[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

moonutama ‹37›

1. teistsuguseks, hrl. normaalsest kõrvalekalduvaks, võõraks, veidraks, inetuks muutma, moondama. Oli püüdnud käekirja moonutada, aga ära tunti ikka. Ta moonutas telefonis häält. Kalle moonutas näo virilaks. Kõverpeegel moonutab näo lõustaks. Küündimatu tõlge moonutab algupärandit. Küür moonutab keha. Udu, hämarus moonutab esemeid, nende piirjooni. Kasvatus, keskkond võib muserdada hinge ning moonutada iseloomu. Jubedasti moonutatud laip. Rõugearmidest, põletushaavadest moonutatud nägu. Saksapäraseks moonutatud nimi. *Kuid ta oli oma habeme tõmmuks värvinud ja vist ka muidu ennast moonutanud. F. Tuglas.
2. midagi vääralt, tõde väänates esitama v. paista laskma. Püüab asja ilustada, siluda ning tõde, tegelikkust moonutada. Annab moonutatud pildi sellest, mis tegelikult toimus. Ajakirjanduses on fakte, minu seisukohti moonutatud. Kui palju on püütud ajalugu moonutada!