orkestriproovil korrati raskemaid kohti. *Jutt algas nagu samast kohast, kus see kevadel Jürna lahkudes oli katkenud. A. Kalmus.
5. ameti-, töö-, teenistuskoht. Sain hea, korraliku, tasuva, kõrgepalgalise koha. Soe koht 'mugav, rahulik, tasuv teenistus- v. töökoht'. Töötab vastutusrikkal, juhtival kohal. Vakantne, vaba koht. Kohta vahetama, kaotama. Kedagi kohalt vallandama, teisele kohale üle viima. Kedagi kohale kinnitama, määrama. Ta edutati kõrgemale kohale. Ta võeti kohalt maha, vabastati töökoja juhataja kohalt. Võttis end kohalt lahti, tuli koha pealt ära. Asub uuele kohale. Sai joomise pärast kohalt lahti. Asutuses koondati kolm kohta. Töötab kahel kohal, poolteise kohaga. Tööline jäi kohata. Talle öeldi koht üles. Otsib paremat kohta. Käis mitmel pool kohta kuulamas. Vaatan endale kontorisse mingi väikese koha. Talle pakuti meistri kohta. Seltsi esimehe, osakonnajuhataja koht. || saadikukoht. Konservatiivid said parlamendis üle poole kohtadest.
▷ Liitsõnad: direktori|koht, inseneri|koht, kirjutaja|koht, kojamehe|koht, koolmeistri|koht, laborandi|koht, madruse|koht, ministri|koht, teenija|koht, treeneri|koht, valvuri|koht, õpetaja|koht, õpipoisikoht; põhi|koht, töökoht.
6. asend, seisund, positsioon. Auhinnalised kohad. I ja III koht kuulusid meie sportlastele. P. Keres tuli esimesele kohale, saavutas esimese koha. Mitmendal kohal meie võistkond on? Naiskond langes tänavu paari koha võrra tahapoole. Esimesed kohad läksid külalisvõistlejatele. Hiina on elanike arvult esimesel kohal maailmas. Aiandus on hõivanud ta elus tähtsa, keskse koha. P. Vallakule kuulub eesti novelli arenguloos silmapaistev koht. Kaks kohta pärast koma.
▷ Liitsõnad: auhinna|koht, esi|koht, medali|koht, punktikoht; juhi|koht, liidrikoht.
7. talumajapidamine (eelkõige selle maa). Suur, väike, kehv, vilets, jõukas koht. Kohta pidama. Ostis koha mõisa käest päriseks. Andis koha rendile, müüs ära. Koha päris vanem poeg. Vanaperemees kirjutas koha tütre nimele. Koht on võlgades, läheb oksjoni alla. Koha peal oli tublisti võlga.
▷ Liitsõnad: asuniku|koht, isa|koht, kandi|koht, kolmepäeva|koht, kuuepäeva|koht, ostu|koht, popsi|koht, puumaa|koht, rendi|koht, sauna|koht, talu|koht, uudismaa|koht, vabadiku|koht, üksjalakoht.
8. teat. ajaline moment v. pikem lõik. Ütle siis parajal kohal sõna sekka. 19. sajandi 30-ndad ja 40-ndad on meie ajakirjanduse ajaloos tühi koht. *Temal oli elus aga kümnete aastate pikkune tühi koht. J. Mändmets.

kokku ‹adv›

1. ühtekokku (eri osade, eri elementide liitmise summa, ka millegi kogusumma, koguhulga kohta). Kolm ja viis on kokku kaheksa. Kõik kokku teeb umbes sada krooni. Meid oli kokku kenake hulk mehi. Sinuga kokku on meid kuus. Ta teab rohkem kui meie mõlemad kokku. Kahe peale kokku saime tööga toime. Majas oli kokku kümme korterit. Raamatus on kokku üle 500 lehekülje. Kokku moodustati 15 valimisjaoskonda. Sõda kestis kokku kolm aastat. Sinine ja kollane kokku annavad rohelise. *Ei, ei see polnudki päris sumin, see oli jorin, mõmin, kumin, urin – kõik kokku. R. Roht.
2. ühte kohta, üheks rühmaks. Kannab kive kokku. Hein, kuiv loog riisuti kokku. Metsamaterjal veeti laoplatsile kokku. Korja klaasikillud põrandalt kokku! Tuisk ajab lund hangedesse kokku. Korjas oma kimpsud-kompsud kokku. Kahmiti kokku, mis ette juhtus. Pakib oma asjad kokku. Külarahvas käsutati, aeti kokku. Ostis toiduaineid, vilja, kariloomi kokku. Ajab, ahnitseb, kraabib raha, vara kokku. Korjandusega saadi kokku mitusada krooni. Koosolek, istungjärk kutsuti kokku. Komisjon tuleb homme kokku. Muljeid võib kokku võtta paari-kolme lausega. Hakati eeskava kokku seadma. Külalisi oli mitmelt poolt kokku sõitnud. Rahvast tuli murdu kokku. Siia jookseb mitu teed kokku. | (abstraktsemais ja piltlikes väljendites). Võtab kogu jõu, julguse kokku. Tuleb end kokku võtta. Siia jooksid kõik niidid kokku. || (arvude liitmise, tähtede sõnadeks lugemise kohta). Kokku arvama, rehkendama. Laps õppis sõnu kokku veerima. Õhtul võeti arved kokku. Loeb kopikaid kokku.
3. teineteise vastu v. päris lähedale. Nende õlad puutusid kokku. Autod põrkasid kokku. Jooksis vastutulijaga kokku. Lauad lükati kokku. Litsus, pigistas, surus huuled, hambad tugevasti kokku. Sõdur lõi kannad kokku. Naine lõi üllatusest käsi kokku. Sünnipäevalapse terviseks löödi klaasid kokku. Tõmbas aknakardinad kokku. Poisid läksid käsitsi, rinnutsi, sülitsi kokku, panid, pistsid rinnad kokku. Tüdrukud pistsid pead kokku ja hakkasid sosistama. *Kostis vägev sulpsatus, vesi lõi üle ta pea kokku .. H. Mänd. || vastamisi, kontakti, kokkupuutesse. Juhtus, sai, trehvas tuttavaga tänaval kokku. Soodus juhus viis meid paari aasta pärast taas kokku. Oma elus oli tal tulnud kokku puutuda väga mitmesuguste inimestega. Põrkas oma töös kokku mitmesuguste raskustega. Ma ei ole varem seesuguste probleemidega kokku puutunud.
4. (eri osade tervikuks v. üheks rühmaks ühendamise, üksteise külge liitmise v. liitumise kohta). Kokku jootma, kleepima, liimima, monteerima, keevitama. Sidus oma pambud paelaga kokku. Ajakirjad on aastate kaupa kokku köidetud. Sõlmib nöörijupid kokku. Paberilehed on klambritega kokku pandud. Palmitses juuksed kokku. Asulad kasvasid aja jooksul kokku. Murdunud luu kasvas valesti kokku. Teeharud jooksevad eespool kokku. Taevas sulas silmapiiril merega kokku. Kiiruga kokkuklopsitud barakid. || (inimeste kohta:) kellegagi v. millegagi ühte, ühtekuuluvaks. Nad olid omavahel nagu kokku laulatatud. Mul on raske lahkuda, olen sinuga nende aastate jooksul kokku kasvanud. Salme elavat ühe teetöölisega kokku.
5. mingi ainega määrdunuks v. kaetuks. Riided said poriga, käed liimiga kokku. Määrisin näo ööseks kreemiga kokku.
6. koomale, vähem ruumi võtvaks, ka kägarasse, nutsakuks vms. Kokku suruma, käänama. Matkajad panid telgi, välivoodi kokku. Kortsutas, kägardas paberi, kirja kokku. Surus, pigistas taskuräti nutsakusse kokku. Puulehed keerdusid palavaga kokku. Rullib maakaardi kokku. Ema pani särgid korralikult kokku. Keris köie kokku. Murdis paberi, ajalehe neljaks kokku. Pani rihma kahekorra kokku. Vajutab liigendnoa kokku. Riie tõmbus pesemisel kokku. Põrandalauad kuivavad kokku. Tool vajus kokku. Maja varises kokku. Koor ei tahtnud kokku minna. Piim läks keetmisel kokku. || ahtamaks, kitsamaks. Kuduja hakkas sukapöida kokku võtma. || tiheda(ma)lt, kindla(ma)lt millegi ümber. Mantel on vööga kokku tõmmatud. Ohelik, nöör jooksis käe ümber kokku. Blokaadirõngas tõmbus üha enam kokku.
7. (koos vastava verbiga nõrkemise, hukkumise, hävimise, kahanemise vms. kohta). Mees vajus väsimusest, ülepingutusest, nõrkusest kokku. Langes ühel päeval oma töölaua taga kokku. Plaanid, lootused, unistused varisesid kokku. Raha, teenistus otse sulab kokku.
8. esineb ühisele otsusele jõudmist märkivates ühendites. Lepiti kokku kohtuda kell viis. Lepiti hinna suhtes kokku. Räägiti kokku, et asutakse varakult teele. Pikema tingimise ja kauplemise järel saadi kaubad kokku. *Siis pidasid poisid päeval nõu kokku, et võtavad ise paar kärge mett sellest puust välja .. J. Parijõgi.
9. esineb (omavahelist) kooskõla, sobivust väljendavais ühendites. Nende iseloomud ei sobinud kokku. Need värvitoonid ei hakka kokku. Tunnistajate seletused, arvamused ei langenud päriselt kokku. See ei käi tema mõttelaadiga kokku. Tema teod ei lähe alati sõnadega kokku. Püüti erinevaid arvamusi kuidagi kokku klapitada. || (ühendites, mis osutavad kellegagi ühel nõul, üksmeeles olekule v. tegutsemisele). Sõbrad hoidsid alati kokku. Ta oli äraandja, mängis vastasega kokku. || (ühendites, mis märgivad ühtelangevust, kattuvust). Tuleb vaadata, et koosolek ajaliselt kokku ei langeks mõne teise üritusega. Joonise kokkumurdmisel peavad punktid A ja B kokku langema.
10. ‹ühendverbi osana› kõnek esineb rääkimist, samuti mõningates tegevust märkivates ühendverbides ning rõhutab tulemuse ebamäärasust, segasust, mittesoovitavust vms. Mida ta küll kokku rääkis, kokku valetas. Vaata, et sa prohmakat kokku ei keera! Milliseid rumalusi küll inimene võib kokku mõelda! *Sest mis nad siin nõlval on kokku keetnud, ei ole künd, vaid lojuste tegu. E. Rannet.
11. ‹koos verbiga hoidma› väljendab säästmist. Raha, materjali, tööaega kokku hoidma. Hoidsin kõiges kokku. *Kõige selle kujutamisel ei hoia autor kokku värve .. R. Parve.

kolksatus ‹-e 5› ‹s›
kolksatamine, kolksatamise heli, kolks. Kostis hoovivärava, luugi kolksatus. Ärkas välisukse kolksatusest, kolksatuse peale. Uks langes valju kolksatusega kinni. Kostis aerude kolksatusi. Käis kolksatus, kui kivi plekki tabas.

koltuma ‹37›
kollakaks v. kollaseks muutuma, kolletama, kolletuma. a. seismisega kollakat värvitooni omandama. Päikese käes raamatu lehed koltuvad. Koltunud foto, pilt, paber. Arhiivimaterjalide koltunud leheküljed. Juba koltunud tapeet, vahariie. b. kollakat, närtsinud jumet omandama. Naine vananes ning koltus. Koltunud põsed, palged, jume. Ta nägu oli lõtv ja koltunud. Haige, vang oli näost koltunud. c. (hrl. ühenduses närbumisega). Viljaorased koltusid kuivaga. Oli põud, kõik kõrbes ja koltus. Noortel mändidel hakkasid okkad koltuma. Puudelt langes koltunud lehti. *Nii paremal kui pahemal laiusid tühjad koltunud nurmed, kõrreväljad .. A. Jakobson.

koorem ‹-rma, -rmat 2› ‹s›

1. korraga vankril, reel, autol vm. veokil transporditav materjal, esemed, inimesed vms. Kõrge, suur, raske, väike koorem. Koorem laudu, heinu, puid, liiva, kive, loomi. Mitu koormat vilja. Koormat maha laadima, peale laduma, kinni siduma. Reel oli koorem lapsi. Vankril oli kohvrite ja muude pakkide koorem. Hobune veab koormat. Koorem läks ümber, jäi porisse kinni. Isa andis alt heinu kätte ja Jüri tegi koormat. Autol on koorem peal. Poiss istus vankril koorma otsas. Heinad aeti koormast lauda peale. Koormas oli tonn heina. Rändkaupmeeste koormates oli väga mitmesugust kaupa. Peatuspaigas võeti kaamelitelt koormad. *Paadivanemad ja ülemad valvaku, et mõni laev ei oleks liias koormas.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: halu|koorem, hao|koorem, heina|koorem, kala|koorem, kauba|koorem, kivi|koorem, koli|koorem, koti|koorem, kraami|koorem, kruusa|koorem, laua|koorem, liiva|koorem, moona|koorem, mulla|koorem, palgi|koorem, puu|koorem, saagi|koorem, sõnniku|koorem, vara|koorem, viljakoorem; auto|koorem, hobuse|koorem, laeva|koorem, ree|koorem, vankrikoorem.
2. kandam. Võttis koorma turjale ja läks. Laadijad olid raskete koormate all küürus. *..kui söandaksin sind sülle võtta ja kanda kätel, mu vaev oleks ju nii väike ja mu koorem kebja. A. H. Tammsaare. | piltl. *Iida andis mulle terve koorma tervitusi kaasa koduste jaoks. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: lume|koorem, marjakoorem.
3. piltl (raskuste, ebameeldivate asjaolude, murede vms. kohta). Aastate koormast hoolimata on ta veel küllalt reibas. Maksude, kohustuste koorem rõhus. Sõjakulud lasusid raske koormana rahva õlgadel. Abielu, kooselu muutus talle koormaks. Haige inimesena olen ma sulle koormaks. Süütunne lasus koormana hingel. Raske koorem langes südamelt. Olen harjunud oma koormat kandma.
▷ Liitsõnad: elu|koorem, häbi|koorem, maksu|koorem, mure|koorem, patu|koorem, süü|koorem, töö|koorem, vastutus|koorem, võlakoorem.

koot ‹koodi 21› ‹s›

1. etn pikast varrest ja selle külge liikuvalt kinnitatud nuiast (kolgist) koosnev endisaegne rehepeksuriist, pint [pinda]. Koodi vars, kolk, nui. Rehealusest kostis kootide matsumist, kolksumist. Veab oma pikki jalgu nagu koote järel.
2. looma sääre- v. küünarvarre piirkond (ka lihakeha vastav osa). Loom vajus koodist saadik mudasse. Virtsa oli lehmadele poolde kooti. Keetis kootidest sülti. || kõnek inimese (harvemini looma) jalg, koib. *Pilk langes Jaani säärtele. Ropult karvased koodid paganal! V. Lattik. *..kalpsas tuppa tagasi, püksid kootidel, suutmata neid enam kinni nööpida. V. Krimm (tlk).

kott ‹koti 21› ‹s›

1. riidest, paberist, plastikaadist vm. materjalist kinnine, suletava suuga ese millegi hoidmiseks v. transportimiseks; vastav ese koos sisuga. Takune, linane kott. Kerge, raske, täis, tühi kott. Kotti õmblema, lappima, nõeluma. Kott oli asju täis tuubitud. Koti põhjas on veel natuke riisi. Kallab, valab suhkru kotti. Tsementi hoiti kottides. Tõstab kotid vankrile, laadib kotid veoauto peale. Kott õlal, seljas. Võtab koti õlale, selga. Eit kohendas küljealust kotti, et ase oleks pehmem. Jõuluvana tuli suure kotiga. Tõi lammastele kotiga heinu. Agitaator ähvardatud kotti ajada. Õpime veel natuke ja siis koti peale 'magama'. Rõivad rippusid tal kotina seljas. Mantel oli suur nagu kott. Raputas vastast nagu kotti. Lund tuli nagu kotist, nagu kotiga 'rohkesti'. Oli pime nagu kotis. Siin elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub'. Täna öösel magasin nagu kott 'väga sügavalt, väga raskesti'. Tühi kott ei seisa püsti. Ega põrsast kotis osteta. Ega kott ääri nuta. Ülekohus ei seisa kotis. *Pehmelt nagu kott langes August põrandale. T. Lehtmets. || kotitäis (ka mõõduna). Kott jahu, pool kotti kruupe. Kolm kotti vilja, kartuleid. Suhkrut, soola on laos veel kottide kaupa. || ‹hrl. liitsõna järelosana› eriotstarbeline, ka mõneti erineva tegumoega ese. Otsib kotist peenraha. Ära ikka osta, kui kott ei kanna. Poiss pistis raamatud ja vihikud kotti. Postiljon võttis kotist kirja.
▷ Liitsõnad: agana|kott, alus|kott, aseme|kott, heina|kott, iste|kott, jahi|kott, jahu|kott, jää|kott, kael|kott, kaera|kott, kala|kott, kaltsu|kott, kande|kott, kartuli|kott, kerja|kott, kinga|kott, kingi|kott, kommi|kott, kooli|kott, kõlka|kott, käe|kott, laastu|kott, leiva|kott, liiva|kott, lõnga|kott, madratsi|kott, magamis|kott, meremehe|kott, moona|kott, nisu|kott, odra|kott, padja|kott, pakke|kott, pea|kott, peenraha|kott, poksi|kott, posti|kott, põhu|kott, raamatu|kott, raha|kott, ranna|kott, reisi|kott, rukki|kott, sadula|kott, sandi|kott, seemne|kott, selja|kott, soojendus|kott, soola|kott, spordi|kott, suhkru|kott, sule|kott, sulg|kott, sõduri|kott, sängi|kott, sööda|kott, tangu|kott, teatri|kott, toidu|kott, tubaka|kott, turu|kott, vilja|kott, villa|kott, voodi|kott, väetise|kott, vähi|kott, õlekott; kile|kott, kummi|kott, nahk|kott, paber|kott, plastikaat|kott, puldan|kott, võrkkott.
2. väliskujult eelmist meenutav moodustis. a. (tursunud silmaaluste kohta). Suured, sinised, tumedad kotid silme all, silmade ümber. b. (millegi muu kohta). *Ainult suur valge pelikan oma vägeva kotiga noka all kasutab seda kalarikkust. Ü. Kurvits (tlk).
▷ Liitsõnad: eos|kott, loote|kott, munandi|kott, mäda|kott, pisara|kott, rebukott.
3. kõnek piiramisrõngas, piirkond täielikult ümber piiratud (suurte) väeosadega (enamasti sisekohakäänetes). Kuramaa kott. Mitu väeosa jäi, sattus kotti. Pataljonil õnnestus kotist välja murda. Ringiminekumanöövriga püüti vastast kotti ajada.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› piltl (inimese kohta, kui rõhutatakse mingit tema laiduväärset iseloomujoont)
▷ Liitsõnad: ihnus|kott, kiusu|kott, kurjuse|kott, patu|kott, põrgu|kott, une|kott, vale|kott, õelusekott.

kraad1 ‹-i 21› ‹s›

1. teat. mõõtühik. a. nurga ja kaare mõõtühik: 1/90 täisnurgast v. sellele vastav kaareosa, 1/360 ringjoonest. 24 kraadi lõunalaiust, 116 kraadi idapikkust. Nõlva kaldenurk oli 15 kraadi. Sirged lõikuvad 45 kraadi all. b. temperatuuri mõõtühik. Väljas on mõned kraadid sooja, külma. Pluss, miinus kolm kraadi. Ruumi temperatuur tõusis, langes paar kraadi. Kraadiklaas näitab viis kraadi alla, üle nulli. 10 kraadi Celsiuse, Réaumuri, Fahrenheiti järgi. Vesi hakkab keema 100 kraadi Celsiuse juures. Poisil oli paar kraadi palavikku. Keha temperatuur on 36,7 kraadi. Segu kuumutatagu 70 kraadini. c. alkohoolsete jookide alkoholisisalduse mõõtühik. Viina kangus kraadides. Veini kanguseks oli 12 kraadi. d. toote happelisuse, vee kareduse v. mingi muu mõõtühik
▷ Liitsõnad: kaare|kraad, laius|kraad, nurga|kraad, pikkuskraad; külma|kraad, soojakraad; kirjakraad.
2. teadustöö eest saadav kvalifikatsiooninimetus. Teaduslikku kraadi andma, omandama. Ajaloomagistri, meditsiinikandidaadi, filosoofiadoktori kraad. Kraadiga õppejõud, teadustöötaja. Tal on juba kraad kaitstud.
▷ Liitsõnad: doktori|kraad, kandidaadi|kraad, magistrikraad.
3. auaste, aukraad. Auastmelt oli ta eelmisest komandörist kraad kõrgem. *See polnud küll mõni harilik varjulolija, vaid saksa lendur, päris kõrges kraadis. V. Ilus.
4. aste [astme] (2. täh.), määr. Meeleolu oli viimase kraadini üles kruvitud. Ärevus, tuju tõusis kõige kõrgema kraadini. Käsk kõlas juba kraad kurjemalt. Temas oli teatav kraad jultumust. *Mulle paistis, et Timo muutus mu küsimuse peale kraadi võrra kahvatumaks. J. Kross.
5. kõnek kraadiklaas. Paneb endale igal õhtul kraadi kaenla alla. Palju kraad ka näitab?

kraadi|klaas
termomeeter. Akna külge kinnitatud kraadiklaas näitas 8 pügalat alla, üle nulli. Elavhõbe kraadiklaasis aina langes, tõusis. Kraadiklaas näitas kerget palavikku. Pani kraadiklaasi kaenla alla.

krae ‹14› ‹s›

1. kaela ümbritsev riietuseseme osa. Särgil on pehme, kõva, tärgeldatud krae. Särgi krae on puhas, määrdunud. Püstnurkadega krae. Kleidil oli laia pitsäärisega krae. Suure karvase kraega karusnahkne kasukas. Poisil oli seljas kõrge kraega kampsun. Tõstis, tõmbas mantli, vihmakuue krae üles. Krae pigistab. Haaras käratsejal kraest kinni ja viskas uksest välja. Külm vihmavesi tungis talle krae vahele. || särgi (vm. riietuseseme) eraldine, nööpide v. haakidega kinnitatav osa. Pani kõva krae kaela. Tal on krae kaelas ja lips ees. Kandis pidulikel juhtudel valget kraed. *.. Juhan ostis Emmaste poest Tõraveres kokkuhoitud rublade eest Liisule pruudiloori, endale krae ja maniski. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: alus|krae, apaši|krae, jaki|krae, karakull|krae, karus|krae, kasuka|krae, kaunistus|krae, kotik|krae, krook|krae, kuue|krae, madruse|krae, mantli|krae, mundri|krae, naaritsa|krae, palitu|krae, pintsaku|krae, pits|krae, pluusi|krae, plüüs|krae, püst|krae, reväär|krae, rull|krae, sall|krae, särgikrae.
2. piltl mingi kraed (1. täh.) meenutav moodustis. Saapa krae 'säärsaapal sääre tagasikäänatav osa'. Isatutka krae 'pikenenud suled kaelal'.
▷ Liitsõnad: sulgkrae.
3. ‹sisekohakäändeis adverbi- v. postpositsioonilaadselt› kõnek tutti, kallale; tutis, kallal; tutist. Kellelegi, kellegi kraesse kargama, kraesse hakkama. Kui midagi juhtub, võetakse kohe temal kraest kinni. *No-jah – temal ju ollakse kraes, kui räime vähe on. R. Vellend.
4. ‹illatiivis adverbi- v. postpositsioonilaadselt› kõnek kaela, peale, taluda, kanda. Ole ettevaatlik, muidu tuleb veel kogu lugu sinu kraesse. Püüdis oma patte, koerusi Antsu kraesse veeretada. *.. muudkui igal kümnendal päeval oli meie karjakord, mis vahetevahel ka minu kraesse langes. A. Kaal. *Kes katsub sellest määrusest üle astuda, saab ilusa trahvi kraesse. E. Männik.
5. släng (inimese kohta). Kuradi krae, tema tuleb teisi vargaks tembeldama! Anna suitsu, krae! *„Teie, krae, ärge segage vahele, kui härrad asju ajavad!” käratas noorem kolmest Joosepile. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: sini|krae, täi|krae, valgekrae.

kriips ‹-u 21› ‹s›

1. joon (1. täh.) Peenike, jäme kriips. Valge, must, punane kriips. Tõmbas olulisele sõnale kaks kriipsu alla. Vedas kriidiga, söega põrandale mõned kriipsud. Morsemärgid koosnevad punktidest ja kriipsudest. Mõõdupulgal olid sälgud ja kriipsud peal. Raudteerööpad näisid kauguses nagu üheks kriipsuks kokku jooksvat. Olukord, lugu oli viimase kui kriipsuni 'üksikasjani' selge. *Läbi raagus puuvõrade paistis kaugel läänetaevas peenike kriips karmiinpunast eha. A. Kivikas. *Enne kroonut oli teine nagu kriips, aga sa, Ingel, vaata, mis mehest on saanud! Kus on ikka härga ja sõrga! H. Sergo. | piltl. Naise huuled on kriipsuks kokku pigistatud 'tihedalt, tugevasti kokku surutud'. || kriipsuvahe. Palavik langes paari kriipsu võrra alla kolmekümne kaheksa. *Läksin roolipööra juurde.. Käskisin [koosi] pool kriipsu põhja poole pidada. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: kald|kriips, piki|kriips, püstkriips; jaotus|kriips, mõtte|kriips, sidekriips; kriidi|kriips, küüne|kriips, pliiatsikriips.
2. ‹hrl. eitusega› kõnek natuke, väheke, kübeke. Tema ei tagane oma nõudmisest mitte kriipsugi, mitte üks kriips. Kolmkümmend meetrit, ja mitte kriipsugi rohkem ega vähem. Ma ei kahtle selles mitte kriipsugi. Arturi kuraasist polnud enam kriipsugi järel. *.. ent hoidku taevas, kui siin [masina juures] kriipsu võrra hiljaks jääda, mis siis sõrmedest järele jääb! A. Hint. *.. Katrin Ehalill õppis kriips paremini kui Maia. H. Mänd.

kuld|vihm

1. piltl kuldsete kiirte vm. sadu. Alasilt langes sädemete kuldvihma. *.. päikesekiiri kuldvihmana sajab.. E. Hiir.
2. bot pikkade kuldkollaste õiekobaratega ilupõõsas (Laburnum). Alpi kuldvihm.

kulla|vihm
piltl rikkalik tulu. *Kullavihm, mis langes linnale tollide ja maksude näol, oli pannud võrsuma kõik marmorist ehitused kahel pool peatänavat.. L. Metsar.

kummuli ‹adv›

1. põhi v. alapool ülespoole (eriti õõnsate esemete kohta). Laine lõi paadi, süsta kummuli. Siga keeras küna kummuli. Toolid olid põranda pesemise ajaks laudadele kummuli pandud. Istus kummuli keeratud kastil, ämbril. Pani taldrikud, kruusid kummuli nõrguma, kuivama. Vanker, auto oli kummuli kraavis. *.. lõi saapaninaga vana seene kummuli, see oli alt tähniline ja limane nagu konna kõhualune. S. Ekbaum. *Niiskevõitu muld pöördus [kündmisel] ühtlase läikiva lindina kummuli. O. Tooming. || kirjapoolega allapoole. Üks kaartidest kukkus kummuli. Asetas avatud raamatu kummuli lauale. *Kirjalehed lebasid kummuli. E. Tennov.
2. otseti maha v. maas, näoli (hrl. täies pikkuses). Haavatu vajus aeglaselt kummuli maha. Viskus, heitis, kukkus, langes kummuli voodile. Lamab kummuli maas, liival, rohus. Nuttis kummuli põrandal, voodis.

kupatus2 ‹-e 5› ‹s›
kõnek asjade, inimeste, olukordade kogum koos kõige juurdekuuluvaga. a. (asjade kohta:) krempel, (kaader)värk. Lisab hunnikule veel sületäie oksi ja paneb terve kupatuse põlema. Müüb suvila kogu kupatusega maha. Trepp on vana; karta on, et terve see kupatus variseb kokku. Terve see paberite kupatus tuleb veel kord ümber kirjutada. b. inimeste rühm, kamp, jõuk. Üks kelmide kupatus puha! Kogu nende kupatus anti kohtu alla. Vedasin tervet seda kupatust ninapidi. *Ah, üks kupatus kõik: sugulased või mitte! Pole neist paremad keegi! E. Särgava. c. segased, ebameeldivad, sekeldust ja õiendamist nõudvad asjaolud. Ise keetis supi kokku ning nüüd veeretab terve kupatuse teiste kaela. See kupatus on mind lihtsalt ära tüüdanud. Kogu kupatus langes nüüd minu õlgadele.

kuri|kael
kõnek pätt, suli. Kurikaelad saadi kätte, tabati, võeti kinni. Tõnu auto langes kurikaelte saagiks.

kurk ‹kurgu 21› ‹s›

1. suuõõnele järgnev seedekulgla ahenenud osa (fauces). Kurk on haige, valus, kibe, külmast kähe. Kurk punetab, valutab. Köhatas kurgu puhtaks. Kuristab rivanoolilahusega kurku. Tal löödi hambad kurku 'puruks, välja'. Laps ajas, tõmbas piima kurku. Kugistas suure pala kurku. Kalaluu jäi kurku kinni. Toit ei läinud kurgust alla. Kurk kõrbeb, kuivab 'on tugev joogijanu'. Kallas, kummutas mitu klaasi õlut kurku. Jooksin tuhatnelja, hing kohe kurgus 'kinni'. Suits läks kurku ja ma hakkasin köhima. Sadadest kurkudest kostis vägev laul. Koera kurgust kostis tume urin. Kala neelas õngekonksu sügavale kurku. Käole läks odraokas kurku (rahvapärane ütlus selle kohta, et kägu lakkab siis laulmast, kui oder pead loob). | piltl. Loodeti suurt kasu, kuid tegelikult läksid tuhanded kelmide kurku. || (ühenduses tusatunde, hingevalu vm. meeleliigutusega). Pahameelest, haledusest tõusis, kerkis klomp, klimp, tomp kurku. Nutt tõuseb vägisi kurku. Nutt on kurgus 'tulemas'. Ahastus nööris kurku. Piinlik oli rääkida, sõnad jäid kurku kinni. Tahtsin karjuda, aga hääl jäi kurku kinni. *Andres ei saanud öeldud, mida öelda tahtnud. Midagi valusat pigistas kurgu kinni. A. H. Tammsaare. || kurguni piltl ülimal määral, äärmiselt, täiesti, kõrini. Mehed vitsutasid end peolauas kurguni täis. *Kahju, et sai sinna õppima mindud! Kurguni on mul kõigest sellest himu täis! P. Vallak.
▷ Liitsõnad: hinge|kurk, hundikurk.
2. vastav piirkond ees kaelal. Hunt kargas hobusele kurku kinni. Haaras vastasel kurgust kinni. Särk oli kurguni kinni nööbitud. Tüdruk ulatus poisile kurgu alla. Kurgu alt oli nööp lahti. Kõditas kassi kurgu alt.
3. piltl millegi ava v. suu. Koopa, geisri kurk. Vulkaani suitsev kurk. Kivisüsi kadus ahju lõõmavasse kurku. Üks rukkivihk teise järel läks peksumasina kurku. Kaup kadus luugist trümmide kurku. *Veel mitu korda langes teekoht otsekui mädasoo kurku.. V. Saar.
4. (väike, kitsas) väin; väina, lahe vm. veetee kitsas koht. Vormsi saart lahutab mandrist Voosi kurk, Hiiumaast aga Hari kurk. *Me viibisime Beringi väina kurgus, selle väina kõige kitsamas kohas. R. Toming (tlk). || millegi muu kitsam koht. Saabas on kurgust kitsas.

kuulipilduja|valang
valang kuulipildujast. Pikk kuulipildujavalang. Esimesed kuulipildujavalangud ei tabanud. Sai kuulipildujavalangu rindu, langes kuulipildujavalangust. Kostis kuulipildujavalanguid.

kõikuma ‹kõigun 42›

1. edasi-tagasi v. üles-alla liikuma; õõtsuma. Paat, parv kõigub lainetel. Lainetus pani laeva kõikuma. Puu kõikus ja langes maha. Tänavalatern kõikus tuule käes. Maa otsekui kõigub jalge all. Pilliroog kõigub tuules. Joobnu kõikus käies, tuli kõikudes lähemale. Hoop võttis mehe jalgadel kõikuma. Sammujate õlad kõikusid astumise rütmis. Kaalukausid kõikusid veidi, enne kui jäid tasakaalu. *Rattad kiunusid ja kääksusid, koormad kõikusid. K. A. Hindrey. || vaarudes, tuikudes liikuma. *Just nagu ummiklaines laev kõikus ta köögi ja sahvri vahet.. H. Sergo.
2. piltl (vastupidavuselt, püsivuselt) ebakindel olema. Rahakurss on hakanud kõikuma. Kuningas püüdis oma kõikuma löönud võimu kindlustada. Minu usk, tasakaal, enesekindlus lööb kõikuma. Ta lõi oma usus, veendumustes kõikuma. Mehe meelekindlus, rahu lõi hetkeks kõikuma. Kõikuvad seisukohad. || kahevahel olema, otsuse langetamisel kõhklema. Ta ei kõikunud otsustamisel, valiku tegemisel kunagi. *Ning kogu päev kõigub noormees arguse ja uudishimu vahel – kas minna või mitte? O. Luts.
3. mitte ühesugune olema, (teatud piirides) vahelduma. Klassi õpilaste arv kõikus 30 – 40 vahel. Palk kõikus mõnekümne krooni piires. Aastane sademete hulk kõigub 600 mm ümber. Merevee värvus kõigub rohelisest koobaltsiniseni. Temperatuur kõigub 0° ümber. Järve veetase on kõikuv. Turuhinnad kõiguvad nõudmisest ja pakkumisest olenevalt. Sõna välde võib tegelikus keeletarvituses kõikuda. *Ta meeleolud kõikusid siis tihti ühest äärmusest teise. E. Rannet.

käive ‹käibe 18› ‹s›

1. maj majandusüksuse läbikäik; ettevõttest läbi käinud hüviste v. raha hulk. Kapitali käive. Ettevõtte, kaupluse, panga, sadama käive. Väliskaubanduse käive tõusis, langes. Jaekaubanduse käive kasvas 10% võrra.
▷ Liitsõnad: aasta|käive, jae|käive, kassa|käive, kauba|käive, kogu|käive, lao|käive, müügi|käive, raha|käive, sise|käive, turu|käive, veose|käive, väliskäive.
2. kasutamine, kasutus, tarvitus, tarvitamine, pruukimine. Käibele tuli uus raha. Lasti käibele mitu uut marki. Käibel olevad õpikud vajasid parandamist. Raamat kõrvaldati käibelt. Käibele tulid uued terminid. Rahvasuus on käibel huvitavaid väljendeid. *Vähe on teoseid, mida tuntakse kirjandusloolises käibes ammu enne tema õnnistamist trükimustaga. O. Jõgi.

känd ‹kännu 21› ‹s›

1. pärast puu langetamist juurestikule jääv tüveosa. Kõrge, madal, vana, mädanenud, kõdunenud känd. Kände juurima, kaaluma. Puu langes prantsatades kännult. Poiss istus kännule, kännu otsa. Löö kirves kändu! Kaasikust jäid järele ainult värsked kännud. Ta on kui vana, pehkinud känd. Käbi ei kuku kännust kaugele. Kuidas känd, nõnda võsu.
▷ Liitsõnad: kase|känd, kuuse|känd, männi|känd, tamme|känd, tõrvaskänd.
2. piltl vana, eakas, elatanud inimene. Mis meie, kaks vana kändu, enam noorte vahele segame! Temasugust vana kändu enam ei kasvata. *Nendegi uulitsal võttis number kümnenda maja omanik, seitsmekümne kahe aastane känd, uue naise.. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: mehe|känd, vanamehe|känd, vanapoisikänd.
3. piltl (päritoluga ühenduses:) see, kellest v. millest keegi v. miski on tekkinud v. arenenud; sugu(võsa), suguselts, (rahva)tõug. Eesti kännust teadusemees. *Noore härra ema oli aadlisoost, isa vanast literaatide ja pastorite kännust. E. Vilde. *Nagu kogu eesti vaimuelu, nii põlvneb ka eesti teater saksa kännust.. J. Kärner.

käpili ‹adv›
käpuli. Käpili kukkuma. Laskis end käpili maha. Langes heinte peale käpili. Madalas käigus sai liikuda ainult käpili.

käpukile ‹adv›
käpakile, käpuli. Lamaja ajab end käpukile. Kukkus, langes käpukile maha.
▷ Liitsõnad: neljakäpukile.

kärin ‹-a 2›

1. ‹s› tärin, krigin, ragin, paukumine jms., sageli üldse mitmesuguste teravate mürade segu. Kärinat tegema. Rataste, vankrite kärin kivisillutisel. Mootorratas tuli suure, valju ragina ja kärinaga. Õues oli igavene kärin ja mürin. Lahingumöll muutus üldiseks mürinaks ja kärinaks. Puu langes kärina ja praginaga. Kaas kangutati kärinal lahti. *..püsside kärin segunes vasakult poolt kogu aeg kostnud suurtükimürinaga. A. Kivikas. || särin, pragin. Kadakas põles kärinal, kärinaga. Kuiv kuusk võttis kärinal tuld.
2. ‹s› rebenemise heli. Siid, paber rebenes kärinaga, kärinal. Kuuldus mingit kärinat – nähtavasti jäi mantli hõlm kuhugi kinni.
3. ‹s› (terav) vali lärm, käratsemine, läbisegi õiendamine, kisamine jms. vrd kirin-kärin Vaidluste kärin läks valjuks. Selle sõnavõtu peale läks alles kärinaks! Läksin esimehega kärinal kokku, riidu. Hakkasin talle kärinal vastu. Muri pani kärinaga, kärinal toa poole. Vanamees nuuskas kärinal nina. *Kui [linnupesi] kontrollima läksin, ründasid linnud mind alati suure kärinaga.. O. Tooming. || piltl (suur) hoog, ägedus; (suur) õiendamine, kära. Seisukoht tehakse vägeva kärinaga teatavaks. Ettevalmistused toimuvad ilmatu kärinaga. *..ta otsemaid asus neid [= tahtmisi] ka teostama, alustades suure kärinaga võitlust takistuste vastu. H. Raudsepp.
4. ‹adj› kõnek käre, kergesti ägestuv v. süttiv, keevaline. See oli kärin eit. Oota nüüd, ära ole nii kärin!

käega lööma ~ heitma ~ viskama
millegi suhtes (ka vastava käeliigutusega) oma ükskõiksust, tüdimust, pahameelt vms. väljendama; millegi üritamisest loobuma, midagi katki, pooleli jätma, midagi omasoodu minna laskma. „Ah jätame selle jutu!” lõi mees tüdinult, pahaselt käega. „Midagi pole vaja!” heidab tüdruk käega. Ena mul asja kurvastada, viska käega! Poiss oli laisk, lõi edasiõppimisele käega. Lõi teiste hoiatustele käega ja läks ikka. Miks sa ohvitserikarjäärile käega lõid? Lööks kõigele käega ja läheks minema. *Klassis langes tema kurss hoopis. Tema peale löödi juba käega, nagu tehti mitme teisegagi. A. H. Tammsaare. *Visati käega: mõni asi, sellega meid juba ei hirmuta! F. Tuglas.

kätte
I. ‹adv›
1. käsutusse, kasutusse, omandusse, valdusse, osaks vms. Asula käis lahingutes käest kätte. Uusasukatele mõõdeti maatükid kätte. Sai selle riide odavalt kätte. Sain palga, päranduse kätte. Nõuab võla kätte. Õpilastele anti koolitunnistused kätte. Isa andis alt heinu kätte. Jüts ei saanud riiulilt moosipurki kätte. Luges, sõi seda, mis kätte juhtus. Telegramm, kiri, kutse ei läinud kätte. Varastatud asjad saadi kätte. Küll ma toimetan selle paki talle kätte. Poiss sai käsu kätte karja minna. Töömeestele jagati ülesanded kätte. Ta sai oma nahatäie, karistuse kätte. Koer tiris kõik ära, mis kätte sai. | (abstraktsemas ühenduses). Asumaadel tuli iseseisvus kätte võidelda. Raha andis talle kätte piiramatu võimu. Mul ei õnnestunud tõde, selgust kätte saada. Sai alles paari tunni pärast õige tööhoo, hea tuju kätte.
2. (hrl. kinnipüüdmise, tabamisega seoses:) meelevalda, võimusesse. Kurjategija, bandiidid, põgenik saadi kätte. Siit peiduurkast ei saa meid keegi kätte. Põgeneme, muidu jääme vaenlasele kätte. Sain õngega ainult paar viidikat kätte. Ta saadi varguse pealt kätte. Hobune ei andnud end karjamaal kätte. Koer sai jänese kätte. Äikesepilv kerkib, viimaks jääme veel kätte.
3. sellisesse olukorda, kus keegi v. miski on (ruumiliselt v. ajaliselt) tabatud v. tabatavas seisus. Sain eesminejad varsti kätte. Ta sai mind veel kodust kätte. Leidis maja, õige tee juhatuse järgi kergesti kätte. Sind polnud kuigi hõlpus kätte leida. Helistasin mitmele sõbrale, kuid ei saanud kedagi kätte. Kallas, rand, tuletorn, küla paistis kätte. Koerte haukumine kostis selgesti kätte. || saabunud v. saabumas. Õhtu, öö, videvik, suvi, heinaaeg jõudis kätte. On jõudnud kätte aeg tõde teatavaks teha. Vanadus kipub kätte. Rahast tuleb puudus kätte. Toiduga tuleb kitsas kätte. *Vihm jõuab enne kätte, kui heina jõuame üles korjata. J. Mändmets. *Pimedus tuli ruttu kätte.. A. Saal.
4. ‹ühendverbi osana› esineb osutamist, tutvustamist, teatavaks tegemist väljendavais ühendverbides. Näita külalisele tema tuba kätte! Jäljed juhatasid kätte põgeniku peidupaiga. Meister näitas töövõtted kätte. Dirigent andis lauljatele hääle kätte. Ta võib ülemustele kätte rääkida, mis sa ütlesid. *„Volmer on surnud,” seletab Tahvet. „Unes näidati kätte..” A. Mägi.
5. (ühenduses oskuste omandamisega, harjutamisega:) selgeks, täielikult omandatuks. Õpetab poisile ameti kätte. Töövõtted tuleb kätte õppida, õpetada. Sai koolis lugemisoskuse, saksa ja inglise keele kätte. Harjutas klaveril paar pala kätte.
6. ‹koos verbidega minema, jääma, surema jms.› käes, valduses, käsutuses. Hobune lõppes kätte ära. Tomatid lähevad kätte mädanema. Piim läheb hapuks kätte. Poiss läheb laisaks kätte. *..küll oleks aeg meite Taavilgi naine võtta, muidu kipub vaata et vanapoisiks kätte jääma teine. E. Maasik.
7. käsile, tegemiseks. Sa võta kätte ja käi linnas ära. *Kui ukse- ja aknapiidad korda said, siis võttis peremees kätte põrsasulu. R. Roht. *Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber. E. Bornhöhe.
8. ‹ühendverbi osana› näit. kätte maksma, kätte tasuma
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi omanduseks, valdusse, kasutusse, käsutusse. Stenby lepinguga läks Põhja-Eesti Taani kätte. Poeg võttis talu enda kätte. Varandus läks võõraste kätte. Maa läks riigi kätte. Andis raha sõbra kätte hoiule. Anna raamat tema kätte! Ta kahmab, haarab kõik enda kätte. Viskas lihatüki kassi, koera kätte. Seltsi juhtimine läks konservatiivsete ringkondade kätte. Ülekaal läks vastaste kätte. Haaras jutuotsa enda kätte. || ülesandeks, tehtavaks, sooritada, korraldada. Seda tööd, ülesannet ei usaldata iga inimese kätte. *Kahju, et jõudu polnud üksinda tselluloositehase ehitustöid enda kätte võtta. P. Kuusberg.
2. võimusesse, meelevalda. Linn langes vaenlase kätte. Ta langes sakslaste kätte vangi. Kurjategija anti võimude, kohtu kätte. Ära jäta mind kiskjate kätte! *Pidi see Kosta noorest peast ka just selle naise kätte sattuma. H. Kiik.
3. millegi (hrl. ilmastikunähtuste) mõju v. toime alla. Laev sattus tormi kätte. Teelised jäid pimeda kätte. Jäi saju, vihma, tuisu kätte. Riputas riided päikese kätte kuivama. Läksin välja värske õhu kätte. Lilli ei tohi pakase kätte viia. Tuleb nurgast valguse kätte. Ma ei saa sind jätta siia nälja ja külma kätte. *Kas sa usud, et me jääme sõja kätte? J. Sütiste.
4. millegi tagajärjel, tõttu, mõjul, mingil põhjusel, millestki tingituna. Koolera, katku, sõjas saadud haavade kätte suri palju inimesi. Loomad lõppesid toidupuuduse kätte. Ma olin nõrkemas janu kätte. Ma suren häbi, igavuse kätte! 'mul on hirmus häbi, igav'. Nad olid lämbumas naeru kätte. Vili kõrbes päikese kätte.
5. märgib, et mingis järjestuses v. reas jõutakse kellenigi v. millenigi. Vastamise järg jõudis minu kätte. Mis sa kibeled, küll tuleb kord ka sinu kätte! *..viimaks tuli [söögilauas] järg magustoidu kätte.. E. Särgava.
6. piiblipärases pruugis märgib, et mingi karistus langeb kellegi osaks, kellegi arvele. *Mõtlesime kibedalt muiates, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. T. Vint.

köksti ‹adv interj›
tonksti, kõksti (iseloomustab hrl. kerget kiiret liigutust v. liikumist). *„Mis?” püüdis sõber tõusta, kuid langes sinnasamasse pingile köksti tagasi. O. Luts. *Erikson kohe köksti proua juurde: Olge nii lahke ja lubage.. M. Mõtslane.

kössi ‹adv›

1. (nagu kokku tõmbudes) kõverasse, kühmu, ettepoole kummargile (hrl. inimeste kohta). Tõmbab, kisub end kartlikult kössi. Tõmbub hirmust, valust, külma pärast kössi. Vajusin väsimusest, mure pärast kössi. Süüdlane langes istmel üha enam kössi. Ema on aastatega kuidagi kössi jäänud. Aastad, mured vajutasid mehe kössi. Kössi vajunud inimkogu, keha. *Puudel tõmbus laua all kössi, nii väikseks, kui sai.. M. Saat.
2. piltl (hrl. armetult, madalalt) lösakile, räsakile (näit. hoonete kohta). *..[mehed] kadusid haisvatesse hoovidesse ja vanadusest kössi vajunud majadesse. M. Metsanurk. *Metsamännid tõmbusid lumelahmakate all kössi.. A. H. Tammsaare.

kübe ‹-me 3› ‹s›
raasuke, väike osake, väike hulk. Kübe tolmu, tuhka, jahu. Kübemed keerlevad õhus. Kõõma langes kübemetena. Vedeliku peal ujusid mingid valged kübemed. Lumi oli põldudelt viimase kübemeni sulanud. Eredas valguses oli ümberringi näha viimne kui kübe. Ma olen tema kõrval kübe 'vähetähtis'. || piltl (hrl. ühenduses abstraktsete mõistetega:) natuke, ivake, raasuke(ne). Tema ütluses oli kübe õelat pilget. Meis ei tekkinud kahtluse kübetki. Temas pole kübetki upsakust. Selles jutus pole kübetki tõtt. Selleks ei jää mitte kübetki aega. Me ei kartnud mitte üks kübe 'mitte sugugi'. Ta ei hoolinud sellest (mitte) kübetki. Sellest pole meil kübetki kasu. Ta ei hooli minust kübetki. Jaan pole kübetki targemaks saanud. *Sest eks see kübe inimlikku tähelepanu ole ka hirmus tähtis igaühele. A. Valton. *Pallul oli kübe piinlik, et nad teistest hiljem kohale said.. J. Kross.
▷ Liitsõnad: heina|kübe, kriidi|kübe, liiva|kübe, lume|kübe, mulla|kübe, nõe|kübe, soola|kübe, söe|kübe, tahma|kübe, tolmu|kübe, tuha|kübe, tulekübe; jõu|kübe, kahtluse|kübe, lootusekübe.

küüsi

1. ‹postp› [gen] võimusesse, meelevalda; kätte. Mees sattus politsei, vaenlaste küüsi. Salakaubavedajad langesid piirivalvurite küüsi. Teekäija sattus röövlite küüsi. Vaata ette, et sa petiste, liiakasuvõtja küüsi ei satu! Laev sattus tormi küüsi. Mees langes viina, alkoholi, narkomaania küüsi. Sattusime sõja ajal nälja ja viletsuse küüsi. *Trafaretsuse küüsi on kerge sattuda ja raske sealt välja pääseda. H. Vals.
2. ‹adv› võimusesse, meelevalda; kätte. Vaata, et sa tagaotsijatele, nuhkidele küüsi ei jää! *Võtab vaestelt saaremeestelt viimase ära. Mis aga küüsi puutub. Eessaare Aadu.

lajatus ‹-e 5› ‹s›
lajatav heli, kaja v. löök, hoop. Püssipaugu lajatus. Mets rõkkab kirvehoopide lajatustest. *.. ja tugev käsi langes sõbraliku lajatusega Rogeri turjale. R. Janno.
▷ Liitsõnad: kirve|lajatus, lasu|lajatus, naeru|lajatus, püssilajatus.

laksatama ‹37›

1. korraks laksuma, laksti kõlama v. kajama. Andis teisele kõrvakiilu nii et laksatas. Lõi raamatu laksatades kinni, käed laksatades kokku. Laksatas revolvripauk. Õhupall laksatas lõhki. Jalgvärav langes laksatades kinni. Laine lõi laksatades vastu kaldavalli. Tuvi tõusis tiibade laksatades lendu. Oli kuulda laksatavaid hoope ning ähkimist.
2. laksama, korra laksti lööma. Laksatas endale peopesadega vastu põlvi. Laksatab piitsavarrega vastu saapasäärt. Laksatas hobusele ohjaharuga. Laksatas raamatu kinni. Kala laksatab sabaga vastu vett. Juuli käsi laksatas Jaanile vastu põske. *Vassiili laksatas ruutu ässa välja .. H. Laipaik.

langema ‹37›

1. hrl. oma raskuse mõjul allapoole liikuma. a. kukkuma. Maale langeb aastas umbes 1000 meteoriiti. Pommid langesid küladele ja linnadele. Niagara joa veemassid langevad 50 meetri kõrguselt. Lennuk langes õhuauku. Nägin unes, et langesin kuristikku. Luuk langes prantsatades kinni. Vihmapiisad langevad robinal katusele. Tasa langeb laia lund. Vabalt langev keha. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. b. hooga alla liikudes lööma. Puuraiuja kirves tõuseb ja langeb. Isa rusikas langes raksatades lauale. Hoop langes hoobi järele. c. vajuma. Külm õhk langeb allapoole, soe õhk kerkib ülespoole. Udu langeb (alla, maha). Kaste langeb maha. Eesriie langeb. Püksid on rebadele, sukad on lonti langenud. Juuksesalk langes jälle laubale. Haige põsed on lohku, silmad auku langenud. *.. pisarad hakkasid langema üle mu põskede .. J. Vahtra. d. alla vajununa rippuma. See on hea raske riie, langeb hästi. Rasketes voltides põrandani langev kardin. Ta paksud juuksed langevad kaunilt õlgadele. Taadi pikk habe langeb rinnale. e. (valguse ja varju kohta:) mingist suunast kuhugi v. millegi peale paistma. Kirjutamisel peab valgus langema vasakult või eest. Läbi paksude võrade langes metsa alla vaid ähmast valgust. Pliidisuust langeb ta näole punakat paistust. Puudest langesid teele pikad varjud. Küljelt langev valgusvihk. *Suur valgus on halastamatu, kui ta otse vanasse näkku langeb. E. Krusten. f. piltl. Kate, soomus langes silmadelt – mulle oli kõik selge. Vaekauss langes minu kasuks. Kodused tööd langesid ema õlgadele. Unustusehõlma, unustusse langema. Raske koorem langes südamelt. Uni langeb laugudele. Külale langeb õhtu, videvik, hämarus.
2. püsti- vm. normaalasendit kaotama, allapoole, kaldu, maha v. ümber kukkuma v. vajuma. a. (inimese v. looma kohta). Käpuli, kõhuli, ninuli, pikali, selili langema. Langes põlvili ema hauale. Langeb räntsatades toolile, voodile. Langes hoobist kössi, küüru. Haavatu langes lumme kummuli. Sõbrannad langesid ahhetades teineteisele kaela. Buss pidurdas järsult ja püstiseisjad langesid ettepoole. Jooksis, kuni langes hingetult maha. Pea langeb rinnale, longu, norgu. Käed langevad jõuetult rüppe, sülle. Kõht langeb üle püksivärvli. Hobusel langesid kõrvad lonti. *Siis langes ta oma armsale koldekivile puhkama, uinus lõpuks .. F. Tuglas (tlk). b. (esemete, rajatiste jms. kohta). Tõkkepuu langes ja sulges tee. Puuriit langes kolinal laiali. Vana küün on viltu, längakile, tiidakile langenud. Puu langes raginal. Mets langeb kirveste ja saagide all. Rohi langeb vikati all. See müür võib varsti kaela langeda. c. piltl oma positsiooni, seisu kaotama. Langes konkurentsis tahapoole, edetabelis teiselt kohalt kümnendale. Brigadir langes lihttööliseks. Riigid tekkisid ja langesid. Valitsus langes, tekkis valitsuskriis. *On ümber riike, troone, kroone langend .. G. Suits.
3. sõjas, võitluses, lahingus surma saama. Poeg langes tal sõjas, kodumaa eest. Au langenud kangelastele. Langes snaiperi kuulist. Lembitu langes Madisepäeva lahingus. || hrl van tapetuna surma saama. Langes vihamehe kuuli läbi. Olovernes langes Juuditi käe läbi. || vallutatuna võitja valdusse siirduma. Konstantinoopol langes türklaste kätte 1453. aastal. Muistsete eestlaste vabadusvõitluses langes viimasena Saaremaa.
4. laskuma, alanema; madalduma. a. (rõhtpinnaga teat. nurga all) laskuma. Maapind langeb laugelt, järsult mere suunas. Taevaskoja liivakivipaljandid langevad püstloodis jõkke. Lõuna poole langevatelt veerjatelt nõlvadelt oli lumi sulanud. Tee langeb orgu ning tõuseb jälle mäkke. Põlevkivikiht on paiguti maapinna lähedal, paiguti langeb sügavamale. Rind tõuseb ja langeb ärevusest. b. (hääle, tooni, intonatsiooni kohta). Hääl langeb pooltooni võrra. Tõusev, langev intonatsioon. *Ta hakkas ärevalt rääkima, kusjuures hääl langes kähisevaks sosinaks. P. Kuusberg. c. (mingi konkreetse v. abstraktse taseme kohta:) alanema, madalduma. Kuivaperioodil veepind jõgedes langeb. Põhjavee tase langeb suviti ning talviti. Elavhõbedasammas kraadiklaasis langeb. Õhutemperatuur langeb alla nulli. Õhurõhk, baromeeter langeb. Pinge vooluringis langes. Närvipinge, erutus, vererõhk langeb. Hommikuks palavik langes. Õppeedukus on langenud. Dollari kurss langes. Elatustase langeb, elukallidus tõuseb. Tööde tempo langeb. Uues koolis ta hinded halvenesid, matemaatika langes koguni kahe peale. Kardab, et tema prestiiž, autoriteet langeb. Meeleolu, tuju kippus langema. d. (kõlbeliselt, moraalselt) alla käima. Kuidas võib inimene nii sügavale, madalale langeda? On langenud looma tasemele. Ta pole veel nii kaugele langenud, et vargile läheks. Langenud hing, naisterahvas. *.. ähvardas sõrme tõstes: ".. Vaata ette, et sa ei lange! Au on kerge kaotada ..” J. Pärn.
5. sattuma. a. (millegi objektiks). Teiste pilke, põlu, viha alla langema. Niimoodi võid ilma naeruks langeda. Kohtu, karistuse, nuhtluse alla langema. Romaan langes ägeda kriitika alla. Pettuse, tagakiusamise, atentaadi ohvriks langema. Rahvas langes ikke, rõhumise alla. Talu langes haamri alla. Maja langes tuleroaks. b. (mingile objektile). Kahtlus langes temale, tema peale. Meile langes osaks suur õnn, au. Kogu vastutus langeb esimehele. Kellele liisk langes? Otsus langes mineku kasuks. Teatri valik langes noore autori näidendile. Eesti keeles langeb rõhk üldiselt esimesele silbile. Satub hämmeldusse, kui seltskonna tähelepanu temale langeb. Ehmatasin, kui mu pilk kellale langes. *Mulle langes [ankruvahi] esimene kolmandik, kella kaheksast kaheteistkümneni. H. Sergo. c. (mingisse olekusse, seisundisse; mingisugustesse tingimustesse). Minestusse, lovesse, sügavasse unne langema. Ta langeb kergesti kurvameelsusse, enesehaletsusse. Ära lange äärmusse, liialdusse. Ta on kaaslaste halva mõju alla langenud. Majanduslikesse raskustesse, viletsusse, võlgadesse langema. d. (kellegi valdusse, võimusesse, meelevalda). Sõjas vangi langema. Linn langes vaenlase kätte. Mitu kana langes rebase saagiks. Varitsejate küüsi, võimude kätte langema. Langes petise võrku. e. (mingile ajamomendile v. -lõigule). Vastlapäev langes sel aastal 20. veebruarile. Nendesse aastatesse langevad ta esimesed kirjanduslikud katsetused. Õunapuude õitsemine langes tänavu juunisse. Mitmed tähtsad sündmused langesid aasta viimastele päevadele. Ekskursioon langes nii kiirele ajale, et mul polnud võimalik sellest osa võtta.
6. kostma, kõlama. Järsult ning teravalt langesid käsklused. Tema kohta langes mõnitusi siit ja sealt. *Iga sõna, mis täna õhtul siin Kuressaare linnas meie vahel langeb, muudab maailma kaarti. L. Meri. *Nad kolm olid kohe, kui mõisaõues esimesed paugud langesid, jäneseväledusega metsa poole pakku pannud .. E. Vilde.
7. hrv jagunema. Hääled langesid pooleks. *Sellega olid vaidlejad kahte jakku langenud .. E. Särgava. *Sellest seisukohast langeb Liivi lüürika viide eri rühma .. F. Tuglas.

kallale langema
järsku ründama. Kull langes kanadele kallale.

kokku langema

1. kokku varisema v. vajuma. Vana rehi oli kokku langemas. Minestas ning langes kokku. Olin väsimusest kokku langemas. *Hobuse keskpaik langes kokku nagu tuuletühi sepalõõts .. H. Sergo.
2. ühte langema, kokku sattuma. Mustrid langesid täpselt kokku. Minu arusaamad ei lange sinu omadega kokku. Kaks koosolekut langesid ajaliselt kokku.

sisse langema
sisse v. kokku varisema v. vajuma. Katus, lagi langes sisse. Haigel on põsed sisse langenud. Ta on näost sisse langenud.

ära langema

1. olematuks muutuma, ära kaduma; kõrvale jääma, välja langema. See oletus, kahtlus langes ära. Kõik takistavad asjaolud on nüüd ära langenud. Seega langeb ära vajadus abi järele.
2. hrl van (ära) taganema. *.. kui ma seda [= tõotust] peaksin murdma, siis langegu kõigi jumalate heldus minust igavesti ära. A. Saal. *.. et kirik õndsakstegevast usust ära olevat langenud ja külmaks silmakirjateenistuseks maad andvat. A. H. Tammsaare.
3. viletsamaks, kehvemaks muutuma, normaalset olekut kaotama, ära vajuma. Kolmandikaja lõpul hakkas meie jäähokimeeskonna mäng ära langema. Ta ei kannata viina, langeb paari pitsi järel ära. Tujust ära langema 'head tuju kaotama, tujutuks muutuma'.

ühte langema
kokku langema (2. täh.) Nende seisukohad langevad ühte. Tõlge ei lange originaaliga ühte. Mitu sündmust langes ühte.

lartsatama ‹37›

1. lartsti kukkuma v. paiskuma, lartsama (2. täh.) Jaan lartsatas porri pikali. Uks lartsatas kinni. Vett lartsatas pesukausist põrandale. *Samal hetkel lartsatas päris suur paekivilatakas Jaagu lähedal kildudeks. E. Rannet.
2. lartsti lööma v. paiskama, lartsama (1. täh.) Lartsatas peopesaga lauale. Lartsatab vihaselt ukse kinni. Oli teisele raamatuga pähe lartsatanud. Haug lartsatas sabaga vastu vett. *Ta lartsatas pesulapi vanasse alumiiniumkaussi. V. Saar.
3. lartsti kõlama; lartsatust, lartsu tekitama. Metsas lartsatasid paugud. Kukkus lartsatades vette. Uks langes lartsatades kinni.

lartsatus ‹-e 5› ‹s›
larts. Väljast kostis mingi lartsatus. Uks langes lartsatusega kinni.

latakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› (vormitult) suur, lai ja lame. Latakad kapsalehed. Latakate kõrvadega emis. *Keskel [laual] troonis ilmatu latakas praepann, hangunud pekitükid peal .. A. Maripuu.
2. ‹s› miski (vormitult) suur, lai ja lame; suur tükk, lahmakas; lai ja lame tükk v. asi. Krohv, värv langes latakatena maha. Latakas põldu, heinamaad, nahka, puukoort. Märga lund sajab latakatena. Sülitas lataka põrandale. Suur konn, igavene latakas. Leib on latakaks, latakasse vajunud.
▷ Liitsõnad: kivi|latakas, konna|latakas, lehe|latakas, lume|latakas, pori|latakas, sülje|latakas, tahma|latakas, värvilatakas.
3. ‹s› kõnek hoop, lahmakas. Sai teiselt, andis teisele lataka vastu vahtimist.

letaalsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
surma- ja haigusjuhtude suhe, surmavus. Poliomüeliidi letaalsus langes järsult.

lible ‹6› ‹s›

1. õhuke leheke v. helves. Noor rohi tärkab erkroheliste libledena. Karjakoplist on rohi viimse libleni söödud. Kalasoomuste hõbedased libled. Masin lõikab suhkrupeedid libledeks. Laest langes libledena lupja.
▷ Liitsõnad: heina|lible, lume|lible, rohu|lible, tahma|lible, tohulible.
2. bot nahkjas leheke kõrreliste pähiku all. Kaera pähiku pikad libled.
3. ‹liitsõna järelosana› füsiol verelible
▷ Liitsõnad: puna|lible, valgelible.

link1 ‹lingi 21› ‹s›
ust v. väravat sulgev (ühelt poolt lapatsi vajutusega tõstetav) metallist pide. Tõstab lingi üles ning lükkab ukse lahti. Link lõksatab, kolksatab. Uks langes linki, on lingis, jäi lingist lahti. || tänapäeval ukse suluse vajutuskäepide. Vajutab lingi alla ning avab ukse. Logistasin kärsitult linki, et uks rutem lahti tehtaks. Keegi katsus ust – link liikus. || tehn linki meenutav haakimis-, sulgemis- vms. seadis
▷ Liitsõnad: ukselink.

loide ‹loite 18› ‹s›

1. loitmine; loit. Tulekahjude loide. Tuli lõi loitele. Loitel tuli. *Esiteks tõusis suitsusammas, siis hakkas vilkuma tule punaseid ahneid loiteid. J. Vorms. *Täiel loitel langes aknast voolav päikesekuld ta peensaleda, ülla kogu peale .. E. Vilde.
2. astr Päikese kromosfääri purse

loogu ‹adv›

1. (loona) pikali, maha. Torm ja rahe peksis rukki loogu.
2. väga palju, tihedalt. Rünnak löödi tagasi, vaenlasi langes loogu. Katku kätte suri rahvast loogu. *Teid lastakse loogu maha, kui te julgete oma väikest näppugi nende [= soldatite] vastu üles tõsta. E. Vilde.

lopsakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. jõudsalt ning (mahlaka ja) tugevana kasvav v. kasvanud. a. (taimede kohta). Lopsakas rohi, oras, vili. Suurte lopsakate lehtedega kapsad. Lehmad söövad lopsakat ristikuädalat. Liigirikas ning lopsakas alusmets. Lopsaka kasvuga põõsad, puud. Mõnel sõstrapõõsal on lopsakad marjad, mõnel peenikesed ja kidurad. Lopsakas südasuvine rohelus. b. (juuste jm. karvade kohta). Lopsakad juuksed, patsid, kulmud, vurrud. Ta kunagine lopsakas juus on hõredaks jäänud. Lopsaka täishabemega mees.
2. (inimese vm. olendi keha v. mõne kehaosa kohta:). a. lihav, täidlane, priske. Laiapuusaline lopsakas naisterahvas. Naine oli kehalt lopsakas, lopsaka kehaga, lopsakate vormidega. Lopsakad käsivarred, kintsud, rinnad, puusad. Paksud lopsakad huuled. Lopsakad lotid lõua all. Suur lopsakas ämblik. *Aeglasevõitu ja lopsaka Anna kõrval on tündersepalesk ootamata käbe luider eit. J. Kross. b. suur. Lopsaka kasvuga, lopsakat kasvu noormees. *Ühtlasi tõuseb värava lähedalt üks loom, haigutades ja oma lopsakaid kõrvu raputades. O. Luts.
3. (hrl. piiskade v. lumeräitsakate kohta:) suur, jäme, lai. Langes esimesi lopsakaid vihmapiisku. Sajab laia lopsakat lund. Lopsakate pintslilöökidega maalitud maastik. *Jahe ja rõske oli: vankriredelite külge korjus sõidul lopsakaid veetilku .. R. Sirge.
4. piltl rikkalik; värvikas, mahlakas. Lopsakas fantaasia, muinasjutulooming. Rahvakeele lopsakad ütlemised, võrdlused. Lopsaka ütlemisega, sõnaga, huumoriga mees. Kirjeldab oma seiklusi lopsakates värvides. Põlispuud annavad õuele lopsaka maalilise ilme. Lopsaka ornamendiga tiitelleht. Lopsakate kroogetega valge pluus. Tal on mõnus lopsakas hääl.

lummus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
nõidus, nõiutud olek; lumm, võlu. Paigale tardunud nagu lummuses. Eesriie langes, etenduse lummus hajus. Vabanesime pikkamööda lummusest. *Taat jõudnud veel hüüda: „Oh sa püha ristike!” Kohe lummus kadunud. A. Kalman.

lõks2 ‹-u 21› ‹s›

1. hrl. vedruga v. langeva uksega (lõksatusega kinnilangev) püünis (eriti näriliste püüdmiseks). Pekitükk meelitab hiire lõksu. Hiir, rott on lõksus. Lõks ei läinud, langenud kinni. Aidas on hiiri, tuleb lõksud üles seada, üles panna. Tuhkruid püüti raudade ja lõksudega. Nugis oli lõksu jäänud.
▷ Liitsõnad: hiire|lõks, karu|lõks, roti|lõks, tuhkrulõks; kast|lõks, puur|lõks, vedrulõks.
2. piltl kavalus, pettus v. osav manööver kellegi tabamiseks, ebasoodsasse v. ohtlikku olukorda meelitamiseks; olukord, paik, kust pole väljapääsu. Ära mine kohtumisele, see võib olla lõks. Vaenlane meelitati, langes, sattus lõksu. Ei see mees nii kergesti lõksu lähe. Metsatukk piirati ümber, karu oli lõksus. Uks keerati väljastpoolt lukku, olin lõksus. Ajahädas võib maletaja kergesti lõksu sattuda. Kiitus on rumalate lõks.
3. vedruga v. klambritaoline kinnitus- v. sulgemisvahend. Keti otsas on lõks, millega saab keti hobuse päitsete külge kinnitada. Võta kett lõksust lahti. Puukepil aeti üks ots lõhki, nõnda saadi lõks.
▷ Liitsõnad: juukse|lõks, ohja|lõks, pesulõks.

läbi
I. ‹prep postp›
1. ‹hrl prep› [gen] mingi ava, ruumi, keha, keskkonna ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teiselt välja; nii et miski jääb (takistades v. soodustades) vahele. Ronis, hüppas, vaatas läbi akna välja. Rong läheb läbi tunneli. Tuli minna läbi pika koridori. Piilub läbi ukseprao, lukuaugu. Auto vajus läbi jää. Piim kurnati läbi marli. Läbi eesriiete paistab valguskuma. Uurib marke läbi luubi. Maastiku värvid olid tumedad nagu läbi päikeseprillide, päikeseprillide läbi vaadates. Tee valatakse läbi sõela. Külm tungib läbi riiete. Läbi sideme immitses verd. Karjub läbi ruupori. || kaudu, mööda, pidi. Hingab läbi suu. Räägib läbi nina. Vantsisin läbi metsa koju. Jõgi lookleb läbi luha, heinamaa. Tee viib läbi põldude, niitude. || mitme samalaadse v. paljude samalaadsete esemete, objektide vahelt, samalaadse keskkonna seas(t), keskel(t). Lirtsab läbi hammaste sülitada. Kattis näo kätega ja piilus meid läbi sõrmede. Läbi puurivarbade sirutus ahvi käsi. Läbi puulehtede, puulehtede läbi sillerdab valgust. Pahameelenurin käis läbi rahvahulga. Artikkel ilmus ajakirjas läbi mitme numbri. *Surnuaia poolt kostsid läbi tuule ja tuisu inimeste hääled ja koerte haukumine. O. Luts. || (piltlikes väljendites). Mõte käis läbi pea. Läbi südame käis hirmuviirg. Mul tuli see nagu läbi udu meelde. Läbi häda sai asi korda aetud.
2. ‹postp prep› [nom gen] kogu teat. ajavahemiku kestel, selle algusest lõpuni. Eile sadas päev läbi. Istub päevad läbi üksi kodus. Olin öö läbi üleval. Metsatööd käisid talv läbi, talve läbi. Lapsed olid suvi läbi, suve läbi maal. Mägikuurortides saab aasta läbi, läbi aasta suusatada. Olime kõik need aastad läbi kirjavahetuses. Nii see on olnud läbi aegade. *Küla .. on pillavalt toomingais ja õiteilus, ööbikud laulavad läbi öö .. D. Vaarandi. *Ööd läbi nüüd vantsin väljas .. J. Kross.
3. ‹prep› [gen] mingi seisundi ajal, kestel, seda katkestades. Kuulsin läbi une, et keegi tuli. Seletab midagi läbi nutu, läbi naeru. Naer läbi pisarate.
4. ‹postp› [gen] kellegi v. millegi vahendusel, tõttu, kaudu v. abil, mingil teel. Langes vaenlase käe läbi. Kuningas oli sellest oma maakuulajate läbi teada saanud. Mitme tuttava läbi õnnestus ehitusmaterjali saada. Pääses nagu ime läbi. Mõisteti surma mahalaskmise läbi. Surma läbi lahkunud kallist isa mälestavad lapsed. Suu- ja sõrataudi läbi hukkus palju põtru. Kohtusime, pääsesime ainult õnneliku juhuse läbi. *Nõnda siis saigi Sass Mareti suu läbi kõik teada .. A. H. Tammsaare. *Mina olen tema läbi kannatanud rohkem kui teie .. A. Hint.
5. esineb fraseologismides, näit.:. Läbi lillede ütlema. Läbi mustade, roosade prillide nägema, vaatama. Läbi paksu ja vedela minema. Läbi sõrmede vaatama.
II. ‹adv› ‹hrl. ühendverbi osana›
1. esineb ühendites, mis väljendavad liikumist, kulgemist, suundumist v. suunamist mingi ava, ruumi, keha, keskkonna, ala, pinna vms. ühest otsast, küljest v. poolt sisse ja teisest välja; midagi pidi, millegi kaudu, üle millegi. Kapp ei mahu uksest läbi. Ei saa niiti nõelasilmast läbi. Kahest toast tuli läbi minna. Auto oli jääst läbi vajunud. Puges, trügis, pressis end inimeste vahelt läbi. Juured, oksad põimuvad üksteisest läbi. Tuul puhub mantlist läbi. Pomm lõi kolmest korrusest läbi. Tunnel kaevati jõe alt läbi. Jalg läks lumekoorikust läbi. Kõne, jutt kostab seinast läbi, seinad kostavad läbi. Kardinad paistavad läbi. Soost kaevati kraav läbi. Küla vahelt läheb tee läbi. Tee oli umbe tuisanud, autod ei saanud, pääsenud läbi. Sõitsime Tartust läbi. Katus jookseb läbi, sajab läbi. Kingad lasevad vett läbi. Liha aetakse hakkmasinast läbi. Lauad tuleb veel höövelmasinast läbi lasta. Tõmbasin, kriipsutasin kirjutatu läbi. || mööda. Laske, lubage (mind) läbi! Sportlased marssisid tribüüni eest läbi. || (piltlikes väljendites). Hea mõte sähvatas, välgatas, käis peast läbi. Hirmujudin käis südame alt läbi. Koosoleku otsus kanti protokollist läbi. Dokumendid käivad kaadriinspektori käest läbi. Kuigi asja hoiti salajas, imbus, tilkus siiski ühtteist läbi. See vale paistab läbi.
2. esineb ühendites, mis väljendavad (mööda minnes) korraks sisseastumist. Töölt tulles astusin poest läbi. Tule meilt mõnikord läbi. Käi kantseleist läbi ja võta allkiri. Turist ainult jookseb muuseumidest, näitustelt läbi. Tahaksin korraks kodunt läbi põigata.
3. esineb millegi terviklikkuse katkestamist, millessegi augu, lõhe vms. tekitamist väljendavates ühendites. Rihma, köit, nööri, juhtmeid läbi lõikama. Torkab nahast naaskliga augu läbi. Trellid viiliti läbi. Redelil on osa pulki läbi saetud. Tal on jalg sõjas läbi lastud. Vesi murdis tammi läbi. || (piltlikes väljendites). Karjatus lõikas öise vaikuse läbi. Jutt nagu lõigati läbi, kui ülemus sisse astus.
4. katki, tarvitamiskõlbmatu(ks). Rõivad kuluvad läbi, ülikond on täiesti läbi. Kulutab kingad ühe suvega läbi. Saabastel on tallad läbi. Vool katkes, keegi on korgid läbi lasknud. Triikraud põles läbi. Autol on mootor läbi. Taskulamp ei põle, patarei on vist läbi.
5. otsa, otsas. Raha, palk, stipp on läbi. Oskab raha läbi lüüa. Lõi vanemate vara läbi. Toiduvaru oli, sai paari päevaga läbi. || (ruineeritud tervise, kurnatuse, väsimuse jne. kohta). Tervis, närvid, süda, kopsud on läbi. Tal on jalad, käed, selg läbi. Eksamisessiooni lõpuks olin päris läbi. || (lootusetu olukorra kohta). Läbi, pole enam mingit lootust! *Äriga on nagunii asjad läbi. Varanatuke, mis on, see on naise nimel .. M. Metsanurk.
6. (ajaliselt:) mööda(s), otsa(s). Suvi, puhkus on läbi, saab varsti läbi. Tööaeg, vastuvõtuaeg, tähtaeg on läbi. Kas eksamid on läbi? || (teat. arv minuteid) rohkem kui (ümardatud kellaaeg). Kell on veerand kolm läbi. Minu kell on kolm minutit kaheksa läbi. || (õppeasutuse vms. lõpetamise kohta). Tal on kool, ülikool, instituut, tehnikum, kursused läbi.
7. esineb suhtlemist, omavahelist sobimist vms. väljendavates ühendites. Oleme küll naabrid, aga läbi me suurt ei käi. Nad saavad (omavahel) hästi läbi. Rääkisime asja omavahel läbi.
8. esineb hakkamasaamist, toimetulemist väljendavates ühendites. Tuli vähesega, piskuga, kitsalt läbi ajada. Saame ilma teie abita läbi. Ta ei saa paki sigarettidega päeva läbi. Katsume kuidagi palgapäevani läbi tulla. Tuli läbi ajada petrooleumilambiga, oma jõu ja nõuga. *.. ta polnud jutukas tüdruk, ajas jah ja eiga läbi. L. Promet. *.. kuidas ta tudengina ka oli ... vedas kuidagi läbi, jah? A. Liives.
9. esineb õnnestumist, kordaminemist, eesmärgile jõudmist väljendavates ühendites. Mis ta pähe võtab, selle ta ka läbi viib. See nali, vigur, number, nõks ei lähe (sul) läbi. Püüab oma arvamust, seisukohta läbi suruda. Pressib vahendeid valimata oma tahtmise läbi. Kas said eksamil läbi? Ettepanek läks läbi. Kandidaat ei läinud valimistel läbi. Toimetaja ei lasknud artiklit läbi. Sinu mees lööb igal pool läbi.
10. esineb ebaõnnestumist, ebaedu väljendavates ühendites. Kukkus, lendas eksamil läbi, professor olevat ta läbi kukutanud. Film, kandidaat kukkus läbi.
11. algusest lõpuni, kogu ulatuses; üleni, täiesti; põhjalikult, üksikasjalikult. Läbi lugema, elama, põdema, otsima, uurima, mõtlema, kaaluma. Läbi peksma, kolkima, klobima, nüpeldama, sugema. Läbi noomima, hurjutama, näägutama, pragama, sõimama. Teretasin kõik kättpidi läbi. Olen kõik tuttavad läbi helistanud. Kobas, katsus taskudki läbi, tuhnis kõik sahtlid läbi. See mees on poole maailma läbi käinud. Jooksin kogu linna, kõik kauplused läbi. Järv traaliti läbi. Sõjaväeosa kammis metsa läbi. Katseandmed töötatakse läbi. Kaup on läbi müüdud. Arst vaatas haige läbi. Seda pole me veel koolis läbi võtnud. Vihm leotab rõivad läbi. Pesu on leos, pärast pesen läbi. Tainas tuleb korralikult läbi segada, läbi sõtkuda. Leib, liha on hästi läbi küpsenud. Toit tuleb korralikult läbi mäluda.

läbi|müük
teat. aja jooksul müüdud kaup (hrl. rahalises väljenduses). Läbimüük suurenes, kasvas, vähenes, langes. Müüja töötasu sõltub läbimüügist. Kaupluse päevane, aastane läbimüük.

löök ‹löögi 21› ‹s›

1. löömise üksikjuhtum. a. liikuva objekti põrkumine vastu liikumatut v. liikuvat objekti; sellisel põrkumisel tekkiv järsk tugev hõõrdumine ning sellega kaasnev heli; liikuva objekti liikumisjärk, mille tõttu põrkumine toimub. Poksija välkkiired jõulised ning tabavad löögid. Löök rindu, näkku. Osava löögiga lõi ta kallaletungija pikali. Sepahaamri rasked löögid. Pall lendas tugevast löögist üle katuse. Meie masinakirjutaja lööb üle 200 löögi minutis. Jõulise löögiga pianist. Taimed purunesid jämedate raheterade löökide all. *Madjakas tõusis ja langes, lahja hobune võpatas iga löögi ajal .. O. Tooming. *Kilk-kõlk! kilk-kõlk! mats-pots! mats-pots! Juba hakkavad löögid oma heledat kõla kaotama .. E. Vilde. b. (südametukse, pulsilöögi kohta). Süda jätab lööke vahele. Pulss on 70 lööki minutis. c. (välgu-, elektrilöögi kohta). Katkisest seinakontaktist võib löögi saada. *Ja välk ei löönud ka sinna, vaid siia samasse, lähedasse metsa. Nii lühikene oli löögi ja müristamise vahe. A. Mälk. d. (kellalöögi kohta). Kirikukella kumedad löögid. Südaöö, seinakella kaksteist lööki. e. (taktilöögi, ka taktilöömise, takti osa v. rütmi kohta). Mudilaskoori tuleb juhatada selge löögiga. Takt koosneb neljast löögist. *Lüdigi juhatamises oli vastupandamatut ürgjõudu .. tema löök oli otstarbekas, selge ja loogiline, hästi taibatav. G. Ernesaks. *Sundija väikese trummi saatel tõusis ja vajus nelikümmend aeru nagu üks. Kes aga kas või karvavõrdki löögist välja läks, seda tabas trummimehe pika keelega piits. H. Sergo. f. jõuline ja kiire ründeoperatsioon; tulelöök. Taktikaline löök. Diviis valmistus vastasele löögi andmiseks. Sattusime vaenlase löögi alla. *.. ning künka pihta suunati raskerelvade löök. Mürsud langesid ette ja taha, muld tuiskas .. R. Kaugver. g. käik, mille tulemusena mängunupp laualt eemaldatakse
▷ Liitsõnad: aeru|löök, ava|löök, eel|löök, eestkäe|löök, gongi|löök, hakk|löök, haamri|löök, jala|löök, kabja|löök, kaksik|löök, karistus|löök, kaug|löök, kepi|löök, kirve|löök, käe|löök, läbi|löök, madal|löök, mõõga|löök, mööda|löök, noa|löök, nurga|löök, otse|löök, peale|löök, pea|löök, pette|löök, piitsa|löök, pintsli|löök, pomm|löök, põhi|löök, põlve|löök, põrke|löök, randme|löök, rusika|löök, ründe|löök, saba|löök, sisse|löök, südame|löök, tagantkäe|löök, tagasi|löök, tiiva|löök, trahvi|löök, tõrje|löök, täägi|löök, vaba|löök, vahe|löök, vasara|löök, vastu|löök, vikati|löök, viltu|löök, välgu|löök, välja|löök, väravalöök.
2. õnnetus, lüüasaamine. Poja surm oli talle vapustav löök. Ta elas selle löögi vapralt, mehiselt üle. Mind tabas raske löök. *Teise tütre sünnil oli Krõõt nutnud, nüüd [kui jälle sündis tütar] võttis ta löögi alistunult vastu. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: saatuselöök.
3. kõnek hea võimalus; menu. Jaan on vaikne nohik, tal pole tüdrukutega, tüdrukute juures lööki, ta ei pääse löögile. Koolide lõpuaktuste ajal on lillekaubitsejatel lööki.

sisse lööma

1. löögiga, löökidega v. hoogsalt millegi sisse pressima. Naelad tuleb korralikult sisse lüüa. Küüsi, hambaid sisse lööma. || (löögina) millessegi tungima. Välk lõi sisse. Laine lõi paati sisse.
2. löögiga purustama. Lööb akna, ukse, ukseklaasid sisse. Mehel löödi prillid sisse. Puu langes maja peale ja lõi katuse sisse. *Kakeldi ja löödi nägusid sisse mitmel pool. R. Sirge.
3. millessegi tekkima. Lihale olid ussid sisse löönud. Haavale lõi põletik, küüneviha sisse.

lühike(ne) ‹-se 5 komp lühem superl kõige lühem e. lühim› ‹adj›
ant. hrl. pikk
1. suhteliselt väikese pikkuse v. ulatusega. Lühike mees, naine. Ta on minust lühem. Lühikest kasvu poiss. Lühikesed sääred, jalad, sõrmed. Lühike kael. Moekalt lühike kleit, seelik. Käib suvel lühikeste pükstega. Tahan osta lühikeste varrukatega pluusi. Need püksid on sulle (säärest) lühikesed. Kasvajale lapsele jäävad riided ruttu lühikeseks. Lõika juuksed lühemaks. Lühike vorstijupp. Lühike vahemaa, lennuliin. Juhatas mulle lühima tee bussipeatusse. Seda lühikest maad võib ka jala käia. Lühike artikkel, kirjutis, jutustus. Lühikesed jõulised aerutõmbed. Olen lühikese nägemisega 'lühinägelik'. Valel on lühikesed jalad. Seni võtab lühike marja maast, kuni pikk kummardab. *Elna samm on lühike, kiire ja kuuldamatu. H. Sergo.
2. suhteliselt väikese kestusega. Lühike suveöö, sügispäev. Päevad hakkavad lühemaks jääma. Elu, suvi on lühike, üürike. Lühike õnn, rõõm. Lühike haugatus, naer. Olen lühikese unega. Lühike peatus. Lühike 'põgus' pilk. Lühikesed vokaalid. Lühikese ajaga on palju ära tehtud. Oleme alles lühikest aega tuttavad.
3. napisõnaline, lakooniline. Lühike vastus, hinnang, otsus. Ta on lühikese jutuga mees. *Ta seletas lühikese poriseva sõnaga, mis tüdrukul oodata ja teha olevat .. E. Vilde.
4. äkiline, järsk. Kes vaenlase kätte langes, sellele tehti lühike lõpp – lasti maha. *„Sinuga on lugu lühike,” ütles Mihkel seale, „sul võtame jõuluks hinge välja.” H. Lehiste.
5. küündimatu, vähene. Lühikese aruga, mõtlemisega inimesed ei näe tänasest päevast kaugemale. Naisterahval öeldi olevat pikad juuksed ja lühike aru, taip. *Kui lühike on järelpõlvede mälu! Kui vähe peab see midagi konkreetset kinni! F. Tuglas. *Lühikese mõistusega poja pärast oli teda juba küllalt pilgatud. A. Viirlaid.

madalale ‹adv›

1. mingile alustasandile (hrl. maapinnale) suhteliselt lähedale (ka näiliselt). Puud olid madalale, peaaegu vastu maad paindunud. Esikus oli laste tarvis madalale kinnitatud riidevarn. Poiss tuli redelil paar pulka madalamale. Tukkuja pea vajus järjest madalamale. Päike laskus, vajus madalamale.
2. määra v. taseme poolest tegelikust, olemasolevast allapoole. Öösel langes temperatuur maapinnal väga madalale. Poiste tuju vajus veelgi madalamale. *On eksitus oma nõudeid liiga madalale asetada. Mitte kesktaset, vaid tippusid! F. Tuglas.
3. moraalselt alla, alaväärseks v. väärituks. Mees hakkas jooma ja langes üha madalamale. *Mina muidugi ei küsi, kus sa käid, sellist kommet mul veel pole, nii madalale mina ei lasku! M. Traat.

maha ‹adv›

1. maapinnale v. mingile muule aluspinnale (v. selle lähedale). Isa pani lapse sülest maha. Hüppas, kukkus kiigelaualt, põhukuhja otsast maha. Roni koorma otsast, autokastist, hobuse seljast maha! Tuleb, kobib sadulast, vankrilt, jalgrattalt maha. Õled laotati põrandale maha. Paneme uue vaiba maha. Pane puusületäis pliidi ette maha! Laadisime koorma, tõstsime kastid maha. Viskas kivi käest maha. Pillas tassi, kohvikannu, noa maha. Võti libises käest, sõrmede vahelt maha. Õun potsatas puu otsast maha. Ära pillu pabereid, prahti maha! Ettevaatlikult, et sa midagi laua pealt maha ei aja! Kallab, valab vee maha. Natuke kohvi loksus üle tassiääre maha. Leivaraasukesi pudenes maha. Astusime bussist, vagunist maha. Selles peatuses, jaamas ei läinud keegi maha. Vikatid toodi lakast maha. Talv jõudis kätte, lumi tuli maha. Kaste, udu langes maha. Ehitusgeodeedid märgivad rajatavad hooned maha. Saia ei saja taevast maha. || allapoole, madalamale, alla. Marjade kättesaamiseks painutasime pihlaka, oksa maha. Poiss laskis püksid maha. Õmblus triigitakse, pressitakse maha. Ära noruta, ära löö, lase pead maha! Ants ohkas ja vaatas maha. Lööb häbelikult silmad, pilgu maha. *.. ta väljasirutatud käsi langeb lõdvalt maha. E. Vilde. *.. ostis endale punase ning läikiva auto, millel katus maha käis. A. Beekman. || püstiasendist pikali, siruli vms. asendisse. Istusime, kükitasime põrandale, kraavipervele, kuuseheki äärde maha. Tuleb maha istuda 'istet võtta' ja tööle hakata. Paiskas, rabas, tõukas, lõi teise pikali maha. Heitsin, viskusin murule kõhuli maha. Ta kukkus selili maha. Mees prantsatas, vajus täies pikkuses maha. Kogupauk niitis esimesed ründajad maha. Mis sa tormad, jooksed teise jalust maha! Ta joob end lausa käpuli maha. Vedasin õhtul oma kere koiku peale maha. Jooksis, kuni varises jõuetult maha. Viruta talle nii, et maha jääb! Pani jõukatsumisel oma vastase maha. Haigus võtab, murrab tugevadki mehed maha. Kaamelid heitsid maha. Hunt langes lasust surnult maha. Torm murdis mitu puud maha. Auto ajas väravaposti maha. Rohi on maha tallatud. | piltl. *Elu surus maha, kippus tülbistama, ära väsitama. R. Sirge.
2. mullasse, maa sisse (näit. kasvama, peitu). Kartuleid maha panema. Tulbisibulad pannakse maha sügisel. Kapsataimed istutati maha. Kui palju otra, lina maha teete 'külvate'? Rukis sai õigel ajal maha. Koer matab kondi maha. Laip, surnud maeti maha. Majaperemees matnud oma kulla ja väärtasjad sõja ajal aeda maha. *Matusepäeva hommikul pani ta enese riidesse ja sõitis Jussi maha viima. A. H. Tammsaare. | piltl. Mine linna, mis mõtet on sul end sellesse maakolkasse maha matta! *Hea on vahel, kui on raske, / mure maha matta. L. Seppel.
3. küljest, otsast v. pealt ära. Jalg tulevat amputeerida, pealtpoolt põlve maha võtta. Vargal raiuti käsi, tapjal pea maha. Nülgis, võttis rebasel naha maha. Nahk tuli kestendades turjalt maha. Ajab habeme, vuntsid maha. Pea aeti paljaks, juuksed aeti masinaga maha. Hakkas tapetud seal karva maha võtma. Põder, sokk ajab aasta lõpupoole sarved maha. Puu laseb sügisel lehed, okkad maha. Saagisin palgil, latil tüki otsast maha. Viljapuudel tuleb kuivanud oksad maha lõigata. Väejooksikul kisti pagunid maha. Trellid võeti akende eest maha. Traktoril tuli roomik maha. Kruvis aparaadil paar detaili maha. Siit tuleks paari millimeetri jagu maha viilida. Seintelt, laualt on värv kohati maha koorunud, maha tulnud. Hõõru, nühi rooste maha. Pühkis jalanõudelt suurema pori maha. Hakkasin riietelt tolmu maha rapsima. Pesin duši all päevase higi maha. Kustuta tahvlilt need kritseldused maha! Sukasilm jooksis maha 'hargnes'. | piltl. Kes suudab seda häbiplekki enam maha pesta! Oma kõnega rebis ta vastaskandidaatidelt maskid maha. See komme harjuta endast maha! *Meid kujundab kollektiiv, lihvib liigse maha, annab puuduva juurde. J. Smuul. || (riiete v. jalanõude äravõtmise kohta:) ült, seljast, peast, jalast. Võta mantel, pintsak, kampsun, särk (seljast) maha. Ajab püksid jalast maha. Võtsin üleriided, kasuka maha. Koorib endal paksud vammused maha. Müts maha söögilauas! Kisub, sikutab, tirib saapad, säärikud maha.
4. kõnek hulgalt, määralt vähemaks. Peremees võttis palka maha, mitu krooni palgast maha. Tingib, kaupleb hinda maha. Hinnast ei jäetud kopikatki maha. Honorarist arvati maksud maha. Peaksid vähem sööma, et kaalu, kaalust maha võtta. Ma olen haiguse ajal mitu kilo maha võtnud. Hoogu, kiirust, tempot maha võtma. Ära kihuta, võta gaasi maha! Kui õnnestuks endalt kümmekond aastat maha raputada! *Kaheksast kolm maha arvata, üheksa juurde panna ... Palju see on? M. Traat. || (seoses tunnete talitsemisega, nende vaigistamisega). Hirmu, pahameelt, ärevust, erutust, viha, vastikustunnet maha suruma. Püüdis valutunnet, iiveldust, haigutust maha suruda. Surusin endas maha soovi, kiusatuse pikali heita. Lugu tegi talle nalja, ent ta surus muige maha. Mees oli algul äge, kuid rahunes pikkamööda maha. Kähvanud oma pahameele välja, jahtus osakonnajuhataja maha. Püüdsin vihamehi, sõnelejaid maha rahustada. Mehe viha jahtus peagi maha. || mitteväärtuslikuks, kehvaks, kõlbmatuks. Ma laitsin tal selle kavatsuse, plaani, mõtte maha. Arvustus tegi, laitis teose, lavastuse täiesti, maani maha. Ta ei kiitnud ennast ega teinud ka teisi maha. Ettepanek, kandidaat hääletati maha. *Teiste tööd materdab maha, ise ei oska midagi teha. E. Tennov. *Veel sajand-kaks tagasi elasid tõelised mehed – miks ometi on nad meie ajal nii maha käinud? V. Lattik.
5. kellestki v. millestki (sellega mitte kaasa jõudes) tahapoole. a. (ruumiliselt). Ta tuleb koos minuga ega jää sammugi maha. Ta oli juba minust tüki maad maha jäänud. Astu kiiremini, ära jää maha! Voor oli polgust maha jäänud. b. (tegevuses, arengus, võimetes, tasemes vms.). Kippusime põllutöödega, põllutöödes naabritest maha jääma. Poiss jääb õppimises, aritmeetikas teistest maha. Inglise keele oskuses jättis ta klassikaaslased kaugele maha. Meie võistleja jääb turniiri liidrist maha poole punktiga. Sa oled ajast, elust maha jäänud. Ants ei jää sõbrast julguses ja ettevõtlikkuses sugugi maha. Mõned taimed jäid teistest kasvus maha. Hotell ei jää millegi poolest maha suuremate keskuste omadest. *Vallak kui sotsioloog või filosoof jääb tunduvalt maha Vallakust kui psühholoogist. H. Puhvel.
6. osutab rõhutavalt millegi sooritamisele, läbitegemisele, teostamisele; lõpuni, täielikult, ära. Käisime, kõmpisime, vantsisime, marssisime paarkümmend kilomeetrit maha. Autoga sõideti maha üle kahesaja kilomeetri. Kas sa jõuad nii pikka maad maha käia? Magasin tervelt pool päeva maha. Logelesin pühapäeva niisama maha. Peeti maha künnivõistlused, kõnekoosolek. Piim tuleb korralikult maha jahutada. Pidasime maha väikese peo. Keerutasin minagi peol paar tantsu maha. Giid vuristas oma seletuse kiiresti maha. Rääkisime, ajasime temaga pikad jutud maha. Pidasime maha tulise vaidluse. Kell oli maha käinud. || (hrl. hävimisega v. hävitamisega ühenduses). Maja, saun põles maani maha. Aegade jooksul on osa müüri maha varisenud. Vaenlane põletas linna, mitu küla maha. Kuur, ahi lõhuti, kisti maha. Tõmbas, kriipsutas sõna, terve lõigu maha. || (mõnikord osutab kasvavate puude v. taimede langetamisele raiumisega v. lõikamisega). Raius, võttis, saagis mõned puud maha. Mets võeti, raiuti, saeti maha. Võsa, põõsastik tuleb maha raiuda. Niitsin eile osa kaera, heina maha. *Laupäeval oli Maret ristikupõllu masinaga maha niitnud .. R. Sirge. || ‹ka ühendverbi osana› (tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses). Vaenlane tappis, nottis küla elanikud viimseni maha. Hundid murdsid põdra maha. Ta on nii armetu, et võib tänapäev maha surra. Mitu vangi, kurjategija lasti maha. Laskis, kõmmutas paar ründajat maha. Ähvardas varga nagu marukoera maha lüüa. Röövlid koksasid mehe maha. || ‹ühendverbi osana› ka piltl esineb müümist, ka raiskamist, kulutamist märkivates ühendverbides. Müüs maja, loomad, auto, kõik viimseni maha. Laohoidja äritses, sahkerdas osa kaupa maha. Ta parseldas, äris hobuse laadal maha. Mees jõi, laristas, prassis raha, kogu teenistuse, varanduse maha. Parun mänginud oma mõisa kaartidega maha. Ta on reetur, vaata et müüb veel meid kõiki maha. *Niiviisi mängid maha sellegi usaldusenatukese, mida sinu vastu veel on tuntud! V. Lattik. || osutab aja, mingi olulise momendi v. sündmuse märkamatult, tegutsematult mööduda laskmisele. Passi peale, et sa õiget momenti maha ei maga! Lähme, sellist võimalust, juhust ei tohi maha magada! Väärtuslik aeg jookseb kasutult maha. *Armas jumal, kui elu on antud, kuidas ma ta maha magan! H. Raudsepp.
7. ‹ühendverbi osana› osutab vabatahtlikule v. sunnitud loobumisele millestki v. kellestki. a. (ühenduses ameti v. töökohaga). Kustas pani õpetajaameti, treenerikohustused maha. Ta otsustas vanuse, haiguse tõttu oma ameti maha panna. Kui sa ülemustega vastuollu lähed, võetakse sind (kohalt) maha! Mehed maksti laevalt maha 'vallandati ja neile anti lõpparve'. b. hrl. ühenduses verbiga jätma osutab kellegi v. millegi hülgamisele. Mees jättis oma perekonna, naise ja lapsed maha. Ta olevat leidnud uue kallima ja jätnud vana pruudi maha. Kõik sõbrad on Villemi maha jätnud. Jättis maha oma kodukoha ja läks võõrsile. Üksus jättis oma positsioonid maha. Linn jäeti taganemisel maha. Hoone, veski on ammu maha jäetud ja pooleldi lagunenud. Jätsin suitsetamise, kaardimängu maha. Niisugused mõtted jäta küll maha! Uni jättis mu täna varakult maha. Õnn on mind maha jätnud.
8. osutab kellegi (v. millegi) tegutsemast, toimimast lakkama sundimisele (vahel ka ilma konkreetse tegusõnata). Kõneleja karjuti maha. Maha türannid, okupandid! Maha sõda! Ülestõus, mäss, vandenõu, vastuhakk suruti julmalt maha. Tsaarivalitsusel õnnestus 1905. a. revolutsioon maha suruda. Kõik rahva protestiavaldused suruti maha. Suurtükitulega suruti vaenlase tulepesad maha. „Jama,” suruti seegi oletus maha.
9. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› kellegi (v. millegi) lahkumisel endisesse paika püsima, sinna alles. Vanemad surid noorelt, neil jäid maha väikesed lapsed. Jättis surres maha korras talu, suure varanduse. Tal jäi perekond kodumaale maha. Lehvitasin veel sõpradele, kes perroonile maha jäid. Miia läks emaga kaasa, ei tahtnud vanaema juurde maha jääda. Põgenemisel jäeti osa asju teele maha. Ma unustasin oma käekella maha. Jäin eile rongist, bussist maha. Teekäänaku taha kaduv buss jättis maha tolmupilve. Lumme jäid jäljed maha.
10. osutab, et midagi tehakse millegi järgi, midagi jäljendades. Poiss kirjutas matemaatikaülesanded pinginaabrilt maha. Kirjutasin valemi tahvlilt maha. Joonistage see pilt raamatust maha! Kust sa selle loo maha vehkisid, viksisid, treisid? Kas ta rääkis peast või luges paberilt maha?
11. arvelt (3. täh.), arvestusest ära, nimistust v. koosseisust välja. Amortiseerunud masinad, lõpnud loomad kanti aktiga maha. Riknenud kaup, puuvili tuli maha kanda. Ma ei tule, tõmmake mind nimekirjast maha! Küsimus tuleb päevakorrast maha võtta. *.. mõis peab mind uppunuks, arvab hingekirjast maha, mina ise kaon aga metsa! A. Hint.
12. ‹hrl. koos verbidega salgama, vaikima› olematuks, mitteesinevaks v. -esinenuks. Juhtunut polnud võimalik maha salata. Ta räägib puhast tõtt, ei salga midagi maha. Parem, kui me selle fakti, loo maha vaikime. Partii lõpul mängisin oma paremuse maha.
13. ‹koos verbiga saama› toime, valmis, midagi sooritanuks. Naine sai lapsega maha 'sünnitas lapse', sai enneaegu maha 'sünnitas enneaegu'. Kirjanik sai maha uue romaaniga, filmistsenaariumiga. Kuidagi saime selle eksamiga maha. Mis tembuga, rumalusega sa nüüd oled maha saanud!
14. kindlaks, otsustatuks, kokkulepituks. Tingimused olid vastuvõetavad ja mehed tegid kaubad maha. Mul oli Antsuga maha tehtud, et lähen tema asemel karja. *.. aga mina tegin endamisi maha, et olgu jonniga, kuidas on, Hansu-Tooma lugemistele ma küll enam ei lähe. J. Rannap.
15. ‹hrl. koos verbiga kuulutama› avalikult teatavaks (eriti abiellu astumise eelteatena). Maali ja Tõnis kuulutati pühapäeval esimest korda (kantslist) maha. *Mäletan veel selgesti, kui alles hiljem kirikust maha öeldi: nüüd olla luba ka ilma mõisakirjata lugema ja laulatusele tulla. A. Kitzberg.
16. ‹hrl. koos verbiga viskama› osutab millelegi, mida on kulutatud asjata, tulemusteta. Ravimitest polnud abi, ainult hulk raha maha visatud. Kui nüüd ka ei õnnestu, siis on meie vaev maha visatud.

matsuma ‹42›
matse (2. täh.) kuuldavale laskma. Märg maapind, muld matsus jalge all. Vihtlejad ähivad, vihad matsuvad. Söövad nii et suud matsuvad. Rehalas matsusid koodid. Kivi langes matsudes maha. Hobuste kabjad, sammud matsuvad pehmel teel. Matsuv suudlus, musi. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. || sellist heli tekitades langema, kukkuma. Kähmluses matsusid hoobid. *Rigi-ragises, mütsus, / mullale kask kui matsus .. H. Visnapuu.

medali|konkurents
konkurents medalitele. Selle kaotusega langes meie võistleja medalikonkurentsist välja.

minestanult ‹adv›
minestuses olevana. Kukkus, langes, vajus minestanult maha.

mis|juures ‹adv›
mille puhul; kusjuures. Pidas pika kõne maha, misjuures ise ei teadnudki, mida öelda tahtis. *Ta noogutas pead, misjuures üks juuksekahl ta laubale langes. B. Kangro. *Tal on röögatu suur kahekorruseline maja, misjuures terve teine korrus on magamistuba. H. Lepik (tlk).

moona|ladu
hrl. lahingumoona-, harvemini toidumoonaladu. Partisanide saagiks langes vaenlase moonaladu. Leiba jagati moonalaost.

murdu ‹adv›
murruna, väga palju. Saal sai rahvast murdu täis. Rahvast oli murdu koos, kokku tulnud. Sääski sigines murdu. *Murdu langes mehi. / Jões oli virnas surnukehi. A. Sang (tlk). *.. ja pikas rohus kasvas murdu muulukaid. A. Kaal.

mure|koorem
piltl. Teda rõhub raske murekoorem. Kannab ränka murekoormat. Ta on murekoorma all üsna kööku vajunud. Kivi veeres südamelt, murekoorem langes õlult.

mõtiskelu ‹11› ‹s›
mõtisklus. Vaikne mõtiskelu. Langes, vajus mõtiskellu, ärkas mõtiskelust. *Täna õhtul polnud aega mõtiskeluks, täna õhtul oli ta piduperenaine. K. Ristikivi.

mõõga|hoop
Langes mõõgahoobist, tapeti mõõgahoobiga. Mõõgahoope tõrjuti kilbiga.

mõõk ‹mõõga 23› ‹s›

1. hrl. endisaegne nugaja teramikuga (ühe v. kahe teraga) külmrelv raiumiseks v. torkamiseks. Mõõga käepide, pära, teramik, tupp. Terav, haljas mõõk. Sirged, kõverad mõõgad. Kilbi ja mõõgaga sõdalane. Mõõka teritama, ihuma. Sepp teeb, taob mõõka. Tõmbab mõõga tupest. Paneb, lükkab mõõga tuppe. Mõõk käes, vööl. Tormab mõõka keerutades lahingusse. Raiub, torkab mõõgaga. Palja, lahtise mõõgaga valvur. Langes, suri mõõga läbi. Poisid voolisid endile puust mõõgad. || piltl (relvajõu, vägivalla kohta). Uus usk suruti peale mõõgaga. Meie Maarjamaad on nimetatud mõõgaga mõõdetud maaks. Võitja mõõk on võidetu seadus. Täägi ja mõõga varal püsti püsiv riik.
▷ Liitsõnad: kahekäe|mõõk, ratsaväemõõk; timukamõõk.
2. kujult mõõka (1. täh.) meenutav tööriist. a. ropsimõõk. Linu ropsiti puust mõõgaga. *Kevadtalvel töötasid aga neissamus ruumes linarabajad oma mõõkade ja ürssidega. F. Tuglas. b. vöömõõk. Mõõgaga korjati vöö lõimelõngu ja löödi kude kinni.

müts ‹interj adv›
annab edasi millegi (pehme ja raske) kukkumise v. põrkamise heli. Kott langes käest müts põrandale. Pall käib, põrkab müts ja müts vastu seina. Müts, müts kukuvad kapsapead konteinerisse.

niiste ‹18› ‹s›
põleva tahi v. pirru söestunud (ja äralangev v. niistatud) osa. *Niiste langes maha, tekitades all olevas sütehunnikus hõõgumist. J. Mändmets. *Metsasammal oli põlenud kui niiste, teda puudutades lendas tolmuna laiali. A. Gailit.

nivoo ‹15› ‹s›
ka füüs rõhtpinna (kõrgus)tase, kõrgusaste. Vedeliku nivoo katseklaasis, paagis. Erineva nivooga mägijärved. || piltl tase, millel miski v. keegi on väärtuse vm. poolest. Verevalkude nivoo langes. Ta on oma teadmistelt keskmisest nivoost kõrgemal. *Ja just võrdlus nivooga, kust on tuldud, annab kaalu sellele, kuhu on jõutud. E. Vetemaa.

norgu ‹adv›
lonti, ripakile; rõhutud meeleollu, tusatujju. Pea vajus, langes norgu. Lilled vaasis on norgu vajunud. Tulp laseb õied norgu. Kõigil vajus nina piinlikkusest norgu. Ära selle väikese ebaõnne pärast end norgu lase. Jäi, langes solvumisest norgu. *.. ja mingi kõlupäise tüdruku pärast ennast norgu lasta! Ptüi! A. Jakobson.

nott1 ‹noti 21› ‹s›
hrl. ümmargune puupakk, puutomp, ront. Jõe põhja vajunud vettinud notid. Poolpõlenud söestunud notid tuleasemel. Notte siin on, aga mul oleks paari pikka palki tarvis. Metsa alla pehkima jäänud notid. Leidis kuiva rooviku, raius selle nottideks. Varsti on puu laasitud ja nottideks saetud. Vineeri- ja tikutööstus kasutab lühikesi (alla 3 m) tüvelõikeid – notte. Magab kui nott. Jalg on paistes nagu nott. Ta oli vait kui nott. Veekandmisest olid käed tuimad nagu notid. *Valdek püüdiski ennast jalgadele upitada, aga langes nagu nott tagasi .. L. Vaher. *Te notid, kivid, hullemad kui tuimad! / Oh, südametud, kalgid roomlased .. G. Meri (tlk).
▷ Liitsõnad: palgi|nott, puunott.

null ‹-i 21› ‹s›

1. ‹num› põhiarv 0, mis liitmisel mis tahes arvuga ei muuda selle väärtust; elementide arv tühjas hulgas. Viis pluss null, viis miinus null on viis. Nulliga korrutatuna annab iga arv nulli. Nulliga jagatuna jääb arv endiseks. Läbis distantsi null karistuspunktiga. || (kellaaja puhul märgib minutite v. tundide tühja hulka). Kell seitse null null. Kakskümmend neli null null ehk null – null null (24.00 ehk 0.00). Kell null kolmkümmend ehk pool üks öösel. || (arvestuspunktita jäämise kohta). Mäng lõppes väravateta viigiga 0:0 (null null). Meie korvpallimeeskond läks juhtima neli null (4:0). Sai turniiritabelisse nulli. || piltl (millegi täiesti v. praktiliselt olematu kohta). Vaeva on nähtud, aga tulemus on null, võrdub nulliga. Selle töö väärtus on praktiliselt null. Kottpime öö, nähtavus peaaegu null. Matemaatika on mul eluaeg null olnud. Ta kirjandusalane haridus on enam-vähem null. Lubatud soodustused osutusid hiljem nulliks. Oli oma äri rajades peaaegu nullist alustanud. Uue tehnoloogiaga on tootmiskaod peaaegu nullini viidud. Minu väljavaated, lootused vähenesid nullini. Uurija aastatepikkune töö oli nulliks tehtud. Ta säästud on kahanenud nulliks, nullini, lähenevad nullile. Lepituskatsed lõppesid nulliga.
2. ‹s› number 0, mis positsioonilises arvusüsteemis märgib mingi järgu ühikute puudumist; arvule juurde kirjutatuna tähistab selle suurenemist 10 korda. Seitse sajandikku ehk null koma null seitse (0,07). Null koma kuus hektarit. Ühte ja nulli on lastel kerge kirjutada. Nulliga lõppev arv. Miljon kirjutatakse kuue nulliga. || (selle numbriga tähistatud suuruse, suurusjärgu, töörežiimi vm. kohta). Kalossid number null. Number null haavlite läbimõõt on 4,25 mm. Pea aeti (number) nulliga 'masinaga hästi madalalt lõigates' paljaks. *Ülo juuksed olid hommikul nulli pealt maha aetud. A. Kaal. || piltl (kellegi v. millegi tähtsusetuks peetava, mittearvestatava v. tühise kohta). Mind ta ei näe ega arvesta – ma olen temale null. Tema arvamus on mulle null. Ühte kiidetakse taevani, teised on nullid. Tal pole enam autoriteeti, ta on minu jaoks ümmargune null. Brigadir on meeste silmis tühipaljas, täielik null. Inimest püütakse nulliks alandada. *Fakt on null, kui tahetakse näha nulli. R. Saluri. *Ma polnud null, polnud tühjalt veerev ratas. Minuga arvestati. O. Tooming.
3. nullpunkt mõõteskaalal. Temperatuur on nullis, langes alla nulli, tõusis pisut üle nulli. Mõõteriista osuti on nullil. Väinameres on keskmine veetase Kroonlinna nullist 7 cm madalam. || piltl (tuju, meeleolu jms. kohta:) kehv, vilets. Tuju, meeleolu on alla nulli, allpool nulli, vajub alla nulli, allapoole nulli. Tuju läks, langes päris nulli. Hing on täis ja tuju on nullis.

nurjatu ‹1›

1. ‹adj› alatu; häbitu, jultunud. Nurjatu pealekaebaja, äraandja, nuhk. See nurjatu inimene on raha pärast kõigeks valmis. Keegi nurjatu hing oli heinakuhja põlema pistnud. Nurjatu kavatsus, plaan, tegu, ettepanek, laim. Langes nurjatu pettuse ohvriks. *.. või oli inimene ise see nurjatu, kes ilmast hädaoru lõi. K. Saaber. || häbematu, sõnakuulmatu, üleannetu. Oh te nurjatud jõmpsikad, või poriste jalgadega tuppa! Punik, va nurjatu loom, kipub muudkui ristikupõllule.
2. ‹s› selline inimene. Ühe nurjatu pärast peavad teised kannatama. Sellist nurjatut tuleks karistada. Vaiki, nurjatu! Meie hulgas on nuhke ja nurjatuid. Küll ma sust, nurjatust, jagu saan! No mis sa ütled nurjatutele!
3. ‹adj› kõnek kole, hirmus. *On üks vana nurjatu maakoht soo sees, kus huntki ei taha elada .. Juh. Liiv. *Nüüd oli ilm juba päris nurjatu. Algas lumesadu, mis muutus varsti lausa tuisuks. F. Tuglas.

nõgi ‹nõe, nõge 28› ‹s›

1. kütuse mittetäielikul põlemisel tekkiv peam. tahmast koosnev sadestis (suitsukäikude, sisepõlemismootorite seintel jne.). Korstnat, lõõre pühkides puhastame nad nõest. Nõgi katab suitsusauna seinu, lage. Lambiklaas oli nõest must. Vabrikukorstnad paiskavad õhku tahma ja nõge. Korstnapühkijal on käed, nägu nõega koos. | piltl. *.. minu hinge langes nõgi – / vaesus, häbi, tusk ja piin. A. Sang.
2. nõgieoste mass nõgihaigusest nakatunud taimel
▷ Liitsõnad: kõrre|nõgi, kõva|nõgi, lendnõgi.

nõia|trumm
etn nõidumis- ja ennustusvahend šamanismi levikualal Põhja-Euraasias ja -Ameerikas. Nõiatrummi põristades langes šamaan transsi, lovesse.

nõjatama ‹37›

1. millegi v. kellegi vastu asetama v. toetama, najatama, naaldama. Nõjata redel vastu seina. Seljatoega istmel saab mugavalt pead nõjatada, võib pea seljatoele, vastu seljatuge nõjatada. Seadis haige istuma, nõjatades ta selja vastu patju. Nõjatab otsmiku vastu külma aknaklaasi. Nõjatab küünarnukid lauale. Nõjata jalgratas puu najale.
2. najatuma, naalduma. Lase end nõjakile, nõjata vastu seljatuge, vastu mind. Nõjatab seistes uksepiidale, letile, rinnatisele. Pole kuhugi nõjatada ega millestki kinni hoida. *Juba vaatas ta aia najal nõjatava luua poole [et langenud lehti pühkida]. M. Rebane. *Üks sirge mänd langes teise najale, oksad vajusid vaheliti ja nii ta jäigi sinna nõjatama. M. Metsanurk.

nälja|surm
surm nälja tagajärjel. Suri näljasurma, langes näljasurma ohvriks. On jõudnud näljasurma äärele, hingitsevad näljasurma äärel. Nad pääsesid, päästeti näljasurmast. Näljahäda ajal oli näljasurm igapäevane asi.

oimetus ‹-e 5› ‹s›
(< as oimetu); med kooma. Langes oimetusse. Ärkas, toibus oimetusest. Olime oimetuseni väsinud. Tundsin sellist oimetust, et ei jõudnud sõrmegi liigutada. *.. tunti nukrust enese nõrkusest ja häbeneti enese oimetust edasipüüdmises .. M. Metsanurk.

olek ‹-u 2› ‹s›

1. olendi olemis- v. käitumislaad. Tõsise, lihtsa, tagasihoidliku, aeglase, alandliku, rõõmsa, ülbe, kerglase olekuga inimene. Võimumehe, koolmeistri, antvärgi olekuga mees. Neiu on laheda, malbe olekuga, oleku poolest lahe, malbe. Oma olekult erines ta teistest tüdrukutest. Ootaja olek ilmutas tüdimust. Ta olek tundus eile kuidagi iseäralik. Aimasin ta olekust, et asjad ei ole laabunud. Tulevasi kosmonaute harjutatakse kaaluta olekuga. Välise oleku järgi otsustades on ta juba pensioniealine. Tundsin, et ta olek minu suhtes, minu vastu ei ole endine. Usaldav olek oli nende vahelt kadunud.
2. seisund, seisukord; olukord. a. olendi hingeline v. kehaline seisund. Ärritatud, rõhutud, lõbusas, lustlikus olekus inimene. Joobnud, ebakaines, viinastanud olekus mees. Mul on täna (kuidagi) uimane, halb, raske, haiglane olek. Langes unetaolisse olekusse. Lamas teadvuseta olekus, ärkas teadvuseta olekust. Magamata olek kurnab inimest. Kas sa ei näe, et ta on õnnistatud olekus! 'rase'. b. eseme, nähtuse, aine jms. seisund v. eksisteerimisvorm. Maailm on pidevas muutumise ja arenemise olekus. Aine kristalliline, amorfne olek. Soola lahustunud olek. Aine võib esineda tahkes, vedelas ja gaasilises olekus. Aine neljandat olekut nimetatakse plasmaks. Atmosfääri olekut iseloomustavad õhurõhk, -temperatuur, sademed, tuul jm. näitajad. Need vääriskivid on looduslikus, töötlemata olekus. Avatud olekus kuivab märgunud vihmavari kiiresti. Igast asjast paistis majapidamise jõukas olek. Su mantel on juba üsna armetus olekus. c. van olukord. *Missugune olek... missugune võimatu olek... missugune väljapääsemata olek! E. Särgava.
▷ Liitsõnad: agregaat|olek, alasti|olek, hämar|olek, julge|olek, jõude|olek, kinni|olek, korras|olek, lahti|olek, nõus|olek, peata|olek, piir|olek, pingul|olek, puhke|olek, purjus|olek, päri|olek, rahul|olek, süüdi|olek, valmis|olek, ärkvel|olek, üleolek.
3. olemine, viibimine. Spordilaagris olek on poisile hästi mõjunud. Puhkusel oleku ajaks andsin toalilled naabri hoolde. See oli tema esimeheks oleku esimesel aastal. Siin on meil mõnus, lahe, segamatu olek. Teeme endale õhtul väikese hea oleku.
▷ Liitsõnad: eemal|olek, eraldi|olek, juures|olek, kohal|olek, koos|olek, lahus|olek, ligi|olek, paigal|olek, seal|olek, siin|olek, ära|olek, üksiolek.

oma|voliline ‹-se 5› ‹adj›

1. ebaseaduslik, lubamatu, meelevaldne; vägivaldne; oma tahet peale v. läbi suruv, teiste vastu hoolimatu, võimutsev. Omavoliline töölt lahkumine. Omavoliline maakasutus, metsaraie. See oli omavoliline tegu, samm. *Niisugune kangekaelne ja omavoliline ta oli, et ta ei pannud mikskiks Pärtli keeldu ja tahet. P. Vallak.
2. van iseseisev, sõltumatu, vaba. *Nii langes Tartu aastal 1224 ja temaga kustus eestlaste omavoliline elu. J. Hurt.

ootamis|pinge
ootuspinge. Ootamispinge kasvas, saavutas haripunkti, langes.

osa ‹8› ‹s›

1. tervikusse kuuluv, kuid sellest mõtteliselt v. tegelikult eraldatav v. eralduv jagu. a. terviku koostisdetail. Lahutas luku osadeks ja pani uuesti kokku. Laos on igasugu jublakaid, ei teagi, mille osad kõik on. Ostes tuleb kontrollida aparaadi kõigi osade olemasolu. Poiss tegi ise siit-sealt hangitud osadest raadio. Vanalt jalgrattalt oli mõni osa hoopis kaotsi läinud. Vedru on mehaanilise kella tähtis osa. Skulptuuri osad on eraldi valatud ja hiljem kokku liidetud. b. tervikust lahutamata, kuid asendi, funktsiooni vm. poolest eriline jagu. Ostan elamu või selle osa. Maakoore osade tõus ja vajumine. Kabepartii jaotub 3 ossa: avang, keskmäng, lõppmäng. Õppisime laulu osade viisi selgeks. Impeeriumi kõikides osades kehtis sama seadusandlus. Sõi kalast ainult selja ära, ülejäänud osad andis kassile. Saare, riigi, järve ida-, lääne-, lõuna-, põhjapoolne osa. Tüve, varre alumine, keskmine, ülemine osa. Seene maa-alune, maapealne osa. Taime rohelised osad. Aia tänavapoolne osa. Heinamaa madalam osa. Atmosfääri maapinnalähedane osa. Mäe lumega kaetud osa. Linna vanem, uuem osa. Silmad on ta näo ilmekaim osa. Kirjaniku loomingu väärtuslikem osa. Inimloomuse parem, halvem osa. | osas ‹postpositsioonilaadselt, muud väljendusvõimalused eelistatumad› hrl. kohta, poolest, suhtes. Illustratsioonide osas jättis teos soovida. Hinna osas lepiti kokku. Linna vajadused juurvilja osas suudeti rahuldada. c. mingi terviku liigenduse (ala)jaotis. Teos ilmub neljas osas. Romaani „Tõde ja õigus” I osa ilmus 1926. a. Kirjandusajaloo köite 1. osa sisaldab rahvaluule ülevaate. Sümfoonia koosnes kolmest osast. Eksami suuline ja kirjalik osa. d. kindla suurusega jagu tervikust v. terviku moodustamiseks. Segu kahest osast kompostist ja ühest osast aiamullast. Segati 1 osa lupja ja 3 osa liiva. Pärandus jagati kolme võrdsesse ossa, kolmeks võrdseks osaks. Isa rahast sai vanem poeg 2 osa, noorem 1 osa. Maksin ühiskingi jaoks oma osa – 5 krooni – ära. On ikka küntud ka, aga teist seda osa on veel künda. Kümnes osa 'kümnendik' kõigest, mis põld andnud. Kolmas osa 'kolmandik' karja(st) hukkus. Rääkis nii keeruliselt, et umbes neljas osa 'neljandik' sõnadest olid mulle võõrad. e. kellelegi mõeldud, määratud v. antud jagu (ka abstraktsemalt). Kõik pärijad olid oma osad kätte saanud. Saiadest sai iga laps oma osa. Andsin talle omast osast lisa. Kartulinoppijatele mõõdeti nende osad välja. Koer tuli sööjate juurde osale, osa ootama, oma osa saama. Mitu lammast langes huntide osaks. Poisil on oma osa 'karistus' ulakuse eest juba käes. Seda au ei ole mitte igaühele osaks saanud, osaks langenud. Talle ei olnud osaks antud kuulsaks saada. Tema osaks elus on olnud pettumused. *Sul on tulu tulevikus, / peale surma parem osa.. Jak. Tamm. *.. aga Marie peab minu osa olema, minu omaks jääma.. J. Pärn. f. filos filosoofia kategooria, mis koos terviku kategooriaga peegeldab objektide seesmist seost ja liigendust
▷ Liitsõnad: ala|osa, algus|osa, all|osa, ees|osa, ida|osa, jala|osa, juure|osa, kaela|osa, kande|osa, kanna|osa, katte|osa, keha|osa, kesk|osa, koostis|osa, käigu|osa, ladva|osa, linna|osa, lõpp|osa, lõuna|osa, lõvi|osa, lääne|osa, mandri|osa, masina|osa, metall|osa, murd|osa, nina|osa, piha|osa, puit|osa, põhi|osa, põhja|osa, pära|osa, päris|osa, pöia|osa, seeliku|osa, selja|osa, sise|osa, suudme|osa, sõjaväe|osa, säsi|osa, sääre|osa, taga|osa, talla|osa, tüve|osa, varre|osa, varruka|osa, varu|osa, väe|osa, välis|osa, ääre|osa, ülaosa.
2. mingi määr, hulk kellestki v. millestki. a. piiritlemata, ebamäärase suurusega hulk, mitte kõik. Osa ruume sai remonditud. Osa maast oli nisu, osa kartuli all. Osale meeskonnast anti linnaluba. Ootasin terve päeva ja osa õhtu(s)tki. Valdava osa päevast olen tööl. Teatav osa vabast ajast kulub meelelahutustele. Osa käsikirju ongi kaotsi jäänud. Suurem osa külalisi lahkus varakult. Põhilise osa palgast kulutas ta enda tarbeks. Vili on suures osas juba koristatud. Maja on suuremalt osalt ta enda ehitatud. b. kõnek (ligikaudselt) määratletud suurusega kogus vm. hulk. Vaka, külimitu osa kaeru. Toobi osa piima, tangu. Naela osa liha, rasva. Leisika osa linu. Vakamaa osa põldu. Kuhja osa loogu, rõugu osa ristikut. Rohkesti poole koorma osa sõnnikut. Sea seljalihal oli kolme sõrme osa pekki. Kivi vihises minust kriipsu osa mööda. Siin on keedu osa kalu, kapsast. Võeti päeva osa toitu ja hobusemoona kaasa.
▷ Liitsõnad: mahuosa.
3. roll, osatäitmine. a. (lava-, ekraaniteoses, kuuldemängus vms.). Väike, suur, kandev osa. Osa õppima, looma, ette valmistama. Osasse süvenema, sisse elama. Osas olema, elama. Osast välja langema. Osale peale, alla jääma. Näitleja töö osa kallal, osaga. Hakati uue näidendi osi jagama. Talle pakuti, anti osa uues filmis. Osasse, osale prooviti mitut näitlejat. Paruni osa mängis, täitis noor näitleja. Esines kuninga nõudlikus osas. Talle sobivad eriti vanaeitede osad. Etendati Gogoli „Revidenti” P. Pinnaga linnapea osas. Osast osasse arenev näitleja. b. võimalus v. kohustus midagi teha; tegevus, ülesanne, funktsioon. Võttis tööde juhtija osa enese kätte. Esines kohtus kaitsja, süüdistaja osas. On rahul oma algkooliõpetaja osaga. Tuli peoperemehe osaga hiilgavalt toime. Iga inimene ei tunne end juhi osas hästi, ei sobi juhi ossa. Kure osa lapsetoojana on rahvusvaheliselt tuntud. Pidi leppima kõrvaltvaataja osaga. Orjade osa oli tööd teha ja sõna kuulda. Enne taga aetud, asus ta nüüd ise jälitaja ossa. Ma ei tea, milline osa tal selles asjas oli. Kodu osa laste kasvatamisel. Petetu jääb narri ossa. Mulgi naise riietuses täitis peakatte osa linikutaoline valge rätik. See teadusala on seni olnud vaeslapse osas, on vaeslapse ossa jäetud 'tähelepanuta jäetud, kõrvaliseks peetud'. Ikka peab keegi peksupoisi, patuoina osas 'süüdistatav v. karistatav' olema.
▷ Liitsõnad: algataja|osa, draama|osa, filmi|osa, hiilge|osa, kaksik|osa, kõrval|osa, meelis|osa, nimi|osa, ooperi|osa, opereti|osa, pea|osa, pisiosa.

otse|kui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seob võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, justkui.; (on veidi raamatulikum ja pidulikum kui kui, nagu, justkui). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Kulmud otsekui pääsutiivad. Varemed otsekui sõja tummad tunnistajad. Kaks valgustatud akent otsekui kaks silma. Kortsus nägu otsekui küpseõun. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Ruum oli kõle otsekui kelder. Süda on tal kõva otsekui kivi. Värelev, otsekui elus leek. Nägu oli liikumatu, otsekui marmorist välja raiutud. Punane, otsekui tules leekiv taevas. Valge otsekui elevandiluust kael. Metsa vaikne, otsekui uinutav kohin. Libedasti otsekui õlitatult. Ootamatult otsekui välk selgest taevast. Kobamisi otsekui unes. Aeglaselt otsekui venides. Üksi otsekui vana känd. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust jm. Räägib otsekui raamatust. Vastas otsekui teise mõtteid lugedes. Seisab otsekui post paigal. Tüdruk lõhnas otsekui sirelikimp. Käib peale otsekui uni. Ilmus otsekui maa alt. Silmad läigivad otsekui palavikus. Kukkus otsekui välgust tabatuna. Vesi kobrutas otsekui keedes. Päevad möödusid otsekui lennul. Tõusime otsekui käskluse peale püsti. Astus teisele otsekui kogemata varbale. Pigistas teise kätt otsekui tangidega. Tunnen end otsekui kodus. Kõik on näha otsekui peegli peal. Teoseid tuleb otsekui konveierilt. Vili on otsekui maha rullitud. Maja oli otsekui välja surnud. Jalad olid otsekui kammitsas. Pea on otsekui vatti täis. Ta on saanud otsekui teiseks inimeseks. Valu oli otsekui käega pühitud. Rääkis seda otsekui meie ärritamiseks.
2. ‹konj› alustab kõrvallauset, mis väljendab:. a. võrdlust. Mäletan nii selgesti, otsekui olnuks see eile. Rõõmutseb, otsekui oleks ise kiita saanud. Kuulas ükskõikselt, otsekui ei oleks jutt temast. Tõstis tüdruku kergesti üles, otsekui oleks see udusulg. Kuulsin puhkimist, otsekui läheneks vedur. Vaatab ringi, otsekui kahtlustaks midagi. b. näimist, tundumist. Vari liikus, otsekui jookseks meile järele. Mulle näib, otsekui oleksin siin juba varem viibinud. Avas suu, otsekui tahaks midagi öelda. Sööb, otsekui poleks mitu päeva toitu näinudki. Mind jäeti omaette, otsekui antaks aega end koguda.
3. ‹adv› kasut. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse väljendamiseks. Õppis otsekui ainult kohusetundest. Rääkis sellest otsekui muu hulgas. Mets oleks otsekui valjemini kohisenud. Iga ilus päev tundub otsekui kingitusena. Rääkis otsekui enesele. Vabanes otsekui painajast. Otsekui kate langes mu silmilt. Töö oli neile otsekui karistus. Silmad lõid otsekui põlema. Me otsekui häbeneme avameelseid kõnelusi. Tahab oma jutuga otsekui ennastki veenda. Küsimuse peale ta otsekui ärkas oma mõtetest. Unes otsekui pidin klassis tundi andma.

otsus ‹-e 4› ‹s›

1. tulemus, millele jõutakse pärast asjaolude, võimaluste läbimõtlemist, kaalumist, arutlemist. Läbimõeldud, kindel, selge, mõistlik, õige otsus. Otsus oli, tuli eitav, jaatav. Sinu otsus tundub ainuvõimalik. Kaalusin kaua, kuid otsusele ei saanud, jõudnud. Tulime otsusele teised appi kutsuda. Tegi oma otsuse teistele teatavaks. Tegin otsuseks, et räägin kõik ausalt ära. Võtsin otsuseks suitsetamine maha jätta. Nii tähtsat otsust ei tehta, langetata uisapäisa, mõtlemata. Otsus langes ekskursiooni kasuks. Jäi otsuse juurde, otsusele kindlaks. Oli oma otsuses kindel. Talle ei meeldinud otsuseid teha. Muutis oma esialgse otsuse. Isa otsuse järgi sai vanim poeg talu. Üksmeelne otsus oli edasi töötada. Temas küpses otsus uut ametit õppida. Kahevahelolek viib lõpuks ikkagi mingisugusele otsusele. Vastuvõetud otsused tuleb ellu rakendada. Üldkoosoleku otsus kanti protokolli. Õppenõukogu otsusel, otsusega alandati poisi käitumishinne. || üksikakt, mille abil lahendatakse õiguslikke küsimusi; kohtuotsus. Kõigile kodanikele kohustuslik otsus. Kohus läks otsust tegema. Väljakuulutatud otsus viidi täide. Sõjakohtu otsusega määrati spioonile surmanuhtlus.
▷ Liitsõnad: eksi|otsus, valeotsus, eri|otsus, kohtu|otsus, tagaselja|otsus.
2. van seletus, selgitus; arvamus, hinnang, lahendus. Kes teab mulle selle asja kohta otsust anda? Ma ei usalda tema oskuste üle otsust anda. *.. paluge tema käest otsust, kuidas oleks võimalik jõenupuks moondatud neitsike jälle inimeseks teha? F. R. Kreutzwald. *.. Õhu enese käest ei saanud õiget otsust midagi. Küsis keegi, siis tegi Õhk nii kavala näo.. A. Kitzberg.

paar ‹-i 21›
I. ‹s› kaks kokkukuuluvat, mingis mõttes tervikut moodustavat ühesugust v. ühelaadilist eset v. olendit
1. (kahekaupa esinevate v. kasutatavate, harvem kaheosaliste esemete kohta). Paar pastlaid, saapaid, kingi, sukki, sokke, kindaid. Ostis kaks paari uusi kummikuid. Paar säravaid silmi, tugevaid töökäsi. Kaks paari jalgu. Kolm paari suiseid. Paar kõrvarõngaid, käeraudu, suuski, suusakeppe, uiske, aere. Veski töötab kahe paari kividega. Tegime kümme paari vihtu. Pildiloto põhineb piltide valikul paaride järgi. Kromosoomide paar. Jõudude, muutuvate suuruste paarid. Üks paar võrdseid nurki. Vöö oli kinnitatud kahe paari haakidega. Kingad on ühest, samast paarist. Need kindad on eri paarist. Sokid ei ole ühest, samast paarist. Paar pesu 'särk ja püksid'. Paar nuge-kahvleid 'nuga ja kahvel'. Paar pükse, sukkpükse 'ühed püksid, sukkpüksid'. Lippas tuhatnelja kodu poole, nagu oleks tal kaks, sada, mitu paari jalgu all.
▷ Liitsõnad: jala|paar, jalatsi|paar, jõu|paar, jäseme|paar, kalossi|paar, kihva|paar, kinda|paar, kinga|paar, kivi|paar, kõrva|paar, käte|paar, pastla|paar, pesu|paar, püksi|paar, ratta|paar, riimi|paar, rööpa|paar, saapa|paar, sarika|paar, sarve|paar, silma|paar, soki|paar, suka|paar, sussi|paar, suusa|paar, sõna|paar, uisu|paar, viisu|paar, vitsapaar.
2. kaks koos esinevat, töötavat v. tegutsevat inimest v. looma. a. (inimeste kohta). Elli ja Ester moodustavad töö juures paari. Raielangil töötasid mehed paaridena. Igale paarile anti ämber. Bridži mängitakse kahe paariga. Meie klassis oli kaks paari kaksikuid. Koomikute paar. Tagumist, viimast paari mängima. Kooliajal olime sõbratariga lahutamatu paar. Tüdrukud jalutasid paaridena koridoris. Võtke paaridesse! Paariks loe! Paarid on täis, keegi ei jäänud üksikuks. Pallipüüdmist harjutati paarides. Võistlejad loositi paaridesse. Jäätantsus tuli esikohale Kanada paar. Paras paar, paar parajaid 'halvustav v. irooniline ütlus kahe mingis mõttes ühesuguse, samaväärse inimese kohta'. b. (loomade kohta). Paar härgi. Teenistuskoerte valvas paar. Sulased töötasid kahe paari hobustega. *Ilus kõrbide paar, mära ja ruun olid tõesti märjad, päris nõrgusid.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: esi|paar, finaal|paar, jäätantsu|paar, mees|paar, nais|paar, sega|paar, tennise|paar, võistluspaar; hobuse|paar, härjapaar.
3. kaks hrl. eri sugupoolde kuuluvat inimest v. looma. a. (abielupaari, armastajapaari kohta). Armunud paar. Registreeritud, registreerimata, laulatatud, lahutatud paar. Armunute, vanakeste paar. Nad on kena, ilus, suurepärane, ideaalne, nagu loodud paar. Üks paar suudles pargipingil. Pühapäeval oli laulatusel kolm paari. Meie ees istus üks hallipäine paar. Vanale paarile pakuti istet. Nad olid nii noor paar, et neil ei olnud veel lapsigi. Meist sinuga oleks tulnud ebavõrdne paar. Tiiust ja Antsust võib paar saada. Kodukandis peeti Annet ja Peetrit kurameerijaks paariks. Ruumid jaotati lihtsalt: üks paaridele, teine üksikutele. *Vana Tuvide paari – Jaani ja Anu – ainus poeg langes Poolamaal. L. Kibuvits. b. kaks koos elavat v. pesitsevat looma v. lindu. Leevikeste, metskitsede paar. Kaks paari koovitajaid pesitseb siin lähedal. Kolmandal eluaastal saavad toonekured suguküpseks ja heidavad paaridesse. Nurmkanad elavad paaridena. Kui ka emalinnud on pääsukestel pärale jõudnud, moodustuvad paarid. Oravate ühel paaril võib aastas olla 20 järeltulijat. c. tantsupaar. Põrandal keerlesid tantsivad, tantsijate paarid. Valsitaktis tiirlevad paarid. Mõned paarid läksid tantsima. Üks paar teise järel läheb põrandale. Tantsupõrand oli tihedalt paare täis. Rahvatantsurühmal on iga paari jaoks kaks komplekti rahvariideid.
▷ Liitsõnad: abielu|paar, armastaja|paar, noor|paar, pruut|paar, vanapaar; kuldnoka|paar, kure|paar, linnu|paar, luigepaar; mees|paar, nais|paar, rahvatantsu|paar, sega|paar, tantsupaar.
4. ‹hrl. pl.› murd kaelkoogud hrl. koos nende otsas olevate ämbritega. Läks paaridega vett tooma. Võttis seasöögi paaridega õlale. || kaks ämbritäit (hrl. kaelkookude otsas). Too üks paar vett! Vinnas eile kümme paari vett sauna. *Viilip toob teiste kaevust paarid vett ja kaob siis. R. Kõvamees.
▷ Liitsõnad: veepaar.
5. ‹hrl. pl.› murd sarikas. Katust kannavad paarid. *.. seal [= talli katuses] oli mitmesuguseid auke, kust immitses alla roosakat valgust, heites heledaid laike tolmustele paaridele. V. Uibopuu.
6. murd aampalk, tala. Parte kandjaiks on kaks tugevat tala ehk paari. Pukktuuliku ülemistele paaridele toetub võlliks olev pöörpakk. *Paremat kätt, ukse kanna taga rippus paari küljes kaks-kolm katla kooku. R. Soar.
▷ Liitsõnad: katuse|paar, laepaar.
II. ‹pron› kaks v. mingi muu umbmääraselt väike arv üheliigiliste olendite, esemete, nähtuste vms. hulgast, kaks-kolm, mõni. Paar leevikest istus oksal. Kohtasime paari tuttavat. Paar-kolm suuremat poissi võiks(id) appi tulla. Toas oli(d) laud ja paar tooli. Võtsin kaasa paar taskurätti. Astus paar sammu lähemale. Ajasime paar sõna juttu. Tahaksin teiega paar sõna rääkida. Paari hüppega oli ta trepist all. Tegi paar tiiru linna peal. Pärast paari pala tegi orkester vaheaja. Ainult paaril õpilasel olid kõik viied. Käisime veel paaris kohas sees. Seda ei saa paari-kolme lausega ära seletada. Mõned majad olid veel püsti, paaril aknadki terved. Ega meil suurt pidu ei olnud, ainult paar õnnesoovijat astus läbi. Ega mul lambaid ei olegi rohkem kui paar ainukest. *Kuskilgi kaugemas talus haukusid paar koera: üks pikkamööda, laisalt, uniselt.., teine käredalt, ruttu, vihaselt.. S. Truu. *Kummutile oli siginenud paar õuna. Sõin ühe ära, kaks jäid alles. Ü. Tuulik. || (koos mõõtu, hulka, määra väljendavate sõnadega). Paar pakki võid, paar vagu kartuleid, paar liitrit marju, paar peotäit pähkleid. Paari kilomeetri kaugusel. Paar kraadi üle nulli. Rahvaarv oli kasvanud paarile miljonile. Paarile-kolmele leheküljele jäädvustatud sündmus. Paar korda, paaril korral, korda paar, kord või paar on sulle helistatud. Pits või paar sai konjakit võetud. Teeksime õige paar õlut, paarid õlled! Tuul oli nõrk, võib-olla pall või paar kõige rohkem. Paar piiska kukkus, ega suurt vihma ei tulnudki. Sukasilmad olid paari sõrme laiuselt üles jooksnud. Raamat ei maksnud rohkem kui paar krooni. *Oli vaikne mehike ja niipea kui paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres. A. H. Tammsaare. || (mitmesugustes ajalistes seostes). Paar päeva, paaril päeval, paari päevaga. Paar tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Paar-kolm aastat tagasi. Kord paari päeva jooksul. Paaril viimasel talvel, viimasel paaril talvel. Iga paari kuu tagant käib ta ema vaatamas. Paar minutit varem, hiljem. Vend on minust paar aastat vanem. Toitu jätkus ainult paariks-kolmeks päevaks. Ärasõiduni oli jäänud paar tundi, tundi paar, tund või paar. Ootas päeva, ootas paar. Paari päeva, päeva paari eest kuuldud uudis. Paari aasta, aasta paari pärast on maja katuse all. Paari päevaga, päeva paariga toimunud muutus. Peatume selles hotellis päeva või paar. Oli tulnud nädalaks või paariks, nädalaks-paariks, nädalaks, paariks. Ta oli saanud puhata ainult paar-kolm hommikueelset tundi. Paar kõige kibedamat päeva puudus ta töölt. *See on Arno ema, kes vaevalt paari tunni osa maganud on.. O. Luts.

padi ‹padja, patja 31› ‹s›

1. sulgede vm. pehme materjaliga täidetud hrl. nelinurkne kinnine (riide)kott, mida kasutatakse magamisel peaaluseks, istumisel pehmendamiseks v. toetamiseks jne. Pehme, kõva, kõrge, madal padi. Väike kerge padi. Ruudukujuline, piklik, ümmargune padi. Udusulgedest, poroloonijäätmetest (täidisega) padi. Täispuhutav kummist padi. Siidist, sametist (kattega) padi. Tikitud padi diivaninurgas. Panin padjale puhta püüri peale. Pani padja pea alla, selja taha, istumise alla. Pane pea padjale. Pea langes padjale. Tõstis pea padjalt. Peitis näo patja. Kohendab patja haige pea all. Patju kloppima. Pani kokkukeeratud mantli padjaks pea alla. Idamaadel istutakse põrandal patjadel. Diivani seljatoeks oli kolm lahtist patja. Matuserongi ees kanti patjadel lahkunu ordeneid. Pehme kui padi.
▷ Liitsõnad: diivani|padi, ist(m)e|padi, pea|padi, põranda|padi, selja|padi, sohva|padi, tooli|padi, voodipadi; rullpadi; atlass|padi, kummi|padi, nahk|padi, samet|padi, siidpadi; laast(u)|padi, poroloon|padi, sulg|padi, vatipadi; õhkpadi; nõela|padi, pitsi|padi, rangi|padi, soojendus|padi, templipadi.
2. toeks, aluseks olev osa mitmesugustes seadeldistes, konstruktsioonides, mehhanismides jm. Padi ehk tugisild aitab toestada viiulit mängimisel. *Kui knaapi ei kinnitata tekile otse piimi kohale, asetatakse tekiplangutuse alla laiem puitklots – padi. U. Mereste.
▷ Liitsõnad: liivpadi.

paigaline ‹-se 5›

1. ‹adj› teat. paikkonnas elav v. asuv, kindla asu- v. elukohaga seotud, sellele iseloomulik v. omane; paikne. Paigaline inimene. Paigalise eluviisiga rahvas, loom, kala, lind. *Võib-olla ei tahtnud ta jagada sinu rahutut elu, igatses vaikset, paigalist mugavust.. E. Tennov.
2. ‹s› paikne inimene. Minust on siin maal saanud päris paigaline. *.. kui saabus aeg paigaliseks jääda, langes Bogoduli valik Matjorale. O. Jõgi (tlk). || kohalik inimene. *.. pidanud seal [= talus] ilmatu hulk aega küüni taga istuma ja ootama, kuni keegi paigalistest tulema juhtub, sest üks koer oli läheduses ringi luusinud.. E. Nirk.
3. ‹s› van erak. *Siin oled üksi nagu väike paigaline, meil aga ootavad sind Liisi ja Olga ja pisike Kristjan. O. Luts.

patsakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. patakas (1. täh.) Patsakas kirju, lendlehti, kaarte. Mida teha nii suure värviliste paberite patsakaga? Tal on hea patsakas käsikirja valmis. Mees ostis maailmatu patsaka tooreid nahku. Teenis suvega hea patsaka raha.
▷ Liitsõnad: paberi|patsakas, rahapatsakas.
2. pehme kamakas. Puult langes patsakas lund.
3. patakas (4. täh.) *Vaat sulle patsakas! Ei ma saa ega saa lahti sellest Peetrist! O. Luts.

patsatama ‹37›

1. korraks v. järsku patsuma. Kartulikott langes patsatades porri. Lõi endale patsatades vastu põlve. Keegi kukkus patsatades põrandale.
2. patsuga langema v. kukkuma, millegi vastu põrkama v. paiskuma. Riidenutsak patsatas põrandale. Pall patsatas vastu seina. Portfell patsatas pingile. Tüdrukuke patsatas kõhuli lumme. Okstelt patsatab sulalund. Patsatas väsinult toolile. Miski patsatas vastu ust. *.. samblale patsatasid katki noored lõhnavad linnumunad. E. Tennov. || langeda v. põrgata laskma. Patsatas ajalehepaki lauale. *Sakslase .. huuled patsatasid lopsaka suudluse Helmi põsele. J. Madarik.
3. patsuga lööma, patsama. Karu patsatas käpaga taru pihta. Patsatas peoga põlvele. Küülik patsatab tagakäppadega vastu puuripõrandat.

paugatus ‹-e 5› ‹s›
(üksik) pauk, raksatus, kärgatus; mürts, prahvatus. Metsast kostis püsside paugatusi. Tõmbab ukse kõva paugatusega kinni. Kaas, luuk langes tugeva paugatusega alla. *Faabian Soo köhatas veel kord valjude paugatustega, pühkis jälle higi.. A. Jakobson.

pauh ‹interj adv›

1. ‹ka korduvana› annab edasi (tuhmi) paugu heli. Pauh! lendab õhku rakett. Pauh ja pauh lõhkevad granaadid. Pauh! lõi plahvatus toasviibijad kurdiks. Süda peksab ärevalt pauh-pauh-pauh! *Vuhh! Pauh! lendas õhku esimene rakett. E. Raudsepp (tlk).
2. annab edasi millegi (vette) paiskumise heli. Supleja hüppas pauh vette. *Ja – pauh! langes metsaline kaevu tagasi.. F. Tuglas.

pea ‹illat peasse e. pähe pl. part päid e. peasid pl. illat peadesse e. päisse 15› ‹s›

1. inimese keha ülemine ajude ja meeleorganitega varustatud ning kerest kaelaga eraldatud osa. Piklik, ümar, kõrge laubaga, suur, väike pea. Pead pöörama, (üles) tõstma, kummardama, langetama. Pead käte vahele võtma, õlgade vahele tõmbama. Noogutab tervituseks peaga, pead. Raputab, väristab eitades pead. Vangutas, kõngutas laitvalt pead. Pea vajub norgu, langeb rinnale. Kõnnib, pea maas, norus päi.. Vanakese pea tudiseb, väriseb (otsas). Ajasime pead ülespidi vahtides selga. Lõi pea uhkelt püsti, kuklasse, selga. Käib pea püsti, kuklas, seljas. Põrkasid pimedas päid pidi kokku. Naised pistsid pead kokku ja sosistasid salajuttu. Osutab peaga ukse poole. Hüppas pea ees vette. Pane padi pea alla. Poiss oskas pea peal seista ja käte peal käia. Hoidis vihmavarju pea kohal. Pea kohal kärgatas äike. Pea kohal ripub 'on otseselt ähvardamas' oht tööta jääda. Vanaema silitab lapse pead. Uudishimulikud pistsid pead aknast välja. Vesi käis kukkujal üle pea. Hoopi pähe, vastu pead andma, saama. Lõi pea valusasti ära. Kannatanul on pea seotud, side ümber pea. Sai peast haavata. Kukkus endal pea lõhki, endale suure muhu pähe. Mütsi pähe panema, vajutama, tõmbama. Mütsi peast võtma. Tõmbab pluusi, kampsuni üle pea selga, seljast ära. Poiss tiris teki üle pea. Tööd on meil praegu üle pea 'väga palju'. Kübar, rätik on peas. Rippus, pea alaspidi. Meie pea peal 'korrus kõrgemal' korteris tantsiti öö läbi. Vend on õest poole pea jagu, pool pead pikem. Poiss on oma teadmistelt teistest pea jagu, pea jao 'tunduvalt' üle. Kuidas pea, nõnda kübar. | piltl. Süüdistusi langes talle pähe nagu rahet. || ‹sisekohakäänetes› rõhutab millegi pea juurde v. külge kuulumist. Lastel olid näod kriimud peas. Silmad põlevad, on pungis peas. Kõigil on naerul, hädised näod peas. Nägu peas väsimusest hall. Küsigu ise, tal endal ka suu peas. Juuksed peas kui harjased, nagu takukoonal. Silmad peas kui tõllarattad. Tal on endal silmad peas, et õiget välja valida. Teevad lahke näo pähe. Silmad läksid valust pahempidi pähe. Külm tahtis kõrvad, nina peast ära võtta. Hoolas ettevaatamine pistab õnnetuse silmad peast. *Pärast vastati talle haiglast, et silm on [mehel] peas, ohtu pole.. M. Traat. || kasut. peas kajastuva tervisliku vm. kehalise seisundi kirjeldamisel. Töötab nii, et pea aurab, suitseb (otsas). Väsinud, unine, joobnud, purjus, vindine pea. Meestel oli õllest väike kilk peas. Oli purjus peaga, joobnud päi jõkke kukkunud. Kaine, targa, selge peaga 'kainena' ei oleks niisugust asja juhtunud. Lähme pead lahutama, pea on õppimisest juba paks, paistes (otsas). Puhanud, värske peaga läheb töö paremini. Pea kumiseb, kohiseb, valutab, lõhub (otsas). Terve eilse päeva valutasin pead. Pea tuikab, lõhub valutada. Pea on raske, uimane, haige. Pea lausa hõõgus palavikust. Tema pea ei kanna(ta) kõrgust. Joob vahel (viina) rohkem kui (nõrk) pea kannab. Viin hakkas, lõi, tõusis pähe. Ving, leitsak, karm hakkab pähe. Tundis, kuidas vihast lööb, tõuseb veri pähe. Magas hommikuks pea selgeks. Haigel hakkas pea pööritama, ringi käima. Kiitus on ta pea ringi käima, pööritama pannud 'eneseimetluse tekitanud'. Haige kaebas pead 'peas oli valu vm. halb tunne'. *Ka Karin tundis, et tema peas sumises ja palged hõõgusid. A. H. Tammsaare. || selle juustega kaetud osa; juuksed, soeng. Valge, linalakk pea. Sassis, salkus, kräsus, kammitud, lokitud pea. Heleda, musta, punase, värvitud peaga naine. Pead sugema, kammima, kratsima. Pea kõõmetab, hakkab paljaks minema. Ema otsis laste päid, lastel pead 'peast täisid'. Poiste pead aeti nulli pealt, nulliga paljaks. Ema peas on juba halli. Tuul sasib laste päid. Mehed seisid paljastatud päi 'mütsid austusavalduseks maha võetud'. Halli pead austa, kulupead kummarda. *Teised juuksurid .. saavad auhindu, teevad ilusaid päid, pildid pannakse lehte. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: laada|pea, pidu|pea, pulmapea; lagipea; poisi|pea, siilipea; vesipea.
2. muu elusolendi vastav kehaosa. Pühvli, karu, kitse pea. Vaala, kala, linnu pea. Sisaliku, mao pea. Mesilase, mardika pea. Suurte sarvedega, kõvera nokaga pea. Nudi peaga lehm, oinas. Koer paneb pea käppadele, tõmbab kõrvad ligi pead. Kutsikal tulevad silmad pähe, on juba silmad peas. Loomad rapsivad parmude käes peaga. Hobusele pannakse päitsed pähe. Varss loobib pead, lööb pea hirnatades püsti. Kärbes puhastab jalgadega pead. Kašeloti pea moodustab umbes kolmandiku ta kogupikkusest. *„Maas peaga härg on tugeva veoga,” arvas Simmu. A. Mälk. || looma pea toiduainena. Ema ostis turult süldi keetmiseks päid ja jalgu.
3. piltl pea psüühiliste protsesside ja tunnete asupaiga ning võrdkujuna. a. (normaalne, selge) mõistus, mõtlemisvõime, mõtlemine; pea mõtete asupaigana; arusaamine, taibukus. Peaga poiss, tüdruk. Ta on hea, targa, kõva, tuima peaga õpilane. Ta pea on puust, aganaid, saepuru, takku täis 'rumal'. Teos annab midagi nii peale kui südamele. Ehitajal läheb vaja nii käsi kui pead. Tema pea ei suuda sellest aru saada. Matemaatikat ta pea jagab (hästi). Pea töötab nagu kellavärk. Tal ei jätkunud õppimiseks pead. Hakkab peaga leiba teenima. Pea on täis suuri kavatsusi. Peas küpses kindel plaan. See mõte käis, välgatas mul tõesti läbi pea, peast läbi. Lasksin peast läbi (käia) kõik võimalused. Viska niisugune mõte, kavatsus peast! Pähe tikuvad veidrad mõtted. Teeb, mis aga pähe tuleb. Tal(le) tuli pähe kampsun roheliseks värvida. Tuli pähe minna ja läksingi. Mis tal(le) pähe tuli, et ta niimoodi minema pistis? Mis sulle pähe tuleb – nii ju ei tohi! Pane sina ka pea tööle, mõtleme koos! Mõistust pähe panema, võtma. Mõistus tuleb pähe. On hulludel aru peas! Viin võttis meele, mõistuse, viimse arunatukese peast. Läks, jäi suure mure pärast peast segaseks. Niisuguseid asju võib ainult peast ogar teha. Rääkisin rumala peaga, rumalast peast saladuse välja. See on mul omast peast mõeldud muster. Omast peast ta sinna ei läinud, keegi ikka käskis. Ära teisi kuula, otsusta, mõtle oma peaga. Olime ehmatusest peata 'segaduses, ähmi täis'. Ema pistab lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe. *„Poeg, minu vana pea ei saa hästi sinu asjust jagu,” rääkis isa.. A. H. Tammsaare. *.. näljas inimene ei mõtle enam peaga, vaid kõhuga.. A. Hint. b. pea teadmiste talletajana, talletuskohana; mälu, meelespidamine; miski mälu abil tehtav. Pähe õppima, tuupima. Sõnad ei jää, ei hakka pähe. Õppetükid on hästi, sõna-sõnalt, otsast lõpuni peas. Mitte ei mäleta: justkui auk peas, justkui peast pühitud. Pea on hõre (nagu sõel), ei pea midagi kinni. Tüdruk teab peast palju luuletusi. Peast lugema, ütlema, arvutama. Peast ununema, minema. Kas oskad meie koolimaja peast joonistada? Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. Mis sa õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas. *Toite peaks ta kokaraamatuta, peast keeta mõistma. H. Raudsepp. c. pea tunnete ja tahte asukoha v. sümbolina. Kuuma peaga seda küsimust ei lahenda. Rahulik, külma peaga võistleja. Pead jõudsid juba vaidluseägedusest jahtuda. Ainult tema võib sõbra pead pöörata. *Jutukal minial oli õigus ainult rääkida; tegutseda ja talitada võis ta ainult ämma pead mööda. A. H. Tammsaare. *„Juhanil oli,” ütles ema, „juba maast-madalast natuke kange pea, kes kord ettevõetud tujust ei tahtnud lahkuda..” F. R. Kreutzwald.
4. inimene v. loom. a. (hulga märkimisel). Farmi piimakarjas on üle 100 pea. Lambaid oli tuhande pea ümber. Veiste arv kasvas mõnekümne pea võrra. *Üks jõuab õhtuks sülla klombitud kive paika panna, teine ei saa poolegagi valmis, raha aga jaga peade järgi. P. Kuusberg. b. kellegi isik, keegi ise. Inimkonna, rahva parimad, helgemad pead. Õpetatud, valgustatud pead. Küsi mõne targema pea käest nõu. Noorukite seas oli andekaid päid. Tema kuulub ärksamate peade hulka. Puudust tuntakse iseseisvalt mõtlevaist peadest. Seal soovib rändur kord puhkama panna pea. Tal on koht, kuhu vanas eas panna pea 'kus elada, asuda'. Vaenlane purustab oma pea vastu meie kaitset. *Ohvitseride seas on ausaid ja mõtlejaid päid. J. Kross. c. (inimese) elu. Kurjategija pea eest lubati kõrget tasu. Põgenikul õnnestus oma pea päästa. Vastuhakk võis osavõtjatele pea maksta. Riskis põgeniku varjamisel oma peaga. *Minule on surmaotsus mõistetud, minu pea peale kümme tuhat tsaarirubla pandud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: hall|pea, kahu|pea, kiilas|pea, kräsu|pea, kulu|pea, kähar|pea, linik|pea, nudi|pea, paljas|pea, puna|pea, sasi|pea, tanu|pea, valge|pea, ümarpea; jahu|pea, juhm|pea, kaval|pea, kummi|pea, kõlu|pea, lamba|pea, loll|pea, nüri|pea, oina|pea, pudru|pea, puu|pea, põik|pea, põrund|pea, rumal|pea, tai(g)na|pea, tark|pea, tola|pea, tuisu|pea, tuli|pea, tuule|pea, uljaspea.
5. piltl juht, valitseja, ülemus; eestvedaja, pea- v. ninamees. Kroonitud pead. Katoliku, luteri usu kiriku pea. Rahva ilmalik, vaimulik pea. Peremees oli söögilauas pea. Kapten on laeva(l) pea. Lasterikka perekonna pea. Suurte riikide pead tulid nõupidamiseks kokku. Kunstikoolkonna pea. Temast sai selle kamba pea. *Kui on kord juba olemas vabariik, küllap siis sellele ka pea leitakse. P. Kuusberg. *Siis asus Atta laev jälle ta [= juhtinud laeva] kõrvale ja pisut ettegi, sest Atta oli selle tee pea. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kiriku|pea, linna|pea, perekonna|pea, riigi|pea, sugukonnapea.
6. miski kujult, asendilt v. ülesandelt pead meenutav. a. taime (jämedam) ülaosa; latv, tõusme ots; õis, vili. Kapsas hakkab juba pead keerama, kasvatama, moodustama. Sel kapsasordil kasvab kõva, tihe, kore, piklik, ümar, lapergune pea. Teravili loob pead. Pika, jämeda, raske peaga rukis, nisu, oder. Tänavu on viljal nii kõrt kui pead. Ostsin paar lillkapsa pead. Ulatas mulle poole päevalille suurest, seemneid täis peast. Juurvilja pea 'ülaosa, kust kasvavad välja lehed'. Punase, valge peaga ristikhein. Lumikelluke on pea mullast välja pistnud. Kurgitaimedel on juba pead väljas. b. hari, tipp; lagimine, pealmine osa. Rukkihakkidele pandi pead otsa, rukkihakid kaeti peadega. Oskan kuhja pead teha, kuhja teritada. Majakale, tuulikule tehti uus pea. Kõrge korstna pead ei olnud udus nähagi. Mahlapudeli lakiga kaetud pea. Mägede lumised pead, lumiste peadega mäed. Aiapostidel on lumemütsid peas. Villi, vistriku pea. Rindade pead 'nibud'. Jätab kirjutades tähtedel pead 'punktid, täpid' ära. c. eesmine, (liikumisel) ettepoole jääv osa. Ree, saani pea ja pära. Komeedi pea ja saba. Spermatosoidi pea. d. (pikliku) eseme jämedam v. laiem ots. Tuletiku, naela, nööpnõela pea. Võimlemiskurika, reketi pea ja vars. Kandilise peaga polt, kruvi. Kullatud peaga täitesulepea. Merevaigust peaga mansetinööbid. Kübaranõelal oli linnukujuline pea. Laskis saapasäärtele uued pead 'labaosad' panna. e. tööriista vm. eseme osa, millest kinni hoitakse, käepide. Noa, kahvli, naaskli, viili pea. Sae leht ja pea. Pöörleva peaga kruvikeeraja. Kirjapressi nikeldatud pea. Luust peaga jalutuskepp. Poiss tegi pussile ise pea taha. *Juhan tõmbas taskust liigendnoa, avas selle, ulatas, pea ees, tütarlapsele. M. Metsanurk. f. tööriista sõlm v. detail, kuhu midagi kinnitatakse. Oherdi, puuri pea. Fotoaparaadi statiivi pea. Kepsu ülemine, alumine pea. Tuuliku tiivad kinnituvad võlli pea külge. Reha saarepuust pea, sirelist pulgad ja kuusest vars. Kitarri, mandoliini peas on häälestusvirblid. Õnge pea abil kinnitatakse õng nööri külge. g. töötamiseks vajalik(em) osa. Harpuun koosneb vardast ja avanevate kidadega peast. Vasara, noole pea ja vars. Treitera kinnitusosa ehk keha ja tööosa ehk pea. Priimuse, õlilambi pea. Mootoriklapi pea ja säär.
▷ Liitsõnad: kapsa|pea, maisi|pea, nisu|pea, odra|pea, rukki|pea, tolmuka|pea, viljapea; küünar|pea, nisa|pea, näärme|pea, reieluu|pea, rinna|pea, sugutipea; frees|pea, heli|pea, jaotus|pea, kopeer|pea, kruvi|pea, lambi|pea, lõhke|pea, lõike|pea, magnet|pea, naaskli|pea, naela|pea, noa|pea, noodi|pea, nõela|pea, oherdi|pea, peitli|pea, pistiku|pea, poldi|pea, priimuse|pea, puuri|pea, pöörd|pea, ree|pea, rist|pea, saapa|pea, sae|pea, silla|pea, sule|pea, süüte|pea, tugi|pea, tuuma|pea, viili|pea, viimistlus|pea, ühenduspea; juustu|pea, suhkrupea; tuulispea; taimenimedes härja|pea, kobar|pea, villpea.
7. piltl algusosa. a. (inimeste rühmal). Kolonni pea. Rongkäigu pea jõudis juba lauluväljakule. *Jaamahoone esisel seisis .. täies varustuses väeühik, ülemad iga allüksuse peas. R. Sirge. *Udu voogas ja muutus paiguti nii tihedaks, et .. paarikümne ree pikkuse voori saba pead ei näinud. E. Rannet. b. (loomakarjal, linnu- v. putukaparvel). *Veidi aega keerelnud, venis elav [mesilaste] pilv koonlakujuliseks, suundudes peaga .. uudismaa kohale. O. Tooming. c. (sissejuhatav andmestik). Ajalehe pea 'nimi koos järjekorranumbri jm. ilmumisandmetega' on sellel aastal uudse kujundusega. Tabeli pea 'lahtrite pealkirjad' on ülevaatlik. Meie sõnaraamatu artikli peas on märksõna koos tema kohta käiva grammatilise infoga. Filmi peatiiter ehk pea.
8. van põhihind. *Nad tasusid vaevalt ostuprotsendid ära, kapitali või pea maksmisest polnud juttugi. J. Mändmets.
9. kõnek kasut. elatiivis seisundi märkimiseks (mida eelnev sõna täpsustab); kellenagi v. millenagi, nii ja niisugusena; teatavas seisundis olles, teataval kujul. Lapsest, noorest, väikesest, vanast peast. Elusast, surnud peast. Keedetud, küpsetatud, praetud peast. Ei saanud unisest peast esialgu arugi, kus ta on. Joobnud peast läheb ta riiakaks. Langes haavatud peast vangi. Poisikesest, tüdrukust peast oli ta nii hea laps. Ägedast peast võib ta lüüagi. Läks haigest peast tööle. Küpsekartul on kuumast peast kõige maitsvam. Seened ei kõlba toorest peast süüa. Mis see vile uuest peast maksis? *.. Ott meeldib Tiinale rohkem kui Oskar, seda ei annagi Oskar Otile surnust peastki andeks. A. H. Tammsaare. *Lüüakse [sõjas] vigaseks ja asi vask. Aga kus sa sandist peast lähed... A. Jakobson.
vt pähe

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

pealt
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna ablatiivilõpuga›
1. millegi v. kellegi ülapoolelt, pealispinnalt, millestki kõrgemalt (ära); midagi katmast, varjamast; ant. alt. Laua, pingi pealt. Tõstsime kohvrid pakiriiuli pealt alla. Võta noodid klaveri pealt. Ajab aida pealt heinu alla. Taat ronis ahju, vankri pealt maha. Võtsin teki voodi pealt. Lapsed kiskusid kivi pealt sammalt. Riisus lusikaga piima pealt koort. Ta tuli rongi, bussi pealt. Murdis seene jala pealt. Lahingute käigus pühiti paljud külad maa pealt 'hävitati sootuks'. Mul langes seda kuuldes nagu koorem südame pealt. Ega meiegi ole sita pealt riisutud 'viletsad' mehed. || (kehaasendist kõneldes:) nii, et lakatakse põhisõnaga märgitud kehaosale toetumast. Lamaja keeras end selja pealt külje peale. Mees tammus jala pealt jala peale. Täies elujõus inimene varises jala pealt 'püsti olekust'. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli selja pealt märg, lõhki. Musta ülikonna pealt paistab iga tolmukübe kohe silma. *Papüürusekõrkjas on tubli kaks meetrit pikk, juure pealt neli-viis sentimeetrit jäme.. E. Lumet (tlk).
2. kasut. viitamaks kohale, kust keegi (v. miski) läheb, liigub v. kust midagi saadakse, hangitakse. Kalamehed tulid paadiga järve pealt. Kari tuli ristikupõllu pealt. Tulen praegu turu pealt. Rein tuli pikema reisi pealt. Mine mul tee pealt eest! Auto paiskus tee pealt kraavi. Hakkas minema, kuid vaatas veel ukse pealt korraks tagasi. Ostsin selle nurga pealt poest. Ma ei suutnud kuidagi oma pilku tema pealt lahti rebida. | ‹asendatav ka põhisõna elatiivilõpuga› kõnek. Millal te linna pealt tagasi jõuate? Ma ei kuulnudki, millal poiss küla pealt tuli. *Ta [= vana soldat] pani kroonu päält saadud „serdoki” selga.. Jak. Liiv. || teat. kauguselt, teat. vahemaa tagant. Mõne sammu pealt oli võimatu mööda tulistada. Peotrall oli mitme versta pealt kuulda. Seda võis juba hulga, tüki maa pealt näha. *Ta tabas vaenlast kiviga terve postivahe pealt. E. Raud.
3. kasut. viitamaks ametile, tööle, tegevusele, millest keegi loobub v. sunnitakse loobuma. Tulin selle töö, ameti pealt ära. Ta on nüüd autojuht, traktori pealt ammu ära. Ella viidi põllutöö pealt üle karja peale. Ta võttis end, tehti, sai koha pealt lahti. *Oma liberaalsete vaadete tõttu pidi ta varsti ka kooli pealt kaduma.. V. Panso.
4. kasut. viitamaks sellele, mille v. kelle eest v. arvel midagi saadakse v. loovutatakse. a. (üldiselt). Teenis selle tehingu pealt kenakese summa. Kaupmehed said kauba pealt suurt vahekasu. Relvavabrikandid teenivad ka sõja pealt. Ma hoidsin sel nädalal toidu pealt natuke kokku. Võta, 100 krooni kogu kupatuse pealt! Tulumaksu tuleb maksta igasuguste sissetulekute pealt. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt teopäevi ka kõlbmatu maa pealt. *Neile makstakse preemiaid piima pealt, ja vilja pealt, ja lina pealt.. R. Sirge. *.. see voorimees maksis oma poja pealt kaks hõbemarka aastas kooliraha. J. Kross. b. (üksuse kohta, distributiivselt). Mis praegu piimaliitri pealt makstakse? Teenis õhtu pealt kakskümmend marka. Autojuhid saavad tasu veetud koormate pealt. Koormiseks oli neli külimittu adramaa pealt. Sauna kasutamise eest tuli maksta kümme krooni mehe pealt. *Nüüd olid tulepõletaja kalad eraldatud võrgumajade ette kuhjakestesse, iga paadi pealt oma osa.. A. Mälk.
5. mingist suunast, mingilt poolt. Tuul puhus külje pealt. *Tulime Hiiumaa pealt. / Paadis on räimed ja mõrrad. J. Smuul. || mingis suhtes, mingist aspektist, mingist küljest. *Seda asja tuleb iga kandi pealt kaaluda. Elu on iga kandi pealt mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hinge taga oligi ja lapike kehva maad.. A. Maripuu.
6. kasut. viitamaks käimasolevale protsessile, tegevusele, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Aeti südaöösel une pealt üles. Paistab, et mees on tapetud magamise pealt. Tulime poole etenduse, filmi pealt ära. Poisid saadi teo, pahanduse pealt kätte. Loomad tabati kurja pealt. Katkestas jutu poole lause pealt. Sõidu pealt ei tohi trammist maha hüpata. Kukkus äkki jooksu pealt pikali. Pealetungijad tulistasid otse jooksu, käigu pealt. *Õpetajad kutsuti poole tunni pealt direktori kabinetti kiirnõupidamisele. E. Raud.
7. kasut. viitamaks ülimale ajalisele vm. täpsusastmele. Maksan sulle selle kõik sendi, kopika pealt kinni. *„Ega nad siis kella pealt tule,” naeratas Aija. – „Miks ei tule? Ikka kella pealt. Kella pealt ja graafiku järgi..” M. Traat.
8. kasut. viitamaks sellele, mille kasutamiselt, pruukimiselt millelegi muule üle minnakse. Vabrikus mindi, vabrik läks auru pealt elektrimootoritele üle. Kütmine viidi masuudi pealt briketi peale.
9. kasut. viitamaks isikule, kelle tööd v. keda ennast eeskujuna võetakse. Poiss on ülesanded teiste pealt maha kirjutanud. Eks ma võtnud oma kirjatöös sinu pealt eeskuju. *Need olid nii ilmselt isa pealt õpitud sõnad, et see ajas peaaegu muigama. J. Kross.
10. kasut. viitamaks hindele, millelt mingis suunas toimub muutus. Füüsikahinne on langenud nelja pealt kolme peale, ajalugu aga tõusnud nelja pealt viie peale.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kõike hinge, südame pealt ära rääkima, ära ütlema. Kohvipaksu pealt ennustama. On nagu kuu pealt kukkunud. Noatera pealt.
II. ‹prep›
1. [gen] rohkem kui, enam kui, üle (hrl. vanusega ühenduses); ant. alla, alt. Naine juba pealt neljakümne, viiekümne.
2. [part] hrv pärast. *Tulime pealt jõulupühi, just enne uut aastat suurelt merelt.. Ü. Tuulik.
III. ‹adv›
1. pealtpoolt, kõrgemalt (ära); pealispinnalt, katmast (ära); ant. alt. Kangutas kastil kaane pealt. Kruvisin pudelil korgi pealt. Lambil on klaas pealt ära. Laps on teki pealt ära ajanud. Ratas viskas rihma pealt. Tapeet, värv on pealt ära tulnud. Varbal tuli küüs pealt ära. Masinal on mootor pealt maha võetud. Hakkasime koormat pealt maha lükkama. Hein tuleb pealt ära niita. Võta endal mantel pealt ära. Rüüpas pealt paar sõõmu ja andis õllekapa edasi. Ma ei lasknud sel mehel silma pealt 'jälgisin meest kogu aja'. *.. ilmus kooliõpetaja Laur ukse peale ja sõnas: „No poisid, poisid, ärge [mürgeldamisega] lage pealt ära tõstke.” O. Luts. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Sibul on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Suured jääpangad olid pealt valged. Porgandid olid pealt küllalt jämedad, altpoolt peenemad. Pealt karvane riie. Pealt lahtine kaev. Pinal, karp on pealt lakitud. Kartulikuhi kaeti pealt õlgede ja mullaga. Järv kasvab pealt kinni. *.. seisis madala metsa serval palktare, pealt karusnahkadega kaetud nagu jakuudi jurta. J. Pärni (tlk). || väliselt, väljastpoolt. Ta pole nii paha poiss, kui pealt paistab. *Pealt ei saanud keegi aru, et [mees] haige . E. Park.
2. rõhutab mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. lakkamist kellelgi. Mul läks varakult uni pealt ära. *.. nii maias kui ta oligi – oli kompvekiisu ootamatult pealt ära läinud. E. Raud.
3. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. pealt kuulama, pealt kuulma, pealt nägema, pealt vaatama jt.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|pealt, äärepealt; kõigepealt; hetke|pealt, jala|pealt, jõhvi|pealt, kanna|pealt, karva|pealt, kopika|pealt, korra|pealt, kriipsu|pealt, minuti|pealt, paugu|pealt, punkti|pealt, päeva|pealt, ropsu|pealt, sendi|pealt, sõna|pealt, tunni|pealt, täpipealt

pea|raskus
peamine, põhiline raskus. Koduse majapidamise pearaskus langes ema õlgadele. Esimeste sõjapäevade pearaskus oli piirivalvevägede kanda.

pea|võit
suurim võit (näit. loteriil). Loterii, spordiloto peavõit. Peavõit langes piletile nr. 478.

pehme ‹1› ‹adj›

1. survele kergesti järeleandev; vetruv, painduv, ka kergesti töödeldav; ant. kõva. Pehme pinnas, soo, heinamaa. Madalate, pehmete kallastega järv. Järve põhi on mudane ja pehme. Teerada muutus poriseks ja järjest pehmemaks. Kohev, pehme muld, lumi. Kuumusest pehme asfalt. Pehme ja pude liivakivi. Pehme kivim, metall. Haava puit on pehme. Kurgid on tünnis pehmeks läinud. Rukkitera on alles pehme. Pehme liha 'kontideta liha'. Pehme muna 'keetmisel vedelaks jäänud kollasega muna'. Pehme 'pehme südamikuga' pliiats. Kartulid, herned keesid pehmeks. Liiga pehmeks haudunud puder. Värske ja pehme sai, leib. Pehmed juustud. Pehme, kergesti määritav või. Pehmete kaantega raamat. Pehmest nahast käekott. Pehmed tuhvlid, kingad, saapad. Pehme krae 'tärgeldamata krae'. || istumisel, lamamisel vetruvuse, painduvuse vms. omaduse tõttu mugav. Pehme ase, voodi. Pehme kušett, tugitool, iste. Pehme padi. Keeldus pehmest küljealusest. Kas oli hea pehme magada? Pane endale midagi pehmet istumise alla. Heintel, mättal oli pehme istuda. Pehme mööbel 'polstri ja kattematerjaliga mööbel'. Pehme vagun 'pehmete istmetega vagun'. || paindlik, painduv, mittejäik (liikudes, liigutustel). Saun teeb ihuliikmed, luud-kondid pehmeks. *.. läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|pehme, vahapehme.
2. puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; ant. kare. Täissiid on pehme ja voogav materjal. Pehmed mähised. Pehme tekk, vaip, sall. Pehme rohi. Pehme villaga lambad. Silitas kassi pehmet karva. Lapse pehmed juuksed. Vihad on kuumas vees hästi pehmeks hautatud. Õrn ja pehme näonahk. Väikese lapse pehme käsi. Ümarad, pehmed puusad, õlad. Pehme kõht. Pehmed huuled. Kassil on pehmed käpad. Pehme jahu 'peen jahu'. Pehme suulagi 'suulae tagumine, ainult pehmeist kudedest koosnev osa'. Pehme šanker 'teat. suguhaigus'. Pehme koht, kehaosa kõnek istmik. Ihu on pehme kui siid. Pehme kui samet, vatt. *Mine Mari juurde! .. Tema on samuti tüdruk ... ümarik ja pehme... F. Tuglas. | (taimenimetustes). Pehme kibuvits, luste, madar, kurereha, koeratubakas. Pehme nisu.
▷ Liitsõnad: ime|pehme, padi|pehme, samet|pehme, sammal|pehme, siid|pehme, sulg|pehme, vatt|pehme, villpehme.
3. (haigusest, väsimusest, purjutamisest) lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Jalad, põlved on pehmed, ei kanna hästi. Viimane pits tegi mehe üsna pehmeks. Oled juba päris pehme poiss! Kedagi pehmeks kloppima, taguma, tegema 'läbi peksma'. *Kaks gallat katsusid teda püsti upitada, aga ta oli pehme ja lontis nagu riidest nukk. A. Ravel (tlk).
4. (hrl. inimloomuse ja selle väljenduste kohta:) heasüdamlik, leebe; mitte (liiga) karm v. range; järeleandlik. Ta on pehme iseloomuga, loomult pehme. Uus peremees oli eelmisest pehmem. Lapse nutt tegi, võttis ema (südame) pehmeks. Ka kõige kõvem süda võib pehmeks minna, muutuda. See mees on pehme ja tahtejõuetu. Poiss pole pehmest puust (visa, sitke poisi kohta). Ta on laste vastu liiga pehme. Kedagi sõnadega pehmeks tegema 'ümber veenma; järeleandlikuks muutma'. Küll ma ta pehmeks 'järele andma, nõustuma' räägin! Pehme naeratus näol. Tal on pehmed näojooned, head ja pehmed silmad. Pehme pilk, ilme. Pehme huumor. Loobus teravustest ja kasutas pehmemat tooni. Pehme märkus, etteheide. *.. aastatelt juba viiekümne ligi, pehme näoga, hea loomuga mees.. G. Helbemäe. || (üldisemalt:) talutav, kerge. Palun pehmemat karistust, kohtuotsust. Mõnes paigas olnud orjus pehmem. *Muidugi oli see [raha]puudus mõnikord pehmem, teinekord teravam olnud.. E. Krusten.
5. meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv. a. (häälte, helide kohta:) mahe, tasane, mitte terav. Tal oli madal pehme hääl. Pehme alt, bariton, bass. Eesti keele pehme kõla. Räägib pehmes kodumurdes. Kostis pehme mütsatus. *Nendega [= Toomkiriku kelladega] seltsivad madalamast Niguliste tömptornist tagasihoidliku Maarjakella pehmed vesperihelid. H. Salu. b. (valguse, värvide kohta:) mahe, õrn. Öölambi pehme valgus. Pehmed rohelised toonid. Hilissuve värvid on pehmemad. Pehmetes pastelltoonides maal. Veele langes loojuva päikese pehme helk. c. (joonte, vormide kohta:) ümar, mittenurgeline; vabalt langev. Keha pehmed kumerused. Pehme õlajoonega mantel. Pehmed voldid 'pressimata voldid'. *.. [Inglismaa] mäed olid aga palju pehmemad kui Norras. A. Hint. d. (liigutuste kohta:) sujuv, paindlik, graatsiline. Astus pehmel kassikõnnakul. *.. ta [= dirigent] juhatas graatsiliselt, pehmete löökidega, peaaegu et tantsiskledes.. A. Liives. e. (maitse kohta:) mitte terav v. vänge. Pehme maitsega juust. Pehme tume õlu. Jook meenutas samagonni, kuid oli pehmem.
▷ Liitsõnad: imepehme.
6. (ilma, ilmastikunähtuste kohta:) suhteliselt soe, mahe; mitte karm. Ilm muutus, läks, pööras pehmemaks. Jaanuaris püsisid pikemat aega pehmed ilmad. Talved on siin üldiselt pehmed. Hiline ja pehme sügis. Vahemeremaade pehme kliima. Oli pehme talvepäev, varakevadine hommik. Pehme suveöö. Puhus pehme tuul. Õhk oli pehme ja soe. Pehme kevadine vihm.
7. ka keem (vee kohta:) vähe kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav; ant. kare. Pehme veega pesemisel kulub vähem seepi. Pehme vihmavesi.
8. kõnek (klusiilide kohta:) nõrk. Pehme b, d.

pettus1 ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
petmine, tüssamine; ebaaus tegu, ninapidivedamine, vale vms. Pettusega, pettuse teel omandatud rikkus. Kergeusklik inimene langes pettuse ohvriks. Nad ei märganud tema sõnades pettust ja valet. Teda süüdistati pettuses. Pettus tuli päevavalgele, ilmsiks. Mustkunstnike trikid on sulaselge pettus. Tal õnnestus see tehing pettusega pooleks 'mitte päris ausal teel'. See oli sulitemp, kõige alatum pettus. Poisid tegid pettust, lisades oma tagajärgedele pisut juurde. Siin ei saa mingit pettust olla, pähklid olid ükshaaval kolme hunnikusse jagatud. Ega pettusega pikale pääse. *Üsna varakult juba olid vennad talle [= Elsale] selgeks teinud, et jõuluvana on pettus.. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: enese|pettus, meeltepettus.

pidevalt ‹adv›

1. lakkamatult, vahetpidamata, kogu aeg. Vulkaan ei tegutse pidevalt. Tuul puhus pidevalt idast. Pidevalt kasvav mürin. Põhjaveevarud uuenevad pidevalt. Siirupit tuleb keeta pidevalt segades. Suitsetamisega kahjustame pidevalt oma tervist. Ilma jälgitakse pidevalt kogu ööpäeva vältel. Ta ei ela linnas pidevalt, vaid ainult aeg-ajalt. Mu mõtted on pidevalt töö juures. Poiss rikub pidevalt korda. Põhitõdesid tuleb neile pidevalt korrata. Spordiga peaks tegelema pidevalt. Võttis kodukohas pidevalt osa näiteringi tööst. Elatustase tõusis, langes pidevalt. *Et loov anne pidevalt küpseb ja kujuneb, on loomulik ja seaduspärane. R. Parve.
2. füüs mat sujuvalt, järk-järgult. Pidevalt muutuv suurus. Pidevalt diferentseeruv funktsioon.

pihta|saamine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. tabamine (laskmisel). Põgenikule pihtasaamine nii kaugelt polnud mõeldav.
2. tabamuse saamine. Langes juba esimeses lahingus, ilma et tema pihtasaamist oleks märgatud.

piirama ‹piirata 48›

1. midagi ümbritsema, millegi ümber olema. Eestit piirab kahest küljest meri. Vahemerd piirab peaaegu igast küljest mander. Põhja-eesti keskmurde ala piiravad põhjas rannikumurre, läänes läänemurre ja idas idamurre. Soodega piiratud ala. Rabast piiratud metsajärv. Tihe kuusik piiras kaarena heinamaad. Kahest küljest piiras küla kõrge mäeahelik. Põldusid piirasid kiviaiad. Ümberringi piiravad madalat hoonet põlised puud. Ehitusplatsi piirab kõrge plank. Hekiga piiratud viljapuuaed. Traataiaga piiratud vangilaager. Kindlust piiras vallikraav. Kloostrit piirasid paksud müürid. Hoonetest piiratud õu. Lumehangedest piiratud onnile oli raske ligi pääseda. Aknaid piiravad pruunid raamid. Lõuga piiras võruna tihe habe. Hulktahukaks nimetatakse hulknurkadega piiratud geomeetrilist keha. Ta silmi piirasid kortsukeste võrgud. | piltl. Küünal kustus ja pilkane pimedus piiras mind äkki. *Ta tahtis .. mõneks ajaks kõigest sellest tüütavast ja üksluisest eemale pääseda, mis teda Karjamäel piiras. M. Traat. || (inimeste kohta:) koondununa ümbritsema. Õnnetuspaika piiras tihe rahvahulk. Noormeeste summ piiras uut autot. Uudishimulik lasteparv piiras maalivat kunstnikku. *.. jalavägi püssidega ja kasakad hobuste seljas, kes voori tihedalt piirasid, hoidsid kõik neist [= vangidest] eemale. E. Vilde.
2. midagi millegagi ümbritsema v. piirjoontega, piirimärkidega tähistama. Mu vanaisa piiras põllud kiviaedadega. Istandus piirati taraga kaitseks metsloomade eest. Koppel piirati lattaia või traadiga. Tööstusettevõtte territoorium peab olema millegagi piiratud. Tulease piirati kividega. Ujumisala on piiratud poidega. Enne võistlusi tuli spordiväljak piirata valge joonega. Puude langetamise koht tuleb piirata keelumärkidega. Seinnoodapüügil piiratakse kalaparv poole kilomeetri pikkuse noodaga, mis siis alt kokku veetakse.
3. tiirutades millegi v. kellegi läheduses liikuma; millegi v. kellegi kohal tiirlema. Kass piiras nurru lüües perenaise jalgu. Liblikas piirab õit. Mesilased piirasid õitsvat pärnapuud. Parmud piirasid hobust. Poiss piiras hulk aega ümber maja ega julgenud sisse astuda. *Äkisti lendasid kaks suurt kulli minu poole ning jäid mu pea kohale piirama. A. Saal. || millestki kaarega mööduma. *Õhtuti nähti mõnd noormeest naabrusse minemas, lompisid piirates, kivilt kivile hüpates.. M. Metsanurk. *Nad piirasid [laevaga] ümber Skandinaavia põhjanurga, rand nihkus kaugemale, aga jäi siiski kogu ajaks tüürpoordi. A. Hint.
4. kedagi v. midagi mingi eesmärgiga luurama, jälitama v. passima. Kull piiras õuel siblivat kanakarja. Jahimehed hakkasid hunti piirama mitmest küljest. Vargad piirasid pikemat aega kauplust, oodates soodsat hetke. Ta langes tulevahetuses maja piiravate politseinikega. Lehemehed piirasid olümpiavõitjat. Väljarändajate hulgad piirasid konsulaati. *Järvamaa piiril on liikumas foogti sõjasulaste salgad, piiratakse vabadusse pagenud maarahvast. A. Sinkel. *Mõni päev hiljem piiras ta silla juures seisvaid autosid. Pidi ju padruneid kusagilt saama.. M. Rebane.
5. kellegagi lähemat kontakti taotlema, ligi tikkuma, kellegi tähelepanu, poolehoidu, sümpaatiat, armastust taotlema. Jaan piiras ja jahtis Malle. Noormees oli piiranud tüdrukut kauemat aega: oli kutsunud teda jalutama, kinno ja tantsupidudele. Haigla õed hakkasid noort arsti piirama. Sõbranna on Riina meest piirama hakanud. *Kogu oma vaba aja pühendas Loog tutvuste ja sidemete soetamisele. Tükk aega piiras ta pataljoni adjutanti. P. Kuusberg.
6. sõj mingit vastase objekti v. väeüksusi piiramisrõngasse võtma ning vallutada v. hävitada püüdma. Linnust, kindlust, linna piirama. Liivi sõja ajal piirasid Tallinna edutult Vene väed. Vanad kreeklased piirasid Troojat kümme aastat. Mitu päeva piirati maja, kus asus ülestõusnute staap. Mässuliste poolt piiratud kindlus alistus.
7. millegi v. kellegi esinemusele, levikule, tegevusele, toimele kindlaid, hrl. kitsendavaid piire seadma, midagi v. kedagi tõkestama, tagasi hoidma v. midagi vähendama. Suitsetamist, joomist, söömist piirama. Peame oma väljaminekuid, tarbimist piirama. Mu väitekirja teemat piirati. Kalapüüki järves tuli ajutiseks piirata. Piirati relvade, alkoholi müüki. Peaks piirama autode kiirust. Seltsi juhatuse liikmete arv piirati kümnelt seitsmele. Üürikasarmute kõrgust piirati tollal 21 meetrini. Piirati vastuvõetavate õpilaste arvu. Huntide arvu peab piirama nii, et nad säiliksid vaid liigina. Esinemisaega ei piiratud. Jahiaeg, kalapüügiaeg on kuupäevadega piiratud. Põllumeeste piiramata tööpäev. Piiramata vabadus, võim. Saate asjaajamiseks piiramata voli. Rootsi valitsus piiras Liivimaa aadli poliitilisi õigusi. Ilmalik võim hakkas pikapeale vaimulikku võimu piirama. Mu liikumisvabadust piirati paljude keeldudega. Meie tegevus on mitmesuguste eeskirjade ja määrustega üsnagi piiratud. Termini puhul võib sõna üldkasutatavat tähendust piirata. Rõugepuhanguid õnnestus kiiresti piirata ja lokaliseerida. Väike palk piiras ta ostuvõimalusi. Veekogude reostatus piirab nende kasutamist. Ajalehtede levikut piiras esialgu rahva umbusk kirjasõna vastu. Antibiootikumid ei ole alati suutelised puhkenud epideemiat piirama. Fanatism piirab silmaringi. Igal pool piirasid mind mu kohustused. Tundis end vabana: miski ei seganud ega piiranud. Silmaringi piirav mets. Nähtavust piirav sadu. Tegevusvabadust piiravad asjaolud. *.. algul veel paluvad, siis juba raevused / nõuded, et šahh ja ta nõunikud piiraksid / liiale minevat kuberner Iraxit. J. Kross. *Piirata ennast [= oma tarbimist] aastate jooksul, koguda rubla rubla kõrvale, et siis istuda peremehetundega rooli taha – mina pole selleks võimeline. Mart Kalda. || ‹hrl. tud-partitsiibis› vähene, kitsas, (liiga) väike, kitsendatud, limiteeritud. Vorsti sortiment on piiratud. Uudistoodet valmistati piiratud koguses. Uuendusi võidi teostada piiratud ulatuses. Raamatu piiratud maht ei luba teemat põhjalikumalt käsitleda. Kikkapuu levimisala Eestis on väga piiratud. Teose tegelaste arv on üsna piiratud. Piiratud majanduslikud võimalused. Orkestri võimed olid piiratud: osati mängida ainult mõnda marssi. Selline ettekanne on mõistetav väga piiratud auditooriumile, ainult selle eriala spetsialistidele. Vigastatud liigese liikuvus on piiratud. Turistide majutusvõimalused on esialgu väga piiratud. Nõupidamine oli ajaliselt piiratud. Piiratud aeg ei luba mul siia kauemaks jääda. Selle ajalehe tellimine on piiratud.
8. piiratud mitte eriti arukas v. arenemisvõimeline, vaimselt vähe arenenud, kitsarinnaline, ahta silmaringiga. Piiratud mõistusega, huvidega, võimetega, silmaringiga inimene. Ta on tubli töömees, ehkki mõnevõrra piiratud. Ta on üks piiratud ja nüri inimene. Mida piiratuma muusikalise silmaringiga kuulaja, seda vähenõudlikum ta on. Tema vaadetes on veel palju naiivset ja piiratut. *Tema jutuaine on harilikult piiratud: mõni jube anekdoot, ajalehe kriminaalne sõnum.. F. Tuglas.
9. (korrapäraselt) lõikama, kärpima; pügama. Juukseid, habet piirama. Laskis kord kuus endal juukseid piirata. Ta vurrud olid alati korralikult piiratud. Nüriks piiratud habe. Nudiks piiratud pea. Piirake oma küüsi igal nädalal. Piirasime hobuse lakka, saba. Aednik piiras kääridega hekki, põõsaid. Piiramata kuusehekk oli suureks kasvanud.

pikali ‹adv›

1. maha, lamama, rõhtasendisse maapinnale v. mingile alusele (ise heites v. vägivaldselt paisatuna). Heitis diivanile, asemele, voodisse pikali. Viskas end koikusse, lakka heintele, murule pikali. Poiss heitis rannaliivale, päikesepaistele, põõsa vilusse pikali. Viskan, heidan, keeran tunnikeseks pikali 'magan tunnikese'. Heida pikali ja puhka veidi. Haige tõusis istukile, ent laskus peagi uuesti pikali. Autojuhid olid väsimusest pikali vajumas. Jäin paariks kuuks pikali 'voodisse põdema'. Laske kuuldes viskusid sõdurid pikali. Käib rividrill: püsti ja pikali, püsti ja pikali! Kukkusin libedal teel pikali. Komistasin ja lendasin, prantsatasin pikali. Panime, asetasime haavatu pikali. Poiss pidi õpetaja peaaegu pikali jooksma. Paiskasin, lõin kallaletungija rusikahoobiga pikali. Jõumees virutas ühe kallalekippuja teise järel pikali. Tõukas teise pikali ja hakkas jalaga peksma. Põder paiskas hundi oma esijalaga pikali. Koer sirutas end laste jalgade juurde pikali. Automaadivalang pani mitu meest pikali 'surmas mitu meest'. Olen selle püssiga nii mõnegi rebase pikali sirutanud 'maha lasknud'. *Mõni pole oma elus koera sabagid väärt, aga surnuaial sõuke monument püsti aetud, et kuku pikali. J. Tuulik. || (esemete, taimevarte jms. ümber, kummuli, maha löömise v. kukkumise kohta). Kakluse ajal olid lauad ja toolid pikali paisatud. Saed vingusid ja üha rohkem puid langes pikali. Sadu on osa rukist pikali pannud. *Pikkamisi kaugenes laev, voog pildus kalda kõrkjaid püsti ja pikali nagu surmaheitluses. V. Uibopuu.
2. maas, lamamas, rõhtasendis maapinnal v. mingil alusel (ise heitnuna v. vägivaldselt paisatuna). Lesis pikali voodis. Mees oli koikus pikali ja magas. Olin pikali ja vahtisin lakke, und ei tulnud. Olen väsinud ja tahaksin natuke pikali olla. Pühapäevahommikul oli pere kaua pikali 'voodis'. Kogu pere oli gripiga pikali maas 'voodihaiged'. Ma olen tänavu palju pikali pidanud olema 'olen palju põdenud'. Matkajad puhkasid pikali rohu sees. Seal on üks mees pikali rentslis. Üks lehm oli veel pikali, teised olid juba püsti ja sõid rohtu. Mahalastud hobused olid metsa all pikali maas. || (ümberpaisatud, langetatud esemete, taimevarte jms. kohta). Teekaldal oli üks jalgratas pikali. Mitu suurt puud oli pikali maas.

piki

1. ‹prep› [part] mööda. a. (midagi v. millegi äärt, serva mööda toimuva hrl. pikisuunalise liikumisega ühenduses). Rongkäik liikus piki tänavat väljaku poole. Läksime piki Paldiski maanteed Stroomi metsa. Tõttasime piki kõnniteed, alleed peatuse poole. Hakkasin minema piki trammiteed, raudteed. Läksin piki metsasihti. Poisid kõnnivad piki kaisid ja vahivad laevu. Käis piki koridori edasi-tagasi. Naine astus piki põllupeenart. Läksime piki metsarada. Kõndisime piki mereranda, jõekallast, kindluse väliseid müüre. Purjetasime piki Peipsi põhjarannikut. Sõudsime piki jõge üles. Piki orgu puhus jäine tuul. Kobasin piki seinu, kuni leidsin ukse. Veejoad voolasid piki tänavarentsleid. Meie edasine marsruut kulges piki Ahja jõe kallast. Triikrauaga töötatakse ühtlaselt piki ja põiki riiet. *Kaks väikest oravat sööstavad suure robinaga mu selja taga piki männitüve alla ja jooksevad üle muru. L. Ruud. b. (ka muupidise liikumisega ühenduses). Libisesin piki katust alla. Laviin langes piki mäekülge allapoole. Pinnatuisu puhul lumi kandub edasi ainult piki lumepinda. Piki põski jooksid pisarad. Kõndis piki põldusid ja metsi. See heli tekib siis, kui tõmmatakse pulgaga piki kammipiisid. c. (paiknemisega seoses). Ahelküla majad asuvad reas piki suurt teed. Piki tänavat põlesid üksikud laternad. Rindelõik kulges piki Riia – Pihkva maanteed. Olime kaitsepositsioonil piki lagendiku serva. Maantee jooksis piki seljandikku. Piki kraavikallast käis teerada. Piki kiviaeda kasvasid kadakad. Linn on piki jõge pikaks veninud. Piki seinu asetsesid pingid. Piki sõiduteed kulgeb valge telgjoon. Piki rästiku selga jookseb sakiline joon.
2. ‹postp› [gen] hrv jooksul, pikku, vältel. *Aga ta oli aastate piki nõnda harjunud mõtlema, õppinud ka ütlema. R. Sirge.
3. ‹adv› hrv pikkupidi, pikuti. *Sedaviisi tulevad kõik „suutäied” ühesugused, turvas segatakse piki ja risti ühtlaselt läbi. K. Kass.
▷ Liitsõnad: ajapiki.

pinge ‹18› ‹s›

1. pingulolek, füüsiline pingeseisund. Pinges vibunöör. Pinge alt vabanenud vedru. Lihaste pinge. Kudedesisese pinge tõus, langus. Laskumine mäest oli olnud raske: jalad surisesid pingest. Liigutustesse tekib pinge.
2. ‹hrl. pl.› vastuoludest, lahkhelidest tingitud pinev, ärev, närviline olukord, mis võib agressiivse tegutsemiseni viia. Sotsiaalsed, sisepoliitilised pinged. Pinged emamaade ja asumaade vahel, eri ühiskonnakorraga riikide vahel. Ohtlikud pinged rahvussuhetes. Pinged perekonnas. *Linna [= Tartu] ning piiskopi kui maaisanda vahel harilikult ei olnud tõsisemaid hõõrumisi ega pinget. E. Tarvel.
3. (ohtliku v. tähtsa olukorra põhjustatud) psüühiline erutusseisund. Psühholoogiline, psüühilis-emotsionaalne pinge. Vaimne pinge. Võistluste, eksamite, lahingute pinge. Tundeelamuste, ootuse pinge. Elab tohutu pinge all, ääretus pinges. Tema närvid olid kõva pinge all. See sündmus tõstis pinget, kruvis pinge kõrgeks. Pinge minus tõusis haripunkti, andis pisut järele. Koosolekul sündinud pinge suurenes, alanes, lõdvenes, lahenes. Äärmuseni kasvanud pinge langes äkki. Püüa kuidagi oma pinget maandada. Karta midagi ei olnud, sellest hoolimata tundsin mingit pinget. Pingeteta inimene. Meeste näod olid pingel. Pinget täis vaikus. Romaani, teose dramaatiline pinge. Suure sisemise pingega autolitode sari.
▷ Liitsõnad: mõtte|pinge, närvi|pinge, ootus|pinge, tunde|pinge, töö|pinge, võistluspinge.
4. jõu kokkuvõtmist nõudev tegevus, pingutus. Töötati suure, täie pingega. Uuel töökohal jäi aega üle, pinge ei olnud nii suur.
▷ Liitsõnad: tööpinge.
5. el kahe punkti vahelise elektrivälja intensiivsust väljendav suurus, elektriline pinge. Elektrivõrgu, akumulaatori pinge. Indutseeritud pinge. Perioodiline, pulseeriv pinge. Elektroodidevaheline, plaatidevaheline pinge. Pinge kõikumine, kadumine, madaldamine. 220-voldise pingega vooluvõrk. Välgu pinge ulatub üle saja miljoni voldi. Rikkis pesumasin jäi pinge alla, oli pinge all.
▷ Liitsõnad: alalis|pinge, alam|pinge, anood|pinge, elektri|pinge, elektroodi|pinge, faasi|pinge, jääk|pinge, klemmi|pinge, liig|pinge, liini|pinge, läbilöögi|pinge, nimi|pinge, nominaal|pinge, piir|pinge, sisend|pinge, süüte|pinge, toite|pinge, töö|pinge, vahelduv|pinge, vastu|pinge, võrgu|pinge, väljund|pinge, üle|pinge, ülempinge; kõrge|pinge, madal|pinge, väike|pinge, ülikõrgepinge.
6. füüs tehn ühikpinnale mõjuv jõud, mehaaniline pinge. Lubatav, kriitiline, tegelik pinge. Pingete kontsentratsioon. Maakoores tekkinud pinged põhjustavad maavärinaid.
▷ Liitsõnad: alg|pinge, eel|pinge, kontakt|pinge, lõike|pinge, normaal|pinge, painde|pinge, purunemis|pinge, sise|pinge, surve|pinge, termo|pinge, tõmbe|pinge, väändepinge.