[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

looja ‹adv›

1. (taevakehade kohta:) silmapiiri taha. Päike läks, vajus metsa taha looja. Kuu oli juba looja läinud.
2. piltl kaduma, kaotsi. Tema õnn, lootused on looja läinud. *.. pea lähen ka mina looja! .. Meie sureme – päike ja mina. H. Raudsepp.

looja ‹1› ‹s›
(< tgn looma)
1. (inimese kohta). Inimene kui aineliste ja vaimsete väärtuste looja. Rahvas on ajaloo, kultuuri, keele looja. Egiptuse püramiidide loojad. || piltl (millegi kohta). *Tule puhul on tõesti tegemist elu looja ning ülalpidajaga. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: heli|looja, moelooja.
2. ‹ka suurtäheliselt› (jumala kohta). Taeva ja maa looja. Nõnda on jumalast seatud, loojast loodud. Igaühele pole looja andnud lauluhäält. Tarkust on talle loojast kasinasti antud. Loodeti looja peale, oodati loojalt abi ja õnnistust. Looja olgu tänatud, tervis tuli tagasi. *Pool ilusat Looja päeva kulus Oru peremehel tammi tehes. A. H. Tammsaare. *.. suhtuti metsa nagu jumala andi, mis kasvas nõnda, nagu looja ta kasvama oli pannud. O. Tooming. || (rahvapärastes hrl. imestust, imetlust v. hädaldust väljendavates ütlustes). Oh looja (küll), kui rumal sa oled! Oh (sa) looja arm, kus oli äike! Sina looja küll, mis meist nüüd saab? *.. oh sa looja, mis tants seal siis lahti läheb! P. Krusten.

looja karja minema, looja karjas olema
(suremise v. surnud-olemise kohta, läbi- v. otsasaamise kohta). Mitmed mu koolivennad on juba looja karja läinud, looja karjas. Veeretame muudkui päevakesi looja karja. Päevake jälle looja karjas! *Kaks tassi su kuulsast serviisist on jälle looja karjas. A. Liives.

silma looja laskma, silm kisub ~ läheb ~ vajub looja vt silm [-a]