[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

absoluut|väärtus
mat reaalarvu positiivsena esitatav väärtus

abstsiss ‹-i 21› ‹s›
mat punkti kaugus y-teljest, x-koordinaat

abstsiss|telg
mat teljestiku esimene koordinaattelg, x-telg

aditiivne ‹-se 2› ‹adj›
hrl mat liidetav; liitmise teel saadav

aditiivsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
hrl mat mitmesuguste suuruste omadus, mille kohaselt kogu suuruse väärtus on võrdne tema osadele vastavate väärtuste summaga sõltumatult osadeks jaotamise viisist

ainumas ‹-ma, -mat 2› ‹adj›
kõnek ainus, ainuke, ainsam. Ainuma sõnagagi pole me neid vanu asju enam puudutanud. *Härrasmaja oli tühi ning Tiiu ja Kadri tema ainumad elanikud ja valitsejad. E. Vilde. *Ah jah, ainumas, mis ütelda oleks .. on see, et ma nüüd naisemees olen .. O. Luts.

aksonomeetria ‹1› ‹s›
mat kujutise konstrueerimine eseme punktide koordinaatide järgi; sellel põhinev kujutise ilmekust taotlev kujutamismeetod

aksonomeetriline ‹-se 5› ‹adj›
mat aksonomeetrial rajanev. Aksonomeetriline kujutis, skeem.

alam|hulk [-hulga]
mat hulk, mis koosneb antud hulga elementidest

alg|arv
mat ainult ühega ja iseendaga jaguv ühest suurem positiivne täisarv, näit. 2, 3, 5, 7, 11, 13

algebra ‹1› ‹s›
mat tehteid ja nende omadusi uuriv matemaatika haru. Algebras märgitakse suurusi tähtedega. Kontrolltöö algebras.

algoritm ‹-i 21› ‹s›
mat täpne formaliseeritud eeskirjade kogum kindlat tüüpi ülesannete lahendamiseks, lahenduseeskiri. Algoritmi koostama.

algoritmima ‹42›
mat algoritmi koostama, algoritmina esitama. Algoritmitavad lahenduskäigud.

alg|tegur
mat algarv, millega positiivne täisarv jagub. Algteguriteks lahutama.

alus ‹-e 4› ‹s›

1. ese v. eseme osa, mille peal miski on, millele miski toetub, kinnitub jne.; millegi alumine osa. Monumendi, samba alus. Keraamilised lillepottide alused. Puust, graniidist alus. Raadio seisab madalal alusel akna kõrval. Poisid meisterdasid seinalehele alust. Papist alusele kleebitud pildid. Tort võetakse karbist välja ja pannakse alusele. Lehelaba alus. *.. igas ubrikus lesis nüüd rautatud pakkudest alusel merele rihitud suurtükk. J. Kross. || ehit see osa pinnasest v. kivimist, mis ehitise surve vahetult vastu võtab
▷ Liitsõnad: betoon|alus, graniit|alus, kivi|alus, papp|alus, puit|alus, seebi|alus, tordi|alus, vai|alus, viltalus.
2. see, millel miski põhineb, rajaneb, tugineb; lähtekoht, põhi. Artikli teoreetiline, metoodiline alus. Liigituse, klassifikatsiooni alused. Töö on kogu elu alus. Teadust peeti kiriku aluste õõnestajaks. Neid nähtusi ei saa taandada ühele alusele. Tööde järjestamisel võtsime aluseks kronoloogia. Filmi aluseks on ajalooromaan. C. R. Jakobson pani aluse algupärasele eestikeelsele koolikirjandusele. | alusel põhjal, järgi (postpositsiooni tähenduses). Määruse, seaduse, lepingu alusel. Ta saab palka tükitöö alusel. || põhjus, põhjendus, motivatsioon. Omajagu alust neil juttudel on. Teiste süüdistamiseks pole sul alust. See annab alust oletada, oletusteks. Pole mingit alust arvata, loota, rääkida. Aluseta süüdistus. || ‹pl.› mingi teaduse v. ala põhitõed, -seisukohad. Matemaatika, küberneetika, bioonika alused. Seadusandluse, koolikorralduse alused. Looduskaitse aluste kursus.
3. laev. Alus ei kuulanud enam rooli. Traallaevastik täienes kümne aluse võrra. Muistsed saarlased ehitasid kiireid aluseid. *.. tšuktši raampaat võttis peale kuni kolmkümmend inimest. See on juba suur alus .. L. Meri.
▷ Liitsõnad: kala|alus, kauba|alus, mere|alus, rannasõidualus.
4. tehn haakekonksudega seade tükkveoste mehhaniseeritud laadimiseks ning transportimiseks
▷ Liitsõnad: kast|alus, plaatalus.
5. aiand pook(e)alus. Vääris- ehk pookoks ja alus.
6. subjekt. a. keel lauseliige, mis näitab, kes v. mis teeb seda v. on see, mida väljendab öeldis. Alus ja öeldis. Aluseta laused. b. loog objekt, mille kohta otsustuses midagi väidetakse
▷ Liitsõnad: osa|alus, täisalus.
7. mat. a. astendatav v. logaritmitav arv. Astme, logaritmi alus. b. kolmnurga tipu vastaskülg c. üks trapetsi paralleelsetest külgedest. Trapetsi alused ja haarad. d. positsioonilises arvusüsteemis kasutatavate erinevate numbrimärkide arv
8. alune, seelik
9. keem ühend, mis vesilahuses laguneb metall- ja hüdroksiidiooniks, happega reageerides annab soola; aine, mis on võimeline prootonit siduma. Tugevaid aluseid nimetatakse leelisteks. Orgaanilised alused.

anti|logaritm
mat arv, mille logaritm on antud arv

apoteem ‹-i 21› ‹s›
mat
1. korrapärase hulknurga keskpunktist küljeni tõmmatud ristlõik
2. korrapärase püramiidi tipust põhjaservani tõmmatud ristlõik

aproksimatsioon ‹-i 21› ‹s›
mat lähend

aproksimeerima ‹42›
mat lähendama

arendama ‹37›

1. (vähehaaval) paremaks, täiuslikumaks, kvaliteetsemaks muutma, kõrgemale tasemele viima. Tööstust, põllumajandust, kalakasvatust arendama. Teadust ja rahvuskultuuri arendama. Vaataja maitset arendama. Keelemehed arendavad kirjakeelt. Ma arendan ennast, oma häält. Sportlased arendavad oma võimeid. Arendasin end muusikas. Noortes tuleb arendada kohusetunnet. Arendas pideva tööga oma mängutehnika meisterlikkuseni. Sport, töö arendab lihaseid. Lugemine, teater, muusika arendavad inimest. Võitlus arendas temast juhi. || (pidevalt) jätkates edasi viima, süvendama, laiendama. Seda huvitavat teemat tuleks arendada. Arendas oma seisukohad kindlaks teooriaks. Autor on arendanud süžeed tõusva pingega. Diviis arendas hoogsalt pealetungi. Arendatakse kultuurisidemeid välisriikidega. Mustad arendasid 'viisid arenduskäiguga v. -käikudega' kuningaoda väljale g7. *Tee edenes aeglaselt, sest autojuhid ei julgenud sellise koormatuse juures täit kiirust arendada. A. Jakobson.
2. mat matemaatilist avaldist lõpliku v. lõpmatu arvu liidetavate summana esitama

argument ‹-mendi 21› ‹s›

1. otsustus v. otsustuste süsteem tõestusvahendina, põhjendina. Mõjuv, veenev, kaaluv, kaalukas argument. Esitab uusi, olulisi, teravmeelseid, rabavaid argumente. Kontrollitud, peamised argumendid. Selliseid argumente ei saa arvestada. *Ise tikub vaidlema, aga argumente ei kannata välja. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: poolt|argument, vastuargument.
2. mat sõltumatu muutuja. Funktsiooni argument.

aritmomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
mat lauaarvuti, eeskätt nelja aritmeetikatehte sooritamiseks

arkus|funktsioon
mat trigonomeetrilise funktsiooni pöördfunktsioon

arvu|jada
mat jada, mille elementideks on arvud

arvu|teooria
mat täisarvude omadusi uuriv matemaatika haru

arvutus|matemaatika
mat matemaatikaülesannete lahenduste viimist arvuliste tulemusteni, samuti arvutusvahendite kasutamise meetodeid uuriv matemaatika haru

arvutus|tehe
mat tehe

arv|väärtus
mat numbrite abil avaldatav väärtus

assotsiatiivsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as assotsiatiivne). Seoste assotsiatiivsus.
2. mat liitmise ja korrutamise omadus, mis väljendub selles, et liitmise tulemus ei sõltu liidetavate ja korrutise tulemus tegurite rühmitamise viisist

aste ‹astme 17› ‹s›

1. trepi vm. seda meenutava konstruktsiooni, moodustise jne. osa, mille rõhtpinnale üles- v. allaminekul astutakse, millel seistakse jne. Laululava, poodiumi, saunalava astmed. Kõrgete, madalate, laiade, kitsaste astmetega trepp. Istusin trepi esimesele, alumisele, viimasele, ülemisele astmele. Astus astmelt astmele. Rõdult viivad mõned astmed aeda. Nõlvast alla pääses paekivist astmeid mööda. Jäässe raiutud astmeid mööda tuli üles ronida. Poiss jooksis trepist üles kolm astet korraga võttes. | piltl. On seisuseredelil astme võrra kõrgemale tõusnud.
▷ Liitsõnad: kivi|aste, puuaste; trepiaste.
2. mingi omaduse määr, (arenemis)tase. Tööstuse kontsentratsiooni aste. Kuriteo ühiskonnaohtlikkuse aste. Mulla happe(li)suse aste. Rõiva kulumise, määrdumise aste. Töö algupärasuse aste. Teadmiste täpsuse aste. Pinevus arenes talumatu astmeni. Nad on oskuste, võimete poolest ühel astmel. || teat. (arenemis)etapp, staadium, järk. Haiguse esimene aste. Keskmise astme joove. Inimkonna arenemise varajasemad astmed. *Kool oli mu elus uus aste, mis erutas mu kujutlusi. H. Raudsepp. || järk, alajaotus millegi struktuuris või süsteemis. Esimese, teise astme kohtud. I, II, III astme põletus. Esimese astme kõrvallause. Noorema, vanema astme koolivorm. Siirdesoo on madal- ja kõrgsoo vahepealne aste.
▷ Liitsõnad: alam|aste, alg|aste, ameti|aste, arenemis|aste, eel|aste, ettevalmistus|aste, hari|aste, joobe|aste, jämedus|aste, kesk|aste, kohtu|aste, kontsentratsiooni|aste, kooli|aste, kõvadus|aste, küllastu(mu)s|aste, küpsus|aste, raskus|aste, sugulus|aste, tsivilisatsiooni|aste, tugevus|aste, tõenäosus|aste, täpsus|aste, vahe|aste, vanuse|aste, võrdlus|aste, väärtus|aste, ülem|aste, üleminekuaste.
3. tehn mitmest iseseisvast osast koosneva (kande)raketi üks osa. Kanderaketi esimene aste.
4. van hrl kõnek au-, teenistusaste, kraad jms. Nõunik, atašee jt. diplomaatilised astmed. Ta on astme võrra kõrgemal ametikohal. *.. hiljem aga omandas [Heinrich Stahl] Saksa ülikoolides teoloogilise hariduse ja magistri astme. E. Siirak.
5. mat võrdsete tegurite korrutis. 2 neljandas astmes on 16. Astme alus (näit. a avaldises aⁿ). Esimese, teise astme võrrand.
6. keel astmevaheldusliku sõnajuure v. sufiksi kvalitatiivne v. kvantitatiivne teisend. Tugev, nõrk aste. Tugevas astmes on mb, nõrgas astmes mm.
7. muus helilaadi iga heli

astendaja ‹1› ‹s›
mat võrdsete tegurite hulka näitav arv astendamisel (näit. n avaldises aⁿ)

astendama ‹37›

1. astmeisse jaotama, astmetena seadma, järgustama. *Harilikult on kordamine veel astendatud, ülesanne läheb kord-korralt raskemaks .. R. Viidalepp.
2. mat astet leidma, arvu iseendaga teat. arv kordi korrutama

astendatav ‹-a 2› ‹s›
mat astme alus (näit. a avaldises aⁿ)

asümptoot ‹-toodi 21› ‹s›
mat sirge, millele kõverjoon tõkestamatult läheneb

avaldama ‹37›

1. hrl. sõnadega (kõnes v. kirjas) midagi (kellelegi v. avalikult) teatavaks tegema, esile tooma, väljendama. Armastust, lugupidamist, tunnustust, tänu, kiitust avaldama. Lahkunu omastele avaldati kaastunnet. Kõik avaldasid imestust. Kahetsust, meelepaha, ägedat protesti avaldama. Umbusaldust, laitust, rahulolematust avaldama. Avaldati kahtlust, kas see ikka on nii. Avaldas lootust, veendumust, et töö saab õigel ajal valmis. Avaldasin oma arvamuse, seisukoha, mõtte, kartuse, soovi. Raadio avaldas teadaande. Võistluseksamite tulemused avaldatakse homme. || ära rääkima; kellelegi midagi usaldama, pihtima. Tunnistaja on kohustatud avaldama kõik, mis ta asja kohta teab. Avaldan sulle saladuse, kogu tõe. Põhjust ei ole ta kellelegi avaldanud. *Ma märkan, et sul on midagi südame peal ... Avalda oma õpetajale: ta aitab sul koormat kergendada! E. Särgava.
2. publitseerima, üllitama. Ta on avaldanud 11 romaani. Avaldas „Loomingus” jutustusi, luuletusi. Kõik ajalehed avaldasid peaministri kõne. Trükis avaldatud uurimused. Perioodikas, aastaraamatutes avaldatud artiklid. Avaldamata käsikirjad, fotod. *.. tal olevat siin midagi kirjutatud, vaadaku meie, ehk kõlbab avaldada. J. V. Veski.
3. ilmutama, osutama. Vaenlane avaldas vastupanu. Lahkunule avaldati viimast austust. Lapsed avaldavad oma vaimustust kilkamisega. Talle avaldati igal viisil tähelepanu. Nad avaldasid huvi kõige ümbritseva vastu. Ta ilme, pilk, nägu avaldas imestust, hämmastust, kohkumist, nõutust. Mürgistatu avaldas veel elumärke. Avaldavad rahutuse tundemärke. Ta avaldab end muusikas, musitseerimises. || hrl van millestki tunnistust andma, midagi tõendama. *Tugevad kondid avaldavad tervist, tüse keha jõudu. Juh. Liiv. *Jordani kollendava oru põhjas avaldab roheline viir seda kohta, kus jõgi puude ja põõsaste varjul voolab. E. Bornhöhe.
4. (vähestes ühendites:) esile kutsuma, tekitama. Ravimid, süstid avaldavad mõju. Kellelegi positiivset, negatiivset, halba mõju avaldama. Tuleb talle survet avaldada. Kontsert avaldas publikule sügavat muljet. Tahab muljet avaldada ning imponeerida. Müra avaldab ebameeldivat toimet organismile.
5. mat avaldisena esitama. Avaldada ristküliku pindala aluse ja kõrguse kaudu.

avaldis ‹-e 5› ‹s›

1. mat suurused, mis on ühendatud tehtemärkidega. Avaldist teisendama.
2. avaldus. *Rhodose kunst oli kreeka kunstivaimu viimne iseseisev avaldis. V. Vaga.

binaar|arv
mat kahendarv

binaar|süsteem
mat kahendsüsteem

binoom ‹-i 21› ‹s›
mat kaksliige, kahe üksliikme summa v. vahe

cos
mat koosinus

cosec
mat koosekanss

cot
mat kootangens

dekaeeder ‹-dri, -drit 2› ‹s›
mat kümmetahukas

detsimaal|arv
mat kümnendarv

diagonaal ‹-i 21› ‹s›

1. mat sirglõik, mis ühendab hulknurga kaht mitte ühel küljel asetsevat v. hulktahuka kaht mitte ühel tahul asetsevat tippu. Kuusnurga, kuubi, prisma diagonaalid. Kineskoobi diagonaal. || põikjoon. Malelaua diagonaalid 'sama värvi nurkühendusega väljade read'. Läheb diagonaalis 'diagonaalselt, põiki' üle väljaku. Loeb raamatut diagonaalis 'pealiskaudselt'. *Tuba oli endiselt täis päikesevalgust, kuigi läbi akna sissetungivad kiired langesid nüüd mööda diagonaali, poolviltu. A. Jakobson.
2. tekst diagonaalriie. Diagonaalist püksid.

diagonaal|tasand
mat hulktahuka kahte eri tahu külgserva läbiv tasand

diferentseerima ‹42›

1. eristama, vahet tegema; erinevaks tegema, eri liikidesse v. astmeisse jaotama. Juba kolmandal elukuul diferentseerivat laps kollast ja punast värvust. Toidukaupade hinnad on vööndite järgi diferentseeritud. Palk diferentseeritakse töö keerukusest sõltuvalt. Diferentseeritud õpetamine, lähenemisviis.
2. mat funktsiooni tuletist v. diferentsiaali leidma

diferentsiaal ‹-i 21› ‹s›

1. mat funktsiooni muudu peaosa
2. tehn (autol, traktoril:) mehhanism transmissioonis, mis võimaldab vedavatel ratastel kurvis pöörelda erineva kiirusega

diferentsiaal|arvutus
mat matemaatika haru, mis uurib tuletise ja diferentsiaali omadusi ning nende rakendusi funktsioonide käigu kirjeldamisel

diferentsiaal|võrrand
mat võrrand, mis seob otsitavat funktsiooni, selle tuletisi ja argumente

dimensioon ‹-i 21› ‹s›
ka mat mõõde [mõõtme]. Ruumi dimensioonid. Aegruumil on neli dimensiooni. Tasapinna dimensioonid on pikkus ja laius. || ‹hrl. pl.› millegi ulatus, suurus. Uue linnahalli aukartust äratavad dimensioonid. Häda, viletsus omandas üleinimlikud dimensioonid.

diskreetne ‹-se 2› ‹adj›

1. peenetundeline, taktiline; tagasihoidlik, pealetükkimatu. Äärmiselt diskreetne inimene. Diskreetne käitumine, kohtlemine. Need küsimused nõuavad diskreetset lähenemist. Diskreetne meeleolumuusika. Diskreetne jumestus, värv. Parfüüm olgu ainult aimatav, diskreetne. *Tuba täidab kuivava heina diskreetne lõhn. F. Tuglas.
2. füüs mat mittepidev, lõplike vahemikega eraldatud üksikväärtusi omav. Diskreetsed signaalid. Elementaarosakesed on üheaegselt pidevad ja diskreetsed.

dispersioon ‹-i 21› ‹s›

1. hajumine; hajutatus; keem füüs ühe aine pihustatus teises
2. füüs füüsikalise suuruse olenevus sagedusest; aine murdumisnäitaja sõltuvus lainepikkusest
3. mat juhusliku suuruse hajuvuse mõõt, hajumus

distributiivsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as distributiivne) || mat arvutamise põhiseadus, mida väljendab valem (a + b)c = ac + bc

dodekaeeder ‹-dri, -drit 2› ‹s›
mat kaksteisttahukas

ehitama ‹37›

1. püstitama, rajama; (osadest koostades) tegema, valmistama. Lammutada on kergem kui ehitada. Ehitatakse uusi elamuid, koolimaju, kultuurihooneid. Ehitati silda, paisu, raudteed, tänavat, staadioni, tunnelit. Laps ehitas klotsidest torni, lumest kindluse. Ehitas majale ärklikorruse peale. Ehitab sahvrisse riiulit. On selle keldri oma kätega ehitanud. Ehitas maja algusest lõpuni ise valmis. Hoone on ehitatud lohakalt, viltu. Aedlinnas on majad ehitatud hõredalt, üksteisest kaugele. Linn on ehitatud soisesse kohta. Isa ehitatud ait. Vanast meiereist ehitati koolile garaaž. Saarlased ehitasid häid laevu. Ehitatakse uusi masinaid. Poiss kavatseb endale raadiot ehitada. Linnuse ründajad ehitasid kiviheitemasinaid ja piiramistorne. Lind ehitab pesa. Mesilased ehitavad kärgi. *.. raiesmikul keerles vinge tuul ja ehitas hangesid vastu majaseinu. F. Tuglas (tlk).
2. looma, kujundama. Ehitama uut elu, helget tulevikku. Noored ehitavad tulevikuplaane. Lubaduste peale ei saa midagi ehitada. Nappidest faktidest ehitas ta terve teooria. Tõsielu sündmustele ehitatud novell. Rahvaviisidele ehitatud helitöö. Laps õpib lauseid õigesti ehitama. *.. oli Annuse [saada loodetud] kuuekümnele kopikale ehitanud rea tarvilikke ostusid .. H. Angervaks.
3. mat antud mõõtmete alusel geomeetrilist kujundit joonestama. Kolmnurga hüpotenuusile ehitatud ruut. Läbi antud punkti ehitada tasand, mis on risti antud sirgega AB.
4. van ehtima. Tõrvaskändki on ilus, kui ära ehitad. *.. sügise, külm edeneb – / punakoldse kuue sisse / haljas mets end ehitab. L. Koidula. *Õla pääl oli hõbedaga ehitatud kirves .. J. V. Jannsen.
5. kõnek (kedagi ähvardades:) lööma, virutama, andma, näitama. *„Mustlane, kurat,” vihastas poiss. „Ma sulle ehitan!” L. Kibuvits. *Või mind kasepõõsasse? Küll ma sind ehitan, väänkael, sõrasilm! A. H. Tammsaare.
6. murd end valmis seadma, ehtima (2. täh.) Kuhu sa minema ehitad?

ekraan ‹-i 21› ‹s›

1. kiirgust hajutav, peegeldav, neelav v. muundav pind nähtava kujutise saamiseks. Suure ekraaniga televiisor. Raadiolokaatori ekraanile ilmus laeva kujutis. || kinoekraan, kinolina. Uus film tuleb varsti ekraanile.
▷ Liitsõnad: kino|ekraan, radari|ekraan, televiisoriekraan; lai|ekraan, panoraam|ekraan, ringekraan.
2. tehn pind helilainete peegeldamiseks soovitud suunas. Teatrilava akustiline ekraan. Piirdehekk toimib akustilise ekraanina, peegeldades osa tänavamüra tagasi.
3. tehn varjestav pind, varje. Gaasiballooni kuumenemise eest kaitsev ekraan. Freesimistöödel tuleb kasutada ekraani või kaitseprille.
▷ Liitsõnad: kaitse|ekraan, vahe|ekraan, varjestusekraan; metall|ekraan, vesiekraan.
4. mat projektsioonipind

eksponent ‹-nendi 21› ‹s›

1. isik, asutus v. organisatsioon, kes esemeid, kunstiteoseid vm. näitusel v. muuseumis eksponeerib. Rahvusvahelisest raamatulaadast võttis osa 278 eksponenti. *Seekordsel näitusel esineb uue eksponendina keegi N. Tõnsa kui suurepärane joonistaja. J. Vahtra.
2. mat astendaja

eksponent|võrrand
mat võrrand, kus tundmatu esineb astendajas

ekstrapolatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. nähtuse ühe osa jälgimisel tehtud järelduste laiendamine nähtuse teisele osale
2. mat funktsiooni antud väärtusterea abil tema teiste, väljaspool seda rida asetsevate väärtuste leidmine; ant. interpolatsioon

ekstreemum ‹-i, -it 2› ‹s›
ka mat maksimum v. miinimum. Temperatuuri ekstreemumid.

ekstsentriline ‹-se 5› ‹adj›

1. ebaharilik, tasakaalutu, veider. Ekstsentriline käitumine, soov, isik. Ta on alati olnud veidi ekstsentriline.
2. koomiline, veider, ootamatustel, kõla- v. nägemisefektidel põhinev. Ekstsentriline number (tsirkuses). Ekstsentriline komöödia.
3. mat tehn eri tsentritega; tsentrist kõrvalekalduv. Ekstsentriline orbiit. Ekstsentrilised ringid.

ekvivalents ‹-i 21› ‹s›
mat loog samasus, vastavus

elementaar|matemaatika
mat matemaatika lihtsam osa (aritmeetika, planimeetria, trigonomeetria, stereomeetria, analüütilise geomeetria alged jm.)

elimineerima ‹42›
kõrvaldama, eemaldama. Ebatõenäolised võimalused võime elimineerida. *.. see võimaldas elimineerida ainest kõik ebaolulise, näha seda peaaegu nagu läbipaistvana. F. Tuglas. || mat võrrandisüsteemist tundmatut kõrvaldama

ellips1 ‹-i 2› ‹s›
mat kinnine tasandiline kõver, mille iga punkti kaugused kahest kindlast punktist (fookustest) annavad jääva summa. Maa orbiit ümber Päikese on ellips. Ring on ellipsi erijuhtum.

ellipsoid ‹-i 21› ‹s›
mat pind, mille lõige tasandiga on ellips

entroopia ‹1› ‹s›

1. füüs süsteemitu oleku mõõt
2. korrapäratuse määr; mat (informatsiooniteoorias:) sündmuste kogumi määramatuse ja üksiksündmuste jaotuse varieeruvuse mõõt

eukleidiline ‹-se 5› ‹adj›
mat Eukleidese paralleelide aksioomil põhinev. Eukleidiline geomeetria, ruum.

faktoriaal ‹-i 21› ‹s›
mat positiivsete täisarvude korrutis ühest kuni arvuni n

figuur ‹-i 21› ‹s›

1. kuju. a. keha-, väliskuju. Sale, täidlane, proportsionaalne, kadestusväärne figuur. Tal on täiuslik figuur. Kleidi tegumood valitakse vastavalt figuurile. Sööb vähe ja võimleb, et figuuri (vormis) hoida. Silm suutis vaevu eraldada hämaruses lähenevaid figuure. b. selle kujutis kunstis. Elusuuruses figuur. Šamotist figuuride rühm. Nii taust kui figuurid on hoolikalt läbi maalitud. *Tunni aja pärast .. oli tal [= kunstnikul] viis figuuri valmis, kuid ilma nägudeta. M. Hange (tlk). c. isik, tegelane. Poliitiline figuur. Ta on omamoodi traagiline figuur. *.. too jässakas noormees on tõusnud küberneetikas tähelepandavaks figuuriks. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: inim|figuur, linnu|figuur, loomafiguur; metall|figuur, puit|figuur, savifiguur; kaksik|figuur, täis|figuur, üksikfiguur.
2. kujund. a. Mänguklotsidest saab koostada mitmesuguseid figuure. *Uuemates voormängudes liigub mängijate rong keerulisemates figuurides, näiteks 8-kujuliselt. R. Mirov. b. van mat. Geomeetriline, stereomeetriline figuur. c. kirj. Ta luules on oskuslikult kasutatud poeetilisi figuure. d. muus. Harmoonilised, meloodilised, rütmilised figuurid. Džässmuusika rütmis on huvitavaid figuure.
▷ Liitsõnad: harmoonia|figuur, meloodia|figuur, rütmifiguur; lause|figuur, stiilifiguur.
3. väike terviklik liikumisosa (hrl. tantsus, iluuisutamises). Kadrilli, tango figuurid. Pärast kohustuslike figuuride sooritamist oli kolmel iluuisutajal võrdne punktiseis. *Lefort kisendas: „Esimene figuur! Daamid astuvad ette ja taganevad, kavalerid keerutavad daame!” F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: liikumis|figuur, tantsufiguur.
4. loog. Süllogismi figuurid 'süllogismivormid, mis erinevad üksteisest keskmõiste asendi poolest'.

fookus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. füüs punkt, milles koondava optikasüsteemi (kumerläätse, nõguspeegli) toimel lõikuvad paralleelsed kiired pärast murdumist v. peegeldumist
▷ Liitsõnad: ebafookus.
2. koht fotoaparaadil, pikksilmal, kus pilt tuleb terav v. ese on selgesti näha. Fooku(se)sse võtma, seadma. Fookuses olema, püsima. Fookusest ära libisema.
3. mat püsiv punkt, mis on mõnesuguste tasapinnaliste joontega (eriti koonuselõigetega) teatavas kindlas seoses. Ellipsi, hüperbooli fookused. Parabooli fookus.
4. piltl tähelepanu, tegevuse vm. keskpunkt. See probleem on meil fookusesse võetud. Oli tahtmatult kõigi tähelepanu fookusse sattunud. Inimsuhted on autoril pidevalt kujutamise fookuses. Tallinna all-linna tänavastiku fookuseks on Raekoja plats. *.. sa oled ammu mul fookuses, ja kui sa ennast ei paranda, alandan ma su lõputunnistusel hinnet. H. Mänd.

funktsioon ‹-i 21› ‹s›

1. see, mis tuleb kellelgi v. millelgi teha, ülesanne, kohustus, roll. Ajakirjanduse, teatri, kooli funktsioonid. Riigi sisemised ja välised funktsioonid. Ühiskondlik, poliitiline, esteetiline, kasvatuslik funktsioon. Igal esemel on oma funktsioon. Kunst täidab mitmesuguseid funktsioone. Sai, võttis enesele rühmavanema funktsioonid. Kammerkontsertide korraldamisega on teater oma funktsioone laiendanud.
▷ Liitsõnad: esindus|funktsioon, juhtimis|funktsioon, kaitse|funktsioon, põhi|funktsioon, tööfunktsioon.
2. biol talitlus. Maonäärmete sekretoorne funktsioon on nõrgenenud. Närvisüsteem on vaimsete funktsioonide materiaalne kandja.
3. keel keeleüksuse ülesanne keeles. Infinitiivi funktsioonid. Käänete funktsioonid. Sidesõna „et” esineb mitmes eri funktsioonis.
4. mat eeskiri, mis seab suuruse x igale väärtusele vastavusse suuruse y kindla väärtuse. Trigonomeetrilised funktsioonid. Funktsiooni väärtus, muut, graafik. Valemis y = f(x) on y x-i funktsioon. || (üldisemalt). *Seega otsustatakse väärtuse üle tegelikult hindade järgi, tehakse väärtusest hindade funktsioon (peab olema vastupidi). H. Müür.

graaf ‹-i 21› ‹s›
mat hulk, milles on vähemalt üks binaarne vahekord; punktide hulgana kujutatud skeem, kus osa punkte on ühendatud joontega. Graafi tipud, servad.
▷ Liitsõnad: lihtgraaf.

haar ‹-a 23› ‹s›

1. haru. *Üks [tee] haar kulges otsejoones edasi, kuid teine viis vasemale. E. Krusten. *Vana paju murdunud haar nagises .. K. Saaber.
2. mat üks võrdhaarse kolmnurga võrdsetest külgedest v. trapetsi mitteparalleelsetest vastaskülgedest; üks kiir nurka moodustavate kiirte paarist

heksaeeder ‹-dri, -drit 2› ‹s›
mat kuustahukas. Korrapärane heksaeeder 'kuup'.

helikoid ‹-i 21› ‹s›
mat tehn kruvipind, mille kujundab sirge joon kruvi liikumisel

horisontaal|sirge ‹s›
mat rõhtsirge

horisontaal|tasand
mat rõhttasand

hulga|teooria
mat matemaatika haru, mis uurib hulkade üldisi omadusi, hulkadega sooritatavaid operatsioone jms.

hulk ‹hulga 22› ‹s›

1. kogus, arv, määr. Süsihappegaasi, vedeliku, sademete hulk. Saabuva informatsiooni hulk. Lillede hulga ja valiku tingib aia suurus. Võtsin kaasa niisuguse hulga toitu, et jätkub terveks nädalaks. Vitamiinid on inimesele tarvilikud väikestes hulkades. Teile tasutakse vastavalt töö hulgale ja kvaliteedile. Autobaas ei saanud kütust vajalikul, piisaval hulgal. | (koos rohkust rõhutavate omadussõnadega). Arutu, ilmatu, tohutu, päratu, otsatu hulk rahvast. Arvutu, loendamatu, lõputu, määratu hulk siravaid tähti. Seal oli lugematul hulgal linde. Ta teadis hea, kenakese hulga lustakaid lugusid. *Jürkal läks süda suure hulga kergemaks.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: energia|hulk, sooja|hulk, soojus|hulk, valgus|hulk, vooluhulk.
2. suur kogus v. arv. Sinna on hulk maad. Külmal talvel hävis hulk viljapuid. Sain hulga raha. Nad kasvatasid üles hulga lapsi. Hulga rahva seast oli teda raske leida. Hulga piltidega raamat. Ma pole teda hulgal ajal näinud. Üle hulga aja tundis ta end tervena. See juhtus hulga aastate eest. Vahepeal on hulk vett merre voolanud 'hulk aega on mööda läinud'. Oma tilk on enam kui võõra hulk.
3. ‹ka pl.› suur rühm inimesi, harvemini muid olendeid; salk, jõuk. Ärplejate ümber oli kogunenud pealtvaatajate, uudishimulike hulk. Turistide hulgad ummistavad vanalinna tänavaid. Hulga peale saime poisist jagu. *Niipalju kui me üle hulga nende jutust aru saime, olid nad veristanud oma ainsa vasika.. J. Peegel. *Kolooniatena pesitsevate lindude hulgad väetavad rannikumerd tugevasti oma väljaheidetega.. V. Masing (tlk).
▷ Liitsõnad: inim|hulk, rahva|hulk, töölishulk.
4. mat üksteisest erinevate objektide kogum, mida vaadeldakse ühe tervikuna. Lõplik, lõpmatu hulk. Tühi hulk. Hulkade summa, vahe.
▷ Liitsõnad: alam|hulk, ülemhulk.

hulk|liige
mat üksliikmete algebraline summa

hulk|nurk
mat kinnise lihtsa murdjoonega piiratud tasandiosa. Korrapärane 'võrdsete külgede ja sisenurkadega', korrapäratu hulknurk.

hulk|tahukas
mat hulknurkadega piiratud geomeetriline keha; ka seda keha piirav pind. Hulktahuka tahud, servad, tipud. Prisma on hulktahukas.

hüperboloid ‹-i 21› ‹s›
mat pind, mis moodustub hüperbooli pöörlemisel ühe oma telje ümber, pöördhüperboloid

hüperbool ‹-i 21› ‹s›

1. kirj poeetiline liialdus, kirjeldatava asja v. nähtuse iseloomulike joonte võimatuseni suurendamine, näit. Tuhat sülda turja laia, sada sülda sarved pikad
2. mat tasandiline joon, mille iga punkti kaugused kahest kindlast punktist annavad jääva suurusega vahe

hüpotenuus ‹-i 21› ‹s›
mat täisnurga vastaskülg täisnurkses kolmnurgas

i
mat imaginaarühiku tähis

ikosaeeder ‹-dri, -drit 2› ‹s›
mat kakskümmendtahukas

imaginaar|arv
mat arv, mis sisaldab imaginaarühikut

imaginaar|ühik
mat ruutjuur miinus ühest

indeks ‹-i 2› ‹s›

1. mat füüs keem arvule v. tähele (sellest madalamale v. kõrgemale) väikekirjas lisandatav eristav, eriväärtusi märkiv vms. number, täht vm. sümbol (näit. x₁, x₂, x_n, aⁿ, v_t); millegi arvu v. hulka tähistav numbrike. Valemis H₂O näitab indeks, et molekulis on kaks vesinikuaatomit.
2. maj suhtarv, näitamaks kas majandusliku nähtuse keskmist muutumist v. mingi(te) teguri(te) mõju suurust majanduslikule resultaadile
3. ka antr kahe mõõdu suhe
▷ Liitsõnad: kuju|indeks, nina|indeks, näo|indeks, peaindeks.
4. ka bibl hrl. numbritest, tähtedest v. mõlemaist koosnev leppemärk. Toimiku indeks. || sihtnumber. Kirjadele ärgu unustatagu märkimast indeksit.
▷ Liitsõnad: posti|indeks, raamatukoguindeks; number|indeks, sega|indeks, tähtindeks.
5. (aine-, nime)register; nimestik, loetelu. Raamatu, entsüklopeedia indeks. Töö on varustatud põhjaliku, suurepärase indeksiga.

inkongruentne ‹-se 2› ‹s›
ühtimatu, mittekattuv; mat mitteühilduv. Inkongruentsed mõisted. Eelmise lausega inkongruentne lause.

integraal ‹-i 21› ‹s›
mat integreerimise teel leitud algfunktsioon; teatav summa piirväärtus. Määratud, määramata integraal. Integraali leidma, arvutama.

integraal|arvutus
mat matemaatika haru, mis uurib integraalide omadusi, nende arvutamise viise ja rakendusi

integreerima ‹42›

1. osadest tervikut moodustama, ühendama, lõimima. Integreeritavad köögiseadmed.
2. mat integraali leidma; diferentsiaalvõrrandit lahendama. Avaldist, võrrandit integreerima.

interpolatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. mingisse teksti hiljem lisatud kiilosa; sellise kiilosa lisamine
2. mat funktsiooni vahepealsete väärtuste leidmine tema antud väärtuste alusel

irratsionaal|arv
mat arv, mis avaldub lõpmatu mitteperioodilise kümnendmurruna

irratsionaalne ‹-se 2› ‹adj›

1. mõistusega mittehaaratav, loogiliselt mitteseletatav. Usk on oma olemuselt irratsionaalne. Kunstniku inspiratsiooni on peetud irratsionaalseks.
2. mat. Irratsionaalne arv 'irratsionaalarv'. Irratsionaalne võrrand 'irratsionaalvõrrand'.

irratsionaal|võrrand
mat juurvõrrand

ise|külgne
mat eripikkuste külgedega. Isekülgne kolmnurk.

jada ‹7› ‹s›

1. rida. Neli jada võrkusid on meres. *..ja silmapiiril tulukeste jada / lööb võbisema nukrais külades. A. Sang (tlk). *Kaugemale ta ette ei mõelnud, küti elu oli juhuste katkematu jada.. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: võrgu|jada, õngejada.
2. murd peenar. *Robi juuris noori mändisid ühes aia nurgas, kuhu pidid tulema mõned jadad hilise aedvilja jaoks. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: adrujada.
3. mat naturaalarvude hulgal määratud funktsioon; järjestatud elementide hulk. Aritmeetiline, geomeetriline jada.
▷ Liitsõnad: arvu|jada, funktsionaaljada.

jagaja ‹1› ‹s›

1. (< tgn jagama). Vahetajale jäävad valjad, jagajale näpud.
2. mat arv, millega jagatakse (6 : 2)

jagama ‹37›

1. osadeks tegema, jaotama. a. iseseisvateks osadeks tegema; tükeldama. Jagas leiva kolmeks tükiks. Jagasime õuna neljaks. Praad jagatakse portsjoniteks. Vara, raha, saak jagati pooleks, kolme võrdsesse ossa. Jagas mündid nelja hunnikusse. Rabarberit saab paljundada puhmaid jagades. Õpetaja jagas õpilased kahte rühma: ühed jooksma, teised palli viskama. b. tervikut osadeks tegema osi üksteisest lahutamata. Eesriie jagab toa pooleks. Tabel on lahtriteks jagatud. Joonte abil ruutudeks jagatud paber. Mets on kvartaliteks, kvartalitesse jagatud. Ekvaator jagab Maa põhja- ja lõunapoolkeraks. Romaan jagatakse harilikult peatükkideks, näidend vaatusteks. Aasta on jagatud 12 kuuks. *..arvutud talad, sarikad ja korstnajalad jagasid ruumi risti-rästi paljudeks eraldatud nurgakesteks. V. Beekman. c. liigitama, klassifitseerima. Häälikud jagatakse täishäälikuteks ja kaashäälikuteks. Tulbid jagatakse kahte suurde rühma: aedtulbid ja metstulbid.
2. mat kolmandat arvu (jagatist) leidma nii, et leitud arvu ja teise antud arvu (jagaja) korrutis oleks esimese antud arvu (jagatava) suurune. Kaheksa jagada neljaga on kaks. Jagage kümme kahega! Kiiruse leidmiseks tuleb läbitud tee jagada selleks kulunud ajaga.
3. midagi (osade, jao- v. tükikaupa) mitmele v. paljudele andma, jaotama v. osaks saada laskma. a. isikutele. Ema jagas lastele kompvekke. Sõduritele jagati väliköögist suppi. Kes jagab mängijatele kaardid? Kas näitlejaile on osad juba jagatud? Võitjatele jagati auhindu, medaleid. Riik jagas kunstnikele abirahasid, stipendiume. Ettevalmistustööd jagati mitme peale. Jagab kõigile käske, korraldusi, ülesandeid. Noor korvpallur on õppinud hästi söötusid jagama. Jagas mükse, võmmusid, matse, kõrvakiile. Jagas vastasele hoope paremale ja vasakule, kuhu aga juhtus. Jagab noomitusi, karistusi, ihunuhtlust. Kaunitar jagas ümberringi naeratusi, õhusuudlusi. Isa jagas poegadele õpetusi, nõuandeid, näpunäiteid. Meister on jaganud oma oskusi, kogemusi paljudele õpilastele. See kool on juba 100 aastat lastele õpetust, teadmisi jaganud. Lektor jagas kuulajaile reisimuljeid. Kellelegi kiitust, laitust, tunnustust jagama. Kellelegi lohutust, troosti, meelitusi jagama. b. mingile ajavahemikule, alale jne. Tööd jagati mitmele päevale, mitme päeva peale. Õpitu kordamine tuleks jagada pikema aja peale. Päevane toidukogus jagatakse 6 toidukorrale. Surve on jagatud ühtlaselt kogu pinnale.
4. kellegagi midagi ühiselt kasutama, omama v. valdama; kellelegi enda omast osa loovutama v. ise teise omast osa saama. Ta on harjunud kõike alati kellegagi jagama. Kellegagi korterit, kupeed, kajutit jagama. Neil tuli kahekesi väikest tuba jagada. Jagasime ühiselt leivapalukest. Tüdruk jagas oma võileiva võrdselt koeraga. Kaks võistlejat jäid võrdsel punktiseisul esikohta jagama. Ta ei võinud oma saladust kellegagi jagada. See naine olevat mitme mehega aset, voodit jaganud 'seksuaalelu elanud'. || kellegagi ühiselt v. ühtmoodi läbi elama; kogema v. tundma sedasama mis teine v. teised. Riik jagas hiljem oma naabermaade saatust. Kellegagi rõõme ja muresid, õnne ja õnnetust jagama. Kellegi kurbust, leina jagama. Ma ei jaganud ta vaimustust, indu, õhinat. Jagan täielikult ta maitset, seisukohta, arvamust, hinnanguid, vaateid, põhimõtteid. Mees ei jaganud naise kahtlusi, kartust, kõhklust tuleviku suhtes.
5. kõnek taipama, aru saama. Ei tema jaga põllumajandusest midagi. Ma pole matemaatikat kunagi jaganud. Kas ta kunstiküsimustes ka üldse midagi jagab? Ma ei jaga, kuidas sa ilma võtmeta tuppa pääsesid. Kas nüüd jagad, milles on asi? Pea, nupp, kolu jagab (hästi, kenasti). Kui pea ei jaga, siis jagavad jalad. *Kõike edasist, mis Mehin rääkis, Vanda enam hästi ei jaganud. R. Sirge.
6. kõnek jagelema, tülitsema, sõnelema. Mis te jagate ja tülitsete siin! Jäta järele, mul pole aega sinuga jagada! *„Mis sest õhtul jagada, mis uue päeva asi,” arvas Tähve. A. Mälk.

jagamis|märk [-märgi]
mat koolonitaoline märk, millega tähistatakse jagamist (9 : 3)

jagatav ‹-a 2›

1. (< partits jagama (1., 2., 4. täh.)) Jagatav vara. Sõpradega jagatav rõõm.
2. ‹s› mat arv, mida jagatakse (65 : 5)

jagatis ‹-e 5› ‹s›
mat jagamisel saadud arv (6 : 2 = 3)

jaguma ‹37›

1. jätkuma, piisama. Leiba jagus kõigile. Ruumi jagub siin kogu perele. Suvel jagub matkajaid igale poole. Tal jagub aega kõigeks. Piima hulka segati vett, et kauem, rohkem jaguks. *Maad Loginal jagub... R. Sirge. *Ainult et siis peab igale mehele tööd ka jaguma. E. Maasik.
2. mat jagatav olema. Üheksa jagub kolmega. Üks arv jagub teisega.

jagumatu ‹1› ‹adj›
mat mittejaguv, niisugune, mida ei saa jagada. Viiega jagumatu arv.

jaguvus ‹-e 5› ‹s›
mat omadus jaguda. Jaguvuse tunnused.

jaotus|punkt

1. koht v. asutus, kus inimesed, loomad, kaubad vm. (rühmadesse) jaotatakse ja edasi saadetakse
2. mat joonel asetsev punkt, mis jaotab joone osadeks

joon ‹-e, -t 34› ‹s›

1. ümbrusest millegi poolest erinev kitsas pinna osa, kriips, kitsas triip. Must, punane joon. Jäme, peen, pidev, katkendlik, sirge, kõver, murtud, laineline, looklev, ühtlane, paisuv, ahenev joon. Vihiku jooned. Pliiatsiga, sulega tõmmatud joon. Võrkpalliväljakut piirab valge joon. Tõmbas sõnale joone alla. Kuul lendas üle 18 m joone. Mõne julge joonega, jõuliste, arglike, rahulike, närviliste joontega visandatud portree. Tõmmake jooned joonlauaga, vaba käega. Tumedaid triipe Päikese spektris nimetatakse Fraunhoferi joonteks. | piltl. Teost läbib punase joonena isamaa-armastuse idee. Tõmbab enda ja alluvate vahele selge, terava joone. Jutustuses on kasutatud eredaid värve ja julgeid jooni. || mat geomeetriline kujund, millel on ainult üks mõõde (pikkus). Liikuva punkti jälge nimetatakse jooneks. Joon on pinna piir. Punkt asetseb joonel. || kriips, mis eraldab põhiteksti märkustest, seletustest, lisalugudest. Võõrsõnade seletused antakse joone all. Jutustus ilmus ajalehes joone all. || teat. punkte ühendav kujuteldav sirge. Kaevikute, kindluste joon. Mehed asusid ühele joonele. Võtab, rivistab salga joonele. Vaenlane paisati Tartu – Pärnu joonele. || vaoke näos, peopesas vm. Põlglik, trotslik, kibe, valuline joon suu ümber. Näkku ilmusid äkki lõbusad, muhedad, teravad jooned. || (inimkeha v. selle osade piirjoonte kohta). Hoiab, peab, säilitab saledat joont. Puusade kumer joon. Korrapäraste, peente joontega nägu. || (rõivastuse iseloomuliku lõike, eseme, ruumi vm. tegumoe kohta). Moodne joon rõivastuses. Sportliku joonega jalatsid, mantel. Moodsa joonega auto, suvila.
▷ Liitsõnad: abi|joon, kaar|joon, kald|joon, katkend|joon, kesk|joon, kriips|joon, kriips-punkt|joon, kruvi|joon, kõver|joon, külg|joon, lõike|joon, murd|joon, ots|joon, paralleel|joon, pikendus|joon, punkt|joon, puute|joon, põik|joon, püst|joon, ring|joon, rist|joon, rõht|joon, rööp|joon, siksak|joon, sirgjoon; pliiatsi|joon, sule|joon, tuši|joon, vabakäejoon; demarkatsiooni|joon, finiši|joon, horisondi|joon, juht|joon, jõu|joon, keskpäeva|joon, lahingu|joon, laske|joon, lennu|joon, lõike|joon, lõpu|joon, lähte|joon, murde|joon, murru|joon, märk|joon, neeldumis|joon, noodi|joon, polaar|joon, pööri|joon, ranna|joon, relvarahu|joon, rinde|joon, samakõrgus|joon, samarõhu|joon, samasügavus|joon, samatemperatuuri|joon, siht|joon, stardi|joon, taga|joon, telg|joon, tule|joon, tunnus|joon, vabaviske|joon, väravajoon; elu|joon, kurbus|joon, käe|joon, mure|joon, naeru|joon, põlgusjoon; kontuur|joon, moe|joon, piir|joon, voolu|joon, äärejoon; kukla|joon, lauba|joon, lõua|joon, näo|joon, piha|joon, puusa|joon, rinna|joon, säärejoon.
2. piltl (iseloomulik) omadus, suge, asjaolu v. külg milleski. Negatiivsed, positiivsed, väärtuslikud jooned. Isikupärased, iseloomustavad, omapärased, spetsiifilised jooned. Loomingu individuaalsed jooned. Rahvuslik joon meie muusikas. Kirjaniku keeles leidub murdelisi jooni. Sõprade iseloomus on palju ühiseid jooni. Pojas on isa jooni. Vastutulelikkus on temas väga sümpaatne joon.
▷ Liitsõnad: eri|joon, murde|joon, sugulus|joon, võrdlusjoon.
3. piltl suund mõtlemises, tegutsemises vms.; (käitumis)laad. Riigi joon välispoliitikas, rahvusküsimuses. Oma joont ajama. Õiget, ranget joont pidama, ellu viima. Sirge joonega mees. Areng toimub tõusvas joones. Peab oma joonest kangekaelselt kinni. Laske samas joones edasi. Elumehe lai joon. Ta käitumises, olekus on soliidset, suurt joont. *Jutu juhatab joonele tibama hakanud vihm. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: pea|joon, põhi|joon, sihtjoon; käitumis|joon, süžeejoon.

joon|pind [-pinna]
mat sirgjoone liikumisel moodustuv pind

juht|joon

1. oluline, põhiline joon (3. täh.) Keelekorralduse juhtjooned.
2. mat joon, mis määrab joonpinda moodustava sirge liikumise

juur ‹-e, -t 34› ‹s›

1. taime (hrl. maa-alune) kinnitus- ja toiteelund. Pikk, lühike, jäme, peenike, hargnev juur. Puitunud, mahlakas, söödav juur. Kõrbetaimede juured tungivad sügavale. Pistoks ajas, võttis juured alla. Pajuoksale kasvasid vaasis juured (alla). Juure juurest, pealt läbilõigatud vars. Juur(t)est, juur(t)ega paljundatav taim. Kasetaim on oma juured müüripragudesse ajanud, kinnitanud. Puu juurte all oli rebase urg. Toiduks kasutatakse nii selleri juurt kui lehti. Umbrohud tuleb koos juurtega välja kitkuda. See korv on juurtest punutud. | piltl. Juurteta pagulane, hulgus. Maainimene tunneb end linnas elades juurteta. Ta elamine on juured alla saanud. Rahulolematus, armukadedus ajab ta hinges juuri. Taidlus ei taha siinmail sugugi juurt võtta.
▷ Liitsõnad: imi|juur, külg|juur, lisa|juur, narmas|juur, pea|juur, puu|juur, rohu|juur, roni|juur, sammas|juur, supi|juur, säilitus|juur, toite|juur, tugi|juur, õhujuur; taimenimedes ema|juur, hammas|juur, korall|juur, must|juur, pesa|juur, seenjuur; droogide nimetustes altee|juur, lagritsa|juur, okse|juur, palderjani|juur, rabarberijuur.
2. (elundi) kinnitumisosa, (kehaosa v. elundi) kinnitumis- v. ühinemiskoht. Hamba osad on kroon, kael ja juur. Küüs oli juure vigastuse tõttu ebatasane. Mõned loodusrahvad kitkuvad habeme juurtega välja. Keele juur võtab eriti hästi vastu kibedat maitset. Sea kõrv on juurest paksem kui tipust. Tuhkrul on saba juure läheduses haisunääre. Vasaku käe pöial oli juureni ära.
▷ Liitsõnad: hamba|juur, juukse|juur, karva|juur, keele|juur, küüne|juur, nina|juur, saba|juur, sarvejuur.
3. hapendatava toidu (hrl. leiva) alustussegu, juuretis. Täna hakkan leiba tegema, eile panin, seadsin, segasin juure. Eelmisel õhtul segatud juurest saab järgmisel päeval kiislit keeta. *Viimasel leival oli juba kasu [= kannikas] pealt ära lõigatud ja uue juurt polnud veel pandud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kile|juur, leiva|juur, taignajuur.
4. piltl algus, algupära, päritolu, (alg)allikas, lähtekoht, põhjus. Ta sugupuu juured viivad, ulatuvad 16. sajandisse. Nähtuse ajaloolised, sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised juured. Vastuolude, mahajäämuse, hädade, pahede, lohakuse, alkoholismi juured. Viin on kõige kurja juur. Otsib oma vigade juurt. Nende tüli juured on ühes ammuses loos. Asja peab juurteni 'põhjalikult' uurima, tundma õppima. Kultuur, mille juured ulatuvad sumeriteni. Kadripäeva pühitsemise juured ulatuvad kaugele ajalukku. Sina, poiss, oled kõigi pahanduste juur.
5. keel lihttüvi, sõna morfoloogiliselt jagamatu osa. Sõnas maa|ndu|mise|le on juur maa-.
6. mat astendatava nimetus juurimisel, otsitav arv, mille antud aste võrdub antud arvuga. Teise kolmanda jne. astme juur. Juurt võtma 'juurima'.
▷ Liitsõnad: kuup|juur, ruutjuur.

juur|avaldis
mat juuri (6. täh.) sisaldav matemaatiline avaldis

juure|märk [-märgi]
mat juurimistehte märk (√)

juurija ‹1› ‹s›
mat arv, mis näitab, millises astmes on juur

juurima ‹42›

1. puittaimi koos juurtega (1. täh.) maast välja kangutama. Puid, kände, metsa, raiestikku juurima. Juuris karjakopli kadakatest lagedaks. Juuris raiestiku põllumaaks. See põld on põlislaanest juuritud. | piltl. On enese maaelust lõplikult lahti juurinud.
2. mat antud astme ja astendaja järgi juurt (6. täh.) leidma

juurimis|märk [-märgi]
mat juuremärk

juuritav ‹-a 2› ‹s›
mat arv, millest juur leitakse

juur|võrrand
mat võrrand, milles tundmatu esineb juuritavas

jääk ‹jäägi 21› ‹s›
üle-, järelejäänud osa. Hoiuse jääk 550 krooni. Lõunasöögi jäägid pandi külmkappi. Mantli ostu jäägist piisas parajasti kingade muretsemiseks. || mat jagajast väiksem arv, mille lahutamine jagatavast muudab viimase jagaja kordseks
▷ Liitsõnad: puudu|jääk, ülejääk.

kaar ‹-e, -t 34› ‹s›

1. enam-vähem ühtlase kumerusega, sageli ringjoone osale lähenev joon v. joonjas moodustis. Saarte ahelik moodustab kaare. Jõgi, maantee teeb siin kaare. Tal on tihedad kaares kulmud. Kumera kaarega ukseava. Huulte kaar. Volta kaar 'elektrikaar'. *.. sakslased kuulukse kuskil eespool laias kaares läbi murdnud .. A. Hint. || mat kõverjoone osa tema kahe punkti vahel. Ringjoone, ellipsi kaar. Kaare pikkus.
▷ Liitsõnad: elektri|kaar, hamba|kaar, kulmu|kaar, meridiaani|kaar, õlakaar; ammu|kaar, aordi|kaar, lõpuse|kaar, roide|kaar, sarna|kaar, triumfi|kaar, viker|kaar, võidukaar.
2. liikuva keha suurema v. väiksema kumerusega kulgemistee. Sellest paigast mindi suures, kauges kaares, suure kaarega mööda. Mootorpaat tegi lahel uhke kaare. Talvine päike käib madalas kaares. Viige parem käsi kaarega ülalt vasakule! Viskab tarbetu asja suure kaarega minema. Kergitas kübarat kõrges kaares. Vanamees sülitas vihaselt laias kaares. *See [= jänes] oli kaari ja keerusid teinud .. ning jälle metsa kadunud. F. Tuglas. | piltl. Nendest probleemidest on kogu aeg kaarega mööda käidud 'on välditud, pole puudutatud'. *.. elab ja liigub laias kaares õige mitmelaadsete ja mitut liiki südamesõpradega .. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: lennu|kaar, löögikaar.
3. ehit kõvera varda kujuline sildetarind (näit. hoonel, sillal). Kahe, kolme liigendiga kaar. Silla kaared.
▷ Liitsõnad: lame|kaar, terav|kaar, võlv|kaar, ümarkaar.
4. ‹hrl. pl.› laeva (v. paadi) ribi, mille külge on kinnitatud plangud v. plaadid. Laeva, paadi kaared.
▷ Liitsõnad: laeva|kaar, paadikaar.
5. ilmakaar; suund. Kust kaarest on täna tuul? Siit viivad teed mitmesse kaarde. Rahvast tuli igast kaarest. *.. ikka tihedamad pilved, ikka sagedamini päikest varjates, kuni taevas kaetud kaarest kaareni! M. Metsanurk. | piltl. *Ta lõi pilgu maha. Ta mõtted hüppasid mitmesse kaarde. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: hommiku|kaar, ida|kaar, loode|kaar, loojangu|kaar, lõuna|kaar, lääne|kaar, põhja|kaar, vesi|kaar, õhtukaar.
6. niiduesi niitmisel (ka vastav niidetud riba). Kitsas, tasane, puhas kaar. Niitis laia kaare. Katkestas niitmise poolel kaarel. Niitmisel ei jõudnud keegi Matsile kaarega järele. Lõin veel mõne kaare.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, niidukaar.
7. niiduee niitmisel mahajääv heina- v. viljaviirg. Paks, kõrge, õhuke kaar. Hakkas rehaga kaari lahti lööma, kokku riisuma. Kaared tõmmati hoburehaga kokku. Palju heina on kaares maas 'maha niidetud'. Hein on kaarde niidetud.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, lookaar.

kaatet ‹-i 2› ‹s›
mat täisnurga lähiskülg täisnurkses kolmnurgas
▷ Liitsõnad: lähis|kaatet, vastaskaatet.

kaheksa|nurk
mat tasandi osa, mida piiravad kaheksat punkti ühendavad sirglõigud. Korrapärane kaheksanurk.

kaheksa|tahukas
mat kaheksa tahuga hulktahukas, oktaeeder. Korrapärane kaheksatahukas.

kahend|arv
mat kahendsüsteemis esitatud arv

kahendik ‹-diku, -dikku 30› ‹num›
mat pool [-e] (märgitakse: 1/2)

kahend|süsteem
mat positsiooniline arvusüsteem, mille aluseks on arv kaks. Kahendsüsteemi on hõlbus kasutada raalides.

kaheteistkümnend|süsteem
mat positsiooniline arvusüsteem, mille aluseks on arv 12

kakskümmend|tahukas
mat kahekümne tahuga hulktahukas, ikosaeeder. Korrapärane kakskümmendtahukas.

kaks|liige
mat binoom

kaksteist|tahukas
mat kaheteistkümne tahuga hulktahukas, dodekaeeder. Korrapärane kaksteisttahukas.

kald|lõik
mat osa kaldsirgest

kald|prisma
mat prisma, mille külgtahkude tasandid ei ristu põhjatasanditega

kald|projektsioon
mat projektsioonipinna suhtes kaldu olevate kiirtega projektsioon. Kaldprojektsioonis joonis.

kald|silinder
mat silinder, mille külgpinna moodustajad ei ristu põhjatasanditega

kald|sirge ‹s›
mat tasandiga v. teise sirgega lõikuv, kuid mitte risti olev sirge

karakteristik ‹-u 2› ‹s›

1. tunnusjoon v. iseloomulik tunnus. Aparaadi tehnilised karakteristikud. Nähtuse, protsessi karakteristikud. Liigi anatoomilised karakteristikud.
2. mat kümnendlogaritmi täisarvuline osa

keha ‹8› ‹s›

1. inimese v. looma kogu organism; (üldkeeles ka:) selle keskosa, kere. Lapse kleenuke keha. Jässaka kehaga mees. Tüdrukul on sale, proportsionaalne keha. Kehalt oli ta lühike ja jässakas. Sportlasel on hästi arenenud keha. Terve keha valutab, sügeleb, on roidunud. Kehale tekkis punane lööve. Värin, judin, kuum hoog käis üle keha. Võpatus, värin käis kehast läbi. Väriseb kõigest kehast. Ehmatusest läks keha nõrgaks. Peseb hommikul kogu keha külma veega, karastab oma keha. Hea korvpallur valitseb hästi oma keha. Keha järgi õmmeldud riided. Mantel on kehast kitsas. Kehasse 'taljesse' töödeldud kostüüm, jakk. Ta on poolest kehast saadik vees. Terves kehas terve vaim. Naise elutu keha pandi kanderaamile. Looma keha. Vesilik on pika saleda kehaga. Lülijalgsete keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Aiaauk oli kitsas: koera pea mahtus vahelt läbi, aga keha mitte. *Mul käis see [ = karjatus] päris kehast läbi, aga polnud kuigi tark oma hirmu näidata. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ala|keha, all|keha, ees|keha, kesk|keha, taga|keha, ülakeha; inim|keha, liha|keha, looma|keha, surnukeha.
2. ka füüs teat. kindlat ruumiosa täitev aine; üksikese, üksikobjekt ruumis. Keha mass. Tahked, vedelad, gaasilised kehad. Liikuv, paigal püsiv keha. Elastne, võnkuv keha. Meid ümbritsev maailm koosneb mitmesugustest kehadest. Päike on päikesesüsteemi keskne keha. || mat kõikidest külgedest tasa- v. kõverpindadega piiratud ruumiosa. Geomeetrilised kehad, nagu kuup, risttahukas, silinder, tüvikoonus, kera.
▷ Liitsõnad: meteoor|keha, taevakeha; pöördkeha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› eseme põhiline, keskne osa; asi, moodustis tervikuna. Raudteetammi keha. Treitera koosneb peast ja kehast. Kannu, nõu keha. *Pöördub [tuulik] kivist alusel kogu kehaga. J. Parijõgi. || anat elund v. selle (keskne, kompaktne) osa. Selgroolüli keha.
▷ Liitsõnad: kütte|keha, lõhke|keha, muld|keha, tammi|keha, võõrkeha; emaka|keha, immuun|keha, kaitse|keha, klaas|keha, kolla|keha, korgas|keha, käbi|keha, lüli|keha, mõhn|keha, valkkeha.
4. etn riist lõnga kerimiseks ja kanga käärimiseks. Lõnga kehale ajama. *Sealsamas keerlesid kärmesti kerilauad ja kehad, kuna rehetoas, kus oli rohkem ruumi, laiad käärpuud ringeldes kääksusid. M. Metsanurk.
5. murd suurem puunõu õlle, kala, liha vm. hoidmiseks. *Kikerdasime lubatud kaks keha õlut Ristiküla meeste traktori peale .. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: õllekeha.
6. ‹hrl. pl.› murd vankri redelid, küljelauad; ka nende ja põhja vaheline ruum. *Viilupi vend .. tõstis poisikesed vankri kehade vahele. T. Braks.

kera ‹11› ‹s›
ümmargune pallikujuline keha. Kera niiti, lõnga. Lõng, nöör on keras. Keri pael kerasse! Vihist keriti lõng keradesse, keradeks. Kera juustu. Lambikuplite kerad. Maal on kera kuju. Päikese hõõguv kera. Ümmargune nagu kera. Koerad tormasid kahe karvase kerana võõrale vastu. | ‹sisekohakäänetes, hrl. illatiivis v. inessiivis› (olukorda tähistavana). Siil kiskus end kerra. Kassipoeg, uss tõmbas end päikesepaistel kerra. Koer, kass magab keras. Poiss oli teki all keras. Vean enda diivaninurka kerra. Tõmbas jaladki istme all kerra. || mat korrapärane geomeetriline keha, mille ükski punkt ei asu keskpunktist kaugemal kui raadiuse pikkus. Kera raadius, läbimõõt, segment, vöö, kiht, sektor. Arvutage kera pindala, ruumala!
▷ Liitsõnad: juustu|kera, karva|kera, köie|kera, lõnga|kera, maa|kera, nahk|kera, niidi|kera, nööri|kera, okas|kera, pool|kera, päikese|kera, sule|kera, traadi|kera, tule|kera, viisi|kera, õiekera.

kera|pind [-pinna]
mat sfäär

kesk|lõik

1. sõj teat. rinde keskosa. Rinde kesklõigus jätkuvad ägedad lahingud.
2. mat kahe külje (kolmnurgal) v. haarade (trapetsil) keskpunkte ühendav sirglõik

keskmine ‹-se 5 või -se 4›

1. ‹adj› ruumiliselt millegi keskkohas, keskel v. vahel paiknev. Raba keskmine osa on kõrgem. Toa keskmine aken. Akna keskmine ruut. Pea kolmest mehest keskmist silmas! Hõõrus pöialt vastu keskmist sõrme. Viljakestas võib eristada pealmist, keskmist ja seesmist kihti.
2. ‹adj› (hrl. kolme üksuse v. indiviidi korral:) ajaliselt (v. vanuselt) vahepealne. Keskmine kiviaeg, rauaaeg. Noorem, keskmine ja vanem kooliiga. Vanem põlvkond mäletab neid aegu hästi, keskmine vaid juttude järgi. (Vanuselt) keskmine vend, poeg. Keskmistes aastates 'keskeas' mees.
3. ‹adj› omadustelt v. näitajatelt kahe äärmuse (hea ja halva, suure ja väikese, raske ja kerge, kõrge ja madala vms.) vahepealne. Keskmise kvaliteediga toodang. Keskmise headusega maa. Tervis on tal keskmine. Lauluhääl on Juhanil alla, üle keskmise. Näitlejate mäng oli keskmine. Koolis oli ta keskmine õpilane. Keskmise piimaanniga lehm. Kartulisaak on tänavu keskmine. Sissetulek, palk, hind on keskmine. Olen keskmist kasvu. Keskmise kaldega katus. Sõitis keskmise kiirusega. Keskmise karedusega vesi. Keskmine remont. Mehed olid päris keskmises tujus. Keskmise keerukusega, raskusega ülesanne. Maavärinad jagatakse nõrkadeks, keskmisteks ja tugevateks. Keskmise astme õppused. Keskmine register (muusikas). *..pole virk ega pole laisk, ka on tema vaimuanded keskmised.. O. Luts. | (taime-, putukanimetustes jm.). Keskmine teeleht, maran, värihein, ristik. Keskmine vesimardikas. || mitte millegi poolest eriti silmatorkav, tavaline. Ta oli keskmine, enesega rahulolev ametnik. Elab keskmise kodaniku keskmist elu. Keskmine tallinlane. Keskmine ameeriklane. Välimuselt ja olemiselt on ta täiesti keskmine inimene.
4. ‹adj› matemaatilist, statistilist keskmist (5. täh.) osutav v. väljendav. Keskmine kasum. Toodete keskmine omahind. Keskmine kuupalk, töötasu. Palk oli keskmisest madalam, kõrgem. Aasta, kuu, ööpäeva keskmine temperatuur. Mäestiku keskmine kõrgus. Järve, India ookeani keskmine sügavus. Vastsündinute keskmine raskus. Keskmine eluiga. Keskmine külvipind. Osavõtjate keskmine vanus oli 43 aastat. Koolitunnistuse keskmine hinne 'hinnete keskmine'. Rahvastiku keskmine tihedus 'mingi territooriumi rahvaarvu ja pindala suhe'.
5. ‹s› mat tase, mille ümber uuritava tunnuse väärtus kõigub. Aritmeetiline, geomeetriline, harmooniline keskmine. Statistiline keskmine.
▷ Liitsõnad: ruutkeskmine.

kesk|nurk
mat ringjoone kahe raadiuse vaheline nurk

kesk|punkt

1. mat geomeetrilise kujundi punkt, mis on võrdsel kaugusel teineteisele vastassuunas asetsevatest äärmistest punktidest. Lõigu, ringi, hulknurga keskpunkt. Kera keskpunkt.
2. keskne objekt (koht, isik, nähtus vm.); keskkoht, tsenter. Maad peeti vanasti maailma keskpunktiks. Õhtu, seltskonna keskpunktiks oli kaugelt külaline. Ajakirjanduse tähelepanu keskpunkti on tõusnud Lähis-Ida sündmused. Ott oli sündmuste, huvi keskpunktis. Kirjaniku loomingu keskpunkti on nihkunud tänapäev.

kesk|väärtus
mat juhusliku suuruse paiknemist iseloomustav arv

kiht ‹kihi 21› ‹s›

1. millegi peal, all v. vahel asetsev suhteliselt ühtlase koostise v. omadustega ainehulk, mille paksus on hrl. muudest mõõtmetest väiksem. Pinnase pealmised kihid. Mulla pindmine kiht. Veekogu ülemised, alumised, keskmised kihid. Järve põhjas oli paks kiht muda. Sõnnik laotati aiamaale ühtlase kihina. Kasti põhjas oli õhuke kiht saepuru. Maad kattis mitme sentimeetri paksune kiht lund. Pilved katavad taevast ühtlase halli kihina. *.. madalamale kastile pandi nõutav kiht raamatuid alla ja nõnda muutusid kastid ühekõrguseks. A. H. Tammsaare. || geol mäend kivimkeha elementaarne, ühtlase koostisega alajaotus, mis on teistest eraldatud enam-vähem paralleelsete pindadega. Aluspinna, kivimite kihid. Kihi kallakus, hargnemine. || mat kahe paralleelse tasandi vaheline kera osa. Kera kiht. || piltl (abstraktsemalt:) mingi nähtuse ühetaoline, ühiste tunnustega osa, kihistis. Laenude, sõnavara eri kihid. Lüroeepilistes rahvalauludes võib eristada vanemat ja uuemat kihti.
▷ Liitsõnad: ala|kiht, alus|kiht, eraldus|kiht, isoleer|kiht, kaitse|kiht, kald|kiht, katte|kiht, pealis|kiht, süva|kiht, vahe|kiht, välis|kiht, ülakiht; asfaldi|kiht, basaldi|kiht, bituumeni|kiht, dolomiidi|kiht, emulsiooni|kiht, gaasi|kiht, glasuur|kiht, heina|kiht, huumuse|kiht, hõbeda|kiht, jäite|kiht, jää|kiht, kambiumi|kiht, kasvu|kiht, keltsa|kiht, kivi|kiht, kivisöe|kiht, krohvi|kiht, kultuur|kiht, kõdu|kiht, kõntsa|kiht, künni|kiht, laki|kiht, lihas|kiht, liiva|kiht, liivakivi|kiht, lubjakivi|kiht, lume|kiht, maavara|kiht, moreeni|kiht, muda|kiht, mulla|kiht, mustuse|kiht, määrde|kiht, pae|kiht, papi|kiht, pilve|kiht, pinna|kiht, pinnase|kiht, puudri|kiht, põlevkivi|kiht, rasva|kiht, rooste|kiht, sambla|kiht, sarv|kiht, savi|kiht, sette|kiht, soola|kiht, söe|kiht, tahma|kiht, tolmu|kiht, tuha|kiht, turba|kiht, vee|kiht, viimistlus|kiht, värvi|kiht, õhukiht.
2. sotsiaalsete, kultuuriliste vm. tunnuste poolest ühesugune rühm inimesi, kes moodustavad osa elanikkonnast, ühiskonnast, klassist vms. Üliõpilased on aktiivsemaid kihte ühiskonnas. Mõisnikud olid maa valitsev kiht. Linnakodanike kõrgemad, alamad kihid. Osa kooli õpilasi pärines vaesematest, kehvematest kihtidest. Seltskonna kõrgemad, jõukamad kihid.
▷ Liitsõnad: alam|kiht, haritlas|kiht, kesk|kiht, koore|kiht, põhja|kiht, rahva|kiht, seltskonna|kiht, ühiskonna|kiht, ülemkiht.

kiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. mingist valgusallikast, helendavast kehast lähtuv sirge valgusjoon. Teekäija otsis varju päikese põletavate kiirte eest. Kuu kahvatud kiired. Välisvalgusest ei tungi siia ükski kiir. Lihvitud kristall murrab kiiri. Helgiheitjate kiired valgustasid tumedat öötaevast. Autolaternate kiired pimestasid vastusõitjat. | piltl. *Ühtegi niisugust suurt silmapilku ei tulnud talle sellest [elust] meelde, mille kiired siiamaale oleks säranud. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: koidu|kiir, kuu|kiir, prožektori|kiir, päikese|kiir, valguskiir; lootus|kiir, rõõmukiir.
2. ‹hrl. pl.› füüs joon, mida mööda kiirgusväljas liigub kiirgusenergia. Ultravioletsed, infrapunased kiired. Kosmilised kiired. Radioaktiivne aine kiirgab mitut liiki kiiri.
▷ Liitsõnad: alfa|kiir, anood|kiir, beeta|kiir, elektron|kiir, gamma|kiir, kanal|kiir, katood|kiir, laseri|kiir, raadio|kiir, röntgeni|kiir, soojus|kiir, spektri|kiir, ultraviolettkiired; surmakiired.
3. mat mingist punktist lähtuv sirge. Punkt jagab sirge kaheks kiireks. || (üldisemalt:) mingist punktist lähtuv joon. Silmanurkadest ulatusid kortsukeste kiired oimudeni. Linnast suunduvad teed kiirtena igasse ilmakaarde.
▷ Liitsõnad: kujutamiskiir; säsikiir.
4. zool uime sirge niitjas tugiosa, uimekiir
5. ‹pl.› kõnek röntgenläbivalgustus; röntgeniaparaat. *Käisin arsti juures, andis saatekirja kiirte alla. Täna kiired remondis, sõida jälle tühja... M. Traat.

kiivne ‹-se 2› ‹adj›
mat (sirgjoonte kohta:) mitte samal tasapinnal asetsev. Sirged on kas ühtivad, paralleelsed, lõikuvad või kiivsed.

kiiv|sirge ‹s›
‹hrl. pl.› mat sirge, mis ei asetse teise sirgega ühel ja samal tasapinnal

koefitsient ‹-endi 21› ‹s›

1. mat kordaja || keem molekulide arvu näitav numbriline kordaja aine valemi ees
2. suhtarv, tegur. Koefitsientide süsteemi põhjal pääses võistlustele meie sportlane.

kolm|liige
mat kolme üksikliikme summa, trinoom

kolm|nurk

1. mat tasandi osa, mida piiravad kolme punkti paarikaupa ühendavad sirglõigud. Täisnurkne, võrdkülgne, võrdhaarne, nürinurkne, teravnurkne, isekülgne kolmnurk. Kolmnurga alus, kõrgus, tipud. Arvuta kolmnurga pindala!
2. sellekujuline ese v. kujund. a. teat. joonestusriist. Joonised tehti joonlaua, kolmnurga ja sirkli abil. b. selliselt kokkumurtud ümbrikuta välipostikiri. *.. lehvitas kelkivalt eitede ees oma väli-ümbrikke, vihikulehtedest kokkumurtud kolmnurki. L. Promet. c. ‹pl.› kõnek sellise lõikega väikesed ujumispüksid. *Ei karda [poisid] päikest ega vihma, ikka ainult kolmnurkade väel. K. Tamberg. d. (mingi vastava kujundi kohta). Mootorrattavõistlused toimusid Paides Mäo kolmnurgal. Kolmnurka kokkupandud rätt. e. (kahehaaralise kiilukujulise linnuparve kohta). Sügistaevas kluugutavad kurgede kolmnurgad.
▷ Liitsõnad: joonestuskolmnurk.
3. (kolme olendi, koha, nähtuse vms. kohta, millega miski asjaolu seostub). *Karu, hunt ja rebane moodustasid loomade kolmnurga, kellest peamiselt kõneldi .. K. Põldmaa. *Köök, barakk ja varjend olid kolmnurk, mis täitis kogu elu hommikust õhtuni. A. Liives. || olukord, kus armastusvahekorras paarist ühel on suhted veel kellegi teisega. *Eevi – Villu – Anna kolmnurga puhul peaks esitama õieti kahesuguse küsimuse .. H. Siimisker.
▷ Liitsõnad: abielu|kolmnurk, armastuskolmnurk.

kombinatoorika ‹1› ‹s›
mat matemaatika haru, mis käsitleb elementide paiknemist hulkades

kombinatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. mingite nähtuste, esemete vm. elementide teat. viisil korrastatud koosesinemine, selliselt moodustuv rühm. Värvide, helide, häälikute kombinatsioon. Treeningul kasutati mingit varasemate harjutuste kombinatsiooni. Tal oli väga silmatorkav kleit: huvitav kombinatsioon roosast ja mustast. Aminohapped moodustavad eri kombinatsioonides ühinedes erinevate omadustega valke. || mat osahulk, mis erineb teistest vähemalt ühe elemendi poolest
▷ Liitsõnad: hääliku|kombinatsioon, numbri|kombinatsioon, tähe|kombinatsioon, värvikombinatsioon.
2. kombineerimine; selle tulemusena sündinud toiming v. plaan mingi eesmärgi saavutamiseks. Osav kombinatsioon. Sepitseb igasuguseid kombinatsioone. Tema kombinatsioonid ei läinud läbi, ei õnnestunud. Käimas olid mingid kombinatsioonid Märdi vastu. *Siit-sealt [ehitusmaterjali] odavamini kombineerides ei tohtinud unustada, et kombinatsioone tuli varjata. V. Gross.
3. sport omavahel seotud ja üldisele kavatsusele allutatud mänguvõtete kogum eelise, ülekaalu v. võidu saavutamiseks. Meeskonna mängus oli ilusaid kombinatsioone. Suurmeister sundis efektse, teravmeelse kombinatsiooniga vastase alistuma. Valge ei märganud vastase lihtsat kolmekäigulist kombinatsiooni ja kaotas viguri.
▷ Liitsõnad: ründekombinatsioon.

kommutatiivne ‹-se 2› ‹adj›
mat muudetava elementide järjekorraga, vahetuv. Korrutamine ja liitmine on kommutatiivsed tehted.

kommutatiivsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
mat algebralise tehte omadus, mis võimaldab elementide järjekorda muuta, ilma et tulemus muutuks, vahetuvus

kompleks|arv
mat reaalarvu üldistus (käsitletav reaal- ja imaginaararvu summana)

konformne ‹-se 2› ‹adj›

1. samakujuline, ühtiv
2. mat samanurkne

kongruentne ‹-se 2› ‹adj›

1. keel ühilduv. Kongruentne täiend.
2. mat ainult paiknevuse poolest erinev. Kongruentsed hulknurgad. Kolmnurgad ABC ja LMN on kongruentsed.

kongruentsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
mat geomeetriliste kujundite erinevus ainult paiknemise poolest

konstant ‹-tandi 21› ‹s›
mat füüs jääv, muutumatu suurus
▷ Liitsõnad: aja|konstant, elastsus|konstant, füüsika|konstant, gaasi|konstant, gravitatsioonikonstant.

konstrueerima ‹42›

1. uut masinat vm. seadet, aparaati, ehitist v. nende osi, üldisemalt igasugust tööstustoodet tehniliselt kavandama. Masinaid, aparaate, seadmeid konstrueerima. Konstrueeriti uus tööpink, täiuslikum lennuk, veealuste tiibadega reisilaev. Ta on konstrueerinud mitmeid optikaaparaate. Mööblit, jalatseid, rõivaid konstrueerima.
2. mat mingite andmete põhjal geomeetrilist kujundit joonestama. Konstrueerida nurk, mille siinus on 2/3! Konstrueerige ringile läbi punkti M puutuja.
3. kokku seadma, kokku sobitama, kokku kombineerima (mõnikord ka kunstlikult). On konstrueeritud uusi liitsõnalisi termineid. *„Kirjades [Sõgedate külast]” ei ole konstrueeritud mingit põnevat sündmustikku ega keerukaid väliseid olukordi.. E. Nirk.

koondama ‹37›

1. hajali-, laialiolekust, eri kohtadest ühte kohta kokku, ka teat. hulgaks koguma. Vägesid koondama. Kultuurivara koondati kõikjalt muuseumidesse ja raamatukogudesse. Tööstusettevõtted koondati pealinna. Kõigi relvade tuli koondati vaenlase tugipunktile. Kirjanik koondas ajakirjanduses ilmunud lühijutud kogumikuks. Lääts koondab valguskiiri. Emajõgi koondab endasse mitme jõe veed. Valikkogu koondab suurema osa autori loomingust. *Külma korral veel koondad kasukasiile ja pead vastu, aga kaua sa suudad sulatuulega sõdida. S. Ekbaum. || (abstraktsemalt:) keskendama. Mõtteid, tähelepanu, tahtejõudu koondama. Koondas kogu oma tahte eesmärgi saavutamisele. Kooondas võimu enda kätte. Kogu ürituse juhtimine koondati ühte keskusse. || teat. ühiseks kollektiiviks, organisatsiooniks vm. tervikuks liitma. Ajakiri koondas enda ümber kirjanikke, kunstnikke ja kultuuritegelasi. *..[aeg] oli kuivatanud sood ja koondanud soonikute ning metsatukkade vahelised põllulapid suuremateks lagendikkudeks. V. Saar. || teat. piiratuma ulatusega alale rajama, paigutama, asustama vms. Kloostri hooned on koondatud nelinurkse õue ümber.
2. töö-, ametikohtade arvu vähendama ning neil töötanud inimesi sellega seoses töölt vabastama. Osakonnas koondati kaks kohta. Firma koondas mitu ametnikku. Koondati esmajärjekorras kontoripersonali.
3. sisulise tihendamisega millegi mahtu, ulatust kärpima; kokku suruma. Artiklit tuleb mõningal määral koondada. Kirjanik on oma näidendis sündmustikku ajaliselt koondanud. *Kohandades Beckeri teost Eesti oludele, on Arvelius seda tunduvalt koondanud ning ümber töötanud.. A. Vinkel.
4. mat hulkliiget sarnaste üksliikmete liitmise teel lihtsustama

kooniline ‹-se 5› ‹adj›

1. koonusekujuline. Koonilise torniga hoone. Kooniline püstkoda. Koonilise võraga puu. Porgandi peajuur on sageli kooniline.
2. mat. Kooniline pind 'mingit punkti tasandilise kõverjoone kõigi punktidega ühendavatest sirgetest koosnev pind, koonuspind'.

koonus ‹-e 4 või -e 5› ‹s›
mat keha, mida piiravad koonilise pinna üks kate ja seda lõikav tasand. Koonuse kõrgus, põhi, moodustaja, ruumala, pindala. || selletaoline ese v. moodustis, kuhik. Eemalt paistsid vulkaanide koonused. Ese jäi täpselt valgusvihu koonusesse.
▷ Liitsõnad: pöörd|koonus, tüvikoonus; liiva|koonus, pihustus|koonus, segukoonus.

koonuse|lõige
mat joon, mis saadakse pöördkoonuse lõikamisel selle tippu mitteläbiva tasandiga

koonus|pind [-pinna]
mat kooniline pind

koordinaadistik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
mat geogr koordinaatide süsteem

koordinaat ‹-naadi 21› ‹s›
‹hrl. pl.› mat geogr üks arvudest, mis on aluseks punkti asukoha määramisel tasandil, suvalisel pinnal v. ruumis. Saare, maakoha geograafilised koordinaadid. Laeva koordinaadid olid keskpäeval 47° 50' lõunalaiust ja 108° 39' idapikkust. Püüti kindlaks määrata oma asukoha koordinaate. Punkti asend ruumis määratakse kolme koordinaadiga. || ‹pl.› kõnek asukoha kohta käivad andmed. Ma annan, jätan, teatan sulle oma koordinaadid. *Mu sünnikoha koordinaadid olid omal ajal järgmised: Liivi kubermang, Viljandi kreis, Paistu kihelkond, Pahuvere vald. J. Semper.
▷ Liitsõnad: rist|koordinaat, sfäär|koordinaat, silinder|koordinaat, taevakoordinaat.

koordinaat|telg
mat üks koordinaatide alguspunkti läbivatest suuna ja pikkusühikuga märgistatud sirgetest

koosekans ‹-kansi, -kanssi 21› ‹s›
mat trigonomeetriline funktsioon: siinuse pöördväärtus (tähis cosec)

koosinus ‹-e 5› ‹s›
mat trigonomeetriline funktsioon: täisnurkses kolmnurgas teravnurga lähiskaateti ja hüpotenuusi suhe (tähis cos)

kootangens ‹-i 2› ‹s›
mat trigonomeetriline funktsioon: koosinuse ja siinuse jagatis (tähis cot)

kordaja ‹1› ‹s›

1. (< tgn kordama). VI klassis on paar klassikursuse kordajat. *Varasemast novellist erines Tuglase novell teravalt, kuid ka kaasaegses kirjanduses polnud tema kordajat. N. Andresen.
2. mat üksliikme konstantne tegur, koefitsient

kord|arv
mat naturaalarv, mis on esitatav arvust 1 erinevate naturaalarvude korrutisena

kordne ‹-se 2›

1. ‹adj› ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. korda, juhtu esinev; teat. arv kordi suurem (v. väiksem). Kahekümne viie kordne suurendus. Kahe ja poole kordne ülekaal. Toodang kasvas 1,4-kordseks.
▷ Liitsõnad: ainu|kordne, era|kordne, esma|kordne, haru|kordne, järje|kordne, palju|kordne, teistkordne; kahe|kordne, kolme|kordne, kuue|kordne, kümne|kordne, mitme|kordne, nelja|kordne, poolteise|kordne, saja|kordne, ühekordne.
2. ‹s› mat mingi arv kordi korrutatud arv. 75 on arvu 5 kordne.

korra|pärane

1. väliskujult, ehituselt, asetuselt kindlale korrale vastav, sümmeetriline, harmooniline. Hoonete korrapärane asetus. Korrapärase planeeringuga linn. Suured korrapärased põllud. Liiguti edasi korrapärases rivis, kolonnis. *Kõik selles näos oli korrapärane ja hästi vormitud, nii suu, nina, silmad.. O. Tooming. || mat teat. kindlatel arvulistel võrdsusvahekordadel põhinev. Korrapärane hulknurk, kaheksanurk, kolmnurk. Korrapärane hulktahukas. Korrapärane prisma 'püstprisma, mille põhi on korrapärane hulknurk'. Korrapärane püramiid 'püramiid, mille põhi on korrapärane hulknurk ja tipu ristprojektsioon langeb põhja keskpunkti'.
2. ühtlaste vaheaegadega, ühtlases rütmis toimuv v. sooritatav; süstemaatiline, järjekindel. Korrapärased protsessid. Täiesti korrapärane temperatuuri kõikumine. Haige hingamine muutus korrapärasemaks. Toitumine peab olema korrapärane. Korrapärane elu- ja töörütm. Ajakiri alustas korrapärast ilmumist. Korrapärane laevaühendus.
3. van selline, nagu peab v. peaks olema. *Viinis lasti mind koguni .. ilma korrapärase välismaapassita elada. E. Vilde.

korrutama ‹37›

1. mitut keeret, lõnga (niiti) voki vm. ketrusvahendi abil üheks jämedamaks ja tugevamaks lõngaks (niidiks) kokku keerutama. Lõnga korrutama. Kolmekordne korrutatud lõng. Korrutatud lõngast kampsun. Mida suu ketrab, seda käsi ei korruta.
2. pidevalt, ikka ja jälle ühte ja sama ütlema, kõnelema, jutustama v. arutama. Sa korrutad seda lugu juba mitmendat korda. Mis sellest niipalju korrutada! Korrutab mulle hommikust õhtuni, päevast päeva, aastakümneid üht ja sama. Üks räägib ees ja teised korrutavad järele. Nõupidamisel korrutati ammu tuntud tõdesid. Eided korrutasid juhtunust veel kaua-kaua. Mees korrutab, et pole aega ja pole aega. „Seda juhust ei tohi mööda lasta,” korrutas Mihkel. *Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma mõtteid.. A. H. Tammsaare.
3. mat antud arvu teatav arv kordi suurendama. Üht arvu teisega korrutama. Täisarve omavahel korrutama. Murdu murruga korrutama. Korrutage saadud avaldis kümnega!

korrutis ‹-e 5› ‹s›
mat korrutamisel saadud arv (näit. 3 x 3 = 9). Positiivne, negatiivne korrutis. Ristküliku pindala võrdub tema aluse ja kõrguse korrutisega.

korrutus|märk [-märgi]
mat korrutamise tehtemärk (· v. ×)

korrutus|tabel
mat tabel kahe teguri järgi korrutise leidmiseks, ükskordüks

kruvi|joon
mat tehn joon, mille kujundab punkt ühtlasel tiirlemisel mingi telje ümber ja samaaegsel ühtlasel nihkumisel telje sihis

kujund ‹-i 2› ‹s›

1. ebakonkreetne (mitte eseme ega olendi) kujutis; mat punktihulk tasandil v. ruumis. Kurnimängu, keeglimängu kujundid. Õit meenutavad kujundid tapeedil. Oskab paberist igasuguseid kujundeid lõigata. Kaleidoskoobis moodustavad värvilised klaasikillud vahelduvaid kujundeid. Sümmeetriline, korrapärane, ebakorrapärane kujund. Tasapinnalised, ruumilised, geomeetrilised, stereomeetrilised kujundid. Kõige lihtsamad kujundid on punkt, sirge ja tasapind. || väike terviklik liikumisosa (tantsus, iluuisutamises)
▷ Liitsõnad: pinna|kujund, ruumikujund; liikumiskujund.
2. filos objekti subjektiivne peegeldus. Aistingud ja tajud on meelelised kujundid.
3. kunstiloomingule eriomane kategooria, tegelikkuse taas- ning ümberloomise, tunnetamise ja hindamise viis ning vorm. Teadlane opereerib mõistetega, kunstnik kujunditega. Helilooja otsib tekstile vastavat muusikalist kujundit.
▷ Liitsõnad: meloodia|kujund, rütmikujund.
4. kirj teose keele väljendusrikkust taotlev stiilivõte. *Võrdlused, troobid, hüperboolid, perifraasid lausa kuhjuvad ta ridades, nõnda et teinekord järgnev kujund kipub koguni lämmatama eelnenut. R. Parve.
▷ Liitsõnad: kõla|kujund, kõne|kujund, lause|kujund, stiilikujund.

kuld|lõige
mat sirglõigu kaheks jaotus nii, et väiksema osa suhe suuremasse on sama kui suurema osa suhe tervikusse

kuuekümnend|süsteem
mat positsiooniline arvusüsteem, mille aluseks on arv kuuskümmend. Vanad babüloonlased kasutasid kuuekümnendsüsteemi.

kuup ‹kuubi 21› ‹s›
mat
1. korrapärane kuustahukas. Kuubi täispindala, ruumala. || selletaoline ese, ehitis vm. Eemalt paistsid sanatooriumihoonete valged kuubid. Kristallide kuubid.
▷ Liitsõnad: majakuup.
2. kolmas aste. Kuupi tõstma. Kaksliikme kuup. Kaks kuubis on kaheksa. Negatiivse arvu kuup on negatiivne.

kuupima ‹kuubin 42›
mat arvu kolmandat astet leidma

kuup|juur
mat kolmanda astme juur. Kuupjuur saja kahekümne viiest on viis.

kuup|võrrand
mat kolmanda astme algebraline võrrand

kuus|nurk
mat tasandiosa, mida piiravad kuut punkti ühendavad sirglõigud. Korrapärane kuusnurk.

kuus|tahukas
mat kuue tahuga hulktahukas, heksaeeder. Kuup on korrapärane kuustahukas.

kvadrant ‹-randi 21› ‹s›

1. mat ringi v. tasandi neljandik
2. astr omaaegne instrument taevakehade nurkkõrguse määramiseks

kvadratuur ‹-i 21› ‹s›
mat
1. kujundiga võrdpindse ruudu konstrueerimine. Ringi kvadratuur.
2. kujundi pindala arvutamine, ka vastav pindala ruutühikuis

kvantor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. mat loogiline operaator, mis iseloomustab esemete (või predikaadi) valdkonda, mille kohta loogiline avaldis käib
2. keel hulgasõna. Määrsõnalised kvantorid.

kõrgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. pikkus alt, alustasandist üles, pikkus püstsuunas. Puu, tara, seina, maja, kapi, koorma kõrgus. Ruumi, toa kõrgus. Maapinna absoluutne, suhteline kõrgus. Luidete kõrgus on kuni 30 m. Hobuse turja kõrgus maast. Nina kõrgus. *Elupuude allee .. näis seda kitsam, mida rohkem puud kõrgust võtsid. A. Kaal. || mat pikim ristlõik, mis on tõmmatud kujundi punktidest selle sirgjoonelisele v. tasandilisele alusele; selle lõigu pikkus. Risttahuka, trapetsi, silindri, prisma, kolmnurga kõrgus. Koonuse, püramiidi kõrgus.
▷ Liitsõnad: kogukõrgus.
2. teat. eseme v. objekti kaugus maapinnast v. alustasandist. Pilvede kõrgus maapinnast oli üle 6 km. Kõrguse kasvades õhurõhk väheneb. Hüppe kõrgus. Kõrgust hüppama 'kõrgushüpet sooritama'. Kõrguse 2.14 ületasid 3 sportlast. Lennuk lendas suures kõrguses. Kruvi iste parajale kõrgusele. 100 m kõrgusel merepinnast. Pilt on tehtud kümne meetri kõrguselt. Lennuk võtab, kaotab kõrgust 'lennuk tõuseb kõrgemale, laskub'. || astr nurk taevakeha suuna ja horisondi tasandi vahel. Tähe, taevakeha kõrgus.
▷ Liitsõnad: alg|kõrgus, lennu|kõrgus, rekordkõrgus.
3. ‹ka pl.› kõrguv (õhu)ruum; taevalaotus. Udu haihtus kõrgustesse. Hoone pürib kõrgusse. Lõpmatus kõrguses säras tähemeri. Kotkas tiirutab kõrguses. || piltl (taotluste, unistuste, püüdluste jms. ülemise piiriala kohta). Teda ahvatlesid teaduse kõrgused. *..olgu muuga kuidas on, aga kunsti helesinised kõrgused näitavad sulle küll õige pea oma kättesaamatust! E. Tennov.
4. kõrge (4. täh.) isik. a. (monarhi, valitseja, ka nende perekonnaliikmete kohta). Tema kõrguse käsk. Teie kuninglik kõrgus! Pöörduti palvekirjaga keiserliku kõrguse enese poole. Kõrgus, bojaarid ootavad teid! *Meid on kästud ilmuda tema kõrguse prints Oldenburgi juurde. O. Luts. b. kõnek (üldisemalt kõrgema positsiooniga isiku kohta). *Ma olen mõndagi kukkunud kõrgust, lahtilastud vallavanemat näinud.. A. Kitzberg.
5. piltl kõrge, silmapaistev tase. *Eestist peab tulema maa, mis ka oma sisemise korra õiglusega ja kultuuri kõrgusega on eeskujuks kogu maailmale... A. Kivikas. || [millegi] kõrgusel, kõrgusele teat. nõuetele vastaval, kohasel, sobival tasemel v. sellisele tasemele. Ta seisab, on, püsib oma ülesannete kõrgusel. Uus juhtkond viis mõne aastaga ettevõtte ajanõuete kõrgusele.
6. muus heli iseloomustav tunnus, mille aluseks on heliallika võnkesagedus. Heli kõrgus. Erineva kõrgusega helid.
7. keel keeleselja tõsteasendist sõltuv vokaalide hääldusviis. Vokaalide kõrgus.
8. kõnek kõrgushüpe. 1.65 kõrguses on tüdruku jaoks hea tulemus. Kõrguses olid kolm paremat USA sportlased.

kõrvu|nurgad pl
mat kaks nurka, millel on ühine haar ja teised haarad moodustavad sirge; kaks nurka, mille summa on sirgnurk

kõver ‹-a 2›
I. ‹adj›
1. mitte sirge, vaid kaari, lookeid, jõnkse vms. omav. Kõverad jalad. Tal on kõver kongus nina. Kullil on kõver nokk, kõverad küüned. Mammutil olid loogataoliselt kõverad kihvad. Kukel on loogana kõverad laulusuled. Tõmbas end voodis kõveraks. Mees oli naerust, külmast kõver. Kisub end valust kõveraks. Taat on vanadusest kõver. Murdunud käeluu kasvas kõveraks. Nael läks seina löömisel kõveraks. Kõverad männijässid, sookased. Kõver kepp. Piibu kõver vars. Vanalinna kitsad kõverad tänavad. S-tähe kujuline kõver klaastoru. Kuuselaud on kõveraks kiskunud. Kõver nagu jäärasarv, kapsaraud, kreeka e. Naera end kas või kõveraks. *Vihikusse esimesed tähed / tulid vinka-vonka kõverad. J. Kaidla. || (viltukistud näojoonte, näoilme kohta). Nutust kõverad huuled. Suu kiskus kõveraks nagu nutma hakkaval lapsel. Tegi kõvera ja krimpsus näo. Näol oli kõver naeratus, muie. || ‹singulari illatiivis ja inessiivis› (olukorda tähistavana). Eit oli tööga vajunud kühmu ja kõverasse. Kiskusin end teki all külma pärast kõverasse. Tuul painutas põõsa kõverasse. Jaan on valust, naerust, raske kandami all kõveras. Naersin nii, et kõht kõveras.
▷ Liitsõnad: nutu|kõver, poolkõver.
2. piltl mittesirgjooneline, mitteotsekohene, keerutav. Jäta oma kõverad kõned ja pilked! *Mis nüüd niisugune kõver jutt. Ole mees, ütle kohe ära. Puhas asi. J. Mändmets. *Selle asemel et magneti ravijõu kaitsmatust teooriast selgesti loobuda, valib ta kõvera taandumistee. J. Kross (tlk).
3. piltl ebaõige v. ebaõiglane; halb, paha. Raske oli otsustada, mis selles loos oli õige, mis kõver. Sattus koos halbade sõpradega kõverale teele. *Nägin küll, et asi kõveraks läheb, aga tegin südame kõvaks.. E. Vilde. *Sellega rahustasid nad oma kõverat südametunnistust.. A. Gailit. | ‹substantiivselt›. Vaest vaga vaevatakse, kõver ei tõsta kõrvagi.
II. ‹s› ka mat kõverjoon. *Marss nagu teisedki planeedid tiirleb ümber Päikese mööda kõverat, mis on lähedane ellipsile. Ü. Veltmann. || see mingi protsessi v. nähtuse graafilise näitajana. Haigestumiste, õppeedukuse kõver. Päevase õhutemperatuuri kõver.
▷ Liitsõnad: palaviku|kõver, siinus|kõver, temperatuurikõver.

kõver|joon
mat joon, mis ei ole sirge; ant. sirgjoon. Ringjoon on suletud kõverjoon.

kõver|pind [-pinna]
mat pind, mis ei ole tasand

kõverus ‹-e 5› ‹s›

1. (< as kõver (hrl. 1. täh.)) Vanalinna tänavate kitsus ja kõverus. Kõverus on sage puidurike. Ruumi kõverus (üldises relatiivsusteoorias). || mat joone mittesirgjoonelisuse, pinna v. ruumi mittetasasuse mõõt. Pinna keskmine kõverus.
2. kõver moodustis, kõver koht, looge. Tee teeb küla kohal kõveruse. Keerdude ja kõverustega tähed. Maanteed mööda ringi minnes tuleb suur kõverus sisse. *.. tuulesööst oli meeste jäälaama üht otsa pidi Sõrve sääre maanuki kõverusse keerutanud. M. Rebane.
3. piltl ebaõiglus, ebaotsekohesus, valskus; ülekohus. Ta ei salli kõverust ega valskust. Astus alati välja ebaaususe ja kõveruse vastu. Kui Mats õigusega ei saanud, siis võttis kõverusega. Kes kõverust külvab, see viletsust lõikab. *Kel õigus, kel kõverus, võis vanajumal mõista, mitte maapealne kohus. A. H. Tammsaare.

kõõl ‹-u 21› ‹s›
mat kõverjoone v. -pinna kaht punkti ühendav sirglõik. Diameeter on ringi kõige pikem kõõl.

kõõl|hulknurk
mat hulknurk, mille kõik tipud paiknevad ühel ringjoonel (v. üldse kinnisel joonel)

käänu|punkt
mat tasandilise joone punkt, milles joon läheb ühelt selles punktis võetud puutujaga piiratud pooltasandilt üle teisele

külg ‹külje 22› ‹s›

1. inimese v. looma vasak- v. parempoolne kehaosa, eriti roiete piirkond. Parem, vasak külg. Laps surub end vastu ema külge. Küljes, külje sees pistab. Küljed valutasid kõvast asemest. Surus käe vastu külge. Istusime tihedalt, külg külje vastas, küljed vastamisi. Lööb, tonksab, müksab kaaslasele küünarnukiga külge. Panin palitu külje alla 'asemeks'. Tüdruk viskles voodis unetult küljelt küljele. Keeras enda teisele küljele. Sel ajal pööras ta alles teist külge 'magas'. Külg külje kõrval 'ligistikku, tihedas kokkupuutes' elama, töötama. Vasturünnak tuli küljelt 'külje suunast'. Pea, keha külg (näit. linnul). Lõi hobusele piitsaga vastu külge. Kass nühib oma külge vastu mu jalgu. Koer jookseb, külg ees. Lehm oli poolest küljest saadik ojas. | (riietusesemel). Kuub on külje pealt katki. || eseme v. ruumi vasak- v. parempoolne pind. Kapp koosneb kahest küljest, põhjast, laest, tagaseinast ja ustest. Tellisel nimetatakse külgedeks kõige laiemaid tahkusid. Laev kaldub vasakule küljele. Lained õõtsutavad paati küljelt küljele. Sõitis teisele autole külje pealt sisse. Kaeveõõne küljed.
▷ Liitsõnad: looma|külg, seakülg.
2. eset piirav välispind; eseme v. maastikuobjekti üks (väline) pool. Ülemine, alumine külg. Mäe külgedel kasvab mets. Kivi päikesepoolsel küljel ei kasva sammalt. Maasika üks külg oli juba punane. Koogi üks külg on kõrbenud. Medali teine külg on sile. Vorstidel keerati pannil teine külg. Mantlil pöörati teine külg 'sisemine, pahem pool välisküljeks'. Istusime põõsa tuulealusesse külge maha. *Õue lahtine külg avanes põhja, nii et päikest nähti siin vähe. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: ahju|külg, ala|külg, all|külg, esi|külg, mäe|külg, taga|külg, väliskülg.
3. lehekülg. Ajaleht pühendas sündmusele terve külje. Kuulutused on ajalehe viimasel küljel.
▷ Liitsõnad: kuulutuskülg.
4. piltl omadus, iseloomulik joon, esinemisvorm vms.; vaatenurk. Trükise sisuline, tehniline külg. Kunstiteose esteetiline külg. Tutvuti linna muusikaelu organisatsioonilise küljega. Asja majanduslik, rahaline külg. Igal asjal on oma(d) head ja halvad küljed. See kõik oli asja väline külg. Püüdis end näidata paremast, tugevamast küljest. Näeb kõiki asju halvemast küljest. Küsimust arutati igast küljest. Kirjandus peab valgustama elu kõiki külgi. Nähtuse positiivsed, negatiivsed küljed. Siin on kirjeldatud protsessi üksikuid olulisemaid külgi. Joonistamine oli koolis tema kõige nõrgemaks küljeks. Kust küljest ka küsimusele läheneti, ikka oli asi halb. Lool ei puudunud ka oma naljakas, koomiline külg. || konstruktsioon (ühest küljest ...) teisest küljest vastandab kaht asjaolu, täh. 'ühes suhtes ... teises suhtes, ühelt poolt ... teiselt poolt'. Ühest küljest tuli see asjale kasuks, teisest küljest aga tegi kahju. *Seda tuleb kõike arvesse võtta. Teisest küljest ei tohi ka unustada materiaalset baasi.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: varju|külg, vormikülg.
5. suund, kant. Eesti on kolmest küljest ümbritsetud veega. Siit näeme eset samaaegselt kolmest küljest: pealt, eest ja kõrvalt. Tuul puhus pikemat aega ühest küljest. Kanad jooksid mitmesse külge laiali. Mindi laiali, igaüks ise külge. Meil pole ühine tee, mina lähen teise külge. Kuhu külge nad läksid? *Juba ammu horisondi lõunapoolsele küljele kerkinud pilv paisus silmanähtavalt.. N. Kaplinski (tlk).
▷ Liitsõnad: alltuule|külg, ida|külg, lõuna|külg, lääne|külg, pealtuule|külg, põhja|külg, tuulekülg.
6. mat hulknurka piirav sirgjoone lõik. Ruudu neli külge. Kolmnurgal on kolm külge.
▷ Liitsõnad: lähis|külg, vastaskülg.

külg|pindala
mat keha täispindala ja põhja (v. põhjade) pindala vahe. Prisma, püramiidi, koonuse, silindri külgpindala.

külg|serv [-a]
mat hulktahuka külgtahkude vaheline serv. Püramiidi, prisma külgservad.

külg|tahk
mat külgpinnaks olev tahk. Prisma, püramiidi külgtahud.

külje|poolitaja
mat kolmnurga tippu vastaskülje keskpunktiga ühendav lõik (ka selle pikkus), mediaan

kümme|tahukas
mat kümne tahuga hulktahukas, dekaeeder

kümnend|arv
mat kümnendsüsteemis esitatud arv, detsimaalarv

kümnend|koht
mat kümnendarvu numbrikoht

kümnend|logaritm
mat logaritm alusel 10

kümnend|murd
mat kümnendsüsteemis esitatud murdarv (näit. 0,3 'kolm kümnendikku')

kümnend|süsteem
mat positsiooniline arvusüsteem, mille aluseks on kümme, detsimaalsüsteem. Kümnendsüsteemis märgitakse arve kümne numbri abil.

lahend ‹-i 2› ‹s›
mat võrduse tundmatu kindel väärtus, mille puhul võrdus kehtib. Võrrandi lahend(id).
▷ Liitsõnad: eri|lahend, üldlahend.

lahutama ‹37›

1. eraldama, teineteisest v. üksteisest lahus, eemal v. teat. vahemaa taga hoidma. a. (ruumiliselt, takistuse v. tõkkega). Meid lahutavad tuhanded kilomeetrid, mitmed maad ja mered. Euroopat lahutab Aafrikast Vahemeri. Vaid kümmekond meetrit lahutas teda veel kaldast. Meid lahutas ainult õhuke vahesein. Talusid lahutasid piirikraavid ja põllupeenrad. Mäeahelikud lahutavad mägirahvaid. Tuba on riiulitega kaheks lahutatud, riiulid lahutavad toa kaheks. b. (ajaliselt). Aastakümned lahutavad meid lapse- ja koolipõlvest. Hulk sajandeid lahutab meid muistse vabadusvõitluse aegadest. Neid lahutab ligi kümneaastane vanusevahe. *Nende viimast kohtumist lahutasid pikad-pikad aastad .. L. Vaher. c. ka sport (teat. paremusega). Kuldmedali võitjat lahutas hõbemedali saajast 0,2 punkti. d. piltl. Seisusevahe lahutas inimesi.
2. eraldama, teineteisest v. üksteisest lahku viima. a. (kedagi kellestki). Kaklejaid, purelevaid koeri lahutama. Orje müües lahutati tihti perekonnaliikmed üksteisest. Last ei tohi emast lahutada. Mullikad lahutati muust karjast. b. (abielulahutuse, abikaasast lahkumineku kohta). Abielu lahutama. Nad on juba ammu lahutatud. Tahab end naisest, mehest lahutada lasta. Lahutatud naine, mees. c. (midagi millestki). Aganaid viljast lahutama. Kirik on riigist lahutatud. Sidur on rikkis, ei lahuta 'ei katkesta võllide pöördemomendi ülekannet' korralikult. Lüliti lahutab lühistunud elektriseadme võrgust.
3. osadeks, elementideks eraldama v. jaotama. Mootorit kokku panna on keerulisem kui osadeks lahutada. Separaator lahutab piima kooreks ja lõssiks. See täisarv tuleb teguriteks lahutada 'tegurite korrutisena esitada'. Optiline prisma lahutab valguskiire spektriks. Hästi lahutav 'lähestikuseid objekte eraldav' mikroskoop. Käesolevas sõnastikus on sõnad tähendusteks lahutatud. || hrl van lõhkuma, lammutama. *Sild .. on mõned aastad tagasi ära lahutatud. Silla ase on praegu tunda. M. J. Eisen. *Möldri Madis aga lahutas vähehaaval oma vana veski ja elumaja ära; sealt sai ta hulgaks ajaks ahjukütti .. A. Kivi.
4. laiali v. lahku ajama, laotama v. puistama. Kukk lahutab tiibu ning kireb. Lahutab nõutult käsi. Kalkun lahutas saba lehvikuna laiali. Laev liikus ninaga laineid lahutades edasi. Tuul lahutas pilved, udu ära. Vaalus kuivav hein tahab segada ja lahutada. Sõnnikut lahutama. *Naine hakkas ta [= näki] pikki juukseid lahutama ja pead otsima. J. Parijõgi.
5. mat liitmise pöördtehet sooritama: üht liidetavat teise antud liidetava ja summa järgi leidma. Liitma ja lahutama. Viiest lahutada kaks on kolm.
6. laheda(ma)ks tegema v. muutma. a. (õhu kohta:) jaheda(ma)ks, karge(ma)ks, värske(ma)ks muutma. Tuleks nüüd äikest, lahutaks lämbet õhku! *.. kõrge taevas helendas pehmelt ja valkjalt, tuul lahutas kuumust ja kärsitust .. E. Tennov. b. (pea, mõtlemise kohta:) selge(ma)ks, klaari(ma)ks muutma. Karge õhk lahutab uimast, väsinud pead. c. (tundmuste, meeleolude kohta:) rõõmsa(ma)ks, kerge(ma)ks, pingest vaba(ma)ks muutma. Pärast eksamit läksime välja end lahutama. Lahutage end veidi – minge peole või kinno. Püüdke temaga rääkida, tema viha lahutada. Ajage vanaemaga juttu, lahutage tema meelt. *Aga küllap see [= isa naljatuju] ikka selle teispere koera peksmise pärast oli, see lahutas jõululaupäeval ta südant. A. H. Tammsaare.

lahutamine ‹-se 5› ‹s›
(< tn lahutama) || mat liitmise pöördtehe, ühe liidetava leidmine summa ja teise liidetava kaudu

lahutamis|märk [-märgi]
mat lahutamise tehtemärk, hrl. miinusmärk (–)

lahutamis|tehe
mat

lahutatav ‹-a 2›

1. (< partits lahutama)
2. ‹s› mat arv, mis vähendatavast lahutatakse. Valemis a – b = c on a vähendatav, b lahutatav ning c vahe.

lahutus|märk [-märgi]
mat lahutamismärk

laiendama ‹37›
laiemaks, avaramaks, suuremaks tegema. a. (ristsuunas v. läbimõõdult ulatuslikumaks). Kõnniteed, tänavat laiendama. Teed kavatsetakse 10 m võrra laiendada. Lõhedesse valguv vesi laiendab neid. See ravim laiendab veresooni. b. (pindalalt suuremaks, avaramaks). Maja laiendati juurdeehitusega. Põllu arvel laiendati viljapuuaeda. Karjakoppel laiendati teeni, lauda taha välja. *Mansardkorrust oli laiendatud. Siin asusid nüüd kaks tuba .. L. Metsar. c. (arvuliselt, hulgaliselt v. ulatuselt). Laiendatakse tootmist, sortimenti. Tutvuskonda laiendama. Juhatuse laiendatud 'juhatusele lisaks muude osavõtjatega' koosolek. Laiendatud taastootmine. d. (midagi abstraktset). Tuleb oma teadmisi laiendada. Reisimine laiendab silmaringi. Püüab oma võimu, mõju laiendada. Seadust laiendati ka Balti kubermangudele. e. keel. Laiend laiendab mingit teist lauseliiget. Laiendatud 'laiendeid, kõrvalliikmeid omav' lihtlause. Laiendamata 'ilma laienditeta, ainult lause pealiikmeist koosnev' lause. f. mat murru lugejat ja nimetajat ühe ja sama arvuga korrutama. Murdu laiendama.

laiendus|tegur
mat arv, millega murru laiendamiseks korrutatakse murru liikmeid

laotus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. hrv laotamine; laotumine. Väetiste käsitsi, laoturitega laotus.
2. tehn mitmemõõtmelise kujutise esitus üksikute pildipunktide jadana (kujutise salvestamiseks, edastamiseks v. taasesitamiseks); mat pinnalaotus
3. taevas, taevalaotus. Lahkuvate kurgede kolmnurgad laotuse all. Täiskuu särab laotuses. Pilvitu laotus. Meteoriit sööstab üle laotuse. Rakett kihutab tulekerana laotusesse.

lause ‹18› ‹s›

1. ühest v. mitmest üksteisele järgnevast sõnast koosnev lühim kõnelõik, mis ei ole otseses grammatilises seoses eelnevate v. järgnevate kõnelõikudega. Vestlus ei sujunud, vahetati vaid üksikuid lauseid. Kirjutab paar lauset. Rääkis mõne lausega, kuidas asi oli.
▷ Liitsõnad: hüüd|lause, kiil|lause, koond|lause, kõrval|lause, käsk|lause, küsi|lause, liht|lause, liit|lause, pea|lause, põim|lause, rind|lause, soovlause; juht|lause, löök|lause, tunnus|lause, vastulause.
2. mat teoreem. Pythagorase lause.
3. loog matemaatilises loogikas väide, mille puhul eeldatakse, et tema sisu tegelikkusele vastavuse määr on põhimõtteliselt kindlakstehtav
4. muus tavaliselt 2-3 fraasist koosnev helitöö lõik

lemma ‹6› ‹s›

1. mat lause, millel ei ole iseseisvat tähtsust, kuid mis on vajalik mõne teise lause tõestamisel, abiteoreem
2. keel (arvutilingvistikas:) kokkukuuluvate sõnavormide hulk (ilma et üht neist peetaks põhivormiks)

lemniskaat ‹-kaadi 21› ‹s›
mat 8-taoline kahe fookusega kõver

liht|murd
mat murd, mille lugeja on väiksem kui nimetaja; ant. liigmurd

liidetav ‹-a 2› ‹s›
mat mingi suvaline arv, mis teise suvalise arvu (v. teiste suvaliste arvudega) liitmisel annab summa. Summa ei olene liidetavate järjekorrast.

liig|murd
mat murd, mille lugeja ja nimetaja on võrdsed v. lugeja on nimetajast suurem, näit. 4/4, 5/4

liimes ‹-e 4› ‹s›
mat piirväärtus (tähis lim)

liitma ‹liidan 46›

1. ühendama. a. (midagi konkreetset). Mört liidab ehituskive. Plaadid liidetakse seina liimi abil. Osad liidetakse tervikuks. Platvormvagun saematerjaliga liideti rongi sappa. Killukesi, kivikesi, osakesi mosaiigiks liitma. Püramiidideks liidetud kivitahukad. b. (halduslikult). Haldusreformi käigus kavatseti mitu valda liita. Põhjasõja tulemusena liideti Eesti alad Venemaaga. Taani kuningas liitis oma riigiga, oma riigile ka Norra. c. (mingit ainet, motiivi teosesse v. teksti). Ta on oma romaani liitnud rohkesti rahvakombestikku. d. piltl. Ühine eesmärk liidab inimesi. *Kuidagi ta oskas need kaks poolt oma kujutluses ometi liita. F. Tuglas.
2. mat summat leidma, kokku arvutama. Lapsi õpetati liitma ja lahutama, korrutama ja jagama. Peast, paberil, arvelaual liitma. Risttahuka otsapindala liidetakse küljepindalaga. Liida seitse üheksaga! Viiele liita kaks, viis liita kaks on seitse. Liidetav arv.

liitmis|tehe
mat

lim
mat liimes

lineaar|funktsioon
mat funktsioon, mille graafikuks on sirge

lineaarne ‹-se 2› ‹adj›

1. joon-; sirgjooneline; pikisuunaline. Lineaarne ornament, kaunistus. Lineaarne liikumine. Lineaarne luumurd.
2. mat esimese astme, esimeses astmes olev

lineaar|võrrand
mat esimese astme algebraline võrrand

log
mat logaritm

logaritm ‹-i 21› ‹s›
mat astendaja, millega tuleb astendada mingit arvu (logaritmi alust), et saada antud arv (tähis log). Logaritmide tabel.
▷ Liitsõnad: kümnend|logaritm, naturaallogaritm.

logaritmima ‹42›
mat antud arvu v. algebralise avaldise logaritmi leidma

logaritm|võrrand
mat võrrand, milles tundmatu esineb logaritmitavas

lugeja ‹1› ‹s›

1. (< tgn lugema (I. 1. täh.)) Las ta loeb, ära lugejat sega. Lugejate konverents raamatukogus. Dante „Jumalik komöödia” jõudis ka eesti lugejani, eesti lugeja kätte. | ‹adjektiivselt›. Eestlased peavad end lugejaks rahvaks. || lugija. *.. kõik õpetajad olevat platsis: vene papp, luteruse papp ja seitsmenda päeva adventistide lugeja – vend Alfred Peepson .. A. Hint.
2. (< tgn lugema (II. 1. täh.)). a. mat murrujoone pealne arv murrus. Murru lugeja ja nimetaja. b. info automaatseade info sisestamiseks andmekandjalt, riider; füüs loendur. Eemaldas maksekaardi lugejast.
▷ Liitsõnad: CD-|lugeja, kaardi|lugeja, ribakoodi|lugeja, sõrmejäljelugeja.

lõik ‹lõigu 21› ‹s›

1. lõigatud tükk (sageli viil, viilukas); segmendina eraldatud osa. Paar lõiku vorsti, juustu, leiba, saia, liha, kurki, torti, sidrunit. Aedvili tükeldatakse lõikudeks. Rulaadi serveeritakse külmade lõikudena. *.. kooris ta seekord ühe suure paksu koorega apelsini ära ja pistis mahlakaid lõike naisele suhu .. M. Traat.
▷ Liitsõnad: apelsini|lõik, juustu|lõik, kaalika|lõik, kartuli|lõik, keeksi|lõik, kurgi|lõik, leiva|lõik, liha|lõik, mandariini|lõik, peki|lõik, porgandi|lõik, prae|lõik, sibula|lõik, sidruni|lõik, singi|lõik, tomati|lõik, tordi|lõik, vorsti|lõik, õunalõik.
2. mõtteliselt v. tegelikult eraldatud osa; segment; sektor. Suusaraja raskeimaks lõiguks oli pikk tõus orust mäenõlvale. Kaitsekraavi jõepoolne lõik. Naaberdiviisi lõigus asus vaenlane pealtungile. Oluline lõik eesti muusika ajaloos. Iga tootmisjuht vastutab teatava lõigu eest oma tehases. *Veider, kuidas inimene võib terveid suuri lõike oma elust ära unustada. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: aine|lõik, aja|lõik, elu|lõik, filmi|lõik, müüri|lõik, ranna|lõik, raudtee|lõik, rinde|lõik, tee|lõik, tegevus|lõik, tootmis|lõik, töölõik.
3. mat kahe punkti (sirglõigu otspunktide) vaheline osa (otspunktid kaasa arvatud)
4. taandreaga algav tekstiosa (kuni järgmise taandreani). Tekst on liigendatud lõikudeks. Novelli paar esimest lõiku. Otsene kõne vaheldub autoriteksti lõikudega.

lõikaja ‹1› ‹s›

1. (< tgn lõikama). Vili kollendas lõikajat oodates.
▷ Liitsõnad: juukse|lõikaja, juurde|lõikaja, kõri|lõikaja, rukki|lõikaja, õielõikaja.
2. mat sirge, mis läbib vaadeldava joone kaht eri punkti

lõike|joon

1. mat kahe pinna lõikumiskoht
2. joon, mida mööda lõigatakse; joonjas lõikekoht. Läbitepitud lõikejoontega mantel. *Palk asetati pukkidele, tahmase nööri abil märgiti sellele lõikejoon. R. Kurgo.

lõpmatus ‹-e 5› ‹s›
(< as lõpmatu); ka filos mat astr. Mateeria, aja, ruumi lõpmatus. Pluss, miinus lõpmatus. Ookeani veeväljade lõpmatus. *Ah, seda laotuse avarust ja lagendikkude lõpmatust! H. Raudsepp. | lõpmatuseni kõnek lõputult, lõpmatult. Ma ei jõua lõpmatuseni oodata, kannatada. Seletab, korrutab lõpmatuseni ühte ja sama.

lähend ‹-i 2› ‹s›
mingist teisest objektist teat. mõttes vähe erinev objekt; mat mingi suuruse ligikaudne väärtus

lähendama ‹37›

1. lähemaks muutma, lähemale viima v. tooma. a. (ruumiliselt). Lähendab näo peeglile, peegli näole, tiku suitsuotsale. Poiss lähendab huuled tüdruku huultele. b. (ajaliselt). Iga mööduv hetk lähendab silmapilku, mil taas kohtume. *Madalduv päike lähendas õhtut. M. Raud. c. (muude suhete kohta). Kunst lähendab rahvaid. Saarel veedetud suvi lähendas mind loodusele. Meid lähendasid ühised õpingud, mälestused, huvid, tõekspidamised, harrastused.
2. ka mat lähendit leidma