[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

maha murdma

1. jõuga ümber v. pikali lükkama v. (purustades) lahti murdma (2. täh.) Torm murdis põlispuud, vahtra maha. Loomad olid kopliaia maha murdnud. Uks tuli maha murda. Värav murti maha. *.. läksid raudmeestega sülitsi kokku. Nad püüdsid neid maha murda ning toppida peadpidi rappa. E. Kippel. | piltl. Palavik, haigus, tõbi murdis poisse maha. Väsimus, viin oli mehe selleks õhtuks maha murdnud.
2. (hrl. kiskja kohta:) tapma, murdma (4. täh.); (maha rõhutab tegevuse lõpetatust). Hunt olevat mitu lammast, varsa maha murdnud. Katk murdis hulganisti inimesi maha: mõned külad jäid päris lagedaks. | piltl. *Kui tuisk vaibus, hakkasid räästad tilkuma. „Murdis külma maha!” ütlesid vanemad inimesed. R. Vellend.