[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

loik ‹loigu 21› ‹s›
(ajutiselt) kogunenud vesi maapinna lohukeses. Vihmast, sulanud lumest tekivad teele, põllule, metsa loigud. Kummisäärikutega võib minna läbi loikude. Loikudel on juba jääkirme peal. *Maa auras ja igasse lohukesse oli kogunenud tolmuräämas loik, kus lõhkes vihmamulle. H. Väli. || hrl. tasasele pinnale valgunud väike kogus mingit vedelikku. Kutsikas pissib, teeb põrandale loike. Lumistest saabastest sulavad esikusse loigud.
▷ Liitsõnad: pori|loik, veeloik; kuse|loik, vere|loik, õliloik.