[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ludu ‹11›

1. ‹adj› madal, lidus olev (ja sile). Pehmed ludud mütsid. Vormist välja ning luduks vajunud kübar. Nii ludu soeng sulle ei sobi. || ‹sisekohakäänetes› (seisundit väljendavana). Ludusse kammitud juuksed. Hobune tõmbab kõrvad vastu pead ludusse. Juuksed, kõrvad, karvad ludus. Ludus sonimüts peas. *Olgugi juba hilissügis, kuid kraavikallastel oli ludus paks rohi. J. Mändmets. | piltl. Jaan on täna kuidagi ludus, vist on ülemuse käest noomida saanud.
2. ‹s› miski v. keegi madal, lidus olev. Kaabut ta ei kanna, armastab barette ja muid ludusid. *Siis [kui nukitsad on maha viilitud] käib kasvandik mõne päeva kambris ja õues ringi nagu ludu .. O. Luts. *Ainult et selle ludu asemel oli tal nüüd peas uhiuus koolipoisimüts. H. Väli.