[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

mereline ‹-se 5›

1. ‹adj› merega seotud, mere-. Mereline kliima 'merekliima'. Merelised õhumassid. Saarte ilmastik on merelisem kui sisemaal. Merelised pinnavormid. Merelise päritoluga soolajärved, settekivimid. Hahk, merivart, tõmmukajakas, hallhani jt. Vilsandi merelised linnuliigid.
2. ‹s› merel olija. Torm tõusis, rannal oodati murelikult merelisi. *Muinaslaevas ei olnud sõudjatel pinke. Iga mereline istus oma kaubakirstu peal. L. Meri.