[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

miin1 ‹-i 21› ‹s›
sõj
1. ümbrises olev sütikuga lõhkelaeng. Miinide paigaldamine. Miin plahvatas, lõhkes. Laev, tank, mees sattus miinile, miini otsa. Sillale pandi miin alla ning lasti õhku.
▷ Liitsõnad: ankur|miin, jalaväe|miin, kontakt|miin, maa|miin, magnet|miin, mere|miin, põhja|miin, tanki|miin, tee|miin, triiv|miin, uju(v)|miin, viitmiin.
2. miinipilduja mürsk. Positsioonile langesid esimesed miinid ja mürsud.
▷ Liitsõnad: fugass|miin, kild|miin, suitsu|miin, süütemiin.

miin2 ‹-i 21› ‹s›
(massiühik). a. aj Vanade Idamaade ja Vana-Kreeka massiühik (= 1/60 talenti) ja rahamünt (= 100 drahmi) b. Kreeka massiühik 1836. aastast (= 1,5 kg)