[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

maik ‹maigu 21› ‹s›
hrl kõnek maitse (1. täh.). a. (suuga, maitsmismeelega tajutav; ka kõrvalmaitse kohta). Hea, halb, paha, imal, hapu maik. Ärgates oli suus vastik maik. Katsun, mis maik sel supil on. Maigu poolest pole õllel viga. Piimal oli lausa vee maik. Liha on halvaks läinud – lõhn ja maik juba juures. Kui tervis parem, oli ka toidul jälle õige maik. *.. kui ometi saaks veel kord elus proovida, mis maiku on korralik juust! J. Peegel. b. piltl (iseloomuliku kõrvaltooni, varjundi, värvingu, hõngu jne. kohta). Ta juttudel on pisut kelkimise, enesekiituse maiku. Etendusel oli jandi maik. Poliitilise maiguga anekdoodid. Pikantset maiku seiklused. Kogu lool oli seikluse maik juures. Pole püssirohulõhna nuusutanud ega sõja maiku tunda saanud. Püüdis asjale, ütlemisele nalja maiku anda. Erilist maiku ma sellest raamatust ei saanud. Ma tean, mis maik vaesusel on. *Saite ka kord aru, mis maiku on päris põllutöö! A. Kaal. | (mitte) maiku(gi) van mitte sugugi, vähimatki, mitte mõhkugi. *Korratunnet ei ole sul mitte maikugi. M. Mõtslane. *Ta ei teadnud üldse mitte, mis temaga oli sündinud, ei ka maikugi sellest, mis ta oli kõnelnud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: järel|maik, kõrbe|maik, kõrval|maik, muda|maik, nutumaik.

maiku suhu saama, maik (on) suus
millestki meeldivast mingil määral osa saama ning seda üha enam ihaldama (hakkama). Lehm kipub muudkui ristikusse, kui maigu suhu saab. Ei see enam pooleli jäta, kel kooliskäimisest maik suus. *Näitemängu tegemise maigu sai Rudolf suhu Ropka seltsimajas .. M. Möldre.