[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kukutama ‹37›

1. (tahtlikult) kukkuda laskma; kukkuma panema. Kukutas kastikaane mürtsuga kinni. Poiss kukutas tüdrukule okstelt lund, veepiisku krae vahele, kaela. Kukutasin kivikesi sulps ja sulps vette. Kukutas puusületäie pliidi ette põrandale. Õnnetuna kukutas neiu end rõdult alla, kaljult vette. Laps kukutas mündi hoiukarpi. Orav kukutab männi otsast käbisid alla. Ekskavaator kukutas kopatäie autokasti. Röövik kukutas end lehelt rohu sisse. Kajakas kukutab end noolena saagile. Jalgu jäänud pink kukutas lapse kõhuli, käpuli, ninali. *.. õueväravas lehti / kukutab haab. L. Promet. | piltl. *Ei kukuta nupumeest pisike patuke, / küll aga lolli ja loidu. H. Talvik.
2. võimult, valitsemast kõrvaldama. Keiser, tsaar kukutati troonilt. 1951. a. kukutati Egiptuses monarhia. Opositsioon üritas mitu korda valitsust kukutada.

lohisema ‹37›

1. lohinaga, loha liikuma. Mantel on nii pikk, et hõlmad lohisevad järel. Köis lohiseb mööda maad. Läheb tuhvlite lohisedes üle toa. Vanainimese lohisevad sammud. Mõisa köis, las lohiseb. *Nui ta järel lohisedes / jätab teele laia vao. E. Raud.
2. piltl pikaldaselt v. raskepäraselt edenema; mittevajalikku sisaldav, keskendamata olema. Ilmade tõttu jäi heinategu lohisema. Teose lausestus, sõnastus lohiseb. Lohisevate väljendite asemele vajame kompaktseid termineid. *.. suletakse oma mõte loidu, lohisevasse proosasse. F. Tuglas.

loid ‹loiu 21 komp loiem e. loium superl kõige loiem e. kõige loium› ‹adj›
rauge, jõuetu, reipusetu; innutu, ükskõikne, tuim. a. (inimese v. looma kehalise oleku kohta, inimese vaimse oleku kohta). Pärast sauna on kuidagi loid tunne, olemine. Kuumus teeb loiuks. Haige lamab loiuna voodis. Loid südametegevus, ainevahetus. Kanad lösutavad palavusest loidudena. Lapsed on kassipoja loiuks väntsutanud. Noor inimene vaimustub kõigest, vananedes jääb loiumaks. Ta on oma plaanide elluviimisel loid. On olnud loid tegutsema, õigust otsima. Loid nagu sügisene porikärbes. *Üldiselt sügis on viljakam, suurema laenguga, kevadel ja suvel olen loid. V. Panso. b. sellist olekut väljendav. Nägu, pilk uniselt loid. Loid lõnkuv kõnnak. Naeratab oma vaikset loidu naeratust. Räägib loiul kiretul häälel. Loid temperament. Teisel poolajal muutus meeskonna mäng loiuks. Suhtub kõigesse loiu ükskõiksusega. c. piltl. Puhus kerge loid lõunatuul. Sume loid ilm. Loiu vooluga oja. Lahing rauges harvaks loiuks tulevahetuseks. Väikesest purskkaevust soliseb loid veejoake. *.. lõdvalt masti abaluudelt / ripub loid ja voltis puri .. A. Alle.

loit ‹loidu 21› ‹s›
leek, (tule)lõõm; valgussära; tule-, valguskuma. Lõke süttis, loit lõi kõrgele. Tulekahju loit. Kevadpäikese kirgas loit. Küünla hubisev loit. Loit vaibus, söed hõõgusid veel kaua. Paistis kaugeneva linna tulede loit öisel taevaserval. *Ärkasin hommiku loiduga. L. Tungal. | piltl. Vabaduse, priiuse loit. *.. taevasse tõusku me lootuse loit! F. Kuhlbars.
▷ Liitsõnad: tuleloit.

nupu|mees
kõnek nupukas inimene, (hrl. mees). Leidub nupumehi, kes vaimukaid anekdoote välja mõtlevad. Igas asjas, igat kanti, igapidi nupumees. Küll nupumees hädas nõu leiab. Niisugust nupumeest juba alt ei tõmba. Ärimees peab nupumees olema. *Valeta natuke, varasta natuke .. / Ei kukuta nupumeest pisike patuke, / küll aga lolli ja loidu. H. Talvik.

seenetama ‹37›

1. maja- v. puuseenest kahjustuma, mädanema, hallituskorraga kattuma. Seinad kipuvad niiskusest seenetama. Palgivirn on läinud metsas juba seenetama. Seenetanud känd.
2. pesemata, kasimata olema. Seenetanud toidunõude virn reetis hoolsa perenaisekäe puudumist. *Ei, mina tahan oma mustust maha uhta, sest .. turi seenetab ammugi. A. Viirlaid.
3. piltl üldisest elust kõrvalejäänud olema, mittetäisväärtuslikku elu elama. Seenetab kusagil külakolkas. *Siin ei puhu tuultki loidu! / Elulaev nii ummikveedel / seenetab ja laevnik roidub. A. Alle.