[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

minevik ‹-viku, -vikku 30› ‹s›

1. möödunud aeg, sündmused jms., möödunu, olnu. Lähem, kaugem minevik. See juhtunud kunagi hallis minevikus. Inimkonna, riigi, linna minevik. Maa geoloogiline minevik. Meie rahva minevik oli raske. Minevikku mäletama, meenutama. See lugu on ammu minevikku jäänud, vajunud. Mineviku igandid. Mõnikord kummitavad meid mineviku varjud 'mineviku halvad mälestused'. Ei maksa minevikku taga nutta. Musta, kirju, tumeda, kahtlase, kriminaalse minevikuga mees. *Hobused, vedruvankrid ja äranäritud lasipuud on minevikuks saanud .. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: hilis|minevik, kaug|minevik, lähiminevik.
2. keel pöördsõna minevikuaegade üldnimetus, preteeritum
▷ Liitsõnad: enne|minevik, liht|minevik, täisminevik.
vrd olevik
vrd tulevik