[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

briljant ‹-jandi 21› ‹s›
korrapäraseks kaksikpüramiidiks lihvitud läbipaistev vääriskivi, hrl. puhas teemant. Briljandiga sõrmus. Sädelevate briljantidega rinnaehe.

elegantne ‹-se 2› ‹adj›
peen, maitsekas, stiilne; väliselt lihvitud. Elegantne daam, kavaler. Elegantne riietus, käitumine, maneer. Ta stiil, sõnastus, väljenduslaad on eriliselt elegantne. Elegantne essee. Eseme elegantne kuju, vorm. Elegantsed skulptuurid. Kõige elegantsem tantsupaar. Kõrgejalgne elegantne hurt. Chopini elegantsed etüüdid. Maleülesande elegantne lahendus.

fassett ‹-seti 21› ‹s›

1. lihvitud pinnake vääriskivil, klaasil vm. *.. laest laskus kroonlühter, valades oma fassettide säraga äkilist rõõmu teatrisaali. M. Sillaots (tlk).
2. trük klišee v. stereotüübi kitsas kaldserv
3. zool liitsilma osasilmakese välispind

fassettima ‹-setin 42›

1. fassetti (1. täh.) tegema, lihvitud pindadega varustama
2. klišeed ääristama

fassett|pind [-pinna]
vääriskivi, klaasi vms. lihvitud tahk

flakoon ‹-i 21› ‹s›
lihvitud klaasist (lõhnaõli)pudelike

juveel ‹-i 21› ‹s›
lihvitud kalliskivi; väärisehe kalliskivide v. pärlitega. Sõrmuse juveelid. Ehtsad, hinnalised juveelid. Kleiti kaunistasid säravad juveelid.

kristall ‹-i 21› ‹s›

1. korrapärase struktuuriga, hrl. hulktahukakujuline tahke keha. Kristallide ehitus, teke, kasv. Looduslikud kristallid.
▷ Liitsõnad: jää|kristall, kaltsiidi|kristall, kipsi|kristall, kvartsi|kristall, mono|kristall, soola|kristall, suhkru|kristall, väävlikristall; mäekristall.
2. korralikult valastatud ning hrl. ka lihvitud klaas, kristallklaas. Böömi kristall. Kristallist vaas, kroonlühter. Särab lühtrite kristall. Kristallina selge ja läbipaistev. || sellest esemed, näit. vaasid, pokaalid jm. Puhvetkapis säras kristall. Laual oli hõbedat ja kristalli.
3. van kõnek kristallkümmel. *Pudel head kristalli, paar rublakest sulalt.. E. Vilde.

kruup ‹kruubi 21› ‹s›
‹hrl. pl.› teravilja (näit. odra, nisu, hirsi) kooritud ja lihvitud tera. Kott, kilo kruupe. Sõitis veskile kruupe tegema. Laskis odrad kruupideks teha.
▷ Liitsõnad: nisu|kruup, odrakruup.

lihv ‹-i 21› ‹s›

1. lihvimisega saadud siledus ning läige; lihvimine. Ilusa lihviga vääriskivid. Liivapaberiga antakse puulusikale viimane lihv. Metalli, kivi, klaasi lihv.
2. piltl viimistlus v. ettevalmistus. Olümpiameeskond on treeninglaagris viimast lihvi saamas. Kool annab põhiteadmised, elu annab lihvi. Kontserdieelsest lihvist oli kasu, koorilaulud kõlasid puhtalt. || kommete, käitumise peenus; väline sära. Seltskondlik lihv. Giididelt nõutakse esinemisoskust ja lihvi.
3. geol uurimiseks kasutatav lihvitud v. poleeritud pinnaga maagi- v. kivimiplaadike
4. tehn katsekeha, mille pinna vaatluse põhjal hinnatakse metalli struktuuri
5. keem lihvitud pinnaga ühenduslüli, mis tagab keeruka laboratoorse klaasaparatuuri kiire ja mugava kokkupaneku

lihvitus ‹-e 5› ‹s›
lihvitud olek. Stiili, sõnastuse lihvitus. Hea esinemisoskus ning seltskondlik lihvitus.

lihv|klaas
lihvitud klaas

nubuk ‹-i 2› ‹s›
matiks lihvitud pinnaga kroompargitud vasika- v. noorloomanahk

peegel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. lihvitud klaasist (v. metallist) korrapärase kuju ning tugevasti valgust peegeldava sileda pinnaga keha, mis hrl. tekitab kellegi v. millegi kujutise. Tasapinnaline, sfääriline peegel. Ovaalne, ümmargune, kandiline peegel. Teleskoobi peegel. Seinal on peegel. Vannitoa peegel. Saalis on peeglid maast laeni. Peegliga riidekapp. Silmitsesin ennast peeglis(t). Vaata peeglisse! Tütarlaps seisis peegli ees ja kammis juukseid. Võttis käekotist peegli. Akustiline peegel 'ese helilainete koondamiseks ja suunamiseks'. Elektromagnetiline peegel 'ese elektromagnetlainete koondamiseks ja suunamiseks'. Nühkis säärikud peeglina 'väga tugevasti' läikima. Varjuda ei olnud kuhugi, siin ole nagu peegli peal 'täiesti nähtaval'. Meri on sile kui peegel. Värskelt värvitud põrand läikis nagu peegel. | piltl. Mere tumesinine peegel. *Iga lomp saanud peegliks: / Tuleb üle hüpata taevastest.. M. Under. *Alles teiste inimeste peeglis [= teistes inimestes] näed ennast niisugusena, nagu oled. See on halastamatu peegel.. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: ime|peegel, kapi|peegel, klaas|peegel, kumer|peegel, kõri|peegel, kõver|peegel, käsi|peegel, laua|peegel, metall|peegel, nina|peegel, nurk|peegel, nõgus|peegel, otsmiku|peegel, parabool|peegel, seina|peegel, silma|peegel, tahavaate|peegel, tasa|peegel, tasku|peegel, trümoo|peegel, tualett|peegel, tupe|peegel, võlupeegel; jõe|peegel, järve|peegel, jää|peegel, mere|peegel, veepeegel.
2. piltl mingite nähtuste, protsesside jne. kajastaja. Ajaleht on oma ajastu peegel. Rahvaluule on mineviku peegliks. Rahva keel on tema meelelaadi ja vaimuelu peegel. Silm on südame peegel.
▷ Liitsõnad: satiiri|peegel, vaimupeegel.
3. zool. a. hele laik metslooma saba ümbruses, linnu tiival jm. Metskitsel on saba ümbruses valge laik, nn. peegel. Sinikaelpardi „peegel” on sinivioletse läikega. b. karvadeta ala (näit. mesilasel, loomal)
▷ Liitsõnad: nina|peegel, vahapeegel.
4. med teat. aine sisaldus kehavedelikus. Rasvane toit tõstab lipoidide peeglit veres. Vere kolesteriini peegel on langenud.
5. mer laevakere v. paadi otsa põikvälissein
▷ Liitsõnad: ahtri|peegel, vööripeegel.

peegel|klaas
mõlemalt poolt lihvitud ja poleeritud paks klaas. Kaupluse peegelklaasist vitriinid. Peegelklaasidega prillid.

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

peene|koeline

1. peene koega. Peenekoeline riie, kangas. Peenekoelised villased sokid. Peenekoelise viljalihaga õunasort.
2. piltl üksikasjaliselt välja töötatud, viimistletud, lihvitud; sisemiselt peen. Peenekoeline komöödia, teos. Novelli peenekoeline stiil. Kunstniku psühholoogiliselt peenekoeline portreelooming. Peenekoelises dekoratiivses laadis maalitud töö. Võlub näitleja äärmiselt peenekoeline mäng. Peenekoeline karakter. *Flötist Mikael Helasvuo on üllatavalt temperamentne ja samas peenekoeline muusik.. K. Pappel.

rosett ‹-seti 21› ‹s›

1. stiliseeritud lille v. roosiõit meenutav ringikujuline ehismotiiv; sellise kujuga ese, detail v. moodustis. Krepp-paberist, siidlindist rosett. Rosettidega ahi, tool. Saali lage kaunistavad valged rosetid. Peokorraldajad kannavad nööpaugus punast rosetti. Lõikab tomati sakilise servaga rosetiks. Väikesi rasvaküpsiseid nimetatakse rosetiks. Peenrail punavad jorjenite rosetid. *Puna-rohekas-kollane rosett nagu pahupidi kistud vihmavari lõi [käsigranaadist] maja seina äärest üles. R. Sirge. || lehekodarik. Vesikarika südajad lehed koonduvad rosetti. Hüatsindi lehed asetsevad rosetis, rosetina.
▷ Liitsõnad: akna|rosett, ilmakaarte|rosett, kips|rosett, lae|rosett, lehe|rosett, siid|rosett, vaskrosett.
2. lihvitud vääriskivide alt sile, pealt tahuline vorm. Rosett ei murra altpoolt valguskiiri.

seemis|nahk
pehme ja veniv rääspargiga töödeldud ja lihvitud kitse-, lamba-, põdra- v. hobusenahk. Seemisnahast, seemisnahka kindad, saapad, püksid.

super|finiš
tehn üleviimistlus, metalldetailide lihvitud pindade lõppviimistlemine keerukalt liikuvate peeneteraliste luiskudega

tulus|kivi
arheol lihvitud servaga ovaalne kivi tulelöömise vahendina (enne tuleraua tarvituseletulekut). Kvartsist, kvartsiidist tuluskivid.