[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mõõk ‹mõõga 23› ‹s›

1. hrl. endisaegne nugaja teramikuga (ühe v. kahe teraga) külmrelv raiumiseks v. torkamiseks. Mõõga käepide, pära, teramik, tupp. Terav, haljas mõõk. Sirged, kõverad mõõgad. Kilbi ja mõõgaga sõdalane. Mõõka teritama, ihuma. Sepp teeb, taob mõõka. Tõmbab mõõga tupest. Paneb, lükkab mõõga tuppe. Mõõk käes, vööl. Tormab mõõka keerutades lahingusse. Raiub, torkab mõõgaga. Palja, lahtise mõõgaga valvur. Langes, suri mõõga läbi. Poisid voolisid endile puust mõõgad. || piltl (relvajõu, vägivalla kohta). Uus usk suruti peale mõõgaga. Meie Maarjamaad on nimetatud mõõgaga mõõdetud maaks. Võitja mõõk on võidetu seadus. Täägi ja mõõga varal püsti püsiv riik.
▷ Liitsõnad: kahekäe|mõõk, ratsaväemõõk; timukamõõk.
2. kujult mõõka (1. täh.) meenutav tööriist. a. ropsimõõk. Linu ropsiti puust mõõgaga. *Kevadtalvel töötasid aga neissamus ruumes linarabajad oma mõõkade ja ürssidega. F. Tuglas. b. vöömõõk. Mõõgaga korjati vöö lõimelõngu ja löödi kude kinni.

Damoklese mõõk
ähvardav hädaoht. Tuumasõja oht ripub Damoklese mõõgana inimkonna kohal.

kahe teraga mõõk
miski, millel hea kõrval on ka halb külg. *Väliuurimine on ju kahe teraga mõõk. Ühelt poolt annab see materjali teadusele, teiselt poolt aga hävitab muistise. L. Metsar.

mõõku mõõtma
jõudu proovima, võitlema. *Kui tihkad, mõõtkem mõõku – vana ilm / ja meie, sküüdid, asiaadid .. J. Kross (tlk).