[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

allohtoonne ‹-toonse 2› ‹adj›
biol geol teisal tekkinud; mujalt pärinevast materjalist tekkinud. Allohtoonne kivim.

aplikatsioon ‹-i 21› ‹s›
alusmaterjalile kinnitatud riidest, vildist, nahast vms. materjalist kujunditega pinnakaunistus. Efektse aplikatsiooniga rannakleit. Õmbles, kleepis aplikatsioonid peale.

assamblaaž ‹-i 21› ‹s›
mitmest materjalist ja esemest loodud kolmemõõtmeline kunstiteos

barrikaad ‹-i 21› ‹s›
käepärast olevast materjalist tehtud kaitsetõke v. teesulg (eriti tänavavõitluste puhul). Barrikaade ehitama. Tänavatele kerkisid barrikaadid. Revolutsionäärid võitlesid barrikaadidel.

brikett ‹-keti 21› ‹s›
peeneteralisest, tolmjast, kiudjast vms. materjalist pressitud korrapärase kujuga tükk v. tükid. Peenturvas, kivisüsi, saepuru pressitakse brikettideks. | (turbabriketi kohta). Briketti ostma, vedama, laduma. Kütsin briketiga ahju.
▷ Liitsõnad: kivisöe|brikett, saepuru|brikett, turbabrikett; heina|brikett, rohu|brikett, söödabrikett.

butafooria ‹1› ‹s›

1. odavast materjalist, hrl. järeletehtud esemed, mida kasutatakse ehtsate asemel (hrl. teatrilaval v. vaateaknal)
2. piltl tarbetu ilutsev lisand, pudi-padi, tühi-tähi. Räägib lihtsalt ja lühidalt, ilma ilukõne butafooriata. *.. viiekümnendatel aastatel ehitatud kultuuripalee – karniiside, palkonite, rosettide, niššide jms. butafooriaga .. T. Vint.

fibroliit ‹-liidi 21› ‹s›
ehit puulaastudest vm. kiulisest materjalist ning sideainest (plaatideks) pressitud kore ehitusmaterjal

heegel|nõel
puust, luust, metallist vm. materjalist pikavarreline konksus otsaga nõel heegeldamiseks. Peenike, jäme heegelnõel. Niiti heegelnõelale võtma. Võttis heegelnõelaga sukasilmad üles.

helkur|riba
valgust peegeldav tekstiil- vm. materjalist riba. Lapsevankri, jope, saabaste helkurribad.

herbaar|mapp
bot kõvast materjalist taimekogumismapp

kaart1 ‹kaardi 21› ‹s›

1. mängukaart. Partii kaarte. Kaarte mängima. Mehed lõid, tagusid 'mängisid' raha peale kaarte. Hakkas kaarte segama, jagama. Jaan, hakka kaarte tegema 'kaarte segama ja mängijatele välja jagama'! Äss on kõige kõrgem kaart. Tal oli käes mitmest mastist kaarte. Istus sageli kaartide taga 'mängis kaarte'. Kaart ei käi, ei jookse 'mängus ei tule häid kaarte kätte'. Kaartide järgi ennustamine. Kaarte (välja) panema 'kaartide järgi ennustama'.
▷ Liitsõnad: trumpkaart.
2. maapinna vähendatud ja üldistatud tasapinnaline kujutis, mis näitab mitmesuguste objektide ja nähtuste paiknemist. Geograafiline, topograafiline, poliitiline, füüsiline, sünoptiline kaart. Eesti kaart. Seinal rippus suur Euroopa kaart. Kaardi mõõtkava. Näita kaardilt Eesti suuremad jõed! Atlases on mitukümmend kaarti. Maanteede kaart. Mehed uurisid kaarti. Asukohad on täpselt kaardile kantud. Kaardi järgi matkama, orienteeruma. Matkamarsruudi kaart. Eesti murrete kaart.
▷ Liitsõnad: ajaloo|kaart, ilma|kaart, kliima|kaart, leviku|kaart, maa|kaart, matka|kaart, mere|kaart, mullastiku|kaart, navigatsiooni|kaart, operatiiv|kaart, rahvastiku|kaart, raudtee|kaart, rinde|kaart, sõja|kaart, taimkatte|kaart, teede|kaart, turismi|kaart, õppekaart; kontuur|kaart, reljeef|kaart, seinakaart; taevakaart.
3. postkaart. Saatis reisilt vaid paar mõnerealist kaarti. Arnoldilt tuli sanatooriumist kaart, et tervis hakkab paranema.
▷ Liitsõnad: jõulu|kaart, nääri|kaart, sünnipäeva|kaart, uusaasta|kaart, õnnesoovi|kaart, õnnitluskaart.
4. (lineeritud, lahterdatud) leht paksemat paberit v. õhukest kartongi spetsiaalsete andmetega täitmiseks. Kõik andmed iga osavõtja kohta kanti kaardile.
▷ Liitsõnad: arvestus|kaart, kartoteegi|kaart, kataloogi|kaart, kontroll|kaart, koond|kaart, kuurordi|kaart, liikme|kaart, lugeja|kaart, plats|kaart, raha|kaart, vaatlus|kaart, vahekaart; papp|kaart, perfo|kaart, sälkkaart.
5. eriotstarbeline plastist vm. tugevamast materjalist ristkülikukujuline leheke, mis on sageli varustatud magnetriba v. kiibiga . Maksis poes, restoranis kaardiga . Kaart on tühi, miinuses. Rahakott on kaartidest pungil. Parklasse pääseb kaardiga. See kaart avab nii koridori- kui kabinetiuksed.
▷ Liitsõnad: deebet|kaart, ID-|kaart, kiip|kaart, kliendi|kaart, krediit|kaart, liikme|kaart, magnet|kaart, makse|kaart, panga|kaart, parooli|kaart, plast(ik)|kaart, telefoni|kaart, uksekaart.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. eriotstarbeline (kunstiliselt kujundatud) kartongleheke
▷ Liitsõnad: kihla|kaart, kutse|kaart, nime|kaart, visiitkaart.
7. (kaardisüsteemi korral:) äralõigatavate talongidega plank, mis annab õiguse toiduainete v. tööstuskaupade ostuks. Sõja ajal sai leiba ainult kaardiga.
▷ Liitsõnad: leiva|kaart, toidukaart.
8. van söökide ja jookide valikuloend, menüü. *Siis ulatati talle kullatud kaante vahel söökide ja jookide kaart. M. Mõtslane.

kaas ‹kaane, kaant 35› ‹s›

1. mingi eseme, hrl. nõu, kasti vm. mahuti (eraldatav) ülemine, avaust sulgev osa. Paja, poti, kastruli, kannu, suhkrutoosi kaas. Kasti, kohvri kaas. Kumera kaanega kirst. Kaanega, kaaneta nõu. Purk suleti plastmassist kaanega. Tünnil on tugev kaas. Tõstis kaane üles, tegi kaane lahti, avas kaane. Karbikese kaas avanes kerge klõpsatusega. Võttis nõul kaane pealt ära. Naelutas kastil kaane kinni. Puusärgi kaas. Kaevu kaas. Kuidas vakk, nõnda kaas. | piltl. *Kõik eluavaldused on kaane all: kuhu kaas peale ei mahu, seal potis sünnib skandaal. H. Raudsepp. || piltl vett, veekogu kattev jää. Külm tõmbas jõele, lahele, veele, lompidele kaane peale. *Ent maa oli külmunud ja laukad kaane all .. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: klaveri|kaas, kohvri|kaas, lükand|kaas, pajakaas; jää|kaas, plast|kaas, plastmass|kaas, plekk-|kaas, puukaas.
2. tugevamast materjalist (näit. papist, nahast) katteleht raamatu, kaustiku vms. toote kummalgi poolel. Ajakirja, albumi, brošüüri, vihiku kaaned. Paksude kaantega raamat. Roheliste kaantega kaustik. Pehmete, kõvade kaantega märkmik. Raamat oli lagunenud, ilma kaanteta. Raamat on kaanest kaaneni 'algusest lõpuni' läbi loetud. Selle raamatu kaante vahele 'sellesse raamatusse' on koondatud poetessi viimaste aastate looming.
▷ Liitsõnad: esi|kaas, kartong|kaas, papp|kaas, tagakaas; raamatukaas.
3. ‹pl.› raamatukaantekujuline kartongist, nahast vm. materjalist ümbris. Dokumentide kaaned. Kiirköitja kujutab endast papist kaasi paberilehtede kinnitamiseks.
▷ Liitsõnad: aktikaaned.

kaevu|rake [-rakke]
‹hrl. pl.› puust, betoonist vm. materjalist vooderdis salvkaevu seinte kindlustamiseks, ka selle maapealne osa. Istus kaevuraketele. Silmasin kaevurakkel veeämbrit.

kalme ‹18› ‹s›
arheol hrl. maapealne kividest, mullast, liivast vm. materjalist matmispaik. Muistsed kalmed. Matmine kalmetesse.
▷ Liitsõnad: kivi|kalme, kivikirst|kalme, käigus|kalme, laev|kalme, tarandkalme.

kande|raam
kahest rööppuust ja neile kinnitatud laudadest, riidest vm. materjalist kandevahend. Haige asetati kanderaamile, viidi kanderaamil autosse. Muld ja kivipraht veeti, kanti kanderaamidega ära.

karp1 ‹karbi 21› ‹s›

1. väga erineva kujuga väike madalavõitu hrl. kaanega varustatud papist, plekist vm. materjalist kastike (sageli on juurde arvatud ka selle sisu). Papist, plekist, puust, kasetohust karp. Ümmargune, nelinurkne karp. Karpi avama, sulgema. Karbis on hambapulber. Kingad pakiti karpi. Riiulil olid kompvekkide ja küpsiste karbid. Kolm karpi filmilinte. Karp šokolaadi. Laual oli karp paberosse, sigarette. || vastav plekist hermeetiliselt suletud konservisäilitusvahend (hrl. koos sisuga). Konservid on karpides ja purkides. Karp sprotte, kilu. || piltl (kastikujulise hoone, eseme, seadmeosa kohta). Suvilakruntidel on väikesed majad – täielikud karbid. Maja karp 'maja viimistluseta kujul, maja kere' on juba püsti, valmis. *.. laulis Taaveti pea kohal reproduktor, väike mustjaspruun karp .. T. Vint.
▷ Liitsõnad: assortii|karp, ehis|karp, ehte|karp, hoiu|karp, hülsi|karp, ilu|karp, kilu|karp, kinga|karp, kingitus|karp, kompveki|karp, konservi|karp, korjandus|karp, kreemi|karp, käsitöö|karp, maniküüri|karp, paberossi|karp, prilli|karp, puudri|karp, ravimi|karp, seebi|karp, sigareti|karp, sirkli|karp, sõrmuse|karp, šokolaadi|karp, tordi|karp, võikarp; metall|karp, nahk|karp, papp|karp, plastmass|karp, plekk-karp; maja|karp, toakarp; haru|karp, jaotus|karp, klemmi|karp, lülitikarp.
2. limuste lubikoda. Järvekarbi karp koosneb kahest poolmest. Mitmete limuste karpidest saadakse pärlmutrit. Tõmbus oma tuppa nagu tigu karpi.
▷ Liitsõnad: austri|karp, kauri|karp, teokarp; konnakarp.
3. karbid pl zool klass vees elavaid kahest poolmest koosneva lubikojaga limuseid (Bivalvia). Rannikumerede kaljudelt korjati austreid ja muid söödavaid karpe.
▷ Liitsõnad: jõe|karp, järve|karp, kamm|karp, oherd|karp, pärli|karp, ranna|karp, rõõnes|karp, ränd|karp, südakarp.
4. bot mahalangeva kaane varal avanev kupar (näit. koerapöörirohul)

kassi|märss
etn kasetohuribadest, kõrtest vms. materjalist punutud lõõtspillikujuline laste mänguasi

kast1 ‹-i 21› ‹s›

1. puust vm. materjalist (täisnurkne) säilitus-, transportimis- vms. vahend. Kasti seinad, põhi, kaas. Puust, metallist, laudadest, vineerist, papist, plastmassist kast. Kaanega, kaaneta kast. Väike, madal, piklik, kõrge, suur, mahukas kast. Tühi, täis kast. Tööriistade, malendite kast. Õunad, munad, varustus pakiti kasti. Raamatud on kastides. Tegi, kangutas kastid lahti. Lillemugulaid hoiti kastides. Must kast 'lennu kõiki üksikasju salvestav konteinerikujuline automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. | piltl. *.. uue televiisori ostmiseks tal raha pole, aga see vana kast näitab veel täitsa hästi. T. Kallas. || kastitäis (mingit kaupa vms.). Kast õlut, viina, konserve. Kast kala, räime. Kast naelu, padruneid. || veoki (hrl. veoauto) vastavakujuline osa. Veoauto kast. *Tankide vahel sõitsid veoautod, kastid relvastatud mehi täis. R. Kaugver. || (sellekujulise hoone, eseme kohta). Mõned ehitused olid üsna ilmetud kastid. *Standardsed kolmekorruselised kastid, kaks isegi viiekorruselised, ei pakkunud silmale midagi uut. V. Saar.
▷ Liitsõnad: klaas|kast, laud|kast, papp|kast, plastmass|kast, plekk-|kast, puu|kast, raud|kast, vineerkast; auru|kast, aurutus|kast, auto|kast, jahu|kast, kala|kast, kande|kast, kartoteegi|kast, kauba|kast, kirja|kast, kogumis|kast, koli|kast, kraami|kast, kõla|kast, käia|kast, külvise|kast, lamp|kast, laskemoona|kast, lava|kast, liiva|kast, lille|kast, limonaadi|kast, loputus|kast, marja|kast, mördi|kast, mürsu|kast, naela|kast, padruni|kast, pakk-|kast, pesa|kast, pesu|kast, pikeerimis|kast, pikkimis|kast, post|kast, prügi|kast, pudeli|kast, pühkme|kast, raha|kast, riide|kast, savi|kast, segu|kast, sorteerimis|kast, taara|kast, toidu|kast, tuha|kast, tähe|kast, tööriista|kast, valimis|kast, veo|kast, viiuli|kast, või|kast, õlle|kast, õnge|kast, õunakast; jaotus|kast, jõu|kast, käigukast; leier|kast, plärakast.
2. maapinnale v. paberile joonistatud nelinurkne kujund. Tõmbab arvule kasti ümber. Lapsed hüplevad keksu mängides kastist kasti.
▷ Liitsõnad: hüppe|kast, keks(u)|kast, pallingu|kast, tõukekast.

kasvu|hoone
aiand klaasist vm. valgust läbilaskvast materjalist katuse ja seintega ehitis kultuurtaimede kasvatamiseks. Soe, köetav kasvuhoone. Ühepoolne, kahepoolne kasvuhoone. Kasvuhoones kasvatatud kurgid, tomatid, lilled. Õhk oli soe ja niiske nagu kasvuhoones.
▷ Liitsõnad: angaar|kasvuhoone, kevad|kasvuhoone, kile|kasvuhoone, klaas|kasvuhoone, külm|kasvuhoone, talvekasvuhoone.

katik ‹-u 2› ‹s›

1. fot fotoaparaadi seadis valgustundliku fotomaterjali vajaliku kestusega säritamiseks. Katikut avama, vinnastama. Klõpsusid kaamerate katikud.
▷ Liitsõnad: kesk|katik, pilukatik.
2. ehit tulekindlast materjalist kaitse korstnal (korstnakrae), ahjudel, suitsulõõril neis kohtades, kus nad puutuvad kokku hoone puitosadega. Tellistest, betoonist, tsinkplekist katik.
3. tehn sõidukimootori radiaatori reguleeritav ribi(kate)

katte|plaat
hrl ehit kivist, metallist vm. materjalist plaat katmiseks. Hoonete, seinte, kanalikallaste katteplaadid. Keraamilised, dekoratiivsed katteplaadid.
▷ Liitsõnad: põranda|katteplaat, teekatteplaat.

kauss ‹kausi 21› ‹s›
savist, klaasist vm. materjalist ümmargune v. ovaalne sügav(am) nõu hrl. toitude säilitamiseks v. serveerimiseks. Savist, puust, alumiiniumist, plekist, plastmassist kauss. Pudrune, supine, rasvane kauss. Laual oli kauss lihaga, kastmega. Kartulid, liha, supp toodi kausiga lauale. Kausse pesema, loputama. Lapsed sõid igaüks oma kausist. Kassilegi valati väikesesse kaussi piima. Kaussidega kaalud. Kauss ja seep on pingi peal. || kausitäis. Viis kaussi sülti. Ta sööb terve kausi suppi ära.
▷ Liitsõnad: alumiinium|kauss, email|kauss, fajanss|kauss, klaas|kauss, kristall|kauss, plastmass|kauss, plekk-|kauss, portselan|kauss, puu|kauss, savi|kauss, tina|kauss, vaskkauss; booli|kauss, kartuli|kauss, kastme|kauss, küpsise|kauss, leeme|kauss, liha|kauss, piima|kauss, pudru|kauss, salati|kauss, supi|kauss, söögi|kauss, süldi|kauss, toidukauss; dekoratiiv|kauss, kaalu|kauss, kloseti|kauss, kraani|kauss, loputus|kauss, pesu|kauss, silmapesu|kauss, sülje|kauss, vae|kauss, vahukauss.

kepp ‹kepi 21› ‹s›

1. käes hoidmiseks sobiv peenemast puutüvest, oksast vm. materjalist ümmargune varb (toeks, löömiseks, näitamiseks vms.). Kadakast, pihlakast, pilliroost kepp. Kadakane kepp. Pikk, lühike, tugev, jändrik, sile, okslik kepp. Käib kepiga. Vanamees toetus raskelt kepile. Nikerdatud, hõbenupuga kepp käes. Murdis, lõikas endale võsast paraja kepi. Kott kepiga õlal. Teekäijal oli kott seljas ja kepp käes. Liikus ainult kepi abil. Kepiga ähvardama, lööma, peksma. Andis, virutas koerale kepiga. Materdas kepiga ussi. Seisis sirgelt nagu kepp. Tal on jalad nagu kepid all. *.. Huko [oli] Oskarile nagu kepp humalale, kelle ümber keereldes halada .. R. Sirge. || (peksmiseks, kellegi sundimiseks). Sõnakuulmatud said keppi, keppi tunda, maitsta. Kupja kepp tantsis sageli teoliste turjal. Elati sundijate, mõisniku kepi all. Vemmal vaese õigus, kepp kehva kohtumõistja. *Peremees annab keppi ja perenaine sagib juustest. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: bambus|kepp, kadaka|kepp, kase|kepp, paju|kepp, pihlaka|kepp, pilliroo|kepp, puu|kepp, raudkepp; ameti|kepp, dirigendi|kepp, hoki|kepp, jalutus|kepp, kaardi|kepp, kaeve|kepp, karjuse|kepp, kerja|kepp, kerjuse|kepp, marssali|kepp, matka|kepp, mõõte|kepp, mängu|kepp, nõia|kepp, peksu|kepp, reisi|kepp, sandi|kepp, suusa|kepp, takti|kepp, valitsus|kepp, võimlemiskepp; herne|kepp, lille|kepp, tomati|kepp, tugikepp.
2. vulg seksuaalvahekord. Keppi tahtma, saama. Teevad keppi.

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud (raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge 'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul 'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'. Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega' haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.

khaki ‹6› ‹s›
tuhm rohekaskollane puuvillane v. villane riie; sellest materjalist, seda värvi (sõjaväe)riietus. Khakit sel hooajal ei kanta. *See [= sõjaväeatašee] oli sõjaväelase kehahoiaku ja lõbusa olemisega, khakis ja ratsasaabastega noor mees .. H. Sepamaa (tlk).

kiiver ‹-vri, -vrit 2› ‹s›

1. metallist v. muust kõvemast materjalist kaitsev peakate. Kaevuri, ehitaja kiiver. Sõdur pani kiivri pähe. Tuletõrjujad, alpinistid olid kiivreis. Inglise politseinikud kannavad kiivreid. Mootorratturi kiiver. Kaitseks troopikapäikese eest kanti spetsiaalseid kiivreid.
▷ Liitsõnad: hoki|kiiver, kaitse|kiiver, paraad|kiiver, troopika|kiiver, tuletõrje|kiiver, tuukrikiiver; hõbe|kiiver, kork|kiiver, kuld|kiiver, metall|kiiver, nahk|kiiver, plastmass|kiiver, pronks|kiiver, raud|kiiver, teras|kiiver, vaskkiiver.
2. ehit eriline tornikatus. Tornile pandi uus kiiver.
▷ Liitsõnad: kuppel|kiiver, telk|kiiver, tornikiiver.

kilp ‹kilbi 21› ‹s›

1. (endisaegne) käes kantav puidust, metallist vm. materjalist kaitsevahend külmrelvade vastu. Puust, metallist, rauast kilp. Kilpi hoiti vasakus, oda paremas käes. Varjas end vaenlaste löökide ja torgete eest kilbiga. Nooled põrkasid kilbilt tagasi. Langenud kanti kilbi peal ära. Tulen kas kilbiga või kilbi peal 'kas võitjana v. kaotajana'. | piltl. Oma tegusid varjas ta tõe ja õiguse eest võitleja kilbiga. *Eliaser muigas põlglikult. See oli tavaliselt tema ainukeseks vastuseks, see oli kilp, mille taha ta oma kaaslaste pilke eest puges. L. Promet. || kaitsev soomusplaat. Raskekuulipilduja, suurtüki kilp.
▷ Liitsõnad: nahk|kilp, pronks|kilp, puu|kilp, raudkilp; kaitsekilp.
2. ehit raketise, laudise vms. suurem puidust plaat
▷ Liitsõnad: parketikilp.
3. tehn alusplaat v. raamistik, millele on kinnitatud mitmesugune juhtimis-, lülitus- jm. aparatuur
▷ Liitsõnad: jaotus|kilp, juht(imis)|kilp, lülitus|kilp, sisestuskilp.
4. zool pantserjas kõva kate mõnedel loomadel. Kilpkonna kilp. Vöölase kilbid on pea-, õla- ja vaagnakilp. Jõevähi pearindmikku katab ühtne kilp.
▷ Liitsõnad: kõhu|kilp, rindmiku|kilp, seljakilp.
5. geol platvormi osa, kus aluskorra kurdunud kivimid esinevad suurel alal avatult. Balti kilp hõlmab Skandinaavia poolsaare ja Soome. Ukraina kilp. Kanada kilp.
6. vapi põhiline, pildiga osa, vapikilp

kilp|tee
ehit kilpideks ühendatud palkidest, plankudest vm. materjalist teekate pehmel pinnasel. Raielangile on rajatud plankudest kilptee.

kokku klopsima

1. kiiruga, sageli juhuslikust materjalist midagi meisterdama v. ehitama. Puutüvedest klopsiti kokku parv. Kuuri ühte otsa klopsiti midagi lavataolist kokku. Lauajuppidest kokkuklopsitud pink, kast, riiul, linnupuur. Elamiseks on kiiruga kokkuklopsitud barakk, osmik. || piltl midagi (näit. mingit teksti, kirjatööd) ülepeakaela, mitte eriti oskuslikult koostama. Kokkuklopsitud käsikiri, ettekanne, süüdistus.
2. piltl erinevatest, sageli juhuslikku laadi elementidest kiiruga mingit koondist moodustama. Võistluseks klopsiti kuidagimoodi meeskond kokku. Vabatahtlikest kokkuklopsitud väesalk. Asjaarmastajatest kokkuklopsitud näitetrupp.

kohver ‹-vri, -vrit 2› ‹s›

1. käepideme ning kaanega varustatud nahast vm. materjalist kastitaoline vahend mitmesuguste esemete (reisile) kaasavõtmiseks. Suur, väike, võrdlemisi mahukas kohver. Metallnurkadega, ratastega kohver. Arstiriistade kohver. Kohvrit avama, pakkima, lahti pakkima. Pakib asjad kohvrisse. Pesu oli kohvris kortsunud. Kannab rasket kohvrit. Tal oli kohver käe otsas.
▷ Liitsõnad: fiiber|kohver, kartong|kohver, nahk|kohver, papp|kohver, ratas|kohver, vineerkohver; diplomaadi|kohver, käsi|kohver, reisikohver.
2. etn pealt laienev tapptehnikas nurkadega suur jalgadeta kast

kontakt|rõngas
el elektrimasina võllile kinnitatud isoleeritud vask- v. terasrõngas, millel libiseb grafiidist vm. materjalist hari

kontsa|plekk
kontsa kõige alumine nahast, kummist vm. materjalist kiht. Kingadele tuleb panna uued kontsaplekid. Lõi saabastele uued kontsaplekid alla.

kopsik ‹-u 2› ‹s›
terasplekist, alumiiniumist vm. materjalist väheldane varrega (vee)ammutamisnõu. Võtab ämbrist kopsikuga vett, nõust kopsikuga piima. Jõin otse kopsikust külma vett. | hrv (kerge sõimusõnana). *Kalju: Tõstke vihk kohe maast ja andke see omanikule tagasi, aga kähku. – Koovit: Kuradi kopsik! E. Vaigur.
▷ Liitsõnad: joogi|kopsik, plekk-|kopsik, veekopsik.

korsett ‹-seti 21› ‹s›

1. ülakeha, vöökohta ning puusi vormiv ja toetav naiste pesuese. Kitsas korsett. Korsetiga kinninööritud keha. Korsetti kandma.
2. med ülakeha kaitsev paindumatu riidest, nahast, plastmassist vm. materjalist ortopeediline abivahend (näit. lülisamba haiguste ja vigastuste puhul)

koti|riie

1. jämedakoeline tugev (hrl. kottide valmistamiseks kasutatav) linane, takune v. džuutriie. Takune, linane, hõre kotiriie. Kotiriiet kuduma. Pakk õmmeldi kotiriidesse. Villapallid pakiti kotiriidesse.
2. ‹hrl. pl.› sellest, ka igasugusest muust jämedakoelisest materjalist riietus. Kotiriideid kandma, selga panema, selga tõmbama (ka sügava kurbuse v. leina, samuti alandlikkuse märgiks). *Aga isegi kotiriides oleks ta tõmmanud endale iga ilumeelse meesterahva pilgud. K. Ristikivi.

kott ‹koti 21› ‹s›

1. riidest, paberist, plastikaadist vm. materjalist kinnine, suletava suuga ese millegi hoidmiseks v. transportimiseks; vastav ese koos sisuga. Takune, linane kott. Kerge, raske, täis, tühi kott. Kotti õmblema, lappima, nõeluma. Kott oli asju täis tuubitud. Koti põhjas on veel natuke riisi. Kallab, valab suhkru kotti. Tsementi hoiti kottides. Tõstab kotid vankrile, laadib kotid veoauto peale. Kott õlal, seljas. Võtab koti õlale, selga. Eit kohendas küljealust kotti, et ase oleks pehmem. Jõuluvana tuli suure kotiga. Tõi lammastele kotiga heinu. Agitaator ähvardatud kotti ajada. Õpime veel natuke ja siis koti peale 'magama'. Rõivad rippusid tal kotina seljas. Mantel oli suur nagu kott. Raputas vastast nagu kotti. Lund tuli nagu kotist, nagu kotiga 'rohkesti'. Oli pime nagu kotis. Siin elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub'. Täna öösel magasin nagu kott 'väga sügavalt, väga raskesti'. Tühi kott ei seisa püsti. Ega põrsast kotis osteta. Ega kott ääri nuta. Ülekohus ei seisa kotis. *Pehmelt nagu kott langes August põrandale. T. Lehtmets. || kotitäis (ka mõõduna). Kott jahu, pool kotti kruupe. Kolm kotti vilja, kartuleid. Suhkrut, soola on laos veel kottide kaupa. || ‹hrl. liitsõna järelosana› eriotstarbeline, ka mõneti erineva tegumoega ese. Otsib kotist peenraha. Ära ikka osta, kui kott ei kanna. Poiss pistis raamatud ja vihikud kotti. Postiljon võttis kotist kirja.
▷ Liitsõnad: agana|kott, alus|kott, aseme|kott, heina|kott, iste|kott, jahi|kott, jahu|kott, jää|kott, kael|kott, kaera|kott, kala|kott, kaltsu|kott, kande|kott, kartuli|kott, kerja|kott, kinga|kott, kingi|kott, kommi|kott, kooli|kott, kõlka|kott, käe|kott, laastu|kott, leiva|kott, liiva|kott, lõnga|kott, madratsi|kott, magamis|kott, meremehe|kott, moona|kott, nisu|kott, odra|kott, padja|kott, pakke|kott, pea|kott, peenraha|kott, poksi|kott, posti|kott, põhu|kott, raamatu|kott, raha|kott, ranna|kott, reisi|kott, rukki|kott, sadula|kott, sandi|kott, seemne|kott, selja|kott, soojendus|kott, soola|kott, spordi|kott, suhkru|kott, sule|kott, sulg|kott, sõduri|kott, sängi|kott, sööda|kott, tangu|kott, teatri|kott, toidu|kott, tubaka|kott, turu|kott, vilja|kott, villa|kott, voodi|kott, väetise|kott, vähi|kott, õlekott; kile|kott, kummi|kott, nahk|kott, paber|kott, plastikaat|kott, puldan|kott, võrkkott.
2. väliskujult eelmist meenutav moodustis. a. (tursunud silmaaluste kohta). Suured, sinised, tumedad kotid silme all, silmade ümber. b. (millegi muu kohta). *Ainult suur valge pelikan oma vägeva kotiga noka all kasutab seda kalarikkust. Ü. Kurvits (tlk).
▷ Liitsõnad: eos|kott, loote|kott, munandi|kott, mäda|kott, pisara|kott, rebukott.
3. kõnek piiramisrõngas, piirkond täielikult ümber piiratud (suurte) väeosadega (enamasti sisekohakäänetes). Kuramaa kott. Mitu väeosa jäi, sattus kotti. Pataljonil õnnestus kotist välja murda. Ringiminekumanöövriga püüti vastast kotti ajada.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› piltl (inimese kohta, kui rõhutatakse mingit tema laiduväärset iseloomujoont)
▷ Liitsõnad: ihnus|kott, kiusu|kott, kurjuse|kott, patu|kott, põrgu|kott, une|kott, vale|kott, õelusekott.

kunst|lill
paberist, riidest vm. materjalist lill. Kunstlillede kimbuke jakirevääril. Kunstlilledega kaunistatud kübar.

kuppel ‹kupli, kuplit 2› ‹s›

1. õõnes, enamasti pöördkehakujuline ese, hrl. millegi katmiseks. a. ka ehit hrl. poolkerakujuline kivist, puidust, metallist vm. materjalist kattetarind. Tähetorni valge kuppel. Kirikute, katedraalide kõrged, kullatud kuplid. Sibulakujuline, vaskplekiga kaetud kuppel. Templit kroonib suur särav kuppel. Päike kuldab idamaise linna kupleid. b. (taevavõlvi kohta). *Taeva tohutu sügavsinine kuppel kummus üle laidude, üle saarte ja mere.. A. Hint. c. lambivari, lambikuppel. Laua-, laelambi kuppel. Mattklaasist, plastmassist, plekist kuppel. Laual põleb suur rohelise kupliga lamp. Ta võttis lambil kupli pealt. d. mingi muu vastavakujuline ese v. millegi osa. Langevari paisus avanedes kupliks. Klaasist kuppel juustu jaoks.
▷ Liitsõnad: klaas|kuppel, lambi|kuppel, paber|kuppel, plastmasskuppel; juustukuppel; taevakuppel.
2. geogr järskude kumerate nõlvade ja kumera laega ümar kõrgendik. Lõuna-Eesti metsased kuplid. Maaliliste kuplitega maastik. Taamal kerkis Linnamäe üksikute kuuskedega kaetud kuppel.
▷ Liitsõnad: mäekuppel.
3. kõnek pea, nupp, kolu. Sai vastu kuplit. Kuppel kumiseb, valutab eelmise õhtu pummeldamisest. Kuppel jagab, lõikab. *Ei, see noormees pole mitte ainult ilus nagu noor Adonis, vaid tal on ka midagi seal kuplis. O. Luts. *Leti taga on vana Vallin ise, tüse, palja läikiva kupliga, muhe ja unine. J. Smuul.

käsn ‹-a 22› ‹s›

1. käsnad pl zool hõimkond veekogude põhjale kinnitunult elutsevaid algelisi hulkrakseid loomi (Spongia)
▷ Liitsõnad: hobu|käsn, järve|käsn, klaas|käsn, lubi|käsn, päris|käsn, uurikkäsn.
2. käsna (1. täh.) sarvtoesest vm. urbsest materjalist pesemis-, pühkimis- v. niisutusvahend. Käsnaga pesema, hõõruma. Puhastab käsnaga tahvlit, anumat. Pigistasin käsna välja. Käsn imeb endasse vett, vedelikku. Kasukas vett täis kui käsn. Imeb endasse käsnana teadmisi, tähelepanekuid.
▷ Liitsõnad: kummi|käsn, pesu|käsn, tahvlikäsn.
3. mitmesuguste puudel ja kändudel parasiteerivate seente mügarmoodustis. Puul on käsnad küljes. Kändudel kasvasid käsnad. || töödeldud tael tulerauaga tule löömisel sädemepüüdjana. *Ettevaatlikult võttis ta siis hõlma alt põleva käsna, mis ta juba väljas põlema löönud.. A. Saal.
▷ Liitsõnad: kase|käsn, puukäsn.
4. med tüügas. Tal on põsel käsn.
▷ Liitsõnad: nahakäsn.
5. kõnek (vana inimese kohta). *Ole nüüd vait! Sel vanal käsnal on vahel peris teravad kõrvad. O. Luts.

küna ‹11› ‹s›

1. puupakust õõnestatud, laudadest kokkulöödud v. muust materjalist piklik anum. Ühest puust õõnestatud küna. Laudadest, plekist küna. Hobuste, karja jootmise küna. Tühi, veega täidetud küna. Leivajuuretis pandi künasse hapnema. Seasöök valati künasse. Siga lükkas küna ümber. Hobusel on rokk, kaerad künas.
▷ Liitsõnad: joogi|küna, kaevu|küna, karja|küna, leiva|küna, liiva|küna, looma|küna, pesu|küna, sea|küna, sööda|küna, tapa|küna, veeküna; laud|küna, puuküna.
2. kõnek paat, lootsik, vene. Poisid läksid lamedapõhjalise künaga järvele sõitma. Tal oli küna kalda ääres pilliroos. *Kuid siiski poputab tihti just säärasel hetkel jõekääru tagant nähtavale mõni päramootoriga küna.. A. Saarna. || hlv (väikese, viletsa laeva kohta). Ma sõidan sellel künal juba kolmandat aastat. *.. viimane kord, kui me oma künaga Marseille's olime, ei läinud ma teistega seltsis isegi mitte kaldale. A. Jakobson.

lakk|ehistöö
kunst tarbekunstiharu: mitmesugusest materjalist esemete (näit. nõude, laegaste, mööbli) kunstipärane katmine spetsiaalse lakiga; selline toode. Muistne hiina lakkehistöö. On õppinud lakkehistööd. Näitusel oli ka lakkehistöid.

lambi|vari [-varju]
valgust suunav ning mahendav hrl. mingist pehmest materjalist kate elektrilambil, abažuur

laud ‹laua 23› ‹s›

1. palgist lõigatud, oma pikkuse suhtes suhteliselt õhuke puitmaterjal ehitamiseks jm. Õhukesed, paksud lauad. Sirge, kaardus, kaardu kiskunud laud. Servamata, servatud, hööveldatud, sulundiga ehk punniga lauad. Virnastatud lauad, laudade virnad. Laudadest põrand, seinad, katus, tara. Laudu lõikama. Sein on laudadega vooderdatud. Aknad löödi laudadega kinni. Tal on rind, kõht lame nagu laud. || ‹hrl. liitsõna järelosana› sellisest materjalist (tarbe)ese v. millegi osa. Lokulaud on põikpuu küljes rippuv kuusepuust laud, mida lüüakse ühe või kahe puuhaamriga. Toober jookseb, sest lauad ja vitsad on kuivanud. Pikkvankri laud. *Kirjule postile kinnitatud hele laud juhatas, et jalakäijail tuleb tarvitada parempoolset kõnniteed .. M. Raud. *Lembitu: Nende pilk ei küüni kaugele. Nad käivad kui vanad härjad – lauad silmil. J. Sütiste. || ‹pl.› kõnek (kirstu, puusärgi kohta). Üks sai lauad, teine rauad v. ühele lauad, teisele rauad 'keegi tappis teise ning pandi vangiraudu'. || ‹pl.› kõnek suusad. *Mõtlesime suuskadega [üle lahe Soome sõita]. Aga selleks peavad head lauad olema. V. Ilus. *Armastan .. suusatada. Kuigi sel talvel olen ainult paar korda laudadele saanud. R. Kaugver. || ‹pl.› van (teatrilava kohta). *Teie lehest kuulen, et „Pisuhänd” Helsingis laudadele pääseb .. E. Vilde. *P. Pinna juhatusel läks ta [= „Estonia” operett] nii tantsutujulisena üle laudade, et saavutas haruldase kuulsuse. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: akna|laud, alus|laud, arve|laud, astme|laud, harja|laud, hoo|laud, hüppe|laud, iste|laud, joon|laud, kaane|laud, kande|laud, kase|laud, kasti|laud, katte|laud, keri|laud, kiige|laud, kirstu|laud, kisk|laud, koonla|laud, kuuse|laud, kõla|laud, käsu|laud, külje|laud, lae|laud, lennu|laud, liha|laud, loku|laud, lood|laud, lõike|laud, männi|laud, märk|laud, otsa|laud, paadi|laud, parda|laud, parketi|laud, peatsi|laud, pesu|laud, piida|laud, piir|laud, pind|laud, pori|laud, prill-|laud, profiil|laud, põhja|laud, põranda|laud, püti|laud, sae|laud, suusa|laud, sõtke|laud, talla|laud, tamme|laud, tara|laud, toobri|laud, tünni|laud, ukse|laud, unka|laud, vee|laud, voodri|laud, äratõuke|laud, äärelaud.
2. hrl. rõhtsast (puit)plaadist ja jalgadest vm. tugitarindist koosnev mööbliese. Väike, suur, kõrge, madal, ümmargune, ovaalne, nelinurkne, kokkukäiv laud. Poleeritud, lakitud, värvitud laud. Laua taga, laua ääres, laua ümber istuma. Istu laua taha ja hakka kirjutama. Pereisa koht on laua otsas 'laua lühemal küljel'. Poiss ronis laua otsa 'laua peale'. Lillevaas, raamat on laual. Põrutab rusikaga lauale, vastu lauda. Auto eest tuli sada tuhat krooni lauale laduda. Paneb, lööb lahkumisavalduse lauale. Ei joonud end kunagi laua alla 'purupurju, pikali'. *Doktoridissertatsiooni pole meie instituudis naljalt keegi päris plaaniliseks tähtajaks lauale pannud. E. Raud. || (söögilaua, toidulaua kohta). Rikkalik, luksuslik, vaene, kehv laud. Lauda katma, kaunistama, koristama. Road kantakse lauda, lauale. Laud neljale. Tegin sünnipäevalistele korraliku laua. Kas pidu tuleb lauaga või ilma? Laud 'lubatud, ettenähtud toidud' haavandtõbe põdejale. Tellib laua, paneb restoranis laua kinni. Külalised paluti lauda. Istusime lauda. Istuti lauas, tõusti lauast. Mida perele lauale panna? Angerjat on meie laual harva. Pikk laud 'lauatäis' pulmarahvast. Kui kõik korraga sööma ei mahtunud, sõid vanemad ja tähtsamad esimeses lauas 'esimeses voorus', nooremad teises lauas 'teises voorus'. Meie laud 'laudkond' laulis teise lauaga vastamisi. Rootsi laud 'eine serveerimise viis, mille puhul igaüks võtab valmispandud toitudest soovitava ning sööb seistes v. valib istumiskoha vabalt'. || lauamängu puust, papist vms. materjalist alus. Otsiti lauad ja nupud ning hakati kabet mängima. Paul Keres andis simultaani 39 laual. Lauale tekkis viigiseis. Võistlused ruudulisel laual 'males'. || kõnek armulaud. Õpetaja võtab kirikulisi lauale. Nad polnud mitu aastat laual käinud. *Mamma võis ju rõõmus olla, et ei tarvitse kitsas kirikuvankris Hallistesse lauale sõita .. K. A. Hindrey.
▷ Liitsõnad: aia|laud, baari|laud, büroo|laud, diivani|laud, eine|laud, eksami|laud, hommiku|laud, joogi|laud, jooma|laud, joonestus|laud, juurdelõikamis|laud, jõulu|laud, kaardi|laud, kabineti|laud, kantselei|laud, kapp|laud, kirjutus|laud, klapp|laud, kohtu|laud, kohvi|laud, kontori|laud, kooli|laud, koroona|laud, kõrtsi|laud, kõrval|laud, köögi|laud, külm|laud, labor(atoorium)i|laud, lahkumis|laud, lille|laud, lõikus|laud, lõuna|laud, male|laud, masinakirja|laud, müügi|laud, naaber|laud, nurga|laud, operatsiooni|laud, peegli|laud, peo|laud, pere|laud, piljardi|laud, pulma|laud, pühade|laud, raadio|laud, serveerimis|laud, sorteerimis|laud, sööma|laud, sünnipäeva|laud, tee|laud, televiisori|laud, triikimis|laud, tualett|laud, töö|laud, õhtu|laud, õpetajalaud; armatuur|laud, vibrolaud.
3. ‹liitsõna järelosana› tähistab mõningaid (endisaegseid) asutusi v. nende allüksusi
▷ Liitsõnad: aadress|laud, eine|laud, lugemis|laud, passi|laud, valvelaud.

lava|matt
aiand õlgedest, pilliroost vm. materjalist matt [2] lavade katmiseks (hrl. öise jaheduse eest)

leht|kuld
tehn üliõhukeseks valtsitud kullast (v. seda imiteerivast materjalist) leht, kuldfoolium

liist ‹-u 21› ‹s›

1. kitsas piklik, hrl. õhuke ning vähemalt ühelt poolt tasane puidust, metallist vm. materjalist kinnitus- v. kaunistusriba. Liitekohad kaetakse liistudega, liitekohtadele lüüakse liistud peale. Dekoratiivsed liistud. Tõrvapapist katusepaanide servad kinnitatakse liistudega. Lauaplaat ääristatakse väärisvineerist liistuga. Kipsornamentidega liist seina ja lae piiril. || tekst tugevdav (ning kaunistav) riideriba. Liistuga tasku, kinnis.
▷ Liitsõnad: akna|liist, ehis|liist, katte|liist, metall-|liist, piki|liist, puu|liist, põik|liist, põranda|liist, tapeedi|liist, äärisliist; päisliist; kant|liist, nööbi|liist, taskuliist.
2. õhuke lõik, liistak. Lõikus kartulid, peedid liistudeks. Igale sööjale oli liist praetud soolaliha.
▷ Liitsõnad: kartuli|liist, leiva|liist, lihaliist.
3. jalatsite valmistamisel kasutatav puidust, plastmassist v. metallist vorm. Jalatsid tehakse liistu peal. Kitsas, lai, mugav liist. Pigistav king tuleks tõmmata liistu peale, kinga tuleks liistu peal venitada. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. || piltl (mingi mudeli, malli v. etaloni kohta). Koosolek käis harjunud liistu järgi. Tegelikkus ei lase end alati teooria liistule tõmmata.

lina ‹7› ‹s›

1. bot ühe- v. mitmeaastane kitsaste lehtede ning kuparviljadega taim (Linum)
▷ Liitsõnad: aaslina.
2. vormirohke kultuurtaim, harilik lina (Linum usitatissimum); selle taime töödeldavad varred ja neist saadav kiud. Lina külvama, kasvatama. Lina 'linapõld' on umbrohtunud. Lina kitkutakse käsitsi või koristatakse kombainiga. Peo linu. Lina kupardama, raatsima, leotama. Lina pandi likku, on leos. Leost võetud lina istutati, kükitati (kuivama). Lina harida tähendas teda lõugutada, ropsida ja sugeda. Keeras soetud linad nuusti, ketramiseks koonlaks. Keerutas linadest pastlanööri. Lina töötlemise vabrik. Linast kedratud lõng, niit. Vanasti olid põhiliseks riidematerjaliks vill ja lina. Pleekimata, pleegitatud lina. Juuksed valged nagu lina.
▷ Liitsõnad: kiu|lina, õlilina.
3. (mõnede algselt linasest materjalist esemete kohta). Valged värskelt triigitud linad laudadel. Magab puhaste lõhnavate linade vahel. Linad on pesus, kuivavad. Abar on kolmekordse linaga võrkpüünis. *Üksnes esimene puri .. paistis veel terve olevat, rabeles aga kogu linaga iilis, iga hetk rebeneda ähvardades. A. Hint.
▷ Liitsõnad: alus|lina, laud|lina, nooda|lina, pealis|lina, pits|lina, purje|lina, sauna|lina, supel|lina, suri|lina, teki|lina, vanni|lina, voodi|lina, võrgulina.
4. kinolina, kinoekraan. Millal uus film linale tuleb? *Oli äraarvamata mõnus see tuttav kinolõhn ja valge lina, millesse kiindus nii palju pilke. L. Promet.

lõike|töötlus
tehn töötlemisviis, mille puhul detaili saamiseks kõrvaldatakse osa tooriku materjalist laastudena, näit. treimine, hööveldamine, freesimine, puurimine, kammlõikamine, lihvimine

magamis|kott [-koti]

1. kokkurullituna kaasaskantav soojast materjalist kott väliööbimiseks. Polaaruurijate karusnahksed magamiskotid. Lamasime telgis magamiskottides. Pugesin magamiskotti, tirisin tõmbluku lõuani kinni.
2. hrv voodi-, aluskott. Õlgedega täidetud magamiskott.

mapp ‹mapi 21› ‹s›

1. kartongist, tehisnahast vm. kõvemast materjalist (sisetaskutega) kaaned mitmesuguste paberite vms. hoidmiseks; selline ümbris koos seesolevaga. Dokumendid, kirjad, paberid, joonised, noodid on mapi vahel. Võtab mapi vahelt ümbriku ja kirjapaberi. Paeltega kokku seotud mapp. Herbaarlehtede mapp. Ajaleheväljalõigete mapp. Suur riiul on täis mappe ja kiirköitjaid. Muuseumile anti üle mitu mappi kirjaniku käsikirju. Ilmus mapp Viiralti graafilisi lehti.
▷ Liitsõnad: akti|mapp, herbaar|mapp, joonistus|mapp, kirja|mapp, noodi|mapp, pildimapp.
2. hrl. käepidemeta üsna õhuke nahast vm. materjalist portfellitaoline ese (mõnikord kasut. ka portfelli kohta). Tõmblukuga mapp kaenlas. *Teerada pidi tuli maja poole mees, portfell käes. .. vist jälle mõni võimukandja, need ju käivad mappidega ringi. M. Rebane.

mask ‹-i 21› ‹s›

1. puidust, riidest, vahast, papist vm. materjalist näokate, mille eesmärgiks on muuta kandja mittetuntavaks v. teha ta teat. inimese v. olendi näoliseks. Vanad rituaalsed, kultuslikud maskid. Indiaanlaste maskid. Antiikteatri maskid. Naisel oli mask ees. Ants pani maski ette, võttis maski (näo) eest. Maskides mardisandid. Kallaletungija nägu varjas mask. | piltl. Kuulajate näol oli täieliku ükskõiksuse mask. Villemi nägu tardus maskiks 'muutus ilmetuks, läbitungimatuks'. Varjas oma tundeid ranguse maskiga. *See võis olla pila, ent võis olla ka surmtõsine elumõte eneseiroonia maski all. V. Adams.
▷ Liitsõnad: karnevali|mask, looma|mask, tantsu|mask, teatrimask; kips|mask, surimask.
2. maski (1. täh.) kandev, maskeeritud isik (näit. maskiballil). Balli maskide hulgas oli doominoid, pajatseid, korstnapühkijaid, türklasi. *Mööda Praha juudilinna liikusid rongkäigus ülemeelikud maskid .. L. Metsar (tlk).
3. näo ees kantav (v. sinna asetatav) vahend kaitseks, steriilsuse tagamiseks vm. otstarbeks. Gaasitorbiku mask. Lestade ja maskiga allveesportlased. Vehklejad kannavad maski. Keevitaja silmi kaitseb mask. Operatsiooni juures on meditsiinitöötajatel maskid ees. Gripi puhul soovitatakse kanda marlist maski. Narkoosiaparaadi mask.
▷ Liitsõnad: gaasi|mask, hapniku|mask, kaitse|mask, kummi|mask, marli|mask, narkoosi|mask, tolmu|mask, vehklemismask.
4. naha iluraviks hrl. lühikeseks ajaks näole määritav ainete kiht. Maskid toidavad, tugevdavad ja värskendavad nahka.
▷ Liitsõnad: kurgi|mask, muna|mask, toitemask.
5. fot läbipaistmatu ekraan, mis pildistamisel, kopeerimisel v. kujutise projitseerimisel varjab mingit osa kaadrist valguskiirte eest

medal ‹-i 2› ‹s›
lame hrl. ümmargune, ka tähe- vm. kujuline (vääris)metallist vm. materjalist aumärk v. mälestusese. Valgetähe, Maarja medal. Esimese järgu medal Suur Kuldtukat. Kuulus väejuht on autasustatud mitme ordeni ja medaliga. Kannab rinnas medalit. J. Hurt sai Geograafiaseltsilt tunnustusena Konstantini medali. Mitmeid leiutisi hinnati näitusel diplomi või medaliga. Poiss lõpetas keskkooli medaliga. Norra on saanud, võitnud taliolümpiamängudel palju medaleid. Meie suusataja tuli medalile 'võitis medali'. || hrl. ümmargune mündikujuline märk teat. isiku v. sündmuse mälestuseks. Borodino lahingu medal. || piltl (probleemi, nähtuse erinevatest, hrl. vastandlikest pooltest rääkides). Igal medalil on kaks külge, on ka teine külg.
▷ Liitsõnad: hõbe|medal, juubeli|medal, kuld|medal, mälestus|medal, olümpia|medal, pronksmedal.

modelleerima ‹42›

1. ka kunst voolima, (plastsest materjalist) vormima, kujundama; (maalis, joonistuses:) valguse ja varju efektidega ümarvormi illusiooni looma. Kujur on modelleerinud rohkesti büste. Modelleeris savist mitmesuguseid linde ja loomi. Näopartii modelleeriti pehmete pintslitõmmetega. | piltl. Tuul on tufi sakilisteks kaljudeks modelleerinud.
2. esemete, nähtuste ja protsesside mudeleid koostama ja neid uurima, mudeldama. Rõivaid, jalanõusid modelleerima. Teadlased püüavad plasmaseadmetega modelleerida mitmesuguseid kosmilisi protsesse.

mosaiik ‹-iigi 21› ‹s›
kunst erivärvilistest kivikestest, klaasitükkidest vm. materjalist kokku sobitatud pilt v. ornament pinnakaunistuseks; vastav tehnika. Mosaiigiga kaunistatud laed, seinad, põrand, sambad. Põrandat, seinu katavad mosaiigid. || piltl (millegi erinevatest osadest, kildudest koosneva kohta). Sügislehtede värviküllane mosaiik. Muljetest moodustus omapärane mosaiik.
▷ Liitsõnad: kivi|mosaiik, klaas|mosaiik, marmor|mosaiik, puitmosaiik; lae|mosaiik, põranda|mosaiik, seinamosaiik.

muhvel ‹-vli, -vlit 2› ‹s›
tehn tulekindlast materjalist v. kuumuskindlast sulamist kuumutuskamber (hrl. muhvelahjus)

muld|pott
aiand turbamullast, kõdusõnnikust jm. mullas lagunevast materjalist pressitud potjas moodustis hrl. köögiviljaistikute kasvatamiseks lavas ning väljaistutamiseks avamaale

muld|vorm
tehn liivast, savist jm. materjalist ühekordne valuvorm

mõrd ‹mõrra 23› ‹s›

1. puitvõrudele tugineva võrgust, vitstest vm. materjalist kerega ja pujusega kalapüünis. Mõrra kere, suu, pujus, pära. Mõrda punuma. Mõrrad viidi, lasti vette. Kalapüük mõrdadega. Käidi mõrdu nõudmas, välja võtmas. Igas mõrras oli kalu. Mehed läksid mõrrale 'mõrrapüügile', tulid mõrralt 'mõrrapüügilt'. Kes kala mõrras, see tahab välja; kes väljas, see tahab mõrda. || piltl püünis, lõks. Pettur püüab lihtsameelseid oma mõrda tõmmata. Kuidas ta nii kergesti selle naise mõrda läks, sattus! Mina ei lase end mõrda vedada, ei lähe tema mõrda. Otsib rikast naist, aga keegi ei jää mõrda. Küll ta mõne ikka oma mõrda meelitab. *Ei, Bennol oli nuppu ja taipu, kuidas vanameest mõrda ajada. B. Kangro.
▷ Liitsõnad: jõe|mõrd, kast|mõrd, mere|mõrd, raam|mõrd, vits|mõrd, ääremõrd; angerja|mõrd, räime|mõrd, siia|mõrd, silmu|mõrd, tindimõrd.
2. hlv liiderlik mehi jahtiv naisterahvas. Kas ta leidis korraliku naise või sattus mõne vana mõrraga kokku? *„Kui madrus kaugesõidult tuleb, siis on iga sadamakõrtsi mõrd tema silmis madonna,” ütles Agur. P. Kuusberg.

mähe ‹mähkme 17› ‹s›

1. imiku (ala)keha ümber kinnitatav hea imamisvõimega materjalist ese (varemalt hrl. rätikukujuline linake). Kolm-, nelinurksed mähkmed. Marlist, flanellist mähkmed. Paberist mähkmed ühekordseks kasutamiseks. Kas oskad imikut mähkida, mähkmeid vahetada, kuivi mähkmeid panna? Mähkmeis lapsuke hällis. Laps nutab, on vist mähkmed märjaks teinud, mähkmed on vist märjad. *Mähkmeist peale jälgis sind oht / .. sullegi elus määrati koht / kibedat sulaseleiba süüa. P. Haavaoks. *Kui laguneksid hinge ümbert ihu mähkmed, naha kitsas laha .. M. Under.
2. van haavaside. Haavatul oli käsi, pea mähkmeis. *.. otseteed võitlusest oli tulnud, käsivars alles mähkmes .. K. A. Hindrey.

naast ‹-u 21› ‹s›

1. metallist vm. materjalist kaunistav, tugevdav v. kinnitav kilbike, nupuke v. plaadike (näit. rihmal, vööl, relval, kirstul). Pussitupe, mõõgavöö, noapea hõbedased, pärlmutrist naastud. Naastudega kaunistatud hobuseriistad, sõjarüü. Sepistatud naastudega tammepuust uks, värav. Auto jääkummide protektorisse on haarduvuse suurendamiseks pressitud kõvasulamist naeljad naastud. || (mitmesuguste muude pinnast veidi kõrgemate kühmukeste, mõhnade, liistakute v. kilbikeste kohta). Rooste pudeneb raua pinnalt naastudena. Naastud hobuse jalgadel. Sarvjad naastud linnu varvaste vahel. Põletikulised naastud suu limaskestal.
▷ Liitsõnad: hõbe|naast, kummi|naast, luu|naast, messing|naast, metall|naast, plekk|naast, pronks|naast, sarv|naast, teras|naast, tina|naast, vasknaast.
2. bot kroonlehe ülemine, laiem osa

neoon|vest
(teat. helendavast materjalist vesti kohta). Neoonvestiga politseinik.

nikerdama ‹37›
terariista abil puusse vm. materjalisse kujutisi, mustrit jne. lõikama; puust vm. materjalist mingit (väikest) eset välja lõikama v. voolima. Nikerdasin oma nimetähed puukooresse, seinapalki. Isa nikerdab lapsele puuhobust. Puutüvest tahutud inimkuju nägu oli peenelt välja nikerdatud. Eebenipuust, elevandiluust nikerdatud krutsifiks. Nikerdatud kaanega laegas. Vene stiilis puumajad nikerdatud akna- ja kelbalaudadega. Nikerdatud otstega puuvoodi. Nikerdatud jalgadega laud. *Juhan istus keldritrepil ja nikerdas põdrasarvest piibukaha .. L. Kibuvits. *Handid nikerdasid pulmadeks erilise pulmamõla .. L. Meri. || piltl midagi üksikasjadeni viimistledes v. nokitsedes tegema. Nikerdab nööpauke teha. Nii peene tikandi kallal peab liiga kaua nikerdama. *Vaadake vanu kirjanikke ja maalijaid, nii öeldakse, nemad ei kurnanud sääski vormi nimel ega nikerdanud stiili kallal. F. Tuglas. || kõnek (enda kasuks) kombineerima. Ehk annab ühe vaba päeva nikerdada?

panama|kübar
madala lameda põhja ja sirge äärega punutud suvekübar; äärega suvekübar mingist kergemast materjalist. Valge laiaääreline panamakübar. Laste panamakübaraid õmmeldakse pikeest.

paneel ‹-i 21› ‹s›
ehit
1. puittahveldis siseruumide seinte alaosal; ka kividega vm. materjaliga kaetud v. erivärviline siseseinte alaosa. Tumedast tammest paneelidega kaunistatud saal. Valgeks lubjatud seinu kaunistas lai värviline paneel.
▷ Liitsõnad: tamme|paneel, vineerpaneel.
2. tööstuslikult toodetav raudbetoonist vm. materjalist suur plaadikujuline ehitusdetail. Välisseina, vahelagede paneelid. Paneelidest monteeritud elamu. Paneeli kõrgus võrdub korruse kõrgusega ja laius kandvate põikseinte vahekaugusega.
▷ Liitsõnad: kergbetoon|paneel, raudbetoonpaneel; katuse|paneel, lae|paneel, seina|paneel, sokli|paneel, välispaneel; katte|paneel, tugipaneel; ribi|paneel, õõnespaneel; suurpaneel.
3. mäend pea- ja paneelistrekkidega piiratud rõhtsate maavarakihtidega kaevandusvälja koristuseks ettevalmistatud osa
4. tehn seadme v. aparaadi terviklik osa, mis hrl. koosneb plast- v. metallplaadist ja sellele kinnitatud elektriahelaelementidest
▷ Liitsõnad: isoleer|paneel, juhtimis|paneel, valgustuspaneel.
5. info brauseri alamaken
6. maj püsivastajaskond (statistikas)

panus ‹-e 4› ‹s›

1. kellegi poolt antu, juurdepandu, lisatu. Igakuine panus pangaarvele. A. Kitzbergi panus eesti näitekirjandusse. Võimlejate panus meie sportlaste üldvõidu heaks. Kõige tähelepanuväärsem teaduslik panus on tal astronoomias. *Ristna kargas püsti ja lubas kähku puhvetist oma panuse tuua. V. Gross.
2. kunst põhimaterjalisse kaunistuseks lisatav muust materjalist v. muud värvi tükike. Väärismetallist, merevaigust panustega ehetelaegas.
3. mängu pandud summa. Ruletilaudadel oli kõige väiksem panus 10 franki. Mehed tagusid kaarte pisikeste panuste peale. Totalisaatoril tehti panused samadele meestele, hobustele. Ta mängis üha suuremate panustega. | piltl. *Jäi minu mängu ainus panus – / mu elurõõm ja kümme küünt. J. Sütiste.
4. arheol hauda kaasapandud ese. Surnule pandi hauda kaasa mitmesuguseid panuseid: toitu, rõivaid, tarbeesemeid, relvi, ehteid, raha. Panuste poolest rikkad kalmed, hauad.
▷ Liitsõnad: hauapanus.

panus|tehnika
kunst esemete kaunistamine teisest materjalist või teist värvi osadega, mis kinnitatakse hrl. eseme süvendatud kohtadesse

parukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
pea kuju järgivale (riidest) alusele kinnitatud juustest v. juuksesarnasest materjalist kate, mis asendab v. varjab kandja oma juukseid. Naiste, meeste, lokitud parukas. Kannab oma juustest tehtud parukat. Näitlejat pildistati grimeeritult ja parukas. Parukat kammima, värvima, parandama. Proovib parukat, paneb paruka pähe. Parukas ei püsinud hästi peas. Paruka alt tuli nähtavale kiilaspea. || piltl juuksed. Tal on võimas, metsik, paks parukas. Parukas on pikaks kasvanud. Ta parukas on niisugune, et käärid ei hakka peale.

peen ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. suhteliselt väikese läbi-(ning ümber)mõõduga, peenike(ne).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peened taimevarred. Peened nõtked oksad. Kõrsheina peen ja tihe juurestik. Peene tüvega sookask. Peen ora. Peente varrastega kootud sall. Medaljon oli peene keti otsas. Peene kontsaga kingad. Peene otsaga pintsel. Sael on peened hambad. Peentest lattidest tara. Kepp läheb ühest otsast peenemaks. Lõhkus kõik saetud puud peeneks. Hästi peen niit, lõng, nöör. Peen 'peenest lõngast' kalev. Peen linane riie. Peene 'peentest kiududest koosneva' villaga lammas. Peened veresooned. Peen suitsujuga, piimanire. Peened sääred, jalad, käsivarred. Pikad peened sõrmed. Peen kongis nina. Peene pihaga noorik. Peene kondiga kõhetu mees. Lapse kael oli haigusega na peeneks jäänud. Õde on sinust peenem. Maani kleit tegi teda pikemaks ja peenemaks, kui ta oli. b. (hrl. tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peened jooned, triibud, nöörvoldid. Pideva peene joonega tõmmatud kontuur. Peened kõrges kaares kulmud. Peened kortsud näos. Mitu peent kurdu otsa ees. Klaas oli täis peeni pragusid. Kivimi peened lõhed ja praod. Peent kirja on raske lugeda. Tiheda peene käekirjaga täidetud leheküljed. *Saarlased olid jõudnud juba saare varju, laine muutus peenemaks, enam ei visanud vett üle parda. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: ime|peen, juus|peen, jõhv|peen, niit|peen, nõel|peen, piits|peen, pilbas|peen, raag|peen, tikk|peen, ülipeen.
2. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda, harvemini eseme kohta), peenike(ne); ant. jäme. Peen kruus, valge liiv. Murenenud kivimite peen puru, peen prügi. Peen tubakapuru, põhupraht. Peen pulber, jahu. Hästi peen püül. Riputas peent suhkrut peale. Peent jahutolmu oli kogu veski täis. Timutil on väga peen seeme. Sadas, tibas, piserdas peent vihma. Peened liivaterad, lumekübemed. Peened värvilised helmed. Peened haavlid. Peened higipisarad, tedretähnid näol. Klaas purunes peenteks kildudeks. Peeneks hakitud muna, sibul. Peeneks raiutud peedi- ja kapsalehed. Peeneks jahvatatud kriit. Mälus toidu, pudistas leiva, hõõrus terad peeneks. Külje all peeneks kulunud põhk. Murdis tiku peeneks pihuks. Peen 'väikeseauguline' sõel, riiv, võrgulina. Rukkitera jääb, pohlad jäävad tänavu peeneks. Peenemad kartulid jäid seemneks. *Indrek oma alaliste juurdlustega õõnestas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ime|peen, pihu|peen, pool|peen, tolm|peen, tuhk|peen, udu|peen, ülipeen.
3. äärmiselt üksikasjalikku tööoskust ja täpsust nõudev; detailne, ülimalt täpne, peenike(ne). Peen ja aeganõudev töö. Õpetas tütarlastele peent näputööd. Juveliiri peen töö. Peenema rauatöö mees. Mul pole enam silmi nii peene töö jaoks. Peen tikand, nikerdus. Peene ornamendi ja töötlusega mõõga käepide. Peenem viimistlus, lihv. Peene konstruktsiooniga süst. Peen orkestratsioon. G. Reindorffi illustratsioonide peen läbijoonistatus. Kõige peenemate üksikasjadeni läbimõeldud kava. Peen arvepidamine väljaminekute kohta. Peened 'täpsed' mõõtmised, mõõteriistad. *Meid köidab ürgaja kunstnike peen vaatlusoskus, anne rõhutada kujutatava kõige olulisemaid tunnuseid. K. Põllu. || (meelte, vaistu kohta:) vähimaidki varjundeid eraldav, tundlik, terav. Peen haistmine, kõrv. Peen vaist, instinkt. Tal on peen nina kahtlaste asjade tabamiseks.
4. vaevumärgatav, raskesti eraldatav v. taibatav, varjatud, kerge. Peen naeratus, muie suunurkades. Peen iroonia. Peen vihje, nüanss. See oli vaid peen nali. Peened värvivarjundid. Jahikoera nina eraldab kõige peenemaid lõhnu. Nii peent vahet ei oska keegi teha.
5. kvaliteetne, väärtuslik, omas liigis parimate hulka kuuluv. a. paremast materjalist, kallihinnaline, elegantne, luksuslik. Peened road, söögid, joogid, napsid, veinid. Pudel peenemat viina. Laual oli peeni hõrgutisi. Kõige peenemad lauanõud! Peen linnaülikond, kübar. Peened kõrge kontsaga kingad. Peen pesu. Peenes riides noormees. Peen välismaa ümbrik. Peen Prantsuse lõhnaõli. Peen lõhn, aroom. *.. ka peenemat linna seepi pojakese pesemiseks poest koju toonud. R. Kolk. b. kõrgemasse, varakamasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, härrandlik. Peen daam, härra, preili, kavaler. Peenem inimene juba sellisesse kohta ei tule. Eerik oli peen mees ja alati elegantselt riides. Linnas elavad sugulased olid hirmus peened. Peenem rahvas, seltskond, linnaosa. Peen restoran, kohvik, lokaal, kõrts. Peatusime kõige peenemas hotellis. Läheme kuhugi peenemasse kohta sööma. Teenis teenijana peentes majades. Õppis peenes koolis. Puhtam ja peenem amet, töökoht. Ta on maast madalast peenema eluga harjunud. Peen kasvatus, toon. Peened kombed. Peen käitumine. Peente maneeridega mees. Tal oli peen saksa nimi. Orhideed – see on midagi väga peent! Pidas ennast liiga peeneks, et koristaja kohta vastu võtta. Tahab igatpidi peen välja näha. Pidas end oma kolleegidest paremaks ja peenemaks. Peen oli natuke klaveril klimberdada, esietendustel käia. *Osata jääl liuelda näis peen, kuulus hea tooni hulka. E. Õun. *Ikka rohkem kiskus teda tädi juurde, kus kõik oli parem, peenem ja avaram. V. Saar.
6. (ülekantumate tähendusvarjundite märkimiseks, eriti sisemiste väärtuste puhul:) hea, asjatundlik, sügav, viimistletud, lihvitud, valitud; õilis, meeldiv. Peen inimesetundja, interpreet. Põhjalik ja peen eksperimentaator. Peen muusikatundmine, psühholoogiline analüüs. Peen lavastus, avangukäsitlus. Peen diplomaatia, taktika. Hingelt peen inimene. Kunstniku peen isikupära. Temas oli peent huumorimeelt. Autori peen ja hingestatud lürism. Värvitoonide peen harmoonia. Tõelise „Suislepa” peen maitse. Kadakasuitsu peen aroom. Peen värvigamma, kunstimaitse. *Hobune on peen ja puhas loom, tundlik nagu viiul. M. Traat.
7. (näo, näojoonte kohta:) meeldiv, peenejooneline, sümpaatne, ka intelligentsusest tunnistust andev. Peente näojoontega naine. Jälgisin ta peent profiili. *Ilus, peen nägu, suured, natuke kurvailmelised silmad. K. Ainver.
8. kaval, osav, riukaline, peenike(ne). Peen sell, kelm, suli, väljapressija. Väga peen karjerist. Peen nipp, trikk. Mis peene nõksuga ta sisse pääsis? Pidas peent plaani. Ajab peent poliitikat. Pole midagi öelda, peened poisid, oskavad äri teha! *Vast oli maailm tõesti peamiselt kelmide ja variseride maailm ning Valt Vilmergi oli seda peenel kombel... L. Anvelt.
9. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peenike(ne). Karjub peene kileda häälega. Peen piuksuv hääl. Räägib, laulab peene häälega. Tüdruk nuttis imeliku peene häälega. Tihased siutsuvad peene häälega. Kostab peent vilinat.
10. (raha kohta:) väikese väärtusega. Raha peeneks 'väiksema väärtusega üksusteks' vahetama. Peent raha oli tal ainult mõnikümmend senti. Kas te saate mul sajakroonise peenemaks vahetada?

peenike(ne) ‹-se 5›
I. ‹adj›
1. peen (1., 2. täh.).; ant. jäme. a. (pikkade, hrl. silinderjate esemete ja moodustiste, ka keha ja kehaosade kohta). Peenike kasevibalik. Peenikesed oksad, juured, varred, leherootsud. Peenike nõel, sukavarras, traat, raudtoru. Peenike pliiats. Peenike niit, lõng, nöör. Peenike 'peenikesest lõngast' kangas, riie. Peenikesed sõrmed, käsivarred, sääred, jalad. Peenikeste patsidega tüdruk. Ta on õbluke ja peenikese pihaga, pihast peenike, keskelt peenike. Sul on kont peenike, sa ei jaksa palju tõsta. Mees polnud paks ega ka peenike. Poiss on peenike kui piibuork, piitsavars. Koeral oli peenike saba. Angerjas on pikk ja peenike. Korstnast kerkis peenike suitsusammas. Parem pikk ja peenike nälg, kui jäme ja lühike nälg. || (tasapinnaliste moodustiste kohta:) kitsas v. väike (sageli ka tihe, kribuline). Peenikesed kulmud. Peenikesed kortsud näos. Tõmbas sulega ilusa peenikese kriipsu. Peenike kribuline kiri. b. ühesugustest pisikestest (eriti ümmargustest) osistest koosnev (ka sellise osise enda kohta). Peenike liiv, tolm. Peenike sool, suhkur. Väga peenike pulber. Peenike klaasipuru. Põua tõttu jäi rukkitera peenikeseks. Peenikesed vihmapiisad. Udutab, piserdab, tibab, tibutab peenikest vihma. Hakkas sadama, pihutama peenikest lund.
▷ Liitsõnad: ime|peenike(ne), pihu|peenike(ne), pilbas|peenike(ne), ülipeenike.
2. omas liigis parimate hulka kuuluv, väärtuslik, väga kõrgeks hinnatav, peen. a. kõrgemasse, haritumasse, esinduslikumasse kihti kuuluv v. selliseks peetav; sellele kihile omane; suursugune, noobel, valitud. Peenike härra, proua, härrasmees, isand. Päris peenike saks kohe! Hulk peenikest rahvast koos. Peenikesed kombed. Ta on väga peenikese käitumisega. *Kui tast tark, peenike mees saaks! Kas advokaat, tohter, kohtuhärra või kirikuõpetaja.. E. Vilde. *Madam Evert pidas peenikeseks aeg-ajalt sõrme kõrvaaugu sisse pista ja kutistada.. A. Kitzberg. b. paremast materjalist, kallihinnaline; luksuslik, elegantne. Väga peenikesed riided seljas. Peenike kleit, pesu. Peenikesed toidud, joogid, napsid, suupisted. Peenike numbrituba televiisori ja telefoniga. Neil olevat oma maja, auto ja ka muidu peenike elamine. Küll on peenikene värk!
3. täpne, täpsust nõudev, peen; oskuslik, kvalifitseeritud. See oli väga peenike töö. Pidas rahaasjus peenikest arvestust. Peenike tisler, rätsep. Kiviraiuja oli peenike meister. Peenike asjatundja. *Igast [templi] jaost paistab ehitajate vägev võim ja peenike kunstitundmus välja. E. Bornhöhe.
4. kaval, osav, riukalik, peen. Peenike sell, vend, suli. See mees on peenike poiss, teab, mis teha. Peenikesed vigurid. See oli neil peenike kokkumäng. Peenike nali. *Ei vajatud enam peenikest poliitikat ega diplomaatilisi intriige. L. Metsar.
5. (hääle, heli kohta:) kõrge, hele, peen. Nii suur mees ja nii peenike hääl! Kostis lapse peenike viril nutuhääl. Varss hirnus peenikese häälega. Kuulis selja tagant pikka ja peenikest vilet.
6. (raha kohta:) väikese väärtusega, peen. Mul ei ole peenikest raha. Raha peenikeseks tegema 'lahti vahetama'.
II. ‹s› kõnek peenraha. Kogu peenike kulus ajalehe peale. *.. seletab, et pole ta salamüüja ning pole tal peenikest tagasi anda. V. Gross.

peliit ‹-liidi 21› ‹s›
geol väga peeneteralisest materjalist ja savimineraalidest koosnev sete v. kivim

pesu|kinnas
karedast materjalist kinnas pesemisel nühkimisvahendina. Froteest, jämedamast nöörist pesukinnas. Pani pesukinda kätte ja hakkas ennast, last pesema.

pesu|käsn

1. zool soojade merede käsn, kelle toes koosneb elastsetest sarvjatest kiududest (Euspongia)
2. käsna (1. täh.) toesest vm. urbsest materjalist pesemisvahend. Pesi ennast pesukäsnaga. Tee pesukäsn märjaks ja määri seepi peale! Nagu pesukäsn imeb sammal end vett täis.

pesu|laud

1. lauakujuline puust (vm. materjalist) ese, mille peal pestes pesu nühitakse. Puust, lainelisest plekist pesulaud. Pani särgi pesulauale ja hakkas harjaga nühkima. Lame nagu pesulaud (öeldakse lameda rinnaga naisterahva kohta).
2. mööbliese pesemisel vajalike tarvete jaoks. Pesulaual oli kauss, seep ja kann veega. Vanaaegne peegliga pesulaud.

piitsa|piug
piitsa varre külge kinnitatud kiudainest, nahast vm. materjalist põimitud v. keeratud nöör löömiseks. Sähvas piitsapiuga hobusele vastu külge. Sõnad lõid piitsapiuna. *Närisid külmunud liharibasid, sitkeid nagu piitsapiug.. M. Rebane.

pitsat ‹-i, -it 2› ‹s›

1. pitseri löömiseks kasutatav kõvast materjalist (näit. metallist) vorm, millesse on peegelpildis uurendatud pilt, märk v. kiri. Instituudi, ametiühingu pitsat. Kolmnurkne, ovaalne pitsat. Riigivapi kujutise ja asutuse nimetusega ümmargune pitsat. Ta lõi pitsatiga tõendile pitseri. Pitsatiga sõrmus.
▷ Liitsõnad: riigi|pitsat, vapipitsat.
2. pitser. Ta lõi paberile pitsati alla. Murdis panderolli pitsatid lahti. | piltl. *.. ja õhtu pitsat, hämaruse vari, / laskub veele.. H. Mänd.

pool|tald
jalatsi talla päkaosa tugevdav nahast, kummist vm. materjalist kiht. Kingsepp lõi saabastele uued pooltallad alla.

present ‹-sendi 21› ‹s›
jäme labase sidusega linane v. poollinane riie, mis on impregneeritud kõdunemiskindlaks; sellest materjalist varikate. Presendist telk, kindad, kombinesoon, kate. Koorem kaeti presendiga kinni. Kuhjale tõmmati present peale. *.. poeme vetelpääste paatidesse presendi alla. T. Vint.

press|vorm
tehn vorm plastmassist, sulametallist jm. materjalist esemete tootmiseks pressimise teel

prisma ‹6› ‹s›
mat hulktahukas, mille põhjatahud on vastavalt paralleelsete külgedega ühitatavad hulknurgad, kuna külgtahud on rööpkülikud, millel on kummagi põhjaga ühine külg. Prisma kõrgus, täispindala, ruumala. || sellekujuline keha, ese vms. Klaasist, metallist prisma. Optiline prisma 'läbipaistvast materjalist prisma, mille tahkudel valgus peegeldub v. murdub'. Spektrograafi prisma. *Neljas [lumehelbe] peavorm kujutab endast kuuenurgelist pikergust prismat.. K. Põldmaa. || piltl (subjektiivse, millestki mõjustatud suhtumise, nägemise jms. kohta). Ta vaatab, näeb elu fanaatilise usu prisma läbi. *.. mõtlev, analüüsiv, lavakujusid läbi oma individuaalsuse prisma laskev näitleja suudab ajaga sammu pidada.. L. Talts.
▷ Liitsõnad: kald|prisma, püstprisma; klaasprisma.

puri ‹purje pl. part purjesid 32› ‹s›

1. hrl. purjeriidest (harva ka jäigast materjalist) kolm- v. nelinurkne tuulepüüdur, mille abil laev v. muu sõiduk pannakse liikuma, seil. Laeva, paadi, jääpurjeka puri. Raa, kahvli, poomi külge kinnitatud puri. Kolmnurkne kahvlita bermuuda puri. Kaldse raaga ladina puri. Ühe purjega lodi. Laev liikus purjede jõul. Purjesid heiskama, üles tõmbama, püsti seadma, lahti päästma, kinnitama, pingutama. Purjesid sihtima 'korda seadma'. Laeval on purjed peal. Laev viidi purje alla 'heisati purjed'. Kuunarid olid kogu öö purjede all. Laev läheb täiel purjel, täies purjes 'kõik purjed heisatud; ka: täie hooga'. Laev on purjes. Pooles purjes prikk. Laev tõstis purjed üles 'heiskas purjed; ka: alustas reisi'. Tormi ajaks peab purje rehvima, purjesid vähendama. Purjesid alla laskma, kokku panema. Tagumine puri võeti maha. Mastipuud ja raad seisid purjedeta. Purjesid parandama, paikama. Sea puri tuule järgi! Purjed võtavad tuult, paisuvad tuules, tõmbuvad pingule. Puri laperdab, plaksub tuules. Purjed on pingul, ripuvad tühjalt, lõdvalt. Puri on tühi. Tuul täidab purje, paisutab purjesid, paneb purjed õõtsuma, lööb purjed puruks. Tuul mängib purjedes. Taamal valendab üksik puri. Pluus paisus tuules nagu puri. *Lamari laevastik koosnes neljakümnest purjest [= purjekast]. Ü. Kurvits (tlk). *.. nägu, mille keskel natuke ootamatult asub peenike, kühmuga ja selgelt joonistatud purjedega [= tiibadega] nina. J. Kross. || piltl (eeskätt ühenduses kellegi v. millegi tegevuse hoogsuse, edukusega). Mu mõtted ja teod said tuult purjedesse. Üritab peale kooli lõpetamist purjesid seada. Rahvuslased puhusid tuult presidendi purjedesse. Kus poistel on täna purjed peal! Mari võttis vanamehel kiiresti tuule purjedest. See pole õige naine sinu purjesid paisutama. Elu puhub ta purjedesse karme tuuli. Töö käib täies, pooles purjes. Mehed tõmbasid kõrtsis endile purjed peale 'jõid end purju'. *Viivu seisis kapten sõnuta; hing purjis, põikas ta korraks tulevikku. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: besaan|puri, ees|puri, groot|puri, kahvel|puri, lisa|puri, lüüger|puri, marss|puri, pirkel|puri, praam|puri, priit|puri, raa|puri, suur|puri, taga|puri, topp-|puri, tormipuri.
2. tuuliku tiiva külge kinnitatav tuulepüüdur. Purjed lotendavad tiibade küljes. *Aga tuulik oli ka peaaegu uus ning tiivarestide peal paksust puldanist purjed. H. Sergo.
3. kalastaja tuulekaitse. Puri kaitseb lagedal jääl tuule ja tuisklume eest.
4. bot liblikõie ülemine kroonleht. Õie puri, tiivad ja laevuke.

purk ‹purgi 21› ‹s›

1. laia suuga hrl. silindriline anum (millegi hoidmiseks v. säilitamiseks). Klaasist, plekist purk. Pooleliitrine, liitrine, sajagrammine purk. Suur, väike purk. Täis, tühi, poolik, kinnine purk. Purki avama, sulgema, kaanetama, täitma, tühjendama, pesema. Purk läks katki. Valas tulise moosi purkidesse. Kallas purgi sisu kaussi. Ahmib seeni otse purgist. Sõi purgi korraga tühjaks. Silgud, kurgid laoti purki. Ta säilitab liha purkides. Riiulid on purke täis. Leideni purk 'vanim kondensaatoritüüp: metallfooliumiga kaetud dielektrilisest materjalist purk'. | (ühekordselt kasutatava plekist konservipakendina). Kondenspiima purk. Pilseni õlle purk. || purgitäis. Purk moosi, mett, oliive, Mulgi kapsaid, kohvi. Palun purk koort. Ostsin kaks purki valget värvi. Vaseliin maksab viis krooni purk.
▷ Liitsõnad: borši|purk, keedise|purk, kompveki|purk, konservi|purk, koore|purk, kurgi|purk, majoneesi|purk, mee|purk, moosi|purk, rohu|purk, seene|purk, supi|purk, vekk|purk, õllepurk; klaas|purk, plekkpurk.
2. släng televiisor, telepurk. *Orvi .. keeras televiisorile selja. Redi jäi ekraanile möirgama. Ta ei saanud sealt purgist välja, et Orvile järele tulla. A. Beekman.

pääste|rõngas
korgist vms. materjalist rõngakujuline vetelpäästevahend. Vette kukkunud madrusele visati päästerõngas. Päästepaadi külgedel rippusid oranžid päästerõngad. Haarasin sellest mõttest kinni kui uppuja päästerõngast. *Ma haarasin tema nagu päästerõnga järele. F. Tuglas. | piltl. Sina oled minu ainus, viimane päästerõngas!

püst|koda
etn kooniline püstteivastest kere ja erinevast materjalist kattega Põhja-Euraasia rahvaste (ürgne) tulekoldega elamu. Nahkadega, tohuga kaetud püstkoda. Lattidest, teivastest, ritvadest laotud püstkoda. Jakuutide, neenetsite püstkojad. Saamide püstkoda kutsutakse tšummiks. || ehituselt samasugune lahtise tulekoldega suveköök Eestis. *Püstkojas oli kolle – kolm-neli maakivi sõõris, ja suvel, kui toas oli palav ja kohutavalt kärbseid, keedeti siin sööki ja pesti pesu. M. Metsanurk.

püünis|vöö
aiand viljapuu tüvele seotav paberist, riidest, traatvõrgust, õlgedest vm. materjalist riba tüvedel talvituvate kahjurputukate püüdmiseks

raid|kunst
kunst skulptuuri liik, kus kujud valmistatakse mingist jäigast materjalist. Eesti raidkunsti rajajad A. Weizenberg ja A. Adamson.

ranits ‹-a 2› ‹s›

1. rihmadega seljas kantav jäigast materjalist koolikott (noorematel õpilastel). Ranits koolitarvetega. Poiss pani raamatud ja vihikud ranitsasse. Koolimaja poole ruttas lapsi, mõnel ranits seljas, mõnel koolikott käe otsas.
2. sõdurite varasem, raamistikule tõmmatud jäigast materjalist seljakott. *Ta nägi kujutluses soldatite ridu tolmusel teel marssimas, rängad ranitsad seljas .. M. Metsanurk.

rihm ‹-a 23› ‹s›

1. nahast vm. painduvast materjalist ühtlase paksuse ning laiusega riba, mis on sageli varustatud pandla vm. kinnitusvahendiga. Seljakoti, suusakepi rihm. Hobuserakmete rihmad. Toornahast lõigatud rihmad. Mulkidel oli kasukas kaunistatud pargitud nahast rihmadega. Väljaveninud rihmadega suvekingad. Käekella nikeldatud või kroomitud rihm. Kannab pükste peal laia, suure pandlaga rihma. Tõmbas vihmakuue rihmaga kõvasti kinni. Tüdrukul käib kott rihmaga üle õla. Püss rihmal vasakul õlal. Kohver oli rihmaga ümbert kinni seotud. Koerad peavad olema rihmas, käima rihma otsas. Hoia trammis lae all rippuvast rihmast kinni. Habemenuga liibitakse rihma peal, rihmal. Eluisu on otsas, tõmba või rihm kaela 'poo end üles'. Pajukoort kisti pikkade rihmadena. Lõo lõikab rihmad ja kurg annab saapad. | piltl. Teise inimese seljast on lihtne rihma lõigata. Kavatsesid terve korvitäie head-paremat rihma vahele laadida 'ära süüa'. Mis elu see on, hommikust õhtuni rihm peal! 'pole võimalust hinge tõmmata'. || (karistusvahendina, hrl. püksirihma kohta). Ulakale poisile anti kodus rihma. Ta pole lapsepõlves kunagi rihma saanud. Vihm peksis näkku nagu saja märja rihmaga. *Kodus isa vits ja rihm, koolis poiste kõrvakiilud. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: higi|rihm, hoide|rihm, jaluse|rihm, jalutus|rihm, kaela|rihm, kande|rihm, kanna|rihm, kella|rihm, kiivri|rihm, kinnitus|rihm, kummi|rihm, lakk|rihm, lõua|rihm, mõõdu|rihm, mütsi|rihm, nahk|rihm, ohja|rihm, ohutus|rihm, present|rihm, päitse|rihm, püksi|rihm, püssi|rihm, rakme|rihm, randme|rihm, ratsme|rihm, rinnuse|rihm, saba|rihm, sedelga|rihm, sentimeetri|rihm, talutus|rihm, trengi|rihm, turva|rihm, valja|rihm, veo|rihm, vöö|rihm, õlarihm.
2. tehn hõõrdejõudude toimel liikumist ja pöördemomenti ühelt rattalt teisele üle kandev painduv vaheelement. Aurukatel paneb viljapeksumasina käima rihma abil. Rihmad tõmbavad võllid veerema. Ratas viskas rihma pealt.
▷ Liitsõnad: ajami|rihm, kiil|rihm, lame|rihm, masina|rihm, pingutus|rihm, ülekanderihm.

ripp|lagi
ehit lae alla riputatud plaatidest, metallist vm. materjalist viimistluskate

rumm ‹-u 21› ‹s›

1. ratta (1. täh.) tugev keskosa, milles on ava võlli v. telje tarvis. Metallist, puust rumm. Treitud, tahutud rumm. Vankriratta rummud tehti kasest. Määrimata rumm hakkas nagisema, kriuksuma. Rumm on pöiaga ühendatud kodarate või kilbi abil. Ohjad on ümber rummu kinni jooksnud. Vankrid, rattad vajusid rummuni sisse. Vesi, pori ulatus rummuni, rummudeni. Paistes jalg oli jäme nagu rumm. Kui on läind rumm, siis mingu ka kodarad. *Vankrit pidi iga sõidu järel uuesti määrima, vesi loksus ju rummus. O. Tooming. || (masina) trummel, valts vm. rummutaoline detail; mingi eseme silindriline v. torujas osa. Auto käigukasti sünkroonmuhvi rumm. Roomiktraktori kanderullikute rummud. Vanaema keris rummu peale lõnga. | piltl. *.. alandlikkus ja järelmõtlemine on rumm, mille keskel tõe paigalt liikumatu telg seisab... A. Saal.
▷ Liitsõnad: kodar|rumm, rattarumm; piibu|rumm, voki|rumm, võtmerumm.
2. peakatte jäigast materjalist torujas kere. Silindriline, tüvikoonusjas, ülaltpoolt laienev rumm. Kõrge, madala rummuga kaapkübar. Sinise, punase rummuga vormimüts. Nõuab kaapkübara rummu täit taalreid. Rummu ümber oli seotud pael, lint.
▷ Liitsõnad: kaabu|rumm, kübara|rumm, mütsirumm.
3. kõnek (mustril:) sõõr, rõngas, täpp. Suurte rummudega seelik.

rõhtne ‹-tsa, -tsat 2› ‹adj›
risti maakera raskusjõu suunaga: horisontaalne, rõhtloodne; maa- vm. pinnaga rööbiti asetsev v. kulgev. Ehitas rõhtsa katuse. Rõhtne 'rõhtasendis paigutatud materjalist' sein, vooderdis. Telgi ülespanekul tuleks kaldpinnale eelistada rõhtsamat ala. Rõhtsad õhuvoolud. Puu püstjad ja rõhtsad oksad.

sarkofaag ‹-i 21› ‹s›

1. kivist, metallist vm. materjalist kunstiliselt kujundatud surnukirst. Marmorist sarkofaag. Egiptuse vaaraode sarkofaagid. Tutanhamoni, Barclay de Tolly sarkofaag. Hauakambris on sarkofaag muumiaga. Keisri põrm puhkab sarkofaagis.
▷ Liitsõnad: graniit|sarkofaag, kivi|sarkofaag, marmorsarkofaag.
2. betoonist kaitserajatis tuumareaktori ümber

sarv ‹-e pl. illat sarvedesse e. sarvisse e. sarvi 22› ‹s›

1. loomade, eeskätt sõraliste peast väljaulatuv piklik kõva moodustis. Veise, põdra, oina, soku sarved. Ninasarviku sarv. Kõverate sarvedega oinas. Pull lõi sarved mättasse, puskis sarvedega karjast. Lehmad, põdrapullid lõid sarved kokku. Põder ajab iga aasta sarvi 'ajab vanad sarved maha'. Jääral murdus sarv. Sarvedeta 'nudid' lehmad. Perenaine sidus lehmale köie sarvi. Sarvest valmistatud ese. Tegi salamahti istuja selja taga sarvi 'tõstis sõrmed nagu sarved istuja pea juurde'. Meest sõnast, härga sarvest. | (kurjal vaimul). Vanapaganal, kuradil on sarved peas. | piltl. Kui ta sind veel tülitab, viruta talle sarvede vahele. Ta on äge: kui midagi on, kohe sarved püsti. *.. ootame, vaatame, laveerime, venitame.. Ei, sedasi meie kaugemale ei saa: sarved vastu! E. Särgava. || piltl suur muhk. *.. kui nad mängult [= kettalöömiselt] tagasi tulid, oli ühe või teise otsaesine varustatud tüseda sarvega või põsk paistetanud nagu saiapäts. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: härja|sarv, jäära|sarv, looma|sarv, oina|sarv, põdra|sarv, siku|sarv, soku|sarv, veisesarv; keerd|sarv, kühvel|sarv, piik|sarv, püst|sarv, umb|sarv, õõnessarv.
2. sarvest (1. täh.), ka metallist vm. materjalist valmistatud sarvetaoline ese. a. tugevakõlaline puhutav mänguriist. Jahimees, karjane puhub sarve. Sõdalased puhusid sarvi ja põristasid trumme. Puhusid pasunad ja huikasid sarved. Eemalt kõlas sarve luikav hääl. b. mingi muu ese. Veini joodi sarvedest. Puistas sarvest püssirohtu püssitorusse. Sarvedega ehitud kiiver peas. *.. ja kõik minu varandus, kupumasin ja vereimemise sarved on siin pää all kotikese sees. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: jahi|sarv, karja|sarv, lutu|sarv, posti|sarv, signaal|sarv, sõja|sarv, tulekahjusarv; joogi|sarv, kupu|sarv, püssirohu|sarv, tubaka|sarv, veinisarv; küllus(e)sarv.
3. (mingi eseme, ka taevakeha loomasarvi meenutava osa kohta). Pakid olid seotud jalgratta sarvede 'juhtraua' külge. Härghöövli sarved 'käepideme põikpulgad'. Võtsime sae 'suursae' sarvedest kinni ja hakkasime saagima. Trollil tulid sarved 'kontaktjuhtmed' maha. Sarvedega sai kõnek sarvesai. Noorkuu sarved 'noorkuusirbi teravikud'.
4. kõnek (putukate, tigude tundlate kohta). Põrnika, viinamäeteo sarved.
▷ Liitsõnad: katsesarv.
5. muus mahedakõlaline vaskpuhkpill. Sarved moodustavad puhkpilliorkestris omaette rühma.
▷ Liitsõnad: metsasarv.

siid ‹-i 21› ‹s›

1. siidiliblika rööviku siidinäärmeist erituv kiudaine; sellest valmistatud niit v. lõng. Looduslik siid. Puhtast siidist kangas. Siidist ilupaelad. Tikand tehti värviliste siididega. Õmbles siidiga välja pluusi rinnaesise.
▷ Liitsõnad: kunst|siid, naturaal|siid, nitraat|siid, staapel|siid, tehis|siid, toorsiid; nööpaugusiid.
2. looduslikust v. tehissiidist riie. Siidi kuduma. Sile, läbipaistev siid. Läikiv, küütlev, kahisev siid. Mustriline, lilleline siid. Hiina siid. Taft kuulub raskemate siidide hulka. Ostis pluusi jaoks hinnalist siidi. Kuningatütre kleitide jaoks toodi kangaste kaupa siidi ja sametit. Siidist lips, ninarätik, päevavari. Mööbel on kaetud kollase siidiga. Lapse ihu on pehme kui siid. Nahk nagu siid. || sellest materjalist riietus(ese). Näidendi tegelased riietati siidi ja sametisse. Daam kandis valget siidi. Käib ringi siidis ja kallites ehetes. Peretütred elavad siidis ja sametis 'rikkalt, uhkesti'. *Minugi lubas kaasa viia.. peene prouana siidi lüüa.. B. Alver. *Kiirustame „Scala” ooperisse ja istume lõpuks väsinutena.. sealsete pidukuubede ja siidide keskel. J. Semper. | piltl. *Maa kohal taeva pestud siid.. H. Suislepp.
▷ Liitsõnad: atsetaat|siid, kunst|siid, naturaal|siid, nitraat|siid, pesu|siid, pool|siid, tehis|siid, täis|siid, vask|siid, viskoos|siid, voodrisiid.

siid|riie

1. looduslikust siidist, tehiskiudainetest v. nende segust toodetav riie. Siidriiet valmistama, tootma.
2. ‹hrl. pl.› sellest materjalist riietus. Siidriideid kandma. Kuningannal olid seljas siidriided.

sokkel ‹sokli, soklit 2› ‹s›

1. hoone alusmüüri maapealne osa, mis on hrl. ehitatud eenduvana v. jämedamast materjalist. Paekivist sokkel. Maja marmorplaatidega kaetud sokkel. Madala sokliga elamu.
2. alus, millele toetub mingi ehitiseosa, näit. sammas, skulptuur. Mälestussambast on alles ainult sokkel. Lilled jäeti monumendi soklile. Pargipingi kivist sokkel. Kamina sokkel.
3. el elektri-, elektronlambi metallist osa, mille abil lamp kinnitatakse pessa ja ühendatakse elektriahelaga. Keermekujuline sokkel.

soni1 ‹11› ‹s›
hrl. paksemast riidest v. nahast ja (samast materjalist) nokaga meestemüts. Nupuga, lame, kirju soni. Siiludest soni. Poiss kergitab soni. Tõmbab soni silmadele. Kuklasse lükatud soni.

soo|sild
näit. roigastest, hagudest, palkidest vm. materjalist tee üle soo, sootee. Soosilda rajama, tegema, tasandama. Soosillal sõites raputas vanker hirmsasti.

spiraal|toru
spiraali keeratud traadist (vm. materjalist) moodustuv toru; spiraali keeratud toru

supel|kingad pl
kummist vm. õhukesest materjalist jalanõud supluse ajal kandmiseks

supel|mantel
pärast vanni v. suplemist kantav paksemast materjalist mantel. Froteest, šenillist supelmantel. Mässis end supelmantlisse. Daam kandis pikka vöötatud supelmantlit.

suur|plokk
ehit suur läbini samast materjalist risttahukakujuline täispaksuses ehitusdetail

suur|tualett
eriti pidulik hinnalisest materjalist pikk õhtukleit. Sametist, brokaadist suurtualett.

suusa|kepp
spetsiaalne kergest materjalist kepp suusatamisel hoo andmiseks. Pilliroost, puust, alumiiniumist suusakepp. Suusakepi rihm, teravik.

sõduri|ranits
jäigast materjalist seljakott sõduritel. Sõduriranitsas olid sõdurile hädavajalikud esemed.

sööda|kala
õngesöödana kasutatav kala. Särg, viidikas, kiisk on tavalisemaid söödakalu. Kunstlik söödakala 'metallist vm. materjalist kalakesekujuline peibutis'.

žaboo ‹15› ‹s›
rikkalikult kroogitud v. plisseeritud rinnaesine pitsist vm. õhulisest materjalist. Valge žabooga kleit. Uhke žabooga vest. Kannab kostüümi kaeluses lopsakat žabood.
▷ Liitsõnad: pitsžaboo.

žetoon ‹-i 21› ‹s›
kõvast materjalist hrl. ümar lame ese, mida kasut. mõnedes mängudes ja teenuste eest tasumisel raha asendajana vm. otstarbeks. Mängija vahetab sularaha žetoonide vastu. Selle žetooniga saan raadio parandusest kätte. || mälestusmünt v. -medal

žgutt ‹žguti 21› ‹s›
med kummist vm. materjalist köidik, millega tõmmatakse jäseme veresooned verevoolu sulgemiseks ajutiselt kinni, rõhkside, pingside. Haavatul tõmmati käsi ülaltpoolt küünarnukki žgutiga kinni.

taft ‹-i 21› ‹s›
õhuke ja tihe, jäigalt hoiduv tuhmiläikeline (siid)riie; sellest materjalist riietus(ese). Must, hall, ruuduline, triibuline taft. Taftist kleit, pluus, alusseelik, kardin, voodipesu. Tafti kahin. Daamid kandsid vastuvõtul sametit ja tafti.

taim|tross
taimsest materjalist tross

taldrik ‹-u 2› ‹s›

1. madal ümmargune (v. ka muukujuline) lauanõu toidu söömiseks ja serveerimiseks. Portselanist, fajansist, klaasist taldrik. Puust treitud taldrik. Madal, sügav taldrik. Laual oli kuus taldrikut. Taldrik kookidega. Tõstab, võtab, paneb toitu taldrikule. Kokk jagas supi taldrikuisse laiali. Sööb taldrikult, taldrikust. Sõi kiirustades, taldrikult kordagi pilku tõstmata. Sööb, nina taldrikus 'liiga kummargil taldriku kohal'. Kraanikauss oli musti taldrikuid täis. Seinale riputatav taldrik. Taldrikutena kasutati kookospalmi lehti. Kuulas põnevil, silmad peas kui taldrikud. || taldrikutäis. Tellib ainult pool taldrikut suppi. Sõi kaks taldrikut magustoitu järjestikku.
▷ Liitsõnad: alumiinium|taldrik, fajanss|taldrik, klaas|taldrik, plekk|taldrik, portselan|taldrik, puu|taldrik, tina|taldrik, vasktaldrik; koogi|taldrik, küpsise|taldrik, leiva|taldrik, prae|taldrik, salati|taldrik, supi|taldrik, sülditaldrik; alustaldrik; ehis|taldrik, seinataldrik.
2. seda meenutav ümmargune, hrl. kergelt kumer ese. a. (masina, seadeldise osa kohta). Külviku taldrikud. Ülevoolutorudeta taldrikud (taldrikkolonnis). Piim liigub separaatori trumlis olevate taldrikute vahele. Katustel võis näha satelliitside taldrikuid. b. ‹hrl. pl.› muus kahest metallkettast koosnev ilma kindla helikõrguseta löökpill. Väikesed, suured taldrikud. Orkestrant lööb taldrikuid kokku. Tantsuorkestris lüüakse taldriku pihta kas trummipulgaga või metall-luuakesega. c. (muid tarvitusi). Sihtis taldrikut 'lendav märk jahilaskmises'. Lendav taldrik 'ufo; nõgus kergest materjalist ketas, mida väljas üksteisele lennutatakse'. d. piltl. Päikese hõõguv taldrik. Päevalille kollased taldrikud.
▷ Liitsõnad: trummitaldrik; satelliiditaldrik.

tampoon ‹-i 21› ‹s›

1. topp [1]; med imavast materjalist riba, rull v. tups. Marlist, vatist tampoon. Mäda imamiseks pandi haavasse tampoon. Verejooks suletakse tampooniga. Puhastas tampooniga fotoaparaadi objektiivi. Tampooni kasutatakse mööbli lakkimisel, poleerimisel.
▷ Liitsõnad: marli|tampoon, vatt-tampoon; tupetampoon.
2. kunst väike padi, mida kasut. graafikas plaadile värvi kandmiseks ja üleliigse värvi mahapühkimiseks

tapeet ‹-peedi 21› ‹s›
siseseina (v. lae) külge kinnitatav paberist vm. materjalist kate. Hele, tume, lilleline, triibuline tapeet. Pestav, karvastatud, heli summutav tapeet. Ostab kümme rulli tapeeti. Jättis vanaaegse kuldkirjadega tapeedi seina. Algul kisume vana, luitunud tapeedi maha. Laseb seina panna uue(d) tapeedi(d). Toasein kaeti tapeediga, köögisein värviti. Uks on tapeediga üle kleebitud. Suuremustrilise tapeediga tuba. || piltl (millegi ühetoonilise kohta). Ajaleht ei tohi olla tapeet, igal leheküljel olgu oma pilgupüüdja. Filmi muusika oli sisutühi tapeet.
▷ Liitsõnad: pilttapeet.

tent ‹tendi 21› ‹s›
purjeriidest vari (laevalael, plaažil vm.); tugev presendist vm. materjalist kate (veokil). Tendiga haagis.

tiigel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. tehn tulekindlast materjalist nõu ainete tööstuslikuks v. laboratoorseks kuumutamiseks, sulatamiseks jms. Tiiglis sulatatud teras.
▷ Liitsõnad: malm|tiigel, portselan|tiigel, terastiigel; laboratooriumi|tiigel, sulatustiigel.
2. trük massiivne metallplaat, mis tiigelpressis surub paberi vastu värviga kaetud trükivormi

tinktuur ‹-i 21› ‹s›
farm alkoholi sisaldav (peam. taimsest materjalist) vedel ravim. Valuvaigistav, rahustav tinktuur. Tilgutas tinktuuri suhkrutükile.
▷ Liitsõnad: joodi|tinktuur, karumustika|tinktuur, koirohu|tinktuur, küüslaugu|tinktuur, mõru|tinktuur, oopiumi|tinktuur, palderjani|tinktuur, piibelehe|tinktuur, piparmündi|tinktuur, saialilletinktuur.

traks2 ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. pl.› üle õlgade käiv kaheharuline rihmadetaoline kummist vm. materjalist vahend riietuseseme ülalhoidmiseks. Traksidega püksid, seelik. Pükse hoidsid ülal traksid. Kannab püksirihma asemel trakse. Mees laskis traksid õlgadelt. Viskas pintsaku seljast ja oli trakside väel 'nähtaval traksidega'. Üks traks 'traksiharu' tuli lahti.
▷ Liitsõnad: püksitraksid.

troon ‹-i 21› ‹s›

1. monarhi, paavsti kallist materjalist ning kunstipäraselt kaunistatud iste vastuvõttudel jm. ametlikel tseremooniatel, aujärg. Baldahhiiniga troonil istus purpurmantlis kuningas. *Kesk saali troon, kahel pool trooni rida surnud valitsejate marmorkujusid. H. Raudsepp. | piltl. Kujutles jumalat troonil istuvat.
2. (monarhist valitseja võimuloleku kohta). Rootsi troonile sai, tuli, asus Karl XII. Inglismaa troonil oli Richard Lõvisüda. Keisri surma järel astus, sai troonile tema poeg. Revolutsiooniga kukutati, tõugati troonilt tsaar Nikolai II. Kuningas loobus troonist oma poja kasuks. Käis heitlus trooni pärast. Maailmas on varisenud mitmed troonid. Romanovite troon lõi vappuma. || (üldisemalt kellegi v. millegi võimupositsiooni, valitseva seisundi kohta). Revolutsioon tõukas troonilt aadli ja varakad klassid. Malemaailmameistri troonil on olnud mitu vene maletajat. Troonil oli endiselt ebaõiglus. *Esimesena suutiski Bing Crosby trooni kõigutada Sinatra, kes lauljana oli džässile tunduvalt lähemal. V. Ojakäär.
▷ Liitsõnad: keisri|troon, kuninga|troon, paavsti|troon, tsaaritroon.

tule|müür

1. mittepõlevast materjalist müür kahe maja v. ruumi vahel tule leviku tõkestamiseks. Sisemine, välimine tulemüür. Vana ja uue majapoole vahel oli tulemüür. Üheks seinaks oli akendeta tulemüür.
2. info tark- v. riistvara, mis kaitseb kohtvõrku volitamata sissetungi eest. Windowsi tulemüür. Installis oma koduarvutisse tulemüüri. Muutis tulemüüri seadeid.

ujumis|müts [-i]
õhuke kummist vm. materjalist müts, mis hoiab ujumise ajal juuksed kuivana

ujumis|rõngas
kummist vm. materjalist rõngakujuline vahend, mis aitab vee peal püsida. Lapsed võtsid ujumisrõngad ja jooksid randa.

vaas ‹-i 21› ‹s›
põletatud savist, kivist, metallist, klaasist vm. materjalist tarbe- v. dekoratiivnõu peam. lillede säilitamiseks v. puuviljade ja maiustuste jaoks. Suur, väike vaas. Kõrge, madal, kitsas, lai vaas. Fajansist, portselanist vaas. Laual on vaas lilledega, puuviljadega. Pani lilled vaasi. Seadis roose, astreid vaasis. Valis vaasist šokolaadikompvekke.
▷ Liitsõnad: alabaster|vaas, fajanss|vaas, kivi|vaas, klaas|vaas, kristall|vaas, malahhiit|vaas, portselan|vaas, savi|vaas, terrakotavaas; aia|vaas, laua|vaas, põranda|vaas, ripp|vaas, seinavaas; kompveki|vaas, lille|vaas, puuviljavaas.

vahe|tald
jalatsi talla ja sisetalla vaheline kiht mingist materjalist

vakk ‹vaka 23› ‹s›

1. vana puistainete mahumõõt Baltimail. Riia (umbes 69 l), Tallinna vakk (umbes 42 l). Vakk rukist, rukkeid. Kolm vakka otri, kaeru. Mitu vakka uudsevilja. Keldris on mõni vakk kartuleid. Pool vakka leivajahu. Kes tera ei kogu, vakka ei saa. *Kõneldakse, et esiisal olnud siia tulles kaasas külimit kulda ja vakk hõbedat. M. Traat.
▷ Liitsõnad: kaera|vakk, kartuli|vakk, odra|vakk, rukkivakk.
2. etn sõõriku v. ovaalse põhjaga silindriline nõu, mille kere oli painutatud õhukesest lauast, puukoorest vm. materjalist. Kasetohust, puukoorest, juurtest vakk. Kaanega, kaaneta vakk. Vakas hoiti villa, rõivastusesemeid jm. Mesilassülem aeti selleks valmistatud vakka. Kuida vakk, nõnda kaas.
▷ Liitsõnad: anni|vakk, jahu|vakk, kül(v)i|vakk, pruut|vakk, reisi|vakk, soola|vakk, sülemi|vakk, süte|vakk, tõnni|vakk, veime|vakk, villavakk; kartulivakk.

valgus|juhe [-juhtme]
füüs läbipaistvast materjalist kiud, milles valgus levib täieliku peegeldumise tulemusena

vall1 ‹-i 21› ‹s›

1. seljakutaoline mullast, kividest vm. materjalist kaitserajatis endisaegse kindlustatud asula ümber. Linnust ümbritsesid palktaraga vall ja veega täidetud kraav. Kaitsjad seisid linnuse, kindluse vallidel. Ründajad püüdsid vallile, üle valli linna tungida. *Linn [= Pärnu] ümbritseti moodsate vallide süsteemiga, bastionide, raveliinide ja vallikraaviga. E. Helemäe.
▷ Liitsõnad: kaitse|vall, kindluse|vall, linnavall; kivi|vall, muld|vall, ring|vall, rõngasvall.
2. (üldisemalt:) mingi selletaoline kuhjatis. Jõe kaldaid kindlustati tulvade vastu vallidega. Kännud uudismaal, lumi teeäärtel lükatakse vallidesse, valli. Kokkukogutud kivimürakad on põlluservadel vallis. Tuiskliivast võivad tekkida pikad lainekujulised vallid. Igal kevadel ümbritsevad saart ajujää vallid. Rannal adru ja roo vallil askeldasid linnud. Paljusid meteoriidikraatreid ümbritseb vall. | piltl. Rajuga sööstavad rannale tohutud lainete vallid.
▷ Liitsõnad: adru|vall, jää|vall, kalda|vall, liiva|vall, lume|vall, mulla|vall, rüsi|vall, teevall; laine|vall, udu|vall, veevall; küünevall.
3. geogr pikk kitsas kõrgendik, mille pikkus ületab laiuse enam kui 10 korda
▷ Liitsõnad: klibu|vall, kruusa|vall, rannavall.

vask ‹vase 22› ‹s›

1. keemiline element, punakas pehme hästi soojust ja elektrit juhtiv metall (Cu); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Puhas, ehe vask. Vase ühendid, sulamid. Vase leiukohad. Vaske otsima, kaevandama, sulatama, töötlema. Pronks on vase ja tina sulam. Vasest ehted, mündid, toidunõud, hobuseriistad, ukselink. Vasest valatud peeker. Vasega rautatud kirst. Vase puudumine organismis võib põhjustada kehvveresust. Valge vask 'valgevask, messing'. Punane vask 'puhas vask; tombak'. Ta juuksed on punased kui vask. Kunstnik lõikas vaske linnapea portree (vaselõike tegemise kohta). Vask vaese kuld, tina kehva hõbe.
▷ Liitsõnad: leht|vask, toorvask; valgevask.
2. sellest materjalist münt (mündid) vm. ese(med). Taskupõhjas oli ainult pisut vaske. Kaupmees loeb vaske kokku. Majapidamises leiduv vask ja hõbe hõõruti läikima. Kellatornis kumiseb vask. *Viskas kõlinal hunniku vaske kõrtsimehe näo alla lauale .. R. Roht. || (vaskpillide kohta). *Viiulid ja vask, olge vait! Kuulame praegu oboed .. E. Vetemaa. || ‹hrl. pl.› (vasest kaunistuste kohta). Vaskedega nahkvöö. Vanaisal on vaskedega piip. Päike sädeles nahkkiivri vaskedel. *.. valjaste ja sedelgate küljes haljakshõõrutud vased kiirgavad päikese säras. J. Mändmets.
3. (vaskjate värvide kohta). Haabadesse ilmus punast vaske. Ikka raskemaks muutus pilvede vask. *Kaskede kollane kuld, vahtrate puna ja tammede raske vask viirastus akendes valusalt ning rusuvalt. J. Kärner. *Valged juuksepahmad, / kaelte punav vask. H. Suislepp.

vihma|keep
vihma eest kaitsev, vihmakindlast materjalist keep. Läbipaistvast kilest, kapuutsiga vihmakeep. Õues askeldasid vihmakeepides lapsed. Matkale võeti kaasa ka vihmakeebid.

vihma|mantel
vihma eest kaitsev, vihmakindlast materjalist mantel. Kerge vihmamantel.

vihma|vari [-varju]

1. kaitse vihma eest. Küün pakkus head vihmavarju. Teeline puges kuuse alla vihmavarju. Lapsed jooksid tuppa vihmavarju. Matkajad otsisid külast vihmavarju. Polnudki kuskile vihmavarju minna. Olime kangi all vihmavarjus.
2. vettpidavast materjalist sirm. Kokkupandav vihmavari. Avas, sulges vihmavarju. Tegi, lõi vihmavarju lahti. Pani vihmavarju kinni. Vihmavari avanes plaksuga. Võtsin lapse oma vihmavarju alla. Hoidis vihmavarju pea kohal.

voolik ‹-u 2› ‹s›
painduvast materjalist toru hrl. vedeliku v. gaasi teisaldamiseks. Kummist voolik. Elastne, jäik voolik. Pesumasina, kütusepaagi, gaasiballooni voolik. Tuletõrjujad vedasid voolikuid. Muru kasteti voolikust, voolikuga. Kinnitas vooliku veekraani külge. Ühendas vooliku veevärgiga ja hakkas roose vihmutama. Voolikust paiskus välja vesi. Juhtis voolikust tuleva veejoa otse hõõguvatele sütele. Keris vooliku kokku. Opereeritu lamab, voolikud ninas.
▷ Liitsõnad: kummi|voolik, nahk|voolik, plast|voolik, present|voolik, voltvoolik; imi|voolik, kastmis|voolik, piduri|voolik, piima|voolik, suruõhu|voolik, surve|voolik, tuletõrjevoolik.

voolima ‹42›

1. noa vm. terariista abil puust vm. materjalist laaste eemaldama (materjalile mingit kuju andes, pinda siludes); sel viisil midagi valmistama; (puud) lõikuma, vestma, nikerdama. Vanaisa voolis puutükki. Võttis noa ja hakkas pulgaotsi voolima. Lõikas põõsast vitsa ja voolis otsa teravaks. Puust nõu külglauad vooliti siledaks. Poiss voolib lepapulkadest loomi. Isa voolis lastele puust mänguasju. Peremees voolis rehapulki. Kasest voolitud kulbid, lusikad. Käepäraseks voolitud varrega kirves. Pussiga voolitud uued tullid. Noolevarsi vooliti tammest, kadakast või saarest. Lauast, klotsist, oksast voolitud figuurid. Põdrasarvest voolitud arbupulgad. || (siledaks) kaapima v. tõmbama. Nahad vooliti seestpoolt puhtaks. *Oli peremehi, kes terade panemisel külimitu lauaga tasaseks voolisid, oli peremehi, kes kuhjaga mõõtsid. A. Peterson.
2. (plastsest materjalist v. pehmest ainest) vormima; kunst modelleerima. Savi voolima. Oskab savist parte voolida. Savist voolitud nõud, kujukesed. Lapsed voolisid plastiliinist loomi. Mudilastele meeldib voolida ja meisterdada. Ema voolib tainast väikesi pätsikesi. Tema õlad olid ümmargused, otsekui voolitud. | piltl. Neiu peenelt voolitud suu, nina, nägu. Need poisid ei ole ühest savist voolitud 'ei ole ühesuguse loomuga, on erinevad'. *Riivav valgus voolis silmatorkavaks kõik muhud ja lohud .. A. Beekman. || nahka reljeefselt modelleerima. Voolitud nahktupp. || (loodusjõudude kulutava ja kuhjava toime kohta). Vesi voolib kaljusid oma äranägemist mööda. Voored on kujunenud liustikujää vooliva tegevuse toimel.
3. piltl vormima, kujundama; hoolikalt, viimistledes midagi tegema. Voolib jõusaalis oma lihaseid. Laulja on oma hääle imeilusaks voolinud. Vilunud käega voolitud novellid. Värssideks voolitud tunded. Romaanis on peategelane eriti selgelt voolitud. Kool voolib isiksust. Elu on temast voolinud pahura vanamehe. Laps voolib kirjatähti. Räägib aeglaselt, iga sõna voolides.
4. siludes masseerima, tasuma, triikima. Laseb jalgu, lihaseid, valutavat käsivart voolida. Vanaema tahtis, et keegi vooliks ta kaelasooni. Voolib käega oma ristluid, puusi. Hakkas raskest tööst paistetanud pihtu voolima. *Naise kondised käed voolisid tema laia selga üles ja alla .. J. Lintrop.

võlv ‹-i 21› ‹s›
ka ehit kivist, betoonist vm. materjalist hrl. kaarjas kattetarind. Kõrge, madal, kaarjas, kuplitaoline võlv. Kloostri söögisaali tumedad võlvid. Kiriku majesteetlike võlvide all kõlas orelimuusika. Kiviseinad lähevad järsu kaarega üle gooti võlviks. Katedraali siseruum on liigendatud löövide ja võlvide abil. Linnavärava võlvi alt valgus sisse veovankreid ja teelisi. Hiigelkoopa, tuuleveski, tunneli võlv. Kõrge võlviga kivisild. Keldri võlv ehitati tellistest või maakividest. *.. kerkisid müürid üha kõrgemale ja kaardusid akende võlvid. A. Kalmus. || (mingi muu võlvikujulise pinna kohta). Põlismetsa rohelise võlvi all. Viinapuuväädid kaardusid võlvidena. Ilusa võlviga otsaesine. Jalapöia võlv. || piltl (taevakupli kohta). Tähistaeva, sinitaeva võlv. *Taevas võtab jälle oma tõelise kuju. Muutub kupliks ja võlviks. V. Luik.
▷ Liitsõnad: kera|võlv, kuppel|võlv, peegel|võlv, puri|võlv, rist|võlv, roid|võlv, servjoon|võlv, silinder|võlv, täht|võlv, väravavõlv; kivi|võlv, tellisvõlv; neelu|võlv, pöia|võlv, tupevõlv; metsa|võlv, taevavõlv.

väli|kindlustus
sõj sõjaoludes hrl. kohapealsest materjalist ehitatav kaitserajatis. Palkidest ja kividest välikindlustus.

õhtu|mantel
õhtutualeti juurde kuuluv hinnalisest materjalist mantel. Tuli teatrist, õhtumantel õlgadel.

õhuke(ne) ‹-se 5 komp õhem superl kõige õhem e. õhim› ‹adj›

1. (lamedate, plaatjate esemete, moodustiste kohta:) suhteliselt väikese ristlõikepinnaga; ant. paks. Õhuke värvi-, huumusekiht. Õhuke maakamar, lumekord. Õhukesed mullad. Õhukesed kiudpilved. Jää on veel õhuke. Vesi on siin liiga õhuke 'madal', kala läheb sügavamale. Õhuke paber. Õhuke luuleraamat. Mu rahakott on õhuke 'tühjavõitu'. Õhuke diplomaadikohver. Õhukesed küpsised, koogid, singiviilud, leivaviilakad. Õhukesed laastud, saelauad. Tubade vahel on ainult õhuke laudsein. Õhukese põhjaga nõu. Õhukese teraga uisud, nuga. Õhukesest riidest kleit. Õhuke nahk. Õhukese kiviga on hea lutsu visata. | piltl. Õhuke kultuurikiht. || (kergest materjalist riideeseme kohta). Tüdruk on õhukeses pluusis. See mantel on tänase ilma jaoks liiga õhuke. Telk oli õhuke, tuul puhus läbi.
▷ Liitsõnad: ime|õhuke(ne), laud|õhuke(ne), leht|õhuke(ne), loor|õhuke(ne), paber|õhuke(ne), siid|õhuke(ne), udu|õhuke(ne), võrk|õhuke(ne), õhkõhuke.
2. (keha ja selle osade kohta:) suhteliselt väikese läbi- (ja ümber)mõõduga, peenike, kitsas; ant. lai, jäme, paks. Õhuke nina. Õhukesed huuled. Ulatas teretuseks õhukese käe. Õhukeseks jäänud nägu. Surus huuled õhukeseks kriipsuks. Õhukeseks kitkutud kulmukaar. *Imeline oli väike õhuke mehike. Ei olnud tal kõhukest ees ega istumist taga. H. Raudsepp.
3. (juuste, vurrude jm. karvakasvu kohta:) hõre(nenud), koguselt vähene; ant. paks. Õhukesed juuksed. Silus oma õhukesi halle vurre. Suvel on loomade karvkate õhem.
4. (veini kohta:) vähetäidlane, ilma parkaineta, kerge. Aromaatne, nõtke ja õhuke vein. Õhukese maitsega vein.
vt õhem

õmblema ‹õmmelda 49›
niiti nõela abil riidest vm. materjalist läbi pistes midagi ühendama, kinnitama, kaunistama; sel moel hrl. mingit riideeset valmistama. Käsitsi, masinaga õmblema. Ema õmbleb kogu perele riided selga. Suveks tuleb uued kleidid õmmelda. Laskis endale mantli õmmelda. Ta ei oska pükse õmmelda. Meistri juhatusel õmmeldi uued purjed. Voodilinu, käterätte, peakatteid, kindaid õmblema. Õmbles laudlinale narmad külge ja kaunistused peale. Õmble nööp ette! Õmbles dokumendid kuuevoodri vahele. Halvasti õmmeldud ülikond. Haava (kinni) õmblema.