[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

allmaailma|jumal
müt. Vana-Kreeka allmaailmajumal Hades.

amatsoon ‹-i 21› ‹s›

1. müt naissõdalane kreeka mütoloogias. Amatsoonide võitlust kujutav maal.
2. piltl naissõdur, -ratsanik, mootorsõidukil kihutav naine jne.

ambroosia ‹1› ‹s›

1. müt (kreeka mütoloogias:) surematuks tegev jumalate toit v. healõhnaline salv | piltl. *.. pruuttüdrukud, peiupoisid, tõllasõit, muusika .., kõik astjad täis ambroosiat ja nektarit. M. Jürna.
2. bot Ameerikast pärinev, umbrohuna kõigil mandreil levinud korvõieline taim (Ambrosia)
3. biol puiduüraskite käikudes kasvav seeneniidistik, millest need putukad toituvad, ambroosiaseened

argonaut ‹-naudi 21› ‹s›
müt Kolchisest kuldvillakut tagasi toomas käinud laeva „Argo” meeskonna liige

armastus|jumal
müt. Rooma armastusjumal Amor.

armastus|jumalanna
müt. Kreeka armastusjumalanna Aphrodite.

danaiid ‹-i 21› ‹s›, danaiidid pl
müt Argose kuninga Danaose tütred, kes tapsid pulmaööl oma mehed ning pidid karistuseks allilmas kandma aukudega vaati vett

draakon ‹-i, -it 2› ‹s›

1. müt lohe, lendmadu. Muinasjutud tiivulistest, mitmepealistest, tuld sülitavatest draakonitest.
2. zool erksavärviline puudel elutsev lennusega sisalik (Draco)

drüaad ‹-i 21› ‹s›
müt (vanakreeka usundis:) puus elav ja seda kaitsev nümf

egiid ‹-i 21› ‹s›

1. müt Kreeka mütoloogias õudust tekitav Zeusi kilp
2. piltl kaitse, eestkoste. ÜRO egiidi all toimuvad läbirääkimised. *Me käske täitma ikka ole tragi, / siis on sul kiriku egiid! J. Kross (tlk).

elf ‹-i 21› ‹s›
müt õhuline vaimolend muinasgermaani usundis

erinnüsed ‹5 või 4› ‹s› pl
müt vanakreeka kättemaksujumalannad

eumeniidid ‹-de 21› ‹s› pl
müt erinnüsed

faun ‹-i 21› ‹s›
müt inimesi hirmutav ja narriv metsavaim Vana-Rooma usundis. *Kuid siin olid ka veel pildid viinakobarate, kabjuliste faunide ning põgenevate nümfidega. F. Tuglas.

fuuria ‹1› ‹s›

1. müt Rooma kättemaksuvaim, hirmuäratav naisolend allmaailmast
2. piltl õel naine. *.. tormab mulle vastu fuuria, keerutades pea kohal ahjuroopi või taignarulli ... E. Maasik.

fööniks ‹-i, -it 2› ‹s›
müt vanaegiptuse müütiline lind, kes end tuhaks põletab ja noorenenult uuesti ellu ärkab (kasut. igavese uuenemise, taassünni sümbolina). Linn on fööniksina tõusnud tuhast ja varemetest.

geenius ‹-e 5› ‹s›

1. harukordselt andekas inimene, suurvaim. Inimsoo geeniused. Nii võib kirjutada ainult Shakespeare'i taoline geenius. Ta on silmapaistev teadlane, kuid mitte geenius.
2. loova andekuse kõrgeim aste, geniaalsus. Leiutaja, kunstniku geenius. Beethoveni võimas geenius.
3. müt rooma mütoloogias (inimese) kaitsevaim. Hea, kuri geenius. Kunstis kujutati geeniusi tiivulistena.

gnoom1 ‹-i 21› ‹s›
müt kääbuslik mäe- v. maavaim. *Küll aga kuuleb pisikeste gnoomide kopsimist vahetpidamata: mägede vaikus on petlik, igal silmapilgul on vaim ärkvel .. J. Semper.

gorgo ‹6› ‹s›
müt hirmuäratav naisolend kreeka mütoloogias. Kolmest gorgost on tuntuim Medusa.

graatsia ‹1› ‹s›

1. liigutuste ja rühi ilu, nõtkus. Täiuslik, naiselik graatsia. Liigub veetleva graatsiaga. Temas, temal on loomulikku graatsiat. *Ta liigutustel oli see veidi edvistav graatsia, mis omane kassidele, kui nad katsuvad käpakesega vett .. R. Roht. | piltl. Ehitise, joonte, vormide graatsia.
2. müt rõõmu ja ilu jumalanna rooma mütoloogias. Üks kolmest graatsiast.
3. graatsiline naine. Iluvõimlemise maailmameistrivõistlustele oli saabunud graatsiaid 20 maalt. *Seal meie kaks graatsiat, Margarete ja Siiri .. V. Pant.

greif ‹-i 21› ‹s›
müt muinasjutuline kotka pea ja tiivulise lõvikehaga olevus

grüps ‹-i 21› ‹s›
müt greif

haldjas ‹-ja, -jat 2› ‹s›
müt looduses, elamus vm. valitsev kujuteldav üleloomulik olend, (kaitse)vaim. Usk haldjatesse. Uskumused haldjatest. Head ja pahad haldjad. *Tallinnast Viru poole kutsuti laeva vaimu haldjaks .. L. Meri.
▷ Liitsõnad: kodu|haldjas, kolde|haldjas, laeva|haldjas, maa|haldjas, maja|haldjas, mets|haldjas, mäe|haldjas, tule|haldjas, veehaldjas.

harpüia ‹6› ‹s›
müt vanakreeka mütoloogias poolnaisena, poolröövlinnuna kujutatud kuri õhuvaim

hesperiidid ‹-de 21› ‹s› pl
müt kaugel läänes kaunis aias Hera kuldõunu valvavad jumalikud naisolendid

hiid ‹hiiu 21› ‹s›

1. müt üleloomulike omaduste ja võimetega inimesekujuline olend
2. hiiglane. Mees oli suur, lausa hiid. *.. sa kääbus vapruses, hiid nurjatuses! G. Meri (tlk). *Metsa hiiud maha saeti. B. Alver. || ‹liitsõna esiosana› (hrl. oskussõnades:) väljendab ebatavalist suurust, hiiglaslikkust olulise omadusena; näit. hiidhai, -küülik, -meteoriit, -mürkel, -sõnajalg
▷ Liitsõnad: tööstushiid; luule|hiid, mõttehiid.
3. astr hiidtäht. Punased, kollased, valged hiiud. Enamik palja silmaga nähtavaid tähti on hiiud.

hiid|vägilane
müt olend, kellel on nii hiiu kui vägilase omadusi. Eesti muistendite hiidvägilased Kalevipoeg ja Suur Tõll.

hiis ‹hiie, hiit 35› ‹s›
müt muistsel ajal pühaks peetud mets, salu, kus käidi palvetamas v. ohverdamas. Püha hiis. Muistsete eestlaste hiied olid harilikult lehtpuusalud. || salu, metsatukk. *..hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ohvri|hiis, tammehiis.

hingede|aeg
müt eesti rahvausundis surnute mälestamisele pühendatud aeg (hrl. mihkli- ja mardipäeva vahel). Hingedeaja kombed. Usuti, et surnute hinged külastavad hingedeajal kodusid.

hinge|loom [-a]
müt loom (näit. rändlind, uss), kes vana uskumuse järgi oli surnu hinge kandja

hüdra ‹6› ‹s›

1. zool üksikult elunev mageveepolüüp hüdraloomade klassist
2. müt veemadu

ilma|sammas

1. müt maailma tugi, alussammas. *Taevad peavad kõikuma, maa peab tudisema, ilmasambad tuikuma, siis tuleb ots.. A. H. Tammsaare.
2. piltl miski jääv v. igavene; väga vanaks elanud inimene. *Ilmasambaks pole veel keegi jäänud. Ei tea, mis ilmasammas küll mina pean olema. E. Õun.

järve|haldjas
müt

kaitse|jumal
müt. *Igal Sumeri linnriigil oli oma kaitsejumal. H. Palamets.

kaitse|jumalanna
müt. Hõimu, linna kaitsejumalanna.

kaitse|vaim
müt hrl. ehitisi v. loodusobjekte kaitsev üleloomulik olend. Kotermann oli laeva kaitsevaim. Metsa, sauna kaitsevaim.

kaos ‹-e 4› ‹s›

1. tohutu segadus, korralagedus, tohuvabohu; (millegi) segapuder, virvarr. Värvide, kujutluste, tundmuste kaos. Sündmuste kaos. Püüdis faktide kaoses mingit korda luua. Mõtetes valitses kaos. Majanduslik kaos. *Suur kaos valitseb meie väikeses majapidamises: meie tuba on koristamata, meie pood kasimata .. O. Luts.
2. müt korrapäratu, vormitu ürgaine enne maailma tekkimist (vanakreeka mütoloogias)

kariit ‹-i 21› ‹s›, kariidid pl
müt armsuse ja veetluse jumalannad kreeka mütoloogias

keerub ‹-i 2› ‹s›

1. müt inimese pea ja härja v. lõvi kehaga tiivuline olend assüüria-babüloonia mütoloogias
2. kirikl paradiisi väravavalvur; kõrgem ingel. *Keerub seisab Looja ees. F. R. Kreutzwald. | (võrdlustes). *.. nagu karistav keerub seisis ta [= preili] nüüd Jaani ees .. A. Kitzberg.

kentaur ‹-i 21› ‹s›
müt inimese ülakeha ja hobuse kere ning jalgadega olend kreeka mütoloogias

koidu|jumalanna
müt. Roomlaste koidujumalanna Aurora.

kontakt|maagia
müt mõjustamine esemega, mis on mõjustatavaga kuidagi ühenduses

ktooniline ‹-se 5› ‹adj›
ka müt maa-alune, allmaa-. *Neil pole nimelt keldrit, kus roomaksid rotid, maod, draakonid ja muud süvapsühholoogilised ning ktoonilised olendid. M. Unt.

kuld|villak

1. müt kreeka antiikmütoloogias õnne toov kuldne jääranahk. Argonautide retk Kolchisesse kuldvillaku järele.
2. piltl miski ihaldatav

kuu|jumal
müt. Vanaegiptuse kuu- ja tarkusejumal Thoth.

kuu|jumalanna
müt. Kreeka kuujumalanna Selene.

kättemaksu|jumalanna
müt. Kreeka kättemaksujumalannad erinnüsed.

laar2 ‹-i 21› ‹s›
müt kodukolde, linna, põllu ja tee kaitsevaim vanadel roomlastel

lemuur ‹-i 21› ‹s›
müt (Vana-Rooma usundis:) surnu kummitav vaim, viirastus, kodukäija

lendva ‹1› ‹s›

1. müt nõianool, mille kuri inimene saadab sõnadega v. tuulega looma v. inimest rabama
2. (nõianoolest tulnud) äkiline haigus v. valu. a. van rabandus. *Löögu lendva läbi su lehmad ja lambad .. M. Metsanurk. *Vanal ajal .. siis oli üksainus surmatõbi – lendva! .. siis öeldi ikka, et mis muud – lendva lõi läbi! P. Vallak. b. kõnek (äkiline) selja-, nimmevalu. *Minul lõi talvel lendva kontidesse .. H. Sergo. *.. lendva murdis jälle ta ristluis. A. Mälk.
3. müt kratt, pisuhänd. *Pisuhänna asemel öeldi ka tulihänd, tulekera, tulehaga, tulik, lendva .. L. Meri.
4. kõnek torm, maru. *„Kisub lõunatormiks! Nüüd tuleb vist üsna lendvat!” ütles Aadu. A. Mälk.
5. kõnek kiirus, tamp. *Mul oli parajasti ka kole kiire, nagu mul alati on igavene lendva peal .. O. Tooming.

lohe ‹6› ‹s›

1. müt sisalikku v. madu meenutav mitme peaga koletis, lendmadu, lohemadu, draakon. Seitsme peaga, seitsmepealine lohe. || tuulelohe. Poisid meisterdavad, lennutavad lohesid.
▷ Liitsõnad: paber|lohe, tuulelohe.
2. piltl miski väga pikk v. suur. Vanasti olid romaanid ikka oma 500 lehekülge, tänapäeval selliseid lohesid enam ei kirjutata. *.. võttis majaga naise, aed ka igavene lohe, kasvuhooned ja kõik .. E. Maasik. *Lõputu kui lohe / lookleb Hiina müür. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: lause|lohe, nime|lohe, rongi|lohe, suitsu|lohe, tolmulohe.
3. kõnek laisk inimene. Peaga poiss, aga hirmus lohe. *Kõik tuleb muidugi sellest, et ma ise üks igavene lohe olen. Autojuhi-amet teeb inimese laisaks. J. Tuulik.

lohe|madu
müt lohe

loksper ‹-i, -it 2› ‹s›
müt nõidade pidu, nõiasabat; koht, kus nõiad käivad kuradiga pidutsemas. *.. pidavat vahekorda kurjade vaimudega. Käivat nõidadega loksperil .. O. Jõgi (tlk).

maa|-alune

1. ‹adj› maa(pinna) all, maa sees asuv v. toimuv. Maa-alune käik, ruum, varjend, ladu, koobas, jõgi, järv, veevool. Maa-alune kaeveõõnte labürint. Lossi maa-alused vangikongid, keldrid. Pooleldi maa-alune muldonn. Kivikalmed asendusid hiljem maa-aluste haudadega. Risoomid on taime maa-alused varred. Maa-alune kaevandamine, plahvatus.
2. ‹s› maa(pinna) all asuv käik, ruum vms. Poisid liikusid koobastiku pimedas maa-aluses kobades edasi.
3. ‹s› ‹pl.› müt algselt surnud, hiljem olendid, kes elasid maa v. põranda all. *Meelitand [ta] maa-aluseid ja majahaldjaid, / vetevaimud pulmapäeval kaevuandi said. M. Under.
4. ‹s› ‹pl.› folkl maaviha põhjustatud nahahaigus (näit. vistrikud, punetus, käsnad). Maa-aluseid arstiti vihtlemisega. *Võib-olla ehk olin jäänud kusagile magama, kust sattusid maa-alused mu kaela peale .. J. Mändmets.

maagia ‹1› ‹s›

1. müt nõiakunst, mis seisneb kellegi v. millegi üleloomulikul teel, mitmesuguste toimingute ja loitsudega mõjustamises. Must maagia (keskajal kurjade vaimude mõjustamiseks). Valge maagia (keskajal heade vaimude mõjustamiseks). Usuti maagiat, maagiasse. Maagiaga seotud kultusesemed.
▷ Liitsõnad: ravi|maagia, sigivus|maagia, sõna|maagia, tõrjemaagia.
2. millegi v. kellegi väga tugev, otsekui nõiduslik mõjujõud. Arvude, salapäraste helide maagia.

maa|haldjas
müt maa kaitsevaimuks olev haldjas

maailma|puu
müt (muinasusundites:) taevast, maad ja allmaailma ühendav vertikaalne telg

maaline ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› hrv maaga seotud, maa-; maapealne. *Kes maalist varandust üksi oma Jumalaks teeb, on armulise Isa õnnistamistest juba ilma .. J. Sandra.
▷ Liitsõnad: isa|maaline, ülemaaline.
2. ‹s› ‹pl.› müt maa-alune (3. täh.) Maalistele ohverdati.

maa|vaim
müt maahaldjas. Gnoomid on kääbuslikud maavaimud.

maksa|mereline ‹s›, maksamerelised pl
müt nõiad, kes käisid Maksamerel v. mujal kuraditega koos lõbutsemas ja tantsimas. *Muud see [= virmalised] ei pidanudki olema kui maksamereliste, kuradile müüdud hingede pillerkaar. J. Kross.

mana1 ‹11› ‹s›
müt (eriti Okeaania rahvaste uskumustes:) inimestesse, loomadesse, loodus- vm. esemeisse koondunud üleloomulik jõud; erakordne mõjuvõim

manala ‹1› ‹s›
müt surnute asupaik (eesti rahvausundis). Manalasse varisema, minema 'surema'. Vanemad, mitmed noorpõlvesõbrad on juba manalas. *.. ennegu tõuseb verine tüli, mis võib koguni palju mehi manalasse viia! E. Kippel.

manalane ‹-se 5› ‹s›
müt manala elanik, surnu

menaad ‹-i 21› ‹s›
müt märatsevas ekstaasis naisolend Dionysose saatjaskonnas, bakhant

mere|jumal
müt. Merejumal Poseidon, Neptunus.

mere|nümf
müt meres elav nümf, nereiid

metsa|jumal
müt. Roomlaste metsajumal Silvanus.

metsa|piiga
müt metshaldjas neiu kujul. Murueide tütred ja metsapiigad.

moira ‹6› ‹s›
müt kreeka saatusejumalanna. Kolm moirat ketrasid inimese elulõnga.

muru|eit
müt eesti rahvausundi üks loodushaldjaid. Murueide tütred.

muru|neid
müt neiuna kujutletud loodushaldjas; murueide tütar. *Sestsaadik hakatud mäge Pesamäeks hüüdma, et seal sees muruneidude eluase ehk pesa on. M. J. Eisen.

najaad ‹-i 21› ‹s›
müt veenümf kreeka mütoloogias

nektar ‹-i, -it 2› ‹s›

1. müt kreeka jumalate jook | piltl. *.. ja teab, et nektariks saab naiste seltsis viin. J. Sütiste.
2. bot peam. õite meenäärmete toodetav magus vedelik, millest mesilased valmistavad mett, mesineste. Mesilased koguvad nektarit.

nereiid ‹-i 21› ‹s›
müt merenümf

norn ‹-i 21› ‹s›
müt inimese elusaatust sümboliseerivat lõnga ketrav saatusejumalanna germaani mütoloogias

olümplane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. olümpialane. Olümplastele korraldati meeldejääv vastuvõtt.
2. müt olümposlane

oreaad ‹-i 21› ‹s›
müt mäenümf kreeka mütoloogias

parka1 ‹6› ‹s›
müt rooma sünnitusjumalanna, hiljem samastatud kreeka moiraga

pea|jumal
müt peamine, tähtsaim jumal. Roomlaste peajumal Jupiter. Foiniiklaste peajumal Baal.

penaadid ‹-de 21› ‹s› pl
müt rooma kodukoldejumalad, maja jõukuse kaitsjad

pikne ‹-se 2› ‹s›

1. äike (peam. välgu ja müristamise kohta). Kõva, kange pikne võib palju kurja teha. Äkki kärgatas, raksatas, prahvatas pikne. Taevas on äikesepilved ja raksub pikne. Merel möllas torm ja sähvis pikne. Pikne on sisse löönud, maja põleb! Pikne lõi, süütas maja põlema. Pikne tabas kirikutorni. Pikne lõi puusse, kivi sisse. Pikne löönud põllul hobuse maha. Pikse ajal hoidke suurtest puudest eemale. Kui pikne läks mööda, hakkas sadama tihedat vihma. Lapsed kartsid pikset. Piksest murtud puud, purustatud mänd. || (võrdlustes seoses mingi jahmatama paneva ootamatusega). Uudis rabas kõiki nagu pikne selgest taevast. Ootamatu õnnetus tabas nende peret nagu pikne sinavast taevast. Seisin nagu piksest rabatud. Suri äkitselt, nagu piksest rabatud. *".. Hurrjah, peletisi, – siis nõnda teenitegi Jumalat?!” See oli jaanitulelistele nagu selgest taevast kärgatanud Issanda vihane pikne.. E. Kippel.
2. müt eesti rahvausundis äikest ja vihma käsutav ning seega viljakust andev haldjas. *Muist loodushaldjaist eriti suureks paisub indogermaani naabrite mõjul pikse roll, kellele ohverdatakse näit. põua puhul härg. O. Loorits.
3. (ägeda, sageli kärkimisega vihahoo kohta). Ära tee pikset 'ära raevutse', kus vaja pole. Hoiavad teineteisest kõrvale, aga küll ükskord lööb ikka pikne sisse. *No mul kargas ka rind pikset täis. Sa kurask, või zootehnik käib minu peale kaebamas! H. Lehiste. *Mehed üsna kohkusid: arvasid, et nüüd süttib Körberi viha põlema, et nüüd tuleb pikne ja müristamine.. E. Särgava.

pikse|haldjas
müt äikest ja vihma käsutav haldjas, pikne (2. täh.) Taara on ilmselt olnud üks piksehaldja nimetusi.

pikse|jumal
müt äikest ja vihma käsutav jumal paljude rahvaste usundis. Skandinaavlaste Thor oli piksejumal. Muinasslaavi piksejumal Perun. Piksejumalale ohvreid tooma.

põhja|kotkas
müt põhjapoolsetel aladel elutsev muinasjutuline lind (näit. „Kalevalas” ja „Kalevipojas”)

põllu|haldjas
müt põllu kaitsevaimuks olev haldjas

põrgu|koer
müt allilma sissekäigu valvur (kreeka mütoloogias). Põrgukoer Kerberos. Peremees on tige nagu põrgukoer. || (kirumissõnana). Põrgukoer, häbi sulle!

päikese|jumal
müt. Egiptlaste päikesejumal Ra. Kreeka päikesejumal Helios.

päikese|jumalanna
müt. Šintoistide päikesejumalanna Amaterasu.

ravi|allikas
müt väidetavalt tervistava veega allikas

russalka ‹6› ‹s›
müt slaavi rahvaste mütoloogias vee ja taimestikuga seotud vaimolend

saatuse|jumalanna
müt. Kreeka saatusejumalannad moirad.

sileen ‹-i 21› ‹s›
müt kreeka mütoloogias poolinimene, keda kujutati hobusesabaga (vahel ka hobusekapjade ja -kõrvadega). Nümfid ja sileenid. Sileen Marsyas võitis lüüramängus Apollonit.

sireen ‹-i 21› ‹s›

1. müt kreeka mütoloogias meresaarel elav kuri deemon, kes lauluga ahvatleb möödasõitvaid laevnikke surma. Sireenide laul. Sireene kujutati enamasti naise peaga linnuna. || piltl võluv, ahvatlev neiu. Rannaliival lamas paar blondi sireeni.
2. tehn heliallikas, milles heli tekib kiiresti pöörleva ketta v. silindri toimel; sellega tekitatud heli. Viled ja sireenid. Tehase, vabriku sireen. Sireen kuulutas tööpäeva algust, üürgas lõunatundi. Õhurünnaku eest hoiatati sireeniga. Tuletõrjeauto pani sireeni undama. Kiirabi tuli sireeni huilates. Kaugel merel huikas ookeaniauriku sireen. Läbilõikav, üdini tungiv sireen. *Südalinnas põleb midagi, kellad taovad alarmi ja ulub lõikav sireen. B. Alver.
▷ Liitsõnad: alarmi|sireen, auru|sireen, häire|sireen, laeva|sireen, lõpu|sireen, udu|sireen, vabrikusireen.

surma|ingel
müt ingel, keda kujutletakse surma toojana. Surmaingli külm käsi. Surmaingel lendas tuppa haige juurde.

surma|jumal
müt surma kehastav jumalus. Kreeklaste surmajumal Thanatos.

surma|riik
müt surnute riik, surnute maailm, kuhu arvati surnu hing siirduvat, allmaailm (1. täh.) Kreeklaste surmariigi valitseja Hades. *Siis kartsin ma surnuid, kartsin surma ja surmariiki. F. Tuglas.

sõja|jumal
müt sõjaõnne andev ja võitluses innustav jumalus. Roomlaste sõjajumal Mars. Keldi hõimude sõjajumalad. Vihane nagu sõjajumal. || piltl (sõja kohta). Sõjajumala halastamatu käsi on paljusid puudutanud. Palju mehi on pidanud oma elu sõjajumalale ohvriks tooma.

sõja|jumalanna
müt. Athena oli Vana-Kreeka sõja- ja tarkusejumalanna.

sülf ‹-i 21› ‹s›
müt (meessoost) õhuvaim keldi ja germaani mütoloogias

sülfiid ‹-i 21› ‹s›
müt naissoost õhuvaim keldi ja germaani mütoloogias. *Siis äkki roheline salu, täis sinist udu, hälbiva sülfiidi vari lehvivais loores. F. Tuglas. || piltl õhuline naisolend

taaralane ‹-se 5› ‹s›

1. taarausuline (1. täh.) Taaralaste liikumine, ajakiri.
2. müt Taara lähikondlane. Pooljumalikud taaralased.

tarkuse|jumal
müt. Hinduismi tarkusejumal Ganeša.

tarkuse|jumalanna
müt. Vana-Kreeka tarkusejumalanna Athena.

titaan1 ‹-i 21› ‹s›

1. müt kreeka vanema põlvkonna jumal, Uranose ja Gaia laps. Titaan Kronos, Okeanos. Titaanid sümboliseerisid stiihilisi loodusjõude.
2. piltl väga tugev v. mõjukas isik, vägilane; vaimuhiiglane. Michelangelo on üks renessansikunsti titaane. Kahe suurriigi vägikaikavedu meenutab titaanide heitlust.

toon ‹-e 22› ‹s›
müt (eesti rahvausundis:) surnu, ka surnu pere. Arvati, et rändlinnud on toone hinge edasikandjad. *Vaimudele viidi ande ja otsiti nendelt abi. Püüti toone jõudu kätte saada. A. Kalmus.

toonela ‹1› ‹s›
müt surnute asupaik eesti rahvausundis, manala. Toonelasse, toonela teele minema 'surema'. *„See väike, keda ma tundsin, on toonelas – ta oli hea poiss.” – „Leili, sa eksid, ta pole surnud ..” A. Saal.

toonelane ‹-se 5› ‹s›
müt toonela elanik, surnu

triiton1 ‹-i, -it 2› ‹s›

1. zool vesilik. *Ja keset saare selga kasvas seitse marudest murtud mändi kui kisud triitoni turjal. F. Tuglas.
2. müt kreeka müütides mehekujuline mereolend hobusejalgadega v. kalasabaga jalgade asemel

tule|haldjas
müt tuld kaitsev haldjas, tule kaitsevaim

tule|jumal
müt tuld valitsev jumalus. Vanade roomlaste tulejumal Vulcanus.

tule|ohver

1. müt põletamisega sooritatav ohver(dus), põletusohver. Jumalate auks, jumalatele toodavad tuleohvrid. *Aga ühtlasi tuli enne sõjakäigu algust tõivu tegemise ja tuleohvritega lepitada kõiki maa-, metsa- ja vetehaldjaid. E. Kippel.
2. tules, tulekahjus hukkunu. Tuleohvrite söestunud laibad.

tuule|jumal
müt tuuli valitsev jumal. Vana-Kreeka tuulejumal Aiolos.

tuulis|pask

1. maismaa kohal liikuv tugev tuulekeeris, tuulispea; meteor tromb. Tuulispask ja vesipüks. Väljas möllab tuulispask. Keereldes lähenes tuulispask. Tuulispask käis läbi küla, kihutas üle saare. Tuulispask kiskus puid juurtega üles. Keegi tormas mööda nagu tuulispask. Auto kihutas kui tuulispask. Poiss pühkis tuulispasana uksest välja. Kõik on segi, nagu tuulispask oleks üle käinud. | piltl. Peas keerles mõtete tuulispask.
2. müt eesti rahvausundis olend (inimese hing, paha vaim v. tehtud olevus), kes tuulekeerisena viib võõrastelt põldudelt vilja, heina vms., toob haigust ja teeb muud halba, tuulispea. Tuulispasaks käima.

tuulis|pea

1. tuulispask (1. täh.) Tuulispea tekitas purustusi, tõmbas kaasa puid, keerutas liiva taevasse. Ilmus vihaselt mu ukse taha nagu tuulispea. Tantsijad keerlesid tuulispeana üle parketi.
2. müt tuulispask (2. täh.) Tuulispeaks käima.
3. van tuulepea. *Mis oli see, mis teda uuesti muutis nõnda ettevaatamatuks, sääraseks tuulispeaks, kes ei küsinud millestki .. A. Antson.

tüli|jumalanna
müt. Kreeka tülijumalanna Eris.

une|jumal
müt und valitsev jumalus. Kreeka unejumal Hypnos.

valküür ‹-i 21› ‹s›
müt muinasgermaani müütides jumaliku päritoluga neitsi, kes abistas sõjasangareid ja viis langenud Valhallasse

vee|alune

1. ‹adj› vee(pinna) all, vee sees asuv; vee all toimuv, allvee-. Veealune kivi, kari, seljandik, ahelik, vulkaan. Veealused taimed. Veealune maailm. Veealune kaabel, tunnel. Jäämäe veealune osa. Veealused uurimistööd. Alustati veealuste filmivõtetega.
2. ‹s› müt veealune olend. Vestis muinasjuttu veealustest.

vee|haldjas
müt vees elav haldjas. Veehaldjat nimetatakse sageli näkiks. Veehaldjale toodud ohver.

vee|jumal
müt. Aarjalaste veejumal Varuna.

vee|uputus
suur üleujutus, uputus. Oktoobritorm tõi kaasa veeuputuse. Äkiline sula põhjustas tõelise veeuputuse. Pärast meid tulgu või veeuputus 'meil ükskõik, mis hiljem saab'. || relig müt suur müütiline veeuputus, mis hävitas peaaegu kõik elusolendid maa pealt (Vanas Testamendis Jumala karistusena; esineb ka muudes müütides)

veini|jumal
müt. Kreeklaste veinijumal Dionysos.

vilja|haldjas
müt teravilja kaitsevaim

viljakus|haldjas
müt saagikust ja karja sigivust andev haldjas

viljakus|jumal
müt. Egiptuses austati viljakusjumalana Sobekit.

viljakus|jumalanna
müt. Väike-Aasia loodus- ja viljakusjumalanna Kybele.

vilja|neitsi
müt kuri haldjas, keda arvati viljasaaki kahjustavat

võidu|jumalanna
müt. Kreeka võidujumalanna Nike.

väli ‹välja 31› ‹s›

1. tasane metsatu maa-ala. Lage, lõputu, tühi väli. Kadakased väljad. Keset välja kasvab üksik tamm. Rohuga, lilledega kaetud väli. Välju lõikas sügav kraav. Jutlustaja ei kõnelnud majas, vaid väljal tuhandete inimeste ees. Elysioni väljad müt õndsate asupaik. *Üle ääreta lumise välja, / nii tühja ja palja, / viib üksik tee / üle jõe .. V. Ridala. || ulatuslik ala mingit ainet v. (hrl. ühelaadseid) esemeid. Laiad väljad vett, jääd, liiva. Parvetuspalkide, tühjade pudelite väljad. Keskajast on siia jäänud terve väli süngeid kivimüüre. Pilliroog lokkab lahesoppides võimsate väljadena. Sirab taevatähtede väli. || mingi tegevuse jaoks ettenähtud v. kohandatud ala. 11.-13. saj. põletusmatuste väli Kõmsil. Kaevandamise väli mäend kaevandusväli. Mineeritud veealune väli. || (ainevaldkonna kohta). Tegutses ilukirjanduse väljal. *.. õnnestus tal nüüd vaimuelu väljade vallutamine. J. Selirand (tlk).
▷ Liitsõnad: kadaka|väli, kanarbiku|väli, kõrkja|väli, lille|väli, mooni|väli, nõgese|väli, rohu|väli, õiteväli; betoon|väli, frees|väli, jää|väli, kivi|väli, laava|väli, liiva|väli, luite|väli, lume|väli, mere|väli, muda|väli, tuha|väli, täheväli; kulla|väli, miini|väli, nafta|väli, prahi|väli, savi|väli, soola|väli, teemandi|väli, turba|väli, vee|väli, veteväli; kaevandus|väli, kaklus|väli, kalme|väli, kogumis|väli, lahingu|väli, lennu|väli, levimis|väli, liu|väli, maandumis|väli, mängu|väli, sõja|väli, taplus|väli, tegevus|väli, tootmis|väli, uisu|väli, vaatlus|väli, vaenu|väli, võitlusväli.
2. (looduslike) piiridega eraldatud põllumajandusmaa osa, mida on võimalik kasutada ühe tükina. Talu, majandi, mõisa väljad. Paremal pool laius rukkiorase väli. Peremees läks väljale kaera külvama. Väljadel lõi vili juba kolletama. Väljal võeti kartuleid. Isa tuli väljalt koju lõunale. Väljadelt äraveetud kividest tehti aedu. Olime väljal ristikut kokku panemas, lina kitkumas. Väli oli täis rukkihakke, viljarõuke, heinarulle. || külvikorra maa-ala üks põld. Küla põllumaa jagunes väljadeks. Väljade arv sõltus kasvatatavate kultuuride arvust. Väljade külvikorras olid talupojad üksteisest sõltuvad. See väli läheb ristikheina alla, jääb sööti.
▷ Liitsõnad: kaera|väli, kapsa|väli, kartuli|väli, lina|väli, lutserni|väli, naeri|väli, nisu|väli, odra|väli, ristiku|väli, rukki|väli, viljaväli; külvikorraväli; kolhoosi|väli, küla|väli, mõisaväli.
3. mingi suurema pinna osa. Dokumendi servale jäetakse vaba väli. Kanada lipu keskmist, valget välja ehib punane vahtraleht. Peaaju koor jaguneb väljadeks. || sport kabe- v. malelaua ruut. Kabelaua 64 välja. Valge arendas oda väljale f4. || info nimega v. iseseisva tähendusega osa andmestruktuuris, kirjes jm.
▷ Liitsõnad: haistmis|väli, kõne|väli, nägemis|väli, operatsiooni|väli, tühi|väli, vahe|väli, vapi|väli, viiluväli; tsentri|väli, ääreväli; arv|väli, tärkväli.
4. füüs mateeria vorm, mida iseloomustab pidevus. Elektromagnetiline, elektrostaatiline, magnetostaatiline väli. Homogeenne, ühtlik väli. Väljade kvantteooria. Ühtse välja teooria.
▷ Liitsõnad: bio|väli, elektri|väli, elektromagnet|väli, fermion|väli, gravitatsiooni|väli, heli|väli, jõu|väli, kiirgus|väli, magnet|väli, müra|väli, pöörd|väli, skalaar|väli, tensor|väli, vektorväli.
5. piltl. Igal sõnal on mõisteline väli. Teda ümbritseb must tigeduse väli. *Liiga head inimesed võivad tahtmatult levitada enda ümber isikliku kannatuse osakestega laetud välja .. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: luule|väli, mõju|väli, mõtte|väli, pinge|väli, psühho|väli, surma|väli, uurimis|väli, vaateväli.

õnne|jumalanna
müt. Kreeka õnnejumalanna Tyche. Tujukas õnnejumalanna. Õnnejumalanna soosing.

üks|sarvik
müt hrl. hobuse välimusega ja keset otsmikku asuva pika sirge sarvega muinasjutuline loom; (kujutatud mitme rahva ja ajastu kunstis)

üli|jumal
müt peajumal. *Laplased ohverdasid ülijumalale .. loomi. L. Meri.