[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alg|võrre
keel võrre, mis ei näita omaduse määra võrdlevalt, positiiv. Algvõrre, keskvõrre ja ülivõrre.

enam ‹adv›

1. (< komp palju); rohkem, üle omaduse, koguse vms. algse, hariliku, eeldatud v. ettenähtud määra v. hulga. Sõin eile tavalisest enam. Ühed tarvitavad soola enam, teised vähem. Kõige enam silma paistnud aktiviste premeeriti. Lund oli poole sääreni ja enamgi. Sinna on enam kui sada kilomeetrit. Siit saadik ja mitte enam. Enam kui tarvis. Saak oli enam kui rikkalik. Mul on enam jõudu kui sul. Taevas oli õhtul veel enam pilves kui hommikul. Sõita soovijaid oli enam, kui bussi mahtus. On enam kui kahtlane, kas me õigeks ajaks kohale jõuame. Mida enam koeri koos, seda vedelam lake. *.. need lootused on teostunud enam kui kuhjaga, enam kui mitmekordselt. H. Kruus. || pigemini. Enam tsirkus kui teater. Enam teiste õhutusel kui omal algatusel. Need kingapaelad on enam lühikesed kui pikad. *.. oli loomult enam tõsine ja mõtlik kui rõõmus ja kergemeelne .. A. H. Tammsaare.
2. ‹eitavas lauses› sellest peale, edaspidi. Ei ole enam aega, ruumi. Ära tule enam minu juurde! Ei temast ole enam asja. See pole enam õige asi. Ei suuda enam töötada. Ega mul pikka iga enam ole. Sa pole enam laps. Ära nuta enam! Teda ei ole enam. Tal polnud enam jõudu vastu hakata. Suurt viga enam polnudki. Pühadeni pole enam nädalatki. Ei maksa joosta, rongile enam ei jõua. Ma enam ei tee! Mitte iialgi enam! || ‹sisult eitavas, vormilt hrl. jaatavas lauses› veel, nüüd veel. Kas ta mind enam tunneb? Mis see enam aitab! Mis ma sellega enam teen! Kes seda enam mäletab! Teisi vaevalt enam tuleb. Kes siis sellisel kellaajal enam kodus on! *Aga kuhu sa vaeneke enam punud: jalad hoopiski töntsiks jäänud .. A. Jakobson. || lisaks. Ei mõista enam midagi öelda. *„Ei mina teist last enam taha, aitas sellest ühestki,” vastas Hildegard. A. H. Tammsaare.

et hoia ~ hoidke alt
omaduse määra v. tegevuse tõhusust rõhutav väljend. *Andres heitis nii palju nalja, et hoia alt .. A. Kitzberg.

hulka
I. ‹postp› [gen]
1. (kellegi) seltsi (hrl. samast tegevusest osavõtmiseks), sekka. Läks külalaste hulka mängima. Hoidus rohkem omasuguste hulka. Istuge ometi ka meie hulka! Mina ei sobi teie hulka. Kadus kiiresti rahva hulka. *..ta prantsatab kõhuli paadipõhjal siplevate kalade hulka. M. Raju. || osutab keskkonnale, kus midagi levitatakse. Need ideed, teadmised tuleb viia rahva hulka.
2. (millegi) sisse, sekka lisaks. Kartulite hulka on sattunud kive. Poetas ka mõne sõna meie jutu hulka.
3. osutab kellegi v. millegi kuuluvusele teat. rühma, liiki, kategooriasse, millegi koosseisu. Ilves kuulub kaslaste hulka. Haug kuulub röövkalade hulka. Tsaari-Venemaa kuulus Euroopa mahajäänumate maade hulka. Ta kuulub kooli parimate õpilaste hulka. See kuulub meie pakilisemate ülesannete hulka. 100 m jooksus ei pääsenud meie võistlejad esimese kümne hulka. *Asisem rahvas ongi teda juba enda hulka arvanud.. A. Hint.
II. ‹adv›
1. mingisse rühma, kampa (hrl. samaks tegevuseks), sekka. Kakelge, kui tahate, mis te mind sinna hulka kisute! *..ega keegi andnud palli teistele mängimiseks, kui teda ennast hulka ei võetud. V. Alttoa.
2. millelegi sekka, lisaks. Valas piimale vett hulka. Nisujahule segati odrajahu hulka. Ta kuulas teiste juttu, visates ka mõne omapoolse sõna hulka. *Kas keeta sülti vaid vasikalihast või raiuda sea pead-jalad hulka..? M. Metsanurk.
3. kõnek (määra märkimisel:) hulga. Ta on hulka noorem. Ta saabus hulka hiljem. *„Oled hulka muutunud,” ütles Kustas nüüd tantsu ajal. A. Mälk.

hästi ‹adv›

1. nii, et millegagi ollakse rohkem kui ainult rahul; omaduste, laadi poolest hinnatavalt, nõuetele täiesti vastavalt vrd hea Õpin, töötan, ujun hästi. Sooritas eksamid hästi. Magan, kuulen, näen hästi. Saag lõikab hästi. Õunad maitsevad hästi. Raamat meeldib päris hästi. Vene keelt räägib Viktor hästi. Maja on hästi ehitatud. Hästi sisustatud korter. Hästi õmmeldud mantel. || sõbralikult, lahkelt; lähedaselt, intiimselt. Meid koheldi hästi. Teda võeti eriti hästi vastu. Tunnen teda väga hästi. || soodsalt, kasulikult, sobivalt; viperusteta. Kõik on, lõppes hästi. Tegid hästi, et siia tulid. Kui hästi läheb, jõuame tööga õigeks ajaks valmis. || mugavalt, mõnusalt, hõlpsalt, kergelt. Kogu ümberkondne maastik oli tornist hästi näha. Käsi käib hästi. Ela, elage hästi! (hüvastijätuväljend). Tundsin end pärast haigust juba üsna hästi. Selle töö võib väga hästi 'rahumeeli' jätta teiseks korraks. Miks mina, niisama hästi võid sina ise seda teha. || rohkesti, ohtralt, küllaldaselt. Töö eest makstakse kaunis hästi. Seal teenib hästi. *Mina nõuan, et mul laud oleks alati hästi kaetud, et mul nälgida ei tarvitseks.. M. Metsanurk.
2. ‹eitavas lauses› kuigivõrd, päriselt, eriti, täiesti, millegi suhtes puudujäävalt. Ma ei tahtnud seda hästi uskuda. Kuulajad ei saanud kõnelejast hästi aru. Seal talle hästi ei meeldinud. Asi polnud talle endalegi vist hästi selge. Sa pole teda ilmaski hästi sallinud.
3. ‹hrl. adjektiivi v. adverbiga› (tugevdavalt, millegi määra rõhutavalt:) väga, õige, kangesti. Hästi suur, kõrge, kallis, odav. Hästi tore üritus. Hästi ilusad asjad. Hästi vähese jutuga inimene. Hästi hakkaja mees. Hästi kange kohv. Männid olid hästi jändrikud. Ütles midagi hästi naljakat. Hästi kõrgele, kaugele. Hästi palju lilli. Koputati hästi valjusti. Ta tuli hästi hilja koju. Olen oma ametiga hästi rahul. *Vaatavad tagasi, sikutavad ohjaharu, et vana Valge veaks vankri hästi tee veerele... M. Raud. || ‹hrl. komparatiiviga› tublisti, palju. *Ta oli Tüürmannist hästi lühem mees.. R. Sirge. *Näib hästi vanem, kühm turjal suurem, habe pikem ja nägu murelikum. E. Männik.
4. (hrl. dialoogis:) tubli!, olgu!, hea küll! Hästi, lähme siis pealegi koju! Noh, hästi, jäägu pealegi nii. *„Hästi, mu poiss! Homme tule meilt läbi..” E. Rängel.

ivake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. ‹hrl. eitusega› väike iva; (toidu)raasuke. Lind nokkis lumele puistatud ivakesi. Ivake leiba. Pole ivakestki hamba alla panna. Haige ei võtnud enam ivakestki suhu. Tal polnud lastele enam ivakestki ette panna. *Ah, poetab ta eales mu rüppe ivakesegi tollest äratundmisest. B. Alver.
▷ Liitsõnad: nisu|ivake(ne), sinepi|ivake(ne), tanguivake.
2. ‹ka adverbilähedaselt› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) midagi vähe, natuke, veidike. Ivake julgust, lootust, kasu. Läksime ivake maad, ivakese maad jala. Sinu jutus ei ole ivakestki tõtt. Ivakese vaikimise järel jätkas ta jutustamist. Oota veel ivake aega. Ta tuli tagasi ivakese aja pärast. Heida ivakeseks (ajaks) pikali! Silmad vajusid ivakeseks (ajaks) kinni. Ajame ivake juttu. Perenaine palus end ivake aidata. Tuleks ivake hinge tõmmata. Õde pole minust ivakestki parem. Ivake varem, hiljem. Püüa õppida ivake paremini! Neiu juuksed olid tuulest ivake sassis. Kingad on mulle ivake(se) suured. Mees muutus ivake(se) kainemaks.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

jube ‹-da 2› ‹adj›

1. õudne, õudust tekitav, hirmuäratav, kole. Jube mõrv, veretöö. Sõjaajast räägitakse jubedaid lugusid. Piinakambrist kostis jube kisa. Avanes jube vaatepilt. See pidi olema jube surm. Kalmistust möödudes hakkas kõigil veidi jube. Pisut jube oli nii kõrgelt alla vaadata. Jube näha, kuulda. Jube mõeldagi. Oli nii jube, et külm judin jooksis üle selja. *Enne uinumist jutustati üksteisele tondilugusid, üks jubedam teisest.. J. Semper. || väga ebameeldiv, vastik; raske taluda, hull. Jube hais. Jube ilm: tuul ja sadu. Jube mööbel, riie. See pole toit, vaid jube solk. Lihtsalt jube ümbrus. Ta aktsent oli jube. *Ja mis kõige jubedam – suud pole naised kunagi pidada osanud. O. Tooming.
2. kõnek väljendab millegi intensiivsust, suurt määra v. ulatust. a. suur, kange, kole. Mul on jube häbi. Peremees oli jube ihnuskoi. Anna midagi hamba alla, mul on jube nälg. *..ning jubeda iiliga lendas regi üle lume. E. Vilde. b. rõhutab üldisemalt tegevuse v. olukorra intensiivsust. *Küll mulle meeldivad mundris mehed, lihtsalt jube kohe. O. Tooming. *Lihtsalt jube, kuidas teil riiet läheb! E. Vaigur.

kaitse|klapp
tehn isetoimiv klapp, mis ei lase rõhku kinnises anumas v. süsteemis tõusta üle lubatava määra

karvake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. väike karv (1., 3. täh.) Lehelaba katavad karvakesed. Leidis juustest esimese halli karvakese.
2. ‹tihti lähedane adverbile› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) veidike, natuke, ivake. Kraavipõhjas leidub karvake jääd. Kuul läks karvake(se) mööda, kõrvale. Ta on minust karvake noorem. Sa pole Antsust mitte karvakestki targem. Suhkrut oleks võinud karvake rohkem olla. Täna töötati karvakene kauem. Otsustati karvakese sügavamalt künda. Karvakene veel, ja ma oleksin auto alla jäänud.

kergendama ‹37›

1. kaalult kergemaks muutma, millegi kaalu vähendama. Seljakotid olid liiga rasked, neid tuli kergendada. Kukrut, rahakotti, taskut kergendama 'raha välja andma'. | piltl. Pihtimine kergendas mu murekoormat. *Uus seadus oli ju keisri poolt selleks antud, et piinatud talupoja ülejõulist koormat kergendada. E. Vilde.
2. millegi määra, hulka vähendama. Ringkonnakohus kergendas süüaluse karistust. Et vanakese jalavaeva kergendada, läksin ise. Süüd kergendavad asjaolud.
3. hõlbustama, lihtsustama. Mulla kobestamine kergendab niiskuse juurdepääsu taimede juurtele. Masinate kasutamine kergendab inimeste tööd. Paremad majanduslikud olud kergendasid hariduse saamist.
4. paremaks v. talutavamaks muutuma. Oma elu, olukorda kergendama. Hoolikas põetamine kergendab haige seisundit, kannatusi. Arstid püüdsid tema viimaseid elupäevi kergendada. Valge seisu ei kergendanud ka etturikahing. Ennast, keha kergendama 'oksendama; WC-s käima'. *Aga see oli hea nutt, kergendav nagu paiseleht palavikus haavale. L. Promet.

kergitama ‹37›

1. (pisut) kõrgemale, ülespoole liigutama, nihutama v. tõstma. Katet, kaant kergitama. Kivi ei jõutud maast kergitadagi. Kergitas prooviks toolil olevat seljakotti. Kergitasin laudlina äärt, tekiserva. Haigel kergitati aeg-ajalt peaalust. Kergitas mantlikrae kõrgemale. Poiss kergitas pükse. Kergitab veest läbi minnes kleiti, seelikusaba, püksisääri. Mütsi, kübarat, kaabut kergitama (tervitamisel). Kergitasin korraks raamatu kohalt pead. Kulme kergitama. Kergitas muiates vaid üht suunurka. Kergita end 'tõuse (korraks)'! Lind kergitas tiibu ja tõusis lendu. Kes koera saba kergitab kui mitte koer ise. *Maru-iilid olid surunud endid ühe sindlikatuse alla, tõstsid ja kergitasid seda .. A. Jakobson. | piltl. Saladuskatet kergitama. || (koos mingit nõu tähistava sõnaga märgib joomist, rüüpamist). Mehed kergitasid õllekannu. *Niisuguse hea inimese mälestuseks polnud patt klaasi kergitada. V. Gross. *Emailsildil aga rõõmus lastepaar, suurem puremas võileiba, vähem kergitamas tassi piimaga. L. Kibuvits. || kõrgendama (hääle kohta). Kergitas ägestudes häält. *Monikal on kombeks majapidajaga rääkides tooni kergitada .. V. Gross.
2. millegi määra, ulatust lisama, suurendama. Mõisnik kergitas renti. Majaperemees kergitas järjest üüri.
3. (taigna kohta:) kohevaks tegema, paisutama, kerkima panema. Pärm, söögisooda kergitab taignat.
4. piltl tõstatama, algatama. Küsimust, probleemi kergitama. J. Schultz-Bertram kergitas eesti eepose loomise mõtte.
5. hrv upitama, ülendama, esile tõstma. *Seesama noormees, kes vastu tema tahtmist oli kergitatud lülivanemaks ja seega ka ühtlasi tema juhtijaks. R. Sirge.
6. van kergendama. Pead veidi oma kukrut kergitama. *.. nüüd võin jälle sind aidata ja su vaeva kergitada. J. Pärn. *Kuuvalgus kergitas tema vaevalist otsimisereisi. A. Saal.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kuidas ‹adv›
I. küsiv-siduv viisisõna
1. mismoodi, mis kombel. a. otseses küsimuses, hrl. selle algul. Kuidas elate? Kuidas koolis läheb? Kuidas käsi käib? Kuidas sa end täna tunned? Kuidas sa tulid? Kuidas sa mind üles leidsid? Kuidas su nimi on? Ants, kuidas see juhtus? Kuidas seda taime nimetatakse? Kuidas siit põgeneda? Sa oled muutunud. – Kuidas nii? Andestust, kuidas te ütlesite? Palun, kuidas see oli? Noh, kuidas vili on? Kas lähme kõik koos või kuidas? Kuidas, sulle ei meeldigi meie otsus? b. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Heino, kuidas sa emaga räägid! Kuidas te julgete mind puutuda! Kuidas sa välja näed! Kuidas see küll võimalik on! Kuidas see mul kohe meelde ei tulnud! Noh, kuidas seda sulle nüüd öelda! *Kuidas tal oli õigus, sel lihtsal naisel! B. Kangro. c. hrl. koos sõnaga siis jaatavas vastuses kellegi küsimusele. „Kas sa täna teatrisse lähed?” – „Loomulikult, kuidas siis muidu.”. *„Kas siis loomad nutavad?” – „Kuidas siis! Seda on palju valusam vaadata kui inimese nuttu ...” V. Saar.
2. alustab sihitis-, alus-, täiend-, määra- vm. kõrvallauset: mismoodi, mis kombel; mis vahenditega. Räägi siis nüüd, kuidas te elate. Ma küsin sinult, kuidas see on võimalik. Kuulsin, kuidas keegi nuttis. Ta ei teadnud, kuidas see juhtus. Vaata, kuidas ta kõnnib! Nüüd on tal selge, kuidas seda teha. Talle meenus, kuidas nad kahekesi lapsepõlves mängisid. Jõuti otsusele, kuidas toimida. Otsib võimalusi, kuidas oma vastastele kätte maksta. Kõik oleneb sellest, kuidas korraldust täidetakse. Kõhklesin kaua, kuidas juttu alustada. Sedamööda, kuidas õhtu lähenes, muutus ka jahedamaks.
3. alustab viisi- v. määralauset: nagu, nii nagu; nagu vähegi, niipalju kui. Tee, kuidas kästud. Püüdsin teda lohutada, kuidas oskasin. Jooksis (nii), kuidas jalad võtsid. Töötati (nõnda), kuidas tervis lubas. Karjus (nii), kuidas kõri võttis. Lind laulab, kuidas nokk loodud. Kõik oli tehtud, kuidas juhtub. *Ma siis vajutasin, kuidas vajutamiseks rammu jätkus.. R. Vaidlo.
4. alustab võrdluslikku viisilauset, kusjuures pealauses on korrelaadiks hrl. määrsõna nõnda: nagu, missugune, mismoodi. Kuidas aasta, nõnda saak. Kuidas töö, nõnda palk. Kuidas sina mulle, nõnda mina sulle. Pikkamisi muutus asi niisuguseks, kuidas ta nüüd on. Kuidas lükkad, nõnda läheb.
5. alustab möönduslauset: ükskõik mis kombel, kui väga. Kuidas ta ka püüdis, töö jäi ikka lõpetamata. Kuidas ma ka ei üritanud, kõik püüded ebaõnnestusid. Kuidas ka ei rahmeldaks, kõike ei jõua ikka ära teha. Vang vaikis, kuidas ka ei pekstud ega piinatud. *Kuidas Eedi poleks tahtnudki vaikida, pidi ta nüüd ometi vastama. E. Krusten.
II.
1. osutab ebamäärast viisi: (ükskõik) mis moodi, (ükskõik) mis kombel. Mindi teele, kes kuidas. Kuidas kunagi, aga täna oldi naljast kaugel. Lugu oleks võinud lõppeda veel ei tea kuidas. Oli kuidas ta oli, aga pidu peeti ära. Püüa kuidas tahes, kõike ära teha ikka ei jõua. Lähen siit ükskõik kuidas! *Kuidas kellelgi, aga tema juures on see pahameele tundemärk. O. Kool.
2. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab lauset, mis tegelikult sisaldab esitatud väljendusele vastupidist arvamust v. hinnangut. Kuidas ma sain siis seesuguse ülekohtuga leppida! Kuidas siis mitte aidata hädalist! *„See ju meil ainuke kukk, kuidas nüüd teda tohib tappa!” hüüab üks tüdruk vahele. A. Gailit.
3. osutab mingi tunde v. soovi, ka tegevuse v. olukorra, nähtuse intensiivsusele: kui väga. Kuidas ma tahaksin, et isagi seda näeks! Ah, kuidas magaks veel natuke aega! Ja kuidas ta ootas, kuidas rõõmustas! Kuidas sa mind küll ehmatasid! Oi, kuidas ta karjus! Ja kuidas Leeni veel õmmelda oskab! Tegelikult Mihkel tahtis seda, ja kuidas veel! *Jumal, kuidas on poiss siiski Eva nägu. A. Hint.
4. nii nagu, nagu. a. vastuses kellegi küsimusele. Kas teeme väikese vaheaja? – Kuidas soovite! b. kiillause algul. *Õigust öelda on inimesed viimasel poolsajandil elanud nagu jänesed, või – kuidas soovite – kiskjad rohtlaanes.. E. Krusten.

niipalju kui
määra väljendav sidesõna, alustab määralauset. Ma aitan kaasa, niipalju kui see minust sõltub. Niipalju kui ilm lubas, viibis ta ka ise ehitustöödel. *Isegi vana Ülesoo taat on heinamaale läinud ja töötab kaasa, niipalju kui põdur tervis ja vigased jalad lubavad. O. Luts.

niivõrd kui
määra väljendav sidesõna, alustab määralauset. *.. katsus isegi naljatada, niivõrd kui see antud olukorras sünnis oli. A. Erleman (tlk).

nõndavõrd kui
määra väljendav sidesõna, alustab määralauset; sün. niivõrd kui. Ma tahan, nõndavõrd kui seda suudan, teile abiks olla.

kuni
I. ‹konj›
1. aega märkiv sidesõna, mis näitab, missuguse ajani toimub pealauses väljendatud tegevus v. olukord. a. alustab ajalauset. Magasin, kuni mind äratati. Oota siin, kuni ma tulen. Tee seda, kuni pole hilja! Võitles unega, kuni jäigi tukkuma. Rüübati, kuni pudel sai tühjaks. Läksime edasi, kuni jõudsime suurele teele välja. Laps nuttis seni, kuni väsis. Ta mangus seni, kuni ma järele andsin. Kuni päike paistis, oli soe. Nad vaidlesid niikaua, kuni kaubale said. Käisin talle senikaua peale, kuni ta nõusse jäi. Seni linnuke lendab, kuni ta pesa leiab. b. alustab sihitislauset. Ta ootas, kuni teised järele jõudsid. *Ei ole laeva, tee maal tööd ja oota, kuni õige aluse alla saad. H. Sergo.
2. (harvemini:) aega märkiv sidesõna, alustab ajalauset, mis näitab, mis ajal toimub pealauses väljendatud tegevus v. olukord; sün. sel ajal kui, sellal kui. Kuni kaks varblast kaklesid, näppas kolmas tera endale. *Kuni nad pakkisid, haihtus udu.. V. Raud (tlk). *Kuni niiviisi seisan ja vahin, sõidab minust mööda noor ratsanik, arvata 13-aastane poiss. A. Kaal.
3. ühendav sidesõna, seob sõnu v. sõnaühendeid, mis märgivad millegi ulatuvuse äärmisi piire. a. ühenduses arvsõnadega. Kala võis kaaluda kümme kuni viisteist kilo. Sõidan kaheks kuni kolmeks nädalaks Hiiumaale. Mul läheb aega veel viis kuni kümme minutit. Kümne kuni kaheteistkümne päeva pärast kirjutatakse ta haiglast välja. Reis võib kesta kaks ja pool kuni kolm nädalat. b. ühenduses omadussõnadega. Kuue- kuni kaheksa-aastased lapsed. Tuli piirduda viie- kuni kuuetunnise uneajaga. Seene kübar on kollakas- kuni kahvatupruun. Vesi järves on kollakaspruun kuni rohekaskollane. *Leheserva allosas asetsevad hõredalt tömbid hambad või on serv lainelis-loogeline kuni saagjas. H.-E. Rebassoo.
II. ‹prep› [term] rõhutab noomeniga märgitud piiri, milleni miski toimub v. esineb (võib ka ära jääda, ilma et lause tähendus muutuks) a. (koha, ruumilise ulatuse puhul). Jalutasime kuni metsani. Saadan sind kuni järgmise tänavanurgani. Korva luht ulatub Iigastest kuni Sangasteni. Käed olid kuni küünarnukkideni sidemeis. Sügav arm põsel ulatus kuni kõrvani. b. (aja puhul). Töötasin sellel kohal kuni 1965. aastani. See õunasort säilib kuni järgmise kevadeni. Pidutseti kuni keskööni, kuni varavalgeni. Ma ei unusta seda kuni surmatunnini. Jaanipäevast kuni mihklipäevani. See komme on säilinud kuni tänapäevani. c. (hulga, määra v. seisundi puhul). Kotka tiibade siruulatus küünib kuni 2 meetrini. Süüdlasi trahviti 500 kuni 1000 kroonini. Sõime leiva kuni viimase raasuni ära. Kõik oli kuni pisiasjadeni läbi mõeldud. Võttis riided kuni särgini seljast. Linnust kaitsti kuni viimse meheni. Tantsiti kuni nõrkemiseni.
III. ‹adv› hulga-, mõõdu- v. määramääruse koosseisus rõhutab mingi nähtuse, olukorra küündivuse piiri. Saal mahutab kuni 500 inimest. See võib maksta kuni 150 krooni. Kartoteegis oli keeleainest kuni kümnest kihelkonnast, kuni kahekümnelt autorilt. Ma võin jääda siia kuni nädalaks. Mäed on kuni kilomeeter kõrged. Vesi oli kuni poolde säärde. Heinamaa ulatus sooservast kuni põllu äärde välja. Nähtus ulatub tagasi kuni esiajaloolisse aega.

kõigest ‹adv›
ainult, vaid. a. näitab, et mainitavat määra peetakse üsna väheseks. Jutuajamine kestis kõigest mõne minuti. Sinna on kõigest kilomeeter või paar. See kaalub kõigest mõne grammi. Vanamees on koolis käinud kõigest kaks talve. Rahvast oli vähe – kõigest kümmekond inimest. See juhtus kõigest nädal tagasi. Ta sai kõigest ühe hääle vastu. Neil oli kahe peale kõigest üks tekk. b. mitte enamat kui; mitte rohkem kui vms. Ta oli kõigest sõjasulane, ori, külarätsepa tütar. Vesi ulatus kõigest põlvini. *Minu toodud lilled pole pidukohased. Kõigest kullerkupud. L. Promet. *Kuid Vahtrepal sai selgeks, et väinajää kandis kõigest meest ja kelku, hobusega minemisest polnud juttugi. H. Sergo.

kõrge ‹1›
I. ‹adj›
1. ümbrusest v. alustasandist tugevasti ülespoole ulatuv, alt üles, püstsuunas pikk. a. (ehitiste, esemete, taimede, pinnavormide vm. kohta). (Väga) kõrge hoone, maja, ahi, sammas. Kõrged müürid. Ukselävi on liiga kõrge. Tuba on küllalt kõrge. Kõrged uksed, väravad. Tanu on eest kõrgem. Kõrge krae, kaelus, soeng. Kõrgete kontsadega kingad. Kõrged kalossid jalas. Kapp on kõrgem kui riiul. Kohendasin peaaluse kõrgemaks. Kõrged puud, kuused, männid. Kõrge paekallas, kalju, mägi, nõlvak. Merel olid kõrged lained. Maapind on siin kõrge. Euroopa kõige kõrgem mäetipp. Hanged on katuseräästani kõrged. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamale. Kõrge rukis, rohi. | bot (taimenimetustes). Kõrge raihein, hunditubakas, kannike. Kõrge maasikas. || (hrl. koos vastava arvulise suurusega:) teatava kõrgusega. 3 m kõrge müür. Taim on umbes 10 cm kõrge. Kui kõrge see tara on? b. (inimese, looma kohta). Kõrgete jalgadega jahikoer. See king ei sobi mu kõrgele jalale. *Ta on aastat 25–30 vana, kõrget kasvu .. M. Metsanurk. || esileulatuv, esilekerkiv. Kõrge laup, otsaesine. Kõrged põsesarnad. Kõrge rinnaga naine. c. (veeseisu kohta:) normaalseisust ülespoole ulatuv. Kevadel on vesi, veeseis jões kõrge. Veehoidla vesi püsib ühtlaselt kõrge. Kõrge meri 'kõvasti lainetav, kõrgete lainetega meri'.
▷ Liitsõnad: pool|kõrge, ülikõrge.
2. alustasandist v. maapinnast ristisuunas kauge(ma)l asetsev. Kõrge õrs. Kõrged parred. Toal on kõrge lagi. Taevas on kõrged pilved. Paistab kõrge kesksuvine päike. Kõrges sinitaevas polnud ainsatki pilve. Pall lendas kõrges kaares.
3. piltl (hrl. arvudes määratavalt) suur. a. (hinna, koguse, määra, astme vm. kohta). Kõrge omahind, protsent, toll, trahv, õppemaks, üür. Kõrged normid, viljasaagid. Piima kõrge rasvasisaldus. Kõrge kuumus, palavik, temperatuur, vererõhk. Karistuste, trahvide kõrged määrad. Töötasu oli võrdlemisi kõrge. Palgad olid seal kõrgemad. Rent oli kohutavalt kõrge. Kõrge honorar. Spekulandid kruvisid hinnad kõrgeks. Ta jooksis ühtlases kõrges tempos. || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Omahind kujunes arvatust kaks korda kõrgemaks. Temperatuur on paarkümmend kraadi kõrgem. Kui kõrgeks need hinnad siis aetakse? b. (inimese vanuse kohta). Kõrges eas taat. Ta on jõudnud kõrgesse ikka. Isa suri kõrges vanuses.
4. seisuselt, positsioonilt juhtiv, tähtis, teistest tublisti üle olev. Kõrgemad seisused olid aadel ja vaimulikkond. Kõrgest soost isik. Kõrgem seltskond. Ühiskonna kõrgemad kihid. Tal on tutvusi kõrgemates ringkondades. Kõrgem instants. Kõrged, kõrgemad ametnikud, ülemused, aukandjad. Kõrgemad ohvitserid, vaimulikud. Tallinnas viibis kõrge külaline – Taani kuninganna. Kõrge komisjon tutvus kohapeal olukorraga. Ta kutsuti kõrge kohtu ette. Kõrgel positsioonil olev isik. Ta on kõrge ameti peal, töötab kõrgel kohal. Kõrgema võimu esindaja. Kõrgeim riigivõimuorgan. Kõrgem ülemjuhatus 'riigi relvajõudude kõige ülem strateegiline juhtimisorgan hrl. sõjaajal'. Kaardimängus on kõige kõrgem kaart äss. Kõrgemale poole, kõrgemal pool, kõrgemalt poolt 'kõrgemasse instantsi, kõrgemas instantsis, kõrgemast instantsist'. *Kõrge keisrihärra nimel, ma käsin teid laiali minna! R. Sirge. || seda tõendav, väljendav. Kõrge aunimetus, tiitel.
5. arenguastmelt, tasemelt tublisti esile kerkiv; kvaliteedilt silmapaistev. Kõrge tsivilisatsiooniaste. Põllumajandus, karjandus on kõrgel järjel. Kõrge kultuuriga riik. See oli kõrget klassi mäng. Kõrge elatustase, teeninduskultuur, teadlikkus, moraal. Toodangu kõrge kvaliteet. Kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid. Kohvi, tee kõrgemad sordid. Seda õpetatakse keskkooli kõrgemates klassides. Kõrged koolid läbiteinud mees. Kõrgem haridus 'kõrgharidus'. Kõrge toiteväärtusega puuvili. Kõrge kunstimeisterlikkus. Kõrge tööviljakus. Tööstuse kõrge kontsentratsioon. Nõuded polnud eriti kõrged. || ‹komp.› (mingis klassifikatsioonis vastandina alamale, primitiivsele, algelisele). Kõrgemad loomad, taimed, seened. Kõrgem närvitalitlus. Kõrgemad rasvhapped. Kõrgem matemaatika, geodeesia. Kõrgem spordijärk. || suurt tunnustust väljendav, kiitev. Komisjon andis toodetele kõrge hinnangu. Õpilase teadmisi hinnati kõige kõrgema hindega. Tema võistlustöö pälvis kõige kõrgema auhinna. Kaaslaste arvamus temast pole kuigi kõrge.
6. õilis, üllas, aateline, ülev. Kõrged ideaalid, aated. Kõrge kutsumus. Kõrgemad püüdlused, huvid. Kõrged elueesmärgid. *Praegu on aeg, kus meid palju kõrgemad ja pühamad ülesanded ootavad.. O. Luts.
7. ‹hrl. komp.› jumalik, taevane, ebamaine. Kõrgemad väed. Loodusrahvad uskusid kõrgemate jõudude, olevuste olemasolu. *Taevased kõrged väed, olge teie tänatud selle armulise abi eest! A. Saal.
▷ Liitsõnad: kõigekõrgem.
8. (heli, hääle kohta:) suure võnkesagedusega; ant. madal. Kõrged helid, toonid. Naiste kõrged ja heledad hääled. Kõrge register. Üks kõrgem ja teine madalam alt. See laul on metsosopranile liiga kõrge.
9. keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel keeleselg on kõrgel). Kõrged vokaalid on i, u ja ü.
▷ Liitsõnad: keskkõrge.
II. ‹s› kõnek kõrgel asetsemine, kõrge asend. Päike on juba, alles suures kõrges 'kõrgel'. *Vahepeal oli päev suurest kõrgest allapoole veerenud.. L. Remmelgas (tlk).

kõrvutus|lause
keel määra- ja viisilausega sarnanev kõrvallause, mis suhestub kogu pealause kui tervikuga

kübeke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. ‹ka adverbilaadselt› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) natuke, veidike, ivake. Kübeke rauapuru pudenes maha. Mis see kübeke suitsu teeb. Läksime kübeke maad edasi. Kübeke tähelepanu, lootust, soojust, armastust, südametunnistust. Selles on kübeke(ne) tõtt. Pilt on kübeke liiga kirju. Puhkame kübeke aega. Ootame kübeke(se) veel! Lähme kübeke(se) kaugemale. Tema nool ei lennanud kübekestki kõrgemale. Ta oli minust kübeke pikem.
2. kübemekene. *Nad olid nagu kadunud kübekesed suures meres. J. Semper. *.. inimene on kübeke, nähtamatu putukas universumi lõpmatuses.. J. Sarapuu.

küündima ‹küünin 42 või küündin 37›

1. ulatuma. a. (ruumiliselt). Heinamaa küünib järveni. Kuuskede alumised oksad küünivad maani. Ma ei küüni talle õlanigi. Kasukas küündis kandadeni. Kalamehesaapad küündisid poolde reide. Upitas küll, kuid ei küündinud ülemise riiulini. Uppuja käsi ei küündinud heidetud köieni. Mõla ei küüni järve põhja. Tõusin küll kikivarvule, kuid ei küündinud vaatama. Lambitule valgus ei küündinud toa kõikidesse nurkadesse. Leegid küündisid kohati üle võsa. Ettepoole küündiv lõug. *Pilved lendasid nii kõrgelt, et sinna vist isegi väledad pääsukesed ei küündinud. E. Krusten. | piltl. Siia metsade taha ei küündinud mõisnike käsi. Kaugemale minu võim ei küüni. Tema mõttelend ja soovid küündisid palju kõrgemale ja kaugemale. Kaugele küündivad tagajärjed. Taevani küündiv ülekohus 'suur ülekohus'. *.. sinu taip vist ei küüni kaugemale künnihärja omast. B. Alver. b. (ajaliselt). Linnal on kaugesse minevikku küündiv ajalugu. *Kevad on lõpul, juba mõne päevaga suvessegi küündinud. N. Baturin. c. (hulga, arvu, määra, astme, taseme poolest). Õpilaste arv koolis küündis kuue-seitsmekümneni. Jõe sügavus ei küüni palju üle kahe meetri. Merevee temperatuur küündis kohati 22°-ni. Viljasaak ei küündinud eelmise aasta tasemeni. Ta ei küündinud üheski asjas oma vennani, teiste hulgast esile. Ainult paari õpilase hinded küündisid üle rahuldava. Sellise tulemuseni, autasuni küündis ainult paar-kolm sportlast. Maailmaklassi küündiv teos.
2. millekski suuteline, võimeline olema. Mälu ei küündinud toonaseid sündmusi rekonstrueerima. Temaga ei küüni keegi võistlema. Ma ei küüni nendes probleemides kaasa rääkima. Selleks ei arvanud ta end küündivat.
3. piisama, jätkuma, küllalt olema. Mul ei küündinud selleks jõudu. *.. ta elavat ühes perekonnas, sugulaste juures, kus küündivat aset minulegi. E. Vilde. *Kui talvised ettevalmistused pole küündivad, siis kevadel lonkab kogu ettevõte. E. Krusten.

küüne|must ‹s›

1. küünealusesse kogunenud mustus. Käsi tuleb hästi pesta ja küünemust kõrvaldada.
2. ‹hrl. eitavas lauses› (väga vähese määra kohta). Ma pole küünemusta võrragi paha teinud. Kogu see asi ei huvita teda küünemusta võrra. Tema silmis ei ole see küünemustagi väärt. *Ei usu su Papeete juttu mitte küünemustagi, see mees pole sihukese moegagi. U. Masing. *.. teab pärast perele rääkida, kas vesi rabarinna all tõusnud veelgi, või ehk juba alanenud küünemusta võrra. M. Raud.

ligemale ‹adv›
(< komp ligidale)
1. lähemale. Tulge, astuge ligemale. Kõik nihkusid lauale ligemale. Ootame, kuni nad ligemale tulevad. Mida ligemale pühad jõuavad, seda rohkem askeldusi.
2. (hulga, suuruse v. määra kohta:) peaaegu, ligi. Ligemale kolmsada inimest oli koos. See raamat on tõlgitud ligemale kahekümnesse keelde. Sinna on ligemale kümme kilomeetrit. Olin ligemale kuu aega Prantsusmaal. Ligemale laeni riiulid. *Tema on juba ligemale aasta Vargamäe kraavi kaevanud .. A. H. Tammsaare.

liiga ‹adv›
(väljendab tarbetult v. kahjulikult suurt määra:) rohkem kui vaja, üle normi, üle mõõdukuse piiride, ülemäära, ülearu, üleliia, liigselt, liialt. Liiga suur, väike, külm, kuum. Supp sai liiga soolane. Koosolek määrati liiga varasele ajale. Paat on liiga koormatud. Kui sa liiga väsinud ei ole, jalutame veel. Kõht sai liiga täis. Mina olen juba liiga oma, et asja kõrvalseisja pilguga vaadata. Ma ei saa sulle appi tulla, olen oma tööga liiga jännis. Pood on liiga kaugel. Ajab oma nina liiga püsti. Sa tead liigagi hästi, kuidas asjad on. Kui töö sulle liiga üle jõu käib, jäta pooleli. Ma ei märganud sind, olin liiga mõttes, tööga ametis. Selle loo pärast ära liiga muretse. Maaeluks oled sa liiga linnamees.

liig|kasu
(seadusega lubatud määra ületavast) kõrgest laenuprotsendist saadav tulu. Kõrtsmikud andsid talupoegadele laenu ning nöörisid selle pealt liigkasu.

lisa ‹11› ‹s›
miski v. keegi juba olemasolevat kogust, määra v. hulka suurendav v. täiendav. Bensiin oli lõpukorral, aga lisa polnud kuskilt saada. Palk on väike, tuleb (palgale) lisa teenida. Töötab hilisõhtuni, võtab ööstki lisa. Lillekimpu sobib mõni roheline oksake lisaks. Eeskava sai läbi, kuid publik nõudis lisa. Saal oli rahvast täis ja üha saabus lisa. Töötajaid on vähe, lisa kuluks hädasti ära. || lisaks peale selle (veel). Ta on väga töökas, lisaks ka andekas. Ta laulab kooris, lööb kaasa näiteringis ja lisaks käib veel tennisetrennis. *.. kihutasite kroonuametniku asjatalituselt minema ja virutasite lisaks veel ta kirjutuslaua kummuli .. F. Tuglas (tlk). || trükiste, dokumendi jm. täiendav osa v. materjal (näit. kaasanded perioodilise väljaande juures, kaardid ja tabelid raamatu lõpus). Seaduse, määruse, lepingu, protokolli lisa. Molotovi–Ribbentropi pakti salajane lisa. Mustrileht on käsitööajakirja tähtis lisa. Õigekeelsussõnaraamatu grammatilised lisad. Omaaegsete kalendrite lisad. Jutt on ilmunud esmakordselt „Postimehe” lisas, lisana.
▷ Liitsõnad: leiva|lisa, palga|lisa, toidulisa; ajalehe|lisa, jutu|lisa, kirjandus|lisa, naljalisa.

lisanduma ‹37›
juurde, lisaks tulema. a. (arvu, hulka, määra, kogust suurendavalt). Saal on juba täis, aga rahvast muudkui lisandub. Vanu maju on lammutatud, uusi on lisandunud. Vilumus kasvab, oskused lisanduvad. *Tooma meeleheitele lähedane tunne leebus iga roaga, mis lauale lisandus. V. Gross. b. millelegi liituma, lisaks v. täienduseks tulema. Gripile lisandus kopsupõletik. Rida lisandus reale, lõpuks sai päris pikk kiri. Töö oli raske ja tüütu, sellele lisandus veel ülemuse nurin. *.. tormile võis iga hetk lisanduda uus oht – jäämäed. I. Murdmaa.

maa ‹15› ‹s›

1. ‹suure algustähega› (astronoomilise nimena:) Päikesest kauguselt kolmas Päikesesüsteemi planeet, maakera. Planeet Maa. Maa kuju, läbimõõt, mass, tuum, kese. Maa tehiskaaslased. Teooriad Maa ning Päikesesüsteemi tekkest. Kosmosest paistab Maa helendava sinaka kettana. Maa tiirleb ümber Päikese. Kuu on Maa looduslik kaaslane. Kas ainult Maal on elu? || ‹väikese algustähega› hrl kõnek selle planeedi pind kui kõige elusa asupaik vastandina atmosfäärile, taevale v. (usulistest kujutelmadest lähtunud väljendites) taevariigile ja põrgule. Sõda lõppes, jälle on rahu maa peal. Kas siis maa peal enam õigust polegi? Milleks on maa peale loodud igasugused putukad ja mutukad? Ähvardas kogu vaenlaste soo maa pealt hävitada. Kalle on mu kõige parem sõber maa peal 'üleüldse kõige parem sõber'. Tuiskab nii, et ei näe maa ega taeva vahet. Piibel räägib, et alguses loonud jumal taeva ja maa. Kalevipoeg käinud põrgus ja tulnud jälle maa peale tagasi. Kinnitas, et kõneleb tõtt, kutsus taevast ja maad tunnistajaiks. *Kuu paistab, tähed säramas, / öö katab ilma, maad .. E. Enno. || piltl (kaine reaalsuse, tegelikkuse kohta). Unistused kiskusid ta mõtted maast lahti. *Ta võis unistada, kuid sealjuures siiski maa peale jääda .. E. Krusten. *Kuid keemiakombinaadi tegelikkus tõi Georgi [mõtetest] kiiresti ja valusalt maa peale tagasi .. A. Valton.
▷ Liitsõnad: ilmamaa.
2. maismaa (vastandina merele vm. veekogule). Kas tuul on täna maa või mere poolt? Laev, paat lähenes maale. Dessant saadeti maale. Hüppasin esimesena paadist maale. Pärast pikka merereisi oli hea jälle kindlat, kõva maad jalge all tunda. Vahimadrus märkas kaugusest mingit maad. Saarmas elab nii vees kui kuival maal. *Nägemisulatusse ei satu ühtki laeva ega ühtki märki maa lähedusest. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: mais|maa, mannermaa.
3. maismaa pind, maismaa pindmine osa. Mägine, tasane, künklik, lage maa. Madal, kõrge, lausk, soine, vesine maa. Mätlik, kivine, konarlik maa. Maa on märg, kuiv, porine. Metsaalune maa on niiske. Lumine, must, paljas maa. Maad kuivendama, dreenima. Maa on sula, kahutanud, külmunud. Lumi katab maad. Kevadine maa lõi peagi haljendama. Maa väriseb, põrub, kõigub jalge all. Vajutas labida maasse. Siga songib kärsaga maad. Vesi imbub maasse. Nõlvakul immitseb, keeb põhjavesi allikana maa seest välja. Torm rebis puud juurtega maa seest välja. Sõduritel tuli mööda maad roomata. Surub end, liibub vastu maad. Hoidis end roomates maad ligi. Pääsukesed lendavad madalalt maa kohal. Põlevkivi kaevandatakse maa all. Maast kerkis udu. Väeosa kaevus kõrgendikul maasse. Vanad varemed tehti maaga tasa. Plahvatus lausa pühkis hoone maa pealt. Võtsin leivatüki maast üles. Kust sa selle kivi said? – Maast leidsin. Vajugu ma maa alla, kui see tõsi ei ole! (ütlus mingi väite kinnituseks). Hääl kostab summutatult nagu maa alt. Leian su kas või maa alt 'ükskõik kust' üles. Poiss on nagu maa alla kadunud, vajunud 'jäljetult, teadmata kadunud'. Järsku oli ta meie ees, nagu maa alt kerkinud. Ta seisis nagu maa külge naelutatult paigal. || mõnedes ühendites märgib ka põrandat vm. aluseks olevat pinda. Ruum oli maast laeni paksu suitsu täis. Maani 'väga pikk, peaaegu aluseks oleva pinnani ulatuv' kleit, talaar. Seelik on liiga pikk, lohiseb mööda maad. Ta tegi maani 'väga sügava' kummarduse. Põrutas jalga vastu maad. *Pildid seintel, paksud vaibad maas, kardinad akende ees. E. Männik. || viljeldav pinnas. Liivane, kruusane, savine, paene maa. Hea, rammus, lahja, vilets, hästi väetatud maa. Viljakas, viljakandev maa. Põllumajanduslik maa 'põllumaa, heinamaa, karjamaa jm. kasutatav maa'. Maad kündma, väetama. Maad tuleb äestada, kultiveerida. Kaevab aias maad. Metsast, rabast tehti, hariti maad juurde. Kõrgematel maadel alustati kevadtöödega, madalamad maad on veel pehmed. See on meie maade kohta rekordiline viljasaak. Maa nõuab põllumehelt ränka tööd. Põldu hari korralikult, ära narri maad. || (kellegi omandina). Riigi metsafondi maa. Seal algasid juba naabertalu, Oru talu maad. Maade mõõtmine, krundistamine, piiristamine. Mõisnik kihutas talupojad nende maadelt minema. Suurtel taludel oli mitukümmend hektarit maad. Nad ostsid, müüsid, rentisid tüki maad. Maatarahvale anti, jagati maad. Suurtaludelt võõrandati osa maad. Nõukogude Liidus oli maa riigi omand. *Kas neil maad on, ja kui on, siis: kuipalju sellest maast on kapsaaia all? R. Janno. || kõnek (üldisemalt:) ruum, koht, paik, võimalus millekski. Buss on nii täis, et pole jalale maad. Tema hinges polnud halastusele, kaastundele maad. *Kahel jalal seistes jätkus meile maad ikka kõigile, aga pikali heitmiseks oli enam ruumi vaja. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: aia|maa, ale|maa, aru|maa, ava|maa, heina|maa, juurvilja|maa, jäät|maa, kapsa|maa, karja|maa, kartuli|maa, kruusa|maa, kultuur|maa, kõnnu|maa, kõrve|maa, künni|maa, kütise|maa, liiva|maa, lina|maa, lodu|maa, luha|maa, marja|maa, metsa|maa, mulla|maa, mustmulla|maa, peenra|maa, puustus|maa, põllu|maa, raat|maa, raba|maa, rohu|maa, rukki|maa, savi|maa, soo|maa, sõõru|maa, sööda|maa, turba|maa, uudis|maa, õue-aia|maa, ääremaa; era|maa, hinge|maa, kiriku|maa, kogukonna|maa, kroonu|maa, mõisa|maa, pärus|maa, rendi|maa, reserv|maa, riigi|maa, talu|maa, vaku|maa, ühismaa; jaos|maa, kooli|maa, kuhja|maa, lapimaa; kilt|maa, kuppel|maa, küngas|maa, lausk|maa, lava|maa, mägis|maa, ranniku|maa, vooremaa; hoonestus|maa, jahi|maa, pinu|maa, töömaa; songer|maa, tallermaa; adra|maa, taalri|maa, tündri|maa, vakamaa.
4. ruumiline vahemaa. Sinna on meilt hulk, tükk, palju maad. Natuke, väheke, veidike maad eemal. Käisime ära hulga, hea tüki, jupi maad. Hakkame astuma, pikk maa on minna. Lähen selle lühikese maa jalgsi. Siit mereni on päratu maa. Linna oli maad oma paarkümmend versta. See viis kilomeetrit nüüd mõni maa! Pool maad on käidud, sõidetud. Meil on natuke, tükike maad ühist teed. Kauge maa tagant saabunud külalised. Selle maa pealt sa märki ei taba. Ta hääl kostab kauge maa taha, kostab kus maale, on kust maalt kuulda. Ta astus kärmesti, kuid maa ei edenenud. Ta on nimekirjas tükk maad minust eespool. *Eks sealt Õismäelt „Estonia” teatrisse ole ka pirakas maad .. O. Kruus. *Bret mõõtis sammudega ukse- ja aknavahelist maad: seitse sammu. E. Tegova. || kõnek (hrl. koos sõnaga tükk ka ajalise vahe, teat. määra vm. kohta). Kevadeni on veel tükk maad. Sa oled minust tükk maad noorem. Lund on tükk maad üle põlve. See ader, jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. *Seda kõike võis hulk maad kergemini taluda kui endist läilat ükskõiksust. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: edu|maa, vahemaa; kesk|maa, võistlusmaa.
5. ant. linn. (1. täh.) Kas ta elab linnas või maal? Maalt linna, linnast maale elama asuma. Pühadeks, koolivaheajaks sõidame linnast maale. Käisin maal onu juures. Suve veedame maal. Osa noormehi oli maalt pärit. Linna ja maa erinevused.
6. (ka geograafilistes nimedes:) riik v. selle osa; teat. füüsilis-geograafiline piirkond. Maailma maad ja rahvad. Lääne-Euroopa, Kagu-Aasia, Vahemere-äärsed maad. Baffini maa 'teat. saar'. Arnhemi maa 'teat. poolsaar'. Koloniaalikkest vabanenud, kolmanda maailma, blokivälised maad. Demokraatlik, okupeeritud, ikestatud maa. Ihkab näha kaugeid, eksootilisi, troopilisi maid. Elab võõral maal võõra rahva hulgas. India on iidse kultuuriga maa. Norra on ta unelmate, unistuste maa. Ta saadeti ebasoovitava isikuna maalt välja. Rahutusi oli kõikjal üle terve maa. Võõraid maid vallutama, anastama. Iga rahvas armastab oma maad. Vaenlane tungis meie maale. Ta on tuntud üle kogu maa. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Tervitan sind siit maade ja merede tagant. Linnud lendavad sügisel soojale maale. Sünnimaa on igaühele kallim kõigist teistest maadest. Norra on fjordide maa. Tuhande järve maa (Soome kohta). Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ameerikat on nimetatud piiramatute võimaluste maaks. Tsaarivõimud saatsid vange külmale, tühjale maale 'Siberisse jm. kaugetesse väheasustatud piirkondadesse'. Saarte elanikud käisid suurel maal 'mandril' tööd otsimas. Tal ei ole kindlat elupaika, vaid hulgub mööda maad ringi. Pariis oli kõigile kunstijüngritele omamoodi tõotatud maa 'unistuste, ihalduste paik'. *Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt / käib Läänemere rannale .. M. Veske.
▷ Liitsõnad: agraar|maa, arengu|maa, asu|maa, ema|maa, hommiku|maa, ida|maa, industriaal|maa, isa|maa, kapitali|maa, kapitalismi|maa, krooni|maa, kultuur|maa, liidu|maa, liikmes|maa, lõuna|maa, lääne|maa, mandaat|maa, naaber|maa, piiri|maa, polaar|maa, põhja|maa, põllumajandus|maa, päritolu|maa, sotsialismi|maa, sünni|maa, troopika|maa, tööstus|maa, vasall|maa, välis|maa, õhtumaa; sise|maa, süda|maa, taga|maa, ääremaa; jalgpalli|maa, jäähoki|maa, kergejõustiku|maa, male|maa, olümpia|maa, spordi|maa, suusa|maa, talispordi|maa, tennise|maa, turismimaa; kohvi|maa, kulla|maa, nafta|maa, veinimaa; muinas|maa, muinasjutu|maa, noorus|maa, une|maa, õnnemaa; eikellegimaa.
7. ‹hrl. väliskohakäänetes pl.› teat. maakoht, kant, ümbrus. Sõitsime Palamuse, Vargamäe maile. Olime Mahtra, Pühajärve mail. Tulime just Rõuge, Emajõe mailt. Muusikarahvas käis Hüpassaares – Mart Saare mail. Kui palju looduskauneid maid ja paiku leidub meie väikesel Eestimaalgi! Kauaks sa meie maile jääd? Linda talitas lauda mail. *.. kes see ette teab, kuhu maile elu sind võib viia ... L. Kibuvits. || (üldisemalt hrl. ajaliselt). *Kell võis olla üheksa mail, kui Toomas kohale jõudis. H. Sergo.
8. hrv muld. *.. võttis vaolt peotäie värsket mulda. Maa oli külm ja elutu. M. Traat.

madal ‹-a 2›

1. ‹adj› ümbrusest v. mingist alustasandist suhteliselt vähe ülespoole ulatuv, väikese kõrgusega, alt ülespoole, püstsuunas lühike.; ant. kõrge. a. (esemete, loodus- v. tehisobjektide kohta). Madal maja, müür, tara, laud, ahi. Madalad uksed. Toad olid madalad. Koobas muutus järjest madalamaks. Väikese kaldega madal katus. Astub üle madala lävepaku. Madalate jalgadega voodi, laud. Riiul on kapist poole madalam. Madala kontsaga, madalad kingad. Madal krae. Tuli põleb madala leegiga. Keerab lambitahi madalamaks, tule väiksemaks. Madala seljatoega tugitool. Mööda järvepinda jooksid madalad lained. Madalad soomännid, põõsad. Madal võsa. Põuaga jäi oder madalaks, kõrs lühikeseks. Madalaks pöetud hekk, muru. Tihe madal rohi. Madalate mätastega soomaa. Vesi voolab kõrgemast kohast madalamasse. Kõrgeid mägesid meil pole, ainult madalad künkad, kuplid, voored. Madal poolsaar, neem. Jõe üks kallas on kõrge, teine madal. Madalamad põllud on vee all, pehmed. *.. maapind muutus madalamaks ja algas ääretu soo .. E. Kippel. | bot (taimenimetustes). Madal kask, jalakas. Madal aster. Madal mustjuur, unilook, peiulill, kadakkaer. b. (inimese, looma, ka nende kehaosade v. -vormide kohta). Madal, kõverate madalate jalgadega mägrakoer. Plika oli paks ja madal (nagu seeneädal). Kass teeb end vastu maad surudes madalaks. On ta kõrget või madalat kasvu? Madal laup, otsaesine. Lai ja madal nina. *.. tekkis tuppa lühiajaline vaikus, mida segas vaid madalate rindade all kannatava hallipäise härrastaadi tasane hingamiskahin. A. Jakobson. | piltl. *Kas minusugune tohib siis riielda? Minusugune olgu rohustki madalam ... V. Lattik. *Mure muljus inimesi madalaks. A. Beekman.
2. ‹adj› maapinnale vm. aluspinnale suhteliselt lähedal asuv (v. sellisena tunduv); ant. kõrge. Madalamatelt okstelt saab õunu paremini kätte. Madal lagi. Madalatel partel kuivas vili. Vanad kanad olid kõrgemal, noored madalamal õrrel. Madal maad mööda rulluv udu. Reaktiivlennukid sööstsid madalal lennul üle linna. Madalad vihmapilved. Taevas oli hall ja madal. Päike käib sügisel madalas kaares. Madal talvine päike.
3. ‹adj› väikese sügavusega, ümbritsevast v. külgnevast pinnast suhteliselt vähe allapoole ulatuv; ant. sügav. Madal tiik, järv, jõgi, meri, kaev. Laht on üsna madal. Jõe madalast kohast käidi jalgsi läbi. Sulpsisime läbi madala vee teisele kaldale. Siin on (vesi) nii madal, et ujuda ei saa. Madalaim madal-, kõrgvesi. Läbi selge vee paistab madal järvepõhi. Madal kraav, süvend, kaevik. Madal künd. Madal taldrik, vaagen. *Ta suuskles jõesirget pidi; lumi oli siin madalam kui orgudes ja sopkanõlvadel .. N. Baturin.
4. ‹adj› (hinna, koguse, määra, intensiivsuse kohta:) väike (hrl. arvudes väljendatuna); ant. kõrge. Madal palk, töötasu, honorar. Lina hinnad olid madalad. Madal laenuprotsent, toll. Korteriüür on meil madal. Madalad viljasaagid. Madal keskmine hinne, keemispunkt. Madal õhutemperatuur. Piima rasvaprotsent on mõnel lehmal kõrgem, mõnel madalam. Taimede valgusisaldus on üldiselt madal. Madal vererõhk. Madal surve. Madal pöörlemissagedus. Mootor käib madalatel tuuridel.
5. ‹adj› arenguastmelt, tasemelt tublisti alla normaalse; kvaliteedilt vilets; ant. kõrge. Põllumajanduse, tööstuse, hariduse, kultuurielu tase oli üsna madal. Nende luuletuste tase on veel madal. Elustandard, tööviljakus, õppeedukus on suhteliselt madal. Madal teenindus-, käitumiskultuur. Madala kvalifikatsiooniga töötajad. Madala toiteväärtusega juurvili. Põlevkivi kütteväärtus on võrdlemisi madal. *.. rahvas seisab seal väga madalal järjel ja kaebab tihti vaesuse üle. J. Pärn. | piltl. *Aga polnud Anton nii palju mehest madalam ühti, kui Juhan algul arvas. Poiss leidis pruudi .. H. Sergo. || vähest tunnustust pälviv. Sai harjutusel oodatust madalama hinde. *Miks on lüpsja prestiiž paljude noorte silmis madal? V. Lind.
6. ‹adj› seisuselt, positsioonilt, teenistusastmelt, auastmelt, sünnipäralt kellegagi võrreldes tublisti allpool olev v. koguni mittetäisväärtuslikuks peetav. Kõrgemad ja madalamad seisused. Madalast seisusest, ühiskonnakihist noormees. Madalama päritoluga, madalat päritolu mees. Ta oli madalast soost ning tal polnud sidemeid. Madalamad ametnikud, ülemad, vaimulikud. Madalamas auastmes sõjaväelane. Viidi karistuseks madalamale ametikohale. Madalama astme kohus. Bridžis on risti pakkumisel kõige madalam mast. Madalaks põlatud pärisorine maarahvas. *Säherduseks lõbuks [= käperdamiseks] ep olnud see taluinimene kõrgestisündinule siiski mitte liiga madal ... E. Vilde.
7. ‹adj› ilma ülevuseta, tavaline, igapäevane, argine. Provintsielu oli tema jaoks liiga hall ja madal. Klassitsism jaotas kõik žanrid kõrgeteks ja madalateks. *Ent üle kõige valitses nukker, kirglik ja oma egoismis võimas Deemon, kes ei suutnud elada madalat, ajaliku ristiinimese elu ... K. Saaber.
8. ‹adj› moraalselt alaväärtuslik, närune, vääritu; labane. Madalad kihud, instinktid, kired. Armukadedus on madal tunne. Madala hingeeluga, madalate kalduvustega inimene. Madal ja närune on nuhi tegevus. Madal omakasupüüdlikkus, kadedus, lipitsus, uudishimu. Kõik see, mis sa räägid, on nii jälk ja madal! Inimene ei tohi olla nii väiklane ja madal. Teater ei saa joonduda kõige madalamale maitsele. Vangilaagri madalas toores keskkonnas tekkinud madal robustne släng. *Mirka nõuab, et teenitaks Ilu. Ülejäänud objektid on madal ajaviide. L. Ruud.
9. ‹adj› (heli, hääle kohta:) väikese võnkesagedusega; ant. hrl. kõrge. Madalad helid, toonid. Madal register. Tal on ilus madal bariton. Madalaim häälerühm segakooris on bass. Alt on madal naisehääl. Tal on madalam hääl, ta pole tenor. Naine kõneles madala rinnahäälega. Madal jorisev laevavile. *Korra kuulis Laos kellegi madalat naeru ... või krooksus kusagil konn. H. Laipaik. || vaikne, tasane; tuhm. Hääl erutusest madal. Vaatas ringi ja alandas hääle madalamaks. *.. all ei tundunud vähimatki tuulehingust, aga männid kahisesid ometi, madala vaevalt kuuldava kahinaga. F. Tuglas.
10. ‹adj› keel (vokaalide kohta, mille hääldamisel on keeleselg suhteliselt madalal). Eesti vokaalidest on madalad a ja ä.
11. ‹s› madala (3. täh.) veega ala meres, järves v. jões, madalik (2. täh.) Hiiu, Tallinna madal. Laevasõidule ohtlikud madalad. Rannikumere kalarikkad madalad. Laev sõitis, sattus madalale. Toodrid, poid, tulelaevad hoiatavad meresõitjaid madalate eest.
▷ Liitsõnad: liivamadal.

madalale ‹adv›

1. mingile alustasandile (hrl. maapinnale) suhteliselt lähedale (ka näiliselt). Puud olid madalale, peaaegu vastu maad paindunud. Esikus oli laste tarvis madalale kinnitatud riidevarn. Poiss tuli redelil paar pulka madalamale. Tukkuja pea vajus järjest madalamale. Päike laskus, vajus madalamale.
2. määra v. taseme poolest tegelikust, olemasolevast allapoole. Öösel langes temperatuur maapinnal väga madalale. Poiste tuju vajus veelgi madalamale. *On eksitus oma nõudeid liiga madalale asetada. Mitte kesktaset, vaid tippusid! F. Tuglas.
3. moraalselt alla, alaväärseks v. väärituks. Mees hakkas jooma ja langes üha madalamale. *Mina muidugi ei küsi, kus sa käid, sellist kommet mul veel pole, nii madalale mina ei lasku! M. Traat.

mere|täis ‹s›
piltl (tohutu hulga v. määra kohta). *Professori silmad särasid. Neis oli meretäis vaimustust. J. Rannap.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

miski ‹millegi, midagi, millessegi, milleski, millestki, millelegi, millelgi e. milgi, milleltki, millekski e. mikski, millenigi, millenagi, milletagi, millegagi›, miski ‹kõnek 1›
I. ‹pron› umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib teadmata v. lähemalt määratlemata eset, nähtust v. asjaolu. a. ‹jaatavas lauses›. Miski kõlksatas vastu kivi. Miski teeb talle muret. Naises puudus see miski, mis äratab mehes iha. Miski inimlik pole talle võõras. Ees mustas miski: mingi põõsas vist. Miski takistas mind Salmest rääkimast. Lõin jala millegi vastu ära. Tal on midagi sinu vastu. Kas on midagi juhtunud? Tal oli alati midagi laste jaoks kaasas. Kas tal on millestki puudu! Milleski võib tal õigus olla. Iga väide peab millelgi põhinema. Ta loodab millelegi. See asi võib veel millekski kõlvata. Ja lähedki niisama, ilma milletagi? Olen kleidi millegagi ära määrinud. || hrv (ka elusolendite kohta). Miski krabistab põõsas. Miski nagu liigutas seal. || märgib teat. hulga, määra teadmata v. ebamäärase suurusega (hrl. väikest) osa. Midagi ta ju teadis, aga eksamil sellest vaevalt piisaks. Midagi võin sulle laenata, aga tervet summat küll mitte. Kas said seletusest aru? – Midagi sain. || (halvustavalt). Ah, elu või miski! Mees või midagi – laseb ennast naisel ülal pidada. Tema ka mõni sõber või midagi! b. ‹eitavas lauses› mitte ükski asi v. asjaolu. Selle haiguse vastu ei aita miski. Miski ei sega teda tööd tegemast. Ma ei vihasta millegi peale. Sellest ei tule midagi välja. Ma ei tea sellest asjast mitte (kui) midagi. Ma ei ole milleski süüdi. Polnud millestki kirjutada. Näib, et ma ei kõlba millekski. Ta ei paistnud millegagi silma. || ‹vormilise eituseta› kõnek. Mis uudist? – Midagi. Mida sa õhtul teed? – Midagi, keeran magama. c. (püsiühendites). Õhtuks oleme kodus nii kui midagi 'kergesti, hõlpsasti, nagu nalja'. Selle kandami viin seljas ära nagu midagi. Pole midagi 'pole viga', valu läheb üle. Midagi ei olnud parata 'teha v. vastu öelda', tuli minna. Ta ei pea õpetustest, õpetajatest midagi 'ei hooli, ei pea lugu'.
2. ‹adjektiivselt› kõnek osutab, et ese, nähtus v. asjaolu on teadmata v. lähemalt määratlemata. a. ‹jaatavas lauses› mingi, mingisugune. Miski valge asi vilksatas mööda. Anna miski kauss, kuhu suppi panna. Seal ootas mind miski üllatus. Talle peaks midagi rohtu andma. Otsi leiva kõrvale midagi rüübet. Kas tal on midagi viga? Koduleib on hoopis midagi muud 'teistsugune, parem' kui poeleib. Milgi viisil ronisime august välja. Milgi kombel, moel tuli sellest määrusest mööda hiilida. b. ‹eitavas lauses› mitte mingi, mitte mingisugune. Miski vägi teda ei peata, teda ei saa miski väega peatada. Ei ole miski ime, et ta mehele ei saa. Mul ei ole selle looga midagi pistmist. Pole tal midagi häda. Ei tea endal midagi süüd olevat. Ei ole temast midagi abi. Ei ole enam midagi magamist, päike juba pooles taevas. *Iseenesest ei olnud mul miskit isu ära minna. R. Kaugver. | hlv. Sina pole miski sõber. Antsust pole midagi esimeest. See pole miski hobune, kui vedada ei jaksa.
3. midagi hrl kõnek (rõhusõnana möönab, kinnitab eitavat väidet, umbes täh.:) ühti(gi). Sind visatakse koolist välja! – Ei visata midagi. Ei lähe sa midagi, ootad meid ka. Ei ta löö midagi, ainult ähvardab. Ära nuta midagi, küll saame hakkama. Ei ole ta hull midagi. Ei ole hilja midagi, käime ikka ära. Aega pole midagi palju, peame kohe minema.
4. ‹adverbiaalselt› kõnek osutab määra, koguse v. hulga ebamäärasusele, ligikaudsusele: umbes, ligikaudu. Ta võib midagi sada kilo kaaluda. Midagi kolme meetri ümber peaks riiet minema.
II. ‹s› hrv väärt, hinnatav asi, asjaolu v. isik. Oma talu – see on juba miski. Sel ajal oli töökus miski, millest lugu peeti. Poiss tahtis tüdruku silmis miski olla. *Need plakatid ise olid midagi! Linnas trükitud, parimal paberil .. R. Roht.
▷ Liitsõnad: eimiski.

mismoodi ‹adv›
küsiv-siduv viisisõna: kuidas, mil viisil, mil moel, mis kombel
1. otseses küsimuses, hrl. selle algul. Mismoodi sina siia sattusid? Mismoodi nad välja nägid? Mismoodi tuleb avaldus kirjutada? Mismoodi me aidata saaksime? Ta ajab lolli juttu. – Mismoodi lolli? Ära peab siit minema, aga mismoodi?
2. hüüatustes ja retoorilistes küsimustes. Võeh, mismoodi võib inimene hea elu peal paksuks minna! Näe, mismoodi meelitada oskab! *Saime Laidarust metsalangi, aga mismoodi see poisike puud maha saab! M. Rebane.
3. alustab sihitis-, täiend-, määra-, viisi- vm. kõrvallauset. Ütle, mismoodi ta välja näeb? Ma ei mõista, mismoodi nad mu üles leidsid. Küsis, mismoodi ma asjasse suhtun. Mul ei olnud aimugi, mismoodi me maal elama hakkame. Teie palk sõltub sellest, mismoodi te oma tööga toime tulete. Tegi nii, mismoodi 'nagu, kuidas' oli teda õpetatud. Mismoodi 'kui väga' Toomas ka ei pingutanud, esikohast jäi ta ilma. *Mismoodi hakkavad kõlama lähemate aastate hundijutud, seda ei tea. F. Jüssi.
4. iseseisvas lauses osutab ebamäärast viisi. Tantsuõhtust alguse saanud tutvus võib jätkuda ei tea mismoodi.

mitu ‹mitme, mitut 17› ‹pron›
umbmäärane arvsõnaline asesõna; käitub atribuudina ning hrl. ka aluse ja öeldise ühildumises nagu arvsõna, nõuab arvsõna rektsiooni
1. väljendab umbmäärast arvu, mis on vähemalt, hrl. aga rohkem kui kaks, kuid hõlmab siiski kergesti loendatavat hulka hrl. samasuguseid olendeid, esemeid, nähtusi; võib väljendada (eriti mitmuslikuna) suuremat umbmäärast hulka (kasut. sõna palju tagasihoidlikuma sünonüümina) vrd mõni. a. ‹substantiiviga›. Neid oli mitu meest. Mitu kilogrammi, tonni kaupa. Mitu kuud, aastat, inimpõlve tagasi. Alevis on mitu kauplust. Vallutati mitu asulat. Kogunesid mitme ala eriteadlased. Mitut liiki kalad. Mitmes suuruses karbid. Seda võib teha mitut moodi, viisi, mitmel (eri) kombel, moel, viisil. Juhtunust tegi ta juttu päris mitmel korral, puhul. Mitmel pool Eestis. Mitu ja mitu korda suurem, kallim, huvitavam. See materjal sobib väga mitmeks otstarbeks. Ootasime teda mitu head tundi. Ma olen kuulnud seesuguseid lugusid üsna mitu. Kui mitu korda olen sind hoiatanud! Mitme tähendusega sõna. Kirjandis ei ole mitte üks, vaid on mitu viga. Plaat purunes mitmeks tükiks. Jagasin õuna mitmeks võrdseks osaks. See on mitmes tükis huvitav lugu. Majandi kordaseadmiseks kulus õige, üsna mitmeid aastaid. Mitmed eesti kirjanikud on ka head tõlkijad. Tutvusin mitme silmapaistva sportlasega, mitmete silmapaistvate sportlastega. Kirjuta, et oled töölt puudunud nii ja nii mitu korda, hilinenud nii ja nii mitu korda. Heal lapsel mitu nime. Sügisööl on üheksa poega ja merel mitu nägu. | (ühendarvsõnades). Mitu tuhat. Mitu miljonit, miljardit. || (väljendab umbmäärast määra, hrl. aja kohta:) päris, üsna hulk. Tuba oli mitu aega kütmata. Töö soikus mitmeks ajaks. Mitme aja tagant, üle mitme aja saan jälle rahulikult magada. See ahastav hääl ei kadunud mu kõrvust veel mitmel ajal. Seda juhtus jälle üle mitme-mitme aja. b. ‹ilma substantiivita›. Mitmeks jagunema. Mitmeks, mitme peale jaotama. Neid polnud üks ega kaks, vaid mitu. Üle mitme saadi vajalik summa kokku. Köök on mitme peale. Saadetisest jätkus mitmele. Ma tean mitut, mitmeid, kes seda haigust on põdenud.
2. ‹substantiiviga v. ilma› väljendab küsimust arvu, hulga kohta. Mitu nädalat te ehitusel töötasite? Mitu last sul on? Mitu kotti, kilo kartuleid nad ostsid? Mitu kilomeetrit siit linna on? Mitu teid on? Mitu sa ostsid? Kui mitu korda ma pean sind hüüdma?
3. ‹substantiiviga v. ilma› esineb kõrvallause algul. Ma ei mäleta, mitu neid oli. Tuleta meelde, mitu sa ostsid? Õige põllumees teadis, mitu seemet annab rukis, mitu oder või kaer. Mind huvitas küsimus, mitu õpilast täna puudub.

mõni ‹mõne, mõnd e. mõnda illat mõnesse e. mõnda 13› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib lähemalt määratlemata isikut v. eset. a. keegi, ükskõik kes. Ära räägi nii kõvasti, mõni võib kuulda. Kui mõni kaebab, saad karistada. Aga kui mõni meid näeb? Kontrolli, kas mõni pole kapi kallal käinud. Kes see oli, kas mõni vallamajast? Mõned räägivad, et ta on selle kusagilt maha kirjutanud. Kas tead mõnda, kes tahaks heinu müüa? Toa võib mõnele üürile anda. Kas mõni juhatas teid siia või tulite umbropsu? b. mingi suvaline isik v. ese samalaadsete hulgast. Mis sa valid, võta mõni ära! Mantleid poes on, osta endale mõni. Kas mõnel teist on nuga? Seni hullate, kuni mõni (teist) haiget saab! Lumepallid aina lendavad, võib mõnega pihta saada. Otsi sahtlid läbi, küll märkmik mõnest leidub. c. kõnek (irooniliselt vihjates:) teada olev, kuid nimeliselt välja ütlemata isik. Mõni pidas sünnipäeva, aga mind ei kutsunud. Mõni on nii uhkeks läinud, et ei tee vanu tuttavaid enam tundmagi. Paistab, et mõni norib nahatäit. Kui mõnel raha taskus sügeleb, las kostitab meid pealegi.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et isik, ese v. olukord (samalaadsete seast), kellest v. millest juttu, on lähemalt määratlemata. a. keegi, mingi. Küllap oodatakse mõnda tähtsat meest. Mõni teine tema asemel oleks sellega kohe nõus. Siit on vist mõni suur loom läinud. Alli meelest oli maja nagu mõni loss kohe. Kui see ei meeldi, pane mõni muu kleit. Mõni teelõik sai uue katte. Anna ruttu mõni niisugune pastakas, mis kirjutab! Tulen mõni teine kord, mõnel pühapäeval. Kas poiss on jälle mõne tembuga hakkama saanud? Pean mõnda muud võimalust proovima. Mõnede oletuste põhjal olnud koopad sõja ajal pelgupaigaks. Otsin mõnda tulusat tööotsa. *.. iga risti all on mõni mees, naine või laps puhkamas .. A. Kalmus. b. kõnek (iroonilise vihje puhul:) isik on teada, kuid jääb nimeliselt välja ütlemata. Mida mõni mees sööb, et ta nii tark on? Mõne preiliga ei saa üldse enam jutule. Mõni proua on täna nii üles löödud. *.. kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem mõnitama. J. V. Jannsen.
II. umbmäärane asesõna, mis märgib umbmäärast arvu v. hulka
1. ‹adjektiivselt› (väikese, hrl. loendatava hulga kohta). Mõne minuti jooksul, kestel. Mõneks päevaks, kuuks. Selle maa sõidan mõne tunniga läbi. Mõni gramm vähem. Sinna on mõni kilomeeter. Tal on mõni tuhat krooni pangas. Ta on minust mõni aasta, mõned aastad vanem. Ta on mõne hea kilo juurde võtnud. Osta mõni tükk seepi. Mõni lehekülg hiljem, mõne lehekülje järel kordub sama lause. Keemiakauplus on siit mõni peatus Mustamäe poole. Ainult, üksnes mõne sammu kaugusel. Tänaval liikus mõni harv inimene, mõni üksik kojuruttaja. Kutsutud on ainult mõned kõige lähemad sõbrad. Tal on seapõrsas ja mõni kana. Ta on kirjutanud mõne luuletuse. Ekskursioon jääb ära, sest soovijaid on ainult mõni. Need mõned erandid ei kummuta reeglit. Räägi mõne sõnaga 'lühidalt', kuidas elad. Seda on juhtunud ainult mõnel korral. Lähme teeme mõned õlled. Keldris on mõni mahlapudel, mõned mahlapudelid käärima läinud. Mul on linnas veel mõned asjad ajada.
2. ‹substantiivselt› (suurest hulgast v. tervikust esile tõstetavate üksikute isikute v. esemete kohta). Kõigil olid uued riided, mõnel ka uued kingad. Teretas sisseastumisel ja pärast mõnda veel eraldi. Tulid sõbrad, kellest mõnda polnud aastaid näinud. Mõni, mõned on teatanud, et ei saa kooriproovile tulla. Mõnda koolikaaslastest mäletan hästi, mõnda üldse mitte. Mõni seisis, mõni istus, mõni lausa lesis v. mõned seisid, mõned istusid, mõned lausa lesisid. *Palgid ei olnud täpse pikkusega, mõni tuli pooleks saagida, mõnel otsast natuke maha võtta. M. Metsanurk.
3. ‹adjektiivselt› (täiesti umbmäärase, hrl. vähese hulga v. määra kohta). Mõni aeg hiljem, tagasi. Mõne aja eest. Mõne aja jooksul, vältel. Mõne aja pärast, järel. Pean mõneks ajaks lahkuma. Pole teda mõnda aega, mõnel ajal näinud. Ta on oma uurimust mõnel määral täiendanud. See on sulle mõnes suhtes, mõnes mõttes kasulik. Ta on mõnes tükis, mõnest kohast imelik mees. Mõnel maal, mõnel pool külades on nii kombeks.
III. umbmäärane asesõna, mis koos gi- ~ ki-liitega esineb jaotavana täh. 'üks, teine, kolmas jne., see ja teine; üsna mitu'. Ta on mind mõnigi kord aidanud, mulle mõnelgi puhul nõu andnud. Temalt on ilmunud (nii) mõnigi hea luuletus. Mõnedki tööd kippusid takerduma. Nii mõnigi lollus võinuks tegemata jääda. Kuulsin temalt mõndagi huvitavat. Eks ta ole oma elus mõndagi näinud ja kogenud. Mõnigi neist pole seda unustanud. Teab mõnestki (inimesest) rohkem kui need ise. *Kasvab [aias] mõndki. Paar õunapuud, paar ploomipuud, paar kirssi. M. Sillaots. || ‹ka ilma gi- ~ ki-liiteta, hrl. partitiivis› van. F. R. Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on.”. *Aeg tuli. Maa ja mere peal / silm mõnda seletas .. L. Koidula. *Küll saame mõnda kuulda, näha / ja tunda pikal eluteel ... Jak. Tamm.
IV. umbmäärane asesõna, mis rõhutab adverbilaadselt (koos arvu v. mõõtu väljendava sõnaga) kõnes oleva ligikaudse hulga suurust: mitte vähem kui, tublisti, oma. Sellest on ju mõni viisteist aastat möödas! Neil oli suur, mõni kümne toaga maja. Teenib mõni üheksa tuhat krooni kuus. Mõni kolmkümmend versta tuli jala minna. *Aga kus tulejõud! Mõni sadakond kuuli minutis ... R. Sirge.
V. kõnek hrl hlv esineb kedagi v. midagi, mingit väidet vähendava sõnana: mingi, mingisugune. Mõni mees või asi – naise tuhvlialune! Mõni kohapidaja või midagi, va joodik! Temast enam mõni töötegija, mõnd töötegijat, kui tervis läbi. See nüüd mõni laps enam, varsti mehelemineja tüdruk juba. Temal nüüd mõni peigmees, kelgib niisama. See mõne täie aruga inimese jutt! On see mõni mehetegu!? See mõni kink nii tähtsaks puhuks! On see siis mõni õige heinaniitmine? See sandikopikas ka mõni palk! See nüüd mõni mure! See paar kilomeetrit meil ka mõni maa minna. On see ka mõni elu, mis te siin elate! Mõni asi ka, millest rääkida! *.. püüdku siis mõni Maali teistpidi öelda ... H. Kiik.

määrane ‹-se 4›

1. ‹pron› murd mäherdune. Määrane rõõm sind näha! *.. kui ta tuletab meelde, missugusena Jüri läks linna ja määrasena tuli tagasi .. M. Raud. *.. näed isegi, et tol lepingul .. pole määrastki [= mitte mingisugust] jõudu. R. Roht.
2. ‹adj› hrv määra osutav, määraga seotud. *Kuid viina vaat on liiga raske, / ei mehe jõud ta määrane. A. Alver.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|määrane, umb|määrane, ülemäärane

määr|sõna
keel aega, kohta, viisi, määra vm. väljendav v. mõnele sõnale (ka sõnarühmale, lausele) eri tähendusvarjundit andev muutumatu sõna (ning vastav sõnaliik), adverb
▷ Liitsõnad: abi|määrsõna, aja|määrsõna, koha|määrsõna, määra|määrsõna, viisimäärsõna.

naha|täis ‹s›
kõnek peksa andmine v. saamine, keretäis. Poiss sai paraja, hea, tubli, kõva, korraliku nahatäie (peksa). Petmise eest võid veel nahatäie saada, teenid nahatäie. Nahatäis jäi andmata, saamata. Pääsesin nahatäiest, jäin nahatäiest ilma. Sai niisuguse nahatäie, et mäletab. Poiss, pea meeles, et sul on nahatäis soolas. || (koos täiendsõnadega hea, paras, kõva, tubli jt. väljendab millegi suurt määra, rohkust, küllust). Saime soojas ja umbses bussis hea, tubli, kõva nahatäie higistada. Saime ülemuselt paraja nahatäie sõimata. *Enne külvi peab tulema hea nahatäis vihma. O. Tooming.

ning ‹konj›
ühendav sidesõna, ja harvem sünonüüm; kasut. lauses hrl. siis, kui ja on läheduses juba olemas
1. seob korduvaid lauseliikmeid. Kokku tulid Mikud ja Mannid ning Eedud ja Annid. Külalisi oli Tallinnast ja Tartust ning Tartu tagantki. Mis sa vedeled ööd ja päevad külades ning kõrtsides. Mägede vahele jääb orge ning sulglohke. Küsimus oli lahke ning sõbralik. Kogu järgmine päev oldi tusane ning mossis. Hääled kõlasid selgelt ning valjusti. Paitasin hellalt ning emalikult ta pead. Aina ta salgas ning valetas. Rändurid süütasid lõkke ning heitsid selle ümber pikali. *Aga ei aita see, et määrid oma nägu paksu ning vedelaga ja kõrvetad juukseid. A. Mälk. *Küll helises ikka kiledalt, kurivaim, ning visalt ja valjusti, lausa vihaga. E. Raud. || asendab ja'd ka mitmesugustes kindlaks kujunenud sõnapaarides. Palusin sõbralt nõu ning abi. Anne kordas üht ning sedasama ikka ja jälle. Oma ristiks ning viletsuseks oli tal ka jonnakas iseloom. Küll sa saad oma pitsid ning satsid. Relvastus oli ajast ning arust. Läbi ning läbi valelik tüdruk. Vihma aga sadas ning sadas. || ja ühtlasi. Laulja andis oma kolmanda ning viimase kontserdi Tartus. *„Laulude raamatuga” võrreldes täiesti erinevat annab ainult neljas ning viimne tsükkel „Ajalaulud” .. A. Sang.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. Mõtlesin sinu peale ning süda hakkas tugevasti põksuma. *Teda ei oodatud ning ta jäi sõpradest tükk maad maha. E. Krusten. *Hoobid jäid kord-korralt nõrgemaks ja harvemaks ning lõpuks ei jaksanud enam kumbki midagi teha. V. Beekman. *Ja aeg veereb, päike kõrvetab, tolm tungib kurku ning jook tundub läägena. F. Tuglas.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Aga see seal murul. – Ning Kremeri pilk käis viiliti magaja juures ära. E. Vilde. *.. ei läbenud enam haigevoodi juurde istuma jääda. Ning ta tõusis püsti, Harrile head paranemist soovides. E. Krusten.
4. hrv arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. *Ja kõige viimati surnud kotkal oli kõige laiem tiibade siruulatus, nimelt üheksateist jalga ja kaks ning kolmveerand tolli. V. Raud (tlk).
5. võib asendada ja'd ka selle mõnel määral vastandavas tähenduses. Süüdi on tema ning mitte mina. Siit saadik ning mitte enam.

otsatu ‹adv›
(väljendab intensiivsust, suurt määra v. ulatust:) eriti, hiigla-, väga. Mu rõõm oli otsatu suur. Ta näis otsatu kurb, väsinud. Tundis end otsatu õnnelikuna. Kõigil oli tuju otsatu hea. Ennevanasti elanud otsatu rikas kuningas. Tal olnud otsatu palju varandust. Loss on otsatu kõrgel mäe otsas. Naeratas otsatu armsalt. Mul on otsatu palju teha, tegemist.

paar ‹-i 21›
I. ‹s› kaks kokkukuuluvat, mingis mõttes tervikut moodustavat ühesugust v. ühelaadilist eset v. olendit
1. (kahekaupa esinevate v. kasutatavate, harvem kaheosaliste esemete kohta). Paar pastlaid, saapaid, kingi, sukki, sokke, kindaid. Ostis kaks paari uusi kummikuid. Paar säravaid silmi, tugevaid töökäsi. Kaks paari jalgu. Kolm paari suiseid. Paar kõrvarõngaid, käeraudu, suuski, suusakeppe, uiske, aere. Veski töötab kahe paari kividega. Tegime kümme paari vihtu. Pildiloto põhineb piltide valikul paaride järgi. Kromosoomide paar. Jõudude, muutuvate suuruste paarid. Üks paar võrdseid nurki. Vöö oli kinnitatud kahe paari haakidega. Kingad on ühest, samast paarist. Need kindad on eri paarist. Sokid ei ole ühest, samast paarist. Paar pesu 'särk ja püksid'. Paar nuge-kahvleid 'nuga ja kahvel'. Paar pükse, sukkpükse 'ühed püksid, sukkpüksid'. Lippas tuhatnelja kodu poole, nagu oleks tal kaks, sada, mitu paari jalgu all.
▷ Liitsõnad: jala|paar, jalatsi|paar, jõu|paar, jäseme|paar, kalossi|paar, kihva|paar, kinda|paar, kinga|paar, kivi|paar, kõrva|paar, käte|paar, pastla|paar, pesu|paar, püksi|paar, ratta|paar, riimi|paar, rööpa|paar, saapa|paar, sarika|paar, sarve|paar, silma|paar, soki|paar, suka|paar, sussi|paar, suusa|paar, sõna|paar, uisu|paar, viisu|paar, vitsapaar.
2. kaks koos esinevat, töötavat v. tegutsevat inimest v. looma. a. (inimeste kohta). Elli ja Ester moodustavad töö juures paari. Raielangil töötasid mehed paaridena. Igale paarile anti ämber. Bridži mängitakse kahe paariga. Meie klassis oli kaks paari kaksikuid. Koomikute paar. Tagumist, viimast paari mängima. Kooliajal olime sõbratariga lahutamatu paar. Tüdrukud jalutasid paaridena koridoris. Võtke paaridesse! Paariks loe! Paarid on täis, keegi ei jäänud üksikuks. Pallipüüdmist harjutati paarides. Võistlejad loositi paaridesse. Jäätantsus tuli esikohale Kanada paar. Paras paar, paar parajaid 'halvustav v. irooniline ütlus kahe mingis mõttes ühesuguse, samaväärse inimese kohta'. b. (loomade kohta). Paar härgi. Teenistuskoerte valvas paar. Sulased töötasid kahe paari hobustega. *Ilus kõrbide paar, mära ja ruun olid tõesti märjad, päris nõrgusid.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: esi|paar, finaal|paar, jäätantsu|paar, mees|paar, nais|paar, sega|paar, tennise|paar, võistluspaar; hobuse|paar, härjapaar.
3. kaks hrl. eri sugupoolde kuuluvat inimest v. looma. a. (abielupaari, armastajapaari kohta). Armunud paar. Registreeritud, registreerimata, laulatatud, lahutatud paar. Armunute, vanakeste paar. Nad on kena, ilus, suurepärane, ideaalne, nagu loodud paar. Üks paar suudles pargipingil. Pühapäeval oli laulatusel kolm paari. Meie ees istus üks hallipäine paar. Vanale paarile pakuti istet. Nad olid nii noor paar, et neil ei olnud veel lapsigi. Meist sinuga oleks tulnud ebavõrdne paar. Tiiust ja Antsust võib paar saada. Kodukandis peeti Annet ja Peetrit kurameerijaks paariks. Ruumid jaotati lihtsalt: üks paaridele, teine üksikutele. *Vana Tuvide paari – Jaani ja Anu – ainus poeg langes Poolamaal. L. Kibuvits. b. kaks koos elavat v. pesitsevat looma v. lindu. Leevikeste, metskitsede paar. Kaks paari koovitajaid pesitseb siin lähedal. Kolmandal eluaastal saavad toonekured suguküpseks ja heidavad paaridesse. Nurmkanad elavad paaridena. Kui ka emalinnud on pääsukestel pärale jõudnud, moodustuvad paarid. Oravate ühel paaril võib aastas olla 20 järeltulijat. c. tantsupaar. Põrandal keerlesid tantsivad, tantsijate paarid. Valsitaktis tiirlevad paarid. Mõned paarid läksid tantsima. Üks paar teise järel läheb põrandale. Tantsupõrand oli tihedalt paare täis. Rahvatantsurühmal on iga paari jaoks kaks komplekti rahvariideid.
▷ Liitsõnad: abielu|paar, armastaja|paar, noor|paar, pruut|paar, vanapaar; kuldnoka|paar, kure|paar, linnu|paar, luigepaar; mees|paar, nais|paar, rahvatantsu|paar, sega|paar, tantsupaar.
4. ‹hrl. pl.› murd kaelkoogud hrl. koos nende otsas olevate ämbritega. Läks paaridega vett tooma. Võttis seasöögi paaridega õlale. || kaks ämbritäit (hrl. kaelkookude otsas). Too üks paar vett! Vinnas eile kümme paari vett sauna. *Viilip toob teiste kaevust paarid vett ja kaob siis. R. Kõvamees.
▷ Liitsõnad: veepaar.
5. ‹hrl. pl.› murd sarikas. Katust kannavad paarid. *.. seal [= talli katuses] oli mitmesuguseid auke, kust immitses alla roosakat valgust, heites heledaid laike tolmustele paaridele. V. Uibopuu.
6. murd aampalk, tala. Parte kandjaiks on kaks tugevat tala ehk paari. Pukktuuliku ülemistele paaridele toetub võlliks olev pöörpakk. *Paremat kätt, ukse kanna taga rippus paari küljes kaks-kolm katla kooku. R. Soar.
▷ Liitsõnad: katuse|paar, laepaar.
II. ‹pron› kaks v. mingi muu umbmääraselt väike arv üheliigiliste olendite, esemete, nähtuste vms. hulgast, kaks-kolm, mõni. Paar leevikest istus oksal. Kohtasime paari tuttavat. Paar-kolm suuremat poissi võiks(id) appi tulla. Toas oli(d) laud ja paar tooli. Võtsin kaasa paar taskurätti. Astus paar sammu lähemale. Ajasime paar sõna juttu. Tahaksin teiega paar sõna rääkida. Paari hüppega oli ta trepist all. Tegi paar tiiru linna peal. Pärast paari pala tegi orkester vaheaja. Ainult paaril õpilasel olid kõik viied. Käisime veel paaris kohas sees. Seda ei saa paari-kolme lausega ära seletada. Mõned majad olid veel püsti, paaril aknadki terved. Ega meil suurt pidu ei olnud, ainult paar õnnesoovijat astus läbi. Ega mul lambaid ei olegi rohkem kui paar ainukest. *Kuskilgi kaugemas talus haukusid paar koera: üks pikkamööda, laisalt, uniselt.., teine käredalt, ruttu, vihaselt.. S. Truu. *Kummutile oli siginenud paar õuna. Sõin ühe ära, kaks jäid alles. Ü. Tuulik. || (koos mõõtu, hulka, määra väljendavate sõnadega). Paar pakki võid, paar vagu kartuleid, paar liitrit marju, paar peotäit pähkleid. Paari kilomeetri kaugusel. Paar kraadi üle nulli. Rahvaarv oli kasvanud paarile miljonile. Paarile-kolmele leheküljele jäädvustatud sündmus. Paar korda, paaril korral, korda paar, kord või paar on sulle helistatud. Pits või paar sai konjakit võetud. Teeksime õige paar õlut, paarid õlled! Tuul oli nõrk, võib-olla pall või paar kõige rohkem. Paar piiska kukkus, ega suurt vihma ei tulnudki. Sukasilmad olid paari sõrme laiuselt üles jooksnud. Raamat ei maksnud rohkem kui paar krooni. *Oli vaikne mehike ja niipea kui paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres. A. H. Tammsaare. || (mitmesugustes ajalistes seostes). Paar päeva, paaril päeval, paari päevaga. Paar tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Paar-kolm aastat tagasi. Kord paari päeva jooksul. Paaril viimasel talvel, viimasel paaril talvel. Iga paari kuu tagant käib ta ema vaatamas. Paar minutit varem, hiljem. Vend on minust paar aastat vanem. Toitu jätkus ainult paariks-kolmeks päevaks. Ärasõiduni oli jäänud paar tundi, tundi paar, tund või paar. Ootas päeva, ootas paar. Paari päeva, päeva paari eest kuuldud uudis. Paari aasta, aasta paari pärast on maja katuse all. Paari päevaga, päeva paariga toimunud muutus. Peatume selles hotellis päeva või paar. Oli tulnud nädalaks või paariks, nädalaks-paariks, nädalaks, paariks. Ta oli saanud puhata ainult paar-kolm hommikueelset tundi. Paar kõige kibedamat päeva puudus ta töölt. *See on Arno ema, kes vaevalt paari tunni osa maganud on.. O. Luts.

peaaegu ‹adv›
nii, et vaid pisut jääb v. jäi vajaka. a. kasut. koos määra, hulka, kogust vms. väljendava sõna v. sõnaühendiga; ligikaudu, ligemale. See kala kaalub peaaegu kolm kilogrammi. Tal oli kogutud peaaegu 5000 krooni. Peaaegu 100 lehekülge on veel lugeda. Kell oli peaaegu kümme, kui ta lõpuks tuli. Siit on bussipeatusse peaaegu kolm kilomeetrit. Peaaegu kaks tundi jääb veel sõita. Ta on õpetajana töötanud peaaegu 40 aastat. Peaaegu kolmveerand ämbrit marju. Peaaegu pooled õpilastest söövad koolilõunat. Peaaegu kõik olid kohal. Vesi ulatus peaaegu põlvini. Tantsiti peaaegu hommikuni. Peaaegu niisama palju. Lumi oli peaaegu täiesti sulanud. Sadas peaaegu iga päev. Mida sa sellest loost tead? – Peaaegu mitte midagi. b. kasut. koos seisundit, kvaliteeti, olekut, viisi vms. väljendava sõnaga; enam-vähem. Peaaegu samasugune, võrdväärne. Peaaegu valmis, uus. Väljas on juba peaaegu pime. Helehall, peaaegu valge riie. Kingade tallad on peaaegu auklikuks kulunud. Paat kaldus peaaegu kummuli. Kõik läks peaaegu endist viisi. Mäletas seda kirja peaaegu sõna-sõnalt. Lastele meeldib peaaegu alasti, paljalt ringi lipata. Sadas peaaegu vahetpidamatult. Raha on peaaegu otsas. Ta on blond tüdruk, peaaegu nagu emagi. Ta oli lõbus, peaaegu ülemeelik. Öö on hämar, peaaegu valge. Noorsõdurid on veel peaaegu lapsed. Ta on juba peaaegu doktor. *See on suur jõgi, peaaegu meri. L. Meri. *.. kõht mitte just päris, aga ometi peaaegu täis. H. Susi. c. kasut. koos verbiga; äärepealt. Oleksin peaaegu kukkunud. Laps pidi peaaegu nutma hakkama. Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud. Isa oleks peaaegu lubanud, aga ema oli vastu. Lõke oli peaaegu kustunud. Peaaegu võiksin sinuga nõustuda. Kõnet pidades ta peaaegu karjus. Nad kõndisid kiiresti, peaaegu jooksid. Kuuski siin peaaegu ei kasva. *.. siis võis peaaegu et uskuda kulupeade juttu, et iid-ammu .. oli sadam seal sellel lodul asunudki. J. Kross.

pensioni|tunnistus
pensioniõigust ja -määra tõendav dokument. Pensionäridele antakse välja pensionitunnistus.

pH
keem vesinikueksponendi tähis (näitamaks lahuse happelisuse v. aluselisuse määra). Happelistes lahustes on pH väiksem ja aluselistes suurem kui 7 . Kreemi pH on suur, väike. Neutraalne pH.

põhjatu ‹adv›
(väljendab intensiivsust, suurt määra v. ulatust:) väga, tohutu, ilmatu, hiigla-, äärmiselt, ülimalt. Tüdrukul on põhjatu rikas peigmees. Põhjatu suur kivipõrandaga köök. Jõgi oli põhjatu sügav. Ta peab ennast põhjatu targaks meheks. Vaatas mulle otsa põhjatu väsinud ilmega. Kratt vedas peremehele põhjatu palju vara kokku. Mul on põhjatu kahju, kui talu peaks võõrastesse kätesse minema. *Ta näis olevat põhjatu üksik ning õnnetu inimene. B. Kangro.

põrmuke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta, ka adverbilähedaselt:) veidike, natuke, raasuke. Koti põhjas on põrmuke tangu, suhkrut. Majas polnud põrmukestki leiba. Riiulil on veel põrmuke ruumi. Põrmukese ajaga aeti palju asju korda. Ta oli siin alles põrmuke aega tagasi. Oota veel põrmuke! Puder tahab veel põrmukese keeda. Vihm on põrmuke järele andnud. Kapp nihutati põrmuke paremale. *Vist on meie veres ka veel põrmukene esivanematelt päritud ebausku. L. Perandi.
2. väga väike, abitu olend; kübemeke(ne). Põrmukene sipleb mähkmetes. *Vaata, sellel põrmukesel [= seemnel] on liiklemiseks konksud, pikad ja paindlikud, imestab Otto. L. Kibuvits.

raasuke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem raas); pisitilluke tükike. Raasuke leiba, liha. Poetasin võileiva küljest raasukesi lindudele. Poetas saia raasukesteks. Korjas, pühkis laua pealt raasukesed kokku. Koogist pole enam raasukestki järel. Näljasena sõi toidu viimse raasukeseni ära. Kurk on nii valus, et ei saa kõige pisematki raasukest alla (neelata). Neile ei antud raasukestki 'vähimatki, mitte midagi' süüa. Ma ei ole täna veel raasukestki 'toiduivagi' suhu saanud. See taim on mürgine, isegi väike raasuke põhjustab surma. Üks kord raasuke, teine kord raasuke, viimaks ikka suur hulk väheneb. *Mõni india, pärsia või rooma kröösus pidas siin selliseid pidusid, et ainuüksi tema peolaualt langenud raasukestest said söönuks kõik linna vaesed. L. Metsar.
▷ Liitsõnad: koogi|raasuke(ne), leiva|raasuke(ne), saia|raasuke(ne), toiduraasuke(ne).
2. ‹ka adverbilaadselt› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) natuke, veidike, väheke. Aias on veel raasuke vaba pinda. Ta tuli minuga raasuke maad kaasa. Puude vahelt paistab raasuke merd. Ta mõtles enne vastamist raasuke aega. Oota veel raasuke (aega)! Kas puhkame raasukese? See raasuke külma ei tee midagi. Kogus vestluses kokku kõik oma saksa keele oskuse raasukesed. On sul raasukenegi arusaamist, mõistust? Raasuke valet, tõtt. Leena hääles kõlas raasuke etteheidet, pilget. Kas sul pole raasukestki halastust! Mul pole sellest raasukestki sooja ega külma. Kas sa saad mind raasuke aidata? Ta on raasuke edev. See riie on teisest raasuke heledam. Raha võiks olla raasuke rohkem. Räägi raasuke kõvemini. Vaatas raasuke(se) kõhklevalt mulle otsa. Raasuke(se) eemal seisis auto. *Liiatigi paistab, et Ungru-härral on raasuke õigus kah. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: aru|raasuke(ne), mõistuse|raasuke(ne), mõtteraasuke(ne).
3. ‹liitsõna järelosana› (hellitavalt v. haletsevalt väikese inimese vm. olendi kohta). *„Mu raasuke!” / vaid kordas tema / ja suudles kohmetanud last. F. Kotta.
▷ Liitsõnad: inimese|raasuke(ne), lapse|raasuke(ne), naise|raasuke(ne), õeraasuke(ne).

rohkem ‹adv›

1. (< komp palju); üle omaduse, koguse vms. algse, hariliku, eeldatud v. ettenähtud määra v. hulga; sün. enam. Tehas toodab iga aastaga üha rohkem autosid. Sellest oli juttu rohkem kui üks kord. Suur pere vajab rohkem ruumi. Kuulajaid tuli sel korral poole rohkem. Sinna on rohkem kui kümme kilomeetrit. Rohkem kui poole oma elust töötas ta õpetajana. Sõin eile tavalisest rohkem. Mul on rohkem jõudu kui sul. Kaevame siit saadik ja mitte rohkem. Mõni lobiseb rohkem, teine vähem. Soovijaid oli rohkem, kui saali mahtus. Mida rohkem süsi, seda suurem lõke. || edaspidi, sellest peale. Anna mulle andeks, ma rohkem nii ei tee. Ära rohkem meile tule. Rohkem me sellest ei räägi. Keegi talle rohkem vastu ei vaielnud.
2. enamasti, peamiselt, pigemini. Esindatud olid rohkem traditsioonilised võistlusalad. Temale meeldivad rohkem lõbusad lood. Poissi huvitas rohkem jahimeeste seltskond. Kõike seda öeldi rohkem kirgede rahustamiseks. Loomake rohkem imes kui lakkus piima. Rohkem viisakuse pärast vahetati mõned sõnadki. See on rohkem oletus kui tõsiasi. See pole käsk, rohkem nõuanne.

ränk1 ‹ränga 22› ‹adj›

1. (kehalise töö, tegevuse kohta:) äärmiselt raske, suurt pingutust nõudev, kurnav. Ränk töö paemurrus, kaevanduses. Ränga maatöö jaoks oled sa liiga nõrk. Talukoht nõuab ränka tööd. Ärge endale ränga tööga liiga tehke! Ta abistas mind kõige rängematel töödel. Rängast rassimisest väsinud mehed. See raha on ränga tööga teenitud. *Kuid kas selles seisabki mehisus, kui lõhutakse aina ränka tööd? P. Vallak. || (teel liikumise kohta). Komberdasime mööda ränka mägirada. Trepp on nii ränk, et paneb hingeldama. Vastutuult oli üsna ränk astuda.
2. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva v. raskusi põhjustav, kannatuste v. vaevaga iseloomustuv; väga raske (taluda). Rängad ajad, sõja-aastad. On elatud ränka elu. Vangipõli oli ränk. Teda on tabanud ränk saatus. Minevik tundub praegu ränga unenäona. Kasvas kõige rängemates tingimustes. Tänane päev on olnud ränk ja tappev. Seljataga on rängad lahingud. Ränk ja armutu võitlus, heitlus, taplus. Vangide ränk piinamine. Ränk teoorjus. Aafrika kliima on eurooplasele ränk. Lumerohke talv oli metsloomadele ränk. Veetsin haigevoodi ääres ränga öö. Tema mõtlematul tegutsemisel olid rängad tagajärjed. Asjaolud olid meie jaoks liiga rängad. Rängimad katsumused. Sõnatut hukkamõistu on teinekord rängem kanda, taluda kui kõige süüdistavamaid sõnu. Külla toodi ränk sõnum lahingu kaotamisest. Kohe tuli veel rängem uudis, selline, mis päris tummaks lõi. *Paljukesed meist siis ookeanil on olnud, et kõiki ränki asju sealsete tormidega võrdleme. F. Tuglas. *Sa ehk ei tunne ränki tunde, mil inimene vihkab ennast.. L. Hainsalu. || (haiguse, kehavigastuse vms. kohta:) väga raskelt v. suurte vaevustega kulgev, eriti tõsine, (elu)ohtlik. Ränk haigus, tervisehäire. Mees põdes ränka tõbe. Liiklusõnnetuses kannatanu vigastused on rängad. Peapõrutusel olid rängad tagajärjed. Haige piinleb ränkades valudes. Kannatab ränkade peavalude käes.
3. kaalult äärmiselt raske (ja kogult suur v. massiivne). Hobune veab ränka koormat. Ränk kandam, last. Poeriiulid painduvad ränkade kaubakoormate all. Olen rängematki taaka tassinud. Rängad kivimürakad. *Suur ränk sahk jooksis rahulikult oma laia aluse peal tüma maa sees. J. Mändmets. *Söögitoas on ränk tammepuust puhvet, toolid ja lauad.. Madde Kalda. | piltl. Riigivõlgade ränk koorem lasus rahva õlgadel. Ränk kivi langes korraga südamelt. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) vägev, võimas. *Vanamees pigistas oma ränkade kämmaldega toolikorju, mille taga ta seisis.. J. Kross. *Läks [lehm] ragisevatel kontidel ränka keret ja rasket piimalännikut kandes kodu poole. H. Jõgisalu. || (sellise olendi astumise kohta). Mees astus rängal sammul ukse poole.
4. (hulga, määra, koguse kohta:) väga suur. Ränka vaeva nägema. Kraavikaevamine on ränka ihurammu nõudev töö. Treeningutel said poisid ränka mahvi. Küll väänati rängad normid kaela! Maal on praegu ränka moodi 'väga palju' tööd, tegemist. *.. meil oli jälle üks neist ränkadest õhtusöökidest 10–13 käiguga ja tervituskõnedega .. A. Eskola. || kohutav, tohutu. Olen teinud ränga vea. Süüdistus on alusetu, tegu on ränga eksitusega. Sellest võib tulla veel ränka pahandust. Milline ränk, andestamatu patt! Ränk ülekohus. Narkootikumide kasutamine viib tihtipeale ränkadele kuritegudele. Ristmikul oli ränk liiklusõnnetus. Ema surm oli lastele rängaks hoobiks, löögiks. Lüüasaamine, kaotus oli ränk. Sõda nõudis ränki ohvreid. Rängad katsumused läbi teinud rahvas. Talupoegi karistati ränga peksuga. || kõnek (rahaasjades:) väga rohke, raske. Advokaadid teenivad tänapäeval ränka raha. Poeg ajab merel, laeva peal ränka raha kokku. Valimiskampaania läks maksma ränki summasid. Olen raamatute peale ränka raha raisanud. Uue elu alustamine nõuab ränka raha, mida kuskilt võtta pole. Tal on rängad rahad taskus, ränk võlg kaelas. Selle maja eest on küll ränka hinda makstud. Tuli maksta ränka trahvi.
5. (intensiivsust väljendades:) ülitugev, ülikange, kõva. a. (ilmastikuga ühenduses). Ränk pakane. Laev sattus ränga tormi kätte. Rängale sajule ei paistagi lõppu tulevat. Väljas möllab ränk lumetuisk. Öösel tuli ränk pikne. Merel oli ränk udu. *Pärast rängemat vihma patsatas alla vaid sõredaid piisku. E. Kuus. b. (meeleolu, tunnete kohta). Teda on haaranud ränk masendus, ahastus, meeleheide, ükskõiksus. Ränk mure, hingepiin. Kõige rängem pettumus ootas alles ees. Rängad kahtlused, kõhklused. Tundsin äkki ränka väsimust. Mees hakkas rängast ärritusest hingeldama. *Ja vaata ette, Gösta, sest sinu vastu kannab ta ränka viha.. M. Pedajas (tlk). c. (hrl. väga väsinud v. kurnatud inimese une kohta:) väga sügav, raske. Pärast söömist vajusid mehed ränka unne. Magas ränka und hilise hommikuni. *Ja tema uni oli nõnda ränk, et ta ei kuulnudki, kui tareväravad lükati jälle valla ja peremees tuli tööd jätkama.. M. Raud. d. jõuline, vägev. Vastu ust hakkas langema ränki lööke. Poiss sai ränga hoobi vastu otsmikku. e. (mingi tegevuse kohta). Oli pulmas alles ränk söömine! Mehel oli ränk joomahoog. Ränk higistamine. *Rängast halva tubaka suitsetamisest ta rinnad körisesid ja ragisesid.. P. Vallak. f. (inimese kohta:) kange, kõva midagi tegema. Uus asunik on tõepoolest ränk töömees! *Nii ränk naljavend küll keegi ei ole, et ta suisa nalja pärast istuma läheb. A. Valton.
6. karm, vali, raske. Kohtuotsus oli ootamatult ränk. Kuriteole järgnes ränk karistus. Nii ränga süüdistuse, etteheite peale puhkes laps nutma. || (sõnade, väljenduste kohta:) väga vihane v. solvav. Ränk solvang. Ütles teisele midagi ränka. Ränk sõim, vandumine. Mina ei nimetaks seda poissi nii ränkade nimedega. Sõimas teist kõige rängemate sõnadega. *Vahel pillab mees ränga vande ja vahel lajatab kibedat tõtt.. I. Sikemäe.
7. palju vaeva, oskusi nõudev, suure vaevaga saavutatav v. sooritatav; väga keeruline. Ränk amet, elukutse. Ränk ja raske ettevõtmine. Noor näitleja sai ränga rolli. Õppimine oli tema jaoks ränk töö. See raamat on ränga mõttetöö vili. *Kaheteistkümnendas voorus alistas Keres rängas partiis (pärast ebakorrektset vankriohvrit) Steineri.. V. Heuer.
8. sünge, masendust äratav; sügavtõsine. Igasugused mõtted keerlesid peas, üks rängem kui teine. *Ja siis ta mängis. Midagi pidulikku ja ränka, mille kohta mina ei mõistnud suuremat arvata. J. Kross. *Kas peab siis just Noorsooteatris olema selline ränk ja rahutu, pigem sünge kui helge „Hamlet”? L. Tormis.

seemneline ‹-se 5› ‹adj›
(teat. laadi v. määra) seemneid omav; seemnete abil toimuv. Seemnelised puuviljad. Taimede seemneline paljunemine.
▷ Liitsõnad: jämeda|seemneline, peene|seemneline, suure|seemneline, väikeseseemneline; palju|seemneline, üheseemneline.

sõna|statistika
keel sõnavara statistiline uurimine; statistiline meetod, mis võimaldab tuvastada keelte erinevuse ja samasuse määra

säde ‹-me 3› ‹s›

1. põleva v. hõõguva aine üliväike (sageli paiskuv, lendav) osake. Leegi, lõkketule sädemed. Säraküünla praksuvad sädemed. Tuhas hõõguvad üksikud sädemed. Sädemed tuhmuvad, kustuvad. Segamisel tõusis süte kuhjast sädemeid. Põlevast ahjust kargas sädemeid. Veduri korstnast lendab välja sädemeid. Võimas ilutulestik oli – taevaalune täis sädemeid pilduvaid tulekerasid. Lõi, raius, täksis ränikivist, tuleraua küljest sädeme välja. Kui kelgujalas leidis mõne kivi, kargas sealt kriuksuga rohekas säde. Sädemest tõusis leek, tulekahju. Sütitab, nakatab teisi nagu säde. Tüdruk on elav ja vilgas nagu säde. Väike säde paneb suure metsa põlema. Sädemest tuli, sõnast tüli. *Puuoksil keerlesid väledad tulekeeled, langes sädemete vihma.. F. Tuglas. | piltl. Kirjutab säärase innuga, et sädemed lendavad sule alt. Siis sähvataski säde, mis süütas sõjaleegi. Noorte juhi vangistamisega visati säde püssirohutünni. *Ta ootab sädet, mis teda süütaks, kaasa tõmbaks, põlema paneks. G. Ernesaks. || el elektrisäde. Pluss- ja miinusklemmid andsid noateraga ühendamisel kõvasti sädet. Seinakontakt heitis, andis sädet. Elektroodide vahel tekib sädemete kimp.
▷ Liitsõnad: keevitus|säde, tule|säde, välgusäde.
2. esineb seoses mingi tunde avaldumisega. a. (hrl. silmades, pilgus esineva tundevälgatuse kohta). Ta silmades helgivad, mänglevad, hüplevad kelmikad sädemed. Mehe silmades süttis vihane, kuratlik säde. Onu silmadesse ilmus seda rääkides kaval säde. Tema silmis, pilgus vilksatas ehmatuse, ahnuse, heameele säde. Lapse selgeis silmis kustus viimanegi säde 'laps vajus norgu'. *Kui Juhan Tuisk sellest oma perele kõneles, pildusid ta silmad [vaimustusest] lausa sädemeid, nagu oleks temagi kõige selle juures olnud! L. Kibuvits. *Seletusi põlgavas poosis nagu heiastuks korraks uhkuse, üleoleku sädegi.. R. Sirge. b. (valu-, kipitus- vm. füsioloogilise tunde kohta). Jalg, käsi, selg ajab, pillub sädemeid. Virutas mulle sellise hoobi, et silmist lõi sädemeid.
▷ Liitsõnad: armu|säde, hirmu|säde, huumori|säde, kahtlus(e)|säde, naeru|säde, nalja|säde, rõõmu|säde, vaimustus(e)|säde, viha|säde, õnnesäde.
3. piltl (loomingulise innu, sisemise põlemise kohta). Talendi põues hõõgub jumalik säde. Fanaatiku töös on sädet, kella ta ei vaata. Ühel näitlejal on sädet, teisel pole. Elas sädemeid pildudes ja leegitsedes, kuni põles läbi. Küll sellel tüdrukul on alles särtsu ja sädet sees! Sädemega, sädemeta inimene.
▷ Liitsõnad: energia|säde, loomingu|säde, mõtte|säde, vaimusäde.
4. piltl millegi alge, idu; mõttevälgatus. Temas tekib arusaamise esimene säde. Südames ei ole aususe, inimlikkuse säde veel kustunud. Trükikunst heitis rahva hulka renessansi, reformatsiooni sädemeid. *Noormehe peast sähvas äkitselt valgustav säde läbi: teda peeti hulluks! E. Vilde.
5. (väga väikese hulga v. määra kohta:) natuke, veidike, ivake, kübeke. Haigel oli vaid väike säde lootust. Kahjuks on temas kustunud viimnegi tahtejõu säde. Ta pilgus polnud enam kaastunde sädetki, ainult loomalik hirm. *Mardi põski ja lõuga kattis tume habemerõngas, milles olid juba mõned hõbedased sädemed.. V. Saar.
▷ Liitsõnad: elu|säde, lootus(e)säde.

terake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem tera [2]). Lind nokkis peo pealt terakesi. Laud oli täis kristallsuhkru terakesi. Rauapuru karedad terakesed. | piltl. Leidsin segasevõitu kirjutisest ka paar asjalikku terakest.
▷ Liitsõnad: kruusa|terake(ne), liiva|terake(ne), suira|terake(ne), tolmu|terake(ne), viljaterake; silmaterake.
2. ‹ka adverbilaadselt› (võrdlemisi väikese koguse, hulga v. määra kohta:) natuke, väheke, ivake. Laena mulle terake suhkrut, soola. Panin supi sisse terakese pipart ka. Terake putru jäi veel ülegi. Terake tsementi läheks veelgi vaja. Ära söö kõike ära, anna mulle ka terake! Tüdruku silmades oli terake hirmu, uudishimu, uhkustki. Terake võib tema sõnades tõtt ka olla. Kui on terake mõistust ja kärmed käed, siis saab elus ikka hakkama. Ta hääles polnud terakestki 'mitte sugugi, üldse mitte' kõhklust. Terake aega tagasi oli ta veel siin. Terake õnnestus minulgi selles asjas kaasa aidata. Palub teist terake(se) oodata. Kannata terake! Saaks ometi terake(se) puhata! Jäin terakese hiljaks. Poiss tuli terake varem. Hommikul oli kurk terake valus. Ehk saaks terake(se) ettevaatlikumalt! Päike on vahepeal terake(se) madalamale vajunud. Temperatuur püsib nulli ringis, kord terake üle, kord alla.

tibake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem tiba (1. täh.)) Juba tulid esimesed tibakesed.
▷ Liitsõnad: vihmatibake.
2. ‹sageli adverbilaadselt› (võrdlemisi väikese hulga v. määra kohta:) natuke, väheke, tsipake. Perenaine tuli piimaga, valas kassilegi tibakese. Teinekord pane supile tibake rohkem soola. Pea ees vette hüpata on siin tibake ohtlik. *Siin nad [= lapsed] on nagu oreliviled, ikka üks teisest raasike pikem, ikka üks teisest tibake targem. V. Villandi.

ära tulema

1. kusagilt (jäädavalt) lahkuma. Kodunt, töölt ära tulema. Otsustas koolist ära tulla ja tööle minna. Tulin maalt ära linna. Kui peremees on halb, tule ära! Mul hakkas nende juttu kuulates igav, tulin ära.
2. küljest lahti tulema, eralduma. Vankril tuli tagumine ratas alt ära. Lapsel on mitu piimahammast ära tulnud. Pesin küll hoolega, aga tõrvaplekid ei tulnud riietelt ära.
3. kõnek (millegi määra kohta:) koguarvuna arvatav olema. Kahju suuruseks tuleb üle miljoni ära. Kui palju on tomateid? – Oma kümme kilo tuleb ära. *Päris külje all ta ei ole – oma kolmkümmend kilomeetrit tuleb ära .. A. Kaal.

täiesti ‹adv›
väljendab v. kinnitab millegi täit määra: täielikult, üleni, otsast otsani, läbinisti, mööndusteta, absoluutselt. Vili ikaldus täiesti. Kui oled meiega, siis ole täiesti. Suits täitis maja täiesti. Täiesti vee alla laev ei vajunud. Kohtumised jäid harvemaks, kuni lõppesid täiesti. Üks kooliaasta tuli täiesti vahele jätta. Sellest rahast jätkub täiesti. Poiss olevat isa moodi. – On täiesti. Aken oli täiesti avatud. Kas värv on täiesti kuivanud? Ta on täiesti rahunenud. Seadsin maja täiesti korda. Haav kasvas täiesti kinni. Täiesti katkised kingad. Jäi iseenda vastu täiesti ausaks. Sai täiesti terveks. Ta on riides täiesti euroopalikult. Vaatab mind nagu täiesti võõrast. Küsisin täiesti otse. Täiesti ehtne koduõlu. Olen täiesti üksi. Täiesti söödav 'üsna maitsev' toit. Teda koheldi täiesti nii nagu oma inimest. Täiesti minu mõte! See on täiesti tõsi. *Oli veel täiesti öö, kui Leu mind õlast müksas. J. Tuulik.

ulatuma ‹37›
küündima
1. (ruumiliselt:) olema mõõdetelt (pikkuselt, kõrguselt, sügavuselt jne.) selline, et äärmine punkt, piir vms. satub teat. kohta, levib kuhugi v. mingi piirini. Tüdruku juuksed ulatusid õlgadeni. Õhtukleit ulatub maani. Härjapõlvlane ulatub ainult härja põlveni. Silmanurgast meelekohani ulatuvad kortsud. Ahjupära ulatub läbi seina tagatuppa. Peegel ulatus põrandast laeni. Räästani ulatuvad hanged. Kuuse latv näib ulatuvat taevasse. Televisioonimasti tipp ulatus pealepoole pilvi. Vesi kippus kohati üle saapaääre ulatuma. Puurkaev ulatub põhjaveeni. Haav ulatus luuni. Läbi kahe korruse ulatuv korter. Seinast seina ulatuv raamaturiiul. Reklaam ulatus üle terve lehekülje. Tüse kõht ulatus püksivärvli peale. Katus ulatub üle rõdude. Soost ulatus üles suur liivaküngas. Mingi toru ulatus maa seest välja. Mehel oli esile, ette ulatuv lõug. Karjamaa ulatub mõisapargini. Põhja-Eesti pankrannik ulatub Narvast Osmussaareni. Odra kasvupiir ulatub kaugele põhja. Puiestee ulatub siit kesklinna. Taluõu ulatus lausa mere äärde (välja). Nende krunt ulatub nurkapidi meie heinamaasse. Suurvesi võib ulatuda kuni uksepakuni. Meresügavusse ei ulatu ükski päikesekiir. Paksus udus ulatus nägema vaid paari sammu taha. Ehitas kõrge tara, et võõrad silmad sellest üle vaatama ei ulatuks. Ümberringi, nii kaugele kui silm ulatus, laius liivane kõrb. Magus lõhn levis tubadeni ja ulatus otsaga õuegi. Kas kose kohin ulatub tõesti siiamaale? Kõrvu ulatus mingi kahtlane krabin. | piltl. Seaduse käsi peaks ulatuma iga süüdlaseni. Ei maksa maha teha kõike, milleni su mõistus ei ulatu. See on paljas fraas, mille sisuni on raske ulatuda. Tenor ulatus võtma ülemist do'd. *Solotarski suur tarkus ja sõnakus ulatusid muidugi ka härra Mauruse kõrvu, sest tema kõrvu ulatus kõik .. A. H. Tammsaare. || olema piisavalt pikk, et midagi puudutada v. teha, millenigi jõuda vms. Poiss sirutas käe välja, aga laeni ei ulatunud. Jalad ei ulatunud enam põhja. Koer sai joosta nii kaugele, kui kett ulatus. Tõusis kikivarvule, et ulatuda aknast sisse vaatama. Voolik ei ulatu katust kustutama. Kass ei ulatunud linnupoegi kimbutama. Käed ei ulatu ümber tüve. Olen juurde võtnud, nööbid ei taha enam kinni ulatuda. || (nähtuse esinemis- v. mõjupiirkonna kohta). Kuuldused poisi tempudest ulatusid peagi tema kodusteni. Eestikeelne kirjasõna ei ulatunud esialgu üldse rahvani. Lühiromaan ulatus läbi mitme ajakirja numbri. Jakobsoni ajalehe kirjasaatjate võrk ulatus kõigisse maakondadesse. Keeleteadlaste huvipiirkonda on ulatunud ka arheoloogia. Äärmise piirini ulatuv lein. Ülikooli kuulsus on ulatunud kaugele üle piiri. Tegin tema jutust kaugele ulatuvaid järeldusi. Vaadake, et skandaal nende seinte vahelt välja ei ulatuks! Teatrilaval tekkinud pinge ulatus saaligi. Maa-aluse tõuke mõju ulatus kilomeetrite taha. *Ning Kaspar muheles talle, tundes oma võimu ulatuvat nii üle maa kui vee. F. Tuglas.
2. (ajaliselt:) mingi ajapiirini (hrl. minevikus) järjepidev olema. Jeruusalemma ajalugu ulatub tuhandete aastate taha. Traditsioon ulatub eelmise sajandi algusesse või kaugemalegi. Nähtus ulatub tagasi kuni esiajaloolisse aega. Soome-ugri asustus Läänemere ääres ulatuvat tagasi Kunda kultuurini. Tagasi ulatuva jõuga seadus. Jutud pidalitõvest ulatusid juba Ennu lapsepõlve. Tuumaplahvatuse mõju ulatub kaugele tulevikku. *Mälu ulatub tagasi ainult teise, kolmanda eluaastani, vaevalt kaugemale. J. Semper. *Selle mehe jälgedes tahtis ta käia, kelle teod sosinana ühest vangide põlvest teise ulatusid .. F. Tuglas.
3. hulga, arvu, määra, astme, taseme poolest teat. suuruses v. kõrgusel olema v. selleni jõudma. Alkoholi kontsentratsioon veres ulatus 0,5 promillini. Naiste osakaal parlamendis ei ulatu veel veerandini. Ihunuhtlus võis ulatuda 50 kepihoobini. Kahe tuhandeni ulatuv tiraaž. Pakane ulatus 25 kraadini. Järve sügavus ulatub kümne meetrini. Tuhandeisse ulatuv töötute armee. Maal ulatub elanike tihedus kohati vaid kaheksale inimesele ruutkilomeetril. Tornist ulatub nähtavus üle 50 kilomeetri. Välgu pinge võib ulatuda üle saja miljoni voldi. Puhub mõõdukas, päeval tugevani ulatuv idatuul. See lavastus ei ulatu teostuselt eelmise tasemeni. K. Ristikivi triloogia ulatub üle meie proosakirjanduse keskmise taseme. Kaugelt üle keskpära ulatuv saavutus. Hallist massist ulatub kõrgemale vaid mõni üksik. Teiste hulgast ulatus ta esile mitmeski asjas. A. Pärdi looming ulatub maailma süvamuusika klassikasse. || mingi omaduse maksimumini jõudma. Rubiini värvus ulatub roosast kuni sügavpunaseni. Satiir algab pilkest ja ulatub vihase sajatuseni. Grotesksuseni ulatuv kujutamislaad. Mehe käitumine võib vahel ulatuda lausa veidrusteni. *Erakordse särtsakuseni ulatusid kahe sõbra .. omavahelised kemplemised. A. Vaarandi.
4. van piisama, küllalt olema. *.. küsisin klaasi mõdu osta, – terve pudeli ostmiseks ju raha ei ulatunud. A. Kitzberg. *.. meie mehed on sõjas harjumata, nende jõud ei ulatu veel kahe vaenlase vastu. E. Bornhöhe.

veidi ‹adv›
väljendab lähemalt piiritlemata vähest määra v. hulka: pisut, natuke, väheke, veidike. Veidi kulunud kingad. Veidi lohisev samm. Puhka veidi! Nüüd tuleb veidi mõelda. Istume ja sööme veidi. Kannata veel veidi! Tüdruk punastas õige veidi. Palavik on veidi alanenud. Sajab veidi. Käib veidi longates. Mul läheb veel veidi aega. Kohtume veidi aja pärast. Ootas veidi aega. Räägime veidi juttu. Puhkame veidi jalga. Lisa veidi soola. Veidi piinlik on. Ta on veidi laisk. See oli veidi ebatavaline sündmus. Laulab veidi valesti. Ootas veidi eemal. Rääkis veidi segaselt. Ta on õest veidi pikem. Saak on veidi suurem kui mullu. Minna on veidi üle kilomeetri. Ta on veidi üle kümne. Kell on veidi üle kahe. Ta on veidi oma isa moodi.

veidike(ne) ‹adv›
väljendab lähemalt piiritlemata vähest määra v. hulka: pisut, veidi, natuke vrd veidike(ne) [-se] Kingad on veidike suured. Ta on õest veidikene pikem. Koeraga oleme veidike hädas küll. Oli veidike purjus. Pane veidike vähem soola! Veidike ettepoole vimmas vanamees. Aita mind veidike. Uks avanes ainult veidike. Sööme nüüd veidike! Tahaks veidikegi puhata. Olen veidikene külmetanud.

verine ‹-se 4› ‹adj›

1. selline, kus on verd. a. verd sisaldav; veresegune. Verine roe, okse. Paisest pigistati välja verist mäda. Valudes vaevlev loom hakkas verist vahtu välja ajama. Verine kõhutõbi 'düsenteeria'. b. (haavade, vigastuste kohta:) selline, kus veri on väljas, verd jooksev, veritsev. Verine haav. Laubal oli verine arm. Kukkus põlve veriseks. Kriimustas käe veriseks. King hõõrus jala veriseks. Hobustel olid turjad veriseks hõõrdunud. Talupojad peksti mõisas veriseks. Poiss pääses veriseks löödud ninaga. *Hakkas kiskuma verisi sõrmi merest köieotsa .. U. Masing. c. verega koos, verega määritud. Verine lihatükk. Seatapjal oli verine puss käes. Peremees nülgis lammast, käed verised. Verine side, lina. Särk on rinna eest verine. Haavatu oli üleni verine.
2. selline, kus on (palju) tapmist, verevalamist, rohkete ohvritega. Verine vägivald. Verine arveteõiendamine, taplus. Sõda oli väga verine. Käisid verised lahingud. Kümme aastat oli peetud verist võitlust. Viimane vallutusretk oli kõige verisem. Sai verises kokkupõrkes surma. Gladiaatorite võitlus oli verine vaatemäng. On oodata veriseid sündmusi. Vannuti verist kättemaksu. Verine Pühapäev aj 9. jaanuar 1905, mil tsaarivalitsuse käsul tulistati tööliste rahulikku meeleavaldust Peterburis. || (paljude veretöödega seotud inimese kohta). Verine vallutaja, valitseja. *.. [Louis XIV] muutis aadlikud orjadeks ning oli kristlase välimuse all verine barbar. J. Kross.
3. kõnek vihane, tige; raevukas. Naaber on mu peale pisut verine. Nad on üksteise peale üsna verised. Kõige tulisemad pooldajad ja kõige verisemad vastased. Vanast sõbrast sai tema kõige verisem vaenlane.
4. kõnek (määra väljendades:) väga suur, äärmine. Talle on tehtud verist ülekohut. *Iga palukese eest, ükskõik mis teel ta selle ka hankis, tuli tal lausa verist vaeva näha. A. Jakobson.
5. piltl (veri)punane, verekarvaline. Loojuva päikese verine kuma. *Mäel põleb talu ja tulekumast / on sauna kambergi verine. K. Merilaas.

võrdlus|aste [-astme]
keel adjektiivi vorm, mis väljendab omaduse erinevat määra, võrre. Eesti keeles on kolm võrdlusastet: alg-, kesk- ja ülivõrre.

vähe ‹adv›

1. väljendab lähemalt piiritlemata vähest määra v. hulka; pisut, natuke, veidi. Väga, õige, lõpmata, hirmus, kole vähe. Süüa anti hoopis vähe. Kulutas võimalikult vähe. Ah kell on alles nii vähe? Tean sellest niisama vähe kui teisedki. Homseks anti vähe õppida. Haigel on vähe jõudu. Omavahel kõneldi vähe. Kiirustame, meil on aega vähe. Vähe kasutatud auto. Vähe aega enne keskööd. Teile tähendab see vähe, mulle palju. Pead nüüd vähe kosuma. Vähe arenenud maa 'arengumaa'. Mees oli vähe võtnud 'pisut purjus'. Vähe puudus, et 'peaaegu' oleksime hiljaks jäänud. Vähe sellest 'see pole veel kõik', et aken oli tilluke, sedagi kattis veel paks kardin. Siin käib vähe inimesi. Vabu krunte on suhteliselt vähe. Marju oli tänavu enneolematult vähe. Kokkupuuteid naabritega oli vähe. Ta oli vähe ettevaatamatu ja kukkus. Ilm läks vähe soojemaks. Ta on oma õest vähe noorem. Käitus vähe imelikult. See lugu toimus vähe teistmoodi. Uks jäeti vähe paokile. Mine vähe eemale. Kirjuta vähe paremini, puhtamini. Sõitis tavalisest vähe kiiremini. Oli nooruses hingelt vähe anarhist olnud. Palju kisa, vähe villa. Kes palju lubab, see vähe annab. *Nagu vähe märkama hakkavad [kajakapojad], nii kohe pesast merre. H. Pukk. *.. peeti Anut külas väärikama naispere poolt vähe kerglaseks. H. Rajamaa. || lühikest aega. Enne vastamist mõtles ta väga vähe. Teil tuleb ilmselt vähe oodata. Olen selles ametis vähe olnud.
▷ Liitsõnad: ime|vähe, samavähe.
2. (vajalikust väiksema hulga kohta:) puudulikult, ebapiisavalt. Tunnen teda alles liiga vähe. Saab vähe palka. Hoolitseb vähe oma välimuse eest. Negatiiv oli vähe valgustatud. Oma ema mäletas laps vähe. Toitu oli kassile palju, mehele vähe. Talle anti tilluke maalapp – eluks vähe, surmaks palju.

väheke(ne) ‹adv›
väljendab lähemalt piiritlemata vähest määra v. hulka; vähe, pisut, veidike(ne). Isa on alles väheke üle kuuekümne. Oli juba vähekene väsinud. Värvis juuksed väheke tumedamaks. Igaüks vajab väheke tähelepanu. Pidasime teda väheke nagu nannipunniks. Auto tahab jälle väheke parandada. Oota ometi vähekegi!

vähem ‹adv›
(< komp vähe); alla omaduse, koguse vms. algse, hariliku, eeldatud v. ettenähtud määra v. hulga. Päeval on äike vähem hirmus kui öösel. Kohal oli hulk häid tuttavaid ja vähem tuttavaid. Sa pole teistest vähem tark. Teenis sada krooni, aga vend poole vähem. Apteeki on vähem kui kilomeeter. Haigele soovitati võimalikult vähem ennast liigutada. Mida vähem ta sööb, seda nõrgemaks jääb. Ta pole püssi kättegi võtnud, veel vähem sellest pauku teinud. Kutsus tosin külalist, mitte ühtegi rohkem ega vähem. Mõned tarvitavad suhkrut enam, teised vähem. Õppimine on tal enam või vähem 'peaaegu' korras. *Kaasik oli visa, aga tema [male]partner mitte vähem. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: enam-vähem.

õige ‹adv›

1. ‹hrl. adjektiivi v. adverbiga› (tugevdavalt, määra rõhutavalt:) (peaaegu et) väga, üsna (suurel määral); üpris. Olin siis veel õige väike. Tüdruk näeb uues kleidis õige kena välja. Keel on juba õige pehme. Oli juba õige pime, kui koju jõudsime. Selle kohta on andmeid õige napilt. Asjaga tehtigi õige pea algust. Liha jäi õige pisut tooreks. Õige terav nuga. Õige sügav järv. Ema on õige vihane. Matsalu linnulaht on õige liigirikas. Oli kuulda õige vaikset muusikat. Sattus õige täbarasse olukorda. Ärkas õige vara. Oli õhtuks õige väsinud. Oodata jäi veel õige mitu päeva.
2. (ütlust alustav sõna, tugevdab halvakspanu, pahameelt vms.:) kah (3. täh.), ena, vaat kus. Õige mul lilleke! Õige mul õpetaja väljas! Õige saksad, neile ei meeldi jala kõndida! Õige mul asi, asja! Õige mul varandus, paarsada krooni. || (eitust väljendavana). Õige ma teda kardan 'ma ei karda teda'.
3. ‹üldlaiendina› tugevdab öeldava tähendust. Mine sa õige metsa oma jutuga! Keri õige põrgu! Ütle õige välja, mis sa sellega mõtled. Näeb halb välja, tea kas hakkab õige surema või? Kui prooviks õige kah kätt? Vaja õige poes ära käia. Läheks õige randa. Keedame täna õige suppi.

äärmine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. äärel asetsev, äärepealne, äärepoolne; (mingi rea lõpus) viimane. Äärmine sõidurada. Äärmine uks vasakut kätt. Kolmanda rea äärmine tool on vaba. Vajuta äärmisele klahvile! Kõige äärmise maja aknas põles tuli. Käis ekspeditsioonil Aasia äärmises idaosas, Kaug-Idas. || ajaliselt viimane, vahetult teat. kriitilisele piirile eelnev. Nüüd on äärmine aeg otsustada.
2. tavapärasest enim lahknev, äärmuslik, ekstreemne; erandlik, erand-. Koolist väljaheitmine on äärmine abinõu. Jõuan tagasi täna, äärmisel juhul homme. *Kasutad [püstolit] ainult äärmises olukorras. Siis, kui läheb mölluks. R. Kaugver.
3. (määra väljendades:) väga suur, suurim, ülim. Äärmine nõudlikkus enese suhtes. Teda iseloomustab äärmine visadus. Majas valitseb äärmine puhtus ja kord. See oli äärmine jultumus. Tuli talitada äärmise ettevaatusega. Töid hinnati äärmise rangusega. Paistab silma äärmise täpsusega, töökusega. Elati äärmises viletsuses, vaesuses. Äärmises hädas hakkas ta appi hüüdma.

ületama ‹37›

1. millestki üle minema v. sõitma. Poisid ületasid kiiresti maantee, tänava. Jalakäija ületas sõidutee vales kohas. Jõgi ületati ujudes. Matkajad ületasid järve kummipaadiga. Luurajad ületasid lageda ala öösel. Raba, sood ületades peab hoolega rada valima. Teekonnal ületati mägesid ja orge. Raskesti ületatav mäekuru. Autokolonn ületas silla. Mehed ületasid salaja riigipiiri. Esimene võistleja ületas finišijoone. Lennuk ületas lõunapooluse. Fregatt ületab ekvaatori. | piltl (ajaliselt). *1880-ndatel aastatel hakkas juba ilmsiks saama, et rahvusliku liikumise kõrgperiood on ületatud .. E. Nirk. || millestki üle kulgema (2. täh.) v. paiknema. Maantee ületab kõrge seljandiku, mäeaheliku. Parandati jõge ületavat purret. || piltl (abstraktsemas seoses:) mingist piirist üle minema; sellest kaugemale ulatuma. Ametnik ületas võimupiire. Selles juhtumis on hädakaitse piirid ilmselt ületatud. Žanripiire ületav teos. Linna elanike arv on juba ületanud miljoni piiri. Nähtu ületas kujutlusvõime piirid.
2. midagi üle mingi mõõdu, määra tegema v. sooritama. Autojuht ületas lubatud kiirust. Odaviskaja ületas senise tippmargi 40 sentimeetriga. Võistlustel ületati viis maailmarekordit.
3. jagu saama, võitu saama, üle saama. Visa tööga ületati kõik raskused ja takistused. Valitsejal tuli tihti ületada alamate vastuseisu. Sa pead rahunema ja ületama hirmu operatsiooni ees. Mis küll teha, et väsimust ületada! Sportlane ületas teivashüppes 4.20. *Alati, nii rünnakul kui luures, oli tulnud iseennast ületada, hirm ja elutahe sügavale hingepõhja suruda .. S. Hallik (tlk).
4. millestki v. kellestki suurem, parem, tõhusam jne. olema. Juba eeljooksudes ületas kuubalanna kõiki teisi võistlejaid. Ta ületab mind kõvasti teadmistes, ettevõtlikkuses. Kasvu poolest, kasvult ületab poiss oma eakaaslasi. Ületas teisi oma leidlikkusega. Ükski noortest pole vanameistri loomingut veel ületanud. Pesaehituse oskuses ületab pääsukest ainult jäälind. Väliskaubanduses ületas sissevedu väljaveo 4,3 miljoni krooni võrra. Vastase kaotused ületavad meie omi mitmekordselt. Sissetulekud ületasid väljaminekuid. Preemia ei tohtinud ületada kuupalka. Katse tulemus ületas kõik ootused ja lootused. Niisugune täpsusetaotlus ületab juba minu võimed 'sellist täpsust ei ole ma võimeline saavutama'.