[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aeglusti ‹1› ‹s›
mingit protsessi v. liikumist aeglustav aine v. seade. Grafiit, raske vesi, berüllium aeglustina.
▷ Liitsõnad: korrosiooni|aeglusti, neutroni|aeglusti, oksüdatsiooni|aeglusti, vaguniaeglusti.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

peale ajama

1. peale panema, seadma, loopima, pillama vms. Kartulikuhjale aeti muld peale. Laps on endale piima peale ajanud. Tünnile aeti vitsad peale. || peale õmblema. Pükstele tuleb paigad peale ajada.
2. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi, psüühilist seisundit jms. esile kutsuma, ajama (3. täh.) Nii õudne, et ajab mulle hirmu, judinad peale. Igav raamat ajab une peale. Kurgus kõditab ja ajab köha peale. See ajab vägisi naeru peale. Nii kurb lugu, et ajab nutu peale.
3. manguma, nuruma, nuiama; (midagi tegema) keelitama, veenma, peale käima. Ajab peale nagu uni, mustlane. Poiss ajab kangesti mootorratast peale, tuleb vist ära osta. Lapsed hakkasid kinno minekut peale ajama. Viina ta ei võtnud, olgugi et teised peale ajasid. Talle aeti niikaua peale, kuni ta nõustus.
4. peale, otsa sõitma. Mootorrattur oli jalakäijale peale ajanud.
5. kallale ässitama. Peremees oli õunavargaile koerad peale ajanud.

alandama ‹37›

1. madaldama, allapoole viima, vähendama. a. (pinda, nivood vms.). Maaparandustöödega on alandatud paljude järvede pinda. Paistetust alandav kompress. b. (mingit hrl. arvudes väljendatavat suurust). Makse, üüri, palka alandama. Omahinda, tootmiskulusid, ehituste maksumust alandama. Mitmete tööstuskaupade hindu alandati 10%. Temperatuuri alandati 20° võrra, 75 kraadilt 55 kraadini. Alandame sissemaksu poole peale, 100 kroonile. Uued vererõhku alandavad ravimid. Kahel poisil alandati hinne kolmele. c. (millegi tugevust, teravust, intensiivsust vms.). Alkohol alandab keskendumis- ning töövõimet. Soostumine alandab metsade tootlikkust. Riigieksamite nõudeid pole alandatud. Alandas häält, ehkki kedagi võõrast kuulamas polnud.
2. madalamale ametikohale v. madalamasse auastmesse viima; degradeerima. Sõja ajal alandati ta ohvitserist reameheks. Ta oli direktor, kuid alandati osakonnajuhatajaks.
3. kedagi väärituna kohtlema; kedagi halvemana paista laskma; kellegi väärikust riivama. Peksmine alandab last ning kasvatab temas trotsi. Alluvaid ei tohi solvata ega alandada. Püüab oma võistlejat teiste silmis alandada. Alandav on nii raha nuruda. Alandatud ning solvatud inimesed. Alandav tegu, olukord, karistus. Alandav ettepanek streigimurdjaks hakata. Ei maksa ennast alandada ega paluma minna. Ära alanda ennast ülemuste kintsu kaapima. Ta ei pidanud endale alandavaks lihtrahvaga suhelda. *Lõppude lõpuks pole olemas tööd, mis alandaks inimest, kui inimene ise ennast ei alanda. V. Gross.

andmik ‹-miku, -mikku 30› ‹s›
mingit loetelu sisaldav tekstdokument. Projekti koosseisu kuuluvate rajatiste andmik. Direktori koostatud andmik rahavoogude, tagatiste, töötasude kohta.

andur ‹-i, -it 2› ‹s›
tehn mingit mõõdetavat v. reguleeritavat füüsikalist suurust (näit. temperatuuri, rõhku, kiirust) teiseks paremini võimendatavaks, mõõdetavaks v. juhtimiseks kasutatavaks suuruseks muundav seadis

ei ole aru ega otsa ~ otsa ega aru, kus [millegi] ots või aru

1. ei ole piiri, lõppu, otsa ega äärt. Nüüd polnud nende rõõmul enam aru ega otsa. *Sina rühmad, et ei ole aru ega otsa. J. Parijõgi.
2. mitte mingit selgust, täielik segapuder. Tema juttudel ei ole otsa ega aru. *Mis teha? Kuhu minna? Kõik lõngad mu peas jooksid lootusetult sassi, ei otsa ega aru. H. Sergo.

asemel

1. ‹postp› [gen] millegi muu, kellegi teise asendajana, samas funktsioonis. Või asemel tarvitati margariini. Raha asemel anti toiduaineid. Parema jala asemel oli tal protees. Tormas, nagu oleksid tal jalgade asemel tiivad. Ta on nii tundetu, nagu oleks tal südame asemel kivi. Tegi allkirja asemel kolm risti. Saksa keele asemel sai asjaajamiskeeleks eesti keel. Lavatsi asemel hakati magamiseks kasutama sängi. Mitme väikese võla asemel oli nüüd üks suur. Pettumus oli suur – oodatud suure jõe asemel väike nire! Ühe rõhuja asemel oli nüüd kaks. || kellegi teise ülesannetes, eest. Mine sina täna minu asemel! Ema asemel talitas täna loomi naabrinaine. Ta vastas kiiresti minu asemel. || kellegi teise olukorras. Ma ei tea, mis ma tema asemel oleksin teinud. || kasut. osutamiseks, et mingit oodatud, vajalikku v. normaalseks peetavat tegevust v. olukorda asendab mingi muu tegevus v. olukord. Andekspalumise asemel põrnitses ta vihaselt. Alustas otsustava rünnaku asemel läbirääkimisi. Jalutuskäigu asemel võiksime minna kinno. Läks kalastamise asemel seenele. Vihma asemel sadas lörtsi. Kolme päeva asemel kulus neli päeva. Kasu asemel saadi kahju. | ‹ühendsidesõna osana› selle asemel et vt et
2. ‹adv› asendajana, kellegi v. millegi kohal, paigal. Kui üks väsis, oli kohe teine asemel. *Juhtus midagi katki või rikki minema, oli kohe uus valmis ja asemel. R. Soar.

astuma ‹42›

1. ühe, paari, mõne sammu võrra kuhugipoole liikuma. Paar sammu astuma. Jalg on valus, ei või kuidagi astuda. Astume akna juurde, nurga taha. Astuge ettepoole, tahapoole, lähemale, juurde, ligi. Bussi, vagunisse astuma. Palun, astuge edasi! Ratsanik astus sadulast. Astusime õuest tuppa, kööki, rõdule, vaipa mööda mõne sammu akna poole. Ma ei astu enam kunagi üle tema läve. Kui sa üle koera astud, astu ka üle saba. | piltl. Ta astus julge, otsustava sammu. Valitsus astus samme hariduse edendamiseks. || jalaga millegi peale, otsa v. sisse sattuma v. vajutama. Kellelegi jala peale, varbale, kannale astuma. Orgi, naela, klaasikillu otsa astuma. Vaata, et sa porri ei astu! Otsis mahakukkunud prille, kuni astus need puruks, katki. Ta oli endale pinnu jalga astunud. Ära peale astu! Ta viskas suitsuotsa maha ja astus jalaga surnuks.
2. sammuma, kõndima, käima; sammudes, käies minema. Astub kiirel sammul mööda tänavat kodu poole. Tükk maad minna, annab astuda. Üksinda astub väsinud rändur oma teed. Läheb kuulmatult, kikivarvul astudes. Marssige korralikult, astuge ühte jalga. Pärimäge hobune sörkis, vastumäge astus sammu. Hakka aga astuma 'hakka minema'. Aeg on hiline, tuleb astuma hakata. *.. harva astus pimedaid metsaradu inimese jalg. J. Saar. | piltl. Elu astub oma paratamatut rada. Tuleb ajaga ühte sammu astuda. *Ees astub armuõpetus / ta kannul kaubakavalus .. A. Haava.
3. ‹hrl. illatiiviga› midagi, mingit tegevust jms. alustama, midagi tegema hakkama, millegi juurde asuma. Uus valitsus astus ametisse. Komisjon ei jõudnud veel tegevusse astuda. Astuti võitlusse ükskõiksuse ja loiduse vastu. Kellegagi kirjavahetusse, kontakti, ühendusse, sidemetesse, suhetesse, läbirääkimistesse astuma. Oleks tore temaga tutvuda ning vestlusse astuda. Noored astuvad ellu. Kirjandusse astus ta hilja, täies meheeas. Sõjas purustatud tehased astusid varsti jälle rivisse. Mängu astusid hoopis uued tegurid. Kuningas astus troonile. Ta ei astu kunagi kahtlastesse sobingutesse. Kirjanik astus 70. eluaastasse. Abielusse, abiellu astuma 'abielluma'. Jõusse astuma 'jõustuma, kehtestuma'. *Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma .. A. H. Tammsaare. || mingi organisatsiooni, seltsi vms. liikmeks hakkama. Parteisse, ametiühingusse astuma. Skaudiks astuma. Seltsi liikmeks astuma. || kuhugi õppima, tööle, teenistusse asuma. Kooli, tehnikumi, ülikooli, majandusteaduskonda, magistrantuuri astuma. Ta oli vabatahtlikult armeesse astunud. *.. veetis suve maal, astus sügisel pedagoogilistele kursustele .. E. Krusten. || mingit usku omaks võtma. Luteri, vene, katoliku usku astuma.
4. piltl saabuma, tulema, jõudma. Mõne minuti pärast astume uude aastasse. Uued rõõmud ja mured astuvad meie ellu. Uus põlvkond astus ajaloo areenile. Vanad lähevad pensionile, noored astuvad asemele. Kellegi palge, silma ette astuma. 13. sajandisse astus siinne rannikuala peaaegu inimtühjana.

läbi astuma
kusagil, kellegi juures kiiresti, möödaminnes, põgusalt ära käima, kedagi, mingit asutust vms. põgusalt külastama. Püüa enne ärasõitu minu poolt läbi astuda. Koju minnes peaks kaubamajast läbi astuma.

asuma ‹37›

1. kusagil olema. a. (asjade, loodusobjektide, rajatiste jne. kohta:) asetsema, paiknema. Aiatööriistad asuvad kuuris. Sõnaraamatud asuvad keskmises riiulis. Maja, suvila, paadikuur asub järve ääres. Uus teletorn asub linnast väljas. Kus, mis tänavas asub raamatukogu? Ministeerium asub endises kohas. Koolimaja ja rahvamaja asuvad lähestikku ühel pool tänavat. Kauplused asuvad käe-jala juures. Meie uus korter asub kolmandal korrusel. Kohviku vastas asuv park. Suurem osa jäämäest asub vee all. b. (inimese jm. elusolendi kohta:) ajutiselt v. püsivalt viibima; elama; elutsema. Ta asus aastaid välismaal. Selles metsatalus ei asu enam ühtki hingelist. Kes teab, kus ta praegu asub. Muistsed soomeugrilased asusid õige laialdasel maa-alal. Karud asuvad sügaval laanes. *Kes asus lähemal süldikausile, kahmas säält kahvliga käntsaka taldrikule .. R. Sirge. c. (millegi abstraktse kohta). Küüntes ja juustes usuti asuvat peidetud elujõudu. *Akna taga asus jahe kevadöö. L. Metsar. *.. lõbusalt nad astusid ja nende nägudel asus vaikne rõõm. F. Tuglas (tlk).
2. kuhugi minema v. tulema; kusagil aset võtma, end sisse seadma jne. Asuti lauda, laua taha, laua ümber. Dirigent asus koori ette, pulti. Poisid asusid ritta, rivisse. Asusime järjekorda, sappa. Väeosa asus positsioonile. Asuti jõe kaldale laagrisse. Valvur asus oma vahipostile. Reisijaid palutakse asuda vagunitesse, oma kohtadele. Asuge trepile seisma, teeme pildi. Poiss asus tüdrukule lähemale, tüdruku kõrvale. Emalind asus jälle pesale. *Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel Andres ise .. A. H. Tammsaare. | piltl. Rõõm, õnnetunne, kurbus, viha asus südamesse, hinge. || kuhugi elama minema v. tulema; kuhugi üle v. ümber kolima; välja rändama. Uude majja, uude korterisse asuma. Maale, maalt linna elama asuma. Ta olevat Hiiumaale asunud. Suveks võib lakka, aita asuda. Krimmi ja Kaukaasiasse asunud eestlased.
3. midagi tegema hakkama, mingit tegevust alustama. Asuti niitma, kraavi kaevama, suvilat ehitama. Lapsed asusid kirjandit kirjutama, koduseid ülesandeid lahendama. Kõneleja asus viimase probleemi juurde. Kõik asuvad sööma, toidu kallale. Hobune asus kaeru krõmpsutama. Tuli asuda teele, minekule. Külalised asusid minema. Puhkus on läbi, tuleb asuda jälle ametisse, töö juurde, tööle. Asume asja juurde. Diviis asus pealetungile. Jüri asus teiste juhiks. *Peale seda asus ta teopoisina mõisa tööle. A. H. Tammsaare. *Tuul aga asus niutsuma ümber maja .. A. Mälk. || mingisse olukorda, situatsiooni, vahekorda jne. astuma. Asub kaitseasendisse. Ema asus minu nõusse. Asus endiste sõpradega vaenujalale. Ta asus täiesti erinevale seisukohale.
4. van millestki v. kellestki kinni hakkama v. kinni haarama, asima. *.. [Jüri Tork] asus mõlema käega ta pagunitest kinni ja kiskus need krauhti maha. E. Vilde.

augu|täide
kõnek see, mis v. kes mingit lünka, tühikut täidab. Kui ettenähtud saade ära jääb, otsitakse midagi augutäiteks. Päris direktor ta pole, ajutine augutäide.

baas ‹-i 21› ‹s›

1. alus, põhi, millel miski rajaneb v. millest miski lähtub; millegi aluseks olevad materiaalsed väärtused v. tingimused. Kindel, soliidne, sotsiaalne baas. Majandi, uurimisasutuse materiaal-tehniline baas. Eesti kirjakeele baasiks sai Põhja-Eesti keskmurre. Filmide loomine eeldab vastavat ainelist ja tehnilist baasi.
▷ Liitsõnad: lähte|baas, püügi|baas, sööda|baas, tegevus|baas, tooraine|baas, tootmis|baas, trüki|baas, uurimisbaas.
2. varustav ning teenindav keskus (koos vastavate ladude, rajatiste, töökodade, transpordivahenditega jne.); mingit kultuuri-, haridus-, spordi- jne. ala teenindav asutus. Kauplus tellis baasist uut kaupa. Antarktikasse rajati uurimistööks vajalikud baasid. Alpinistid pöördusid baasi tagasi. || sõjaväeline tugiala, sõjaväebaas. Ameerika baaside võrk. Välismaiste baaside likvideerimine.
▷ Liitsõnad: auto|baas, autoremondi|baas, hulgi(müügi)|baas, katse|baas, kauba|baas, nafta|baas, remondi|baas, tootmis|baas, uurimisbaas; katse|baas, puhke|baas, raamatu|baas, ratsa|baas, spordi|baas, suusa|baas, sõude|baas, turismi|baas, õppebaas; lennuväe|baas, mereväe|baas, raketi|baas, sõjaväebaas.
3. ehit samba, piilari v. pilastri alumine osa, mis kannab samba surve üle suuremale rõhtpinnale
4. geogr maastikul suure täpsusega mõõdetud sirgjoonelõik, mis on aluseks geodeetilistel töödel
5. kirj kahesilbiline eeltakt värsirea algul

broneerima ‹42›
ka jur mingit materiaalset väärtust, mingit (ees)õigust vms. kindlustama, turvama; kinni panema, reserveerima. Hotellikohad, lennukipiletid tuleb aegsasti broneerida. Mobilisatsioon teda ei puudutanud, ta oli broneeritud.

eba|puhas

1. määrdunud, must, räpane. Ebapuhtad toidunõud, aknaklaasid. Linnake jättis ebapuhta, kasimatu mulje.
2. moraalselt laidetav. Ebapuhtad mõtted ja teod. Ebapuhas südametunnistus. Ajab ebapuhast äri. *Ebapuhtad vahendid viivad ebapuhtale eesmärgile. L. Mäll (tlk).
3. muid aineid v. osiseid sisaldav. Ebapuhas aine, seemnevili.
4. ebatäpselt tehtud v. moodustatud; mingit kõrvalilmingut omav. Ebapuhas töö, viimistlus, õmblus, kant. Ebapuhas stiil (näit. ujumisel). Ebapuhtad riimid. Ebapuhas kõla, koosmäng. Ebapuhtad südametoonid.

välja elama
(mingit varjatud tunnet) tegevuses, käitumises vms. avaldama; oma energiat rakendama. Oma meelepaha, solvumist, rõõmu välja elama. Laps elab ennast välja mängudes. *.. me peame teatris välja elama oma agressiooni ja hirmud, et neist elus vabaneda. M. Unt.

sääsest ~ kärbsest elevanti tegema
mingit tühist asja suureks puhuma; mingist väikesest, tühisest asjast suurt numbrit tegema

elu|kutseline

1. ‹adj› mingit tegevusala elukutsena, elatumisallikana harrastav. Elukutseline kirjanik, kunstnik, näitleja. Elukutseline sportlane. Elukutseline taskuvaras, hangeldaja. *.. on ju ajaloos varemgi olnud elukutselisi sõjamehi ja palgasõdureid .. J. Peegel. *Tema isa, va kadunud Ojaotsa Tõnis oli nii-ütelda elukutseline joodik olnud. J. Lintrop.
2. ‹s› elukutseliselt mingil alal tegutseja (hrl. sportlase kohta). Läks elukutseliseks. Elukutseliste võistlused. Elukutselistel on keelatud võistelda koos amatööridega. *Minu kaudu ta üldse ju elukutseliseks pääseski. Olin [teatri] direktoriga tuttav .. E. Vaigur.

enne|minevik
keel grammatiline minevikuaeg, väljendab tegevust v. seisundis olemist, mis on toimunud enne mingit teist minevikutegevust, pluskvamperfekt

eraldama ‹37›

1. mingit osa tervikust eemaldama; mingist hulgast midagi v. kedagi eemaldama; varem koos v. ühenduses olnut lahutama. Teri aganaist, olulist ebaolulisest eraldama. Haiged eraldati tervetest. Emasibulast eraldatavad tütarsibulad. Kontidelt eraldatud liha lisatakse leemele. Press eraldab marjakestad ja mehu. Saun oli eraldatud kaheks ruumiks. Magamisnurk eraldati sirmiga. Kerast mingi tasapinnaga eraldatud osa nimetatakse segmendiks. Eraldas end teistest inimestest, muust maailmast. || tervikust teat. osa lahutama mingiks otstarbeks, kellegi omandiks v. kasutada. Osa saagist eraldatakse seemneks. Katsete jätkamiseks eraldati 50 hübriidistikut. Asula plaanis on eraldatud ka maa-ala uue koolimaja jaoks. Seks otstarbeks eraldati neli meest. Eraldati summad kultuurile, haridusele, tervishoiule. *.. endine direktor oli uuele oma korterist toa eraldanud. E. Rannet.
2. kedagi v. midagi kellestki v. millestki (nende vahel asetsedes) lahus hoidma, lahutama, isoleerima. Karjamaad ja heinamaad eraldab püsttara. Muhumaad eraldab mandrist Suur väin. Põlevkivikihid on eraldatud peavahekihtidega. Otsest kõnet eraldavad muust lausest jutumärgid. Ainult mõni samm eraldas veel põgenejat tagaajajast.
3. eristama, vahet tegema, kindlaks tegema (eriti meeleorganitega). Eraldasin nende jutust ainult üksikuid sõnu. Oskas eraldada küla koerte hääli. Silmad hakkasid hämaras juba esemeid eraldama. Eraldasin kohe rahvahulgas ta pika kogu. Inimsilm eraldab tuhandeid värvivarjundeid. Kaksikuid oli välimuse järgi raske eraldada. Tuleb osata vaenlast sõbrast eraldada. Tõtt valest eraldada pole alati kerge. Juba laps eraldab head ja halba.
4. muudest (hrl. tunnuste v. omadustega) erinevaks v. erisuguseks tegema. Mis eraldab inimest loomast? Meid eraldab teineteisest meie erinev mõtlemislaad. *Siiani ta oli olnud ikkagi härra, keda pidžaama, supelmantel ja võrkkiik küllalt selgesti eraldasid muust majarahvast. M. Raud.

eri|ekspeditsioon
spetsiaalne, mingit teatavat eesmärki taotlev ekspeditsioon. Inglased saatsid 1954. a. eriekspeditsiooni lumeinimest otsima.

esindus ‹-e 5› ‹s›

1. esindamine. See hoone on peamiselt esinduseks, külalistele näitamiseks.
2. esindaja(d). a. isikud, keda on valitud v. nimetatud kedagi v. midagi esindama. Korvpallis oli edukas Peterburi esindus. Võistlustest võtsid osa kuue maa esindused. b. pol mingit riiki ja selle kodanike huve (v. liikmesriiki liidu pealinnas) esindav asutus. Täievoliline esindus. Diplomaatiline esindus. Eesti Vabariigi alaline esindus Euroopa Liidu juures. Soome esindus Norras, Inglismaal. c. maj suurt äri- v. tööstusettevõtet esindav firma. Töötab ühe Rootsi firma Londoni esinduses. *Eestis anti tegevusluba reale rahvusvaheliste monopolide esindustele; näiteks esindas .. Kreugeri tikutrusti a/s. „Eesti Tuletikumonopol” .. Õ. Elango.
▷ Liitsõnad: kaubandus|esindus, konsulaar|esindus, rahva|esindus, sõjaväe|esindus, välisesindus.

esindus|kauplus
maj mingit tootmisettevõtet esindav, selle toodangut müüv kauplus. Adidase, Snaige, BMW esinduskauplus. Kalevi kommivabriku esinduskauplus.

esinema ‹37›

1. midagi avalikult (teiste kuuldes v. nähes) esitama, millegagi avalikkuse ette tulema. Kõnega, ettekandega, loenguga, sõnavõtuga, tervitusega, üleskutsega esinema. Kaebusega, süüdistustega, protestiga esinema. Oma seisukohtadega, väidete ja vastuväidetega esinema. Peeter esines üliõpilaste ees kõnega. Õigus esineda kohtus oma emakeeles. Algaja kirjanik esines algul varjunime all. Esineb kohtus tunnistajana, süüdistajana, kaitsjana. Ajakirjanduses, raadios, televisioonis esinema. Esines näitusel suure maalikompositsiooniga. || (mingit osa, rolli) publikule esitama, ette kandma. Esineb Othello, Hamleti osas. Laval, operetis, ooperis, sõnalavastuses esinema. Ringreisil esineti kahe lavastusega. Koor esines kontsertidega mitmel korral. Homme õhtul esineb kontserdisaalis keelpillikvartett. Kooli taidlusõhtul võis esineda üksi, kahekesi v. rühmaga. Orelil esinema. || sport võistlema, võistlustest osa võtma. Edukalt esineti vabamaadluses. Täiseduga esinenud naiskond.
2. (kuskil v. kellelgi) olemas olema, eksisteerima; leiduma, ette tulema. Algsel, varasemal kujul esinema. Nähtused võivad esineda nii eraldi kui ka koos. Sama motiiv esineb mitme kirjaniku teostes. Sõna esineb kõigis sõnaraamatutes. Liiklusõnnetusi esineb viimasel ajal üsna sageli. Seda haigust esineb meestel märksa sagedamini kui naistel. Öökülma võib esineda mitmel ööl järjestikku.
3. end kellegi osas esitama, kellenagi käituma. Rahvamehena, lohutajana, oma inimesena esinema. Välismaalasena esinema.
4. ette kandma, suuliselt raporteerima. *Hommikuks jõudsin partisanide laagrisse. Esinesin komandörile, palusin end arvata võitlejaks. H. Pukk. *„Ahti Astel, teie kutsel!” lõi poiss enda valveohvitseri ees sirgeks ja esines, nagu peab esinema .. A. Kaskneem.

etendama ‹37›
esitama, ette kandma (sõna- v. muusikalavastust). Etendati kurbmäng, näidend, ooper. Seda balletti on etendatud juba 100 korda. || ka piltl (laval) mingit osa mängima. Miks ta nüüd äkki meile solvunut etendab? Ekspresident ei etenda enam poliitikas mingit osa 'ekspresidendil ei ole enam poliitilist kaalu'. *Inglite koori etendavad valgetes riietes tütarlapsed. A. Kitzberg.

filoloogia|teadus
mingit filoloogia haru käsitlev teadus

filosoofiline ‹-se 5› ‹adj›

1. filosoofiasse kuuluv v. puutuv, filosoofial põhinev. Filosoofiline arutlus, probleem, definitsioon, süsteem, teooria. Filosoofilised üldistused.
2. mingit sügavat ideed, maailmavaatelist kontseptsiooni sisaldav. Filosoofiline jutustus, novell, romaan, draama. Luule filosoofiline alltekst.
3. filosoofile omane, elutark, stoiline. *See on ootamatu lops isegi Pärt Pree jaoks, kes alati külma verd ja filosoofilist rahu säilitab. H. Kiik.

forsseerima ‹42›

1. tegevuspinget tõstma; kiirendama. Ehitustöid, tootmist, treeninguid forsseerima. Militaristid forsseerivad relvastumist. Tööstuse, põllumajanduse, kirjakeele forsseeritud arendamine. Murrete kogumist on vaja forsseerida. Kuivati töötab forsseeritud režiimil. Võistlusmootorratastel on forsseeritud mootorid. *.. ainult lõpus jättis ta, oma sõnade järgi, etturi kogemata ette ja pidi ruttu viiki forsseerima. V. Heuer. || üle pingutama, liialdama. Laulab vabalt, forsseerimata. *See pole sinu osa, sa hakkad kohe forsseerima, arvustajad vilistavad su maha. E. Vaigur.
2. sõj lahinguga mingit looduslikku takistust (hrl. vesitõket) ületama v. läbima; meres (vm. veekogus) olevat miinitõket v. allveetõrjevööndit ületama. Saaremaa vabastamiseks tuli forsseerida Väike väin. Ukraina rinde väed forsseerisid mitmes kohas Dnepri.

foto|süüdistus
mingit väärnähtust kujutav foto (hrl. ajakirjanduses). Fotosüüdistus salaküttide kohta.

guru ‹11› ‹s›
(idamaa õpetustes:) vaimne juht, õpetaja || piltl mingit tegevusala mõjutav isik. Infoteaduste guru.
▷ Liitsõnad: IT|guru, meedia|guru, moe|guru, müügi|guru, turismiguru.

guugeldama ‹37›
Google'i otsimootori abil Internetist mingit infot otsima. Guugeldas viktoriini küsimusi, uue töötaja tausta. Kui vastust ei tea, siis guugelda.

haige ‹1›

1. ‹adj› mingit haigust põdev; halvas tervislikus seisundis olev, mitteterve vrd haige (2. täh.) Haige inimene. Ta on raskesti, väga haige. Ma ei ole sugugi haige. Vihastas, ehmatas end päris haigeks. Jäi päev-päevalt haigemaks. Haige käsi, jalg, süda, maks, hammas. Kopsud on haiged. Lapsel on kõht haige. Haige koer, lehm. Põõsaste noorendamiseks tuleb aeg-ajalt välja lõigata kuivanud ja haiged oksad. | piltl. Haige aeg. Haige kirjandus, kunst. || valus, valutav. Selg jääb kummardamisest haigeks, on kummardamisest haige. Eilsest pidutsemisest oli tal pea haige. *.. maatöö oli teinud ta kondid kangeks, lihased haigeks. P. Vallak. || murelik, kurb, nukker. *Udusse upuvad sihid kõik eel / haige on süda ja väsinud meel. G. Suits. *Mida lähemale jõudis päev, kus teised pidid Vana-Võhmale tagasi sõitma, seda haigemaks muutus Olevi meel. V. Saar.
▷ Liitsõnad: pool|haige, puru|haige, surma|haige, ülihaige.
2. ‹s› mingit haigust põdev, mitteterve inimene. Haigete vastuvõtt. Haigete külastamise kellaajad. Lamav haige. Kergete, raskete haigete palat. Haige vajab rahu, on meelemärkuseta, suremas. Haige paranes hästi. Haige eest hoolitses tema õde. Haiget põetama, ravima, talitama. Arst kuulas, opereeris haiget. Haigele tehti vereülekanne.
▷ Liitsõnad: astma|haige, difteeria|haige, düsenteeria|haige, gripi|haige, hüpertoonia|haige, jooksva|haige, jooma|haige, katku|haige, koolera|haige, kopsu|haige, leepra|haige, leetri|haige, maksa|haige, mao|haige, mere|haige, mumpsi|haige, nakkus|haige, neeru|haige, närvi|haige, podagra|haige, rahhiidi|haige, reuma|haige, roosi|haige, rõuge|haige, sarlaki|haige, sugu|haige, suhkru|haige, südame|haige, tiisikus|haige, tuberkuloosi|haige, tüüfus|haige, vaimu|haige, vähihaige; haigla|haige, operatsiooni|haige, palaviku|haige, voodihaige; mees|haige, naishaige; ebahaige; surmahaige.
3. ‹s› ‹sg. partitiivis seoses verbidega saama, tegema› valu, häda, viga; hingevalu. Põlv teeb haiget. Poiss sai puu otsa ronides haiget. Tegi oma käitumisega emale haiget. Mida kõrgemalt kukud, seda rohkem haiget saad. *Vabandage, kui tegin teile sõnadega haiget. J. Mändmets.
4. ‹adj s› piltl midagi kirglikult harrastav; ‹hrl. liitsõna järelosana› midagi kirglikult harrastav isik. Ta on lihtsalt haige raamatute, seiklusfilmide järele.
▷ Liitsõnad: jalgpalli|haige, kaardimängu|haige, kino|haige, korvpalli|haige, male|haige, margi|haige, moe|haige, raamatu|haige, spordi|haige, tantsu|haige, teatri|haige, televiisori|haige, tennisehaige.

haigus|pilt
med vet mingit haigust iseloomustavad sümptomid. Angiini haiguspilt. Lähedase haiguspildiga haigused.

hakkama ‹hakata 48›

1. ‹ka impers.› mingi tegevuse juurde asuma; ‹hrl. ma-infinitiiviga› midagi, mingit uut olukorda alustama. Lugema, joonistama, suusatama hakkama. Tööle hakkama. Hakkab naerma, nutma, pärima. Poiss hakkas kartma, kogelema. Laps hakkab käima. Keegi ei hakanud talle vastu vaidlema. Ene hakkas paremini õppima. Ma hakkan nüüd minema. Haige hakkas oksendama, oksele. Hobune hakkab lõhkuma. Rong hakkab liikuma. Suu hakkas kuivama. Miski hakkas mind häirima. Toast hakkas kostma laulu. Päike hakkab paistma. Päevad hakkavad pikenema. Tuul hakkab tõusma. Hakkab kahutama, külmetama, sulama. Hakkab koitma, hämarduma, pimedaks minema. Väljas oli hakanud sadama lund, tuiskama. Tal hakkab hästi minema. *„Meie, meie ...”, hakkas Miina, aga ei saanud edasi. A. Kitzberg.
2. ‹ka impers.› väljendab mingi olukorra, aistingu, tunde, meeleolu tekkimist. Hakkab halb, paha, hale (kellestki, millestki). Hakkab kõhe, külm, vilu, palav. Neil hakkas igav, piinlik, õudne, jube. Tal hakkas väga kiire. Meil kõigil hakkas hirmus lõbus. Tal hakkas vigasest lapsest kahju. Mul hakkas hirm, häbi, kole janu. Mis sul nüüd hakkas? Haigel hakkab juba parem. Kiiresti kõndides hakkab soojem.
3. mingisse ametisse, tööalale asuma; mingisse olukorda, vahekorda astuma. Hakkab autojuhiks, traktoristiks, õmblejaks, ajakirjanikuks. Enn hakkab naisemeheks. Onu hakkab lapse hooldajaks. Ametisse hakkama. Kellegagi kampa, mesti, paari hakkama. Hakkasin kodustele appi. *Jaan hakkas nõusse ning pikemalt aru pidamata asusidki poisid .. teele. E. Raud.
4. algama, peale hakkama. Kõik hakkas sellest, et .. Üks pidu lõpeb, teine hakkab. Poole tunni pärast hakkab tantsupeo otseülekanne. Koosolek hakkab kell kolm. Mets hakkab jõe äärest padrikuga. *Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. A. H. Tammsaare.
5. millestki kinni võtma, kinni haarama; kuhugi kinni, külge jääma, takerduma. Koer hakkas hammastega püksisäärde. Tütar hakkas emale kaela. Talle hakkas pihku tolmune küünlajalg. Tuli hakkab visalt tooresse puusse. Kala hakkab õnge. Puder oli keemisel põhja hakanud. Mis hakkab kulbi külge, see hakkab kondi külge. *Ja vaata, siis silma kinni jäi silm / ja käsi see hakkas kätte. M. Under. *Siis tõstis ta jalgu hakkavad seelikuhõlmad üles .. ning kadus kohe pimedasse eeskotta. A. Jakobson.
6. mõjuma, toimima, mõju avaldama. Hele päike hakkab silmadele. Külm hakkas sõrmedesse ja varvastesse. Paks suits hakkas ninna ja silmadesse. Ränk töö hakkas tervise peale. Ootamine, näägutamine, lärm hakkab närvidele. Ei tema peale hakka tuli ega vesi. Hea sõna tema peale ei hakka. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || (meeleorganitega tajumise kohta). Kaugelt hakkas kõrvu, kõrva automürin. Tuppa astudes hakkas talle ninna tugev sirelilõhn. || millekski suuteline, küündiv olema. Las teeb seda, mille peale jõud hakkab. Minu mõistus selle peale ei hakka.
7. teistele üle kanduma, nakkama. Ema ärevus hakkab lastessegi. Kaaslaste lõbus tuju, ülemeelikus, nukrus hakkas minussegi. Tema kirglik töölust hakkas ka teistesse. *Isandate tüli hakkas lõpuks ka alamatesse rüütlitesse .. E. Kippel.
8. kõnek sobiv, kõlblik olema. Kui hästi lilla värv sulle hakkab! See soeng, kleit ei hakka mulle. Neist võtmetest ei hakka ükski sellele uksele. *.. usu, naiste amet / meestele ei hakka. E. Niit (tlk).

harjutama ‹37›

1. teatavate omaduste ja võimete arendamiseks ning oskuste ja vilumuse omandamiseks vajalikku tegevust v. vajalikke võtteid kordama; treenima. Harjutab klaverimängu, klaverit. Harjutab viiulil Beethoveni „Kreutzeri sonaati”. Orkester harjutab kaks korda nädalas. Laulja harjutas saalis. Näitleja harjutab oma osa. Poisid harjutasid hoolega võrkpallimängu, märkilaskmist, saja meetri jooksu. Laps harjutab käimist, rääkimist, lugemist. Tükk aega tuli silmi harjutada, enne kui midagi näha võis. Olen palju harjutanud, et trikk õnnestuks. Kätt harjutama 'käeosavust harjutama'.
2. kedagi milleski õpetama; kellelegi mingit harjumust kasvatama, kedagi millegagi harjuma panema. a. ‹ma-infinitiiviga›. Ema harjutab last kõndima. Harjutasin end vara tõusma. Harjuta ennast raskusi taluma. Harjutasin sälu vankrit vedama. b. ‹hrl. komitatiiviga›. Last tuleb harjutada iga uue olukorraga. Vanemad püüdsid poega harjutada mõttega, et temast saab arst. Päevitamisel tuleb nahka pikkamööda päikesega harjutada. Enne avamaale istutamist harjutati taimi madalama temperatuuriga. Vanaema oli lapse sülle harjutanud. Poisid olid oina kurjaks harjutanud. *Aga ma ei ole väike tita, keda peab õigele teele harjutama hea ja kurjaga.. O. Tooming.

heitma ‹heidan 46›

1. viskama, paiskama; hooga midagi kuhugi panema v. laskma. Ketast, vasarat, granaati heitma. Heitis tulle kuivi oksi, ahju uusi halge. Heidab mapi hooga lauale. Heidab uppujale köieotsa. Vanasti heideti sellesse allikasse ande. Külvaja heitis seemne mulda. Heitsin õnge jõkke, vette. Kalurid heitsid nooda, võrgud merre. Heidab mütsi varna, jaki toolikorjule. Heitis seljakoti, mantli, riided seljast. Heitsin säärikud ahju otsa kuivama. Ta heitis endalt teki ja tõusis. Ema heitis salli õlgadele ja väljus. Heitsin kuue ülle. Hobune heitis ratsaniku seljast. Laev heitis sadamas ankru. Lennukid heitsid vaenlase kindlustustele pomme. Tuul heitis liiva näkku. Emaskala heidab marja vette. Põrandale laiali heidetud ajalehed ja raamatud. | piltl. Heitis kõik oma oskused vaekausile. Ta heitis väljakutse kogu maailmale. Heitke see mõte, kavatsus, rumalus peast! Kogu mu töö on tuulde heidetud 'raisatud'. || järsku liigutust tegema, järsu liigutusega mingisse asendisse viima. Heitis pea kuklasse, selga. Heitis ühe jala üle teise. Naine heitis käed mehele ümber kaela. Eit heitis suures hirmus risti ette. *..ruun heidab sabaga vihkat-vehkat.. L. Promet. || end millestki vabastama. Jõed on heitnud endalt jääkatte. Kaitseks auramise vastu heidavad puud endilt lehed. Koer heidab karva, aga ei heida ametit. *..kõik noored [tedre]kuked, kes heitsid juba verisulgi.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kellegi iket, ülemvõimu endalt heitma.
2. kuhugi v. mingisse olukorda toimetama, minema sundima v. suunama. Vaenlase dessant purustati ja heideti merre. Mees heideti vangitorni, -kongi, vanglasse, vangi. Maarahvas heideti raskesse orjusse. Taheti teisi enda alla heita 'alistada'. *Masinad heidavad arvamatul hulgal saadusi turule.. A. H. Tammsaare. || (vaadet) korraks kiiresti kuhugi suunama; ka piltl. Heitis sõpradele imestunud, uuriva, rahutu pilgu. Pilku, silma peale heitma 'korraks üle vaatama'. Heidame nüüd pilgu (tagasi) näitleja noorusaega.
3. endast välja saatma v. kiirgama; levitama (hrl. valgust, helki, varju jm.). Kuu ja tähed heidavad ümberringi kahvatut kuma. Kevadpäike heidab kõikjale säravat, eredat valgust. Õhtutaevas õhetab ja heidab lumele punaka läike. Hubisev küünlaleek, vilkuv laternatuli heitis enda ümber vaid nõrka helki. Puud heitsid kuuvalgel pikki varje. Taskulamp heitis enda ette ümmarguse valgusringi. | piltl. *Aeg [= Saksa okupatsioon] heitis oma sünge varju ka teatritööle. M. Möldre.
4. midagi vahele v. vastu ütlema, lühidalt lausuma. Heitis ainult mõne sõna, küsimuse, vaimukuse teiste jutu sekka. „Jõudu!” hüüdis tulija. – „Jõudu tarvis!” heitis mees reipalt vastu. Nalja heitma 'naljatama, midagi naljakat ütlema, vigurijuttu ajama'. *„Mis ülemus mina sulle olen!” heitis Joosep üle õla. J. Smuul. *„Mis siis?” heitis Julius pahaselt, isegi veidi väljakutsuvalt. L. Promet.
5. kuhugi v. mingisse olukorda siirduma (ka mitmesugustes vananenud, vananevais v. kindlaks kujunenud ühendites). a. (mingisse asendisse) laskuma, langema. Kõhuli, selili, külili, kummuli, põlvili heitma. Diivanile, kušetile (pikali) heitma. Magama, puhkama heitma. Väsinult heideti õhtul voodisse, asemele. Poiss heitis tüdruku kõrvale heintele. Koer heitis põrandale siruli. Ta heitis lähima kivi varju. Kaste heidab maha. *..su rüppe heidan unele, / mu püha Eestimaa! L. Koidula. *Päike läheb looja, ehapuna kustub pikkamisi, öövarjud heidavad raba ja võsastiku üle. E. Vilde. b. kellekski hakkama; mingit elukutset, ametit pidama hakkama. *Oi, Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma. L. Koidula. *Ordu ja piiskopi liitlaseks heitnud läti ülikud said uusi võimalusi endale häid relvi .. muretseda. A. Vassar. c. ‹koos sõnadega hulka, kilda, leeri, mesti, sekka, seltsi, abielusse, paari vms.› kellegagi liituma, seltsima. *Kas ma heidan nende kilda, / olla, kes ei enam malda? H. Visnapuu. *Kuidas sa selle peale tuled, et ma peaksin varastega heitma ühte mesti? J. Mändmets. *Kolmandal eluaastal ..heidavad [toonekured] paaridesse ja alustavad perekonnaelu. K. Põldmaa. d. (tuule kohta:) pöörduma v. vaikseks jääma. *Poolsaare käänakul, kuna tuul oli heitnud, langes puri.. A. Saareste (tlk). e. ‹kasut. väljendeis ennast, endid kellegi alla heitma› alistuma. *..ei palu jumalat, ei heida ennast ülemate alla.. A. Hint. f. ‹kasut. väljendis ankrusse heitma› ankrut sisse heitma, ankrusse jääma

hindama ‹hinnata 48›

1. hinda v. rahalist väärtust, samuti millegi suurust, hulka, vanust vms. (umbkaudselt v. mingite ettenähtud võtete alusel) kindlaks määrama. Sõrmus hinnati odavamaks, kui see tegelikult oli. Kui kalliks te oma auto hindate? Daam laskis oma ehted ära hinnata. Komisjon hindas kahju tuhandele kroonile, tuhande krooni suuruseks. Hindas silmaga puu kõrgust, palkide pikkust, ruumi suurust. Hinda meetrites maja kaugus metsast. Ta püüdis umbkaudu, silma järgi hinnata viljakoti raskust, õunte kaalu, lammaste arvu. Hinnake kaardi järgi, mitu korda on Peipsi järv suurem Võrtsjärvest. Kaevanduse maagivarusid hinnatakse umbes 60 miljonile tonnile. *Vähemalt kaheteistkümnekilone [kala] – hindasid kaaslased. R. Vaidlo. || hindega, hinnetega, punktides vms. viisil millegi v. kellegi nõuetele vastavust määrama. Õpetaja hindas kirjandi, kontrolltöö, vastuse neljaga, hindega „hea”. Ta hindas õpilasi, õpilaste teadmisi ja võimeid õiglaselt, objektiivselt, rangelt. Iluvõimlemises hinnatakse harjutuste tehnilist täitmist, väljenduslikkust ja kompositsiooni. Iluuisutamisharjutusi hinnatakse punktidega 0-st kuni 6-ni. Maa viljakust hinnatakse 100-punktilise skaala alusel.
2. mingil moel suhtuma, mingit seisukohta v. suhtumist omama; seda seisukohta v. suhtumist kujundama. Kedagi tema saavutuste, teadmiste, võimete järgi hindama. Tegijat hinnatakse töö järgi. Ta hindas asjalikult, kainelt, õigesti kõiki asjaolusid, kujunenud olukorda. Seda seiklust hindas ta hiljem kasuliku õppetunnina. Püüdsin juhtunut võimalikult erapooletult hinnata. Enne ülesande võtmist püüdke hinnata, kas see on teile jõukohane. Ta kutsus sõbrad oma tööd hindama. Poiss mõõtis tüdrukut hindava pilguga. *Meeletu ja traagiline tund – nii hindas G. Suits [I] maailmasõja algust.. K. Muru.
3. lugu pidama, millegi v. kellegi väärtust mõistma; tunnustavat hinnangut andma, tunnustama. Mida sa inimeses kõige enam hindad? Hindan eriti arukust, ausust, mehisust, töökust. Ta hindab üle kõige vabadust ja sõltumatust. Ma oskan hinnata teie talenti, usinust, vastutulelikkust. Selles peres hinnatakse raamatuid. Eesti tarbekunsti, heliloomingut hinnatakse teisteski maades. Miks ei oska sa hinnata pälvitud tunnustust? Hindan sind su taktitunde ja iseloomukindluse pärast. Sõbrad hindasid teda kui leidlikku vembumeest. Haaba küttepuuna eriti ei hinnata. Hinnatav omadus, iseloomujoon, tulemus, tegu. Ta on hinnatud arst, teadlane, töömees.

hunnik ‹-u 2› ‹s›

1. hulk ühtekokku v. üksteise otsa kuhjatud esemeid v. mingit ainet. Kuivanud lehtede, puude hunnik. Hunnik liiva, mulda, tuhka. Hunnik raamatuid, vihikuid. Suur, väike, paras hunnik. Hunnikusse koguma, korjama, laduma. Tõstsin suure hunniku kooke taldrikule. Tõi kapist hunniku heliplaate. Lumesahk ajas lume hunnikusse. Padjad ja tekid olid voodis hunnikus. Kalade siplev hunnik paadis. || (roojahunniku kohta). Põõsaalused kõik hunnikuid täis. *Mees või kedagi! Hunnikut sinna ei tee, kuhu kükitab. H. Sergo. || hunnikusse tihedalt kokku, kobarasse. Mehed kogunesid ukse ette hunnikusse. Lambad hoidusid lauda nurka hunnikusse. Tööd jooksevad hunnikusse. || hunnikus tihedalt koos, kobaras. Poisid tulid, trügisid hunnikus tuppa. Lauljad olid klaveri ümber hunnikus koos. Kihuta, kihuta, kuni jalgratas hunnikus 'vormituks, käkra sõidetud, kasutuskõlbmatu'. Autojuht oli kabiini nurgas hunnikus 'kägaras, kokku varisenud v. vajunud'. *Hunnikus elamise tõttu ei suutnud kõige hoolikamadki mehed end puhtad hoida täidest.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: halu|hunnik, hao|hunnik, heina|hunnik, jäätme|hunnik, kivi|hunnik, koksi|hunnik, komposti|hunnik, kruusa|hunnik, laastu|hunnik, liiva|hunnik, lume|hunnik, mulla|hunnik, mätta|hunnik, prahi|hunnik, prügi|hunnik, puu|hunnik, põhu|hunnik, pühkme|hunnik, raha|hunnik, rao|hunnik, rappe|hunnik, riide|hunnik, risu|hunnik, roika|hunnik, rooja|hunnik, rusu|hunnik, räbala|hunnik, rämpsu|hunnik, sasi|hunnik, savi|hunnik, sita|hunnik, sõnniku|hunnik, tuha|hunnik, turba|hunnik, vihu|hunnik, viljahunnik; viletsus(e)|hunnik, õnnetusehunnik.
2. ka piltl (suure hulga kohta). Teenis hunniku raha. Hunnik tööd veel teha. Tema vastu esitati hunnik süüdistusi. Poiss kükitas kivi otsas kui hunnik õnnetust. *Siit kasi, hunnik õelust.. G. Meri (tlk).

[kelle(le)gi] hõlma alla pugema
end kellegagi sõbraks tegema, kellegi ümber mehkeldama (sellest mingit kasu lootes). Tema juba teab, kuidas ülemusele hõlma alla pugeda. Ta on populist, teab, kuidas rahvaga suhelda, talle hõlma alla pugeda.

hõnguline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› mingit hõngu omav, hõnguga
▷ Liitsõnad: küla|hõnguline, maa|hõnguline, mere|hõnguline, romantikahõnguline.

häälitsema ‹37›

1. mingit häält tegema, hääli kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Laps hällis hakkas häälitsema. Ta häälitses ebamääraselt unes. „Vissi, vissi, vissi!” häälitses perenaine lehma kutsudes. *Iga kord, kui ta oma oletusi kinnitava tundemärgi leidis, häälitses ta kuuldavalt läbi suletud huulte. A. Jakobson. *„Nii et siis... ei!” häälitseb õnnetu kosilane. M. Traat. b. (muude elusolendite kohta). „Kukku! Kukku!” häälitseb kägu. Rukkis häälitses rääk. Ka kalad on suutelised häälitsema. *Siis hakkas häälitsema / ta jalge ees valge voon. M. Under. c. hrv (millegi elutu kohta). Kõrvalseinas häälitseb veetorustik. *Meri möirgab, kattes puude kohinat ja kõike, mis tormil häälitseb. A. H. Tammsaare.
2. murd sõnadega rahustama, vaigistama, meelitama; meelitavalt kutsuma. *Ära häälitse mind nagu last, mu süda ei kannata seda välja – ega ma mõni memm ole. A. Taar. *Ala-Sepale jõudnud, ronis Toomas üle püstandaia, häälitses koera vaikseks ja läks kohe aida juurde. A. Jakobson.

hüdro|isolatsioon
ehit mingit konstruktsiooni, ehitist v. selle osa vee kahjustava toime ja läbijooksu eest kaitsev kiht

hüüdma ‹hüüan 45›

1. kellelegi mingit käsku, kutset, teadet vms. valju häälega, kõlavalt edasi andma, kellelegi midagi hõikama. Ma ei saanud aru, mida ta hüüdis. Keegi hüüdis mu nime. Õpetajale hüüti kolmekordne hurraa. „Elagu!” hüüdsid poisid kooris. „See on ju hea mõte!” hüüdis Toomas. Mees hüüdis valvuritele needusi näkku. Siin-seal hüüdis ta mõne lause ergutuseks. Ta hüüdis midagi kõva häälega, täiest kõrist. Lapsed hüüdsid ja huikasid metsas. Õnnetus ei hüüa tulles. || piltl huikama (3. täh.) *Jah, see oli .. segamini paisatud paelahmakate lasu, millel üks rohulible hüüdis teist. L. Metsar. || valjusti häälitsema. Paneme pillid, pasunad hüüdma. Hädakell hüüab. Kirikukellad, vabrikuviled hakkasid hüüdma. Kirikus pandi orel hüüdma. Kägu hüüdis: „Kuk-ku, kuk-ku!”. *Vaikus viibib juba mäel ja orul, / ainult ööbik hüüab toomingas. K. E. Sööt.
2. kedagi hõigates (enda juurde) kutsuma, kellegi poole hõikega pöörduma. Perenaine hüüdis koera nimepidi. Meid hüüti appi. „Ema!” hüüdis poeg. Alles mõne hetke pärast taipasin, et mind hüütakse. *Poisid hüüdsid Riia viimaks oma tule äärde.. A. H. Tammsaare.
3. nimetama, kellekski v. millekski kutsuma. Pärisnimega teda peaaegu kunagi ei hüütud. Musta lehma hüütakse Mustikuks. Jõhvikaid hüüab rahvas ka kuremarjadeks. Lapsed hakkasid Maretit tädiks hüüdma. *Rolts – nii hüüti poissi – keeras suurele maanteele. E. Raud.

[midagi] hüüdma panema
mingit tegevust alustama, midagi tööle, käima panema. *Ja siis paneme sae jälle hüüdma. E. Krusten. *Manase Vidrik tuli mitu päeva enne pühi kohale ja pani õlle hüüdma. M. Metsanurk.

ihuma ‹37›

1. (lõikeriista) millegi vastu hõõrumisega teritama. Pussi, kirvest, höövlirauda ihuma. Ihub rihmal, luisul, kõvasil habemenuga. Kirvest ihutakse luisuga kahelt poolt. Sõdalane ihus oma mõõga teravaks. || piltl ihumist meenutavalt häälitsema. Metsised, mõtused ihuvad.
2. mingit pinda siledaks v. puhtaks hõõruma v. lihvima. Lind ihub nokka. Tuule ihuv toime, tegevus. Jääst ümarikuks ihutud rahnud. *..võõrad käed hoiavad kooku, mille Jaava pihud on siledaks ihunud. A. Beekman.

istama ‹istata 48›
tehn mingit detaili teisele asetama, nii et tekib ist. Pumba tööratas on istatud elektrimootori võllile.

istandus ‹-e 5› ‹s›

1. mingit (hrl. troopilist v. subtroopilist) kultuuri kasvatav suurmajand; selle kultuuri all olev maa-ala. Istanduses kasvatati tubakat ja riisi. Kautšukipuid kasvatatakse spetsiaalsetes istandustes. Suur osa Indoneesia istandustest kuulub väliskapitalile.
▷ Liitsõnad: kakao|istandus, kautšuki|istandus, kohvi|istandus, kookospalmi|istandus, puuvilla|istandus, riisi|istandus, suhkruroo|istandus, tee|istandus, tsitrus|istandus, tubaka|istandus, viinamarja|istandus, õlipalmiistandus.
2. istandik

jaatama ‹37›
ant. eitama
1. „jaa”, „jah” ütlema (v. vastavat žesti tegema); mingit väidet heaks kiitma v. sellega nõustuma. Noogutas jaatades pead. *".. selles neetud kolkas oli vähene väljavalik, tead?” – „Tean,” jaatas Lea. O. Luts. *Ann jaatas rõõmsa peanoogutusega. A. Hanko (tlk).
2. midagi õigeks pidama, heaks kiitma, millelegi positiivset hinnangut andma. Jaatab neid põhimõtteid. *Kunstnik võib loodust armastada ja vihata, teda kunstnikuna jaatada või eitada.. H. Raudsepp.

läbi jooksma

1. (kiiresti) läbima v. läbistama. Jooksin küla vahelt kiiresti läbi. Jooksin ikka 10 km läbi. Kuul oli reiest läbi jooksnud. Talli tagant jookseb läbi jõgi. Peast jooksis üks mõte läbi.
2. kedagi v. mingit kohta kiiresti külastama. Enne ärasõitu jooksin veel sõbranna poolt, poest, näituselt läbi. Naine jooksis ruttu kõik kauplused, tuttavad läbi.
3. vihma läbi laskma. Katus jookseb läbi. Suure vihmaga hakkas telk läbi jooksma.

jooma ‹juua, jõin 40›

1. mingit vedelikku suuga võtma ja alla neelama (kruusist, tassist; loomad näit. künast, jõest). Vett, piima, limonaadi, õlut jooma. Daam jõi šokolaadi, laulja tooreid mune. Mees jõi hea janu vett. Jõin kannust kalja, klaasist morssi. Jõi otse ämbri servast. Jooksin veel tassi kohvi. Jõi klaasi põhjani, tilgatumaks, tilgatumalt tühjaks. Istusime teed jooma. Jõin ahnelt, suurte sõõmudega, oma janu täis. Rüübib, lürbib teed juua. Nad sõid kooke ja jõid kruusist mõdu peale. Joo minuga kaasa. Teekäija palus talust juua. Süüa ja juua anti külas korralikult. Kari on veel joomata. Anna hobustele juua! || piltl endasse imema, endasse vastu võtma. Kuiv maa joob ahnelt karastavat vett. Ahne pilguga jõin looduse ilu.
2. (ohtralt) alkohoolseid jooke tarvitama. Kukub, hakkab jooma. Aina joob ja lakub. Jõi end purju, vinti, täis kui tina. Jõi end poolsurnuks, puupaljaks, seaks. On ennast täiesti põhja joonud. See mees joob kõrtsi kuivaks, on juua täis. Selle peale joome! || millegi tähistamiseks v. teat. kommete juurde kuuluvalt alkoholi tarvitama. Juuakse sünnipäevalapse terviseks, noorpaari õnneks. Tervisenaps juuakse põhjani. Mehed jõid sinasõprust, lepitust. Kauba kinnituseks joodi liiku. *..enne seda sel laupäeval joodi kosjad. O. Truu.

maha joonistama
mingit eeskuju kopeerides, täpselt jäljendades joonistama. Poiss joonistas pildi raamatust maha.

juhhei ‹interj›
ülemeelikust, uljust, juubeldust väljendav hüüatus (saadab sageli mingit hoogsat tegevust, näit. tantsimist, kihutamist). Juhhei, las käia! Mäest alla, juhhei! Juhhei, laske polkat!

juht|kiri
mingit aktuaalset probleemi käsitlev, hrl. esiküljel avaldatud artikkel ajalehes v. ajakirjas

juhtkond ‹-konna 22› ‹s›
rühm isikuid, kes juhivad mingit asutust, ettevõtet, kollektiivi, organisatsiooni. Tehase, kaevanduse, trükikoja, laeva juhtkond. Väeosa, patarei juhtkond. Valiti seltsi, partei uus juhtkond.

julk ‹julga 22› ‹s›
lühike pikergune tükk mingit ainet. Mingid mustad julgad, vist lagritsakommid. Koer teeb parajasti julka.

jutlustama ‹37›

1. jutlust (1. täh.) pidama. Kirikuõpetaja jutlustab kantslist. Jutlustab põrgutulest, taevaõndsusest. *Täna jutlustas [palvemajas] külalisena keegi Saaremaalt sõitnud vend. R. Sirge.
2. piltl mingeid vaateid, ideid v. mingit õpetust propageerima v. levitama. Karskust jutlustama. Kirik jutlustas vaesust ja kasinust. *Kuidas võivad mõned jutlustada laste sündimise vastu? M. Unt.

jutustama ‹37›

1. mingit sündmust v. (väljamõeldud) tegevustikku vabas vormis (suuliselt v. kirjalikult) teatavaks tegema; millestki teis(t)ele kõnelema. Lugu, juttu, muinasjuttu jutustama. Jutustab elavalt, huvitavalt, kaasakiskuvalt, igavalt. Hommikul jutustas ta mulle oma unenäo. Jutustab oma tähelepanekutest, elujuhtumustest. Ajalooõpetaja jutustas Jüriöö ülestõusust. Ants jutustas sõbrale oma seiklustest pika loo. Vanaisa jutustas, kuidas vanasti reht peksti. Jutusta, mida sa kuulsid. Pala anti õpilastele järgmiseks tunniks lugeda ja jutustada. Muistend jutustab Emajõe tekkest. Romaan jutustab rannarahva elust. Film jutustab sõjasündmustest. Jutustav lause. Jutustav rahvalaul. || piltl millegi kohta tunnistust andma. Arheoloogilised leiud jutustavad meie esivanemate kultuurist. Mehe pahklikud käed jutustavad raskest tööst.
2. murd vestlema, juttu ajama. *Kuningas Oskar kutsus ta enese juurde ja jutustas temaga nagu vana sõbraga. M. J. Eisen. *Esmalt viitis ta köögis tüdruku juures veidi aega, jutustades sellega.. J. Mändmets.

juurest
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi v. millegi vahetust lähedusest, täiesti lähedalt. Tule akna juurest ära! See tänav algab raudteejaama juurest. Käis oma raamatuga ühe juurest teise juurde. Koer jooksis karjase juurest ära. Habe hakkas kõrvade juurest peale. Võttis pudeli suu juurest. || (laiemalt:) kusagilt lähedusest ja ka seest. Ema tuli lauda, sauna juurest. *Ma ei ole .. lehte veel vaadanudki. Praegu alles tõin teise vallamaja juurest ära. O. Luts.
2. kellegi asu-, elu- v. töökohast; kellegi jutult, kellegi poolt. Ta kolis vanemate juurest ära. Tulen praegu direktori juurest nõupidamiselt. Ta tuli juuksuri juurest. Tuli minu juurest abi saama. Astun sõbra juurest läbi. Käis meie juurest piima toomas. Ostsin kohvi Kaarmanni juurest.
3. osutab kohale, millega miski v. keegi on asumise, elunemise vm. läbi seotud. Nägu on kõrva juurest verine. Jõgi on silla juurest lahti. See mees on ajalehe juurest. *..kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest.. A. H. Tammsaare. *„See on ju see... Ärnja-preili või kes... sealt köstri juurest,” ütleb Lible järsku. O. Luts.
4. osutab tegevusele, millest eemaldutakse v. mida sooritamast lakatakse. Vaatas hetkeks töö juurest üles. *Ta teeskles, nagu oleks tulnud just kõige kibedama askelduse juurest. R. Vellend.
5. osutab isikule, kellel esineb v. arvatakse esinevat mingit iseloomujoont v. suhtumist. Tema juurest küll valskust ei leia. *Vuih, et sa minu juurest ikka kohe egoistlikke tagamõtteid otsid! E. Vilde.
II. ‹adv›
1. vahetust lähedusest eemale, täiesti lähedalt eemale. Läks juurest pisut kaugemale.
2. vahetust lähedusest, täiesti lähedalt. Kui juurest ei leia, otsi kaugemalt. Juurest vaadatuna ei ole see nii ilus kui eemalt paistab. *Eemalt oli see ilus roheline saareke. Aga juurest oli rohkem liiva kui rohelist. M. Sillaots.
3. küljest ära (hrl. mittesoovitava kõrvalnähtusega ühenduses). Harjuta see mood endal juurest (ära)!

välja jõudma

1. välja saama, välja pääsema. Jõudsime viimaks metsast välja. Jõudsime lahest jäätükkide vahelt välja.
2. kuskile välja tulema, saabuma. Kuhu me seda rada minnes välja jõuame? Olime koduaia taha, raba äärde, jõekaldale välja jõudnud. Kaevumeistrid olid põhjaveeni välja jõudnud. Elan seal, kus Tähe tänav jõuab Riia tänavale välja.
3. mingit olukorda v. seisundit saavutama. Kuhu me oma eluga küll välja oleme jõudnud! Jõudis mälestusi heietades lapseikka, lapseeani välja. On kujunemise algstaadiumist välja jõudnud. Hoolas õpipoiss jõudis meistriks, meistrini välja. *„Miks, pagana pihta, pole sa püüdnud professorini välja jõuda?” P. Viires (tlk).

jõu|seade [-seadme]
tehn jõumasinat sisaldav seade, mis muudab mingit liiki energiat mehaaniliseks energiaks. Laeva jõuseadmed.

järel
I. ‹postp› [gen]
1. (liikumisel) ruumiliselt kellegi v. millegi taga. Ta sammus kohe minu järel. Nad väljusid üksteise järel. Ta käis mu järel nagu vari. Poisid käisid tropis tema järel. Tiris last kättpidi enda järel. Orkestri järel tuli esimene pataljon. Tõmbas ukse enese järel kinni. Kõndis vankri, adra järel. Laev liikus puksiiri järel. Kohe veduri järel on postivagun.
2. (ajaliselt). a. pärast mingit sündmust v. millegi (ka liikumise) ajalist vältamist. 1905. a. revolutsiooni järel. Suve järel tuleb sügis. Naine kolis mehe surma järel mujale. Nii paljude aastate järel ei suuda kooliaega enam täpselt meenutada. Käis iga poole tunni järel õues. Mees hakkas umbes kümneminutise käigu järel hingeldama. Linn vallutati alles mitmepäevase võitluse järel. Mõningate ettevalmistuste järel istuti lauda. „Eks ma siis tulen,” ütles ta hetkelise vaikimise järel. Juba esimeste lausete järel hakkas kõneleja erutus vähenema. Mõne kilomeetri järel tegime peatuse. Vaatas mõne sammu järel tagasi. Pill tuleb pika ilu järel. b. osutab tihedale ajalisele järgnevusele; enamasti kordub sel juhul ka põhisõna. Tal läheb suits suitsu järel. Mitu sulge läks üksteise järel katki. Auto auto järel vuras mööda. *Nagu õhtusöök söödud, pani Meeta padavai metsa ja tassis koju kandami kandami järel [pohli]. V. Lattik. *Haige haige järel näitas arstile ette oma ihuhädad.. L. Mölder (tlk).
3. mingis järjestuses kellestki v. millestki tagapool. Meie võistkond tuli Leedu järel teiseks. Kohtla-Järve on Tallinna ja Tartu järel suuruselt kolmas linn Eestis.
4. midagi v. kedagi kusagilt ära toomas, kätte saamas vms. Käis postkontoris posti järel. Käis palga, honorari järel. Käis õhtul lasteaias laste järel.
5. järgi. *Anna päralt on tuba, mille ta oma käe järel sisse seadis. E. Rängel. *Aga nüüd oli ka tema sunnitud jõnglase tujude järel tantsima. J. Lintrop.
II. ‹adv›
1. liikumisel ruumiliselt taga v. tagapool. Mina läksin ees, Jaan tuli järel. Laps tuli joostes, koer järel. Ta käis mul tükk aega järel. Vedas käru järel. Autol oli teine trossiga järel. Ta kihutas nii, et paks tolmupilv järel. Vedas oma kanget jalga nagu kooti järel. || piltl toeks, toetamas, seljataga. *Märtsipäikesel on juba jõud järel... V. Lattik.
2. ajaliselt kellestki v. millestki hiljem. Üks ütles sõnad ees, teised kordasid järel. *Mba hüppas ees, Ines järel, ja nad maandusid viimasel hetkel.. B. Kabur. || osutab ühtlasi kellegi eeskujul toimimisele. Kuidas vanemad ees, nõnda lapsed järel.
3. arengult, tasemelt, saavutustelt, edasijõudmiselt tagapool. Naabrid on heinatöödega meist tublisti järel. Ta oli koolis minust paar klassi järel. Vend on õest õppimises järel. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast taga. Su kell on järel 'kell näitab vähem, kui ajaliselt tegelikult on'. Kell oli viis minutit, pool tundi järel.
4. säilinud, alles. Mul on veel pisut šokolaadi järel. Viimasest palgast on ainult paarkümmend krooni järel. Tuli oli oma töö teinud ja majast paljalt müürid järel. Vadjalastest on järel vaid mõni vanake. Vanast kaadrist on vähe järel.
5. kõnek oma olemasoluga kellegi vabadust, tegevust piiramas, kellelegi takistavaks asjaoluks. Ega naisegi elu kerge olnud – kaks last järel. *Ilma hariduseta, talu ja pere järel – mis sai ta veel ette võtta. E. Priidel.
6. kõnek tulemuseks, tagajärjeks; sün. taga. Näpistas nii et sinised plekid järel. *..ega kantsi seina sisse auku järele jäänud, ikka nina läks lössi ja veri oli järel. A. Kitzberg.
7. kedagi kusagilt ära viimas, toomas, kätte saamas, otsimas. Hommikul viin lapsed lasteaeda, õhtul käin neil seal järel. *..tore härraslik teener käis täna mul järel ja viis mu ühte majja.. E. Vilde.

kaitse|kuju
biol ümbritseva keskkonna mingit objekti jäljendav kehakuju (näit. putukatel)

sisse kallama
millessegi midagi kallama (näit. mingit jooki klaasidesse jne.). *Maasikas ise kallas kõigile sisse, palus juua ja sakuskat võtta. E. Bornhöhe. || kõnek ära jooma (hrl. alkohoolset jooki). Ta kallas endale mitu pudelit õlut sisse.

kammima ‹42›

1. kammiga juukseid korrastama, soengut seadma. Juukseid, pead kammima. Kammib juuksed lahku, üle pea, ühele küljele. Naised kammivad end peegli ees. Laste juuksed on hästi siledaks kammitud. Lainesse, kõrgesse soengusse, kohevile, ligi pead kammitud juuksed. Pulstunud kammimata juuksed. || vastava riistaga karvkatet, villa vms. siledaks, lahedaks tegema. Hobust, lehma, koera kammima. Karusnahkade karvkatet kammitakse. Villane tekk kammitakse karvaseks.
2. piltl mingit maa-ala tihedalt, põhjalikult läbi otsima. Põgenike leidmiseks korraldati haaranguid ja kammiti metsi. Mets, küla, asula, raba kammiti igas suunas, risti-põiki läbi. Kvartal kammiti läbi maja-majalt. Helgiheitjad kammisid meeter-meetrilt lahe pinda. *Kaks päeva kammiti metsas ja uuriti sügiseses pehmes soos, aga ei leitud kedagi. J. Tuulik.

kamp2 ‹kamba 23› ‹s›
tihke tükk mingit ainet (mulda, jääd jne.), kämp, pank. Suurteks kampadeks lagunenud jää ujus allavett.
▷ Liitsõnad: jää|kamp, kivi|kamp, lume|kamp, mulla|kamp, pori|kamp, savikamp.

kana kitkuma ~ katkuma
kellegagi tülitsema, jagelema, mingit tüliasja lahendama. Meil tuleb hakata sinuga vist jälle kana kitkuma. *„Seda teate ise paremini, kellega teil kana on katkuda,” vastas taat. E. Särgava.

kande|puu
ritv, latt, mille abil kantakse mingit koormat, kandamit hrl. kahe inimese vahel. Nad võtsid toobri kandepuuga õlale. Kütid tassisid metssea kandepuus koju. Tõuvili kanti kandepuudel, kandepuudega rõukude juurde kokku.

kandideerima ‹42›
(valimistel) kandidaadiks olema; mingit kohta vm. taotlema, end kandidaadiks esitama. Kandideerib Tallinna 4. valimisringkonnas. Kandideeris senatisse, riigikogusse. Kandideerib õpetajakohale. Sprindis kandideeris medalitele 15 võistlejat.

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

kang1 ‹-i 21› ‹s›

1. tugev metallvarb v. puulatt millegi üles- v. lahtikangutamiseks, maa seest väljakaalumiseks, pinnase lahtiraiumiseks vms. töödeks. Tugev, teravaotsaline kang. Kangiga kive, kände välja kaaluma. Jääd, külmunud maad raiuti kangidega. Uks murti kangiga lahti. || ukse, värava kindlaks sulgemiseks selle pooltele risti ette käiv metall-latt. Uksel, väraval oli seespool kang ees.
▷ Liitsõnad: raud|kang, tuletõrjekang.
2. tehn (käepidemega) varb sõidukil, masinal, aparaadil selle käivitamiseks, väljalülitamiseks v. reguleerimiseks, hoob. Masina seiskamiseks tuleb kang alla vajutada.
▷ Liitsõnad: juht|kang, juhtimis|kang, käigu|kang, käivitus|kang, lülitus|kang, pedaali|kang, piduri|kang, ülekandekang.
3. piklik kõva tomp mingit ainet (hrl. metalli). Kuninga varakambris oli hõbedat küll rahadena, küll kangidena. Pärast jahtumist lõigati seep kangideks. Ostis terve kangi keeduvorsti. *Hommikul piima meiereisse saates oli perenaine sealt lasknud tuua kangi tinakõva, värsket, pressitud ekstraeksportvõid .. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: hõbeda|kang, juustu|kang, kulla|kang, seebi|kang, tina|kang, vorstikang.
4. füüs kindla toetuspunkti v. telje ümber pöörduv (vardakujuline) jäik keha. Üheõlgne, kaheõlgne kang.
▷ Liitsõnad: kaalukang.
5. sport teat. spordiriist. a. tugipostidest ja nende vahele kinnitatud tugevast terasvarvast koosnev võimlemisriist; ka vastav meeste sportvõimlemise ala. Harjutused kangil. Kangil saavutas võistkond kaksikvõidu. Kang on ta lemmikala. b. tugevast metallvarvast ja selle otstesse kinnitatavatest metallketastest koosnev tõstevahend. Esimesel katsel pandi kangile 142,5 kg. Tõstab kangi ja sangpommi. Teeb kangiga jõutreeningut.
▷ Liitsõnad: tõste|kang, võimlemiskang.

kannatama ‹37›

1. midagi rasket, ebameeldivat (kestvamalt, teravamalt) tunda saama, kogema v. läbi elama. Puudust, nälga, janu, tühja kõhtu kannatama. Kahju kannatama. On kannatanud ülekohut, alandusi. Ta on elus palju häda, viletsust, raskusi kannatanud. Pidi sageli teiste narrimist ja pilget kannatama. Me pidime teiste süü läbi kannatama. Rahvas kannatas koloniaalrõhumise all. Kannatab alatoitluse, verevaesuse, unepuuduse, jälitusmaania all. Küla kannatab veepuuduse all. Kannatab raskeid, ebainimlikke piinu. Haige kannatas kohutavalt. Kannatab kangete valude käes. Ta kannatas hingeliselt, sisemiselt. Kannatab südametunnistuspiina, hingepiina, südamevalu. Kannatan süütunde all. Lahkumine on valus, aga hiljem kannataksid sa veel rohkem. Ta on elus palju kannatanud.
2. kahjustada, viga saama; kahju saama. Linn sai pommitamisel, maavärisemisel, sõjategevuse läbi kõvasti kannatada. Tulekahjus sai kannatada kogu hoone. Laev sai tormi käes kannatada. Mööbel sai kolimisel kannatada. Tema kingad on teekonnal kõvasti kannatanud. Raamat on postis kannatanud. Tuld kustutades said käed pisut kannatada. Dramatiseerimisel on mõneti kannatanud teose terviklikkus. Kiirustamise tõttu kannatas töö kvaliteet. Põllud kannatasid põua, liigniiskuse all. Eriti raskelt kannatas kriisi all metallitööstus. Artikkel kannatab üldsõnalisuse, väljendusliku ebatäpsuse all. *Peaks nüüd ainult mitte lörtsi tulema ega vingeid tuuli puhuma, muidu inimeste tervis kannatab. A. Tigane.
3. taluma, välja kannatama; millelegi vastu pidama; (vastu pidades) mingit tegevust v. olukorda võimaldama. Kannatas valu, peksmist mehiselt. Haavatu ei kannatanud paigalt liigutamist, transporti, istukile tõsta. Kompress olgu nii kuum, kui ihu vähegi kannatab. Näljast raskem oli kannatada magamatust. Silmad ei kannatanud heledat valgust. Vanainimese pea ei kannata kõrgust. Ta ei kannata tõmbetuult, bussisõitu, merd 'meresõitu'. Mees kannatas kõvasti alkoholi, viina. Kui kaua sa suudad kannatada tema tempe! See toolilogu ei kannata istumist. Vanad pudedad kardinad ei kannatanud pesta, pesemist. Murukamar kannatab tallamist hästi. Paber kannatab, ei kannata tinti. Eilne piim täna enam keeta ei kannata. Kas jää juba kannatab peale minna? See mantel kannatab veel paar aastat pidada. Vedel taigen ei kannata rullida. Kas sul kannatab oma jaost natuke ära anda? Seelikut ei kannata enam lühemaks teha. Viidi ära, mis viia kannatas 'kõlbas'. *.. ega inimene pole kala või konn, et kannatab kaua vee all olla .. A. Beekman. | piltl. Rahakott, kukkur ei kannata seda osta. Käsikiri, artikkel ei kannata kriitikat 'on väga nõrk'. Paber kannatab kõik(e) 'kõik kirjutatu v. trükitu ei pruugi veel õige olla'.
4. ‹hrl. eitavalt› sallima. Ei kannata tühje jutte, silmakirjalikke inimesi, valskust. Ta ei kannata pikki kõnesid. Kõige vähem kannatas ta järjekordi ja ootamist. Ta ei kannata, et naised suitsetavad. Ta ei kannata, et keegi talle vastu räägib. Kas tema siis seda kannatas, et ta kaotajaks pooleks jäi! Ta ei kannata, kui tema eest otsustatakse. Nad ei kannata teineteist silmaotsaski. Ma ei võinud millegipärast seda meest kannatada. Ma ei kannata tema varjugi.
5. (kannatlikult) ootama; oodata läbema, kannatlik olema. Kannata ometi, kuhu sa tormad! Kannata pisut, ma seletan sulle kõik! No sina ka oma uudishimuga, kannata ometi veidi! Kannatage veel pool tundi, siis on toit valmis! Ta ei tahtnud selle asjaga enam päevagi kannatada. Võlaga oldi nõus sügiseni kannatama. Kannata veel, küll ma maksan ära! Kes kannatab, see kaua elab. || edasilükkamist vms. võimaldama, oodata andma (mingi tegevusega vm. seoses). Aeg ei kannatanud oodata. Niidame kõigepealt odra, rukis kannatab veel. *Täna ma jah ei saa sulle appi tulla, aga kui asi kannatab, siis homme-ülehomme küll. E. Krusten.

karjatama1 ‹37›

1. kariloomi rohumaal (v. söödamaal) söötma; koduloomade v. -lindude järele vaatama. Lehmi, lambaid karjatama. Lapsed karjatavad loomi karjamaal, metsas, raiesmikul. Poisil oli küla kari karjatada. Samojeedid karjatavad tundras tuhandeid põtru. Sigu, hanesid, kanu karjatama. Koer on tubli loomi karjatama. || mingit rohumaad karjal süüa laskma. Üht koplit karjatatakse suve jooksul mitu korda. Kraaviveered on paljaks karjatatud. Karjatatav ädal.
2. piltl kellegi järele vaatama; kedagi, midagi vaos hoidma. Lapsi karjatama. Hilja karjatab kodus nooremaid õdesid-vendi. *Henn püüdis enda rahustamiseks mõtted ainult tänase päeva piiridesse karjatada. M. Raud.

kartell ‹-i 21› ‹s›

1. maj tootjate liit, mille eesmärk on piirata v. kaotada konkurentsi ning dikteerida hindu
2. mingit ühist eesmärki taotlev parteide liit v. ühendus
3. rüütlivõistluste korraldus keskaegsetel turniiridel; kirjalik väljakutse kahevõitlusele

kast1 ‹-i 21› ‹s›

1. puust vm. materjalist (täisnurkne) säilitus-, transportimis- vms. vahend. Kasti seinad, põhi, kaas. Puust, metallist, laudadest, vineerist, papist, plastmassist kast. Kaanega, kaaneta kast. Väike, madal, piklik, kõrge, suur, mahukas kast. Tühi, täis kast. Tööriistade, malendite kast. Õunad, munad, varustus pakiti kasti. Raamatud on kastides. Tegi, kangutas kastid lahti. Lillemugulaid hoiti kastides. Must kast 'lennu kõiki üksikasju salvestav konteinerikujuline automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. | piltl. *.. uue televiisori ostmiseks tal raha pole, aga see vana kast näitab veel täitsa hästi. T. Kallas. || kastitäis (mingit kaupa vms.). Kast õlut, viina, konserve. Kast kala, räime. Kast naelu, padruneid. || veoki (hrl. veoauto) vastavakujuline osa. Veoauto kast. *Tankide vahel sõitsid veoautod, kastid relvastatud mehi täis. R. Kaugver. || (sellekujulise hoone, eseme kohta). Mõned ehitused olid üsna ilmetud kastid. *Standardsed kolmekorruselised kastid, kaks isegi viiekorruselised, ei pakkunud silmale midagi uut. V. Saar.
▷ Liitsõnad: klaas|kast, laud|kast, papp|kast, plastmass|kast, plekk-|kast, puu|kast, raud|kast, vineerkast; auru|kast, aurutus|kast, auto|kast, jahu|kast, kala|kast, kande|kast, kartoteegi|kast, kauba|kast, kirja|kast, kogumis|kast, koli|kast, kraami|kast, kõla|kast, käia|kast, külvise|kast, lamp|kast, laskemoona|kast, lava|kast, liiva|kast, lille|kast, limonaadi|kast, loputus|kast, marja|kast, mördi|kast, mürsu|kast, naela|kast, padruni|kast, pakk-|kast, pesa|kast, pesu|kast, pikeerimis|kast, pikkimis|kast, post|kast, prügi|kast, pudeli|kast, pühkme|kast, raha|kast, riide|kast, savi|kast, segu|kast, sorteerimis|kast, taara|kast, toidu|kast, tuha|kast, tähe|kast, tööriista|kast, valimis|kast, veo|kast, viiuli|kast, või|kast, õlle|kast, õnge|kast, õunakast; jaotus|kast, jõu|kast, käigukast; leier|kast, plärakast.
2. maapinnale v. paberile joonistatud nelinurkne kujund. Tõmbab arvule kasti ümber. Lapsed hüplevad keksu mängides kastist kasti.
▷ Liitsõnad: hüppe|kast, keks(u)|kast, pallingu|kast, tõukekast.

kasutus|juhend
juhend, kuidas mingit masinat, seadet vm. kasutada . Fotoaparaadi, pesumasina eestikeelne kasutusjuhend.

kasutus|liising
maj liising, mille puhul rentija kasutab teat. aja jooksul mingit vara ning lepingu lõppedes tagastab selle rendileandjale, kasutusrent. Auto kasutusliising. Kasutusliisinguga hangitud buss, arvuti.

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

katma ‹katta, katan; kaetakse, kaetud 47›

1. mingi aine v. esemega pealt, väljastpoolt kaitsma v. varjama; mingit kaitsvat v. varjavat kihti v. eset peale paigutama. Tänav kaeti asfaldiga, põrand linoleumiga, seinad plaatidega, tapeediga. See pind kaetakse värviga, lakiga, glasuuriga. Riidega kaetud poolkasukas. Plüüsiga kaetud diivan. Kattis augu pealt okstega (kinni). Koorem kaeti presendiga. Katab voodi, magava lapse tekiga. Haige tuleb soojalt kinni katta. Katmata pea, keha, käsivarred, sääred. Tüdruk kattis poisil selja tagant kätega silmad (kinni). Nägu oli kaetud looriga. Aken on katmata, kaetud. Katust katma 'katust lööma v. tegema'. Kattis lehekülje lehekülje järel tiheda kirjaga. Pilved katsid sinise taeva. Suits ähvardas katta päikese. | piltl. Puudusi, vigu kinni katma. || riietust, kehakatet muretsema v. sellega varustama. Tal oli suur pere toita ja katta. Mees toitis ja kattis ennast kalapüügiga, metsatööga. *Katab, koolitab, teeb neist [= lastest] korralikud inimesed .. A. Jakobson. || söömiseks ja joomiseks vajalikku (ka toidunõusid) lauale paigutama; kedagi söögi ja joogiga võõrustama. Laud kaeti rõdule, saali. Ema katab söögitoas lauda. Seekord tuli katta viiele. *Nata ema .. vaatleb mõttes külalisi. Tean, ta loeb nüüd võõraid, et kõigile kaetaks. B. Alver.
2. varjavaks v. kaitsvaks kihiks, katteks olema, millelgi (sellisena) laiuma v. lasuma, paiknema vms. Paks lumi, kaste, hall katab maad. Suurt osa Gröönimaast katab igijää. Paene tasandik on kaetud õhukese rähkmullaga. Lompe, vett katab õlikord. Ookean katab üle 70 % Maa pinnast. Seinu katavad värvirõõmsad tapeedid. Põrandat katab paks vaip. Käsivarsi katsid küünarnukkideni ulatuvad kindad. Päikese eest kattis nägu lai kübar. Lauda katab lumivalge lina. Kingad olid kaetud paksu tolmukorraga. | piltl. Hämarus, öine pimedus kattis maad. Kõike katab kord unustus. || kusagil, millegi pinnal (tihedalt) kasvama v. suurel hulgal esinema. Põlde kattis tihe oras. Rannikut katab männimets. Rand on kividega kaetud. Taime lehed on karvakestega kaetud. Linnumuna oli pruunide tähnidega kaetud. Nägu katsid punased täpid ja laigud, tedretähed. Tihe must habe kattis põski.
3. vajadusi, nõudmisi rahuldama; millelegi täielikult vastama. Terasetoodang kattis täielikult oma maa vajadused. Eestis katab elanikkond suurema osa C-vitamiini tarvidusest kartuli söömisega. Tehas suutis katta vaid poole, kolmandiku nõudmisest. Metsa juurdekasv ei suutnud raiet katta. || tasuma, korvama, hüvitama. Seltsi kulud kaetakse liikmemaksudest. Katame räimede vajaku teise kalaga. Saadud summa katab ainult osa võlast.
4. mingit tegevust, liikumist toetama v. soodustama. a. sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumist vm. liikumist julgestama. Lennukid katsid maavägede operatsioone õhust. Ainsa kuulipildujaga katavad nad oma väeosa taandumist. b. sport vastasvõistkonna mängijate liikumist, sööte, pealeviskeid vms. takistama (näit. jalg-, korv- ja veepallis). Vastasmängijaid kaeti hoolega üle platsi. Vasakkaitsja peab katma vastaspoole paremäärt. Vastasmeeskond ei suutnud meie mängijaid alati katta.
5. üle kostma, summutama, matma. Aplaus katab kõneleja viimased sõnad. Orkester kippus solisti katma. Kohati ähvardavad vask- ja löökpillid orkestris keelpille katta. *.. nad [= veoautod] katsid ju oma põrinaga puutelgedega vankrite kauni klõbina. L. Kibuvits.
6. teat. vahemaad läbima. Sprinter kattis distantsi 10,2 sekundiga. See vahemaa loodetakse katta paari päevaga. Lennuk katab selle maa paari-kolme tunniga.

katse|partii
enne seeria- v. hulgitootmist katsetamiseks v. prooviks valmistatud partii mingit toodet. Eksperimentaaltsehhis valmis uute suuskade, reketite, külmutuskappide katsepartii. Katsepartii karastavaid jooke, uudseid küpsiseid.

keele|sugulane
mingit sugulaskeelt emakeelena kõnelev inimene. Ungarlased on meie kauged keelesugulased.

[kellelgi] (on) keel(ed) suus
keegi oskab mingit v. mitut võõrkeelt. Noormehel inglise, saksa keel suus. Mis niisugusel viga reisida, kel keeled suus.

maha keerutama
kõnek mingit tantsu, lugu ära tantsima. Nad olid õhtu jooksul mitu valssi maha keerutanud.

kehastama ‹37›

1. konkreetset (kehalist) kuju, vormi v. väljendust andma. Kujur kehastas oma idee skulptuuris, skulptuuriks. *Kirjanik on suutnud oma teostes kehastada seda, mis on südamelähedane paljudele. O. Jõgi. || mingit tegelasosa esitama, kedagi mängima. Ta kehastas näidendis, filmis professorit. Tootsi kehastas lavastuses üks 8. klassi õpilane. *Sel viisil kehastas Viktoria igasuguseid naisi, alates „Maskeraadi” kangelannast ja lõpetades kolhoosiplikaga. A. Beekman.
2. mingi nähtuse, omaduse, kategooria konkreetseks väljenduseks, võrdkujuks olema. Loodusrahvaste jumalad kehastasid sageli loodusjõude. Te kehastate kõike seda, mis on minu ideaal. *Nagu kobenevast mullapinnasest taimevõrsed tärkasid rahva enese tahet kehastada püüdvad uued organid ja asutused. R. Sirge. *Toots oli lõvi ise ja kehastatud vahvus üheskoos. O. Luts.

kergitama ‹37›

1. (pisut) kõrgemale, ülespoole liigutama, nihutama v. tõstma. Katet, kaant kergitama. Kivi ei jõutud maast kergitadagi. Kergitas prooviks toolil olevat seljakotti. Kergitasin laudlina äärt, tekiserva. Haigel kergitati aeg-ajalt peaalust. Kergitas mantlikrae kõrgemale. Poiss kergitas pükse. Kergitab veest läbi minnes kleiti, seelikusaba, püksisääri. Mütsi, kübarat, kaabut kergitama (tervitamisel). Kergitasin korraks raamatu kohalt pead. Kulme kergitama. Kergitas muiates vaid üht suunurka. Kergita end 'tõuse (korraks)'! Lind kergitas tiibu ja tõusis lendu. Kes koera saba kergitab kui mitte koer ise. *Maru-iilid olid surunud endid ühe sindlikatuse alla, tõstsid ja kergitasid seda .. A. Jakobson. | piltl. Saladuskatet kergitama. || (koos mingit nõu tähistava sõnaga märgib joomist, rüüpamist). Mehed kergitasid õllekannu. *Niisuguse hea inimese mälestuseks polnud patt klaasi kergitada. V. Gross. *Emailsildil aga rõõmus lastepaar, suurem puremas võileiba, vähem kergitamas tassi piimaga. L. Kibuvits. || kõrgendama (hääle kohta). Kergitas ägestudes häält. *Monikal on kombeks majapidajaga rääkides tooni kergitada .. V. Gross.
2. millegi määra, ulatust lisama, suurendama. Mõisnik kergitas renti. Majaperemees kergitas järjest üüri.
3. (taigna kohta:) kohevaks tegema, paisutama, kerkima panema. Pärm, söögisooda kergitab taignat.
4. piltl tõstatama, algatama. Küsimust, probleemi kergitama. J. Schultz-Bertram kergitas eesti eepose loomise mõtte.
5. hrv upitama, ülendama, esile tõstma. *Seesama noormees, kes vastu tema tahtmist oli kergitatud lülivanemaks ja seega ka ühtlasi tema juhtijaks. R. Sirge.
6. van kergendama. Pead veidi oma kukrut kergitama. *.. nüüd võin jälle sind aidata ja su vaeva kergitada. J. Pärn. *Kuuvalgus kergitas tema vaevalist otsimisereisi. A. Saal.

keskus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. asula, koht, ala, millel on mingis suhtes keskne, juhtiv seisund. Hiiumaa keskus on Kärdla. Linna keskus. Riia oli Liivimaa tähtsaim keskus. Elasime maakolkas, kõikidest suurematest keskustest eemal. Vatikan on katoliku kiriku keskus. || millegi keskmine osa, keskkoht, keskpaik. *Taluhooned ehitati krundi keskusesse, krundis oleva tiigi äärde. J. V. Veski. || anat närvikeskus. Valureaktsioonid on seotud koorealuste keskustega.
▷ Liitsõnad: haldus|keskus, kaubandus|keskus, kultuuri|keskus, käsitöö|keskus, liiklus|keskus, maa|keskus, maakonna|keskus, majandus|keskus, metsatööstus|keskus, mäetööstus|keskus, rasketööstus|keskus, spordi|keskus, suusa(spordi)|keskus, suvitus|keskus, teadus|keskus, transpordi|keskus, turismi|keskus, tööstus|keskus, ärikeskus; kuulmis|keskus, nägemis|keskus, närvikeskus.
2. mingit tegevust, valdkonda juhtiv, koordineeriv, endasse koondav asutus, organisatsioon v. selle allüksus. Luureandmed anti keskusele edasi raadio teel. Töötab kaitseuuringute keskuses. Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus. || ‹hrl. liitsõna järelosana› (suure kauba- või teenustevalikuga kaubandus- või teenindusasutuse kohta)
▷ Liitsõnad: arvutus|keskus, autoteenindus|keskus, info|keskus, juhtimis|keskus, kaubandus|keskus, kaugnägemis|keskus, ostu|keskus, perearsti|keskus, pressi|keskus, ravi|keskus, side|keskus, spordi|keskus, teenindus|keskus, tele(visiooni)|keskus, uurimiskeskus.
3. keskpunkt (2. täh.) Tähelepanu, huvi keskuses olema. Tähelepanu keskusse tõusma. Tähelepanu keskusest kõrvale jääma. *Natuke kohmetu oli ta küll, ta polnud harjunud olema seltskonna keskuseks, keda kõik vaatasid ja hindasid. K. Ristikivi.

kibu|täis ‹s›
kibu täitev kogus mingit vedelikku. Kibutäis õlut, kalja. Viskas paar kibutäit vett kerisele.

kiirgama ‹kiirata 48›

1. energiat elektromagnetlainetena v. aineosakestena levitama. Tähed kiirgavad maailmaruumi tohutul hulgal energiat. Päike kiirgab valgust ja soojust. Ahi kiirgab soojust. Radioaktiivset kiirgust kiirgav keha. Tehiskaaslane kiirgab Maale raadiosignaale. *Jääväljad kiirgasid seninägematut valgust. E. Kreem. || piltl mingit tunnet, meeleolu tugevasti ilmutama v. levitama. Kõik tema maalid kiirgavad rõõmu ja elujaatust. *Maaja Lindkvist saabus pooljoostes, nägu kiirgamas teovõimet ja asjalikkust. A. Pervik.
2. eredalt särama (omavalgusega). Tähed kiirgavad öises taevas. Kauguses kiirgasid linna tuled. Rohus kiirgasid jaaniussid. Taevas kiirgas tähetules. Aknad kiirgasid tuledes. Päike kiirgas lagitaevas. | piltl. *Nagu eesti kirjanduses paraku ikka, kiirgavad episoodilised tegelased eredamalt. R. Kaugver.
3. (valgust peegeldades) tugevasti helkima, sätendama, särama, sädelema, heledalt läikima. Veepind, meri kiirgab silmipimestavalt. Kristall ja kalliskivid kiirgavad. Puhtad aknaruudud, vaskplaadid lõid päikese käes kiirgama. || (silmade läikimise, ka neist otsekui helkiva tunde kohta). Kassi silmad kiirgasid rohekalt. Mehe silmad kiirgasid tigedalt. Vaatas mulle vihast kiirgavate silmadega otsa. *Ta tuli õnnelikuna väljalt koju ja ta pilk kiirgas lootusest .. A. H. Tammsaare.
4. kiirguma, levima. Ahjust kiirgab soojust. *Vasak põsk õhetas katlast kiirgavast palavusest .. P. Viiding. || piltl (mingi tunde, meeleolu kohta:) tulvama, õhkuma; loitma, lõõmama. Temast otse kiirgab elurõõmu, tahtejõudu ja energiat. Kõigi nägudest kiirgas suur rõõm ja rahu. *Siin on Anne, kellest kiirgab soojust, hingejõudu ja südameheadust .. L. Metsar.
5. intensiivsetes värvides särama, eretama. Pilvede vahelt kiirgas sinine taevas. *Eespool kiirgavad kaks suurt valget [vesiroosi] õit ja üks imeilus nupp. A. Kaal. *Juba veidi sügiseseks muutunud loodus kiirgas värvikülluses. R. Roht.

killustama ‹37›

1. osadeks jaotama, mingit ühtset tervikut lõhestama v. rikkuma. Uus ülesanne killustab meie niigi vähesed jõud. Meid killustavad lahkhelid. Killustab end, oma aega tühja-tähjaga. Pisiasjad killustavad tähelepanu. 18. sajandi Saksamaa oli killustatud väikesteks iseseisvateks vürstiriikideks. *Nende tugevasti liigestatud sulgjad lehed killustavad läbi puulatvade tungiva päikesepaiste tuhandeks võbisevaks laigukeseks .. V. Beekman.
2. hrv kildudeks purustama. Paasi killustama. Lauatükk killustati pilbasteks. Killustatud graniit.

kindlalt ‹adv›

1. lahtipääsmatult, tugevasti, kõvasti. Laev oli kindlalt ankrus. Silla lauad on kindlalt kinni. Puude juured on kindlalt pinnases. Uksed on kindlalt suletud. Pudelil oli kork kindlalt peal. Võttis mu käest veel kindlamalt kinni.
2. vankumatult, vääramatult, kõigutamatult. Müürid seisid kindlalt aastasadu. Mees püsis kindlalt sadulas. Usub väga kindlalt paremasse tulevikku. Ma olen selles kindlalt veendunud. Vaatamata hädaohtudele mindi kindlalt edasi. Masin töötas kindlalt ja häireteta. Realiseeris oma ülekaalu kindlalt võiduks. Tulin kindlalt esikohale. || järeleandmatult, otsustavalt. Ta keelas selle kindlalt ära. Jäi kindlalt oma arvamuse juurde. Ta oli kindlalt töö katkestamise vastu. Ma olen kindlalt otsustanud, et ma ei lähe. *Vastused ta suust tulid kaalutult ja kindlalt. K. Rumor.
▷ Liitsõnad: enese|kindlalt, otsuse|kindlalt, tahtekindlalt; järje|kindlalt, kava|kindlalt, meele|kindlalt, meetodi|kindlalt, plaani|kindlalt, sihi|kindlalt, süsteemikindlalt; kalju|kindlalt, raud|kindlalt, surmkindlalt.
3. ilma et milleski mingit kahtlust oleks, kahtlematult, kindlasti. *Antit ma jälle puutuda ei julge, tema on minust kindlalt üle. R. Kaugver. *Need sellid juba päris kindlalt / ei ole sündind sõduriks. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: kalju|kindlalt, raud|kindlalt, surmkindlalt.
4. konkreetselt, täpselt. Kindlalt piiritletud ala. Kindlalt väljakujunenud ilme.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› millegi mõju eest täiesti usaldusväärselt kaitstud seisundis
▷ Liitsõnad: heli|kindlalt, ilmastiku|kindlalt, vee|kindlalt, õhukindlalt.

kindlasti ‹adv›

1. ilma et selles mingit kahtlust oleks, kahtlemata, kahtlematult; tingimata. Koosolek toimub kindlasti. Ta ei jäta tulemata, kindlasti mitte. Päris kindlasti ta eksis. Kindlasti ta pole süüdi. Ta on meist kindlasti kõige vanem. Seal on kindlasti väga lõbus. Kindlasti ei olnud see tal esimene kord valetada. See probleem huvitab kindlasti paljusid. „Kas ka meie läheme?” – „Kindlasti.”.
2. kindlalt (hrl. 2. täh.); hrv kindlalt (1. täh.) Ta oli nii kindlasti selle vastu, et tuli järele anda. *.. pidi linnas, sepal, veskil ja vallamajas käima, sest Mihkel ütles kindlasti, et temal ei olevat aega. M. Metsanurk. *Ühe laua naelad olid aga halvasti sisse löödud, nii et laud polnud kuigi kindlasti oma kohal. R. Roht.

kinkima ‹kingin 42›

1. kellelegi tähelepanuavaldusena midagi andma; kellelegi midagi vastutasuta andma. Lilli, maiustusi kinkima. Kinkis tüdrukule karbi šokolaadi. Mida emale sünnipäevaks kinkida? Poisile kingiti spinning. Tahaksin sulle midagi mälestuseks kinkida. Kinkis oma raamatud muuseumile. Pärisorjuse ajal võidi inimesi müüa ja kinkida. Kingitud hobuse suhu ei vaadata. | piltl. Kuningas kinkis vangidele elu, vabaduse. Kinkis 'sünnitas' oma mehele poja. Kinkis talle oma täieliku usalduse. Kingiks ta mulle ainsagi pilgu! *Üldse, Kaarel oli salaja veidi nukker ja kurb, et elu naljalt ei kingi tõelisi seiklusi .. R. Roht.
2. ‹hrl. eitavas lauses› kõnek mingit (hrl. pahandavat, ülekohtust) asjaolu niisama jätma, seda kellelegi andestama. Seda laimujuttu ma temale ei kingi. Viruta kõvemini, ära kingi talle! Ärgu mõelgugi, et ma talle selle vembu kinkinud olen! || ettenähtut ära jätma. *Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa ta kätte saama. E. Bornhöhe.

kirjutama ‹37›

1. tähti, numbreid vm. kindla tähendusega märke v. nende ridu paberile vm. materjalile tegema; kirjalikku teksti koostama, midagi kirja panema. Tähti, numbreid, hieroglüüfe, noote kirjutama. Kirjutab (pasta)pliiatsiga, sulega, tindiga, täitesulepeaga. Kirjutab kriidiga tahvlile. Käsitsi, masinal, arvutiga kirjutama. Ta kirjutab vaevaliselt, aeglaselt, kiiresti. Katsu hästi väikselt kirjutada! Kirjutas vasaku käega. Laps õpib alles kirjutama. Mees ei oska lugeda ega kirjutada. See on loetavalt, selgesti, halvasti, segaselt kirjutatud. Kirjutas paberilehele ainult paar sõna. Allkirja, oma nime, aadressi kirjutama. Kirjutasin telegrammiblanketile: „Saabun homme!” Ettekannet, seletuskirja, aruannet, protokolli kirjutama. Kirjuta kohe avaldus! Volitust, tõendit kirjutama. Õpilane kirjutab harjutust. Vihik on täis kirjutatud. Istus oma kabinetis ja kirjutas. Heebrea keelt kirjutatakse paremalt vasakule. See sõna tuleb kirjutada suure algustähega. Siis kirjutati 'oli' aasta 1784. Randlaste hulgas valitses kirjutamata seadus, et merehädalisi tuleb abistada. Käsi tõrgub seda kirjutamast. | piltl. Kangelaslikud võitlejad kirjutasid oma nime igaveseks ajalukku. *Egas neile pole näkku kirjutatud, et nad vaenlased on. E. Maasik. || nende märkide tegemiseks vastav, sobiv olema. Sulg kirjutab hästi. See kriit ei kirjuta.
2. kirja (4. täh.) saatma; midagi kirja teel teatama. Ta pole enam ammu emale kirjutanud. Lubas kohe kirjutada, aga unustas. Sellest on tarvis talle kindlasti kirjutada. Poeg kirjutab, et elab hästi. Sain temalt kirja, kuid ei ole jõudnud veel vastu kirjutada.
3. kirjutades (1. täh.) mingit teost looma. a. (hrl. ilukirjandusliku, aga ka muu kirjasõnalise loomingu kohta). Kirjutab luuletusi, jutustusi, vesteid, novelle, kuuldemänge, stsenaariume. Värsse, proosat kirjutama. Kogu pala on kirjutatud dialoogis. Kirjutasin sellest sündmusest ajalehele följetoni. Kirjutas huvitava populaarteadusliku artikli, põhjapaneva uurimuse. Raamatu kohta kirjutati mitu retsensiooni. Raamat, teos on kirjutatud ladusalt. Rein kirjutab parajasti väitekirja. Ta kirjutab sageli ajakirjas „Eesti Loodus”. Selle probleemi kohta on palju kirjutatud. Kirjanik kirjutas algul varjunime all. b. (heliloomingu, komponeerimise kohta). Helilooja on kirjutanud koorilaule, kantaate, sonaate, oratooriume, mitu ooperit. Laulumängule on kirjutanud muusika üks kohalik helilooja. H. Eller on kirjutanud ka meeskoorile.
4. (ajakirjanduse, raamatute kohta:) tekstina avaldama, teatavaks tegema. Sellest sündmusest kirjutavad kõik ajalehed. Uutest filmidest kirjutati „Sirbis”. „Lõuna-Eestis algas viljakoristus,” kirjutab tänane „Päevaleht”. Ajalooõpikus kirjutatakse sellest üpris lühidalt.
5. kuhugi registreerima. Peremees kirjutas koha, talu poja nimele. *Millise nime all pidi nüüd väike kirikuraamatusse kirjutatama .. ? M. Pedajas (tlk). *Tuleb järeldada, et Peterson end muudele loengutele ei kirjutanud, kuna loengutsüklid olid pealegi tasulised .. K. Taev. || piltl kellegi v. millegi arvele panema, kontosse kandma. Küllap seegi temp kirjutatakse Jussi arvele. Õnnetus tuli kirjutada juhuse arvele.
6. määrama, välja kirjutama (3. täh.) Käisin arsti juures, arst kirjutas rohtu. Kooliarst kirjutas poisile prillid. *Et ta heas lugupidamises seisis, kirjutati talle mõisaaidast viis kuli rukkeid .. J. Mändmets.

välja kirjutama

1. väljakirjutisi tegema. Kirjutas endale raamatust välja vajalikud andmed. Kirjuta harjutusest välja kõik nimisõnad!
2. kellegi lahkumist vormistama; välja registreerima. Naine kirjutati haiglast tervenenuna välja. Vanasti tuli endisest elukohast enne välja kirjutada, kui sai uude sisse registreerida.
3. kellelegi mingit dokumenti, ametlikku paberit vormistama. Orderit, luba, töökäsku välja kirjutama. Saateleht, arve on välja kirjutatud Tallinnas. Arst kirjutas välja surmatunnistuse, retsepti, ravimi.
4. täielikul kujul, lühendamata kirjutama. Asutuse nimi tuleb täielikult välja kirjutada. Kas eesnimi tuleb ka välja kirjutada?

kiro|praktika
med teat. manuaalteraapia meetod, kus keha mingit piirkonda manipuleeritakse kätega

läbi kloppima

1. kõnek läbi peksma, läbi kolkima. Pealekaebaja klopiti armetult läbi. Harjumatu töö tõttu olin järgmisel hommikul nagu läbi klopitud.
2. mingit vedelikku korralikult segamini lööma. Munavalge tuleb hästi läbi kloppida.

kokku klopsima

1. kiiruga, sageli juhuslikust materjalist midagi meisterdama v. ehitama. Puutüvedest klopsiti kokku parv. Kuuri ühte otsa klopsiti midagi lavataolist kokku. Lauajuppidest kokkuklopsitud pink, kast, riiul, linnupuur. Elamiseks on kiiruga kokkuklopsitud barakk, osmik. || piltl midagi (näit. mingit teksti, kirjatööd) ülepeakaela, mitte eriti oskuslikult koostama. Kokkuklopsitud käsikiri, ettekanne, süüdistus.
2. piltl erinevatest, sageli juhuslikku laadi elementidest kiiruga mingit koondist moodustama. Võistluseks klopsiti kuidagimoodi meeskond kokku. Vabatahtlikest kokkuklopsitud väesalk. Asjaarmastajatest kokkuklopsitud näitetrupp.

kohendama ‹37›

1. korrastama, sättima, õigesse v. paremasse asendisse seadma. Kohendas end paremini istuma, paremasse asendisse. Tuld, lõket kohendama. Kohendas ahjus tukke koomale. Mehed ronisid autost välja ja kohendasid riideid. Tüdruk kohendas seelikut, kleiti. Kohendas seelikuserva põlvedele. Kohendas salli kaelas, särgikraed, kaelasidet. Poiss kohendas särgi pükstesse. Kohendas peegli ees kübarat, lipsu õigeks. Seadis end istuma, kohendades püksiviike. Juukseid, soengut kohendama. Kohendas juuksed soengusse. Kohendasime end minekuvalmis. Poiss kohendab suusarihmu. Kohendas ninal prille. Sekretär kohendas laual pabereid. Patja, vaipa, tekki, küljealust, voodit kohendama. Sanitarid kohendasid haigetel asemeid. Kohenda mu peaalune natuke kõrgemaks! Kohendab lastele tekki peale. Kanad kohendasid sulgi. | piltl. *Kaebealune kohendab oma segipaisatud mõtlemisvärki, mis palju aega võtab. E. Vilde. || kellegi eest hoolitsema, kedagi korras hoidma. *Kohendad mind ja koristad. Kord ajad nööbikese ette, kord püksipõlvedele paned paiga. H. Raudsepp. *Muidugi, nüüd põle minust änam meest olemaski, aina naiste kohendada ja aidata. A. H. Tammsaare.
2. (väiksemat) riket, puudust kõrvaldama, midagi kergelt parandama, mingiks otstarbeks kõlblikuks muutma, kergelt kõbima. Eluhooneid, aita, aeda, väravat kohendama. Kohendas pisut korstnat, pliiti, ahju. Kohendas saunakambri elamiskõlblikuks. Maja juures on veel palju kohendada, enne kui selles elada kõlbab. Vana traktor kohendati kuidagi töökorda. Pole kedagi, kes pesu peseks ja seda kohendaks. Kohendas nõela ja niidiga pisut oma rebenenud kuuehõlma. Kalamehed kohendasid katkisi võrke. *.. olgu kroonu nõnda lahke ja kohendagu teed niigi palju, et vankriga välja ja sisse kolistama pääseb. O. Tooming. || kirjalikku tööd vähesel määral, korrigeerides ümber tegema, siluma. Enne trükkiandmist tuleb käsikirja veel kohendada. Kohendas mõnevõrra tõlke keelt ja stiili. Toimetaja kohendas pisut artikli sõnastust. || mingit olukorda v. mingeid suhteid pisut parandama. *.. inglane võtab sporti ikka veel enam-vähem tervist kohendava ajaviitena .. A. H. Tammsaare. *Uus seadus kohendas ja korraldas talupoegade üldisi asju: kogukondlikke olusid, kohtu, politsei, kooli jne. kohta käivaid seadlusi .. E. Vilde.
3. kobestama, koheda(ma)ks tegema. Kohendab lavakastides mulda. Pinnas kohendati kõplaga kobedaks. *Lume all vajub muld lohklikuks, seepärast tuleb põld kevadel ikkagi üle libistada ja kohendada. H. Kiik.
4. ‹koos sõnaga end› pikkamisi kusagil aset võtma v. kohmitsedes kuhugi minema. *.. Borka korjas sinelisabad tagant üles ja kohendas enese Mareti kõrvale. M. Rebane. *Koguduse kantseleis on mul raske lahke olla nende eitedega, kes kohendavad end uksest sisse, alandlikumalt kui vaja .. M. Metsanurk.

kohtuma ‹37›

1. kellegagi (v. millegagi) kokku sattuma v. ettekavatsetult kokku saama. Nad kohtuvad sageli, mõnikord. Sõbrad kohtusid täiesti juhuslikult. Me oleme kusagil kohtunud. Kohtusin temaga esimest korda Tartus. Kohtusin sõbraga, tuttavaga teatri ees. Vahest kohtume tunni aja pärast! Noored kohtusid vanemate teadmata. Saadikukandidaat kohtus oma valijatega. Kirjanik kohtub lugejatega. Nende pilgud, silmad, huuled kohtusid hetkeks. Laevad kohtusid avamerel. Siin kohtuvad kaks hoovust.
2. sport omavahel võistlema. Võrkpallis kohtusid Tallinna ja Tartu esindus. Järgmises voorus kohtus P. Keres R. Fischeriga. Venemaa ja Rootsi kohtusid hokis. Poksijad kohtusid tiitlimatšis.
3. mingit esinemust täheldama, kohtama. *Nendesamade teemadega, rõõmutu lapsepõlve ja noorusaastate motiividega kohtume [D. Vaarandi] luuletustes „Rannatüdruk”, „Traktorist” jt. E. Nirk.

komando ‹6› ‹s›

1. korraldus, käsk. *.. kostis Viktori asjalik komando: „Valter, sa vaheta Hannes välja!” H. Sergo. *Iga mees oli komandot ootamata oma kohal, poid lendasid võrkude juurde .. J. Smuul. || (sõjaväeline) käsklus. „Tuld!” käis komando ja kõlas kogupauk. Kõik toimus nagu komando järgi. *Kohe seejärel anti komando rivistuda. R. Sirge.
2. juhtimine. Laevade karavan asus admirali komando all teele. *Metsavaht, väike kortsus näoga taadinäss, võttis mehed oma komando alla. E. Tennov.
3. eriülesannetega allüksus; mingit eriülesannet täitev isikute (näit. tuletõrjujate) rühm
▷ Liitsõnad: lõhkamis|komando, pääste|komando, side|komando, õppekomando; tuletõrjekomando.
4. meeskond (näit. laeval v. mujal). *Peale „Anna Alviine” komando leidus kontori ootetoas veel kümmekond minusugust pommi ja tööotsa varitsevat meremeest. H. Sergo.

komitee ‹15› ‹s›
mingit eluala v. töölõiku juhtiv alatine v. ajutine organ. Eesti kodanike komiteed 1989. ja 1990. aastal. *Linnas asus eesti põgenike komitee .. A. Kork.
▷ Liitsõnad: ametiühingu|komitee, julgeoleku|komitee, linna|komitee, olümpia|komitee, org|komitee, organiseerimis|komitee, partei|komitee, plaani|komitee, rahvakontrolli|komitee, rajooni|komitee, spordi|komitee, streigi|komitee, täitev|komitee, töölis|komitee, õpilaskomitee; abi|komitee, alam|komitee, all|komitee, eri|komitee, kesk|komitee, peakomitee.

komplekteerima ‹42›
mingit koosseisu, hrl. isikkoosseisu moodustama v. ettenähtud määrani täiendama. Võistkond komplekteeriti parematest mängijatest. Klass komplekteeriti maalt tulnud õpilastest. Komplekteeritakse balletitruppi. Soovitatav on matkagrupp komplekteerida ühevanustest inimestest. 15. oktoobriks oli diviis, laeva meeskond, toimetuse koosseis komplekteeritud. || midagi (komplektina) kokku seadma, koostama. Võrdlemisi hästi komplekteeritud raamatukogu. Tuleb hakata matkavarustust komplekteerima.

koolutama ‹37›

1. kõverust v. kõverusi moodustavaks (vahel ka kõverusest sirgu) painutama, kooldu painutama. Kõveraks, looka, kumeraks koolutama. Laudu, reejalaseid koolutama. Koolutatud metall-leht. Suusaninad on ülespoole koolutatud. Koolutatud korjuga tool. Paadikaared koolutati tammest. Kuuseokstest koolutati nõudele vitsad peale. Tuultest koolutatud rannamännid. Aastad on mehe küüru koolutanud. Jooksva vaevas ja koolutas vanainimest. Kõverat puud sirgeks ei kooluta. || (ajutiseks). Koolutasime pähklite kättesaamiseks sarapuu maha. Lumi koolutas puude oksad alla. Tuul koolutas masti külje poole. Püüab oma turris juukseid üle pea koolutada. || mingit kehaosa kõverdama. Vaatas kaela koolutades üle eesseisja õla lauale. *..mina oma selga siin sirbi taga küll koolutama ei hakka! A. Kalmus. *.. koolutas oinas pea alla ja andis põks! talle küljelt hoobi. J. Smuul.
2. piltl (aegamööda, mõjutades) mingisuguseks v. mingis suunas muutma. Kedagi oma tahtmise alla koolutama. Olud on ta teistsuguseks koolutanud. Ta oskab end koolutada vastavalt oludele. *..koolutab laste hingi, nii kuidas õppekavad ja kristlik kasvatus nõuavad. M. Traat.

kooniline ‹-se 5› ‹adj›

1. koonusekujuline. Koonilise torniga hoone. Kooniline püstkoda. Koonilise võraga puu. Porgandi peajuur on sageli kooniline.
2. mat. Kooniline pind 'mingit punkti tasandilise kõverjoone kõigi punktidega ühendavatest sirgetest koosnev pind, koonuspind'.

koormus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. töösse rakendatuse määr; kohustuste kogusumma. Ettevõtte, seadmete koormus. Üliõpilaste, õpilaste koormus. Organismi, südame koormus. Kehaline, füüsiline, vaimne koormus. Koormust suurendama, vähendama. Tehas töötab täie, poole koormusega. Poole koormusega õppejõud. Treeningute koormus ei tohi olla üle jõu käiv. *Nende [= üleajateenijate] õlul lasus peamine koormus noorsõdurite väljaõppel. J. Peegel. || el elektrivarustussüsteemi mingit osa koormav võimsus
▷ Liitsõnad: loengu|koormus, treeningu|koormus, töö|koormus, võistlus|koormus, õppekoormus; ala|koormus, lisa|koormus, normaal|koormus, põhi|koormus, tipp|koormus, täis|koormus, ülekoormus; aasta|koormus, nädala|koormus, päeva|koormus, tunnikoormus.
2. tehn tarindile v. selle osale mõjuv välisjõud v. selle moment. Püsiv, ajutine, dünaamiline, staatiline, lubatav koormus.
▷ Liitsõnad: piirkoormus.

kopsu|haige

1. ‹adj› mingit kopsuhaigust, hrl. tuberkuloosi põdev. Kopsuhaige mees.
2. ‹s› mingit kopsuhaigust, hrl. tuberkuloosi põdev inimene. Palatis oli kaks kopsuhaiget.

kord ‹adv›

1. (ajaliselt:) ükskord, kunagi. a. millalgi minevikus. Elasid kord eit ja taat. Kord ennemuistsel ajal. Kord on siin põllud olnud. Ka meie olime kord noored. See oli kord lapsepõlves, kord kevadel. Tahtsin seda juba kord varem teha. *Minagi mõtlesin kord, et mis oleks, kui keegi võtaks ja puhastaks Vargamäe jõe ära.. A. H. Tammsaare. b. millalgi edaspidi, tulevikus. Kord tuleb kõigil nagunii surra. Sellest poisist tuleb kord kuulus mees. Usun, et see ennustus kord täitub. Küll sa veel seda kord kahetsed! *Särgid tahaksid küll paigata ja võib olla, et kord ta selle töö ette võtabki.. K. A. Hindrey.
2. (rõhutavana:) ükskord, ometi; viimaks, lõpuks. Jäta mind ometi kord rahule! Hakka juba kord minema! Et see ometi kord lõpeks! Kas sa jääd juba kord vait! Et ilm juba kord ka soojaks ei lähe! Ütleksid kordki tõe välja. *Kuid kulus lõpuks öö ja koitis kord hommik ja hakati jälle edasi sammuma. F. Tuglas (tlk).
3. rõhusõna, kinnitab mingit paratamatut asjaolu, mille vastu v. mida muuta ei saa. Nii see juba kord on. Elu, inimene on juba kord selline. Niisugused need emad kord on. Ma olen kord säärane arg, mis parata. Kui see juba kord jutuks tuli, siis.. Mänd on kord nii vähenõudlik puu. *Katsume nendega hakkama saada, kui nad kord siia on sattunud. M. Sillaots.
4. kõnek korraks. *Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lähen lasen ainult kord silmad kinni. A. H. Tammsaare.
5. ‹korduvana, sidesõnalaadselt seob eri lauseosi v. lauseid› märgib olukordade vaheldumist. Kord nii, kord naa. Kord juhtus seda siin, kord seal. Kord sadu hõrenes, kord tihenes. Kord oli tal üks, kord teine põhjus. Koerad jooksid kord laste ees, kord taga. Töö takerdus: kord polnud bensiini, kord jälle tõrkus mootor. *.. väljas oli kord lörtsine, kord külmetas, kord sadas vaikset kerget lund. K. Kivi (tlk). *Kord rõõmutund, kord muretund, / kord oled halb, kord pai. E. Enno. || vahel võib teise kord asemel olla teinekord v. sõna siis. Kord on üks jooksja ees, siis jälle teine. *Kord on pahandusi toomkapiitliga, teinekord raega. G. Helbemäe.
Omaette tähendusega liitsõnad: iga|kord, mõni|kord, see|kord, teine|kord, too|kord, ükskord

kott ‹koti 21› ‹s›

1. riidest, paberist, plastikaadist vm. materjalist kinnine, suletava suuga ese millegi hoidmiseks v. transportimiseks; vastav ese koos sisuga. Takune, linane kott. Kerge, raske, täis, tühi kott. Kotti õmblema, lappima, nõeluma. Kott oli asju täis tuubitud. Koti põhjas on veel natuke riisi. Kallab, valab suhkru kotti. Tsementi hoiti kottides. Tõstab kotid vankrile, laadib kotid veoauto peale. Kott õlal, seljas. Võtab koti õlale, selga. Eit kohendas küljealust kotti, et ase oleks pehmem. Jõuluvana tuli suure kotiga. Tõi lammastele kotiga heinu. Agitaator ähvardatud kotti ajada. Õpime veel natuke ja siis koti peale 'magama'. Rõivad rippusid tal kotina seljas. Mantel oli suur nagu kott. Raputas vastast nagu kotti. Lund tuli nagu kotist, nagu kotiga 'rohkesti'. Oli pime nagu kotis. Siin elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub'. Täna öösel magasin nagu kott 'väga sügavalt, väga raskesti'. Tühi kott ei seisa püsti. Ega põrsast kotis osteta. Ega kott ääri nuta. Ülekohus ei seisa kotis. *Pehmelt nagu kott langes August põrandale. T. Lehtmets. || kotitäis (ka mõõduna). Kott jahu, pool kotti kruupe. Kolm kotti vilja, kartuleid. Suhkrut, soola on laos veel kottide kaupa. || ‹hrl. liitsõna järelosana› eriotstarbeline, ka mõneti erineva tegumoega ese. Otsib kotist peenraha. Ära ikka osta, kui kott ei kanna. Poiss pistis raamatud ja vihikud kotti. Postiljon võttis kotist kirja.
▷ Liitsõnad: agana|kott, alus|kott, aseme|kott, heina|kott, iste|kott, jahi|kott, jahu|kott, jää|kott, kael|kott, kaera|kott, kala|kott, kaltsu|kott, kande|kott, kartuli|kott, kerja|kott, kinga|kott, kingi|kott, kommi|kott, kooli|kott, kõlka|kott, käe|kott, laastu|kott, leiva|kott, liiva|kott, lõnga|kott, madratsi|kott, magamis|kott, meremehe|kott, moona|kott, nisu|kott, odra|kott, padja|kott, pakke|kott, pea|kott, peenraha|kott, poksi|kott, posti|kott, põhu|kott, raamatu|kott, raha|kott, ranna|kott, reisi|kott, rukki|kott, sadula|kott, sandi|kott, seemne|kott, selja|kott, soojendus|kott, soola|kott, spordi|kott, suhkru|kott, sule|kott, sulg|kott, sõduri|kott, sängi|kott, sööda|kott, tangu|kott, teatri|kott, toidu|kott, tubaka|kott, turu|kott, vilja|kott, villa|kott, voodi|kott, väetise|kott, vähi|kott, õlekott; kile|kott, kummi|kott, nahk|kott, paber|kott, plastikaat|kott, puldan|kott, võrkkott.
2. väliskujult eelmist meenutav moodustis. a. (tursunud silmaaluste kohta). Suured, sinised, tumedad kotid silme all, silmade ümber. b. (millegi muu kohta). *Ainult suur valge pelikan oma vägeva kotiga noka all kasutab seda kalarikkust. Ü. Kurvits (tlk).
▷ Liitsõnad: eos|kott, loote|kott, munandi|kott, mäda|kott, pisara|kott, rebukott.
3. kõnek piiramisrõngas, piirkond täielikult ümber piiratud (suurte) väeosadega (enamasti sisekohakäänetes). Kuramaa kott. Mitu väeosa jäi, sattus kotti. Pataljonil õnnestus kotist välja murda. Ringiminekumanöövriga püüti vastast kotti ajada.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› piltl (inimese kohta, kui rõhutatakse mingit tema laiduväärset iseloomujoont)
▷ Liitsõnad: ihnus|kott, kiusu|kott, kurjuse|kott, patu|kott, põrgu|kott, une|kott, vale|kott, õelusekott.

kraapima ‹kraabin 42›

1. kõva, terava v. kareda esemega korduvalt mingit pinda mööda (kraapsti) tõmbama; sel teel midagi puhastama, uuristama vms. Kraabib lusikaga pudrust pajapõhja. Kraapis tikuga, tikust tuld. Kraabib aknalt küünega jääd. Värv ei lähe maha pestes ega kraapides. Koer kraapis käppadega ust, ukse taga. Okkaline põõsas kraapis käed katki, riided lõhki. Paat kraapis juba põhjaga kiviklibu. Matil kraabitakse püüdlikult jalgu. Perenaine kraabib luuakontsuga põrandat, kõnniteelt kõntsa. Kraabi trepp lumest puhtaks! Loomi tuli kammiga hoolikalt kraapida. Riiviga, noaga kraapisin kaladelt soomused. Kraabib lõua, põsed habemetüükast puhtaks. Kraapis oma nimetähed puukoorde, liivakivisse. | piltl. Jäine tuul kraapis nägu nagu raspel. *Aeg kraabib ja muudab natuke välist koort, aga inimene ise jääb samaks. A. H. Tammsaare. || kratsima, sügama. Põrsaile meeldib, kui nende selga kraabitakse. Karjakrants kraabib hoolega kirpe 'kraabib end kirpude pärast'. || mulla sisse, pinnasesse auku v. lohku tegema, mulda teise kohta tõmbama. Koer kraabib auku. Kutsikas kraapis kondi mulla sisse. Suslikud kraabivad endale urud. Poiss kraapis jalaga kruusa laiali.
2. kokku kraapima. a. Taat kraabib kotipõhjast tubakat ja topib piipu. *Kapten kraapis põlemata puutükid hoolikalt lõkkesse.. L. Metsar (tlk). b. Rikkust, vara kraapima. Kraapis suurema osa üldisest sissetulekust endale. *Vanaisa rühmas ja kraapis eluaja, aga pärandas võlad sulle. R. Sirge.

krapsama ‹krapsata 48›

1. krapsti haarama, krahmama. Krapsas mul käest, kraest, hõlmast kinni. Krapsasin laualt raamatu enda kätte. Poiss krapsas mütsi peast. Krapsab põõsast peoga marju. Mõlemad leidjad krapsavad raha järele. *Greeta krapsas käe Arnoldi käest lahti.. J. Mändmets.
2. äkki kiiresti tõusma, üles, püsti kargama. Istukile, jalule krapsama. Noormees krapsas toolilt (üles), laua tagant püsti. Poisid krapsasid ruttu voodist välja, pingilt üles. Sõdur krapsas valveseisangusse. Lind krapsas lendu. || äkki, kiiresti kuhugi minema v. kargama. Poisike krapsab redelilt, vankri pealt alla. Orav krapsab oksalt oksale. Kassipoeg krapsas istujale sülle.
3. järsult mingit pinda mööda kraapama. Krapsas tiku põlema, tikust tuld.

[millelegi] krooni (pähe) panema
mingit olukorda äärmuseni v. haripunkti viima. Hirmule ja ärevusele pani veel krooni pähe see, et .. Tänase mürgeldamisega pani ta oma senisele käitumisele krooni pähe. Kogu viletsusele paneb krooni katk.

kujunema ‹37›

1. kellekski v. millekski arenema v. muutuma, mingit kuju v. vormi omandama. Ühiskonna moraalireeglid on kujunenud paljude põlvkondade jooksul. Metsikutest viljapuudest on aretajate töö tulemusena kujunenud kultuursordid. Millised oleme ise, selliseks kujunevad ka lapsed. Raamatukogu on kujunenud üheks oluliseks kultuurikeskuseks meie linnas. Ootame ära, milliseks olukord kujuneb. Sündmuste käik kujunes soodsaks. Pärlid, kristallid on veatult kujunenud. Tal on kindlaks kujunenud põhimõtted. Ajalooliselt kujunenud tingimused. Aegade jooksul kujunenud tavad. || tekkima, sündima, moodustuma. Maakoore kõrgematest osadest kujunesid mandrid ja saared. Pilved kujunevad veeaurust. Pehmetel talvedel ei kujunegi jõgedel püsivat jääkatet. Noorte kambad kujunevad justkui iseenesest. Asula kujunes keemiakombinaadi juurde, ümber. Noortes Aafrika riikides on tööstus alles kujunemas.
2. (millekski, mingisuguseks) osutuma v. saama. Võitlus kujunes ebavõrdseks. Majanduskriis kujunes pikaks ja raskeks. Heinatöö kujunes meie kutsetööle meeldivaks vahelduseks. Mängu tulemuseks kujunes viik. Konkurents kujunes äärmiselt tihedaks. Esimene üldlaulupidu kujunes rahvuslikuks suursündmuseks.

kuskilt|kaudu ‹adv›
(ebamääraselt:) mingit kohta, allikat (2. täh.) v. seost kaudu. Kuskiltkaudu peame ju soost välja pääsema. Kuskiltkaudu imbus saladus välja. *Tema võtjaks oli igipõline masinamees Paemaa Otto, kuskiltkaudu minu sugulanegi. V. Ilus.

kõne|situatsioon
keel olukord, milles mingi kõneline toiming esineb, milles mingit keelendit kasutatakse

kämp ‹kämbu 21› ‹s›
tomp, klomp; kamakas (mingit ainet), kamp. Kämp savi, sõnnikut. Autorataste alt paiskus sulalume kämpe. Sülitas suust kämbu hüübinud verd. Vihm oli õled kämbuks kokku peksnud. *Liigse kleepuvuse tõttu jääb [kalade] mari kämpudesse, kus seesmised marjaterad hukkuvad. Ü. Tootsen.
▷ Liitsõnad: mulla|kämp, pori|kämp, savi|kämp, verekämp.

käntsakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
suur ebamäärase kujuga tükk, kamakas hrl. mingit toiduainet, känts. Käntsakas liha, sinki. Pani tubli käntsaka pekki kapsastesse hauduma. Lõigati käntsakas leiba, saia kätte. Ema tõi taldrikuga käntsaka võid lauale. *Kes asus lähemal süldikausile, kahmas sealt kahvliga käntsaka taldrikule.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: leiva|käntsakas, liha|käntsakas, peki|käntsakas, saia|käntsakas, singi|käntsakas, võikäntsakas.

välja käristama

1. välja rebima, välja kiskuma, välja tõmbama. Käristas vihikust paar lehte välja. Koer kargas mulle püksisäärde kinni ja käristas sealt suure tüki välja. *..tundis end nii tugevana, et oleks suutnud kas või puid juurtega maast välja käristada. O. Jõgi (tlk).
2. kõnek kellelegi enda kulul mingit alkohoolset jooki tellima, kellelegi midagi ostma, välja tegema. Käristas kõrtsis kõvasti välja. Käristas laudkonnale ühe konjaki välja. Kui pooliku välja käristad, siis tulen appi.
3. kõnek välja vedama. Käristas paari päevaga laudast sõnniku välja. Lumeteega käristati palgid langi pealt välja.

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

küsima ‹37›

1. küsimus(t)e abil midagi teada tahtma. Teed, õiget aega, kella küsima. Kellegi päritolu, vanust küsima. Küsisin lillede hinda. Küsisin seletust rohkem suusoojaks, jutujätkuks. Minult küsiti mu arvamust. Mina ei tea, küsi teistelt. Küsi, millal ta tuleb. Ta küsis, mis mina asjast arvan. „Kas kõik on kohal?” küsis treener. Küsisin emalt, kus isa on. Ei ole kedagi, kellelt seda küsida. Ta küsis sinult midagi. | (objektita). Oleksid võinud ise küsida. Temalt küsiti palju, ja kõigele tuli vastata. Kuidas elad? – Ole terve küsimast, hästi. Ta rääkis sellest ise, ilma küsimata. Parem ära küsi! Sa veel küsid! (asi peaks nagunii selge olema). | kõnek esineb osatavas vastuses küsimusele millegi enesestmõistetava kohta. Miks nad sedasi teevad? – Küsi lolle! *„Sa ju ei armasta kompromisse?” – „Küsi veel!” torutas poiss solvunult huuli. K. Saaber. *Mari: Ja mis on Andresel sellega asja? Liisa: Küsi nüüd! Ta saaks paremini laiselda, kui Märti ei oleks. M. Pukits (tlk). || mingis õppeaines küsitlema, mingit õppeainet vastata laskma. Teda küsiti füüsikas, eesti keeles programmi ulatuses. Poiss lootis, et teda täna koolis ei küsita. Õpetaja jõudis küsida ainult kolme õpilast. Seminaris küsiti nagu tavalises koolitunnis.
2. ütlema, paluma, taotlema, et midagi antaks v. teha võimaldataks. Tööd, abi, toetust, laenu küsima. Poiss küsis isalt raha. Küsis laenuks paarsada krooni. Seesuguse kauba eest võib head hinda küsida. Majast küsiti 200 000 krooni. Mehed küsisid palka juurde. Küsis töölt vabaks, luba varem ära minna. Ma ei otsusta midagi ilma temalt nõu küsimata. Küsi seda raamatut endale vaadata. Küsis möödujalt suitsu peale tuld. Teekäija küsis talust öömaja. Haige küsis juua. Poiss küsis end talumehe vankri peale. Küsis sõbralt ratast sõita. Läbirääkimistel sõna küsima. *Kui sa ennast ei paranda, Jaak, pean mõisahärralt uue õpipoisi küsima. L. Kahas. | piltl. Kõht küsib süüa. || kõnek kedagi otsima (kokkusaamiseks). Sind küsitakse telefoniga. Keegi küsis sind vahepeal, aga ma ei teadnud, millal sa tuled. Kas keegi on minu järele küsinud? || (koera kohta:) haugatades midagi söödavat paluma. *„Küsi, Lord!” Koer haugatas. Kati pillas talle midagi lõugade vahele. E. Krusten. || nõudma. Ega raha süüa küsi. *Siin peres valitseb kindel kord: trepiesine ei küsi luuda, rehalauks ei ripu rebadel.. L. Hainsalu. *Eks see asi küsi julget verd ja ega sellest puudus ole! A. Mälk.
3. ‹hrl. elatiiviga› hoolima. Sellisel puhul ei saa vaevast küsida. Kes meie tahtmisest küsib! Tänamatu inimlaps, ei tema küsi isast ega emast! Kirglik kalamees ei küsi ilmast. Ta ei küsinud keelamisest ja tegi ikka omamoodi. See mees ei küsi oma aust ega millestki. Surm ei küsi aastatest. *.. siis seisis ta lugupidamise hinnas, küsimata, kas ta oli perepoeg või sulasest poiss. H. Raudsepp.

sisse kütma
mingit küttekollet esimest korda alustuseks v. prooviks kütma (1. täh.) Ahju sisse kütma. Uue jõujaama katelagregaat köeti eile sisse.

laadima ‹laadin 42›
mingit kaupa, materjali v. ainet kuhugi siirma ning laduma. Metsamaterjali, puisteaineid, konteinereid, masinaid, tarbekaupu laeva, laevale, trümmidesse, vagunitesse, autodele laadima. Kaubajaamas laaditakse vaguneid. Laaditi ning lossiti laevu ja praame. Ehitusmaterjale peale, maha, vagunist autodele ümber laadima. Naftaga laaditud tanker. Pumpade abil laaditakse laeva tankid täis, tühjaks. *Tema kohus oli rood õigeks ajaks jaama viia ja rongile laadida .. A. Hint. || kõnek midagi suuremal hulgal kuhugi panema, laduma v. toppima. Laadin kõik asjad, kogu oma kraami kohvrisse ning seljakotti. Laaditi taskud õunu täis. *Ühel hommikul noorem vend laadis endale valmis leivakoti. J. Jaik. || kõnek kõvasti sööma (v. jooma), sisse ajama. Õgard laadis terve vaagnatäie liha keresse. *Kas sul siis tõesti on alati vaja sisse laadida kallist kroonuviina .. O. Luts. || info ressurssi kasutuskohta viima. Laadin programmi välismälust põhimällu.

laduma ‹laon 42›

1. (ühesuguseid esemeid, mingit materjali) hrl. korrapäraselt (näit. ülestikku, kõrvuti, ritta) asetama. Puid riita, raamatuid virna laduma. Laob lauakoormat, laudu koormasse. Küünis laoti heinapallid korralikult kantsiks. Halud tuli süldadesse laduda. Laob lihatükid tünni soolduma. Tordid olid hinna järgi vitriini ritta laotud. Hakkas kohvreid autosse, kärule laduma. Ladusime kotid õunu täis. Kilud on korrapäraste kihtidena karpi laotud. Kraavi kaevamisel laoti mättad ning muld kahele poole. Kompostihunnik laotakse vaheldumisi jäätme- ja mullakihtidest. Puuriit vajub längu, tuleb uuesti laduda. || detaile (ehitades) paika asetama. Müürsepad laovad müüri. Laob telliseid müüri. Vundament sai valmis, hakati seinu laduma. Paest laotud kiviaiad. Pottsepp laob ahju, kaminat. Laotakse sillutist, parketti. || mängukaarte kindlate reeglite järgi üksteise kõrvale v. peale asetama. Pasjanssi laduma. Laob kaarte. || midagi ohtralt (sageli hunnikusse v. koormana) kuhugi asetama v. tõstma. Perenaine ladus mu taldriku head ja paremat täis. Järjest uusi pudeleid laoti lauale. Müüja ladus kaupu ostja ette letile. Ladus endale magama heites mitu tekki peale. Töö on tehtud, lao raha peo peale. Oma paar tuhat krooni tuleb tal remondiraha(ks) lauale laduda. | piltl. Kõiki kohustusi, töid ei saa tema kaela, selga, turjale laduda. Õpetaja on range: laob aga kahtesid. Laob kõigile kurje sõnu, etteheiteid. Ladus meile süüdistusi näkku. Kirub ning laob kuradeid, kolmekordseid. Lao lagedale, mis sul südame peal on. Ta oskab libe olla ning komplimente laduda. Lao sõimunimesid palju laod, ega see mul tükki küljest võta.
2. kõnek hoope andma, peksma. Hakkas teisele hoope laduma. Laob hobusele, hobust piitsaga. Laoti üksteisele matse, vopse selga. Teomehele laoti mõisa tallis kakskümmend vitsahoopi.
3. kõnek jooksma, liduma, tormama. Poisid ladusid metsa poole nii kui jalad võtsid. Eit ladus ülejala küla poole uudist kuulutama. Ei jõua enam linna mööda laduda. *Jussi jalad läksid küll hommikust õhtuni saha ja äkke järele ladudes kangeks nagu vanal hundil .. A. H. Tammsaare.
4. trük trükivormi tekstiosa koostama. Käsikirja hakatakse laduma. Käsitsi, ladumismasinal laduma.

laeng ‹-u 2› ‹s›

1. sihipäraselt paigaldatud, kuhugi laetud plahvatama pandav lõhkeainekogus. Laeng püssirohtu. Õhkimisel, mäetöödel kasutatavad laengud. Mürsus olev laeng purustab plahvatades mürsu kesta kildudeks. || lõhkeainekogus koos haavlite, kuuli(de), mürsu vm. lõhkekehaga. Laeng haavleid. Püssil on laeng rauas. Põrutas paar laengut vareste pihta. *.. aga parajasti ta seal [= saunas] oli, kui laeng läbi akna sisse prahvatas. O. Luts. || hrl kõnek kuhugi (näit. energiaallikana, kütusena) laetud kogus mingit ainet. Vahtkustuti laeng. *Ja kohe seepeale koputab ta tühjaks oma piibunosu ning vajutab sellesse uue laengu pinutagust. O. Luts. | piltl. Eile tuli hea laeng vihma. *Ja kui mäger ta [= tõhu] kinni haaras, siis tuli ka uus laeng lehka. R. Roht. *Lahkudes trahterist täie laenguga, hakkas Siim Sikusarv .. head vagusat puhkepaika otsima. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: haavli|laeng, heite|laeng, lõhke|laeng, püssirohu|laeng, tuuma|laeng, õhkimislaeng.
2. füüs. a. elementaarosakest iseloomustav, kõigis interaktsioonides jääv suurus; elementaarosakeste interaktsioonide tugevuse iseloomustaja b. elektrilaeng. Positiivne, negatiivne laeng.
▷ Liitsõnad: elementaarlaeng.
3. piltl (emotsionaalse, vaimse potentsiaali vms. kohta). Tugeva emotsionaalse, sotsiaalse laenguga näidend. Meeldiv puhkus annab uueks tööaastaks hea laengu. *Üldiselt sügis on viljakam, suurema laenguga, kevadel ja suvel olen loid. V. Panso.
▷ Liitsõnad: mõtte|laeng, tundelaeng.

lantima ‹landin 42›
kõnek
1. lanti heitma v. viskama, landiga kala püüdma. Läksime järvele, järve äärde lantima.
2. piltl mingit noosi otsima. *.. vahetanud ta välja valvesõduri, et see saaks külasse lantima minna. A. Kaal. *Need olid hundid, kes pöördusid tagasi, et mahajäetud laagriplatsilt jahisaagi jäänuseid lantida. L. Metsar (tlk).

lapp ‹lapi 21› ‹s›

1. (väike) tükk mingit õhukest materjali. Lapp riiet, nahka. Põrand tõmmati märja lapiga üle. Pühkis laua lapiga puhtaks. Nühib lapiga ukse käepidet läikima. Hoiab märga lappi laubal. Lappidest õmmeldud nukurõivad, vooditekk. || titelapp, mähe. Kui imik majas, siis ka lapid nööril kuivamas. Vahetab lapsel lappe. || paik (II). Otsib lappi, et pükse paigata. Vanal kasukal oli lapp lapi kõrval. Nahast lapid pintsaku küünarnukkidel.
▷ Liitsõnad: higi|lapp, küürimis|lapp, naha|lapp, nuku|lapp, nõudepesu|lapp, paja|lapp, pudi|lapp, põranda|lapp, riide|lapp, tahvli|lapp, tite|lapp, tolmulapp; rinna|lapp, õlalapp.
2. väike osa mingit pinda, väike (maa)tükk. Lapp põldu, kartulimaad, heinamaad. Tegi maha lapi hernest, teise otra. Tal pole lappigi põldu. Sihtidega lappideks lõigatud mets. Talu heinamaa oli mitmes lapis. Aed oli viimse lapini üles haritud. Pilvede vahelt paistis lapp sinist taevast. *All põhjatuses [= kaevus] / lapp vilkuvat vett .. H. Runnel. || laik. Mustade lappidega valge kass. Pisike aken kumas seinas heledama lapina. Erutusest lõid talle punased lapid näkku. *.. kidurad habemetukad katsid lappide kaupa ta laia ilmetut nägu. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: aia(maa)|lapp, heinamaa|lapp, karjamaa|lapp, katse|lapp, lume|lapp, maa|lapp, muru|lapp, näo|lapp, põllulapp.

laskma ‹lasta, lasen, lasksin e. lasin, laskis e. lasi, lasku, laskev, lasknud, lastakse, lastud 44›

1. lubama, võimaldama, mitte takistama. a. ‹imperatiivi jaatavas kõnes kasutusel ka lühivorm las› midagi teha v. juhtuda. Lase mind, mul minna. Ema, lase meid, meil veel mängida, las me mängime veel. Ärge laske tal midagi rasket tõsta. Laskem tal rääkida, las ta räägib. Lase neid, neil natuke magada, las nad magavad natuke. Las(ke) ma laulan, laske mul laulda. Las sadada, saab magada. Tal ei lastud suudki lahti teha. Ta ei lase endaga mängida, end petta. Sa ei lase teisi, teistel rahus olla. Töö ei lase hinge tõmmata. Ära lase end segada, kõrvale tõrjuda, nurka suruda. Ma lasksin ta akna alla istuma, järjekorras endast ette. Lase mind, mul rahulikult istuda. Las(e) ma proovin ka. Poiss tahtis musi võtta, aga tüdruk ei lasknud. Maksis arve ära ja laskis takso minema. Õhuke papp laseb end rulli keerata. See asi laseb end paremini korraldada. Kuub laseb aimata, et mees on kõhnemaks jäänud. Ära lase välja paista, et oled pettunud. b. kuhugi v. kuskilt pääseda. Me ei lase sind kuhugi, jääd koju. Laske lapsed õue hullama. Talutütar ei lasknud sulaspoissi ligi, oma aita. Kõiki koore ei lastud laulupeole. Lehmad lasti laudast karjamaale, ädala peale. Laske leivataldrik siiapoole! c. mingisse seisundisse minna. Millal sind puhkusele, pensionile lastakse? Vangid lasti vabaks, mees lasti vangist vabaks. Laseb lihased lõdvaks. Ära lase piima hapuks minna. Ta laseb kõik nässu, lörri, untsu minna. Põllud on umbrohtu (kasvada) lastud, käest ära lastud, raisku lastud.
2. kuhugi allapoole, madalamale, sügavamale langeda, vajuda võimaldama. Lasksime ankru vette, põhja. Laseb ämbri kaevu ning võtab vett. Kirst lasti hauda. Ribakardinad, rulood lasti (akende) ette. Lasksin kirja postkasti. Võrku, noota, põhjaõngi vette laskma. Polnud mahti käsi rüppe lasta. Vahepeal ujub, siis laseb jälle jalad põhja. Laseb traksid õlgadelt, püksid rebadele. Laseb end redelipulgalt rippu. Laseb lapse sülest põrandale. Laseb süüdlaslikult pea norgu. Laseb pea viltu ja kuulatab. Koer laskis kõrvad lonti ja saba sorgu. Mõned taimed lasevad kuivaga lehed longu. Päästepaadid lasti vette. Lipud lasti poolde vardasse. Lase uks sneprisse. *Poiss laskis pea tüdruku sülle .. F. Tuglas. || laskuma; heitma. Lase voodisse, kušetile pikali. Laskis vaiba peale kõhuli, käpuli. Laseb end seljakile kiiktooli. Laps laskis rohu sisse kükakile. Armulaualised lasevad altari ette põlvili. *Kõrtsmik laskis rinnuli letile. A. H. Tammsaare.
3. kuskilt v. kuhugi voolata võimaldama, voolama panema, jooksetama. Laseb kraanist vett, vaadist õlut. Lase vesi jooksma, vett potti, vann vett täis. Paisjärv lasti kuivaks. Kas tänavu kasemahla laseme? Laskis kümme tilka tinktuuri lusikasse, lusika peale. Lase (hea) lonks, punnsuutäis! Terad, vili lasti kottidest salve. Kasvuhoonemuld lastakse läbi sõela. Hoia pihk all, lasen sulle päevalilleseemneid. Sülitab, laseb läbi hammaste lirtsu. Katlast lasti aur välja. Tõmbab piipu ning laseb suust suitsurõngaid. *Katsume, kumb kummal vere laseb! .. Tule mehe vastu! Tule soolikaid laskma! A. H. Tammsaare. || kõnek (kusemise v. roojamise kohta). Vett, kust laskma. Laseb pissi voodisse. Laskis pika sorina. Nii kange häda, et lase või püksi. Oli püksid täis lasknud. Koer laseb iga puu ja posti peale sirtsu. Olen rahast nii lage, et koer laseb jala peale.
4. (hoogsalt) mingit heli tekitama v. häälitsema. Vilet, laulu laskma. Kass laseb nurru. Laps laseb joru, viripilli. Laseb laia naeru. Muusikat tantsuks lasti plaatidelt. Lase, pillimees, üks polka! Koer laskis kuuldavale pika kaebliku ulu. Laseb suupillil lugusid. || (jutu, kõne kohta). Ta laseb juba ladusasti saksa keelt. Lase kuulda, lase tulla, mis sul öelda on. || kõnek. Peeru, puuksu, paha haisu laskma 'peeretama'. *Natukese aja pärast laseb Sass ema süles parinal kõhutuult .. M. Traat.
5. midagi tegema. Kukerpalli, uperpalli laskma. Sõrmedega nipsu, nippi, keelega laksu laskma. Lase piim soojaks, vesi keema. Laskis seeliku pikemaks, laiemaks. Lase tuli surnuks 'kustuta valgus'. Üks teeb kõike hoolikalt, teine laseb, kuidas juhtub. Tuttav töö, lase või pimesi. Laske samas, vanas vaimus edasi! *Pista siis juuretis hakkama, lase meile üks tubli tegu leiba. R. Sirge. || mingi tööriista või masinaga töötama; töötlema. Lase puuriga, oherdiga auk sisse. Kirves on nüri, tahab natuke käia peal lasta. Juuksed lasti nulliga 'väga madalalt' maha. Ära nii madalalt künna, lase sügavamalt. Käsitsi õmblemine on igav, mis viga masinaga lasta. *.. siis sega neid [= villu], kraasi kaks korda ja lase ka lõngaks, nii et näpud kuumavad. E. Vilde.
6. (kiiresti, hoogsalt) liikuma (käima, jooksma, sõitma, tantsima jne.). Perenaine laseb toa ja aida vahet. Päev läbi lasime kauplusi mööda. Laseb noolelt kodu poole. Laseb suvi läbi palja jalu. Lase nagu orav rattas, nagu süstik edasi-tagasi. Laseme siit otse, silmnäolt üle põllu. Laseb ülejala kodu poole. Hobused lasevad sörki, traavi, galoppi. Vasikad lasevad koplis ringiratast. Lasksime head, kiiret sõitu. Lase auto heinakuhja kõrvale. Vastlapäeval lasti liugu, kelguga mäest alla. Tantsu laskma. *.. ma ei pidanudki teed, vaid lasksin silmalt läbi soo .. M. Metsanurk. *.. laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, galoppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. A. H. Tammsaare.
7. midagi kellelgi teha paluma v. käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma. Õpetaja laseb õpilastel vastata, lugeda, luuletusi pähe õppida. Laskis endale uue ülikonna õmmelda. Tahan lasta (endast) pilti teha. Ostja lasi riidetüki üle mõõta. Laskis majale uue katuse panna. Lasksid end kiriklikult laulatada. Laskis end mehest lahutada. Noorsõdureid lasti gaasimaskides joosta, roomata. Mõisnik laskis talupoegi peksta. Laskis nad vangi panna, hukata, üles puua. || vahendaja kaudu mingit sõnumit edasi andma (soovi v. käsu puhul ka lühivormiga las). Tädi laseb teid kõiki tervitada. Professor laseb teatada, et tema loeng jääb täna ära. Las ta võtab mulle ka pileti. Las nad tulevad meile jaama vastu. Las ema katsub teda ümber veenda.
8. (hrl. käsi)tulirelvast tulistama; muud laskeriista vinnastusest lahti päästma ning sel teel noolt vm. (märgi suunas) lendu paiskama; (ka märgi tabamise kohta). Püssi, püstolit, õhupüssi, vibu laskma. Vintpüssiga, jahipüssiga, ammuga laskma. Püssist kuuli, kuulipildujast valangut, kahurist mürsku, vibust v. vibult noolt, lingust kivi laskma. Sihib ja laseb. Seisa, või ma lasen! Laskis hoiatuspaugu õhku. Märki, märklaua pihta laskma. Parti, rebast, hunti laskma. Laskis endale kuuli pähe. Maja on kuulidest sõelapõhjaks lastud. Küla lasti leekkuulidega põlema. Lasti värvilisi rakette. Lastud jänes jahipaunas. Vigaseks lastud põder. *.. et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all [kükitamas]. Lase või soolaga, ei kuula teised mädandid .. A. H. Tammsaare. || õhkima. Silda, kindlust õhku laskma. Partisanid olid raudtee lõhkeainega puruks lasknud.

latt1 ‹lati 21› ‹s›

1. pikk ja suhteliselt väikese ristlõikega puitmaterjal. Latid ja teibad. Lattidest aed, tara, püstkoda. Pani paar latti purdeks üle kraavi. On tara tegemiseks postid, latid ja lipid valmis muretsenud. || hüppelatt. Latti ületama, maha ajama. Latt tõsteti maailmarekordikõrgusele.
▷ Liitsõnad: aia|latt, hammas|latt, hüppe|latt, katuse|latt, lood|latt, mõõte|latt, müür|latt, põik|latt, püst|latt, raua|latt, raud|latt, riht|latt, roov|latt, tina|latt, vase|latt, õnge|latt, ühendus|latt, ümarlatt.
2. (lame) metallkang ukse v. akna kindlalt sulgemiseks. *Eks mine katsu Oru lauta pääseda, vaata, misukesed lukud ja latid seal ees. A. H. Tammsaare.
3. piklik kõva tomp mingit ainet, kang (3. täh.) Ostsin terve lati vorsti.

leht ‹lehe 22› ‹s›

1. kõrgemate taimede tüvendi hrl. lame roheline, klorofülli sisaldav organ, kus toimub fotosüntees ja vee aurumine. Nõeljas, süstjas, rombjas, ümar, hõlmine, lõhine leht. Vahajad, nahkjad, sametised, läikivad lehed. Astlaks, köitraoks muundunud leht. Puude, põõsaste lehed. Punaste lehtedega vaher. Lehtede sahin, kahin. Lehed kolletavad, langevad, varisevad. Mets läheb lehte, on lehes, lehtes, lehis. Puud on juba täies lehes. Kurgitaimed on alles kahel lehel 'kahe lehega'.
▷ Liitsõnad: abi|leht, ala|leht, idu|leht, kõrg|leht, liht|leht, liit|leht, pärisleht; haava|leht, kapsa|leht, kase|leht, kastani|leht, lepa|leht, loorberi|leht, palmi|leht, puu|leht, pärna|leht, rabarberi|leht, ristiku|leht, roosi|leht, sireli|leht, tamme|leht, tee|leht, tubaka|leht, vahtra|leht, viigileht; õiel katte|leht, kroon|leht, tupp|leht, õieleht; taimenimedes kobru|leht, korts|leht, kõõlus|leht, lese|leht, paise|leht, piibe|leht, tee|leht, ubaleht.
2. puhas v. tekstiga, piltidega v. kujunditega paberitükk, paberileht (tihti mingi dokumendi v. selle plangina). Puhtad lehed. Konspekteerib lahtistele lehtedele. Märkmikust rebitud leht. Viis lehte kopeerpaberit. Esimehe laud oli avaldusi, ankeete, arveid jm. lehti ja pabereid täis. Mitmest lehest koosnev skeem, kaart. || kunst trükitult paljundatud graafikateos, tõmmis, estamp. Graafiline leht. Graafikanäitusel oli eksponeeritud üle 100 lehe. || kõnek mängukaart. Mehed asusid kaarte mängima, Jaan segas, tegi lehed. Tal olid head lehed käes. Mängime veel, mul leht jookseb 'tulevad kätte head kaardid'. *Pikkamisi keeras Kusti oma kaardi [= potiemanda] nähtavale. Halb leht .. R. Sirge. || kuhugi köidetud paberileht, näit. vihiku-, raamatuleht. Vana raamatu, arhiivitoimiku koltunud lehed. Lehte keerama. Sirvib, lappab albumi lehti. | piltl. *Jah, eks me elu halle lehti / ka pärast meid veel sirvita. P. Haavaoks.
▷ Liitsõnad: ankeet|leht, arvestus|leht, haigus|leht, herbaar|leht, info|leht, joone|leht, kaardi|leht, kava|leht, korjandus|leht, kutse|leht, küsitlus|leht, laulu|leht, lend|leht, loendus|leht, lõike|leht, menüü|leht, mustri|leht, müüri|leht, nõrga|leht, nõude|leht, oote|leht, paberi|leht, palga|leht, registreerimis|leht, reklaam|leht, revisjoni|leht, saate|leht, suunamis|leht, sõidu|leht, teekonna|leht, tellimis|leht, täite|leht, töövõimetusleht; ees|leht, palge|leht, tiitel|leht, vaheleht.
3. lehtmaterjal; õhuke plaat mingit ainet v. materjali. Lehtkuld on üliõhuke kullast leht. Fooliumi müüakse rullina ja lehtedena. Leht nätsu, želatiini.
▷ Liitsõnad: kulla|leht, puit|leht, teras|leht, vineerileht.
4. hrl. mingi tööriista plaatjas, õhem ning laiem osa. Laia, kitsa lehega labidas. Kirvel on silm ja tera ehk leht. *Pilgu hiljem avas ta kaheteralise noa suurema lehe. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kaap|leht, kirve|leht, labida|leht, sae|leht, vedru|leht, viili|leht, vikatileht.
5. ‹liitsõna järelosana› kasut. ka mõne lehtja anatoomilise moodustise kohta
▷ Liitsõnad: kõrva|leht, loote|leht, lõpuseleht.
6. kõnek ajaleht. Lehti tellima. Ostab hommikul värske lehe. Loeb lehte. Mis lehes uudist? Meil käib mitu lehte. Kas lugesid seda lehest või kuulsid raadiost? Leht kirjutas Jaanist, Jaani piltki oli lehte pandud. Lehes kirjutati ufodest.
▷ Liitsõnad: ajaviite|leht, bulvari|leht, hommiku|leht, jutu|leht, kõmu|leht, maakonna|leht, moe|leht, naiste|leht, nalja|leht, noorte|leht, nädala|leht, perekonna|leht, pildi|leht, pilke|leht, provintsi|leht, päeva|leht, rinde|leht, satiiri|leht, töölis|leht, üliõpilasleht; foto|leht, laua|leht, seina|leht, välkleht.

leidma ‹leian 45›

1. otsides v. juhuslikult midagi v. kedagi märkama v. kätte saama, millegi v. kellegi asupaika v. olemasolu avastama. Leidis kadunud raamatu. Lapsed leidsid linnupesa, pargiteelt raha. Lõpuks leiti kiri ühest laekast. Küll otsisime võtit, aga kuskilt ei leidnud. Leidsin kobamisi ukse. Leiti uusi maardlaid. Naftat, kivisütt pole Eestist leitud. Põgenikku pole tänaseni leitud, ta jääbki vist leidmata. Kas leidsite seeni? Jõhvikaid on sel aastal vähe leida. Kes otsib, see leiab. Pime kana leiab (ka) tera. || mitme hulgast, paljudest võimalustest õiget, sobivat välja valima. Ta ei leidnud kohe kõneainet, paslikku vastust. Ma lihtsalt ei leia sõnu ta iseloomustamiseks. Igale lillele tuleb leida talle sobiv vaas. Leidis endale viimaks hea töökoha, abikaasa. | hlv. Küll nüüd leidis, kellele saladusi usaldada! || lahendust välja mõtlema, nuputama; välja arvutama. Püüame ühiselt nõu leida. Lõpuks leidsime lahenduse, olukorrast väljapääsu. Küllap me leiame mõne teise võimaluse, kuidas temast lahti saada. Leida kera pindala, kui kera raadius on 10 cm. || kõnek leiutama. Universaalset vähivastast ravimit pole veel leitud. *.. leitakse aparaat, millega võib lugeda inimeste mõtteid ja tundmusi. A. H. Tammsaare. || aega millekski jaguma saama. Spordiks, harrastusteks, lastega jalutamiseks aega, mahti leidma. Tahan sinuga rääkida, ehk leiad minu jaoks pool tunnikest.
2. mingit asjaolu, olukorda v. seisundit märkama, nägema v. avastama (2. täh.) Järsku leidsin, et mu kohver oli kadunud. Ärgates leidsin, et teised olid juba läinud. Koju jõudes leidsin uksed-aknad pärani. Ma ei leia selles loos midagi imelikku. Kaksikute vahel on raske leida mingit erinevust. Üks lammas leiti karjast puudu olevat. Mida ta selles tüdrukus küll leiab? Mis talle süüks leiti? Leidsime ta veel hilisõhtul töötamas(t). Tihti leidsin end Mallele mõtlemast.
3. arvama, arvamusele jõudma, arvamusel olema. Kas teie ei leia, et peaksime minema hakkama? Arst leidis, et haigele on vaja miljöömuutust. Kriitika leidis uue romaani alamõõdulise olevat. Nõukogu leidis, et uurimus ei vasta väitekirja nõuetele. Kõik leiavad, et ta ei kõlba õpetajaks. Katsikulised leidsid, et poiss on nagu isa suust kukkunud.
4. (osaks) saama, pälvima; midagi saavutama, millenigi jõudma. Tunnustust, heakskiitu, poolehoidu, kasutamist, rakendust leidma. Ettepanek leidis kohe pooldajaid. Ta ei leia millestki lohutust, tröösti. Mis lõbu sa sellest leiad? Koduski ei leia hingerahu. Oskab inimestega kontakti leida. Laps leiab vanematelt kaitset ja tuge. Mure ei lase öösel unerahu leida. Leidis peavarju, ulualust sugulaste juures. Lehtlas leidsime päikese eest varju. Leidis abi metsarohtudest. Otsa, surma leidma 'surma saama'. Teineteist leidma 'teineteisesse armuma'. Ennast leidma 'ennast ning oma kohta elus mõistma hakkama; meelerahu, vaimset tasakaalu saavutama'.

liitma ‹liidan 46›

1. ühendama. a. (midagi konkreetset). Mört liidab ehituskive. Plaadid liidetakse seina liimi abil. Osad liidetakse tervikuks. Platvormvagun saematerjaliga liideti rongi sappa. Killukesi, kivikesi, osakesi mosaiigiks liitma. Püramiidideks liidetud kivitahukad. b. (halduslikult). Haldusreformi käigus kavatseti mitu valda liita. Põhjasõja tulemusena liideti Eesti alad Venemaaga. Taani kuningas liitis oma riigiga, oma riigile ka Norra. c. (mingit ainet, motiivi teosesse v. teksti). Ta on oma romaani liitnud rohkesti rahvakombestikku. d. piltl. Ühine eesmärk liidab inimesi. *Kuidagi ta oskas need kaks poolt oma kujutluses ometi liita. F. Tuglas.
2. mat summat leidma, kokku arvutama. Lapsi õpetati liitma ja lahutama, korrutama ja jagama. Peast, paberil, arvelaual liitma. Risttahuka otsapindala liidetakse küljepindalaga. Liida seitse üheksaga! Viiele liita kaks, viis liita kaks on seitse. Liidetav arv.

logaritm ‹-i 21› ‹s›
mat astendaja, millega tuleb astendada mingit arvu (logaritmi alust), et saada antud arv (tähis log). Logaritmide tabel.
▷ Liitsõnad: kümnend|logaritm, naturaallogaritm.

loik ‹loigu 21› ‹s›
(ajutiselt) kogunenud vesi maapinna lohukeses. Vihmast, sulanud lumest tekivad teele, põllule, metsa loigud. Kummisäärikutega võib minna läbi loikude. Loikudel on juba jääkirme peal. *Maa auras ja igasse lohukesse oli kogunenud tolmuräämas loik, kus lõhkes vihmamulle. H. Väli. || hrl. tasasele pinnale valgunud väike kogus mingit vedelikku. Kutsikas pissib, teeb põrandale loike. Lumistest saabastest sulavad esikusse loigud.
▷ Liitsõnad: pori|loik, veeloik; kuse|loik, vere|loik, õliloik.

lonks ‹-u 21› ‹s›
korraga neelatav kogus mingit vedelikku, sõõm, suutäis. Lonks vett, kohvi. Rüüpab palale lonksu piima peale. Võta lonks veini. Joob suurte, väikeste lonksudega. Rüüpis tulist teed väikeste lonksudena. Jõi pitsi ühe lonksuga tühjaks.
▷ Liitsõnad: kohvi|lonks, veini|lonks, õllelonks.

looma ‹luua, lõin 40›
midagi (üldse v. antud juhul uut) tekitama; millegi tekkimise, toimumise v. olemasolu põhjuseks olema
1. (subjektiks üldisem, inimesest sõltumatu, tihti impersonaalseks jäetav tegur). Alguses loonud jumal taeva ja maa. Kõik jumala loodud loomakesed. Maavarad on loodus loonud. Inimene on loodud meheks ja naiseks. Niimoodi on Loojast loodud, saatusest määratud. Uss on loodud roomama, lind lendama. Kes laisaks loodud, sellest virka ei kasvata. Ta on juba niisugune targa peaga loodud. Ta ei ole küürakaks loodud, vaid pärast jäänud. Ta on näitlejaks loodud, loodud näitleja. Ta on loll loodud, loodud loll. Niisugust meest, kes temast jagu saaks, pole veel maa peale loodud. Ants ja Mall läksid lahku, ju polnud nad siis teineteisele loodud. Jonn on jumalast loodud. Kui jumal loob lolli, siis loob lollile ka molli. *Kui te surmaks olete loodud, siis surete .. J. Peegel. *Eestlane olen ja eestlaseks jään, / kui mind eestlaseks loodi. J. Leesment. || loodud ‹atribuudina› kõnek looduslik, loomulik. Reejalased painutati loodud kõverusega puust. Kas ta juuksed on loodud värvi või pleegitatud? Kleit ümber keha nagu loodud nahk. Iga asi tuleb omal loodud ajal. Elu läheb oma loodud rada. Allaneelatud nööp tuli loodud teed kõhust välja. Loodud moel, kombel. || nagu loodud väga sobiv v. paras; väga sobivalt. Need saapad on mulle nagu loodud. See vaas on roosidele nagu loodud. Välu on laagriplatsiks nagu loodud. Kunsthambad istuvad suus nagu loodud. Kuidas sobib? – Nagu loodud! || ‹impers.› (uue Kuu-tsükli algamise kohta). Millal, mis päeval uus kuu luuakse? Kuu loodi vihmaga, tuleb pikka sadu. Kui kuu kõrgele luuakse, tulevat külma.
2. (subjektiks inimene, tema vaimne või kehaline tegevus). Vaimseid ning ainelisi väärtusi looma. Kui palju poeeme on loodud armastusest! See kunstnik on loonud peamiselt natüürmorte. Näitleja on loonud unustamatuid lavakujusid. Rahvasuu on loonud temast lausa legende. Einstein lõi relatiivsusteooria. Ingmar Bergmani loodud filmid. Laboratooriumides loodud tehiskiud. Inimene loob üha uusi masinaid. Oma tööga loodud jõukus. Loov töö, tegevus, fantaasia. || (teat. töödega seotud väljendites). Heinasaod veeti kokku ning hakati kuhja looma. Kangast looma 'kangast käärima; lõimelõngu kangaspuudele panema'. Sukka, kinnast looma 'kudumise alustamiseks silmuseid varrastele tegema'. Mitu silma tuleb meeste kindale, kindaks luua? || midagi asutama, rajama, ellu kutsuma. Aafrikas luuakse üha uusi riike. Noored asusid endile uut kodu looma. Poeg kavatseb naise võtta, oma perekonna luua. Luuakse uusi ühinguid, seltse. Loodi uus asutus. || mingit olukorda v. vahekorda esile kutsuma. Sidemeid, suhteid, kontakte looma. Püüab üldises segaduses korda luua. Noortele tuleb luua võimalused edasi õppida. Luksusvagunites on reisijatele loodud kõik mugavused. Jaan oskab luua mulje, et on arukas mees. Võõrustaja oskas seltskonnas meeleolu luua. Meil ei õnnestunud oma baasiga raadiosidet luua.
3. (subjektiks miski:). a. esile kutsuma, tekitama, kujundama. Küünlavalgus loob hubase meeleolu. Koduseinad loovad turvalise tunde. Külmetamine loob soodsa pinna haigestumiseks. Valgus loob varje. Ahjupaiste lõi nägudele punaka helgi. Kuu lõi järvele heleda valgusvöödi. *Öises pimeduses armastas ettekujutus vargsi luua pilte: kuskil lähedal on maa .. J. Parijõgi. b. õisikut vm. taimeosi moodustama. Oras hakkab kõrt looma. Vili hakkab looma, loob. Rukis loob pead, tera. Kaer loob juba pöörist. Kas nisu on juba loonud? Nädal-poolteist pärast suve algust hakkavad kõrrelised heintaimed looma. *Ja juhtubki vilu suvega, et kurk on sügisel ikka alles õitsemiseas, ei mõtlegi vilju looma hakata. H. Kiik.
4. ‹impers.› kõnek lahendusele, heale mõttele tulema; taipama (hakkama). Paneme pead tööle, ehk kellelgi loob. Mul pole ülesanne veel valmis, aga midagi juba loob. Ma ju seletasin sulle – kas sul ikka veel ei loo?

lootusetu ‹1› ‹adj›

1. selline, mille v. kelle suhtes pole mingit lootust, väljavaadet v. võimalust. Lootusetu olukord, haigus, armastus. Tühi ning lootusetu töö. Haige seisund on lootusetu. Otsib ka kõige lootusetumast olukorrast väljapääsu. Vangilaagrist põgeneda oli üsna lootusetu. Sellist lootusetut pessimismi kohtab harva. Tuli jätta lootusetud lepituskatsed. Maletaja suutis partii lootusetust seisust viiki mängida. Lootusetu 'parandamatu' käpard, lollpea, lobamokk.
2. selline, kel pole lootust, kes v. mis on lootuse kaotanud. *Okupatsioon laostab teda [= rahvast] samuti. Aga lootusetu ei maksaks olla. L. Promet. *Kuulda saanud, et ma laevamehe kohta otsin, tegi ta üpris lootusetu näo. H. Sergo.

lähtuma ‹37›

1. (kuskilt) liikumist alustama, teele asuma. *Karavanid olid lähtunud korrapäraselt talvisel pööripäeval. A. Saareste (tlk). *Ikka sagedamini hakkas ta üle õla tagasi vaatama sinna, kust nad olid lähtunud. A. Gailit.
2. välja minema, algust saama. Tapalt lähtuvad raudteed mitmes suunas. Soome-ugri keeled lähtuvad uurali algkeelest. Laternast lähtuv valgusvoog. *.. ta suuskles üle välust lähtuva sihi, mööda kuumaveeallikast .. N. Baturin.
3. tegevuses, loomingus vms. midagi aluseks võtma, mingit lähtekohta, seisukohta jne. järgima. Jaan lähtub ainult enda huvidest. Millest on žürii auhindade määramisel lähtunud? Tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest. Kirjaniku jutustused lähtuvad talle tuttavast külaelust.

läigitama ‹37›

1. läikima panema; läikida laskma. Peole minekuks läigitab kingi ja pressib pükse. *Helkivaid kandepindu läigitades sööstab kuskilt alt ülespoole reaktiivhävitaja. V. Beekman. *.. läigitab silmi nagu öökull ning jahvatab justkui pudruveski. O. Luts.
2. üle ääre maha loksutama. Värisev käsi läigitab kohvi maha, laudlinale. Ära õlut endale peale läigita. || (vähehaaval) kallama; kastma. Läigitab kurgitaimi, peenraid. *.. seejärel läigitas ta väikesest kopsikust nende [= sütele kõndima minejate] jalgadele ja sütele vett. H. Luik (tlk). || mingit vedelikku viskama, heitma. *.. võttis pajast kapaga kuuma vett ja läigitas seda lõõtsutavale koerale. A. H. Tammsaare.
3. kõnek lööma, virutama. *Hannes, läigita talle üks vastu tatisarve! A. Mälk. *Selle eest aga läigitasin politseimeistrile, nii et käis kui kapsas sadulast hobuste jalge alla. A. H. Tammsaare.

lükkama ‹lükata 48›

1. tõuke, tõugete v. pideva surumisega kuhugi v. mingis suunas liikuma panema v. liikumas hoidma. Lükkab ukse, akna, värava lahti, kinni. Lükkame kapi teise seina. Pingid ja toolid lükati nurka, lauad lükati koomale, kokku. Käru, lapsevankrit lükkama. Lükkab jalgratast käekõrval. Lükkasin kiige käima, suusad libisema. Lükkab kiigele käega, jalgadega hoogu. Lükka riiv ette, eest ära, lükka uks riivi. Lükkab kuuli rauda. Kas lükata ees või vedada järel? Mina vean eest, sina lükka tagant. Oksi laiali lükates tungisime läbi padriku. Lükkab püksid alla, kingad jalast, mütsi kuklasse, käised üles. Lükkab teise pikali, kraavi, lumme. Ära lükka, ma kukun. Lükkasin paadi kaldast lahti, vette. Buldooser lükkab kivid eemale, hunnikusse. Vedur lükkas vagunid haruteele. Kuidas lükkad, nõnda läheb. | piltl. Ole siin teiste tõmmata ja lükata. Asi tuleb liikuma lükata. *Kui mitu korda on Otto tagaplaanile lükatud .. sest senikaua, kui ta aru pidas ja hoogu võttis, jõudis nobedam ette. O. Tooming. || mingit pinda mööda libistama; selliselt libistades töötlema. Lükkab kammiga, sõrmedega läbi juuste, käeseljaga üle silmade. Võta hari, lükka mu selg puhtaks. Lükka särk triikrauaga üle. Viiliga üle, siledaks lükkama. Seda lauda tuleb pisut höövliga lükata, muidu ei kõlba pingiks. Buldooseriga tasaseks lükatud plats. *Lükkasime uusi püsse tavotist puhtaks. J. Peegel.
2. edasi lükkama. Pulmad lükati sügise peale. Milleks maksmist homseks lükata? Tänaseid toimetusi ära lükka homse varna. *.. ja lükkas [kohus] otsusetegemise järgmiseks kohtupäevaks. A. H. Tammsaare.
3. (ära) veeretama, kellelegi teisele siirma. Isa surm lükkas perekonna ülalpidamise raskused emale. *Süü kõige eest lükkasid Mahtra mehed teadagi võõraste valdade peale. E. Vilde. *Kõik, mis ta üle üteldi, lükkas ta isamaa vastaste Kaela .. Juh. Liiv. *Päev-päevalt lükkas ta seda häbi oma kaelast. A. H. Tammsaare.

maffia ‹1› ‹s›
terroristlik salaorganisatsioon Sitsiilias vm.; mingit eluala mitteametlikult valitsev v. valitsema pürgiv rühmitis
▷ Liitsõnad: kaubandus|maffia, uimasti|maffia, õlimaffia.

majandus|juht [-juhi]
majandust, mingit majandusala juhtiv isik

maksma ‹maksta, maksan 44›

1. millegi eest, midagi (hrl. rahas) tasuma. Sularahas, pangaülekandega maksma. Maksis mantli eest 2000 krooni. Toidu, ülalpidamise, korteri, ravimite, teenuste eest tuleb maksta. Korraliku töö eest makstakse hästi. Maksis viis krooni tunnist, tükist. Kui palju sa sellest mootorrattast maksid? Mida see ehitamine, turismireis sul maksma läks? Laste koolitamine maksis palju. Maksan sulle tööga. Kõige eest tuleb maksta kallist raha, hingehinda. Makske kassasse! Homme makstakse palka, pensioni, avanssi, preemiat, stipendiumi, honorari. Üüri, makse, tolli, renti, kümnist, trahvi, võlga, kahjutasu maksma. Liikmemaks on maksmata. Maksime arve ja väljusime kohvikust. Küsid liiga palju, seda ma maksta ei jõua. Maksin nõutud summa. Las mina maksan (arvest) poole! Kas ravituusik tuli omast taskust maksta või maksis ametiühing? Ma pole selle eest krossigi, sentigi maksnud. *.. peale selle tuli veel iga aasta mõisale maksta rukkeid ja otri, kaeru ja kanepit, humalaid, linast lõnga ja noodaniiti .. A. Kitzberg. | piltl. Elu õppetundide eest tuleb ränka kooliraha maksta. Mõned mehed maksid vastuhakkamise eest oma eluga. Vabaduse eest maksti verehinda. Selle eest tuleb sul veel kallilt maksta! Autor on maksnud lõivu keskpärasele maitsele 'seda arvestanud'. *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid isikliku õnnega. F. Tuglas.
2. (ostmisel, müümisel) mingit hinda omama, (teenusena) teat. rahasummat väärt olema. Ajaleht maksab 17 krooni. Need saapad maksid omal ajal 60 rubla. Mis tomatid maksavad? Kui palju auto tol ajal võis maksta? Karusnahad maksavad kõva hinda. || piltl väärt olema, hinnatav olema; kaalu omama, tähendama, lugema. Rahamehe silmis ei maksa vaene mees midagi. Ah, mis maksavad need teised Volli kõrval! Maadleja peab tehnikat valdama, toores jõud üksi ei maksa tühjagi. Hea suuvärk, sõnaosavus maksab palju. Juba see kõlav nimetus maksab midagi! Mis maksab vaese mehe tere! Minu arvamus, tahtmine ei maksa otsustamisel midagi. Paljas lubadus ei maksa midagi. Kodus minu sõna veel maksab. *.. ega hoolinud sellest, et kevadine minut kulda maksab. V. Saar. *.. sest suured mõtted ei maksa / nii palju kui väikesed teod. A. Sang.
3. millegi minetamist tähendama; midagi nõudma. Selline eksitus, lohakus võib ta töökoha ja karjääri maksta. See julgustükk võib sul tervise, elu maksta. Sõda maksis miljoneid inimelusid. See töö, sekeldus, mure maksis tal(le) mitme öö unerahu. Maksis palju, suurt vaeva kõike korda saada. Maksis kenakesti pingutust, et end rahulikuks sundida. Mis see sulle maksaks, kui sa vähe järeleandlikum oleksid! *Aga kas ta kurdab või kaebab? Ikka lõbus ja rõõmus – kas me teame, mis see temale maksab? V. Saar.
4. ‹hrl. da-infinitiiviga› tasuma, mõtet olema; vaja olema, pruukima. Selle saab ära parandada, ei maksa uut osta. Ei maksa rutata, küll me jõuame. Ei maksa asjatult riskida. Ta ei nõustu, ei maksa mitte rääkidagi, küsidagi. Ei maksa enam salata, kõik teavad nagunii. Ei maksa enneaegu muretseda. Ei maksa uskuda kõike, mida räägitakse. Ega selle asjaga maksa enam viivitada. Seesuguse ilmaga poleks maksnud minna. Seda ei oleks maksnud teha, öelda. Niimoodi rassida tal küll ei maksaks. (Kas) maksis selle tühja asja pärast nii palju lärmi lüüa! Siin maksaks veel üht asjaolu silmas pidada. Seda filmi maksab vaadata. Vabaduse eest maksab võidelda, kannatada, surra. Kas keedan sulle kohvi? – Aitäh, ei maksa. *„No näete,” nentis konstaabel. „Siis teil ikka on, mida koeralgi valvata maksab ..” R. Roht. || (millegi järgnemist eeldavalt:) tarvitsema, pruukima. *Maksab üks asi ära keelata, kui ta otsemaid ihaldusväärseks muutub. V. Beekman. *Kuid maksis näha vaid profiilis ta nina ja energilist lõuga, et veenduda ta isekas tahtekindluses. B. Alver.
5. kehtima, jõus olema. Millal määrus, korraldus, uus seadus maksma hakkab? Ilma allkirja ja pitsatita ei ole dokument maksev. Siin maksavad oma kindlad reeglid. Ta on kõva, range korra maksma pannud. See nõue on maksev kõigi kohta. Maksis põhimõte: kes ees, see mees. *Korteri ülesütlemise korral maksavad mu õigused veel vähemalt kaks nädalat .. A. Antson. || ‹hrl. koos verbiga panema› arvestatav v. ülekaalus olema, valitsema. Ta on ülemus ja tema käsk maksab. Püüab oma tahet, mõju, autoriteeti maksma panna. Mis sa ootad, pane oma õigused, sõna maksma! Partii jätkamisel pani suurmeister oma ülekaalu maksma 'võitis'. See naine oskab end maksma panna. Õpetaja peab end klassis maksma panema. Püüab end ärimaailmas maksma panna. *Usuti, et õilsad aated end ise maksma panevad .. A. Sang.

mask ‹-i 21› ‹s›

1. puidust, riidest, vahast, papist vm. materjalist näokate, mille eesmärgiks on muuta kandja mittetuntavaks v. teha ta teat. inimese v. olendi näoliseks. Vanad rituaalsed, kultuslikud maskid. Indiaanlaste maskid. Antiikteatri maskid. Naisel oli mask ees. Ants pani maski ette, võttis maski (näo) eest. Maskides mardisandid. Kallaletungija nägu varjas mask. | piltl. Kuulajate näol oli täieliku ükskõiksuse mask. Villemi nägu tardus maskiks 'muutus ilmetuks, läbitungimatuks'. Varjas oma tundeid ranguse maskiga. *See võis olla pila, ent võis olla ka surmtõsine elumõte eneseiroonia maski all. V. Adams.
▷ Liitsõnad: karnevali|mask, looma|mask, tantsu|mask, teatrimask; kips|mask, surimask.
2. maski (1. täh.) kandev, maskeeritud isik (näit. maskiballil). Balli maskide hulgas oli doominoid, pajatseid, korstnapühkijaid, türklasi. *Mööda Praha juudilinna liikusid rongkäigus ülemeelikud maskid .. L. Metsar (tlk).
3. näo ees kantav (v. sinna asetatav) vahend kaitseks, steriilsuse tagamiseks vm. otstarbeks. Gaasitorbiku mask. Lestade ja maskiga allveesportlased. Vehklejad kannavad maski. Keevitaja silmi kaitseb mask. Operatsiooni juures on meditsiinitöötajatel maskid ees. Gripi puhul soovitatakse kanda marlist maski. Narkoosiaparaadi mask.
▷ Liitsõnad: gaasi|mask, hapniku|mask, kaitse|mask, kummi|mask, marli|mask, narkoosi|mask, tolmu|mask, vehklemismask.
4. naha iluraviks hrl. lühikeseks ajaks näole määritav ainete kiht. Maskid toidavad, tugevdavad ja värskendavad nahka.
▷ Liitsõnad: kurgi|mask, muna|mask, toitemask.
5. fot läbipaistmatu ekraan, mis pildistamisel, kopeerimisel v. kujutise projitseerimisel varjab mingit osa kaadrist valguskiirte eest

mass ‹-i 21› ‹s›

1. mingit keha moodustava aine hulk; füüs suurus, mis iseloomustab ja mõõdab inertsi ja gravitatsiooni. Inertne, raske mass. Päikese, Maa, Kuu, tähe mass. Meteoriidi mass. Aatomi, aatomituuma mass. Massi jäävuse seadus. Tohutu massiga kivimürakas. Jää liikus suurte massidena. Kasvamisel elava organismi mass suureneb. *Loom langetas pea ja tormas oma pooletonnise massiga minu poole. E. Nirk.
▷ Liitsõnad: bio|mass, haljas|mass, jää|mass, kivi|mass, lume|mass, mulla|mass, silo|mass, toor|mass, turba|mass, vee|mass, õhumass; aatom|mass, ekvivalent|mass, molekul|mass, seisumass.
2. vormitu, vedel v. puderjas aine kogum. Pudrutaoline, siirupilaadne, püdel, sültjas mass. Kompvekid olid sulanud vormituks kleepuvaks massiks. Lagunedes muutub turvas mustjaspruuniks massiks. Marjad purustati ühtlaseks massiks. *.. üle linna vajus raske valge udu, mis segunes siin suitsuga tihkeks, vastikult lõhnavaks massiks. K. Ristikivi. || piltl millegi ebamäärane, hägune kogum. Hooned sulasid udus halliks massiks. Mets paistis hämaruses ebamäärase tumeda massina.
▷ Liitsõnad: atsidofiilbakter(i)|mass, hakk|mass, juustu|mass, klaasi|mass, paberi|mass, puidu|mass, seebi|mass, šokolaadimass; pilve|mass, udumass; plastmass.
3. suur ebamäärane inimhulk, millest üksikindiviid ei kerki esile; kõnek alamad rahvakihid, lihtrahvas (eriti vastandatuna kõrgemal seisvatele üksikisikutele). Rõhutud, orjastatud mass. Talupoegade, tööliste mass(id). Soldatite hall mass. Sündmuskohale kogunes kohe uudishimulike mass. Masside rahulolematus kasvas üle avalikuks vastuhakuks. Agitaatorid oskasid oma kõnedega masse üles kihutada. Vaimuaristokraadina pidas ta rahvast pimedaks massiks. || (üldisemalt ka millegi suure hulga kohta). Faktide, üksikasjade mass. *.. ja teine / ja kolmas / ja neljas müür! / Pole lõppu sel müüride massil ... J. Kross.
▷ Liitsõnad: inim|mass, põhi|mass, rahva|mass, töölismass.

meister ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. väljapaistvate erialaste teadmiste ja oskustega isik. a. vilunud ning osav käsi- v. oskustööline; (omaaegses tsunftisüsteemis:) kõrgeima kvalifikatsiooniga käsitööline, kellel oli hrl. oma töökoda (sellide ja õpipoistega). Meistrid, sellid ja õpipoisid. Kui sell tahtis meistriks saada, pidi esitama tsunftile meistritöö. Kell tuleb viia parandada asjatundliku meistri kätte. Suvila ehitame ise, aga kaminat tegema kutsume meistri. b. (üldisemalt:) omal alal kõrgtaseme saavutanud isik. Töö õpetab tegija meistriks. Harjutamine teeb meistriks. Keegi ei ole sündinud meister, keegi ei sünni meistrina. Noortel loovisikutel on vanadelt meistritelt palju õppida. Flaami meistrite maalid. Tundmatu meistri skulptuur. *Mõlemad meistrid [helilooja Eller ja kirjanik Tuglas] vaagisid iga nooti või sõna kuni viimase tõeni. G. Ernesaks. || (millegi peale, mingis tegevuses osava inimese kohta). Ta on iga asja peale meister. Pilkamise peale, pilkama on ta meister. Luiskama oled sa meister! Vanaema oli meister muinasjutte rääkima. Erineva tasemega rahvatantsijad algajatest meistriteni. *Paljuks tema küll raamatuid jõudis osta, aga lugema oli ta meister. R. Roht.
▷ Liitsõnad: ehitus|meister, ehte|meister, juustu|meister, kaevu|meister, laeva|meister, oreli|meister, paadi|meister, viina|meister, viiuli|meister, voki|meister, vorsti|meister, või|meister, õllemeister; kingsepp|meister, maaler|meister, pagar|meister, pottsepp|meister, rätsepmeister; heli|meister, kunsti|meister, novelli|meister, romaani|meister, stiili|meister, sule|meister, sõna|meister, tantsu|meister, vana|meister, vormi|meister, värsimeister; pankrot|meister, vussermeister.
2. (mingit tööd v. tegevust) juhtiva isiku kutse- v. ametinimetus. a. tootmisjaoskonna vm. tööliste rühma v. agregaadi töö vahetu korraldaja ja kontrollija. Töötab tehases, remonditöökojas meistrina. Meistrid ja meistriabid. Tsehhijuhataja kutsus meistrid nõupidamisele. b. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmesugustes (osalt endisaegsetes) ametinimetustes
▷ Liitsõnad: ballett|meister, bürger|meister, kapell|meister, kool|meister, koor|meister, korter|meister, lava|meister, ordu|meister, politsei|meister, tall|meister, tee|meister, tseremoonia|meister, vahtmeister.
3. sportlike (v. kutsealaste) meistrivõistluste võitja. Tuli odaviskes Eesti, Euroopa meistriks. Jäähokis tuli meistriks meie meeskond.
▷ Liitsõnad: maailmameister; kabe|meister, maadlus|meister, male|meister, poksimeister; künni|meister, lüpsimeister.
4. sport (kõrgema spordijärgu v. spordijärkudest kõrgema sportliku kvalifikatsiooniastme kohta, eriti males). Järgumaletajad, meistrikandidaadid, meistrid, rahvusvahelised meistrid, suurmeistrid.
▷ Liitsõnad: suurmeister.

metakeel ‹-e, -t 34› ‹s›
keel keel, mille abil kirjeldatakse mingit teist keelt

mitte|järgimine ‹-se 5› ‹s›
toimimine mingit ettekirjutust, seadust silmas pidamata. Seaduse mittejärgimine.

moeline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› (mingit) moodi, laadi; teat. laadi moest iseloomustatud
▷ Liitsõnad: uhke|moeline, uue|moeline, vana|moeline, viimasemoeline.

monograafia ‹1› ‹s›
mingit probleemi, mõnda isikut vm. igakülgselt ja terviklikult käsitlev teaduslik uurimus. Mahukas, ulatuslik monograafia. V. Vadi monograafia „Eesti tervismuda”. Tuglas kirjutas monograafia Juhan Liivist.
▷ Liitsõnad: lühimonograafia.

monopol ‹-i, -i 10› ‹s›

1. ainuõigus (eriti mingi kauba tootmiseks ja sellega kauplemiseks). Viina tootmise monopol kuulus riigile. *Tuntud buhaara kuldtikandite valmistamine oli koondatud emiiri lossi ja moodustas tema monopoli. L. Meri.
▷ Liitsõnad: maa|monopol, soola|monopol, tubaka|monopol, valuuta|monopol, viina|monopol, vilja|monopol, väliskaubandusmonopol.
2. piltl ees- v. ainuõigus millelegi. Kõrgharidus oli privilegeeritud klasside monopol. Ilu kuulub kõigile, see ei ole ainuüksi kunsti monopol. *Estraad aga oleks nagu noorte monopol? A. Rinne. *.. kirjakeele sõnavara edendamine ei saa ega tohigi olla üksikute väljavalitute monopol, pole seda õieti kunagi olnudki .. R. Kull.
3. maj tootmist ja turustamist (ühes v. mitmes tootmisharus) valitsev hiigelettevõte v. ettevõtete ühendus. Kartellid, sündikaadid, trustid, kontsernid ja konsortsiumid on monopoli põhivormid.
▷ Liitsõnad: panga|monopol, tööstusmonopol.
4. maj turusituatsioon, kus mingit kaupa pakub üksainus ettevõte, kes kontrollib nii toote müügi mahtu kui hinda
5. van kroonu viinapood. *.. aga käisid [mehed] vahepeal monopolis ja võtsid paraja vindi peale. J. Parijõgi.

mood ‹moe, moodi 21› ‹s›

1. ajastu üldine maitselaad, mis määrab suuresti rõivastuse (jm. inimese välimuse juurde kuuluva), samuti ka tarbeesemete, ruumide, sisustuse, kirjanduse, kunsti vm. laadi ja ilme; mingite väärtuste suhteliselt lühiajaline tunnustatus. Moega kaasas käima, moodi järgima, moodi taga ajama. Mood näeb ette, nõuab, dikteerib. Mood vaheldub kiiresti. Mõni aasta tagasi olid sellised kleidid, pluusid, kingad moes, nüüd on nad moest läinud, nüüd on hoopis uued moed. Moest läinud esemed. Moest läinud kaabud, lipsud, muster. Käib viimase moe järgi riides. Sellised soengud, selline meik on nüüd moes. Kas praegu on moes tume või hele mööbel? Sellised ehted lähevad võib-olla kunagi uuesti moodi. Habe on jälle moes. Biitmuusika, abstraktne kunst on moes. Suurepärane laulja, aga ta pole enam moes 'populaarne'. Kõik peavad koera, koerad on moes. Millal tuli saunsuvilate ja saunapidude mood? Inimene ei tohi olla moe ori. || ‹pl.› (moodsate rõivamudelite kohta). Uued Pariisi moed. Saksa moed on praktilised. Vanemale inimesele ei sobi ekstravagantsed moed.
▷ Liitsõnad: habeme|mood, juukse|mood, kinga|mood, kleidi|mood, kübara|mood, mantli|mood, meeste|mood, naiste|mood, riide|mood, suur|mood, ülikonnamood; maksi|mood, midi|mood, minimood; kevad|mood, suve|mood, sügis|mood, talvemood.
2. tava, harjumus, komme. Rumal, paha, vastik mood küüsi närida. Tal on veider mood omaette, iseendaga rääkida. Kust ta sellise halva, lolli moe on saanud, õppinud? Üksteise peale kaebamine ei olnud moeks. Nutt, pisarad on naiste mood oma tahtmist läbi viia. Väga ootamatu ettepanek – aga see on juba kord Jaani mood! Tal on selline uhkustamise, praalimise, ilkumise mood. Varem Antsul vandumise moodi ei olnud. Ega ta seda tõsiselt võtnud, rääkis rohkem moe pärast. Mis mood see on, olgu emale vastu toriseda! See pole küll kellegi mood poole päevani sängis lesida! Kassil on mood voodis padja peal magada. Mustlase hobusel öeldakse mitmesugused vigurid ja moed küljes olevat. *.. näe, isegi maaplikad jooksevad rohkem poiste kui poisid nende järele. See nüüd niisuke uus aeg ja uus mood. A. H. Tammsaare.
3. olek, olemus; kuju. Vaikse, argliku, häbeliku, tasase, lahke, leebe moega neiu. Terase, asjaliku, targa, aruka moega poiss. Ausa, uhke moega isand. Naabrid on lepliku moega inimesed. Ta on kinnise loomu ja salaliku moega. Kuidagi väsinud ja haiglase moega. Ära ole nii õnnetu, hädise moega. Sa täna nii mossis moega. *.. ülituttava moega valged majad, mis eemalt püüdsid pilku, polnud lähedalt kuigi meeldivad. V. Saar. *Juba Reinu välispidine mood on isevärki: tilluke mehike, tedretähniline nägu ja nösinina .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: keha|mood, pinna|mood, tegumood.
4. ‹hrl. partitiivis, adessiivis v. komitatiivis koos adjektiivse täiendiga› viis, komme. Tuntuks võib saada mitut moodi, mitmel moel. Kas sa muud moodi, muul moel ei osanud seda asja ajada? Seda ülesannet saab lahendada kaht(e) moodi. Las jääb kõik vana, endist moodi. Ta püüdis igat moodi 'igati' äri ajada. Astub aeglasel, tähtsal moel. Jutustas seda lugu oma rahulikul, muhedal, asjalikul moel. Püüdsin teda ühel ja teisel, õige mitmel moel mõjustada. Mingil moel, mingi moega ta lõpuks ülikooli lõpetas. Sellest ei pääse mingil moel mööda. Sel moel, selle moega saigi temast kirjanik. Niiviisi, selle moega sa kaugele ei jõua. Ta rääkis sellest niisuguse moega, et kuulajail hakkas kõhe. Kuidas elu läheb? – Keskmist moodi. Sa pead mind aitama. – Mis moel? Nad said haledal moel, haledat moodi 'hullusti' petta. Tal vedas roppu moodi, tal oli roppu moodi 'väga ohtrasti' õnne. *Lõhnasime mõlemad koledal moel nitrolaki järele .. K. Saaber. *Elu on santi moodi [= ääretult] ebaõiglane! V. Lattik. || ‹määrsõnaga› kõnek. *Mis kuradi moodi see ometi juhtuda sai? J. Tuulik. *Igav. Pagana moodi igav ... A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: ise|moodi, kuidagi|moodi, mis|moodi, miskit|moodi, muud|moodi, naa|moodi, nii|moodi, nõnda|moodi, oma|moodi, seda|moodi, teist|moodi, üht(e)moodi; hiigla|moodi, hullu|moodi, mehemoodi.
5. ‹genitiivis täiendiga, hrl. substantiivi järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult mingit sarnasusvõrdlust: kellegi, millegi sarnane v. sarnaselt). Ta on välimuselt isa, loomult ema moodi. Pikk kuuri moodi ehitis. Mingi koera moodi loomake. Mingisugune sineli moodi mantel seljas. Kollakas vaha moodi aine. Poiss kires kuke moodi. Ta ei näe põrmugi professori moodi välja. Lõnguse moodi riides noorukid. Tahaks kord inimese moodi elada. Rukist lõigati siis veel esiisade moodi. Ta istub türklase moodi ristisjalu. Elad koos huntidega, käitu hundi moodi. Öösel sadas lund, nüüd on päris talve moodi. Jüri moodi poiss küll ei ole. See oli kangesti Joeli moodi ärbelda oma rikkusega. *.. preili Luige, üks teie moodi preili kõndis rannas kunstnik Liibusega. P. Vallak.
6. [part] liik, laad. Sõpru on mitut moodi. *Sealt kostis juba selle uut moodi pilli, lõõtsmoonika hääli .. A. Kalmus.

mulla|väsimus
põll madalama saagi andmises avalduv mulla nõrgenenud seisund, kui mingit kultuuri v. mingeid kultuure kasvatatakse mitu aastat samas kohas

muu ‹15› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna, mis substantiivselt näitab, et tegemist on millegagi v. kellegagi, mis v. kes ei ole sama kui kõne all olnu, jääb väljapoole mainitut
1. ‹ainsuses› (millegi elutu kohta:) hrl. tähistab midagi ebamäärast ja abstraktset, asjaolu(sid), olukorda, tegevust, nähtusi v. nähtust. Tahan teada, kes seda tegi; muu mind ei huvita. Lind on harjunud alati puuris olema ega oska muud tahtagi. Ma pidin mööbli ära müüma, muud ei jäänud enam üle. Asi pole mitte selles, kus ja kellega ta käis, vaid hoopis muus. Kõigepealt õpi koolitükid ära, alles siis võid muuga tegelda. Ma tahaksin sinult küsida sootu muud. Raha teda ei huvitanud, ta mõtles muule. Vaasi purunemine on muuga võrreldes väike õnnetus. Ta oli unustanud, et maailmas võib peale töö veel muudki olemas olla. Nad rääkisid raamatutest, filmidest, matkamisest ja veel paljust muust. Kõigeks muuks võib ta võimeline olla, ainult mitte loominguks. Ta meisterdas kõige muu kõrval isegi viiuleid. Aitab haigustest, räägime parem millestki muust. Teda ei huvita miski muu peale filateelia. Ega sel plikal muud peas ole kui tants ja poisid. Sina aga muud ei tee, kui irvitad! Tal ei jäänud enam muud üle, kui minema hakata. Ei siin pole muud, kui hakka aga astuma. Mis muud kui marjule. Ta ei taha midagi muud kui magada. Nüüd ei aita miski muu, kui sina pead ka appi tulema. Temast oleks võinud oodata kõike muud kui seda. Poiss õppis kunstiklassis veel muudki kui joonistamist. Ega seal palju muud tehtudki kui söödi. Siin pole tegemist muuga kui lohakusega. *Pole veel viga, kui ta [= kivi] varitseb maa peal, aga kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. A. H. Tammsaare. *Süda kripeldas veel muugi pärast: ta ei suutnud unustada Marinat. E. Maasik.
2. (tähistab mingit isikut (v. olendit) peale mainitu, hrl. täh.:) teine. Ta jäi muudest hiljemaks tulema. Realistlikest kirjanikest rääkides nimetas ta muude seas ka Ibsenit. Mina olen alati seal, kus muudki. Õpetaja arvas teisiti kui kõik muud. Anna kiri Tiina enda kätte, mitte mõnele muule. Jüri ei armasta kedagi muud kui Marit. See olin mina ja ei keegi muu. Karl oli tugevam kui keegi muu. Kellest te räägite? – Eks ikka sinust, kellest siis muust. Vaata sina mu kalade järele, kelle muu hooleks mul neid jätta on. Kes need muud olid kui meie poisid. Ei olnud see keegi muu kui vanahärra ise. Kes see muu seal krõbistab kui hiir. *Ära muile lausu, hakkavad nurisema. V. Uibopuu.
II. umbmäärane asesõna, mis adjektiivselt osutab (vastandavalt) rühma vm. terviku mainimata, täpsustamata osale: ülejäänud, teistsugune, teine
1. põhisõna tähistab midagi elutut. Võsa, soo ja muu kõlbmatu maa. Seda kala leidub mitmes muuski järves. Lapsi ei huvitanud enam joonistamine, nad otsisid juba muud ajaviidet. Müüdi värsket kurki ja muud head-paremat. Lisaks kõigele muule vajalikule saime ka seljakotid. Ei taha enam doominot, mängime mõnda muud mängu. Ei olnud lampi ega mingit muud valgust. Arutati õppeedukust ja muid küsimusi. Miks sa ainult valsse mängid, kas sa muid lugusid ei oska? Peale dekaanikohustuste oli tal palju muidki ülesandeid. Pärast läks jutt muude asjade peale. Muu jutu seas mainisin ka, et .. Tal pole muud muret kui kõhutäide. Ei olnud muud väljapääsu kui kõik ära rääkida. Ei aidanud muu nõu, kui pidime ema appi kutsuma. Asjast saame ehk üle mõnel muul moel. Luges kriminaalromaane ja muud seesugust.
2. põhisõna tähistab elusolendit. Saabusid õpetaja ja muu peenem rahvas. Ta lahkus koos muude pidulistega. Ta rõõmustas pühade üle nagu kõik muudki inimesed. Ta ei tunnista muud seltskonda kui kunstnike oma. Muude klassivendadega saan hästi läbi, ainult Antsuga on naginaid. Vahib aga Malle, nagu muid tüdrukuid poleks olemaski. Nägin peale põtrade veel mitut muudki looma. Kuldnokad, pääsukesed ja muud rändlinnud on juba ära lennanud. Kas sa muid kalu ei saanudki?

muu|-usuline ‹s›
mingit muud usku olev isik. Kristlased ja muu-usulised.

mõistja ‹1›

1. ‹s› mõistev, arusaav isik. Pidas end heaks kirjanduse ja kunsti mõistjaks.
2. ‹adj› mõistev, arusaav. *Mina olen mõistja inimene. Ma saan oma mehest hästi aru. L. Kibuvits.
3. ‹s› ‹liitsõna järelosana› kellegi üle mingit otsust langetav isik
▷ Liitsõnad: hukka|mõistja, kohtu|mõistja, õigusemõistja.

mõni ‹mõne, mõnd e. mõnda illat mõnesse e. mõnda 13› ‹pron›
I. umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› märgib lähemalt määratlemata isikut v. eset. a. keegi, ükskõik kes. Ära räägi nii kõvasti, mõni võib kuulda. Kui mõni kaebab, saad karistada. Aga kui mõni meid näeb? Kontrolli, kas mõni pole kapi kallal käinud. Kes see oli, kas mõni vallamajast? Mõned räägivad, et ta on selle kusagilt maha kirjutanud. Kas tead mõnda, kes tahaks heinu müüa? Toa võib mõnele üürile anda. Kas mõni juhatas teid siia või tulite umbropsu? b. mingi suvaline isik v. ese samalaadsete hulgast. Mis sa valid, võta mõni ära! Mantleid poes on, osta endale mõni. Kas mõnel teist on nuga? Seni hullate, kuni mõni (teist) haiget saab! Lumepallid aina lendavad, võib mõnega pihta saada. Otsi sahtlid läbi, küll märkmik mõnest leidub. c. kõnek (irooniliselt vihjates:) teada olev, kuid nimeliselt välja ütlemata isik. Mõni pidas sünnipäeva, aga mind ei kutsunud. Mõni on nii uhkeks läinud, et ei tee vanu tuttavaid enam tundmagi. Paistab, et mõni norib nahatäit. Kui mõnel raha taskus sügeleb, las kostitab meid pealegi.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et isik, ese v. olukord (samalaadsete seast), kellest v. millest juttu, on lähemalt määratlemata. a. keegi, mingi. Küllap oodatakse mõnda tähtsat meest. Mõni teine tema asemel oleks sellega kohe nõus. Siit on vist mõni suur loom läinud. Alli meelest oli maja nagu mõni loss kohe. Kui see ei meeldi, pane mõni muu kleit. Mõni teelõik sai uue katte. Anna ruttu mõni niisugune pastakas, mis kirjutab! Tulen mõni teine kord, mõnel pühapäeval. Kas poiss on jälle mõne tembuga hakkama saanud? Pean mõnda muud võimalust proovima. Mõnede oletuste põhjal olnud koopad sõja ajal pelgupaigaks. Otsin mõnda tulusat tööotsa. *.. iga risti all on mõni mees, naine või laps puhkamas .. A. Kalmus. b. kõnek (iroonilise vihje puhul:) isik on teada, kuid jääb nimeliselt välja ütlemata. Mida mõni mees sööb, et ta nii tark on? Mõne preiliga ei saa üldse enam jutule. Mõni proua on täna nii üles löödud. *.. kui mõni mees teaks, kuidas mõni mees mõnes asjas munade peal peab käima, siis saaks mõni mees mõnda meest mõnikord vähem mõnitama. J. V. Jannsen.
II. umbmäärane asesõna, mis märgib umbmäärast arvu v. hulka
1. ‹adjektiivselt› (väikese, hrl. loendatava hulga kohta). Mõne minuti jooksul, kestel. Mõneks päevaks, kuuks. Selle maa sõidan mõne tunniga läbi. Mõni gramm vähem. Sinna on mõni kilomeeter. Tal on mõni tuhat krooni pangas. Ta on minust mõni aasta, mõned aastad vanem. Ta on mõne hea kilo juurde võtnud. Osta mõni tükk seepi. Mõni lehekülg hiljem, mõne lehekülje järel kordub sama lause. Keemiakauplus on siit mõni peatus Mustamäe poole. Ainult, üksnes mõne sammu kaugusel. Tänaval liikus mõni harv inimene, mõni üksik kojuruttaja. Kutsutud on ainult mõned kõige lähemad sõbrad. Tal on seapõrsas ja mõni kana. Ta on kirjutanud mõne luuletuse. Ekskursioon jääb ära, sest soovijaid on ainult mõni. Need mõned erandid ei kummuta reeglit. Räägi mõne sõnaga 'lühidalt', kuidas elad. Seda on juhtunud ainult mõnel korral. Lähme teeme mõned õlled. Keldris on mõni mahlapudel, mõned mahlapudelid käärima läinud. Mul on linnas veel mõned asjad ajada.
2. ‹substantiivselt› (suurest hulgast v. tervikust esile tõstetavate üksikute isikute v. esemete kohta). Kõigil olid uued riided, mõnel ka uued kingad. Teretas sisseastumisel ja pärast mõnda veel eraldi. Tulid sõbrad, kellest mõnda polnud aastaid näinud. Mõni, mõned on teatanud, et ei saa kooriproovile tulla. Mõnda koolikaaslastest mäletan hästi, mõnda üldse mitte. Mõni seisis, mõni istus, mõni lausa lesis v. mõned seisid, mõned istusid, mõned lausa lesisid. *Palgid ei olnud täpse pikkusega, mõni tuli pooleks saagida, mõnel otsast natuke maha võtta. M. Metsanurk.
3. ‹adjektiivselt› (täiesti umbmäärase, hrl. vähese hulga v. määra kohta). Mõni aeg hiljem, tagasi. Mõne aja eest. Mõne aja jooksul, vältel. Mõne aja pärast, järel. Pean mõneks ajaks lahkuma. Pole teda mõnda aega, mõnel ajal näinud. Ta on oma uurimust mõnel määral täiendanud. See on sulle mõnes suhtes, mõnes mõttes kasulik. Ta on mõnes tükis, mõnest kohast imelik mees. Mõnel maal, mõnel pool külades on nii kombeks.
III. umbmäärane asesõna, mis koos gi- ~ ki-liitega esineb jaotavana täh. 'üks, teine, kolmas jne., see ja teine; üsna mitu'. Ta on mind mõnigi kord aidanud, mulle mõnelgi puhul nõu andnud. Temalt on ilmunud (nii) mõnigi hea luuletus. Mõnedki tööd kippusid takerduma. Nii mõnigi lollus võinuks tegemata jääda. Kuulsin temalt mõndagi huvitavat. Eks ta ole oma elus mõndagi näinud ja kogenud. Mõnigi neist pole seda unustanud. Teab mõnestki (inimesest) rohkem kui need ise. *Kasvab [aias] mõndki. Paar õunapuud, paar ploomipuud, paar kirssi. M. Sillaots. || ‹ka ilma gi- ~ ki-liiteta, hrl. partitiivis› van. F. R. Kreutzwaldi „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on.”. *Aeg tuli. Maa ja mere peal / silm mõnda seletas .. L. Koidula. *Küll saame mõnda kuulda, näha / ja tunda pikal eluteel ... Jak. Tamm.
IV. umbmäärane asesõna, mis rõhutab adverbilaadselt (koos arvu v. mõõtu väljendava sõnaga) kõnes oleva ligikaudse hulga suurust: mitte vähem kui, tublisti, oma. Sellest on ju mõni viisteist aastat möödas! Neil oli suur, mõni kümne toaga maja. Teenib mõni üheksa tuhat krooni kuus. Mõni kolmkümmend versta tuli jala minna. *Aga kus tulejõud! Mõni sadakond kuuli minutis ... R. Sirge.
V. kõnek hrl hlv esineb kedagi v. midagi, mingit väidet vähendava sõnana: mingi, mingisugune. Mõni mees või asi – naise tuhvlialune! Mõni kohapidaja või midagi, va joodik! Temast enam mõni töötegija, mõnd töötegijat, kui tervis läbi. See nüüd mõni laps enam, varsti mehelemineja tüdruk juba. Temal nüüd mõni peigmees, kelgib niisama. See mõne täie aruga inimese jutt! On see mõni mehetegu!? See mõni kink nii tähtsaks puhuks! On see siis mõni õige heinaniitmine? See sandikopikas ka mõni palk! See nüüd mõni mure! See paar kilomeetrit meil ka mõni maa minna. On see ka mõni elu, mis te siin elate! Mõni asi ka, millest rääkida! *.. püüdku siis mõni Maali teistpidi öelda ... H. Kiik.

mähis ‹-e 4› ‹s›

1. miski ümbermähitu; ka med side. Vanasti mähiti säärte ümber pikad kitsad mähised ehk rasud. Kui kurk oli haige, mähiti villane sall või muu soe mähis ümber kaela. Kuivad, niisked, soojendavad, jahutavad mähised. Mähised vaigistavad valu, leevendavad põletikku, palavikku. Tehke kummelitee mähiseid, mähiseid Burow' vedelikuga. Käsi, jalg, pea mähises. Esmaabikursustel õpetatakse mähiste ja sidemete tegemist.
▷ Liitsõnad: kips|mähis, kompress|mähis, lahas|mähis, rõhkmähis; kummeli|mähis, muda|mähis, sinepi|mähis, õlimähis; sääremähis.
2. el mingit ruumi- v. seadmeosa ümbritsev juht v. juhtide kogum. Südamikule keritud mähis. Elektrikütteseadmete mähised.
▷ Liitsõnad: ergutus|mähis, jada|mähis, magneetimis|mähis, primaar|mähis, sekundaar|mähis, takistusmähis.

märkima ‹märgin 42›

1. tähistamiseks kuhugi v. millelegi märki tegema v. panema. Märgi need kohad ristikestega, linnukestega lehekülgede servadele. Kõige olulisem on märgitud punase pliiatsiga alla kriipsutades. Linnad märgitakse kaardile vastavalt suurusele erisuguste tingmärkidega. Töötlemiseks vajalikud punktid ja jooned märgitakse tooriku pinnale. Orjad märgiti põletusmärkidega. Põdrakasvatajad märgivad oma põhjapõdrad nende kõrvu sälgates. Vanasti märgiti talu tarbeesemed peremärkidega. Suusarada märgiti lipukestega. Krunt on välja mõõdetud ja vaiadega märgitud. Monogrammiga märgitud laudlinad. Poidega märgitud supluskoht. | piltl. Murest märgitud nägu. Surma märgitud mehed. Jäi varguse pärast inimeste silmis kogu eluks märgituks. *Kuidas ma märgitud lambaks muutusin, täpselt ei teagi. Omajagu aitas kaasa kumu, et mu vanemad on metsa läinud .. E. Mihkelson. || kirjamärke kasutades üles tähendama, märkmeid tegema. Hinded, õpilase puudumine märgitakse klassipäevikusse. Märkisin kõik taskuraamatusse. Kas sul on kuhugi märgitud, millal on Peetril sünnipäev? Sünniaega pole siin märgitud. Kõik märgiti paberile. Nii intiimseid asju ei usalda päevikussegi märkida. || kõnek midagi täheldama, märkama. Niisugune asi ei tähenda head, seda olen ammugi märkinud. *.. et proua iseäranis lõbus oli .. ka niisugustel kordadel, kus ta seda polnud oma armulisest leivavanemast enne märkinud. J. Mändmets. || piltl mingit sündmust millegagi tähistama. Jällenägemist märgiti tassi kohviga, klaasikese konjakiga.
2. tähiseks, märgiks olema. Täht märgib häälikut või häälikuühendit. Pluss (+) märgib liitmistehet või positiivset suurust. Tema hauakohta märgib suur kivirist. Vaid õuepuud märgivad siin kunagise talu aset. || tähendama, tähistama. Mõiste kalm tähistas esialgu laipa, hiljem hakkas märkima laiba asukohta, hauda. Pearaputus märgib eitust, noogutus jaatust. See värsikogu märgib pöördepunkti luuletaja loomingus. Rusuv okupatsiooniaeg märkis langust meie kunstis ja kirjanduses. || millestki märku andma, millegi kohta märguandeks olema. Jõgi siia ei paista, ta lähedust märgib vaid veetaimede lõhn. *Iga niisugune mürin [välisukse kinnilangemine] märkis ühe usina ametniku päralejõudmist. E. Õun. *Sellest [= võimlast] .. kostis rõõmsahäälelisi ergutushüüdeid. Vali käteplagin märkis korve .. K. Saaber. || hrv osutama, sihtima. *Oku (pöidlaga Sinisalu märkides): Toosama seal, klaar! H. Raudsepp.
3. nentima, mainima. Ta ei jätnud märkimata, et ma hommikul hilinesin. Tuleb märkida, peab märkima, et Jaan on hakanud viina võtma. Nagu eelmine sõnavõtja märkis.., nagu siin varem juba märgiti.. Arvustuses märgiti kiitvalt raamatu illustratsioone. „Sa oled nii väsinud näoga,” märkis sõbranna. *Kurvastusega pidi noor kunstijünger märkima, et kõhuprobleemist ei pääse mööda kõige askeetlikumagi enesesalgamisega. E. Tennov. || ‹imperatiivi sg. 2. pöörde eitavas vormis› kõnek hüüatusena väljendab imestust, üllatust v. kinnitust. Ära märgi, või kohe kosja! *Ära sa märgi, täna võib päris õige torm veel lahti minna. J. Tuulik. *„Sul on iseloomu, poja, ära märgi,” muheles onu reipalt .. K. Saaber.
4. murd mõtlema, arvama. *.. aga mulle torkas äkki silma, et Oskar ei kipu kuhugi või kuigi läheb, siis käib nagu tuld toomas. Alguses ei teadnud ma sellest midagi märkida. A. H. Tammsaare.

mööda
I. ‹prep› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada v. joont. Tuleb mööda teed, tänavat, mööda looklevat rada, mööda põllupeenart. Laps roomab mööda põrandat. Köis lohiseb mööda maad. Poisid sõidavad, liuglevad mööda trepikäsipuud alla. Tuli minna mööda käänulisi koridore. Üle oja pääseb mööda kitsast purret. Suusatajad laskusid mööda nõlvakut orgu. Vesi, gaas, nafta voolab mööda torusid. Vesi valgub, niriseb mööda seinu alla. Pisarad veerevad mööda põski. Sulg libiseb kergelt mööda paberit. Judinad jooksevad mööda selga, selgroogu. Käed ripuvad lõdvalt mööda külgi alla. Igasugust kola vedeleb mööda seinaääri. *Murka tuli talle [= kassile linnu]pesa juurest mööda haisu järele. A. H. Tammsaare. | piltl. *Kriitika nõrkuseks on libisemine mööda pinda. J. Smuul.
2. kasut. seoses liikumise v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Uitasime mööda metsa, linna. Lapsed jooksevad mööda aeda, parki. Rändab mööda maad, maailma (ringi). Poiss ajas mööda maja kassi taga. Marsib mööda tuba edasi-tagasi. Vanasti käis rätsep mööda talusid õmblemas. Kobab mööda taskuid, otsib tikutoosi. Jookseb mööda poode, ametiasutusi. Õnnetused käivad mööda inimesi, ei käi mööda kive ega kände. Majad on laiali mööda orgu ja mäenõlvu. Vedeleb mööda kõrtse.
3. (seoses löömisega:) vastu. Andis, virutas, laksas, sai mööda nägu, kõrvu, lõugu. Poiss sai vitsaga paar sirakat mööda sääri, tagumikku. Sähmas hobust ohjaharudega mööda külgi. *Siin põrutas Tõmm rusikaga mööda lauda, et piimakauss ja võitaldrik kõlisesid .. J. Pärn.
II. ‹postp› [part]
1. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingil pinnal v. piki mingit pinda, rada, joont jne. Tuleb teed, tänavat, põllupeenart, rada mööda. Laps roomab põrandat mööda. Köis lohiseb maad mööda. Koolipoisid sõidavad trepikäsipuud mööda alla. Jooksid, põgenesid aiaäärt mööda minema. Sõudsime jõge mööda alla. Roniti redelit mööda üles. Purret mööda pääseb üle jõe. Hiilisime neile jälgi mööda järele. Lõika, sae täpselt joont mööda. Läheb otse(joones) nagu nööri mööda. Vesi voolab kraave, renne, torusid, voolikuid mööda. Higi niriseb selga mööda alla. Võtsime ritta ja andsime telliseid rida mööda edasi. *Põrand oli pesemisest veel ääri mööda niiske. M. Raud. | piltl. See jutt jõudis riburada mööda minunigi.
2. kasut. seoses liikumisega v. paiknemisega mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses. Hakkas tuba mööda edasi-tagasi käima. Hulgub ilma, küla, linna mööda (ringi). Eksles kogu päeva metsa mööda. Harjusk käis kaubitsedes külasid mööda. Sellega on palju asjaajamist ning asutusi mööda käimist, vantsimist. Nohu pärast ei maksa arste mööda joosta. Lapsed on kõik juba ilma mööda laiali. *Niisuguse jutuga käis Västrik oma üleaedsete uksi mööda. P. Vallak.
3. millelegi vastavalt, millegi kohaselt, millegi järgi. Toimib oma arvamist, tahtmist mööda, elab oma harjumusi mööda. Vanarahva tarkust mööda peaks tänavu ilus kevad tulema. Minu teadmist ja mäletamist mööda oli see 1950. aastal. Püüan võimalust mööda aidata. Miski pole tema meelt mööda. Tööta jaksu mööda. Peenraid tuleb tarvidust mööda kasta. Pealtnägijate kinnitust mööda, tunnistajate seletust mööda toimus see nii. Tehku oma äranägemist mööda. *Või peab ta võimude kätte toimetama, et talle mõistetaks seadust mööda? A. H. Tammsaare. *Piiskopi käsku mööda hakati nüüd Ükskülas sõjamehi koondama. E. Kippel. || ‹konkreetse substantiiviga›. Hästi keha, pihta, taljet mööda kleit. *See [= mood] nõudis, et sukad oleksid ilusasti säärt mööda .. L. Promet. *.. aga juurikast kepi käepide oli äti pahklikku pihku mööda. V. Sõelsepp. | piltl. Soojus oli talle nahka mööda. See töö on talle südant mööda.
▷ Liitsõnad: jõudu|mööda, järge|mööda, konti|mööda, korda|mööda, meelt|mööda, mokka|mööda, pikka|mööda, sedamööda.
III. ‹adv› ‹hrl. ühendverbi osana›
1. esineb ühendites, mis väljendavad ühe objekti peatumatut edasiliikumist teise objekti suhtes. a. (liikumistee ääres paiknevat v. vastuliikuvat objekti endast tahapoole jättes). Siit pole selle aja sees kedagi mööda läinud. Hiilis akna alt, ukse eest mööda. Jalutasime surnuaiast, surnuaia juurest mööda. Kolonnid marsivad tribüünist, tribüüni eest mööda. Tal õnnestus piletikontrollist mööda lipsata. Rong kihutas mürinal mööda. Astu sisse, kui juhtud mõnikord siit mööda minema. Agulimajad libisevad vaguniaknast mööda. Tõstsin käe, aga takso vuhises peatumata mööda. Marsib ülbelt, teretamata mööda. b. (ees liikujat endast tahapoole jättes). Mootorratas kihutas autost mööda. Finiši eel õnnestus tal teistest mööda spurtida. Kitsal teel ei pääse eessõitjast kuidagi mööda. Teised autod lasevad kiirabiauto mööda. *Andres kupatanud pikast kirikuliste voorist mööda. A. H. Tammsaare. *Ta ruttas mööda kõigist, kes käisid neil minuteil jala mööda Harju uulitsat .. M. Raud. c. piltl. Seadustest, korraldustest, eeskirjadest annab mööda hiilida. Sellest ei saa vaikides mööda minna. Teda tuleb arvestada, temast ei saa mööda minna. Kas läheb see karikas meist mööda? Selline vapustus ei lähe jälgi jätmata mööda. *Need [= ükskõiksed inimesed], kes lähevad laiduväärsest mööda ja ei tee väljagi. A. Valton. *Aga sina .. virised kõrval ja elu läheb sust mööda. H. Raudsepp.
2. viltu, märgist kõrvale, mitte pihta v. täppi. Viskas, laskis, tulistas mööda. Kuul, nool, oda läks mööda. Teine vabavise – jälle mööda! Läks korda see hoop mööda juhtida. Vaatas midagi märkamata minust mööda. | piltl. Vastus läks mööda. Oma sõnavõtuga laskis ta märgist mööda. Luulest võib valesti aru saada, hoopis mööda lugeda. Tõsiasjadest ei saa mööda vaadata. Neil pole vastastikust mõistmist, elavad teineteisest mööda. *Lame kiitus on mage. Pahandab koguni, kui asjast mööda kiideti. G. Ernesaks. *Alati hõlpsasti / mõistatad mööda, / kes on siin kes .. J. Kross. || ‹adjektiivilaadselt› kõnek niisugune, nagu ei pea olema, ebaõnnestunud, sobimatu. See kleit on sul päris mööda ost. Moel pole vigagi, aga värv on mööda. Ära tema joba tähele pane, ta on veidike mööda 'napakas'.
3. (ajaliselt tahapoole, seljataha jäämise kohta). Läks natuke aega, mõni päev, paar tundi mööda. Lendasid, veeresid mööda kuud ja aastad. Sõidame maale nädalalõppu mööda saatma. Ära lase head juhust, võimalust mööda. Haigus-, valuhoog, peapööritus, väsimus, unisus läks mööda. Küll halb tuju läheb mööda. Sadu, vihm, tuisk, äike läks mööda. *Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema. A. H. Tammsaare. || kõnek möödas. Kesköö, mardipäev juba ammugi mööda. Sellest on paar tundi mööda. Kui heinaaeg mööda, saab hinge tagasi tõmmata.

nikerdama ‹37›
terariista abil puusse vm. materjalisse kujutisi, mustrit jne. lõikama; puust vm. materjalist mingit (väikest) eset välja lõikama v. voolima. Nikerdasin oma nimetähed puukooresse, seinapalki. Isa nikerdab lapsele puuhobust. Puutüvest tahutud inimkuju nägu oli peenelt välja nikerdatud. Eebenipuust, elevandiluust nikerdatud krutsifiks. Nikerdatud kaanega laegas. Vene stiilis puumajad nikerdatud akna- ja kelbalaudadega. Nikerdatud otstega puuvoodi. Nikerdatud jalgadega laud. *Juhan istus keldritrepil ja nikerdas põdrasarvest piibukaha .. L. Kibuvits. *Handid nikerdasid pulmadeks erilise pulmamõla .. L. Meri. || piltl midagi üksikasjadeni viimistledes v. nokitsedes tegema. Nikerdab nööpauke teha. Nii peene tikandi kallal peab liiga kaua nikerdama. *Vaadake vanu kirjanikke ja maalijaid, nii öeldakse, nemad ei kurnanud sääski vormi nimel ega nikerdanud stiili kallal. F. Tuglas. || kõnek (enda kasuks) kombineerima. Ehk annab ühe vaba päeva nikerdada?

nimi ‹nime 12› ‹s›

1. pärisnimi. Tavaline, haruldane, võõrapärane, imelik, veider nimi. Poja nimi on Peeter, tütre nimi Mare. Mis lapsele nimeks pandi? Tal ei olegi veel nime. Nime järgi (otsustades) peaks ta eestlane olema. Elas, varjas end võõra nime all. Vahetati nimesid, võeti uusi eestipäraseid nimesid. Mis ta nimi neiupõlves oli? Mis su nimi on? Tuttav inimene, aga nime olen unustanud, nimi ei tule meelde, nime ei mäleta. Sassiks kutsuvad, aga päris nimi on tal Aleksander. Küsiti nime ja aadressi. Nimesid ei maksa siin nimetada, mainida. Sosistab armastatu nime. Följetonid ilmusid Käo Jaani nime all. Kõigi soovijate nimed on kirjas. Nimede register on teose lõpus. Ega minu nimele kirja ole? See raamat ilmus tal endise nime all. Anonüümne kiri, nime 'allkirja' all ei ole. Kirjutas, torkas, pistis oma nime 'allkirja' alla. Hobuse, lehma, koera, kassi nimi. Kanadel tavaliselt nime ei olnud. Jõgede, järvede, merede, mäeahelike, väinade, saarte, riikide, maakondade, valdade, talude nimed. Tähtede, tähtkujude, planeetide nimed. Spordiühing nimega „Kalev”. Laevale anti nimeks „Linda”. Igale suuremale kivile, rändrahnule, allikasilmale, puule andsid meie esivanemad nime. Kõlavate nimedega roosisordid. Seda talurahva ülestõusu tuntakse Mahtra sõja nime all. Ega nimi meest riku, kui mees nime ei riku. Kelle laps, selle nimi, kelle kaup, selle hind. || isikunimi oma kandja tuntuse iseloomustajana (ka üldse maine, reputatsiooni, tuntuse kohta). Tuntud, lootustandev, kuulus nimi. Kreutzwald jäädvustas oma nime „Kalevipoja” koostajana. Kirjandusse tuleb järjest uusi nimesid. Noor kunstnik, kel pole veel nime, kes pole jõudnud veel endale nime teha. Kõik võistlejad on oma meeskonna (hea) nime eest väljas. Tema ausat nime püüti määrida ja mustata. || ‹väliskohakäänetes› (kellegi, teatava nimega isiku valduses oleku, valdusse mineku, valdusest äramineku kohta). Kas talu, maja on isa või poja nimel? Auto on mu tädi nimel, ma sõidan volitusega. Sedapuhku sain rekordi oma nimele. Kirjutas maja oma nimelt tütre nimele. Lasksin kirjad tulla, saata oma õe nimele.
▷ Liitsõnad: ees|nimi, hellitus|nimi, hüüd|nimi, isa|nimi, isiku|nimi, kirjaniku|nimi, kodaniku|nimi, koha|nimi, kunstniku|nimi, liig|nimi, lisa|nimi, meelitus|nimi, mehe|nimi, naise|nimi, neiupõlve|nimi, näitleja|nimi, peite|nimi, perekonna|nimi, pilke|nimi, prii|nimi, päris|nimi, risti|nimi, sõimu|nimi, talu|nimi, tänava|nimi, vale|nimi, varju|nimi, võõrnimi.
2. (hrl. vabamas keelepruugis:) üldnimi, nimetus. Taimede, loomade, kalade, lindude rahvapärased, ametlikud, ladinakeelsed nimed. Hundil on rahvasuus mitu nime. Stepp, pusta, preeria, pampa – rohtlail on eri paigus eri nimi. Ära kaevumeistri nimele häbi tee! Kraavihalli nimel oli halb maik man. Niisugune imelik tunne, millele ei oska nime anda. Talve polnud nimekski. *Teadsin, et registreerimine päästaks mind vallasema nimest .. V. Saar.
▷ Liitsõnad: au|nimi, sordi|nimi, taime|nimi, tõu|nimi, üldnimi.
3. nimel (kaassõnataoliselt:). a. kellegi volitusel, ülesandel, kedagi esindades, kellegi poolt. Emakeele Seltsi nimel võttis sõna, tervitas, andis kingituse üle, asetas pärja seltsi esimees. Seaduse nimel – avage, tehke lahti! b. kellegi, millegi poole apelleerides. Tõotab, annab vande jumala nimel. See on nii, võin oma au nimel vanduda. Väidan, kinnitan seda kõige nimel, mis mulle püha. c. mingit eesmärki silmas pidades, millelegi pühendudes. Kas vanemad peavad kõigest loobuma oma laste õnne nimel? Töötati kodumaa, parema tuleviku nimel.

normeerima ‹42›
mingit suurust, protsessi, tegevust, inimestevahelisi suhteid vm. eeskirjadega korraldama; millelegi kasutamise v. kulutamise lubatud piiri kindlaks määrama, normiks seadma. Kogu ühiskondlik elu on kirjutatud või kirjutamata seadustega normeeritud. Normeeritud tööaeg, hinnad. Inimese tegevust normeerivad määrused, instruktsioonid, korraldused. Normeeritud kirjakeel. Normeeriv grammatika, sõnaraamat. *Paljud kaptenid normeerisid ookeanil sõites veetarvitust – toop vett mehele päevas. R. Kurgo.

notifitseerima ‹42›
kirjalikult teatama, teadustama (näit. mingit rahvusvahelise tähtsusega otsust teistele riikidele, veksli väljaandjale veksli protestimisest jne.)

nuputama ‹37›
kõnek millegi kallal, mingit lahendust otsides pingsalt mõtlema, juurdlema, midagi välja mõtlema. Annab nuputada, enne kui rahuldava lahenduse leiad. Nuputage ise, mina teile nõu anda ei oska. Insenerid nuputasid originaalse seadme. Mille kallal ta nüüd nuputab? Selle mustri on kuduja omast peast nuputanud. Lapsed nuputasid kutsikale nime. Nuputame, mida teha, kuidas teda aidata. Nuputab kolleegide sünnipäevadeks vemmalvärsse. Suurfirmade ajutrustid nuputavad löövat reklaami.

nurm ‹-e 22› ‹s›

1. põld, väli, kus külvikorra järgi kasvatatakse mingit vilja v. kultuurheina. Talu, mõisa nurmed. Teeäärsele nurmele külvatakse sügisel rukis, see nurm läheb rukki alla. Kaks nurme on põldheina all. Vanasti olid nurmedel rukkihakid, viljarõugud, linaseemnesarrad. Olime nurmel rukist lõikamas, ristikheina kokku panemas. Talgulised tulid nurmelt lina kitkumast. Väga vihmasel sügisel ei pääse masinad nurmedele. Põllumaa oli kuues või seitsmes nurmes. *Jumalaga isa maja, / nurm ja niit ja karjamaa! M. Veske. *Aga kuidas sa hing lähed keskpäeval [hilinenuna] nurme, kus naised hommikust saadik ees on olnud. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: kaera|nurm, kartuli|nurm, kesa|nurm, lina|nurm, nisu|nurm, odra|nurm, ristiku|nurm, viljanurm; kodunurm.
2. aas, (kuiv) rohumaa. Lapsed korjavad nurmel lilli. *Seal ehitame enestele rõõmsa onni rõõmsale, päevapoolsele nurmele .. F. Tuglas (tlk). *Surnute asupaik sealpool vett on roheline aas mererannikul: toone muru, toone nurm, niit või vain. L. Meri.

nõudma ‹nõuan 45›

1. mingit soovi, tahtmist (hrl. kategoorilises vormis v. toonis) esitama. Me ei palu, me nõuame. Poeg ei lepi jalgrattaga, nõuab mootorratast. Nõuab visalt, kangekaelselt, ägedalt, ähvardades, järelejätmatult. Annab, aga pärast nõuab tagasi. Mida sa enam nõuad, sa oled oma osa kätte saanud! Talupoegadelt nõuti kümnist, teopäevi, töötamist mõisapõllul. Nõuab altkäemaksu, meelehead, lunaraha, kahjutasu. Streikijad nõudsid palga tõstmist. Nõuavad õigust, vabadust, okupatsioonivägede väljaviimist. Hulkur nõudis jultunult toitu ja raha. Nõudis sisselaskmist, läbipääsu. Prokurör nõudis kaebealusele vanglakaristust. Nõuab lahutust, alimente. Ta ei saa nõuda, et ma vaikiksin. Lastelt nõutakse sõnakuulmist, kuuletumist. Publik nõudis lauljalt lisapala. Kui üks muinasjutt läbi, nõudis laps teistki. Mitu häält nõudis vaikust. Oled mees, mihkel teiste käest nõudma. Kange nõudma ja õiendama. Ei nõua otse, vaid annab ainult mõista. „Lähme ära!” nõudis naine. Nõuab korda ja puhtust. Külakoolides nõuti peamiselt katekismust ja piiblilugu. Uus õpetaja hakkas rehkendamist nõudma. Mõni õpetaja nõuab pähetuupimist, fakte, mõni iseseisvat mõtlemist. *Igal ajal on inimesed Jumala tahtmist nõudnud teada saada .. C. R. Jakobson. || kõnek kategooriliselt, ilmumist kohustavalt kutsuma. Brigadir nõuti ülemuse juurde, komisjoni ette aru andma. Kui nõutakse, tuleb minna, seal ära käia. Sind nõutakse telefoni juurde. Ta nõuti tunnistajana kohtusse, kohtusse tunnistajaks. Mehed nõuti koolimaja ehituselt mujale. Poiss nõuti tuppa ja kästi soojemalt riidesse panna. *.. nõudis ta saunatädi üles [tallu] ja andis talle niisuguse peapesu, et see ei saanud kolmegi lugeda. A. H. Tammsaare. *Meie [talu] tütred ja noorikud ei olnud ilusad, neid ei nõutud mõisa ... A. Kitzberg. | piltl. *.. surm, sünge vastane, Su ära nõudis .. M. Under. || kõnek tahtma, lootma, ootama. Kellele palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Kelleltki ei saa rohkem nõuda, kui ta suudab, jõuab. Meilt nõutakse tegusid, mitte tühje sõnu. See televiisor käis kakskümmend aastat, rohkem ei või nõudagi. *Mida tohibki nõuda nõelutud nailonsokkidelt ja riidekingadelt sellise pakase vastu? V. Lattik.
2. küsima. a. kõnek (tungivalt, pealekäivalt) pärima. Mis sa nõuad, ma ei tea sulle rohkemat rääkida. Mul pole meeles, nõua teistelt, ehk keegi mäletab paremini. Nõua kõik järele, mis, kus ja kuidas. Katsu tema käest nõuda, mis tema arvab. „Mis jutt see olgu?” nõudsin mina. Nõudnud väga, millal isa koju tuleb. Ma ei nõudnud, kes ta oli. Ei tulnud ette ta nime nõuda. *.. sa tulid, mu ema ja nõudsid, / kuis eluga rahul ma. Jak. Tamm. b. kõnek (kauba v. teenuse eest). Kui palju sa maja eest, majast nõuad? Maksan, mis nõuad. Nõuab soolast hinda, hingehinda. Kui liiga palju nõuad, jääb kaup müümata. Meister nõudis kõrget õpperaha. c. (osta v. teenust kasutada soovides). Villast riiet nõutakse rohkem, kui pakkuda on. Taist liha nõutakse rohkem kui pekki. Naaritsat enam ei nõutud, nõuti hõberebast, mis oli moes. Mageveekala nõuti rohkem kui merekala. Väga nõutav toode.
3. (tungivalt, vältimatult) vajama. Maja nõuab remonti. Peenrad nõuavad kastmist ja rohimist. Valgust ning rammusat mulda nõudev taim. Lehm nõuab head toitu ning hoolitsust. See küsimus nõuab hoolikat uurimist. Haigus nõuab ravi. Laulja hääl nõuab veel koolitust. Veekogud nõuavad kaitset. Tehas nõuab töökäsi. Keegi ei saa elada söömata, keha, ihu nõuab oma osa. Kõht nõuab oma 'tahab süüa'. Väsimus nõudis oma ja töö tuli katkestada. Elu nõuab elamist. *Mage värske liha hakkas kehva toiduga harjunud kõhus .. taas teed vabadusse nõudma. J. Peegel. *Loomus nõuab oma – hunt vaatab ikka metsa poole. J. Parijõgi. || eeldama, ette nägema, vajalikuks pidama. Käitub nii, nagu viisakusreeglid nõuavad. Komme nõudis, et abielunaine kannaks tanu. Praegune mood nõuab poisipead. Arstikutse nõuab kõrgharidust. Reegel, eeskiri nõuab, et.. Ela nii, nagu seadus nõuab. Presidendi positsioon nõuab erapooletust. Jutlesime kauem, kui tarvidus nõudis. See töö nõuab täpsust, tähelepanu, oskust. Akrobaatika nõuab osavust, painduvust. Mida nõutakse healt linnukoeralt? *Teod olgu ettenägelikult läbi kaalutud, ja see nõuab tarku päid. E. Rängel. || tarvitama, kulutama; viima, võtma. Toorhoidised nõuavad kõvasti suhkrut. Linnas elamine nõuab palju raha. Nõudis vaeva, et end püsti hoida. Käiminegi nõudis haigelt pingutust. Tiibklaver nõuab toas palju ruumi. Maavärin nõudis sadu inimelusid. Rõuged nõudsid ohvriks peamiselt lapsi. Veekogud on igal aastal ohvreid nõudnud. *Nõuab surm ka rohket lõikust / suure sõjakäraga .. F. Kuhlbars.
4. millegi järel, midagi võtmas v. viimas käima. Kurat tuli küti hinge nõudma. *Hundid .. käivad külades lambaid nõudmas. E. Kask. || murd püüniseid kontrollima ning neist saaki välja võtma. Kalurid läksid lahele mõrdu, rüsasid, võrke nõudma. *.. näe tulevad jälle merelt nõudmast. Sump on paadi järel vees, küllap seal on kala. R. Vellend.

näitama ‹näidata 48›

1. kellelgi midagi (v. kedagi) näha võimaldama, näha v. vaadata laskma; vaatamiseks nähtavale asetama v. tooma, nähtaval pidama. Näita, las ma ka vaatan. Näitab oma oste, uut kleidiriiet. Tule siiapoole, näita ennast lähemalt. Ära kirja kellelegi näita. Näita, mis sul peos on. Värskele isale näidati ta vastsündinud tütart. Noored käivad pidudel teisi vaatamas ja ennast näitamas. Näitas teistele lambiga, laternaga tuld 'valgustas'. Näita lollile sõrme ja juba ta naerabki. Näitas, viibutas hoiatavalt, ähvardades näppu. | ‹impers.› Kogu päeva oli pilves, ainult korraks, pooleks tunniks näitas päikest. || (kontrollimiseks) esitama, ette näitama. Näitasin kontrolörile kuukaarti. Piiripunktis tuli passi, dokumente näidata. Õpilane peab oma õpilaspäevikut vanemaile näitama. Lapsed ei taha arstile kurku näidata. || (tutvustades). Giid näitab turistidele linna, vabaõhumuuseumi. Näitab lapsele raamatuid, pilte. Näitas meile oma unikaalset margikogu. Sõidutas meid ringi ja näitas oma kodukanti. Isa viis tütre reisima, tahtis talle maailma näidata. | piltl. Näita rahakotti, küll siis remont tehtud saab. Peaks poisile vitsa näitama 'vitsaga ähvardama; vitsu andma'. Kändudele tuleb kirvest näidata 'kirvega lõhkuda'. Tera, nuga näitama 'noaga ähvardama v. tapma'. || demonstreerima. Tsirkuses näidati koerte tantsu. Seda trikki olen sulle mitu korda näidanud. Nimetatud lavastust on näidatud paljudes linnades. Loodussõpradele näidati filme loomadest, lindudest. Videomakk on rikkis: mängib, aga ei näita (pilti). Sellest on korduvalt raadios räägitud, seda on telerist näidatud. *Ma näitan sulle, kuidas kõndis Vedro. Aga Julius Vaks kõndis nii .. V. Panso. *Kraavipervel näitab kerahein esimesi tolmukaid. H. Kiik. || kellegi ärritamiseks teat. žesti tegema. Keelt, rusikat, trääsa, pikka nina, (paljast) tagumikku näitama.
2. millegi asukohta, suunda jne. osutama, viitama. Näitas käega kagu suunas, kagusse. Näitab peaga nõksates ukse poole. Näita kaardilt Gröönimaad, näita, kus asub Gröönimaa. Näita, kus pool on põhi, kus lõuna. Laps näitas näpuga kooki, mida tahtis. Näita, kes neist poistest on Ants. Tulen teile teed näitama, muidu eksite ära. Läksin näidatud suunas. Magnetnõel näitab põhja. Mis numbrit osuti näitab? Taevasse näitav torninõel. *Imelikud karvased elukad olid meie ümber kogunenud ja näitasid esimeste käppadega meie peale. Juh. Liiv. || (märku andes). Näitas käega, et me edasi ei tuleks.
3. mingit mõõdetavat suurust (hrl. selle hetkväärtust) näiduna, lugemina väljendama. Kell näitab aega, tunde, minuteid, sekundeid. Kellaosutid näitavad pool kaksteist, südaööd. Mis, kui palju sinu kell näitab? Kalender näitas 12. detsembrit 1983. Kraadiklaas näitas 15 kraadi alla nulli. Nii külm, et termomeeter ei näita enam. Kaalud ei näidanud õigesti. Kui palju elektriarvesti näitab? Mis baromeeter näitab? Taksomeeter näitas 95 krooni. Mängu lõpul näitas tabloo 97:77. Graafik näitab toodangu kiiret kasvu.
4. selgeks, arusaadavaks tegema. a. (konkreetselt). Näita, kuidas seda sõlme tehakse. Kalamees näitas kätega, kui suure kala ta oli püüdnud. Näitab, missugusest nupust mootorit käivitatakse. Näita koht, kuhu ma võtme peidan. *Ta näitas, kuidas Poolamaal kakluses löödud, otse alt lõua .. M. Metsanurk. b. (kirjutises, kirjandusteoses). *Ta [= Vilde] näitab, kuidas eeskätt kehvikut autuses süüdistatakse .. F. Tuglas. c. (tõendades, tõestades). Uurimused, arheoloogilised leiud, katsed, mõõtmised, arvutused näitavad, et .. Nagu kogemused näitavad, ei saa teda usaldada. Kõik see näitab, et tal oli õigus. Talle tuleb näidata, et ta eksib. Eks aeg, elu, tulevik näitab, mis neist saab. *Kui sul õigus on, siis näita seda sõnadega, ära mölla oma jõuetus vihas. J. Lintrop.
5. välja paista laskma, ilmutama. Näita, mis sa võid, suudad, oskad. Näitab, milleks ta võimeline on. End (kõige) paremast, halvemast küljest näitama. Talle meeldib teistele oma jõudu näidata. Rõiva pikilõiked näitavad keha saledamana. Näitab töös eeskuju, leidlikkust, osavust, huvi asja vastu. On näidanud end hea organisaatorina, ikka tasakaalukana. Häbeneb oma rõõmu, muret võõrastele näidata. Kellegi vastu usaldust, abivalmidust näitama. Püüab oma võimu, tähtsust näidata. Näitab iseloomu, selgroogu 'kangust, oma tahet', klassi 'kõrget taset milleski'. Põllu nägu näitab põllumehe tegu. *.. pruune kingi, mille pealisnahk näitas juba kulumise tunnuseid. M. Saareots. || (dokumendis) fikseerima, ära märkima. Igal toimikul näidatakse selle alustamise ja lõpetamise aeg. Tehtud oli tegelikult vähem kui aruannetes näidatud. Ta pole ankeedis kõiki oma töökohti näidanud.
6. kõnek (ähvardades:) õpetust andma. (Küll) ma sulle näitan, või haugub vastu! Ma teile, üleannetutele, näitan, nii et mäletate! Küll eit talle kodus näitab, kuidas Luukas õlut teeb! *„Sina, sitavares, ajad minu loomad ära? Küll ma sulle näitan, kuidas loomi aetakse,” .. A. H. Tammsaare.
7. van näima, paistma. Ei ole nii uteke kui näost näitab. *Nagu mõni tohter näitab ta olevat .. J. V. Jannsen. *Alguses näitab see nägu vana, inetu, hall .. Juh. Liiv. *Tahvli juurde minek ei näidanud talle sugugi meeldivat. O. Luts.

näit|arv
mingit suurust väljendav arvuline näitaja. Statistilised, majanduslikud näitarvud. Toodangu näitarvud.

näppu külge panema ~ pistma

1. mingit tööd tegema. Ta pole eluski oma näppu maatöö külge pistnud.
2. kellelegi kätega kallale minema. Ärgu see loru kartku, mina oma näppu ta külge ei pane.
3. varastama. Ta pole niisugune, kes näppu võõra vara külge paneks.

närvi|haige
mingit närvihaigust põdev; mingi närvihaiguse põdeja

operaator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. (juhtimispuldi kaudu) mingit seadet v. seadmete süsteemi juhtiv isik. Arvutuskeskuse, raadiojaama, telefonside, postside operaator. Operaator asus juhtpuldi taha.
▷ Liitsõnad: farmi|operaator, jahu|operaator, posti|operaator, segisti|operaator, telegraafioperaator.
2. filmiülesvõtete tegija, filmiteose pildilahenduse loojaid
▷ Liitsõnad: filmi|operaator, heli|operaator, teleoperaator.
3. mat funktsioon (4. täh.), nimetust kasut. hrl. lõpmatumõõtmeliste ruumide puhul
4. käitaja. Tankeri operaator eitab naftareostuse tekitamist.

organiseerimis|komitee
mingit üritust ettevalmistav komitee. Rahvusvahelise kongressi organiseerimiskomitee alustas tegevust.

oskaja ‹1›

1. ‹s› (< tgn oskama). Ta on hea vene keele oskaja.
2. ‹adj› oskav, mingit oskust omav. Ehitusel on oskajaid mehi vaja. Ta on iga asja peale oskaja inimene. On tütrest oskaja perenaise kasvatanud. Tema on ennast alati teistest oskajamaks pidanud. *.. neid [= hauge] võib kinni võtta, kui on oskaja käsi ja silm. A. H. Tammsaare.

oskama ‹osata 48›

1. midagi õppinud olema, õppimise läbi mingit oskust omama. Oskab õmmelda, toitu valmistada, müüri laduda. Oskab ka kellassepatööd, kõiki maatöid (teha). Laps oskab juba lugeda, kirjutada, peast luuletusi ütelda, end ise riidesse panna. Oskab mitut pilli mängida, valssi ja polkat (tantsida). Vanaema oskas ilusaid rahvaviise. Oskab oma tööd hästi, meisterlikult. Ta oskab hästi prantsuse ja inglise keelt. Nad ei osanud ujuda, tennist mängida. Las ta proovib, kas oskab veel. Kui ei oska, tuleb õppida ja harjutada. Haamri ja saega peaks iga mees oskama ümber käia. *On vaja osata kõike – tunda maastikku, kaarti, osata liikuda märkide järgi.. R. Vaidlo.
2. mingit võimet valdama; millekski võimeline olema, millegagi (ladusalt) toime tulema. Oskab ennast valitseda, oma tundeid varjata, teisi lohutada. Peab oskama vahet teha, mis kõlbab ja mis mitte. Palusin, kuidas vähegi oskasin. Poleks osanud seda karta, arvata, aimata, ette kujutada. Oskab hinnata, mõista teiste taotlusi, tööd. Oskab usaldust võita, end soodsas valguses näidata. Ei oska sulle korrapealt vastata, kosta, midagi kindlat lubada. Ei oska selles loos kedagi süüdistada, õigustada. Mis sa oskad nii äkki ütelda, arvata, otsustada. Selle peale ei oska rõõmustada ega kurvastada. Kas oskad mulle öelda, millal ta võiks kodus olla? Küll sa oskasid parajal ajal tulla! See mees ei oska ilma tööta olla. Oskab kõik vussi ajada, ära rikkuda. Oskab raha teha, osavasti asju ajada, elada. Tee järele, kui oskad! Sinu tahtmist mööda ei oska keegi olla. Temaga peab oskama 'eriliselt käituma'. Nukk oskas silmi kinni panna ja „Mamma!” öelda. Kus sa oled osanud ennast nii ära määrida? Vistrik on osanud just nina otsa kasvada. *Et sina ka oskaks .. kodus seista! Muudkui jookseb oma venekates ringi kui mõni põhjakõrbenud opman!.. R. Sirge.

paak ‹paaga 23› ‹s›
kõvaks kuivanud v. tihenenud tükk mingit ainet, kamp, pank. Toodud muld on suures paagas. Paagaks vajunud lumi. *.. vasakpoolsel rinnal oli suur täägiauk, .. augu ümber vereplekid ja hüübinud paagad. R. Sirge.

paan ‹-i 21› ‹s›
teat. otstarbeks vajalikus pikkuses tükk kangast v. mingit kangataolist materjali (hrl. selle materjali laiuses), laid, riba. Riide, tapeedi, tõrvapapi paan. Poole paani laiune tükk linoleumi. Ühest tapeedirullist sai lõigata neli paani. Seelik oli õmmeldud kuuest paanist, oli kuue paaniga. Kaares asetatud paanidega grootpuri.
▷ Liitsõnad: kanga|paan, linoleumi|paan, papi|paan, tapeedipaan.

paisumis|koefitsient
füüs arv, mis näitab, kui palju paisub teatud pikkus- või mahuühik mingit ainet, kui temperatuur tõuseb 1 °C võrra

paluma ‹37›

1. mingit soovi, palvet (kellelegi) esitama, mingi palvega kellegi poole pöörduma. a. (üldiselt). Palub jumalakeeli, (kõigest) südamest, alandlikult, viisakalt, tungivalt. Palu ilusasti, siis saad. Palus nii, kuidas oskas. Kui ta ka põlvili paluks, ei annaks ma talle luba. Ta laseb (meil) tüki aega paluda ja manguda, enne kui annab. Paluv naeratus, hääl. Paluvate silmadega koer. b. (kelleltki midagi saada soovides). Palub leiba, kommi, rohtu. Poiss palub ema käest süüa. Palun uut sulepead, puhast pesu. Palun sult laenu, raha laenuks. Vastutulija palus suitsule tuld. Palub kantseleist tõendit. Kirjale palutakse kohe vastust. Palusin puhkuse, paar vaba päeva. Palub mõtlemisaega, vekslile pikendust. Sa palud mult võimatut. Tal ei jäänud muud üle, kui kergemat karistust paluda. Ta tuli meilt abi, öömaja paluma. Palu emalt luba, kui sa tulla tahad. Armu, halastust paluma. Oma süüd, inetut käitumist andeks paluma. Palun vabandust, et ma hilinesin! Palun tähelepanu! Palus koosolekul esimesena sõna. | (ostu tehes). Ma palun pakk võid, kilo kohupiima. Ma palun selle kellarihma. c. (soovides, et keegi midagi teeks, teat. viisil toimiks). Palume teid kõiki – ärge jätke meid hätta! Mehed käisid direktorit palumas, et ta oma toetusest ära ei ütleks. Palus kedagi appi mööblit tõstma. Ma pean teid endaga kaasa paluma. Palusime tädi, et ta tuleks õhtuks laste juurde. Ma väga palun (teid), rääkige mulle tõtt! Palus rikka möldri tütart endale naiseks. Laseb ennast kaua paluda, enne kui nõustub. Ta tegi seda palumata. Palus öö otsa jumalat, et see pojale tarka meelt annaks. Palun sinu eest jumalat. Perenaine palus end vabandada. Ma palun sind vaikida. Ta palus endaga igal juhul arvestada. Ta palus meil saladust hoida. Sõber palub mul homseni kannatada. Teda paluti lähemal ajal toimetusest läbi astuda. Õde läks palatisse, paludes meid koridoris oodata. Palutakse mitte keelduda oma abi andmast. d. (soovides pääseda kuhugi). Laps palub sülle, kukile. Palusin tunnist välja. Külamees palus härra jutule. Palusin hambaarsti vastuvõtule. Koer palub õue. e. ‹sg. 1. pöördes› (mõningates viisakusväljendites viisakussõnana). Palun ole vait! Tervitage teda, palun! Tehke, palun, lahti! Palun andke edasi meie siiras tänu. Paremat kätt, palun! Mulle, palun, see komplekt! Veel üks must kohv, kui tohib paluda! „Kuidas, palun? Ma ei kuule hästi.” Kas tohib? – Jah, palun! Üks küsimus, kui lubate. – Palun. *Juta (kummardab teenijalikult..): „Proua lasevad paluda, doktorihärra!” E. Vilde. f. (mõningates tunderõhulistes väljendites). *„Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?” küsib Eva haavunult. B. Alver. *Ja kui me sellele ideele siin, Heistres, kohase rakenduse leiame, siis palun, miks mitte selle peale minna ka mujal? R. Sirge.
2. kutsuma kedagi kuhugi v. midagi tegema. Palu külalised sisse, tuppa, istuma. Perenaine palub lauda, kohvile. Kõiki palutakse sööma. Palus tütarlapse tantsima, tantsule. Me oleme homseks külla, õhtusöögile palutud. Palusime tädi õhtuks meile. Teda pole keegi siia palunud. *Nelli ei leppinud lihtsa tagasisõiduga, oli tarvis uhke olla ja oodata, kuni tagasi palutakse. J. Semper.
3. a. (pöördumisobjektiks jumal:) palvetama. Terve öö palus ta põlvitades, aga süda on ikka raske. Paluge ka minu eest! „Palugem!” ütles õpetaja ja kõik laskusid põlvili. *Ta paneb käed teki all salaja risti ja palub: „Armas jumal, kui sa üldse olemas oled, siis tee nii, et..” A. Beekman. b. (pöördumisobjektiks teine inimene:) kostma kellegi eest. Klassijuhataja palus poisi eest.

panema ‹panna, panin, pannakse 39›

1. kuhugi, mingisse kohta asetama, paigutama. Paneb palitu varna, raamatu lauale, pea padjale, telefonitoru hargile, kirja ümbrikku, märgi rinda, raha tasku, sõrme suule, käed puusa, käe sõbra õlale, kõrva vastu lukuauku, piibu suhu, lapse rinna otsa, kohvri enda kõrvale. Pani pudeli suule ja rüüpas. Pane hobusele päitsed pähe, rauad suhu, rangid kaela. Paneb mantli selga, kingad jalga, kindad kätte, mütsi pähe, salli kaela. Käe ümber pandi side, mähis. Haigele tuli kuppu, sinepiplaastrit panna. Lasksin saabastele pooltallad, uksele uue luku panna. Kuhu sa oled mu prillid pannud? Pillimees pani sõrmed kandlele, viiuli lõua alla. Müürsepp paneb kive müüri. Panin raamatu paberisse. Ema pani poti, supi tulele. Panin tule ahju, varsti saab sooja. Leivad pandi ahju (küpsema). Ta pani raamatu käest. Panin kirja posti. Pani suurema summa panka, (vanemate kätte) hoiule. Pani igast palgast natuke tallele. *Või kui paneks raha veel paari laevaaktsia alla, prahihinnad on praegu head. A. Kaskneem. | piltl. Suitsu näkku panema. Jalga kodumaa pinnale panema. Paneb ilusad summad taskusse. Kellelegi midagi nina alla panema. Kirvest puu külge panema. Arstid panid haige taas jalgadele. Kedagi häbipinki panema. Kellelegi nuga kõri külge panema. Kellelegi, millelegi suuri lootusi panema. Ta ei õigustanud temale pandud lootusi. Oma tundmusi, mõtteid sõnadesse panema. Pani mulle nii raskeid küsimusi, et ma ei osanud vastata. Ilu patta ei panda. || kirjutama; joonistama. Panin kuulutuse ajalehte. Tahtis lasta naabri, selle kiusuteod ajalehte panna. Tema tunnistus pandi protokolli. Avaldusele pandi resolutsioon: „Rahuldamata jätta!”. *Margus naeratas hiljemgi veel – kui ta suplevaid poisikesi lõuendile pani, ise juba noor kunstnik. L. Kibuvits. || kedagi kuhugi (midagi tegema) suunama, saatma, viima. Laps pandi kooli, lasteaeda, karja, kostile. Panin poisi suveks tädi juurde maale. Lapsed pandi varakult voodisse, magama. Kurjategija pandi vangi. || (mõnedes koha- vm. määruseta väljendites). Kartuleid panema 'kartuleid saagi kasvatamiseks mulda paigutama'. Paneb 'ehitab, valmistab' lage, katust, põrandat. Paneb 'liimib seinale' tapeeti. Oli osav püünist, paelu, mõrdu panema 'üles seadma'. Laskis endale kaarte panna 'kaartidega ennustada'. Taadid istusid puhkama ja panid 'tegid, tõmbasid' piipu, suitsu. Selle rahaga ta oma ärile aluse, põhja panigi 'äri lõi, rajas, alustaski'.
2. teise asendisse, seisundisse v. olukorda seadma. Ust lukku, haaki, pööra, riivi, ketti panema. Elektripostid on juba püsti pandud. Jalga lahasesse, käsi raudu panema. Röövel pandi raudu. Peremees paneb koera ketti. Lehm pandi köide. Hobust rakkesse, sadulasse panema. Hobust rauda panema 'rautama'. Härgi ikkesse panema. Ennast riidesse panema. Paneb kangast niide. Ema pani lapse kuivaks 'asendas märjad mähkmed kuivadega'. Pane kauss täis! Pane ennast valmis, korda, hakkame kohe minema. Heinu rõuku, kuhja, kive hunnikusse panema. Kedagi pikali, põlvili, õlgadele panema. Paneb tassi kummuli. Rätikut pooleks, kahekorra panema. Käsi, jalgu risti panema. Pani käed torru ja hüüdis. Orkestrandid panid oma pille häälde 'häälestasid'. Ta pani mu täbarasse olukorda. Paneb oma elu hädaohtu. Pani tütre arstile mehele. Jüri ja Mari pandi paari. Mari pandi Jüriga paari. Teemat keelu alla, varandust aresti alla, panti panema. Pani pesu likku, kuivama. Ta pandi politsei valve alla. Nad pandi põlu alla. Tulemused pandi kahtluse alla. Kellegi kannatust, närve, teadmisi, tõelist väärtust, vastupidavust proovile panema. Ettepanek pandi hääletusele. Isa pani 'lubas, andis' tütre koolmeistrile (naiseks). | piltl. Ära tee kõike ise ära, pane oma alluvad rakkesse. Ta on mitu maja püsti pannud 'ehitanud'. *Tõepoolest, nii mõndagi looduses vallatlevat energiat pole inimene veel suutnud lõõga panna. H. Riikoja. *.. elu lust ja rõõm oli meie eest lukku pandud asi. A. Kitzberg.
3. mingit tegevust v. seisundit esile kutsuma. Lampi, suitsu põlema panema. Ahju küdema, kütte panema. Raadiot, grammofoni mängima panema. Mootorit käima, käiku, seisma, seisu, tööle panema. Tööd, töökoda käima panema. Ta pani käed käbedamini käima. Pealetungi, jutuvoolu, tööd, ettevõtet seisma panema. Kedagi piinlikkust tundma, naerma, nutma panema. Probleemid panid meid mõtlema. Koputus uksele pani ootaja võpatama. Rõske õhk pani ihu värisema. Toidu lõhn paneb suu vett jooksma. Kingitus pani lapse silmad särama. Kaupade hinnad panid ostjatel pea pööritama. Tuul paneb lehed sahisema. Vihmapiisad panid veepinna virvendama. On oma tervise mokka, tuksi, turki pannud. Asju jutti, joonde, kombe panema. Oskab oma tahtmist, ennast maksma panna. Viin paneb mehe purju. Pakane pani jõed jäässe. Pauk pani kõrvad lukku, kumisema. Paneme peo püsti 'korraldame peo'. || käskima, sundima. Ta pani mu vägisi sööma. Panin ta puid tegema. Neid ei saanud kuidagi rääkima panna. Terve klass pandi püsti seisma. Ka loodrid pandi tööle. Mis pani sind seda tegema? *Lõunase lüpsi ajal pandi meid okstega lehmade seljast parme peletama. J. Saar.
4. määrama. a. kedagi kellekski v. kuhugi. Ta pandi ühistu esimeheks, vabriku direktoriks, õpetajaks. Ega ma temale vahiks juurde pandud pole! Paneme rühmale uue juhi. *Selle jaoks on ta ametisse pandud.. J. Rannap. b. kellelegi midagi ülesandeks, kohustuseks tegema. Rännakul oli temale pandud pudrukeetja kohustused. Ta ei täitnud temale pandud ülesannet. *Sina oled laste üle pandud, sina vastutad. L. Promet. c. kellelegi v. millelegi hinnangut andma. Arst pani haigele vale diagnoosi. Õpilasele hinnet panema. Õpetaja pani poisile rahuldava. Kirjandi eest pandi talle hindeks viis. Kui palju talle trahvi pandi? d. (omaks) andma. Poistele pandi nimeks Madis ja Mait. Mis nime te oma koerale panite?
5. hrl van pidama, arvama. Ei pannud paljuks (vaeva) lapse järele vaadata. Seda tegu ei saa mei(l)e süüks, patuks panna. Ei pannud vaevaks vanainimest aidata. *.. näha võis, et Joosep Teras ühtegi tööd raskeks ei pannud.. Jak. Liiv.
6. kõnek (tegevuse intensiivsust väljendades asendab teisi verbe:). a. kiiresti, äkki (kuskile) liikuma, minema; põrutama, kihutama. Ta pani toast välja. Pane otse edasi! Urmas pani Reinule järele. Poiss pani suure kiiruga kooli poole, metsa. Panin paarkümmend kilomeetrit ühe jutiga edasi. Naised panid padinal üle hoovi. Paneme Tallinnasse! Buss pani peatusest mööda. Panin „Jawal” saja neljakümnega! Kala pani õnge otsast minema. Pani plehku, pakku, putku, jooksu, kaabet 'põgenes'. b. lööma, virutama. Kellelegi vastu kõrvu, pead, lõugu, mööda kannikaid panema. Pane talle, nii et aitab! Karjapoiss paneb lehmale vitsaga hea nähvaka. | piltl. Kellelegi põntsu, põõna panema. Külmas vees solistamine pani ta jalgadele põntsu. c. kiruma, vanduma; midagi tabavalt ütlema v. kirjutama. Tulist kurja panema. Riho pani paar sarvilist. *„Hästi paned!” Aleksander veab pöidlaküünega üle mu artikli pealkirja, üle mu nime. E. Vetemaa. *Vägevasti laulsid. Panid üle teiste nagu tõrre põhjast. V. Gross. d. jooma. Viina, veini panema. Kärakat panema. e. tulistama. Püssist pauku, valangut, kärtsu panema. Nagu paugu panin, oli hunt pikali. f. (muude intensiivsete tegevuste kohta). Tööle takka panema. *Nägite, Mati paneb tvisti! A. Pervik. *Pane kas või veel paar nädalat streiki. V. Gross.
7. kõnek hakkama, mingit tegevust alustama (hrl. häälitsemise v. liikumise kohta). Karjuma, kisama, ulguma, pragama, kiruma, naerma panema. Poiss pani kõigest kõrist röökima. Tüdrukud panid ehmunult kiljuma. Kõik panid laginal naerma. Laps kohkus ära ja pani töinama. Vanamees pani valitsust siunama. Panime jooksma, jooksu, punuma, lõikama, plagama, leekima, ajama. Hobune pani lõhkuma. Joobnu pani märatsema.

kinni panema

1. sulgema.; ant. avama. a. suletud asendisse seadma. Uksed-aknad pandi kodunt lahkudes kinni. Pani ahju, siibri kinni. Pane hõlmad, pintsakunööbid kinni! Pani ajalehe, raamatu kinni. Vaata, kas haak, riiv on kinni pandud. b. tõkestama. Kellelgi teed eest kinni panema. c. millegi tegevust lõpetama. Pood pandi õhtul kell seitse kinni. Istusin restoranis, kuni see kinni pandi. || likvideerima. Ajaleht, selts, ühing, kool otsustati kinni panna.
2. mingit protsessi peatama, seisma panema. Põud pani linakasvu kinni. Verd, verejooksu kinni panema. Vänge hais pani hinge kinni.
3. kedagi kuhugi v. millegi külge sulgema v. kinnitama, nii et liikumine on takistatud ja vabadus piiratud. Kedagi tuppa, luku taha kinni panema. Koer pandi kuuti kinni. Ori pandi ahelatega seina külge kinni. Karjak pani karja kinni. Pane jalad kinni 'jalanõud jalga'. || kõnek vangistama. Mees pandi varguse eest kaheks aastaks kinni.
4. ette tellima, broneerima, reserveerima. Pean võõrastemajja toa kinni panema. Sööklas, restoranis on meile laud kinni pandud. Panin endale järjekorra kinni. Kõik ta pühapäevad olid mitmeks kuuks kinni pandud.
5. kõnek ära sööma v. ära jooma. Pani viis kooki korraga kinni. *„Pane kinni, ära nuusuta, see kulub sulle marjaks ära!” seletas peremees. Aonurm kallutas kruusi ja jõi ta paari lonksuga tühjaks. R. Roht.

pank2 ‹panga 23› ‹s›
suur tihke tükk mingit ainet, rahn, kamakas, kamp. Murenemise tagajärjel purunevad kaljud suuremateks ja väiksemateks pankadeks. Terve pank malahhiiti. Sügisel jäetakse muld suurtes pankades seisma. Jää hakkas pankadena liikuma. Sulalume pangad hobuse kapjade all. *Vahel äiksepilve pangad / ujusid siit kõrgelt üle. / Kohas järv siis, kõmas kõu /.. A. Alle.
▷ Liitsõnad: jää|pank, kalju|pank, kivi|pank, lume|pank, mulla|pank, pae|pank, pilvepank.

parameeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. füüs tehn (ka laiemalt:) mingit nähtust, eset, seadet vm. iseloomustav suurus. Gaasi parameetriteks on temperatuur, rõhk, tihedus, ruumala ja mass. Määrati kindlaks Maa tehiskaaslase orbiidi parameetrid: tiirlemisperiood, perigee ja apogee kõrgus, orbiidi kaldenurk.
2. mat ülesande sõnastamisel v. lahendamisel kasutatav abimuutuja

patent ‹-tendi 21› ‹s›

1. jur leiutise v. tööstusnäidise kasutamise ainuõigus; seda tõendav riikliku organi poolt leiutajale teat. ajaks välja antud juriidiline dokument. Ta võttis, sai oma leiutisele patendi. Iga-aastase patendilõivu mittemaksmisel kaotab patent kehtivuse. | piltl. Mina olen siin üleliigne, keegi on sinu peale juba patendi võtnud.
2. jur dokument, mis annab õiguse mingiks tegevuseks v. tõendab mingit õigust. Advokaadi patent. Ei muretsenud patenti, kauples salaja. Konsul esitas oma patendi. Välissadamas kontrolliti laeva patenti.
3. aj kubermanguvalitsuse avalik kirjalik korraldus Liivi- ja Kuramaal, määrus, ametlik teadaanne. Liivimaa kindralkuberneri 1765. a. patendi alusel said talupojad piiratud omandiõiguse vallasvarale.

peatuma ‹37›

1. liikumist, kulgemist (ka mingit tegevust) katkestama, seisma jääma. a. (inimese vm. elusolendi kohta). Jalutaja, suusataja peatus. Matkajad peatusid puhkuseks. Võõras jäi väravasse peatuma. Peatusin seisjatega juttu puhuma. Peatus, et kaaslasi järele oodata. Aeg-ajalt ta peatus kuulatamiseks. Peatusime vaateakna ees. Teekäijad läksid peatumata edasi. Autojuht ei peatunud, vaid sõitis edasi. Vägedele anti käsk peatuda. Aeg-ajalt ta peatus oma töös ja jäi mõttesse. Kõneleja peatus tihti sobivat sõna otsides. Üritaja ei või peatuda poolel teel. Oma eesmärgi saavutamiseks ei peatu ta millegi ees. Koer lähenes arglikult, aeg-ajalt peatudes. *Kaspar kirjutab veidi, jääb uuesti peatuma, loeb, viskab sule põlgusega kõrvale. J. Mändmets. b. (sõiduki, transpordivahendi kohta). Auto peatus. Rong peatus kaua mingis pooljaamas. Buss peatub siin ainult viieks minutiks, viis minutit. Vanker, saan peatus poiste kõrval. c. (muu liikumise kohta). Sõudjate käed, aerud peatusid. Vanaema vokki tallav jalg peatus. Masin, konveier peatus. Kellaosutid olid peatunud kaheteistkümne peal. Lained tormasid peatumata edasi. *Pea kohal tukkus paar pilvesagarat, nagu lennul peatunud. F. Tuglas. d. piltl (muid kasutusi). Õpetaja pilk peatus kõige tagumises pingis istuval poisil. Antsu silmad peatusid Mannil. Mõtted peatuvad ikka ja jälle laste juures.
2. kusagil viibimise, käimise korral asuma, korteris olema. Kanadast tagasitulekul peatus mõne päeva Helsingis. Tartus käies peatusin sugulaste pool, tuttavate juures. Hotellis ei saanud me peatuda, polnud kohti. Ühe öö peatusime kämpingus. Võõras linnas pole kusagil peatuda. *Esimeseks pikemaks puhkuseks ta otsustas peatuda voorimeeste kõrtsis.. M. Raud.
3. mõneks ajaks v. täiesti lakkama (tegevuse, protsessi kohta). Talvel vesiveski tegevus peatus. Mineraali murenemine võib peatuda. Poiss on kasvus peatuma jäänud. Haigusprotsess saadi peatuma. Verejooks, käärimine peatus. Areng ei peatu kunagi. Näis, nagu oleks aeg peatunud.
4. mitme võimaluse korral valikut tegema, ühe kasuks otsustama. Ettepanekuid oli mitu; peatuma jäädi neist viimasele. Uurimisteemat otsides jäi ta peatuma kodukoha minevikule. Noormees jäi peatuma mehhanisaatori elukutse juurde. Katsetanud mitmeid tehnikaid, jäi kunstnik peatuma temperal.
5. mingit küsimust pikemalt v. lühemalt käsitlema, millelegi (keskendatud) tähelepanu pöörama. Õpetaja peatus „Mahtra sõja” loomislool ning ühiskondlikul taustal. Kõneleja peatus karjakasvatuse kitsaskohtadel. Sellel küsimusel pole mõtet pikemalt peatuda. Nimetatud teemal saame vaid põgusalt peatuda. Peatugem lähemalt juubilari tööl ja tegevusel.

pidama ‹pean, pidasin impers peetakse, peetud 42›
(üleminekud tähenduste vahel sageli ebaselged)
1. kusagil v. mingis olukorras hoidma. a. midagi v. kedagi haardes, kinni hoidma, sellest seisust mitte lahti, mitte vabaks laskma. Pidas vasarat, kirvest käes. Sepp pidas pihtidega rauda tules. Ta suudab veel mõõka peos pidada. Juuli tahtis minna, ent ma pidasin teda käsivarrest (tagasi). Rooli pidama 'roolima (rooliratast hoides)'. Ei see lõõg, kett lehma pea. Palke pidas koos kanepist nöör. Lauda pidas vaid üks nael. Vana võrgukalts peab nüüd 'ei pea' kala! *Sõrmed ei pea libedat, kivi väänab end käest lahti.. A. Mägi. b. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima. Tal oli raske poega koolitada ja ülikoolis pidada. Peame esialgu loomad laudas. Kurjategijat peeti türmis, üksikkambris. Raha ta kodus ei pidanud. Palavik pidas Jutat ikka veel voodis. *.. pea pidas juba ühekordse lugemise järel loetust enam-vähem kõik tallel. T. Lehtmets. c. midagi v. kedagi mingis olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima. Pidage hobused kammitsas! Kaua teda on juba vangis, vahi all peetud? Pidas millegipärast käsi selja taga. Pidage oma käed minust eemal! Haiget peetakse esialgu dieedil. Mari pidas majapidamises ohjad enda käes 'juhtis peremehena'. Peab ennast, peret kuidagi hinges 'elatab raskustega ära'. Hing on vaja kuidagi sees pidada 'on vaja kuidagi toime tulla'. Olen püüdnud teda ikka õige tee peal pidada. Need mõtted pidasid Antut kaua elevil. Perekonnas peeti sporditegemist au sees. *Sa hakkad vanaks jääma ja ei suuda enam oma talu korras pidada. A. Kitzberg. d. midagi enda valduses hoidma. Pea see raha enda käes! See on huvitav raamat. – Kui tahad, pea endale! Tiina ei suutnud ühtki asja enda teada pidada. Tal olid ses asjas eriarvamused, mida ta endale 'enda teada' pidas.
2. säilitama, alal hoidma, mitte lakata v. kaduda laskma. Pidage distantsi, vahemaad, eeskäijatega sammu! Jooksja oskas parajat tempot pidada. Pidasime omavahel silmsidet. Punaste käelintidega mehed pidasid laadal, peoplatsil korda. Peske hoolega käsi ja pidage puhtust! Haige peab režiimi, dieeti. Direktoriga peab häid suhteid pidama. Teda võib usaldada, ta peab saladust. Kõiges peab mõõtu pidama 'mitte liialdama'. Pea nüüd meeles, mis ma sulle ütlen! Küll on tore, et sa mind meeles pidasid 'ei unustanud'. Laev pidas kurssi, kiirust. Koer ei pidanud jälgi 'kaotas jäljed'. || mitte loobuma, millestki mitte taganema, sellest kinni pidama (näit. lubatu, tõotatu, kokkulepitu osas). Sõna pidama. Oma lubadust, tõotust ta pidas. Ta peab ausalt meie kokkulepet. Mida ta ütles, seda ta ka pidas. Salajas peeti vanu kombeid edasi. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. A. H. Tammsaare.
3. midagi v. kedagi tagasi hoidma; ohjeldama, takistama. Ta ei suutnud enam naeru, nuttu pidada. Poiss, pea oma lora! Jaan tahtis midagi öelda, aga sai veel pidama. Nüüd ei suutnud ma end enam pidada ja pahvatasin naerma. Püüdsin teda pidada, et ta midagi mõtlematut ei teeks. Peab end karmilt ohjes. Kui ta minna tahab, ei pea teda ükski vägi. Kraav, madal tara ei pidanud loomi. See võrk ei pea kanu. See uks, lukk ei pea ühtegi varast. *„Ei, ei, sa ei lähe veel!” pidas Körber Mihklit minemast. E. Särgava.
4. pikemat aega, kestvamalt ühes paigas v. ühesugusena püsima. Rahvas ei taha maale pidama jääda. Rahutu ringiliikuja, ei tema kuhugi kauaks pidama jää. Rinne jäi Riia alla tükiks ajaks pidama. Lumi tuli küll sulale maale, aga jäi pidama. Värv jäi hästi pidama. *.. suusatasid ümberringi ja küttisid ning pidasid laagrit süsionnis Impivaara raiesmaal. F. Tuglas (tlk). | ‹hrl. impers.› (ilmastiku kohta). Peab ilusat ilma, põuda, kuiva. Pidas parajal määral sooja. Märtsis pidas veel kõva külma. Kui õhtuni veel peaks, saaksime loo üles. Esialgu peab veel talveteed. Tuul jäi kagusse pidama. *Taat ennustab, et ilmad kuiva peavad.. V. Verev. *Mustjõgi pidas veel jääd. L. Vaher. || vastu pidama, kestma. Aiapostid on küll vanad, kuid peavad veel mõni aeg. Pintsaku õmblused ei pea enam. Küll loom veab, kui look peab. *Ja Lälleoru Hans on siis ka hoolt kandnud, et tõke jälle tugev ja pidav oleks. E. Vilde.
5. liikumises takistatuks, pidurdatuks, paigal püsivaks saama v. tegema; mingis tegevuses peatatuks saama. Mürsukild, kuul jäi seina pidama. Sain libisedes veel kaldaservast pidama. Vool oli tugev, me ei suutnud paati aerudega pidada. Hoidis küll kõvasti ohjadest, kuid ei suutnud hobust pidada. Ma ei saanud kuidagi haavast verd pidama. Palavik jäi pidama 40° juures. Ta ei saanud jooksu pealt kohe pidama. Tema kohta öeldakse: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Minu taha asi pidama ei jää 'minu tõttu ei jää midagi tegemata'. Virve oli ilus tüdruk, pilk jääb tahtmatult temal pidama. || mitte järele andma. Ankur veel esialgu peab. Auto pidurid ei pidanud. Suusad ei pidanud nõlvakul ja ta kukkus. || kõnek (imperatiivis kedagi tagasihoidvalt). Pidage, ärge minge veel ära! Pidage, mehed, ärge tormake! Pea, ära veel osta! Pea nüüd, pea, kuula, mis ma sulle ütlen! Pidage, üks silmapilk! Pidage nüüd, kes siis söömata läheb! *Pea, seda ma ei luba ilmaski! A. Taar.
6. tihe, eristav olema, vedelikku, soojust vm. mitte läbi laskma. Kas see küna enam vett peab? Paat ei pea, laseb vett sisse. Kingatallad ei pidanud, lasksid vett läbi. Katus ei pea vihma. Lagi, õhukesed seinad ei pea sooja. Ahi ei pea sugugi sooja. Vesi tilgub, kraan ei pea. *Levis kerget lepasuitsu lehka, ahjutorud ei pidanud. R. Vellend.
7. (hrl. mingi tegevusalaga ühenduses:) midagi v. kedagi kestvamalt enda kasutuses v. käsutuses hoidma. a. (mingi omandi, äriettevõtte, koduloomade jms. kohta). Hakkas talu pidama. Isa pidas väikest asunikukohta. Ikka raskemaks läks maad, põldu, aeda pidada. Ta pidas maal väikest vesiveskit. Pidas alevis vürtspoodi, teemaja, kõrtsi, kingsepatöötuba. Treffner pidas Tartus erakooli. Karja, loomi, lambaid, sigu pidama. Peab seapõrsast, jäneseid, mesilasi. Talus peetakse mitut lehma, tõupulli, kaht sõiduhobust. Mis sa neist kassidest ja koertest pead? Autot pidada läks kulukaks. Nii suurt korterit me ei jõua enam pidada. Panka pidama (näit. kaardimängus). b. (inimeste kohta). Orje pidama. Teenijaid, sulaseid, tüdrukuid pidama. Sulane läks kalliks pidada. Talus peeti vahel päevilisi, suilist. Meister pidas endal selle ja õpipoisse. Vürst pidas suurt sõjaväge. Ma pidasin palgalisi, abilist, passijat. Pidas korteris kaasüürilist, kostilapsi. c. (mingis ametis teenimise, mingil töökohal olemise kohta). Vend peab Tartus advokaadiametit. Ta on oma elus mitmesuguseid ameteid pidanud. Mees oli laisk, ei pidanud kaua ühtegi kohta. *.. tal tuli pidada ja vahetada juhuslikke kohti, anda eratunde.. J. Semper.
8. mingit tegevust, toimingut, üritust sooritama, läbi viima, korraldama. Kõnet pidama. Koosolekul peeti mitu ettekannet. Jutlust, jumalateenistust pidama. Käis maal loenguid pidamas. Seltsimajas peeti koosolekuid, pidusid. Konverents, kongress peetakse 4.–7. juulini. „Kalev” pidas esiliigas kaks järjekordset mängu, kohtumist. Mullu jäid meistrivõistlused pidamata. Täna peetakse kohut kahe varga üle. Kaitseliit pidas laskeharjutusi. Vanasti peeti siin laupäeviti laata. Talguid, jahti pidama. Mis pitspalli, pillerkaari, pilgarit te siin peate? Lepingu sõlmimise asjus peetakse läbirääkimisi. Teiste magades pidas üks mees vahti, valvekorda. Sõda pidama. Polk pidas edukaid lahinguid idarindel. Oma õiguste eest tuli meil ägedat võitlust pidada. Kõneleja pidas lühikese pausi ja rääkis siis edasi. Kass peab jahti hiirtele, lindudele. Surm, katk pidas lõikust. || (side, liikluse vm. regulaarse v. korduva tegevuse kohta). Otsustati omavahel sidet pidada kirja teel. Ta on pidanud kirjavahetust mitme omaaegse kultuuritegelasega. Saarte ja mandri vahel peab ühendust lennuk. || mingit sündmust pühitsema v. tähistama. Pühi, jaanipäeva pidama. Pulmi peeti kolm päeva. Varrud otsustati pidada nelipühade ajal. Peied peetakse leinamajas. Juubelit, sünnipäeva ei peetud. No kas hakkame täna pidu pidama? 'pühitsema'. Lusti pidama 'lõbutsema, lustima'.
9. (sageli püsiühendeis:) hooldama, hoolitsema, ülal pidama. Hobuse eest pidas peremees ise hoolt. Meie eest peeti võõrsil hästi hoolt. Loomad on rammusad, hästi peetud. Kasuvanemad pidasid teda nagu oma last. Onu pidas õepoega enda juures ainult armu poolest. Mina sind kauem enda juures pidada ei saa. *Clemetil oli seevõrra kergem, et Jakob põllutööde ja muugi eest muret pidas. H. Sergo.
10. kirjapanekutega pidevalt täiendama v. täitma; midagi kirja pannes registreerima. Arveid kulutuste kohta ei peetud. Raamatuid pidama 'raamatupidajana töötama'. Rein pidas võistluste kohta jooksvat arvestust ja punktitabelit. Iga süüdimõistetu kohta peeti isiklikku toimikut. Pidasin reisidel hoolikalt päevikut. Asjahuvilisena pidas ta seltsi kroonikat. *.. jätame surnud rahule, nagu sa soovid, sest nende hingekirja peetakse taevas... A. H. Tammsaare.
11. tööd mitte tehes v. muidu tavalisest erinevalt aega veetma. Pea ikka pühapäeva ka! Läks naabrite juurde laupäevaõhtut pidama. Videvikku, hämarikku pidama (videvikus ilma tuld üles võtmata veedetava puhkepausi kohta). Pere pidas lõunatundi, keskhommikut. Mehed istusid söömaaega, suitsutundi pidama. Pidas aeg-ajalt töös vahet, et puhata. Saju tõttu tuli vihmapüha pidada 'ei saanud väljas töötada'. Ah et peate siin laisapidu! 'laisklete'. *Seegi päev ja öö tuli meestel veel tuulepaos igavaid päevi pidada. A. Kalmus.
12. teat. elujärgus olema, teat. elu elama. Kapten peab endiselt poissmehepõlve 'on poissmees'. Taat pidas oma majauberikus pensionäripõlve, vanaduspäevi. Hõlbupäevi pole ma kunagi pidada saanud. *.. oli rikas ja võis seepärast nii ülilõbusat ja lustilist põlve pidada, nagu ta pidas. J. Järv.
13. hrl. püsiühendeis osutab, et keegi on kestvamalt mingis psüühilises v. füüsilises seisundis. Ta peab minuga, minu vastu, minu peale viha. Mina pikka viha ei pea. Ta näib sinuga, sinu peale vimma pidavat. Sa ei peaks nende meestega, sellise kambaga sõprust pidama. Mis see minu asi, kellega ta tutvust peab. *.. eks sellist sehvti, nagu nende vahel on, või Irmaga igaüks pidada... V. Uibopuu. *Tammekännu Paul arvas, et uhkust ei maksa tõesti pidada. J. Rannap.
14. ‹hrl. translatiiviga› kellegi v. millegi suhtes mingisugusel arvamusel olema, arvama, oletama. a. (kedagi kellekski). Pidasin lähenejat Antsuks. Mõni hull pidavat end Hiina keisriks. Välimuse järgi ei saa teda küll sinu pojaks pidada. Kõhn ja kleenuke, nii et teda võinuks ka tütarlapseks pidada. Kõnepruugi järgi võib teda saarlaseks pidada. Meest võis pidada arstiks, professoriks. Märti peetakse heaks kirurgiks. Teda peeti rikkaks, kitsiks meheks. Mind peeti pealekaebajaks, salakuulajaks. Pidasin sind seni ikka täitsameheks. Kelleks sa mind õige pead! (pahandav ütlus kellegi mingisuguse ettepaneku v. arvamise puhul). b. (kedagi v. midagi teat. laadi olevaks). Oleksin pidanud teda palju vanemaks, nooremaks. Üldiselt peetakse Kustit araks, laisaks. Eedit peeti pisut napakaks. Kas sa pead mind lolliks, pimedaks? Ta ei pea end uhkeks, tähtsaks, teistest paremaks. Kas sa pead mind valelikuks? – Ei pea. Teda peeti omaks ja ei peetud ka. Nad ei pidanud end veel kaotanuks, lööduks. Rahvas pidas seda jõge pühaks. Seda seent peetakse mürgiseks. Pidasin tasu väheseks. Kriitik pidas lavastust ebaõnnestunuks. Ma ei pea seesugust käitumist sündsaks. Kas sa pead praegust olukorda normaalseks? Seda fakti ei peetud oluliseks. Härra pidas kohaseks töölistega mõni sõna juttu ajada. Päris valeks seda lugu pidada ka ei saa. Ta ei pidanud mind ainsagi pilgu vääriliseks 'ei heitnud mulle ainsatki pilku'. c. (üldisemalt kellegi v. millegi suhtes). Teda peeti hukkunuks. Tulpide kodumaaks peetakse Kesk-Aasiat. Selle haiguse põhjustajaks peetakse üht viirust. Vargust, lendlehtede levitamist peeti raskeks kuriteoks. Külalist hästi kostitada peeti auasjaks. Kõike seda peeti heaks tooniks. Mart pidas kõike enda teeneks. Mari pidas neid sõnu enese pilamiseks. Peetakse võimalikuks, et järv on kunagi olnud ühenduses merega. Pidasin vajalikuks sind sellest informeerida. Ei pidanud paljuks 'alandavaks, mittekohaseks' oma käsi musta tööga määrida. *Elunditest on kõige sagedamini peetud hinge asupaigaks verd, aga ka südant. Ü. Tedre. d. (elatiiviga). *Küsisin avameelselt, mis ta arvab mu naisest, mis ta peab temast ja tema käitumisest. M. Metsanurk. *Ta oli Kollilt küsinud, mida too venelastest peab. L. Promet.
15. ‹elatiiviga› hoolima, lugu pidama; (kõrgelt) hindama. Jalgpallist, naistest, luuletustest, aumärkidest ta suurt ei pea. Ta ei pidanud piprast, sibulast. Minu ideest ei pea te siis midagi? Pidasin palju headest raamatutest, väärt kirjandusest. Kiuslikust mehest palju ei peetud. Lastest oli ta alati pidanud. Tüdruk peab nähtavasti rohkem Heinost kui Tiidust. See mees kipub endast juba liiga palju pidama 'arvama'. *Keegi, kes endast vähegi peab, ei julge enam rõivastuda ilma minu nõuanneteta. V. Saretok.
16. ‹hrl. tud-partitsiibis› kasutama, kandma (riietuse, jalanõude kohta). Narmendama peetud pintsak. Ülikond, kleit on juba tublisti peetud. Ära siis uusi riideid kohe iga päev pidama hakka! *Kui kingsepp sulle paari saapaid saadab, võid neid pidada ja ka pidamata jätta. H. Raudsepp.
17. van midagi järgima, arvestama, millestki kinni pidama. *Kui sina nüüd ihaldad astuda igavesse ellu, siis pea käsusõnu. A. Kalmus. *Tema [= looduse] vastu ei saa inimene ega loomgi. Tema seadusi peab pidama, pole parata. A. H. Tammsaare.

maha pidama
kõnek mingit tegevust, toimingut sooritama (maha rõhutab selle teokstegemist, lõpuniviimist). Väesalk pidas maha mitu edukat lahingut. Poisid pidasid päris korraliku löömingu maha. Peaksime kiiresti ühe koosoleku maha pidama. Jürigi pidas koosviibimisel väikese kõne maha. Meil tuli selle mehega maha pidada tulised vaidlused. *Homme kell neli peame maha ühe kõva sõjanõu .. V. Pant.

ära pidama

1. hrl van mingit tegevust, toimingut sooritama (ära rõhutab selle teokstegemist). Pidage oma koosolek täna ära! *„Pallas” pidas vahepeal ära oma traditsioonilise maskiballi. J. Sütiste. *Kuid mis ristsed need niisugused siis on, mis kaevuveega ära peetakse? H. Sergo.
2. kõnek tugevasti kulunuks v. tarvitamiskõlbmatuks kandma, ära kandma. Antsule on ülikond väikseks jäänud, aga küll Jüts peab selle ära. Tal olid seljas otse võimatuseni ärapeetud riideräbalad. *.. tema militaarroheline pagunitega särk oli võrdlemisi ära peetud. V. Luik.

pidi
‹postp› [part]
1. mööda (piki mingit pinda, rada jms. liikumise v. kulgemise kohta). Läks teed, tänavat, sihti pidi. Tõttasin metsaradu pidi edasi. Jalutasime jõekallast, mereranda, põlluäärt pidi. Varemete juurde pääseb kahte teed pidi. Lapsed jooksevad koridori pidi. Sõideti maad ja merd pidi. Ronis redelit, treppi, astmeid pidi üles. Üle jõe saab purret pidi. Sõudsime jõge pidi ülespoole. Jõudsime jälgi pidi laagrisse. Maanteed pidi tuleb sinna umbes 7 km. Vett pidi on sinna paar kilomeetrit. Tee kulgeb raudteevalli pidi. Jõgi voolab uut sängi pidi. Lauda pidi sibab väike putukas. Gaas jõuab meieni torusid pidi. Mahl jookseb kaseoksa pidi pudelisse. Infektsioon levib lümfiteid pidi lümfisõlmedesse. Ärevusjudinad jooksid selga pidi nagu sipelgad. *Ja kuidas tuli Andrese roigasaedasid pidi Siimoni laudani ulatus. J. Kross. || (piltlikes väljendites). Mõtted jooksid mineviku teid pidi. Asjad arenevad loomulikku rada pidi. Ajab äri kõveraid teid pidi. Alustas ääri-veeri pidi oma juttu. Lapsi hakkas riburada pidi tulema.
▷ Liitsõnad: külge|pidi, külgi|pidi, seinapidi.
2. kasut. seoses liikumisega (v. paiknemisega) mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses, mööda. Kõnnib tuba pidi. Turiste veetakse linna pidi ringi. Poiss luusib metsa pidi. Ema otsis poegi küla pidi taga. Tervemad patsiendid hulguvad juba haiglat pidi. Käib maja pidi allkirju kogumas. *.. maanurka paljaste kaljurahnudega, põldudega, mis venivad kitsukeste siiludena mäeseljandikkude nõlvu pidi.. L. Remmelgas (tlk). || (ühelt samalaadselt objektilt teisele liikumise kohta). Külasid pidi käivad kõnemehed. Turistid jooksevad poode pidi. Mardisandid käisid peresid pidi. Suur kultuurimajasid pidi käija pole ta kunagi olnud. Vedeles suvi läbi kuurorte pidi. Mees kolab kõrtse pidi. Poiss kondab kamraade pidi. Jutt veeres tuttavaid pidi. Tuustib sahtleid, taskuid pidi. *Tema mõte käib tavalisi inimesi ja nende tegusid pidi. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: külapidi.
3. millegi külge kinnitatuna, millestki kinni hoituna v. kinni hoides. Köis on üht otsa pidi puu külge seotud. Kopsik ripub käepidet pidi seina löödud naela otsas. Jäi kaht sõrme pidi masina vahele. Sedel lipendab üht nurka pidi posti küljes. Võttis kepi jämedamat otsa pidi pihku. Süüdlane tiriti juukseid või rõivaid pidi pingi alt välja. Tüdruk vedas kassi tagumisi jalgu pidi järel. *.. tuhanded ja tuhanded heeringad on sattunud hõbedasi päid pidi võrgusilmadesse.. J. Smuul. *Nad vedasid ärevil hobuseid ratsuteid pidi käekõrval.. U. Masing. || millessegi sisse, milleski sees v. millegi vastu puutudes. Vajus üht jalga pidi laukasse. Palk on üht otsa pidi vees. Laps lohistab end istmikku pidi põrandal edasi. *.. ja istub vabaks jäänud toolile ainult üht reit pidi. J. Sütiste.
▷ Liitsõnad: harja|pidi, hõlma|pidi, jalga|pidi, jalgu|pidi, juukseid|pidi, kaela|pidi, karvu|pidi, ketti|pidi, koiba|pidi, konksu|pidi, kraed|pidi, kõhtu|pidi, kõrvu|pidi, käist|pidi, käppa|pidi, käsi|pidi, kätt|pidi, köit|pidi, küüsi|pidi, lõõga|pidi, natti|pidi, nina|pidi, nokka|pidi, nurka|pidi, nurki|pidi, näppu|pidi, nööpi|pidi, nööri|pidi, ohelikku|pidi, otsa|pidi, otsi|pidi, paelu|pidi, patsi|pidi, pead|pidi, põhja|pidi, päitseid|pidi, rihma|pidi, rindu|pidi, saba|pidi, sanga|pidi, sarvi|pidi, selga|pidi, serva|pidi, suud|pidi, sõrga|pidi, sõrme|pidi, sõrmi|pidi, tukka|pidi, turja|pidi, tutti|pidi, valjaid|pidi, vart|pidi, õlgapidi.
4. ‹ka liitsõna järelosana› esineb millegi toimumise viisi ja laadi märkivates väljendites ja liitsõnades (viimastes mõnikord ka teistsuguse liitumisega). Vili oli lamandunud, seda sai kombainiga lõigata ainult üht külge pidi. Tabel peaks laiust pidi lehele ära mahtuma. Mets kammiti mitut pidi läbi. Asja arutati mitut kanti pidi. Oleme ettepanekut kaalunud seda ja teist kanti pidi. Üht silmanurka pidi jälgis ta sõbra suhtumist. *.. ah küll oleks vaja keerata see elu hoopis teist kanti pidi käima! R. Sirge.
▷ Liitsõnad: aega|pidi, alas|pidi, alla|pidi, iga(te)|pidi, ise|pidi, järge|pidi, kaht(e)|pidi, kaksi|pidi, karu|pidi, kuidagi|pidi, kumbagi|pidi, kõike|pidi, kõiki|pidi, mis|pidi, mitut|pidi, mõlemat|pidi, mõnda|pidi, naa|pidi, nii|pidi, nuri|pidi, pahem|pidi, pahu|pidi, parem|pidi, pikku|pidi, põiki|pidi, päri|pidi, risti|pidi, seda|pidi, sees|pidi, tagas|pidi, tagur|pidi, teisi|pidi, teist|pidi, vale|pidi, vastu|pidi, välis|pidi, õiget|pidi, äras|pidi, üht(e)|pidi, üksi|pidi, ülespidi.
5. millelegi vastavalt, millegi põhjal, järgi. Tunneb kõiki ees- ja isanime pidi. Meesliini pidi pärineb ta Läänemaalt. Vana harjumust pidi jätkas ta kamandamist. Võimalust pidi püüab ta säästa naisi rasketest töödest. Tema hinnangut pidi on meie disaini tase kõrge.
▷ Liitsõnad: nime|pidi, nägupidi.

välja pigistama

1. pigistades, peale vajutades millestki hrl. mingit vedelikku eemaldama, välja pressima. Marjadest, sidrunist mahla välja pigistama. Käsnast vett, haavast mäda, udarast piima välja pigistama. Sadu oli nii kõva, et pigista või seelikusabast vett välja. Hakkas endal vistrikke välja pigistama. Bussis oli nii kitsas, et tahtis hinge seest välja pigistada. Ta pigistab sinust või üdi välja.
2. kellelegi survet avaldades midagi kätte saama, välja pressima. a. kedagi poolvägisi, vastu tema tahtmist midagi ära andma, hrl. maksma panema. Ostjatelt raha, kõrget hinda välja pigistama. Rahvalt makse, andameid välja pigistama. Töömehed tahavad härra käest palgalisa välja pigistada. Ega ma ei hakka sult, vanainimeselt, viimast kopikat välja pigistama. Küll ma tema käest võla koos protsentidega, vajaliku paberi välja pigistan. *.. enne saad sea seljast villa, kui Andruselt penni välja pigistad. H. Sergo. b. kedagi midagi rääkima v. üles tunnistama panema. Isegi piinamisega ei õnnestunud vangilt midagi välja pigistada. Pigista temalt välja kõik, mis ta teab. Rohkem andmeid ei õnnestunud tema käest välja pigistada. Püüdsin õelt ta saladust välja pigistada. Suuri vaevu suutsime tüdrukult ainult mõne lause välja pigistada. *.. kurjategija ülekuulamist tuleb jätkata, temalt tuleb ta abiliste nimed välja pigistada.. A. Kurtna (tlk).
3. raskustega (näit. kokku hoides, pingutades) midagi koguma v. hankima. Emal ei olnud kusagilt laste kooliraha välja pigistada. Küll ta kuidagi selle summa ikka välja pigistab. *.. oli tal talukene nüüd mis talu, ning sealt pigistati keskmine leib perele välja. R. Sirge. || pingutades, vaevaga saavutama, välja pingutama. Poiss nägi keemiaga kurja vaeva, aga pigistas lõpuks kolme välja. || pingutades nähtavale v. kuuldavale tooma. Pigistas justkui oma sõnade kinnituseks paar pisaratki välja. *Just nagu hammaste vahelt pigistaksid tere välja. E. Maasik.
4. piltl millestki v. kellestki maksimaalset võimalikku võimsust, jõudu, kiirust vms. välja pressima. Juht pigistas mootorist viimase välja. Masinatest pigistati välja, mis pigistada andis. Normaalse kaheksa sõlme asemel suudeti laevast ainult kuus sõlme välja pigistada. Firma oli huvitatud sellest, et töötajatest võimalikult rohkem välja pigistada. Hobused olid väsinud, rohkemat polnud võimalik neist välja pigistada. Tõeline malefanaatik püüab ju seisust maksimumi välja pigistada. *Siin majas ei visatud ühtki mõrast kannu, mõlkis toopi ega katkise servaga klaasi ära, igalt asjalt sai tema viimane välja pigistatud. A. Liives.

piibli|tund
kirikl palvetund, kus kõneleja seletab mingit piiblikohta v. teat. teemat piibli valgusel. Pühapäeval peeti palvemajas piiblitundi.

piinama ‹piinata 48›

1. piina, kannatust tekitama; vaevama, rõhuma. Poisid piinasid kassi. Ära piina loomi! Piinatud ja vaevatud vangid. Mis te minust piinate! Kedagi januga, näljaga piinama. Piinasime teda oma küsimustega. Ära piina end liigse õppimisega. Jäta oma näägutamine, miks sa mind piinad! Piinab end, oma ajusid igasuguste mõtetega. Õhtuti piinas mind peavalu, köha, unepuudus. Põgenikke piinasid külm, nälg ja janu. Põud piinas rahvast ja maad. Kärbsed ja sääsed on mind ära piinanud. Teda piinasid rasked unenäod. Südametunnistus piinab. Piinavad mõtted ilmusid uuesti. Saime vastuse meid piinanud küsimusele. Kahtlused, mälestused piinavad. Poissi piinab süütunne, tegevusetus, hirm millegi ees. Vale jäi kauaks piinama. Hakkas piinama teadmatus omaste saatuse kohta. Mis sind piinab? Ta hinge piinas rahutus, mure. Ere valgus piinab mu silmi. Vaatas piinatud pilgul talle otsa. Tööst piinatud käed. Piinav armukadedus, häbitunne jälitas teda. Piinav koduigatsus, üksindus. Igal ööl nägi ta unes midagi piinavat. *Samuti piinas teda see, et ta oma ettevalmistused eksamiteks oli lükanud semestri lõpule.. P. Viiding. || eesmärgipäraselt, erilisi vahendeid kasutades füüsilisi piinu tekitama. Vange piinati metsikult, julmalt, kõige hirmsamal kombel. Mees piinati surnuks. SS-lased piinasid ülekuulamistel. Poisikest piinati, kuid ta vaikis nagu haud.
2. piltl mingit riista, aparaati vms. ägedalt (ja kestvalt) käsitsema. Ema piinas õhtud läbi kangaspuid. Poisid piinasid tantsuks kordamööda pilli, akordioni, klaverit. *Küll piinas meie komandör Elle telefoni. A. Siig.

piirama ‹piirata 48›

1. midagi ümbritsema, millegi ümber olema. Eestit piirab kahest küljest meri. Vahemerd piirab peaaegu igast küljest mander. Põhja-eesti keskmurde ala piiravad põhjas rannikumurre, läänes läänemurre ja idas idamurre. Soodega piiratud ala. Rabast piiratud metsajärv. Tihe kuusik piiras kaarena heinamaad. Kahest küljest piiras küla kõrge mäeahelik. Põldusid piirasid kiviaiad. Ümberringi piiravad madalat hoonet põlised puud. Ehitusplatsi piirab kõrge plank. Hekiga piiratud viljapuuaed. Traataiaga piiratud vangilaager. Kindlust piiras vallikraav. Kloostrit piirasid paksud müürid. Hoonetest piiratud õu. Lumehangedest piiratud onnile oli raske ligi pääseda. Aknaid piiravad pruunid raamid. Lõuga piiras võruna tihe habe. Hulktahukaks nimetatakse hulknurkadega piiratud geomeetrilist keha. Ta silmi piirasid kortsukeste võrgud. | piltl. Küünal kustus ja pilkane pimedus piiras mind äkki. *Ta tahtis .. mõneks ajaks kõigest sellest tüütavast ja üksluisest eemale pääseda, mis teda Karjamäel piiras. M. Traat. || (inimeste kohta:) koondununa ümbritsema. Õnnetuspaika piiras tihe rahvahulk. Noormeeste summ piiras uut autot. Uudishimulik lasteparv piiras maalivat kunstnikku. *.. jalavägi püssidega ja kasakad hobuste seljas, kes voori tihedalt piirasid, hoidsid kõik neist [= vangidest] eemale. E. Vilde.
2. midagi millegagi ümbritsema v. piirjoontega, piirimärkidega tähistama. Mu vanaisa piiras põllud kiviaedadega. Istandus piirati taraga kaitseks metsloomade eest. Koppel piirati lattaia või traadiga. Tööstusettevõtte territoorium peab olema millegagi piiratud. Tulease piirati kividega. Ujumisala on piiratud poidega. Enne võistlusi tuli spordiväljak piirata valge joonega. Puude langetamise koht tuleb piirata keelumärkidega. Seinnoodapüügil piiratakse kalaparv poole kilomeetri pikkuse noodaga, mis siis alt kokku veetakse.
3. tiirutades millegi v. kellegi läheduses liikuma; millegi v. kellegi kohal tiirlema. Kass piiras nurru lüües perenaise jalgu. Liblikas piirab õit. Mesilased piirasid õitsvat pärnapuud. Parmud piirasid hobust. Poiss piiras hulk aega ümber maja ega julgenud sisse astuda. *Äkisti lendasid kaks suurt kulli minu poole ning jäid mu pea kohale piirama. A. Saal. || millestki kaarega mööduma. *Õhtuti nähti mõnd noormeest naabrusse minemas, lompisid piirates, kivilt kivile hüpates.. M. Metsanurk. *Nad piirasid [laevaga] ümber Skandinaavia põhjanurga, rand nihkus kaugemale, aga jäi siiski kogu ajaks tüürpoordi. A. Hint.
4. kedagi v. midagi mingi eesmärgiga luurama, jälitama v. passima. Kull piiras õuel siblivat kanakarja. Jahimehed hakkasid hunti piirama mitmest küljest. Vargad piirasid pikemat aega kauplust, oodates soodsat hetke. Ta langes tulevahetuses maja piiravate politseinikega. Lehemehed piirasid olümpiavõitjat. Väljarändajate hulgad piirasid konsulaati. *Järvamaa piiril on liikumas foogti sõjasulaste salgad, piiratakse vabadusse pagenud maarahvast. A. Sinkel. *Mõni päev hiljem piiras ta silla juures seisvaid autosid. Pidi ju padruneid kusagilt saama.. M. Rebane.
5. kellegagi lähemat kontakti taotlema, ligi tikkuma, kellegi tähelepanu, poolehoidu, sümpaatiat, armastust taotlema. Jaan piiras ja jahtis Malle. Noormees oli piiranud tüdrukut kauemat aega: oli kutsunud teda jalutama, kinno ja tantsupidudele. Haigla õed hakkasid noort arsti piirama. Sõbranna on Riina meest piirama hakanud. *Kogu oma vaba aja pühendas Loog tutvuste ja sidemete soetamisele. Tükk aega piiras ta pataljoni adjutanti. P. Kuusberg.
6. sõj mingit vastase objekti v. väeüksusi piiramisrõngasse võtma ning vallutada v. hävitada püüdma. Linnust, kindlust, linna piirama. Liivi sõja ajal piirasid Tallinna edutult Vene väed. Vanad kreeklased piirasid Troojat kümme aastat. Mitu päeva piirati maja, kus asus ülestõusnute staap. Mässuliste poolt piiratud kindlus alistus.
7. millegi v. kellegi esinemusele, levikule, tegevusele, toimele kindlaid, hrl. kitsendavaid piire seadma, midagi v. kedagi tõkestama, tagasi hoidma v. midagi vähendama. Suitsetamist, joomist, söömist piirama. Peame oma väljaminekuid, tarbimist piirama. Mu väitekirja teemat piirati. Kalapüüki järves tuli ajutiseks piirata. Piirati relvade, alkoholi müüki. Peaks piirama autode kiirust. Seltsi juhatuse liikmete arv piirati kümnelt seitsmele. Üürikasarmute kõrgust piirati tollal 21 meetrini. Piirati vastuvõetavate õpilaste arvu. Huntide arvu peab piirama nii, et nad säiliksid vaid liigina. Esinemisaega ei piiratud. Jahiaeg, kalapüügiaeg on kuupäevadega piiratud. Põllumeeste piiramata tööpäev. Piiramata vabadus, võim. Saate asjaajamiseks piiramata voli. Rootsi valitsus piiras Liivimaa aadli poliitilisi õigusi. Ilmalik võim hakkas pikapeale vaimulikku võimu piirama. Mu liikumisvabadust piirati paljude keeldudega. Meie tegevus on mitmesuguste eeskirjade ja määrustega üsnagi piiratud. Termini puhul võib sõna üldkasutatavat tähendust piirata. Rõugepuhanguid õnnestus kiiresti piirata ja lokaliseerida. Väike palk piiras ta ostuvõimalusi. Veekogude reostatus piirab nende kasutamist. Ajalehtede levikut piiras esialgu rahva umbusk kirjasõna vastu. Antibiootikumid ei ole alati suutelised puhkenud epideemiat piirama. Fanatism piirab silmaringi. Igal pool piirasid mind mu kohustused. Tundis end vabana: miski ei seganud ega piiranud. Silmaringi piirav mets. Nähtavust piirav sadu. Tegevusvabadust piiravad asjaolud. *.. algul veel paluvad, siis juba raevused / nõuded, et šahh ja ta nõunikud piiraksid / liiale minevat kuberner Iraxit. J. Kross. *Piirata ennast [= oma tarbimist] aastate jooksul, koguda rubla rubla kõrvale, et siis istuda peremehetundega rooli taha – mina pole selleks võimeline. Mart Kalda. || ‹hrl. tud-partitsiibis› vähene, kitsas, (liiga) väike, kitsendatud, limiteeritud. Vorsti sortiment on piiratud. Uudistoodet valmistati piiratud koguses. Uuendusi võidi teostada piiratud ulatuses. Raamatu piiratud maht ei luba teemat põhjalikumalt käsitleda. Kikkapuu levimisala Eestis on väga piiratud. Teose tegelaste arv on üsna piiratud. Piiratud majanduslikud võimalused. Orkestri võimed olid piiratud: osati mängida ainult mõnda marssi. Selline ettekanne on mõistetav väga piiratud auditooriumile, ainult selle eriala spetsialistidele. Vigastatud liigese liikuvus on piiratud. Turistide majutusvõimalused on esialgu väga piiratud. Nõupidamine oli ajaliselt piiratud. Piiratud aeg ei luba mul siia kauemaks jääda. Selle ajalehe tellimine on piiratud.
8. piiratud mitte eriti arukas v. arenemisvõimeline, vaimselt vähe arenenud, kitsarinnaline, ahta silmaringiga. Piiratud mõistusega, huvidega, võimetega, silmaringiga inimene. Ta on tubli töömees, ehkki mõnevõrra piiratud. Ta on üks piiratud ja nüri inimene. Mida piiratuma muusikalise silmaringiga kuulaja, seda vähenõudlikum ta on. Tema vaadetes on veel palju naiivset ja piiratut. *Tema jutuaine on harilikult piiratud: mõni jube anekdoot, ajalehe kriminaalne sõnum.. F. Tuglas.
9. (korrapäraselt) lõikama, kärpima; pügama. Juukseid, habet piirama. Laskis kord kuus endal juukseid piirata. Ta vurrud olid alati korralikult piiratud. Nüriks piiratud habe. Nudiks piiratud pea. Piirake oma küüsi igal nädalal. Piirasime hobuse lakka, saba. Aednik piiras kääridega hekki, põõsaid. Piiramata kuusehekk oli suureks kasvanud.